Printer Friendly

Wilson, Lansing and Hoover--United States foreign policy and the emergence of the republic of Estonia/Wilson, Lansing ja Hoover--Ameerika valispolitiika ja eesti riigi tekkimine.

Teatud mottes oli kahekumnes sajand Ameerika sajand, nagu uheksateistkurnnes oli Inglismaa sajand. Moodunud sajandil oli Ameerika Uhendriikide majandus maailmas domineeriv. (1) Sajandi algul oli Ameerika sojaline joud veel ainult potentsiaalne. Siiski asetasid Saksa geopoliitikud Inglismaa ja Venemaa jarele kolmanda maailmariigina Ameerika. Esimene maailmasoda tombas Ameerika maailmapoliitikasse ja naitas esimest korda, missugust sojalist joudu oli see riik voimeline maailmas mangu panema ja millist poliitikat ajama. Voib oelda, et Ameerika oli tahtsa rolli mangimiseks maailmapoliitikas veel ebakups. Varasematel aegadel mojutasid Euroopa riigid Pohja-ja Louna-Ameerika arengut. Esimesest maailmasojast alates on Ameerika mojutanud Euroopa riikide ja rahvaste poliitikat ning kultuuri. Voib kusida: kuivord mojutas Ameerika poliitika Eesti riigi tekkimist?

Ameerika president Woodrow Wilson kuulutas Saksamaale soja alles 2. aprillil 1917. Selleks ajaks oli soda kestnud Euroopas peaaegu kolm aastat. "Ta hoidis meid sojast eemal" (He kept us out of war). Sellise loosungi abil valiti Wilson 1916. aastal, viis kuud enne soja kuulutamist, teist korda presidendiks. Sel ajal tutvustas ta sodivatele Euroopa riikidele Ameerikat kui erapooletut rahusobitajat. Orna 1917. aasta jaanuari kones "Rahu ilma voiduta" esitas Wilson orna vaateid, kuidas maailm voiks tulevikus rahus elada. Tema ideed pakuti valja kui Uue Maailma opetust Vanale Maailmale. Wilson deklareeris orna vastuseisu vanale poliitikale, mis koosnes sojalistest hitudest ja voimu tasakaalu poliitikast (balance of power), ega pakkunud valja pusivat rahu. Maailmasoda pidi loppema voiduta, et koik sodijad oleksid vordsed. Rahu tuli pustitada uuele, pusiva rahu vundamendile, mis oleks ules ehitatud demokraatlike riikide poolt ja rajatud rahvusvahelisele oigusele. Oli tarvis, et koik riigid tuleksid kokku ja uhineksid rahuliiduks, mis garanteeriks maailmale rahu. (2)

Mis tombas Ameerika Uhendriigid otseselt maailmasotta paar kuud parast eelmainitud konet? Selleks oli Saksamaa allveelaevasoda, mis holmas ka erapooletute riikide merekaubandust, mis oli suunatud Inglismaale. Wilson oigustas soja kuulutamist sellega, et soditakse rahu eest ja et soja loppedes voiksid koik vabad rahvad uhineda ja tagada tulevikus maailmale rahu. (3)

8. jaanuaril 1918 luges Wilson ette oma rahuprogrammi, mis koosnes 14 punktist. Kone ja programm olid suunatud Saksamaa vastu, sest seal oli selgelt valja toodud, et ajal, kui Lenin soovis rahu Venemaale, pooldas Wilson soja jatkamist. Et oma programmi Saksamaale peale suruda, oli vaja voita soda. Olgugi et kones leidub sonu, mis toetavad monel maaral rahvaste enesemaaramist, el ole Belles mingisugust rahvaste enesemaaramisoiguse pohimotte esitamist. On oige, et Wilson toetas Poola riigi taastamist, aga Austria-Ungari rahvastele noudis to ainult autonoomiat. Tsehhoslovakkia Rahvuskomitee esimees Thomas Masaryk, kes taotles Tsehhoslovakkia iseseisvust, oli pettunud. (4) Samuti lubas Wilson toetada Aasia rahvaste autonoomiat Ottomani impeeriumis. Venemaa suhtes oli Wilson kindel: Saksamaa peab evakueeruma enda poolt okupeeritud maa-aladelt ja taastama Venemaa piirid (valja arvatud Poola). Tuli taastada keskvoimude poolt vallutatud vaikesed riigid nagu Belgia, Serbia ja Rumeenia. Koige tahtsam punkt oli Wilsoni jaoks viimane: tuli asutada Rahvaste Liit. (5) Wilson kutsus maailma riike 1815. aasta Viini Kongressi poliitika juurde mitte tagasi poorduma, vaid looma uut rahvusvahelist poliitikat, mis oleks rajatud universaalsetele oigusprintsiipidele. Varem jagasid Euroopa suurriigid maid Ameerikas, nfifid esitas Wilson noudmisi, mis puudutasid otseselt Euroopa riikide poliitikat. (6)

Wilson taiendas oma noudmisi jargmistes konedes. Uhe tahtsamatest pidas to 1918. aasta veebruaris, mis on tuntud nn nelja printsiibi konena, milles Wilson raakis rahvaste enesemaaramise ideest. (7)

Rahvaste enesemaaramine el ole mitte sonakolks; to on imperatiivne printsiip, mis toukab tegutsema. Me peame austama Ravaste soove; rahvaid voime nuud ainult valitseda nende enda nousolekul.

Kone oli suunatud Saksa Ailispoliitika ja eriti Venemaa-poliitika vastu Brest-Litovskis. (8) Oma varasemas, 14 punkti sisaldavas kones oli Wilson toetanud Venemaa territoriaalset fihtsust ja votnud seisukoha Saksamaa anneksioonipoliitika vastu. 1917. aastal olid Ameerika ja Venemaa olnud liitlased. Wilson, kes soovis soda jatkata, motles sel ajal, et to saab oma Venemaa-poliitikaga mojutada Noukogude Venemaa jatkamist sojas ka 1918. aastal ja samuti seda, et lopetada Brest-Litovski rahulabiraakimised Saksamaaga. Kuid to eksis, naidates sellega, et to el saanud Lenini poliitikast aru. (9)

Wilsoni rahuprogramm el puudutanud otseselt Eestit ja see el mojutanud eestlaste poliitikat. Eesti poliitikud nagu ka tsehhid olid Wilsoni programmis pettunud. (10) Wilsoni teadmised Euroopa maa-alast, mille ule Brest-Litovskis vaieldi, olid norgad. Talle oli see koik osake Venemaast, mida Saksa imperialism soovis Venemaa kaest ara rebida ja mis tuli, valja arvatud Poolale kuuluvad alad, Venemaale tagastada. (11) Nagu teame, el fihinenud Ameerika Uhendriigid Inglismaa ja Prantsusmaaga, et tunnustada Eesti Maapaeva de facto el 1918. aastal ega ka hiljem, Best (riigisekretar Lansingi sonad): "Uhendriikide valitsus on mitu korda avaldanud teateid oma soprusest ja lojaalsusest Venemaale ning Venemaa rahvale." (12)

Siiski on vaja meeles pidada, et Ameerika sottaastumine oli Eesti saatusele tahtis. On raske ette kujutada, et ilma Ameerikata oleks tuhistatud Brest-Litovski rahu ja sellega ka Saksamaa voit Ida-Euroopas. (13) Lisaks Ameerika majanduslikule toetusele Entente'i riikidele laenude naol saatis Ameerika soja lopul Prantsusmaale kaks miljonit sodurit. Kui soda oleks kestnud veel aasta, oleks see arv tousnud nelja miljonini. (14) Entente (ilma Ameerikata) ja Saksamaa olid vordsed vaenlased. Ilma ameeriklasteta oleks olnud raske ennustada, kes oleks soja voitnud. Soda olekski voinud loppeda voiduta. Olukord Ida-Euroopas olekski jaanud selliseks, nagu see oli 1918. aastal--Saksamaa voimu all. Inglastel ja prantslastel oli lahendada tahtsamaid probleeme kui Ida-Euroopa kusimus. Wilson astus oma 1918. aasta konedes kindlalt valja Brest-Litovski rahulepingu ja Saksamaa annekteerimispoliitika vastu. Seega noudis Wilson, et Saksamaa pidi taanduma aladelt, mida ta oli okupeerinud, sealhulgas Eestist. Teiste sonadega: Saksamaa oleks voinud jaada Baltikumis domineerima ainult sel juhul, kui ta oleks soja voitnud, mis aga polnud parast Ameerika Uhendriikide Saksamaa vastu valjaastumist enam reaalne.

Alles 1918. aasta suvel muutus Entente'i riikide ja Ameerika poliitika AustriaUngari suhtes. Tehti otsus toetada Masarykki ja Tgehhoslovakkia Rahvuskomiteed. Selles muudatuses olid tahtsad Tgehhi leegioni roll Siberis ja voitlus bolgevike vastu. Sellega otsustati Austria-Ungari keisririigi saatus. Masaryk vaitis, et tulevikus voib Kesk-Euroopa iseseisvatel Slaavi riikidel olla Euroopa poliitikas tasakaalustav roll, hoides seelabi Saksamaad idas kontrolli all. Kuid Austria-Ungari oli tema sonul Saksamaast higa soltuv, et ta saaks tulevikus sama teha. (15) Tegelikult olid Ameerika Uhendriigid peale Itaaliat, Prantsusmaad ja Inglismaad viimased, kes tunnustasid Tgehhoslovakkia Rahvuskomiteed. Riigisekretar Robert Lansing pohjendas, et Ameerika poliitika muutus poliitilistel, mitte ideoloogilistel pohjustel: see oli samm, mis norgendas vaenlast. Wilsonile oli tahtis, et tsehhid voitlesid Siberis Entente'i nimel, naidates end sojas hitlastena. (16) Ameerika otsus toetada tsehhide iseseisvust, mis avalikustati 2. septembril 1918, polnud tehtud rahvaste enesemaaramisoiguse pohimottel, vaid poliitilistel pohjustel. Kuu aega hiljem teatas Wilson, et tema kava 10. punkt (Austria-Ungari rahvaste autonoomia) oli muudetud. Nuudsest peale toetasid Ameerika Uhendriigid Austria-Ungari rahvaste iseseisvuspuudeid. (17) Kui palju mojutas Wilsoni otsus Austria-Ungari sundmusi, on omaette kusimus. Vaide, et Tgehhoslovakkia sai iseseisvuse tanu Wilsoni rahvaste enesemaaramise printsiibile, ei pea aga paika. Voib oelda, et Wilsoni otsus toetada tsehhe ja teisi Austria-Ungari rahvaid ei pohinenud samuti eelnimetatud printsiibil.

Kes oli riigisekretar Robert Lansing? (18) Ta oli advokaat, kelle erialaks oli rahvusvaheline oigus, ja kauaaegne ajakirja American Journal of International Law toimetaja. 1915. aastal, kui Wilson nimetas ta riigisekretariks, oli ta valisministeeriumi nounik juriidilistes kusimustes. Oma varasemates suveraansusteemalistes artiklites vaitis Lansing, et rahvusvahelisel areenil on tegelikult ainult suurriigid suveraansed, sest nad suudavad ise oma iseseisvust kaitsta. Vaikeriigid eksisteerivad ainult tanu mone suurriigi toetusele. Lansing jargis Thomas Hobbesi filosoofiat: poliitikas on otsustav reaalne voim. (19) Lansing oli kullalt lugenud Ameerika, Inglise ning Prantsuse ajaloost ja oma vaadetes tugines to nende maade ajaloo kogemustele. Ta teadmised el ulatunud aga Venemaa ajaloo tundmiseni. Sugava mulje oli talle jatnud Ameerika kodusoda, kus Ameerika foderaalvalitsus kaitses Uhendriikide uhtsust. Uldiselt el pooldanud Lansing Versailles' rahulabiraakimiste ajal ega ka hiljem rahvaste enesemaaramise printsiipi. (20) Ta el uskunud, et selle rakendamine aitaks maailmas stabiilset korda luua. Nagu mainitud, pooldas Lansing Tsehhoslovakkia tunnustamist polftilistel pohjustel, et vaenlast norgendada (21) Ta toetas bolsevismivastaseid Vene valgeid, sest to nagi bolsevismis ohtu laanemaailma tsivilisatsioonile. Voib lisada, et Lansing pooldas Ameerika Saksamaa vastu sottaastumist juba 1916. aastal, kui Wilson veel lootis, et Ameerikat saab sojast korvale hoida. Oma vaadetes oli to veel suurem anglofiil kui Wilson.

1918. aasta sugisel tunnistasid Bulgaaria, Turgi, Austria-Ungari ja Saksamaa, et olid soja kaotanud, ja kusisid vaherahu tingimusi. Kindral Ludendorff teatas Hindenburgile juba 28. septembril, et Saksamaal el olnud teist valikut (22) Rirgnes revolutsioon Saksamaal ja Ungaris. Vaherahu tingimused, millele Saksamaa alla kirjutas, olid suurel maaral rajatud Wilsoni 14 punkfst koosnevale programmile 23 Selles oli uheks oluliseks tingimuseks Brest-Litovski rahu tuhistamine ja Saksa sojavae evakueerimine okupeeritud aladelt. Lenini otsus tuhistada Brest-Litovski rahuleping tuli alles parast vaherahu vastuvotmist Saksamaa poolt--parast seda, kui Saksamaa oli omalt poolt juba lepingu tuhistanud.

Wilson saabus Pariisi rahulabiraakimistele paris suure delegatsiooniga, milles osalesid ka nn Inquiry hikmed, kes olid valitud Wilsoni nouniku Edward House'i poolt ja kes olid terve aasta rahukonverentsi voimalikke teemasid uurinud. (24) Ekspertide hulgas oli naiteks hilisem Harvardi ulikooli ajalooprofessor Samuel Morison, kellest sai Ameerika Balti-kusimuste ekspert. 1918. aasta oktoobris koostasid kaks Inquiry'ga seotud isikut Walter Lippmann ja Frank Cobb pikema selgitava margukirja Wilsoni 14 punktist koosneva programmi kohta. Margukiri jai sisemiseks dokumendiks, mida el avaldatud, aga mida Ameerika rahukonverentsist osavotjad tundsid. Venemaa-kusimuses (6. punkt) revideerisid Lippmann ja Cobb Wilsoni originaali jargmiselt: (25)
 Esimene kusimus on, kas Venemaa territoorium vordub endise
 Venemaa impeeriumi territooriumiga? See el ole nii. See
 tahendab, et tuleb tunnustada rahukonverentsil rida de
 facto valitsusi, kes esindavad soomlasi, eestlasi,
 leedulasi, ukrainlasi. Venemaa probleemi tuumik on see,
 et lahitulevikus tuleb ette:

 1) ajutiste valitsuste tunnustamine;
 2) abiandmine nendele ja ka nende valitsuste kaudu.


On teada, et Wilson nagi ja luges margukirja labi. Selle vaated aga teda el mojutanud: to j ai Vene-kusimuses oma algkontseptsiooni juurde (pooldas Venemaa uhtsust).

Lippmanni ja Cobbi vaateid voib kasitada kui wilsonismi, mille uheks peamiseks osaks oli rahvaste enesemaaramise oiguse toetamine, mida pooldas osa Ameerika rahudelegatsiooni liikmetest (naiteks Morison, Lippmann, Lord, ka Hoover jt), sidudes seda ajalooliselt Ameerika vabadussojaga, kus Ameerika Uhendriigid 16id Briti impeeriumist lahti ja kuulutasid valja iseseisvuse. Teised delegatsiooniliikmed, sealhulgas riigisekretar Lansing, aga seisid rahvaste enesemaaramisoigusele risti vastu. Kas Wilson ise oli wilsonist? Osa ajaloolastest on arvamusel, et Loyd-George, Clemenceau ja teised olid need, kes mojutasid Wilsonit nii, et to tihti unustas oma pohimotted. (26) Kaldun arvama, et see seletus el ole piisav. Wilson oli tegelikult vaga keeruline ja vastuoluline isiksus. (27) Lord Robert Cecil, Inglise Ailisministri abi, kes tootas Wilsoniga Rahvaste Liidu pohiseaduse kallal, markis, et Wilsoni koned olid moeldud teiste mojutamiseks ja el peegeldanud tegelikult seda, mis motiveeris Wilsonit. (28)

Ma arvan, et Wilsoni negatiivne suhtumine Iirimaa rahvusliikumisse naitas, kus to tegelikult seisis. Rahukonverentsi ajal toimus Wilsoni ja Ameerika-Iiri aktivisti Robert Walshi vahel jargmine jutuajamine: (29)
 Walsh /.../ luges valjavotteid presidendi konedest, milles viimane
 oli raakinud /.../ ikestatud rahvaste vabastamisest. "Aga,"
 jatkas president, "Teie oleks pidanud am saama, et ma raakisin
 ainult /.../ rahvastest, kes olid sojas, ja eriti vaikestest
 rahvastest, kes olid vallutatud keskvoimude poolt. /.../ Siiamaani
 on rahukonverents tegelnud probleemidega, mis soda on esile toonud,
 ja vaikeste rahvastega, kes on tekkinud selleparast, et
 Austria-Ungari on lakanud eksisteerimast."


Siiski pakkus Wilson Versailles' konverentsil Eestile midagi tahtsat--Rahvaste Liidu pohikirja. Wilson el olnud Rahvaste Liidu idee algataja, aga Belle asutamine kujunes terra poliitikas koige tahtsamaks ja olulisemaks punktiks. 1919. aastal tegeles Wilson Rahvaste Liiduga seotud kiisimustega rohkem kui millegi muuga. Rahvaste Liit pidi garanteerima Versailles' rahulepingu ja ka selle fiksikuid punkte hiljem parandama, kui see oleks vajalik olnud. Wilson soovitas Rahvaste Liitu just vaikeriikidele: uus maailmaorganisatsioon pidi kaitsma nende julgeolekut, jagades seda koikidele liikmesriikidele vordselt. Rahurikkujaid lubati karistada sanktsioonidega. Kahekumnendal sajandil elati palju file, aga tuleb tagasi minna 1919. aasta tasandile, et aru saada, kui uus oli see idee nendele, kes olid sojast tudinenud.

Ameerika toiduabi Euroopale el olnud Wilsoni algatus. See oli tegelikult Ameerika hilisema presidendi Herbert Hooveri algatus, kes oli soja algul noor inserter Inglismaal. Hoover muretses toitu Ameerikast, komandeeris laevu ja kor jas annetusi ning raha Inglise ja Prantsuse valitsuselt, et toita Belgiat ja okupeeritud Prantsusmaad. Selleks tootas to aktiivselt Saksa sojavaevoimudega Belgias. (30) Kui Ameerika sotta astus, nimetati Hoover, olgugi et to oli republikaan ja Wilson demokraat, Ameerika toitluskiisimuste direktoriks. Parast soja loppu korraldas Hoover Ameerika toiduvarude saatmist Laane-Euroopasse, samuti ka toiduabiprogrammi Kesk-ja Ida-Euroopas. Viimane oli n-o pehme julgeolekupoliitika, mis pidi toetama Kesk-ja Ida-Euroopa rahvaid kriitilisel ajal parast soda, samuti pidi see aitama uutel riikidel stabiliseeruda. (31) Programm oli sihilikult liihiajaline, aga selles oli ka midagi uut--see oli uus rahvusvaheline algatus. Ameerika majanduslik joud aitas Euroopa riikidel jalule tousta. Selles programmis kasitati Eestit, Latit ja Leedut kui osa Euroopast ja mitte kui Venemaa osa. (32)

Nagu teame, oli Wilsoni (orna presidendiks oleku viimasel aastal oli to haigevoodis) Us viimaseid valispoliitilisi otsuseid seotud Eestiga--nn Colby Note, mille peateemaks oli Noukogude Venemaa mittetunnustamise poliitika. (33) Ta noudis, et Venemaal peab olema demokraatlik valitsus, enne kui Ameerika seda tunnustab. Ta motles, et toetades Vene rahvuslikku programmi--Venemaa iihtsust ja piiri taastamist, valja arvatud Poola ja Soome--, variseb Noukogude voim varsti kokku, sest venelased naeksid, et valisriigid el toeta Venemaa tukeldamist. Kuid see oli naiivne arusaamine Venemaast: to filehindas venelaste demokraatia ning vene rahvusluse toetust ja alahindas bolsevismi tombejoudu Venemaal ning mittevene rahvaste tahtsust. Wilson hindas Venemaad kitsalt--Suur-Vene rahvushikumise perspektiivist.

Kokkuvottes voib oelda, et Ameerika moju ja poliitika Euroopas, Balti riikides ja Venemaal Esimese maailmasoja ajal ning parast soda oli rohkem kui ainult Woodrow Wilsoni tunnustamise voi mittetunnustamise poliitika. (34) Tahtis osa oli Ameerika majandusel, Ameerika mitteriiklikel organisatsioonidel ja toiduabiprogrammidel, mis aitasid Euroopal parast soda jalule tousta. NiMd hakkas Ameerika mojutama rohkem Euroopat ja mitte vastupidi nagu varem. Ameerika oli osa votnud sojast Euroopas ja otsustavalt mojutanud soja lopptulemust, BrestLitovski rahu tdhistamist ja uute piiride paikapanemist Euroopas. Ameerika oli peamine uue rahvusvahelise organisatsiooni--Rahvaste Liidu--asutaja, kuigi to sellest toost ise osa el votnud. Sellel koigel oli Eestile ja teistele Balti riikidele suur tahtsus. Ameerika poliitika Euroopas parast Esimest maailmasoda aitas luua uut olukorda, mis andis ka Balti rahvastele voimaluse ules ehitada oma iseseisev riik. Wilsoni poliitika takistas kolmteist aastat Noukogude Liidu tunnustamist Ameerika Uhendriikide poolt. Et Wilson pidurdas Balti riikide tunnustamist ainult kaks aastat, naitab, et kusimus oli osalt seotud tema isiklike vaadetega ja mitte Ameerika uldhuvidega. Juba Versailles' rahukonverentsil 1919. aastal leidis Eesti tunnustamise kdsimus Ameerika delegatsiooni poolt kullalt palju toetust--markimisvaarselt rohkem kui Noukogude Venemaa tunnustamine. Naitena voiks tuua Samuel Eliot Morisoni lahkumiskirja sooviga Ameerika delegatsiooni liikmeskonnast lahkuda. Selles astus to selgelt valja Wilsoni Balti-(ja eriti Eesti-)poliitika vastu. (35) Wilson arvas millegiparast, et Venemaa uhtsuse toetamine oli Ameerika jaoks aukusimus.

(1) 1913. aastal moodustas Ameerika Uhendriikide toostuskaupade toodang 32% maailma toodangust, Saksamaal oli see 14,8% ja Suurbritannias 13,6%. Venemaa oli neljandal kohal--8,2% (Kennedy, P. The Rise and Fall of the Great Powers: Economic Change and Military Conflict from 1500 to 2000. New York, Vintage Books, Random House, 1987, 202).

(2) Link, A. S. et al., toim. The Papers of Woodrow Wilson (PWW). Princeton, New Jersey, Princeton University Press, 1976-1988, 40, 533-539 (22. jaanuar 1917).

(3) PWW, 41, 519-527 (2. aprill 1917).

(4) Unterberger, B. M. The United States, Revolutionary Russia, and the Rise of Czechoslovakia. Chapel Hill, University of North Carolina Press, 1989, 96-97.

(5) PWW, 45, 534-539 (8. jaanuar 1918).

(6) Wilsoni poliitikat on hinnatud erinevalt. Negatiivselt: Powell, J. Wilson's War: How Wilson's Great Blunder led to Hitler, Lenin, Stalin & World War II. New York, Crown Forum, Random House, 2005; Foglesong, D. S. America's Secret War against Bolshevism: U.S. Intervention in the Russian Civil War, 1917-1920. Positiivselt: Link, A. S. Woodrow Wilson: Revolution, War and Peace. Arlington Heights, Illinois, AHM Publishing Corporation, 1979; Creel, G. The War, the World and Wilson. New York, Harper & Brothers, 1920. Vahepealselt: Chace, J. 1912: Wilson, Roosevelt, Taft & Debs--the Election that Changed the Country. New York, Simon & Schuster, 2004; MacMillan, M. Paris: 1919. New York, Random House, 2003; Heckscher, A. Woodrow Wilson. New York, Charles Scribner's Sons, 1991. Liihemaid arvamusi: Knock, T. J. Wilsonian Concepts, and International Realities at the End of the War; Boemeke, M. F. et al., toim. The Treaty of Versailles: A Reassessment after 75 Years. Washington, D.C., Cambridge University Press, 1998, 111-130; Boemeke, M. F. Woodrow Wilson's Image of Germany, the War-Guilt Question, and the Treaty of Versailles; samas, 603-614; Kissinger, H. Diplomacy. New York, Touchstone, Simon & Schuster, 1994, 218-245; Steiner, Z. The Lights that Failed: European International History 1919-1933. New York, Oxford University Press, 2005, 15-130; McFadden, D. W. Alternative Paths: Soviets & Americans, 1917-1920. New York, Oxford University Press, 1993, 33-54; Davis, D. E., Trani, E. P. The First Cold War: The Legacy of Woodrow Wilson in U.S.--Soviet Relations. Columbia, University of Missouri Press, 2002. PWW, 46, 318-324 (11. veebiuar 1918).

(8) Seymour, C. Intimate Papers of Colonel House. New York, Houghton Mifflin, 1928, 3, 365-372.

(9) Arens, O. The Estonian Question at Brest-Litovsk.--Journal of Baltic Studies, 25, 4, 1994.

(10) Uus Paevaleht, 1918, 17. jaan. Wilsoni vaateid Venemaa osas nimetati liiga romantilisteks.

(11) Kennan, G. F. Soviet-American Relations, 1917-1920: Russia Leaves the War. Princeton, Princeton University Press, 1956, 253-262.

(12) Lansing teatas sellega (27. novembril 1918), et Ameerika Uhendriigid el dbine Inglise valisministri Arthur Balfouriga ega Inglise poliitikaga (Foreign Relations of the United States: Russia 1918. Washington, D.C., 1931-1932, 2, 852).

(13) Lieven, D. Empire: The Russian Empire and Its Rivals. New Haven, Yale University Press, 2000,56-60.

(14) Keegan, J. The First World War. New York, A. Knopf, 1999, 410.

(15) Masaryk, T. Pangermanism and the Zone of Small Nations.--The New Europe, 1916, 14. dets.

(16) Unterberger, B. M. The United States, 285-286.

(17) PWW, 51, 383 (19. oktoober 1918).

(18) Pratt, J. W. Robert Lansing, Secretary of State, June 23, 1915 to February 13, 1920. The American Secretaries of State and Their Diplomacy. New York, Cooper Square Publishers, 1963, 10,47-175.

(19) Lansing, R. Notes on Sovereignty from the Standpoint of the State and of the World. Washington, 1921. Kolm peatukki ilmusid varem ajakirjas American Journal of International Law (kaks 1907. a ja dks 1921. a). Uks peati'ikk ilmus ajakirja The Proceedings of the American Political Science Association 1913. a 14. numbris.

(20) Lansing, R. The Peace Negotiations: A Personal Narrative. Boston, Houghton Mifflin, 1921, 93-105.

(21) 19. augustil 1918 kirjutas Lansing Wilsonile: "I feel strongly that Austria-Hungary as an Empire should disappear since it is the keystone of Mittel-Europa" (PWW, 49,287-289).

(22) Keegan, J. The First World War, 412.

(23) Schwabe, K. Woodrow Wilson, Revolutionary Germany, and Peacemaking, 1918-1919: Missionary Diplomacy and the Realities of Power. Chapel Hill, University of North Carolina Press, 1985, 30-117.

(24) Gelfand, L. E. The Inquiry: American Preparation for Peace, 1917-1919. New Haven, Yale University Press, 1963.

(25) PWW, 51,495-505 (29. oktoober 1918).

(26) Koige parem naide: Keynes, J. M. The Economic Consequences of the Peace. New York, Harcourt, Brace and Howe, 1920, 39-55.

(27) Psuhhoanaluutiline uurimus sellest: George, A. L., George, J. L. Woodrow Wilson and Colonel House: A Personality Study. New York, Dover Publications, 1964.

(28) Lord Robert Cecili paevikust: "... I am coming to the conclusion that I do not personally like him. I do not know quite what it is that repels me: a certain hardness, coupled with vanity and an eye for effect. He supports idealistic causes without being in the least an idealist himself, at least so I guess ..." (PWW, 54, 514) (6. veebruar 1919).

(29) Wilsoni arsti dr Graysoni paevik (11. juuni 1919) (PWW, 60, 386).

(30) Hoover, H. The Memoirs of Herbert Hoover: Years of Adventure, 1874-1920. New York, MacMillan Co., 1955.

(31) Samas, 368-378.

(32) Samas, 370: "In our preliminary organization, I first annexed Estonia to Finland for relief purposes, placing it under Major Ferry Heath at Helsinki. I annexed Latvia and Lithuania to Poland under Colonel Grove at Warsaw. But as the situation became more strenuous I set up a separate mission for the three Baltic states under Colonel John C. Groome and a staff of thirtysix American officers."

(33) PWW, 66,19-25 (9. august 1920).

(34) Viimast teemat ja Venemaa saadiku Boris Bakhmeteffi Balti riikide vastast poliitikat Washingtonis on kasitlenud Tarulis, A. N. American-Baltic Relations, 1918-1922: The Struggle over Recognition. Washington, D.C., Catholic University of America Press, 1965.

(35) Morisoni 1919. a 15. juuni kiri: "I have the honor to request the Commissioners to accept my resignation. /.../ The occasion /.../ is the adoption by the United States Government of a Russian policy fundamentally opposed to my conception of what is practical toward Russia as a whole, and what is just toward the Baltic states with which I have been especially charged ..." (United States Department of State/Papers relating to the foreign relations of the United States, The Paris Peace Conference, 1919, XI, 591).

Olavi ARENS

Department of History, Armstrong Atlantic State University, Savannah, Georgia 31419 U.S.A., arensola@mail.armstrong.edu
COPYRIGHT 2006 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2006 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Arens, Olavi
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Date:Jan 1, 2006
Words:3346
Previous Article:Violence and activism in the Baltic Provinces during the revolution of 1905/Vagivald ja aktiivsus 1905. aasta revolutsiooni ajal Balti provintsides.
Next Article:Estonia, Latvia, Lithuania and the Eastern pact priject.

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2021 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters |