Printer Friendly

The crisis of the elite in the cultural criticism made by Estonian student societies in 1937-1940/Eliidi kriis Eesti uliopilasseltside kultuurikriitikas aastail 1937-1940.

DISKUSSIOONI TAUST JA FOORUMID

Nii nagu Euroopa ja kogu ohtumaine tsivilisatsioon seisis ka Eesti Vabariik 1930. aastatel silmitsi mitmete sise- ning valispoliitiliste probleemidega. Kuna uleilmne majanduskriis omandas kiiresti poliitilise mootme, oli tulemuseks tosine parlamentaarse demokraatia kriis, mis koige saatuslikumal viisil haaras Euroopa uusi vabariike. Eesti tingimustes tegutsemisvoimetu ja omakasupuudlikuks peetud parlamentarismi kriisis suudistati vabariigi pohiseadust ning vabadussojalaste ehk vapside liikumine seadis oma eesmargiks uue pohiseaduse kehtestamise. Otsese poliitilise kaarimise lopetas 1934. aasta martsis alanud "vaikiv olukord" (1): poliitiliste vabaduste piiramine ja nn juhitava demokraatia (2) kehtestamine. (3) Paralleelselt Eesti sisepoliitilise kriisiga kujunes ja suvenes valispoliitiline kriis Euroopas. Natsi-Saksamaa ja Noukogude Liidu valispoliitilised ambitsioonid tahendasid ohtu vaikeriikide julgeolekule. (4)

"Vaikiva olukorra" reziim uritas taastada Eesti uhiskonnas kodurahu ja tasakaalu ning konsolideerida rahvust autoritaarsete votetega. (5) 1936. aasta sugisest piirati Tartu ulikooli autonoomiat, mis suvendas Tartu demokraatlikult meelestatud uliopilasseltside rahulolematust. Majanduskriisiaastatel oli akadeemilise haritlaskonna jaoks eriti valusaks kujunenud tookohtade saamise ja jaotamise kusimus, mis oli tingitud haritlaste uleproduktsioonist ning akadeemilise haritlaskonna struktuursetest probleemidest (6) vaikeriigi tingimustes. Intiimorganisatsioonide vilistlaskogude uheks traditsiooniliseks funktsiooniks oli oma liikmeid kohtade saamisel abistada. Autoritaarse reziimi tingimustes soovisid paljud korporandid "korrigeerida" kohtade senist jaotumust Eesti riigistruktuurides ja Tartu ulikoolis, mis oli seni olnud pigem uliopilasseltside--eriti Eesti Uliopilaste Seltsi (EUS)--kasuks. Konstantin Pats tuli nende soovidele vastu, edutades mitmeid korpo-rante juhtivatele kohtadele. 1930. aastate teisel poolel oli noorte inimeste riigi-ja omavalitsusse paasemisel likvideeritud erakondade asemel tahtis osa just uliopilasorganisatsioonide vilistlaskogudel. Veidi lihtsustatult voib oelda, et valitsusmeelse Isamaaliidu ja demokraatliku opositsiooni piir kulges seltside ning korporatsioonide vahelt. (7) Uliopilasseltside arvates oli akadeemiline haritlaskond 1940. aastaks lohenenud teravamalt kui kunagi varem ja valitsuse taotletud tugev rahvustervik oli jaanud saavutamata. (8)

Sona kriis voib pidada populaarsete uhiskonnaeluliste arutelude uldnimetajaks 1930. aastate Eestis. (9) Kirjeldatud tingimustes hakati demokraatlikult meelestatud Tartu ulikooli uliopilasseltsides ja nende valjaannetes motisklema ka "eliidi kriisi" (10) erinevate tahkude ule. Eesti uliopilasseltside ja nende Vilistlaskogude Liidu liikmete sonavottudes hakkas korduma veendumus, et Eestis jatkus laiemalt kogu akadeemilise haritlaskonna ning kitsamalt poliitilise juhtkonna kriis. (11) Konstateeriti, et autoritaarse reziimi tingimustes voorandus eliit rahvast ja rahvas riigist. (12) Samuti tekitas meeleharmi olukord, et seltside liikmed ja nende demokraatlikud pohimotted kaotasid "vaikiva oleku" uhiskonnas positsioone korporantidele. (13)

Kaesolevas artiklis on vaadeldud, kuidas lahati eliidiprobleemi Eesti uliopilasseltside kultuurikriitikas aastatel 1937-1940 ehk perioodil, mil ilmus Uliopilasseltside Liidu oma haalekandja Akadeemia. Diskussioon ise oli hakanud kaivituma juba varem ja selle akadeemiliseks foorumiks oli esialgu olnud Uliopilasleht kui Eesti uliopilaskonna uhine haalekandja. (14) Ulikooli autonoomia piiramise jarel jaid uliopilasseltsid Uliopilaslehe toimetamisest korvale, kuigi eliidiproble-maatika uhiskonnas toimunud protsesside tottu aktualiseerus, vahemalt seltside liikmeskonna jaoks. Nuud kujunes nende olulisimaks avalikuks foorumiks 1937. aastal asutatud Uliopilasseltside Liidu haalekandja Akadeemia, mis avaldas kohe esimesel ilmumisaastal eliidi kriisi erinevate dimensioonide teemal mitu artiklit. (15) Lisaks kasitleti kusimust aastatel 1938-1940 ilmunud uliopilasseltside Raimla, Veljesto ja EUS juubelikogumikes. (16) Eliidi kriisi teemal votsid sona muuhulgas sellised olulised kultuuritegelased ja viljakad publitsistid, nagu Hans Kruus (17), Oskar Loorits (18), Eduard Laaman (19) ning August Annist (20). Antud foorumitest ja nende piiratud trukiruumist tulenevalt oli uliopilasseltside avalikus diskussioonis esinenud autorite tuumik vordlemisi vaike, piirdudes umbes kummekonna aktivistiga. Samas voib vaita, et nende motted esindasid paljude seltside liikmete seisukohti uldisemalt. Sellise jarelduse voib teha naiteks EUS-i detailsete vestlus-protokollide alusel, mida antud artiklis on eliidiprobleemi kolapinna tapsustamise eesmargil kasutatud.

Tanapaeva lugeja voib kontsentreerida mainitud foorumitel toimunud diskussioonidest kolm pohilist teesi, milleks olid eesti eliidi norkus ja selle pohjuste otsimine, rahvalahedase haritlaskonna probleem ning poliitilise juhtkonna demokraatia kriis kui haritlaskonna kriisi valjendus. Jargnevalt on neid vaadeldud eraldi alapeatukkides. Uliopilasseltside uleval hoitud diskussioon eliidiproblemaa-tika teemal katkestati 1940. aasta suvel, kui likvideeriti Eesti Vabariik, uliopilasorganisatsioonid ja varsti ka markimisvaarne osa senisest haritlaskonnast.

EESTI ELIIDI NORKUSE POHJUSED

Toomas Karjaharmi arvates mojutas eesti intellektuaalide eliidi kuvandit klassikaline eliiditeooria, mille jargi jaguneb uhiskond valitsevaks vaikesearvuliseks eliidiks ja suureks massiks ning esimene valitseb teise ule. Max Weberi stiilis demokraatlik elitarism seadis ideaalharitlastele korged noudmised: nad pidid olema universaalsed, vabad, autonoomsed, soltumatud igasugusest partikularismist, eriti ideoloogilisest ja parteilisest, rahvalahedased ning kultuuritahtelised. Ka iseseisvusaegne noorem polvkond, kelle kultuurikriitikud kuulusid enamasti EUS Veljestosse, seadis "vaimsele eliidile" uliranged noudmised. (21) Ent Eesti reaalsus ei vastanud nende ootustele.

Hans Kruus vottis 1937. aastal kokku haritlaskriitika ja visandas selle alusel keskmise noorharitlase karikatuurse kuvandi.
   Seda noorukit huvitasid vahe otsesest oppetoost korvalseisvad elu
   ja uhiskonna suurkusimused. Tuupimisest vaba ajanatukest veetis ta
   niisama sihitult, enamasti aga oma uliopilasorganisatsioonis,
   millesse ta oli astunud tulevikus kergemini kohasaamise
   kaalutlusel. Siin imbus ta koledasti labi "kambakraatlikust
   kildkondlusest", mis omakorda aitas teda voorutada rahvast ja
   toelisest elust. Ja kui ta siis lopuks saadud diplomiga ulikoolile
   selja pooras, oli temast saanud kull oma ala spets, kuid tema
   vaimusilmas puudus sotsiaalne avarus, seda valitses kitsas
   kasitoolisementaliteet. Poliitilises motlemises oli ta saamatu.
   (22)


Kultuuridiskussioonis osalejad suuvisid eesti eliidiprobleemi ajaloolisse tausta ja puudsid haritlaskonna probleemidele seletusi leida. Tosiasi, et eestlased olid domineerivalt vaese vaikeriigi esimese polve haritlased, avaldas autorite arvates olulist moju nii nende vaimse kui ka ainelise elu voimalustele.
   Kui vanemate kultuurrahvaste juures siiski veel leidub teatud arv
   kodusid, kus haritud noorsoo harrastustega kaasa elada ja sammu
   pidada suudetakse, siis on meil, tuupilisel esimese polve
   haritlaste maal, seisukord ses suhtes eriti raske,


konstateeris Aleksander Elango (23) 1938. aastal. (24) Todeti, et 1920. aastatel avardas asja saavutatud iseseisvus esialgu plahvatuslikult haridus-ja karjaarivoimalusi: akadeemiliste haritlaste arv kasvas kiiresti. Paralleelselt suurest noudlusest tulenevalt oli aga keskkoolide tase langenud, mis tahendas tulevaste uliopilaste norgemat ettevalmistust. Nenditi, et paljude motiiviks korgema hariduse omandamisel ei olnud kutsumus voi teadmisjanu, vaid "kergema elu" karjaar. Selles osas pidid paljud noorharitlased pettuma: kuna Tartu ulikooli kujunemine "eesti ulikooliks" tegi korghariduse paljudele kattesaadavaks, devalveerus varsti uliopilase ja kogu haritlaskonna staatus. Kokkuvotvalt oli 1920. aastate lopuks tulemuseks hariduse inflatsioon ja haritlaste uleproduktsioon. Selleks ajaks oli vaikeriigi tingimustes kvalifikatsioonile vastava tookoha leidmine raske (25)--kohad olid juba taidetud--ja paljud noorharitlased pidid leppima tuluga, mis naiteks Richard Raago sonastuses hadavaevalt fuusilist olemist voimaldas. Nad olid nii tegelikult kui ka mentaliteedilt "toota toolised". Probleemi teravdas veel enamiku parinemine vaestest oludest "ilma suurema ainelise kaasavarata" ja 1930. aastate alguse majandus-depressioon. Kombinatsioon oli keeruline, kuna "tousliku uhiskonna" eluideaalid toukasid haritlasi aineliste vajaduste prioriseerimise poole. (26)

Paradoksaalselt jareldati, et haritlaskonna kiire kasvu tulemuseks oli nende kaalu langus Eesti uhiskonnas. Eduard Laamani iseloomustuse jargi haritlane "kodanlustus" maailmasodadevahelises Eesti Vabariigis.
   Haritlane ei moodustanud enam, nagu rahvusliku arkamise aegadel,
   mingit ordutaolist sojakat sotsiaal-eetilist osadust,


vaid
   absorbeerus kodanliku uhiskonna keskkihtide tavaliseks liikmeks. (27)


Lisaks eelnevale tosteti diskussioonis esile uliopilaspolve negatiivsed mojud. Uhelt poolt nenditi, et professiooni omandamine oli vastuolus vana akadeemilise universalismi ideaalidega, kuna teadus ja professioonid spetsialiseerusid jatkuvalt. Teisalt ei soovitud leppida spetsialiseerumise tagajarjega, milleks oli vaidetavalt "vaimu ahendav" kitsa silmaringiga kasitoolise mentaliteet. Kurdeti, et sellise spetsialisti--"haritud roboti"--tahelepanu koondus vaid oma eriala kusimustele, seevastu uldisem uhiskondlik elu ja traditsiooniline "rahva asi" jattis ta kulmaks. Tagajarjeks oli "spetsi" tagasitombumine "seltskondlikust toost". Nahti, et suvenev "spetslus" lausa oonestas moodsa demokraatia alustalasid nii kogu maailmas kui ka Eestis, kuna
   osutubki lopuks spets usutavaks mangukanniks teatava reziimi kaes,


seevastu
   valjakujunenud maailmavaatega haritlane, kelle orientatsioon ei ole
   "masseerimisega" suunatav, peab taanduma kui kolbmatu voi randama
   lopuks koonduslaagrisse. (28)


Artiklites kritiseeriti ka Tartu ulikooli eluvoorast "teadus-teaduse-parast"-vaimu, mille valjendusena, nagu vaitis Oskar Loorits,
   sadu noori on tahetud valmistada ette otsekui professoriteks ja
   akadeemilisteks opetlasteks, kuna keskkooli-opetajate ettevalmistus
   nn didaktilis-metoodilises seminaris on olnud /.../ pedagoogiliseks
   paroodiaks. (29)


Ulikooli prorektori kogemusega Hans Kruus moonis kriitika olemasolu, aga ei noustunud selle sisuga, vaid vaitis, et Tartu ulikooli oppekorraldus oli rajatud "elulahedasile aluseile". (30)

Tahelepanu poorati ka uliopilaste aja sisustamisele, mis kriitikute arvates piirdus liiga sageli vaid erialaopingute ja lobustustega. (31) Radikaalseima vaimuga uliopilasseltside liikmetest autorid pidasid jatkuvalt kurja juureks aegunud ja Eesti oludesse mittesobiva baltisaksa bursivaimu eeskuju oma "harratseva" "junkurliku" "feodaalse mentaliteediga", mis vaidetavalt kujundas korporantides ulbitseva, oligarhilise ning ebademokraatliku hoiaku. August Annist konstateeris 1940. aasta kevadel, et vaikiva ajastu burokratiseeriva ja erakapitali soodustava sisepoliitika tulemusena oli egoistlik, sotsiaalsetes kusimustes hoolimatu "uus harrasharitlaste kiht", mis koosnes peamiselt Patsi poolele ule lainud endistest vapskorporantidest, vaid tugevnenud.
   ... korgele paasesid eriti need, kes oskasid tarvitada tagatreppi,
   kes voisid vahetada oma veendumusi nagu kindaid, kes "kummist
   selgrooga" soandasid pugeda, kus vaja, ning olla habema-tult
   noudlikud, kus voimalik.


Oskar Loorits laiendas kriitika koikidele endasse suletud intiimorganisatsioonidele, mis olid
   suureparaseks taimelavaks autoritaarsusele ja totaalsusele ja koige
   enam veel sellele klikevaimule, mis korruptsiooni korval on
   paisunud eesti avaliku elu negatiivseimaks nahteks ja moonutanud
   kogu meie demokraatia nn kambakraatiaks. (32)


Pedagoog Aleksander Elango kirjeldas vaoshoitumalt, et intiimorganisatsioonide senine passiivsus ei voinud enam jatkuda.
   Kogu rohku ainult nn intiimsusele asetades muutuvad nad liiga
   eksklusiivseteks ega leia kullalt konkreetseid ulesandeid. Igasugu
   isiklikud pisivastuolud ja vaikesed lahkuminekud muutuvad neis
   palju tahtsamaks, kui seal, kus suurte ulesannete kallal tegevuses
   ollakse,


pohjendas ta. (33)

Haritlaskonna probleemi lahkamisel peetigi korduvaks eliidi norkuse naitajaks Eesti haritlaskonna lohestatust: valitses "kambakraatlik kildkondlus", korporatsioonid versus seltsid, mille tulemusena oli kujunenud omavaheline sallimatus "rinnete" vahel. (34) Autoritaarne reziim teadvustas akadeemilise haritlaskonna kasvatuslikke probleeme ja puudis vastuolusid siluda unifitseerivate ning kontrollivat valvet kehtestavate ulikoolireformide abil (1936-1937), mis ei arvestanud alma mater'i ega uliopilasorganisatsioonide autonoomsusega. Tulemuseks oli opositsiooniliste meeleolude suvenemine uliopilasseltside liikmete hulgas. (35) Kokkuvotvalt voib oelda, et uliopilasseltside tolleaegsete kultuurikriitikute diskursuses oli intiimorganisatsioonide korporatsioonidele omastest joontest (36) voimalik tuletada eliidi kriisi mitmeid sumptomeid--kambakraatlik killustumine, onupojapoliitika ja rahvast voorandumine--ning nende abil oli voimalik isegi ara seletada, miks Eesti demokraatia tegi vahikaiku ja kehtestus autoritaarne kord.

HARITLASKONNA VOORANDUMINE RAHVAST

Haritlaskonna probleemi lahkajate arvates oli Eesti eliidi kriisi oluliseks ja tosiseks naitajaks isegi esimese polvkonna haritlaste voorandumine rahvast. (37) Varem oli probleem valjendunud--nagu naiteks August Annist ja Oskar Loorits meelde tuletasid--umberrahvustumise (saksastumise) ja kadaklusena ning eestlaste tingimustes oli rahvuslik ja sotsiaalne reetmine ajalooliselt nagu uks ning sama moiste. (38) Eriti pedagoog Aleksander Elango juhtis tahelepanu sellele, et rahvast voorandumise probleem oli tegelikult universaalne: vastavaid etteheiteid oli esitatud naiteks nii 19. sajandi vene kui ka 20. sajandi alguse saksa haritlaste aadressil. (39) Samas peeti jarjest muret tekitavamas valispoliitilises olukorras, eriti baaside ajastul, "rahvalahedase haritlaskonna" kasvatamist eesti rahvuse ja demokraatliku riikluse tuleviku kindlustamise seisukohast valtimatuks ulesandeks. (40)

Rahvalaheduse kusimuse aktuaalsust ja olulisust naitab avaldatud artiklite arv (41): 1937. aastal ilmus neid uliopilasseltside valjaannetes 5 (42), 1938 6 (43), 1939 3 (44) ning 1940 1 (45) ehk kokku 15 artiklit. Lisaks ilmusid moned artiklid veel korporatsioonide haaletoruks kujunenud Uliopilaslehes, ajakirjas Kasvatus (46) ja Oskar Looritsa artiklikogumik (47). Rahvalaheduse kusimust lahkas nii vanem, "Vene ajal" vormitud polvkond (naiteks Laaman, Raago ja Kruus) kui ka noorem, Eesti iseseisvusaja pitserit kandev noorem haritlaste generatsioon (naiteks Annist, Loorits ning Elango). Kuigi molema polvkonna arvates oli nende kahe ruhma vaimne pale vaga erinev, valitses antud kusimuses suur uksmeel: rahvalahedasema haritlaskonna kasvatamine pidi olema oluline eesmark. (48)

Uheks voorandumist toetavaks oluliseks teguriks peeti elukaugete baltisaksa aadlitraditsioonide eeskuju, mis igapaevaselt valjendus intiimorganisatsioonide korporatsioonimojudes, naiteks upsakas vahetombamises alamrahvast "poobli" ja eliidi vahel. Samast allikast vois tuletada eesti "tousikharitlaste" harratseva mentaliteedi--haritlasele kuuluvad monud, mitte kohustused--, mis toukas noori materiaalselt enesekesksele karjerismile. Uldiselt peeti rahvalaheduse seisukohalt intiimorganisatsioonide norkuseks nende kitsa horisondiga eluvaadet.
   Lootus ainult omavaheliste koosviibimiste, rebasetreeningu ja muu
   seesuguse kaudu teovoimelist haritlaskonda kasvatada tuletab liialt
   selgesti meelde onnist parun Munchhausen'it, kes end oma juukseid
   pidi tahtis soost valja kiskuda,


iseloomustas olukorda Aleksander Elango, kelle arvates pidid uliopilasorganisatsioonid viima oma liikmed "viljakasse kokkupuutesse oma rahva eluga". Hans Kruus konstateeris:
   Koigepealt on saanud juba uldiselt tuntud tosiasjaks meie
   uliopilaste nork, oige pealiskaudne ja passiivne huvi meie rahva
   elu suurpoliitiliste ja ideoloogiliste kusimuste vastu. /.../
   Rahvas ei saa kullaldaselt oma haritlaskonnalt juhtivat,
   julgustavat kaastood. (49)


Iseenesest ei sisaldanud selline seltside liikmete korporatsioonide "harrasharitlaste" aadressil esitatud kriitika uusi argumente, kuna age kritiseerimine oli alanud juba 1920. aastate algul. (50) Uus joon oli vaid suvenev pettumus, et rahvast voorandunud "saamameestest" "harrasharitlaste" positsioonid tugevnesid autoritaarse reziimi tingimustes. (51)

Toomas Karjaharm on tuletanud "rahva sekka mineku" traditsiooni vene narodnikliku idee mojust. (52) Vanema, eriti Venemaal hariduse omandanud haritlaste puhul vois see nii olla (53), samas on EUS-i ja eriti Veljesto puhul olulisemad otsesed Soome rahvusliku liikumise (J. V. Snellman, Y. S. Yrjo-Koskinen) ning Helsingi maakondlike uliopilasosakondade eeskujud, mille rahvalahedust tostsid korduvalt esile naiteks Hans Kruus, August Annist, Oskar Loorits ja Aleksander Elango. (54)

Noorema polvkonna hulka kuuluvad uliopilasseltside liikmetest publitsistid esitasid ka erinevaid ettepanekuid, mille abil oleks voimalik tohustada intiimorganisatsioonide tegevust rahvalaheduse suunas. Viimasena sona votnud August Annist kristalliseeris oma loppteesi 1940. aasta kevadel jargmiselt:
   Enne koike peaksid uliopilasseltsid ja nende vilistlaskogud
   moodustama endast aktiivse ja kindla demokraatliku maailmavaatega
   voitlusrinde, kes sustemaatiliselt hakkab edendama oma liikmete
   uhiskondlikku ning rahvuspoliitilist haridust ja neid juhib
   kavakindlamasse uhistoosse rahva laiade kihtidega ning nende
   organisatsioonidega. (55)


POLIITILISE JUHTKONNA KRIIS ELIIDI KRIISI VALJENDUSENA

Selle eliidiprobleemi dimensiooni diskussiooni lahtekohaks oli tahelepanek, et parlamentarismi kriis, vapside liikumine ja demokraatia piiramine toestasid, et demokraatlik riigikord--mis oli uliopilasseltside liikmetest autorite ideaaliks --vajas rohkearvulist poliitiliselt haritud juhtkonda. Probleemi vaga oluliseks pohjuseks peeti uliopilas-ja kogu haritlaskonna apolitiseerumist omariikluse aastail. Jalle kord leiti negatiivse nahtuse juured uliopilasorganisatsioonidest, kuna intiimorganisatsioonide pohimotteks oli apoliitilisus. Tulemuseks oli uliopilaste poliitilise kasvatuse puudumine ja selle tulemusena vaidetavalt nende nork poliitikas orienteerumise oskus. Naiteks prokuror Richard Raago, kes peaaegu idealiseeris tsaariaegseid eesti uliopilasi, kinnitas 1938. aastal:
   Kokkuvoetult voiksime praegust eesti uliopilast iseloomustada kui
   opinguis korralikku, endasse kapseldunud ja apoliitilist inimest,
   kes aga ka haritud inimesena jatab mondagi soovida. (56)


Uhesonaga, Eesti 1920.-1930. aastate sisepoliitiliste probleemide oluliseks pohjuseks peeti eliidi poliitilise kasvatuse norkust. Nahti, et kuna senised ideelised eesmargid olid omariikluse tingimustes esialgu teostunud ja asemele polnud uusi ideaale kerkinud, muutus elu 1920. aastatel "igapaevaseks nokitsemiseks" ning idealism asendus materialismiga, mis soodustas korruptiivset kaitumist. Kuni 1934. aastani olevat Eesti erakonnad kannatanud "kihihuvide" ja koostoovoimetusena valjendunud "erakondliku leppimatuse all", mille tulemuseks oli olnud valitsuste tihe vahetumine ning rahva poliitikas pettumine. Tagantjarele nahti, et demokraatia ajastul ei suutnud erakondade "kindralid" kesktaseme juhte piisaval maaral kasvatada ja "loid" noorem akadeemiline haritlaskond jai korvale. Tolgendati, et just viimati nimetatute hulgast olid parit paljud vapside liikumisega uhinenud korporandid ja pettunud idealistid, kes olid riigi juhtimiseks ette valmistamata ning kelle ebamaarane poliitiline programm piirdus lihtsa loosungiga "peremees majja". Tulemuseks oli majanduskriisi ajastul "pohiseaduse kriis" ja demokraatia krahh, mis tipnes autoritaarse korra kehtestamisega. Vaikival ajastul oli seltside kultuurikriitikute arvates loogiline jareldada, et demokraatia taastamise eelduseks Eestis oli tulevase haritlaskonna poliitiline harimine juba uliopilaspolves. (57)

Taiesti ekslikuks pidas eriti diskussioonis osalenud vanem polvkond nagemusi, et intiimorganisatsioonide kreedo--"meie ei tee poliitikat"--on kuidagi vooruslik pohimote. Autorite arvates tahendas noorharitlaste poliitiline kasvatus, nagu konstateeris Hans Kruus,
   poliitiliste probleemide suhtes orienteerumisoskuse, teadlikkuse ja
   otsimisvaimu, seega koigepealt poliitilise motlemise kasvatamist.


Richard Raago taiendas, et see tahendas uliopilaste teoreetilist tegelemist poliitiliste kusimustega vastava kirjanduse lugemise, ettekannete kuulamise ja debattidel osalemise kaudu. Pidi kaduma halvakspanev suhtumine poliitikasse kui "musta asja".
   Kui tahame hoida oma iseseisvat riiki, sailitada ja arendada
   omakultuuri, siis peame tundma huvi ka oma poliitika vastu.


Autorite arvates oli demokraatlikus riigikorras koikidel kodanikel kohustus "meie rahvaelu uldistes paevakusimustes" (58) kaasa tootada ja kaasa otsustada.

Oluliseks peeti haritlaste eetiliste ja maailmavaateliste hoiakute kujunemist, kuna nahti, et ulikooli lopetanul polnud "tarvilikul maaral isiksust ja sellega uhes poliitilist selgroogu"--ta oli kergesti mojutatav ning vahetas oma seisukohti materiaalsetel kaalutlustel. Arusaadavaks probleemiks oli vaikese ja vaese Eesti majanduslikult vahekindlustatud eliidi aldistumine korruptsiooni ning poliitiliste mahhinatsioonide kiusatusele. (59) Vaikival ajastul oli eriti EUS-i jaoks oluline kohtade saamise kusimus. EUS-is tolgendati juba 1933. aastal, et korporantide juhitud vabadussojalaste liikumine ei olnud ideeline liikumine, vaid selle juhte tiivustas soov saada endale EUS-i liikmete kaes olevad riigi juhtivad kohad. (60) Riigiametite umberjaotamine autoritaarse reziimi aastatel realiseeris EUS-i kartused. Oskar Loorits iseloomustas uliopilasseltside pettumust jargmiselt:
   ... pseudo-eliit, kes asja alles juhtis rahvaliikumist ja haudus
   selle ebaonnestumisel kattemaksu valitsusele, on aasta paariga
   siirdunud oige suurelt osalt just valitsuse enda seljataha, nagu
   uliopilaskonna kaarimiste-baromeeter seda ilmamuutust koige
   tabavamalt on noteerinud. Samal ajal aga enda arust
   "demokraatlikum" ollus ei ole veel kullalt julgenud laheneda
   valitsusele. (61)


Naiteks riigihoidja teostatud ulikoolireformi tulemusena ametisse nimetatud Tartu ulikooli uue juhtkonna 11 isiku hulgas ei olnud uhtki EUS-i liiget. (62) EUS oli 1930. aastate teisel poolel kaitsepositsioonil ja taunis ebakompetentsete isikute edutamist ning riigis vohavat korruptsiooni. (63)

Naiteks 1936. aasta sugisel, kui EUS-is arutati semestri tegevuskava ule, kordusid Eduard Roone, Erik Suurvalja ja Heldur Tonissoni (Jaan Tonissoni poeg) sonavottudes seisukohad, et "selts on surutud valja tahtsatelt aladelt", "selts on tahaplaanile surutud", "meie inimesed on valja torjutud" ja isegi et "meie inimestel on loigatud ara osavotuvoimalus avalikust elust". Tolgendati, et kuigi EUS-i vaim ja inimesed olid seni olnud Eesti avalikus elus maaravad, oli "korporantlik motteviis ja -isik praegu esiplaanil". Vaidetavalt sagenesid juhtumid, kus EUS-i liige kaotas kandideerimisel "vahemvaartusliku" teise organisatsiooni kandidaadile. Arvati, et EUS pidi leidma "radikaalseid teid korporantliku motlemis- ja teotsemisviisi vastu". Gumnaasiumi direktorist vilistlane Johann Sutt rohutas, et Eesti avalikus elus polnud sellist korruptsiooni varem olnud. Heldur Tonisson kirjeldas ettevotete aktsioneerimist ja segaettevoteteks kujundamist, mis toimus polevkivi-, turba- ning metsatoostuses ja UueBalti tehastes. Tema arvates polnud see juhuslik, vaid sihikindel tegevus, mis oli suunatud "varandusliku aristokraatia loomisele". Ebameeldivate nahtuste krooniks oli vestluses osalenute jaoks ulikooli autonoomia piiramine. (64)

Tulemuseks oligi, et uliopilasseltside kultuurikriitikute arvates vaikiv ajastu vaid suvendas eliidiprobleemi ja seltside ning korporatsioonide omavahelised suhted halvenesid veelgi. August Annist kirjeldas olukorda 1940. aasta kevadel jargmiselt:
   Uhelt poolt korgeile positsioonidele roninud harratseva
   pseudoeliidi saamahimu voi hooletus, teiselt poolt
   haritlas-kasitoolise inertsus, kolmandalt poolt hoolimata
   poolharitlaste voi masside teadmatuse tottu levinenud vaarvaated ja
   poliitilised ebauskumised--need on kolm rinnet, mille vastu ikka on
   pidanud voitlema toeline haritlaskond. (65)


Uliopilasseltsides usuti, et eliidipohimote pidi demokraatia tingimustes tahendama kvaliteedipohimotet: juhtivatele kohtadele tuli paaseda reaalse voistluse ja eksamite tulemusena. Eesoigused pidid kuuluma minevikku. (66)

1940. AASTATE EPILOOG

1940. aastal toimunud Eesti omariikluse likvideerimine ja annekteerimine Noukogude Liidu koosseisu seadis koik haritlased valiku ette: kas minna aktiivselt uue voimuga koostoole voi tombuda korvale nii palju kui voimalik. Peale paari olulise erandi ei osalenud Patsi reziimis pettunud ja eliidi kriisi diskussioonis osalenud uliopilasseltside liikmete enamik aktiivselt 1940. aasta suve sundmustes. Ajalooprofessor Hans Kruus, keda 1930. aastate teisel poolel peeti uheks demokraatliku opositsiooni oluliseks liidriks ja rahvusliku ideoloogia eksperdiks ning EUS-is "oma" inimeseks, kuna aastakumne lopul oli ta muuhulgas puhendunud Jakob Hurda ja Jaan Tonissoni elutoo esiletostmisele, hakkas Noukogude okupat-sioonireziimi moodustatud marionetliku valitsuse peaministri Johannes Varese asetaitjaks. Mainitud valitsuse haridusministriks sai teine EUS-i vilistlane, kirjanikust kultuurikriitik Johannes Semper. Molemad "juunikommunistid" astusid 1940. aasta suvel ka kommunistliku partei liikmeks ja H. Kruusist sai 1940. aasta septembris Tartu ulikooli rektor. (67) Vaidetavalt Jaan Tonissoni soovitusel noustus Harri Moora minema Varese valitsusse haridusministri abiks. Kuna jargneva paari suvekuu valtel sai H. Moora aru, et ametipost ei paku reaalseid voimalusi mojutada hariduspoliitikat rahvusliku orientatsiooni suunas, palus ta end alates 1. septembrist 1940 (68) Tartu ulikooli tagasi suunata.

Enamik eliidi kriisi lahkajatest sattus oma mineviku tegevuse, seniste uhiskondlike positsioonide ja rahvuslik-demokraatlike hoiakute tottu arreteeritavate nimekirja. Osa nendest--peamiselt vanema generatsiooni esindajad, nagu Richard Raago ja Eduard Laman--hukati aastatel 1941-1942, noorema polvkonna tegelased, nagu August Annist, vangistati enamasti parast Eesti taasokupeerimist. Olulistest kriitikutest onnestus vaid Oskar Looritsal valismaale pogeneda. (69) Tema oligi autoritest ainuke, kes parast soda vois publitsistina tegevust jatkata. Uli-produktiivne Loorits lahkas veel postuumselt 1950. aastatel pagulasena Rootsis muuhulgas 1930. aastate Eesti eliidi kriisi ja visandas selle ajaloolist tausta. (70)

Huvitava sojaaegse tagasivaate 1940.-1941. aasta sundmustele ja nende seostele eliidiprobleemi diskussioonis esinenud seisukohtadega pakuvad Harri Moora kirjad, mida ta saatis Soome A. M. Tallgrenile aastatel 1941-1942. Moora nagemuse jargi poleks valist katastroofi muidugi ara hoida saanud, samas arvas ta, et realiseerunud negatiivseid arenguid valmistasid eestlased ise teatud maaral ette, kuna

kui palju oleks koik sisemiselt olnud teisiti, kui meil oleks enam olnud toelist isiksusekultuuri.

Tema jaoks tahendas see eetilisemat sisehoiakut, mis vastandus egoistlike materiaalsete ja materialistlike motiividega. Soome ja Eesti saatust Teise maailmasoja algusaastatel vorreldes jareldas Moora, et Soome

juhtkond, selgroog ja suda, on ometi kaunis oluliselt kasvatatum kui meil. (71)

Voib konstateerida, et tagantjarele hinnates oli Harri Moora arvates Eesti eliidi nork eetiline hoiak 1930. aastate eliidi kriisi koige ohtlikumaks komponendiks.

KOKKUVOTE

Uliopilasseltside liikmete enamik ei olnud rahul Eesti 1930. aastate sisepoliitiliste arengutega, mis piirasid demokraatiat. Kehtestuv autoritaarne reziim puudis uhiskonnas tasakaalu taastada muuhulgas sellega, et korporante hakati rohkem edutama naiteks haridusministeeriumi ja Tartu ulikooli struktuurides. 1936. aasta sugisel alanud Tartu ulikooli autonoomia piiramine oli loplikuks ajendiks sellele, et 1937. aastal asutati Uliopilasseltside Liidu haalekandjaks kujunenud kultuuriajakiri Akadeemia. Selle ja uliopilasseltside artiklikogumike veergudel toimus kuni Eesti omariikluse likvideerimiseni diskussioon "eliidi kriisi" erinevate dimensioonide teemal.

Sona votsid domineerivalt uliopilasseltside vilistlased. Aktiivsete autorite arv ei olnud suur, aga see koosnes Eesti uhiskonnas uldiselt tuntud ja hinnatud tegelastest: Tartu ulikooli teadlastest-oppejoududest, kes esindasid peamiselt rahvusteadusi (72) ning oigusteadust (73), prokuroridest (74), staazikatest diplomaatidest (75) ja publitsistidest (76). Sageli kuulusid autorid uheaegselt mitmesse eelloetletud kategooriasse. Osa nendest--eelkoige vanema generatsiooni esindajad--olid tegutsenud demokraatiaajastul poliitikas, kus nad olid esindanud sotsiaalse rohuasetusega vasakpoolset rahvuslust. (77) Eesti Vabariigis akadeemilise hariduse omandanud kultuurikriitikud olid omakorda seotud Tartu ulikooli humanitaarvaldkonda kuuluvate erialadega ja nad pooldasid rahvusluse ning demokraatia kooslust. (78) Koiki neid uhendasid oigusriigi, demokraatia, rahvusluse ja uhiskondliku aktiivsuse ideaalid. Diskussioonis osalejad kuulusid enamasti uliopilasseltside Veljesto (79), EUS (80), Raimla (81) ja Pohjala (82) vilistlaskogudesse.

Uliopilasseltside debatis olid "eliidi kriisi" kriitilise narratiivi peamisteks sumptomiteks haritlaste voorandumine rahvast ja poliitilise juhtkonna kriis. Kuna Eestis ei taastatud toelist demokraatiat, jatkus uliopilasseltside arvates mainitud kriis kuni 1940. aasta suveni. Paljude autorite jargi olid haritlaskonna probleemide oluliseks halliks uliopilaskorporatsioonid oma ebademokraatliku vaimuga: nende liikmed olid vaidetavalt esialgu poliitiliselt passiivsed, seejarel laksid nad kaasa vabadussojalaste liikumisega ja lopuks toetasid nad autoritaarset reziimi materiaalsetel kaalutlustel. Ennast pidasid uliopilasseltsid demokraatliku vaimu kaitsjateks. Intiimorganisatsioonid ja uliopilaspolve mojud olid artiklites uldiselt kesksel kohal. Eesmargiks pidi olema rahvalahedase ja poliitiliselt orienteerumisvoimelise haritlaskonna kasvatamine.

THE CRISIS OF THE ELITE IN THE CULTURAL CRITICISM MADE BY ESTONIAN STUDENT SOCIETIES IN 1937-1940

The majority of the members of student societies (in Estonian "selts") were dissatisfied with internal political developments of the 1930s in Estonia that put restrictions on democracy. The authoritarian regime that was being established tried to restore balance in the society among other things also by means of increasingly promoting members of fraternities to positions in the structures of the Ministry of Education and the University of Tartu (UT). Restricting the autonomy of UT that started in the autumn of 1936 served as a final impetus for launching the cultural magazine Akadeemia (Academy) in 1937 as the organ of the Union of Estonian Student Societies. On the pages of this magazine and in the periodical article collections published by student societies a discussion was held about various dimensions of "the crisis of the elite". That discussion went on until the liquidation of Estonia's independence.

The authors were overwhelmingly alumni of student societies. The number of active authors was not large, but it comprised well-known and respected persons in Estonian society: researchers and lecturers of UT mainly from the fields of national sciences, the humanities and law, public prosecutors, long-serving diplomats and commentators on public affairs. Oftentimes the authors belonged simultaneously to several of the aforementioned categories. Some of them--especially representatives of the senior generation--had participated in politics in the era of democracy when they had stood for left-wing nationalism with social emphasis. The cultural critics who had been educated academically in the Republic of Estonia were connected to the humanities in UT and they supported the harmony of nationalism and democracy. They were all united by the ideals of the rule of law, democracy, nationalism and social activism. The participants of the discussion were in most cases members of the alumni associations of the student societies Veljesto, Eesti Uliopilaste Selts (Estonian Students' Society), Raimla and Pohjala.

In the debate held by student societies the main symptoms of the critical narrative were the alienation of intellectuals from the people and the crisis of the political leadership. As genuine democracy was not restored in Estonia, the said crisis continued-in the opinion of the student societies--until the summer of 1940. According to many authors, an important source of the intelligentsia's problems was student fraternities (in Estonian "korporatsioon") with their undemocratic spirit. Their members were allegedly at first politically passive, then involved themselves in the political movement of Vabadussojalased (the League of Veterans of the Estonian War of Independence) and eventually rendered support to the authoritarian regime for financial reasons. However, the student societies considered themselves defenders of the democratic spirit. In the articles published at that time, the main focus stayed generally on fraternities, sororities, student societies and the influences of one's student years. The objective was set to be a formation of intellectuals who would be closely connected to the people and politically knowledgeable.

doi: 10.3176/hist.2010.1.05

Helena SEPP

Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti; helenas@tlu.ee

(1) Just seda terminit kasutati tolle aja uliopilasseltside artiklites: nt Moora, H. Demokraatia rahvusliku kandejouna.--Rmt: Voim ja vaim. Album Eesti Uliopilaste Selts "Veljesto" 20-ks aastapaevaks. EUS Veljesto Kirjastus, Tartu, 1940, 6; Semper, J. Kultuuri paevakusimusi.--Rmt: Eesti Uliopilaste Seltsi Album, XI. Eesti Uliopilaste Seltsi Kirjastus, Tartu, 1940, 29.

(2) Terminist: Moora, H. Demokraatia rahvusliku kandejouna, 6.

(3) Karjaharm, T., Sirk, V. Vaim ja voim. Eesti haritlaskond 1917-1940. Argo, Tallinn, 2001, 284-286; ajastu Eesti ajaloo sundmustest uldisemalt vt nt Zetterberg, S. Viron historia. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia, 118.) Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Hameenlinna, 2007, 548-557.

(4) Taustast nt Ilmjarv, M. Diplomaatiline taust.--Rmt: Soja ja rahu vahel. Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani. Koguteos. I koide. S-Keskus, Tallinn, 2004, 5-140.

(5) Nii iseloomustas olukorda arheoloogiaprofessor Harri Moora (1900-1968) oma EUS Veljesto 20. aastapaeva puhul peetud kones 24.2.1940 (Moora, H. Demokraatia rahvusliku kandejouna, 5-6); votetest vt Karjaharm, T., Sirk, V. Vaim ja voim, 288.

(6) Probleemiks oli praktiliste, tootvate erialade alaesindatus (nt Karjaharm, T., Sirk, V. Vaim ja voim, 57).

(7) Gronberg, A. Eesti Uliopilaste Seltsi ajalugu, II. Eesti Uliopilaste Seltsi Vanematekogu Kirjastus, Montreal, 1985, 365-383; Loorits, O. Eesti ajaloo pohiprobleemid. (Iseseisvuslaste kirjavara, 11.) Sweden, 1955, 164-168, 172; Magi, A. Mis meelde on jaanud. Episoode ja meeleolusid. Ilmamaa, Tartu, 2001, 109, 118-119; Sepp, H. Kultuurisild voi kaitseliin? Uks vaatenurk Soome-Eesti uliopilassuhete arengule 1920.-1930. aastatel.--Rmt: Kultuurisild ule Soome lahe. Eesti-Soome akadeemilised ja kultuurisuhted 1918-1944. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu, 2005, 232-234.

(8) Moora, H. Demokraatia rahvusliku kandejouna, 6-7.

(9) Karjaharm, T., Sirk, V. Vaim ja voim, 308.

(10) Moiste ajaloolist tausta selgitas rahvaluuleteadlane Oskar Loorits (1900-1961)--EUS-ist lahkunud EUS Veljesto asutaja (1920), kes hiljem uhines hoopis EUS Uhendusega--oma artiklites "Eesti haritlaskonna kujunemiskaigust" ja "Eesti eliidi kriisist arkamisaja taustal", mis ta avaldas kogumikus: Loorits, O. Oma rada. Programmartikleid uue Eesti loomisel 1934-1938. Kuldkiri, Tallinn, 1939, 35-53, 84.

(11) Probleemi kasitleti muuhulgas uliopilasorganisatsiooni Raimla kogumikus: Omariikluse suvendamisel. U. S. Raimla koguteos. Peatoim J. Parijogi. U. S. Raimla Kirjastus, Tartu, 1938; Raago, R. Meie poliitilise juhtkonna probleemist, 15-16, 18-22; Laaman, E. Meie haritlaskonna valja-vaateist, 23-27; oigusteadlane ja prokuror Richard Raago (1893-1941) ning ajakirjanik ja uhiskonnategelane Eduard Laaman (1888-1941) olid Raimla vilistlased, Raago oli 1930. aastate keskpaiku ka vilistlaskogu esimees.

(12) Nt ajaloodoktor ja -professor Hans Kruus (1891-1976), EUS-i vilistlane, analuusis voorandumise probleemi Akadeemias: Kruus, H. Isik, uhiskond ja riik.--Akadeemia, 1937, 4, 201-209; Kruus, H. Akadeemiline haritlaskond ja rahvalahedus (A).--Akadeemia, 1937, 5, 265-276; probleemistikku sunteesis Veljesto "peaideoloog" August Annist (1899-1972) 1940. aasta algul: Annist, A. Rahvalahedane haritlaskond ja selle kasvatus. - Rmt: Voim ja vaim, 15-39; samuti kasitles probleemistikku 1940. aasta algul kirjanikust EUS-i vilistlane Johannes Semper (1892-1970): Semper, J. Kultuuri paevakusimusi, 28-29.

(13) Kusimust kasitleti korduvalt EUS-i koosolekutel, naiteks: EUS-i kutsutud uldkoosolek 10.10.1935, punkt 4. Tegevuskava: III. Labikaimine teiste uliopilasorganisatsioonidega ja IV. Osavott seltskondlikust tegevusest ja rahvuskultuurilistest uritustest. Eesti Ajalooarhiiv (EAA) 1767-1-42; EUS-i kutsutud uldkoosolek 23.4.1936, punkt 5. Labiraakimisi, Heldur Tonissoni sonavott. EAA 1767-1; EUS-i labiraakimised 24.9.1936, 3. punkt tegevuskava kohta: E. Roone, E. Suurvalja, H. Tonissoni, T. Maimi, J. Suti ja I. Tonissoni sonavotud. EAA 1767-1-42.

(14) Vt nt Uliopilasleht, 1935: Kruus, H. Uliopilane ja rahvas, 24-25; Adams, V. Eesti haritlaskonna moon, 259-260; A. B. (keegi ENUS Ilmatari liikmetest). Haritlasist, keda vajab meie rahvas ja maa, 437-138; Eliaser, R. Generatsioonikusimusi, 498-500; Adams, V. Ajavaim ja rahva eliit. Ontoloogilisi motteloomeid, 662.

(15) 1937. aasta Akadeemia veergudel ilmusid demokraatia ja haritlaskonna kriiside teemal jargmised artiklid: Annist, A. Vabaduspuha ja vabaduse kriis, 19-36; Eliaser, R. jun. Kahest haritlaskonnast, 287; Hellat, A. Uliopilasorganisatsioonid poliitilise koolina, 276; Kruus, H. Akadeemiline haritlaskond ja rahvalahedus (A), 265-276; Kruus, H. Isik, uhiskond, riik, 201-209; Leps, A. Vaikeriik ja diktatuur, 293-295; M. L. Demokraatiast ja distsiplineeritud demokraatiast, 136; Piip, A. Ulikooli autonoomia, 5-8; Tarvel, P. Uue pohiseaduse joustumise puhul, 329-333; Akadeemiast kui demokraatliku opositsiooni foorumist vt Karjaharm, T., Sirk, V. Vaim ja voim, 309, 400.

(16) U. S. Raimla (1938): Omariikluse suvendamisel; EUS Veljesto: Voim ja vaim (1940); EUS (1940): Eesti Uliopilaste Seltsi Album, XI.

(17) Vaikival ajastul tegutses Kruus TU autonoomia kaitsjana ja tema kultuuripoliitilistes artiklites propageeriti jarjekindlalt demokraatlikku eluvaadet ning haridusideaali (Eesti biograafilise leksikoni taienduskoide. (Akadeemilise Ajaloo-Seltsi toimetised, X.) Peatoim P. Tarvel. Loodus, Tartu, 1940, 145-146). See nagemus on tanapaeval enamasti ara unustatud, kui hinnatakse Kruusi elutood (vt nt Veispak, T. Ajaloolane Hans Kruus, toepoolest kodanlik natsionalist. -Eesti Paevaleht, 11.11.2005). Uldisemalt Kruusi filosoofilis-poliitilistest toekspidamistest: Karjaharm, T., Sirk, V. Vaim ja voim, 266-269; Karjaharm, T. Hans Kruus kaugvaates. -Rmt: Kruus, H. Eesti kusimus. Koost T. Karjaharm, H. Runnel. (Eesti mottelugu, 62.) Ilmamaa, Tartu, 2005, 7-19.

(18) Oskar Loorits oli publitsistina tugevate antipaatiatega, varvikalt liialdava stiili kultiveerija. Sageli on ta iseloomustused tabavad, kuigi tekste varjutab lausa maniakaalne raev [autori markus]. Riiakast iseloomust tulenevalt avaldas ta oma motteid enda toimetatud kogumikes, mitte uliopilasseltside foorumitel. Vt viited 7 ja 10.

(19) Toomas Karjaharm iseloomustab Laamanit kui veendunud demokraati ja kullaltki iseseisvat motlejat, kes 1930. aastatel lahenes Konstantin Patsile. Sellele vaatamata kirjutas ta sageli opositsioonilistes valjaannetes, naiteks Akadeemias (Karjaharm, T., Sirk, V. Vaim ja voim, 324, 328).

(20) Annisti tegevusest kultuurikriitikuna vt Sepp, H. August Anni(sti) rahvuslik-demokraatlik kultuuriideaal Eesti Vabariigi algusaastail ja vaikival ajastul.--Acta Historica Tallinnensia, 2008, 12, 18-34.

(21) Karjaharm, T., Sirk, V. Vaim ja voim, 229-232, 235-236, 238-239; Sepp, H. August Anni(sti) rahvuslik-demokraatlik kultuuriideaal Eesti Vabariigi algusaastail ja vaikival ajastul, 18, 24-28.

(22) Kruus, H. Akadeemiline haritlaskond ja rahvalahedus (B).--Rmt: Kruus, H. Eesti kusimus. (Eesti mottelugu, 62.) Koost T. Karjaharm, H. Runnel. Ilmamaa, Tartu, 2005, 385.

(23) Tuntud pedagoogikateadlane Aleksander Elango (1902-2004) oli uliopilasseltsi Raimla vilistlane. Tema teaduslik karjaar jatkus ENSV-s ja ka taasiseseisvunud Eestis.

(24) Elango, A. Aaremarkusi haritlaskonna ja rahva vahekorrast.--Rmt: Omariikluse suvendamisel. U. S. Raimla koguteos. Peatoim J. Parijogi. U. S. Raimla Kirjastus, Tartu, 1938, 31.

(25) Samas oli 1934. aastal vaid 0,6%-il tootutest lopetatud korgharidus (Karjaharm, T., Sirk, V. Vaim ja voim, 17).

(26) Elango, A. Aaremarkusi haritlaskonna ja rahva vahekorrast, 29; Kruus, H. Akadeemiline haritlaskond ja rahvalahedus (B), 387-388, 395; Laaman, E. Meie haritlaskonna valjavaateist, 27; Loorits, O. Oma rada, 33, 41-42, 49-50; Raago, R Meie poliitilise juhtkonna probleemist, 9-15; uldjoontes voib todeda, et tsaariajaga vorreldes vahenesid haritlaste palgad (Karjaharm, T., Sirk, V. Vaim ja voim, 241); V. Sirk on autorile avaldanud arvamust, et paljudel juhtudel palgad pigem uhtlustusid.

(27) Laaman, E. Meie haritlaskonna valjavaateist, 23-25; ka Raago, R. Meie poliitilise juhtkonna probleemist, 10.

(28) J. K. Haritlane ja spets. - Akadeemia, 1938, 2, 103-105; ka Elango, A. Aaremarkusi haritlaskonna ja rahva vahekorrast, 31; Kruus, H. Akadeemiline haritlaskond ja rahvalahedus (B), 384, 392; Laaman, E. Meie haritlaskonna valjavaateist, 24; Raago, R. Meie poliitilise juhtkonna probleemist, 13-14.

(29) Loorits, O. Oma rada, 43-44.

(30) Kruus, H. Akadeemiline haritlaskond ja rahvalahedus (B), 385, 388-389.

(31) Keskmise uliopilase huvide piiratust rohutas naiteks Hans Kruus (Kruus, H. Akadeemiline haritlaskond ja rahvalahedus (B), 392).

(32) Annist, A. Rahvalahedane haritlaskond ja selle kasvatamine, 20-23; Loorits, O. Oma rada, 45-46, 56.

(33) Elango, A. Aaremarkusi haritlaskonna ja rahva vahekorrast, 32.

(34) Nt Kruus, H. Akadeemiline haritlaskond ja rahvalahedus (B) 394; Loorits, O. Oma rada, 46-48, 51-52.

(35) Karjaharm, T., Sirk, V. Vaim ja voim, 293-294; Magi, A. Mis meelde on jaanud, 118-119; tugev opositsiooniline, lausa nurkasurutust valjendav hoiak kajastub ka EUS-i protokollides naiteks pealesurutud konvendireformi ajal, vt: EUS-i kutsutud uldkoosolek 25.11.1937 ja EUS-i erakorraline kutsutud koosolek 9.1.1938. EAA 1767-1-43.

(36) Korp! Fraternitas Liviensise liige Arvo Magi (1913-2004) on oma malestuses kirjeldanud 1930. aastate teise poole korporantide kombeid ja mentaliteeti: tema arvates liikus tolleaegsete inimeste hulgas korporatsioonide kohta mitmesuguseid valearvamusi (vt Magi, A. Mis meelde on jaanud, 109-113).

(37) Nt Elango, A. Aaremarkusi haritlaskonna ja rahva vahekorrast, 29; Raago, R. Meie poliitilise juhtkonna probleemist, 15.

(38) Annist, A. Rahvalahedane haritlaskond ja selle kasvatus, 18-19; Loorits, O. Oma rada, 32-33, 37.

(39) Elango, A. Aaremarkusi haritlaskonna ja rahva vahekorrast, 29-30.

(40) Vt nt Annist, A. Rahvalahedane haritlaskond ja selle kasvatus, 16-17; Annist, A. Uue aasta ja uue ajastu algus.--Akadeemia, 1939, 8, 448; Kruus, H. Akadeemiline haritlaskond ja rahvalahedus (B), 384, 395-396.

(41) August Annist esitas valdkonna oluliste artiklite loetelu 1940. aasta kevadel: Annist, A. Rahvalahedane haritlaskond ja selle kasvatus, 15.

(42) Akadeemias ilmusid 1937. aastal koik jargnevad artiklid: Annist, A. Vabaduspuha ja vabaduse kriis, 19-36; Eliaser, R. jun. Kahest haritlaskonnast, 287; Hellat, A. Uliopilasorganisatsioonid poliitilise koolina, 276; Kruus, H. Akadeemiline haritlaskond ja rahvalahedus (A), 265-276; Kruus, H. Isik, uhiskond ja riik, 201-209.

(43) Akadeemias ilmus kolm artiklit: J. K. Haritlane ja spets, 102-106; Laaman, E. Meie juhtkonna kriis.--Akadeemia, 1938, 4, 193-211; Susi, A. Demokraatlikust kasvatusest.--Akadeemia, 1938, 4, 212-216; Raimla kogumikus ilmus kolm artiklit: Elango, A. Aaremarkusi haritlaskonna ja rahva vahekorrast, 28-34; Laaman, E. Meie haritlaskonna valjavaateist, 23-27; Raago, R. Meie poliitilise juhtkonna probleemist, 9-22.

(44) Akadeemia veergudel ilmusid: Annist, A. Lahtekohti meie kultuuriideoloogiale.--Akadeemia, 1939, 2, 81-92; Annist, A. Uue aasta ja--uue ajastu alguses, 441-448; Evert, H. Uliopilase kasvatus ja uliopilasuhingute reform.--Akadeemia, 1939, 3, 145-153.

(45) Veljesto kogumikus: Annist, A. Rahvalahedane haritlaskond ja selle kasvatus, 15-39.

(46) Nt 1937. aastal ilmus: Ruus, N. Kaks haritlaskonda.

(47) 1939. aastal: Loorits, O. Oma rada.

(48) Nt Loorits, O. Oma rada, 37-42; Raago, R. Meie poliitilise juhtkonna probleemist, 10-18.

(49) Annist, A. Rahvalahedane haritlaskond ja selle kasvatus, 20-23; Elango, A. Aaremarkusi haritlaskonna ja rahva vahekorrast, 32; Kruus, H. Akadeemiline haritlaskond ja rahvalahedus (B), 387388, 390-391, 395-396; Loorits, O. Oma rada, 38, 45-50.

(50) Karjaharm, T., Sirk, V. Vaim ja voim, 238; Sepp, H. August Anni(sti) rahvuslik-demokraatlik kultuuriideaal Eesti Vabariigi algusaastail ja vaikival ajastul, 27.

(51) Nt Annist, A. Rahvalahedane haritlaskond ja selle kasvatus, 20-23.

(52) Karjaharm, T., Sirk, V. Vaim ja voim, 235, 239.

(53) Vt nt Raago, R. Meie poliitilise juhtkonna probleemist, 10-12.

(54) Annist, A. Rahvalahedane haritlaskond ja selle kasvatus, 20, 31; Elango, A. Aaremarkusi haritlaskonna ja rahva vahekorrast, 33; Kruus, H. Akadeemiline haritlaskond ja rahvalahedus, 393; Loorits, O. Oma rada, 84-91; Sepp, H. Kultuurisild voi kaitseliin?, 174-179.

(55) Annist, A. Rahvalahedane haritlaskond ja selle kasvatus, 30-31, 35-39; Elango, A. Aaremarkusi haritlaskonna ja rahva vahekorrast, 33-34.

(56) Annist, A. Rahvalahedane haritlaskond ja selle kasvatus, 32-35; Kruus, H. Akadeemiline haritlaskond ja rahvalahedus (B), 391-392; Laaman, E. Meie haritlaskonna valjavaateist, 26; Loorits, O. Oma rada, 47; Raago, R. Meie poliitilise juhtkonna probleemist, 14-22.

(57) Nt Annist, A. Rahvalahedane haritlaskond ja selle kasvatus, 34; Laaman, E. Meie haritlaskonna valjavaateist, 22-27; Loorits, O. Oma rada, 39-42, 47, 49, 52-53; Raago, R. Meie poliitilise juhtkonna probleemist, 14, 16-22.

(58) Annist, A. Rahvalahedane haritlaskond ja selle kasvatus, 30-34; Kruus, H. Akadeemiline haritlaskond ja rahvalahedus (B), 391-392; Raago, R. Meie poliitilise juhtkonna probleemist, 14, 21-22.

(59) Annist, A. Rahvalahedane haritlaskond ja selle kasvatus, 20-22, 34; Loorits, O. Oma rada, 39, 5657; Raago, R. Meie poliitilise juhtkonna probleemist, 15.

(60) Sepp, H. Kultuurisild voi kaitseliin?, 231-232.

(61) Loorits, O. Oma rada, 57.

(62) Karjaharm, T., Sirk, V. Vaim ja voim, 293-294.

(63) Vaikiva ajastu juhtide hulka kuuluv Kaarel Eenpalu (endine Karl-August Einbund), kes kujundas uue autoritaarse sisepoliitika kursi, oli kull EUS-i vilistlane, aga antud perioodi EUS-i protokollide alusel voib vaita, et ta oli EUS-i enamiku jaoks pigem ebapopulaarne tegelane ja seltsis hinnati rahvusliku demokraatia suurkujudena hoopis Jaan Tonissoni ning Hans Kruusi--mehi, kelles kehastus opositsiooniline "Tartu vaim" [autori markus].

(64) EUS-i labiraakimised 24.9.1936, 3. punkt tegevuskava kohta: E. Roone, E. Suurvalja, H. Tonissoni, T. Maimi, J. Suti ja I. Tonissoni sonavotud. EAA 1767-1-42.

(65) Annist, A. Rahvalahedane haritlaskond ja selle kasvatus, 23-24.

(66) Laaman, E. Meie haritlaskonna valjavaateist, 27.

(67) Karjaharm, T. Hans Kruus kaugvaates, 13-17; Eesti elulood. (Eesti entsuklopeedia, 14.) Eesti Entsuklopeediakirjastus, Tallinn, 2000, 469; Marksoo, A. Noukogude luureorganitega seotud ajalugu ja allikakriitika.--Ajalooline Ajakiri, 1999, 3/4 (106/107), 126.

(68) Marksoo, A. Noukogude luureorganitega seotud ajalugu ja allikakriitika, 125-126.

(69) Eesti elulood, 21, 85, 216, 255, 371, 445, 493, 520.

(70) Nt Loorits, O. Nelja sugupolve saatusetragoodia.--Rmt: Eesti ajaloo pohiprobleemid. (Iseseisvuslaste kirjavara, 11.) Torvik, Sweden, 1955, 95, 101, 104-105, 111, 113, 123-124, 127-157.

(71) Moora, H. Valjavotted kirjavahetusest Aliise Moora ja Aarne M. Tallgreniga (1924-1943).--Rmt: Moora, H. Meie rahvuskultuuri kusimusi. (Eesti mottelugu, 47.) Koost H. Runnel, A. Marksoo. Ilmamaa, Tartu, 2002, 454, 461-462.

(72) Nt A. Annist, H. Kruus, O. Loorits ja H. Moora.

(73) Nt A. Piip ja R. Raago.

(74) Nt A. Hellat ja R. Raago.

(75) Nt A. Hellat ja A. Piip.

(76) Nt A. Annist, E. Laaman ja O. Loorits.

(77) Nt H. Kruus ja E. Laaman.

(78) Nt A. Annist ja H. Moora.

(79) A. Annist, H. Moora ja P. Tarvel.

(80) H. Kruus, A. Leps ja J. Semper.

(81) A. Elango, E. Laaman ja R. Raago.

(82) A. Hellat, A. Piip ja A. Susi.
COPYRIGHT 2010 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2010 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Sepp, Helena
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Date:Jan 1, 2010
Words:6063
Previous Article:Once more about Konstantin Pats and his relationship with the Soviet legation in Tallinn: was this really only in the eyes of the Soviet...
Next Article:Broken connections to the locality: refugee camp memoirs of Estonians in Argentina/Katkestatud paigaseosed: Argentina eestlaste laagrimalestused.

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2018 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters