Printer Friendly

The role of institutions in Soviet art policy and effects of disinstitutionalisation in the 1990s/Institutsioonide roll noukogude kunstipoliitikas ning neist lahtirakendamise mojud 1990. aastatel.

Kullap on kunstiteoreetikute uks kesksemaid vaidlusteemasid--kunsti soltuvuse/ soltumatuse aste uhiskondlikest protsessidest--aktuaalne ka eesti kunstist raakides. Eesti kunstiajaloos koige politiseeritumale perioodile viidata pole kuigi raske--kahtlemata on selleks stalinismiaastad. Kunstnikud leidsid end olukorras, kus juba 19. sajandil juurdunud arusaam kunstnikust kui loojast ja loomevabadusest kui tema ulimast relvast kummutati kiiresti. Ainuoiged maalimisviisid, teemad ja kompositsioonid kanoniseeriti. (1) Kuigi alati jaab kusitavaks, kui taiuslikult suudeti eesti kunsti visuaalne pool viia kooskolla soovitud kunstikaanonitega (ja seda eriti enne 1947.-48. aastat), (2) jaab kunsti politiseerituse kulminatsioon kindlasti stalinismiaega. Jaak Kangilaski noukogude eesti kunsti periodiseeringu kohaselt on 1953. aasta--stalinismi korgaeg kunstipoliitikas--visuaalse kunsti osas omamoodi nullpunktiks. (3) Edaspidi hakkas juba pisitasa peale kunsti estetiseerimine.

Seega muutub alates sellest ajast oluliseks suhe, mil maaral kunst ja poliitika teineteisest eraldusid. Selle suhte siduvaineks olid needsamad kunstiinstitutsioonid, mis loodi stalinismi korgajal. Kaesoleva artikli peatahelepanu ongi puhendatud kunstiinstitutsioonide rollile kunstielus. Kirjutis ei kaardista kull pohjalikult institutsioonide susteemi, (4) kuid puuab pogusalt viidata institutsioonide toimemehhanismidele stalinismiajal ning labi noukogude aja. Pikemalt analuusitakse taasiseseisvumise ajal nendest institutsionaalsetest mojudest lahtirakendamise aega ning institutsionaalse inertsi moju 1990. aastate kunstidiskursusele, seades analuusi keskmesse Eesti Kunstnike Liidu uldkogude protokollid. Institutsioonid, mis kulvasid stalinismiajal hirmu- ja distsipliiniohkkonda, loid hiljem oma rituaalidega teatava turvatunde ning selle kadumine tekitas uhiskondlike muutuste keerises kultuuritrauma.

Institutsionalistlik lahenemine kunstikasitusele pole uus--juba 1970. aastatel rajas George Dickie laane kunstiarenguid iseloomustades institutsionalistliku kunstiteooria, mille kohaselt kunst ja selle areng on selle umber asuvatest institutsioonidest oluliselt mojutatud. (5) Hiljem on kutsutud ules laiendama institutsionalistlikku lahenemist ka noukogude kunstile ja sotsrealismile. (6) Ka Kangilaski margib, et institutsioonide arengu jalgimine on oluline osa Eesti kunstiajaloost, kuigi valiselt sailis okupatsiooniaastatel institutsionaalne struktuur suhteliselt stabiilsena ning see ei aita selgitada paljusid visuaalseid muutusi sel perioodil. (7) Siinkohal tuleb noustuda--kindlasti ei anna institutsioonide dokumentide jalgimine meile kunstielust adekvaatset pilti, peegeldades paljuski vaid asjaosaliste katteopitud rollikasutust. Ometi olid institutsioonid nahtamatuks taustsusteemiks visuaalse ja poliitilise vahel, mistottu muutub oluliseks ka nende sisemine dunaamiline areng. Just institutsioonide kaudu laveeriti kunsti visuaalse kulje eraldumist poliitikast. Sarnase struktuuriga institutsioonivorgustik vois kanda erinevatel ajastutel erinevaid rolle ning peegeldas seetottu alati suhet kunsti visuaalse vabaduse ja politiseerituse vahel. Kuigi kaesolev kirjutis markeerib institutsioonide rolli pogusalt, voib nende dunaamika jalgimine labi noukogude perioodi anda kunstiajaloo uurimisse kahtlemata huvitavaid sisendeid.

EELLUGU

Noukogude Liidu kunstikaanon--sotsrealism--imporditi Eestisse juba valmisproduktina. (8) Viimane koosnes nii visuaalsest, ideoloogilisest kui ka institutsionaalsest poolest. Koik pooled olid sealjuures Vene uhiskonnasiseste arengute tulemid, tehes 1930. aastatel labi mitmeid transformatsioone. (9) Uheks peamiseks sotsrealismi visuaalse kulje arengu baasiks voiks tinglikult nimetada vene oigeusklikku traditsiooni ja suurt kirjaoskamatust rahva hulgas. Just see tingis jutustava laadi, kunsti veidi muutilise ja ikonograafilise iseloomu. (10) Stalin toetus ka oma ideoloogias muutilistele kategooriatele ("uue inimese" loomine, rahvastevaheline soprus, harmoonia jne). See apelleeris inimeste kollektiivsele vajadusele sotsiaalsete muutide jarele uhiskondades, kus valitseb suur viletsus voi mis on uleminekuolukorras. (11) Venemaa vastas molemale tingimusele ning oli seega hea pinnas sotsiaalsete muutide vastuvotuks. Ka kunst, mis neid sotsiaalseid muute vahendas, leidis Venemaal suhteliselt sooja vastuvotu--oli ju ta produkt, mis oli valja tootatud kohalikest oludest lahtudes. Keerulisemaks laks sotsrealismi juurutamine maades, kus ajaloolised arengud olid Venemaast hoopis erinevad. Sel puhul muutus oluliseks sotsrealismi mundi teine pool, institutsionaalne korraldus, mis pidi tagama visuaalse ja selle taga oleva ideoloogilise kulje juurutamise. Alljargnevalt puutakse selgitada, kuidas toimisid stalinistliku ajajargu institutsioonide mehhanismid.

Noukogude institutsionaalse mehhanismi moistmiseks on kasulik heita pilk Michel Foucault' voimuteooriale. Foucault' jargi peaks voim selleks, et domineerida, tootma reaalsust labi "toe rituaalide". (12) Sellesse tootmisprotsessi kuulub ka indiviid, kes allub voimule mitte niivord ahvarduste, kuivord distsipliini tottu. Foucault' vaite kohaselt "loob" distsipliin inimese labi jarelevalve, kontrolli, vordluste, eristuste, hierarhiseerimise, homogeniseerimise, valistuste--luhidalt, normeerimise kaudu. Foucault' kasitluse kohaselt ei ole voim midagi, mis on inimese kaes, see on pigem mehhanism voi vorgustik, mis ei toimi ainult ulevalt alla, vaid ka vastupidi. Kuigi voimu puramiidilaadne ulesehitus annab sellele konkreetse "pea", toodab voimu kogu aparaat tervikuna. See voimaldab distsiplinaarsel voimul olla korraga nii otsene kui kaudne. Otsene sellevorra, et ta on korraga igal pool, alati valvel (sest pohimotteliselt ei jaeta uhtki tsooni varju) ja kontrollimas indiviide, kes samal ajal on seatud teisi kontrollima. Kaudne on ta selles mottes, et see voim toimib pidevalt ning enamasti vaikselt ning markamatult. (13)

Foucault' voimu ja kontrolli mudel toimis ka stalinistlikus susteemis, mis ei kulvanud uksnes uhiskonda hirmu, vaid loi ka pohjaliku institutsionaalse susteemi, kehtestades oma reaalsuse ja toe labi distsiplinaarsete rituaalide, hierarhia, kontrolli ja jarelevalve.

Peter Kenez on vaitnud, et uks olulisi faktoreid noukogude propagandamasina edukas jahvatamises oli mitmete pseudoorganisatsioonide loomine lisaks reaalselt vajaminevatele. Selliste organisatsioonide peamine eesmark oli anda miljonitele kodanikele pseudoulesandeid ja kohustusi, st hoida neid noukogude propagandatoos sotsiaalselt holvatuna. (14) Seega muutus suur osa Noukogude Liidu elanikkonnast mitte ainult propaganda sihtmargiks, vaid selle reaalseks elluviijaks. Kuigi ka elluviija ei pruugi oma edastatavat sonumit lopuni uskuda, toimib selline sotsiaalne holvamine Foucault' moistes distsiplinaarse toe juurutamisena. Samuti polnud paljude organisatsioonide eesmargiks mitte niivord millegi reaalse kordasaatmine, vaid toimimine burokraatiamasinana, tootes lisaks "toe rituaalidele" loputuid aruandeid ja oiendeid ning luues seega jarelevalve ja kontrolli ohkkonna.

Noukogude riigi institutsionaliseeritus oli ka kunstimaailmas sedavord koikeholmav, et moned uurijad on teinud ettepaneku uurida sotsrealismi fenomeni institutsionaalse praktikana. Nii kutsub Jorn Guldberg ules looma teatud sorti metateaduslikku viiteraamistikku sotsrealismile, mis aitaks vastata kusimusele, kuidas noukogude kunstnikud suunati maailma ja looma nii, nagu nad loid. Sedamoodi saab visuaalse praktika poliitilisse konteksti asetata. (15)

EESTI JUHTUM

Nagu eespool mainitud, oli Venemaal valja kujunenud visuaalset kunstikaanonit Eestis keerulisem rakendada, kuna siinne kultuuritraditsioon oli valja kujunenud teistel alustel. Uheks koige olulisemaks erinevuseks Eestis oli saksa luterliku taustaga kunstitraditsioon, milles praktiliselt puudus figuraalse kompositsiooni zanr. Eestlastele olid voorad monumentaalsed, nn ajaloolis-revolutsioonilised jutustava laadiga maalid--peamiselt viljeldi maastikku voi kullalt staatilist olmemaali. Sellise traditsiooni juured peituvad juba reformismiaegses ikonoklastilises voitluses, mille jarel otsustati luteri kirikus (ja paljudes teistes protestantlikes kirikutes) kiriku ilustamiseks piiblistseenidega jutustavaid maale mitte kasutada. Maalitraditsioon kujunes siitpeale ilmalikuks, mis omakorda tahendas seda, et kunst oli pelgalt kaunistus, aktsent seinal, kuid mitte kogu ruumi tahelepanu neelav moraalne jutustus. Kunst kaotas protestantlikes maades moraliseeriva rolli, st ka igasuguse moju poliitilistele kusimustele (vrd katoliiklikes/oigeusklikes maades viljeldavat oukonnamaali). Ning kuigi kunstnikel vois teatud kriitilistel hetkedel (nt arkamisajal) uhiskonnas markimisvaarne mojujoud olla (nt Johan Koler, Kristjan Raud jt), ei saavutanud nende kunst poliitilist maiku (pigem rahvusromantilist nostalgiat).

Ka Venemaa peredviznikute traditsiooni jatkav (sots)realistlik maalimisviis oli eesti kunstnikule vooras. Noukogude voimu sissemarssimise aegu oli koige levinumaks maalimislaadiks teatav impressionistlik stiil. (16)

Seetottu olid eesti kunstnike sotsrealismini viimisel oluliseks just institutsionaalsed vahendid, sest loomuparast teed sellise maalimislaadini ei suudetud luua. Meeles tuleks pidada sedagi, et eesmark polnud ju pelgalt maalimislaad, vaid selle kaudu ideoloogiliste toekspidamiste viimine voimalikult laiade inimhulkadeni. See saavutatigi eelkoige korge sotsiaalse pseudohoive ja institutsionaliseerimise kaudu. Oluline polnud mitte ainult institutsiooni kuulumine, vaid ka aktiivne osalemine selle tegevuses. Stalinistlike voimude esmane poliitika oli teha koik endastolenev, et haarata kunstnikkond enda organisatsioonidesse. Lahke tellimuste jagamine, loominguline vabadus ning materiaalsed huved olid vaid moned hoovad, mis kunstnikud noukogude voimu ruppe juhatasid. Alahinnata ei tohiks ka kunstnikkonna seas kahe maailmasoja vahelisel perioodil levinud vasakpoolseid meeleolusid, noukogude-sobralikkust ning presidendi venna Voldemar Patsi juhitud Kultuurkapitali tendentslikku rahajagamispoliitikat. (17) Kultuuriinimeste liitumisel erinevate institutsioonidega sai otsustavaks faktoriks ka see, et osa esimese vabariigi aegsetest tunnustatud intellektuaalidest (J. Semper, J. Vares-Barbarus, Adamson-Eric jne) asus oluliste kultuuriinstitutsioonide juhtpositsioonidele ning voitis seega neile organisatsioonidele legitiimsust.

Stalinistliku (ja noukogude) institutsionaalse susteemi eripara Eestis oli veel see, et kontroll-liinid olid ules ehitatud enamasti topeltprintsiibil--lisaks taitevvoimu kontrollile eksisteeris ka kontroll parteiinstitutsioonide naol (keskkomiteest kuni kohalike rajoonikomiteede ja parteialgorganisatsioonide rakukesteni valja). Teise topeltalluvussuhte loi liiduvabariikide institutsioonide puhul asjaolu, et enamasti alluti ka otseselt voi kaudselt identsele emainstitutsioonile Moskvas (nt Kunstnike Liit allus kirjade kohaselt kull ENSV Kunstide Valitsusele, hiljem kultuuriministeeriumile, kuid sai ka juhtnoore nii NSVL Kunstnike Liidult, parteilt kui ka ENSV Ministrite Noukogult). Segadust lisas veel seegi, et kontrollreide voisid teha koik korgemad institutsioonid, arvestamata range hierarhilisuse printsiibiga (nii voisid kontrollkaigu teha Moskva esindajad, partei, ministeeriumi voi otsese ulemorganisatsiooni esindajad, omades parast vigade paljastamist ajendit sugeda kontrollitavate organisatsioonide juhtkonna korval ka nende otsest ulemorganisatsiooni). Selline topeltalluvuste susteem (voimalus, et iga hetk ja koikjal voidakse kontrollida) tekitas eelkoige hagusa teadmatuse tunde, mis distsiplineeris ehk enam kui kontrollid ise. (18) Uhtlasi voimaldas selline susteem juurutada Foucault' moistes totalitaarseid toerituaale, luues panoptikumitunde, et ollakse koikjal koigi poolt jalgitavad, kuid kunagi ei teatud, kust voib kontroll saabuda.

Korralduslikult olid institutsioonid ules ehitatud koosolekute, komisjonide, resolutsioonide, resolutsioonide taitmise resolutsioonide, oiendite ja aruannete loputule jadale. Jark-jargult korraldati kunstiinimeste elu nii, et rahuliku maalimistegevuse korval tekkis rida uhiskondlikke kohustusi--loengud marksismistleninismist, aruandekoosolekud, kriitilised komisjonid, kolhoositood ning isegi alandavad, kuid kohustuslikud joonistustunnid. Tasapisi laienes kogu uhiskondliku tegevuse ampluaa koigile kunstnikele, olles esialgu vabatahtlikkuse voi parteilisuse alusel paigas. Just koosolekute ja loengute tulv pidi kinnitama kunstnikes nn distsiplinaarse toe (Foucault' mottes) ja korrektse koneviisi. Konekaks naiteks on siinkohal kas voi Tallinna Riikliku Kunstiinstituudi parteialgorganisatsiooni protokollid. Kui naiteks 1947. aastal arutati partei otsust pollumajanduse arendamisest, siis alles kombiti partei otsuste rituaalset arutamist ning oldi justkui noutud, mida peaks omakeskis protokolliliselt otsustama. Nenditi, et kuigi instituudil pole pollumajandusega midagi pistmist, tuleb otsus heaks kiita. Leiti, et uliopilased, kel on pollumajandusega seotud inimestega kontakte, peaksid nendele vastavaid otsuseid selgitama. Koosolek markis ka ara, et instituudil voiks olla lisapollumaa, et varustada oppeasutust viljaga. (19) Kui samalaadne partei otsus tuli aga arutlusele 1949. aastal, oli parteialgorganisatsiooni otsus selles osas marksa kindlameelsem ning koosnes kuuest punktist, milles margiti tapselt ara, kus, kunas ja kelle poolt viiakse labi selgitavad loengud pollumajanduse alal; kuidas, mida ja kus peaksid uliopilased pollumajandusest maalima jne. (20) Asjaolu, et kunstiinstituudil pole pollumajandusega mingit pistmist, ei tulnud kellelgi pahegi mainida. See naitab, et vajalik distsiplinaarne retoorika oli selle aja jooksul puudlikult omandatud. Iseasi, kas keegi raagitu sisusse uskus.

Kogu institutsionaalset susteemi saadab esimeste sojajargsete aastate jarel kindel muster--avasuli privileege jagades mahiti vastuvoetud kunstnikud jark-jargult institutsionaalsesse vorku, avaldades materiaalsete huvede vahendamise kaudu survet kunstnike kuulekaks muutmisel. (21) Siinjuures pole vaheoluline toik, et voimude jaoks polnud tahtis pelgalt kunstnike looming, vaid ka nende aktiivne osalemine punastel loengutel, koosolekuil, pleenumeil, kolhoositoodel, joonistustundides ja muudes uhiskondlikes ettevotmistes. Kunstnikud, nagu paljud teised uhiskonnakihid, puuti sotsiaalse hoive abil rituaalselt kuulekaks muuta, et viia nendeni Foucault' moistes "distsiplineeritud tode". Institutsionaalsed meetmed olid kunstnike loa otsa saamisel kahtlemata mojukamad kui otsesed repressioonid (arreteerimised), mida rakendati vaid aarmuslikul juhul ja tundmatute kunstnike puhul (nt kunstitudengid). (22)

Hiljem, Stalini surma jarel hakkas kunsti visuaalne kulg jarjest enam julgemaks minema ning kunst valjus uha rohkem propagandavahendi rakendist. Kuivord voimudele muutus oluliseks naidata oitsvat kultuurielu, pidid nad tegema moondusi kunsti politiseerimisastme osas ning jark-jargult noustuti kunsti apoliitilise iseloomuga. (23) Stalinistlikul ajal kehtestatud institutsionaalne susteem jai aga pusima kuni impeeriumi kokkuvarisemiseni ning retoorika, mida avalikel esinemistel kasutati, jai suures osas poliitilise korrektsuse piiridesse. Sedasama omandatud distsiplinaarset poliitilist "korrektsust" kasutati ara kunsti estetiseerimisel--polnud midagi erakordset, et Kunstnike Liidu juhtkonnal tuli kaia parteis "sinist roosaks raakimas", (24) kasutades aastate jooksul lihvitud retoorikat. Nii toimisid stalinismiajal juurutatud kaitumismudelid ka veel aastakumneid parast diktaatori surma, kuigi looming oli juba paljuski oma teed lainud. Seega voib jareldada, et voim pusis suuresti just sellel distsiplinaarsel ja rituaalsel meetodil, mis seda voimu pidevalt reprodutseeris ka siis, kui survemeetodid uhiskonnas enam vaga suured ei olnud ning enamik uhiskonnastki susteemi tegelikult ei pooldanud.

Kokkuvotvalt--propagandamasin pandi toole, kuid selle sonumi oodatud efektiivsus uutes riikides polnud samasugune nagu Venemaal. Ometi suudeti susteem edukalt funktsioneerima panna ning voimul pusimise seisukohalt oli see voib-olla olulisemgi kui alamate truu usk sonumi sisusse. Viimane oleks voinud suisa takistavaks muutuda, kuna aja moodudes sai isegi koige innukamaile uskujaile selgeks, et kommunistlik utoopia ei realiseeru. Seega oli susteemi institutsionaalne inerts parim propaganda, mis suudeti saavutada. Susteemi kaigushoidjatest moodustus mone kasitluse jargi suisa omaette klass. (25) Katteopitud retoorika, institutsionaalsed riitused ja mehhanismid, millest suur osa olid mottekad vaid sotsiaalse hoive seisukohalt, kadusid kiiresti parast esimesi marguandeid nende kadumise voimalikkusest. Susteem ei toiminud mitte niivord kaksipidi motlemisel, vaid omandatud rollide printsiibil--ning rollide kadudes ei valmistanud mingit raskust huljata ka reziimikeskne motlemine. Just sellega on suuresti seletatavad uhiskondade kiired diskursuse muutused.

KUNSTNIKE SOTSIAALNE POSITSIOON NOUKOGUDE VOIMU AJAL

Kuivord kultuuriinimestel ja intelligentsil on reeglina uhiskonnakriitiline ning "uhiskonna sudametunnistuse" roll, on intellektuaalid alati teatud maaral valitseva eliidiga opositsioonis. (26) Noukogude voimu ajal oli nende roll suuresti ambivalentne: tsentraliseeritud ja autoritaarses uhiskonnas vajatakse kultuuriintelligentsi koostood ametivoimudega voimu legitimeerimiseks--on ju kultuurieliit suuresti uhiskonna sotsiaalsete vaartuste kinnistaja ja looja. (27) Teisalt vajasid kunstnikud institutsionaalset ja materiaalset tuge omakorda voimueliidilt. Seega olid kultuuriinimesed teatud elitaarses positsioonis uhiskonnas--voimud seadsid nad endast soltuvusse, jagades lahkelt ka privileege. Lisaks materiaalsetele privileegidele (korterid, ateljeed) pole vaheoluline ka toik, et aastaks 1984 oli kunstide vallas riiklikke aunimetusi 16, intellektuaalidel aga 20. (28) Seega loodi noukogude uhiskonnas olukord, mil kultuuriinimesed ja voimud teineteist vajasid ning (enamasti) ei vastandunud nad teineteisele. Sirje Helme on tabavalt oelnud, et noukogude aastatel elati enamasti vastanduses meie-nemad, kusjuures "eesti kunstnike positsioon oli vahelduvalt nii meie kui nemad". (29)

Juba 1960. aastate sulast alates algas tasapisi Stalini tuumikideede lagundamine (arusaam kapitalismist ja sotsialismist kui kahest lepitamatust leerist, kapitalismi vaenulikkusest ja ohust sotsialismile, usk noukogude ulemuslikkusse), kuid seda ka ametliku voimueliidi sees. (30) Nn uus motlemine, mis tipnes Gorbatsovi voimuletulekuga ning viis lopuks Noukogude Liidu lagunemiseni, hakkas arenema juba Hrustsovi istutatud seemnest. Seejuures on oluline, et sulaajal vaikselt idanema hakanud teisitimotlemine ei olnud ametliku ideoloogiaga vastuolus, vaid puudis kehtestatud dogmaatika raamistikus uusi lahendusi leida. (31) See on ka pohjuseks, miks just 60. aastate sulaajal noor olnud (kultuuri)inimeste polvkond astus taas areenile perestroikaajal--ta uskus susteemi muutmise voimalikkusse susteemi enda sees ja piires. (32) Just peamiselt "sula polvkonna" eestvedamisel tekkinud Rahvarinne oli ju erinevalt Eesti Kongressist tihedas koostoos parteieliidiga ning vastupidi. (33) Vastandumine algas siis, kui partei tsenter (peamiselt siis Moskva) ise hakkas enda algatatud arengutele pidureid peale tombama.

Paradoksaalsel kombel andis ka noukogude institutsionaalselt paika pandud susteem selles osalejatele teatud ontoloogilise turvatunde. Anthony Giddensi vaitel on igal inimesel psuhholoogiline vajadus turvatunde jarele, et vahendada endas loomulikku arevustunnet (anxiety). Seda arevust puutakse sotsiaalselt kanaliseerida erinevate institutsionaalsete ja igapaevaste rutiinidega. Teatud reeglistiku ja institutsionaalselt kehtestatud rutiinide olemasolu annab toimijatele nn jagatud reaalsustunde raamistiku. (34) Stalini-aegse institutsioonide susteemi iseloomulikuks jooneks oli hagusus ja ootamatus, mis sedasama arevus- ja ebakindlustunnet suurendas, et hoida inimesi selle abil kontrolli all. Parast seda saabus aga teatud stabiilsus, mis Stalini karismaatilise ja tormilise valitsuse legitimeerima pidi. Peamine legitimeerimine kaiski suures osas institutsioonide ja burokraatia juurdumise labi. (35) Tekkinud burokraatiaaparaat loksus teatud mottes paika, luues rituaalide vorgustiku, milles osalejad taitsid distsiplinaarset reeglistikku selle ule pikemalt juurdlemata. See ei tahendanud, et osalejad olnuksid susteemi tosikindlad toetajad, vaid et nad seda susteemi aktsepteerisid ning sellises institutsionaalselt paika pandud mehhanismis osalemine andis neile teatud kindlustunde--selgeks opitud rollid saastsid inimesi Giddensi moistes arevustundest.

Taites katteopitud rolle, reprodutseerisid asjaosalised susteemi ennast. Sotsiaalse trauma uurija Jenny Edkinsi vaitel produtseeritakse sotsiaalset reaalsust ainuuksi oletades, et see eksisteerib. Defineerides end mone poliitilise susteemi liikmena, produtseerime nii seda poliitilist susteemi kui ka omaenda identiteeti sellesama susteemi osana. (36) Edkinsi jargi soltub meie identiteet paljuski sotsiaalse korra jarjepidevusest ning sotsiaalsest kontekstist, milles me end defineerime. (37) Seega muutub sotsiaalne kontekst osaks meie identiteedist, ja kui seesama sotsiaalne kord kaotab oma jarjepidevuse, kaob ka tema roll turvalise pelgupaigana, luues aluse trauma tekkeks.

Kuigi nii Giddens kui Edkins on oma teooriate valjatootamisel lahtunud eelkoige laane uhiskonna arengutest, kehtib nende poolt oeldu ka noukogude uhiskonna kohta. Olgugi et voimude poliitilisel tegevusvaljal puudus lai toetuspind, suutsid nad sellgipoolest luua uhiskonna, mis aktsepteeris nende loodut vaikimisi. Selline aktsepteerimine on iseenesest oluline, et luua stabiilne ohkkond sotsiaalse jarjepidevuse tekkeks ja selle korra reprodutseerimiseks. Ning viimane on omakorda aluseks mingi uhtse identiteedi tekkel, mis toetub sellele sotsiaalsele korrale. Nii Giddens kui Edkins rohutavad, et inimestel on kalduvus puuda ignoreerida ebameeldivusi selles sotsiaalses korras ning keskenduda "fantaasiale, mida kutsutakse sotsiaalseks reaalsuseks". (38) See osutub veenvaks vaid siis, kui me suudame unustada, et see on fantaasia. (39)

Noukogude poliitilise susteemi kokku varisedes kadus ka see, mida Giddens nimetab ontoloogiliseks turvatundeks--kindel ja tundma opitud distsiplinaarsete riitustega jalgealune kadus ning tuli hakata ehitama uut rituaalset raamistikku. Sellist situatsiooni, kus normatiivne ja kognitiivne inimese elu ja sotsiaalse tegevuse kontekst kaotab oma homogeensuse, koherentsi ning stabiilsuse, muutudes umberpooratud kultuurikompleksiks, nimetab Piotr Sztompka kupseks kultuuritrauma tekkimise tingimuseks. (40) Ka Sztompka arvates on inimloomuses midagi sellist, mis panustab korrale, rutiinile, jarjepidevusele, standardiseeritusele, etteaimatusele. (41) Seega voib sellise normaalse situatsiooni katkemine uhiskonnas tervikuna tekitada sotsiaalse kultuuritrauma.

Selleks et tekkinud traumaga toime tulla, on mitmeid mooduseid. Giddens toob valja teatud tuupilised kaitumismudelid inimeste puhul, kes puuavad kohaneda ebakindluste ning riskidega: esimene neist on pragmaatiline omaksvott ehk suhtumine, nagu oleks koik korras, keskendudes igapaevakusimustele. Teine on alalhoidlik optimism, usk, et kuidagiviisi lahevad asjad paremaks ning ohte suudetakse valtida. Kolmas on kuuniline pessimism, luhendatud ajaperspektiivi ja hedonistliku tendentsiga elada siin ja praegu, enne kui hada rundab. Neljas on aga reaalne vastuastumine ohuallikatele, peamiselt labiviiduna sotsiaalsete liikumistena. (42) Tahelepanuvaarne on asjaolu, et Giddensi kaitumismudelid kehtivad nii individuaalsete uhiskonnaliikmete kui ka uhiskonna kui terviku puhul. Jargnev puuab asetada Eesti Kunstnike Liidu uldkogude diskursuse selle traumaga toimetulemise valgusse.

KUNSTNIKKOND PARAST REZIIMI KOKKUKUKKUMIST

Susteemi varingule ning ametliku diskursuse kokkukukkumisele pidi jargnema uue identiteedi loomine, et tagada uue uhiskonnakorra legitiimsus ja luua uus "meie" kontseptsioon. (43) Uhtede olulisemate identiteedi loojatena astusid areenile kunsti- ja kultuuriinimesed. Uhest kuljest voib kunsti- ja kultuuriintelligentsi sekkumist uhiskondlikku identiteedidiskursusesse selgitada teatud intelligentsile olemusliku uhiskonnatundliku narviga, mis sunnib neid sotsiaalsetel kriisimomentidel ules astuma ning ohje enda katte votma. (44) Teisalt tuleb arvestada ka noukogude kultuurisusteemi mojudega: kunsti ja kultuuri institutsionaliseeritus tagas selle ala inimeste tiheda labikaimise ning arvukates pleenumite, koosolekute ning seminaride nn suitsutubades alguse saanud uhiskondlikud teemaarendused said uuel arkamisajal uue valjundi. Esialgu hagusus- ja ebakindlustunnet kulvav institutsioonide susteem muutus hiljem hoopis uhtsustunde uheks algatajaks. Tegemist oli susteemi soovimatu tagajarjega, mis hakkas toole eelkoige tanu Eesti vaiksusele. Seetottu pole imekspandav, et iseseisvusvoitluses olulist rolli manginud loomeliitude pleenum sellisel kujul ja sellise mojujouga aset leidis.

Kolmandaks mojuteguriks on aga juba stalinlikest aegadest juurutatud aksioom, et uhiskonnaelus kannab olulist rolli ideoloogia ning intelligents on selle kand-vaks alustalaks. Kuigi ametlik ideoloogiamasin asus noukogude ajal siiski parteiburokraatia keskel, sisendati ametlikus propagandas kunstiinimeste olulist rolli selle ideoloogia hoidmises ning edasikandmises.

Seega astus kunstnikkond koos ulejaanud kultuuriinimestega uuel arkamisajal uhiskondlikule areenile identiteedi loojana. Ometi tuli ka kunstnikel koos teiste uhiskonnakihtidega teha labi identiteedi transformatsioon koigi sellega kaasnevate protsessidega. Paradoksaalne kull, ent esialgu kujundas seda identiteeti suuresti just stalinistlik parand, oigemini vastandumine sellega. Kogu katteopitud retoorika ja mottestruktuurid poorati enamasti lihtsalt umber--sailis ulivordeline koneviis, must-valge lahterdamine ning paatos. Jatkati arvukate poordumiste, resolutsioonide ja otsuste vastuvotmist nt kunstnike suurkogudel 1989 ja 1992. (45) Stalinistlikes mottestruktuurides loodud vaenlase kuju taitis nuudsest Stalini poolt loodud noukogude uhiskond ise. Peagi kandus vaenlase kehastus ule ka uutele voimudele. Alternatiive ei tunnistatud, olgugi et nagemused voimalikest arengutest transformeerusid (autonoomiast iseseisvuseks), kehtis endiselt oige/vale ja hea/halb maaratlus justkui vaieldamatu skaala.

Nii voib 1989. aasta Eesti Kunstnike Liidu (EKL) poordumistest lugeda, kuidas kultuur on juba aastakumneid olnud ahistatud positsioonis, koguni "naljapajukil", (46) kuigi just seesama kultuur on aidanud "meil pusima jaada". (47) Sellised negatiivsed deklaratiivsed vaited olid juba esimesed margid traumaatilisest diskursusest--labi kannatuste loodi identiteeti. Mineviku taaka kasitleti kui kultuurivaest. Negatiivne foon omistati aga ka kaasaegsele valitsusele, kelle "tehnokraatlikku" motlemist peeti uhiskonnale "surmavaenlaseks". (48) Samasugust retoorikat produtseerisid ka noukogude voimu algusaastate kunstnike pleenumeil kas propagandistid voi noukogude voimule truud kunstnikud--vabariigiaegset kunstipoliitikat nahti kitsi ja havituslikuna. (49) Oluline erinevus seisnes vaid selles, et erinevalt stalinismist ei ulistatud taasiseseisvumisaastatel voimueliiti. Kui stalinismi algusaastatel raagiti sellest, et ideoloogia on tarvis labi kultuuri massideni viia ning uhiskond ideoloogiakeskseks muuta, siis 1989. aastal nagi EKL oma poordumise tekstis "ainsa paaseteena" uhiskonna kultuurikeskseks muutmist. (50)

Jalgealuse koikumist pohjustas kunstnikel moistagi ka helde noukogude finantskae kadumine. Uheks labivaks teemaks 1989. aasta kunstnike uldkogul oli raha (voi selle puudumine) ning raha hukutav moju valitsusele ja seelabi kunsti arengule (ning eestlaste identiteedile). Kuigi tonaalsus rahast raakimisel oli sarnaselt noukogude retoorikaga ulivordeline ning paatoslik (ei raagitud ju pelgalt kriisist, vaid hukatuse aarel olemisest, mis vois saada saatuslikuks kogu eestlusele), oli rahaga seonduv teemaarendus selge mark Sztompka kirjeldatud kultuuritraumast (Giddensi kirjeldatud ontoloogilise turvatunde kadumisest). Oeldi selgelt valja, et jalgealune on kadumas ning tulevik tume. Ometi ei olnud 1989. aasta kultuuritraumale reageerimise puhul veel tegemist Giddensi poolt valjatoodud toimetuleku viimase variandiga--st selget lahendust olukorrale ei otsitud. Pigem nahtub siin kuunilist pessimismi, mil tunnustati kull hadasid, kuid elati hedonistlikult vaid "siin ja praegu". Toonitati, et kuigi uhiskond peab minema iseseisvuse ja--majandamise teed, ei tohiks kunst ometi kunagi isemajandav olla: "uhiskond tervikuna peab vastutama kultuuri arengu eest". (51)

Kirjeldatud pessimism ei jatnud puutumata ka kunsti visuaalset poolt. Nii naiteks iseloomustati 1991. aasta kevadnaitust kui dekadentlike meeleolude kantsi, millel prevaleerivad "uldise vaimse kurnatuse sumptomid", mis pidid kajastama Eesti uhiskonnas valitsevat kriisi. (52)

Seevastu jargmisel, 1992. aastal toimunud EKL-i uldkogul liiguti juba pragmaatilisemat rada--liidu presidendi avakone keskendus pea taielikult majanduskusimustele. President vabandas, et "kuigi on etteheiteid, et keskendume aateprobleemide asemel liialt arilistele asjadele, tuleb nentida, et peame arvestama [meid umbritseva] keskkonnaga". (53) Juba tekkis ka institutsionaalse kulje tugevdamise tarvidus, sest leiti, et uhiskonna poolt tugevnev surve kunstielule (st finantstoe kadumine) ning liidu kohmakas struktuur ei voimalda uhiskonna survetele kiirelt reageerida. (54)

Reaalsete ohtude korvaldamise teele asumine ei tahendanud ometi kannapooret diskursuses. Vastandumine valitsusega jatkus ("kultuurilembelist valitsust ei ole ega tule ka tulevikus" (55)). Demagoogia, mis oli noukogude ajal hasti katte opitud, ei olnud veel kadunud--nenditi, et kuna riigil puudub kindel kultuuriprogramm, "oleme jaetud taiesti omapead". (56) Sama koneleja lisas aga mone aja parast, et kuna maksusoodustuste kaotamine kompenseeritakse riigieelarvest tulevate otsetoetustega, ollakse seetottu riigi pajukil, riigi surve all. Siit ka jareldus, et "nuud oleme esmakordselt riigi kontrolli all". (57)

Sailinud oli ka aksioom, et kunsti- (ja kultuuri)inimesed peaksid tanu oma olulisele panusele identiteedi loomisel teistest huvigruppidest paremal positsioonil olema. Imestati, kuidas saab vorrelda kunstnikele tehtavaid maksusoodustusi pollumeestele jagatavatega ning miks kaib EKL sarnaselt parteidega uhiskondlike organisatsioonide seaduse alla. (58) Vastuvoetud resolutsioon "Eestimaa on hadaohus" on jarjekordne mark kultuuritrauma sugavusest--rohutati identiteedi kaotamise ohtu: "peame endale tunnistama, et meie tegevus tahendab ikka veel ja ka edaspidi uhte garantiid rahvuse sailimiseks". (59)

Virve Sarapik markeerib 1992. aastat institutsionaalse kriisi kulminatsioonina ning nimetab seda omamoodi nullpunktiks. (60) Ka uldkogude diskursuse jalgimine naitab, et just siit alates algas areng millegi poole--Giddensi toimetulekustrateegia neljas etapp. Seega, lahtudes seisukohast, et nullpunkt on millegi uue arenemise algus, tuleb Sarapikuga noustuda. Teine voimalus on nimetada nullpunktiks staadiumi, kus ollakse veel madalamal--1989. aastat, mil valitses pessimistlik eitamisstaadium. 1992. aasta rahareform ja sellega kaasnev aarmiselt vilets majanduslik olukord viskasid kunstnikud n-o "vette"--enam ei aidanud pelgast virisemisest, et koik on korrast ara, tarvis oli hakata reageerima konkreetsetele valjakutsetele.

Kuigi kunstnikkond tavatses end endiselt uhiskonna alustalana (rahvuse sailimise baasina) reflekteerida, algas tegelikult uhiskonnas juba kunsti hierarhilise positsiooni lagunemise protsess. Johannes Saare analuusi kohaselt hakkas 1993. aastal sadama kunstile laiemast ringist kaela "ranki suudistusi rahvusliku kultuuri alustalade lohkumises". Kunsti tolgendati uha enam moraalse allakaigu toendina ning seda seostati pigem millegi lagundamise kui millegi uue tekkega. (61)

1995. aasta uldkogu jatkab juba idanema hakanud arenguid--jark-jargult jai vahemaks must-valget paatoslikku konepruuki, praktiliselt ei viidatud enam kunstnikkonnale kui eestlaste identiteedi hoidjale voi alusele. Nagu eelmiselgi uldkogul keskenduti suuresti majanduslikele ja institutsionaalsetele kusimustele. Juba kostsid manitsused hakata tegema otsuseid, lahtudes "mitte tunnetuslikust meeldivusest, vaid majanduslikust toest". (62) Kutsuti ules soodustama erainitsiatiivi, eravastutust. "Nii kaoks ara loputu teema--mida me siis tahame, kas kunsti voi raha. Iga peremees vastutab oma ateljee, oma toodangu muudavuse eest ise." (63) Peatuti ka institutsionaalsel kuljel, soovitades muuta organisatsioon taas tsentraliseeritumaks. (64) Sztompka kultuuritraumale viitavad veel utlused, et viimased aastad olid sokeerivad ja troostitud, sest kaotatud olid senised noukogudeaegsed privileegid, kuid optimistliku noodina jai kolama, et pendel, mis oli seni vaid allamage soostnud, hakkab vaikselt suunda muutma. (65)

Sarapiku hinnangul on 1995. aasta piiriks, mil paljud utoopiad soikusid ning valitsesid koige teravamad vastuolud. (66) Ka uldkogude diskursust jalgides saab jareldada, et ideoloogia jai sellest ajast alates institutsionaalse poole ees taiesti varju. Sarapik sedastab, et 1995. aastaga loppes ka kumnendi koige ponevam osa ning jargnev oli vaid selle jarellainetus. (67) Ka sellega saab noustuda, jalgides pogusalt kaht jargnevat uldkogu.

1998. aastal toimunud uldkogul domineerisid jalle kord institutsionaalsed kusimused. EKL oli muutunud korralduslikuks institutsiooniks, mille peamiseks ulesandeks peeti kunstnike kutsehuvide eest seismist ja sotsiaalset kaitset. (68) Institutsionaalsed identiteediotsingud polnud veel loppenud, sest olulisel kohal olid kusimused, milliseks EKL kujuneb. Tunnistati, et majanduslik seis on paranenud ning see andis teatavat kindlustunnet.

Ka 2001. aastal alustas liidu president oma konet majanduslikest kusimustest. Institutsionaalsel pinnal oli olukord stabiliseerumas--seda eelkoige finantsilises mottes. EKL teenis oma vahendid ise. (69) Kusimuse all oli kull kunsti prestiizi tostmine uhiskonnas, kuid enam ei suhtutud kunsti kui rahvusidentiteedi hoidjasse, vaid kui uhiskonna uhte kultuurivaljundisse, mis oleks voinud olla suurema kolapinnaga. Raagiti sellest, et kunstnikkond oli muutunud asjalikumaks ning asisemaks (70)--seega peatuti veel kunstnike identiteedil ning selle muutumisel, kuid pigem oli aktsent uhiskondlike muutuste kajastumisel kui mingi uue identiteedi tekkel.

Kokkuvotteks voib oelda, et EKL-i uldkogudel jalgitav areng peegeldab Sztompka kirjeldatud kultuuritraumat. Kunstnikel (ning kultuuriinimestel laiemalt, nagu ka paljudel teistel uhiskonnakihtidel) kadus nii institutsionaalne kui ideoloogiline jalgealune. Kuigi ideoloogiline umbris vahetati diskursuses kiirelt uue vastu, sailisid esialgu vanad mottestruktuurid--samad vaartuspesad asendati vastanditega. Seevastu institutsionaalse (ja eriti valusalt selle kaudu ka finantsilise) baasi kadumine valjendus selgemalt ning just selle institutsionaalse aluse kadumisel tekkinud "trauma" likvideerimisele laks enamik EKL-i energiast. Sellega tegelemine varjutas ajapikku ideoloogilise poole ning viimane loksus institutsionaalsete umberkorralduste varjus justkui ise paika, taandudes aksioomist, mille kohaselt kunst kultuuri osana on uhiskonnas toimuvate protsesside alus. Vaartustati iseendaga hakkama saavat kunstnikku ning samasugust organisatsiooni. Jark-jargult kadus noukogude ajal juurdunud institutsionaalne uhtsus.

Institutsionaalse turvatunde loomine on aga jatkuv protsess--koigil seni iseseisvusajal toimunud uldkogudel on vastu voetud EKL-i uus pohimaarus. See on selge mark institutsionaalse korra ja normeerimise vajadusest, mis igal aastal kinnitust saab. Institutsionaalse normeerimise taga on sisemine ebakindlustunne, mis otsib kindlust piiride defineerimisel ehk pohimaaruste vastuvotmisel. See naitab, et institutsionaalset uhtsustunnet siiski vajatakse.

Giddensi poolt ara toodud toimetulekumehhanisme voib selgesti vaadelda ka EKL-i uldkogusid jalgides. Nendest kaks esimest (ignoreerimine ja igapaeva-probleemidele keskendumine; optimism ja usk, et kuidagi lahevad asjad paremaks) toimusid toenaoliselt enne 1989. aastat. Esimene neist toimis edukalt hallil stagnatsiooniajal, mil ignoreeriti identiteediprobleeme ning keskenduti vaid institutsionaalsetele rituaalidele. Teine--optimism--toimis aga eufoorilisel arkamisajal, mil raagiti helgest tulevikust demokraatia, vabaduse ja teiste mutologiseeritud moistete votmes. Ent Giddensi poolt valja toodud kolmas toimetuleku moodus--kuuniline pessimism koos lahenduste edasilukkamisega--on selgelt jalgitav 1989. aastal, mil domineerisid halav tonaalsus ning jatkusid ahvardused saabuvast hukust, kuid puudusid lahendusvariandid. Alates 1992. aastast vahetus kolmas jark-jargult neljandaga--astuti reaalselt ohuallikatele vastu (hakati tegelema institutsionaalsete kusimustega ning korvaldati aegamisi noukogude reziimi kokku kukkudes tekkinud oht kultuurile--rahapuudus). Nuud on asutud jalle uuele ringile--keskendutakse uutele institutsionaalsetele rituaalidele, mis aga jaavad toenaoliselt noukogude omadele totaalsuse poolest alla. See valjendub suuremas (Giddensi mottes) arevustundes, sagedamini esinevates vastuoludes, aga ka suurema institutsionaalse turvatunde igatsuses.

KOKKUVOTE

Stalinistlik voimueliit seisis II maailmasoja jarel silmitsi keeruka ulesandega--panna Eesti luterliku kultuuritaustaga kunstnikkond maalima Venemaa kultuuritraditsioonidest valja kasvanud sotsrealismi vaimus. Peamiseks hoovaks selle eesmargi saavutamisel said institutsionaalsed vahendid, mille abil loodi panoptikumi atmosfaar, kus koik selles osalejad teadsid, et nad on kontrollitavad, kuid ei teadnud iial, kunas ning kelle poolt voib kontrollreid saabuda. Stalinistlik institutsionaalne skeem tootis ebakindlustunnet, mis loi soodsa distsiplinaarse ohkkonna. Diktaatori surres vahenes jark-jargult institutsionaalse susteemi roll hirmutekitajana ning asendus ontoloogilise turvatunde loojana (Giddensi moistes). Institutsionaalseid rituaale jargides oppisid susteemis osalejad selgeks mingid kindlad paikapandud rollid, mille taitmine juhtis motted eksistentsiaalsetelt identiteedikusimustelt korvale.

Reziimi langedes tekkis teatud ideoloogiline ja institutsionaalne vaakum. Kui ideoloogiline vaakum taideti suuresti poordvordelise noukogudeaegse retoorikaga (katteopitud rollide inerts), siis institutsionaalse jalgealuse kadumine viis selgesti valjendatud kultuuritraumani. Just institutsionaalse turvalisuse kadumise tagajargedega voideldes leevendus ka ideoloogiline trauma. Kui esialgu kasitleti institutsionaalset traumat ideoloogiliselt (ideoloogilistes sonavottudes suudistati raha kadumises kultuurivaenulikku valitsust, kes hukutab eestlaste identiteedi), siis hiljem kasitleti vaid institutsionaalseid probleeme, taandades ideoloogilised kusimused. Majandusliku jarje paranedes keskenduti uuesti institutsionaalsetele rituaalidele, mis aitavad valtida arevust tekitavaid identiteediprobleeme.

* Artikkel valmis Eesti Teadusfondi (ETF) grandi nr 5950 toetusel.

(1) Juske, A. Sotsialistlik realism--kaanon ja stiil.--Kultuur ja Elu, 1990, 6.

(2) Levin, M. Sotsialistliku realismi uurimisprobleeme.--Kunstiteaduslikke Uurimusi, 1994, 7, 206.

(3) Kangilaski, J. Kunstist, Eestist ja eesti kunstist. Tallinn, 2001, 220.

(4) Pohjalikumaks institutsioonide analuusiks vt Peirumaa, R. Hrustsovi "sula" ning muudatused ENSV kunstipoliitikas ja Eesti kunstielus 1950. aastate teisel poolel. Magistritoo. Kasikiri Tartu Ulikooli kunstiajaloo oppetoolis. Tartu, 2004.

(5) Kangilaski, J. Kunstist, Eestist ja eesti kunstist, 245; Dickie, G. Art and aesthetic: an institutional analysis. London, 1974.

(6) Guldberg, J. Socialist Realism as Institutional Practice: Observations on the Interpretation of the Works of Art of the Stalin Period.--Rmt: The Culture of the Stalin Period. Toim H. Gunther. London, 1990.

(7) Kangilaski, J. Kunstist, Eestist ja eesti kunstist, 229.

(8) Levin, M., 203.

(9) Vt Groys, B. The Total Art of Stalinism. New Jersey, 1992.

(10) Sageli on toodud paralleele Stalini-aegse sotsrealismi ja ikonograafilise traditsiooni vahel. Vt nt Unt, M. Poliitilise plakati ikonograafia Eestis 1940-1945. Bakalaureusetoo. Kasikiri Eesti Kunstiakadeemias. Tallinn, 1999.

(11) Henderson, J. L. Ancient Myth and Modern Man.--Rmt: Man and His Symbols. Toim C. G. Jung. London, 1964, 25.

(12) Foucault, M. The Means of Correct Training.--Rmt: The Foucault Reader. Toim P. Rabinow. London, 1991, 205.

(13) Samas, 194.

(14) Kenez, P. The Birth of the Propaganda State. Cambridge, 1985, 254.

(15) Guldberg, J. Socialist Realism as Institutional Practice: Observations on the Interpretation of the Works of Art of the Stalin Period, 163.

(16) Vt Helme, S., Kangilaski, J. Luhike eesti kunsti ajalugu. Tallinn, 1999.

(17) Kangilaski, J. Kunstielu okupeeritud Eestis.--http:www.okupatsioon.ee/okupatsiooni_aegne_kun.html

(18) Vseviov, D. Eesti NSV--iseseisvuse piirid.--Kultuurimaa, 1996, 18. dets.

(19) ERAF, 7068, n 1, s 3, l 12.

(20) ERAF, 7068, n 1, s 5, l 35.

(21) Vt tapsemalt Nugin, R. The Implementation of Stalinist Art Model in Estonia in 1945-1950. Magistritoo. Kasikiri Kesk-Euroopa Ulikooli raamatukogus Budapestis.

(22) Lamp, E., Kangilaski, J. Eesti kunstielu ja okupatsioonide repressiivpoliitika. Tallinn, 1994.

(23) Kangilaski, J. Paradigma muutus 1970-ndate Laane kunstis ja selle kajastus Eesti kunstielus.--Rmt: Rujaline Roostevaba maailm. Tartu, 1997, 5.

(24) Lapin, L. Kunstielu partei kontrolli ja iseolemise vahel 1970-ndatel aastatel.--Rmt: Rujaline Roostevaba maailm. Tartu, 1997.

(25) Djilas, M. The New Class: an Analysis of the Communist System. New York, 1965; Konrad, G., Szelenyi, I. The Intellectuals on the Road to Class Power. New York, 1979.

(26) Shils, E. The Intellectuals and the Powers.--Rmt: On Intellectuals. Theoretical Studies. Case Studies. Toim P. Rieff. New York, 1969, 30.

(27) Shlapentokh, V. Soviet Intellectuals and Political Power. New Jersey, 1990, 4.

(28) Samas, 15.

(29) Helme, S. Sorosi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus keerulisel kumnendil.--Rmt: Ulbed uheksakumnendad. Toim S. Helme, J. Saar. Tallinn, 2001.

(30) English, R. Russia and the Idea of the West. New York, 2000, 9.

(31) Samas.

(32) Johnston, H., Aarelaid-Tart, A. Generations, Microcohorts and Long-Term Mobilization: The Estonian National Movement 1940-1991.--Sociological Perspectives, 2000, 43, 4, 671-698.

(33) Vt nt ERAF, 4896, n 73, s 6, l 6. EKP Voru Rajoonikomitee esimese sekretari kohale esitas kandidaate ka kohalik Rahvarinde eestseisus. Selliseid naiteid koostoost on palju.

(34) Giddens, A. Modernity and Self Identity. Cambridge, 1991, 35-69.

(35) Weber, M. Voimu ja religiooni sotsioloogiast. Tallinn, 2002, 115.

(36) Edkins, J. Trauma and the Memory of Politics. Cambridge, 2003, 8.

(37) Samas, 4.

(38) Samas, 12.

(39) Samas, 14.

(40) Sztompka, P. Cultural Trauma.--European Journal of Social Theory, 2000, 3(4), 453.

(41) Sztompka, P. Cultural Trauma.--European Journal of Social Theory, 2000, 3(4), 457.

(42) Giddens, A. The Consequences of Modernity. Cambridge, 1990. Viidatud: Sztompka, P. Cultural Trauma, 462-463.

(43) Geertz, C. The Interpretation of Cultures: Selected Essays. London, 1993, 240.

(44) Shils, E. The Intellectuals and the Powers, 30.

(45) EKL R-1665, n 2, s 1113, l 37, 42; EKL R-1665, n 2, s 1168, l 37-38.

(46) EKL R-1665, n 2, s 1112, l 9.

(47) EKL R-1665, nim 2, s 1113, lk 42.

(48) Samas.

(49) Vt nt Eesti kunstitegelaste aktiivi konverents. Tallinn, 1946.

(50) EKL R-1665, n 2, s 1113, l 43.

(51) EKL R-1665, n 2, s 1112, l 5.

(52) Saar, J. Sitt lugu.--Rmt: Ulbed uheksakumnendad, 326-327.

(53) EKL R-1665, n 2, s 1168, l 2.

(54) Samas, 26.

(55) Samas, 31.

(56) Samas, 32.

(57) Samas, 33.

(58) Samas, 32.

(59) EKL R-1665, n 2, s 1168, l 37.

(60) Sarapik, V. 1990. aastate Eesti kunsti postsemiootiline poore.--Rmt: Ulbed uheksakumnendad, 282.

(61) Saar, J. Sitt lugu, 329.

(62) EKL R-1665, n 2, s 1193, l 2.

(63) Samas, 11.

(64) Samas, l 5.

(65) Samas, 12.

(66) Sarapik, V. 1990. aastate Eesti kunsti postsemiootiline poore, 282.

(67) Sarapik, V. 1990. aastate Eesti kunsti postsemiootiline poore, 282.

(68) EKL R-1665, n 2, s 1215, l 5.

(69) EKL R-1665, n 2, s 1215, Jaan Elkeni kone, lk 1.

(70) EKL R-1665, n 2, s 1215, Maarja Unduski kone, lk 1.

Raili NUGIN Tallinna Pedagoogikaulikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituut, Estonia pst 7, 10143 Tallinn, Eesti; raili@iiss.ee
COPYRIGHT 2004 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2004 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Nugin, Raili
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Date:Jan 1, 2004
Words:5342
Previous Article:Hours of work and holidays in Estonian industries and the relevant legislation, 1870-1940/Toostustooliste too- ja puhkeaeg ja selle seadusandlik...
Next Article:The end of singing nationalism as cultural trauma/Rahvakultuuri dunaamika ja jatkusuutlikkus.

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2019 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters