Printer Friendly

VOIMATU MISSIOON EHK MIKS ON 1941. AASTAL EESTIST SAKSAMAALE UMBERASUNUTE RAHVUST KEERULINE TUVASTADA.

Artiklis on keskendutud raskustele, mis on seotud 1941. aastal jarelumberasumise kaigus Eestist Saksamaale suundunud inimeste rahvuse maaratlemisega. Seejuures on arvesse voetud formaalse enesemaaratluse ja etnilise identiteedi erinevust. Mitmetest eri tuupi allikatest, mis sisaldavad infot jarelumberasujate rahvuse kohta, ilmneb vastuolusid voi ebamaarasust. Artiklis on kasitletud sodadevahelist Eestit, jarelumberasumise aktsiooni ja sojajargse aja kontekstis pohjusi, miks on jarelumberasujad voi nende paritolupered oma rahvust sageli eri olukordades erinevalt maaratlenud. Jarelumberasumise korralduslik eripara oli seejuures oluliseks pohjuseks, miks ebamaarase etnilise taustaga inimeste osakaal umberasujate seas oli ebaproportsionaalselt suur.

20. sajandi jooksul on Eesti rahvastiku koosseisu mojutanud mitmed eri asjaoludest tingitud randed. Uks markimisvaarsemaid oli 1939. ja 1940. aastal toimunud baltisakslaste umberasumine, mille kaigus lahkus Eestist ligikaudu 14 000 inimest. Ometi jaid sellest maha moned tuhanded saksa paritolu inimesed, kes parast Eesti annekteerimist Noukogude Liidu poolt avaldasid soovi hilinenud umberasumiseks. (1) Nende inimeste Saksamaale toimetamiseks 1941. aasta algul korraldatud nn jarelumberasumine (Nachumsiedlung) on uks neist Eestit puudutanud randelainetest, mis on kaua vaid pogusat tahelepanu palvinud. Erinevalt varasemast umberasumisest oli jarelumberasumine juba selle toimumise ajal sisuliselt salaoperatsioon, mille viisid kiirkorras ja ilma meediakarata labi sel ajal veel liitlassuhetes olnud Saksamaa ning Noukogude Liit, mistottu oli toimunust teadjaid vahe.

Kui vaga kaua ilmus jarelumberasumise kohta vaid uksikuid kasitlusi ja needki pigem osana baltisakslaste umberasumist puudutavatest uldisematest uurimustest, (2) siis viimastel aastatel on uurimisseis oluliselt paranenud. Alates 2013. aastast on Eestis tehtud mitmeid uurimisprojekte, kus on alustatud jarelumberasumise ja sellega seotud inimeste kohta teabe kogumisega. (3) Nende projektide kaigus on lisandunud uut infot muu hulgas jarelumberasumise eelduste, ettevalmistuse ja labiviimise kohta. (4) Projektide peamine eesmark on aga olnud koguda andmeid jarelumberasujate etnilise tausta kohta ja aja jooksul on ilmnenud nii mondagi, mis senist arusaama avardab, ent samal ajal segadust tekitab.

Aastakumneid on olnud levinud arvamus, et ligikaudu 7000 jarelumberasujast olid umbes pooled eestlased. (5) Sellest usnagi konsensuslikust seisukohast hoolimata on eestlaste arvukus jarelumberasujate seas olnud jatkuvalt huvipakkuv kusimus, millest on ajendatud soov puuda tapselt kindlaks teha, kui palju neid oli ja kes nad oigupoolest olid. Enam-vahem sellisest teemapustitusest lahtuski 2013. aastal ette voetud esimene jarelumberasumise uurimisprojekt. Selle ja jatkuprojektide kaigus on toepoolest kindlaks tehtud markimisvaarne hulk jarelumberasujate isikuid, ent selles osas, mis puudutab nende rahvust, on seis pigem segasemaks muutunud. Jarelumberasujate rahvus voib eri allikates olla erinevalt maaratletud ja projektide kaigus intervjuude ning kusitluslehtede vormis kogutud malestustest ilmneb kohati hoopis maaratlematus: suutmatus voi soovimatus end mone kindla rahvusega seostada.

Minevikus elanud inimeste rahvuse maaratlemisel on ajalookirjutuses seni uldjuhul peetud primaarseks paritolu kui etteantud ja maaravat tunnust. Samas on selge, et jarelumberasujate ja nende etnilise taustaga tegeldes ei saa selline lihtsustatud lahenemine toimida. Selle asemel on voimalik kusimusele laheneda kahe pohimotteliselt erineva nurga alt, kusjuures molema lahenemisega on esimesed katsetused ka juba tehtud. Uhelt poolt on voimalik analuusida rahvust kui formaalset suhet uksikisiku ja riiklike voi mitteriiklike institutsioonide vahel. Sellest aspektist on lahtunud Olev Liivik, kes on naidanud, kuidas jarelumberasujate koosseisu kujunemisele avaldas moju sodadevahelise Eesti Vabariigi rahvuse maaratlemise ametlik poliitika. (6) Ent teisalt saab kasitleda jarelumberasujate identiteedi eri aspekte, mida on silmas pidanud Ulrike Plath, uurides randetemaatika peegeldumist jarelumberasujatega labiviidud intervjuudes. (7)

Ehkki molemast vaatenurgast lahtudes oleks jarelumberasujate rahvuse problemaatikat voimalik lahata vaga pohjalikult, on siiski kasulik eelnevalt sonastada ja kaardistada need asjaolud, millest oigupoolest on segane olukord jarelumberasujate rahvuse umber tingitud. Jarelumberasujate rahvuskusimuse taustsusteem kujutab endast omavahel labipoimunud teguritest moodustunud tervikut, mille paremaks moistmiseks on vajalik arvesse votta molemat eelnimetatud lahenemist. Niisiis on selle artikli eesmark valja tuua olulisemad ja enam levinud asjaolud - nii formaalsed kui ka identiteediga seotud -, mis teevad konkreetsete jarelumberasujate rahvuse tuvastamise keeruliseks. Artiklis on keskendutud eelkoige rahvust puudutavate allikatega seonduvate allikakriitiliste nuansside esiletoomisele, selgitades nende eripara ja tekkekontekste.

STATISTILISED ANDMED JARELUMBERASUJATE RAHVUSE KOHTA

Selle kohta, kui palju on jarelumberasujate seas mingist rahvusest inimesi, kogusid juba aktsiooni labiviimise ajal andmeid nii Saksa kui ka Noukogude ametkonnad. Jarelumberasumise aluseks oli 10. jaanuaril 1941 Saksamaa ja Noukogude Liidu vahel solmitud leping Eestisse ning Latti jaanud sakslaste umberasustamise kohta. Vastavalt sellele pidid pooled koostama mitmesuguseid isikuandmeid, muu hulgas ka rahvusmarget sisaldavad nimekirjad. (8) Sellistest nimekirjadest on Eesti Rahvusarhiivis sailinud vaid uksikud fragmendid. (9)

Kull aga on nii Noukogude kui ka Saksa poolelt olemas kokkuvottev aruandlus, mis sisaldab ka uldist infot jarelumberasujaskonna etnilise koosseisu kohta. Noukogude poole lopparuande jargi lahkus Eestist kokku 7813 inimest, kellest sakslasi oli 6441 ja eestlasi 1028. Kolmandatest rahvustest isikute osakaal oli juba oluliselt vaiksem, teiste seas 253 venelast ja 28 rootslast. Ule kumne isikuga olid vastavalt Noukogude poole aruandlusele esindatud veel latlased, poolakad ja tsehhid. (10) Arvatavasti olidki nende andmete aluseks eelmainitud uldnimekirjad, ent omaette kusimus on, mille pohjal isikute rahvus nimekirjadesse kirja laks. Arvatavasti pandi sakslastena kirja koik isiklikult soovi avaldanud ja rahvust toendava dokumendi esitanud isikud ning uldjuhul ka nende lapsed, ehkki leidus ka juhtumeid, kus laste rahvust ei maaratletud sakslasest vanema rahvuse jargi. Seega laksid statistikas mittesakslastena kirja eelkoige muust rahvusest abikaasad ja monel juhul ka lapsed. See asjaolu viitab segaperede suhteliselt suurele osakaalule jarelumberasujate seas, millest tuleb allpool ka lahemalt juttu.

Saksa ametkondade kokkuvotted jarelumberasujaskonna etnilise koosseisu kohta olid oluliselt keerulisemad. Nimelt jagati vastavalt 4. augustil 1941 valja antud korraldusele jarelumberasujad nelja kategooriasse: esimeses olid ,,rahvussakslased", kes jaid kull esimesest umberasumisest maha, aga kes pidasid end siiski sakslasteks; teises olid ,,rahvussakslased", kes olid seni olnud ,,poliitiliselt ukskoiksed", aga muidu ,,korralikud" inimesed; kolmandas kategoorias olid eestlased, latlased ja muudest rahvustest isikud; neljandas olid rahvusest olenemata poliitiliselt kahtlased isikud voi kriminaalid. (11) 1941. aasta novembrist parineva lopparuande jargi oli vastavalt neile kategooriatele grupeeritud 7064 Eestist parit umberasujat, kellest esimesse gruppi arvati 161, teise 4792, kolmandasse 2055 ja neljandasse 56 inimest. Kategooriatesse jagatute koguarvu moodustasid inimesed, kellele tehti Saksamaale saabumise jarel taustakontroll, mis aga koiki jarelumberasujaid ei puudutanud. Seega ei sisalda see arv koiki Eestist Saksamaale joudnuid, mis osaliselt selgitab ka erinevust Noukogude poole aruandlusega vorreldes. (12) Loetletud arvudest aga ei selgu, mis rahvusest ja kui arvukalt oli kolmandasse ning neljandasse kategooriasse arvatud isikuid. Saksluse hindamisel eksisteerisid kull teatud kriteeriumid: hinnati naiteks seda, kas kontrollitavad olid end sakslastena maaratlenud juba Eestis, milline oli perekonna suhtluskeel ja kas lapsed olid kasvatatud sakslastena. (13)

Ametlike aruannete korval on sojajargsel ajal esitatud erinevaid hinnangulisi arve jarelumberasujate arvu ja etnilise koosseisu kohta. Kui ametlikel andmetel oli jarelumberasujaid umbes 8000, siis soja jarel antud hinnangutes on nimetatud valdavalt umbes 7000 inimest. Etnilist koosseisu puudutavad hinnangud varieeruvad. Mitmed baltisaksa autorid on leidnud, et jarelumberasujate seas vois olla umbes 3500 eesti paritolu isikut. (14) Oskar Angelus on oma malestustes eestlaste osakaalu veelgi suuremaks hinnanud, pakkudes nende arvuks 4000. (15) Sama nendib ka Luule Rand oma ulevaates jarelumberasumise kohta ja selliseid arve on moningate eranditega mujalgi esitatud. (16) Voimalikud kolmandatest rahvustest jarelumberasujad on sojajargsetes tekstides peaaegu taielikult tahelepanuta jaetud.

Vordluseks voib valja tuua, et vastavalt erinevatele hinnangutele oli parast 1939.-1940. aasta umberasumist jaanud Eestisse 2000-3000 saksa rahvusest isikut. Need arvud on tagantjarele tuletatud Eesti rahvastiku etnilist koosseisu puudutavatest statistilistest andmetest, ent arvesse vottes, et mitte koik Eestis elanud sakslased polnud kantud Saksa Kultuuromavalitsuse rahvusnimekirja (17) ja ka viimasest, 1934. aastal toimunud rahvaloendusest oli omajagu aega moodas, on nende tapsus kaheldav. (18) Ent ka Saksa saadik Eestis Hans Frohwein raporteeris augustis 1940 Berliini, et Eestis elavat veel ligikaudu 3000 ,,rahvussakslast", kelle umberasumine voiks kone alla tulla. (19)

Et eri meetoditel ja tingimustes esitatud hinnangud umberasumisest Eestisse mahajaanud isikute rahvuse osas on sarnased, voib eeldada, et suurusjargus peegeldavad ulaltoodud arvud usna hasti seda inimeste hulka, keda vabariigiaegses oigusraamistikus sakslaste hulka arvati. Nii pidi potentsiaalselt lahkumiseks oigust omanud isikute hulk olema alla poole neist, kes tegelikult 1941. aastal umber asusid. Nende arvude problemaatilisus seisneb aga eelkoige asjaolus, et rahvuse maaratlemist reguleeris sojaeelsel ajal Konstantin Patsi 1934. aasta sugisel valja antud dekreet, mille jargi oli kodanike rahvuse maaratlemine kindlate kriteeriumide alusel siseministeeriumi padevuses. Aga viimane menetles uldiselt vaid uksikjuhtumeid ja jooksvat rahvusstatistikat ei koostanud. Jarelumberasumise toimumise ajaks vabariigiaegne seadusandlus rahvuse maaratlemisel enam ei kehtinud. Seega olid Frohweini prognoosile voi sojaeelsele rahvuse maaratlemise praktikale tuginevate hinnangute lahteandmed oluliselt erinevad neist, mis said umberasumiseks registreerimisel otsustavaks. (20)

Ulal esitatud uldistavaid arve jarelumberasujaskonna etnilise koosseisu kohta oleks mitmesuguste allikate pohjal voimalik teoreetiliselt tapsustada eeldusel, et on teada jarelumberasujate isikud. Nende kindlakstegemisega on viimastel aastatel ka jarjepidevalt tegeldud. Siiski on see toimunud peamiselt vaheinformatiivsete ja mittetaielike varakusimustega seotud voi transpordinimekirjade pohjal. (21) Suhteliselt vahe nimesid sisaldavad ka Saksamaa Liiduarhiivis leiduvad nimekirjad, mis samas on rahvusmaaratluste osas informatiivsemad. (22)

Isikunimede ja monede lisaandmete pohjal on voimalik kindlaks teha rahvusmarget sisaldavaid voi kaude rahvusele viitavaid allikaid, millest olulisematena tasub siinkohal nimetada Saksa kodakondsuse taotlemise toimikuid, varasemaid Eesti kodakondsuse taotlemise toimikuid, kirikuraamatuid ning Saksa Kultuuromavalitsuse rahvusnimekirja. Viimastel aastatel on lisandunud ka juba sissejuhatuses mainitud kusitluslehtede vastused ja intervjuud.

Siiski on selge, et esiteks oleks nende allikate pohjal statistilise andmestiku koostamine ajamahukas ja kaheldava teostatavuse ning otstarbekusega tegevus. Teiseks on probleemiks kujunenud ka allikates esinevad vastuolud. Sellised vastuolulised allikad on loodud eri taustsusteemides ja eri eesmarkidel, aga lisaks parinevad need uldjuhul ka eri aegadest. Need asjaolud juhivad tahelepanu nii klassikalistele allikakriitilistele nuanssidele kui ka toigale, et konkreetse inimese rahvus, olenemata sellest, kas tegemist on formaalse rahvusmarkega ametlikes dokumentides voi tunnetusliku enesemaaratlusega, voib olla dunaamiline ja ajas muutuv nahtus. Samuti voivad vastuolud allikates viidata mitmikidentiteedi (23) voimalusele, mis statistika koostamist sugugi ei lihtsusta.

JARELUMBERASUMISE KORRALDUSLIKUD MOJUD

Saksamaa ja Noukogude Liidu vahelise umberasumislepingu jargi oli oigus umber asuda esmajoones nn riigisakslastel (Reichsdeutsche) ehk Saksamaa kodanikel ning rahvussakslastel (Volksdeutsche), kelleks laiemas tahenduses olid teiste riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud, aga lepingu lisaprotokolli jargi oli umberasumisoigus vaid Noukogude Liidu kodanikel. Umberasumine sai toimuda ainult isiku enda sooviavalduse alusel, kusjuures lisaks talle endale voisid umber asuda ka pereliikmed, st abikaasa, lapsed, vanemad, lapselapsed ja kasulapsed, kui oli toestatud nende uhte perekonda ning leibkonda kuulumine. (24)

Kellele umberasumiseks sooviavaldanutest Eestist lahkumiseks luba antakse, pidid vastavalt lepingule otsustama Saksamaa ja Noukogude Liidu esindajatest koosnenud segakomisjonid, mis tegutsesid Tallinnas, Tartus, Narvas ning Parnus. Vahetult sooviavaldanutega tegelesid igas nimetatud linnas kokku 14 liikmest (seitse molemalt poolelt) koosnenud kohalikud komisjonid. (25) Nende komisjonide liikmeteks saatis Saksamaa mitmeid alles 1939. aastal umberasunud baltisakslasi, samal ajal kui Noukogude Liitu esindasid kohalikke olusid mittetundvad julgeolekutootajad. Ilmar Raamot on oma malestustes kirjeldanud kuulujuttu, et Tartus olevat Noukogude pool noudnud enda poolt komisjonidesse ka uht eestlasest ametnikku, ent selle noude lukanud sakslased tagasi. (26) Lopptulemusena esindasid Saksa poolt vordlemisi hasti kohalikke olusid ja keelt tundvad, ent Noukogude poolt umbkeelsed ning siinse ala oludes mitteorienteeruvad inimesed, kes oma tegevuses tuginesid tolkide abile. Komisjonide selline koosseis maaras edaspidi paljuski, kes said umber asuda.

Nimelt ei olnud umberasumislepingus isegi implitsiitselt satestatud, mille alusel keegi rahvussakslaste hulka arvatakse. Nii jaigi selle otsuse tegemine kohalike komisjonide padevusse. Vaid keerulisemad juhtumid pidid lahendama Tallinnas asunud piirkonnavolinikud voi Riias resideerinud peavolinikud ja uksikute eriti keeruliste juhtumite lahendus otsustati Moskvas. (27) Selline asjade korraldus jattis kohalikele komisjonidele otsuste tegemisel vordlemisi suure vabaduse.

Siiski oli selge, et umberasumisloa saamiseks oli vaja mingil moel oma sakslust toestada. Siinkohal osutus vaga oluliseks see, kuidas sooviavaldajad voi nende vanemad olid oma rahvust ametlikes dokumentides varem maaratlenud. Praktika naitas, et loa saamiseks sobivate dokumentide hulk osutus lopuks vaga laiaks, holmates muu hulgas sunni-, ristimis- ja leeritunnistusi, saksa kogudustesse voi pihtkondadesse ning Saksa Kultuuromavalitsusse kuulumise toendeid. (28) Pohimotteliselt sobisid umberasumiseks ka rahvusmarkega isikutunnistused, ent toenaoliselt toestati nende abil oma rahvuskuuluvust siiski harva, kuivord alates 1930. aastast Eestis valjaantud isikutunnistustesse rahvust enam ei margitud. (29) Samuti voinuks varasem isikutunnistus umberasumiseks registreerumisel ka probleeme tekitada, juhul kui selles oli margitud rahvuseks midagi muud kui ,,sakslane".

Kuidas sooviavaldanute esitatud dokumente tolgendati, soltus niisiis paljuski komisjonide liikmetest. Saksamaad komisjonides esindanud inimesed teadaolevalt ei takistanud inimeste umberasumiseks registreerimist. Ehkki valdavalt baltisaksa taustaga ja mitmeid umber asuda soovijaid isiklikult tundvad komisjoniliikmed voisid nende Noukogude Liidust valjaaitamisel tegutseda omal algatusel, ei oleks nad seda nii ulatuslikult teha saanud, juhul kui Berliinist oleks tulnud korraldus umberasujate paritolu hoolikalt kontrollida ning mittesakslastele loa andmisest keelduda. Voimalik, et jarelumberasumises nahti lisanduva toojou potentsiaali, mistottu uldjuhul ei tehtud mittesakslaste umberasumisele takistusi. Sellele, et Saksa voimuladvikul ei olnud mittesakslaste umberasumisele pohimottelist vastuseisu, viitab ka asjaolu, et 1941. aasta jaanuari lopuks oli Saksamaal koostatud umberasumiseks rohelise tule saanud eestlaste ja latlaste nimekiri. (30)

Vastupidiselt Saksa ametnikele oli Noukogude Liidu poolsetel komisjoniliikmetel korraldus mitte liiga palju inimesi riigist valja lasta. See tahendas eelkoige, et sooviavaldanute dokumente puuti eriti hoolikalt kontrollida ja inimeste umberasumist eri meetoditega takistada, eriti parast seda, kui sai selgeks, et umber asuda soovijaid on algsete prognoosidega vorreldes oluliselt rohkem. (31) Vastavalt Saksa poole aruandlusele tegid Noukogude poolt esindanud komisjoniliikmed rahvuse maaratlemisel omavolilisi kitsendusi ja ei tunnistanud esitatud dokumente kolblikeks ega voimaldanud ka ligipaasu arhiivides olnud kirikuraamatutele. (32)

Samas olid Noukogude voimud kohustatud umberasumise voimaldamiseks vabastama saksa paritolu arreteeritud ja Punaarmeesse varvatud. Sellega ei kiirustanud Noukogude ametkonnad just ulemaara ja vahemasti Saksa poole aruandluse jargi saavutatud nende teenistusest vabastamine vaid tanu mitmetele protestidele. (33) Kuidas vaeteenistuses olnute rahvus kindlaks maarati, jaab aga segaseks, kuivord neil endil oli enne vabanemist vordlemisi keeruline rahvust toendavaid dokumente hankida. Seega oli vabanemine toenaolisem nende puhul, kelle perekonnaliikmed olid samuti umber asumas. Sama pidi kehtima ka arreteeritute puhul.

Uhtlasi on huvitav taheldada, kuidas toimusid aja jooksul muutused vahialuste rahvuses. Arreteeritud ja hiljem umberasumiseks vabastatud 36 isikust olid arreteerimise ajal sakslastena maaratletud 15 inimest, ent vabastamisel 24. (34) Vahistatute vabastamist puudis julgeolek arvatavasti samuti koigi voimalike meetoditega valtida. Naiteks on teada uks juhtum, mille puhul olevat vahistatule survet avaldatud, et ta end eestlaseks tunnistaks, mida viimane siiski ei teinud, paasedes vabadusse. (35) Miks ja kuidas sellised vangerdused toimusid, on pelgalt umber-asumislepingut silmas pidades suhteliselt arusaamatu. Nimelt oleks umberasumine pidanud rahvusest olenemata voimalik olema ka umberasuva sakslase pereliikmele, samuti ei nainud leping selles punktis ette kitsendusi vahi all viibijate suhtes. Ent Noukogude asjaajamiskultuuri ja koigi muude jarelumberasumise kaigus seatud takistuste valguses polegi see ulemaara imekspandav.

Noukogude ametnike vastuseisu tottu voi muudel pohjustel leidus ka neid sooviavaldanuid, kes ei suutnudki mingil moel oma saksa paritolu toestada ja seega ei saanud umberasumisluba. (36) Siiski oli Noukogude poole voimekus lepingu jargi umberasumiseks oigust mitte omavate isikute filtreerimiseks vordlemisi vaike. Nagu oeldud, oli umberasumist voimaldavate dokumentide hulk lai ja holmas ka vordlemisi kahtlase vaartusega pabereid. Samuti oli voimalik saada luba votta ,,pereliikmena" kaasa isikuid, kellel poleks lepingus rangelt jarge ajades umberasumiseks oigust olnud. Sel moel asus umber toenaoliselt mitmeid fiktiivseid adoptiivlapsi ja abikaasasid, kelle tapne arv jaab kull teadmata. (37)

Samuti olid Noukogude ametnikud sageli voimetud ara tundma dokumente, mis olid kas voltsitud voi komisjonile esitamiseks sobivamaks ,,kohendatud". Sellistele juhtumitele on vihjatud jarelumberasujatega labiviidud intervjuudes, aga neid on oma malestustes kirjeldanud ka naiteks Hjalmar Mae ja Ilmar Raamot. (38) Viimane on seejuures kirjutanud Tartus tegutsenud voltsimisvabrikust, kus olevat naha olnud hulgaliselt poolvalmis dokumente, mis naib viitavat voltsimise ulatuslikule rollile umberasumisel. Siiski ei tasu voltsimise tahtsust umberasumisloa saamisel ule hinnata. Voltsitud dokumentidega umberasunute arv ei ole teada, ent see ei saanud olla kuigi suur, pidades silmas esiteks seda, et dokumentide hankimiseks oli vaja tutvusi ja ressursse ning asuda logistiliselt sobivas asukohas (dokumente tuli uldjuhul ise tellimas ja ara toomas kaia, igasugune vahendatus voinuks liiga riskantseks osutuda). Teiseks, nagu allpool on lahemalt naidatud, ei osutunud voltsimine suurel osal juhtudest vajalikukski, sest markimisvaarsel hulgal inimestel olid erinevatel asjaoludel umberasumisloa saamiseks vajalikud dokumendid niigi olemas ja seda olenemata sellest, millisesse rahvusse kuuluvaks nad end ise pidasid.

Niisiis oli jarelumberasumise lepingust ja korralduslikust eriparast tulenevalt oigus ja voimalus umber asuda inimestel, kel olid saksa paritolu toestavad dokumendid, saksa paritolu pereliikmed voi tutvused ning voimalused dokumente voltsida. Jarelumberasujate etnilise koosseisu kujunemisel maaras inimeste tunnetuslik rahvuslik enesemaaratlus seega vaga vahe ja oluliselt tahtsam oli formaalne rahvuslik kuuluvus. Koik see tegi voimalikuks kireva ja ebamaarase etnilise taustaga lahkunute grupi moodustumise.

UHISKONDLIKUD OLUD SODADEVAHELISES EESTIS

Kui eelnevalt sai valja toodud, kuidas mojutasid jarelumberasumise korraldus ja poliitiline taust seda, kellel tekkis voimalus umber asuda ning mis seega maaras paljuski lahkunud seltskonna koosseisu, siis jargnevalt on oluline tahelepanu poorata nende inimeste varasemale taustale, millest soltus, milliseid rahvust toendavaid dokumente oli umber asuda soovijatel voimalik omada. Oluline on silmas pidada, et kahe maailmasoja vahelises Eestis olid rahvussuhted kohati keerulised ja labipoimunud, mis jarelumberasujate lugudes ilmekalt peegeldub. Jargnevalt ongi seda probleemideringi lahemalt vaadeldud, keskendudes silmatorkavamate teguritena segaperede kusimusele, varasemale randetaustale ja assimileerumistendentsidele pikema ajaperioodi valtel.

Segaperede rohkust jarelumberasujate seas voib korralduslikke isearasusi arvestades loomulikuks pidada. Nagu oeldud, vois sakslasest voi saksa paritolu sooviavaldaja ka pereliikmed kaasa votta. Teadaolevalt asus umber ka mitmeid selliseid peresid, kus kaalukeeleks osutuski vaid uhe pereliikme suhteliselt ebamaarane saksa paritolu, kusjuures pereliikmed identifitseerisid end uldiselt eestlaste voi mingist muust rahvusest isikutena. (39) Siiski on vahemalt intervjueeritud jarelumberasujatest markimisvaarselt paljud parinenud sellistest segaperedest, kus abikaasad on selgelt eri rahvusest. Tegemist ei olnud ainult eesti-saksa segaperedega, kombinatsioone vois olla mitmesuguseid (saksa-vene, saksa-rootsi jne). Ka leidub intervjueeritud isikute seas neid, kellel oli mitte ainult kahest, vaid mitmest eri rahvusest esivanemaid. Segaperedest parinevate jarelumberasujate lugude lahemal vaatlusel selgub, et nende paritoluperede naol oli sageli tegemist inimestega, kes sulandusid sodadevahelisel ajal edukalt eestlaste sekka, ent voisid samal ajal olla sailitanud tihedad sidemed ka vastava vahemusrahvusega. (40) Nii on uks intervjueeritud jarelumberasuja kirjeldanud, kuidas tema mitmerahvuselise taustaga vanemad enamasti vaga ei moelnudki selle peale, millisest rahvusest nad on. Samas oli tema isa ohvitserina teenistuses Eesti kaitsevaes. (41)

Nii asetusid segapered kahe voi enama rahvuse piirialadele ja see vois olla ka uheks pohjuseks, miks 1939. aastal ei plaanitud ara minna voi seisti keerulise valiku ees. (42) Naiteks vois Eestisse jaamine olla uhe abikaasa soov ja moningatel juhtudel vois esimene umberasumine pered ka (ajutiselt) lahku viia. (43) Ilmekalt tulevad need keerulised valikud esile uhe intervjueeritu kirjeldusest:
... minu ema oli ikka tugev sakslane, raakis ainult saksa keelt ja
halvasti eesti keelt, tema tahtis oma sugulastega Saksamaale minna,
minu isa ei tahtnud. ...tema utles, ei sinna mina ei taha minna, selle
riigiga mul ei ole midagi kontakti.... 1939. aastal koik Eestis oli
veel korras, Eesti oli vabariik, koik kartsid, et midagi voib
juhtuda, aga teisalt ei ole ju midagi juhtunud, alles 40. aasta suvel
tulid siis venelased. ...minu isa utles, minul on nuud kaks optsiooni,
kas minna Siberisse voi Saksamaale ja Saksamaad tema siis eelistas,
nii meie saime siis Saksamaale. (44)


Lisaks on jarelumberasujate seas margata ka trendi, mille juured on oluliselt kaugemas ajas. Nimelt mojutas sodadevahelist Eesti uhiskonda endiselt sajanditepikkune saksastumistendents, mis oli kaua olnud valtimatu ja iseenesestmoistetav sotsiaalse mobiilsusega kaasnenud nahtus. Inertsist pusis see suundumus veel ka arkamisajal ja hiljemgi. (45) Nii ei ole ka vaga imekspandav, et saksastusid ka tuntud rahvusliku liikumise suurkujude suguvosade eri harudesse kuulunud liikmed voi ka otsesed jareltulijad. Sellise taustaga suguvosade esindajaid leidub jarelumberasujate seas mitmeid, tuntumatest nimedest on esindatud naiteks Beermannid, Faehlmannid ja Treffnerid.

Siinkohal on eriti oluline, et saksastunud esivanemaid omanud isikutel olid toenaoliselt olemas dokumendid, mis nende kvaasisaksa paritolu toestasid. Kuna saksastunud isikute uks olulisi maaravaid tunnuseid oli see, et nad olid ristitud ja/voi leeritatud saksa kogudustes, siis omandasid sellistel juhtudel erilise tahtsuse just sissekanded kirikuraamatutes, ehkki mitmel juhul oli olemas lisaks ka sissekanne kultuuromavalitsuse rahvusnimekirjas. Samas tuleb silmas pidada, et polvkondade kaupa vois esineda identiteedinihkeid nii uhes kui teises suunas. See tahendas naiteks, et 19. sajandil saksastunud suguvosa hilisemad polvkonnad voisid arkamisaja mojul voi ka hiljem, Eesti iseseisvumise jarel ja sellega kaasnenud uhiskondlike muutuste taustal hakata end uuesti eestlastena maaratlema. Teisisonu, neil olid sel juhul olemas dokumendid, mis kinnitasid kuulumist uhte rahvusse, samal ajal kui nad ise pidasid end igapaevaelus kellekski teiseks.

Lisaks mitmerahvuselise paritoluga inimestele oli jarelumberasujate seas markimisvaarselt palju neid, kes olid Eestisse varem sisse rannanud. Uldiselt oli tegemist Esimese maailmasoja, Venemaa revolutsioonide ja kodusoja tagajarjel siia sattunutega voi Tartu rahulepingu alusel opteerunutega. Nende taust ja ka rahvuse kusimus jaab aga ametlikes dokumentides, eelkoige Eesti kodakondsuse taotlemise isikutoimikutes, sageli segaseks voi maaramatuks. Venemaal tegutsenud kontrollopteerimise komisjonide tegevuse kaigus koostatud isikutoimikutes sisalduvad taotlusankeedid on erituubilised, millest moned sisaldavad rahvusmarget, teised aga mitte. Seejuures ei ole ilmne, mille alusel on vastav marge tehtud ehk teisisonu, kas tegemist on taotleja enda utluse alusel kirjapanduga voi ametnike poolt teadmata pohjusel langetatud otsusega. Toimikus sisalduvad voi toimikust valjajaanud lisadokumendid voivad, ent ei pruugi rahvusmaaratluse kusimuses lisainfot anda. Viimaste puhul voib problemaatiliseks kujuneda ka nende tuvastamine, kuivord konkreetseid isikuid puudutav kirjavahetus voi teised dokumendid voivad paikneda eri fondides voi olla lausa kadunud. (46) Hilisemad kodakondsuse taotlemise toimikud, mille menetlemisega tegeles siseministeerium, sisaldavad tuupilisena taotleja vabavormilist palvekirja, milles sageli puudutatakse ka rahvuse kusimust. Taotluse vormi tottu on neis toimikutes sisalduvatel rahvusmaaratlustel uldjuhul enam konteksti kui optanditoimikute puhul.

Uhemottelist seost etnilise identiteedi ja toimikusse kirja pandud rahvusmaaratluse vahel ei pruugi aga olla. Kuivord rahvusele pandi Eesti kodakondsuse andmisel suurt rohku, siis oli neil, kellel selleks vahegi alust oli, kasulik rohuda oma eesti paritolule ja identiteedile ning seda ka siis, kui see nende sisemiste hoiakutega ei kattunud. Jarelumberasumise ajaks oli olukord poordunud, siis oli vajalik rohuda oma saksa paritolule. Olukord oli iseenesest mingis mottes sarnane: samad inimesed pidid molemal juhul veenma ametkondi, et nad on keegi, kelleks nad ei pruukinud end sisimas pidada. Erinev on siiski see, et jarelumberasumise ajal oli inimeste endi kontroll olukorra ule monevorra suurem kui opteerumisel, kui otsuse nende rahvuse ule langetasid ametnikud enamasti neist endist soltumatult. (47) See selgitab ka rahvuskusimuse harva ja juhuslikku peegeldumist optanditoimikutes: kui otsustamisel on maaravad ametnikele korgemalt poolt etteantud kriteeriumid, ei ole oluline, millise vaidavad opteeruda soovijad olevat oma tunnetusliku enesemaaratluse.

Omaette kusimus on, miks oli jarelumberasujate seas nii markimisvaarsel hulgal varasema randetaustaga inimesi. Hinnanguliselt vois nende osakaal olla samas suurusjargus sisserannanute osakaaluga kogu Eesti rahvastikus. (48) Uhelt poolt voiks seda loomulikuks pidada, kui eeldada, et jarelumberasujad kujutasidki endast labiloiget kogu uhiskonnast, ent teisalt tasub meelde tuletada, et jarelumberasumise aluseks olnud leping piiras olulisel maaral umberasumisoigusega inimeste ringi. Randetaustaga inimeste rohkus on siiski vordlemisi loogiline ja paari silmatorkava nuansi najal usna hasti selgitatav nahtus.

Esimene oluline tegur oli asjaolu, et randetaustaga inimeste seas oli vaga levinud mitmerahvuseline paritolu ja seega suurem toenaosus omada vahemalt uht saksa paritolu vanemat. Venemaalt nii optantide kui ka pogenikena Eestisse saabunute seas oli rohkelt segase taustaga isikuid, kelle hulgas vois olla nii venestunud sakslasi kui ka saksastunud eestlasi, aga ka inimesi, keda voiks pidada uhtaegu nii saksastunud kui ka venestunud eestlasteks. Intervjueeritud jarelumber-asujate lugudes peegeldub see suundumus naiteks todemusena, et nende peres raagiti vordselt koiki ,,kolme kohalikku keelt". Nii kirjeldab uhe tagasipoordunu perest parinev jarelumberasuja oma lapsepolve jargnevalt:
Kasvasin ules, et esimene emakeel oli vene, minu ema, ma oletan, et
ta ei raakind eesti keelt alul, siis meie teenija oli Anna, oli
eestlanna, tema kaest ma oppisin eesti keelt kodus vaikse lapsena,
[isa] raakis molemat, oma emaga saksa keelt, minuga tihti rohkem eesti
keelt, oot oot oot, tahendab /.../ ema vene, Anna eesti, vanaema,
isa ema raakis minuga saksa keelt. (49)


Segase taustaga inimeste valikutest soltus, kas ja milliseid dokumente oli neil voimalik umberasumiseks omada. Naiteks oli sisserannanute hulgas mitmeid, kes olid kantud Saksa Kultuuromavalitsuse rahvusnimekirja (tasub markida, et see oli voimalik ainult Eesti kodanikel ega puudutanud seega Nanseni passiga Eestis viibinud pogenikke). (50) Kehva voi olematu eesti keele oskusega luterlased astusid toenaolisemalt ka Eestis saksa koguduste liikmeks, ehkki sama valiku voisid moistagi teha ka need, kes eesti keelt valdasid. Nii kuulus naiteks optandina Eestisse saabunud Konstantin Komets, kelle puhul ongi esile tostetud tema kehva eesti keele oskust, Haapsalu luteri koguduse saksa pihtkonda. Seejuures ei ole ulearune mainida, et tema kohta leidub ka selliseid dokumente, mille jargi olevat ta eesti rahvusest olnud. (51) Voib nentida, et Eestisse sisserannanutel oli mitmeid valikuvoimalusi, mis tekitasid hiljem umberasumiseks vajalikke dokumente.

Teine toenaoline pohjus, miks varasema randetaustaga isikuid oli jarelumberasujate seas rohkelt, oli asjaolu, et neil vois olla kohalikest monevorra rohkem pohjust Noukogude repressioone karta. Paljudel juhtudel oli tegemist inimestega, kes olid Eestissegi sattunud just enamlaste eest pogenedes ja nagid sellevorra ka suuremat vajadust annekteeritud Eestist paaseda. Kui ulatuslik see nahtus jarelumberasujate seas oli, on keeruline hinnata, ent mitmed naited lasevad siiski seda uheks randetaustaga inimeste rohkuse pohjuseks pidada. Naiteks vois varasem enamlastega kokkupuutumine olla uheks liikumapanevaks jouks ka van der Bellenite perekonnale. (52) Sellele, et Eestist sooviti lahkuda varasema enamlastega kokkupuutumise tottu, on vihjanud ka moned intervjueeritud, kelle paritolupered olid Eestisse Venemaalt tulnud. (53) Ilmselt oli jarelumberasujate seas mingil maaral ka endisi valgekaartlasi, kellel oli samuti eriti oluline okupeeritud Eestist paaseda, ent kellel oma etnilise tausta tottu ei saanud samas olla vaga palju voimalusi umber asuda. Uht juhtumit, kuidas uks valgekaartlase perekond fiktiivabielu kaudu Eestist paases, on kirjeldanud Ines Undritz:
Ja tanu ema paritolule sai Eestist valja ka kolmeliikmeline
valgekaartlase perekond, ema koos kahe pojaga. Selleks solmiti
fiktiivne abielu minu oe Karini ja teise pere vanema poja vahel. (54)


Eelkirjeldatud isikud (nii segapered kui ka randetaustaga inimesed) voisid, aga ei pruukinud omada Eesti vahemusrahvustega institutsionaalseid sidemeid, mis tahendanuks naiteks kuulumist kultuuromavalitsuse rahvusnimekirja voi fikseeritud kokkupuuteid mone muu organisatsiooniga. Ka see, kui sellised dokumenteeritud kontaktid voi mistahes muud rahvust fikseerivad dokumendid on kusagil olemas ja kasutatavad, ei pruugi olla piisav nende rahvuse tagantjarele maaratlemiseks. Selle peamiseks pohjuseks oli asjaolu, et rahvuse maaratlemine formaalsusena vois seotud olla mitte niivord tunnetusliku enesemaaratlusega, vaid pigem pragmaatiliste valikutega, mille levikut soodustas sodadevahelise Eesti seadusandlus.

Nii segaperede kui ka Eestisse sisse rannanud isikute elus tuli kusimus oma rahvuse ametlikust maaratlemisest sodadevahelisel perioodil korduvalt paevakorda, samuti olid nad uhest kuljest uhiskondlikest hoiakutest rahvuse kusimuses rohkem mojutatud kui uherahvuselist paritolu voi jarjepidevalt Eestis elanud inimesed. Teisest kuljest naib monede jarelumberasujate lugude pohjal, et formaalse enesemaaratluse problemaatika puudutas huvitaval kombel ka mitmeid pealtnaha selgelt eesti paritolu isikuid. Olukordi, milles oli vajalik enese rahvust maaratleda, oli erinevaid. Kodakondsuse taotlemisel, nagu eespool mainitud, oli naiteks kasulik rohuda oma eesti paritolule ja seega ka iseennast eestlasena identifitseerida. Kui aga hiljem kerkis esile kusimus lapsele kooli valimisest, siis vois eriti segaperede puhul olla kasulik markida laps monda vahemusrahvusse kuuluvaks, mis andis koolivalikul vabamad kaed. Nimelt oli koolivalik seaduse jargi rahvuspohine, mis tahendas uhtlasi, et eesti lapsed poleks tohtinud kaia vahemusrahvuste koolides. (55) Samas olid pea terve sodadevahelise aja saksakeelsed koolid lapsevanemate seas kohati populaarsemad kui eestikeelsed, oli selle pohjuseks siis neist saadav arvatavalt parem haridus voi miks mitte naiteks asjaolu, et vanem oli omal ajal ise samas koolis oppinud. Pohjuseks vois olla ka lootus, et saksakeelsetes koolides oli voimalik rohkem keeli oppida, mis ilmneb uhe intervjueeritu jutust:
Minu ema oli vaga onnetu ja selleparast ta tahtis, et ma laheksin
kooli, kus ma opiksin keeli.... tema oskas ainult vene keelt ja
prantsuse keelt, selleparast Venemaal, need tsaarikoolid, voorkeel
oli prantsuse keel ja tema tuli sinna Elvasse ja ta oli vaga onnetu.
(56)


Koolivaliku kusimus oli seoses rahvusega kull uks silmatorkavamaid, ent moistagi vois teatud rahvusmaaratluse valikuks teisigi pohjusi olla, nii pragmaatilisi kui ka isiklikke. Moju vois olla nii perekondlikel ja hoimlassidemetel kui ka karjaarivalikul. Et rahvuskuuluvusel oli uhiskonnas vaga oluline roll, viitavad 1920. aastatest parinevad sajad, uldjuhul onnestunud katsed isikutunnistusel rahvusmarget muuta. (57) See puudutas ka hilisemaid jarelumberasujaid, kelle seas oli samuti mitmeid rahvuse vahetajaid, ehkki otseselt jarelumberasumise seisukohalt sellel nahtusel toenaoliselt vaga suurt tahtsust polnud: umberasumiseks kasutati pigem mingeid muid dokumente kui 1920. aastatest parinevat isikutunnistust. Kull aga voib nende kahe nahtuse vahel naha seda seost, et nii rahvuse muutmisel kui ka hiljem jarelumberasumisel oli sageli otsustav tahendus varasematel kirikuraamatute sissekannetel, seega enese voi (esi)vanemate kuulumisel saksa kogudustesse voi pihtkondadesse. Nii onnestus naiteks hilisemal jarelumberasujal Hjerta Blaubergil 1925. aastal ilma igasuguste probleemideta kogudusetoendi abil isikutunnistusel rahvusmarget muuta. (58) Samas pole tapselt teada, kas umberasumisel kasutas ta samuti kogudusetoendit voi naiteks Saksa Kultuuromavalitsuse rahvusnimekirja, kuhu oma nime kandmiseks tal oigupoolest oligi aastaid varem olnud vaja isikutunnistusel oma rahvust muuta. (59)

Kokkuvotvalt voib nentida, et dokumendid, mis voimaldasid paljudel inimestel jarelumberasumise kaigus Eestist lahkuda, voisid olla uhelt poolt taiesti ehtsad ja umberasumiseks sobivad, ent teiselt poolt oelda vaga vahe voi anda lausa eksitavat infot nende inimeste rahvuse kohta. Sama kehtib ka mitmete teiste rahvusmaaratlust sisaldavate dokumentide kohta, mis tanapaeval maluasutustes uurijate kasutuses on.

UMBERASUMISELE JARGNENUD AEG

Kuigi jarelumberasujaid ja nende rahvust puudutavaid allikaid voib sojaeelsest ajast tuvastada mitmeid, annavad need aimu vaid sellest, kuidas inimesed pidasid vajalikuks end teatud olukorras etniliselt maaratleda. Nende etnilise identiteedi kohta samadest allikatest aga otseseid vastuseid ei saa. Selles kusimuses on informatiivsemad umberasumisele jargnenud ajaperioodist parinevad allikad, eelkoige malestused: uhelt poolt kirjalikud, millest osa on ka trukis ilmunud, ja teisalt intervjuud ning kusitluslehed. Nende pohjal on esmajoones voimalik selgitada, kuidas on sojajargsed aastad mojutanud seda, millisena mitmed jarelumberasujad end tanapaeval maaratlevad. Jargnevalt ongi kasitletud umberasumisele jargnenud ajaperioodi moju nii formaalsele enesemaaratlusele kui ka etnilisele identiteedile.

Kui umberasumiseks registreerumisel oli oluline rohutada oma saksa paritolu, olenemata tunnetuslikust enesemaaratlusest, siis Saksamaale joudnuna muutus see kusimus vahem oluliseks. Ehkki esialgu pogenikelaagritesse paigutatud jarelumberasujad kategoriseeriti kontrollimise tulemusena nelja gruppi, kellest kolmandasse gruppi arvatud eestlased, latlased ja kolmandatest rahvustest isikud tulnuks vastavalt augustis 1941 valja antud korraldusele pohimotteliselt kodumaale tagasi saata, seda tegelikkuses ei juhtunud. (60) Ilmar Raamoti malestuste pohjal voib oletada, et ka jarelumberasujatel endil oli enamasti olemas info, et neid ei ahvarda tagasisaatmise oht, kui nad tunnistavad, et on umberasumiskomisjonile esitanud enda tunnetuslikule enesemaaratlusele mittevastavaid dokumente. (61) Sarnane uldmulje tekib ka jarelumberasujatega labiviidud intervjuude pohjal. Pealegi hakkasid parast Saksamaa ja Noukogude Liidu vahelise sojategevuse algust levima juba jarelumberasujate endi seas tagasipoordumismeeleolud, mistottu hakkasid kodumaale tagasi minna soovijad rohuma oma mittesaksa identiteedile. (62) Nii voib todeda, et 1941. aasta jooksul toimus formaalses enesemaaratluses mitmekordselt nihkeid.

Ka see, kuidas jarelumberasujaid jargnevalt nende etnilist tausta silmas pidades grupeeriti, muutus uha uute korraldustega korduvalt. Aja jooksul muutus uhemotteline saksa paritolu vahetult umberasumise jarel toimunud taustakontrolliga vorreldes uha vahem tahtsaks. (63) Seega ei ole ka korgematesse vaartusgruppidesse kategoriseeritute etniline maaratlemine uheselt selge, kuivord Saksa ametkondadel vois teatud isikute korgematesse kategooriatesse suunamisel olla mitmeid kaalutlusi. See vois puudutada naiteks neid, kes okupatsioonivoimude teenistuses tagasi Eestisse saadeti, aga mitte ainult. Nii tunnistati rahvussakslasteks naiteks peatsed Eesti Omavalitsuse liikmed Oskar Angelus ja Alfred Wendt. (64) Samas mojub monevorra kummastavana rahvussakslaste nimekirjas Riigiarhiivi direktori Gottlieb Ney nimi, kes vahemasti Hjalmar Mae malestuste jargi olevat saanud umber asuda vaid seetottu, et aitas Mael kultuuromavalitsuse kartoteegikaarti voltsida. (65)

Fanny de Siversi nimi samas nimekirjas laseb aga oletada, et monikord vois piisata ka sakslasega abielus olemisest. (66)

Ehkki Saksamaale joudnuna ei olnud oma paritolu varjamine enam kuigivord relevantne ja sojategevuse alguse tottu olid taustolud muutunud, on jarelumberasujate Saksa kodakondsuse taotlemise ankeetidest siiski margatav jatkuv saksluse rohutamine. Selle motiivid jaavad monevorra segaseks, kuivord etniline taust ei olnud kodakondsuse taotlemisel nii primaarne, kui pealtnaha tunduda voib. Ehkki moistagi voisid nii monedki ankeedi taitjad oma vaidetes siirad olla, ei olnud see kindlasti absoluutne. Naiteks aastakumneid hiljem tehtud intervjuudes voib kohata hoopis hoiakut, et Saksa kodakondsust ei soovitudki taotleda ja seda peeti pigem pealesurutuks voi koguni vagivaldseks umberrahvastamise katseks, nagu on vaga emotsionaalselt kirjeldanud uks intervjueeritu:

Ah, see oli jube, meid tehti ju sakslasteks, see oli uks vaga ropp asi, no juba see, et /.../ me pidime votma vastu Saksa kodakondsuse, mida oieti keegi sisemiselt ei tahtnud saada. (67)

Kuivord intervjueeritud ise olid kodakondsuse taotlemise ajal lapsed, ei teadvustanud nad toimunut ilmselt vaga adekvaatselt, raakimata malestuste hilisemast moondumisest. Moningast aimu sellest, kuidas kodakondsuse taotlemise protsess toimus ja inimeste valikutele moju avaldas, intervjuudest siiski saab. On usna ilmne, et taotlusankeedi taitmisel ei lahtutud uldjuhul tunnetuslikust enesemaaratlusest, vaid hetkeolukorrast tingitud kaalutlustest. Naiteks on uks jarelumberasuja meenutanud oma peres levinud meeleolu, et
kui ma ei saa kodakondsust, ei saa ma koolis kaia ja minu vanemad
molemad Tartu ulikooli lopetanud ja tutar algkooliharidusega, see
ikka ei lahe. (68)


Lisaks ei saa valistada, et ankeedi taitmisel jargiti ametnike soovitusi, ehkki sel juhul on ametkondade motiveeritust selliste suuniste andmisel keeruline hinnata. Arvatavasti muutus iga soja-aastaga taienev inimressurss Saksa voimuladviku jaoks uha olulisemaks, mis uhelt poolt sundis ametkondi kodakondsust kergekaelisemalt jagama, ent teiselt poolt pusis seejuures formaalne vajadus ideoloogilisi kaanoneid jargida. Jarelumberasujate seisukohalt vois aga selline surve all ja kiirkorras (kodakondsustaotluste menetlemise kiirendamiseks pandi kaiku ka vastav erirong) toimunud protsess juba iseenesest mojutada seda, mida nad taotlusankeeti kirja panid, eriti kui nad polnud taiel maaral teadlikud, et rahvusele rohumine on pigem formaalsus.

Kui Saksa kodakondsuse omandamist umberasumise jargselt on jarelumberasujate lugudes tihti kasitletud kui pealesurutud umberrahvastamise katset, siis parast soda mujale liikudes ja uut kodakondsust taotledes samalaadset hoiakut intervjuudes ei peegeldu. Pigem ei peatuta sellel kusimusel uldse pikemalt. Kull aga paistab naiteks jarelumberasujatele saadetud ankeetkusitluste vastustest, et rahvust puudutavas lahtris on paljudel juhtudel eelistatud rohutada asukohamaa kodakondsust. Kuna valdavalt esineb see saksakeelsetes (ja uhes ingliskeelses) ankeetides, voib seda selgitada keelelise ebamaarasusega, ent valistada ei saa ka voimalust, et enese kodakondsuse kaudu identifitseerimine ongi inimeste jaoks olnud lihtsam kui etniline maaratlemine. Uhtlasi on ilmnenud etnilist tausta puudutavaid ebakolasid ankeedi ja selle taitjaga labiviidud intervjuu vahel. (69) Esiteks voib sellest jareldada, et samad inimesed voivad eri suhtlussituatsioonides anda oma rahvuse kohta erinevaid vastuseid, mis voib seotud olla infovahetuse vormiga: kusitluslehe konkreetne ja lakooniline formaat eeldab ka sama tuupi vastust, samas kui intervjuu voimaldab kusimusele pikemalt keskenduda ning valja tuua ka kohklusmomente. Teiseks tahendab eelkirjeldatu, et lisaks formaalsetele dokumentidele, milles sisalduv info soltub paratamatult taustsusteemist, ei saa ka mitteformaalses kontekstis valjendatut vahetuks identiteedipeegelduseks pidada.

Kodakondsuskusimuste korval hakkas sojajargsel ajal uhelt poolt uha olulisemaks muutuma see, millisena nagid jarelumberasujad oma positsiooni 1939. aasta umberasujate, 1944. aasta pogenike ja lopuks ka asukohamaa elanike suhtes, aga teiselt poolt seegi, kuidas need grupid jarelumberasujatesse suhtusid. See kahesuunaline hoiakute kogum oli uks olulistest teguritest, millest soltus jarelumberasujate sojajargne enesemaaratlus ja kuidas nad on aastakumneid hiljem oma lugudes end valjendanud.

Paljud jarelumberasujad puutusid soja lopul tihedalt kokku 1944. aasta pogenikega voi sattusid koguni ise eri pohjustel pogenikelaagritesse. Sellega kaasnes teatav umbusk nende rahvuse ja Eestist lahkumise motiivide suhtes. Selline umbusk jarelumberasujate suhtes pusis toenaoliselt vahemalt mingites ringkondades ka edasiste pagulasaastate jooksul, nagu voib oletada Oskar Angeluse malestuste pohjal:
Selle pogenemisviisi vastu on meil samuti vaieldud ja pogenikele ette
heidetud minekut ,,Rosenbergi tiibade alla". Nende etteheidete
tegijad asuvad tanapaev ise Laanes ning on raske aru saada, misparast
oli pogenemine bolsevike eest 1941. a. patt ja 1944. a. mitte. (70)


Ei saa valistada, et sellises ohkkonnas elamine ja samas jatkuv soov olla uhenduses valiseesti kogukondadega vois ka aastakumneid hiljem teatavat moju avaldada sellele, kuidas jarelumberasujad oma rahvuse kusimust intervjuudes ja/voi kusitluslehtede vastustes kasitlevad. Isekusimus on, kas see moju seisneb aastate jooksul kujunenud harjumuses oma rahvust eri suhtlussituatsioonides rohutada voi tugevama etnilise identiteedi kujunemises paguluses. Ent see omaette uurimust vaariv kusimus valjub siinse artikli raamidest.

Eelkirjeldatu puudutab siiski vaid neid jarelumberasujaid, kes toepoolest end valiseesti kogukondadega sidusid. Suure osa jarelumberasujatest moodustasid needki, kes lahenesid hoopis baltisaksa kogukondadele voi assimileerusid asukohamaa elanikkonna sekka. Uldises plaanis ilmneb jarelumberasujatega labiviidud intervjuudest, et need, kelle puhul ei ilmne tihedaid sidemeid valiseesti kogukondadega, valjendavad intervjuudes oma identiteeti pigem ebamaaraselt (naiteks ,,ei oska oelda, kuidagi laks niimoodi /.../ oli kodusem tunne eestlastega olla" (71) voi ,,mina olen niisugune tuupiline Vermischung" (72)) voi keelduvad end seostamast uhegi rahvusega (naiteks ,,Ei, ma ei loe uldse uhegi rahvuse juurde ennast" (73) voi ,,kui keegi mind tahab lahtrisse panna, siis tulevad koik mu okkad valja" (74)).

See kehtib nendegi puhul, kel on tugevad sidemed naiteks baltisaksa organisatsioonidega. (75)

Ent kogukondlikud sidemed ei ole ainus oluline nahtus, mida jarelumberasujate malestustega tegeldes silmas pidada. Oluline on margata ka mitmetest intervjuudest ilmnevat dunaamilist etnilist identiteeti. Harvadel juhtudel on seda valjendatud otsesonu, naiteks on uks intervjueeritu nentinud, et
nii kaua, kui Eesti ei olnud vaba voi ka nii palju Eestis ei kainud,
siis ma olin sakslane, aga nuud minu tuttavad siin kusivad, kes sa
oieti oled /.../ ma ei tea. (76)


Samas voib identiteedi dunaamilisus ka kaudsemalt ilmneda. Nii paistab uksikute intervjuude puhul, et omaaegsete saksastunud suguvosade esindajad on oma eesti paritolu ja identiteedi just paguluses taasavastanud. (77) Need naited tostatavad kusimuse, millisel ajahetkel peaks inimesele voi tema vanematele omast identiteeti arvesse votma, kui soovida uuritavate isikute rahvuse ule tapset arvestust pidada.

On ka selge, et erinevalt 1939. aastal umberasunud baltisakslastest ja 1944. aastal suure pogenemislaine ajal Laande emigreerunutest ei moodustanud jarelumberasujad sojajargses maailmas omavahel tihedalt seotud kogukondi, mille aluseks oleks olnud nende uhine saatus. Laialihajumise pohjusteks olid uhelt poolt asjaolu, et tegemist oli vaga erineva taustaga inimestega, teisalt ka jarelumberasujate vaike arv ja vahetult umberasumise jarel ule Saksamaa laiali hajutamine. Nende sojajargsed kogukondlikud valikud voisid olla mojutatud vaga erinevatest teguritest, naiteks varasemast taustast ja tutvusringkonnast, ent ka soja ajal ja jarel kogetust ning miks mitte ka juhustest.

Geograafiline hajutatus ja mitmekesised kogukondlikud valikud tahendavad uhtlasi, et jarelumberasujate etnilist identiteeti on aastakumnete jooksul kujundanud vaga erinevad tegurid, mis ei voimalda tervet jarelumberasujaskonda voi sellest mingite uksiktunnuste alusel eraldatud gruppe uhtse tervikuna kasitleda. Nii ei saa uuritud lugude pohjal teha uldistavaid jareldusi ulejaanud jarelumberasujate kohta ka sel juhul, kui nad sarnanevad mingite pealtnaha maaravate tunnuste (nagu mitmerahvuseline paritolu, randetaust voi kogukondlikud valikud) poolest. Samas pole alust arvata, et eelkirjeldatud problemaatika ei kaasneks veel suure hulga ulejaanud samasuguse taustaga jarelumberasujatega.

KOKKUVOTE

Uks pohiprobleeme, mis kaasneb jarelumberasujate etnilise tausta ja rahvuse maaratlemisega, on asjaolu, et allikad, mis uhel voi teisel moel teemat kajastavad, on lunklikud ja eripalgelised, parinevad eri ajastutest ning on tekkinud eri eesmarkidel. Lisaks ei ole ametlike dokumentide puhul alati selge ega tagantjarele tuvastatav, kas rahvusmarge on tehtud inimese enda soovil voi temast soltumatult. Nonda ei ole voimalik uldistuste tegemiseks ega statistiliste ulevaadete koostamiseks neist allikatest parinevaid andmeid samadel alustel kasutada.

Ent needsamad lunklikud ja erineva funktsiooniga dokumendid, nagu ka jarelumberasujate malestused, voimaldavad selgitada, kuidas rahvuse maaratlemine sodadevahelises Eestis ja jarelumberasumise toimumise ajal ei soltunud ainult sisemisest enesemaaratlusest, vaid uhiskondlikest oludest ning oigusruumist, milles paljud valikud olid rahvusega seotud. Eriti puudutas see segase taustaga inimesi, keda on jarelumberasujate seas ebaproportsionaalselt palju. Korralduslik eripara voimaldas umber asuda ebamaarase etnilise taustaga inimestel, kellel oli voimalik enda voi oma esivanemate valikutest tulenevalt esitada umberasumisloa saamiseks vajalikke dokumente.

Nii on ka selge, et see, kuidas inimesed enese rahvust mingites ametlikes olukordades maaratlevad voi kuidas seda ametnike poolt neist endist soltumata maaratletakse, erineb sageli olulisel maaral sellest, kuidas nad end mingites teistes, mitteametlikes oludes identifitseerivad. Seda toika ilmestavad hasti jarelumberasujate malestused. Lisaks on jarelumberasujate enesemaaratlust mojutanud umberasumisele jargnenud aastakumned, mistottu ei ole malestuste abil voimalik uheselt tuvastada, milline oli nende endi ja/voi nende paritoluperede rahvus umberasumise hetkel ja sellele eelnenud ajal.

TANUAVALDUS

Autor on tanulik Olev Liivikule ja Ulrike Plathile, kes on labi viinud artiklis kasutatud intervjuud, ning Kalle Lounale, kes on artikli valmimisele kaasa aidanud kasikirjalise materjali jagamisega. Artikkel on valminud haridus- ja teadusministeeriumi rahvuskaaslaste programmi toetusel. Artikli avaldamist rahastasid Eesti Teaduste Akadeemia ja Tallinna Ulikooli ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskus.

MISSION IMPOSSIBLE OR WHY IS IT DIFFICULT TO ASCERTAIN THE ETHNICITY OF THE LATE-RESETTLERS WHO MIGRATED FROM ESTONIA TO GERMANY IN 1941

Triin TARK

Recently, interest towards the so-called Late-Resettlement from Estonia to Germany in 1941 as well as people and especially their ethnicity who left Estonia during this operation has increased. In the course of several projects an amount of data about the late-resettlers is collected and many interviews conducted. This information reveals a vague situation regarding the ethnicity of these people. Thus, the aim of this paper is to shed light on this phenomenon and to clarify the societal and legal background of sources which contain statements about ethnicity of the late-resettlers. In doing so, formal self-identification and ethnic identity are distinguished since these two entities do not overlap in every situation.

Literature as well as archival sources do contain various statistical data about the ethnicity of the late-resettlers. Yet the differences are remarkable and mostly it is unclear what was the basis of these data. In addition, there are numerous sources which include statements about ethnicity of particular late-resettlers which are however often ambiguous. For instance, memories of the late-resettlers involving even nebulous stances and hints at multiple identities. In addition, the sources are created over a wide timeframe in various conditions and are sporadic. Analysis of the context of sources and the societal background showed that alone the differences of initial function of these sources will make it almost impossible to use these data for statistics and generalizations.

Nevertheless, it is possible to ascertain that the manner how people with mixed or ambiguous background identified themselves was often different in formal and informal conditions depending on the occasion. In interwar Estonia many everyday life choices and opportunities were tightly connected with ethnic self-identification. This situation favoured at times inconsistent self-identification. Therefore, it is possible to find several documents about the same person containing different statements about ethnicity. Additionally, as a result of peculiarity of the organization of late-resettlement particularly people and families with ambiguous background got the chance to leave. Hence the ratio of such people among lateresettlers is strikingly remarkable which consecutively affect the possibility of making any generalizations about the ethnicity of these people.

Memories of late-resettlers, especially interviews conducted in recent years make it on the one hand easier to understand the influences of the complex societal background but on the other hand the insights of these interviews indicate to the ambiguous ethnic identity of interviewees. There are several hints to dynamic and multiple identities. In addition, post-war exile years also had influences on memories which means they don't reflect the identity of interviewees and their families of origins in pre-war era and at the time of the late-resettlement even if respective explicit statements are made. Alongside with inconsistent documentation these nuances will make it more complicated to compile statistics and draw any general conclusions.

Triin TARK

Tartu Ulikool, ajaloo ja arheoloogia instituut, Ulikooli 18, 50090 Tartu, Eesti; triint11@gmail.com

(1) Vt nt Hehn, J. v. Die Umsiedlung der baltischen Deutschen - das letzte Kapitel baltischdeutscher Geschichte. J. G. Herder-Institut, Marburg, Lahn, 1984, 122; Rand, L. Resettlement of the German minority from Estonia in 1939-1941. - Rmt: Estonia 1940-1945: Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Toim T. Hiio, M. Maripuu, I. Paavle. Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus, Tallinn, 2006, 36.

(2) Moned markimisvaarsemad kasitlused: Hehn, J. v. Die Umsiedlung der baltischen Deutschen, 175-191; Rand, L. Resettlement of the German minority from Estonia in 1939-1941, 38-43; Weiss, H. Jarelumberasumine. - Rmt: Eesti riik ja rahvas Teises maailmasojas, III. Toim R. Maasing jt. Kirjastus EMP, Stockholm, 1956, 221-222; Weiss, H. Zur Umsiedlung der Deutschen aus Estland 1939-1941. Erinnerungsbericht. - Zeitschrift fur Ostforschung, 1990, 39, 4, 481-502.

(3) ,,Nachumsiedlung ja eestlased", projektijuht Tonis Liibek (01.03.2013-31.12.2013); ,,Jarelumberasumine ja identiteet", projektijuht Olev Liivik (01.03.2014-31.12.2014); ,,1941. aastal Saksamaale umberasunute enesemaaratlemine ja geograafiline mobiilsus", projektijuht Olev Liivik (16.02.2015-31.12.2015); ,,Jarelumberasujate rahvus ning rahvusliku eneseteadvuse muutumine ja selle mojutajad", projektijuht Olev Liivik (11.01.2016-31.12.2016); ,,Jarelumberasujate rahvus ning rahvusliku eneseteadvuse muutumine ja selle mojutajad (II)", projektijuht Olev Liivik (23.01.2017-31.12.2017); ,,Ostlandist Saksa Reichi. Umberasumine Eestist Saksamaale enne 1944. aasta Suurt pogenemist", projektijuht Olev Liivik (19.02.2018-31.12.2018).

(4) Valik teemakohaseid artikleid: Liivik, O., Tark, T. Okupeeritud Eestist Saksa Reich'i: taiendusi 1941. aasta jarelumberasumise uurimisse. - Tuna, 2016, 2, 58-70; Liivik, O., Tark, T. Aus der Sowjetunion in das Deutsche Reich: Uber die Nachumsiedlung aus Estland im Jahre 1941. - Zeitschrift fur Ostmitteleuropa-Forschung, 2016, 65, 3, 407-427; Liivik, O. 1941. aasta jarelumberasujad Kolmanda Reich'i pogenikelaagris. - Opetajate Leht, 8. aprill 2016, 24.

(5) Vt nt Angelus, O. Tuhande valitseja maa: Malestusi Saksa okupatsiooni ajast 1941-1944. Kirjastus EMP, Stockholm, 1995, 16; Hehn, J. v. Die Umsiedlung der baltischen Deutschen, 191; Rand, L. Resettlement of the German minority from Estonia in 1939-1941, 43.

(6) Liivik, O. Millisest rahvusest olid 1941. aastal Eestist Saksamaale umberasunud? Rahvuse maaramise poliitikatest ja dokumentidest Eesti Vabariigis umberasumise valguses. (Opetatud Eesti Seltsi aastaraamat.) Tartu, 2017, 141-145.

(7) Plath, U. Pogenikena saksa Reich'is ehk ranne eesti jarelumberasujate identsusnarratiivis. - Vikerkaar, 2016, 4-5, 121-135.

(8) Dok. 285. Deutsch-sowjetische Vereinbarung uber die Umsiedlung aus der Lettischen und Estnischen SSR vom 10. Januar 1941. - Rmt: Diktierte Option. Die Umsiedlung der DeutschBalten aus Estland und Lettland 1939-1941. Hrsg. von D. A. Loeber. Karl Wachholtz Verlag, Neumunster, 1974, 545, 549-550.

(9) Saksamaale siirdunud kodanike nimekirjad. Rahvusarhiiv (RA), Tallinn, ERA.R-34.1.57-60.

(10) Major Monahtini kokkuvote Saksamaale umberasunute kohta, 5. aprill 1941. RA, ERA. R-2.1.412, 100.

(11) Dok. 214. Anordnung des Reichsfuhrers SS [als] Reichskommissar fur die Festigung deutschen Volkstums vom 4. August 1941. - Rmt: Diktierte Option, 333.

(12) Vrd Liivik, O., Tark, T. Okupeeritud Eestist Saksa Reich'i, 67.

(13) Vrd Abschlussbericht. Betrifft: Die Arbeit des Uberprufungskommandos fur Baltenfluchtlinge. Latvijas Valsts Vestures arhivs (Lati Riiklik Ajalooarhiiv, LVVA), Riia, P-1019.1.3, l 29.

(14) Vt nt Weiss, H. Jarelumberasumine, 222; Hehn, J. v. Die Umsiedlung der baltischen Deutschen, 190-191. Baltisaksa autorite andmed tuginevad peamiselt baltisakslaste kodukohakartoteegi

(Heimatortskartei fur Deutschbalten) andmetele.

(15) Angelus, O. Tuhande valitseja maa, 16.

(16) Rand, L. Resettlement of the German minority from Estonia in 1939-1941, 43; moningaid uldkasitlusi, kus jarelumberasumist on puudutatud: Eesti ajalugu: kronoloogia. Koost S. Vahtre. Olion, Tallinn, 2007, 251 (ka analoogses 2015. aastal valja antud teoses on need arvud muutumatud: Eesti ajalugu: kronoloogia. Toim S. Rebane. Tanapaev, Tallinn, 2015, 315); Eesti Vabariik 90: Sundmused ja arengud. Toim J. Tamm. Eesti Entsuklopeediakirjastus, Tallinn, 2008, 149. Vordluseks tasub mainida, et Seppo Zetterbergi hinnangul olnud jarelumberasujate seas eestlasi ,,tuhatkond" voi 29%, vt Zetterberg, S. Eesti ajalugu. Tanapaev, Tallinn, 2011, 483.

(17) Saksa Kultuuromavalitsus rajati sugisel 1925 sama aasta algul vastu voetud vahemusrahvuste kultuuromavalitsuse seaduse alusel. Vastavalt 8. juunil 1925 vastu voetud maarusele olid vahemusrahvuste kultuuromavalitsused kohustatud arvet pidama kultuuromavalitsusse kuuluvate isikute ule, kes kanti rahvusnimekirja. See koosnes kahest registrist: registrisse A olid kantud taiskasvanud isikliku sooviavalduse alusel ja registrisse B alla 18-aastased lapsed vanema(te) soovil. Vt lahemalt Laurits, K. Vahemusrahvuste kultuuromavalitsuse seadus ja Saksa Kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis 1925-1940. (Opetatud Eesti Seltsi aastaraamat.) Tartu, 2008, 32, 37.

(18) Rand, L. Resettlement of the German minority from Estonia in 1939-1941, 36-37.

(19) Hehn, J. v. Die Umsiedlung der baltischen Deutschen, 178.

(20) Vrd Rahvusse kuuluvuste aluste maaramise seadus. Riigi Teataja (RT) 1934, nr 93, art 745; Liivik, O. Millisest rahvusest olid 1941. aastal Eestist Saksamaale umberasunud, 141-142.

(21) Saksamaale umberasujate nimekirjad ja varade uleandmise aktid koos vastava kirjavahetusega. RA, ERA.R-2.1.412-414; Saksamaale umberasujate nimekirjad. RA, ERA.R-2.1.413-414; Tallinnast Saksamaale umberasunute nimekiri. RA, ERA.R-26.5.41; Eestist umberasumise korras Saksamaale soitnud isikute nimekirjad. RA, ERA.R-1884.1.7.

(22) Nt Anlage zur Anordnung Nr. 32/I. Bundesarchiv (Saksamaa Liiduarhiiv, BArch), Berliin, R 186/32; Anlage 1 zur Anordnung Nr. 55/I, 1. november 1941. BArch, Berliin, R 186/32; Anlage 2 zur Anordnung Nr. 55/I, 1. november 1941. BArch, Berliin, R 186/32.

(23) Mitmikidentiteediks voib siinse teemapustituse seisukohalt pidada olukorda, kui uhe inimese etniline identiteet on moodustunud kokkukuuluvustundest kahe voi enama etnilise grupiga, kusjuures eri olukordades voivad domineerida identiteedi erinevad komponendid. Mitmikidentiteetide kohta vt lahemalt nt Ehala, M. Keele rollidest eesti rahvusidentiteedis. - Rmt: Eesti inimarengu aruanne 2016/2017. Eesti randeajastul. Toim T. Tammaru, R. Eamets, K. Kallas. Eesti Koostoo Kogu, Tallinn, 2017, 173-174; Ehala, M. Identiteedimargid: Uhtekuuluvuse anatoomia. Kunnimees, Tallinn, 2018, 42-46.

(24) Dok. 285. - Rmt: Diktierte Option, 546, 555.

(25) Samas, 549.

(26) Raamot, I. Malestused, II. Valis-Eesti & EMP, Stockholm, 1991, 208.

(27) Vrd Rand, L. Resettlement of the German minority from Estonia in 1939-1941, 39.

(28) Vrd Liivik, O. Millisest rahvusest olid 1941. aastal Eestist Saksamaale umberasunud, 142.

(29) Maarus isikutunnistuste ja passide kohta. RT 1930, nr 55, art 372.

(30) Vrd Hehn, J. v. Die Umsiedlung der baltischen Deutschen, 182-184, 191; Weiss, H. Jarelumberasumine, 221-222; Liivik, O., Tark, T. Okupeeritud Eestist Saksa Reich'i, 63.

(31) Hehn, J. v. Die Umsiedlung der baltischen Deutschen, 184; Weiss, H. Jarelumberasumine, 221-222.

(32) Dok. 207. Bericht der deutschen Umsiedlungskommission aus Riga vom 22. Februar 1941. - Rmt: Diktierte Option, 316.

(33) Samas, 317.

(34) Olev Liiviku ettekanne ,,Pure ethnic Germans or national indifferent or multiethnic Estonians? How the national identity of the ,,Baltic-German" Nachumsiedler's reflects from the NKVD investigation files in 1941?" konverentsil ,,The Baltic states at 99: Past, Present and Future", Riia, 21. juuni 2017.

(35) Endel Prikki malestused Michael Drostest. Kasikirja koopia saadud Kalle Lounalt.

(36) Dok. 207. - Rmt: Diktierte Option, 319.

(37) Vrd Rand, L. Resettlement of the German minority from Estonia in 1939-1941, 43; intervjuu 1926. aastal sundinud mehega, 1. november 2014.

(38) Nt Mae, H. Kuidas koik teostus: Minu malestusi. Kirjastus Valis-Eesti & EMP, Stockholm, 1993, 158; Raamot, I. Malestused, II, 189; intervjuu 1937. aastal sundinud mehega, 2. veebruar 2018.

(39) Nt intervjuu 1931. aastal sundinud mehega, 14. september 2015; intervjuu 1928. aastal sundinud mehega, 7. juuli 2015; intervjuu 1927. aastal sundinud mehega, 20. september 2015.

(40) Vrd Liivik, O., Tark, T. Aus der Sowjetunion in das Deutsche Reich, 415.

(41) Intervjuu 1935. aastal sundinud naisega, 13. oktoober 2015.

(42) Vrd Plath, U. Pogenikena Saksa Reich'is, 126; Hehn, J. v. Die Umsiedlung der baltischen Deutschen, 122.

(43) Vrd nt intervjuu 1928. aastal sundinud naisega, 21. detsember 2013.

(44) Intervjuu 1927. aastal sundinud mehega, 19. november 2016; sarnane on ka naiteks intervjuu 1928. aastal sundinud naisega, 21. detsember 2013.

(45) Etnilise identiteedi kujunemise mehhanismidest seoses uhiskondlike oludega vt lahemalt nt Jansen, E. Sotsiaalne mobiilsus ja rahvuslik identiteet. - Acta Historica Tallinnensia, 2003, 7, 15-30.

(46) Vrd Rohtmets-Aasa, H. Eesti Vabariigi sisserandepoliitika aastatel 1920-1923. Doktoritoo. Tartu Ulikooli Kirjastus, 2014, 20, 22.

(47) Vrd Rohtmets, H. The significance of ethnicity in the Estonian return migration policy of the early 1920s. - Nationalities Papers, 2012, 40, 6, 900.

(48) See ligikaudne hinnang pohineb jarelumberasujate nimekirjade vordlemisel Rahvusarhiivi otsingususteemist saadud tulemustega. Sealjuures on arvesse voetud voimalus, et suure osa vastete puhul on toenaoliselt tegemist nimekaimudega. Tapsemalt on optantide kohta voimalik nentida, et neid pidi jarelumberasujate seas olema ligikaudu 3,8%, optantide osakaaluks kogu rahvastikust on hinnatud 4%. Vrd Pilve, E., Saueauk, M. Eesti kodanike opteerimisest parast Tartu rahulepingu solmimist. - Akadeemia, 2009, 10-11, 2154-2155.

(49) Intervjuu 1925. aastal sundinud naisega, 12. november 2013; sarnased kirjeldused nt: intervjuu 1918. aastal sundinud naisega, 19. august 2013; intervjuu 1935. aastal sundinud naisega, 13. oktoober 2015.

(50) Vrd intervjuu 1918. aastal sundinud naisega, 19. august 2013; intervjuu 1938. aastal sundinud naisega, 28. juuni 2015.

(51) Vrd Personaalraamat, VII. A-W (saksa pihtkond). RA, EAA.1239.1.198, l 150; vt ka Loit, A. Tallinlase unistus Nobeli rahupreemiast. - Acta Historica Tallinnensia, 2011, 16, 142-144; Tark, T. Laanemaalastest jarelumberasujad: 1941. aastal Saksamaale valjarannanute taustast ja rahvusest. (Laanemaa Muuseumi toimetised, XXII.) Haapsalu, 2019, 267.

(52) Vt lahemalt Liivik, O. Holland-Venemaa-Eesti-Saksamaa-Austria: Austria presidendi Alexander van der Belleni perekonna teekond Euroopas. - Opetajate Leht, 10. veebruar 2017, 24.

(53) Nt intervjuu 1931. aastal sundinud mehega, 16. juuli 2015; intervjuu 1925. aastal sundinud naisega, 12. november 2013.

(54) Laane, T. Ines ja Dieter soitsid autoga Louna-Aafrikasse. - Rmt: Laane, T., Hallik, E. Viimase laevaga vabadusse. Paduvere Talumuuseumi Selts, Tallinn, 2015, 136.

(55) Vrd nt Avalikkude algkoolide seadus. RT 1920, nr 75/76, 593-599; Avalikkude keskkoolide seadus. RT 1922, nr 155/156, 748-757; Avalikkude algkoolide seadus. RT 1931, nr 46, art 348; Keskkoolide seadus. RT 1934, nr 47, art 409.

(56) Intervjuu 1918. aastal sundinud naisega, 13. november 2013.

(57) Liivik, O. Millisest rahvusest olid 1941. aastal Eestist Saksamaale umberasunud, 142-143.

(58) Siseministeeriumi administratiivasjade peavalitsuse akt Hjerta Blauberg'i isikutunnistusel rahvuse nimetuse parandamise asjus. RA, ERA.1.6.80, l 38-41.

(59) Vrd Hjerta Blaubergi kartoteegikaart Saksa Kultuuromavalitsuse rahvusnimekirjas. RA, ERA.85.1.542. Vastavalt rahvusnimekirjade pidamise maarusele oli rahvusnimekirja voimalik kanda ainult need isikud, kelle isikut toendavates dokumentides oli vastavasse vahemusrahvusse kuulumist kinnitav marge. Maaruses oli rohutatud, et selle puudumisel tuli enne oma nime rahvusnimekirja kandmist paluda siseministeeriumil rahvuskirje muuta. Vrd Rahvusnimekirjade pidamise maarus. RT 1925, nr 101/102, 469-470.

(60) Vrd Dok. 214. - Rmt: Diktierte Option, 333.

(61) Raamot, I. Malestused, II, 217-218.

(62) Liivik, O., Tark, T. Okupeeritud Eestist Saksa Reich'i, 69.

(63) Vrd Dok. 202. Anordnung 20/II des Reichsfuhrers SS [als] Reichskommissar fur die Festigung deutschen Volkstums vom 19. August 1940. - Rmt: Diktierte Option, 303-304; Der Reichsminister des Inneren. Betrifft: Einburgerung von Balten-Einwandereren, 27. juuni 1941. BArch, Berliin, R 59/243, 6-7; Dok. 214. - Rmt: Diktierte Option, 333-334; Allgemeine Anordnung Nr. 12/C, 9. veebruar 1942. BArch, Berliin, R 186/31. Vt ka Weiss, H. Jarelumberasumine, 222.

(64) Anlage zur Anordnung Nr. 32/I. BArch, Berliin, R 186/32; Anlage 1 zur Anordung 55/I, 1. november 1941. BArch, Berliin, R 186/32.

(65) Mae, H. Kuidas koik teostus, 158; Anlage zur Anordnung Nr. 32/I. BArch, Berliin, R 186/32.

(66) Anlage zur Anordnung Nr. 32/I. BArch, Berliin, R 186/32. Sel ajal nimekujuga Fanny von Sivers, nimekirjas ekslikult eesnimi Anny.

(67) Nt intervjuu 1931. aastal sundinud naisega, 16. september 2015; sarnane intervjuu on ka naiteks 1925. aastal sundinud naisega, 7. september 2013.

(68) Intervjuu 1928. aastal sundinud naisega, 21. detsember 2013.

(69) Nt intervjuu 1918. aastal sundinud naisega, 13. november 2013; sama isiku taidetud kusitlusleht; intervjuu 1929. aastal sundinud naisega, 18. september 2015; sama isiku taidetud kusitlusleht.

(70) Angelus, O. Tuhande valitseja maa, 16-17.

(71) Intervjuu 1930. aastal sundinud mehega, 14. november 2013.

(72) Intervjuu 1927. aastal sundinud mehega, 19. november 2016.

(73) Intervjuu 1934. aastal sundinud naisega, 14. november 2013.

(74) Intervjuu 1935. aastal sundinud naisega, 14. september 2016.

(75) Nt intervjuu 1933. aastal sundinud mehega, 15. oktoober 2015; intervjuu 1926. aastal sundinud mehega, 1. november 2014; intervjuu 1935. aastal sundinud naisega, 13. oktoober 2015.

(76) Intervjuu 1927. aastal sundinud naisega, 21. detsember 2013.

(77) Intervjuu 1938. aastal sundinud naisega, 28. juuni 2015; intervjuu 1925. aastal sundinud mehega, 2. aprill 2016.

https://doi.org/10.3176/hist.2019.1.04
COPYRIGHT 2019 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2019 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Tark, Triin
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Geographic Code:4EXES
Date:Jan 1, 2019
Words:8689
Previous Article:SUUR TERROR JA ABHAASIA EESTLASED.
Next Article:FACTS CLARIFIED?: THE INTERWAR ESTONIAN-GERMAN-JAPANESE INTELLIGENCE COOPERATION.

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2020 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters