Printer Friendly

The correspondence of the clergy of the Estonian Apostolic Orthodox Church in exile with homeland and its expression in the eaoc newspaper jumala abiga (god help) in the 19505/Eesti apostlik-oigeusu pagulaskiriku vaimulike kirjavahetus kodumaaga ja selle kajastumine eaok haalekandjas jumala abiga 1950. aastatel.

Kaesoleva uurimisteema valikut seletaksin esmalt asjaoluga, et seni pole keegi nimetatud temaatikat otseselt ja pohjalikult vaadelnud. Objektiivne kirikulugu oli Noukogude Liidus valistatud, pagulaseestlastele aga allikmateijali puudumise tottu voimatu. Artikli esimeseks eesmargiks on kirjavahetuse abil toestada Eesti oigeusu pagulaskiriku kontaktide olemasolu okupeeritud kodumaaga, isearanis ikestatud oigeusu kiriku kirikuteenijate ja liikmetega. Teiseks eesmargiks on vaadelda nende kontaktide kajastust Eesti Apostlik-Oigeusu Kiriku (EAOK) haalekandjas Jumala Abiga. Uuritav ajavahemik tahistab suhete algust molema kiriku ajaloos ja peegeldab hasti teineteise suhtes kujunevaid seisukohti. Artiklis on valja toodud koik voimalikud pidepunktid, mis voisid pohjustada omavahelisi kontakte ja mis said hiljem nende kontaktide aluseks Eesti oigeusu pagulaskiriku ja raudse eesriide taga tegutseva ning 1945. aastal loodud Moskva patriarhaadi Tallinna Ja Eesti piiskopkonna vahel. Vordluseks voib siin valja tuua Eesti luterliku kiriku, kus 1960. aastate alguseks onnestus peapiiskop Jaan Kiivitil organiseerida enamvahem korraparane usulise ja teoloogilise kirjanduse saatmine Soomest Eestisse. Kui 1950. aastate teisel poolel olid esimesed Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule (EELK) Soomest postiga saadetud pakid veel vaga juhuslikud, siis 1960. aastatel hakkab raamatute saatmine konsistooriumi aadressil, kas turistide kaudu voi tavapostiga, omandama enam-vahem organiseeritud iseloomu. (1)

Uurimuse esmaseks ja peamiseks allikaks on Eesti Ajalooarhiivis (fond 5355) leiduvad Eesti apostlik-oigeusu pagulaskiriku arhiivimaterjalid. Teise allikana on kasutatud Noukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu (NSVL) Ministrite Noukogu (MN) juures asuva Vene Oigeusu Kiriku Noukogu (VOKN) Eesti NSV voliniku 1950. aastate dokumentatsiooni, mida leidub nii Eesti Riigiarhiivis (fond R-1961) kui ka Vene Faderatsiooni Riiklikus Arhiivis (fond 6991). Pagulaskiriku sinodi fondist on analuusitud eeskatt EAOK Los Angelese koguduse vaimuliku Sergius Samon (2) kirjavahetust kodumaal elavate eestlastega 1950. aastate lopul. Nimetatud kirjavahetus oli sageli koneaineks isa Sergiuse kirjades piiskop Jurile, kellega ta jatkas tihedat kirjavahetust kuni viimase surmani 1961. aastal. Tema koige intensiivsem kirjavahetus kodumaaga langes just aastatele 1956-1959, mis tahistavad nn sula ajajargu algust NSVL-is. Eesti Riigiarhiivis ja Vene Faderatsiooni Riiklikus Arhiivis leiduvad kohaliku VOKN-i voliniku materjalid aitavad paremini moista, millistes oludes tegutses 1945. aastal moodustatud Moskva patriarhaadi Eesti piiskopkond ja kuidas selle kirikuamet sai "sula" ajal reageerida valismaa signaalidele. Uurimuse olulise allikana tuleb samuti mainida ulempreester Sergius Samoni poolt Nimetatud EAOK haalekandjat Jumala Abiga. Konealuses ajakirjas leiduv rubriik "Teated ikestatud kodumaast" pakub koige enam huvi, kuna selles resumeeritakse kogu Eesti piiskopkonnast valismaale saabunud infot, mis joudis eri teid pidi pagulasvaimulikeni (naiteks puskop Jurile, ulempreester Sergius Samonile jt). Nimetatud ajakirjaveerg peegeldab ilmekalt ka pagulaskiriku suhtumist Moskva patriarhaadi Eesti puskopkonda. Koigis kolmes arhiivis leiduvad allikad ja EAOK ajakiri Jumala Abiga ongi voimaldanud leida vastused jargmistele pohikusimustele: millisesse aega ulatuvad pagulasvaimulike esimesed kirjalikud kontaktid okupeeritud kodumaa vaimulikkonnaga? Millist laadi need kontaktid sel aja] olid? Milline oli molema kiriku suhtumine teineteisesse uuritava kirjavahetuse pohjal?

UKSIKUD KONTAKTID KODUMAAGA AASTAIL 1955-1957

Inglismaa ulempreestri Nigul Hindo ebaonnestunud katse saada kodumaalt usukirjandust

Uheks teravaks ja lahendust noudvaks probleemiks, millega pagulusse emigreerunud oigeusu vaimulikkond kokku puutus, oli eestikeelse jumalateenistusliku kirjanduse puudumine. See asjaolu sundis selle kattesaamiseks kodumaalt otsima igasuguseid voimalusi. Jargnevalt on vaadeldud ulempreester Nigul Hindd (3) juhtumit, mis naitab, kuidas Eesti puskop puudis tollal seda kusimust lahendada.

Septembris 1955 andis Leningradi vaimuliku akadeemia (LVA) professor Nikolai Uspenski Leningradis elavale Eesti puskopile Romanile peapuskop Jaan Kiiviti kaudu edasi ulempreester Nigul Hindo Inglismaalt saadud kirja. Nimelt kohtus EELK peapuskopiga tema ametliku kulaskaigu ajal Inglismaale oigeusu pagulasvaimulik N. Hindo, kes palus oma kirja puskop Romanile edasi anda. Oma 11. juulil 1955 kirjutatud kirjas Inglismaale palus Inglismaa Eesti oigeusu praost puskop Romani saata talle eestikeelset liturgilist kirjandust, loetledes konkreetseid jumalateenistus- ja talitusraamatuid, Eesti puskopkonna 1955. aasta kalendrit ja vanemaid Eesti Piiskopkonna Teatajaid. Oma soovi pohjendas Valis-Eesti vaimulik "teadusliku kirjataaga". N. Hindo kirjale puskop Roman loomulikult ei vastanud, vaid saatis selle 11. oktoobril 1955 edasi NSVL-i Ministrite Noukogu juures asuva Vene Oigeusu Kiriku Noukogu Eesti NSV volinikule Pavel Kapitonovile, kellelt ta kusis tapsemaid juhiseid, mida teha. (4)

See asjaolu tekitas VOKN-is Eesti oigeusu pagulaskiriku vastu suuremat huvi, mille kohta nouti Eesti NSV volinikult tapsemat teavet. Nii naiteks saatis Pavel Kapitonov 20. detsembnl 1955 VOKN-i esimehele G. Karpovile koopia NSVL-i MN-i juures oleva usukultusasjade noukogu voliniku Aleksander Veiderpassi pohjalikust ja peamiselt ajakirjanduse pohjal koostatud filevaatest "eesti emigrantlike koguduste olukorra" kohta. Olukirjas kasitleti oigeusu pagulaskiriku meeleolusid parast metropoliit Aleksandri (Paulus) (5) surma. Voliniku aruandes mainitakse, et Eesti oigeusu pagulaskiriku ajutiseks peaks oli hetkel Laane- ning Kesk-Euroopa eksarh (asemik) Tyateira peapiiskop Athenagoras ja nimetatud kiriku ringkonnad asusid "poliitilisel liinil Noukogude-vastasel rindel". Noukogude riigivoim jalgis Eesti pagulaskirikus toimuvat tMelepanelikult, isearanis VOKN-i Eesti NSV voliniku valvsa pilgu hibi. (6)

Kirjanduse saatmisega esines hiljem siiski ka vastupidiseid naiteid. Nii naiteks onnestus Stockholmis elaval EAOK piiskopil Mril 1959. aastal saada okupeeritud Eestist kirja teel moned jumalateenistusraamatud. Oma 29. septembri 1959. aasta kirjas piiskop Jurile valjendas EAOK Los Angelese koguduse preester Sergius Samon head meelt selle file, et filipuhitsetud esikarjasel onnestus saada kodumaalt "vajalikke raamatuid". (7)

Eruvaimulik Vambola Huesalu kojukutsumise katsed 1956. aastal

Eesti piiskopkonna vaimulike kodumaale kojukutsumise ehk repatrieerimise kusimus parast II maailmasoda oli nii NSVL-i riigivoimu kui ka Vene Oigeusu Kiriku (VOK) iiks olulistest propagandavahenditest, millega taheti kindlustada oma Ailispoliitilisi positsioone. Nagu naitasid varasemad juhtumid, kandis kojukutsumine osaliselt ka head vilja. Nii naiteks repatrieeriti 1945. aastal Soomest endine EAOK preester Mihhail Raud. Nagu naitab Mihhail Raua varasem juhtum, olid Noukogude riikliku julgeoleku pingsa jarelevalve all tollal koik--nii koju naasnud kui ka veel valismaal viibivad "potentsiaalsed" repatriandid. (8)

6. juulil 1956 saatis Berhinis asuva NSVL-i Kodu Repatrieerimiskomitee esimees kindralmajor Nikolai Mihhailov Eesti NSV volinikule kirja, milles ta teatas, et kornitee on astunud kirjalikku kontakti voorsil elava Eesti apostlik-oigeusu vaimuliku Vambola Hiiesaluga (9), kes avaldas soovi tutvuda Eesti oigeusu kiriku eluoluga. Kindralmajor N. Mihhailovi arvates oli komitee kirjavahetus V. Hiiesaluga lootustandev. Selleks, et mojutada Valis-Eesti vaimulikke tagasipaardumisele, palus N. Mihhailov volinikult P. Kapitonovilt, et moni Eesti piiskopkonna juhtiv vaimulik saadaks konealusele pagulasvaimulikule Eesti piiskopkonna eluolu kiitea kirja. (10) Selleks sai P. Kapitonov Moskvast loa ja sama aasta suve lopul andis ta Eesti Piiskopkonna Noukogu (EPN) sekretarile preester Nikolai Koklale korralduse (11) kirjutada Eesti piiskopkonna eluolu kiitev kiri, mida viimane tegi 3. septernbril 1956. (12)

Eesti Riigiarhiivis leiduva N. Kokla nimetatud kirja dublikaat paistab sihna orna tendentslikkuse poolest, kirjeldades V. Hiiesalu Petseri seminari kursusekaaslaste head kaekaiku ja "lennulist" karjaari. Vambola Hiiesalu kursusekaaslastest oli uks (Sergius Hints) saanud "suure ja voimsa" Varska koguduse eesnikuks ja Voru praostiks, teine (Valentin Savin) Valga peakiriku eesnikuks ja Valgamaa praostiks. Teiseks rohutab N. Kokla vanemate oigeusu vaimulike kindlustatust Eesti NSV-s, kellest mitmed (naiteks Joann Randvere, Aleksander Leets, Konstantin Antson ja Vladimir Paivel) saavad "nimetamisvaarset" pensioni. Kolmandaks: piiskopkonna sekretar ei jata mainimata ka V. Hiiesalu naise sugulaste head elu Eesti NSV-s. Nii naiteks oli V. Hiiesalu naise sugulane Vilemon Talomees ulempreestriks Obinitsa koguduses, kus ta ehitas uue "nagusa ja ruurnika" kiriku. Noukogude voimu poolt tellitud N. Kokla kirja lopp kiirgab Noukogude patriotismist ja paa9 toslikkusest: "/ .../ Nagu koigest jareldada voite, kulgeb kiriku ja usuelu kodumaal rahulikult ja normaalselt. Koik taatame usinasti oma kohtadel, millele Issanda arm on meid pannud." (13)

9. septembril 1956 saadab Nikolai Kokla volinik P. Kapitonovile V. Hiiesalu iseloomustuse: "/ .../ V. Hiiesalu on isik kummaliste isearasustega. Oma vaimuliku teenistuse ajal ta oli suureks sobraks katoliiklastega, baptistidega, kellede palvemajades ta jutlustas. /.../ Iseloomult--ebastabiilne isik, kellel polnud kunagi midagi uhist teiste vaimulikega." (14) Markusena tuleb siinjuures aelda, et Nikolai Kokla markused ei olnud ekslikud. Selleks ajaks ei olnud isa Vambola enam ei Eesti oigeusu vaimulik ega Eesti oigeusu pagulaskiriku hige. Tema vaimuliku puhitsuse tuhistas metropoliit Aleksander juba 1949. aastal ja suveks 1956 uhines ta hoopis EELK San Francisco kogudusega, kus temast sai koguduse noukogu juhtiv peategelane. Nagu selgub Sergius Samoni 1956. aasta 18. augusti kirjast piiskop Jurile (Valbe), oli V. Hiiesalu sellel ajal EAOK suhtes "vaga sallimatu" ja Eesti oigeusu kirikule "ainult habiks" olnud. (15) Sergei Samoni andmeil tegi endine preester V. Hiiesalu veel 1958. aastal Eesti oigeusu kirikut maha. (16)

Siinjuures voib markida, et kojukutsumise propaganda jatkus taies hoos ka edaspidi. Nii naiteks saatis 14. martsil 1957 Moskva ja kogu Venemaa patriarh (MVP) Aleksius paardumise Vene Oigeusu Kiriku "koigile lastele, kes viibivad paguluses ja valjaspool Ema-kirikut", uleskutsega naasta NSVL-i. Koigile kodumaale naasnuile lubas VOK riiklikku amnestiat, nagu seda nagi ette NSVL-i Diemnoukogu Presiidiumi 1955. aaasta 17. septembri maarus. (17) Repatrieerimist ilritati suurendada ka Noukogude riigipropaganda-alase kirjanduse saatmisega valismaale. Nii naiteks tohustas 1960. aastal toimunud Eestimaa KP kongressil sona votnud I. Kabini sonul partei keskkomitee "aruandeperioodil valismaal levitatava valeinformatsiooni ja Noukogude-vastase laimu paljastamist". Sagenesid juhtumid, mil kodumaa eestlasi sunniti saatma noukogude kirjandust oma valismaal asuvatele sugulastele. Okupeeritud Eestis ilmuvaid noukogude voimu ulistavaid propagandalehti Kodumaa ja Rahva Haalt, mida kuni 1960. aastani saadi valismaal ainult tellimise korras, hakati nuud eesti pagulastele tasuta saatma.18

Stockholmi Eesti oigeusu kirikutegelase Josef Pilbergi ja piiskop Joanni kirjavahetus 1957. aastal

Huvitav on siinjuures peatuda Rootsis elava Eesti oigeusu kirikutegelase Josef Pilbergi (19) kirjavahetusel Tallinna ja Eesti piiskopi Joanniga. Nimetatud valiseestlane 1oi kontakte Eesti piiskopi Joanni (Aleksejevi) ametisoleku ajal (1955-1961). On sailinud J. Pilbergi kiri piiskop Joannile 9. aprillist 1957, milles ta kaebab EAOK piiskopi Juri peale, valjendab oma nousolekut tema kirja tolkimiseks vene keelde, et "saata see korgematesse instantsidesse", ja pakub piiskop Joannile omapoolset abi "lisainformatsiooni" hankimisel ja edastamisel Eesti NSV-sse. (20) Samal kuul saatis Tallinna piiskop Joann voliniku teadmisel ja "tellimusel" J. Pilbergile viisaka vastuse, milles tanab teda kirja eest ja avaldab lootust temaga kirjavahetust jatkata. "Tanaksin Teid, kui Teie votaksite vaevaks kirjutada meile ka edaspidi," palub piiskop Joann. "Meid huvitab koik. Ei kahtle, et ka Teid huvitab koik, mis toimub kodumaal." Sellele jargneb kohalike olude poliitiliselt korrektne i listus: "Tanu Jumalale elame meie--eestlased ja venelased--sopruses. Meie Eesti piiskopkond kuulub Moskva patriarhaati ja moodustab osa suurest ja vagevast Vene Oigeusu Kirikust, mille hoole all me tunneme end onnelikena. /.../ Teie koduses Parnu linnas molemad kogudused oitsevad. Molemad kirikud on uliheas korras. Teie Issandamuutmise kogudus kasvab iga aastaga. /.../ Koigile, kes maletavad mind ja kes on vaimselt uhenduses Ema-Kirikuga, saadan minu onnistusi. /.../ Vaga huvitav, millist tiitlit kannab Teie uus piiskop?" (21) Piiskop Joannile saadetud J. Pilbergi kirjaga oli kursis nii VOKN-i esimees Georgi Karpov kui ka Eesti NSV MN-i esimees A. Miiiirisepp (22) Voib eeldada, et ka julgeolek oli sellega hasti kursis. Sellest, kas J. Pilbergi ja piiskop Joanni kirjavahetus jatkus, arhiiviallikad enam ei teata, kuid voib siiski oletada, et saarast laadi kirjalikke kontakte valismaaga vois esineda ka hiljem.

SERGIUS SAMONI KONTAKTID KODUMAAGA AASTAIL 1956-1959 JA NENDE KAJASTUSED HAALEKANDJAS JUMALA ABIGA

Uksikud teated Noukogude Eestist saabunud kirjadest Sergius Samoni 1956.-1959. aasta kirjavahetuses puskop Juriga

Esimesed teated kodumaalt saabunud kirjadest leiduvad isa Sergiuse 1956. aasta 30. septembn kirjas praost Juri Valbele. Esimese kirja sai Los Angelese preester Austraalia kaudu endiselt kastrilt Gabriel Tomsonilt Pamust. Kiri "vapustas" vaimulikku vaga, sest see oli vaga avameelne ja puudutas koiki tema omakseid ja tuttavaid. Kirjutaja sonul "elu Eestis oli vaga raske". Kodumaa kirjas kajastatakse ka preester D. Samardini (23) surma 1956. aastal, mille kohta avaldas isa Sergius hiljem leinakuulutuse ajakirjas Jumala Abiga. (24) Jargmise aasta (1957) algul joudsid isa Sergiuseni esimesed kirrad okupeeritud Eesti sugulastelt. Kontaktid kodumaal elavate lahedastega naitasid, et nende kaekaik oli lainud seni hasti. (25) Sugulaste heas elus kodumaal voib siiski kahelda, kuna riikliku julgeoleku 1957. aasta andmebaasile tuginedes oli just sel ajal osa kodumaal elavatest preestri 15hedastest parajasti n-a "labitaatamisel" Noukogude salaluure agentide poolt. Sugulaste kirjavahetust Los Angelese vaimulikuga loodeti hiljem ara kasutada tema vennapoja, Tallinnas elava Vladimir Samoni arreteerimiseks. (26)

1957. aasta kirjavahetuses EAOK piiskopi Juriga viitab isa Sergius esimestele kontaktidele kodumaa vaimulikega. Nii naiteks kirjutab ta oma 1957. aasta 17. aprilli kirjas: "/ .../ Eestist sajab mulle nuud kirje kulluses. Sain moni paev tagasi kirja isa Nikolailt, kes kirjutab voora nime ja aadressi all. Oletan aga, et see on isa Nikolai Bezanitski, praegune Parnu Issandamuutmise koguduse preester. /.../ Koigist kirjadest naib aga, et riiete puudus on suur. Saadan kohe, peale puhi, sinna mone riietepaki." (27) Uhes oma hilisemas kirjas (19.2.1958) margib isa Sergius, et kirjavahetus kodumaa vaimulikega sai toimuda vaid anonuumseid teid pidi ja teiste isikute kaudu. (28) Ka Parnu Issandamuutmise koguduse liikmed tervitasid sageli isa Sergiust preester Nikolai Bezanitski poolt. Nii naiteks kirjutab S. Sarnon 26. jaa uaril 1959 kirjas piiskopile: "Tervitusi saan alaliselt Parnu Issandamuutmise koguduse preestrilt." (29)

Kirjavahetus kodumaaga leiab koige rohkem kasitlemist Sergius Samoni 1958. aasta kirjades piiskopile. Vaimuliku sonul sai ta sel aassal, vorreldes eelmiste aastatega, koige rohkem kodumaalt kirju. Toome siin valja preester Samoni moned kommentaarid kodumaa teadetele.

Nii naiteks todeb S. Sarnon 1958. aasta 18. jaanuan kirjas piiskop Mrile nagu piiskop Jfirigi kodumaa piiskopkonna enam-vahem head olukorda: "Huvtga lugesin Teie kirjast teateid kodumaa kiriklikust olukorrast ja pean fitlema, senini saabunud kirjadest naib, et elu seal, ehkki piiratud, siiski orna rada laheb." Samas kirjas ta mainib, et sai i1helt teiselt Valis-Eesti vaimulikult neli kodumaa fotot piiskop Joanni kulaskaigust Saaremaale. Piltidel kujutatakse Ooriku ja Levala kirikulisi koos leerilaste ja Tallinna piiskopi Joann Aleksejeviga. Kodumaa piiskoppi iseloomustab isa Sergius heade sonadega: "/ .../ Joanni seal vaga austatakse ja temaga ollakse filivaga rahul. Tunnen ka ise praegust piiskoppi ja minu malestusis oli ta fiks vaga soliidne, tagasihoidlik ja kaugel fanatismusest. Ta oli kadunud metropoliidi suur pooldaja ja igatpidi vastuvoetav mees. On toenaoline, et saades piiskopiks ta suutis leida poolehoiu rahva hulgas, seda enam, et ta valdas hasti eesti keelt. See on onneks meie kodumaal!" Meeste puudumine kodumaa kirikupiihade fotodel tekitab pagulasvaimulikus imestust: "/ .../ Huvitav on asjaolu, et rahvast on 95% naised ja mehi polegi nagu olemas?" Vaimuliku sonul on enamik kirju saabunud just Laane-Eestist, tapsemalt Saaremaalt ja Parnumaalt. Samas, 1958. aasta jaanuari kirjas kurdab isa Sergius postikulude suuruse file: "Eelmine pakk, mille saatsime, laks maksma ligi 100 dollarit. Tollid on vaga korged ja leeritarbed pole just odavad. , (30)

Oma 1958. aasta 14. veebruari kirjas piiskopile tunnistab Sergius Samon, et kirjalikud kontaktid kodumaaga laienesid kahekumne viie perekonnani. See asjaolu sundis isa Sergiust hoiduma avalikult esinemast naiteks Ameedka Haales, millega ta "kartis teha kurja" kodumaal elavatele sugulastele ja koigile, kes olid temaga kirjavahetuses. Samas kirjas piiskopile selgub, et S. Samon v6ftis orna kirjavahetuses enda peale ka vahendaja rolli, pidades naiteks sidet piiskop Jfiri (Valbe) lahedastega, kellega esikarjane ise ei riskinud kontakti astuda, kartes seelabi tommata neile julgeoleku tahelepanu. (31)

1958. aasta suvel kinnitas Sergius Samon taas piiskop Jurile oma positiivset suhtumist Eesti piiskopkonna heasse kaekaiku. Oma 22. juuli kirjas kirjutab isa Sergius: "/ .../ Naib minulegi, et Eestis meie Kirik tegutseb kaunis lahedalt. On siiagi tulnud kirjeldusi pidulikest jumalateenistustest, leeripuhadest ja muust. Oleme isegi imestunud, et seal koik nii libedasti laheb. Kirjadest naib ka, et luterlastel on seal kibedam, kuna vaga suur % opetajaid pogenes, kuna meil aga vahe aratuh. Kirjavahetusest selguneb ju, et meie isad koik seal preestritena edasi on. Need, uued, mis juurde puhitsetud, on enamuses ka tuntud ja pole koige halvemad--igatahes mitte hariduselt." (32)

Eriliseks tahelepanu objektiks oma kirjades piiskopile on isa Sergiusel Parnu Issandamuutmise kogudus, mille kohta saab ta koige rohkem infot. Nii naiteks kirjeldatakse esikarjasele uksikasjalikult selle koguduse 1958. aasta leeripuha, kirikumaja laiendamist ja preester N. Bezanitski head vaimulikku tood. Ta taatab Parnus "erilise hoole ja erakordse energiaga". (33) 1959. aasal hakkas Parnu Issandamuutmise koguduse hikmete kirjavahetus Los Angelese pagulasvaimulikuga taas soikuma. Preester Nikolai Bezanitski titre Kiira Auliku vaitel loobus tema isa sel ajavahemikul kirjavahetusest Sergius Samoniga. Oma soovi edastas Parnu preester isa Sergiusele uhe koguduse liikme kaudu, kes oli kirjavahetuses konealuse pagulasvaimulikuga. (34) Peale kirjavahetuse preester Nikolai Bezanitskiga mainis Los Angelese vaimulik kirjalike kontaktide olemasolu asja vangistusest kodumaale naasnud ulempreester Joann Umarikuga. Uhes 1959. aasta kirjas piiskopile tunnistab isa Sergius, et hiljuti sai ta ulempreester Joann Umarikult (35) kirja, mille materjale avaldas ta 24. juunil 1959 ajakirjas Jumala Abiga pealkirja all "Kiriklikust elust kodumaal". (36) Konealuses artiklis refereerib Samon Umariku kirja sisu: "Uhes Kodumaalt saabunud kirjast, mis kannab kuupaeva 25. veebr. 1959. kuu

leme jargmist: Tartus, omas majas, elab ulempreester Joann Envere (37), kes on Elva koguduse hingekarjaseks. J. Envere puhitses 25. detsembril 1958. a. oma 60. a. preestriameti juubelit ning 6. martsil 1959. a. 85. a. sunnipaeva. /.../ Rakvere lahedal elab ulempreester A. Leets (38), kes on pensionil. Ta on koige vanem Riia Vaimuliku Seminari kasvandik, kes veel elus. /.../ Ulempreester Chr. Vink (39), tuntud laulumees ja ap. oigeusu muusika- ja laulu lonja, on endiselt Tallinna-Nomme koguduse hingekarjaseks. Ta sai hoolsa, ennastsalgava kiriklikku too eest moodunud sugisel mitra kandmise oiguse jumalateenistusel. Lainud detsembris puhitses ta 80. a. siinnipaeva. /.../ Eesti vaimulikest on ulempreester S. Kints [tegelikult Hints--A. S.] hingekarjaseks Venemaal, Vologda oblastis; ulempreester J. Tamm--Ihneni aares, Golinos ja preester Klaas--Krimmis." (40)

Sergius Samoni kirjavahetuse ja teiste pagulasvaimulike kodumaa-teabe kajastused EAOK haalekandjas Jumala Abiga 1954-1959

Sergius Samoni poolt toimetatav haalekandja Jumala Abiga hakkas ilmuma 1950. aastal EAOK Los Angelese koguduse malestuslehekesena. EAOK ametlikuks haalekandjaks sai ajakiri alates 1957. aastast. Jumala Abiga puudis jatkata kodumaal ilmunud ennesojaaegsete kiriklike ajakirjade (naiteks Usk ja Elu, Elu Tode) traditsioone. Paevakohaste jutluste korval leidus selles ajakirjas ka kirikuajaloolisi ja usuopetuslikke artikleid. Haalekandja vottis samuti i levaatlikult kokku teated pagulaskogudustest ja ikestatud kodumaast.

Naiteks sai Valis-Eesti oigeusuline lugeja 1955. aastal eelmainitud ajakirja kaudu teada Tallinna piiskopkonna kirikuvara sundvoorandamisest, mis viidi Eesti NSV-s lopule juba aastatel 1950-1951. S. Samon kirjutas 1955. aasta viimases numbris: "Kirikud on koik natsionaliseeritud. /.../ Osa ap. oigeusu kirikuid, kus on kogudused vaiksed, on suletud. /.../ Ulempreester J. Umarik, kes oli veel 1950. a. Parnu Issandamuutmise preestriks ja Parnu Ringkonna praostiks viibis hiljuti uhe aasta vanglas. Nuud ta on Tartu Juri koguduse preestriks. Tallinna Toompea Andrease (keldrikorra) kiriku ulempreester A. Angerjas vangistati moni aeg tagasi. Selle tagajarjel jai tema abikaasa narvihaigeks.' (41)

Jargmisel aastal (1956) joudis seitsmeaastase hilinemisega Valis-Eesti ajakirja veergudele kirjutis EAOK Tartu ja Petseri piiskopi Peetri surmast. Ajakirjas Jumala Abiga ilmunud nekroloogis margitakse, et info piiskop Peetri arreteerimisest jouab apostlik-oigeusuliste valiseestlasteni hoopis Kanadas ilmuvas eesti ajalehes Meie Elu (nr 25, 20. juunil 1956) oleva Robert Raidi kirjutise "Saksa sojavae vangid jutustavad Eestist" kaudu. (42) Teavet saadi hiljem ka teisee Eesti oigeusu vaimulike surmast. Nii naiteks ilmus 24. juunil 1958 Valis-Eesti oigeusu ajakirjas nekroloog ulempreester Konstantin Antsoni surma kohta. Ta suri Arusaares toimunud i lestousmispuha oisel teenistusel sama aasta 6. aprillil (43) Samaselt eelmiste surmateadetega loetletakse 1959. aasta 24. juuni ajakirjas Jumala Abiga ka teisi kodumaal surnud oigeusu vaimulikke: ulempreestrid D. Oberpahl, G. Parl, T. Dubkovski, preestrid A. Uudelepp, A. Vapper, A. Poola, L. Maidre, J. Katus ja D. Samardin (44)

Peale surmateadete anti nimetatud Valis-Eesti ajakirjas edasi (tosi kull, teinekord aegunud ja isegi ekslikku laadi) infot vaimulike umberpaigutamisest teistesse kogudustesse. Naitena voib tuua 24. juunil 1956 ilmunud teate: 22. veebruaril 1956 saadud preester Felix Kadariku kirraat said valiseestlased teada, et konealune vaimulik sai Saaremaa ja Hiiumaa praostiks, Eugen Tamm Muhu-Hellamaa koguduse preestriks ja Andrei Klaas Kuressaare ehk uue nimega Kingissepa koguduse preestriks. (45) Siinjuures tuleb markida, et Felix Kadarik omalt poolt eitas taolise kirja autorlust ja viitas nimetatud kirjas esinevatele ebatapsustele. Nii naiteks maarati preester Eugen Tamm Muhu-Hellamaa kogudusse palju varem (1. oktoobril 1947) ja sel ajal vois toimuda ehk tema hooldajapreestriks maaramine hoopis Muhu-Rinsi kogudusse, mille hooldajaks sai ta 21. martsil 1952. Preester Andrei Klaas teenis Kuressaares vaid uhe aasta (1952) ja ajakirja ilmumise ajaks kolis ta hoopis mandrile Vamja kogudusse. Felix Kadariku praostiks maaramine toimus aga juba 1953. aastal. (46) Nimetatud kirja sisu ekslikkus vois tuleneda sellest, et ta oli kirjutatud hoopis mone Saaremaa koguduse lihtliikme poolt.

Eesti piiskopkonna pohiprobleemiks oli Valis-Eesti oigeusu haalekandja sonul vaimulike puudus. Nii naiteks kirjutab 1958. aasta 6. aprilli ajakiri Jumala Abiga: "...uhes teises kodumaalt saabunud kirjas kurdetakse, et kodumaal on puudus oigeusu vaimulikest. Piiskopi poolt on maaratud Saaremaalt Mustjala ja Piila koguduste preester Eduard Kirs Parnumaale--Uduvere koguduse hingekarjaseks. Piila ja Mustjala kogudused jaid nuud vaimulikuta. Saaraseid ametimehi--preestreid - on Eestis vahe jarele jaanud. /.../ Veel kirjutatakse, et kodumaal on puudu jumalateenistuslikust kirjandusest ja viirukist." Samas ajakirjanumbris kirjeldatakse kodumaa kiriku teravat vajadust jumalateenistusliku kirjanduse jarele: "Vanad (lauluraamatud) on otsa loppemas ja uusi pole juurde trukitud. Kusitakse kas teil paguluses on lauluraamatuid trukitud ja jaataval korral palutakse lauluraamatuid kodumaale saata. Jiimala Abiga toimetuse andmeil on laulu- ja palveraamatute saatmine kodumaale keelatud ja teadaolevail andmeil, kui neid on katsetatudki saata, saadetakse jalle tagasi voi lahevad lihtsalt kaduma." (47) Viimane asjaolu naitab, et mitmed Eesti pagulaskiriku esindajad puudsid abistada okupeeritud Eesti oigeusu vaimulikke, saates lauluraamatuid ja usulist kirjandust, mis aga ei joudnud adressaadini voi saabusid tagasi.

1959. aasta detsembri ajakirjas leidis lahemat kajastamist ka 1949. aasta martsikuuditamise moju Eesti puskopkonnas, mille kaigus mitmed kodumaa vaimulikud vahistati ja saadeti asumisele, kellest osa naasis hiljem kodumaale. Arusaamatu oli ajakirja toimetajale ka asjaolu, et karistust kandnud vaimulikud ei saanud vahel oma kodukohta naasta. Nii naiteks kirjutab preester Martin Juhkam 1959. aasta ajakirjas Jumala Abiga: "Taiendavate teadete saabudes selgus aga, et suurkuuditamiste perioodil puudutas arreteerimise laine ka preestreid, keda mitmesuguste suudistuste leiutamisel kommunistlike voimude poolt moisteti N. Eestist valjasaatmisele. Karistusaja maadumisel tuli osa preestreist N. Eestisse tagasi, kuid tagasipaardumise oigusteta endistesse kodukohtadesse. Sellest olenevalt asuti kohaliku miilitsa nousolekul uutesse paikkondadesse, kus kogudustel puudusid vaimulikud. Mitmed kuuditatuist aga ei poordunud N. Eestisse tagasi, vaid jaid N. Liitu sealseisse vene kogudustesse toole. See oli voimalik ainult neil, kes valdasid vene keelt, kuna teised pidid hankima muid taavoimalusi araelatamiseks. Teated N. Liitu jaanutest konelevad, et kartes uusi vangistusi ja tagakiusamist on nad otsustanud jaada sinna. On ka juhtumeid, kus tagasipoordumine N. Eestisse keelati.' (48)

Tolle aja pagulasvaimulikel oli ka hea ulevaade Eesti puskopkonna koguduste ja vaimulikkonna statistikast. Nii naiteks annab oma kirjutises "Eesti Apostliku Ortodoksse Kiriku kannatustee 1940-1959", mis ilmus 24. detsembril 1959 ajakirjas Jumala Abiga, preester Martin Juhkam edasi puskop Juri info: "/ .../ Pagulusse saabunud andmete pohjal 1957. a. kevadel oli N. Eestis 81 eesti, 12 sega ja 23 vene ortodoksset kogudust." Vorreldes antud koguduste arvu 1940. a andmetega selgub, et iseseisvusaegne arv on kahanenud 42 koguduse vorra. (49)

KOKKUVOTE

Seni uurimata jaanud Eesti oigeusu pagulaskiriku ja okupeeritud Eestis tegutseva Moskva patriarhaadi puskopkonna suhted aastatel 1954-1959 jaavad huvitavasse ajavahemikku, mil raudse eesriide taga elavatel eestlastel avanes hetkeks voimalus aktiivsemalt suhelda paguluses viibivate eestlastega. Eesti oigeusu pagulaskiriku ja ikestatud Eesti oigeusu puskopkonna eraviisilised suhted olid selles mottes eredaks naiteks, et taolised kontaktid paguluse ja kodumaa vahel, vaatamata nende puratud iseloomule, olid toesti olemas.

Uuritava ajavahemiku kirjalikud kontaktid voib jagada kahte etappi. Esimesel perioodil--1954-1956--olid kontaktid nimetatud kirikute vahel minimaalsed ja puudutasid peamiselt usulise kiranduse saatmise ning preester Vambola Hiiesalu repatrieerimise kusimusi. Esimesed fiksikud teated kodumaalt hakkasid valismaailma saabuma 1950. aastate keskel. Kuni J. Stalini surmani 1953. aastal olid eelnimetatud kontaktid peaaegu olematud ja esimesed voimalused suhete loomiseks tekkisid alles 1950. aastate teisel poolel. Uksikud kirjad, mis sel ajal valismaale joudsid, el andnud samuti pfisikontaktide loomiseks kodumaaga suuremat voimalust. Torkab silma selle ajavahemiku Noukogude riigivoimuorganite suurem kontroll kirjavahetuse file valismaaga.

Teist perioodi EAOK pagulasvaimulikkonna suhetes Eesti piiskopkonnaga voib piiritleda aastatega 1957-1959. Alates 1957. aastast omandas omavaheline suhtlemine molema kiriku liikmeskonna vahel enam-vahem pfisivad jooned ja hakkas taas soikuma 1959. aastal. Sel nn sula algusajal muutusid posti saatmise voimalused valismaale avatumaks ja kodumaal elavatel oigeusklikel avanes voimalus astuda kirjavahetusse Eesti oigeusu pagulasvaimulikega. Seda fakti toendab hasti EAOK Los Angelese koguduse preestri Sergius Samoni elavnenud kirjavahetus ikestatud kodumaaga. Isa Sergiusel onnestus luua kirjalikke sidemeid ligi kahekumne viie peamiselt Parnu- ja Saaremaa oigeusulise perekonnaga. Sellesse perioodi kuulusid ka esimesed kirjalikud kontaktid kodumaal elavate vaimulikega (naiteks Parnu preestri Nikolai Bezanitski ja Tartu filempreestri Joann Umarikuga). Pagulusse saabunud teavet Eesti oigeusu koguduste ja koguduse vaimulike kohta peegeldab isa Sergius jarjekindlalt EAOK ametlikus haalekandjas Jumala Abiga. Nimetatud suhted el saanud olla ametlikku, vaid olid eraviisilist laadi. Nagu selgub kirjavahetusest, tundsid huvi molemad pooled. Kodumaal elavate oigeusuliste sooviks oli kasutada konaakte Valis-Eesti oigeusu kirikuga peamiselt kas materiaalse abi (riided, kirjandus jms) saamise voi paguluses elavate sugulastega suhtlemine eesmargil. Paguluses elavad oigeusulised tundsid aga eeskatt muret okupeeritud kodumaa kaasusuliste eluolu ja oigusliku seisundi file. Valtimaks komplikatsioone julgeolekuorganitega, kirjutasid Eesti piiskopkonna vaimulikud, nagu naiteks Nikolai Bezanitski, Sergius Samonile voora nime ja aadressi all. Sel ajavahemikul oli Eesti pagulaskirik enam-vahem hasti kursis raudse eesriide taga tegutseva Eesti piiskopkonna eluga.

(1) Saard, R Roomustame selle ule ... Usulise ja teoloogilise kirjanduse saatmine Soomest Eestisse 1950-1980. aastatel.--Akadeemia, 2004, 4, 846-850.

(2) Sergius Samon sundis 3.6.1902 Saaremaal Leisi vallas. A-il 1931-1940 ja 1942-1944 oli EAOK Parnu (Ristija) Johannese koguduse preester ja abipraost. 1944. a lopul emigreerus Saksamaale, sealt 1949. a edasi Ameerika Obendriikidesse. A-it 1949-1971 oli California osariigi ning teiste Vaikse ookeani poolsete osariikide usuelu korraldaja ja Los Angelese EAOK koguduse asutaja ning selle preester; 1949-1971 Ameerika Uhendriikide praost; 1950-1993 San Francisco koguduse ja 1952-1971 Adelaide'i koguduse hooldajapreester. 1.9.1968 valiti EAOK taiskogu poolt kiriku piiskopiks. A-it 1976-1993 oli EAOK Sinodi liige. A-it 1950-1971 andis Los Angeleses valja EAOK ajakirja Jumala Abiga ja 1953-1955 ajakirja Noorte Leht. Alates 1.9.1971 erus. Suri 5.9.1993 USA-s Los Angeleses (Papp, D., 2000. Kasikiri A. Sotsovi isiklikus arhiivis).

(3) Nikolai/Nigul Hindo (kuni 1936. a-ni Hindov) sundis 9.5.1897 Vorumaal Kahkva vallas. EAOK Rapina koguduse preester. 14.8.1944 emigreerus olude sunnil Saksamaale, hiljem Inglismaale. A-il 1948-1970 oli Inglismaa EAOK koguduse eesnik, 1958. a EAOK Sinodi liige ja 1961. a selle aseesimees. Oli EAOK Kultuurifondi esimees. A-il 1950-1951 oli Londoni Eesti Seltsi juhatuse liige ja 1952-1962 selle esimees. Alates 1959. a-st oli Londoni Eesti Maja esimees. Avaldas "Eesti Organisatsioonid Londonis ja mujal Inglismaal 1918-1968" (London, 1971), tegi kaastaad Eesti oigeusu ajakirjades paguluses. Sufi 2.9.1970 Londonis (Papp, D., 2000).

(4) Oma 1955. a 16. juuli kiras kirjutab peapiiskop Jaan Kiivit: "Ulipuhitsetud piiskop Roman. Konesoleva kirja andis Londonis minu katte endine Eesti Ap. oigeusu kiriku preester Nikolai Hindo. Tundsin teda ulikooli ajal, siis oli tema perekonnanimeks Hindov. Ta palus anda seda Sinu katte. Kirja sain lahtiselt, /.../ palju ei saanud raakida, teised tulid ja segasid ara. Kuulsin niipalju, et ta kaib taal kusagil vabrikus voi ettevottes. Et mitte aega viita, saadan Sulle selle kirja prof. N. D. Uspenskiga otse edasi ja uhtlasi palun vastu votta austavad ja sudamlikud soovitused minu poolt. /.../ Siidamlikult tervitav Teie Jaan Kiivit." [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]R-6991, n 1, s 1313,144.

(5) Aleksander Paulus sundis 2.2.1872 Parnumaal Uue-Vandra vallas. 1894. a lopetas Riia vaimuliku seminari. 1901. a pi'ihitseti diakoniks, seejarel preestriks. Teenis preestrina Korgessaares, KarksiNuias, Laiusel ja Parnu Issandamuutmise kirikus. 1920. a toimunud kirikukogul valiti EAOK kirikupeaks ja 5.12.1920 puhitseti Tallinna ja Eesti ulempiiskopiks. A-it 1923-1953 oli Tallinna ja kogu Eesti metropoliit. 20.9.1944 emigreerus Saksamaale, sealt 1947. a edasi Rootsi, kus asus elama Stockholmi. A-it 1944-1953, kuni oma surmani oli Eesti apostlik-oigeusu pagulaskiriku pea. Metropoliidi residentsiks sai Stockholmi EAOK Puha Nikolai kirik. Suri 18.10.1953 ja maeti 25.10.1953 Stockholmi Metsakahnistu oigeusu surnuaiale (Papp, D., 2000).

(6) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.] No. 044. GARF, fR-6991, n 1, s 1313,152-54.

(7) Samon EAOK piiskopile Jiirile (Valbe) Los Angeleses juunis 1959. Eesti Ajalooarhiiv (EAA), f 5355, n 1, s 440,1283.

(8) Sotsov, A. Eesti Oigeusu Piiskopkond Stalini ajal aastail 1945-1953. Tartu, TO Kirjastus, 2004, 140,190.

(9) Vladimir Hiiesalu (kuni 1935. a-ni Vambola Schubert) siindis 31.7.1912 Vorumaal Laanemetsa vallas. EAOK Haanja-Plaani koguduse preester. 3.12.1942 kutsuti Saksa sojavakke SS-i Eesti 44. leegioni. Oli sanitaaralal idarindel, sai haavata, oli Inglise sojavangis Saksamaal (koos preester Dioskor Juurmaga). 1945. a pidas Uklei laagris jumalateenistusi. A-it 1947-1948 oli jumalateenistuste ja piiblitundide korraldaja USA tsooni Aschaffenburgi eesti laagris. 1949. a 19. septembrist oli metropoliit Aleksandri otsusega preestriametis keelu all. 1956. a asus elama San Franciscosse (California). Skandinaavia metropoliidi Pauli otsusega 6.1.1977 sai tagasi preestriameti pidamise oigused. A-it 1979-1981 oli Austraalia EAOK koguduse preester. Olempreestri astmes alates 1978. a-st. Laks erru. Avaldas kaastaid oigeusu ajakirjades ja kalendrites. Suri 4.5.1985 Torontos (Papp, D., 2000).

(10) Mihhailov Kapitonovile 6.7.1956 (nr 60756/81). Eesti Riigiarhiiv (ERA), f R-1961, n 1, s 66, 139.

(11) "Nikolai Kokla siindis 18.12.1912 diakoni peres Tallinnas. Oppis Tartu ulikooli usuteaduskonnas a-il 1933-1940. 1936. a pi'ihitseti diakoniks ja preestriks. A-it 1945-1983 oli Harju-Laane praost ja Tallinna Issandamuutmise koguduse eesnik, 1946-1983 Tallinna puskopkonna valitsuse sekretar. 1.1951 sai piiskop Romani sekretari asetaitjaks eesti asjades. Teenis asetaitjana Angerjas (1946-1947), Arukulas (1946-1951), Maemoisas ja Vaike-Lahtrus (1950-1951). 1952. a-st ulempreester. Suri 2.6.1983. Maeti Tallinna Aleksandri (siselinna) kalmistule.--Usk ja Elu, 1983, 3,29-30.

(12) Kokla Hiiesalule 3.9.1956. ERA, f R-1961, n 1, s 66,144-46.

(13) Samas, 45.

(14) Samas, 46.

(15) Samon EAOK piiskopile Jiirile (Valbe) 18.8.1956. EAA, f 5350, n 1, s 440,180.

(16) Samas, 184; Samon EAOK piiskopile Jiirile (Valbe) 28.3.1958. Vastuseisule vaatamata jatkas pagulaskiriku endine vaimulik aastaid hiljem suhtlemist Moskva patriarhaadi Eesti piiskoppla. Nii naiteks saatis Aleksius vee15. martsil 1979 "iilempreester" Vambola Hiiesalule kirja, milles ta tanas teda tervituste ja heade soovide eest 50. sunnipaeva ja nimepaeva puhul. Kiri loppes Aleksiuse korrektse sooviga: "Abistagu ja kinnitagu Teid Issand Teie hingekarjaslikus tegevuses Issanda Viinamael." See asjaolu toendab hasti, et vaatamata ametlike kontaktide puudumisele eksiilkirikuga, oli Tallinna ja Eesti piiskop Aleksius vaga hasti kursis V. Hiiesalu vaimuliku seisuse taastamisega 1977. a ja tema maaramisega Austraalia Eesti oigeusu koguduse eesnikuks. EAA, f 5355, n 1, s 345,171.

(17) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]1957,3,5-8.

(18) Turmtuli usule ja kirikule N. Eestis. -Eesti Paevaleht, 26. veebr 1960.

(19) Josef Pilberg sundis 1890. a Parnus. Parnu Issandamuutmise koguduse kaster. Kolis 1912. a Soome, kust kahe aasta parast naasis kodumaale. A-it 1918-1920 oli Parnu Issandamuutmise koguduse noukogu liige. Emigreerus 1921. a Rootsi ja asus elama Stockhohni. Tegeles vaikeettevotlusega. Oli Stockholmi vene oigeusu koguduse altariteenija. Alates 1945. a-st toetas EAOK Stockholmi Nikolai koguduse rajamist ja selle hilisemat tegevust. ERA, f R-1961, n 1, s 73a,137-42.

(20) Pilberg Joannile 9.3.1957. ERA, f R-1961, n 1, s 73a,138-42. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]

(21) Joann Kapitonovile 30.4.1957 (nr 314). ERA, f R-1961, n 1, s 73a,137.

(22) Kapitonov Muiirsepale 30.5.1957. ERA, f R-1961, n 1, s 73,115.

(23) Samon EAOK piiskopile Ririle (Valbe) 12.10.1958. EAA, f 5355, n 1, s 440, 1 223. Markus: Dimiri Samardin sundis 1.2.1906 Pihkvas. Puhitseti 1931. a diakoniks ja preestriks. Teenis a-it 1931-1933 Marjamaal, 1933-1940 Jaagupi-Uduveres. 1940. a ei olnud ametis. 1941. a oli taas kirikuteenistuses. Teenis a-il 1941-1943 taas Jaagupi-Uduveres ja 1944-1945 Parnu Johannese koguduses. 1946. a ei olnud ametis. Suri 8.1.1956.--Rmt: Kaljukosk, A. Oigeusukogudustes teeninud vaimulikkude nimekiri. Tallinn, 1975. Kasikiri Eesti Ajalooarhiivis.

(24) Samon EAOK piiskopile Ririle (Valbe) 30.9.1956. EAA, f 5350, n 1, s 440,193-94.

(25) Samon EAOK piiskopile Ririle (Valbe) 1957. Nimetatud kirjas kirjutab S. Samon: "/ .../ Suure ullatuse sain Eestist. Kiri tuli oelt Ksenialt, kes pojaga elab Tallinnas. /.../ Kirjutavad, et elavad hasti. /.../ Muide saan nuud Eestist hulga kirje. Kirjutavad koik koguduse tegelased ja tean sellest elust iiht kui teist." EAA, f 5350, n 1, s 440,1 142.

(26) Aruanded Riikliku Julgeoleku Komitee 2. ja 3. osakonna taast 1957. aastal. Eesti Rahvusarhiiv, Ad Fontes 10. Tallinn, 2002, 180.

(27) Samas, 131.

(28) Samon EAOK piiskopile Ririle (Valbe) 19.2.1958. Oma kirjas kirjutab isa Sergius: "... Parnus naib ikka kiriklik tegevus elavat, seda loen siia saabuvatest kirjadest. Nii tean, et juunis on Parnus suur leer, mida peab preester Bezanitsky. Tunnen teda hasti, sest olin ta kulaline omal ajal, Laanemaal, Velisel. /.../ Sain temalt ka kirja, kuid ta kirjutab voora nime ja aadressi all. Sellest oletan, et ta kardab kirjutada oigel nimel. Olen temale ka vastanud, kuid teiste isikute kaudu. Tean, et ta need kirjad on kattesaanud. Saatsin Pamusse dhele leerilapsele (minu abikaasa ristitutar) paki, millesse panin koik leeririietuse ja leerilapse vanemaile uued riided. See pakk laks mulle maksma tervelt 120 dollarit. Oli paris valus selle summa kokkukmapimine minu viletsa palga arvel. Ometigi on suda rahul, sest tean, et see leerilaps on peast jalani koige paremini riietes--sellest pole kahtlust. Loodan saada sealt ka leeripilte avaldamiseks Jumala Abiga veergudel." EAA, f 5350, n 1, s 440,1 180.

(29) Samon EAOK piiskopile Jurile (Valbe) veebr-s 1959. EAA, f 5355, n 1, s 440,1243.

(30) Samas, 172. Sarnon EAOK piiskopile Jiirile (Valbe) 15.1.1958.

(31) Samas, 177. Sarnon EAOK piiskopile Jiirile (Valbe) 14.2.1958.

(32) Samon EAOK piiskopile Jurile (Valbe) 22.7.1958. EAA, f 5355, n 1, s 440,1207.

(33) Samon EAOK piiskopile Jurile (Valbe) 18.8.1958. Konealuses kirjas piiskopile kirjutab isa Sergius: "... sain kaks fotot Parnu Issandamuutmise koguduse leerist 1958. aastal. Need panin molemad lehte, sest kindlasti pakuvad huvi paljudele. Kuulsin ka, et Parnu Issandamuutmise kogudus ehitas kiriku juures olevale end. kojamehe majale II korra peale -preestri korteriks. /.../ Edasi kirjutab Lydia Peensaar (Teie Peensaare ema), et korjavad praegu raha ja ostavad preestrile uue kirjutustoa maabli jne. Kiidetakse vaga preestrit, kes on voitnud koguduse armastuse ja taatab hoole ja erakordse energiaga. Olen saanud ka muid teateid ja naib, et Kirik elab ja teeb tood, nagu polekski uldse punaste korda olemas." ERA, f 5355, n 1, s 440,1215.

(34) Aulik, K, Suuline teave 19.4.2005.

(35) Joann Umarik sundis 13.3.1888 Karksi-Nuia koguduses. Lopetas Tuhalaane kihelkonnakooli. Oli kaster-kooliopetaja Ariikulas, hiljem kaster Laiksaares, Tuhalaanes ja Riia Peeter-Pauli kirikus. Sooritas 1915. a vaimuliku kutseeksami. 1918. a piihitseti diakoniks ja 1921. a preestriks. A-it 1942-1945 oli Eesti Oigeusu Metropoolia Sinodi liige. 1945. a ei kahetsenud kirikulohe pattu ja ei andnud patukahetsusaktile allkirja, mis sai talle saatuslikuks. Vahistati 25.4.1950 ja karistati 6.9.1950 NSVL SARKI erinoupidamise otsusega VNFSV KrK [section]-i 58-10, 121 jargi 10-aastase vabadusekaotusega. Karistust kandis taalaagris kuni vabastamiseni 26.8.1956. A-it 1956-1962 oli Tartu Aleksandri koguduse eesnik. Oli asetaitja Elvas (1961-1962) ja Noos (1954-1952), 1962. a oli Tallinna Aleksandri koguduse vanempreester. Suri 1.6.1984. Maeti Tallinna Siselinna kalmistule. -Rmt: Oigeusu kiriklik kalender, 1989, 37-38.

(36) Samon EAOK piiskopile Jurile (Valbe) 25.4.1959. EAA, f 5355, n 1, s 440,1260.

(37) Joann Envere (endine Entson) sundis 28.2.1874 Pootsi-Kopu koguduses. Lopetas Riia vaimuliku seminari (RVS). 1898. a puhitseti diakoniks ja preestriks. A-it 1951-1961 oli Elva koguduse eesnik, 1951-1953 asetaitja Vamja koguduses, 1959-1962 Tartu Jumalasunnitaja Uinumise peakiriku ja 1962-1969 Noo kogudusee hooldaja. Suri 11.10.1969, maeti Tartu Ropka kahnistule.

(38) Aleksander Leets sundis 1870. a Seli-Tostamaa koguduses. Lopetas 1891. a RVS-i. 1895. a puhitseti diakoniks ja preestriks. A-it 1940-1953 oli Rakvere koguduse eesnik. 1953. a erus. Suri 21.9.1961 Rakveres.

(39) Christofor Vink sundis 1878. a Laatre koguduses. Lopetas RVS-i. 1908. a puhitseti diakoniks, seejarel preestriks. Teenis a-il 1942-1960 Tallinn-Nommel. A-il 1942-1945 oli Eesti Oigeusu Metropoolia esimees. 1945. a esitas EAOK nimel kahetsuse kirikulohe parast Moskva patriarhaadiga. 1960. a erus. Suri 4.4.1972. Maeti Tallinna siselinna kahnistule.

(40) Jumala Abiga. Eesti apostlik-oigeusu kiriku haalekandja, 1959, 3 (43), 33.

(41) Samas, 1955, 4 (25), 31.

(42) Jumala Abiga. Kalifomia eesti apostlike oigeusuliste haalekandja, 1956, 3-4 (28-29), 43.

(43) Jumala Abiga. Eesti apostlik-oigeusu kiriku haalekandja, 1958, 3 (38), 35.

(44) Samas, 1959, 3 (43), 33.

(45) Jumala Abiga. Kalifomia eesti apostlike oigeusuliste haalekandja, 1956, 3-4 (28-29), 43.

(46) Kadarik Sotsovile 31.3.2005. A. Sotsovi isiklikus arhiivis.

(47) Jumala Abiga. Eesti apostlik-oigeusu kiriku haalekandja, 1958, 1/2 (36/37), 33.

(48) Samas, 1959, 5 (45), 24.

(49) Samas.

Andrei SOTSOV Tartu Ulikooli usuteaduskond, Olikooli 18, 50090 Tartu, Eesti; andrei.sotsov@mail.ee
COPYRIGHT 2006 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2006 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Sotsov, Andrei
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Date:Jan 1, 2006
Words:5711
Previous Article:Cultural genocide in Estonia: writers, 1940-1953/ Kultuurigenotsiid eestis: kirjanikud (1940-1953).
Next Article:The relationship between Estonian Orthodox Church in exile and the Estonian Eparchy of Moscow Patriarchate in 1958-1966/ Eesti oigeusu pagulaskiriku...


Related Articles
The relationship between Estonian Orthodox Church in exile and the Estonian Eparchy of Moscow Patriarchate in 1958-1966/ Eesti oigeusu pagulaskiriku...

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2020 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters