Printer Friendly

The possible effect of the 1783 icelandic volcano eruption in estonia. environmental contemplation/Islandi 1783. aasta vulkaanipurske voimalikust mojust eestis keskkonnaajalooline arutlus.

The present article seeks to answer the question whether the 1783 Laki volcano eruption had an impact in Estonia. There are no daily descriptions of gas pollution (dry fog, damaged flora, human health problems etc.) because there were no periodicals here. However, if we read a book by Jakob Benjamin Fischer published in 1791, it becomes evident that the eastern shore of the Baltic Sea was not spared. In his general account on the local natural conditions, there are a few pages dedicated to the weird weather the locals had to face in 1783. In Fischer's account we learn of the same weather anomaly as one can find on the pages of Swedish, Dutch and English periodicals: it was hot, foggy and cloudy throughout the summer, flora was damaged, sulfur smell was in the air. But the scholar does not give a hint whether the weather anomaly had any impact on human health. The only way to find out the possible consequences of the gas attack on human health is to follow whether death rates of the year 1783 are in correlation with other countries. Fortunately, we have seasonal death rates of 54 congregations in France and 13 congregations in England. In both cases seasonal death rates of 1782 and 1784 are given for comparison. In this article the same pattern was used. On the basis of death registers seasonal mortality of 11 Estonian parishes was calculated. In some Estonian congregations the results correlate with those of France and England. Mortality was high in the summer of 1783 and low in the previous and following years. In some cases (parishes of Otepaa and Kambja in the southern part of Estonia) summer death rates are especially high. The only difference is that high mortality is registered in Estonia already in June but in France and England massive deaths are recorded from August. The deviation is difficult to explain because we do not know the causes of death in Estonia. At the same time there is no reason to doubt that the unusual weather conditions (high temperature and gas pollution) triggered physiological stress, which resulted in mortality much higher than normal.

1783. aasta Laki vulkaanipurset Islandil on oma moju poolest elusloodusele, sh ka inimesele, peetud uheks holotseeni koige vagivaldsemaks looduse joudemonstratsiooniks. Laki vulkaan hakkas purskama 8. juunil ja rahunes alles 7. veebruaril 1784. Purskega paisati ohustikku umbes 120 mega-tonni vaaveldioksiidi (S[O.sub.2]) ja vaiksemates kogustes ka teisi toksilisi uhendeid. Enamik sellest leidis tee maapouest ohustikku umbes pooleteise kuu jooksul. Seetottu oli toksiliste uhendite, eelkoige S[O.sub.2] kontsentratsioon suur. S[O.sub.2] kokkupuutel ohus leiduva veega moodustub vaavelhape ([H.sub.2]S[O.sub.4]), mis sajab maapinnale nn kuiva uduna (dry fog) ja on ohtlik nii floorale, faunale kui ka inimese tervisele. Laki poolt ringlusse paisatud murgiste uhendite jaljed ulatuvad Aasiasse, Pohja-Aafrikasse ja Pohjaning Louna-Ameerikasse, raakimata Euroopast. Vana Maailma ajakirjanduses leidis kuiva udu laialilaotumine elavat vastukaja. Kirjeldati selle laastavat moju. Eesti alalt selliseid kirjeldusi ei leidu. Selle pohjuseks on asjaolu, et siinmail lihtsalt polnud perioodilisi valjaandeid. Ainsana on 1783. aasta erakorralistest ilmaoludest kirjutanud Konigsbergis 1791. aastal ilmunud kasitluses Liivimaa loodusoludest Jakob Benjamin Fischer, Carl Linne juures tudeerinud opetlane. Tema tahelepanekutes kohalikest ilmaoludest 1783. aastal leidub mitmeid seiku, mis kattuvad tolleaegsete autorite teiste maade kirjeldustega. Fischer kirjutab kogu suve tuntavast vaavlilohnast, narbunud floorast ja tihedast udust. Samuti vaidab ta, et suvi oli siinmail tavalisest tunduvalt soojem, kuid mitte erakordselt kuum, nagu on kirjutatud Laane-Euroopa perioodilistes valjaannetes.

Omaette probleemiks on see, kuivord terviseohtlikud olid toksilised gaasid ja sellele sekundeeriv keskmisest korgem ohutemperatuur. Inglismaa ja Prantsusmaa 1783. aasta kohta koostatud statistika naitab selgelt, et suvekuudel--ajal, mil tavaliselt sureb inimesi koige vahem--oli suremus plahvatuslikult suurenenud. Inglismaal naiteks oli 18. sajandil vaid uks aasta (1728), mil suvine suremus lahenes 1783. aastale. Sel aastal tabas maad rank tuufuse-ja rougepuhang. Sama muster--suvekuud on koige vaiksema suremusega--kehtib Lemming Rootsmae uurimuse pohjal ka 18. sajandi Eestis. Artikli eesmargiks on leida vastus kusimusele, kas suremus Eestis 1783. aastal oli sama mis Inglismaal ja Prantsusmaal, st kas siin oli margata suurt suvist surmalainet. Valimi koostamise aluseks voeti Eestimaa kubermangu koguduste pastorite konsistooriumile saadetud aruanded sundide, surmade ja abiellumiste kohta, mis avaldati igal aastal Revalsche Wochentliche Nachrichtenis. Aruannete alusel arvutati valja, millistes Pohja-Eesti kogudustes oli 1783. aasta iive negatiivne. Selgus, et 52 kogudusest olid negatiivse iibega 23. Edasi tehti valik negatiivse iibega kogudustest (Simuna, JarvaJaani, Jarva-Madise, Ambla, Vaike-Maarja, Kose ja Joelahtme) ning selgitati sailinud surmameetrika alusel valja 1783. aasta sesoonne suremus kuude kaupa. Et see oleks vorreldav Inglismaa ja Prantsusmaa vastavate naitajatega, kus esitati andmed ka 1782. ning 1784. aasta suremuse kohta, siis arvutati ka see valja. Paralleelid on selgesti tommatavad: 1783. aasta suvised surmad olid Pohja-Eestis, Inglismaal ja Prantsusmaal sama sesoonsusega (akiline suremuse suurenemine suvekuudel). 1782. ja 1784. aasta suvine suremus oli aga nii PohjaEestis, Inglismaal kui ka Prantsusmaal vaike. Erinevus on siiski selles, et Eestis suri palju inimesi kuu aega varem, st juunis, kuid Inglismaal ja Prantsusmaal alles augustis. Seesugust ajalist nihet pole voimalik seletada asjaoluga, et Gregoriuse kalender kehtestus Eestis alles 20. sajandi algul. Et kontrollida, kas sama suremusmuster kehtib ka Liivimaa kubermangu Eesti alal, mille kohta puudub ametlikult avaldatud statistika, uuriti surmameetrika alusel kolme aasta sesoonset suremust kolmes koguduses: Otepaa maakoguduses, Kambjas ja Kanepis. Kanepi puhul on selge, et 1783. aasta juunikuine suremus oli kull suur, kuid see ei uletanud sama aasta esimese nelja kuu suremust. Kull oli aga suremus Otepaa ja Kambja koguduses 1783. aasta juunis-juulis plahvatuslikult suurenenud. Juunikuine suremus oli Otepaal isegi nii suur (102 meetrikas registreeritud surma), et vaimulik oleks pidanud paevas vahemalt kolm matust labi viima. Plahvatuslikult suurenes suremus juunis ja juulis ka Kambja koguduses. Statistika veenab, et 1783. aastal oli Eestis paiguti tegemist suure suremusega, mida voib seostada Laki purskest tingitud murgiste gaaside levikuga, millele sekundeeris tavalisest soojem ohutemperatuur. Molema faktori koosmojul vois tekkida fusioloogilise stressi, krooniliste haiguste agenemise ja nakkushaiguste suurem levik ning see vois soodustada naiteks ka saaskede vahendusel leviva halltove massilist esinemist. Kuid suure suremuse peapohjused jaavad siiski valja selgitamata.

1783. aasta oli toeline imede aasta--annus mirabilis. Hinnang parineb islandi teadlaselt Sigurdur Steinthorssonilt, uhelt parimalt kodusaare vulkaaniliste olude tundjalt. (1) Ta kirjutab oma artiklis, milliseid ebatavalisi loodusnahtusi pidi sellel aastal inimsugu kogema. Maakoor oli mitmel pool rahutu: 5. veebruaril varises maa Kalaabrias Apenniini poolsaarel, mille jareltoukeid oli tunda ka suvel (2). Veebruari lopul oli veealune vulkaanipurse Islandi edelarannikul, mille tulemusel moodustus moneks ajaks vaike saareke. Maist kuni augustini purskas Asama vulkaan Jaapanis (3) ja Euroopas naitas oma elujoudu, tosi kull, vaikese purskega, Vesuuv. Eelnevalt mainitud looduse "joudemonstratsioonid" olid inimese jaoks siiski kohaliku tahtsusega, kui neid vorrelda 8. juunil purskama hakanud Laki vulkaaniga Islandil. Tavaarusaam vulkaanipurske mojust elusloodusele piirdub enamasti sellega, mida inimene tajub oma meeltega, luues kogemusepohiseid seoseid. Kui vulkaan purskab, siis paiskub kraatrist valja kivimeid ja tuhka, mis voivad tekitada ulatuslikke purustusi ning saastumist. Kui purskega kaib kaasas puroklastiline voog, voib see tappa eluslooduse kumnete kilomeetrite ulatuses. Klassikaline juhtum, mida vanaajakursusest teatakse, parineb 69. aastast, mil Vesuuvi purskega kaasnenud puroklastiline voog mattis enda alla Pompei linna. Ka magma valjumine maakoorest havitab oma valgumisteel kogu eluslooduse, kuid selle eest jouab inimene enamasti pogeneda, sest magma liikumiskiirus pole puroklastilise vooga vorreldav. Koige salakavalam on aga see, et vulkaanipursete tagajarjel paisatakse lisaks vulkaanilisele tuhale ohkkonda ka toksilisi keemilisi uhendeid, mis naiteks kokkupuutumisel veega voivad sadada maapinnale kas hapete voi leelistena. Murgiste uhendite toime voib kokkupuutel elusloodusega olla surmavalt ohtlik ja inimene ei pruugi uldse moista, miks floora ning fauna on kahjustunud ja ilmneb massiliselt terviserikkeid. (4) Teiste sonadega: atmosfaarifuusikaliste protsesside moistmine, nagu murgiste keemiliste uhendite liikumine ohustikus tuhandete kilomeetrite kaugusele, valjub ka praegusel ajal tavainimese kogemussfaarist. Seda vahem osati minevikus eluslooduse kaitumishaireid seostada vulkaanilise tegevusega, mille epitsenter asus tuhandete kilomeetrite taga, tihtipeale lausa maailma teises otsas. Tanapaeva loodusteadus voib mitmete ajaloost teada uhiskonnanahtuste tausta selgitamisel pakkuda ullatavaid ja veenvaid seletusi, otsides vastust vulkaanilisest tegevusest. Kui tapsem olla, siis mojutavad atmosfaarifuusikalised ja keemilised protsessid valjakujunenud elus-ning eluta looduse vastastikuste soltuvusahelate toimimist. Ohtumaisest kultuurikontekstist olgu siinkohal toodud naide 6. sajandi nahtusest, mida tuntakse Justinianuse katku nimetuse all. Siiani pole teada, kas Prokopiose ja teistegi selleaegsete autorite kirjeldatud tiheda tolmuloori, mis hagustas 536. aastal paikese nahtavuse paevasel ajal ning tegi oise kuuvalguse peaaegu olematuks, pohjustas meile seni tundmatu vulkaanipurse voi hoopis taevakeha kukkumine Maale. Me ei tea tapselt ka seda, kui kaua niisugune ebanormaalsus kestis. Siis raagiti aastast voi isegi kaheksateistkumnest kuust. Uks asi on ometi selge: kaivitunud oli protsesside ahel, mille uheks valjundiks olid suured toimetulekuraskused ja fusioloogiline stress. Vahenes inimese vastupanuvoime nakkushaigustele ja agenesid kroonilised toved. Tundub olevat iseloomulik, et jarsud muutused eluta looduse harjumusparases tasakaalus mojutavad ka mikroorganismide aktiivsust. Igatahes seisis Vahemere umbrus paar aastat hiljem silmitsi enneolematu katkulainega.

On vahetoenaoline, et Justinianuse katk, mis tappis ehk lausa kolmandiku Euroopa rahvastikust, joudis ka Laanemere idakaldale, kuigi Iirimaa ja Taanini see siiski vast ulatus. Voib-olla mojutas vulkaanipurse voi taevakeha langemisest tingitud tolmuloor demograafilist koverat aga naiteks hoopis seelabi, et kogu pohjapoolkera tabas mitu aastat valdanud erakordne kulmaperiood, mis toi kaasa olukorra, kus rahvaarv vois oluliselt vaheneda toimetulekuraskuste, eriti aga viletsa toidulaua tottu. 6. sajandi kriis vois pitseerida antiikmaailma lopliku kokkuvarisemise ja olla pohjuseks, miks naiteks islamiusulised jargnevatel sajanditel ilma suurema vaevata PohjaAafrikas edenesid ning joudsid kiiresti ka Purenee poolsaarele. Nende teel lihtsalt polnud ei inimressurssi ega vastupanu korraldamiseks vajaliku taibukuse kandjaid, et sissetungi pidurdada. (5)

Vulkaanilise tegevuse "algatatud" suuri uhiskondlikke kriise, mis inimuhiskonna poolt vaadatuna olid katastroofi mootmetega, on teada ridamisi. Uks selline, mis puudutas ka Eesti ala, oli 17. sajandi algul. Globaalse mojuga oli naiteks Huaynaputina vulkaanipurse Louna-Ameerikas 1600. aastal. Peruu lounaosas asuva vulkaani aktiivne tegevus 19. veebruarist kuni 5. martsini, mil ohustikku paisati suurtes kogustes vulkaanilist tolmu, pohjustas globaalse jahenemise. (6) Venemaal naiteks paadis vulkaanipurske moju mitu aastat kestnud naljahadaga, millele sekundeerisid nakkushaigused ja rank suremus. (7) Otto Liiv on oma kasitluses suurest naljahadast aastail 1695-1697 klassifitseerinud ka meil aastail 1601-1603 valitsenud nalja ja katkulaine n-o uldiseks, mitte kohalikuks katastroofiks. (8)

Riigipiire mittetunnistavate loodusfaktorite (vulkaaniline tuhk, murgised gaasid, paikesevalgust pikemat aega varjavad udu-voi tolmuloorid, nakkushaigused jm) moju ule arutledes ja toimimisahelat moista puudes tuleb arvestada sellega, et kuldreeglit meil kaeparast pole. Esmalt tuleb aga tunnistada, et loodusnahtuste klassifitseerimine ebasoodsateks voi lausa katastroofideks toimub labi inimese tunnetusprisma. Looduse enda jaoks on koik protsessid loomulikud. Inimene on sotsiaalne olend ja tema kaitumine on kultuuriliselt maaratletud. Voimalike toimetulekustrateegiate rakendamisel on uhiskondlike suhete vorgustikel tahtis osa. Tanapaeva sotsiaalteadustes on kasutusel selline moiste nagu uhiskondlik haavatavus. (9) Tegemist on eelmisel sajandil jouliselt arenenud diskursusega, mis, tosi kull, oli suunatud eeskatt tanapaeva uhiskonna parema ja riskivabama toimimise tagamiseks. Ent haavatavuse diskursus on rakendatav ka ajaloos. Kui me esitame kusimuse, miks aastail 1601-1603 seisis Venemaa silmitsi enneolematu naljahadaga, mis erinevatel andmetel vois tappa mitu miljonit inimest, siis tuleb arvestada jargmise toimimisahelaga: vulkaanipurskest tingitud kliima jahenemine luhendas taimede (naiteks vilja) vegetatsiooniperioodi, mis viis ikalduseni ja nalg soodustas krooniliste haiguste agenemist ning vastuvotlikkust nakkushaigustele. Kuid selles uldises skeemis on ridamisi mojutrajektoore, mis teevad osa uhiskonnakihte haavatavamaks kui teisi. Talupoegkond oli kindlasti koige haavatavam, sest lisaks isiklikule toimetulekuvajadusele oli maamehe kanda kogu uhiskonna peatoidusega varustamine. Linnauhiskonnas olid koige viletsamas olukorras alamkihid, kellel reeglina polnud mingeid taiendavaid toiduvarusid. Ulemkihid suutsid kriisiaja enamasti ule elada, kui naljahada ei seostunud veel taiendavalt mone raskekujulise nakkushaigusega. Toimetulekuvoimalusi Venemaal kahandas aga ka suur poliitiliste segaduste aeg (cMymHoe epeMH). Poliitilise voimu kriis vahendas drastiliselt voimalusi mobiliseerida vahendeid, et nalga ja sellega kaasnenud suremust leevendada.

1783. aasta Laki vulkaanipurske kui uhiskondlikku elu mojutanud nahtuse juurde tagasi tulles peab esmalt mainima, et tegemist ei olnud luhiajalise sundmusega. 8. juunil 1783 islandlasi ehmatanud purse jagunes kumneks selgesti piiritletavaks episoodiks ja valtas 7. veebruarini 1784. Vulkaaniline tegevus oli koige joulisem esimese pooleteise kuu sees, seejarel hakkas vulkaan pikkamisi rahunemismarke naitama. Hinnanguliselt paisati atmosfaari 120 megatonni vaaveldioksiidi (S[O.sub.2]), millest umbes 90 megatonni valjuski esimese pooleteise kuu sees. S[O.sub.2] kokkupuutel veega tekib aga vaavelhape [H.sub.2]S[O.sub.4] ja mida suurem on vaaveldioksiidi kontsentratsioon, seda kangem on hape. Lisaks sellele joudis atmosfaari ligi 7 megatonni vesinikkloriidi HCl, 15, 1 megatonni vesinikfluoriidi HF ja vaiksemates kogustes divesiniksulfiidhapet [H.sub.2]S ning ammoniaaki H[N.sub.3]. Suurt puroklastilist voogu, mis oleks kraatrisuust maapinnale tormanud, nagu oli juhtunud 69. aastal Pompei katastroofi ajal, ei olnud. Kull aga voolas umbruskonda umbes 14 kuupkilomeetrit basaltlaavat, mis on teadaolevalt kogu holotseeni rekord. Magma ja tefra jatkasid maapouest valjumist, moodustades juuli lopuks 93% nende kogumahust. (10)

Laki purskest tegid globaalse riskifaktori kaks asjaolu. Esmalt see, et suurem osa valjapaisatud vaaveldioksiidist ja teised murgised uhendid leidsid tee ohkkonda luhikesel perioodil, st nende kontsentratsioon oli suur. Teiseks tuleb arvestada, et umbes 80% gaasidest paisati ule kumne kilomeetri korgusele ja kaasati arktilisse jugavoolu, mille toel joudsid need kiiresti Islandist tuhandete kilomeetrite kaugusele. Kraatrist valjavoolanud laavast eritus samuti erinevaid toksilisi uhendeid, kuid need ei joudnud viiest kilomeetrist korgemale ja mojutasid vaid lahiumbruskonda. Ent oluline on siinjuures asjaolu, et jugavoolus segunesid vaaveldioksiid ja teised uhendid veeaurudega, mille tagajarjel muutus ohk aarmiselt toksiliseks. Tulemuseks oli elusloodusele uliohtlik nahtus, mida nimetatakse kuivaks uduks (dry fog). (11) Uheks moodupuuks, mille alusel hinnatakse vulkaanide keskkonnamoju, on nende suutlikkus "toota" S[O.sub.2] vahendusel [H.sub.2]S[O.sub.4]. Laki vulkaan voistleb selles osas edukalt naiteks Indoneesias 1815. aastal pursanud Tamboraga. Viimast peetakse viimase viiesaja aasta (kui mitte kogu holotseeni) koige vagivaldsema purske "autoriks". Tambora ja Laki erinevus seisneb selles, et kui Indoneesia vulkaan naitas oma voimu vaid oopaeva, siis Laki tegutses vahem energiliselt, kuid seeeest pika aja valtel (vt eelmainitud Laki purske episoodidest) ning seega oli Islandi vulkaani voimekus "toota" kuiva udu tekkeks vajalikku algmaterjali Tamborast tunduvalt suurem. (12)

Laki vulkaanipurske tottu tekkinud kuiva udu laotumist on viimastel aastakumnetel pohjalikult uuritud ja tanapaeva atmosfaarifuusikaalaseid teadmisi kasutades ka modelleeritud. (13) Tulemused kinnitavad sel ajal elanute tahelepanekuid, mis toetuvad inimkogemusele. Jugavoolu mojul, mille kiirus voib ulatuda 100 meetrini sekundis, levisid kuiva udu tekkeks vajalikud uhendid vaga kiiresti Euroopasse, Pohja-Ameerikasse ja Aasiasse. 8. juunil alanud vulkaanilise tegevuse tagajarjel moodustunud kuiva udu taheldati 10.-18. juunil Prantsusmaal (kaasa arvatud naiteks Grenoble'i piirkond maa kaguosas). Sealjuures on huvitav, et naiteks Louna-Inglismaale joudis kuiv udu Prantsusmaast hiljem. Sealt parinevad esimesed teated 21. juunist. 15. juunil aga taheldati seda juba Itaalias, hiljemalt 22. juunil Turus ja 24. juunil Stockholmis. 1. juuliks joudis kuiv udu Altai magede piirkonda. Juuni teisel poolel joudis see ka Ameerika idarannikule. (14) Kuid Laki vulkaanipurske tekitatud kuiva udu jalgi taheldati ka naiteks Barsiilias. (15)

Thor Thordarsoni ja Stephen Selfi koostatud sunoptiline kaart ei jata kahtlust, et hiljemalt juuni teisel poolel (Gregoriuse kalendri jargi) vois see jouda ka Eesti alale. (16) See tahendab, et atmosfaariprotsesside mojul liikusid murgised uhendid esmalt ida poole ja joudsid ilmselt kaarega ule Euroopa Inglismaale, mille kaugus Islandist pole linnulennult just suur. Stockholmis tehtud vaatlusandmed, mis saadeti Mannheimi meteoroloogiakeskusele (17), on autori arvates paralleelide tombamiseks olulised. Astronoom Henrik Nicander, vaatlusandmete khjapanija, sedastab, et kuiva udu--vapor siccus--taheldati seal esmakordselt 24. juunil ja seda oli pidevalt naha kuni 24. juulini. Erandiks olid 30. juuni ja 6.-8. juuli. Lisaks sellele on ulestahendusi kuivast udust 29.-30. juulil ja 2., 7. ning 8. augustil. (18) Thordarson ja Self aga on oma artiklis arvanud, et Nicanderi ulestahendusi tapsemalt uurides voib gaasipilve saabumise Stockholmi umbrusse nihutada hoopis varasemasse perioodi, nimelt 12. ning 14. juuni vahele. (19) Huvitavaid tahelepanekuid kohtab Eestile lahedal asuvast Rootsist veelgi. 11. juuli Stockholms Postenis on tsiteeritud lugeja 1. juuli kirja, kus on kirjeldatud olukorda Louna-Rootsis: monel pool on juba heinateoga alustatud, rukkisaak tuleb aga vilets. Teised teraviljad tootavad siiski paremat saaki. Ent odraokkad on tavalisest pikemaks kasvanud, kolkad on muutunud valgeks ja lehed kollaseks. Keegi ei oska tapselt arvata, mis on selle pohjuseks, kuid see voib olla tingitud paksust "paikesesuitsust", mida on siinkandis kaks nadalat naha olnud. (20) Jarelikult kimbutas kuiv udu Louna-Rootsis juuni keskpaigast alates. Veelgi kurjakuulutavamad on juuli teise poole ajalehtede kirjeldused olukorrast Hallandi maakonnas. 16. juuli kaastoos on kirjutatud, et "paikesesuits" on siin juba nadalaid voimutsenud. Suits on tihe ja nii hommikul kui ka ohtul on paike sellest tulenevalt veripunane. Artiklis on arutletud, et juhul kui suits oleks parinenud maapinnast, siis oleks loogiline, et see oleks tuule voi vihmaga kadunud. Tegelikult oli olukord vastupidine: parast vihma oli suits veelgi paksem. Ilmselt oli suits taimedele kahjulik, sest okas-ja moned lehtpuud lasid okkad ning lehed maha. Vahe sellest: kesksuvel esines halla, mis kahjustas puulehti ja suvivilja, mistottu muutusid need kollaseks. (21) Vihma polnud suuremal osal maast tulnud lihavottest saadik. Rukist kahjustas vaike hall putukas, mistottu havis kolmandik viljast. (22) Ilmselt oli "paikesesuitsu" moju Rootsi eri osades erinev. Augustikuistes kirjades ajalehetoimetustele on juttu naiteks vaga viletsast saagist Hallandis, mida ei maleta ka koige vanemad inimesed. Sodermanlandis Stockholmi lahistel aga ennustati suurele kuivale vaatamata kaunikesti kena saaki. Lulea umbruses Pohja-Rootsis tootas viljasaak keskmine tulla. (23)

Uheks 1783. aasta suve erijooneks kogu Euroopas oli keskmisest tunduvalt korgem ohutemperatuur. Puhusid soojad lounatuuled, mida taheldati koikjal Laane-Euroopas. Toetudes mootmisandmetele oli naiteks Inglismaal 1783. aasta juuli keskmine temperatuur 2, 7 kraadi korgem kui kogu sajandi keskmine. Nahtuse tekkepohjus ei ole lopuni selge. Arvatakse, et see vois olla seotud Lakist valjapaiskunud sulfiidide sattumisega atmosfaari, mistottu tekkis kasvuhooneefekt. (24) Kuid valistada ei saa ka seda, et soojal suvel pole Laki purskega suuremat seost: sel aastal voisid kaua puhuda soojad lounatuuled. Pikemas perspektiivis oli Laki vulkaanipurske moju aga hoopis seesugune, et toimus luhiajaline kliima jahenemine. Jargneval paaril aastal oli suvine temperatuur madalam ja see mojus inimeste toimetulekule parssivalt. Meenutagem siinkohal Justinianuse katkuga seonduvat. Taimede vegetatsiooniperiood muutub luhemaks ja see annab ka toidulaual tunda. Taimekasvu hairumine aga avaldab otsest moju naiteks koduloomakasvatusele. Kindlasti oli Laki vulkaanipurske tulemuseks see, et 1783/1784. aasta talv oli pakaseline ja see oli taheldatav koikjal Euroopas.

Arenenud kiijakultuuriga Euroopas leidub sadu teateid ja tahelepanekuid selle kohta, kuidas kuiv udu mojutas nii elus-kui ka eluta loodust. Vorreldes seda infoga, mis on meil 1783. aasta kohta teada Eesti alalt, jaab ule ainult nukralt kukalt kratsida. (25) Regulaarselt ilmuvaid perioodilisi valjaandeid, mille lehekulgedelt otsida toimetaja voi kirjasaatjate tahelepanekuid erakorralistest ilmaoludest, samahasti kui pole. (26) Inglismaal aga oli perioodilisi valjaandeid ule kogu maa palju ja nende veergudelt saab mitmekulgse pildi kuiva udu saabumisest ning selle mojust inimesele ja elukeskkonnale, kuid samuti ka tollase inimese reaktsioonist harjumatule olukorrale. On analuusitud ka naiteks inglise ajakirjanduses kuiva udu kirjeldamiseks kasutatud omadussonu. Koige enam on kasutatud sona vagivaldne (violent), seejarel tohutu (tremendous), hirmus (dreadful), tahelepanuvaarne (remarkable), murettekitav (alarming), kohutav (awful), erakordne (extraordinary), jube, oudne (terrible) jne. (27) Perioodika vahendusel saab jalgida ka kuiva udu leviku dunaamikat.

Vaatamata sellele, et tolleaegseid paevakajalisi kajastusi kuiva udu kohta, erinevalt Laane-Euroopast, Eestis peaaegu pole, on lausa kullakaaluga 1791. aastal Konigsbergis ilmunud Jakob Benjamin Fischeri ulevaade Liivimaa loodusoludest. (28) Autor kirjeldab neljal lehekuljel (104-107) 1783. aasta kummalisi ilmaolusid, mis annab voimaluse korvutada neid olukirjeldustega mujalt Euroopast. Sealjuures on tahtis, et Fischeri ulestahendused on 18. sajandi teadusmehe omad, kes mitte ainult ei kirjeldanud, vaid puudis ka pohjendusi leida. Lisaks sellele oli tal info olukorra kohta Euroopas ja ta uritas paralleele tommata. Toome siinkohal ara Fischeri tahelepanekute kokkuvotte.

Et autor peab 1783. aasta ilmaolusid erakordseiks ja omaette kirjeldamist vaarivaiks, selles pole raamatu kompositsiooni silmas pidades pohjust kahelda. 1783. aastal kogetu paistab tema jaoks olevat lausa eraldi tahtis lugu:

   Hier scheint mir die Stelle zu seyn, da ich von dem Nebel rede, der
   sich im Sommer 1783 uber den grossten Theil von Europa
   ausbereitete, und auch unsere Atmosphare erfullete.


Jarelikult oli udu siinmail selgelt margatav nagu kogu Euroopas. Selle pohjuseks aga peab Fischer kevadel kaua pusinud kulma ilma. Uduvine, mis tavaliselt touseb maapinnalt ules, sellel aastal seda ei teinud, sest nappis paikesepaistet. Sellel kevadel ei puhunud ka tugevaid pohja-ja idatuuli, mis oleks pilvi hajutanud. Kulm oli tugevasti maapinda tunginud ja auramine oli nork, sest seda takistas paks lumekate. Seega oli udu kaua aega peidus, eriti aga suurtes rabades. Kui see akki vabanes, siis oli seda palju. Lisa andsid veel ka jarved ja Laanemeri. Udu oli pidevalt taheldatav mai lopust (!) kuni juuli keskpaigani ja see oli maapinna lahedal vaga tihe. Kohati oli udu nii paks, et linnu ja teisi kergesti nahtavaid maamarke polnud kaugelt margata. Nende olemasolu vois tuvastada alles lahedalt. Maa oli kuiv ja kaste asemel oli paks tolm. Ent ohk polnud sugugi talumatult lambe ja rohuv, mille ule kurdeti naiteks Saksamaal. Kuigi paikest polnud naha, oli moodukalt soe, kuid polnud seesugust kuiva kuumust, nagu seda on tavaliselt tunda louna-ja laanetuulte valitsemisel. Paaril ool langes maapinnale tugev kaste. Eriparaks oli see, et ajal, mil udu laotus ule maa, polnud sademeid. Esimesed suured sajud tulid 23. juuli oosel ja kestsid septembrini ning ilm muutus jahedamaks. Fischer puuab seletada udu paritolu ja vaidab, et see ei saa parineda Kalaabriast, mida kevadel raputas maavarin, sest siinne udu liikus pohjast lounasse. Ja udu taheldati siinmail kumme paeva varem kui Saksamaal. Autor on tuttav Mannheimis tegutsenud Societas Meteorologica Palatina 1783., 1784. ja 1785. aasta ilmavaatlusandmetega, mida koguti tapselt etteantud skeemi alusel ning vaatlejate kasutuses olid tolleaegsed tipptasemel instrumendid. Fischer utleb, et vaatlused sisaldavad palju teateid udu kohta, kuid vaatluspunktide andmed on erinevad. Fischeri arvates oli udu Liivimaale kasulik, sest see varjas paikese, ja kuna sademete puudumisel oli taimede kasv niigi pidurdunud, ei korvetanud paike niiskusjanus taimi. Viljasaak liivasematel poldudel oli sel aastal kehv, raskemate muldadega poldudel aga parem. Koogivili oli hasti kasvanud, aga naiteks Riia umbruses oli puuvili vilets. Vanade viljapuude lehed olid veidi narbunud ja tombusid krimpsu. Vaavlilohna oli ka siinmail tunda nagu mujal Euroopas ja samuti oli baromeetrinait korge.

1783. aasta ilmaoludest on oma Venemaa Laanemere provintside kirjelduses kirjutanud ka Karl Philipp Michael Snell, kuid tuge Fischeri tahelepanekutele kuiva udu kohta sealt siiski ei saa. Snell kirjutab liiga uldistavalt ja poorab suurt tahelepanu naiteks jaaminekute, mis toi endaga uleujutusi kaasa. Tahelepanekuid, mis toetaksid Fischeri analuusi udust, tema raamatust ei leia. (29)

Fischeri kirjeldus sisaldab seega palju sarnast sellega, millest kirjutati naiteks inglise ajakirjanduses. Kuid tema kirjelduse uldistusjoud kaotab osa oma vaartusest seetottu, et autori kogemus piirdub eelkoige Riia linna ja selle lahiumbrusega. Moju osas elusloodusele (puulehed on narbunud, taimede kasv on pidurdunud, puuviljasaak on vilets jne) kattub info pohjalike kirjeldustega nii Inglismaalt kui ka mujalt Laane-Euroopast. (30) Igatahes pidi tegemist olema ulatusliku saastumisega, mis vois ka inimese tervist mojutada.

Eelkirjeldatud vulkaanilist paritolu gaasid, mis sisaldusid kuivas udus, olid kahtlemata murgised. Murgiste uhendite moju soltub nende kontsentratsioonist ja on ka teada, milliseid murgistussumptomeid erinev kontsentratsioon inimesel esile kutsub. Kuna tolleaegseid kirjeldusi haigusnahtustest, mis kuiva udu saabumisega 1783. aastal avaldusid, on Laane-Euroopast palju teada, siis on voimalik neid ka analuusida. Enamasti osutavad need hingamisteede haiguste (bronhiit ja astma) suvenemisele. Samuti on palju kirjeldusi kurguhaigustest, peavalust, silmakipitusest ja soogiisu kadumisest. Paljuutlev kirjeldus parineb 24. juunist Madalamaadest, kus on oeldud, et vabas ohus viibinud inimesed tundsid ebameeldivat surutist ja peavalu ning neil oli hingamisraskusi. Oli tunne, nagu hingaksid nad polevat vaavlit. Eriti kannatasid astmahaiged. (31)

Uhe tervise riskifaktoriga tuleb 1783. aasta puhul vahemalt Laane-Euroopas veel arvestada, nimelt suure kuumusega. Nagu eespool margitud, oli Inglismaal selle aasta keskmine ohutemperatuur 2, 7 kraadi korgem kui 18. sajandi keskmine. Kuumus kujutas endast aga tervisele taiendavat riski. Harjumatu kuumus iseenesest tekitab inimeses fusioloogilise stressi. Moelgem nuud aga kombinatsioonile: murgine sissehingatav ohk ja pidev harjumatu kuumus. Lisaks sellele avaldas kuumus moju sanitaarsetele oludele. Siinjuures on eriti oluline vee saastumine ja toiduainete riknemine, mis soodustasid nakkushaiguste levikut. Et vesi oli saastunud, selle kohta on teateid Sotimaalt, kus 1783. aastal taheldati isegi kalade suremist. (32) Inglismaalt on massiliselt teateid selle kohta, et inimesed jaid palavikku ja levisid erinevad soolenakkused. Kirjutati ka sellest, et eelmisel paeval tapetud looma liha naitas jargmisel paeval juba selgeid roiskumismarke. Uheks palavikuliigiks oli Inglismaal black fever, mis levis saaskede vahendusel. Haigus tabas eriti valusalt maauhiskonna madalamaid kihte. Inglismaal kurdeti, et haigestumine palavikku vottis lausa epideemia ulatuse ja pohjustas samasugust suremust nagu katkki. (33)

Inglismaa rahvastikuajaloos on perioodi 1783. aasta juulist kuni 1784. aasta juunini hinnatud suure suremusega aastaks. Arvestuslikult oli suremus 16, 7% suurem kui poole sajandi keskmine. Tahelepanuvaarne on ka see, et suremus oli suvekuudel tavaliselt vaikseim, kuid 1783. aasta on selles osas suur erand. Kogu 18. sajandi jooksul oli Inglismaal vaid uks aasta, mil suvine suremus lahenes 1783. aasta naitajatele. See oli 1728. aastal, kui maad tabas rank tuufuse-ja rougelaine. Kui 1783. aasta juulikuised surmad Inglismaal ei anna veel kriisitunnuseid valja, siis augustis ja septembris oli kriis kaes. (34) 1783. aasta suure suvise suremuse pohjusi pole osatud Inglise varasemates rahvastikuajalugudes veenvalt seletada.

Sama suremusmuster kehtib ka Prantsusmaal. Arvepidamine sundide, surmade ja abiellumiste ule Prantsusmaal ei paku kaugeltki nii haid voimalusi, kui seda voimaldavad vastavad sailinud registrid Inglismaal. Kirikumeetrikate sustemaatiliseks labitootamiseks kasutati Prantsusmaal vabatahtlike (Universite du Temps Libre) abi. Labitootatu pohjal viitavad 1993. aastal avaldatud andmed samale suremustrendile, nagu see oli 1783/1784. aastal Inglismaal. Ka Prantsusmaal suurenes 1783. aasta augustis suremus maakogudustes jarsult ja kestis oktoobrini. Kui jalgida suremusdunaamikat 1782., 1783. ja 1784. aastal, mis on kokku pandud 53 koguduse andmete pohjal, siis jatkus see ka 1783. aasta novembrist kuni 1784. aasta maini ning pohjuseks olid tavalisest kulmemad talv ja kevad. 1784. aasta juunist aga langeb suremuskover jarsult. (15)

Joonise 1 pohjal voib teha jarelduse, et 1783/1784. aasta Laki vulkaanipurse tekitas ulatusliku keskkonnakriisi, mille uheks valjundiks nii Inglismaal kui ka Prantsusmaal oli plahvatuslikult suurenenud suremus 1783. aasta teisel poolel.

SUREMUS EESTIS

Nagu eelnevalt juba kirjutatud, puudub meil voimalus tuvastada Laki purske voimalikku moju Eesti alal ja me ei saa kasutada selleks tolleaegseid kirjeldusi ning tahelepanekuid ajakirjanduse veergudel, sest perioodilisi valjaandeid meil lihtsalt pole. Rahvastikuloolised uurimused aitavad meil kull koige uldisemalt avada 18. sajandi demograafilisi protsesse (37), kuid uksikute aastate sesoonse suremuse kohta pole uurimusi Eesti ala kohta tehtud.

Suremuse sesoonsus 18. sajandil tervikuna ei jata kahtlust, et ka Eestis--nagu ka Inglismaal ja Prantsusmaal suri aastail 1711-1800 inimesi koige vahem suvekuudel ning varasugisel. Lemming Rootsmae arvutuste alusel on koige vaiksema suremusprotsendiga aeg juunist oktoobrini. Novembris hakkab surmakover jalle ulespoole minema ja saavutab korgpunkti martsis-aprillis. (38) Surma soodustavateks teguriteks talvel ja kevadel on peetud kulma ning muutlikku ilma, mis soodustas kulmetushaiguste levikut, ja samuti kestvat viibimist kitsastes antisanitaarsetes tingimustes (tihe olmekontakt). Kevadel hakkas sageli kimbutama leivapuudus, mis toi kaasa alatoitluse ja fusioloogilise vastupanuvoime norgenemise. Koik need asjaolud kokku norgestasid organismi ja valmistasid teed ka nakkushaiguste laastavale toimele. (39) Peost suhu elamise tingimustes mojutasid suremust mitte ainult ilmastik ja kehvad sanitaarolud, vaid ka naiteks saagikus. Rootsmae on leidnud seose viljasaagikuse ja sundimuse ning suremuse suhte indeksi vahel. (40)

Surma pohjuste kohta Eestis 18. sajandil voib enamasti vaid oletusi teha. Rootsmae andmetel suureneb Eesti ala luteri usu koguduste meetrikaraamatute sissekannetes surma pohjuste aratoomine labi 18. sajandi. 1775. aastal tehti seda 12, 1781. aastal 20 ja 1798. aastal 28 koguduse kohta. Kuni 1834. aasta kirikuseaduseni polnud pastoritel kohustust markida surmameetrikas ara ka surma pohjus. (41) Arusaadavalt on pastorite markused surma pohjuste kohta enamasti oletuslikud (kui pole tegemist naiteks tapmise voi sunnitamisel suremisega) ja seda on ka Rootsmae poolt aastate loikes esitatud seisukohad erinevate nakkushaiguste kohast suremispohjuste seas. Kuna kaesoleva artikli huviorbiidis on 1783. aasta, siis selle kohta on Rootsmae vaitnud, et Eesti alal levisid laialt dusenteeria, tuufus ja moned teised nakkushaigused. Need jareldused voivad paika pidada, kuid nende uldistusjoud ei ole suur. Rootsmae andmetel, mis pohinevad sailinud meetrikaraamatute labitootamisel, uletas 1783. aasta suremus sundimuse peaaegu pooltes Eesti ala kogudustes. (42) Piirkondlikult oli loomulik iive negatiivne Tallinnas (0,76), Vorumaal (0,74), Jarvamaal (0,77), Viljandimaal (0,92) ja Tartumaal (0,93). Napilt positiivne oli iive Virumaal (1,02). Laane-Eestis oli olukord enam-vahem normaalne, st sundimus uletas suremuse. (43) Uksikute koguduste kohta ei esita Rootsmae eraldi andmeid.

Selleks et pilti natuke teravdada, vaatleme esmalt sundide ja surmade vahekorra indeksit 1783. aasta Eestimaa kubermangu maakogudustes nii, nagu seda on voimalik pastorite konsistooriumile saadetud aastaaruannete alusel arvutada ning mis on avaldatud Revalsche Wochentliche Nachrichtenis: Tallinna Toomkogudus 0,60; Juri 0,85; Harju-Jaani 1,42; Joelahtme 0,79; Kuusalu 1,24; Juuru 1,13; Kose 0,75; Keila 1,33; Rapla 1,83; Hageri 0,75; Nissi 1,17; Harju-Madise 1,70; Risti 1,65; Haljala 0,92; Rakvere 2,02; Kadrina 0,76; Vaike-Maarja 0,86; Simuna 0,68; Viru-Jaagupi 1,24; Viru-Nigula 0,99; Luganuse 1,18; Johvi 1,06; Vaivara 1,09; Turi 1,03; Paide 0,78; Anna 0,77; Peetri 1,08; Jarva-Jaani 0,76; Koeru 0,83; Jarva-Madise 0,66; Ambla 0,74; Kullamaa 1,39; Marjamaa 1,36; Vigala 2,25; Lihula 1,51; Kirbla 2,12; Mihkli 0,90; Karuse 1,81; Hanila-Varbla 1,20; Martna 1,36; Ridala 1,12; LaaneNigula 1,08; Haapsalu 0,96; Noarootsi 0,93; Vormsi 2,00; Kaina 1,27; Puhalepa 1,40; Reigi 1,22.

19 koguduses uletavad surmad sundimuse. Kui lisame siia eraldi andmed Tallinna all-linna kohta--Oleviste kogudus 0,97; Niguliste kogudus 0,83; Puhavaimu kiriku eesti kogudus 0,74; Rootsi-Mihkli kiriku rootsi kogudus 0,51--, touseb negatiivse iibega koguduste arv nelja vorra: kokku 23 kogudust.

Nagu naha, koigub sundide-surmade vahekorra indeks Eestimaa kubermangu kogudustes tugevalt. Leidub kogudusi, kus sunnid uletavad surmasid kaks korda (Rakvere, Vigala, Kirbla, Vormsi), kuid naiteks Tallinna RootsiMihkli koguduses on vastav indeks koguni 0,51, Tallinna Toomkoguduses 0,60, Jarva-Madisel 0,66, Simunas 0,68, Amblas ja Tallinna Puhavaimu kiriku eesti koguduses 0,74, Kosel ning Hageris 0,75, Kadrinas ja Jarva-Jaanis 0,76, Annas 0,77, Paides 0,78 ning Joelahtmel 0,79.

Eesti ala Liivimaa osas pole meil kasutada n-o kubermangusisest ametlikku statistikat, nagu seda kajastab Revalsche Wochentliche Nachrichten. Rigasche Zeitung, mis on oma ulesehituselt Tallinna nadalalehega sarnane, annab demograafilisi andmeid vaid Riia linna, mitte aga maakoguduste kohta. Rootsmae on oma uurimuses ara teinud tanuvaarse too, olles labi vaadanud koik aastate 1711-1850 sailinud meetrikaraamatud kogu Eesti alalt ja selle kaudu valja arvutanud sundide ning surmade suhte maakondade kaupa ka Liivimaa kubermangus. Nagu juba oeldud, pole ta uksikute kihelkondade andmeid oma uurimuses avaldanud. Koguduste tasandile minek eeldaks koikide koguduste meetrikaraamatute uuesti labivaatamist ka Liivimaa kubermangus. Toetudes Rootsmae koostatud statistikale on sundide ja surmade vahekord Liivimaa kubermangus maakondade kaupa 1783. aastal jargmine: Saaremaal 1,86, Parnumaal 1,28, Viljandimaal 0,92, Tartumaal 0,93 ning Vorumaal 0,73. Tervikuna on indeks Liivimaal 0,91 ja Eestimaa kubermangus 0,95. 1783. aastal oli Eestis iive niisiis tervikuna negatiivne. Piirkondlikud erinevused on kergesti hoomatavad.

Jargmine probleem, mis meid huvitab, on suremuse sesoonsus. Eelkoige on oluline muidugi see, kas andmed, mis viitavad inimkaotustele 1783. aasta suvel Prantsusmaal ja Inglismaal, lahevad kokku Eesti andmetaga. Kui markida negatiivse suremusega kogudused kaardile (jattes valja Tallinna kogudused), siis eristub Eestimaa kubermangus selgesti uksteisega kulgnevate kihelkondade grupp Jarva-, Viru-ja Harjumaal (joon 2).

Nende seast valiti valja seitse negatiivse iibega kogudust, mille surmameetrika voimaldab valja arvutada sesoonset suremust 1782., 1783. ja 1784. aastal. Nendeks kihelkondadeks on: Simuna, Jarva-Madise, Jarva-Jaani, Ambla, Vaike-Maaija, Kose ja Joelahtme.

Simuna kihelkond

Simuna kihelkonnas, kui arvutada Revalsche Wochentliche Nachrichtenis avaldatud statistika jargi, on 1783. aasta sundide ja surmade vahekord 0,68. Meetrika alusel ei ole siiski voimalik nii selget pilti saada. Meetrikas olevad sissekanded surmade kohta on eeldatavasti korrektsed 18. juunini. Seejarel naib pastoril jarg kaest ara minevat ja surmade registreerimisel on joud justkui raugenud. Juuni lopust septembrini on meetrikaraamatu sissekannetes lunk ja surmade registreerimine algab uuesti 15. oktoobril. Perioodi 18. juunist 15. oktoobrini on pastor meetrikas tahistanud kolme ristiga. (45) Kui palju surmasid on registreerimata, selle kohta on voimalik pisut selgust saada, kui meetrikas registreeritud surnud kokku lugeda (neid oli 180) ja lahutada see Revalsche Wochentliche Nachrichtenis avaldatud surnute uldarvust (naisi 178, mehi 156, kokku 334). Registreerimata on seega 154 surma, mis on 46% surmade uldarvust. Jarelikult on suremus Simuna koguduses perioodil 19. juunist kuni 14. oktoobrini vaga korge. Kahjuks ei ole meil voimalik korvutada 1782., 1783. ja 1784. aasta sesoonset suremust ning seda graafiliselt kujutada, sest meetrikaraamatu sissekanded on problemaatilised. 1782. aasta andmed onnestus kull osaliselt tuvastada, kuid vaid aasta viimase nelja kuu kohta. 1783. aasta Revalsche Wochentliche Nachrichteni andmetel oli 1782. aastal sundide ja surmade vahekord 1,15 (46) ning 1784. aastal koguni 2,11. (47)

Jarva-Madise kihelkond Juuni, juuli, augusti ja septembri suremus on 1783. aastal suur. (48) Kuid see on samasugune ka aprillis, mais, juunis, augustis ja septembris 1784 (joon 3).

Jarva-Jaani kihelkonna sesoonne suremus 1782., 1783. ja 1784. aastal naeb valja jargmine: 1783. aasta juuni, juuli ning augustikuised surmad eristuvad selgesti nii aastasiseselt kui ka vorrelduna nii eelnenud kui ka jargneva aastaga. Suur suremus algab juunis, suureneb juulis ja saavutab maksimumi augustis, vahenedes jarsult septembris (joon 4) (49)

Ambla kihelkond

Surmad Ambla kihelkonnas naitavad 1783. aastal Jarva-Jaaniga sama trendi: suremus on juunis, juulis ja augustis suur ning seejarel toimub surmakovera langemine (joon 5). (50)

Vaike-Maarja

Vaike-Maarja kihelkonnas on 1783. aasta juuni, juuli ja augusti suremustrend Jarva-Jaani ning Amblaga usna sarnane. Erijooneks on siiski see, et surmasid on palju juba ka mais (joon 6).

Kose kihelkond

Kose kihelkond eristub selle poolest, et 1783. aasta juuni, juuli ja augusti suremus langeb kull kokku idapoolsemate kihelkondade suremusega, ent jaanuaris ning detsembris uletavad surmad juuni, juuli ja augusti surmasid (joon 7). (51)

Joelahtme kihelkond

Joelahtme kihelkonnas on sundide ja surmade suhe 0,79, eristudes suure suvise suremusega kihelkondadest ning ka Kosest teistest valimisse voetud kogudustest. Juulis on suremus kull suur, ent juunis ja augustis on see siiski usna madal. 1783. aasta negatiivne iive saavutatakse detsembrikuise suure suremuse arvelt (joon 8). (52)

Karuse kihelkond

Vordluseks toome ara ka andmed Karuse kihelkonna kohta, kus sundide ja surmade suhe on 1783. aastal 1,81. Huvitaval kombel on surmakover korge hoopis 1784. aasta teisel poolel (joon 9). (53)

Otepaa kihelkond

Toome ara ka vordlusandmed monede Liivimaa kubermangu koguduste kohta, alustades Otepaa kihelkonna maakogudusest. Kuigi meetrika ei voimalda meil martsi, aprilli ja mai suremust eraldi tuvastada, on see number meile meetrikaraamatus summaarselt siiski antud: 39. Votame endale oiguse jagada nende kolme kuu surmad vordselt: 13 iga kuu kohta. Juuni, juuli ja augusti suremustrend on sama mis suure suremusega kogudustes Eestimaa kubermangus, kuid juunining juulikuised surmad on siiski rabavalt suured. Kui eeldada, et surnu muldasangitamist toimetab pastor, siis oleks kirikuopetaja pidanud juunis iga paev rohkem kui kolm matust labi viima (joon 10). (54)

Kambaja kihelkond

Otepaa naaberkihelkonna Kambja suvine suremustrend on 1783. aastal enamvahem sama mis Otepaal, st korge suremus juunis ja juulis. Augustis on siiski margata suremuse jarsku langust. Vahe on vaid selles, et Kambjas uletab juulikuine suremus juuni suremuse (joon 11). (55)

Kanepi kihelkond

Samas raagib Kanepi kihelkonna suremus meile veidi teist keelt. Suremus on 1783. aasta juulis suhteliselt suur, kuid juuni-ja augustikuised surmad jaavad aasta esimese nelja kuu suremusele alla. Kull on aga suurt suremust margata 1782. aastal (joon 12). (56)

KOKKUVOTTEKS

Eelnevast voib teha moningaid jareldusi. Kuigi, nagu juba todetud, tollaseid kirjeldusi kuivast udust ja sellega kaasnenud voimalikust keskkonnareostusest 1783. aastal on Eesti alalt kasinalt, piisab siiski Jakob Benjamin Fischeri tahelepanekutest, et todeda: Laki "gaasirunnakust" ei paasenud ka Laanemere idakallas. Ilmselt piisaks jahvoi ei-printsiibil otsustamiseks isegi sellest, kui toetuda Stockholmis ja Peterburis asunud ning Eesti ja Lati alale koige lahemate kliimavaatlusjaamade ulestahendustele. Laanest saabuv gaasipilv ei saanud toenaoliselt liikuda Rootsist Venemaale ja sealt edasi naiteks Altaisse, ilma et see poleks siinseid alasid puudutanud. Kindlasti on oige Fischeri vaide, et udu liikus pohjast lounasse, mitte vastupidi. Seda toetavad ka Laki vulkaanipurskest tingitud kuiva udu liikumise modelleeringud. Fischeri ulestahenduste kaudu saame tuge ka oletustele, et 1783. aasta suvel ja sugisel oli floora kahjustusi margata nii, nagu sellest on kirjutatud Inglise, Madalmaade ning Rootsi ajakirjanduses. Kui ulatuslikud need Eesti alal olid, selle kohta ei ole voimalik midagi tapsemat oelda.

Omaette probleemiks on sulfiidide ja teiste murgiste uhendite moju inimese tervisele. Fischer ei raagi sellest oma kirjelduses. Ainukeseks voimaluseks, et saada selgust murgiste gaaside oletatavast mojust, on jalgida sesoonset suremust ja korvutada trende teiste maade andmetega. Valimis esitati uheteistkumne koguduse suremuskoverad igakuiselt kolme aasta valtel. Kui otsida voimalikku seost Laki vulkaanipurskest tingitud keskkonnasaastatuse ja sellega vallandunud suremuslaine vahel nii, nagu see kajastub 1783. aastal Inglismaal ning Prantsusmaal, siis voib toesti vaita, et sarnasus on olemas. See valjendub ka osas Eesti maakihelkondades plahvatuslikult suurenenud suremuses suvekuudel, mil tavaliselt on surmi sesoonselt koige vahem. Kuid indu teha jareldusi Laki purske uleuldise moju kohta Eestis kahandab siiski asjaolu, et vahemalt Eestimaa kubermangus leidub piisavalt kogudusi, kus sundide ja surmade suhe on 1783. aastal positiivne ning pole marki suvisest suurest suremuslainest. Samas on Liivimaa kubermangus suvine suremus kohati vagagi suur (Otepaa ja Kambja kogudus). Kui me aga analuusime Eesti ala andmestikku kuude kaupa tapsemalt, siis ilmneb tosiasi, et suvekuude kohta ebatavaline surmalaine hakkab osas Eesti kihelkondades ilmnema juba juunis, Prantsusmaal ja Inglismaal aga selgemalt alles augustis. Kui tegemist oli Laki purske mojuga, siis oli selle efekt siinmail erakordselt kiire. Isegi siis, kui me arvestame sellega, et Eestis rakendus Gregoriuse kalender alles 20. sajandi algul, on umbes kumnepaevane nihe liiga vaike, et pohjendada suremuskovera nii suurt ajalist erinevust Inglismaa ja Prantsusmaaga. Puudub tapsem ettekujutus, millise saatuslikult loppenud terviserikke voi -riketega oli tegemist. Meil pole voimalik vaita ka seda, et naiteks murgistele gaasidele oleks sekundeerinud tavalisest tunduvalt korgem ohutemperatuur, nagu see oli Inglismaal, Prantsusmaal ja mujalgi Euroopas, mis kindlasti soodustas suremust. Fischeri kirjeldus raagib kull soojast ilmast, ent mitte hingematvast kuumusest. Kuid tavalisest korgem temperatuur aitas teadaolevalt kaasa vahemalt uhe haiguse vallandumisele, nimelt halltovele. Kahjuks ei ole hetke uurimisseisu arvestades voimalik oelda, millise vastukaja pohjustas uhiskonnas paiguti lausa katastroofimootmetes suremus voi millised olid selle tagajarjed uhiskondlikele suhetele. Moistus torgub aga uskumast, et seesugune suur suremus, nagu 1783. aastal Otepaal, mil juunis registreeriti 102, juulis 76 ja augustis 37 surma, kokku 215 suhteliselt luhikese aja jooksul, oleks moodunud uhiskondliku tahelepanuta voi uhiskondlike suhete toimimisele moju avaldamata. Ainuuksi suur tookate kaotus pidi mojutama naiteks moisniku ja talupoja suhteid. Juhul kui tulevikus onnestub veidikenegi selgitada uhiskondlikku vastukaja ootamatule 1783. aasta suremislainele, avaneks mitu taiendavat uurimisperspektiivi.

TANUAVALDUS

Uurimus on valminud projekti SF0130038s09 "Kohanemine modernsusega: Eesti uhiskonna vastus poliitilistele, sotsiaalsetele, majanduslikele ja kultuurilistele valjakutsetele transformatsiooni aegadel (16.-20. sajand)" raames.

doi: 10.3176/hist.2014.1.02

Priit RAUDKIVI

Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti; raudkivi@tlu.ee

(1) Steinporsson, S. Annus mirabilis. 1783 i erlendum heimildum.--Skirnir, 1993, 133-155; onnelikuks kokkusattumuseks tuleb pidada asjaolu, et 2014. aasta suvel ilmus "Imelise teaduse" sarjas AS Aripaeva valjaandena tolkeraamat, kus on 1783. aasta Laki vulkaanipurske ule arutletud laiemas keskkonnaajaloolises kontekstis: Witze, A., Kanipe, J. Loomav saar. Harukordne lugu Lakist, unustatud vulkaanist, mis pimendas 18. sajandi Euroopa. AS Aripaev, Tallinn, 2014.

(2) Vaga huvitava ja pohjaliku pealtnagija kirjelduse Kalaabriat tabanud maavarinast ning sellega kaasnenud hadadest on andnud krahv Francesco Ippolito oma kirjas William Hamiltonile: Ippolito, F., Hamilton, W. Account of the earthquake which happened in Calabria, March 28, 1783. In a letter from Count Francesco Ippolito to Sir William Hamilton, Knight of the Bath, F. R. S. Presented by Sir William Hamilton.--Philosophical Transactions of the Royal Society of London, 1783, 73, 209-VII.

(3) Vt nt Jannetta, A. B. Famine mortality in ninteenth-century Japan: the evidence from a temple death register.--Population Studies, 1992, 46, 427-443. Jaapanis voimendas Asama purskega mahasadanud vulkaaniline tuhk naljahada, mis oli maad tabanud juba aasta varem. Nn Tenmei naljahada kestis 1786. aastani ja toi endaga kaasa tosise demograafilise tagasiloogi.

(4) Vahel voib inimestele ja loomadele elukohtlikuks saada ka naiteks tavaline susinikdioksiid ehk C[O.sub.2] , kui selle kontsentratsioon sissehingatavas ohus kasvab huppeliselt. Nii juhtus see naiteks Kamerunis Nyose jarve umbruses 21. augustil 1986, mil jarvepohjast tousis pinnale suur kogus vulkaanilist paritolu susinikdioksiidi. Uhe ooga tappis gaasirunnak 1746 inimest, 3000 veist ja loendamatul hulgal lambaid, linde ning muud faunat. Floorale ei avaldanud susinikdioksiid aga mingit moju. Vt Shanklin, E. Beautiful deadly Lake Nyos: the explosion and its aftermath.--Anthropology Today, 1988, 4, 1, 12-14.

(5) Vt tapsemalt eri autorite artikleid kogumikus: Plague and the End of Antiquity: The Pandemic of 541-750. Toim L. K. Little. Cambridge University Press, Cambridge, 2007; vaimukas arutluskaik on valja pakutud: Arjava, A. The mystery cloud of 536 CE in the Mediterranean sources.--Dumbarton Oaks Papers, 2005, 59, 73-94; katku mojust varasele islamiuhiskonnale vt Dols, M. V. Plague in early Islamic history.--Journal of the American Oriental Society, 1994, 94, 3, 371383; 6. sajandi looduskatastroofi voimalikust mojust Eestis ja naaberaladel on arutletud artiklis: Tvauri, A. The impact of the climate catastrophe of 536-537 AD in Estonia and neighbouring areas.--Estonian Journal of Archaeology, 2014, 18, 1, 30-56.

(6) Silva, S. L. de, Zelinski, G. A. Global influence of the AD 1600 eruption of Huaynaputina, Peru.--Nature, 1998, 393,4, 455-458.

(7) Atwell, W. S. Volcanism and short-term climate changes in East Asian and world history, c. 1200-1699.--Journal of World History, 2001, 12, 1, 58.

(8) Liiv, O. Suur naljaaeg Eestis 1695-1697. (Akadeemilise Ajaloo-Seltsi toimetised, IX, Ajalooline arhiiv, III.) Tartu, 1938, 26; kaesoleva artikli valmimise jarel avaldas Marten Seppel ajakirjas Tuna kasitluse 1601.-1603. aasta naljahadast Eestis: Seppel, M. 1601.-1603. aasta naljahada Eestimaal, I. Kronoloogia, ikalduse ulatus ja sissetulekute langus.--Tuna, 2014, 3, 33-49; Seppel, M. 1601.-1603. aasta naljahada Eestimaal, II. Asustuse vahenemine, naljaabi ja kannibalism.--Tuna, 2014, 4, 25-43.

(9) Haavatavuse diskursuse olemust avavat kirjandust on palju. Huvi korral soovitan Greg Bankoffi ja Anthony Oliver- Smithi loomingut.

(10) Erialases kirjanduses voib ohkupaisatud gaaside koguse kohta kohata erinevaid arvamusi. Siinkirjutaja toetub jargmisele uurimusele: Thordarson, T., Self, S. Atmospheric and environmental effects of the 1783-1784 Laki eruption: a review and reassessment.--Journal of Geophysical Research, 2003, 108, 7-29; doi: 10.1029/2001JD002042.

(11) Stothers, R. B. The Great Dry Fog of 1783.--Climatic Change, 1996, 32, 79-89; doi: 10.1007/BF00141279.

(12) Bradley, R. S. Records of explosive volcanic eruptions over the last 500 years.--Rmt: Climate Since A.D. 1500. Toim R. S. Bradley, P. D. Jones. Routledge, London, 1992, 613-614.

(13) Vt nt Chenet, S. L., Fluteau, F., Courtillot, V. Modelling massive sulphate aerosol pollution, following the large 1783 Laki basaltic eruption.--Earth and Planetary Science Letters, 2005, 236, 3/4, 721-731; Oman, L. jt. Modeling the distribution of the volcanic aerosol cloud from the 1783-1784 Laki eruption.--Journal of Geophysical Research, 2006, 111, D12, 1-15; doi: 10.1029/2005JD006899.

(14) Vt Stothers, R. B. The Great Dry Fog of 1783, 32, 79-89; Demaree, G. R., Ogilvie, A. E., Cahang, D. E. Further documentary evidence of northern hemisphere coverage of the Great Dry Fog of 1783. Comment on Stothers, R. B., 'The Great Dry Fog of 1783' (Climatic Change, 1996, 32).--Climatic Change, 1998, 39, 727-730.

(15) Trigo, R. M. Witnessing the impact of the 1783-1784 Laki eruption in the Southern Hemisphere.--Climatic Change, 2010, 99, 535546.

(16) Thordarson, T., Self, S. Atmospheric and environmental effects of the 1783-1784 Laki eruption, 11, joon 6.

(17) Tegemist oli aastail 1780-1795 tegutsenud meteoroloogiakeskusega, millel oli koige tegusamatel aastatel 31, kuid kokku 37 ilmavaatluspunkti Uuralist Pohja-Ameerikani. Eestile koige lahemad vaatluspunktid asusid Stockholmis (vt astronoom Henrik Nicanderi teated kuiva udu saabumise kohta Stockholmi umbrusse) ja Peterburis. Vt Cassidy, D. Meteorology in Mannheim: the Palatine Meteorological Society, 1780-1795.--Sudhoffs Archive, 1985, 69, 1, 8-25.

(18) Tsiteeritud artiklist: Thorarinsson, S. Greetings from Iceland. Ash-fall and volcanic aerosols in Scandinavia.-- Geografiska Annaler. Series A. Physical Geography, 1981, 63, 114.

(19) Thordarson, T., Self, S. Atmospheric and environmental effects of the 1783-1784 Laki eruption, 21.

(20) Thorarinsson, Greetings from Iceland, 114.

(21) Toenaoliselt oli tegemist pigem happekahjustuse kui hallaga.

(22) Thorarinsson, S. Geetings from Iceland, 114; tegemist vois olla rukkiussiga.

(23) Thorarinsson, S. Geetings from Iceland, 114-115.

(24) Grattan, J. Pollution and paradigms: lessons from Icelandic volcanism for continental flood basalt studies.-- Lithos, 2005, 79, 346.

(25) Suure toenaosusega annaks lisa arhiiviainese sustemaatiline labitootamine, kuid see oleks omaette mahukas ettevotmine.

(26) Arvesse tulevad vaid kaks valjaannet: Rigasche Zeitung ja Revalsche Wochentliche Nachrichten. Nende lehekulgedel kohtab enamasti vaid ametlikke teadaandeid, hinnavordlusi, teateid leitud voi kadunud asjadest ja kadunud inimestest.

(27) Grattan, J., Brayshay, M. An amazing and portentous summer: environmental and social responses in Britain to the 1783 eruption of an Iceland volcano.--The Geographical Journal, 1995, 161, 2, 121.

(28) Fischer, J. B. Versuch einer Naturgeschichte von Livland. Zweite vermehrte und verbesserte Auflage. Mit Kupfern, Konigsberg, 1791, 104-107.

(29) Snell, K. P. M. Beschreibung der russischen Provinzen an der Ostsee. Jena, 1794, 104 jj.

(30) Eelpool on viidatud Nicanderi vaatlusandmetele kuiva udu saabumisest Stockholmi umbrusse ja refereeritud ka ajakirjanduses ilmunud tahelepanekuid selle mojust Rootsi loodusele. Toome siinkohal kokkuvottena ara veel moned refereeringud tolleaegsetest tahelepanekutest erinevates Euroopa maades, et saada kinnitust kuiva udu tekitatud kahjudest. Norra: narbunud taimestik, puude lehed olid "osaliselt polenud", rohi oli mustaks varvunud. Madalmaad: oa-ja pirnilehtedega oli midagi korrast ara, lehed olid pleekunud ning kukkusid taime kuljest ara, samuti viljad. Itaalia: nisu oli kahjustatud, viljapead olid tuhjad voi kuivanud. Prantsusmaa: viinamarjaoied ja oliivid olid "polenud" ning kukkusid maha, herned, suvikorvitsad ja melonid ning puulehed olid tugevasti kahjustunud. Teraviljasaak oli peaaegu olematu. Inglismaa: teraviljakorred olid kolletunud, oad olid muutunud valgeks ja taimed olid ise nartsinud. Rohi karjamaadel oli kuivanud, puud langetasid lehti ja neid oli justkui tulega korvetatud. Vt Grattain, J., Durant, M., Taylor, S. Illness and Elevated Human Mortality in Europe Coincident with the Laki Fissure Eruption. Volcanic Degassing. Geological Society, Special Publications, London, 2003, 213, 403.

(31) Grattain, J., Durant, M., Taylor, S. Illness and Elevated Human Mortality, 404.

(32) Vt selle kohta Grattan, J. P., Pyatt, F. B. Acid damage to vegetation following the Laki fissure eruption in 1783- -an historical review.--The Science of the Total Environment, 1994, 151, 241-248.

(33) Samas; malaaria pole olnud eksootiliseks haiguseks ka Eestis. Rahvakeeli kutsuti seda halltoveks ja seda peeti varasematel sajanditel arvestatavaks surma pohjuseks. Sealjuures tuleb meeles pidada, et halltobi levib hallsaase vahendusel ja viimase paljunemiseks on vaja umbes kahe nadala valtel vahemalt 16-kraadist soojust. Eestist on teada, et lausa epideemia ulatuse saavutas halltobi 1827.1829. aastal. Nende aastate kohta on teada, et suvised keskmised temperatuurid olid korged, st soodustasid saaskede paljunemist. Neil aastail moodustas suremus halltoppe koguni 5% surma pohjustest. Suremus malaariasse oli eriti rank Louna-Eestis. Vt Paal, P. Moni sona kodumaisest malaariast.--Horisont, 2011, 4, 42-46.

(34) Vt Witham, C. S., Oppenheimer, C. Mortality in England during the 1783-1784 Laki Craters eruption.--Bulletin of Volcanology, 2005, 67, 15-26.

(35) Grattan, J. jt. Volcanic air pollution and mortality in France 1783-1784.--Comptes Rendus. Geoscience, 2005, 337, 647 jj.

(36) Samas, 648.

(37) Palli, H. Eesti rahvastiku ajalugu 1712-1799. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn, 1997.

(38) Rootsmae, L. Nakkushaigused surma pohjustena Eestis 1711-1850. Tallinn, 1987, 25.

(39) Samas, 26.

(40) Samas, 26.

(41) Samas, 29.

(42) Samas, 36. Rootsmae on ara toonud Eesti ala koguduste arvu, kus suremus uletas sundimuse protsentides: 46%.

(43) Rootsmae, L. Nakkushaigused surma pohjustena Eestis 1711-1850, 36.

(44) Revalsche Wochentliche Nachrichten. 1784. 4 Stuck. Montag den 22 Januar.

(45) Sunni-, abielu-, surmameetrika ja andmed koguduse tegevuse kohta 1712-1785. EAA (Eesti Ajaloo arhiiv), 1229.2.1, 140-145.

(46) Revalsche Wochentliche Nachrichten 1785. 4 Stuck. Montag 22 Januar.

(47) Revalsche Wochentliche Nachrichten 1785. 4 Stuck. Montag 22 Januar.

(48) Sunni-, abielu-, surmameetrika ja andmed koguduse tegevuse kohta 1740-1829. EAA, 1234.2.3, 211-217p.

(49) Sunni-, abielu-, surmameetrika ja andmed koguduse tegevuse kohta 1734-1796. EAA, 1233.2.2, 837-848.

(50) Meetrikaraamat ja andmed koguduse tegevuse kohta 1776-1795. EAA, 1248.1.11, 256p-269p.

(51) Sunni-, abielu-ja surmameetrika ja andmed leeriskaijate kohta 1779-1802. EAA, 1215.2.8, 474-493.

(52) Sunni-, abielu-, surmameetrika ja andmed koguduse tegevuse kohta 1781-1822. EAA, 1212.2.3, 141-144.

(53) Sunni-, abielu-, surmameetrika ja andmed leeriskaijate ja koguduse tegevuse kohta 1782-1814. EAA, 1241.2.4, 172p- 177p.

(54) Sunni-, abielu-, surmameetrika ja muud andmed koguduse tegevuse kohta 1764-1793. EAA, 1260.2.2, 316-325.

(55) Sunni-, abielu-, surmameetrika ja andmed koguduse tegevuse kohta 1760-1789. EAA, 1255.2.2, 436-446.

(56) Kirikuraamat (sundinute, abiellunute, amulaualkaijate, surnute nimekirjad jt andmed kiriku tegevuse kohta) 1781- 1804. EAA, 1267.1.42, 348-363.
COPYRIGHT 2014 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2014 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Raudkivi, Priit
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Date:Jan 1, 2014
Words:7797
Previous Article:On the medieval furnishings and the circle of donors of st olaf's church/Oleviste kiriku keskaegsest sisustusest ja annetajate ringist.
Next Article:From visions to a factor in the field of educational policy: the educational aims and social organization of the estonians until the first world...
Topics:

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2021 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters