Printer Friendly

The memories of Siberian Estonians about their return to the homeland and adaptation: personal and community experience/Siberi eestlaste malestused emamaale naasmisest ja siin kohanemisest: isiklik ning kogukonna kogemus.

EELLUGU

Artikkel pohineb Siberi eesti kulades sundinud-kasvanud ja emamaale tagasipoordunud eestlaste kulaelu ning elulooga seotud malestustel. Jutustajate voi kirjalike malestuste talletajate esivanemad olid 19. sajandi viimasel kumnendil voi 20. sajandi algul Siberisse valja rannanud voi sattunud sinna veelgi varem muul moel, naiteks sojapogeniku, sundasuniku voi valjasaadetuna. Et Siberis sundinud eestlased olid oma esivanemate kaudu Eestiga tihedalt seotud, on oigustatud nende kohta moiste tagasipoordunu kasutamine.

Malestusi kogusin pisitasa ajavahemikul 2003-2009. Minu vestluskaaslased ja malestuste talletajad (umbes 80 inimest, kelle sunniaasta jai ajavahemikku 1917-1958) olid Siberi kulakogukondadest emamaale naasnud Eesti Vabariigi annekteerimise jarel ajavahemikul 1944-1976 ning oskasid koik eesti keelt vahemalt suhtlustasandil. Nende hulgas oli lapsena koos vanematega Eestisse tulnuid, paremate too- ja eluvoimaluste otsingul taiskasvanuid ning monevorra ka elatanud inimesi.

Moned vestlused toimusid kula- voi piirkondlikel kokkutulekutel vm avalikes kohtades (naiteks kohvikus) ja jaid seetottu pogusaiks. Inimestega nende kodudes juttu ajades oli Eestisse naasmise ja siin kohanemisega seonduv osa pikemast teemaintervjuust, mis keskendus esivanemate valjarandamise/-saatmisega seonduvale, Siberi elu argipaevale enne ning parast kollektiviseerimist, poordelistele ajaloosundmustele, emamaale naasmisele ja siin kohanemisele. (1)

Minu sugavam huvi Siberi eestlaste vastu sai alguse ligi 20 aastat tagasi, kui 1991. aastal esmakordselt Siberi eesti kuladest folklooriainest kogusin. Malestuste talletamise ajaks olin tootanud paljudes Siberi eesti kogukondades, esimesed Siberi eestlaste Eesti-kontaktid saingi just Siberi sugulaste kaudu. Edasi toimis lumepalliefekt: juhatati aina uusi ja uusi inimesi. Siberis sundinud eestlastega kohtusin Eestis ka nende piirkondlikel kokkutulekutel ja Ida-eestlaste Seltsi uritustel. (2)

IMMIGRATSIOON EESTISSE JA SIBERIST EMAMAALE NAASNUD

Randevooge endises NSVL-is on rahvastiku-uurijad jaganud kolmeks peamiseks tuubiks: otseselt suunatud, kaudselt suunatud ja organiseerimata ranne. Vabatahtlik ranne on osaliselt seotud suunatud randega, naiteks jargnetakse abikaasale voi vanematele. (3)

Siberi eestlaste migratsioonilaine vallandasid eesti laskurkorpuse ridades voidelnud mehed. (4) Uldjoontes on eestlaste tagasipoordumine vorreldav Eestisse suundunud immigratsiooni tinglike randeetappidega.

I. Alates 1945. aastast kuni 1960. aastate keskpaigani. Sisseranne oli koige intensiivsem kohe Teise maailmasoja jarel. Suunamise pohjused olid neil aastail sageli poliitilised ja ideoloogilised.

II. 1960. aastate keskpaigast kuni 1970. aastate lopuni. Maa industrialiseerimise tulemusena suurenes noudlus lisatoojou jarele. Sageli oli tegemist ettevotete initsiatiiviga, st kaudselt juhitud randega.

III. 1970. aastate lopust kuni 1980. aastate lopuni. Peamiseks oli isiklike pohjustega seotud ranne.

IV. Alates 1980. aastate lopust vahenes sisseranne Eesti iseseisvumise tottu. (5)

PERELOOD, JUTUSTAMINE JA AEG

Siberist Eestimaale joudnud eestlased, nagu Venemaal sundinud eestlased uldse, kohanud Eestis erineva kultuuritausta, tavade-kommete, aga ka eelarvamuste tottu torjuvat suhtumist, puudsid Eestimaale elama asununa varjata aastakumnete valtel uldsuse eest oma paritolu. Nemadki arvasid, et parem on kaotada omapara voimalikult kiiresti. (6) Vaikimise taga voib naha ka poliitilisi pohjusi ja repressioonide hirmu, nagu on taheldanud ingerisoomlaste lugude uurijad. (7) Parast Teist maailmasoda ei toetanud miski ka valistest teguritest suguvosaajalooga tegelemist--see valdkond jai pere raames ja pere jaoks jutustamiseks. (8) Aili Aarelaid-Tart toob esile ajakategooria kultuurimuutuste moistmisel, todedes, et pole olemas uht ja ainuvaldavat ajavoolu, kultuurimalu vahendusel toimib minevikukogemuse ulekandmine olevikule. Suurte poliitiliste poorete tulemusena muudetakse riiklikul tasemel minevikusundmuste aktsentueeritust, reglementeeritakse unustamisele maaratu. (9) Eesti Vabariigi taastamine ja tsensuuri lodvenemine Venemaal olid elu- ning parimuslugude esilekerkimise eelduseks. Ene Koresaar on osutanud malestuste ja elulugude avalikule rollile Eesti taasiseseisvumise perioodil. (10) Eluloo- ja malestuste-raamatute massilist avaldamist voib seostada ka Ida-Euroopas viimastel aastakumnetel lahvatanud nn "biograafilise buumiga". (11)

21. sajandi esimene kumnend oli Siberi eestlaste lugude kogumiseks igati sobiv: leidub piisavalt inimesi, kes voivad olnust jutustada; avalikkuse huvi Siberi eestlaste vastu on kasvanud; varem tabuks peetud teemasid kasitletakse jarjest julgemini.

Ometi leidus ka Siberis sundinud eestlaste hulgas neid, kes omaaegsete solvumiste, negatiivsete malestuste vms tottu ei soostunud pohimotteliselt Eestimaa eestlastele oma elust raakima. Kuigi ideoloogilised tagasirandajad moodustasid koigist Noukogude Liidust saabunutest vaikese vahemuse, tekitasid nad Eestis mitmeks kumnendiks idadiasporaast negatiivse mulje. (12) Rahvajuttudes valjenduv rassiliste, usuliste ja poliitiliste vastuolude pinnal arenenud uskumuste ning eelarvamuste traditsioon voib pusida sajandeid ja mojutada kogukondadevahelisi suhteid. (13) Ka naiteks Rootsi eestlaste seas leidus neid, kes keeldusid igasugusest suhtlemisest Eestimaa eestlastega. (14)

Vestluskaaslased olid minu Siberi eestlaste kohta materjalide kogumisest ja nende uurimisest teadlikud ning soosisid minu ettevotmist igati, mone inimesega vestlesin korduvalt. Puudsin vestluse kaiku kusimusi esitades juhtida, kuid samas lasin inimestel raakida neile olulisest. Kohtumised olid eelnevalt kokku lepitud, pohiosa jutuajamistest toimus minu vestluskaaslaste kodudes, toeks perefotod, alal hoitud dokumendid, monikord ka vanad esemed. Kuna kogemused ja lood on uhel ajal nii individuaalsed kui sotsiaalsed (15), vahendati lugudes omaenda kogemuse korval suuresti ka oma pere ning kogukonna kogemust.

Loomulikult erinevad kirjapandud lood spontaanses jutustamisohkkonnas salvestatust. Elulookirjutajatel on voimalik oma lugu enam labi moelda ja viimistleda. Jutustatud lugu esitatakse situatiivselt ja tsukliliselt, sageli isiklike kogemusjuttudena, (16) ning neid kohandatakse vastavalt kuulajaskonnale.

Tagasirandelugusid saame vaadelda osakesena eestlaste migratsiooniloost. Kuigi antud kasitluses pole tegemist riikidevahelise randega, oli Teise maailmasoja jargsel perioodil Siberi kuladest Eestisse tulla usna keeruline: alates 1932. aastast oli kolhoosnikele liikumine sisuliselt voimatuks tehtud. (17) Kohapealsed ametnikud puudsid kulast lahkumist koigi vahenditega takistada.

Rande uurimisel kasutavad rahvastikuteadlased ankeetkusitluste, arhiivide andmete, randeteooriate jms abi. (18) Migratsioonijutud pole alati faktitapsed, kuid ka arhiivimaterjale ei saa me pimesi usaldada ja neidki saab mitmeti tolgendada. Parimuslik ajalugu voimaldab analuusida tegeliku elu sundmustel pohinevaid jutustusi, samas kasutatakse rahvatraditsiooni jutustamistehnikat. Ei piirduta vaid sundmuste esitamisega: lugu saab tervikuks ajapikku ja teistelt kuuldu kaudu, olles avatud ka edaspidistele muutustele. Juttude suurim vaartus on edastatud emotsioonides ja hinnangutes. Selle korval, mis juhtus, saame ka teada, kuidas jutustaja toimunut moistab ja interpreteerib.

Randenarratiivides saab nn tuuplugusid eristada:

1) jutud valjarande/tagasirande pohjustest ja teekonnast;

2) kohanemislood, kus raagitakse tekkinud kultuurilistest ja keelelistest arusaamatustest;

3) adapteerumis- ehk edulood.

Kusitletud Siberi eestlaste hulgas oli ka Vene tsaari poolt Siberisse saadetute jarglasi, kelle jutud esivanematest ei saagi valjarannanute omadega uhtida. (19) Eestisse naasmise lugusid pole aga pohjust liigitada selle pohjal, kas ollakse valjasaadetute voi valjarannanute jarglane: mitme polvkonna valtel elati Siberis uhesugustes oludes, ka samades kulades. Kull aga erinevad Eestisse suunatute-varvatute ja omal algatusel tulijate lood.

EESTISSE JOUDNUTE LOOD JA KONEKAD VAIKIMISED

Jutustaja voi malestuste kirjapanija valib, mida ta soovib avalikustada. Otseselt Noukogude voimuorganite kaudu Eestisse toole suunatud eelistavad tanapaevalgi sellest vaikida voi pareerivad kusimust "Kuidas te Eestisse tulite?" napisonaliselt, et tuli kasku taita. On usna ootusparane, et seda seika oma eluloost ei taheta meenutada, liiatigi parast Eesti Vabariigi taastamist. Seevastu need, kel onnestus varbamisest korvale hoida, kajastavad juhtunut meelsasti.
   Uhel paeval kutsuti mind vaeosa staapi ja teatati, et vastavalt NSV
   Liidu kaitseministri kaskkirjale kuulun demobiliseerimisele.
   Uhtlasi teatati veel, et Noukogude Eesti vajab praegu hadasti
   rahvamajanduse taastamiseks kaadrit. Tehti ettepanek jaada Eestisse
   ja kvalifitseeruda uuele erialale. Kuna ma olevat lahingutes
   karastunud mees, valdan vabalt eesti ja vene keelt, ka haridus on
   sobilik, siis esialgu suunatakse mind toole Noukogude Eesti
   Riiklikku Julgeolekusse tolgina. /.../ Nahtavasti mu ulemused ei
   teadnud, et olen nn "rahvavaenlase" poeg, et peale isa on NKVD
   represseerinud ja havitanud pool minu suguvosa. /.../ Ma ei voinud
   minna mortsukate ja petiste teenistusse ja ruvetada armsate
   inimeste helget malestust. Utlesin neile, et eelistan siiski soita
   tagasi Siberisse oma kodukulla ja tootada oma erialal. Ulemustele
   minu otsus ei meeldinud, keelitati ja meelitati lubades
   perspektiivikat tood ja tousu karjaariredelil. Jain oma otsusele
   kindlaks (Eesti Rahvaluule Arhiivi kasikirjade kogu (ERA, KK) 319,
   67 < Otepaa < Novosibirski obl, Estono-Semenovka k < mees, snd
   1921).


Keerulisest olukorrast puhta nahaga valjatulemine on kahtlemata edulugu. On usna ootusparane, et inimesed jutustavad meelsamini oma onnestumistest.

Monikord saame parteikaadri suunamisel tegelikult Eestisse joudnutest teada varvatute sugulastelt voi tuttavatelt, kes uhtlasi puuavad omasid oigustada voi toimunule hinnangut anda:

Mees oli tal parteilane, see maarati toole: algul Rannu kooli direktoriks, siis Meeri kooli, parast saadeti Elva ja niiviisi kogu aeg, tal ei olnud endal tarvis otsustadagi. Ta oli lopetanud ainult Mariinski pedutsilitse (20), too oli tehnikum, keskharidusega ta oli. Ja temale nuud maarati lastekodu direktori koht. Miks ta pidi noustuma? Mu vennale ka pakuti kuhugi juhataja kohta, kuigi ta ei olnudki parteilane, ainult Venemaa eestlane. Tal oli neli klassi haridust ja ta utles, et taevake, mis juhataja ma olen! Toesti, topiti kohe inimestele neid korgeid kohti, mitte et nad ise sinna truginud oleks, aga kohe pakuti: mine Eestisse ja kui kohale tuled, juba siin otsustatakse. Vend tootas eluaeg autojuhina, see amet talle meeldis. Aga kes olid sellised auahned, nood ikka votsid pakutud kohad vastu. Mu vend ei ole parteilane, aga partei liinis voib-olla oleks karistatud kohe selle eest, kui kohta vastu ei vota. Ega neid Venemaa eestlasi nii vaga palju ei olnudki siin Eestis, aga kuna nad sageli olid korge koha peal ja hakkasid kamandama, siis ka tekkis nende vastu viha. Muidugi--mis nad Eestist teadsid, neil ei olnud aimugi, mis elu siin varem oli (Eesti Rahvaluule Arhiivi digitaalsalvestis arvuti kovakettal (ERA, DH) 30 (101) < Elva < Tallinn < Kemerovo obl, Jurjevi k < naine, snd 1937).

Teise maailmasoja loppedes pakuti Noukogude armeest demobiliseeritud Siberi eestlastele voimalust Eestisse jaada. Rindemeeste kaudu joudsid Eestisse ka nende pereliikmed. Juttudes ei leia see teema pikemalt kasitlemist, kirjeldused on pigem napisonalised:
   Kes oli siin [Eestis] aega teenimas ja kes oli sojas, need enam
   tagasi ei tulnud, need jaid Eestisse. Tulivad peredele jarele, ja,
   toid ara... Minu vanem odegi, temale tuli sodurpoiss jargi ja toi
   ta ara (Eesti Rahvaluule Arhiivi helisalvestis minidiskil (ERA, MD)
   258 (1) < Tartu < Tartu maakond, Puhja < Kemerovo obl, Koltsovo k <
   naine, snd 1929).


Vene meedia voimendab tanini heroilist pilti moodunud sojast. Noukogude armee ridades voidelnud olid Venemaa poolelt vaadatuna kangelased ja vabastajad. Venelased saabusid Eestisse voitjarahva mentaliteediga, Eestit aga kasitleti sakslastega koostood teinud piirkonnana, siinne keel ja kultuur jaid neile vooraks ning mitte omaks tunnistamist tahistati sonaga fasisto. (21) Eestimaa eestlased, kes kaotasid oma iseseisva riigi, nagid punaarmeelastes aga eeskatt voorvoimu esindajaid. Et Siberi eestlased olid sellest hasti teadlikud, naitab asjaolu, et perekonna survel Eestisse tulnud mees samastab isegi mitukummend aastat parast soja loppu end vene soduriga.
   Minu mees ei tahtnud kuidagi Eestisse tulla. Ta joudis soja kaigus
   Eesti laskurkorpuse ridades siia ja pani tahele, et eestlased ei
   sallinud vene sodureid (ERA, MD 232 (2) < Rapina < Kivioli < Tomski
   obl, Kasekula < naine, snd 1923).


Venemaa eestlaste seas oli uksjagu ka neid, kelle saatuse maaras suuresti sunniaasta. (22) 17-aastaselt Siberi kulast sojavakke ja sealtkaudu ka sotta joudnud mees kirjeldab oma elukutseliseks sojavaelaseks saamist.
   Ma ootasin, et saaksin kiiremini sojavakke, et emal natukene kergem
   oleks, et ta ei peaks meid uleval pidama. Seadusega oli ette
   nahtud, et sojavakke minnakse 19-aastaselt, aga sojaajal tuli
   meestest puudus ja mind voeti 1943. aasta detsembris sojavakke,
   17-aastaselt. /.../ 1945. aastal ma olin 19-aastane poisike, mis
   see arutab ja motleb teistmoodi. Mul ju mingisugust eriala ei
   olnud, kui ma sojavaest vabaks oleksin saanud. Mul polnud kuskile
   mujale minna ka. Meid voeti kokku uhte Lati raudteejaama, kust
   leedulased ja latlased tulid ka, terve eselon Baltikumi noormehi
   laks sojakooli. /.../ Minuga laks siis niimoodi, et eluks ajaks
   sain sojameheks. Muidu alguses moned vanemad mehed, nendel oli
   lootus, et saavad soja loppedes koju minna. No minul ei olnud
   paasu, eriala mingisugust ei olnud ja ma jain sojakooli. Aga miks
   mind sinna valiti, ma ei tea, ma olin ju rahvavaenlase poeg. Lopuks
   see kool viidi ule Vilniusesse, vanasse tsaariaegsesse kooli, kus
   Laidoner kunagi oppis. Seega mina olen kindral Laidoneri koolivend
   (ERA, DH 31 (14) < Tallinn < Altai krai, Estonia k < mees, snd
   1926).


Jutustaja peab vajalikuks oma teguviisi oigustada: ta toob rohutatult esile, et oli tookord vaga noor ja pidi vanema pojana ema eest hoolitsema. Samas rohutab ta eestlaste tugevat voitlusvaimu ja omaenda koolivendlust kindral Laidoneriga. Seega kasutavad indiviidid teatud kultuurilisi ressursse, et anda oma kogemusele tahendus ja suhestada need uldisemate sotsiaalsete vaartuste susteemiga. (23)

Kaudselt voib suunatud tagasirandajatena kasitleda ka neid, kes joudsid Siberist emamaale (1960.-1970. aastatel) mone Eesti uhismajandi juhtkonna initsiatiivil.
   Vaata esimene kord kais sie Pajusi kalakasvataja sial. No saivad
   tieda, et iesti kula ja siin [Eestis] oli tuoliste puudus.


A. K.: See oli siis Pajusi enda algatus, mitte riiklik?
   See oli Pajusi enda. Meile maksti koik viimne kui kopikas ara. Koik
   kanteinerid ja soiduraha ja meile kohe oeldi, et kviitungid, mis
   antakse, hoidke alles, et koik maksame ara. Pajusi kalhoos, no see
   oli rikas kalhoos siin.


A. K.: Mis aastal see oli siis, kui teid kutsumas kaidi?
   See oli seesamane 76. aasta. Enne kais Pajusist see kalakasvataja.
   Mina ei tia, mis ta perekonnanimeks, punase habemega oli. Aga teist
   korda kais partorg Konsin. Noja nii me siis tulimegi (ERA, DH 191
   (47) < Poltsamaa < Jogeva maakond, Pajusi < Krasnojarski krai,
   Ulem-Suetuki k < naine, snd 1931).


Pohiosa Siberi eestlastest joudis Eestimaale siiski omal algatusel ja soovil, seega on nende puhul tegemist isikliku otsuse ning vabatahtliku reemigratsiooniga. Siiski voib valja tuua toukejoud, mis mojutasid paljude eestlaste naasmisotsust: pea koik pered olid 1930. aastate repressioonides kannatanud ja kindlust polnud ka edaspidiseks, eestlaste tavaparane elulaad oli kolhooside moodustamise ning majapidamiste sundkorras kulla toomisega havitatud, vaikesed eesti kulad kadusid ja suurematesse hakkas lisanduma eri rahvusest inimesi. Eestisse naasmise ajendiks oli kullalt tihti soov elada oma rahvuskaaslaste seas ja eestlaseks jaada. (24)

Moned Siberist tagasipoordunud kirjeldavad Eestit kui oma unistuste maad, millest oldi lapsena palju kuulnud.
   Mina kogu aeg raakisin, et mina ikka suureks kasvan, siis ma lahen,
   meie ei oelnud Tallinnasse, vaid lahen Iesti ara. See oli see sona
   voetud, lahen Eesti ara. Ja ja siss. Emal oli sobranje. Ja see
   sobranje kais ikka meile kulasse sinna ja toi ikka meile uhkeid
   riideid kull plisseer-seelikuid ja siis olid ju moes kovasti need.
   Ja siis ma alati utlesin: kui mina suureks kasvan, siis mina lahen
   Eesti ara. Ja laks taide (ERA, MD 244 (1) < Harju maakond, Loo <
   Krasnojarski krai, Ulem-Suetuki k < naine, snd 1948).


Migratsiooni vallandamise uks olulisi liikumapanevaid joude on labi aegade olnud soov parandada oma materiaalset olukorda. Ka Eestisse naasmisel oli materiaalne pool sageli olulise tahtsusega. Jutud, kus kujutatakse Eestit kaubakulluse ja suuremate voimaluste maana, pakuvad vordluspilti kodueestlaste defitsiidikogemuse lugudele. (25)

Individuaalsete tagasirandeotsuste puhul on olulisel kohal lahikondsete otsuse aktsepteerimine, nende soovile jareleandmine voi tahtmine nende lahedal elada. Omaette teemana tuleb isikulugudes kulast lahkumise pohjusena esile tooalane konflikt voi tookohal kogetud ulekohus.

Siberist 1940.-1950. aastatel omal kael lahkunute lood keskenduvad kulast lahkumise keerukusele: Venemaal polnud kulainimestel passe ja toojou valjavoolu puuti igati takistada. Niisiis laksid kaiku koik vahendid: ulemuste araostmine, tutvused, salaja teeleasumine jne. Lahkumisega seotud emotsioonid on aga erinevad. Teismelise tudrukuna uksinda Siberist Eestisse soitnud meenutavad rannuteekonnal kogetud hirmu ja ebakindlust. Vanemate initsiatiivil ja koos sugulastega 15-16-aastasena teele asunud noormeeste lugudes kumab teataval maaral labi ka seikluslik moment. Hilisemad, 1970. aastatel perekonnainimestena teele asunud kirjeldavad eeskatt kodunt lahkumisega seotud emotsioone, naiteks maja muumine ja ebakindlustunne tuleviku ees. (26) Moneti haakuvad need lood ka pagulaste lahkumiskirjeldustega. (27) Keskealisena Eestisse tulnute lugudes rohutatakse kaasavoetud materiaalset pagasit--need lood sobivad tooka eestlase kuvandiga.

KOHANEMISLOOD

Immigrantide uhiskonda integreerumise taset moodetakse teatud kriteeriumide abil: immigrantide rahulolu oma eluga sihtmaal, sihtmaa vaartushinnangute omaksvott, ametialane edu ja sissetulekute suurenemine, laste haridusalased saavutused, segaabielude osatahtsus, diskrimineerimise suhteline puudumine. (28) Mitmed uurijad on taheldanud, et oma paritolugrupi identiteedi sailitamine teises kultuurikeskkonnas elades aitab inimesel psuhholoogiliselt kohaneda, samas aitab enamusgrupi identiteedi omaksvott sotsiaalselt kohaneda. (29) Siberis sundinud eestlaste lood voimaldavad jalgida, kuidas nad ise hindavad oma kohanemist ja toimetulekut Eestis.

Omal algatusel Siberist Eestisse tulnutel oli esmalt vaja leida nii too- kui elukoht. Immigratsioonilugudes on keskne koht uustulnukate esmastel kokkupuudetel kohalike ametnikega. Siberist naasnud eestlaste jutud kajastavad noukogude ametnike omavoli, millele Eesti ametiasutustes porkuti, naiteks elukoha registreerimisel.

Naine:

Siis kasti minna Elva sisse registreerima. Laksime sinna, seal saime peapesu.

Mees:

Utles, mis te siia tulite, ega see Eesti ei ole kummine, et siia koik sisse trugite.

Naine:
   Me utlesime, et tulime elama, et tahtsime tulla oma vanavanemate
   koju. Jah, ei tahtnud kuidagi sisse registreerida. /.../ Ja siis
   utles, kuidas te korteri saite? Eestimaa inimesed elavad veel
   keldrikorrustes, ei ole korterit.


Mees:
   Ma tulin Tartu MEKi (30) ja votsin vanema toodejuhataja, Toomet
   Urmas ol l vanem toodejuhataja, /.../ tema kirjutas toendi, noh et
   tooga varustedu, korter on koik olemas. Tulime Tartu, hakkame eesti
   keeli konelema.--Miks teid sisse ei kirjutada, hakkas vanduma,
   meesterahvas.


Naine:
   Jah. Utles, et miks nad teid ei kirjuta. Et teil on ju eesti keel
   ja. Ja nad peavad kirjutama teid, et meil on kulanoukoguga kokku
   lepitud, et eestlased sisse kirjutada. No ja siis ta helistas kohe
   Puhja kulanoukogusse ja siis kirjutati meid sisse (ERA, MD 257 (43)
   < Tartu < Tartu maakond, Puhja < Kemerovo obl, Koltsovo k < naine,
   snd 1929, ja mees, snd 1928).


Harilikult jouti koigepealt mone sugulase voi omakulainimese juurde ja liiguti sealt voimalusel edasi. Omad aitasid uusi tulijaid, nagu see on teistegi maade migratsioonikogemusest tavaline. Passita Eestisse joudnud said sageli tutvuse abil ka dokumendid korda.

Uhe eristuva jututeemana tuleb esile Siberi eestlaste elukohavalik Eestis. Sarnaselt kodueestlaste suhtumisele Venemaalt tulnud rahvuskaaslastesse (31) valjendub ka Siberi eestlaste lugudes kodueestlaste tajumine vooraste ja vaenulikena.
   Sealt Koidulast mitu peret tuliva ja noq panti voora majja. Metsast
   tuliva metsavennad ja ja panti neid tunni ja ajasiva neid niimoodi,
   et jaivad lapsed sandis ja vanainimene jai sandis ja mina utlen, et
   mina ei lahe teiste majja (ERA, DH 186 (33) < Tallinn < Viljandi
   maakond, Paala < Kemerovo obl, Jurjevi k < naine, snd 1924).


Mitmed Siberi eestlaste pered valtisid teadlikult kuuditatute majja elama sattumist ja taolistel suust-suhu levivatel hoiatusjuttudel oli selles kindlasti oma osa.

Venemaal elades olid sealsed eestlased ajapikku harjunud kollektiivsema elulaadiga, kui Eestis kombeks. Meenutagem, et kolhooside loomisega Venemaal 1930. aastatel sunniti enamikku inimesi minema taludest kulla kulg-kulje korvale elama ja Eestisse tulemise ajaks oli nii juba tukk aega olnud. Linnades olid levinud vaikesed elamispinnad ja uhiskorterid. (32) Eestis puuti elukoha otsingul harjumusparasega sarnast leida.
   Inimene, kes on harjunud selle pollumaaga ja oma peenramaaga ja oma
   loomaga, ega see linnaelu ei sobi talle. /.../ Ega keegi ei
   lainudki ka uksikusse tallu elama. No utleme, minu ema-isa ka said
   algul, oli talumaja, see on mahajaetud talumaja ja natukene sellest
   keskusest eemale, see ei sobinud neile. Siis anti keskusesse, said
   nad lopuks korteri, see sobis natukene rohkem, a seal ei olnd algul
   neil jalle peenramaad. Ja kui nad siin Sadukulasse tulid, siis said
   endale ridaelamu, kus oli ka aiamaa. Vot see oli juba midagi muud
   ja see kohe paris hasti istus neile (ERA, MD 245 (10) < Harju
   maakond, Laagri < Keila < Krasnojarski krai, Ulem-Suetuki k <
   naine, snd 1952).


Maale elama asunud said enamasti uhismajandis tood: lupsjana, vasikatalitajana, mehhanisaatorina, autojuhina jm, st nad jatkasid harjumusparast tood. Eesti majandite korgem mehhaniseeritus noudis Siberist tulnutelt enamasti kull enesetaiendamist, aga sellega tuldi toime. Rohkem probleeme tekitas Eesti niiske kliimaga harjumine. Naiteks oldi esimestel suvedel Eestis hadas oma loomadele heina tegemisega: hein kippus madanema. Ajapikku kujunesid valja konkreetsed uhismajandid (Vaike-Maarja kolhoos, Saue naidissovhoos jt), kuhu Siberi eestlasi voeti meelsasti toole, ja uued tulijad said vanadele toetuda. Nende majandite eesotsas olid sageli Siberis sundinud eestlased voi mitte-eestlased.

Rahvastikugeograaf Hill Kulu andmetel asus Siberi kulas kasvanud ja taiskasvanuna tagasirannanuist siiski 67% elama Eesti linnadesse. (33) Pohjuseks oli ehk ka Siberis kogetud rankraske kolhoositoo ja puud inimvaarsema elu poole.
   Seal selle tuoga sai ennast niivord ara tappa, niivord ara tappa.
   Ma nuud tagantjarel motlen, et oi puha taevas kull, tule appi. Et
   no kull sai seal oudsat moodi seda tood teha (ERA, MD 242 (2) <
   Keila < Krasnojarski krai, Ulem-Suetuki k < naine, snd 1936).


Konekas on seegi, et linnadesse ja asulatesse elama-toole siirdunud arvasid end mitmekeelses tookollektiivis paremini toime tulevat.
   Puhja ehitati briketitoostust. Seal meile oeldi, et siin on koik
   vene vark. Me arvasime, et kui on vene vark, siis me saame palju
   paremini hakkama (ERA, MD 257 (43) < Tartu < Tartu maakond, Puhja <
   Kemerovo obl, Koltsovo k < mees, snd 1928).


Paljud asusid toole naiteks raudteeametis, kus tuli enamasti vene keeles suhelda.

Immigrantide kohanemisega seotud suuremate probleemidena tanases Eestis on nahtud: identiteedikonflikti, halba eesti keele oskust, poliselanike torjuvat suhtumist, ebakindlust tuleviku ees. (34) Paradoksaalsel kombel tekkisid samasugused probleemid ka kuuditatud eestlaste Eestisse naasmisel (35), raakimata sojajargsetel aastatel ja hiljem Eestisse tulnud Siberi eestlastest.

Keel on paljude etniliste ruhmade jaoks uks nende tuumvaartusi (36) ja valjendab kollektiivset identiteeti. Eestlastest tagasipoordunutel, kuigi pohiosa neist oskas eesti keelt, polnud kohanemine Eestis sugugi kergem kui mitte-eestlastel.
   Imelik on see, et meile Venemaal alati ikka, et oh eestlased,
   eestlased, siis Eestimaale tulin, siis kuulsin jalle: pagana
   venelased (ERA, MD 248 (5) < Harju maakond, Loo < Krasnojarski
   krai, Ulem-Suetuki k < naine, snd 1946).


Uks juttudes enam eksponeeritud teemadest on Venemaa eestlase, kes kasutab suhtlemisel vene keelt, venelaseks pidamine.
   Et saada Eestis sissekirjutust, laksin sojavakke. Ukskord saigi
   nalja: Ega kula inimesed Saaremaal, kus asus vaeosa, ei teadnud, et
   mina eestlane olen. Laksin uhte tallu piima tooma, jutt kais vene
   keeles. Aga seal talus olid kaks naabrinaist kulas ja kohe hakkasid
   meist, tudrukutest, halvasti raakima. Perenaine utles kull, et
   naised, olge vait, ega teie ei tea, voib olla see tudruk saab eesti
   keelest aru. Naised sattusid veel rohkem hoogu ja klatsisid hoolega
   edasi. Kui ma piima katte sain ja raha ara maksin, siis tanasin
   perenaist eesti keeles ja loomulikult ka naabrinaisi info eest. See
   oli kui valk selgest taevast. Naised kargasid pusti ja panid uksest
   valja sellise kiirusega, et oleksid minu pikali jooksnud (Eesti
   Folklooriarhiivi rahvaluulekogu (EFA), Korb II, 284-285 < Ida-Viru
   maakond, Purtse < Tomski obl, Kasekula < naine, snd 1940).


Analoogilised jutud on tuntud ka tanapaeval Siberis elavate eestlaste seas, kes puutusid kodu-eestlastega kokku sugulaste kaudu voi omaenda kulaskaikudel Eestisse.

Sageli on Venemaalt naasnud eestlased kasutanud Eestis vene keelt just seetottu, et habenesid oma kirjakeelest erinevat sunnikula konepruuki.
   Ma algul selle keelega, ma ei julgend raakida. Ma kusisin vene
   keeles. Puodi kui laksime, motlesin, jarsku hakkavad naerma, et noh
   ma raagin vigadega voi valesti (ERA, MD 242 (2) < Keila <
   Krasnojarski krai, Ulem-Suetuki k < naine, snd 1936).


Rootsieestlaste kohta on teada, et sealne vanem polvkond tahtsustas eeskatt korrektset eesti keele oskust. (37)

Noorena Eestisse tulnutel--noored kohanevad uldreeglina kiiremini--oli kergem ka siinse keelepruugiga harjuda. Mitmed minu vestluskaaslased kirjeldasid, kuidas nad algul tahelepanelikult Eestimaa eestlaste konet jalgisid, puudes neid voimalikult tapselt jaljendada. Avatumad suhtlejad ei varjanud oma Siberi paritolu, pigem kasutasid nad oma eripara enda vastu huvi aratamiseks. Naine, kes tuli Eestisse kohe parast meditsiinikooli lopetamist, ullatas kaaslasi hoopis oma keeleoskusega.
   Kummaline oli see, et kusiti, kuidas sa nii hasti eesti keelt
   raagid. Vat see tundus algul imelik, et noh, et Siberist tuled ja
   raagid nii palju (ERA, MD 245 (11) < Harju maakond, Laagri < Keila
   < Krasnojarski krai, Ulem-Suetuki k < naine, snd 1952).


Arusaamatusi tekitasid Venemaalt tulnutele Eestimaal viimastel aastakumnetel kaibele tulnud sonad voi mone vanaparase sona/valjendi kasutamine, mis pakkus omakorda jutuainet:
   Ja siis tuli meie see korgem ulemus ja tutvustas ennast: Mina olen
   Mihkel Siimisker ja peazootehnik. Kas teie abikaasa ka tuleb voi?
   Ma ei olnd elus kuulnud seda sona--abikaasa. Mis kuradi kassat ta
   minult tahab? Vaatab mulle otsa, utleb: Muz jest u vas? (38) Ma
   utlen: jest.--No tuleb ka siia voi? Millal ta siia soidab? /.../
   Vat see jai mulle eluks ajaks meelde (ERA, MD 245 (1) < Harju
   maakond, Loo < Krasnojarski krai, Ulem-Suetuki k < naine, snd
   1948).

   Kui ma Keilas juba tool olin, ma laksin kioskist kusima mitte
   umbrikut, vaid ma kusisin kuvaari. Ja selle peale siis oeldi, et
   mis asi see on. Ja siis, kui ma kusisin konverti (39), vat siis
   anti mulle (ERA, MD 245 (3) < Harju maakond, Laagri < Krasnojarski
   krai, Ulem-Suetuki k < naine, snd 1952).


Olen pari, et lapse koolikeel on maarava tahtsusega selles, kas ta on edaspidi seotud rohkem eesti voi vene kogukonnaga. Hill Kulu (40) vaitel on tagasirannanute lastest 63% kainud eestikeelses, 13% nii eesti- kui venekeelses ja 24% venekeelses koolis ning eestlastega abiellunute laste hulgas on eestikeelses koolis kainuid 93%. Minu tehtud intervjuude pohjal selgub, et kui pered tulid Eestisse kooliealiste lastega (Siberis olid lapsed sunnitud venekeelses koolis kaima), jatkasid lapsed Eestis opinguid enamasti vene keeles: nii oli lihtsalt holpsam. Maapiirkondadesse kodu rajanud perede lapsed, kui lahedal polnud venekeelset kooli, elasid kooliajal sageli internaadis ja said vaid nadalavahetuseks koju. Moned Siberis sundinud eestlased jutustasid, et nad olid eestikeelses ohtukoolis eesti kirjakeelega hatta jaanud ja lainud seetottu ule venekeelsele oppele.

Vene-eesti segakulas kasvanud ja venekeelse koolihariduse saanud lapsed ei pruukinud vanemate lootusi, et nende lastest saavad eesti kogukonna taieoiguslikud liikmed, taiel maaral taita:
   No kartsime, et eesti keel kaob ara. Ja lapsed venestavad ara ja.
   Motlesime et tulevad siia, votavad eesti naised ja, aga ei lainud
   nii. Votsid ikka vene naised. Vaata, see vene vaim oli neil sees
   ja, ja votsid vene naised (ERA, MD 257 (43) < Tartu < Tartu
   maakond, Puhja < Kemerovo obl, Koltsovo k < naine, snd 1929).


Lisaks inimese soovile mingisse gruppi kuuluda peab grupp ta ka omaks votma. (41) On iseloomulik, et Eestis elavad vahemused ei tunne uldjuhul eestlastega uhtekuuluvust, sidudes end pigem Eesti teiste etniliste vahemustega (42), ka venelastega. Enamasti jatavad Eestimaa eestlased mujalt naasnud rahvuskaaslased omagrupi piiridest valja, nagu nad toimivad mis tahes rahvusest immigrantidega. Sama voib taheldada mitmete teistegi maade reemigratsioonikogemustele tuginedes. Naiteks Jaapanis elavate jaapanlaste ja Brasiiliast naasnud jaapanlaste tegelik etniline kohtumine ei tugevdanud, vaid halvendas riigiulest etnilist hoimlust. Kaks gruppi reageerisid teineteise kultuurierinevustele negatiivselt. (43)

Omagruppi kuuluvaid peetakse ootusparaselt lahkemateks ja sobralikumateks. Uldlevinud on arvamine, et "meie, Venemaa eestlased, oleme palju heatahtlikumad kui poliseestlased". Samuti peavad naiteks Brasiiliast naasnud jaapanlased endid kohapeal elanutest sobralikumateks, soojemateks ja hoolivamateks. (44)

Meie ja teie grupi vastandamine toimub ka selgesti tajutud suhtlemiserinevuse kaudu. Kodueestlasi nahakse reserveeritute ja kinnistena, kelle suhtlemisvalmidus jatab soovida:
   Naljakas on see, et raagid inimesega juttu tanava peal ja voi maja
   ees ja kutsud teda kulla--ta ei tule sulle kulla ja ta ei kutsu
   enda juurde ka. Et see on nagu moeldamatu, et noh Siberis kutsuti
   sisse ja pakuti teed voi kohvi voi ja aeti juttu, et see ei olnd
   mingi probleem, aga et siin on ta nagu sein ees. Et inimene ei
   suhtle. Ta raagib jah, kusib tervise kohta ja sellega aga piirdub.
   Et kaiks omavahel niimoodi suuremalt labi voi sobralikumalt, et
   seda nagu ei ole (ERA, MD 245 (31) < Harju maakond, Laagri <
   Krasnojarski krai, Ulem-Suetuki k < naine, snd 1952).


Eestlaste individualistlik loomus tuleb ilmsiks ka nendega koos tootades. Nii jutustas aiandis tootanud naine:
   Seal vottis igauks lounaks suua kaasa. Mina tegin oma toidukoti
   lahti, me ju Siberis soime koos. Aga siin istus igauks eraldi ja
   nosis oma kotist (ERA, DH 28 (87) < Harju maakond, Turba <
   Krasnojarski krai, Ulem-Suetuki k < naine, snd 1943).


Siberist naasnute jutud keskenduvad enese tajumisele voorana, teistsugusena. Selgesti margati valiseid erinevusi, naiteks riietuses:
   Me tulime, kulakohal me olime. Ma maletan, mingisugused saapad mul
   olid jalas. Ise motlesin, et kudas teised siin Eestis riides
   kaivad. Me vene riietega, kull see paistis imelik. /... / Kui me
   elama tulime, me elasime seal jaama peal ja mul oli mantel ommeldud
   seal, noh Venemaal lasin ommelda omale mantli, a ja ta oli noh
   nende revaaridega voi kudagi niimoodi, ikka krae peal, a ma siin ei
   naind niukest mantelt. Issand jumal, pane selga mis sa tahad, vat
   ma ei julge poodi minna selle mantliga, aga midagi selga pole panna
   (ERA, MD 243 (17) < Keila < Krasnojarski krai, Ulem-Suetuki k <
   naine, snd 1936).


Samuti kuuluvad traditsiooniliste migratsiooni- ja kohanemislugude hulka jutud erinevatest lauakommetest, toitudest, maitsemeelest jms. Uus-Meremaale sisserandajate migratsioonilugusid uurinud Saksa paritolu Brigitte Bonisch-Brednich kirjeldab uusasuka paigalejaamise otsust saadud maitseelamusega:

Maa, mis pakub mulle midagi nii head, peab ka muidu mulle hea olema. (45)

Samasugust suhtumist voib leida ka hilisemate Eestisse naasnute lugudes, kus Eestisse saabumine seondub mone meeldiva maitseelamusega.
   No mis mul jai meelde koige rohkem, siis oli see sokolaadivoi. Ma
   olen mitu korda moelnud, kull ma seda ostsin--sokolaadivoid. Ja kui
   me siia Eesti, kui me pariselt tulime siia elama, venna juures
   olime, siis suitsuraim oli. Meil ju seal ei old. Issand, ja ma soin
   himu nii ara, et ma pole sellest saadik seda ostnud. Siis oli, iga
   paev soime. Kull see paistis maitsev (ERA, MD 243 (16) < Keila <
   Krasnojarski krai, Ulem-Suetuki k < naine, snd 1936).


Need, kes Eestis ei kohanenud, laksid enamjaolt Siberisse tagasi. Osa Siberist tulnutest puudis Eestimaa eestlastega samastuda ja ei hoidnud kodukula rahvaga tihedaid suhteid. Pohiosa Siberi eestlastest--osa neist on elanud Eestimaal juba enam kui pool sajandit--tunnetab oma erilisust. Oma grupiidentiteedi tugevdamiseks sobivad samad jutud, mis levivad Siberisse jaanud eestlaste seas:
   Jain Eestimaale kosti. Soitsin trammiga ja tuli uks noor mees
   vagunisse, hakkas raakima. Ma utlesin, et olen Siberist. Ooi, tal
   niuksed suured silmad laksid kohe: "Kudas te seal elate? Seal
   karusi on?" Vastasin, et piki tanavaid kaivad, annavad kappasi ja
   teretavad. Motles, et kuskil maa sees elame. Tead, esimest korda
   Siberi inimest nagi (Eesti Rahvaluule Arhiivi digitaalsalvestis
   CD-l (ERA, CD) 16 (90) < Omski obl, Uus-Viru k < salvestanud A.
   Korb 1997 < mees, snd 1935).


Kodueestlaste Siberi-pilt ongi sageli usna kitsapiiriline, kujutades Siberit vaid metsiku paiga ja/voi kurjategijate maana.

Siberi eestlased on ajapikku Eestimaa eestlaste kombed ja tavad omaks votnud, kuid pole unustatud ka oma traditsioone. Ikka ja jalle tahetakse omakandi inimestega kohtuda. Toeks oma identiteedi sailitamisel on nii perekondlikud tahtpaevad kui ka Eestimaa pinnal organiseeritud Siberi eestlaste piirkondlikud kokkutulekud. Enamikku neist eestlastest iseloomustab kahedimensiooniline kultuurimudel: loomulikuks peetakse kuulumist kahte kultuuri--ollakse seotud nii oma sunnipaigaga Siberis kui Eestimaaga:
   Ausalt oelda see on nigu kaks kodu. Tead seal ja siin on kodu.
   Lahed sinna, kui sealt Mati maest juba hakkasid alla, Minussiinski
   poolt tuled, seal mae otsas see kula paistab, ta nigu augu kohapeal
   nii, siis tuli kull silma kohe vesi. Aga noh seal juba nuud anamp
   nigu paris lahedasi ei olnud ja vaatasid, et noh oled, kaid
   surnuaias seal ja vaatad neid kohti ja konnid, lapsepolves kus sai
   karjas kaia. Aga siis vaatad jalle, et juba kipud, et saaks nuud
   oma kodu Eestisse (ERA, MD 242 (7) < Keila < Krasnojarski krai,
   Ulem-Suetuki k < naine, snd 1936).


KOKKUVOTTEKS

Kuigi artiklis kasitletud Siberi eesti kulakogukondadest saabunud oskasid eesti keelt vahemalt suhtlustasandil, polnud neil Eestisse sisseelamine sugugi kergem kui mitte-eestlastel. Nad tajusid endid vooraste ja teistsugustena (erinev konekeel, teistsugused tavad, kombed ning suhtlemismaneerid). Aja jooksul voeti kodueestlaste tavasid ja kombeid ule, kuid oma erilisust tunnetatakse tanini. Seega kuulub pohiosa Siberi eestlastest molemasse kultuuri. Inimeste eluloojutud ei peegelda muidugi taiel maaral ajaloolist tode, kuid on sellest hoolimata oluliseks allik-materjaliks. Ajalooallikad voivad puudulikeks osutuda, juttude kaudu jouame ka inimeste motete, tunnete, hoiakute ja vaartushinnanguteni. Siberi eestlaste lood on parast Eesti taasiseseisvumist muutunud kitsalt grupisisesest parimusest laiemalt tuntuks, neid on hakatud vabamalt raakima. Ometi ei taheta raakida meil habivaarseks peetud, isikut kompromiteerida voivatest seikadest. Konkreetne elupaik Venemaal, aga ka tagasipoordumise aeg ja pohjused kujundavad lugusid omakorda ning annavad neile sageli nn kondikava. Konkreetsest isikust lahtudes arendatakse jutud sugavalt individuaalseiks. Malus pusinud teadmine peab saama jutuvormi ja seda taasluuakse korduvalt. Seejuures on oluline jutustaja loomuparane malu ja sonaseadmisoskus. Lood on uhtlasi nii individuaalsed kui ka kollektiivsed, valjendades isiklikku ja samas kogukonna kogemust. Korduv ulejutustamine aitab juttu malus kinnistada ja parimusteadmine ei katke nii kergesti.

doi: 10.3176/hist.2011.2.10

(1) Vt kusitluskava "Umberasujad" http://www.folklore.ee/era/kysitlus/index.html. Kusitluskava koostasin 2004. aasta martsikuus abiks malestuste talletajatele. Aastatel 2004-2005 toimunud kogumisaktsiooni kaigus laekus Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) fondidesse 50 kasikirjalist voi arvutil vormistatud lugu Venemaal sundinud eestlastelt, sealhulgas olid vaid nelja too autorid Siberis sundinud. Arhiiviviited Siberi materjalile: Eesti folklooriarhiivi rahvaluulekogu (EFA), Korb I, 5-7. Tartu maakond, Rannu < Kemerovo obl, Jurjevi k (2003); EFA, Korb II, 272-287. Ida-Viru maakond, Purtse < Tomski obl, Kasekula (2004); EFA, Korb III, 227-272. Rapina l < Tomski obl, Kasekula < Vambola k (2005); Eesti Rahvaluule Arhiivi kasikirjade kogu (ERA, KK) 319, 113 lk. Artur Kergand. Estono-Semenovka kula sund ja having. Otepaa l < Novosibriski obl, Estono-Semenovka k (2002).

Samadest teemadest lahtusin ka oma kusitluste-vestluste labiviimisel. Luhemad intervjuud kestsid 1,5 tundi, mone inimesega vestlesin korduvalt, uhtekokku kuni 9 tundi. Helisalvestiste (kokku u 165 t) arhiiviviited: Eesti Rahvaluule Arhiivi helisalvestised minidiskidel (ERA, MD) 232-260. Salvestised A. Korb 14.10.2003-8.01.2004. HA: Keila, Loo, Harku, Laagri, Salutaguse; TA: Tartu, Vehendi; PO: Rapina, Tilsi; VA: Otepaa; ERA, MD 400-406. Salvestised A. Korb oktoober 2004. Tallinn ja Tartu.

Eesti Rahvaluule Arhiivi digitaalsalvestised arvuti kovakettal (ERA, DH) 26-31. Salvestised A. Korb 2007. HA: Tallinn, Turba; PA: Lavassaare; TA: Tartu, Elva; ERA, DH 186-216. Salvestised A. Korb ja M. Aigro 2009. Ida-VM: Kohtla-Jarve, Puru k; Laane-VM: Someru, Vaike-Maarja; HA: Tallinn, Keila, Rapla, Turba, Laagri; JO: Poltsamaa, Voduvere, Kaarepere; TA: Tartu.

(2) Selts koondab Venemaalt, Ukrainast jm idaaladelt parit eestlasi.

(3) Tammaru, T. Venelased Eestis: ranne ja kohanemine. Sisekaitseakadeemia, Tallinn, 1999, 27, 43.

(4) Kulu, H. Eestlaste tagasiranne 1940-1989 Laane-Siberist parit eestlaste naitel. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 1997, 141-142.

(5) Katus, K., Sakkeus, L. Foreign-born Population in Estonia. (Series B, RU.) Mehis, Tallinn, 1993, 19; [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] CCP 3a [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]. Valgus, Tallinn, 1989, 29-47; Tammaru, T. Venelased Eestis: ranne ja kohanemine, 17-18.

(6) Vt Roos, A. Pagulaste missioon.--Rmt: Eestlane ja tema maa. Konverentsi "Kodumaa ja kodupaik: eestlaste territoriaalne identiteet" (16.-17. november 1999) materjale. Koost ja toim A. Jurgenson. Tallinn, 2000, 91.

(7) Reinvelt, R. Ingeri elud ja lood. Kultuurianaluutiline eluloouurimus. (Studia Ethnologica Tartuensia, 5.) Tartu, 2002, 6-7.

(8) Jaago, T. Pere- ja suguvosalood parimuses.--Rmt: Malu kui kultuuritegur: etnoloogilisi perspektiive. Koost ja toim E. Koresaar, T. Anepaio. (Studia Ethnologica Tartuensia, 6.) Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 2003, 35.

(9) Aarelaid-Tart, A. Ajakategooriast tanase Eesti kultuurimuutuste moistmisel.--Acta Historica Tallinnensia, 2009, 14, 172, 179.

(10) Koresaar, E. Elu ideoloogiad. Kollektiivne malu ja autobiograafiline minevikutolgendus eestlaste elulugudes. (Eesti Rahva Muuseumi Sari, 6.) Tartu, 2005, 21.

(11) Humphrey, R., Miller, R., Zdravomyslova, E. Introduction: biographical research and historical watersheds.--Rmt: Biographical Research in Eastern Europe. Altered Lives and Broken Biographies. Toim R. Humphrey, R. Miller, E. Zdravomyslova. Ashgate, Aldershot, 2003, 1-24.

(12) Tammaru, T., Kumer-Haukanomm, K., Anniste, K. Eesti diasporaa kujunemise kolm lainet.--Rmt: Eestlased ja eesti keel valismaal. Koost K. Praakli, J. Viikberg. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2010, 44.

(13) Kalmre, E. Hirm ja vooraviha sojajargses Tartus. Parimuslooline uurimus kannibalistlikest kuulujuttudest. (Tanapaeva folkloorist, 7.) EKM Teaduskirjastus, Tartu, 2008, 71.

(14) Vt Koiva, M. Lugu suurest lumesajust. Rootsieestlaste lood noukogude Eestist.--Maetagused, 2003, 23, 56.

(15) Michel, G. Biographisches Erzahlen--zwischen individuellem Erlebnis und kollektiver Geschichts-tradition. Untersuchung typischer Erzahlfiguren, ihrer sprachlichen Form und ihrer interaktiven und identitatskonstruierenden Funktion in Geschichten und Lebensgeschichten. (Reihe Germanistische Linguistik, 62.) Max Niemeyer Verlag, Tubingen, 1985, 86.

(16) Vt Stahl, S. Interpreting personal narrative text.--Rmt: Literacy, Folkloristics and Personal Narrative Text. Toim S. Stahl. Indiana University Press, Bloomington, Indiana, 1989, 29-49.

(17) Hosking, G. A History of the Soviet Union. Fontana Press, London, 1985, 169.

(18) Vt nt Roinila, M. Finland-Swedes in Canada. Migration, Settlement and Ethnic Relations. (Migration Studies, C 14.) Institute of Migration, Turku, 2000; Kulu, H. Eestlaste tagasiranne.

(19) Vt Siberi eestlaste elud ja lood. Koost ja toim A. Korb. EKM Teaduskirjastus, Tartu, 2010.

(20) Mariinski pedagoogiline kool (vene k).

(21) Aarelaid, A. Kaks mudelit eestlaste kohanemisel Teise maailmasoja tagajarjel aset leidnud kultuurireaalsuse kontekstuaalsete muutustega.--Rmt: Kultuur ja malu. Konverentsi materjale. Toim T. Anepaio, E. Koresaar. (Studia Ethnologica Tartuensia, 4.) Tartu Ulikooli etnoloogia oppetool, Tartu, 2001, 189-190.

(22) Vt vordlevalt Eino Viire lugu. Tema saatuse maaras samuti sunniaasta: Randlindude pesad. Eestlaste elulood voorsil. Koost T. Kirss. Eesti Kirjandusmuuseum, Toronto Ulikooli Eesti oppetool, Tartu, 2006, 66-88.

(23) Koresaar, E. Elu ideoloogiad, 11.

(24) Vt ka Kulu, H. Eestlaste tagasiranne, 170-171.

(25) Vrd Koresaar, E. Hea elu normatiivsus. Noukogudeaegse defitsiidikogemuse kujutamisest elulugudes.--Rmt: Malu kui kultuuritegur: etnoloogilisi perspektiive. (Studia Ethnologica Tartuensia, 4.) Tartu Ulikooli etnoloogia oppetool, Tartu, 2003, 150-178.

(26) Korb, A. Remigration and telling about it: stories of Estonians from Russia.--Folklore, 2008, 39, 39-62.

(27) Vt Randlindude pesad.

(28) Soysal, Y. N. Limits of Citizenship. Migrants and Postnational Membership in Europe. The University of Chicago, Chicago, 1994, 30.

(29) Ward, C., Kennedy, A. Acculturation strategies, psychological adjustment, and sociocultural competence during cross-cultural transitions.--International Journal of Intercultural Relations, 1994, 18, 3, 329-343.

(30) MEK--noukogudeaegne ehitusorganisatsioon.

(31) Vt nt Kalmre, E. Hirm ja vooraviha sojajargses Tartus, 84-85.

(32) CepreeBa A. B. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 2007, 40-47.

(33) Kulu, H. Eestlaste tagasiranne, 189.

(34) Tammaru, T. Venelased Eestis: ranne ja kohanemine, 21.

(35) Vt Hiiemae, M. Kuuditatuna Siberis.--Rmt: Eestlane ja tema maa. Konverentsi "Kodumaa ja kodupaik: eestlaste territoriaalne identiteet" (16.-17. november 1999) materjale. Koost ja toim A. Jurgenson. Tallinn, 2000, 136.

(36) Smolicz, J. J. The three types of multiculturalism.--Rmt: Community Languages. Their Role in Education. Toim M. Garner. River Seine Publications, Melbourne, 1981, 1-12.

(37) Koiva, M. Lugu suurest lumesajust, 23, 56-94.

(38) Kas teil mees on? (vene k).

(39) Umbrikut (vene k).

(40) Kulu, H. Eestlaste tagasiranne, 202.

(41) Gellner, E. Rahvused ja rahvuslus.--Akadeemia, 1995, 1, 197-222; 2, 419-446; 3, 643-670.

(42) Ojamaa, T., Valk, A. Pilootuurimus kanadaeestlaste etnilise identiteedi ja muusika seostest. (Paar sammukest, XXIV.) Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, Tartu, 2008, 60.

(43) Tsuda, T. From ethnic affinity to alienation in the global ecumene: the encounter between the Japanese and Japanese-Brazilian return migrants.--Diaspora, 2001, 10, 1, 56.

(44) Samas, 70.

(45) Bonisch-Brednich, B. Migratsioon ja jutustamine.--Maetagused, 2003, 23, 121.

Anu KORB

Eesti Kirjandusmuuseum, Vanemuise 42, 51003 Tartu, Eesti; korb@folklore.ee
COPYRIGHT 2011 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2011 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Korb, Anu
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Date:Dec 1, 2011
Words:5967
Previous Article:Soviet migration and its appearance in autobiographies/Noukogudeaegne migratsioon ja selle ilmnemine omaelulugudes.
Next Article:The German migration to Livonia in the middle ages: some critical remarks/Saksa migratsioonist liivimaale keskajal: kriitilisi markmeid.
Topics:

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2022 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters |