Printer Friendly

The Soviet factor in the 12 March 1934 coup d'etat in Estonia/Noukogude faktorist Eesti 12. Martsi 1934. Aasta riigipoordes.

Aastad 1933-1934 olid Eesti riigi sise- ja ka valispoliitilises elus pingelised ning keerulised. Sisepoliitikas avaldus see pohiseaduse kriisis, sellest tulenenud uue pohiseaduse rahvahaaletustes, majanduskriisi pohjustatud rahulolematuses ja kindlasti erinevate grupeeringute voitluses voimu parast, millele pani punkti riigivanem Konstantin Patsi ning kindral Johan Laidoneri 12. martsi riigipoore. Oma osa Eesti ja ka Lati sisepoliitilise olukorra pingestumisel oli natsionaalsotsialistide voimuletulekul Saksamaal. Sellest tulenes hirm Saksamaa voimaliku ekspansionistliku poliitika ees. Samas puudsid Noukogude Liit ja Saksamaa, aga ka Poola, mojutada Balti riikide sisepoliitikat. Nad moistsid, et uht voi teist maad pooldavate voi neile sumpatiseerivate erakondade, rahvaliikumiste ja poliitikute vaated ning seisukohad on maa valis-, kaitse- ja majanduspoliitiliste otsustuste aluseks. Uurimisobjektiks on ka historiograafias esitatud vaide, et Moskva nagemuses polnud 1934. aastal erilist vahet, kellest saab Eesti president, et Noukogude Liidu jaoks ei olnud sisepoliitiline voitlus Eestis esmajargulise tahtsusega. (1)

PAREMAARMUSLASTE AKTIVISEERUMINE

Valismaal asuvate sakslaste organisatsioone ja uhinguid suunati ning rahastati mitmete Saksamaal asuvate organisatsioonide kaudu. Esiteks: 1933. aastal loodi Alfred Rosenbergi poolt Aussenpolitisches Amt der National-Sozialistische Deutsche Arbeiterpartei. (2) Vastukaaluks Auswartiges Amt'ile (3) loodud uus ametkond puudis luua Saksamaast majanduslikult ja poliitiliselt domineeriva tsooni Noukogude Liidu piirile--Pohjamaadest Balti riikidesse, Poolast Rumeeniasse ning Turgist Iraani kaudu Afganistani. (4) Soome ajaloolane Seppo Kuusisto vaidab, et Rosenberg koikus kahe voimaluse vahel: kas toetada baltisakslasi voi eestlasi, latlasi ja leedulasi. Rosenbergi suhtumine Balti rahvastesse polnud uhene. Margime siin, et tema raamatutes ja kirjutistes mainitakse Baltimaid harva. Suhtumine latlastesse oli mojutatud teatud negatiivsetest labielamistest opinguaastatel Riias. Aussenpolitisches Amt uritas ise kultuurivahetusest Eestiga osa votta. Balti riikide sisepoliitika vastu ilmutas enam huvi Riias sundinud Arno Schickedanzi juhitud Aussenpolitisches Amfi V ehk idaosakond. 1933. aasta suvel informeeriti Schickedanzi Prantsusmaa aktiivse tegevuse kohta Balti riikides. Schickedanz tegi sellest jarelduse, et Saksamaa sissepiiramine haarab ka Baltikumi. 1933. aasta augustis Rosenbergile kirjutatud kirjas avaldas ta arvamust, et Saksamaa peaks ara kasutama Eesti ja Lati paremaarmuslasi.5 Rosenberg ei pooldanud oma kolleegi ideed ega naidanud ules erilist huvi Auswartiges Amfi Balti-poliitika vastu. Seppo Kuusisto todeb, et Rosenbergi jaoks oli raske eestlaste ja latlaste rahvuslikke puudlusi heaks kiita, mis olid traditsiooniliselt Saksa ulemkihi vastu suunatud, ning et samad rahvuslikud puudlused olid ka vabadussojalastel.

Teiseks: nii nagu mitmed teised eraorganisatsioonid allutati 1933. aastal natsiparteile ka Deutsches Ausland-Institut. See sailitas suuresti mitteametliku ilme, levitades natsionaalsotsialistlikke ideid valjaspool Hitleri Saksamaad. Samas sai Deutsches Ausland-Institut valitsuselt markimisvaarseid summasid. Instituut korraldas natsionaalsotsialistliku kirjanduse trukkimist, valjapoole Saksamaad suunatud raadiosaated aga propageerisid natsionaalsotsialistlikke ideid. Kolmandaks: valismaal asuvate sakslaste toetamiseks ja nendega kontakti hoidmiseks oli loodud Volksbund fur das Deutschtum im Ausland. Erinevates maades olid sellel veel kohalikud organisatsioonid. Saksa vahemust toetati toetuste ja krediitidega. Neljandaks: koige tahtsamaks organisatsiooniks, mis puudis organiseerida valismaal elavaid sakslasi, oli natsionaalsotsialistliku partei uks komponente NSDAP AuslandsOrganisation. See moodustati 1931. aastal ja pidi endasse uhendama koik valismaal elavad natsionaalsotsialistliku partei liikmed. Selle haare suurenes 1933. aastal, kui nimetatud organisatsioon puudis enda valdusse haarata koik valismaal elavate sakslastega seotud kusimused. 1934. aastal viidi Auslands-Organisation energilise Wilhelm Bohle juhtimisel Hamburgist Berliini ja seda hakati rahastama Auswartiges Amf i kaudu. Auslands-Organisation tootas kasikaes Abwehfi ja gestaapoga. (6)

Eestis pingestus sisepoliitika 1933. aastal veelgi paremaarmuslastest baltisakslaste ja juba 1920. aastatel tekkinud vabadussojalaste liikumise poliitilistest ambitsioonidest tulenevalt.

Baltisaksa natsionaalsotsialistidest raakides tuleks peatuda Esimeses maailmasojas ja seejarel ka Eesti Vabadussojas osalenud Balti pataljoni endise staabiulema rittmeister Victor von zur Muhleni ning tema mottekaaslaste tegevusel. Muhlen oli tutvunud natsionaalsotsialistliku opetusega juba 1920. aastatel. Ta oli 1929. voi 1930. aastal Saksamaal viibides kohtunud Hitleri ja Rosenbergiga. Muhlen ise vaitis, et ta polnud Hitlerilt tegevuseks mingeid juhtnoore saanud. Aga kusimuse peale, kuidas suhtub Hitler natsionaalsotsialismi levitamisse Eestis, olevat Hitler vastanud: kui keegi on vaimustunud monedest ideedest ja levitab neid, siis ei ole see opereerimine voora varaga. Muhleni jargi oli kohtumine Hitleriga teinud temast natsionaalsotsialismi pooldaja. (7) Muhleni retoorika oli jargmine: eestlastel ja sakslastel tuleb uhise hadaohu parast koos elu ning surma peale voidelda; tema, Muhlen, on Eesti Vabariigi pooldaja; senine baltisaksa ideoloogia, mis pidas baltlasi korgemaks rahvuseks ja Eesti maareformi suurimaks ajalooliseks ulekohtuks, on oma aja ara elanud; eestlastel ning sakslastel tuleb kasikaes elada ja tootada. (8) Muhleni oskusliku propaganda tulemusel tekkisidki mitmel pool Eestis natsionaalsotsialistide grupid. Naiteks Rakveres moodustunud gruppi nimetati Gruppe Wierland'iks. Selle grupi koosolekul voeti vastu jargmised otsused: haarata voim Deutsch-Baltische Partefs (9) ja kultuuromavalitsuses ning tasalulitada eestisakslaste ajakirjandus; tommata liikumisse noorsugu, eeskatt Tartu uliopilaskond, ja arendada valja partei. (10)

Uus liikumine sai nimeks Baltische National-Sozialistische Bewegung in Estland.11 Liikumise laiemaks tutvustamiseks, propageerimiseks ja legaalseks tegevuseks asutati 1932. aasta aprillis Tallinnas Deutsche Klub (12) ning nadalaleht Der Aufstieg. Deutsche Klub'il oli enne sulgemist umbes 120 liiget. (13) Der Aufstiegi umber koondunud liikumise staap oli kirjavahetuses Rosenbergiga. Lehes avaldatud artiklites propageeriti natsionaalsotsialismi. Teisalt tuleb todeda, et natsionaal-sotsialismi ja Hitlerit pooldava hoiaku vottis ka mojukas Revalsche Zeitung. Nii kuulutas leht 1933. aasta sugisel, et natsionaalsotsialism on teinud saksa rahvale vaga suure teene ja et iga rahvuslikult motlev sakslane tervitas Hitleri kantsleriks saamist ning valitsuse moodustamist oigustatud roomuga. (14)

Deutsche Klub'il oli oma natsionaalsotsialistlikku kirjandust sisaldav raamatukogu. Klubi liikmed olid uhtlasi ka Eestis ametlikult registreeritud DeutschBaltische Partei liikmed. Nii voib oelda, et klubi moodustus uhise maailmavaatega isikutest partei sees. Osa Deutsche KluVi liikmeid oli sodinud Balti pataljonis ja valdavalt oli tegemist 30-ndates ning 40-ndates eluaastates meestega. Mitmed Deutsche Klub'i liikmed, nagu Hans Schulmann ja uks juhtidest Ernst Turmann, olid Saksamaal viibides kohtunud Rosenbergiga. Schulmann tunnistas, et klubi pidas vajalikuks ka valispoliitilist lahenemist Saksamaale, aga eriti ka kaubanduse alal. (15) Uhes Aussenpolitisches Amfi 1933. aasta martsis koostatud memorandumis, kus analuusiti natsionaalsotsialistliku partei senist idatood ja tehti ettepanekuid, kuidas seda umber korraldada, rohutati, et Eestis tuleb toetuda eelkoige Muhlenile, ajalehe Der Aufstieg grupeeringule ning Karl Christianseni juhitud Pfadfinderbund'ile. (16)

1933. aasta aprillis tegid Muhleni mottekaaslased esimese katse DeutschBaltische Partei ulevotmiseks, kuid see ei onnestunud. 25. juunil 1933 avaldas nadalaleht Der Aufstieg liikumise pohialused ja taotlused: Eesti riikluse alalhoidmine, oigus osaleda Eesti riigi juhtimises, juhiprintsiibi rakendamine, majanduse allutamine poliitikale ning toetus koigile natsionaalsotsialismi pooldavatele organisatsioonidele ja parteidele Eestis.

Sedamooda kuidas laienes vabadussojalaste liikumine, elavnes ka Muhleni umber koondunud seltskonna tegevus. Der Aufstieg hakkas avaldama ka vabadussojalaste liikumist pooldavaid artikleid. Vabadussojalaste pohiseaduse vastuvotmine 1933. aasta oktoobris julgustas Muhleni seltskonda tegema uut katset Deutsch-Baltische Partei ulevotmiseks. 26. novembril astus senine erakonna juhatus tagasi ja juhatusse paases natsionaalsotsialistlik vool. Eesmargiks seati partei juhtimise uutele alustele viimine--juhiprintsiibist lahtumine. Kones, mille Muhlen pidas, kuulutas ta, et sakslane olla tahendab olla ka natsionaalsotsialist. Ta rohutas baltisakslaste osa Eesti riigi loomisel ja leidis, et Eesti peaks lahenema Saksamaale nii poliitiliselt kui ka majanduslikult. Muhlen utles, et ta on voimeline koos vabadussojalastega looma uue Eesti riigi.17 Muhleni ja tema mottekaaslaste ideedel ja soovidel puudus Eesti uhiskonnas pind. Seeparast on moistetav vabadussojalaste uhe liidri Artur Sirgu avalik vastus Muhleni koostoopakkumisele: vabadussojalaste liikumine on Eesti siseasi ja koostoo hitlerlastega Eestile valispoliitiliselt otseselt kahjulik. (18)

Teisalt tuleb todeda, et vabadussojalaste liikumine nais imponeerivat ka Saksa Tallinna saadikule Otto Reinebeckile. 17. mail Auswartiges Amfile kirjutatud kirjas meenutas saadik, et oli juba varem valjendanud seisukohta, et peab vabadussojalaste liikumist tahtsaks, kuna see modernsetest ideedest lahtuv liikumine voitleb kodunenud parlamentarismiga. Oletades, et Eesti tulevik kuulub vabadussojalastele, pidas saadik oluliseks vabadussojalasi oigeaegselt mojutada ja suunata. Selleks oli saadik Berliinis viibides palunud Auswartiges Amfi idaosakonna direktorit Richard von Meyerit eraldada vabadussojalastele 4000 marka. Nagu ettekandest nahtub, oli saadikule see summa esialgu lubatud, kuid hiljem oli sellest taganetud. Voimalik, et loobumise pohjuseks oli Muhleni sekkumine ja ka see, et Auswartiges Amt ning Aussenpolitisches Amt olid konkureerivad ametkonnad. Reinebecki info kohaselt oli Muhlen kulastanud 1933. aasta kevadel Berliini ja kohtunud seal Rosenbergiga. Too omakorda aga oli saatnud Muhleni Auswartiges Amfi, kust Rosenberg oli noudnud, et vabadussojalaste liikumist toetataks 10 000 Saksa margaga. (19) Muhleni soov vabadussojalaste liikumist rahaliselt toetada viitab sellele, et ta pidas neid mottekaaslasteks ja oletas, et on voimalik koostoo vabadussojalaste ja natsionaalsotsialismi omaks votnud eestisakslaste vahel. Reinebeck palus veel Auswartiges Amfi, et leitaks raha ka Revalsche Zeitungile, Dorpater Zeitungile ja uhele vaikesele natsionaalsotsialistlikule baltisaksa lehele, mis tema sonutsi suhtus positiivselt vabadussojalaste liikumise subsideerimisse. (20) Ilmselt oli see Der Aufstieg. Aussenpolitisches Amfi arhiivis leidub 1933. aasta suvel koostatud paiseta ja allkirjata memorandum. Selles on arutatud, kas solmida vabadussojalaste toetamiseks natsipartei ja vabadussojalaste konfidentsiaalne majandusleping ning kas ei peaks toetama vabadussojalaste ajakirjandust 5000-10 000 Eesti krooni suuruse summaga. Seda summat olid taotlenud vabadussojalaste juhid ise, vaites, et Saksamaa rahalisel toetusel valjaantav leht tekitaks positiivse propagandistliku efekti. Igatahes leiti kusimust kasitlevas memorandumis, et juhul kui Saksamaa keeldub rahastamisest, siis teeb seda Poola ja kogu liikumine voib sattuda Varssavi moju alla. (21) Vabadussojalane Karl Arnold Jalakas tunnistas 1942. aastal NKVD-le, et Saksamaa subsideeris vabadussojalaste liikumist labi eestisakslaste firmade ja Saksa firmade esinduste Eestis.22 Kuid puuduvad teised allikad, mis voiksid seda surve all antud tunnistust kinnitada. Aga Jalaka vaide, et vabadussojalaste uks juhte Hjalmar Mae tegi 1930. aastate lopul Saksa luureorganitega koostood, leiab teise allika pohjal kinnitust. 1941. aasta juunis Auswartiges Amt'is koostatud Mae iseloomustuses on margitud, et see eriti Saksa-sobralik isik on Reich'i heaks mitu aastat luureandmeid kogunud. (23)

Deutsch-Baltische Partei kuulutamine natsionaalsotsialistlikuks erakonnaks toi kaasa Eesti voimude sekkumise. 5. detsembril 1933 suleti Deutsche Klub, keelati Der Aufstiegi ilmumine ja vahistati Muhlen ning tema mottekaaslased.

Eesti Poliitiline Politsei asus Muhlenit ja ta mottekaaslasi ule kuulama. Ulekuulatavad vaitsid, et Deutsche Klub kasutas natsionaalsotsialismi Eestis elavate sakslaste eetilise ja kultuurilise tasandi tostmiseks ning kultuuri ja hariduse arendamiseks. Klubi seotust natsiparteiga eitati, samuti seda, et klubi levitas salaja natsionaalsotsialistlikke ideid. Vaideti, et klubi eesmargiks oli ka saksa rahvusest kodanike majanduslike huvide kaitsmine: puue tommata Eesti sakslasi eestlastega koostoosse uhise isamaa ulesehitamiseks. Vaideti, et Eesti iseseisvus on vajalik ka saksa natsionaalsotsialistidele. (24) Juurdluse kaigus tuvastati, et Muhlen oli Saksamaad kulastades kohtunud natsionaalsotsialistliku partei juhtidega ja teinud 1931. aasta oktoobris koos partei idaosakonna juhataja Karl Motziga propaganda eesmargil ringsoidu Eestis. (25)

Poliitilist Politseid huvitas, kas Deutsche KluVi liikmed olid kuidagi seotud Saksamaal tegutseva Baltische Bruderschaft'iga (26) ja vabadussojalastega. Uhe ulekuulatava sonutsi oli arutatud kusimust, kas toetada rahvahaaletustel vabadussojalaste pohiseaduse eelnoud. Selles kusimuses oli kolanud nii poolt- kui vastuargumente. Oli leitud, et pohiseaduse muutmine on vajalik valitsemissusteemi parandamiseks. (27) Ernst Turmann, kes oli samuti Balti pataljonis Eesti iseseisvuse eest sodinud, vaitis, et Deutsche Klub soovis korvaldada rahvuslikku vaenu eestlaste ja baltisakslaste vahel ning seeparast pidasid nad tarvilikuks eesti rahvaga sidemed luua: luua sakslaste natsionaalsotsialistliku liikumise arendamise kaudu sidemed eestlaste hulgas mojuka rahvusliku liikumisega. Tema vaitel polnud aga Deutsch-Baltische Partei juhid sellega nous ja tekkinud lohest tulenevalt otsustati partei juhtimine ule votta. (28) Turmanni tunnistusest selgub, et plaan voi kavatsus vabadussojalastega koostood teha oli olemas. Aga ei selgu, kas selles osas ka mingeid samme astuti. Seega ei selgunud juurdluse kaigus faktid, mis oleksid toestanud Muhleni ja tema mottekaaslaste koostood ning kokkuleppeid vabadussojalastega. Tunnistati, et nende ajakirjandus suhtus vabadussojalastesse heatahtlikult, kuna tunnetati vabadussojalaste ja Saksa natsionaalsotsialistliku liikumise sarnasust, s.o riiklike huvide eelistamist uksikisikute omadele. (29) Poliitilise Politsei assistendi Valter Roigase vaitel kinnitasid koik ulekuulatavad ulekuulamistel oma poolehoidu eesti rahvale ja lojaalsust Eesti Vabariigile ning eitasid Muhleni juhitud liikumise sidemeid natsiparteiga. (30)

Eesti vabadussojalaste valispoliitilistest vaadetest voi orientatsioonist pole palju kirjutatud. Ilmneb, et vahemalt osa nende juhtidest soovis Saksamaaga tihedaid sidemeid luua. Tosi on see, et 1932. aasta aprillis kritiseeriti Voitluse veergudel Eesti valispoliitikat, sealhulgas mittekallaletungilepingu solmimist Noukogude Liiduga. (31) 1933. aasta oktoobris kirjutas Eesti Berliini saatkonna nounik Georg Meri valisministeeriumile vestlusest vabadussojalase Fritjof J. Hallmaniga, kes teatas, et Eesti vabadussojalaste juhid pooldavad Eesti-Saksa-Itaalia poliitilist koostood ja et selle eesmargiks on Noukogude Liidu tukeldamine ning osavott sojakaigust juutide vastu. Koik see pidi lahendama ka Eesti majandus- ja julgeolekuprobleemid. (32) Kui Hallman raakis neljasilmavestlustes vabadussojalaste valispoliitilisest programmist, siis ennast vabadussojalaseks pidav Tartu ulikooli usuteaduste professor Eduard Tennmann noudis 1933. aasta aprillis avalikult, et orienteerutaks Saksamaale. Uhes Parnus peetud ettekandes "Rahvuslikust majandusest ja Adolf Hitleri liikumisest" utles ta, et valik tuleb teha Hitleri ning Saksamaa kasuks. (33) Samas on ulekohtune laiendada Hallmani ja Tennmanni valispoliitilist nagemust kogu vabadussojalaste liikumisele. Paljud vabadussojalased olid paritolult talupojad, kellele maareform oli andnud baltisakslastelt voorandatud maad, ja saadut kardeti kaotada.

Poola sojavaeatasee Andrzej Liebich kirjutas 1934. aasta veebruaris, et valispoliitika alal opereerivad vabadussojalased uha julgemalt Noukogude Liidu suhtes agressiivse soomeugri loosungiga, raakides seejuures fantastilistest plaanidest: ristisojast Noukogude Liidu vastu ja suure Soome-Eesti riigi loomisest. (34) Sotsialistide Rahva Sona aga kuulutas, et arvestades liikumise umber koondunud saksa elementi, satub Eesti vabadussojalaste voimu all paratamatult Hitleri Saksamaa voimu alla. Juhtkirja autor ahvardas ka, et Noukogude Liit voib sellisel juhul sekkuda. Liberaalne Vaba Maa edastas 1934. aasta martsis kuulduse, mille kohaselt olevat Sirk kellelegi vaitnud, et soprus Saksamaaga on Eestile igal juhul kasulik. (35)

Ka Leedus, autonoomses Klaipedas (Memelis), aktiviseerisid natsionaalsotsialismi omaks votnud sakslased oma tegevust. Juba enne 1933. aastat oli Klaipedas loodud Christlich-Soziale Arbeitsgemeinschaft eesotsas kirikuopetaja parun Theodor Sassiga. 1933. aasta juunis tekkis aga uus organisatsioon Sozialistische Volksgemeinschaft. Seda juhtis loomaarst Ernst Neumann. Molemad grupid suhtlesid Saksamaa natsionaalsotsialistidega tihedalt. (36)

1933. aasta esimesel poolel hakkas Latis ilmuma Deutsche Zeitung, mis ulistas Hitlerit ja kuulutas, et Saksamaa on ainus riik, kes on huvitatud Balti riikide pusimisest. Natsionaalsotsialistliku joone vottis omaks ka Rigasche Rundschau, mispeale Deutsche Zeitung oli sunnitud tegevuse lopetama. 1933. aasta veebruarist hakkas natsionaalsotsialistlikke ideid propageerima ka Baltische Monatshefte. Viimase veergudel leidis isegi aramarkimist Der Aufstiegi positiivne roll natsionaalsotsialistlike vaadete levitajana baltisakslaste hulgas. (37) Lati ajaloolane Raimonds Ceruzis vaidab, et baltisaksa ajalehtede juhtidel olid tihedad sidemed Saksa Riia saatkonnaga. (38) 1933. aasta kevadel alustas Latis oma tegevust advokaat Erhard Kroegeri juhitud natsionaalsotsialismist lahtuv grupp, mis nimetas end liikumiseks (Bewegung). (39) Riigisakslastest natsionaalsotsialistide poliitilist tegevust Latis ja ka Eestis aga asus koordineerima Ernst Munziger--kui Stutzpunktleiter Riga. (40) Kroegeri ja Munzigeri tegevuses voib naha teatud paralleele Muhleniga: natsionaalsotsialistidest agitaatorite ettevalmistamine, seltskondlike urituste ja referaadiohtute organiseerimine. Molemal oli oma osa baltisakslaste mojutamisel natsionaalsotsialismi vaimus, molemad pidasid vajalikuks oma moju laiendamist uliopilaskonnale.

Lati puhul vaarib tahelepanu voitlus Rigasche Rundschau toimetuses. Lehe demokraatlikult meelestatud peatoimetaja ja Deutschbaltische Demokratische Partei (41) Saeima fraktsiooni juht, uks koige silmapaistvamaid Lati-sobralikke baltisaksa poliitikuid Paul Schiemann asendati 1933. aasta suvel "usaldusvaarse" Ferdinand von Uexkulliga. Tosi, Schiemanni lahkumise uheks pohjuseks vois olla ka halvenev tervis. (42) Lati saksa rahvusgrupp sai hilissuvel toimunud juhtkonna vahetusel parun Wilhelm von Rudigeri naol sellise juhi, kes hakkas kaituma vastavalt Berliinist tulevatele instruktsioonidele. Rudigeri tegevuse tulemusel olid Schiemann ja tema asetaitja parun Wilhelm Fircks sunnitud oktoobris oma mandaadist Saeima's loobuma. Aussenpolitisches Amt'is nahti nende suud selles, et nad olid pooldanud rahumeelseid kompromisse ja koostood demokraatlikult meelestatud latlastega. (43)

Hitleri voimuletulek Saksamaal, paremaarmuslike vaadete levik Eestis ja ka Latis tekitasid molema maa ajakirjanduses erakondadevahelise sonasoja. Eesti ja Lati erakondade suhtumine ning reageering sundmustesse Saksamaal oli aga moneti erinev. Eriti Lati, aga ka Eesti sotsialistide arvates tulenes natsionaalsotsialismist otsene hadaoht Balti riikide iseseisvusele. Lati sotsiaaldemokraadid alustasid ulatuslikku Saksamaa- ja natsionaalsotsialismivastast kampaaniat, mis valjendus artiklites, miitingutes ning Saeima's peetud konedes ja isegi huligaanitsemises. Olles arritunud Saksa kodanikest baltisakslaste osalemise parast Reichstag'i valimistel, noudsid sotsiaaldemokraadid 17. martsil toimunud Saeima istungil natsionaalsotsialismi omaks votnud baltisakslaste valjasaatmist riigist ja nende organisatsioonide sulgemist. (44) Vasakerakondade suhtumisega natsionaalsotsialismi solidariseerusid teatud maaral ka Lati parempoolsed. Endine siseminister Arveds Bergs hoiatas tosiselt, et Hitleri eluruumiplaanidesse kuulub ka Lati. (45) Lati ajaloolane Ceruzis todeb tabavalt, et sakslane ja natsionaalsotsialist-fasist said sunonuumideks ning et vaenlaseks kujunenud sakslase kuju suutis Latis uhendada aarmiselt parem- ja vasakpoolseid latlasi. (46) Saeima istungil 22.-23. augustil noudsid sotsiaaldemokraadid uuesti natsionaalsotsialistlike organisatsioonide keelustamist, natsionaalsotsialistidest ametnike vallandamist ja Hitlerit toetavate sakslaste valjasaatmist Latist. (47)

Eesti sotsialistidega vorreldes oli Eesti Rahvaerakonna reaktsioon veidi tagasihoidlikum. Jaan Tonissoni juhitud Rahvaerakond oli ustav demokraatlikele traditsioonidele ja kasutas Saksa natsionaalsotsialismi kriitikat voitluses vabadussojalastega. Viimaste tegevuses nahti ohtu demokraatiale ja iseseisvusele. Tonissoni arvates tuli Eestil end Saksamaast nii poliitiliselt kui ka majanduslikult eemale hoida. (48)

MOSKVA KARTUSED AASTAIL 1933-1934

Parast Hitleri voimuletulekut jalgiti Moskvas erilise tahelepanuga voimalikke poliitilisi arenguid Balti riikides. Ida-Euroopas kujunenud olukorda analuusides leiti, et Saksamaa on alustanud oma poliitiliste eesmarkida saavutamiseks Eesti ja Lati majanduslikku ning poliitilist vallutamist. Uhest valisasjade rahvakomissariaadi memorandumist, mis saadeti komissariaadi kolleegiumi liikmetele ja Izvestija toimetajale, Stalinile lahedal seisvale ajakirjanikule Karl Radekile, loeme: Saksamaa puuab mitteametlikult mojutada Eestis ning Latis kulaklikke parteisid (Talurahvaliit Latis, Pollumeestekogud Eestis), peibutab neid lubadusega suurendada nende maade pollumajandussaaduste oste. Samas memorandumis todeti, et Saksamaa puuet tugevdada oma positsioone Baltikumis tuleb vaadelda kui voitlust idaekspansiooni platsdarmi loomiseks. (49) Valisasjade rahvakomissariaati joudsid kuuldused mingist Alfred Rosenbergi plaanist luua piiririikidest Noukogudevastane rinne ja tekitada massuliikumine Noukogude Ukraina ning Poola Ukraina territooriumil. Nii vaitis Leedu Moskva saatkonna esimene sekretar Vytautas Vileisis uhele Noukogude diplomaadile, et Rosenbergi kava kujutab endast vahetut hadaohtu nii Balti riikidele kui ka Noukogude Liidule ja et Saksamaa voib oma eesmarkide saavutamiseks opereerida baltisakslastega. (50) Tosi, esialgu ei voetud teateid sellistest sammudest vaga tosiselt, kuna puudusid selged margid nende edukusest. Natsionaalsotsialistide voimuletulekust tekkinud Saksa-vastaseid meeleolusid Eestis ja Latis hinnati aga Noukogude Liidu seisukohast isegi kasulikuks. (51) Ilmselt seeparast, et Eesti sotsialistid ja Lati sotsiaaldemokraadid, pidades silmas oma saksa kolleegide saatust, olid arevusse sattunud. Hitleri voimuletulekus nahti ohtu vasakjoududele, laiemalt vottes aga ka demokraatiale, ja seda hinnati nii sise- kui valispoliitilisest aspektist lahtudes negatiivselt. Vasakpoolsete hulgas oli neid, kes leidsid, et Noukogude Liit voiks olla liitlane voitluses vabadussojalaste vastu, kes raakisid, et vabadussojalaste voimuletulekul tuleb sotsialistidel idas varjupaika otsida. Voimalik, et Noukogude diplomaate rahustas esialgu mingil moel ka riigivanem Patsi vaide Noukogude Liidu Tallinna saadikule, et ta peab sundmusi Saksamaal massipsuhhoosiks ja et Hitleri oraatorlik maneer meenutab talle tugevalt kretiini. (52)

Teisalt ei saa markimata jatta, et natsionaalsotsialistide voimuletuleku jarel muutus Balti koostoo kusimus Eestis, Latis ja ka Leedu opositsioonilistes ringkondades eriti aktuaalseks. Valisasjade rahvakomissariaadis kahtlustati, et Balti liidu idee uuesti esilekerkimise taga on natsionaalsotsialismivastaseid meeleolusid arakasutav Poola, eriti Poola uus saadik Riias.
   Beczkowicz (53) osutub Balti bloki loomise ja Leedule moju
   avaldamise dirigendiks voi vahemalt inspireerijaks, (54)


loeme valisasjade rahvakomissariaadi instruktsioonist saadikule Riias. Margime siin, et Balti liidu ideed kasitleti Moskvas kui Poola poliitika uht nurgakivi. Moskvas oldi veendunud, et Poola soovib luua puhverala Noukogude Liidu ja Saksamaa vahele, mis soja korral jataks Poola sojavaele Punaarmee kinnihoidmiseks vasaku tiiva. (55) Selgelt vottis Balti liidu kusimuses 1933. aasta martsis-aprillis sona valisasjade rahvakomissari asetaitja Boriss Stomonjakov. Tallinna saadetud instruktsioonis leidis ta, et liidu loomine oleks vaga ebameeldiv nii Noukogude Liidu ja Balti riikide suhete kui ka rahvusvahelise olukorra seisukohalt. Stomonjakov todes veel, et isegi kui Balti riikide ja Poola vaheline kokkulepe oleks otseselt Saksamaa vastu suunatud, kujutaks see endast igal juhul potentsiaalset ohtu ka Noukogude Liidule. (56) Riiga saadetud instruktsioonis aga rohutas ta, et Noukogude Liit peab toetama Leedu valitsuse eitavat seisukohta ka vaikese Balti liidu moodustamise osas. (57) Eestis pidi saadik konelema Patsiga ja teatama talle, et Moskva arvates on hetke ohtlikus rahvusvahelises olukorras Eesti ainus paastja soltumatu, iseseisev ning toeliselt neutraalne poliitika. (58)

Kuid mida enam saabus teateid Saksamaa jatkuvast aktiivsusest Ida-Euroopas ja natsionaalsotsialistlike ideede levikust Balti riikides, seda enam muutusid meeleolud valisasjade rahvakomissariaadis. Noukogude diplomaadid kartsid vabadussojalaste voimuletulekut. Ei jaanud markamatuks, et vabadussojalastega olid liitunud mitmed riigiametnikud ja sojavaelased ning et neile sumpatiseerisid ka mitu korgemat sojavaelast. Arvati, et vabadussojalased orienteeruvad valispoliitiliselt Saksamaale. Juba 1933. aasta martsis signaliseeris saadik Fjodor Raskolnikov valisasjade rahvakomissariaadile, et koik kodanlikud parteid, valja arvatud fasistid [vabadussojalased], suhtuvad Hitlerisse eitavalt ja et vahetahtis pole seejuures kartus sakslastest maaomanike arvel teostatud Eesti agraarreformi saatuse parast. Samas teatas saadik Moskvasse, et vabadussojalaste haalekandja Voitlus avaldab Hitlerile igakulgset poolehoidu. Erilist tahelepanu pooras saadik lehe veergudel avaldatud vaitele: tuleb tunnistada Hitleri valitsuse korrektsust oma poliitiliste vastaste kohtlemisel. (59)

1933. aasta aprillis kohtusid Konigsbergis Alfred Rosenbergiga "eraviisiliselt" endine rahandusminister Leo Sepp, Konstantin Patsi vend, Tallinna Kunstikooli direktor Voldemar Pats ja endine Riigikogu liige Werner von Hasselblatt. Ka see kohtumine palvis Noukogude diplomaatide ja luurajate erilise tahelepanu. Noukogude poliitilise luureni (60) joudnud infos vaideti, et oli arutatud ideoloogilisi ja poliitilisi kusimusi, seda, et Eesti ametlik poliitika peaks Hitleri Saksamaast eeskuju votma. (61)

Valisasjade rahvakomissariaadis leiti, et vabadussojalaste voimuletulek Eestis voimendab ja kindlustab fasismi Latis. Oldi veendunud, et vabadussojalased teevad koostood Muhleni juhitud natsionaalsotsialistidega. 1933. aasta mais riigivanemaks saanud Jaan Tonissoni peeti valisasjade rahvakomissariaadis Noukogude-vaenulikuks isikuks, koige halvemaks lahenduseks koigist voimalikest. Tonissoni valitsuse ametisse astumist hinnati Poola positsioonide tugevnemisena Baltikumis. Et Tonissoni tegevust mingil moel neutraliseerida, pidi saatkond tugevdama kontakti Patsi ja sotsialistide liidri Reiga. (62) Ei usutud, et Tonissoni valitsus suudaks vabadussojalastega radikaalset voitlust labi viia. Tonissoni valitsuse 11. augustil kehtestatud kaitseseisukorda peeti poliitilise norkuse tundemargiks. Nagu nahtub valisasjade rahvakomissariaadi I laane osakonna juhataja Nikolai Raividi kirjast saadiku kohusetaitjale A. Antipovile, oli valisasjade rahvakomissariaadis toimunud koosolek saadik Raskolnikovi osalemisel, kus arutluse objektiks oli Eesti sisepoliitiline olukord. Koosolekul oli joutud otsusele, et Noukogude diplomaadid peaksid vabadussojalaste juhtidega oigeaegselt sidemed looma, saamaks nad mingil moel Noukogude Liidu moju alla. See samm ei tohtinud aga norgestada saatkonna suhteid Noukogude Liidule sobralike parteide ja gruppidega. Saatkonda kohustati erilist tahelepanu poorama vabadussojalaste suhetele Saksamaaga ja saksa vahemusega Eestis. Viimased tituleeris Raivid Saksa fasistide otseseks agentuuriks. Raivid rohutas, et tuleb valmistuda tosisteks sundmusteks, mis peatselt Eesti sisepoliitilises elus toimuvad. (63)

Ka 15. juunil Tallinna saadetud instruktsioon naitab, et Eesti sisepoliitikas toimuvat jalgiti valisasjade rahvakomissariaadis eriti tahelepanelikult ja et seda voeti tosiselt:

Fasismi voimendumine Eestis on hetkel tosiseimaks kusimuseks maa sisepoliitikas.

Voitlust pohiseaduse muutmise eest kasitleti aga fasismi voimendumisena Eesti sisepoliitikas. Pohiseaduse referendumi labikukkumist 1933. aasta juunis toimunud rahvahaaletusel hinnati vabadussojalaste positsioonide tugevnemisena. Oletati, et vabadussojalased puuavad parast seda voimu haarata ja et pohiseaduse reformi labikukkumine norgendab veelgi Tonissoni valitsuse positsioone, mis voib kaasa tuua muutuse Eesti valispoliitikas. (64) Valisasjade rahvakomissariaadi augusti esimesel poolel Riia saatkonnale saadetud juhtnoorides rohutati, et ei ole mingit kahtlust, et Saksamaa kasvava aktiivsuse eesmargiks Baltikumis ja eriti Latis on pusiva platsdarmi loomine nii Noukogude Liidu kui ka Poola rundamiseks. (65)

Erilist tahelepanu vaaris valisasjade rahvakomissariaadis ka eesti suurarimehe Joakim Puhki avaldus Noukogude saadikule, et Saksamaa oli teinud Balti riikidele ettepaneku solmida tolliliit, lubades pollumajandussaaduste eest maksta 2,5 korda rohkem, aga muua oma toostussaadusi kolm korda odavamalt. (66) Voimaliku tolliliidu solmimise kusimus Saksamaa, Soome ja Balti riikide vahel kajastub paljudes valisasjade rahvakomissariaadi dokumentides. Seoses tolliliiduga leiti valisasjade rahvakomissariaadis, et Balti riikidele pollumajandussaaduste ekspordi kindlustamine on Hitleri Saksamaa esimene samm idaekspansiooni teostamiseks. (67) Kuuldust, et oli tehtud ettepanek tolliliidu solmimiseks, peeti nii oluliseks, et Raskolnikovile anti korraldus arutada kusimust Patsiga. (68) 1933. aasta mais kulastas ajakirjanik Radek Stalini salajase emissarina Varssavit. Ta pidas seal "eraviisilisi" konelusi Gazeta Polska peatoimetaja ja seimi liikme Boguslaw Miedzihski, valisminister Jozef Becki ning nn idaasjade marssali Edward Ryds-Smiglyga. Ka nendes vestlustes tostatus kusimus Saksamaa ettepanekust solmida Balti riikidega tolliliit, Balti riikide pollumajanduslike ringkondade voimalik kaldumine Saksamaa soiduvette ja voimalus, et Balti riikidest voib saada Saksamaale platsdarm Noukogude Liidu rundamiseks. (69)

Siinkohal peame kindlasti puudutama ka hiigelkontserni I.G. Farben esindajate visiiti Latti ja Eestisse. 1933. aasta augusti teisel poolel saabusid Tallinna ja Riiga I.G. Farben'i esindajad Max Ilgner ning Gunther Schiller. Nad saadeti selleks, et selgitada, mil viisil peaks Saksamaa oma majanduslikke vahekordi umber korraldama, et luua eeldusi poliitiliseks ekspansiooniks. Teated I.G. Farben'i esindajate visiidist aratasid valisasjade rahvakomissariaadis teravdatud tahelepanu. (70) Eestist saabunud info kohaselt oli Ilgner see, kes oli tostatanud kusimuse tolliliidu solmimisest, teatades seejuures, et Saksamaa kavatseb teha sellise ettepaneku ka Latile ja Leedule. (71) Samas leidus ka eesti sotsialistide seas neid, kes raakisid Noukogude diplomaatidele, et Hitler soovib luua Balti riikide bloki ja et tolliliidu solmimise ettepanek tuli Rosenbergi agentidelt. (72)

Saksamaa jatkuv aktiivsus Balti riikides, natsionaalsotsialismist vaimustunud kohalike sakslaste ja eesti ning ka lati paremaarmuslaste aktiviseerumine ja olukorra pingestumine Klaipedas, eriti aga Rigasche Rundschau peatoimetaja Schiemanni tagasiastumine, aratasid valisasjade rahvakomissariaadis erilist tahelepanu. 28. augustil adresseeris valisasjade rahvakomissariaadi I laane osakonna juhataja abi Grigori Bezanov valisasjade rahvakomissariaadi kolleegiumi liikmetele rahvakomissar Maksim Litvinovile, tema abidele Nikolai Krestinskile, Lev Karahhanile ja Grigori Sokolnikovile ning kolleegiumi liikmele Boriss Stomonjakovile memorandumi "Saksa fasismi plaanidest Baltikumis". Selles vaitis Bezanov, et baltisakslaste aktiviseerumise protsess viidi lopule Tartus toimunud Saksamaa Balti riikidesse akrediteeritud saadikute noupidamisel ja Balti riikide ning Soome sakslastest fasistide konverentsil ja et baltisakslaste fasistlik tegevus toimub otseselt Berliini direktiivide ning materiaalsel toetusel. Sellele jargnes veel rida fakte ja ka kuuldusi, mis raakisid paremaarmuslike ideede levikust Baltikumis, Saksamaa pakutud tolliliidust ning juhtivate Saksa natsionaalsotsialistide Baltikumi aadressil tehtud avaldustest. Sellele jargnes just nagu karjatus:
   Need Saksa fasismi juhtide avaldused naitavad, et Saksa
   diplomaatide rahumeelsed kinnitused osutuvad taielikuks
   silmakirjalikkuseks sest fasism ei jata minutikski motet bribaltide
   koloniseerimisest ja Noukogude-vastasest sojast. (73)


Bezanov todes, et Eestis ja Latis on olemas piisavalt mojukad majanduslikud ringkonnad, kes on tosiselt huvitatud suhete parandamisest Saksamaaga, ja et just need ringkonnad saavad kindlasti sobivaks baasiks Saksa valispoliitika edasisele aktiviseerumisele:
   Neile, saksa ja kohalikele fasistidele, paneb oma lootused Saksa
   fasism. Fasismi voit Baltimaades ja Saksa fasismi positsioonide
   kindlustumine kujutab meile tosist hadaohtu ...


Kokkuvotet tehes tuli Bezanov jareldusele, et Noukogude Liit peab koige tosisemal moel valmistuma voimalikuks voitluseks Saksa fasismiga Baltikumis. Selleks et luua Noukogude Liidu jaoks vastuvoetav olukord Baltikumis, seista vastu Hitleri Saksamaa plaanidele ja havitada Balti liidu loomise katsed, tegi Bezanov ettepaneku kasutada poliitilisi ning majanduslikke abinousid ja toetada neid ringkondi, kes on range neutraliteedi ning Noukogude Liidule lahenemise pooldajad. (74) 25. septembril Tallinna saatkonnale saadetud instruktsioonis noudis valisasjade rahvakomissariaat taas erilise tahelepanu pooramist Eesti sisepoliitilisele olukorrale, vabadussojalaste ja Saksamaa suhetele. Samas, uhes valisasjade rahvakomissariaadi enne pohiseaduse rahvahaaletust koostatud memorandumis ei valistatud, et vabadussojalased voivad teostada putsi ja haarata voimu. Seoses sellega taheti saatkonnale anda korraldus sellekohase info kogumiseks. Uhtlasi todeti, et on vajalik jatkata Eesti olukorra kritiseerimist Noukogude ajakirjanduses. (75)

Eesti sisepoliitilisse olukorda sekkumist pidas oluliseks ka Komintern. Kominterni Poola-Balti sektsioon (76) vottis 9. septembril vastu resolutsiooni "Seoses kavandatava fasistliku riigipoordega Eestis". Selles nouti kommunistidelt fasismivastase voitluse intensiivistamist, masside mobiliseerimist fasismi vastu ja vabadussojalaste, baltisakslastest natsionaalsotsialistide ning Saksa fasistide sidemete paljastamist. Rohutati, et hetkel tuleb voitlus suunata vabadussojalaste vastu,

kes koos fasistidest parunitega eriti voimendatult forsseerivad fasistlikku riigipooret.

Resolutsioonis soimati ohtralt sotsialiste ja Tonissoni valitsust, aga mitte Pollumeesteparteisid ning Patsi. Naiteks resolutsioonis esinev uleskutse: maha Tonissoni valitsus, hada ja viletsuse valitsus, kes rajab teed fasistlikule diktatuurile. (77)

Vabadussojalaste pohiseaduse voitu rahvahaaletusel aga hindas valisasjade rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Stomonjakov jargmiselt:
   Eestis toimunud sundmuste tahendus valjub meie jaoks, meie ja selle
   maa suhete piiridest. Sisepoliitiline olukord Balti riikides on
   niivord pingeline ja ebastabiilne, et fasistide edu Eestis annaks
   kahtlematult tugeva touke Lati ja Soome fasistidele. Fasistlike
   riikide ahela moodustamine meie laanepiiril, mitte ainult ei
   teravda meie suhteid nende maadega vaid sellel oleks ka vaga
   ebasoovitavad tagajarjed kogu meie rahvusvahelisele seisundile,
   kuivord need fasiseeritud riigid saavad relvaks laane
   Noukogude-vastaste, eelkoige aga Saksamaa kates. (78)


Pohiseaduse rahvahaaletuse jarel Tallinna saatkonnast saabunud ettekannetes kajastusid Noukogude diplomaatide silmade labi mojukate Eesti poliitikute, sojavaelaste ja arimeeste vastandlikud seisukohad. Nii oli suurarimees Puhk teatanud, et ta ootab fasismi voidukaiku Eestis, Latis ja kogu Euroopas. (79) Sotsialist Rei aga oli teatanud, et pohiseaduse vastuvotmisega tegi Eesti markimisvaarse sammu fasismi suunas. (80) 26. oktoobril toimunud vestluses Reiga oli arutluse objektiks voimaliku relvastatud riigipoorde kusimus. Rei teatas, et enne pohiseaduse rahvahaaletust ja selle toimumise ajal oli olemas vabadussojalaste relvastatud massu oht ning et massu hoidis ara Laidoner. Edasi toodi ettekandes ara sotsialist Erich Joonase vaide, et massu oli ara hoidnud Pats, Laidoner ja teised olevat aga soovinud relvastatud kokkuporget; voimu votmine ei oleks vabadussojalastele vaga raske, kuna Tallinna garnisonis ei valitse uksmeel. (81) Sotsialist Mihkel Martnale aga omistati vaide, et ta olevat joudnud veendumusele, et 1917. aastal oleks pidanud minema koos kommunistidega. (82)

Parast rahvahaaletust ruttas Noukogude diplomaat kohe Patsilt kusima tema edasiste kavatsuste kohta: kas Pats kavatseb votta voimu? Esialgse konsulteerimise tulemusel selgusid Patsi kartused: kuna uus valitsus astub valimiste jarel tagasi, siis kardab Pats enne presidendivalimisi end kompromiteerida. (83) Saatkonnani olid joudnud kuuldused Patsi vaitest, et vabadussojalasi, nagu ka hitlerlasi, pole vaja karta ja et vabadussojalaste liikumisele tuleb anda uus suund ning et see tuleb muuta radikaalseks rahvuslikuks parteiks. (84)

Valisasjade rahvakomissariaadi hinnangud ei muutunud ka jargmistel kuudel. 1933. aasta novembris Tallinna saadetud instruktsioonis todeti, et vabadussojalaste kurss maa legaalsele fasiseerimisele algatab uue ebameeldiva etapi Eesti ja Noukogude Liidu suhete arengus. Todeti, et ehkki Pats oli puudnud Noukogude esindajat rahustada ja uus valisminister Julius Seljamaa oli andnud Noukogude Liitu rahustada puudva intervjuu, on Moskvas selgeks saadud, et Noukogudevastased joud Eestis on uue reziimi ajal tugevalt kindlustunud ning legaalset fasiseeritud Eestit, veel rohkem kui demokraatlikku Eestit, hakatakse Noukogudevastaste joudude poolt ara kasutama. Avaldati kartust, et Pats voib Saksamaa suhtes votta senisest sobralikuma kursi. (85) Seevastu detsembri esimesel poolel olid valisasjade rahvakomissariaadi hinnangud muutunud positiivsemaks ja optimistlikumaks. Seda vaatamata sellele, et 7. detsembril 1933 olid vabadussojalased andnud riigivanemale kaks dokumenti: esiteks memorandumi, milles vaideti, et sotsialistlik partei kujutab endast tosist ohtu riigi julgeolekule, ja teiseks rahvahaaletusele esitatava seaduseelnou, milles nahti ette sotsialistliku erakonna ning sotsialistlike organisatsioonide keelustamine ja nende omandi konfiskeerimine, samuti sotsialistidest Riigikogu liikmete mandaatide tuhistamine. Valisasjade rahvakomissariaadis oletati, et Muhleni seltskonna represseerimine ja fasistide ajalehtede sulgemine toestab Patsi valitsuse kindlat kurssi. Oletati, et nimetatud samm viib pollumeeste ja vabadussojalaste, teiselt poolt aga Eesti-Saksa suhete teravnemisele. Rohutati, et see koik vastab nii Eesti iseseisvuse kui ka Noukogude Liidu huvidele. (86)

Uhes valisasjade rahvakomissariaadi memorandumis todeti, et repressioonid Eesti hitlerlaste vastu--"veteranide" paljastamine ja "meie aktsioon fasistliku liikumise suhtes"--Baltikumis, aga eriti Eestis, olid tekitanud olukorra, kus vabadussojalased ei kujuta endast enam uhtset kompaktset joudu, nagu see oli olnud enne rahvahaaletust. (87) Mida voiks tahendada valjend "meie aktsioon fasistliku liikumise suhtes"? Siin voiks esile tuua kaks aspekti: esiteks paremaarmuslasi rundav propaganda Noukogude ajakirjanduses. Teiseks eraviisilised vestlused, kus Eesti juhtivaid poliitikuid mojutati paremaarmuslastevastaseid samme astuma. Info sellest joudis ka valissaadikuteni. Nii teatas Saksa Tallinna saadik Reinebeck Berliini, et Noukogude diplomaadid olid enne rahvahaaletust andnud Eesti poliitikutele moista, et uue pohiseaduse vastuvotmine mojub halvasti Noukogude Liidu--Eesti suhetele. (88)

Oma osa Eesti sisepoliitika mojutamisel oli kindlasti Noukogude ajakirjandusel. Kui suurel maaral, seda on muidugi voimatu tagantjarele selgitada. Oktoobrisnovembris 1933 ilmus Noukogude ajakirjanduses terve rida Eesti ja Lati sisepoliitilisele olukorrale puhendatud artikleid. (89) Izvestija arvates onnestus rahvahaaletus seetottu, et Eesti elanikke sunniti haaletama ohjeldamatu terrori tingimustes. (90) Sarnastest seisukohavottudest tulenevalt noudis valisminister Seljamaa mingisuguses vormis protesti esitamist. Naib, et Patsi silmis leidis soimukampaania heakskiitmist. Ei selgu, et ta oleks protestinud. Noukogude diplomaat todeb, et Pats oli Noukogude ajakirjanduse reaktsiooni kohta pooleldi naljatades teatanud:

... vahe puudus, et oleksite meile soja kuulutanud. (91)

Tallinna saatkonnale detsembris saadetud instruktsioonis vaideti, et kampaania ajakirjanduses paljastas natsionaalsotsialistide mahhinatsioone ja naitas nende ohtlikkust Balti riikide iseseisvusele ning et ajakirjandusel oli otsustav roll natsionaal-sotsialismivastaste meeleolude mobiliseerimisel Eestis ja Latis. Roomustati, et selles osas oli edu saavutatud. Seoses sellega nouti, et saatkond peab Eesti sisepoliitika ja erinevate fasistlike organisatsioonide tegevuse kohta valisasjade rahvakomissariaadile maksimaalselt infot saatma, aga eriti tahelepanelikult fikseerima koike, mis puudutab Saksamaa katseid Eesti sisepoliitikat mojutada. (92) Uhes teises memorandumis rohutati, et Noukogude ajakirjanduse valjaastumine mojutas tugevalt Eesti juhtivaid ringkondi. Vaideti, et valisminister Seljamaa avaldus, et vabadussojalaste tegevus ei ole suunatud kolmandate riikide ja Noukogude Liidu vastu, tulenes just Noukogude ajakirjanduse seisukohavotust. (93) Saatkond noustus arvamusega, et Noukogude ajakirjandusel on tahtis osa Muhleni seltskonna vastaste joudude mobiliseerimisel ja et see tuletas uhiskonnale meelde valitsevat hadaohtu. (94)

Kusimus, kes rahastab vabadussojalasi, oli nii Tallinna saatkonna kui valisasjade rahvakomissariaadi eriliseks huviobjektiks. Vabadussojalaste rahastamisest ja sidemetest natsionaalsotsialistidega Saksamaal ei raakinud Noukogude Liidu Tallinna saadikule mitte ainult Eesti sotsialistid, (95) vaid koguni Pats ning suurarimees Joakim Puhk. Juba 1933. aasta martsis kurtis Pats Raskolnikovile, et Hitleri voimuletulek Saksamaal muudab sakslastest ja eestlastest fasistid Eestis aktiivseks. Patsi jargi, seda Noukogude saadiku sonastuses, jagunesid Eestis elavad sakslased kaheks: riiklikult motlevateks, kes moistsid oma kohta maal, ja fasistideks, hitlerismi runnakruhmlasteks Eestis. Raskolnikovi jargi oli Pats vaitnud, et eesti fasistidel on oma saksa mottekaaslastega tihe side, soov neilt raha saada, samas kartus, et selle teatavaks saamisel kaotavad nad oma poliitilise kapitali viimased jaanused. (96) Puhk aga teatas Raskolnikovile, et Scheeli Pank on tihedalt seotud Saksamaal asuva Bankhaus Mendelssohn 'iga ja et seesama Scheeli Pank on omakorda seotud vabadussojalastega, kes ikkagi voimule tulevad. (97) Paremaarmuslaste rahastamise kohta puudsid infot hankida ka Eesti diplomaadid ja seda koguni Noukogude kolleegidelt. Nii kusis Eesti Helsingi saatkonna I sekretarkonsul Aleksander Pallo Noukogude Liidu Helsingi saatkonna sekretarilt Nikolai Pozdnjakovilt, kas tal on mingeid andmeid Saksamaalt Eestisse saabunud rahasummadest. (98) Kusimuse vastu tundsid huvi ka valisriikide esindajad, naiteks Poola sojavaeatasee. Nii tunnistas sojavaeluure ulem kolonel Maasing 1934. aasta veebruaris Poola sojavaeataseele Liebichile, et temal pole kahtlust, et vabadussojalaste liikumist on suurel maaral rahastanud Hitler. Tosi, konkreetsed faktid Maasingul ilmselt puudusid. Sellele viitab Liebichi todemus: noustusime uksmeelselt, et vabadussojalaste araostetavuse toestamine oleks vordvaarne nende diskrediteerimisega. (99) Kolonel Ludvig Jakobsen aga palus Patsile viidates Poola sojavaeataseelt, et Poola aitaks muretseda asitoendeid vabadussojalaste koostoost valjaspool Eestit asuvate aktivistidega. (100)

Valisasjade rahvakomissariaat ei kavatsenud jaada sundmuste pealtvaatajaks. 1933. aasta detsembri lopul saatis Stomonjakov kolleegiumi liikmetele memorandumi. Selles analuusiti uksikasjalikult Balti riikide ja Soome sise- ning valispoliitikat ja suurriikide huve Baltikumis. Stomonjakov rohutas, et tulenevalt vajadusest muua pollumajandussaadusi Saksa turul on Eesti ja Lati leevendanud oma seisukohti Saksamaa suhtes ning et on voetud tarvitusele abinoud hitlerlaste vastaste vastu ja et agraarparteid on votnud Saksamaa suhtes mooduka kursi. Memorandumi autor rohutas, et ikkagi on paevakorras Poola soosimisel tegutseva Balti liidu loomine, kuhu voib astuda ka Soome ja et koik see vastab ka Saksamaa huvidele.
   Raske ja sundmusterohke olukord Baltikumis sunnib meid palju
   rohkemal maaral, kui seda praegusel hetkel, energiliselt
   aktiviseerima meie tegevust Balti riikides selleks, et teised
   riigid, eriti Saksamaa, ei saaks kasutada neid meie vastu ja koos
   sellega kindlustada meie isiklikku moju nende ule, et kasutada neid
   meie rahupoliitika eesmarkidel. Nende ulesannete saavutamiseks on
   vajalik meie plaaniparane ja sustemaatiline tegutsemine Balti
   riikides poliitilisel, majanduslikul ja uhiskondlik-kultuurilisel
   liinil,


kirjutas Stomonjakov. (101) Memorandumi autor nimetas ka konkreetsed majanduslikud, poliitilised ja kultuurilised abinoud, mis pidid Balti riike Noukogude Liidule vastuvoetaval kursil hoidma.

Siinkohal vaarib kindlasti veel markimist ka valisasjade rahvakomissari Litvinovi kone 29. detsembril 1933 Kesktaitevkomitee VI istungjargul. Uhelt poolt deklareeris rahvakomissar, et Baltimaades voidab uha enam veendumus, et Noukogude Liit on Balti riikide suhtes absoluutselt rahuarmastav ja heatahtlik ning on huvitatud Balti riikide taieliku majandusliku ja poliitilise soltumatuse sailimisest. Teisalt aga jargnes sellele juba tosine hoiatus: Noukogude Liit ei jalgi mitte ainult ilminguid, mis kujutavad Baltimaadele valist ohtu, vaid sisepoliitiliste protsesside arengut, millega voivad kaasneda nende iseseisvuse kaotus voi norgenemine. (102) Avaldus tekitas Eesti valiministeeriumis arritust. Seda naitab see, et Moskva saadik Karl Tofer deklareeris Litvinovile, et missugused sisemised muutused Eestis ka aset ei leiaks, ei noustu rahvas mingi kompromissiga iseseisvuse arvel. (103)

17. jaanuaril 1934 arutaski partei juhtorgan Poliitburoo valisasjade rahvakomissariaadi ettepanekuid Balti kusimuses. Dokument, millele valisasjade rahvakomissariaat palus heakskiitu, kandis pealkirja "Poliitilised abinoud Balti riikides". Soomet peeti seejuures Balti riikide hulka kuuluvaks. Samal paeval vottis Poliitburoo vastu otsuse poliitilistest, kultuurilistest ja majanduslikest abinoudest Balti riikides. (104)

NOUKOGUDE LIIT TOETAB PATSI

Kusimust, kellest voiks saada Eesti president, oli Patsi usaldusmees Rudolf Renning (105) puudutanud vestluses saadik Raskolnikoviga juba 1932. aasta martsis. Renning avaldas toona arvamust, et valimistel osutuvad koige tugevamateks Patsi ja Jaan Tonissoni kandidatuur. (106) 1933. aasta novembri lopul Tallinna saadetud instruktsioonis utles valisasjade rahvakomissariaat otse valja, miks ollakse Moskvas nii huvitatud voitlusest pohiseaduse reformi ja presidendivalimiste kusimuses: sellest voitlusest hakkab suurel maaral olenema Eesti tulevane valispoliitiline orientatsioon. (107) Uhes detsembris kirjutatud memorandumis leiti, et saatkond peab selgitama, millised Eesti erakonnad hakkavad toetama pollumehi ja millised vabadussojalasi. (108) 19. detsembril aga teatas saadiku kohusetaitja Antipov Moskvasse oma eelistused tulevase Eesti presidendi osas: Patsi kandidatuur oli koige vastuvoetavam. (109) Valisasjade rahvakomissariaadi ja saatkonna seisukohad ei pruukinud alati kokku langeda, kuid selles kusimuses lahkarvamusi polnud. (110)

Valisasjade rahvakomissariaadis puudus esialgu taielik selgus vabadussojalaste valispoliitilistest vaadetest. Tallinna saatkonna ettekannetes viidati kahele voimalusele: orientatsioon Saksamaale voi Briti orientatsioon koos Noukogude Liidu huvide arvestamisega. 1933. aasta novembris margiti uhes saatkonna ettekandes sotsialistide liidrile August Reile tuginedes, et vabadussojalaste valispoliitilise orientatsiooni osas pole vabadussojalastel uhtset seisukohta ja et grupeering, mille eesotsas on Andres Larka ning Artur Sirk, pooldavad Saksa orientatsiooni. (111) Uhes veidi hiljem kirjutatud ettekandes aga todeti, et oli toimunud kohtumine kindralmajor Johannes Roskaga COrasmaa) ja veel monede vabadussojalastega, aga et need suhted on mittekullaldased. Noukogude diplomaat lubas astuda sidemetesse mojukate vabadussojalaste Artur Sirgu, Theodor Rougu ja Ernst Einaga. (112) 1. detsembril teatas saatkond Moskvasse, et vabadussojalaste seas valitsevad valispoliitilise orientatsiooni kusimuses lahkhelid: uks osa neist tahaks sailitada Inglise orientatsiooni, teine osa aga orienteeruda Saksamaale. Noukogude diplomaat avaldas veendumust, et Larka voimuletuleku korral voidab Saksa orientatsioon. Sellele aga jargnes todemus, et Eesti areng hakkab olenema sellest, millise seisukoha votavad Pats ja see osa kodanlusest, kes on Saksa orientatsiooni vastane. (113) Patsi osas nais saatkonnas valitsevat veendumus, et Pats soovib lahenemist Inglismaale ega ole Saksa orientatsiooni pooldaja. Saatkonda olid joudnud teated, et Pats on uks nendest Eesti poliitikutest, kes taotlevad vabadussojalaste liikumise taielikku lohestamist, et teha lopp nende Saksa orientatsioonile. (114) Sellised vaited parinesid ilmselt sotsialistidelt ja Patsilt endalt, kes ise vestlustes Noukogude esindajatega suudistas uht voi teist Eesti poliitikut Saksa-meelsuses. (115) Vabadussojalaste valispoliitilise orientatsiooni kusimus jai valisasjade rahvakomissariaadile mingil maaral ikkagi ebaselgeks ja seeparast anti saatkonnale kask kusimust selgitada. (116)

1934. aasta algul algas Eesti presidendi valimiste kampaania. Seati ules neli kandidaati: Pats, Laidoner, Rei ja Larka. 5. martsil alustati allkirjade kogumist kandidaatide toetuseks. Need naitasid, et rahvas eelistas Larkat. (117) Presidendivalimiste esimene voor ja Riigikogu valimised pidid toimuma aprillis. Huvipakkuvad on ka sojavae eelistused. Kolonel Maasingu vaitel "moodeti" sojavae meelolusid spetsiaalsete ankeetide abil. Ilmselt neile tuginedes vaitis Maasing Poola sojavaeataseele, et sojavagi oleks andnud 85% haaltest Laidonerile, 10% Larkale ja 5% Patsile. Maasingu vaitel oli kindralmajor Juhan Torvandi vabastamine staabiulema kohalt veebruari algul sojalaevade Lembit ja Vambola muugist tulenenud skandaali tagajarjel kahandanud Laidoneri toetuse sojavaes 50%-le. (118) Margime siin, et Torvand oli sattunud vastuollu Patsi, Laidoneri ja kindralmajor Aleksander Tonissoniga. Teisalt aga oli Torvand saanud 3. jaanuaril Poola sojavagede staabiulemalt kutse kulastada veebruaris-martsis Varssavit. Torvand ise ja ka Poola poliitika teostajad oletasid, et visiit voiks tosta tema autoriteeti ning rohutada "joondumist Poola jargi". (119) Pats aga otsustas, et Torvandit ei saa sisepoliitilistel pohjustel Varssavisse lubada. Kindlasti arritanuks visiit Moskvat ja kindlasti oli tema tagandamine Moskvale meeleparane samm--Poola positsioonide norgenemine Eestis. Ja poolakad ise seda nii ka kasitlesid. Noukogude diplomaatide ja luurajate ettekannetes kahtlustati Torvandit vabadussojalaste toetamises, teda nimetati Poola agendiks, fasismi pooldajaks ning parlamentaarse riikliku korralduse vaenlaseks, kavalaks ja osavaks intrigandiks, toeliseks karjeristiks. (120) Seega oli Torvandi ametist vabastamine Patsi ja Laidoneri jaoks valtimatu samm ning kindlasti uheks margiks, et olukorrast valjatulekuks voidakse valida joumeetod. Maasing pidi Poola sojavaeataseele tunnistama, et tekkinud olukorras oleks ainsaks paastjaks "ime"--enamik haaltest Laidonerile juba esimeses voorus. Seega olid Laidoneri ja ka 1933. aasta sugisel voimule tulnud Patsi valjavaated valimistel labi kukkuda taiesti ilmsed.

Valisasjade rahvakomissariaadis leiti, et voimaluse korral tuleb igal juhul Patsi toetada ja puuda vastaskandidaate kompromiteerida. Taas rohutati, et Pats on voimalikest koige sobivam kandidaat Eesti presidendi kohale. (121) Valisasjade rahvakomissariaat teatas 1934. aasta jaanuaris saadiku kohusetaitjale Antipovile, et Patsile tuleb voimaluse korral abi osutada ja seda vaatamata sellele, et abi soovib teostada Eesti osalist fasiseerimist. (122) Samas leiti valisasjade rahvakomissariaadis, et vaatamata labikukkumisele kohalikel valimistel kujutavad vabadussojalased endast ikka veel tosist ohtu. (123)

Kas Pats voi tema toetajad otsisid Noukogude saatkonnalt ja Moskvalt toetust oma positsioonide kindlustamiseks? Juba 1933. aasta suvel edastas ta osava poliitikuna Raskolnikovile ahvardavat infot, just nagu kutsudes ennast kui Noukogude huvide eest voitlejat toetama. Ta teatas, et Tonisson tahab Riigikogu laiali saata, et Laidoner on vabadussojalastega kokku leppinud jne. Seejuures kolas Patsi suust just kui hadakarjatus, mis joudiski Raskolnikovi kaudu Moskvasse:
   Vabadussojalased voivad omada edu, kui nad lahevad valimistele
   loosungiga "Toompealt on vaja ajada minema koik need vargad." (124)


1933. aasta oktoobris, rahvahaaletuse jarel oli Pats muutunud kuidagi enesekindlamaks. Ta jutustas Noukogude diplomaatidele vabadussojalaste kohta kaiva anekdoodi, mille sisuks oli venelaste arvates soov sisendada neile, et "eesti fasistid" ei kolba kuhugi. Ahvardavat infot saatis Noukogude saatkonna vahendusel Moskvasse ka suurarimees Puhk: ta teatas Noukogude diplomaatidele 1933. aasta novembris, et vabadussojalaste paralt on tulevik ja et parlamentarism on oma aja ara elanud. (125) Uhes valisasjade rahvakomissariaadis 1934. aasta jaanuaris koostatud memorandumis todeti, et Pats otsib vahetult toetust, et presidendiks saada. Saatkonnalt paluti ettepanekuid, mida voiks tema aitamiseks teha. (126)

15. veebruaril esitas uus Noukogude saadik Aleksei Ustinov Patsile volikirja. Tegemist oli nii kogenud luuraja kui ka diplomaadiga. 1917. aastal sai Ustinov Tsekaa presiidiumi liikmeks, 1920. aastal aga astus Noukogude sojavaeluure teenistusse. (127) Juba volikirja uleandmisel tostatas Pats kusimuse Eesti-Noukogude majandussuhetest ja valjendas oma rahulolematust kaubandusesindaja Parusini suhtes. Jargmisel paeval andis Ustinov ajakirjanikele intervjuu. Ta teatas, et Noukogude valitsus on otsustanud suurendada Eesti kaupade ostmist 1934. aasta esimesel veerandil. (128) Sisuliselt voib seda kasitleda Patsi toetamisena. 1926. aastal oli Eesti eksport Noukogude Liitu 12 000 000, 1930. aastal 4 301 000 krooni. Kriisiaastad 1932 ja 1933 olid madalseisuaastad--ainult 188 000 ja 855 000 krooni. (129)

Moskvas voeti kaubanduslepingu pikendamine paevakorda 1933. aasta lopul ja 1934. aasta algul. Valisasjade rahvakomissariaadis oldi seisukohal, et kaubanduslepingu pikendamine aitab kaasa Noukogude moju suurendamisele. (130) 16. detsembril 1933 otsustas Poliitburoo, et 1932. aastal solmitud kaubanduskokkulepet pikendatakse 1934. aastani ja et import Eestist voib olla 50% Noukogude Liidu ekspordist Eestisse. (131) 17. jaanuaril aga kiitis Poliitburoo heaks tellimuste andmise Soomele ja Balti riikidele 1934. aasta esimeses kvartalis--Eestile 200 000 rubla ulatuses. (132) Jaanuari lopul teatas valisasjade rahvakomissariaat sellest Tallinna, et markimisvaarsed tellimused pollumajandussaaduste ostmiseks voivad osutuda Patsile toetuseks ja et seda tuleb ara kasutada Noukogude moju kindlustamiseks Eestis. (133) Kuid nuud leiti eelseisvatest valimistest tulenevalt, et Eesti puhul tuleb tellimuste andmisega kiirustada. 5. veebruaril kinnitas Poliitburoo Eesti kohta eraldi 1934. aasta esimese kvartali impordiplaani, millega kohustati valiskaubanduse rahvakomissariaati ostma 200 000 rubla eest Eesti kaupu. (134)

Teiselt poolt polnud Patsil tait selgust, kuidas reageerib Saksamaa vabadussojalaste vastu suunatud riigipoorde korral. Saksamaa oli 1933.-1934. aastal Eesti valjaveos Inglismaa jarel teisel kohal. (135) Juba Patsi valitsuse ametisse astumise jarel teatas saadik Reinebeck valisminister Seljamaale, et Eesti-Saksa suhete pohiprobleemiks on uussakslaste (136) tasukusimus ja et aravoetud moisate eest tuleks valdavalt rahas tasuda. (137) Selles kusimuses aga tekitasid probleeme ka Eesti sotsialistid, kes esitasid Riigikogule eelnou, mis nagi ette uussakslastele tasu maksmise lopetamise. (138) Seljamaa teatas jaanuari lopul uhele Briti diplomaadile, et Eestil on teatud raskused uussakslastele lubatud kompensatsiooni maksmisega. Seljamaa jargi oli Saksamaa teatanud Eesti Berliini saatkonnale ja oma saadikule Tallinnas, et juhul kui jargmine makse ei ole tehtud enne 1. veebruari, voib Saksamaa lopetada Eesti voi ostmise. (139) Voi oli Eesti koige tahtsam ekspordiartikkel: 1933. aastal 30-40% valjaveost. 1933. aasta sugisel alanud Eesti ja Inglismaa kaubanduslabiraakimised kulgesid aga vaevaliselt. (140) Naide Saksamaa surveabinoudest oli olemas. Kui lati sotsiaaldemokraadid koos Lati juudiorganisatsioonidega kutsusid rahvast Saksa kaupu boikoteerima, siis vastuseks sellele keelustas Saksamaa 12. juunil Lati voi sisseveo. Tosi, see kestis ainult kuus paeva, kusjuures kannatajate seas olid ka Lati sakslastele kuuluvad firmad. (141) 1933. aasta lopul ja 1934. aasta algul vastas Saksamaa Leedu voimude teostatud sakslastest ametnike ja opetajate vallandamisele Klaipedas mitmesuguste repressiivsete majanduslike abinoudega. (142)

See, et Moskva oli Patsi toetamisest eluliselt huvitatud ja lootis temas naha Saksamaa-vastast figuuri, selgub ka valisasjade rahvakomissari Litvinovi 14. mail 1934, juba parast 12. martsi riigipooret, Stalinile kirjutatud memorandumist, milles ta kasitles majanduslikke ja poliitilisi suhteid Balti riikidega. Litvinov todes memorandumis, et kui varasemal ajajargul pohinesid Noukogude Liidu poliitilised suhted Balti riikidega enamasti majandussuhetel, siis nuud, seoses suhete tosise halvenemisega, on olukord muutunud. Memorandumist selgub, et Poliitburoo 17. jaanuari otsusest tulenevalt oli Noukogude Liit 1934. aasta esimeses kvartalis teostanud oste ainult Eestist ja Leedust. See, mis puudutas oste Latist, oli jaanud taitmata--Lati kaupu oli ostetud ainult 3900 rubla eest. Valisasjade rahvakomissar palus Stalinit, et Poliitburoo votaks Balti riikide ja Noukogude Liidu majandussuhete kohta vastu uue otsuse ning seda just poliitilisi eesmarke silmas pidades:
   Iga Noukogude Liidu tellimus nendele maadele omab suurt tahtsust
   ... Noukogude tellimuste puudumine sunnib neid maid otsima turgu
   eeskatt Saksamaalt ja tugevdab nende Baltimaade ringkondade
   positsioone kellel on kalduvus orienteeruda Saksamaale. (143)


14. juunil 1934 poordus valisasjade rahvakomissari abi Stomonjakov kirjaga Stalini enda poole. Kirjas leidub lause, millega meenutati Stalinile 1934. aasta veebruaris Poliitburoos toimunud arutelusid:
   Moni kuu tagasi maaras Poliitburoo spetsiaalse summa ostudeks
   Eestist, selleks, et toetada Patsi Laidoneri vastu ja sellisel moel
   kindlustada meie moju Eestis. (144)


On vaidetud, et Poliitburoo 17. jaanuari otsus ei olnud Patsi toetamisega seotud. (145) Tosi, 17. jaanuari otsuse puhul voib selle ule vaielda. Poliitburoo 5. veebruari otsus oli aga otseselt seotud Patsi toetamisega. 5. martsil, s.o veidi enne riigipooret, teatas valisasjade rahvakomissariaat Tallinna, et nad olid valiskaubanduse rahvakomissariaadis teinud koik, mis voimalik, et osta kiiresti Eesti kaupu. Martsi esimesel poolel pidid Noukogude Liidu eksperdid Tallinna soitma ja alustama konkreetseid labiraakimisi karja ostmiseks. (146)

Paev parast 1934. aasta 12. martsi riigipooret andis valiskaubanduse rahvakomissariaat Sovfrahtile korralduse astuda otsustavaid samme Eesti laevade prahtimise suurendamiseks. (147) Kas see viimane oli lihtsalt asjaolude kokkusattumine voi samm Patsi toetuseks? Tellimused anti ju ka firmale AS Tallinna Laeva-Uhisus, mille asutaja ja uks aktsionare oli riigivanem Pats. Sovfraht teatas vastuseks, et ehkki ta teeb koik laevaprahtide suurendamiseks, pole see valiskaubanduse rahvakomissariaadi noutud maaral lihtsalt voimalik, kuna kogu Eestil pole nii palju vabu laevu. (148)

Tosi on muidugi see, et ostud Eestist ei toimunud nii kiiresti, nagu valisasjade rahvakomissariaat oli seda soovinud. Juba eelkirjeldatud 14. juuni kirjas suudistas Stomonjakov valiskaubanduse rahvakomissariaati passiivsuses. Suhetes Balti riikidega tegi kirja kirjutaja Stalinile ettepaneku moodustada valisasjade rahvakomissariaadi ja valiskaubanduse rahvakomissariaadi erikomisjon. Viimane pidi Poliitburoole juba konkreetsed ettepanekud esitama. Komisjoni koosseisu pidid kuuluma valiskaubanduse rahvakomissar ja Partei Keskkomitee liikmekandidaat Arkadi Rozengolts, Litvinov, Stomonjakov ja uks Poliitburoo liige. Selleks pakkus Stomonjakov endist valiskaubanduse rahvakomissari Anastass Mikojani. (149) Juba jargmisel paeval otsustas Poliitburoo luua komisjoni, mis pidi viie paeva jooksul labi vaatama kusimuse majandussuhetest Eesti ja Latiga. (150) Koigel sellel olid tulemused. Eesti ja Noukogude Liidu Kaubanduskoja Majandusbulletaani jargi suurenes 1934. aasta esimesel poolaastal Eesti sissevedu Noukogude Liidust 1,5 korda, Eesti kaupade valjavedu Noukogude Liitu aga lausa 2,1 korda. Samal ajal langes Noukogude Liidu valiskaubanduse kogukaive koguni 33%. (151) Isegi kui arvestame krooni devalveerimist 1933. aastal, oli kasv ikkagi olemas. 1933. aastal importis Noukogude Liit Eestist kaupu ainult 100 000 rubla eest, eksportis aga 300 000 rubla eest. Seoses sellega todeti Moskvas, et vahe ekspordi ja impordi osas Eestiga omab kahtlemata kahjulikku poliitilist efekti. (152) Olulise poorde toi kaasa 31. oktoobril 1934 solmitud kaubanduskokkulepe, millega Noukogude Liit vottis endale kohustuse importida igal aastal 3 500 000 rubla eest Eesti kaupu. 1937. aastal aga moodustas Noukogude Liidu import Eestist juba 6 500 000 rubla, eksport Eestisse aga 6 200 000 rubla. Laevade prahtimise eest aga maksis Noukogude Liit 1937. aastal 3 500 000 rubla. (153) Nimetatud kokkulepet voiks vaadelda samuti kui Noukogude Liidu kavandatud toetust reziimi pusimajaamiseks. Noukogude Liit ei vajanud tegelikult Eesti pollumajandussaadusi--ta voinuks need ka mujalt osta. Seeparast voib kusida: kas teadmiseta ehk siis psuhholoogilise tegurita, et Noukogude Liit teostab 1934. aastal Eestist oste, oleks 12. martsi riigipoore uldse toimunud?

Moskvas tekkis mote saata Patsi toetuseks Tallinna ka valiskaubanduse rahvakomissar Rozengolts, kes oli olnud Noukogude Liidu saadik Inglismaal. Seal olles oli ta organiseerinud luuretegevuse, mis sai diplomaatiliste suhete katkestamise peamiseks pohjuseks. Aastail 1928-1930 tootas Rozengolts tooliste ja talupoegade rahvakontrolli rahvakomissari asetaitjana. (154) Nimetatud rahvakomissariaat kontrollis ka Noukogude Liidu valismaal tegutsevaid ettevotteid ja institutsioonide, sealhulgas Eestis tegutseva Naftasundikaadi tegevust, kust Pats sai palka--4000 dollarit aastas. Lauaraamatust, milles on registreeritud Stalinit kulastanud isikud, selgub, et 1930. aastate esimesel poolel, ka 1934. aasta veebruaris, oli Rozengolts Kremli peremehe juures vaga sagedane kulaline. (155) Moskva nagemuses pidi Rozengoltsi visiit tugevdama Patsi autoriteeti ja aitama tal presidendivalimised voita. Majandusminister Karl Selter aga soovitas veebruari lopul saadik Ustinovile visiit edasi lukata. (156) Voib oletada, et sellise silmapaistva tegelase visiit Tallinna aratanuks vaga laialdast tahelepanu ja andnuks Patsi vastastele voimaluse suudistada teda enne presidendivalimisi liiga lahedastes suhetes idanaabriga.

Vahetult enne riigipooret tostatas Ustinov valisministeeriumis veel kusimuse bolsevistliku ajakirjanduse uhe koige valjapaistvama tegelase Radeki Eestivisiidist. (157) Kuid valisminister Seljamaa, esile toomata seejuures mingeid erilisi kaalutlusi, leidis, et visiit voiks toimuda alles parast Riigikogu valimisi. Tekib kusimus, kas ka Radeki Tallinna saatmisega, seda niivord pingelises Eesti sisepoliitilises olukorras, sooviti Patsi kuidagi toetada. Paraku jaavad selle arajaanud visiidi motiivid selgusetuks. Meenutame siin, et Stalin oli Poola puhul kasutanud Radekit salajase emissarina.

Mida Patsi toetuseks veel tehti? Valisasjade rahvakomissariaat andis kasu otsida Noukogude Liidu arhiividest ules materjalid, mis naitaksid Patsi rahvuslik-revolutsioonilist tegevust. Tosi, Pats oli seda ise palunud. Moskvas leiti, et selliste materjalide avaldamine Eestis tostab Patsi prestiizi ja et see on Noukogude Liidu huvides. (158) Selleks et dokumentide koopiad kindlasti Eestisse jouaksid, andis valisasjade rahvakomissariaat nendest uhe eksemplari Eesti Moskva saatkonnale, teise aga viis Moskvast Tallinna uus saadik Ustinov. (159) Pole motet arutada kusimuse ule, kuidas voinuksid need valijate meeleolusid mojutada. See, et Pats soovis saada oma revolutsioonilist tegevust toestavaid ja eksponeerivaid dokumente, ning see, et valisasjade rahvakomissariaat noustus selles osas teda kohe aktiivselt aitama, naitab, missuguste "pisiasjadega"--Patsi heaks--olid valisasjade rahvakomissariaadi ametnikud valmis tegelema.

VALISSAATKONNAD JA RIIGIPOORE

Nuud kusimus: kas Tallinnas asuvad valissaatkonnad, sealhulgas Noukogude saatkond, teadsid riigipoorde kavatsusest? Samuti: kas riigipoorde kusimuses toimusid konsultatsioonid voi pinnasondeerimine mone valissaatkonnaga, selleks et teada saada mone Eesti sise- ja majanduspoliitikat mojutada suutva valisriigi suhtumist?

Poola Tallinna esindaja ja sojavaeatasee pidasid vabadussojalaste voimuletulekut ebasoovitavaks. Veidi vahem kui kuu enne riigipooret todes sojavaeatasee, et aeg tootab vabadussojalaste kasuks ja et nad on aarmise radikalismi ning demagoogia abil kaasanud karjeriste ja vahearenenud kummipaid. Tema arvates oli eriti rahutuks tegevaks nahtuseks vabadussojalaste liikumise edasine radikaliseerumine ja sojavae monoliitsuse kadumine. Eesti sisepoliitikas tekkinud kaosest tulenevalt jareldas sojavaeatasee, et sellises olukorras peaks ootama, et laheb "jouprooviks fuusilises mottes", ja et sellest raagitakse valjult nii vapside kui ka Laidoneri ringkonnas. II osakonna ulem kolonel Maasing oli aga teatanud Liebichile:

Kerge aadri laskmine mojub monikord vaga headtegevalt--puhastab atmosfaari. (160)

Sojavaeatasee soovitas Varssavil kaaluda "eduka abi teed"--suure rahasumma laenamist salaja, et katta Laidoneri kandidatuuri propageerimiseks tehtavaid kulutusi. (161) Ta todes, et sellised vihjed olid tulnud ka Maasingult.

Vaited, et vabadussojalased on tundlikud Saksa mojule, ja kuuldused Poola voimalikust toetusest Laidonerile joudsid ka Briti Riia saadiku soor Hughe Montgomery Knatchbull-Hugessenini. Voimalik, et sellest tulenevalt esitas saadik Tallinna kulastades Patsile kusimuse, kuidas mojutavad valisriigid Eesti poliitilisi joude. Saadiku 27. martsil, juba parast riigipooret, Londonisse saadetud kirjast loeme:
   Pats raakis minule et venelased, selleks et takistada veteranide
   liikumise laienemist toukavad neid tagant rahulduma kehtiva
   reziimiga.


Sellele jargneb lause, mille puhul aga pole tait selgust, kas see kolas Patsi suust voi oli see saadiku enda todemus:

Nende [venelaste] meetodiks on panna tellimusi andes raha pollumeeste taskutesse. (162)

Liebichi 27. veebruari ettekandest selgub, et mitte ainult Pats, vaid ka teised Eesti poliitikud tundsid muret, missugune on Noukogude Liidu reaktsioon sisemise konflikti korral. Nii kinnitas teedeminister Otto Sternbeck 27. veebruaril Liebichile, et sisemise konflikti korral on koige suuremaks hadaohuks Eestile Venemaa seisukoht. (163) Seega oli Moskva reaktsiooni teadasaamine seltskonnale, kes hakkas riiki poorama, vaga oluline. Poola sojavaeatasee ja diplomaatiline esindaja puudsid ka selgitada, mida arvavad voimalikest arengutest Eestis Noukogude sojavaeatasee Mazalov ning saadik Ustinov. Molemad vaitsid poolakatele, et rahutuseks pole mingit pohjust. Seega ei selgunud midagi. Liebich pidi ainult todema, et tahestahtmata tekib kahtlus, et venelaste uue kulissidetaguse taktika taga peitub midagi enamat. Samas ettekandes kirjutas Liebich kuuldustest, mille kohaselt oli Laidoneri "ringkond" alustanud konspiratiivse voitlusorganisatsiooni loomisega, mille etteotsa pidi saama kolonel Maasing. Samas olid sojavaeataseeni joudnud kuuldused teisest stsenaariumist: Patsi ja Laidoneri kokkuleppest, mille kohaselt tombub valimiste esimeses voorus vahem haali saanu tagasi. (164)

Kuid Poola sojavaeatasee polnud ainus, kellele anti moista, et vabadussojalased voidakse Eesti poliitilisest elust korvale lukata. 1. martsil teatas KnatchbullHugessen Londonisse 28. veebruaril Patsiga toimunud vestlusest. Saadiku jargi oli Pats avaldanud arvamust, et vabadussojalased on saanud raha valismaalt--labi Soome paremaarmuslike organisatsioonide--ja et ta kavatseb astuda edasisi samme valissekkumise lopetamiseks. (165) Antud juhul raakis Pats mingite sammude astumisest, kuid rohkem mitte millestki. Briti diplomaatide ettekannetest ei selgu ka, et Pats voi keegi teine oleks esitanud neile kusimuse, missugune voiks olla Inglismaa voimalik suhtumine riigipoordesse. Foreign Officers ei usutud vaiteid vabadussojalaste seotusest Hitleri Saksamaaga. Juba parast 1933. aasta oktoobris toimunud pohiseaduse projekti heakskiitmiseks korraldatud referendumit leiti seal, et vabadussojalastel pole hitlerismi ja Saksamaaga seost. Todeti, et nad on Noukogude-vastased, aga eelkoige Saksamaa-vastased, kuna nad on balti parunite moisates poolparisorjuses kasvanud talupoegade pojad. (166)

Soome, Rootsi ja ka Saksa saatkonna materjalidest pole onnestunud leida midagi, mis viitaks sellele, et mingil moel puuti teada saada nimetatud riikide suhtumist riigipoordesse. Saksa saadik Reinebeck pani aga tahele Noukogude Liidu katseid sekkuda Eesti sisepoliitikasse. 1934. aasta 22. jaanuari ettekandes markis saadik, et suhted Noukogude Liiduga on korrektsed, peaaegu et sobralikud, ja et on toimumas kaubavahetuse intensiivistumine. Saadik markis, et tosised Eesti poliitikud ei kahtle, et Noukogude Liit puuab saavutada moju riigi sisepoliitika ule. (167) Patsi valitsuse moodustamisse 1933. aasta oktoobris suhtus saadik uldiselt positiivselt, valja arvatud pollutoominister, kellele saadik omistas teatud Saksavaenulikkust. Reinebeck oletas, et uue valitsuse ametisse astumine leevendab sisepoliitilisi pingeid ja riigivanemaks saamine voib kindlustada Patsile presidendiks saamise. (168)

Saksa saadiku suhtumine vabadussojalastesse naib samas olevat ka positiivne ning seda ka voimalikke Noukogude-vastaseid arenguid silmas pidades: voiduka vabadussojalaste liikumise esilekerkimine ja uue pohiseaduse vastuvotmine, mis kindlustab riigi range juhtimise, on Moskva voimumeestele loplikult toestanud, et senistel meetoditel pole valjavaateid. Eeltoodule tuginedes tegi Reinebeck aga huvitava tahelepaneku: see teadmine viis otsusele suunata Eesti-vastane poliitika Kominternilt valisasjade rahvakomissariaadile. (169)

Riigipoordega maksma pandud korda nimetas Reinebeck diktaatorlikuks ja oletas, et vabadussojalaste liikumine voib ikkagi uuesti esile kerkida. Riigipoorde tagajargi analuusides aga markis saadik, et valispoliitiliselt peaks riigipoore avaldama soodsat tagasimoju suhetes Noukogude Liiduga ja et Moskvast olevat Eestile moista antud, et vabadussojalase juhitud Eesti oleks vaevalt talutav. Ta uskus, et Pats ei jatnud otsuste tegemisel seda momenti tahelepanuta.
   Kuna Venemaa huvides on Patsi valitsust vabadussojalaste vastu
   toetada siis voib oletada et Venemaa moju lahemal ajal saab
   tugevnema, (170)


kirjutas Reinebeck. Saksa-Eesti suhteid analuusides oletas saadik, et Eesti suhtumine Saksamaasse muutub mingiks perioodiks teatud maaral jaigaks, kuid et Patsilt, kes Eesti poliitikutest on koige enam Saksamaa vastu moistmist naidanud, on sellist pooret vaevalt oodata. (171) Missuguseid hinnanguid aga sisaldasid Saksa saadiku jargnevad ettekanded? 23. aprilli kuupaeva kandvas Auswartiges Amf ile kirjutatud ettekandes arutas saadik vaga delikaatselt 12. martsil maksma pandud reziimi astutud samme ja leidis, et oktoobris rahvahaaletusel heaks kiidetud pohiseadus pakub valitsusele "pingutatud raamid", mille sisse on voimalik ehitada uus oiguskord. (172) 1934. aasta mais Eesti sisepoliitilist olukorda analuusides aga todes Reinebeck, et Patsi ja Laidoneri diktatuurivalitsusel on onnestunud saavutada sisepoliitilise olukorra leevendumine ning et vahemalt valiselt on onnestunud riigi autoriteet taastada. (173)

Sellele, et riigipoorde eel toimus pinnasondeerimine Moskva suhtumises selguse saamiseks, viitab Liebichi 27. veebruari ettekanne. Seda vaidavad ka vene ajaloolased Oleg Ken ja Aleksandr Rupassov. Nad on kirjutanud, et ammu oodatud riigipoordesse Eestis suhtusid Noukogude ringkonnad vaevu heatahtlikult, seda enam, et Pats sondeeris varem, kuidas suhtub Moskva sundmuste sellisesse arengusse. (174) Pinna sondeerimist kinnitas Rupassov ka 2007. aasta novembris ajalehele Postimees antud intervjuus. (175) Leedu ajaloolase Zenonas Butkuse 1998. aastal ilmunud artiklist aga loeme:
   Kiites heaks riigipoorde ja praktiliselt seda toetades, kahtlesid
   noukogud kaua J. Laidoneri kaasamise vajalikkuse ule. K. Patsil
   tuli kaua toestada, et tal ei ole voimalik uhekorraga lahti saada
   A. Larkast ja J. Laidonerist, et tuleb valida uks kahest halvast.
   Noukogud jaid vastumeelselt, vaid hambad ristis, sellega nousse.
   (176)


Kui aga raakida Eestisse jaanud Noukogude luuredokumentidest, siis tuleb meenutada, et Eesti Riigiarhiivi filiaalis sailitatav fond 138SM "KGB valisluure toimikute kollektsioon", (177) milles kajastub kirjavahetus Tallinna residendiga, sisaldab ainult uht osa Noukogude poliitilise luure materjalidest. Kategooriline vaide, et Noukogude luuredokumentidest ei tasu otsida teavet Moskva kursisolekust 12. martsi riigipoordega, (178) jaab alusetuks, kuni uurijatel pole olnud voimalust kasutada Moskvas asuvaid luuredokumente.

KOKKUVOTTEKS

Historiograafias esitatud vaide, et Moskva silmis oli Patsi voimuletulek kull soovitav, kuid vaga suurt vahet teiste kandidaatidega polnud, osutub ebaoigeks. Ka ei saa oigeks pidada vaidet, et Noukogude Liidu jaoks polnud sisepoliitiline voitlus Eestis esmajargulise tahtsusega kusimus. Tosi, maailma mastaabis mitte, aga Ida-Euroopa mastaabis peeti seda vagagi oluliseks. Korrigeerime siin ka uhe historiograafias esitatud eksliku vaite, et Pats tuli riigipoorde abil voimule. Pats sai 1933. aastal voimule demokraatlikul teel, aga sailitas 12. martsi riigipoorde abil voimu.

Noukogude saatkonna 1933. aasta ettekannetes ja valisasjade rahvakomissariaadi instruktsioonides saatkonnale rohutati pidevalt, et paremaarmuslaste voimuletulekut ei saa valistada, aga et sundmuste selline areng oleks Noukogude Liidu ning Eesti suhete seisukohalt vaga ebasoovitav. Selles, et valisasjade rahvakomissariaat pidas vajalikuks Eesti presidendivalimistel Patsi toetada, voib esile tuua mitu pohjust: eelnev seotus saatkonna ja kaubandusesindusega, tootamine Noukogude Naftasundikaadi Tallinna kontori juriskonsuldina kuupalgaga 4000 dollarit aastas ja pidevad Noukogude-sobralikud avaldused saadikule ning kaubandusesindajale. Lisaks eeltoodule veel kindlasti Patsi ja tema usaldusmehe Renningu pidevad konsultatsioonid saatkonnaga kusimustes, mis puudutasid maa sise- ning valis- ja majanduspoliitikat. Rohutame siin veel kord, et mitte uhelgi teisel toonase Eesti juhtfiguuridest ja korgematest riigiametnikest polnud perioodil 1924-1934 Noukogude Liidu Tallinna saatkonnaga selliseid erilisi suhteid. Ka ei avaldanud keegi pidevalt Noukogude diplomaatidele oma Noukogude-sobralikke seisukohti ega andnud lubadusi mojutada uhel voi teisel moel riigi poliitikat. Noukogude saadik vois Patsi juurde minna ja julgelt tostatada kusimuse uhe voi teise Eesti poliitiku sobivusest ministriks. 1933. aastal kartis Noukogude Liit, et paremaarmuslaste voimuletuleku korral orienteerub Eesti valispoliitiliselt Saksamaale ja see mojutab omakorda ka naabermaade kaitumist: Noukogude Liidu laanepiiril voib moodustuda Noukogude-vastane blokk Saksamaa ning Poola egiidi all. Kuuldusi, et vabadussojalasi rahastab Saksamaa, ei levitanud mitte ainult eesti sotsialistid, vaid ka poliitik ja riigivanem Pats, suurarimees Puhk ning ka Eesti sojavaeluure. Infot, milles kajastuvad vabadussojalaste valispoliitilised vaated, voiks nimetada ebareaalseteks uitmoteteks ja kuuldusteks, mida vabadussojalaste vastased sageli oma propagandas ara kasutasid.

Noukogude Liidu olulisematest abinoudest 1933. aasta oktoobris voimule tulnud Patsi valitsuse toetuseks voib nimetada taiendavate tellimuste andmist Eestile. 1934. aastal polnud Eestis majanduskriisi mojud veel kadunud. Mingi turuosa saamisega kaasneb reeglina ka toopuuduse vahenemine. Majanduslik olukord mojutab uhe voi teise valitsuse voimul pusimist. See kehtis eriti veel 1934. aasta alguse Eesti puhul, kus mitu grupeeringut olid pidamas voitlust voimu parast. Seeparast oli iga turg, ka Noukogude Liidu oma, Eestile tahtis ja Pats moistis seda. Kaubanduslabiraakimised Inglismaaga kulgesid usna raskelt. Saksamaa majandussanktsioonid Lati ja Leedu vastu ning uussakslaste kusimuse jatkuv paevakorral pusimine lubasid oletada, et paremaarmuslaste poliitilisest elust korvaldamise korral voib Saksamaa kehtestada majandussanktsioonid ka Eesti suhtes. Patsi toetuseks kavandatud valiskaubanduse rahvakomissari Rozengoltsi visiit jai toimumata. Eesti valisministeerium ei noustunud ka Stalini salajase emissari Radeki visiidiga saatkonna soovitud ajal. Kui molemad visiidid oleksid toimunud, voiks neid 1930. aastate Eesti seisukohalt pidada enneolematuks bolsevistlikuks glamuuriks.

Valisasjade rahvakomissariaadi ja Tallinna saatkonna kirjavahetusest ning ka Kominterni dokumentidest ilmneb 1933. aasta ja 1934. aasta alguse puhul eriline soov mojutada Eesti sisepoliitikat Noukogude Liidule meeleparases suunas. Seda voiks pidada ka taiesti pretsedendituks. Samas pole voimalik valja tootada mingit moodikut, mille puhul otsustada, kui palju mojutas Noukogude Liidu toetus 1933.-1934. aastal Patsi tegevust. Kindlasti aga julgustas teadmine idast tulevast toetusest Patsi tegutsema, st demokraatlikku Eestit likvideerima.

TANUAVALDUS

Artikkel on valminud HTM-i sihtfinantseeritava teadusteema (SF0130038s09) raames ja Eesti Teadusfondi (grant nr 6896) toetusel. Resumee on tolkinud Ene Inno USA-st. Autor tanab ka retsensenti Toomas Hiiot asjalike markuste eest.

THE SOVIET FACTOR IN THE 12 MARCH 1934 COUP D'ETAT IN ESTONIA

The article examines the role played by the Soviet Union in the coup d'etat that took place in Estonia on 12 March 1934. The following questions are dealt with: What was the Soviet Union's attitude toward the Estonian political parties in 1933 and at the beginning of 1934? What were the foreign policy views of the veterans of the War of Independence (vabadussojalased)? How did the Soviet Union try to help Konstantin Pats to remain in power? Did the planners of the coup d'etat attempt to discover what the Soviet Union's response to the coup would be? Did Moscow's orders for Estonian goods play any role in the execution of the coup? Was Moscow cognizant of the coup? And, finally: What did the legations of Germany, Poland and England know about the possibility of a coup d'etat?

The years 1933-1934 were tense and complex in both the domestic and foreign policy arenas in Estonia. In domestic policy this was evidenced by the constitutional crisis, the discontent of the populace because of the economic crisis and, certainly, in the battle of the various political groupings over power. But it was certainly also evidenced by the assiduous attempts of the Soviet Union, Germany and Poland to exert influence on the domestic policies of the Baltic States. One object of study is the claim of historiographers that from Moscow's viewpoint it made no difference who became the president of Estonia, that is the domestic policy fight in Estonia was of no vital importance to the Soviet Union.

The assertion of historiographers that, from Moscow's point of view, it was desirable that Pats should become president but that there was no great difference between him and the other candidates proves to be untrue. Similarly, the assertion that for the Soviet Union the internal political battles in Estonia were not of great importance is not acceptable. It is true on a global scale but on the Baltic or East European scale these were indeed considered to be very important.

The 1933 reports of the Soviet legation in Tallinn as well as the instructions from the Peoples' Commissariat of Foreign Affairs to the legation continuously emphasized that while the coming to power of the right wingers could not be avoided, this development would be most undesirable for relations between the Soviet Union and the Baltic States. For an explanation as to why the Commissariat of Foreign Affairs found it necessary to support Pats in the Estonian presidential elections one must point first of all to his former ties to the Soviet legation and trade delegation. No other Estonian leading political figures or higher government officials of the time had, during the 1924-1934 period, such special relations with the Soviet legation in Tallinn. In 1933 the Soviet Union feared that, should the right wingers come to power, Estonia would orient its foreign policy toward Germany and this would, in turn, influence the behaviour of the neighbouring countries and that an anti-Soviet bloc under the aegis of Germany and Poland would develop at the western border of the Soviet Union. Among the most important tools used by the Soviet Union to support the government of the Head of State Pats, who came to power in October 1933, can be considered the additional orders for goods given to Estonia.

The correspondence between the Commissariat of Foreign Affairs and the legation in Tallinn and Comintern documents reveal a special desire to influence Estonia's internal policy in a direction desirable for the Soviet Union in 1933 and at the beginning of 1934. This can be considered as unprecedented. At the same time it is impossible to establish a valid yardstick for assessing how much the support of the Soviet Union in 1933-1934 influenced Head of State Pats to carry out the coup d'etat.

doi: 10.3176/hist.2010.1.04

Magnus ILMJARV

Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti; magnus.ilmjarv@tlu.ee

(1) Vt Valge, J. Konstantin Pats, 12. marts ja Moskva.--Tuna Ajalookultuuri Ajakiri, 2007, 2, 60.

(2) Saksa Natsionaalsotsialistliku Toolispartei Valispoliitika Amet.

(3) Saksa valisministeerium.

(4) Vt Kuusisto, S. Alfred Rosenberg in der nationalsozialistischen Aussenpolitik 1933-1939. Tammisaari, 1984, 244-286.

(5) Samas, 72.

(6) Vt naiteks: The Pattern of Nazi Organization in the Other American Republics 1.10.1941. Library of Congress (LC), The papers of Cordell Hull, R-45.

(7) Muhleni ulekuulamise protokoll 28.3.1934. Eesti Riigiarhiiv (ERA) 1052-1-8, 262; vt ka Redecker, N. v. Victor von zur Muhlen und die nationalsozialistische Bewegung im estlandischen Deutschtum. Eine biographische Annaherung. Deutschbalten, Weimarer Republik und Drittes Reich. Bd. I. Hrsg. von M. Garleff. Baltische Historische Komission, Koln, 2001; Graf, M. Parteid Eesti vabariigis 1918-1934. Koos eellooga (1905-1917) ja jarellooga (1934-1940). TPU Kirjastus, Tallinn, 2000, 253-257.

(8) Vt Karl Vogeli ulekuulamise protokoll 7.12.1933. ERA 1052-1-8, 141.

(9) Saksa-Balti partei.

(10) Poliitilise Politsei maarus 22.12.1933. ERA 1052-1-8, 173.

(11) Balti Natsionaalsotsialistlik Liikumine Eestis.

(12) Saksa Klubi.

(13) Wilhelm Evald Hirshi tunnistus 12.2.1934. ERA 1052-1-8, 189.

(14) Vt Revalsche Zeitung, 11.2.; 22.2.1933; Miil, M. Revalsche Zeitungi hoiakud Saksamaasse 1933-1940. Magistritoo. Tallinn. Kasikiri Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituudis.

(15) Hans Schulmanni ulekuulamise protokoll 19.2.1934. ERA 1052-1-8, 240.

(16) Pfadfinder--teerajaja, pioneer, skaut; Memorandum NSDAP idatoo umberkorraldamisest (marts) 1933. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (RGVA) 519-3-42, 3-5.

(17) Vt suudistusakt 31.5.1934. ERA 1357-3-321, 4-6p; Marandi, R. Must-valge lipu all. Vabadussojalaste Liikumine Eestis 1929-1937, I. Legaaalne periood 1929-1934. (Acta Universitatis Stockholmiensis. Studia Baltica Stockholmiensia, 6.) Uppsala, 1991, 296, 341-342; Cindric Helsingist 12.12.1933. Magyar Orszagos Leveltar (OL) K63-1933-6184; Hill Tallinnast 9.12.1933. United Kingdom National Archives (UKNA) FO 371/17185, N 8948/2191/59; vt ka Turmann, E. Pikva.--Loomingu Raamatukogu, 1992, 37-39, 70-71.

(18) Vt Marandi, R. Must-valge lipu all. Vabadussojalaste liikumine Eestis 1929-1937, II. Illegaalne vabadussojalus (1934-1937). (Acta Universitatis Stockholmiensis. Studia Baltica Stockholmiensia, 18.) Stockholm, 1997, 342.

(19) Reinebeck Meyerile 17.5.1933. US National Archives II (NA II) RG-242, T-120, R-3506, E631874-631786.

(20) Achmann Meyerile 22.5.1933. NA II RG-242, T-120, R-3506, E631877.

(21) Memorandum vabadussojalaste liikumise kohta (juuni) 1933. RGVA 519-3-34, 16-17.

(22) Karl Arnold Jalaka ulekuulamise protokoll 15.4.1942. Latvijas Valsts vestures arhivs (Filiale) (LVVA (F)) 1986-143908/2, 217-218.

(23) Vt Wrangelli memorandum GroBkopfile 25.6.1941. NA II RG-242, T-120, R-444, 249841-249842.

(24) Valter Holsti ulekuulamise protokoll 14.12.1933; Ernst Thieli ulekuulamise protokoll 14.12.1933. ERA 1052-1-8, 112, 135; Karl Vogeli ulekuulamise protokoll 7.12.1933. ERA 1052-1-8, 141p.

(25) Hermann Kochi tunnistus 12.2.1934. ERA 1052-1-8, 188.

(26) Vt Otto Nottbecki ulekuulamise protokoll 15.12.1933. ERA 1052-1-8, 132. Ainult uks ulekuulatav tunnistas, et ta oli Balti Vendluse liige. Vt Werner Stillmarki ulekuulamise protokoll 21.12.1933. ERA 1052-1-8, 151; 1921. aastal Saksamaal loodud organisatsioon taotles Balti riikide uhendamist Saksa riigiga, baltisakslaste privileegide taastamist ja nende maavalduste tagastamist. Selle liikmete hulka kuulus ka Rosenberg.

(27) Karl Vogeli ulekuulamise protokoll 7.12.1933. ERA 1052-1-8, 141.

(28) Poliitilise Politsei komissari Ernst Kapsta utlused 17.2.1934. ERA 1052-1-8, 227p.

(29) Karl Vogeli ulekuulamise protokoll 7.12.1933. ERA 1052-1-8, 142.

(30) Poliitilise Politsei assistendi Valter Roigase tunnistus 20.2.1934. ERA 1052-1-8, 235.

(31) Voitlus, 11.4.1932.

(32) Meri Berliinist 13.10.1933. ERA 957-12-380, 39-40.

(33) Kone tekst vt Postimees, 13.4.1933; vt ka Parnu Paevaleht, 11.4.1933.

(34) Liebich Riiast 21.2.1934. Archiwum Akt Nowych (AAN) Attachaty A II 86/1.

(35) Rahva Sona, 7.2.1934; vt ka Arumae, H. 1934. aasta 12. marts kaasaegsete hinnanguis.--Rmt: Pats, K. Alasi ja haamri vahel. Artikleid ja malestusi Konstantin Patsist. MTU Konstantin Patsi Muuseum, Tallinn, 2007, 32-33.

(36) Vt ka Gentzen, F. H. Die Rolle der Deutschen Stiftung bei der Vorbereitung der Annexion des Memellandes im Marz 1939. (Jahrbuch fur Geschichte der UdSSR und der Volksdemokratischen Lander, 5.); Plieg, E. A. Das Memelland 1920-1939. Holzner, Wurzburg, 1962.

(37) Baltische Monatshefte, 1933, 627-628.

(38) Ceruzis, R. Vacu faktors Latvija (1918-1939), Politiskie un starpnacionalie aspekti.--LU Akademiskais apgads, 2004, 135.

(39) Vt Schroder, M. Die deutschbaltische nationalsozialistische "Bewegung" in Lettland unter Erhard Kroeger. Deutschbalten, Weimarer Republic und Drittes Reich. Bd. 2. Baltische Historischen Kommission. Bohlau Verlag, Koln, 2008, 121, 124.

(40) Ceruzis, R. Vacu faktors Latvija (1918-1939), 140.

(41) Saksa Balti Demokraatlik Partei.

(42) Hiden, J. Defender of Minorities. Paul Schiemann, 1876-1944. C. Hurst & Company, London, 2004, 208.

(43) Kurthzlager Schickedanzile 3.11.1933. RGVA 519-5-40, 128; Jungerth Helsingist 27.10.1933. OL K63-1933-3-5725.

(44) Vt Knatchbull-Hugessen Riiast 18.3.1933. UKNA FO 371/17185, N 2191/2191/59; Postimees, 23.3.1933; Ceruzis, R. Vacu faktors Latvija (1918-1939), 139.

(45) Ceruzis, R. Vacu faktors Latvija (1918-1939), 136, 138.

(46) Samas.

(47) Knatchbull-Hugessen Riiast 2.9.1933. UKNA FO 371/17185, N 6794/2191/59.

(48) Postimees, 23.3.; 30.3.; 13.4.; 2.5.1933.

(49) Raividi memorandum[TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (AVP RF) 030-12-15-17, 26.

(50) Valjakirjutis Veinbergi paevikust (vestlus Vileisisega) 30.6.1933. AVP RF 0151-23-46-6, 72.

(51) Bezanovi memorandum Stomonjakovile, Litvinovile, Krestinskile ja Karahhanile 22.3.1933. AVP RF 030-12-15-17, 6.

(52) Vt Raskolnikovi paevik 9.3.-24.3.1933. AVP RF 0154-26-37-5, 71.

(53) Zygmunt Beczkowicz, Poola saadik Riias 1933-1935.

(54) Stomonjakov Sviderskile 7.4.1933. AVP RF 05-13-92-40, 5; vt ka Raskolnikov Stomonjakovile 24.3.1933. AVP RF 05-13-94-74, 7.

(55) Vt Raividi memorandum [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII. (mai 1933). AVP RF 030-12-15-17, 41.

(56) Stomonjakov Raskolnikovile 21.3.1933. AVP RF 030-12-15-17, 3.

(57) Stomonjakov Sviderskile 7.4.1933. AVP RF 05-13-92-40, 2; vt ka Stomonjakov Karskile 29.4.1933. AVP RF 05-13-93-42, 3.

(58) Stomonjakov Raskolnikovile 21.3.1933. AVP RF 030-12-15-17, 2.

(59) Raskolnikov Stomonjakovile 24.3.1933. AVP RF 05-13-94-34, 6-8.

(60) Moeldud on OGPU valisosakonda.

(61) Raskolnikovi paevik 20.4.-8.5.1933. AVP RF 0154-26-37-5, 98; Allikas L 18. Ulevaade poliitilisest olukorrast Eestis 1.5.1933. Eesti Riigiarhiivi filiaal (ERAF) 138SM-1-54/1, 75; Raskolnikovi paevik 20.4.-8.5.1933. AVP RF 0154-26-37-5, 98.

(62) Kusimustik Tallinna minevasse kirja 23.5.1933; Stomonjakov Raskolnikovile 25.5.1933. AVP RF 0154-26-37-2, 26, 29-28.

(63) Raivid Antipovile 16.8.1933. AVP RF 0154-26-37-2, 47-46.

(64) Bezanovi instruktsioonid Tallinna minevasse kirja (dateerimata); valisasjade rahvakomissariaadi instruktsioon Raskolnikovile 15.6.1933. AVP RF 0154-26-37-2, 33-32, 38-36.

(65) Raivid Morstonile 7.8.1933. AVP RF 0150-28-4-60, 54.

(66) Raskolnikovi paevik 14.4.1933. AVP RF 0154-26-5-37, 93.

(67) Vt nt Stomonjakov Raskolnikovile 5.5.1933. AVP RF 05-13-94-74, 18; Karski Stomonjakovile 23.4.1933. AVP RF 05-13-93-41, 79.

(68) Valisasjade rahvakomissariaadi instruktsioon Raskolnikovile 15.6.1933. AVP RF 0154-26-37-2, 36.

(69) Vt Radek Stalinile 4.5.; 12.7.1933. Pocchhckhh rocygapcTBeHHLift apxuB couHanLHO-nojnrranecKOH hctophh (RGASPI) 558-11-790, 18-24.

(70) Vt Stomonjakov Antipovile 5.9.1933. AVP RF 0154-26-37-2, 50.

(71) Berjozov Morstonile 7.9.1933. AVP RF 0150-28-4-60, 61.

(72) Antipovi paevik 19.8.1933. AVP RF 0154-26-37-5, 153.

(73) AVP RF 030-12-15-17, 47.

(74) Samas, 45-50.

(75) Stomonjakov Antipovile 25.9.1933. Bezanovi juhtnoorid Tallinna minevasse kirja (dateerimata). AVP RF 0154-26-37-2, 56, 58.

(76) Vene keeles [TEXTO IRREPRODUCIBLE EN ASCII].

(77) RGASPI 495-20-635, 26-27.

(78) Stomonjakov Antipovile 15.10.1933. AVP RF 0154-26-37-2, 54.

(79) Kljavini paevik 14.10.1933. AVP RF 0154-26-37-5, 199.

(80) Antipovi paevik 14.10.1933. AVP RF 0154-26-37-5, 223.

(81) Samas, 221.

(82) Kljavini paevik 14.10.1933. AVP RF 0154-26-37-5, 188.

(83) Antipov Stomonjakovile 18.10.1933. AVP RF 0154-26-37-5, 70-69.

(84) Samas, 69.

(85) Stomonjakov Antipovile 10.11.1933. AVP RF 0154-26-37-2, 60.

(86) Bezanovi kusimustik Tallinna saadetavasse kirja (dateerimata). AVP RF 0154-26-37-2, 63; Stomonjakov Antipovile 15.12.1933. AVP RF 0154-26-37-2, 65.

(87) Bezanovi juhtnoorid Tallinna 5.1.1934. AVP RF 0154-27-38-2, 1.

(88) Reinebeck Tallinnast 22.1.1934. NA II RG-242, T-1022, R-1969, PG33618NID.

(89) Vt Pravda, 17.10.1933; Pravda, 16.10.1933.

(90) Izvestija, 17.10.1933.

(91) Seljamaa telefonikone Warmaga 19.10.1933. ERA 3828-1-4, 6; Kljavini paevik 14.10.1933. AVP RF 0154-26-37-5, 201.

(92) Stomonjakov Antipovile 15.12.1933. AVP RF 0154-26-37-2, 65.

(93) Bezanovi luhike ulevaade Noukogude Liidu ja Eesti suhetest (juunist 1930 kuni novembrini 1933). AVP RF 0154-26-37-7, 14.

(94) Antipov Stomonjakovile 19.12.1933. AVP RF 0154-26-37-3, 86.

(95) Vt nt Antipovi paevik 19.8.; 28.9.1933. AVP RF 0154-26-37-5, 155, 170.

(96) Raskolnikovi paevik 9.3.-24.3.1933. AVP RF 0154-26-37-5, 71.

(97) Raskolnikovi paevik 27.3.-19.4.1933. AVP RF 0154-26-37-5, 93.

(98) Valjakirjutis Pozdnjakovi paevikust 10.8.1933. AVP RF 0154-26-37-5, 145.

(99) Liebich Riiast 21.2.1934. AAN Attachaty A II 86/1.

(100) Liebich Riiast 27.2.1934. AAN Attachaty A II 86/1.

(101) Stomonjakov kolleegiumi liikmetele 25.12.1933. AVP RF 030-12-15-17, 75.

(102) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 789.

(103) Litvinovi paevik 7.1.1934. AVP RF 010-9-47-179, 68.

(104) RGASPI 17-162-15, 166-167; Stomonjakov valisasjade rahvakomissariaadi kolleegiumi liikmetele 25.12.1933. AVP RF 030-12-15-17, 81-74; AVP RF 030-12-14-14, 6-5.

(105) Oli koos Patsiga Eesti--Noukogude Liidu Kaubanduskoja looja, suhtles tihedalt Noukogude diplomaatide ja kaubandusesindusega.

(106) Raskolnikovi paevik (marts 1932). AVP RF 0154-25-37-26, 17.

(107) Stomonjakov Antipovile 28.11.1933. AVP RF 0154-26-37-2, 68.

(108) Bezanovi kusimustik Tallinna saadetavasse kirja (dateerimata). AVP RF 0154-26-37-2, 62.

(109) Antipov Stomonjakovile 19.12.1933. AVP RF 0154-26-37-3, 88.

(110) Stomonjakov Antipovile 5.2.1934. AVP RF 0154-27-38-2, 6-5.

(111) Antipovi paevik 14.10.1933. AVP RF 0154-26-37-5, 220.

(112) Antipov Stomonjakovile 18.10.1933. AVP RF 0154-26-37-5, 69.

(113) Antipov Stomonjakovile 1.12.1933. AVP RF 0154-26-37-3, 82-81.

(114) Samas, 81.

(115) Vt Antipov Stomonjakovile 13.11.1933. AVP RF 0154-26-37-3, 75.

(116) Stomonjakov Antipovile 15.12.1933. AVP RF 0154-26-37-2, 65.

(117) Vt Tomingas, W. Malestused. Vaikiv ajastu Eestis. Olion, Tallinn, 1992, 389; vt ka Marandi, R. Must-valge lipu all, 439-441.

(118) Liebich Riiast 21.2.1934. AAN Attachaty A II 86/1.

(119) Vt Liebich Riiast 11.1.1934. AAN Attachaty A II 86/1; Drymer Tallinnast 11.2.1934. AAN Attachaty 616/96; Seljamaa Pustale 25.1.1934. ERA 957-13-750, 175.

(120) Vt nt Antipovi paevik 14.10.1933. AVP RF 0154-26-37-5, 223; Eesti sojavagede staabi juhtivate isikute iseloomustus. Allkirjata ettekanne Prokofjevile, Berzinsile ja Artuzovile. September 1931. ERAF 138SM-1-37, 152.

(121) Bezanovi juhtnoorid Stomonjakovile 5.1.1934. AVP RF 0154-27-38-2, 1.

(122) Stomonjakov Antipovile 25.1.1934. AVP RF 0154-27-382, 13.

(123) Bezanovi juhtnoorid Tallinna minevasse kirja 25.1.1934. AVP RF 0154-27-38-2, 7.

(124) Raskolnikovi paevik 29.5.-15.6.1933. AVP RF 0154-26-37-5, 136-135.

(125) Antipovi paevik 14.10.-12.11.1933. AVP RF 0154-26-37-5, 219.

(126) Bezanovi juhtnoorid Stomonjakovile 15.2.1934. AVP RF 0154-27-38-2, 15.

(127) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]. OJJMA-TPECC, MOCKBA, 2000, 424.

(128) Ustinovi paevik 19.2.1934. AVP RF 0154-27-39-7, 7-6.

(129) Pihlamagi, M. Vaikeriik maailmaturul. Eesti valiskaubandus 1918-1940. Argo, Tallinn, 2004, 314.

(130) Bezanovi juhtnoorid 5.1.1934. AVP RF 0154-27-38-2, 1.

(131) RGASPI 17-162-15, 153.

(132) Samas, 166-167; vt ka [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], MOCKBA, 2001, 498.

(133) Stomonjakov Antipovile 25.1.1934. AVP RF 0154-27-38-2, 13.

(134) RGASPI 17-3-938, 187; vt ka [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]. 1919-1952. Tom 2. 1930-1939, 501; RGASPI 17-162-15, 7.

(135) Vt Pihlamagi, M. Vaikeriik maailmaturul, 222, 245.

(136) Eestis ja Latis teostatud maareform likvideeris baltisakslaste suurmaavalduse. Osa baltisakslastest lahkus valismaale. Umberasujad ehk nn uussakslased hakkasid noudma eksproprieeritud maade eest kompensatsiooni. Sellest tulenesid probleemid Saksamaa suhetes Eesti ja Latiga; vt ka Pihlamagi, M. Vaikeriik maailmaturul, 248.

(137) Seljamaa memorandumid 25.10.; 27.10.1933. ERA 3828-1-4, 8, 12-14.

(138) Vt Rahva Sona, 6.12.1933; Seljamaa memorandumid 7.12.; 20.12.1933. ERA 3828-1-4, 50-51, 60.

(139) Knatchbull-Hugessen Riiast 7.2.1934 (Tallinna esinduse ettekanne 1.2.1934). UKNA FO 371/18239, N 1279/1279/59.

(140) Pihlamagi, M. Vaikeriik maailmaturul, 282; vt ka Seljamaa memorandumid 20.1.1934. ERA 3828-1-5, 27.

(141) Meyeri memorandum 14.6.1933. NA II RG-242, T-120, R-3506, E631886-E631890; vt ka Socialdemokrats, 9.7.1933; Kaja, 15.6.; 17.6.1933; vt ka Ceruzis, R. Vacu faktors Latvija (1918-1939), 144-158.

(142) Vt Stafford Kaunasest 26.1.1934; B. F. M. memorandum 13.3.1934. NA II RG-59, M-1172, R-11.

(143) AVP RF 010-9-40-76, 25-26.

(144) Samas, 58.

(145) Valge, J. Konstantin Pats, 12. marts ja Moskva, 51.

(146) Stomonjakov Ustinovile 5.3.1934. AVP RF 015427-38-2, 22.

(147) Valiskaubanduse rahvakomissariaat Sovfrahtile ja kaubandusesindusele Tallinnas 13.3.1934. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (AMERiT) Kaubandusesindus Eestis 11938-80, 4.

(148) Sovfraht valiskaubanduse rahvakomissariaadile 14.3.1934. AMERiT Kaubandusesindus Eestis 11938-80, 5.

(149) Stomonjakov Stalinile 14.6.1934. AVP RF 010-9-40-76, 59-60.

(150) RGASPI 17-162-16, 102.

(151) Eesti ja Noukogude Liidu Kaubanduskoja Majandusbulletaan, 1934, 2, 82; ajaloolane Maie Pihlamagi toob Eesti ekspordi kohta Noukogude Liitu jargmised arvud: 1933. aastal 855 000, 1934. aastal 1 690 000 ja 1935. aastal 2 356 000 krooni (vt Pihlamagi, M. Vaikeriik maailmaturul, 314, 326).

(152) Rozenbljum Stomonjakovile 17.1.1934. AVP RF 030-12-14-14, 5.

(153) Merekalov, Tsvjalov ja Potjomkin Stalinile, Molotovile ning Mikojanile 9.11.1937. RGASPI 82-2-724, 6-8.

(154) Vt [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 2000, 388-389.

(155) RGASPI 558-11-409.

(156) Ustinov Stomonjakovile 8.3.1934. AVP RF 0154-27-38-3, 28; Konitsi juhtnoorid Tallinna 25.3.1934. AVP RF 0154-27-38-2, 28.

(157) Seljamaa memorandumid 10.3.1934. ERA 3828-1-5, 57.

(158) Stomonjakov Antipovile 25.1.1934. AVP RF 0154-27-38-2, 13.

(159) Samas.

(160) Liebich Riiast 21.2.1934. AAN Attachaty A II 86/1.

(161) Samas.

(162) Knatchbull-Hugessen Collierile 27.3.1934. UKNA FO 371/18240, N 2064/1644/59.

(163) Liebich Riiast 27.2.1934. AAN Attachaty A II 86/1.

(164) Samas.

(165) UKNA FO 371/18236, N 1580/463/59.

(166) Strang Moskvasse 22.10.1933; Collieri ja Speaighti markused 31.10.1933. UKNA FO 371/17185, N 7775/2191/59.

(167) NA II RG-242, T-1022, R-1969, PG33618NID.

(168) Reinebeck Tallinnast 24.10.1933. NA II RG-242, T-120, R-3507, E632160-632163.

(169) Samas.

(170) Reinebeck Tallinnast 20.3.1934. NA II RG-242, T-120, R-3507, E632215-632227.

(171) Samas.

(172) Reinebeck Tallinnast 23.4.1934. NA II RG-242, T-120, R-3507, E632229-632234.

(173) Reinebeck Tallinnast 18.5.1934. NA II RG-242, T-120, R-3507, E632236-632238.

(174) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(175) Vene ajaloolane: Pats ei muunud Eestit maha.--Postimees, 3.11.2007.

(176) Butkus, Z. SSRS intrigos Baltijos salyse (1920-1940). (Darbu ir Diemi, 7.) Vytauto Didziojo Universiteto l-kla, Kaunas, 1998, 14.

(177) Nimetatud dokumendid anti Moskva poolt Eesti KGB-le ja need jaid parast Noukogude Liidu lagunemist Eestisse.

(178) Vt Valge, J. Konstantin Pats, 12. marts ja Moskva, 58.
COPYRIGHT 2010 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2010 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Ilmjarv, Magnus
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Date:Jan 1, 2010
Words:12601
Previous Article:From the Baltic peasant school to the threshold of national school: a terminological and typological observation/Balti talurahvakoolist rahvuskooli...
Next Article:The New York Estonian educational society and refugees/New Yorgi Eesti haridusselts ja pagulased.

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2021 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters |