Printer Friendly

Weather makes history. Aspects of social vulnerability of peasantry in the Governorates of Estonia and Livonia at the beginning of the 19th century/Ilm teeb ajalugu. Aspekte talurahva uhiskondlikust haavatavusest Eesti-ja Liivimaal 19. Sajandi algul.

The article explores the deviation from the regular life pattern of peasantry caused by the weather in the governorates of Estonia (today northern Estonia) and Livonia (southern Estonia and northern Latvia) in the early 19th century. The culmination of the crisis, characterized by peasants'coping difficulties, famine and massive death rates, was in 1808. In Estonian historiography the social shock has been examined from various aspects. However, from the environmental point of view the precise background and the course of the crisis have not been opened clearly enough.

It has been generally accepted that in pre-industrial era societies were sensitive to environmental changes caused by the weather. Even small-scale deviations from accustomed weather patterns could easily bring about difficulties in coping with everyday life. The scale of losses caused by extreme weather cannot be measured by the amount of pouring rain or the length of the drought in days. Social vulnerability to environmental hazards is what accounts. There is no universal methodology for measuring vulnerability. Social vulnerability to weather can be tracked by following meteorological events recorded in written sources. It is also important to find out the reflection of the author on the societal impact of meteorological events. The tighter the information and the longer the timescale, the better.

Information on the weather pattern in Estonia at the beginning of the 19th century is sparse. There are single facts, both societal and meteorological, but that is far too little in order to establish a plausible causal chain in weather-society relations. Fortunately, there is an account by Burtnieki parish pastor Johann Heinrich Guleke. The parish was situated in the northern part of Latvia not far from the territory of Estonia. In his account of the period 1806-1816 the causal chain of weather-society relations is described in a credible way. Guleke's description helps us to understand how a weather-caused crop failure led to a subsistence crisis and high mortality. As the social and political structure of the two governorates of the period had essential similarities, the pattern of the vulnerability of the peasantry of Burtnieki was used to study whether the same pattern occurred under Estonian conditions.

One of the possible approaches is to compare death rates using parish church books. Unfortunately, death census books of Latvian parishes are not so well preserved as in Estonia. Nevertheless, a kind of comparison is available. The death rates of the period 1806-1816 of three Latvian parishes--Cesis, Dikii and Ergeme--have the same death pattern as Estonian parishes Kanepi, Otepaa and Karula, which are geographically closest to the three Latvian parishes, and one North Estonian parish, Haljala. Death rates start to grow in 1807, reach the peak in 1808 and drop next year. It is worth mentioning that there are no signs either in weather patterns or death rates of the effect of the 1815 eruption of Mount Tambora, which caused the "Year Without a Summer" in many places all over the world and subsistence crises in the southern and central parts of Europe, notably in Switzerland. Death rates of the period 1807-1809 of nine Estonian parishes, Juri, Harju-Jaani, Joelahtme, Kuusalu, Kose, Risti, Haiju-Madise, Simuna and Ambla, were figured out. In six cases (Risti, Harju-Madise, Juri, Joelahtme, Kuusalu and Kose) the death pattern is almost the same as in the cases of the seven parishes referred to above: death curve rises in 1807, achieves a peak in 1808 and drops in 1809. However, in four parishes the mortality rates are different. In Simuna for example the death curve starts to rise in 1807 and reaches its peak in 1809. In Harju-Jaani the death peak is not in 1808 but in 1807 and then gradually drops. In Ambla the death rates of 1807 and 1808 are almost on the same level and drop in 1809. The differences are difficult to explain. There is a possibility that the causal chain of environment-society relations functioned differently, i.e. vulnerability patterns were dissimilar. Moreover, the majority of the massive deaths were by no means due to famine caused by bad weather. An important factor in the rise of death rates was the spread of various contagious diseases because of malnutrition. Deviations could be explained by case studies on local level.

Emmanuel Le Roy Ladurie on valja oelnud motte, et pikal ajaloigul on kliima moju inimesele vaike, ebaoluline ja raskesti tuvastatav. Ajaloolise klimatoloogia uhe rajaja arvamuses on kindlasti oma toetera, sest inimesele on omane voime muutunud keskkonnas adapteeruda, mittetoimivad praktikad korvale lukata ja need uutega asendada. Aga koik see votab aega. Ometi ei saa eitada, et lisaks kliima varieerumisele, mille mootkavaks voivad olla sajandid, seisab inimene silmitsi ka ilmast tingitud ja jarsult avalduvate kriisiolukordade voi siis lausa sokkidega, mis esitavad nii uksikisikule kui ka uhiskonnale tosiseid valjakutseid. Sellega paistab Le Roy Ladurie nous olevat. (1) Huvitava ja samas ka inimlikult moistetava historiograafilise tendentsina avaldub luhiajalise, ilmast tingitud uhiskondliku elu hairumise kasitlemisel see, et soovitakse leida kiiresti konkreetset suudlast, kellel lasub vastutus kriisiolukorra kujunemises. Holpsasti satub suupinki valitsev uhiskonnakiht, kellele heidetakse ette voimetust, soovimatust voi lausa hoolimatust kriisistsenaariumide labimangimisel ja hattasattunute aitamisel. Tunduvalt harvemini uritatakse vastata kusimusele, kas naiteks ilmast tingitud uhiskondlikud sokid olid valditavad ja millisel maaral oli uldse voimalik nende uhiskondlikku moju vahendada. Sageli unustatakse, et kriisiolukordade hindamine ja ka neist tingitud hadadele leevenduse otsimine kaib labi ajastukeskse maailmataju. Onnetuse suurus on hindaja silmades ja on suur vahe, kas hindajaks on naiteks 19. sajandi algusaastate talupoeg, moisaharra voi pastor voi paneb uldistuse kokku 21. sajandi ajaloolane. Seega: nii nagu koikide asjadega, millele inimene annab hinnangu, on ka loodusfaktori uhiskondliku moju hindamine modaalne.

Kui tanapaeva uurija asub analuusima tema hinnangu jargi anomaalsena tunduvat minevikulist uhiskonnaseisundit, mille arvatavaks pohjustajaks on loodus, siis peab ta ennekoike otsima norku kohti uhiskondlikes suhetes, mis loodusliku arritaja toime labi koige enam kannatada said. Rank vihmasadu, kaua kestnud poud voi akiline ookulm pole iseenesest mingi anomaalia, sest loodus toimetab omasoodu inimese kaest luba kusimata. Kuid need loodusnahtused voivad mojutada uhiskondlikku toimetulekut. Oluline on siinjuures asjaolu, et suuremastaabiline poud voib uhtedes uhiskondlik-majanduslikes tingimustes endaga naiteks naljahada ja rande kaasa tuua, kuid teistes tingimustes on sama loodusnahtuse moju vaike. Teisisonu, on votmetahtsusega asjaolu, millisel moel on inimkooslused haavatavad. (2)

Kliimaga vorreldes tuleb ilma all moista kiiresti muutuvat keskkonnaseisundit, mis voib endaga kaasa tuua olulisi korvalekaldeid harjumusparases toimetulekus ja elurutmis uldse. Ilma mojul voib uhiskonnas kaivituda kasuaalsete suhete jada, mille uhiskondliku efekti ulatus soltub sellest, millisel maaral ollakse selleks ette valmistatud ja kui kiiresti suudetakse leida voimalusi normist korvalekalde uletamiseks. Jargnevalt visandatud skeem ilma voimalikust mojust nii igale inimesele eraldi kui ka inimkooslustele tervikuna on loogiline ja kogemuspohiselt moistetav vast koigile, kelle elu pole moodunud vaid nelja seina vahel, nina oue pistmata. Keskkonna moju uhiskonnale valjendub erakordsete looduslike voi ka indutseeritud ilmaolude vahendusel, mille tunnuseks on korvalekalded optimaalset toimetulekut voimaldavas temperatuuris (liialt kulm voi soe), aga samuti rahe, lumikate, ookulmad, liigne niiskus voi poud, uleujutused, tormituuled, troopilised tsuklonid, tulekahjud jm. Nende faktorite toimel kujuneb esmane ehk biofuusikaline efekt, mis voib mojutada biomassi (toit, loomasoot, kuttematerjal) ja eluks hadavajaliku vee kattesaadavust, samuti mikroorganismide tegevust. Teine toimevektor puudutab majandust ja inimeste ning loomade tervist ja valjendub biomassi ja energia hinnas, mojus veomajanduse toimimisele, epideemiate ning loomahaiguste levikus. Kolmas vektor valjendub demograafiliste ja sotsiaalsete protsesside kaudu ning mojutab uhiskondlikku suhtlust (sundimus, suremus, viljakus, uhiskondlikud konfliktid jm). Neljas puudutab kriisi tolgendusi, kultuurilist malu ja kogemuspohist oppimist. Igale neljale mojurile voib uhiskond reageerida kas adapteerudes voi kriisist valjumise strateegiaid kujundades, et end erakordsete loodusnahtuste vastu tulevikus kindlustada. (3) Aga nagu juba oeldud, votab kogemuspohine oppimine aega ja elukorralduse muutmine ka ressursse.

Nagu eelnevast naha, on biofuusikalised tegurid suhteliinil keskkond-uhiskond votmetahtsusega. Ei vaja ilmselt pikemat selgitamist, et uhiskondade haavatavus biofuusikalise efekti labi on suur just moderniseerumisele eelnenud perioodil, (4) mil kompensatsioonivoimalused ilmast tingitud toimetulekuraskuste uletamiseks olid limiteeritud. Siinkohal sobiks ehk koige paremini tavakasutuses olev valjend "looduse meelevallas olema". Kuid uhiskond pole kunagi lihtsalt inimeste kogum ja looduse "meelevaldsus" voib uhiskondlikust positsioonist soltuvalt uhtesid valusamalt puudutada kui teisi. Vahe sellest: biofuusikaline efekt voib paisata uhe uhiskonnakihi aarmisse viletsusse, tuues kaasa lausa eksistentsiaalseid probleeme, kuid see voib soodustada teise kihi turvalisust ja toimetulekut.

Biofuusikalise efekti uhiskondliku moju moistmine eeldab lahteandmete olemasolu, mille kaudu saab ilmaolusid tuvastada ja pikemas perspektiivis ka kliimat rekonstrueerida. Ajaloolise kliima rekonstrueerimisel on viimastel kumnenditel kenakesti edenetud, kasutades nii paleo- kui ka ajaloolise klimatoloogia toomeetodeid. Makrotasandil tehtud uuringud annavad veenvat toestusmaterjali selle kohta, et kliima on pidevas muutumises. Loodusteadlaste tuvastatud kliimaelementide suuremastaabiliste (nii geograafilises kui ka ajalises plaanis) varieerumiste juures tuleb aga silmas pidada asjaolu, et neid kuvatakse enamasti numbriliste naitajate kaudu, mille alusel pole muutusi uhiskondade toimetulekustrateegiates voimalik otseselt hinnata. Kui naiteks paljude teadusharude koostoo tulemusel on joutud jareldusele, et n-o vaikesel jaaajal langes keskmine temperatuur pohjapoolkeral uhe kraadi vorra, siis on selle teadmisega suhteliselt keeruline midagi peale hakata, sest naiteks piirkonniti voib temperatuuri langemine avaldada eri kliimavootmetes elavate uhiskondade toimimisele erinevat moju. Saadud tulemusi on usna problemaatiline ajaloonarratiivi lulitada. Eelkirjeldatud biofuusikalise efekti kujundatud kasuaalsete suhete skeem sobib ikkagi esmajoones ilmast tingitud ja kiirelt kujunenud kriisiolukordade analuusimiseks.

Tulles tagasi biofuusikalise efekti uhiskondliku moju tuvastamise voimaluste juurde, on selle eelduseks arusaadavalt lahteandmete olemasolu. Ajaloolise klimatoloogia uheks toomeetodiks on ilmaandmete otsimine kirjalikest allikatest. Allika moodustumise iseloomust ja eesmargist tingituna katkevad kirjalikud allikad vagagi mitmeplaanilist infot. Osa allikaid tuleb ilmanahtuste valjaselgitamise eesmargil alles n-o raakima panna, kuid leidub allikaliike, kus keskkonnaajaloolised

seigad on kui mitte just kohustuslikud, siis sisus kindlasti olulisel kohal. Eriti vaartuslikud on narratiivid, naiteks kroonikad ja kroonikalaadsed kirjapanekud, ning seda eriti siis, kui seal sisalduvad tahelepanekud on kirja pandud uhe inimese poolt pikema aja jooksul. Individuaalse keskkonnaajaloolise "tahelepanekumustri" uurimine ja selle korvutamine muu narratiivis sisalduva infoga pakub voimalusi ka ajastukeskse maailmatunnetuse moistmiseks. Teisisonu pakuvad kroonikad ja kroonikalaadsed kirjatukid sageli voimalusi mitte ainult esmaste biofuusikaliste efektide tuvastamiseks, vaid ka teiste kasuaalsete suhete toimevektorite moistmiseks.

Ajaloolises klimatoloogias nii oluliste aegridadega, mille alusel saaks kujundada koigepealt pildi biofuusikalise efekti olemusest ilma muutumise labi ja seejarel jalgida sellest tingitud kasuaalsete suhete avaldumist, on Laanemere idakalda ajaloolises kontekstis erihuvist tingituna usna vahe tegeldud. Ent sellesihilisi uksikuurimusi leidub. Tosi kull, need on pigem edasist uurimist holbustavad andmekogud pikal ajaskaalal ja ka laia geograafilise haardega. Eesti ajalookirjutuses tuleb koigepealt esile tosta Sulev Vahtre 1970. aastal ilmunud uurimust "Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. a.) ja nende mojust pollumajandusele ning talurahva olukorrale" (5). Toos on esmakordselt eesti ajaloo historiograafias puutud anda sustemaatiline kasitlus siinsetest ilmaoludest perioodil 1713-1870. Uurimuse eriliseks vaartuseks on, et see annab ulevaate ka allikalistest voimalustest ja autor on ajal, mil ajalooline klimatoloogia oli alles oma nagu kujundamas, novaatorlikult ning tanapaevaselt arutanud ilmastiku ja inimtegevuse seoste ule. (6) Vahtre tootulemusi on edukalt ara kasutatud mahuka kollektiivse monograafia "Eesti kliima minevikus ja tanapaeval" koostamisel. Monograafia kronoloogiline raamistus on lai, ulatudes koige vanemast ajaloolisest ajast tanapaevani valja. Raamatu andmestik pakub taiendavaid voimalusi aegridade jalgimiseks. (7) Kasitluse kaante vahele koondatud andmebaasi loomine on omaette vaevarikas too, mis ei saa kunagi otsa. Kindlasti pakuvad nii publitseeritud kui ka arhiivimaterjalid 2013. aastal ilmunud kataloogi taiendamiseks mitmeid voimalusi, kuid vastavad valjaselgitustood jaavad tulevikku.

Kuna kliima ja ilm on fenomenid, mis ei tunne riigi- ega rahvuslikke piire, on nii Sulev Vahtre uurimusse kui ka kogumikku "Eesti kliima minevikus ja tanapaeval" lulitatud naaberalade materjali. Eriti oluline on siinjuures Lati materjal. Eesti ja Lati ajalugu on 13. sajandist peale pikalt kujundanud samad uhiskondlikpoliitilised joud ning ka uhiskondliku struktuuri poolest on olulisi kattuvusi. Artiklis kasitletud perioodil kuulusid Louna-Eesti ja Pohja-Lati uhte administratiivsesse uksusse ehk Liivimaa kubermangu. Lisaks sellele pole naiteks Louna-Eesti ja Pohja-Lati looduslikes oludes suuri erinevusi. Ja samamoodi voib eeldada, et sarnasusi on ka uhiskondlikus haavatavuses. Eeldan, et just talurahva elujarge silmas pidades on kattuvust palju. Aga samas on ilma labi kujundatud biofuusikaliste efektide geograafiline ulatus omaette probleem, sest mitmete ilmaelementide moju avaldumine voib olla lokaalne. (8)

Publitseeritud andmetest, mis on ladestunud uhe informandi poolt kirjapanduna, pakub huvitavat ja olulist teavet Lati kirikukroonikate publikatsioon. (9) Tuleb muidugi kohe oelda, et sailinud kroonikaline materjal on enamasti fragmentaarne. Kuid vahemalt uhel juhul on siiski voimalik uurida suhteliselt tiheda teabega kaetud pikemat aegrida. Selleks pakub voimaluse Burtnieki kihelkonna pastori Johann Heinrich Guleke kirjapandu, mis sisaldab kohalike ilmaolude ja nende uhiskondliku moju kohta unikaalset ning mitmeplaanilist materjali. Vaheoluline pole seegi toik, et Burtnieki kirikukihelkonna pohjapiirist on Eesti alani linnulennult koigest monekumne kilomeetri ringis.

Pastor Guleke puhul on tegemist hingekarjasega, kes oli kohapeal ametis aastail 1769--1816. (10) Ta sai pastoriks 29-aastaselt ja 47-aastase kirikuopetajaks olemise jooksul suutis ta oma koguduseliikmete argipaevaeluga end kahtlemata kurssi viia. Tollased pastorid, eriti need, kes teenisid aastakumneid uht ja sama kogudust, voisid keskkonnaalastes tahelepanekutes vaga terased olla. Ka Guleke oli oma pika hingekarjasekarjaari jooksul omandanud hea keskkonnatunnetuse, moistes ilmaolude ulimat tahtsust agraarse uhiskonna toimetulekul. Tema kirjapandut baasandmestikuna kasutades saab seda vorrelda materjaliga, mida pakub kronoloogiliselt ules ehitatud kogumiku "Eesti kliima minevikus ja tanapaeval" andmekogu, kuid ennekoike muidugi Sulev Vahtre uurimus. (11) Nii laieneb geograafiline haare ja peaks selguma, kas Pohja-Lati ilmaoludel on Eestiga sarnasusi ning kas biofuusikalise efekti uhiskondlikus avaldumises on kattuvusi.

Kirikukroonikasse Guleke kirja pandud keskkonnaalased tahelepanekud on aastakokkuvotted kihelkonnaelus aset leidnud olulisematest sundmustest. Ametlikku ja rangelt reglementeeritud formaati--mida kirikukroonikasse tuli jaadvustada ning mida mitte--otseselt polnud. Kindlasti tuginesid hingekarjased 17. sajandi lopu Rootsi kirikuseaduses kirja pandud nouetele. Kroonikapidaja enda otsustada jai, mis vaaris jaadvustamist ja mis oli ebaoluline.

Keskkonna kohta kaivate Guleke ulestahenduste juures on tahtis, et lisaks subjektiivset laadi tahelepanekutele sisaldavad need ka mootmise teel saadud infot. Olulised meteoroloogilised nahtused on monikord kirja pandud tapsete kuupaevadega (vana kalendri jargi) ja leidub mootmisandmeid (veetaseme tous ning langus, lumikatte paksus). Pole siiski selge, kas need on saadud silma jargi voi mingil muul viisil hinnatuna. Ka termomeetri kasutamine polnud talle vooras. Vaga huvitavad on naiteks ka tahelepanekud randlindude saabumise kohta, millega agraarses uhiskonnas seostatakse ettevalmistusi uleminekuks uuele pollumajandustsuklile. Sustemaatilistest ja uhe skeemi alusel kogutud vaatlusandmetest siiski raakida ei saa ning kullap oleks seda ka liiga palju nouda. Pastor on pidanud oluliseks panna kirikukroonikasse kirja agraarses uhiskonnas maarava tahtsusega sundmused, nagu teraviljakulv, teravilja oitsemise ja koristuse algus, samuti meteoroloogilised sundmused, mis tekitasid torkeid teraviljakasvatuses (liigvesi, poud, ookulm, rahe jne), soodsad ning ebasoodsad olud heinavarumisel. Paaris kohas jookseb labi hinnang ilmastikuoludest tekkinud olukorrale aianduses. Lisaks sellele leidub vaga vaartuslikku teavet ilmaolude mojust demograafilisele olukorrale, nagu toimetulekuraskustest (alatoitumus, ka lausa nalg) tingitud haigused ja surmad ning ka ranne. Just demograafilised naitajad, eriti aga suremus, on olulised. Pikemal ajaskaalal vordlevalt esitatuna peegeldavad need hasti uhiskonda tabanud tagasilooke. Kahjuks pole Burtnieki koguduse enda puhul konkreetsete demograafiliste naitajate tuvastamine voimalik. Sealse luteri koguduse arhiivi Lati pihtkonda puudutavad meetrikaraamatud pole digiteeritud ja suure toenaosusega pole need lihtsalt sailinud. Seega puudub voimalus Burtnieki kihelkonna kohta aastate kaupa sunni- ja surmakoveraid valja arvutada ning uksteisega vorrelda. Kasutada on vaid andmed kihelkonna saksakeelse pihtkonna sundide ja surmade kohta. Rahvastiku koosseisu silmas pidades on aga tegemist suhteliselt vaikese osaga kihelkonna rahvastikust ja lati talurahvaga vorreldes olid sakslased biofuusikalise efekti labi kindlasti vahem haavatavad. Seetottu pole saksa pihtkonna demograafilisi protsesse artiklis uuritud.

Jargnevalt on antud ulevaade Guleke talletatud infost perioodil 1806-1816. Sihiks on registreerida andmed ilmaoludest, mis voisid viia toimetulekuraskuste ja demograafiliste tagasilookideni. Valitud perioodi oigustus toetub artikli kompositsiooni ja ulesannet silmas pidades jargmistele argumentidele. Esmase pohjenduse annab globaalne taust. Karl Ernst von Baer kirjutas oma 1814. aastal ilmunud vaitekirjas:

   Vanemad talupojad kinnitavad, et Liivi- ja Eestimaa kannatavad
   viimastel aastatel suurema pakase all; kas see tosi on, ei voi ma
   otsustada ainult vaheste selle asja kohta tehtud vaatluste pohjal,
   kuid see voib nii olla ja ei nai toest korvale kalduvat. (12)


Noore Baeri tahelepanekusse tuleb suhtuda taie respektiga. Nimelt on tanapaeva klimatoloogias kasutusel seesugune moiste nagu Daltoni miinimum. Enamasti tahistatakse sellega perioodi 1790-1830, mida iseloomustab globaalne jahenemine. Selle pohjuseks arvatakse olevat kaks faktorit: esmalt paikeseaktiivsuse vahenemine ja teisalt aktiivne vulkaaniline tegevus. (13) Sellesse perioodi jaab ka naiteks 1815. aasta Tambora vulkaanipurse Indoneesias, mis toi endaga kaasa suured toimetulekuraskused kogu maailmas. Eriti rangaks kujunes mitmel pool 1816. aasta, mida on nimetatud "aastaks ilma suveta". (14) Guleke kirjapandu moodustab hea kronoloogilise raamistiku, milles leiduvat infot puutakse voimalusel Eesti ala andmestikuga vorrelda. On ara kasutatud nii Vahtre kogutud kui ka kogumiku "Eesti kliima minevikus ja tanapaeval" kaante vahel leiduv info. Teiseks: kuna ilmast tingitud uhiskondliku efekti esimese ja teise toimevektori moju voib olla lokaalne, on ilmast tekkinud uhiskondlike tagasilookide ulatuse tuvastamine uheks voimaluseks just demograafiliste naitajate vahendusel. Seega voiks lihtsat loogikat appi vottes jareldada, et kui meil puudub narratiivne materjal, milles kirjeldatakse ilmaolusid, ennekoike voimalikke meteoroloogilisi halbeid mone piirkonna kohta ja nende uhiskondlikku moju, siis voivad need peegelduda demograafiliste protsesside kaudu. Eelduseks on muidugi see, et meil on kasutada usaldusvaarsed pikemad aegread ennekoike sundide ja surmade kohta ning neid on voimalik vorrelda teiste piirkondade andmetega. Kui demograafiline muster, mis valjendub naiteks jarsult tousnud suremuses monel aastal, kordub ka geograafiliselt kaugemates paikades, siis suure toenaosusega oli tegemist laiamastaabiliste biofuusikaliste toimefaktorite mojuga.

ILMAOLUDEST AASTAIL 1806-1816 PASTOR GULEKE SILMADE LABI

1806. aasta talv oli lumerikas ja kestis 26. aprillini. (15) Sellele jargnes akiline sula, mille tagajarjel tekkis uleujutus. Veetase Burtnieki jarves (eesti Asti jarv) tousis ule kaheksa jala (umbes 2,5 meetrit) normaalsest korgemale. Liigvesi havitas sillad ja truubid (16) ning uhtus minema teed. Vesi ulatus pastori heinakuunini jarve aares, uputades seda viie jala (umbes 1,5 meetrit) vorra. Kevad oli marg ja pollud raskesti haritavad. Rukis ei oitsenud korralikult ja varutud sai koigest pool loodetud saagist. Heinateoga oli olukord vaga halb. Liigvesi ei lasknud heina teha, juulis sadas eriti ohtralt. Niita oli vahe, hein havis. Rukkiloikusega sai algust teha 10. augustil. (17) S. Vahtre kogutud andmed annavad tunnistust, et kogu Eestija Liivimaal talivili uldiselt apardus, kuid heinaga olid lood lausa katastroofilised. Tartu umbruses oli talupoegadel leivavili juba neli nadalat enne joule otsas ja nad soid niisugust aganaleiba, mida varem pole nahtud. (18)

1807. aasta talv kestis vahetpidamata novembrist (1806) kuni 10. aprillini. Talupojad olid hadas heinanappusega eelmise aasta vihmase suve tottu, mis ei lubanud seda varuda. Lisaks loodusest tingitud hadale tekitas kahju ka labi kihelkonna Preisimaale marssinud sojavagi, kes votsid ara hobused, ainuuksi Renceni piirkonnast (asub umbes 12 km Burtnieki asulast kirdes--P. R.) 97 looma. (19) Pastor margib, et 19. aprillil tousis tormituul, mis pani jarve jaa liikuma ja see lukkas paigast kirikuopetaja heinakuuni. Kroonikas on margitud, et tegemist oli N S N tormituulega ("19 ten April wurde das Eis in der See mit dem Sturm von N. S. N. Winde gehoben... "), mille suunda on raske moista. Maikuu oli kulm, juunis sadas natuke. Siis tuli aga pikk pouaperiood. Jarve veetase oli kuivusest tingituna vaga madal. Suvivili nartsis, seda pidi 12. augustil alanud koristuse kaigus korgematelt kohtadelt kasitsi korjama. Augusti kohta vaidab Guleke, et 30. kuupaeval oli age torm uhes soojalainega. Nii nagu eelmiselgi aastal oli heinasaak vaga vilets ja sama lugu oli rukkiga. Paljud talupered ja moisad jaid tuhjade salvedega. Kaunja teised aedviljad ei andnud samuti saaki. Juba rukkikoristuse algul pidi talurahvast toetama ja novembrist alates ka leivaviljaga. Detsembris suri erakordselt palju rahvast, nagu naabruses juba juulis ja augustis, dusenteeriasse. (20) Vahtre koostatud ulevaate pohjal oli 1807. aasta maikuu ookulmade ja pohjatuulega, mis kahjustasid eriti kergematel muldadel kasvavat rukist. Paljudes kohtades tuli rukis umber kunda. Juunis oli ilm hea, ka hein kasvas kenasti, kuid siis tuli poud, mis pani rohukasvu seisma ja pidurdas aedviljade kasvu. Rohkesti esines metsapolenguid. Juulis ja augustis oli palju kohutobe. Pouale jargnes 4.-5. augustil ookulm, mis kahjustas kartulipealseid. Naljahada algas juba mardipaeva paiku, detsembris suri seetottu palju inimesi. (21)

1808. aastal kasvas suremus ja 1. maiks oli kumnendik Burtnieki kogudusest surnud. Puudus oli ennekuulmatu. Kuivetunud kehad ei suutnud haigustele vastu panna. Algul kannatas tervis reuma all, mis arenes narvihaiguseks (Nervenkrankenheit) (22) ja seejarel veremurgistuseks ning dusenteeriaks. Valitsevad pohjaja idatuuled olid paranemisjargus olevatele inimestele ohtlikud ning surmatoovad. Tobi (23) laastas nii hirmsasti, et 1808. aasta aprilli lopuks oli surnud sama palju inimesi kui kogu eelmisel aastal. Juulikuu oli nii niiske, et havis head saaki tootanud hein. Rukkisaak oli vilets, kuid suvivili see-eest hea. Kriisiolukord soodustas valjarannet. Pastoril polnud ulevaadet, kui paljud surid neist, kes olid pagenud Riiga voi mujale, kuid aasta lopuks oli ta oma koguduses registreerinud 763 surma. (24) Vahtrele toetudes eristub see aasta teistest suurtest surma-aastatest perioodil 1780-1850. Palju inimesi suri ka naiteks Eestimaa kubermangus 1789. aastal. (25) Kohutava puuduse olukorras levisid mitmesugused haigused, nagu dusenteeria, tuufus, kopsupoletik jm. Kontinentaalblokaadi tottu valitses suur soolapuudus. (26) Laiuse kihelkonnas oli jaanipaevaks surnud juba 483 inimest, tavaliselt oli seal aastas 160 matust. (27)

Nagu eelmise aasta detsembriski, oli ka 1809. aasta jaanuaris kova kulm. Veebruari algul oli moned paevad suur sula, kuid siis tuli veebruaris ja martsis jalle kova kulm ning veel 9. aprillil sai Burtnieki jarvel ohutult soita. 8.-11. aprillini oli suur sula, mis vabastas pollud lume ja jaa alt ning jogede jaaminek oli tormiline. Kevadel oli palju rukkiorast madanenud, kuid rukis tolmles hasti ja 3. augustil alustati loikusega. Rukkisaak oli hea. Suvi oli osaliselt vaga niiske ja hein laks monel pool madanema, sugis oli udune. Renceni (saksa Ranzen) moisat pidi ka sel aastal nagu eelmiselgi krediidi alusel majandama. (28) Vahtre kirjutab, et kuigi rukkiloikus hilines, oli saak uldiselt vaga hea. (29)

1810. aastal algas talv jaanuaris. Vahelduvalt oli torme ja lumesadu ning talv kestis pikalt. 8. aprillil sai Burtnieki jarvel veel ohutult soita. Jaa oli suurte pankadena jarvel 1. maini. Mais oli lund veel nii palju, et kogu maa ja majade katused olid sellega kaetud. Niiskete olude tottu kevadkulv hilines, kuid varasem kulv andis keskmist saaki. Hilisemat kulvi kahjustas ookulm. Rukist sai loikama hakata 10. augustist. Vihmase suve ja varase kulma tottu ei valminud puuviljad: ploomid ning ounad. (30)

1811. aasta talv tuli juba (1810. aasta) detsembris ja loppes veebruaris. Martsis sai vankriga soita ja 19. martsil oli kuulda lookese laulu. Martsi lopuks oli maa paljas ja jarv jaast vaba. Suvivili, mis sai vara kulvatud, ei andnud head saaki, sest suvi oli kuni augustini pouane. Suvivili oli vilets nagu heinasaakki. Vahtrele toetudes oli aga nii vilja- kui ka heinasaak Eesti alal korralik. (31)

1812. aasta talv kestis vahetpidamata ja jarve jaal vois veel 16. aprillil soita. 23. martsil oli kuulda lookese looritamist. (32) Vahtre jargi oli pikk talv pohjustanud loomatoidu puuduse. Kevad oli vastandina eelmisele aastale ebasobralik. Kulm tegi kahju norgalt vaetatud rukkile. Juuni oli aga soe ja niiske ning suviviljale soodne. Vahtre andmetel oli viljasaak tervikuna ule keskmise. (33)

1813. aasta algas kova pakasega, kuid veebruari algul oli suur sula. 13. veebruaril laulis looke, kuid kuu lopul oli vaga kulm, mis kestis ilma lumeta aprillini. Vara kulvatud herned said kulmast kannatada, suvivili aga mitte. Rukis tootas head saaki, kuid oitsemise ajal sai see kulmast ja tormist kahjustatud, nii et loodetud saagist saadi katte vaid kolmandik. Talv oli hiline, kuid jouluajal oli 27 kraadi kulma. (34) Vahtre andmetel kestis sugis ebatavaliselt kaua. (35)

1814. aasta algas kova kulmaga, mis kestis jaanuari lopuni. Sadas vaga palju lund, monedes kohtades oli lumi 4-5 jalga paks. Teed muutusid labimatuks. Jargnes 14 paeva lakkamatut paikesepaistet, kuid erinevalt kardetust ei kaasnenud sellega uputust. Ainult Riia linnas ja Holmi umbruses oli vesi tavaparasest korgem. Aprilli algul oli ilus ja soe ilm, kuid sellele jargnes kulm ning ida- ja pohjatuuled toid lund. Rukkioras kahjustus, kulmad kestsid mai lopuni. Juuni lopul sadas vihma, Burtnieki umbruses juuli lopuni. Augustis aga ei sadanud. Eriliselt kulm talv ja kevad kujundasid olukorra, et sel aastal polnud uldse kirsse, ploome ning pirne ja ounu oli vaga vahe. Suvine poud avaldas moju suviviljale, mis augusti alguseks ara kuivas. Rukkisaak oli vilets, kuid suvivili veel viletsam. (36) Vahtre andmetel kulmusid vanad saare-, ouna-, kirsi- ja ploomipuud. Nii nagu talv oli erakordselt kulm, oli suvi vaga kuum. Laialt levis dusenteeria. (37)

1815. aasta algus oli tavaline. 2. veebruarist vaheldus kulm sulaga. Jarvel ja madalamates kohtades sai saaniga soita. Aprilli algul oli soojemaid paevi, kuid parast seda oli kulm. Mai lopul oli ilm kuiv, kuid juuni teisest poolest oli loputu sadu, mis kestis juulini. 26. juulil sadas oaterasuurusi raheteri Briezu (Wredenhof) ja Burtnieki moisa poldudel, tekitades palju kahju nagu Macite (Luttershof) moisaski. (38) Heinaajal oli nii marg, et hein madanes ja seda polnud voimalik teha. Monel pool uhtus vesi heina minema. Rukkisaak oli halb ja seda oli vahe. Talv algas detsembris ja kestis vaheaegadega jouluni. Vahtre jargi oli pastori andmetel Viru-Nigulas juba kevadel suur leivapuudus ja talupoegi paastis vaid see, et nad said palgatoole Kunda sadama ehitusele. Heinaaeg oli aarmiselt ebasoodne ja hein havis. Halva ilma tottu olid rukkipead pooltuhjad. Uldiselt kuulus see aasta jahedamate hulka. (39)

1816. aasta algas tugeva tuisuga, seejarel tuli sula ja jargnes kova kulm. Veebruari keskel oli kulma 28-30 kraadi. Tuiskas palju ja lumikate oli kohati 8-10 jalga. Martsi algul paistis paike heledalt. Suur sula takistas liiklemist. 21. martsil muutus jarv vaga ohtlikuks sulavete tottu, mida ojad sinna jarjest juurde toid. Jarve veetase tousis 9 jalga tavalisest korgemale. Truubiotsad vajusid. Heydenschene sild oli 14 paeva vee all. Pakane havitas kirsi-, ploomi- ja pirnipuud. Rukis oli korgemates kohtades kulmast puutumata ja vaid madalamates kohtades ning hilisem kulv sai kannatada. (40) Vahtre andmetel oli tegemist keskmisest jahedama aastaga. (41)

DEMOGRAAFILINE EKSKURSS

Nii Guleke kirjapandu kui ka Eesti ala andmestik viitavad selgesti, et meteoroloogilised tingimused demograafiliseks tagasiloogiks hakkasid kujunema 1806. aastal, mil apardus nii teravili kui ka heinasaak. See naitab vaga selgelt, et talupojauhiskonna toimetulek soltus ennekoike teraviljast. Haired heinavarumisel aga voimendasid kriisiolukorda veelgi, sest heinast soltus pollumajanduses kasutatavate veoloomade ja ka karja uletalve pidamine. Teiste sonadega, ebasoodsad ilmaolud mojutasid talupoega koige haavatavamast kuljest. 1807. aastal kordus sama stsenaarium. Guleke kirjutab, et paljud talupojad jaid sel aastal tuhjade salvedega ja neid tuli leivaviljaga toetada. Detsembris suri Burtnieki kihelkonnas erakordselt palju rahvast, nii nagu naabruses juba juulis ja augustis. Vahtre sedastab, et juulis ja augustis esines palju kohutobe. Naljahada algas Eestis juba 1807. aasta mardipaeva paiku ja seetottu suri detsembris palju inimesi. Toeliseks kriisiaastaks oli aga 1808. aasta. Guleke kirjutab, et aprilli lopuks oli surnud sama palju inimesi kui kogu eelmise aasta jooksul. 1. maiks oli aga kumnendik tema kogudusest surnud. Aasta lopuks on ta registreerinud 763 surmajuhtu, kuid see arv ei kajasta kaugeltki kogu rahvastikukadu. Pastor kirjutab, et tal puudub ulevaade nende koguduseliikmete saatuse kohta, kes pagesid hadasunnil kas Riiga voi mujale. Guleke toob ara ka alatoitumusest tingitud tervisehadade kliinilise pildi. Alatoitumusest kohnunud inimest tabas koigepealt reuma, mis arenes edasi narvihaiguseks, ja seejarel tabasid inimest veremurgistus ning dusenteeria. Umbes sama kordus ka Eesti alal. Erakordne kitsikus toi endaga kaasa dusenteeria, tuufuse, kopsupoletiku jm. Vahtre andmetel oli suremus Laiuse kihelkonnas suur. 1808. aasta jaanipaevaks oli seal surnud juba 483 inimest, kuigi tavaliselt oli aastas 160 matust. Aastate 1809-1816 kohta pole ei Guleke ulestahendustes ega ka Vahtre kogutud andmetes viiteid biofuusikalise efekti pohjustatud suurematest demograafilistest tagasilookidest. Kull aga paukus 1816. aasta talvel Guleke vaatluste pohjal eriti kare pakane, mis havitas viljapuud. Eesti alalt on vaid ViruNigula kohta teada, et 1815. aasta kevadel kummitas seal leivapuudus. Seega oli kirjalike ulestahenduste alusel kasitletaval perioodil toimetulekukriisi kulminatsioon 1808. aastal.

Eesti ajalookirjutuses pole kriisiaeg, mille keskmeks on 1808. aasta, tahelepanuta jaanud, kuid seda on kasitletud mitmes votmes. Oigem oleks vist oelda, et uurijaid on enamasti huvitanud n-o laiemad plaanid--nii kronoloogiliselt kui ka probleemiasetuselt ja sinna on mahtunud ka 1808. aasta. Sulev Vahtre koostatud ja artikli kirjutamisel kasutatud andmebaasi ulesandeks oli ilmastikunahtuste registreerimine, et leida tuge Eestimaa talurahva arvu dunaamika moistmiseks perioodil 1782-1858. Tema ajaloolise demograafia alase uurimuse pohiallikaks on hingeloenduste materjalid ja, nagu juba oeldud, teenib keskkonnailmingute vaatlus voimalike rahvastikuprotsesse mojutavate tegurite registreerimise ulesannet. Autor on oma uurimust piiranud geograafiliselt vaid Eestimaa kubermanguga, st osaga Eestist. Liivimaa kubermang pole demograafilisse kasitlusse holmatud. (42)

Herbert Ligi on rahvaarvu muutumist Liivimaa kubermangu Eesti alal vaadelnud peamiselt hingeloendite ja adramaarevisjonide andmestikule toetudes. Autor on markinud, et Liivimaa kohta kaiv info on Eestimaaga vorreldes tunduvalt lunklikum. Ligi kogutud andmestik annab ulevaate allikalistest voimalustest mone konkreetsema ajaloigu voi piirkonna uurimiseks perioodil 1711-1816. Fookustatud ulevaadet 1808. aasta kriisi kohta uurimusest ei leia. (43)

Juhan Kahki monograafias on mitmeplaanilist infot. Tonaalsuselt on monograafia voitlev, st autori eesmargiks on naidata olukorda maal 18. ja 19. sajandi vahetusel klassivoitluse votmes. Rohujate ja rohutavate suhteid on kasitletud enamasti mustvalges taustsusteemis ning olukorda illustreeriva materjali valikul on sellest printsiibist ka lahtutud. 1808. aasta kriis on talurahva elujarge silmas pidades teiste raskete aastate reas Kahki raamatus kasitlemist leidnud. On toonitatud uldist uhiskondlikku viletsust, valitseva kihi hoolimatust alamate vastu, toimetulekukriise, naljahada ja suurt suremust maarahva seas. Et uldise viletsuse kriisiks muutumise uheks toukejouks vois pingeliste uhiskondlike suhete korval olla ka kehv ilmastik, seda autor otsesonu ei vaida. Kull voib aga ridade vahelt valja lugeda, et maarahva tervis oli pidevalt ohus. Mahuka kasitluse vaieldamatuks vaartuseks on rohke arhiivimaterjali kasutamine, mida autor on teinud oma vaidete kinnituseks. Ent enamasti on need vaid sotsiaalsed faktid (alatoitumusest pohjustatud surmad, uldine viletsus jm), mille pohjuseks ei peeta otseselt loodusolusid. Monograafias on toodud tabelitena ka 11 Eesti ala kihelkonna abiellumus, sundimus ja suremus perioodil 1755-1850 ning uhtlasi on voimaluse piires puutud valja selgitada surmaga loppenud haiguste pohjused. (44)

Jaan Konks on kasitlenud 1808. aasta kriisi 18.-19. sajandi feodaal-parisorjusliku pollumajanduse ja talurahva olukorra lahtimotestamise votmes. (45) Autor on uurimisteema piiritlenud geograafiliselt Eestimaaga, nii nagu Sulev Vahtregi oma ajaloolis-demograafilises uurimuses. Konks raagib uksteisele jargnenud ikaldusaastatest ja viljahindade tousust, mis algasid 1806. aastal ning mille tagajarjel sattus maarahvas erakordsesse viletsusse. Ikalduse pohjuseks olnud meteoroloogiliste olude valjaselgitamisele Konks ei keskendu. Autor on arvutanud maakondade kaupa valja nii sunnid kui ka surmad ja 1808. aasta juures on ta joudnud jareldusele, et sunde oli 7604 ning surmi 10 828. (46) Seega oli surmi 3224 vorra enam kui sunde. Vahtre vastavad numbrid on: sunde 8080, surmi 11 713, seega oli surmi 3633 vorra rohkem kui sunde. (47) Kahki arvutuste pohjal oli 1808. aastal surmi 3260 vorra enam kui sunde. (48)

Mitmekulgselt on kriisiaastaid, mille keskmeks oli 1808. aasta, kasitlenud oma vaitekirjas Marten Seppel. Rahvastikuprotsesse silmas pidades on ta vaitnud:

   Ilmselt mojutasid ikaldused ka demograafilisi protsesse... Kui
   votta aluseks, et naljahadaks saab lugeda ainult neid kriise, kus
   huppeliselt kasvas suremuste arv, siis sellest seisukohast vajaks
   jargnevate nalja-aastate loetlemine hadasti toetamist ka
   ajaloolis-demograafiliste andmetega. Seega demograafilist laadi
   uurimused oleksid edaspidi vaga vajalikud, selgitamaks, kui suur
   oli ikkagi otseste ja kaudsete naljaohvrite arv. (49)


Kersti Lusti koostatud dokumentide kogumikus on visandatud 19. sajandil Eestit tabanud naljahadade uurimise seis. Ta eristab sel sajandil kolme suuremat naljahada: 1807-1808, 1840-1847 ja 1867-1869. Autor sedastab:

   Siiski on tosiselt kahetsusvaarne, et 19. sajandi nalgasid pole
   uldse uuritud demograafia seisukohast ning meie hinnangud
   rahvakadudele tuginevad kirikuopetajate ja kuberneride
   aastakokkuvotetele. (50)


Kui autor peab silmas meetrikaraamatute pohjal tehtavat edasist uurimistood, siis toetab artikli autor seda seisukohta igati. Ent suure toenaosusega peab Kersti Lust siiski silmas naljahada kui kompleksse nahtuse uurimishorisontide avardamise vajadust.

Tasub veel kord meelde tuletada, et meil pole voimalik teadaolevalt mitte uhegi Eesti ala kihelkonna kohta kujundada Burtniekiga ligilahedastki paralleelset meteoroloogiliste olude kirjeldust pikal ajaloigul ja sealt alguse saanud kasuaalsete suhete jada. Tosi kull, meil on moningal maaral andmeid ilmaolude ja nende toimel kujunenud biofuusikalise efekti kohta, mis mojutas ka sotsiaalseid protsesse. Kindlasti oli pohijoontes talurahva uhiskondlikus haavatavuses nii Latis kui ka Eestis palju sarnaseid jooni. Ent uhed ja samad ilmaolud voivad kujundada geograafiliselt lahedastes, kuid mone uhiskondliku elu elemendi poolest erinevas sootsiumis sootuks teistsuguse haavatavusmustri ning see voib avalduda erinevalt ka demograafilistes ja sotsiaalsetes protsessides. (51)

Jargnevalt on puutud lahemalt jalgida, milline oli demograafiline pilt, ennekoike suremus, monedes Lati ja Eesti kihelkondades perioodil 1806-1816. Valimi koostamisel keskenduti esmalt nendele paikkondadele, mida on maininud nii Guleke kui ka Vahtre ja mis sisaldavad mingeidki ilmaolude kirjeldusi. Paraku pole ulesande taitmine kirikuarhiivide, ennekoike meetrikaraamatute sailimist arvestades, sugugi lihtne. Torge tekib juba esimeses lulis: nagu juba mainitud, ei ole sailinud Burtnieki lati koguduse materjale. Guleke mainib 1807. aasta juures, et detsembris suri erakordselt palju rahvast, nagu naabruses juba juulis ja augustis, dusenteeriasse. (52) Pastor aga ei tapsusta, milliseid kihelkondi ta silmas peab. Digiteeritud Lati kirikuarhiivide kogus ringi vaadates selgub, et paljude Burtniekiga piirnevate voi Eesti ala vahetus laheduses asuvate kihelkondade puhul pole konkreetset demograafilist pilti lati talurahva osas voimalik kujundada. Naiteks ei saa perioodi kohta andmeid Rujiena (saksa Rujen, eesti Ruhja), Salacgriva (saksa Salis), Apekalnsi (saksa Oppekaln), Aluksne (saksa Marienburg, eesti Aluliina), Gaujiena (saksa Adsel, eesti Koivaliina) ja Lugasi (saksa Luhte, eesti Luke) puhul. Geograafilist haaret laiendades ei ole voimalik kujundada ulevaadet veel ka jargmiste pohjapoolsete Lati kihelkondade kohta: Aloja (saksa Allendorf), Matisu (saksa St Matthiae), Mazsalaca (saksa Salisburg), Rauna (saksa Ronneburg), Trikata (saksa Trikaten) ja Rubene (saksa Papendorf). Cesise (saksa Wenden, eesti Vonnu), Ergeme (saksa Ermes, eesti Hargmae) ja Dikli (saksa Dikkeln) puhul on see siiski voimalik. Toon jargnevalt ara nende kolme kihelkonna surmakoverad (joon 1-3).

Eesti ala puhul on meetrikaraamatute seis pisut parem. Vahtre kogutud andmestikus mainitakse Laiuse ja Viru-Nigula kihelkonda, kuid kahjuks jaame ka siin tapsema pildi loomisel tuhjade pihkudega. Eesti Riigiarhiivi digitaliseeritud materjalid ei sisalda lahteandmeid, mille pohjal saaksime nende kahe kihelkonna kohta aastate loikes tapsema ulevaate. Seetottu jaab ulevaate saamine ka Eesti alast lunklikuks.

Jargnevalt on ara toodud monede Eesti ala koguduste sunnid ja surmad kasitletud perioodil. Esmalt on meid huvitanud Louna-Eesti rahvastikulooline materjal.

Kanepi kihelkonna puhul on selgelt naha, et surmakover touseb korgele 1808. aastal, nii nagu eelnevalt ara toodud kolme lati maakogudusegi puhul (joon 4).

Juhan Kahk on oma raamatus "Rahutused ja reformid" kasitlenud Otepaa kihelkonda. (56) Kaesoleva artikli kirjutamise kaigus on selle kihelkonna andmestik ule vaadatud ja olulisi lahknevusi sundide ning surmade kokkulugemisel ei taheldatud. Vaga selgelt eristub paljude surmajuhtude poolest 1808. aasta (joon 5).

Kahki monograafias on ara toodud ka Karula andmestik.58 59 60 Artikli valmimise kaigus on Karula meetrikaandmed ule vaadatud ja ka siin pole Kahki tulemustega olulisi lahknevusi (joon 6).

Haljala surmakover ei erine 1808. aasta osas eelnevatest kihelkondadest. Ent huvitaval kombel sarnaneb 1813. aasta selles osas 1807. aastaga (joon 7).

Uheteistkumne aasta surmakoverad seitsmes kihelkonnas lubavad jareldada, et 1815. aasta Tambora vulkaanipurskele jargenud aasta, mida Pohja-Ameerikas, kuid ka Sveitsis ja mujalgi Euroopas Eestist ning Latist louna pool, klassifitseeritakse "aastaks ilma suveta", siinmail ilmaekstreemsuste poolest silma ei paista. Vahemalt surmakoverad sellele ei vihja.

Jargnevalt on ara toodud uheksa Eesti kihelkonna maakoguduse suremus perioodil 1807-1809 (joon 8).

Nagu uheksast tabelist naha, kohtab siin moningaid erinevusi, vorrelduna kolme Lati ala ja ka Kanepi, Otepaa, Karula ning Haljala kihelkonna surmamustritega samast kolmaastakust. Harju-Jaanis uletab suremus 1807. aastal oluliselt 1808. aasta rahvastikukaotusi. Simunas on aga kriisiaastaks hoopis 1809. Amblas seevastu on 1807. ja 1808. aasta surmad peaaegu vordsed. Risti, Harju-Madise, Juri, Kuusalu ja Kose kihelkonna puhul on surmamuster aga sarnane kolme Lati ala, Louna-Eesti kihelkondade ning Haljalaga. Artikli autor ei oska kohati usna olulisi lokaalseid erinevusi seletada. Aga on selge, et seal, kus surmakover naitab suurt tousu, pidi mitu mojutegurit kokku langema. Esmalt pidi kujunema ilmast tingitud toimetulekukriis, mis norgestas rahva tervist. Otseseid naljasurmajuhtumeid oli aga kindlasti vahem, kui neid vahel surma pohjustena ehk isegi uurijate poolt eeldatakse. Haigused, eriti nakkushaigused, olid need, mis massiliselt hauda viisid. Alatoitumus iseenesest ei saa otseselt suure suremuse pohjuseks olla. Nakkushaiguste puhul tuleb aga arvestada sellega, et nende levimine eeldab inimestevahelist suhtlust. Oiva Turpeinen on Soome suurte surma-aastate 1866-1868 puhul, kui keskmiselt sajast soomlasest suri uheksa, markinud, et nakkushaiguste levikul tuleb kindlasti arvestada kommunikatsiooniga. Kuigi Soome olusid, nii looduslikke, geograafilisi kui ka uhiskondlikke, ei saa Eestile ja Latile ule kanda, on siiski selge, et samade ilmaolude all kannatanud piirkondades oli suremus Soome lahe pohjakalda isoleeritud aladel vaiksem. Samas jalle vois isoleerituse kadudes suremus seal suuremaid mootmeid votta, kuna rahvas oli vahem immuunne. Kindla vastuseta jaab ka kusimus, millised haigused inimesi hauda viisid. Enamasti viitavad allikad tufoidsetele haigustele, kuid kindlasti polnud tegemist ainult tuufusega. (71) Voimatu on naiteks uskuda Soome allikates kirjeldatud juhtumeid, et inimene nakatus tuufusesse mitu korda. Kindlasti ringles palju erinevaid nakkushaigusi, mille vastu puudus immuunsus.

Andrew B. Appleby on arutanud nn vaikese jaaaja epideemiate ja naljahadade seoste teemal. Peamiselt Inglismaa ja Prantsusmaa naidete pohjal jouab ta jareldusele, et naljahadade arahoidmisel kehvade saagiaastate korral on ikkagi otsustav voimude tegevus. Teiste sonadega, jutt kaib uhiskondliku haavatavuse vahendamisest administratiivsete vahenditega. Oluline pole ilm ise, vaid voime ilmaga kohaneda. Appleby lisab siiski tapsustades, et edukas ilmast tingitud toimetulekukriiside uletamine oli keerulisem Euroopa aarealadel, kus maaharimine oli Prantsusmaa ja Inglismaaga vorreldes oluliselt ilmatundlikum. (72) Kahtlemata ongi nii, et 19. sajandi alguse Eesti- ja Liivimaa agraarne uhiskond oli vaga tundlik keskkonnamuutuste, eriti meteoroloogiliste vongete suhtes. Tanapaeval tuhisena tunduv korvalekalle harjumusparastes, optimaalset toimetulekut voimaldavates ilmaoludes vois kaivitada fataalsete tagajargedega kasuaalsete suhete jada. Taiesti omaette probleemiks on aga see, kuidas tolleaegne uhiskond ise reageeris 21. sajandi uurija arvates kohati lausa alarmeerivale surmakoverale maarahva seas.

TANUAVALDUS

Kaesolev uurimus on valminud IUT31-6 "Eesti ajaloo rahvusulene raamistik: transkultuurilised poimingud, ulemaailmsed organisatsioonid ja piiriulene ranne (16.-21. saj.) (1.01.2015-31.12.2020)" raames, mille juhiks on professor Karsten Bruggemann. Artikli avaldamist rahastab Eesti Teaduste Akadeemia ja Tallinna Ulikooli ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskus.

doi: 10.3176/hist.2016.1.02

(1) Le Roy Ladurie, E. Times of Feast, Times of Famine: A History of Climate since the Year 1000. George Allen and Unwin LTD, London, 1971, 119: "In the short or relatively short term (on an intradecennary, decennary, and in certain cases interdecennary scale), agricultural history is vulnerable to the caprices of meteorology which produces bad harvests and used to produce food crises. But in the long term the human consequences of climate seem to be slight, perhaps negligible, and certainly difficult to detect." Mottevahetus ja kohati ka usna tuline diskussioon selle ule, kuidas keskkonnafaktoriga ajaloonarratiivi koostamisel arvestada, on kestnud aastakumneid. Praktilises uurimistoos on uurija tavaliselt pidanud langetama otsuse uhe voi teise metoodilise suuna kasuks. Toimetulekuraskusi ja naiteks naljahada silmas pidades annab erinevatest lahenemisnurkadest hea ulevaate: Kramer, D. "Menschen grasten nun mit dem Vieh". Die letzte grosse Hungerkrise der Schweiz 1816/17. Mit einer theoretischen und methodischen Einfuhrung in die historische Hungerforschung. Schwabe Verlag, Basel, 2015, 117 jj.

(2) Uhiskondliku haavatavuse diskursuse erinevate voimaluste rakendamise kohta vt nt Bankoff, G. Rendering the world unsafe: "Vulnerability" as Western discourse.--Disasters, 2001, 25(1), 19-35; Bankoff, G. Vulnerability as a measure of change in society.--International Journal of Mass Emergencies and Disasters, 2003, 21, 2, 5-30; Bankoff, G. Time is of the essence: disaster, vulnerability and history.--International Journal of Mass Emergencies and Disasters, 2004, 22, 3, 23-42; Barkun, M. Disaster in history.--Mass Emergencies, 1977, 2, 219-231; Bombrowsky, W. R. Again and again: is a disaster what we call "Disaster"? Some conceptual notes on conceptualizing the object of disaster sociology.--International Journal of Mass Emergencies and Disasters, 1995, 13, 3, 241-254; Oliver-Smith, A. Theorizing disasters. Nature, power, and culture.--Rmt: Catastrophe & Culture: The Anthropology of Disaster. Toim S. M. Hoffman, A. Oliver-Smith. School of American Research Press, Santa Fe, N.M., 2002, 23-47; OliverSmith, A. Communities after catastrophe. Reconstructing the material, reconstructing the social.--Rmt: Community Building in the Twenty-first Century. Toim S. E. Hyland. Santa Fe, N.M., 2005, 45-70; Oliver-Smith, A. "What is a Disaster?": anthropological perspectives on a persistent question.--Rmt: The Angry Earth: Disaster in Anthropological Perspective. Toim A. Oliver-Smith, S. M. Hoffman. Routledge, New York, 1999, 18-34; Thomalla, F., Smith, R., Schipper, E. L. Cultural aspects of risk to environmental change and hazards. A review of perspectives.--Rmt: Disaster's Impact on Livelihood and Cultural Survival: Losses, Opportunities, and Midigation. CRC Press, Taylor & Francis Group, 2015, 3-17; Oliver-Smith, A. Anthropology and the political economy of disasters.--Rmt: The Political Economy of Hazards and Disasters. Toim E. C. Jones, A. D. Murphy. Altamira Press, 2009, 11-28; Collet, D. "Vulnerability" als Bruckenkonzept der Hungerforschung.--Rmt: Handeln in Hungerkrisen. Neue Perspektiven auf soziale und klimatische Vulnerabilitat. Graduiertenkolleg Interdisziplinare Umweltgeschichte. Toim C. Dominik, T. Lassen, A. Schanbacher. Gottingen, 2012, 3-12; Kramer, D. Vulnerabilitat und die konzeptionellen Strukturen des Hungers. Eine methodische Annaherung.--Rmt: Handeln in Hungerkrisen, 45-66.

(3) Vt Luterbacher, J. C., Pfister, C. The year without a summer.--Nature Geoscience, 2015, 8, 246-248; vt ka Kates, R. W. The interaction of climate and society.--Rmt: Climate Impact Assessment: Studies of the Interaction of Climate and Society. ICSU/SCOPE Report No. 27. Toim R. W. Kates, J. H. Ausubel, M. Berberian. New York, 1985, 3-36.

(4) Vt nt Juneja, M., Mauelshagen, F. Disasters and pre-industrial societies: historiographic trends and comparative perspectives.--The Medieval History Journal, 2007, 10, 1-2, 1-31.

(5) Vahtre, S. Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. a.) ja nende mojust pollumajandusele ning talurahva olukorrale. (TRU Toimetised.) Tartu, 1970, 258, 43-159; vt ka Vahtre, S. Eestimaa talurahvas hingeloenduste andmetel (1782-1858). Ajaloolis-demograafiline uurimus. Tallinn, 1973, 190 jj.

(6) Vahtre, S. Eestimaa talurahvas hingeloenduste andmetel (1782-1858), 145 jj.

(7) Tarand, A., Jaagus, J., Kallis, A. Eesti kliima minevikus ja tanapaeval. Tartu Ulikooli Kirjastus, 2013.

(8) Timo Myllyntausi andmetel oli Soomes ilmast tingitud toimetulekukriis mitmetes maa piirkondades aastail 1807-1808. Vilets saak kajastus toidulaual ja alatoitumus toi endaga kaasa suure suremuse juba moni kuu peale 1807. aasta saagikoristust. Jargmisel aastal laks olukord aga tunduvalt viletsamaks. Myllyntausi hinnangul oli toimetulekukriisi peamiseks pohjustajaks ookulm. Oluliselt voimendas kriisiolukorda 1808. aastal puhkenud Rootsi-Vene soda. Ikaldusaastaks on Soomes klassifitseeritud ka 1812. aasta (Myllyntaus, T. Summer frost. A natural hazard with fatal consequences in preindustrial Finland.--Rmt: Natural Disasters, Cultural Responses. Case Studies toward a Global Environmental History. Toim C. Mauch, C. Pfister. Lanham, Maryland, 2009, 77-102.

(9) Sloka, L. Vidzemes draudzu kronikas. (Valsts Arhlva Raksti, III.) Riga, 1925.

(10) Beitrage zur Geschichte der Kirchen und Prediger in Livland. Erstes Heft. Livlandische Kirchen- und Prediger-Matrikel. Riga, 1843, 48.

(11) Sulev Vahtre on oma uurimuses Guleke talletatud infot tsiteerides kasutanud valikuliselt tema arvates olulisi kroonikaosi.

(12) Baer, K. E. Eestlaste endeemilistest haigustest. Hea Lugu, Tartu, 2013, 39.

(13) Vt nt Wagner, S., Zorita, E. The influence of volcanic, solar and C[O.sub.2] forcing on the temperatures in the Dalton Minimum (1790-1830): a model study.--Climate Dynamics, 2005, 25, 205-218.

(14) Suureparast motlemisainet nii interdistsiplinaarset lahenemist kui ka kliimaekstreemsuste geograafiat silmas pidades pakub kogumik: The Year Without a Summer?: World Climate in 1816. Toim C. R. Harrington. Canadian Museum of Nature, Ottawa, 1992; vt ka Soon, W., Yaskell, H. S. Year without summer.--Mercury, 2003, 32, 3, 13-20; Kramer, D. "Menschen grasten nun mit dem Vieh", mis on aga vaieldamatult koige pohjalikum Sveitsi naitel kirjutatud case study.

(15) Koik kuupaevad on antud n-o vana kalendri jargi.

(16) Sloka, L. Vidzemes draudzu kronikas, 226: "Im Jahr 1806 war der Winter sehr schneereich, dauerte bis zum 26 April, verlohr sich einem so plozzlichen Thauwetter, dasz die grosze Strasze an vilelen Stellen durchgeriszen wurde, die Brucken und Monche zusammen sturzten, dasz das Waszer in der See uber 8 Fus hoch stieg..." Suure toenaosusega tahendab Monche siin midagi pealt kaetud truubi taolist. Vt Allgemeines deutsches terminologisches okonomisches Lexicon und Idioticon oder erklarebdes Verzeichniss aller im gebiete der gesammten Landswirthschaft, der Acker-, Wiesen-, Garten-, Forst-, Vieh-, Fischerey- und Hauswirthschaft, in Deutschland und den einzelnen deutschen Provinzen vorkommenden Kunstworter und Kunstausdrucke uberhaupt, und Benennungen der landwirthschaftlichen Pflanzen, Thiere, Gerathe etc. Insbesondere. Von Friedrich Bebedict Weber, Professor auf der Universitat Breslau. Neue wohlfeiel Ausgabe. Erster Theil: A-M. Verlag von Wilhelm Engelm, Leipzig, 1838, 369.

(17) Sloka, L. Vidzemes draudzu kronikas, 226.

(18) Vahtre, S. Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. a.), 84; vt tapsemalt ka: Provinzialblatt fur Kur-, Liv- und Estland. Hrsg. G. Merkel. Hacker, Riga, 1828-1838, 41, 161-162; Tarand, A., Jaagus, J., Kallis, A. Eesti kliima minevikus ja tanapaeval, 193-194.

(19) Hobuste rekvireerimine soodustas kahtlemata toimetulekukriisi.

(20) Sloka, L. Vidzemes draudzu kronikas, 232: "Im December: starben schon ungewohnlich viel Menschen, so wie schon in anderen Gegenden im Julius und August viele durch die Ruhr umgekommen waren..."

(21) Vahtre, S. Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. a.), 84-85; Provinzialblatt fur Kur-, Liv- und Esthland, 162; Tarand, A., Jaagus, J., Kallis, A. Eesti kliima minevikus ja tanapaeval, 194-195.

(22) Sloka, L. Vidzemes draudzu kronikas, 232: "Im 1808 fing dieses Sterben an sich weiter ausbereiten und bis zum 1 ten May war schon der zehnte Teile dieser Gemeinde dahingetaft. Der Mangel war ungehort und der ausgemergelte menschliche Korger konnte nicht der herrschenden Krankenheit wiederstehn. Diese zeigte sich anfanglich als Rheomatismus, artete aber bald in Nevenkrankenheit, Brustentzundung und Dysenterie aus; diese Epidemie wurde durch die anhaltende, Nord und Ost Winde unterhalten die den Reconvalescenten gefahlich und todtend wurde. Diese Krankheit wuthete so sehr, dasz am Ende des Aprils mehr als sonsten im ganzen Jahre gestorben waren... Auszer vielen, die hier nicht angezeigt und in Riga und anderen Gegenden aus diesem Kirchspiele beerdiget, waren 763 Menschen am Schlusze des Jahres gestorben."

(23) Guleke arvamuse jargi dusenteeria. Lemming Rootsmae on oma uurimuses "Nakkushaigused surma pohjustena Eestis 1711-1850" (Valgus, Tallinn, 1987) arutanud nakkushaiguste moju ule demograafilistele protsessidele. Artikli autori arvates on ta liialt usaldanud meetrikaraamatutes pakutud arvamusi surma pohjuste kohta. Ometi on tegemist ainukese kasitlusega selles vallas.

(24) Sloka, L. Vidzemes draudzu kronikas, 232: "...Auszer vielen, die hier nicht angezeigt und in Riga und anderen Gegenden aus diesem Kirchspiele beerdiget, waren 763 Menschen am Schlusze des Jahres gestorben."

(25) Vahtre, S. Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. a.), 85; kihelkonnapastorite andmetel oli Eestimaa kubermangus 1789. aastal registreeritud 6901 sundi ja 9615 surma, st surmade arv oli 1761 vorra suurem kui sunde (Revalsche Wochentliche Nachrichten vom Jahre 1790, 4 Stuck, Montag den 28 Januar). Ka 1788. aastal suri palju inimesi: sundis 6912 ja suri 8531, st suri 1619 enam, kui sundis (Revalsche Wochentliche Nachrichten vom Jahre 1789, 5 Stuck, Montag den 29 Januar).

(26) Vahtre, S. Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. a.), 85.

(27) Provinzialblatt fur Kur-, Liv- und Estland, 162.

(28) Sloka, L. Vidzemes draudzu kronikas, 233.

(29) Vahtre, S. Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. a.), 86.

(30) Sloka, L. Vidzemes draudzu kronikas, 233.

(31) Vahtre, S. Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. a.), 86-87.

(32) Sloka, L. Vidzemes draudzu kronikas, 234.

(33) Vahtre, S. Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. a.), 87.

(34) Sloka, L. Vidzemes draudzu kronikas, 236.

(35) Vahtre, S. Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. a.), 87.

(36) Sloka, L. Vidzemes draudzu kronikas, 236.

(37) Vahtre, S. Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. a.), 88.

(38) Sloka, L. Vidzemes draudzu kronikas, 236.

(39) Vahtre, S. Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. a.), 88.

(40) Sloka, L. Vidzemes draudzu kronikas, 237.

(41) Vahtre, S. Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. a.), 88.

(42) Vt viide 5; Vahtre, S. Rahvastiku liikumisest Eestimaa kubermangus XVIII sajandi lopul ja XIX sajandi esimesel poolel.--Rmt: Ajaloo jarskudel radadel. Toim J. Kahk. Eesti Raamat, Tallinn, 1966, 56-83.

(43) Ligi, H. Talurahva arv ja paiknemine Louna-Eestis aastail 1711-1816. Uurimusi Laanemere maade ajaloost, II. (Tartu Riikliku Ulikooli toimetised.) Tartu, 1976, 371, 33-101.

(44) Kahk, J. Rahutused ja reformid. Talupoegade klassivoitlus ja moisnike agraarpoliitika Eestis XVIII ja XIX sajandi vahetusel. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1961, 169 jj.

(45) Konks, J. Eestimaa feodaal-parisorjuslik pollumajandus ja talurahva olukord XVIII saj. lopul ning XIX saj. 1. aastakumnel. (Tartu Riikliku Ulikooli toimetised.) Tartu, 1960, 96, 263 jj.

(46) Samas, 274.

(47) Vahtre, S. Rahvastiku liikumisest Eestimaa kubermangus XVIII sajandi lopul ja XIX sajandi esimesel poolel, 64.

(48) Kahk, J. Rahutused ja reformid, 184.

(49) Seppel, M. Naljaabi Eesti- ja Liivimaal 17. sajandist 19. sajandi alguseni. (Dissertationes Historiae Universitatis Tartuensis, 15.) Tartu, 2008, 37.

(50) Voitlus naljaga. 19. sajandi naljahadad Eesti kulas. Dokumentide kogumik. Koost K. Lust. (Ex Fontibus Archivi Estoniae, IV.) Rahvusarhiiv, Tartu, 2015, 17.

(51) Vt nt Kates, R. W. The interaction of climate and society.--Rmt: Climate Impact Assessment: Studies of the Interaction of Climate and Society, 3 jj.

(52) Sloka, L. Vidzemes draudzu kronikas, 232.

(53) Wenden (Cesu) 1792-1820. Latvian, German, Married, Died. Latvijas Valsts vestures arhivs (LVVA), 235.3, 88-116.

(54) Dickeln (Dikli). Latvian, German, Born, Married, Died 1804-1833. LVVA, 235.3, 122-135.

(55) Ermes (Ergemes). Latvian, German, Born, Married, Died, Communicants 1780-1816. LVVA, 235.3, 413-432.

(56) Kahk, J. Rahutused ja reformid, 177.

(57) Kirikuraamat (sundinute, abiellunute, armulaualkaijate ja surnute nimekirjad ja kirikuarved) 1805-1833. Eesti Ajalooarhiiv (EAA), 1267.1.43, 286-368.

(58) Sunni-, abielu-, surmameetrika ja muud andmed koguduse tegevuse kohta 1805-1822. EAA, 1260.2.4, 175-210.

(59) Kahk, J. Rahutused ja reformid, 176.

(60) Sunni-, abielu-, surmameetrika, andmed leeriskaijate ja koguduse tegevuse kohta 1800-1834. EAA, 1297.2.4, 341-384.

(61) Sunni-, abielu-, surmameetrika ja andmed koguduse tegevuse kohta 1790-1808. EAA, 1224.3.4, 244-246; Sunni-, abielu-, surmameetrika ja andmed koguduse tegevuse kohta 1808-1821. EAA, 1224.3.7, 100-126.

(62) Abielu- ja surmameetrika ning leeriskaijate nimekiri 1784-1830. EAA, 1213.2.7, 84-91.

(63) Sunni-, abielu-, surmameetrika ja andmed koguduse tegevuse kohta 1801-1823. EAA, 1210.2.6, 179-187.

(64) Sunni-, abielu-, surmameetrika ja andmed koguduse tegevuse kohta 1781-1822. EAA, 1212.2.3, 176-181.

(65) Sunni-, abielu- ja surmameetrika, muud andmed koguduse tegevuse kohta 1793-1833. EAA, 1216.2.1, 37-47.

(66) Abielu- ja surmameetrika 1802-1808. EAA, 1215.2.10, 43-45; Abielu- ja surmameetrika 18081833. EAA, 1215.2.10, 51-54.

(67) Sunni- (1748-1819), abielu- (1748-1822) ja surmameetrika (1760-1822). EAA, 53.1.1,454-459.

(68) Sunni-, abielu-, surmameetrika ja andmed koguduse tegevuse kohta 1785-1833. EAA, 3160.2.1, 321-328.

(69) Sunni-, abielu-, surmameetrika ja andmed koguduse tegevuse kohta 1783-1808. EAA, 1229.2.3, 270-284; Sunni-, abielu-, surmameetrika ja andmed koguduse tegevuse kohta 1809-1830. EAA, 1229.2.7, 214-218.

(70) Meetrikaraamat ja andmed koguduse tegevuse kohta 1806-1818. EAA, 1248.1.12, 235-245.

(71) Turpeinen, O. Nalka vai tauti tappoi? Kauhunvuodet 1866-1868. (Historialisia Tutkimuksia, 136.) Suomen Historiallinen Seura, Helsinki, 1986, 213 jj.

(72) Appleby, A. B. Epidemics and famine in the Little Ice Age.--The Journal of Interdisciplinary History, 1980, 10, 4, 663.

Priit RAUDKIVI

Tallinna Ulikool, Humanitaarteaduste Instituut, Ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskus, Narva mnt 25, 10120 Tallinn, Eesti; raudkivi@tlu.ee
COPYRIGHT 2016 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2016 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Raudkivi, Priit
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Article Type:Report
Geographic Code:4EXES
Date:Jan 1, 2016
Words:8115
Previous Article:Hitler's rise to power in Germany and the Baltic states in 1933--the foreign policy aspect/Hitleri voimuletulek saksamaal ja Balti riigid 1933....
Next Article:Community houses--a new spatial model for Estonian culture in the context of the western modernization and emerging politics of culture/Seltsi- ja...
Topics:

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2021 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters |