Printer Friendly

The German migration to Livonia in the middle ages: some critical remarks/Saksa migratsioonist liivimaale keskajal: kriitilisi markmeid.

Susan Reynolds, inglise ajalooteaduse grand lady, kes on avaldanud kaks Euroopa keskaja uurimisele virgutavalt mojunud--aga voiks ju ka oelda, et suurt segadust kulvanud--raamatut (1), manitseb uhes oma vahestest intervjuudest aja-loolast sonakasutusega ettevaatlik olema. Uhel sonal, Reynoldsi naitel keskaja kontekstis nii tavalisel ja sagedasti kasutataval ladinakeelsel sonal feodum, voib olla palju erinevaid tahendusi. (2) Kuid niisugune moiste nagu feood on keskaja ajaloos keskseid termineid ja pealegi parineb samast sonatuvest moiste feodalism, mida kasutamata ei paase enamasti uheski Euroopa keskaja uhiskonda kasitlevas toos. Reynoldsi arvates tuleb uhe ja sama moiste puhul hoolega kaaluda, kas naiteks Itaalia keskaja kontekstis on sonal feodum sama sisu mis Pohja-Saksamaal voi Kesk-Prantsusmaal. Iseenesest ei ole ju Reynoldsi manitsus originaalne ja see oleks ehk suurema kolapinnata jaanud, kui tahelepanu fookuses poleks olnud Euroopa keskaja kesksemaid moisteid. Mojukatest ajaloolastest on umbes sama vaitnud naiteks Paul Veyne. Tosi, tema juhib tahelepanu asjaolule, et ajaloolased kasutavad mineviku motestamisel sonu, millega tahistatakse nahtuste uldmoisteid, ja nende tegelik sisu hakkab avanema alles uurimiskaigus. (3) Molemad valjaoeldud motted on kindlasti seda vaart, et ajaloolane enne oma jargmise loo kirjapanekut nende ule natuke aru peaks.

Harva kohtab historiograafias lugusid, kus vaidlustatakse baasmoistete sisu. Enamasti kasutavad tegevajaloolased narratiivi koostamisel moisteid ja termineid n-o kindla peale ning ei vaeva end semantiliste probleemidega. Kuid mineviku-tunnetus, mis kaib labi subjekti arusaamade prisma, ei koosne vaid mangust baas-moistetega. See, kes moisted konteksti paigutab, on ajaloolane ja tema ulesandeks peaks olema loogilise ning usutava teksti koostamine. Ent ajaloolane on koigest lihast ja luust inimene, kes ei asu minevikku motestama n-o puhta lehena, vabana eelarvamustest selle kohta, kuidas on asjad minevikus toimunud. Kuidas muidu tuleks seletada kirjutuslike traditsioonide paljusust, kus tolgenduslikud erinevu-sed seletuvad ajaloolase koolitusliku, aga ka tema paritolu uhiskondliku taustaga?

Historiograafias voib kujuneda olukordi, kus uhe ja sama uhiskonnaterviku uuri-misel on korraga ametis erinevad koolkonnad. Kuid mitmetel pohjustel, nagu autor puuab lugejat eelneva pohjal veenda, ei pruugi erinevad uurimisprogrammid uksteist tervikpildi kujundamisel toetada. Need uurimisprogrammid voivad olla formuleeritud erinevatel ajalooteaduse arenguetappidel ja ka huvikeskmed voivad uksteisest kaugel asuda. Seega voib historiograafilise bilansi loomisel sattuda silmitsi olukorraga, kus minevikulise uhiskonnaterviku uks osa on kaetud tiheda kirjutusliku traditsiooniga, kuid see on jaanud 20. sajandi teise poole ajalooteaduse suundumustest puutumata naiteks seetottu, et historiograafiline traditsioon on haa-bunud. Teine osa ajalookirjutusest, mis on elav, ei suuda (aga voib-olla ei pea ka vajalikuks) kogu varasemat parandit n-o rohujuuretasandil labi tootada, vaadata varasemate kirjutajate hinge ja puuda moista, mis pohjustel saavutati just see-sugune uurimistulemus. Seetottu voib kujuneda olukordi, kus varasem traditsioon on mitmete printsipiaalset tahtsust omavate probleemide moistmisel kinnistanud end suveraani rolli.

Tosine traditsioonikriitika nouab jarjekindlust ja veelgi enam pingutust laheb vaja selleks, et seniseid seisukohti argumenteeritult uletada. Historiograafia ajaloo-teaduse omaette valdkonnana ei ela siinkirjutaja tahelepanekuid pidi mitte just koige oitsvamaid aegu. Ajalooteaduse suunamuutused 20. sajandi teisel poolel on loonud olukorra, kus kirjutatakse ja avaldatakse palju, kuid usna tihti jaab tekstide lugemisel hinge oones tunne. See, mis lehekulgedelt vastu vaatab, on tegelikult uue teksti tootmine, millesse on sulatatud korraga erinevate uurimisvaldkondade--ja mis siinkohal peamine--, ka erinevate kirjutuslike traditsioonide seisukohti. Uue teadmise saamisel ei pruugi seesugune meetod aga koige viljakam olla, kui kirju-taja ei evi just erakordset kriitilist sunteesivoimet. Nii jaab paljudel juhtudel ule koigest registreerida uus historiograafiline fakt, mis ei pakugi uut teadmist, ja panna see oma jargmise artikli joonealusesse viitesse ritta teiste samasugustega, et mitte kaela saada suudistust historiograafia mittetundmises. Selliste viidete uldnime-tuseks on reeglina "vaata selle kohta, probleemi on kasitletud ka, uuri lisaks, huvitava mottekaigu on valja pakkunud" jne. Vaidan, et harva kohtab selge probleemiseadega kasitlusi, kus naiteks Reynoldsi kombel esitatakse senisele kirjutus-likule parandile printsipiaalset laadi valjakutse. Tosi, Reynoldsi vaidet, et Euroopa keskaja kontekstis oli sonal feodum palju erinevaid tahendusi ja n-o kriitilise ajalooteaduse poolt on ule voetud varauusaegsete juristide uldistatud arusaam selle sisust, on loomulikult uritatud omakorda vaidlustada. Ent ometi tuleb todeda, et parast Reynoldsit pole vahemalt angloameerika ajalooteaduses arusaamad feo-dalismi olemusest enam endised. Ja koige vahem tahendab see turvalist kulgemist vanas mottesangis, arvates ette teadvat, kuhu vool viib, voi lausa ise ajaloo arengu-loogikat sissetallatud radadele suunates.

Historiograafilist korrektsust on peetud ajaloolase kvalifikatsiooni moodupuuks. Ent millise piirini saab seda ikkagi tanapaeva ajaloolaselt nouda? Kui "korrektseks" saab ajaloolane jaada, kui ta leiab, et nn new history pakub talle oma avatuses voimaluse tapsema minevikutunnetuse nimel kasutada faktiliselt koiki erinevates teadustes rakendatavaid meetodeid ja uurimistulemusi. Tanapaeval saab teaduslikuks klassifitseerida ju ka selliseid probleeme, mille tostatamine tun-dus veel monikummend aastat tagasi mone kolleegi jaoks pentsik ja naeruvaarne, teiste jaoks lausa taktitu ning kolmas oleks ehk soovinud kirjutaja ametivendade seast hoopis valja arvata. Tundub, et ajalooteaduseks klassifitseeritav mottetegevus on lainud vagagi harali. Kergem on pustitada laiakontekstilisi uusi probleeme, kaasates toestusskeemidesse naiteks sotsiaalteaduste seisukohti (4), kui korraldada vanade motteskeemide revisjoni. Sellisel kombel tembitakse kokku nii uue kui ka vana historiograafia seisukohad.

Kaesolevalt artiklilt ei tuleks oodata fundamentaalseid uuenduslikke seisukohti n-o saksa faktori kohta Liivimaa, st Eesti ja Lati keskaja ajaloos. Nagu pealkirigi utleb, kujutab see lugu endast ennekoike monede autori peas laagerdanud motete reastust, kusjuures valjendatud seisukohad voivad ka umberlukatavad olla. Kuid autor loodab, et kontraseisukohtade valjendamisel ei piirduta kulunud sotsiologi-seerivate skeemide esitamisega. Autor ei seadnud endale eesmargiks historiograafi-lises ja metoodilises plaanis laitmatu kirjatuki koostamist. Selleks on ka etteantud taheruum piiratud. Ennekoike pidas autor silmas moningate Liivimaa ajalugu puu-dutavate traditsioonikriitiliste seisukohtade esitamist, mis ehk vaarivad tulevikus arvestamist juhul, kui uurijad naevad neis voimalust Liivimaa-diskursuse korri-geerimiseks.

Eesti ja Lati keskaja "suure narratiivi" loomine langeb 19. sajandi teise poolde ning parineb baltisaksa ajaloolaste sulest. (5) Selle kujunemine on lahutamatult seo-tud kolme olulise arenguga. Esiteks seostub see nn rankeliku ajalookasitluse ehk teisisonu n-o positivistlik-kriitilise ajalooteaduse voidukaiguga ja seda eelkoige saksa kultuuri- ning teadusruumis. Mineviku uurimisest oli saanud teadus, kus kehtisid oma reeglid, millest kinnipidamine sai veelahkmeks professionaalse ja harrastusliku minevikunagemise vahel. Teiseks vaga oluliseks faktoriks tuleb pidada Saksamaa uhendamist 1871. aastal, mille moju ajalookirjutusele uletas kaugelt kehtestatud keisririigi poliitilisi piire. Baltisaksa kultuuritraditsioon tundis vast-loodud keisririigiga tugevat seotust. Kolmandaks teguriks on sakslaste positsioonide norgenemine tsaaririigi Balti provintsides keskvoimu survepoliitika ja kujunevate kohalike rahvuslike liikumiste mojul. 21. sajandi algul on meil ilmselt raske moista olukorda, millesse baltisaksa rahvusgrupp oli jark-jargult sattunud. Ilmselt ei olegi voimalik paari lausega edasi anda kimbatust, milles ennast akitselt avastati. Voib-olla sobib baltisakslaste uldhaalestuse moistmiseks Johann Gottfried von Herderi juba 18. sajandi lopul valjaoeldud mote: kaime meie, st sakslased, oma teed, las teised raagivad meie rahvast, keelest, kirjandusest jne mida tahes--need kuuluvad koik meile, need kokku ongi "meie" ja sellest on kullalt. (6)

Baltisaksa ajalooteadus, mille oma aja kvaliteedile ja professionaalsusele ei soovi nende ridade autor mitte mingil juhul varju heita, kujundas pildi keskaegse Liivimaa kujunemisest ning arengust. Voib vist vaita, et selle pohiskeem on jaanud tegelikult muutumatuks tanapaevani. (7) Olgugi et 20. sajandil kujunesid nii eesti kui lati rahvuslikud ajalooteadused, toetuvad need kas teadlikult voi endale teadvus-tamata baltisaksa ajalookirjutuse loodud vundamendile. Kuidas see alus aga for-meerus ja kindlustus ning millist rolli etendasid sealjuures 1871. aastaga seonduv ja baltisaksa rahvusgrupi muutunud positsioonid tsaaririigis 19. sajandi teisel poolel--see on kahtlemata ulioluline, kuid samas ka mahukas omaette uurimisteema. (8) Baltisaksa historiograafilise parandi, tegelikult kogu ajalookirjutusliku traditsiooni moistmisel tuleks muidugi veel rohkem sugavuti minna. Diskursuse analuus tuleks taandada narratiivi semantiliseks analuusiks, uurida mineviku representeerimis-tehnika spetsiifikat ja muidugi ka tekstis kasutatavate baasmoistete adekvaatsust ajaloolise kontekstiga. Koik see on soovunelm, mille uheaegne teokstegemine nouaks monumentaalset pingutust. Kuid siinkirjutaja naeb visandatud uurimis-programmis peamist voimalust, et paaseda puunistest, mida autori arvates balti-saksa historiograafiline traditsioon endiselt ajaloolastele seab. Muidugi tuleb endale ka aru anda, et kriitikat teha ja oponeerida on teaduparast palju kergem kui kirju-tajaid moista ning seejarel uritada diskursust korrigeerida. Kohalik ajalugu on endiselt tundlik teema nii eestlase ja latlase kui ka baltisakslase jaoks, nii palju kui selle ajaloolise identiteedi kandjaid 21. sajandi algul veel alles on. Elava dis-kussiooni aeg baltisaksa ajalookirjutusega on ammu moodas. Aga kui paris aus olla, siis keskaja osas pole seda oieti toimunudki. Lahtepositsioonide ja motlemis-tsentrite erinevused pole selleks suuremat voimalust andnud. Talurahvaajaloo uuri-mise esiletous Teise maailmasoja jargsetes kohalikes ajalookirjutustes taitis uhe suure lunga siinse keskaja moistmises, kuid baltisaksa seisukohtade kriitikas jaid peaaegu muutumatuteks arusaamad Liivimaa kujunemisest, poliitilisest ja seisus-likust ulesehitusest ning uhiskondlikust toimimisest voimusotsioloogilistest aspekti-dest. Teiste sonadega, ei puututud seda osa ajaloost, mis oli n-o sakslaste ajalugu. (9) Enamasti lepiti asjaoluga, et sakslaste sisseranne 13. sajandil jaotas maa kaheks, kus polisrahvaste osaks jai valdavalt ja ajalises plaanis jarjest suvenevalt talu-pojaelu. Kujunenud linnad vajasid kull tookasi kohalike naol, kuid sotsiaalne tous linnamuuride vahel oli problemaatiline. Kuid etnilised suhted peaksid olema sele-tatavad ka mingit muud sotsiaalteooriat kasutades, kui seda pakkus noukogulik marksism oma arusaamaga klassivoitlusest, st pidevast pingestatud vastasseisust. Probleemiasetust voiks provokatiivselt teravustada: kuivord loogiliseks tuleb pidada seda, et Liivimaa keskaegset arengut saab defineerida puhtalt sakslaste loomin-guna, nagu seda on nii moneski uldistavas kasitluses selgelt tehtud (eine Periode der reingermanische Entwicklung)? Usutavasti saab siinkohal germaani ja saksa vahele vordusmargi tommata. Kuid tekib kusimus, kas keskaegseid uhiskondlikke struktuure, nagu need ka Eesti ja Lati alal kujunesid, tohib uldse defineerida mone rahva kaudu, omistades talle loomingulist joudu, millel oleks ka sisuline vaartus ning ajalooline kate peale metahistoristlike zestide, kui kasutada Jaan Unduski kaibele toodud sonapaari. (10)

Otsides uldhaalestuslikke sarnasusi baltisaksa ja n-o riigisaksa ajalookasitluste vahel, kohtab siin kindlasti sarnasusi. Teisiti ei saanud see ju ka olla, sest baltisaksa professionaalsele ajalooteadusele, eriti keskaja uurimisele, pandi alus Saksamaal. Olgugi et enamasti rohutatakse sealjuures oigusega Georg Waitzi kui allikakriiti-lise meetodi suureparase valdaja ja ka oma opilaste noudlikus vaimus koolitaja tahtsust, jaab sellest uksi ajaloo kirjutamisel vaheseks. Tahes-tahtmata peab aja-loolane evima ettekujutust uhiskonna toimimisest. Pole kahtlustki, et saksa historism andis selleks raamistuse ette. Uheks selle erijooneks ongi rahvuslik-etnilise kategooria kasutamine peamise analuutilise instrumendina. (11) Samavorra kohtab molemas historiograafias seesugust moistet nagu Saksamaa keskajal, mille tapsem avamine pole osutunud oluliseks, kuid selle sisu kristalliseerumine leiab aset seoses 1871. aastaga. Mis oli aga Saksamaa enne seda ajahetke? Ajastukesksed arusaa-mad ei ole just paljulubavad. Naiteks 16. sajandi geograaf Matthias Quad laiutab noutult kasi ja tunnistab, et Saksamaa nime all on palju erinevaid maid. Goethe ja Schilleri kuulsas epigrammis kusitakse: Saksamaa? Kus see asub? Leopold von Ranke ise oli Saksamaale kindla maaratluse andmise osas pessimistlik. (12) Aga Heinrich von Treitschke 1879. aastal, kaheksa aastat parast Saksamaa uhendamist, juba teadis: Saksamaa oli Otto von Bismarcki loodud riik ja selle ajalugu pole mitte midagi muud kui lugu sellest, kuidas see keskajast alates kujunes. Ja selles protsessis oli pohitegijaks saksa rahvas, kelle sajandeid kestnud loomulik tahe kuu-luda riigina kokku lopuks realiseerus. Muidugi on see koigest skemaatiliselt esita-tud arusaam n-o saksa ajaloolisest identiteedist, labi kogu kesk- ja uusaja kestnud ihast saada lopuks rahvana kokku kindlate piiride sees. Kuid mottemallina mine-viku lahtimotestamisel, st ajaloolase jaoks vaidlustamisele mittekuuluva aksioomina tootas see skeem kindlasti. (13) Kas aga seesugusel Preisimaa umber koondatud Saksamaal oli enne uhendamist piirkonniti tosiselt voetavaid arenguid, et vaita: 1871. aastal realiseerus saksa rahva tahe? Vaevalt kull. Versailles' lossi peegel-saalis solmitud leping oli riigi moodustamine ulaltpoolt. Ukskoik milliste tunnuste jargi me Otto von Bismarcki initsiatiivil kokkukoondatud territoriaalseid uksusi ka ei analuusiks, koikjalt vaatab meile vastu kirevus, mis viitab uksikute osiste kaua-kestnud autonoomsele voi kvaasiautonoomsele arengule, mitte aga koikjalt vastu kolavale soovile ennast keskvoimule painutada. Ja antud juhul on oluline ning rohu-tamist vaart: nende riikide, riigikeste, vabalinnade, vurstkondade jne rahvuslik ja kultuuriline koosseis oli aarmiselt mitmekesine. Saksa rahva tahte elluviimisest saab siin kull vaevalt raakida. Pealegi jai olulisi saksa keelepohjale toetunud kultuuripiirkondi 1871. aastal loodud keisririigi piirest valja. Kull voib aga kind-lasti vaita, et 1871. aastal pandi alus unifitseeritud riigile ja keisririik tousis jouli-selt maailmakaardile.

Saksa ajaloolise uhtsuse juuri ei aita tugevdada ka mang keisriinstitutsiooniga. 1806. aastal likvideerunud Saksa Rahva Puha Rooma Keisririik (Imperium Romanum Sacrum Nationis Germanicae), eriti kui seda sona-sonalt votta, on minevikutunnetust eksiteele juhatav moiste. Tegemist polnud riigiga selle uus-aegses tahenduses. Varauusaegne ja uusaegne keisririik pigem konserveeris kil-lustatust, kui uhendas ning kultiveeris uhtsustunnet. Selle varju oli aga hea pugeda siis, kui sooviti status quo sailimist. Seega: millestki koiki keisririigi osi uhenda-vast saksalikkusest on usna problemaatiline konelda.

Millisel maaral puudutab pogus ekskurss 19. sajandi Saksamaa taasuhendamis-loosse pealkirjas formuleeritud Liivimaa problemaatikat? Seos on aga otsene ja puudutab uldist arusaamist sellest, kuidas 13. sajandil kehtestus siinmail Saksa ulemvoim ning kuidas kogu kujunev baltisakslus toetus keskajal loodud alusele. Teiste sonadega, probleem on selles, milliste uldhoiakute ja arusaamadega uhis-konna toimimisest ning intellektuaalse instrumentaariumiga alustasid kohalikud baltisaksa historiograafid siinse keskaja lahtimotestamist.

Nagu juba eelnevalt on tahelepanu juhitud, kasutavad ajaloolased oma lugudes terminoloogiat, mille sisu on kokkuleppeline. Aga kokkuleppeid on mitmeid. Need jooksevad mooda kirjutuslikke traditsioone, pohjustades usna tihti segadust, aru-saamatust ja protestigi, kui tekib soov kasutada voora traditsiooni uurimistulemusi: uurija ei pruugi leppida paralleelse kirjutusliku traditsiooni kasutatava moiste voi moistete sisuga. Kaesoleva artikli seisukohalt on oluline see, millise sisu voime anda moistele saksa ja saksalik keskajal ning seoses Liivimaaga. Autoril ei ole paris selge, mida historiograafia on sellega ikkagi tahistanud. Kui selle all on moel-dud eelkoige kommunikatsioonivahendit ehk teisisonu keelt, siis tuleb sellega muidugi noustuda. Saksast tulnud inimesed said tanu uhisele germaani keele-pohjale uksteisest aru, kuigi Zunge'de erinevus tahendas tihti ka erinevat kultuuri-traditsiooni, uhiskondlikku keskkonda, milles keelt kasutati, ja sellest tulenevalt vajadusel ehk ka erinevat poliitilist orientatsiooni. Ja aegapidi hakkas kohapeal kujunema ju ka baltisaksa keel. Sama lugu on ka nahtusega, mida naiteks meie rahvuslikus historiograafias ja maailmast arusaamisel uldse on eestilikkusena kasit-letud. Aga kuivord saab raakida naiteks 13. sajandi algul eestlasest ja taita see konkreetse sisuga, lahtudes inimeste enesemaaratluslikust identiteedist sel ajahetkel? Kokkuleppelise kategooriana, naiteks labi vastandumise neile, kes 12. sajandi lopul siia Laanemere idakaldale tulema hakkasid, selle sisu muidugi avaneb ja seda saab ajalookirjutuses kasutada. Aga kas saame raakida uhtsest saksa identiteedist kesk-ajal? Eelnevalt on juba piisavalt kahtlevaid seisukohti esitatud. Kas siis selle taustal ja Liivimaa ulesehituse raamistust silmas pidades pole nn rein germanische Entwicklung jarjekordne metahistoristlik zest, mis on leiutatud, katmaks kogu muutuste ahelat, mille 13. sajand siinmail endaga kaasa toi? Akki selle osadeks lammutamisel nn germaani uhtsus mureneb ja valja ilmub hoopis kirjum muster joujooni? Ukski teooria uhiskondade toimimisest ei anna meile skeemi, millele toetudes saaksime valja selgitada killustunud Saksamaa ressursid ja mida raken-dades oleks Liivimaa mingi uhtse saksa sniti jargi ules ehitatud. Mis see uldse olla voiks?

Uurimustest, kus arutletakse identiteedi probleemistiku ule, ei saa tapsemat selgust, kas keskaja kontekstis tohib rahvuslikust identiteedist raakida voi mitte. (14) Rahvusliku identiteedi nimekad uurijad, naiteks Ernest Gellner, Benedict Anderson, Elie Kedourie ja Eric Hobsbawn, on enam-vahem uksmeelsel seisukohal, et sellis-test kategooriatest nagu rahvus ning rahvuslik enesetunnetus me enne 18. sajandi loppu raakida ei saa. Keskaja uhiskonnale omane kohapatriotism ehk teisisonu kolklus, kuid samuti selle ajajargu inimestevaheliste suhete spetsiifika ei voimal-danud rahvustundel kasvada. Aga samas ei tohi ka aarmusse langeda ja vaita, et inimeste kohapatriotismi uletav uhtekuuluvustunne puudus keskajal taiesti. Uhisele etnilisele, kultuurilisele ja ka genealoogilis-muutilisele pohjale toetuv uhtekuuluvus-tunne on keskajal ajuti ju ikkagi usna selgesti taheldatav. (15)

Baltisaksa historiograafias on Liivimaa enamasti monoliitne ja selle dominee-rivaks jooneks on sisserandajate identiteetne uhtsus, mis on aastasadade kaigus baltisaksluse vundamendiks kujunenud. Kui sakslane juba kord siia tuli, tahendas see tugevat vastastikust kuunarnukitunnet. Tosiasi, et keskaegne Saksamaa, nagu juba eelnevaltki on osundatud, kujutas endast kirevat kultuurilist kooslust, ei ole suuremat tahelepanu palvinud. Ehk oli pigem nii, et keskaegsele Liivimaale andis uldraamistuse ja ka arengulise tonaalsuse ennekoike kristlik kirik, mis oli ju ikkagi rahvusteulene nahtus? Et enamasti taitsid neid raame just saksa keele- ja kultuuri-ruumist parit inimesed, ei tahenda veel, et nad kandsid endas sugavalt labitunne-tatud saksa identiteeti. (16) Saksa uhtsusekaart on historiograafias valja mangitud labi oletatava (tegelikult varasemate historiograafide poolt enesestmoistetavaks peetud) sideme keisririigiga ja Liivimaa kuulumise keisririigi koosseisu. Aga 1971. aastal, mil riigisakslane Ernst Pitz vaidlustas Liivimaa ja keisririigi sideme, loodi mora kogu historiograafilisse traditsiooni. (17)

Tegelikult on ka kohaliku saksa asustuse kujunemise uhiskondlik kandepind ja motiivistik vagagi mitmetahuline probleem ning selle moistmiseks tuleks evida selgemat pilti Saksa asustusloo arengust Pohja- ja Kesk-Euroopas tervikuna. Niisugune temaatika laiendamine tahendab aga silmitsi seismist paljude erinevate historiograafiliste traditsioonidega (Poola, Tsehhi, Ungari jt). Saksa asustuse laie-nemine ei ole ju mingi Eesti ja Lati ajaloole ainuomane probleem. (18) Kuid eri piirkondades viis see erinevate tulemusteni ja ka motiivistikult oli tegemist erinevate uhiskondlike impulsside genereeritud nahtusega. Sakslaste idasuunaline asustus-liikumine vois olla nii rahulik kui vagivaldne, holmata korraga koiki uhiskonnakihte voi piirduda vaid uhe osaga sellest. Kuhu paigutub selles protsessis Liivimaa?

Kuidas kajastub sakslaste tulek Liivimaa narratiivis? Detailne historiograafi-line revisjon oleks muidugi hadavajalik. Nii eesti, lati kui baltisaksa narratiivis on selles kusimuses uhisosa ja just nimelt see, mis puudutab migratsiooni ettevalmis-tust. Molemal juhul toonitatakse enamasti Lubecki linna taasrajamise tahendust n-o saksa linnana ja sellega loodud sillapea olulisust Laanemere idakaldal saksa asustuse kujunemisel. Enamasti on varahansakaupmees see, kelle tegevus vallan-dab ahelreaktsiooni ja kelle huvide kaitsmine viib susteemsema tegevuseni risti-soja naol, tuues kaasa kristlikule kirikule omaste struktuuride, aga ka feodaalse hierarhia kehtestamise. Nagu oeldud, pole ei baltisaksa ega eesti-lati rahvuslikel historiograafiatel selles osas suuremaid kontseptuaalseid erinevusi. Kull on aga molemad ajalookirjutuslikud traditsioonid protsessi kirjeldamisel erineva aksio-loogilise margistusega. Sakslaste saabumisega seoses arendab baltisaksa ajaloo-kirjutus enamasti lugu, mille sisuks on "loov ja ules ehitav too", kui kasutada noukogudeaegset retoorikat, ning see on "saksalikkuse" apoteoos. Teiste sonadega, siin ehitatakse ules saksa uhiskonda ja selles protsessis on polisrahvastel etendada marginaalne roll. Lugu tootab nagu olitatult, sest eeldatav saksa uhtsus on see, mis tsementeerib kogu narratiivi. Teine narratiiv, st polisrahvastekeskne Liivimaa kujunemislugu, mille tegelikuks eesmargiks on kohalike rolli sissetoomine, ei saa baltisaksa ajalookirjutusele ponnistustest hoolimata vastu. Temast pole lihtsalt vas-tast, sest peale moraalse oiguse oma ajaloolise kodumaa kujundamisel sona sekka oelda pole suurt midagi muud vastu panna. Votit, mida keerates saaks ukse avada ja naidata poliselanike integreeritust struktuuridesse, mis jaid talupojauhiskonnast korgemale, on kull otsitud, kuid enamasti jaab see leidmata. Muidugi on ka alli-kaline kitsikus suur, mis ei anna usna sageli voimalust saksaliku "ulesehitustoo" dunaamika tapsemaks moistmiseks, saati siis pildi saamiseks poliselanike osast keskaegse uhiskonna loomisel. Ja iseenesest moista on traditsiooni joud tohutu. Kui oled rinnutsi soliidse ja faktitiheda historiograafiaga, siis moraliseerib ainu-uksi selle kvantiteet. Voib tekkida illusioon, et peale detailitapsustuse n-o oposit-sioonilise diskursuse kasuks polegi suurt voimalusi midagi uut oelda.

Saksa sisserande uurimine on teadusliku probleemina sonastatud mitmel kor-ral. Seda on tehtud ka ajal, mil saksa kultuuriruumis lehvinud Zeitgeist surus peale retoorikat, millel oli teadusega vahe pistmist. (19) Kellel saaks olla torget pohi-motte vastu, et tunda tuleb nende inimeste tagatausta, kes kandsid migratsiooni. Aga see oleks siiski vaid poole peale minek. Liivimaa "ulesehitav pool" ei ole sele-tatav lihtsa todemuse labi, et kiriklikud, feodaalsed ja linna votmestruktuurid tai-deti Saksast tulijatega. Hoopis nende inimeste koostoime kohapeal, konkreetses, vaid Liivimaale omases uhiskondlikus raamistuses, on see, mida tuleb kohalikuks ajalooks pidada. Uhiskondlike suhete ulekandmine Saksamaalt Liivimaale on enam kui kusitav (20).

Liivimaa ule kolmesaja aasta kestnud eksistents omaette riikliku struktuurina on piisavalt pikk periood, et otsida selle spetsiifilisi jooni ja dunaamikat ka etnilisi suhteid silmas pidades. Ajaloolis-demograafiliste naitajate poolest ei olnud sisse-ranne Liivimaale massiline. Heldur Palli hupoteetilise hinnangu jargi moodustas polisrahvas vahemalt Eesti alal Liivimaa sodade eel ule 90%. Ulejaanud olid sisserandajad Saksa aladelt, kuid mitte ainult. Migratsioonikandjateks olid ka nai-teks rootslased, kes eristusid eestlastest lausa oma asustusmustriga, ja vahesel maa-ral ka teiste rahvaste esindajad. (21) Kuidas aga moista nn sakslaste sisserannet? Kuhu paigutusid kujunevas Liivimaa uhiskonnas sakslased? Kindlasti ei olnud tegemist asustusliikumisega, mille tulemusel oleks sihiparaselt kujundatud koiki uhiskonna-kihte holmavat saksa uhiskonda. Ainuuksi H. Palli arvutused peaksid selles veenma. Ordu mote parast kaotust Durbe lahingus 1260. aastal saksa talupoegi kujunevale Liivimaale kutsuda jaigi vaid sooviks. Seega ei kujunenud saksa kulauhiskonda, mis oli iseloomulik naiteks laaneslaavlaste asualale, aga ka Preisi orduriigile. (22) Ent talupojad moodustasid keskaegse Liivimaa elanikkonnast mitte vahem kui 90%. (23) Lisaks sellele tuleks saksa sisserande puhul kindlasti arvestada demograafi-lisi protsesse mojutanud asjaoludega, nagu 14. sajandi keskpaigast kogu Euroopat laastanud katkupuhangud. Keskaegse migratsiooni latteid tuleb otsida ju eelkoige valjarannumaa oludest. Kui naiteks raske tovepuhang on asustuse horedaks muut-nud ja uhiskondlikud struktuurid kohapeal ootavad taitmist, siis puudub ju vajadus otsida paremat elujarge "seitsme maa ja mere tagant". Kindlasti tuleb arvestada sellega ka saksa asustusliikumise puhul. (24) Omaette printsipiaalse probleemina tos-tatub muidugi kusimus, kui soltuvad olid Liivimaal kehtestunud keskaegsed struktuurid Saksamaal aset leidnud demograafilistest protsessidest. Ja lisaks loodus-faktorile, mis toimetab omasoodu ning mille moju ajaloo kulgemisele on sageli usna raske hinnata, tuleks siiski hoolega ule vaadata ka see, mida pakub n-o mani-festeeriv ajalugu, kui kasutada ameerika ajaloolase Bernard Bailyni valjendit. (25)

Manfred Hellmann juhtis 1989. aastal tahelepanu asjaolule, et Liivimaa kuju-nemise alguse juures ei ole margata saksa territoriaal-riiklike valitsejate algatust ja et tegemist on "erainitsiatiiviga". (26) Kas seda "suurt algatust" saab uldse saja-protsendiliselt saksa ettevotmiseks pidada? Hellmann vaidab, et juba Meinhardi aegadest alates on Liivimaaettevotmise juures olnud Ojamaa rootslasi ja taan-laste initsiatiiv on realiseerunud lausa riiklikul tasemel. (27) Muide, Taani initsiatiivi on historiograafias kasitletud enamasti kui tuutut ja oma pininaga segavat putukat, kes hairis saksa arengu oidepuhkemist ning millest saadi lahti alles 1346. aastal. Kui vaadata Liivimaa voimusuhete arengut, siis saab siin eristada mitut etappi, mille kaigus tommati erainitsiatiivile--kui valjenduda Hellmanni sonadega--kriips peale. Voi oigemini kujundati olukord, kus riiklust moodustanud struktuuride tait-misel initsiatiiv Hamburg-Bremeni piiskopkonna suguvosade kaest lootusetult ara libises. See tahendas seda, et eventuaalne klannipoliitika ajamine hakkas kreeni kiskuma. Esimene mark sellest seostub olukorraga, mis kujunes parast piiskop Alberti surma 1229. aastal. Hamburg-Bremeni peapiiskopkond soovis oma oigusi Riia kui sufragaanpiiskopkonna ulemvaimuliku ametisse panekul kohaliku toomkapiitli oigustest ule vaadata. Puhkes kriis, mis andis selget marki paavsti kuuria sekkumisest Riia kiriku "personalipoliitikasse". (28) Tuletatagu siinkohal meelde, et Rooma kuuria ei olnud Liivimaa-aktsiooni alguse juures. Kui ulemkarjase (uhtlasi ka maaisanda) paikapanek ei olnud enam klannihuvidega kooskolas, siis pidi see ju ka kajastuma piiskoppide sisepoliitikas (laanistamised, alamvaimulikkonna kut-sumine oma voimkonda, suhted teiste sisemaaliste partneritega jm). Seega voiks ehk vaita, et Liivimaa voimustruktuuride kujunemise algaastad andsid lootust kujundada struktuur, mida iseloomustas vastastikune inimestevaheline kuunar-nukitunne ja mis toetus sidemetele Pohja-Saksas. Usutavasti teenis ka Kristuse Sojateenistuse Vendade ehk Moogavendade Ordu moodustamine algselt klanni-huvide kindlustamise eesmarki. Ainult et ruutelvendade eneseteadvuse tous vas-tandas vennaskonna huvid Riia kiriku omadele. Vaimulike ruutliordude identiteet on uldse sugavalt individuaalne ja soltub tegutsemiskontekstist. (29) Tuletagem siin-kohal meelde, et moogavennad alustasid tegevust kohapeal. Tegemist oli vastloodud uhendusega, mille uhismina oli alles kujunemas. Kui osaliseltki noustuda mottekaiguga, et Meynardi algatusest valjakasvanud Riia kirik, Kristuse Soja-teenistuse Vendade Ordu ja loomulikult Pohja-Saksa kaupmeeskond voisid evida uhtekuuluvustunnet, siis autori arvates kodeeritakse edasine Liivimaa areng umber kahe sundmusega, mis teevad uhismeele saavutamise kohapeal vagagi kusitavaks. Esimeseks oli Moogavendade Ordu inkorporeerimine Saksa Ordusse. Miks? Aga seetottu, et Saksa Ordul puudus enne 1237. aastat, st Moogavendade Ordu riis-mete inkorporeerimist, tihedam side Liivimaa varasema arenguga. Liivimaal sattus Saksa Ordu enda jaoks harjumatusse olukorda. Siin oli juba ees mitu joudu, kellega ordu pidi partnerlussuhteid sobitama. See oli moneti kummaline olukord Saksa Ordu jaoks, kelle puhul oli voimu jagamine harjumatu. Tuletagem meelde, et ordu katsed kehtestada Transilvaanias jarkjargult oma riiki ja tousta kutsutud kulalise seisundist peremeheks loppesid krahhiga ning ordu maalt valjaajamisega ungari magnaatide poolt. (30) Preisis kanna kinnitamine oli tunduvalt kergem, sest see ei kujutanud endast kristlikku ala ja voimu preislaste kaest vallutatud terri-tooriumil ei pidanud ordu mitte kellegagi jagama peale nende, kelle partnerlust ta ise enda korval naha soovis. 1226. aastal keiser Friedrich II poolt ordule antud Rimini kuldbulla andis vendadele ideaalsed voimalused ennast Preisis teostada. Voimusotsioloogiliselt ei allunud aga ruutelvennad mitte kellelegi peale paavsti. Saksa Ordu Liivimaa haru komplekteerimine toimus enamasti Saksamaa elavjou arvelt ja mis siinkohal eriti oluline: oma ridadesse ei lubatud kohalike vasalli-suguvosade ning linnakodanike poegi. (31) Siit voiks teha siis jarelduse, et sellel kesk-aegsel struktuuril puudus soov, tahe voi traditsioon end juuripidi Liivimaaga siduda. Tosiasi, et ordu hoidis oma read Liivimaal juurdunud vasallisuguvosade ja linna-kodanike poegadest puhtad, iseloomustab vennaskonda sootuks erilisest kuljest. Tegemist oli elitaarse ja maavoora institutsiooniga, kui ka Liivimaa kontekstis tohib kasutada sellist valjendit, mida ordu oponendid Preisis ruutelvendade kohta juba 15. sajandil kasutasid. Orduliikmed pidasid end teistest seisustest eraldi seis-vateks ja ilmselt ka paremateks. Kas seesugustel institutsioonidel saab olla mingit muud identiteeti peale korporatsioonikesksuse? Kogu eelnev jutt kaib ruutelvendade kohta. Kui liikuda orduhierarhias allapoole, kohtab seal kull Liivimaa juurtega ametnikke. Kuid nemad ei maaranud ordupoliitikas enamasti midagi. Tosi, Liivimaa orduharu sisemine monoliitsus pandi 15. sajandi esimesel poolel proovile, kui lah-vandus n-o maiskondlik prioriteedivoitlus reinimaalaste ja vestfaallaste vahel. See toi endaga kaasa terava konflikti, mis oleks aarepealt voinud ordusisese kodusoja valla paasta. Oma olemuselt oli see eelkoige poliitiline sisekonflikt: Liivimaa ordu-haru taotles iseseisvumist Preisi diktaadi alt. Kriisisituatsioonides oli Liivimaa Ordu sisemaaliste partneritega suhtlemisel kull paindlikkust ules naidanud, kuid see oli kestnud vaid hetkeni, mil ruutelvennad olid end ise jalle tugevana tundnud. (32) Kull aga ei muutnud ajutised norkushetked Liivimaa orduharu rekruteerimispraktikat sisemaaliste partnerite suhtes avatumaks. Kuigi tanapaeva keskaja ajaloo historio-graafia ei ole moiste koloonia kasutamisel sugugi uksmeelne, voiks just ordu puhul seda ikkagi ehk tinglikult kasutada. Ent kolooniate puhul nii olulise moiste nagu emamaa tabamine on Saksa Ordu puhul kull noutuks tegev. Teisalt jalle: kui uusaegsed kolooniad teenisid emamaa huve, siis Saksa Ordu Liivimaa haru ei and-nud Saksamaale midagi tagasi. Ordu puhul oli tegemist ristisodade kaigus tekkinud struktuuriga, mille liikmed olid tsolibaaditootuse labi ilma jaetud koige loomuli-kumast traditsioonide loomise voimalusest: neil puudusid oigus ja voimalus tra-ditsiooni labi veresideme edasi kanda. Seetottu ei saa autori arvates ordut otseselt ka baltisaksa ajalootraditsiooni osaks pidada. Tosi, Saksa Ordu Liivimaa haru etendas silla rolli mitmete kultuurielementide, naiteks arhitektuuri joudmisel Liivi-maale, ja kindlasti leiab midagi ka vaimse kultuuri kihistustest. Loomulikult aitas ordu diplomaatilise ja sojajouna hoida laanelikku kultuuriruumi. Kuid Hargmae lahinguga katkes otseside jargnevaga.

Teine probleem, mille suhestatus sakslaste sisserandega keskajal vajaks autori arvates edasist arutamist, seostub vaimulike struktuuride ja nende raamistuses tegut-senud inimestega. Eelnevalt vihjatud paavsti kuuria otsesekkumine Riia piiskopi-tooli taitmisse parast Alberti surma on koigest sissejuhatus joujoonte printsipiaal-seks umberkujundamiseks 1240. aastatel. Riia peapiiskopkonna moodustamine, mis on iseenesest mitmetasandiline poliitiline intriig, paadis Meynardi-Bertoldi-Alberti loodud kiriku jarjepidevuse taieliku likvideerimisega. Paavsti kuuria 1246. aasta otsus luua Saksa Ordu sojajoul kujuneva Preisimaa ja territoriaalselt loplikke piire saavutava Liivimaa tarvis uhine peapiiskopkond ning painutada koik juba olemasolevad piiskopkonnad, v.a Tallinna oma, Rooma otsealluvusse, tahen-das printsipiaalselt uut olukorda. (33) Paavstid voisid piiskoppide ametisseseadmisel reservatsioonioigust kasutada ja polnud mingit tagatist, et piiskopitoolile oleks saanud saksa kultuuriruumist parit vaimulik. Vahemalt ei eelda seda automaatselt loodud raamistik. Muidugi on piiskopiinstitutsioon koigest uks aste keskaegse vaimulikkonna gradatsioonis. Piiskoppide korval on oluliseks uhenduseks toom-kapiitel ja allapoole liikudes lopetab esimese seisuse kihelkonnapreester. Moistagi oleks 13. sajandil paikapandud joujoonte pohjal jarelduste tegemine vaimulikkonna komplekteerumise kohta labi terve keskaja poolik tode. Keskaegne katoliiklus oli arenev ja muutuv nahtus ning Liivimaa ule kolmesaja-aastase ajaloo jooksul vois ridamisi aset leida arenguid, mis muutsid ka vaimulikukohtade taitmise praktikat. Pealegi hakkas Liivimaad 1520. aastatel mojutama luterlik reformatsioon. Piirdu-gem siinkohal arutluskaiku selgitavate refereeringutega Tonis Lukase koostatud uurimusest Tartu toomharradest. (34) Kokku on olnud voimalik 295 toomharra kohta andmeid hankida. Tosi kull, andmebaasi informatiivsus on uksikute vaimulike taga-tausta selgitamiseks ebauhtlane. Nagu uurimuses on toestatud, on paavsti kuuria oma reservatsioonioigust toomkapiitliliikmete nimetamisel aktiivselt kasutanud. Lukas on kindlaks teinud 184 toomharra tagatausta, kellest 3/4 oli siinsetes riigi-kestes sundinud. Mida enam ajaliselt Liivimaa eksistentsi lopu poole, seda enam kasvas kujuneva kohaliku aadli poegade osakaal toomkapiitli liikmete seas. Valis-maalt saabunud kapiitliliikmete paritolupiirkondadena domineerisid Kesk- ja Pohja-Saksamaa ning Ida-Preisimaa. Sealt komplekteerunud kapiitliliikmed olid enamasti linnakodanike pojad. Piiskopkonna varasemal perioodil olid mojukalt esindatud ka Pohja-Saksa linnad. Autor margib, et Liivimaa jaoks nii oluliseks peetud Reini ja Vestfaali alad ei paista teiste piirkondadega vorreldes eriti silma. Oluline on seal-juures, et rahvuslikult paritolult on tegemist valdavalt sakslastega. (35) Kaesoleva loo autor tapsustab: sakslastega nii Liivimaalt kui ka valjastpoolt seda riiklikku moodustist. Et kohalik kujunev aadelkond puudis korgvaimulike ametikohti taita inimestega enda seast, on loogiline ja strateegiliselt moistetav. Lukas vaidab, et Tartu piiskopkonnal oli "... jarjepidevat tugevust ja prestiizi". (36) Nende ridade autor noustub Lukase sonadega sajaprotsendiliselt. Aga ikkagi jaab ka Tartu piiskop-konna puhul selgusetuks, millist traditsiooni, milliseid inimeste- voi ka institutsioonidevahelisi sidemeid tuleks rohutada, et moista korgvaimulike purgimist Tartu piiskopkonda naiteks Saksamaa eri piirkondadest?

Me voime eelneva pohjal toesti jareldada, et ordu liikmeskonnaga vorrelduna oli Tartu piiskopkonna korgvaimulikkond Liivimaa kuljes palju rohkem juuripidi kinni, ja ilmselt voib laias laastus sama vaita ka Saare-Laane ning Riia pea-piiskopkonna kohta. Kuid tulgem nuud tagasi probleemi juurde, kas katoliiklik piiskopkond oli n-o jatkusuutlik struktuur, pidades silmas Vana-Liivimaa lagune-mist Liivi soja keerises. Tuletagem meelde, et kontinuiteediprobleemi on autor eel-nevalt juba tostatanud. Nii Tartu kui ka teised piiskopkonnad kadusid usna Liivi-maa sodade algfaasis. Nende ridade autor ei oska kull arvata, kas piiskopkonna vaimulike sajanditega jarjest korgemast haridustasemest, nagu see Tonis Lukase uurimusest selgub, oli piiskopkonnale voi Liivimaale tervikuna ka kasu. Kas katolikuaegsel piiskopil voi toomharral sai olla mingit muud enesemaaratlust peale korgvaimuliku identiteedi? Siit edasi tostatub uhtlasi ka probleem, kas katolikuaegset vaimulikkonda (lisagem piiskopkondadele juurde veel ka vaimulikud ordud) saab hilisema baltisakslusega otseselt seotuks lugeda.

Leian, et Liivimaa seni kehtivas "suures narratiivis" on tanapaeva sotsiaalajaloo esitatavate kusimuste taustal veel mitmeid probleeme, mis vajaksid teravdatud tahelepanu. Esimene kasvab valja tahtmatust muljest, et tegemist oli n-o meeste maailmaga, kuhu naistel suurt asja polnud. Orduvennad, korgvaimulikud ja vai-mulike ordude liikmed elasid tsolibaadis. Nii otse kui ka ridade vahelt oelduna peaks selge olema, et raamid, millesse nad katoliikliku maailma osana asetusid, ei voimaldanud seisusliku positsiooni ega ka paritolumaa "saksalikkuse" taastoot-mist, elu taastootmist uldse. Reproduktiivne, elu taastootev eksistents oli voimalik vaid teise seisuse, linnaelanike ja talupoegade juures. Kuidas aga uldse moodus-tus kohalik vasalliinstitutsioon? Millisele rahvuslikule pohjale see toetus? Eesti talurahva ajaloo uurijad on 20. sajandi lopul esitanud uldistava arusaama, et ena-mikus oli Liivimaale tulijate naol tegemist Pohja-Saksamaalt parit onneotsijatega. Pohja-Eesti kohta on "Taani hindamisraamatu" toel tehtud aga konkreetsemaid oletusi: 1240. aasta paiku voisid Taani kuninga vasallidest Eestimaal olla 80% sakslased, 10% taanlased ja 10% eestlased. (37) Ajahetk, mille kohta annab kobavaid jareldusi teha, on siis laanikorralduse kujunemise algfaas. Sellest oletatavast kum-nest protsendist kohalikust soost laanimeestest suutis uks osa kiiret saksastumist valtida, st nad sailitasid vahemalt osaliselt algse identiteedi. Suure toenaosusega solmusid siis edasi polisrahva omavahelised abielud. Aga 14. sajandi teisel poolel kadusid nende suguvosade jaljed. Kas pohjuseks oli Jurioo ulestous voi hoopis musta surma laastamistoo, selle kohta praegu selget arusaama pole. Tahelepanuta ei tohiks jaada ka asjaolu, et Pohja-Eestis leidis aset laaniisanda vahetus. Kuidas kandus edasi aga nende sugu, kes sisse randasid ja juuri ajasid? Kust tulid nende naised, millised abielustrateegiad rakendusid? Siinkirjutaja ei ole kohanud, et need probleemid oleksid ajalookirjutuses kunagi teravdatud tahelepanu palvinud. Selles osas, et Liivimaa geograafilist asendit ja keskaja keerulisi ning ohtlikke olusid silmas pidades jargnesid Saksa ja Taani aladelt vasallidele ka naised, pole selget seisukohta. Ent vasallisuguvosad ju ometi kujunesid. Kuidas seda praktiliselt ette kujutada? Kas n-o veresegamine siiasaabunu ja kohalike vahel sai voimalikuks juba laanihierarhia kujunemise algfaasis? Baltisaksa historiograafia esindajatele, kelle esivanemad kinnistasid sajanditega ulemusliku positsiooni polisrahvaste suhtes, ei saanud ilmselt seesugune mote pahegi tulla. 1814. aastal avaldas Karl Ernst von Baer oma doktoritoo "Eestlaste endeemilistest haigustest", mille kaante vahelt vaatab vastu tulgastust tekitav eestlasekuju: must ja ropp, kannatab haiguste all ning on loomult laisk. Aga kui me vaatame Euroopa teisi vallutuslugusid, naiteks normannide tungimist anglosakside maale, siis teravale konfrontatsioonile vaata-mata seal sugulussidemed solmusid. (38) Kindlasti leidub hoolikal vaatlusel ana-loogiaid ka teistes vallutuslugudes. 13. sajandi Liivimaa maaisandate vasallidest aadelkonna kujunemine Liivimaal oli sajandeid kestnud protsess. Kui meil oleks voimalik korvutada 13. sajandi pohjasaksa kultuuriruumist voi Juutimaalt valjarannanut, kellele maaisandad laanistasid, ja naiteks kohalikku vasalliseisusse tous-nud ulikut, siis usutavasti ei olegi neil uksikult voetuna palju erinevusi. Veelgi enam: voib-olla polnudki enamikul Saksa ja Taani juurtega tulevastel vasallidel midagi muud hinge taga peale sojalise sudikuse, mille eest maaisand tasus laaniga. Lisaks on Paul Johansen, Liivimaa ajalookirjutuse autoriteet, arvanud, et Pohja-Eestis pidi Taani kuningas laanistama saksa tavade kohaselt, sest suur osa tema saatjas-konnast parines allutatud Pohja-Saksa aladelt. (39) Sellise vaite loogika teeb ette-vaatlikuks, sest see haalestab lugeja jarjekordselt n-o saksa arengulainele.

Keskaegse linna asutamine polnud Liivimaa polisrahvastele joukohane. Kohalike rahvaste uhiskondlik areng kais oma loogika kohaselt ja enne laaneeuroopalikku kultuurikonteksti lulitamist oleks siit keskaegse linna jalgi imelik otsida. Liivimaa linn oli algselt "importkaup", mille korraldusliku poole eest hoolitsesid sisseran-nanud. Siinkohal pole kohalike linnade tekke ja arengu problemaatikal voimalik pikemalt peatuda. See, mida siinkirjutaja aga toonitada soovib, on keskaegsete linnade voime integreerida ja sulatada endasse inimesi rahvuslikust kuuluvusest hoolimata. Liivimaa linnade kvalifitseerimisel n-o saksalikuks nahtuseks on mui-dugi oma selge pohjendus. Hansaruumi laienemist Liivimaale on uhtlasi kasitle-tud saksa kultuuriruumi laienemisena. Iseenesest ei ole pohjust seda vaidlustada. Kuid kas parast n-o kanna mahapanekut suutis hansaruum pideva inimeste juurde-vooluga Saksast linnade funktsioneerimiseks vajalike positsioonide taitmist tagada? Neile kusimustele on siiani puutud vastata, kasutades nappe kirjalikke allikaid. Antropoloogilise leiumaterjali kasutamine voib aga tunnetusspektrit laiendada ja taita kirjalike allikate puudumisest tingitud lunki voi isegi senist kujutluspilti murendada. Ken Kallingu uurimistulemused Tartu Jaani kiriku 13.-14. sajandi matuste kohta raagivad sellest, et antropoloogiliselt tuubilt olid kalmistu rajajad voorast, st mittekohalikku paritolu, ent see muutus 14. sajandi teisel poolel. Autor vaidab:
   Seniste tulemuste pohjal (kull ainult meeste kohta kaivalt) voib
   oletada immigrantide saabumist edelasuunast. Seega peab vahemalt
   konesoleva kalmistu materjali pohjal tunnistama voora etnilise
   elemendi otsustavat osa siinse linnakultuuri tekkimisel. See
   protsess on Eestis paigutatav konkreetsesse ajaloolisse
   konteksti ... Lahtine on veel erineva etnilise tagapohjaga naiste
   osa linnatekkes ja immigratsioonis. Arheoloogiliste leidude pohjal
   voib oletada kohalike naiste esinemist maetute hulgas.


Kalling vaidab, et tema varasemad uuringud annavad tunnistust naiste vaiksemast migratsioonist.
   Markimist vaarib, et alates 14. sajandi keskpaigast on kirikaeda
   matnud rahvastik antropoloogiliselt tuubilt eestiparane. (40)


Eelnevast voiks paar konkreetsemat jareldust teha. Esiteks tohib ehk jareldada, et linna jatkusuutlik funktsioneerimine eeldas linnauhiskonna taastootmist. Milliseid abielustrateegiaid rakendati? Kas kohalikud naised voisid selles oma rolli etendada? Matuste antropoloogiline analuus justkui viitab sellele. Teiseks prob-leemiks on eestiparase antropoloogilise tuubi (domineeriv, sage?--P. R.) esinemine kirikaia matuste hulgas alates 14. sajandi keskpaigast. Kuidas seda inter-preteerida? Probleemilahendusi voib olla mitmeid. 14. sajandi keskpaigast alustas Euroopa laastamist must surm. Kindlasti avaldas see inimeste juurdevoolule hansa-ruumist oma moju. (41) Linna normaalseks funktsioneerimiseks pidi leiduma inim-ressurss, mida polnud aga votta mujalt kui kohapealt. Mitte mingil juhul ei tohi tolgendada vaidet nii, et sellega kaoks 13. sajandil kujunema hakanud ja linna-muuride vahel valitsenud Tartu kui hansalinna nagu. Selle domineerivaks karak-teristikuks oli n-o saksalikkus, mille poliitilised, uhiskondlikud ja kultuurilised erijooned ning identiteedi vormistas Hansa Liitu kuulumine. Nimetagem seda funktsionaalseks identiteediks. Liivimaa hansalinnad olid emastruktuuriga nabanooripidi seotud. Kogu suhtlus "toitva emaga" kais inimeste vahendusel. Identi-teeti kujundava ja elushoidva suhtluse kogu spektrit ei ole voimalik lahti kirjutada, sest selle moodustajateks on uhiskonnaelu elemendid (naiteks solmunud abielu-sidemed, isiklikud ning arilised kontaktid, neist tekkinud sunergia, mis tegi voi-malikuks kultuurielementide impordi jne), mille impulsse andvat moju ei suuda ajaloolased kogu ulatuses iialgi tuvastada. Kui nabanoor katkes, ehk teisisonu, inimestevaheline labikaimine hansaruumis lakkas, siis teisenes ka muutuste kai-gus ellu jaanud linnade funktsionaalne identiteet. Mingit ligilahedastki alternatiivi katkenud sidemele hansaruumiga Liivimaa-siseselt valja pakkuda polnud.

Kokkuvotvalt tahaksin vaita, et sisseranne Liivimaale moodustas Saksa ida-asustuse arenguloos ilmselt omaette peatuki. Vordlev analuus seisab ees, kuid eelnevate mottearenduste pohjal soovib autor tahelepanu juhtida jargnevatele voimalustele kehtivat diskursust korrigeerida. Esmalt oleks vajalik aru anda, et 19. sajandi arusaama rahvusest ei tohi keskaja uhiskonda ule kanda. Rahvuslik uhtekuuluvustunne on pika ajaloolise arengu tulemus, mille vorsed hakkasid Saksa-maal tugevamaid juuri ajama seoses reformatsiooniga. Sellest tulenevalt ei saa ka sakslaste sisserannu puhul Liivimaale raakida mingist uhtsest lahteidentiteedist, mis sidus sisserandajad uuel asualal tugevasti kokku. Tosi kull, me voime eeldada, et periood Liivimaa "avastamisest" kuni 13. sajandi keskpaigani, mil paavsti kuuria kehtestas reservatsioonioiguse Liivimaa piiskoppidest maaisandate valimise ule, moodustas siinses ajaloos vast omaette etapi.

Hansakaupmeeste, varase piiskopi-voimu ja Moogavendade Ordu liikmete vahel vois valitseda side, mis toetus uhtsele paritolupohjale. Ent poliitiliste joujoonte umberstruktureerumine sajandi keskel muutis olukorra. Riia peapiiskopkonna loomise kaigus katkes piiskop Meynardi ajal loodud side Hamburg-Bremeni peapiiskopkonnaga taielikult. Paavsti kuuria otsesoltuvusse minek muutis jaadavalt tuhiseks varasemas historiograafias nii visalt rohutatud, kuid praktikas koigest hupoteetilise piiskoppide riigivursti staatuse. Milliseks jai sellisel juhul side Saksamaaga? Kas ametisse saanud piis-kopid, juhul kui nad parinesid saksa keeleruumist, kandsid endas ka n-o saksa identiteeti? See on ilmselt omaette keeruline probleem. Eeldatavasti maarab katoliikliku korgvaimuliku identiteedi ikkagi tema seisuslik kuuluvus. Vastuseta jaab ka kusimus, kas Saksamaalt parit korgvaimulikud soodustasid sisserannet ja kui, siis millistesse uhiskondlikesse kihtidesse saabujad paigutusid. Kuigi Tartu piis-kopkonna korgvaimulike prosopograafiline analuus veenab, et mida enam uusaja poole, seda rohkem korgvaimulikke parines Liivimaa enda pinnalt, ei muutu piis-koppide ja toomkapiitli liikmete taastootmine kohalike vasallisuguvosade ainu-privileegiks mitte iialgi.

Eelnevalt esitatud mottearendus ordust peaks andma tunnistust, et ruutelvennad moodustasid Liivimaa poliitilises ja uhiskondlikus ulesehituses omaette nahtuse. Olgugi et institutsiooni pohitegijad ehk ruutelvennad parinesid peaaegu sajaprot-sendiliselt Saksamaalt, oleks suur eksitus pidada Saksa Ordu Liivimaa haru spet-siifiliseks Saksa nahtuseks. Ordu oli eelkoige ristisodade kaigus tekkinud institut-sioon, mille sarnaseid tekitas tollane ajastuvaim kumneid ja kumneid. Tegu oli kristlike sojameeste eliidiga ja see maaras orduvendade identiteedi. Seisuslik-insti-tutsionaalne kuuluvus varjutas keskaegses maailmas sideme, mida me tanapaeval defineerime rahvusliku uhtekuuluvusena. Sakslane, kes kuulus Tartu toomkapiit-lisse, ja ordukasknik Viljandis voisid naiteks uhest ning samast Vestfaali piir-konnast Saksamaal parit olla, kuid Liivimaale tulles ei uhendanud neid peale uhise Zunge ja teinekord paevakajaliselt tekkinud uhishuvide ilmselt midagi. Pigem raa-gib Liivimaa sisepoliitilise ajaloo praktika pingestatud vastasseisust kui modus vivendi rakendumisest.

Orduliikmed ja vaimulikud moodustasid Liivimaa uhiskonnas Saksamaalt sisserandajatest arvuliselt usna vaikese osa. Allikalisi voimalusi arvestades jaavad koha-likus ajaloos aga domineerima just n-o suurte tegijate teod.

Kuidas kujundati umber see osa Liivimaast, kus kohalikud ja sisserannanud pidid paratamatult otseselt kokku puutuma? Kui suure osa vasallidest moodustasid sisserandajad? Milliste pohimotete jargi maaisandad endale vasalliseisust kujundasid? Millisel maaral lulitati vasalliseisusse kohalikke? Kuidas kohalike voimustruk-tuuride umberkujundamist praktilisest kuljest ette kujutada? Pohja-Eesti kohta on eelnevas moningaid arvamusi pakutud, kuid see on koigest osa Liivimaast. Pidev vagivalla kasutamine ei ole reaalne, sest nii vois havida inimressurss, kelle toovilja arvel tuli elada. Kui jareldada Tartu Jaani kirikaia matuste antropoloogilise materjali pohjal, siis kohalike lulitamine linnauhiskonda polnud probleemiks.

Kindlasti tahendas saksa-taani invasioon culture clash'i, mis pidi aga mingil hetkel paratamatult compromise'iga asenduma, kui parafraseerida professor Nils Blomkvisti juhitud ja asja loppenud suurprojekti uldnimetust. Kuid kompromissi erinevate tasandite moistmiseks on meil allikaid napilt. (42) Koige suuremaks takistuseks on vast ikkagi kohalikes rahvuslikes ajalookirjutustes visalt pusiv uld-hoiak, et vooras vallutus surus rahva polvili ja selles on suudi sakslane, kelle kuju silme ette manades meenub portree kahekrooniselt rahatahelt.

TANUAVALDUS

Uurimus on valminud sihtfinantseeritava projekti SF0130038s09 raames.

doi: 10.3176/hist.2011.2.02

(1) Reynolds, S. Fiefs and Vassals: the Medieval Evidence Reinterpreted. Oxford University Press, 1994, 544 p. Autor vaidlustab sugavalt juurdunud arusaamu feodaalsuhetest ja leiab, et ajaloolise praktika analuus raagib hoopis teist keelt. Feodalism, nii nagu sellest traditsiooniliselt aru saa-dakse, on oma sisu poolest hoopis uus- ja uusima aja juristide looming. Olgu lisatud, et umbes samu motteid avaldas juba 1970. aastal Moskvas ilmunud kasitluses Aron Gurevits. Tema arva-mused feodalismist olid tollastes tingimustes sedavord ketserlikud, et toid autorile kaasa paksu pahandust. Selle kohta vt Mazour-Matusevich, Y., Bledsoe, S. On concepts, history and autobiography : an interview with Aron Gurevich.--The Medieval History Journal, 2004, 7, 2, 169-197; Reynolds, S. Kingdoms and Communities in Western Europe 900-1300. Oxford University Press, 1997, 387 p. Viimati viidatud raamatus on analuusitud keskaegse uhiskonna uhtekuuluvuspraktikaid.

(2) http://www.history.ac.uk/makinghistory/resources/interviews/ Reynolds_Susan.html (16.2.2011).

(3) Tode, moisted ja ajalooline sotsioloogia. Intervjuu Paul Veyne'iga.--Rmt: Veyne, P. Kas kreeklased uskusid oma muute? Essee konstitueerivast kujutlusvoimest. Varrak, Tallinn, 2006, 205 jj.

(4) Ohtude kohta, mida tanapaeva sotsiaalteaduste pimesi rakendamine humanitaarteadustes endaga kaasa voib tuua, vt Sang, J. Teadusroogatused ja moe viimane sona.--Keel ja Kirjandus, 2007, 10, 829-830.

(5) Vt selle kohta: Geschichte des deutschbaltischen Geschichtsschreibung. Hrsg. von G. v. Rauch. (Ostmitteleuropa in Vergangenheit und Gegenwart, 20.) Bohlau, Koln, 1986, 203-232.

(6) Herderi mote on edasi antud jargneva uurimuse vahendusel: Smith, A. D. Chosen People. Sacred Sources of National Identity. Oxford University Press, 2003, 38.

(7) Siinkirjutajal puudub vahimgi ettekujutus, millises votmes on kirjutatud Eesti ajaloo II koide, mille kasikiri peaks valmis olema ja ootab trukikotta minekut. Baltisaksa ajalookirjutuse kohta on autor teinud jarelduse kolme kasitluse pohjal: Deutsche Geschichte im Osten Europas. Baltische Lander. Hrsg. von G. v. Pistohlkors. Siedler, Berlin, 1994; Sozialgeschichte der baltischen Deutschen. Hrsg. von W. Schlau. Verlag Wissenschaft und Politik, Koln, 2000; Tausend Jahre Hachbarschaft. Die Volker des baltischen Raumes und die Deutschen. Hrsg. von W. Schlau. Bruckmann, Munchen, 1995.

(8) Et Saksamaa uhendamine kutsus vahemalt osas baltisakslastes esile patriootilisi tundeid, selle kohta vt Wittram, R. 1870/71 im Erlebnis der baltischen Deutschen.--Rmt: Ruckkehr ins Reich. Vortrage und Aufsatze aus den Jahren 1939/1940. Koost R. Wittram. Universitatsbuchhandlung Kluge & Strohm, Posen, 1942, 73-86.

(9) Vt Undusk, J. Retooriline suund eesti noukogude ajalookirjutuses.--Rmt: Voim ja kultuur. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu, 2003, 41-68. Jaan Unduski tahelepanekud retoorikast eesti ajalookirjutuses on huvitav lugemismaterjal ja pakub mitmeplaanilist motlemisainet. Autor on lahtunud pohimottest, et mis keelel, see (ilmselt ka) meelel, st noukogudeaegne ajalookirjutus on siiras. Aga kas me tohime seda uskuda? Kui nii, siis kas peaksime toe pahe votma ka naiteks koik Kolmanda Riigi ajal ajakirjas Jomsburg avaldatud seisukohad saksa rahva ajaloolis-tsivilisa-toorsest missioonist, mille autoriteks on baltisaksa tagataustaga ajaloolased?

(10) Etnilise kategooria kasutamine keskaega kasitlevas ajalookirjutuses pole muidugi ainuomane saksa kultuuriruumile. Sama kohtab naiteks sotlaste juures, kelle keskajakasitluste domineeriv liin on ules ehitatud keldi (soti) ja mittekeldi (valdavalt inglise) kultuurilistele vastuoludele. Vt nt Hammond, M. H. Ethnicity and the writing of medieval Scottish history.--The Scottish Historical Review, 2006, 85, 1, 1-27.

(11) Kuidas etnonuum sakslased on uldse kasutusele tulnud, selle kohta vt Ehlers, J. Die Entstehung des Deutschen Reiches. Enzyklopadie deutscher Geschichte. Bd. 31. Die Wissenschaftsverlag der Oldenbourg Grupe, Oldenbourg, 2010, 45 jj.

(12) Sheehan, J. J. What is German history? Reflections on the role of the nation in German history and historiography.--The Journal of Modern History, 1981, 53, 1, 1 jj; vaidetavalt hakkas saksa uhtsustunne endast marku andma alles 16. sajandil seoses reformatsiooniga, vt Dann, O. Nation und Nationalismus in Deutschland. 3. Auflage. C. H. Beck, 1992, 42 jj.

(13) Minu kasutada olnud kasitlustest tostaksin esile: Iggers, G. Deutsche Geschichtswissenschaft. Eine Kritik der traditionellen Geschichtsauffassung von Herder bis zur Gegenwart. C. H. Beck, Munchen, 1971.

(14) Smith, A. D. National identities: modern and medieval?--Rmt: Concepts of National Identity in the Middle Ages. Toim S. Forde, L. Johnson, A. V. Murray. Leeds Texts and Monographs, Leeds, 1995, 21-46; Smith, A. D. The problem of national identity: ancient, medieval and modern?--Rmt: Smith, A. D. Myths and Memories of the Nation. Oxford University Press, 2002, 97-125.

(15) Vt nt Bartlett, R. Medieval and modern concepts of race and ethnicity.--Journal of Medieval and Early Modern Studies, 2001, 31, 1, 39-56; Hoppenbrouwers, P. Such stuff as people are made on: ethnogenesis and the construction of nationhood in medieval Europe.--The Medieval History Journal, 2006, 9, 2, 195-242.

(16) Paul Gorlich avaldas 1964. aastal uurimuse, mille raames otsiti rahvusliku eneseteadvuse jalgi 12.-14. sajandi kroonikatest. Autor joudis jareldusele, et ennekoike on kroonikates raagitud vastasseisust kristlaste ja mittekristlaste vahel ning et n-o rahvuslik eneseteadvus peegeldub tekstidest norgalt. Vt Gorlich, P. Zur Frage des Nationalbewusstseins in Ostdeutschen Quellen des 12. bis 14. Jahrhunderts. (Wissenschaftliche Beitrage zur geschichte und Landeskunde Ost-Mitteleuropas, 66.) Johannes Gottfried Herder-Institut, Marburg, 1964, 213 jj.

(17) Pitz, E. Papstreskript und Kaiserreskript. (Bibliothek des Deutschen Historischen Institut in Rom, 36.) Tubingen, 1971; vaimustatud vastukaja pole E. Pitzi vaited leidnud ka 5. ja 7. viites osun-datud kirjanduses. Ainus, kes sellele positiivselt reageeris, oli Manfred Hellmann: Hellmann, M. Altlivland und das Reich. Das Problem ihrer gegenseitigen Beziehungen. (Pilosophisch-historische Klasse. Sitzungsberichte.) Bayerische Akademie der Wissenschaften, Munchen, 1989, 6.

(18) 12.-14. sajandil toimunud protsessi, kuhu kuulub ka saksa asustuse kujunemine Liivimaal, on tahistatud erinevate terminitega. Laane-Euroopa historiograafias, sealhulgas ka vanemas saksa ajalookirjutuses, on selle tahistamisel kasutatud enamasti sona kolonisatsioon. Saksa historiograafias, eriti 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul, on sellele terminile tihti antud tapsustavat "lisavaartust" sonadega Germanisation voi Germanisierung (vt Piskorski, J. M. Die deutsche Ostsiedlung des Mittelalters in der Entwicklung des ostlichen Mitteleuropa. Zum Stand der Forschung aus polnischen sicht. (Jahrbuch fur die Geschichte Ost- und Mitteldeutschlands, 40.) Tubingen, 1991, 32, Anm. 18). Tanapaeva poola, tsehhi ja vene erialases historiograafias on termin kolonisatsioon kasutusel, ilma et selle all moistetaks midagi alandavat voi halvustavat (vt Graus, F. Die Problematik der deutschen Ostsiedlung aus tschechischen Sicht.--Rmt: Die deutsche Ostsiedelung des Mittelalters als Problem der europaischen Geschichte. Hrsg. von W. Schlesinger. Sigmaringen, Thorbecke, 1975, 31 jj). Poolakate keelekasutus on siiski pisut nuansseeritum, nimelt teevad nad vahet sonadel kolonista ja kolonisator. Esimese sisu kattub saksakeelse sonaga Kolonist, sona Siedler--umberasuja--kasutatakse enamasti keskaja kon-tekstis. Teisel juhul on aga termini sisu politiseeritud, sest sellega tahistatakse Bismarcki-aegset poolakate vastu suunatud asustustegevust, kuid samavorra ka Kolmanda Riigi aktsiooni, mille kaigus poolakad deporteeriti ja asendati Eestist ning Latist Umsiedlung'i kaigus lahkunud baltisakslastega (vt Piskorski, J. M. Die deutsche Ostsiedlung, 81-82). Teise maailmasoja jargse saksa historiograafia puhul tuleb eristada endise Saksa Demokraatliku Vabariigi ja Saksamaa Liitvabariigi ajaloolaste keelekasutust. Endises DDR-is kasutati noukogude historiograafia mojul enamasti termineid Ostexpansion voi feudale Ostexpansion, millel on kahtlemata juures kindel, kogu nahtusele negatiivset poliitilist varvingut andev tonaalsus. Sojajargses Saksamaa Liit-vabariigis pole terminoloogilist uhtsust saavutatud. Algselt oli kasutusel deutsche Ostbewegung, seejarel kogus toetust Walter Schlesingeri ja Frantisek Grausi juurutatud deutsche Ostsiedlung, aga moningatel juhtudel ka Landesausbau (vt Piskorski, J. M. Die deutsche Ostsidelung, 83). Kahjuks tuleb jalle todeda, et Teise maailmasoja jargsel Liivimaa ajaloo historiograafial puudub tanapaevase Ostsiedlung'i-problemaatikaga resonants. Sellel on selged pohjused, millele on juba eelnevalt vihjatud: nimelt puudub meil elav diskussioonipartner.

(19) Arbusow, L. Die deutsche Einwanderung im 13. Jahrhundert.--Rmt: Baltische Lande. Bd. 1. Ostbaltische Fruhzeit. Hrsg. von C. Engel. Verlag von S. Hirzel, Leipzig, 1939, 355 jj.

(20) Norbert Eliase formuleeritud figuratiiv-sotsioloogiline arusaam uhiskonna toimimisest voiks Liivimaa moistmisel suure lisavaartusega olla. Vt nt Emirbayer, M. Manifesto for relational sociology.--American Journal of Sociology, 1997, 1007, 2, 281-317.

(21) Palli, H. Eesti rahvastiku ajalugu aastani 1712. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn, 1996, 34.

(22) Voimusotsioloogiliselt on saksa kulauhiskonna kujunemine omaette keeruline protsess. Selle kohta vt Higounet, C. Die deutsche Ostsiedlung im Mittelalter. Deutscher Taschenbuch Verlag, Munchen, 1990, 248 jj.

(23) Arutluskaiku vt Palli, H. Eesti rahvastiku ajalugu, 40.

(24) Higounet, C. Die deutsche Ostsiedlung, 280; Bergdolt, K Der schwarze Tod in Europa. Die Grosse Pest und das Ende des Mittelalters. Verlag C. H. Beck, 2003, 191 jj.

(25) Bailyn, B. The challenge of modern historiography.--The American Historical Review, 1982, 87, 1, 9-10.

(26) Hellmann, M. Die Anfange christlicher Mission in den baltischen Landern. (Vortrage und Forschungen. Konstanzer Arbeitskreis fur mittelalterliche Geschichte. Sonderband, 37.) Jan Thorbecke Verlag, Sigamaringen, 1989, 35.

(27) Samas.

(28) Ulevaatlikult: Raudkivi, P. Vana-Liivimaa maapaev. Uhe keskaegse struktuuri kujunemislugu. Argo, Tallinn, 2006, 32 jj.

(29) Brodman, J. W. Rule and identity: the case of the military orders.--The Catholic Historical Review, 2001, 88, 3, 383-400.

(30) Zimmermann, H. Der Deutsche Orden in Siebenburgen. Eine diplomatische Untersuchung. Bohlau, Koln, 2000.

(31) Ruutelvendade kohta on avaldatud eeskujulik eriuurimus, mis sisaldab mitmetahulist andme-baasi analuusi: Ritterbruder im livlandischen Zweig des Deutschen Ordens. Hrsg. von L. Fenske, K. Militzer. (Quellen und Studien zur baltischen Geschichte, 12.) Bohlau, 1993. Samas paneb motlema nn casus Ykemele (1272. aastast), kelle puhul vois nime jargi otsustades tegemist olla liivlasega (Ritterbrudrer, 744).

(32) Vt Raudkivi, P. Vana-Liivimaa maapaev. Uhe keskaegse struktuuri kujunemislugu, 72 jj.

(33) Samas, 34-35.

(34) Lukas, T. Tartu toomharrad 1224-1558. Tartu Ulikooli Kirjastus, 1998.

(35) Samas, 134 jj.

(36) Samas, 132.

(37) Eesti talurahva ajalugu. I koide. Olion, Tallinn, 1992, 197 jj.

(38) Stafford, P. Women and the Norman conquest.--Transactions of the Royal Historical Society, 1994, 6 Series, 4, 221-249; Thomas, H. M. The English and the Normans. Ethnic Hostility, Assimilation, and Identity. Oxford University Press, 2008, 138 jj.

(39) Johansen, P. Die Estlandliste des Liber Census Daniae. F. Wassermann, Reval, H. Hagerup, Kopenhagen, 1933, 712.

(40) Kalling, K Paleoantropoloogilisi andmeid Tartu Jaani kiriku kalmistu 13.-14. sajandi matuste kohta.--Rmt: Tartu arheoloogiast ja vanemast ehitusloost. Artiklite kogumik. Toim H. Valk. (Tartu Ulikooli Arheoloogia Kabineti toimetised, 8.) Tartu, 1995, 47-58.

(41) Vt nt Ibs, J. H. Die Pesti in Schleswig-Holstein von 1350 bis 1547/48: eine sozialgeschichtliche Studie uber ein wiederkerende katastrophe. (Keieler Werstucke: Reihe A. Beitrage zur schleswigholsteinischen und skandinavischen Geschichte, 12.) Frankfurt am Main, 1994.

(42) Jurgen Beyer on hiljuti Vikerkaare veergudel toonud kaibele tabava sonapaari: allikapositivistlik pettejareldus. Nimelt leiab ta, et kui otsustada 19. sajandil kogutud rahvaluule alusel, siis jarel-dub kergesti, et eesti rahvas ei ropendanud ega teinud nilbeid nalju mitte iialgi, sest rahva-luulekogudes seesugust materjali ju pole (Beyer, J. Kas folkloristid uurivad rahva jutte?--Vikerkaar, 2011, 2-3, 52-65). Eks umbes sama on Liivimaa ajalooga, mille narratiivi loomisel on n-o kova liini positivistid lahtunud pohimottest, et mida kirjalikud allikad ei kajasta, seda pole olnud.

Priit RAUDKIVI

Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti; raudkivi@tlu.ee
COPYRIGHT 2011 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2011 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Raudkivi, Priit
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Date:Dec 1, 2011
Words:7857
Previous Article:The memories of Siberian Estonians about their return to the homeland and adaptation: personal and community experience/Siberi eestlaste malestused...
Next Article:Voluntary and forced migration/Vabatahtlik ja sunniviisiline ranne eesti migratsiooniloos.
Topics:

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2020 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters