Printer Friendly

The resettlement of the Baltic Germans from Estonia in 1939: interpreting the Umsiedlefs motives/Baltisakslaste umberasumine eestist 1939. Aastal: umberasujate lahkumise motiivid.

SISSEJUHATUS

Baltisakslaste umberasumise (1) algatas Saksamaa, kus parast Poola purustamist 1939. aasta septembris voeti kurss Laane-Poola alade germaniseerimisele ja koloniseerimisele. Rahvuspoliitiliste eesmarkide realiseerimiseks hakati poola rahvusest elanikkonda sundevakueerima ja nende asemele paigutama Ida- ning KaguEuroopa etnilisi sakslasi. Eesti ja Lati sakslaste umberasumine oli otseselt seotud NSV Liidu ning Saksamaa salakokkulepetega. 23. augustil 1939 solmitud Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolliga jaeti Eesti ja Lati NSV Liidu, kes noudis molemalt riigilt oma sojavagede paigutamist nende territooriumile, huvisfaari, ahvardades keeldumisel sojalise jouga. NSV Liidu poolt lahtuvat ohtu on peetud Saksamaa peamiseks argumendiks baltisakslaste umberasustamiseks eesmargiga paasta rahvuskaaslased kommunistlike repressioonide eest, mis voinuksid neid NSV Liidu anneksiooni korral tabada. Peale sakslaste paastmise ja uute Saksa idaalade koloniseerimise on Saksamaa motiividena nimetatud sagedamini NSV Liidu sojalise potentsiaali norgestamist, toojouvajadust vallutatud idaaladel ning konfliktivoimaluste vahendamist NSV Liiduga. (2) Umberasustamisaktsiooni labiviimise oluliseks eelduseks oli NSV Liidu nousolek. 28. septembril 1939 solmisid NSV Liit ja Saksamaa soprus- ning piirilepingu koos salajase lisaprotokolliga NSV Liidu huvisfaaris asuvate sakslaste, sealhulgas baltisakslaste umberasustamiseks Saksamaale voi selle huvipiirkondadesse. NSV Liit kohustus soovi avaldavate sakslaste lahkumist mitte takistama ja noustus, et protsess toimub Saksamaa eestvedamisel asukohariigiga kokkuleppel. Sakslaste lahkumine Eestist algas parast Saksamaa ja Eesti Vabariigi umberasumise protokolli solmimist 15. oktoobril 1939 (3) ning valtas kuni 1940. aasta maini. Selle aja jooksul asus Eestist Saksamaale ule 13 000 inimese. Paralleelselt Eestiga toimus baltisakslaste lahkumine Latist. NSV Liidu ja Saksamaa kokkulepete alusel korraldati aastail 1939-1941 etniliste sakslaste umberasustamine veel NSV Liiduga liidetud Poola ning Rumeenia aladelt ja 1941. aastal Leedust ning taiendavalt Eestist ja Latist.

Umsiedlung'i diskussioonides on Saksamaa eesmarkide korval koige enam otsitud vastuseid baltisakslaste lahkumismotiivide kohta. Teise maailmasoja jargsetel aastakumnetel kasitleti teemat peamiselt retrospektiivselt umberasujate endi silme labi. 1950.-1970. aastatel ilmus rida ulevaateid umberasumise korralduses osalenud isikutelt, kes puudsid Umsiedlung'it baltisakslaste endi jaoks dokumenteerida ja interpreteerida. (4) Nendes kujutati umberasumist suuremalt jaolt isiklike kogemuste ja tahelepanekute pohjal, ehkki enamik autoritest kasutas oma ulestahenduste tegemisel ka kirjalikke allikaid. Vahemalt Eesti baltisakslaste liidrite Wilhelm von Wrangelli voi Hellmuth Weissi umberasumise ulevaadete ja hilisemate malestuste vordlemisel ilmneb, et need ei erine uksteisest olulisel maaral. (5) Seetottu tuleks umberasujate kasitlusi vaadelda peaasjalikult ajalooallikatena nagu malestusi ja suhtuda nendes leiduvatesse faktidesse kriitiliselt.

Autobiograafilise taustaga kirjutistele lisandusid alates 1980. aastatest uurimused, milles hakati kasutama laiemat allikalist baasi. Uurimistoo professionaliseerumisele aitas kaasa generatsioonide vahetus baltisaksa teadlaskonnas, aga veel enam baltisaksa juristi Dietrich A. Loeberi koostatud mahukas dokumendipublikatsioon, millega toodi teaduskaibesse suur hulk umberasumist puudutavaid dokumente. (6) Suuresti tanu Loeberi allikakogumikule avardus Umsiedlung'i uurimise haare, mis selle ajani oli olnud baltisaksakeskne. (7) Esimeseks arvestatavaks uurimuseks valjaspool baltisaksa ajalookirjutust oli Hans-Erich Volkmanni 1981. aastal ilmunud ulevaade Baltikumi sakslaste asustamisest Laane-Poolasse. (8) Koige pohjalikumaks kasitluseks baltisakslaste umberasumisest on senini jaanud baltisakslase Jurgen von Hehni 1982. aastal ilmunud monograafia. (9) Baltisaksa umberasumise diskursusesse kuuluvad saksa ajaloolase Rex Rexheuseri kriitilised kasitlused Umsiedlung'i uurimisprobleemide, sh motiivide kohta, (10) ja Balti Ajaloo Komisjoni (saksa keeles: Baltische Historische Kommission) tellimusel valminud Lars Bosse uurimus 1939.-1940. aasta umberasumisaktsioonist ning baltisaksa umberasujatest Poolas, mille uheks keskseks kusimuseks on sakslaste lahkumise motiivid (11). Viimase aastakumne produktiivseimaks autoriks on saksa ajaloolane Matthias Schroder, kes on lapidaarselt kasitlenud baltisakslaste umberasumist mitmes kirjutises. (12) Baltisakslaste umberasumist on Saksamaa vaatepunktist puudutatud uksikutes Natsi-Saksamaa rahvuspoliitikat analuusivates uurimustes. (13) Alates 1980. aastate lopust on samuti ilmunud moned eesti ajaloolaste kasitlused, milles on lahemalt keskendutud aktsiooni ettevalmistusele ja korraldusele ning eestlaste suhtumisele umberasujatesse. (14)

Vaatamata sellele, et Umsiedlung'i uurimine on viimastel aastakumnetel olnud vordlemisi produktiivne, on mitmed olulised aspektid endiselt kasitlemata voi nouavad pohjalikumat analuusimist. Senini ei ole veel ilmunud omaette kasitlust baltisakslaste lahkumise motiividest. Kaesoleva kirjutisega puuan seda lunka taita. Oma artiklis vaatlen baltisakslaste autobiograafiliste mojutustega kirjutistes, memuaarides ja teaduslikes kasitlustes sagedamini esinevaid umberasumise motiive, keskendudes pohiliselt Eestist parit baltisakslaste toodele. Ma vordlen ja analuusin baltisaksa autorite interpretatsiooni, tolgendusi ning pohjendusi umberasumise motiivide kohta eesmargiga puuda selgitada nende tahendust lahkumisotsuste langetamise ajal 1939. aastal. Kas on voimalik valja tuua otsustav voi kaalukaim pohjus, mis ajendas sakslasi Eestist Saksamaale umber asuma? Kas lahkumisotsuse langetamist voisid mojutada uksteisele vastanduvad motiivid? Kas umberasumise otsus langetati kogukonna kollektiivsel survel voi individuaalsete valikute ja kaalutluste pohjal? Kas baltisakslaste umberasumine paigutub vabatahtlikku valjarandetuupi voi oli see sunnitud otsus kodumaalt lahkumiseks?

KOMMUNISMIHIRM VERSUS "FUURERI KUTSE"

Juba varastes Umsiedlung'i diskussioonides 1950. aastatel kerkisid esile kaks uksteisele mitmes mottes vastanduvat baltisakslaste lahkumise motiivi. Esimest neist voiks sonastada hirmuna Noukogude okupatsiooni voi kommunistide ees ehk luhemalt kommunismihirmuna, mida on samuti iseloomustatud moistega horror sovieticus (15), teist aga lihtsustatult "fuureri kutsele" (saksa keeles: Ruf des Fuhrers) jargnemiseks. See oli umberasumise ametlikuks motoks, millega kutsuti rahvuskaaslasi poorduma tagasi kodumaale, Reich'i (16) (saksa keeles: Heim ins Reich), et rahvussotsialistliku (17) retoorika jargi asuda taitma "eriulesannet idas" voi "idalahingus" (saksa keeles: Osteinsatz). Baltisakslaste kasitluses moistetakse "fuureri kutsena" peamiselt umberasumist ideoloogilistel ajenditel, st rahvussotsialismi toetamist, kuna valjarandamise majanduslikke, rahvuslikke ja kultuurilisi motiive vaadeldakse sellest lahus.

Umberasumise motiivide diskussiooni algatas baltisakslaste kirjasonas 1957. aastal Latist parit Hans von Rimscha. (18) Toenaoliselt andsid tema seisukohad impulsi "kommunismihirmu" sedastamiseks, mis oli selleks ajaks saanud baltisakslaste hulgas valitsevaks kontseptsiooniks. Rimscha seevastu torjus kommunistide ohu peamotiivina tagaplaanile ja tostis esiplaanile hoopis "fuureri kutse", vaites, et kohalikud sakslased votsid Hitleri uleskutset umber asuda kasuna, mida kohusetruult taitma asuti. Tema hinnangul toetas umberasumist avalik arvamus, kogukondlik surve, umberasumise kujutamine baltisakslaste kollektiivse tahtena, ja mahajaajate hukkamoistmine. Rimscha jareldused ei olnud paljudele baltisakslastele vastuvoetavad (19) ja reaktsioonina tema motteavaldustele ilmusid kirjutised, milles asuti tema seisukohti umber lukkama. (20) Tema oponentide hulgas olid baltisakslased, kes nahtavasti ei soovinud tunnistada, et nad olid 1939. aastal mojutatud natsiideoloogiast voi olnud Natsi-Saksamaa teenistuses. (21) Rimscha korval on ainus tosiselt voetav "kommunismihirmu" kontseptsiooni kriitik olnud Lars Bosse, kes torjub lahkumismotiivina hirmu kommunistide ees pohjendusega, et umberasumisest jai maha suur hulk sakslasi, kes lahkusid alles jarelumberasumisega. (22)

Baltisakslaste kirjutistes on kaht vaadeldavat motiivi, "kommunismihirmu" ja "fuureri kutset", enamasti uksteisele vastandatud ning pole arvestatud voimalusega, et kodumaalt valjarandamise otsust voisid mojutada korraga nii sumpaatia rahvussotsialistliku ideoloogia vastu kui ka hirm kommunistide ees. Mulle naib, et nende motiivide koosmoju esinemise voimaluse ignoreerimine valjendas eelkoige autori moraalset hinnangut umberasumisele ja umberasujate kohta. Sellegi-poolest voimaldab nende kahe motiivi vastandamine analuusida Umsiedlung'it valjarande tupoloogia instrumentidega, mida seni pole eriti rakendatud.

Lars Bosse on umberasumise motiivide vordlemisel kasutanud tombe- ja toukejou mudelit (23) (pull-push-mudel), selgitamata sealjuures oma teoreetilist lahtepositsiooni. (24) Ta naeb kommunismihirmu tahtsaima toukefaktorina (push-faktor), mis suurendas valmisolekut kodumaalt lahkumiseks, aga "fuureri kutset" uhena tombefaktoritest (pull-faktor), mis kujutas endast ajendit ja positiivset ootust sihtkoha suhtes. Eelkoige terminoloogiliselt eristub Bosse eelistatud mudelist Dietrich Loeberi kontseptsioon, mille jargi juhindusid Adolf Hitleri Heim ins Reich'i kutsele reageerijad rahvussotsialistliku Saksamaa levitatud "eriulesande" taitmisest. Nende puhul oli esiplaanil sisserandamise motiiv Saksamaale, kuna kommunistide voi Balti riikide okupeerimise hirmus umberasujad olid Loeberi arvates valjarandajad. (25) Tema argumentatsioonist voib jareldada, et kommunismihirmus umberasujad olid sunnitud kodumaalt lahkuma, kuid "eriulesannet" taitma asunud seisid vaba valiku ees.

KOMMUNISMIHIRM

Noukogude okupatsiooni hirmus valjarannanute sundotsusele viitavad moned baltisakslaste umberasumise kasitlustes esinevad moisted, nagu paastmine (saksa keeles: Rettung) (26), pogenemine (saksa keeles: Flucht) (27), evakueerimine (saksa keeles: Evakuierung) (28) voi dikteeritud valik (saksa keeles: Diktierte Option) (29). Kujukas on Eesti sakslaste uhe liidri Wilhelm von Wrangelli paarkummend aastat parast umberasumist sonastatud emotsionaalne jareldus olukorrast 1939. aasta sugisel--"kas umber asuda voi kaitsetult hukka saada" (30)--, mis osutab igasuguste alternatiivide puudumisele ja umberasumise sunnitud iseloomule. (31)

Hirmu pohjusi kommunistide ees on baltisakslased mitmeti seletanud. Koige enam on seda pohjendatud kommunistide tegevusega 1917. ja 1918. aastal okupeeritud Eesti piirkondades. (32) Sellele jargnevad sakslaste osavott Vabadussojast, (33) Eesti iseseisvuse kaotamine (34) ja sovetiseerimine (35), mis on 1940. aasta Balti riikide okupeerimist arvestades siiski tagantjarele tarkus ning mojub rohkem umberasumise oigustusena (36).

Kas "kommunismihirm" oli 1939. aasta sugisel baltisakslaste seas teravalt paevakorral ja kuidas see avaldus? Piirdudes olukorra analuusimisega alates 1939. aasta septembrist, naib mulle, et enamik Eesti baltisakslastest ei ilmutanud umberasumise aktsiooni teatavakstegemiseni vahemalt avalikult ebakindlust tuleviku suhtes, kuigi NSV Liidu sojalaevade korduv viibimine Eesti territoriaalvetes ja Eesti ohuruumi rikkumine idanaabri sojalennukite poolt 1939. aasta septembri teisel poolel ei saanud markamata jaada. Baltisakslaste reaktsioonid nendele sundmustele pidid vaoshoitud olema, sest juhul kui saksa elanikkonna hulgas oleks NSV Liidu sissetungist laialdaselt kuulujutte levitatud voi kui rahvusgrupis oleks toimunud ootamatu aktiveerumine, pidanuksid kuuldused joudma Poliitilise Politseini, kus koguti teateid isikute kohta, kes raakisid Punaarmee peatsest sissemarsist. (37)

Toenaoliselt ei olnud enamik baltisakslastest NSV Liidu noudmistest teadlikud. Wilhelm von Wrangelli arvates voisid nendest septembri lopul teada ainult vahesed Saksa kultuurvalitsuse liikmed: peale seda, kui Wrangell oli neid 27. septembril parast president Konstantin Patsiga kohtumist olukorrast teavitanud. (38) Seejarel olevat see vaike grupp sakslasi labi arutanud abinoud baltisaksa elanikkonna kaitseks soja korral NSV Liiduga. Wrangelli kinnitusel kohustusid koik asjasse puhendatud kaastoolised raagitust vaikima. Umberasumisest selles kitsas ringkonnas ei koneldud. Kavandatava umberasumise kohta oli info puudulik ja vastuoluline: Saksamaa ettevalmistustest voisid teada ainult need uksikud baltisakslased, kes olid uhenduses Saksamaa ametkondadega Berliinis ning Tallinnas. (39) Ainsaks toendiks ebakindlusest sakslaste hulgas voib pidada baltisakslastele moeldud kommunikeed, mille 29. septembril koostas Wilhelm von Wrangell. (40) Nahtavasti oli selle dokumendi kokkupanemise eesmargiks sakslasi vastastikuse abistamise lepingu solmimise puhul rahustada, sest rahvuskaaslasi kutsuti oma elukohta jaama ja paanika tekitamisest hoiduma. Sealjuures lisati hoiatusena, et pogenemist kasitletakse usaldamatusena Eesti riigi vastu. Hoolimata kommunikee hoiatavast toonist, ei ole baltisaksa kohalikud liidrid seda hiljem kommenteerinud. Vaga voimalik, et dokument koostati preventiivselt ja see ei olnud sakslaste hulgas valitsenud meeleoludega uldse seotud, vaid sundis Eesti juhtide initsiatiivil. (41)

Kui Eesti baltisakslaste juhid suutsid septembrikuu arevatel paevadel rahu sailitada, siis Hellmuth Weissi meenutuste kohaselt olevat Lati sakslaste liidrid Alfred Intelmann ja Erhard Kroeger 20. septembri paiku hirmul olnud rahutuste puhkemise ees vene elanikkonna hulgas Latgales. (42) Olukord Latis oli plahvatusohtlik mitu nadalat. Saksa saadik Riias Ulrich von Kotze poordus 4. oktoobril Berliini poole palvega saata Lati sakslaste evakueerimiseks transpordilaevad, mida pidid kaitsma sojalaevad, kindlustamaks korratuste puhul aktsiooni labiviimise. Juba septembri lopul oli Kotze poordunud valisministeeriumi poole palvega votta baltisakslased ja riigisakslased Vene sojalaevade runnaku kartuses Saksa valitsuse kaitse alla, hoiatades, et Punaarmee sissetungi korral voib riigis puhkeda vagivald ning baltisakslaste hulgas paanika. (43) Vaga toenaoline, et analoogselt Eestiga said Latiski NSV Liidu noudmistest ja eelseisvast umberasumisest teada vahesed baltisakslased, aga tavalised sakslased elasid teadmatuses.

Kuna enamikul baltisakslastest puudus toenaoliselt info toimuvatest protsessidest, on arusaadav, et umberasumise teadaanne tabas neid ootamatult ja mojus sokina. (44) Nahtavasti pohjustas osas sakslastest rahutust juba Adolf Hitleri 6. oktoobril peetud kone, millest loeti valja, et umberasustamine voib puudutada ka baltisakslasi, (45) olgugi et riigikantsler osutas ainult Kesk- ja Ida-Euroopa sakslaste umberasustamise vajadusele ega maininud uhtki konkreetset saksa rahvusgruppi. (46) Igatahes ei lase uudise levimise ja ametliku teatavakstegemise jargsed reaktsioonid kahelda selles, et alles parast umberasumise aktsiooni avalikustamist 8. oktoobril puhkes rahvusgrupis tosine paanika. Wrangell osutab vahejuhtumile Narvas, kust sakslased olevat arasoidu korraldust ootamata Tallinna saabunud. (47) Baltisaksa aadlidaamiga abielus rootslane Carl Mothander vaitis, et sai oma kodus Tohisoo moisas telefonikone, kus muuhulgas oeldi:
   Esimesed transpordilaevad on juba reidil ankrus. Kolme oopaeva
   jooksul peavad koik pardale minema. Enne enamlaste tulekut peavad
   laevad lainud olema. (48)


Sarnase sisuga sonumi olevat telefoni teel saanud Stella Thomson oma Tallinna kiirustanud abikaasalt Waldemar Thomsonilt, kes oli Parnus saksa koguduse opetaja. (49) Arvatavasti said taolisi korraldusi paljud baltisakslased. Huvitavad on Thomsonite kaaslinlase, eestlanna Elsebet Pareki tahelepanekud, kes kirjutas sakslaste lahkumisega seonduvalt jargmiselt:
   Ja hirmu kommunismi ees sisendati neile [baltisakslastele--O. L.]
   evakueerimise organiseerijate poolt sihilikult ja jarjekindlalt.
   Neile tehti selgeks, et Balti vaikeriigid langevad paratamatult N.
   Liidu voimu alla--ja et kommunistlik kord mitte ainult ei vota
   neilt koik varandused, vaid uhtlasi havitab ka kodanluse klassi
   kuuluvad--teostab klassivoitlust koige julmemal kujul. (50)


Sellises olukorras, kus levisid koige hirmsamad kuulujutud kommunistidest, kelle sojavagi oli Eestisse sisenemas, ja eelseisvast katastroofist andsid marku reidile ootamatult ilmunud Saksa transpordilaevad, kes ootasid rahvuskaaslasi kolme paeva jooksul pardale, ning koigele lisaks raagiti eelseisvast umberasumisest kui "evakueerimisest", oli arusaadav, et paljusid sakslasi polnud vaja veenda umber asuma, kuna Eestist taheti iga hinna eest pogeneda. Milliste vahenditega sakslaste umberasumise valmidus saavutati, on hoopis iseasi. Usutavana naib Elsebet Pareki arvamus "kommunismihirmu" teadlikust sisendamisest baltisakslastesse, mida tunnistas 1940. aastal umberasumisest keeldunud Lati sakslane Paul Schiemann. (51) Lahkuvate sakslaste "arevusttekitavatest teadetest" seoses kommunistide saabumisega kirjutati koguni Eesti ajalehtedes ilmse eesmargiga neid "alusetutena" umber lukata. (52) Teisiti kui sihilikult arevust tekitava teadaandena voi pahatahtlike kuulujuttudena ei saa kasitleda korraldust, mille jargi tulnud umberasujatel valmistuda kodumaalt lahkuma kolme paeva jooksul. (53) Toenaoliselt ei olnud Saksamaa taolist noudmist esitanud, sest selle taitmine oli taiesti ebareaalne. Eestis elas sakslasi, kellel puudus telefon, ja nende teavitamine nii luhikese aja jooksul oli voimatu. Hilisem saksa ajakirjanik Bernd Nielsen-Stokkeby on oma malestustes kirjutanud, et mootorrattaomanikuna asus ta teadet rahvuskaaslastele edasi andma, mille taitmine olevat kolm paeva aega votnud. (54) Realistlikuma umberasumisaktsiooni graafiku toi 1941. aastal valja Otto Hartge, kelle vaitel pidanuks sakslaste aravedu algama 10. oktoobril ja loppema seitsme paeva jooksul. (55) Kindlasti tuli Saksamaal silmas pidada NSV Liidu huve, kellele valmistasid kiirustamine ja puhkenud umberasumise paanika tosist muret. NSV Liit kartis, et tormakalt labiviidav baltisakslaste evakueerimine voib valja paista "pogenemisena" ja et see voib kompromiteerida baasivagede sissetoomist. NSV Liidu tungival palvel noustus Saksamaa selle kahtluse kummutama, lubades kuulujutud seostest umberasumise ja Noukogude vagede sissetoomise vahel umber lukata. (56)

Esialgsele sokile, mida umberasustamise teade pohjustas, jargnes rida rahustavaid signaale. Esiteks ei pidanud arasoit algama enne Saksamaa ja Eesti Vabariigi umberasumise kokkuleppe solmimist, teiseks ei paistnud Eesti bolseviseerimise hadaoht enam akuutsena, kui NSV Liidu vagede paigutamine Eestisse, mis algas sakslaste lahkumisega uhel ajal, ei toonud kaasa riigikorra muutumist, ehkki sissemarssiva Punaarmee nagemine ei olevat sakslastele Eesti tuleviku osas siiski mingeid illusioone tekitanud. (57) Sundmuste rahumeelne areng pani nii monegi sakslase kusima, kas evakueerimisele leidub alternatiive. Saksa kultuuromavalitsuse viimane president Hellmuth Weiss on vaitnud, et poliitilise olukorra muutumine mojutas moningaid lahkumisotsuse teinuid umber motlema. (58) Teiste sonadega oeldes hakkas umberasumise valmidus sakslaste hulgas vahenema. Selline olukord tegi murelikuks Saksamaa, kelle Tallinna saadik Hans Frohwein kaebas 13. oktoobril 1939 valisministeeriumile, et ajakirjandus ja suuline propaganda kahjustavat umberasumisaktsiooni ning tekitavat avalikkusele sellest halva mulje. (59) Tema andmetel koneldi koige enam lahkujate ebakindlast tulevikust ja selgusetusest varade kusimuses. Ent Saksamaal oli umberasujatele ka positiivne sonum valja pakkuda. Juba enne sakslaste aravedu kuulutasid ajakirjandus ja Saksamaa esindajad, et umberasujatele kindlustatakse uues elukohas koik eluliselt vajalik. (60)

FUURERI KUTSE

Kui "kommunismihirm" oli baltisakslaste tekstides levinuim pohjendus sakslaste umberasumisotsuste langetamisel, siis "fuureri kutset" on kontrastina vaheoluliseks peetud. Siinkohal voiks kusida, miks rahvussotsialismi ja baltisakslaste vahekordadele Umsiedlung'i kasitlustes uleuldse tahelepanu poorati. Voimalik seletus peitub Laane-Saksamaa sojajargses uhiskonnas, kus toimusid denatsifitseerimine ja arutelud natsimineviku ule, mida baltisakslastel ei olnud voimalik eirata, eriti arvestades fakti, et umberasumise ametlikuks motoks oli "fuureri kutse". Siiski ei tekkinud baltisakslaste hulgas viljakat diskussiooni rahvusgrupi suhete ule Natsi-Saksamaaga ja rahvussotsialistliku ideoloogia mojusid umberasumisele peeti peaaegu konsensuslikult teisejargulisteks. Selle asemel juurutati pogenemise kontseptsiooni, mis oli kulma soja laane ja ida vastuolusid arvestades poliitiliselt aktsepteeritud. Milliste vahenditega puuti natsiideoloogia mojusid umberasumise paevil redutseerida, naitab toik, et rahvussotsialistliku Saksamaa allikmaterjali peeti vaheusaldusvaarseks. (61) Seetottu ei ole ullatav, et Umsiedlung'i kontseptsioonid loodi peamiselt malestuste pohjal.

Mis puutub Eestisse, siis oli natsiliikumise positsioon 1930. aastatel kohalike sakslaste hulgas marginaalne, nagu baltisaksa autorid oigustatult rohutavad. (62) Rahvussotsialistlikesse organisatsioonidesse ei kuulunud mitte kedagi rahvusgrupi tunnustatud liidritest. Latis oli olukord teistsugune. Natsismi moju oli sakslaste hulgas suurem ja kohalik "fuurer" Erhard Kroeger oli koos sakslaste rahvusuhenduse presidendi Alfred Intelmanniga uks mojukamaid isikuid, juhtides muuhulgas baltisakslaste umberasumisaktsiooni Latis. (63)

Paraku ei ole natsionaalsotsialismi pooldanud baltisaksa organisatsioonide liikmeskonda lahemalt uuritud. Ilmselt ei annaks see teadmine toest pilti natsiideoloogia tegelikust mojust sakslaste hulgas. Niikaua oleme sunnitud leppima baltisaksa autorite laialt levinud subjektiivse hinnanguga, mille jargi oli rahvussotsialistlikule ideoloogiale vastuvotlik osa noortest--sealjuures rohkem Latis--, kes seeparast olevat umberasujatena kodumaa kergema sudamega maha jatnud. (64) Sageli on noorema generatsiooni ideoloogilisi eelistusi seletatud sakslaste torjumisega Balti riikide majanduselust, rahvusgrupi majandusliku olukorra halvenemisega ja kehvade tooalaste valjavaadetega, uhesonaga, tulevikuperspektiivide puudumisega. (65) Vanema polvkonna hulgas, kuhu kuulusid enamasti autorid ise, rahvussotsialismi ideoloogia paleust tagantjarele ei taheldatud. Vahemalt kaudselt seostuvad natsiideoloogia mojudega baltisakslaste ootused seoses Saksamaaga. Moned autorid rohutavad, et sakslased vaatasid 1939. aastal oma tulevikule Baltikumis lootusrikkalt, mida mojutasid emotsionaalselt Hitleri valispoliitiline edu ja tema isik, keda suurem osa valissakslastest pidas koikide sakslaste "rahvuskantsleriks". (66)

Kas baltisakslaste maailmavaate alusel saab teha tahelepanekuid baltisakslaste emigreerumise kohta 1939. aastal? Kas natsiideoloogia toetajad jargnesid "fuureri kasule" tingimusteta? Nendele kusimustele vastuse leidmiseks poordun jarelumberasumise aktsiooni ettevalmistamise juurde 1940. aastal. Paljud esimesest umberasumislainest korvalejaanud baltisakslased nii Eestis kui Latis taotlesid parast Balti riikide okupeerimist valjasoiduluba Saksamaale. Esialgu keeldus Saksamaa kusimuse arutamisest, kuid Saksamaa saadik Eestis Hans Frohwein leidis, et voiks vastu tulla natsimeelsetele Eesti kodanikest sakslastele, keda olevat hinnanguliselt olnud kakskummend. (67) Frohweini ettepanekust voib teha mitu jareldust. Esiteks ei olnud kaugeltki koik rahvussotsialistliku meelsusega sakslased lahkunud esimese aktsiooniga. Teiseks, kui puuda tolgendada baltisaksa autorite hinnanguid, mille kohaselt oli natsiideoloogiale vastuvotlikum noorem generatsioon, kes lahkus seeparast kodumaalt "kergema sudamega", voib otsustada, et mahajaanud natsimeelsed sakslased olid toenaoliselt keskmisest voi vanemast generatsioonist. Kolmandaks pidi sakslasi kannustama kodumaalt lahkuma NSV Liidu okupatsiooni tottu reaalseks saanud hirm repressioonide ees, millest jareldub, et 1939. aastal eelistasid isegi moned natsiideoloogia pooldajad kodumaale jaamist umberasumisele.

LAHKUMISE RAHVUSLIKUD JA MATERIAALSED ARGUMENDID

Edasi vaatlen baltisaksa rahvusgrupi uldisemaid vaartushinnanguid. Baltikumi sakslased ei olnud sotsiaalselt ega materiaalselt homogeenne grupp, aga neid iseloomustas traditsioonidest kinnihoidmine ja lugupidamine autoriteetide vastu. Neil olid sailinud seisuslikud ja organisatsioonilised sidemed, millega iga sakslane oli tugevasti baltisaksa uhiskonna kulge liidetud. (68) Traditsiooniline eliit, kelleks oli aadel, sailitas oma positsioonid ka umberasumise ajal ja nende valmisolek umber asuda oli oluliseks indikaatoriks rahvuslikult distsiplineeritud sakslaskonnale. (69) Sealjuures ei tohi alahinnata seda, et lahkumine Eestist korraldati peamiselt rahvusgrupi oma joududega, kelle hulgas domineerisid balti aadli esindajad. (70) Kahtlane, kas kohalike sakslaste kaasaloomist umberasumise praktilises korralduses saab lahkumisotsuse langetamisel maaravaks pidada, ent see vois kohklejaid siiski julgustada.

Umberasumise valmisoleku hindamisel ei saa korvale jatta rahvuslikku faktorit. Baltisakslasi nagu teisigi valissaksa rahvusgruppe iseloomustas tugev side Saksamaaga ja iseenesestmoistetav kuulumine kogurahvuse (saksa keeles: Gesamtvolk) hulka. Mitte ainult valissakslased ei vaadanud Saksamaa poole, vaid saksa vahemuse sailimine Euroopas oli Saksamaa valispoliitika uks prioriteete. Seetottu toetati sakslaste rahvustood valismaal, sh Baltikumis. Valissaksluse materiaalne toetamine ei alanud kaugeltki mitte Hitleri voimuletulekuga, vaid ulatus varasemasse perioodi. Ent 1930. aastatel omandas Saksamaa abi suurema ulatuse, millega kaasnes rahvussotsialistliku propaganda levitamine. (71) Kuid mitte ainult. Lati sakslane Paul Schiemann heitis Saksamaale ette uleriigilise rahvusuhenduse loomise puudlusi, millega saksa rahvusgrupid olevat kaotanud oma soltumatuse, loobunud isiklikust vastutusest ja koguni kohustustest koduriigi ees. (72) Koige otsesemalt avaldus soltuvus Saksamaast kultuuri- ja haridussfaaris. Jurgen von Hehni hinnangul vois Saksamaa abi kuni Umsiedlung'ini moodustada 35-50% kohalike sakslaste kultuuri- ja rahvustooks kulunud vahenditest, millest suurima osa noudis saksakeelsete erakoolide ulalpidamine. (73) Saksa kultuuritoo taielikku finantsilist soltuvust Saksamaast on tunnistanud Saksa kultuuromavalitsuse viimane president Hellmuth Weiss, kes soitis 1939. aasta septembri keskel Berliini, et jarele uurida, kas soja puhkemise jarel oli Saksamaa valmis materiaalset abi endises mahus andma. Weiss oli veendunud, et ilma toetuseta poleks kohalikke saksa koole ja kultuurielu suudetud ulal pidada. (74)

Rahvuslikud sidemed ja rahvustoo materiaalne soltuvus Saksamaast muutsid kohalikud sakslased vastuvotlikuks Reich'i umberasumispropagandale, mida vahendasid kohalikud sakslaste liidrid, baltisaksa luteri kirik ning muud rahvuslikud uhendused. (75) Kuna baltisaksa kogukond pidas au sees traditsioone, nagu rohutasin, ei olnud sugugi vaheoluline, kes ja kuidas kodumaalt lahkumise sonumit levitas. Muidugi oli vormist olulisem selle sisu. Perspektiivikale ja lootusrikkale tulevikule Saksamaal vastandati perspektiivitu ning sunge tulevik kodumaal. Sisserandajatele tootati kompaktset asustusala, mis pidi tugevdama baltisakslaste uhtekuuluvustunnet. Mahajaajaid aga nimetati reeturiteks, kellega ahvardati sidemed katkestada ja nad lubati saksluse hulgast valja heita. (76) Umberasumise otsuses kahtlejaid pidid kindlasti mojutama esimesed margid loppevast rahvustoost, mis ilmnesid juba enne esimeste sakslaste arasoitu. 10. oktoobril lakkas oppetoo saksa koolides (77), Tallinnas jaeti sakslastest linnasaadikutega pidulikult huvasti, umberasujad annetasid Eesti asutustele oma raamatukogusid ja kunstiteoseid ning 22. novembril tegid baltisakslased viimaks otsuse likvideerida Saksa kultuuromavalitsus, kuna rahvusnimekirja jaanud sakslaste arv oli langenud alla poole, vorreldes viimase rahvaloendusega 1934. aastal. (78) Milline troostitu tulevik sakslasele Baltikumis vastu vaatas, tunnistas Latisse jaanud Paul Schiemann 1940. aastal. Ta kurtis, et rahvustooks vajalike materiaalsete vahendite kaotuse ja noorte lahkumise tottu ei olnud sakslus enam jatkusuutlik, ning ennustas, et Saksamaa vastuseisu trotsides ollakse voimelised rahvussakslastele pakkuma ainult "koige primitiivsemaid kultuurilisi vajadusi". (79)

Baltikumi sakslaste rahvusvahemuse staatusest ilmajatmine ei toimunud ainult Saksamaa initsiatiivil. Latis vottis riiklik umberasumise surve kullaltki mastaapsed mootmed. Inesis Feldmanis on kirjeldanud, kuidas Poliitiline Politsei andis novembri lopul maakonnaasutuse juhtidele korralduse valja selgitada sakslased, kes ei olnud umberasumiseks soovi avaldanud. Poliitilise Politsei tootajatel tuli neid sakslasi kulastada, kusida mahajaamise pohjust ja teavitada sellest, et umberasumisest arautlemine tahendab saksa rahvusest loobumist. (80) Mahajaanud sakslaste alandamiseks tuli lati ametnikel rohutada, et edaspidi koheldakse neid "konjunktuurikodanikena", kes olid Lati riigiga seotud ainult majanduslike huvide kaudu. Eestist puuduvad andmed mahajaanud sakslaste riiklikust tagakiusamisest, kuid paraku ei ole seda teemat veel uuritud. Arvestades rahvuslikku diskrimineerimist, mida mahajaavatel sakslastel tuli kannatada, on arusaadav, miks moned Umsiedlung'i uurijad on pidanud hirmu vahemusrahvuse staatusest ilmajaamise ees aarmiselt oluliseks survevahendiks Saksamaale umberasumisel. (81)

Viimaks pidid sakslasi mojutama ka materiaalsed ja sotsiaalsed garantiid, mida Saksamaa baltisakslastest sisserandajatele tootas. Neile lubati eluaseme, toidu, roivastuse ja too korval ka mahajaava vara asendamist samavaarsega ning Eestisse jaava raha ulekandmist. (82) Need lubadused voisid kallutada kohklejaid umber asuma, sest baltisaksa rahvusgrupp oli joukas, ehkki, nagu ma eespool kirjeldasin, kurdeti rahvusgrupi raske majandusliku olukorra ule. (83) Loomulikult voisid varasema majandusliku olukorra ja elustandardi pusimisele moelda baltisakslased, kes uskusid Hitleri lubadustesse ning pidasid Saksamaa voitu sojas toenaoliseks. Sellised sakslased pidid tundma sumpaatiat natsiideoloogia vastu.

Baltisakslased on majanduslikest faktoritest vahe kirjutanud ega ole pidanud varanduste asendamist valjarandamise otsuse langetamist mojutanud teguriks. (84) Selleaegsed allikad konelevad midagi muud. 1939. aasta oktoobri lopul kirjutas New York Timesi ajakirjanik Otto D. Tolischus (85) "heldest varanduste kompenseerimisest" Poolas, mis olnud uks tahtsamaid argumente umberasumisotsuse langetamisel. Ta vaitis, et sakslased vaatasid oma tulevikule usna lootusrikkalt, ja kirjutas umberasuvatele baltisakslastele viidates jargmist:
   Seal [Poolas--O. L.] leiavad nad [baltisakslased--O. L.] eest
   kaetud laua, et asuda einet votma. (86)


Toenaoliselt ei olnud ameerika ajakirjanik erapooletu vaatleja, aga nahtavasti taitusid ikkagi osa baltisakslaste ootused. Rahvussotsialismi pooldaja Ernst Turmann jutustas oma sojajargsetes malestustes jargmist:
   Koige luhema ajaga leidis igauks [baltisakslane--O. L.] oma koha:
   kellel oli olnud maja, sai maja, pollumees sai maamajapidamise,
   vabrikant vabriku. (87)


Kas majanduslikud garantiid olid ikkagi umberasumise motiiviks voi ainult uheks taiendavaks argumendiks Saksamaale lahkumisel? Voimalik, et Saksamaa pakutavad majanduslikud garantiid tulid tombefaktorina arvesse nende sakslaste puhul, kes kahtlesid, kas "kommunismihirm" on piisavalt oluline pohjus kodumaalt valjarandamiseks, voi ka nende puhul, kes pooldasid natsiideoloogiat ja uskusid Hitleri lubadustesse. Pohjalikuma uurimistoota jaab see ainult oletuseks.

LOPETUSEKS

Kokkuvottes leian, et ukski kasitletud umberasumise motiividest ei olnud umberasujate hulgas valitsevaks ega maaravaks argumendiks valjarandamise otsuse langetamisel. Baltisakslaste kirjutistes koige rohkem tahelepanu ja ka poolehoidu palvinud "kommunismihirm" viitab sundotsusele Eestist lahkumiseks. Umberasumise aktsiooni kaivitamisel ei olnud NSV Liidu hadaoht toenaoliselt enam nii aktuaalne, mistottu voisid umberasumise otsuse mittelangetanuid mojutada teised motiivid.

Tunduvalt olulisemaks pean ma valjarandamise otsuse langetamisel pessimistlikke tulevikuperspektiive, mida levitasid ja voimendasid Saksa ning kohalik propaganda, kuulutades saksluse loppu Eestis ja lubades mahajaajate valjaheitmist saksa kogurahvusest. Visandatud tulevikupilt ei olnud fiktsioon, vaid kurb reaalsus, mis hakkas teoks saama juba enne aktsiooni loppemist 1939. aasta sugisel, kui suleti saksa koolid ja organisatsioonid ning likvideeriti 1925. aastal sakslaste uhiste joupingutustega saavutatud kultuurautonoomia. Sellises olukorras puudusid rahvuslikult meelestatud baltisakslastel lahkumiseks tosiselt voetavad alternatiivid, mistottu tuli rahvuse sailimise huvides umber asuda. Seeparast pean ma vahemusrahvuse staatuse kaotamise ja saksluse hulgast valjaheitmise hirmu tahtsaimaks motiiviks Saksamaale umberasumisel.

Negatiivseid tagajargi, mida kohalejaamine voinuks kaasa tuua, tasakaalustasid moned positiivsed ootused uuel kodumaal. Teatav optimism tuleviku suhtes oli kindlasti valtimatuks eelduseks, et kodumaa maha jatta ja minna sodivale Saksamaale. Ei tohiks ule hinnata valjarandamise majanduslikke motiive. "Helde varanduste kompenseerimine", nagu seda kujutas ameerika ajakirjanik Otto D. Tolischus, ei tahendanud umberasujate pohjendamatut rikastumise lootust, vaid ootust samavaarsele elustandardile uuel kodumaal.

Kas umberasumine oli sunnitud valjaranne? Umberasumise motiivid ei anna sellele uhest vastust. Voib-olla tuleks umberasumise oiguslikust regulatsioonist abi otsida? Nimelt kuulusid umberasustamisele saksa rahvusest isikud ja nende perekonnaliikmed, kes pidid umberasujatena Eesti Vabariigi kodakondsusest loobuma ning seejarel luhikese aja jooksul kodumaalt lahkuma, tohtimata hiljem tagasi poorduda. Need, kes oigel ajal "fuureri kutsele" ei reageerinud, ei saanud oma rahvuskaaslastele vabatahtlikult jargneda ja nad olid sunnitud seniks Eestisse jaama, kuni organiseeriti jarelumberasumine 1941. aastal.

doi: 10.3176/hist.2011.2.03

(1) Saksa keeles Umsiedlung. Eesti keeles on kasutatud nii terminit umberasumine kui umberasustamine. Jargnevas kirjutises kasutan paralleelselt eestikeelset moistet umberasumine ja saksakeelset Umsiedlung.

(2) Bosse, L. Vom Baltikum in den Reichsgau Wartheland.--Rmt: Deutschbalten, Weimarer Republik und Drittes Reich. Hrsg. von M. Garleff. Bohlau Verlag, Koln, 2001, 297, 300, 301; Volkmann, H.-E. Zur Ansiedlung der Deutschbalten im "Warthegau".--Zeitschrift fur Ostforschung, 1981, 30, 527-558; Rutherford, P. T. Prelude to the Final Solution. The Nazi Program for Deporting Ethnic Poles, 1939-1941. University Press of Kansas, 2007, 39-46.

(3) Baltisakslaste umberasumise oiguslikuks aluseks olnud umberasumise protokolli kohaselt oli umberasumine vabatahtlik. Saksa rahvusest Eesti Vabariigi kodanikud ja nendega suguluses olevad isikud voisid votta Saksa kodakondsuse, olles vastava otsuse langetamise jarel kohustatud Saksamaale umber asuma. Riigi Teataja 1939, 17, 335-339.

(4) Nimetan moned umberasumisega seotud Eesti sakslaste kirjutised: Wrangell, W. Baron. Die Vorgeschichte der Umsiedlung der Deutschen aus Estland.--Baltische Hefte, 1958, 4, 3, 134-165; eesti keeles: Wrangell, W. Parun. Eesti sakslaste umberasumise eellugu.--Akadeemia, 2003, 1, 2291-2323; Weiss, H. Die Umsiedlung der Deutschen aus Estland.--Rmt: Jahrbuch des baltischen Deutschtums 1964. Hamburg, 1963, 72-79; Nottbeck, A. v. Menschen und Zahlen in der Umsiedlung.--Rmt: Jahrbuch des baltischen Deutschtums 1971. Luneburg, 1970, 63-68; Nottbeck, E. v. Organisation und Verlauf der Umsiedlung der Deutschen aus Estland.--Baltische Hefte, 1971, 17, 177-205.

(5) Weiss, H. Zur Umsiedlung der Deutschen aus Estland 1939-1941. Erinnerungsbericht.--Zeitschrift fur Ostforschung, 1990, 39, 4, 481-502; Wrangell, W. Baron. Zur Situation der Deutschbalten in Estland bis zur Umsiedlung.--Rmt: Zwischen Reval und St. Petersburg. Erinnerungen von Estlandern aus zwei Jahrhunderten. Hrsg. von H. v. Wistinghausen. A. H. Konrad Verlag, Weissenhorn, 1993, 396-420.

(6) Loeber, D. A. Diktierte Option. Die Umsiedlung der Deutsch-Balten aus Estland und Lettland 1939-1941. (Sonderforschungsbereich "Skandinavien- und Ostseeraumforschung" an der Universitat Kiel.) Dokumentation. Karl Wacholz Verlag, Neumunster, 1974, 15-60 [1972. aastal ilmunud publikatsiooni kordustrukk].

(7) Loeberi vaitel oli 1989. aastaks teost "Diktierte Option" retsenseeritud maailmas koguni 84 korral. Vrd Loeber, D. A. Baltisakslaste umberasumine Eestist ja Latist.--Looming, 1989, 9, 1237.

(8) Volkmann, H.-E. Zur Ansiedlung der Deutschbalten im "Warthegau", 527-558.

(9) Hehn, J. v. Die Umsiedlung der baltischen Deutschen--das letze Kapitel baltischdeutscher Geschichte. (Marburger Ostforschungen, 40.) Marburg, 1982.

(10) Rexheuser, R. Die Umsiedlung der Deutscbalten.--Rmt: Jahrbuch des baltischen Deutschtums 1989. Munchen, 1988, 9-26; Rexheuser, R. Im Streit der Deutungen: Bemerkungen zur Umsiedlung der Deutschbalten 1939.--Baltische Briefe, 1988, 9, 1-2.

(11) Bosse, L. Vom Baltikum in den Reichsgau Wartheland, 297-387.

(12) Schroder, M. Die Umsiedlung der Deutschbalten in den "Warthegau" 1939/40 im Kontext nationalsozialistischer Bevolkerungspolitik.--Rmt: Kontrapunkt. Vergangenheitsdiskurse und Gegenwartsverstandnis. Hrsg. von S. Mecking, S. Schroder. (Geschichte der Deutschen im ostlichen Europa, 26.) Klartext Verlag, Essen, 2005, 57-71; Schroder, M. Die Umsieldung der Deutschbalten im Kontext europaischer Zwangsmigrationen.--Rmt: Nordost-Archiv. Zeitschrift fur Regionalgeschichte. Zwangsmigrationen in Nordosteuropa im 20. Jahrhundert. Band XIV/2005. NordostInstitut, Luneburg, 2006, 91-112; Schroder, M. "Rettung vor dem Bolschewismus"? Die Ansiedlung der Deutschbalten im Warthegau.--Rmt: Umgesiedelt--Vertrieben. Deutschbalten und Polen 1939-1945 im Warthegau. Hrsg. von E. Neander, A. Sakson. Herder-Institut, Marburg, 2010, 52-65.

(13) Koehl, R. L. RKFDV: German Resettlement and Population Policy, 1939-1945: A History of the Reich Commission for the Strengthening of Germandom. Harvard University Press, Cambridge, 1957; Lumans, V. Himmler's Auxiliaries: The Volksdeutsche Mittelstelle and the German National Minorities of Europe, 1933-1945. University of North Carolina Press, Chapel Hill, 1993; Leniger, M. Nationalsozialistische "Volkstumsarbeit" und Umsiedlungspolitik 1933-1945. Von der Minderheitenbetreuung zur Siedlerauslese. (Geschichtswissenschaft, 6.) Frank & Timme, Berlin, 2006.

(14) Kivimae, J. Raske lahkumine. Baltisakslaste umberasumine eestlaste rahvuslikus vaatevinklis.--Looming, 1989, 9, 1242-1250; Kivimae, S. Umberasumise korraldus.--Rmt: Umsiedlung 60. Baltisakslaste organiseeritud lahkumine Eestist. 24. novembril 1999 Tallinna Linnaarhiivis toimunud konverentsi ettekanded. Koost S. Kivimae. Baltisaksa Kultuuri Selts Eestis, Tallinna Linnaarhiiv, Tallinn, 2000, 51-76; Rand, R Resettlement of the German minority from Estonia in 1939-1941.--Rmt: Estonia 1940-1945: Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Toim T. Hiio, M. Maripuu, I. Paavle. Estonian Foundation for the Investigation of Crimes Against Humanity, Tallinn, 2006, 33-43.

(15) Moiste horror sovieticus (hirm kommunistlike ouduste ees) toi juba 1957. aastal kaibele Robert L. Koehl. Vrd Koehl, R. L. RKFDV: German Resettlement and Population Policy, 91; Koehli sonastust on kommunismihirmu kirjeldamisel kasutanud naiteks saksa uurijad Lars Bosse ja Markus Leniger. Vrd Bosse, L. Vom Baltikum in den Reichsgau Wartheland, 302; Leniger, M. Nationalsozialistische "Volkstumsarbeit" und Umsiedlungspolitik 1933-1945, 82.

(16) Moistega Drittes Reich (eesti keeles: Kolmas Riik) tahistatakse ajalookirjanduses rahvussotsialistlikku perioodi Saksamaa (1933-1945) ajaloos.

(17) Edaspidi kasutan paralleelselt sunonuumseid moisteid rahvussotsialism ja natsionaalsotsialism ehk luhendatult natsism.

(18) Rimscha, H. v. Zur Frage der Umsiedlung.--Baltische Hefte, 1957/58, 4, 2-25.

(19) Rimscha viitas oma artiklis baltisakslastest koosnenud Balti Ajaloo Komisjonile, kus tema seisukohad olevat pohjustanud tosist protesti. Vrd Rimscha, H. v. Zur Frage der Umsiedlung, 2.

(20) Wilhelm von Wrangelli ajendas Baltische Heftes kirjutama Hans von Rimscha artikkel. Vrd Wrangell, W. Baron. Die Vorgeschichte der Umsiedlung der Deutschen in Estland; seejarel ilmusid Rimscha seisukohtade umberlukkamiseks korraga mitme baltisakslase motteavaldused ja kommentaarid. Vrd: Aussprache. Zur Frage der Umsiedlung.--Baltische Hefte, 1958, 4, 4, 21 241-249.

(21) Umberasumisaegsed Eesti baltisakslaste liidrid Wilhelm von Wrangell ja Hellmuth Weiss tegutsesid soja ajal Saksamaa riigiteenistuses. Wrangell tootas aastail 1940-1945 Saksa valisministeeriumis. Hellmuth Weiss oli 1941. aastal jarelumberasumise ajal Eesti piirkonnavolinik ja Saksa okupatsiooni ajal 1941.-1944. aastani Eesti kindralkomissariaadi kultuuriosakonna juhataja.

(22) Bosse, L. Vom Baltikum in den Reichsgau Wartheland, 303; 1934. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eestis 16 346 sakslast. Ametlikel andmetel lahkus umberasumise korras Eestist Saksamaale 13 339 inimest. Mahajaanutele voimaldati okupeeritud Eestist Saksamaale valja rannata 1941. aastal jarelumberasumise (Nachumsiedlung) korras, mida kasutas hinnanguliselt umbes 3000 sakslast, aga ka tuhanded eestlased, kokku ule 7000 inimese. Vrd Rand, L. Baltisakslaste umberasumine 1939-1940.--Rmt: Soja ja rahu vahel. I koide. Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani. Toim T. Tannberg. S-Keskus, Tallinn, 2004, 399, 400; Rand, L. Resettlement of the German minority from Estonia in 1939-1941, 43.

(23) Tombe- ja toukefaktorite kohta migratsiooniuurimises vt Jurgenson, A. Vabatahtliku ja sunniviisilise migratsiooni dihhotoomiast migratsiooni makro- ning mikroteooriate taustal.--Acta Historica Tallinnensia, 2008, 13, 96-98.

(24) Bosse, L. Vom Baltikum in den Reichsgau Wartheland, 302.

(25) Loeber, D. A. Baltisakslaste umberasumine Eestist ja Latist, 1238-1239.

(26) "Paastmise" motiiv viitab baltisakslaste sundseisundile asutada sakslased Saksamaa initsiatiivil umber. Motiivi ulekandmist umberasumise aktsioonile tervikuna on soodustanud selle algusetapi kujutamine sakslaste paasteplaanina, mis sai laiemalt teatavaks arhiivide avanemisega parast Teist maailmasoda. Parast 6. oktoobrit 1939, kui Hitler pidas Saksa Riigipaevas kone, milles ta osutas Kesk- ja Ida-Euroopa sakslaste umberasustamise vajadusele, tuli kasutusele termin Umsiedlung. "Paastmise" motiivi avalikes dokumentides ja ajakirjanduses ei tarvitatud. Baltisakslaste kirjutistes esineb "paastmise" motiiv monikord paralleelselt moistega umberasumine, millega viidatakse umberasumisele kui "paasteaktsioonile". Vrd Loeber, D. A. Diktierte Option, 29; Loeber, D. A. Baltisakslaste lahkumine Eestist ja Latist, 1238; Taube, A. v., Thomson, E., Garleff, M. Die Deutschbalten--Schicksal und Erbe einer eigenstandigen Gemeinschaft.--Rmt: Schlau, W. Die Deutschbalten. Langen Muller, Munchen, 2001, 90.

(27) "Pogenemise" kontseptsioon esineb paralleelselt "paastmise" kontseptsiooniga, osutades baltisakslaste endi jareldustele umberasumise kohta. Vrd Nottbeck, E. v. Organisation und Verlauf der Umsiedlung der Deutschen aus Estland, 179; Petersen, H. Der Grosse Aufbruch. Die Umsiedlung und ihre politische Vorgeschichte.--Die Baltische Briefe, 1964, 11, 6; Rexheuser, R. Die Umsiedlung der Deutscbalten, 15; "pogenemise" kontseptsiooni on toetanud muuhulgas saksa orientatsiooniga eestlane ja umberasumise korraldamise juures 1939.-1940. aastal Eesti Vabariiki esindanud Oskar Angelus. Vrd Angelus, O. Umberasumine Saksamaale.--Rmt: Eesti riik ja rahvas Teises maailmasojas, II. Toim E. Blumfeldt jt. Stockholm, 1955, 122; kui sakslaste aratoomine Eestist oli juba alanud, siis keelas Saksamaa umberasujate kohta "pogenikud" ja "emigrandid" kasutamise, kuna valisajakirjandus seostas umberasumist NSV Liidu ning Saksamaa kokkulepetega. Vrd Petersen, H. Der Grosse Aufbruch, 13.

(28) Terminit evakueerimine kasutati paralleelselt moistega paastmine enne sakslaste umberasustamise avalikustamist, kuid kohati ka hiljem. Vrd Loeber, D. A. Diktierte Option, 75-77 (dokument 69); Wrangell, W. Parun. Eesti sakslaste umberasumise eellugu, 2311; Saksa vahemusrahva murrangulised paevad.--Paevaleht, 10.10.1939.

(29) Dietrich Loeberi valja antud dokumendipublikatsiooni pealkiri. Vrd Loeber, D. A. Diktierte Option.

(30) Wrangell, W. Parun. Eesti sakslaste umberasumise eellugu, 2319.

(31) Alternatiivide puudumisele--"umber asuda voi hukkuda" voi "hukkuda voi maalt lahkuda"--viitavad moned teisedki baltisakslased. Vrd Nottbeck, A. v. Menschen und Zahlen in der Umsiedlung, 63; ilmselt oli Wilhelm von Wrangelli sugestiivsus nii suur, et tema kirjapandu joudis ebaoluliste muudatustega baltisakslaste malestustesse. Vrd Stackelberg, C. v. Tuulde lennanud lehed. Malestusi vanast Baltikumist. Olion, Tallinn, 2003, 346; Staden, B. v. Malestusi kadunud maailmast. Noorusaastad Baltikumis 1919-1939. Huma, Tallinn, 2004, 163.

(32) Wrangell, W. Parun. Eesti sakslaste umberasumise eellugu, 2319; Petersen, H. Der Grosse Aufbruch, 7; Nottbeck, A. v. Menschen und Zahlen in der Umsiedlung, 63; Hehn, J. v. Die Umsiedlung der balitschen Deutschen, 96-98; Muhlen, P. von zur. Baltische Geschichte in Geschichten. Denkwurdiges und Merkwurdiges aus acht Jahrhunderten. Ecce Revalia, Tallinn, 2006, 220.

(33) Taube, A. v., Thomson, E., Garleff, M. Die Deutschbalten--Schicksal und Erbe einer eigenstandigen Gemeinschaft, 90.

(34) Weiss, H. Die Umsiedlung der Deutschen aus Estland, 77; Muhlen, P. von zur. Baltische Geschichte in Geschichten, 220.

(35) Taube, A. v., Thomson, E., Garleff, M. Die Deutschbalten--Schicksal und Erbe einer eigenstandigen Gemeinschaft, 90.

(36) Wilhelm von Wrangell seevastu rohutab, et nagi sundmusi juba 1939. aastal ette. Vrd Wrangell, W. Parun. Eesti sakslaste umberasumise eellugu, 2319.

(37) Ilmjarv, M. Valisminister Selteri Moskva visiit.--Rmt: Soja ja rahu vahel. I koide. Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani. Toim T. Tannberg. S-Keskus, Tallinn, 2004, 369; Poliitilise Politsei materjalidest nahtub, et 1939. aasta septembris ja oktoobris esines vahejuhtumeid nii eestlaste kui venelastega. Ulekaalus olid vasakpoolse orientatsiooniga kodanikud. Vrd: Sisekaitseulema ja Politseitalituse direktori otsuste arakirjad 4.4.1939-29.4.1940. Eesti Riigiarhiiv, f 949, n 1, s 13, l 80-160.

(38) Wrangell, W. Parun. Eesti sakslaste umberasumise eellugu, 2307-2308.

(39) Samas, 2310-2312; Weiss, H. Zur Umsiedlung der Deutschen aus Estland 1939-1941, 486-488.

(40) Loeber, D. A. Diktierte Option, 42 (dokument 37).

(41) Kommunikee koostamist vois Eesti Vabariigi juhtkond nouda vastastikuse abistamise pakti solmimise puhul. 29. septembril 1939 pidas president Konstantin Pats kone, milles ta muuhulgas rahustas elanikkonda. Tema sonum oli edastatud palju vaoshoitumas toonis kui kommunikee sonastus. Vt: "Eesti riik on niisama kindel nagu ennegi". Vabariigi presidendi K. Patsi raadiokone kokkuvote.--Paevaleht, 1.10.1939.

(42) Weiss, H. Zur Umsiedlung der Deutschen aus Estland 1939-1941, 484.

(43) Leniger, M. Nationalsozialistische "Volkstumsarbeit" und Umsiedlungspolitik 1933-1945, 67; Loeber, D. A. Diktierte Option, 25-26 (dokument 22).

(44) Ma ei hakka loetlema kirjeldusi, kuidas uksikud baltisakslased teate vastu votsid. Enamikule mojus see nagu Hiiobi sonum.

(45) Nottbeck, E. v. Organisation und Verlauf der Umsiedlung, 177; Thomson, S. Erinnerungen an mein erstes Leben--die Zwischenkriegszeit in Estland.--Rmt: Zwischen Reval und St. Petersburg. Erinnerungen von Estlandern aus zwei Jahrhunderten. Hrsg. von H. v. Wistinghausen. Anton H. Konrad Verlag, Weissenhorn, 1993, 358.

(46) Hitleri konet voidi kuulda raadiost, aga see avaldati luhendatult jargmise paeva Eesti ajalehtedes. Vrd: Hitleri riigipaevakone rahu uleskutsena.--Paevaleht, 7.10.1939; Hilteri kavad. Kone Saksa riigipaeval.--Uus Eesti, 7.10.1939; Der letzte Friedensappell des Fuhrers.--Revalsche Zeitung, 7.10.1939.

(47) Wrangell, W. Parun. Eesti sakslaste umberasumise eellugu, 2319.

(48) Mothander, C. Parunid, eestlased ja enamlased. Ilmamaa, Tallinn, 1997, 181.

(49) Thomson, S. Erinnerungen an mein erstes Leben, 358; Saagpakk, M. Umsiedlung baltisaksa malestuskirjanduses.--Tuna, 2007, 4, 38-39.

(50) Parek, E. Malestusi aastaist 1931-1949, 1. Perona, Tallinn, 1991, 34.

(51) Schiemann, P. Die Umsiedlung 1939 und die europaische Minderheitenpolitik. Aus einem unveroffentlichten, im Fruhjahr 1940 in Riga verfaBten Manuskript.--Rmt: Jahrbuch des baltischen Deutschtums 1974. Luneburg, 1973, 104.

(52) Sakslastel lahkumiseks ligi pool aastat aega.--Postimees, 11.10.1939; Laane Elu ja Jarva Teataja sisu oli suuremalt jaolt identne, erinedes ainult maakondlike uudiste poolest. Vt: Sakslased lahkumas.--Laane Elu, 11.10.1939; Sakslased lahkumas.--Jarva Teataja, 11.10.1939.

(53) Eesti ajaloolastest on Sirje Kivimae veendunud, et umberasumine pidi algselt aset leidma kas paari voi kolme paeva jooksul. Baltisaksa rahvusgrupi liidrid, kes olid umberasumise korralduse juures, niisugust korraldust ei maini. Vrd Kivimae, S. Umberasumise korraldus, 61, 62.

(54) Nielsen-Stokkeby, B. Malestusi Eestimaalt.--Loomingu Raamatukogu, 1993, 51/52, 43.

(55) Hartge, O. Die Durchfuhrung der Umsiedlungsaktion in Estland.--Rmt: Bosse, H. Der Fuhrer ruft. Erlebnisberichte aus den tagen der grossen Umsiedlung im Osten. Zeitgeschichte Verlag,

(56) Berlin, 1942, 13.

(56) Loeber, D. A. Diktierte Option, 94 (dokument 84); 98 (dokument 87).

(57) Weiss, H. Die Umsiedlung der Deutschen aus Estland, 77.

(58) Samas, 78-79.

(59) Loeber, D. A. Diktierte Option, 113 (dokument 99).

(60) Samas, 114 (dokument 100); 671-672 (dokument 320); Kivimae, S. Umberasumise korraldus, 66.

(61) Wrangell, W. Parun. Eesti sakslaste umberasumise eellugu, 2319.

(62) Weiss, H. Die Umsiedlung der Deutschen aus Estland, 76; Nottbeck, E. V. Organisation und Verlauf der Umsiedlung der Deutschen aus Estland, 179; Wilhelm von Wrangelli hinnangul oli Eestis rahvussotsialismi toetajaid maksimaalselt 5% saksa elanikkonnast. Vrd Wrangell, W. Parun. Eesti sakslaste umberasumise eellugu, 2320; aga Dietrich Loeberi vaitel osales rahvussotsialistlikus liikumises Latis ja Eestis kokku umbes 1000 sakslast. See on veel vaiksem osakaal, kui on nimetanud Wrangell, ehk alla 2%. Vrd Loeber, D. A. Baltisakslaste umberasumine Eestist ja Latist, 1238.

(63) Erhard Kroegerilt parinevad baltisakslaste hulgas elavat vastukaja pohjustanud malestused umberasumise ettevalimistamisest ja labiviimisest, milles ta osutab enda tahelepanuvaarsele rollile umberasumisaktsiooni algatamisel Saksamaal. Vt Kroeger, E. Der Auszug aus der alten Heimat. Die Umsiedlung der Baltendeutschen. Verlag der Deutschen Hochschullehrer Zeitung, Tubingen, 1967.

(64) Wrangell, W. Parun. Eesti sakslaste umberasumise eellugu, 2320; Aussprache. Zur Frage der Umsiedlung, 243-246 (parun H. Folkershami motteavaldus); Weiss, H. Die Umsiedlung der Deutschen aus Estland, 76; Hehn, J. v. Die Umsiedlung der baltischen Deutschen, 100-101; Taube, A. v., Thomson, E., Garleff, M. Die Deutschbalten--Schicksal und Erbe einer eigenstandigen Gemeinschaft, 90. Baltisaksa malestustes jagab antud seisukohta naiteks Bengt von Staden. Vrd Staden, B. v. Malestusi kadunud maailmast, 164.

(65) Nottbeck, E. v. Organisation und Verlauf der Umsiedlung der Deutschen aus Estland, 179; Hehn, J. v. Die Umsiedlung der baltischen Deutschen, 33-35, 42-43.

(66) Osa baltisakslaste lootused olid pandud Reich'i tugevnemisele. Salamisi loodeti Baltikumi liidendamisele Saksamaaga, rahvusgrupi konsolideerumisele jne: Hehn, J. v. Die Umsiedlung der baltischen Deutschen, 1, 33-35, 98; Rexheuser, R. Die Umsiedlung der Deutscbalten, 9; Bosse, L. Vom Baltikum in den Reichsgau Wartheland, 302-303; analoogseid motteid voib lugeda ka monedest malestustest. Vrd Bremen, S. Erinnerungen.--Rmt: Zwischen Reval und St. Petersburg. Erinnerungen von Estlandern aus zwei Jahrhunderten. Hrsg. von H. v. Wistinghausen. Anton H. Konrad Verlag, Weissenhorn, 1993, 251; Saagpakk, M. Umsiedlung baltisaksa malestuskirjanduses, 42.

(67) Hehn, J. v. Die Umsiedlung der baltischen Deutschen, 175-176.

(68) Wrangell, W. Parun. Eesti sakslaste umberasumise eellugu, 2319.

(69) Nottbeck, A. v. Menschen und Zahlen in der Umsiedlung, 63.

(70) Kivimae, S. Umberasumise korraldus, 63-66, 73.

(71) Ahonen, P. jt. People on the Move: Forced Population Movements in Europe in the Second World War and Its Aftermath. Berg, Oxford, 2008, 15.

(72) Schiemann, P. Die Umsiedlung 1939 und die europaische Minderheitenpolitik, 100.

(73) Hehn, J. v. Die Umsiedlung der baltischen Deutschen, 30; Laurits, K. Saksa kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis 1925-1940. Monograafia ja allikad. (Ad Fontes, 16.) Rahvusarhiiv, Tallinn, 2008, 79.

(74) Weiss, H. Zur Umsiedlung der Deutschen aus Estland 1939-1941, 485.

(75) Hehn, J. v. Die Umsiedlung der baltischen Deutschen, 100, 101; Bosse, L. Vom Baltikum in den Reichsgau Wartheland, 302.

(76) Rimscha, H. v. Zur Frage der Umsiedlung, 6; Bosse, L. Vom Baltikum in den Reichsgau Wartheland, 302-303.

(77) Ametlikult suleti avalikud saksa koolid alates 16. oktoobrist 1939. Vrd Laurits, K. Saksa kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis, 102.

(78) Kivimae, S. Umberasumise korraldus, 66; Otsus Saksa kultuuromavalitsuse likvideerimise kohta 22. november 1939.--Rmt: Laurits, K. Saksa kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis, 520-521.

(79) Schiemann, P. Die Umsiedlung 1939 und die europaische Minderheitenpolitik, 104.

(80) Feldmanis, I. Die Umsiedlungen der Deutschen aus Lettland wahrend des Zweiten Weltkrieges. Aktuelle Forschungsprobleme.--Rmt: Die Deutsche Volksgruppe in Lettland wahrend der Zwischenkriegszeit und aktuelle Fragen des Deutsch-Lettischen Verhaltnisses. Hrsg. von B. Meissner, D. A. Loeber, D. D. Henning. Bibliotheka Baltica, Hamburg, 2000, 182.

(81) Loeber, D. A. Diktierte Option, 37-40; Leniger, M. Nationalsozialistische "Volkstumarbeit" und Umsiedlungspolitik 1933-1945, 75.

(82) Kivimae, S. Umberasumise korraldus, 65.

(83) Saksa elanikkond moodustas umbes 1,5% Eesti rahvastikust, ent 1930. aastate lopul oli nende omanduses vahemalt 20% riigi kogurikkusest. 1920. aastate keskpaigas maksid kohalikud sakslased riigile 14% Eesti tulumaksust. Vrd Laurits, K. Saksa kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis, 141.

(84) Nottbeck, A. v. Menschen und Zahlen in der Umsiedlung, 63.

(85) Otto David Tolischus (1890-1967) oli 1933. aastast New York Timesi Berliini buroo ajakirjanik, kes oli keskendunud Natsi-Saksamaa poliitika kajastamisele. 1940. aastal saatis Saksamaa ajakirjaniku riigist valja.

(86) Tolischus, O. D. Balts' Exodus to Reich Is Puzzle.--New York Times, 25.10.1939.

(87) Turmann, E. Pikva.--Loomingu Raamatukogu, 1992, 37-39, 74.

Olev LIIVIK

Tartu Ulikooli ajaloo ja arheoloogia instituut, Lossi 3, 50090 Tartu, Eesti; olev.liivik@gmail.com
COPYRIGHT 2011 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2011 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Liivik, Olev
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Date:Dec 1, 2011
Words:6661
Previous Article:Voluntary and forced migration/Vabatahtlik ja sunniviisiline ranne eesti migratsiooniloos.
Next Article:There were slaves out there ... themes of slavery and freedom in the migration narratives of Siberia's Estonians/Olli orja saal koskil ... orja- ja...
Topics:

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2019 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters