Printer Friendly

TASULISE PUHKUSE SISSESEADMINE EESTIS.

Artiklis on kasitletud seitsmepaevase tasulise puhkuse esmakordset sisseseadmist toostustoolistele Eestis 1934. aastal, Rahvusvahelise Tooorganisatsiooni (ILO) 1936. aasta standardit tasulise puhkuse kohta ja selle moju Eesti 1940. aasta uuele puhkuseseadusele, seaduse toimeala ja sisu ning toovotjate aktiivse puhkuse veetmise voimalusi.

Iga toovotja vajab oma toojou taastamiseks, uue energia kogumiseks ja tervise turgutamiseks puhkeaega nii parast toopaeva ning -nadala loppu kui ka pikemat puhkust vahemalt uks kord aastas. Tanapaeval on koigi tootajate iga-aastane tasuline puhkus iseenesestmoistetav, kuid alati pole see nii olnud. Industrialiseerimise algetapil oli tooliste toopaev vaga pikk, see vois olenevalt ettevotja kehtestatud tooajast kesta kuni 14 tundi paevas ja iga-aastasest tasustatud puhkusest ei unistanud esialgu keegi. Ainsateks toost vabadeks paevadeks olid siis puhapaevad ja seadusega kehtestatud puhad, mille eest aga tootasu ei makstud. Esimeseks riigiks, kus 1910. aasta jaanuaris kehtestati eraettevotete toolistele tasustatud puhkus, oli Austria-Ungari keisririik. Selle eeskujule jargnesid vahesed maad ja alles parast esimest maailmasoda saavutasid tooliste ametiuhingud mitmetes riikides seaduste vastuvotmise, mis garanteerisid toolistele palgalise puhkuse. 1920. aastate algul rakendati palgalist puhkust kumnes Euroopa riigis. (1)

Tsaari-Venemaal, sh Eesti- ja Liivimaa kubermangus, reguleeriti seadusandlikult esmakordselt toostustooliste toopaeva pikkust 19. sajandi lopul. 1897. aasta seadus piiras toopaeva pikkust 11,5 tunniga paevas ja kehtestas puhade loetelu, millal oli keelatud toolisi lisaks puhapaevadele toole sundida. 20. sajandi alguse revolutsioonilise liikumise tulemusena saavutasid toolised toopaeva luhenemise suuremas osas ettevotteis 10 tunnini, mitmetes metallitoostusettevotetes 9 tunnini. 20. sajandi teisel kumnendil kehtis enamikus Euroopa riikides 9-10-tunnine toopaev ja vaid uksikutes riikides (Venemaa, Soome, Saksamaa ja Austria) kehtestati aastail 1917-1918 8-tunnine toopaev. (2) Noore Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse 16. novembri 1918. aasta lakituses Eesti Vabariigi kodanikele (3) lubati toostus- ja kaubandusettevotetes kehtestada 8-tunnine toopaev, mille seadustamist tuli aga oodata ule kumne aasta. Alles 1931. aastal said Eesti toostustoolised toostuslike kaitiste tooaja seadusega (4) ametlikult 8-tunnise toopaeva, uhtlasi leidsid selle seadusega rakendamist Rahvusvahelise Tooorganisatsiooni (ILO) 1919. aasta konventsiooni tooajast toostuses (5) satted, mis nagid ette kehtestada ILO liikmesriikides 8-tunnine toopaev ja 48-tunnine toonadal. Toopaeva luhenemisega 1-2 tunni vorra pikenes Eesti tooliste puhkeaeg paevas, endiselt olid toost vabad ka koik puhapaevad ja puhad.

Eesti oli aga maha jaanud mitmetest ILO liikmesriikidest, sealhulgas naaberrii-kidest, kus toolised said lisaks 8-tunnisele toopaevale igal aastal tasulist puhkust. Nii said Latis juba 1922. aastast koik vahemalt kuus kuud tootanud toolised kaks nadalat palgalist puhkust. (6) Soomes said tasulist puhkust lisaks toostustoolistele ka mitmete teiste tegevusalade toolised. Soome 1922. aasta toolepinguseaduse kohaselt oli tootegijal oigus saada parast kuuekuulist tootamist neli ja parast aastast tootamist seitse paeva tasulist puhkust. (7) Seadus ei holmanud aga koiki tootegijaid: neist 15% ei saanud tasulist puhkust. (8) Mitmetes riikides, sealhulgas Skandinaavia maades ja Suurbritannias, oli tooliste oigus tasulisele puhkusele fikseeritud kollektiivlepingutes. Need polnud aga solmitud koikides ettevotetes voi tegevusharudes ja seetottu ei saanud suur osa tootegijaist palgalist puhkust. Nii oli Suurbritannias kollektiivlepingutega tagatud palgaline puhkus vaid 1,75 miljonile tootegijale, mis moodustas 18,5 miljonist tootegijast vaikese osa (9%). (9) Eestis oli ainult ligi 700 trukitoolist saavutanud oiguse iga-aastasele tasulisele kahenadalasele suvepuhkusele, mis oli satestatud kollektiivlepingus. Trukikoja omanikud olid nous toolistele puhkuse osas vastu tulema eelkoige tervist kahjustava too tottu. (10)

Parast seda kui ka Leedus kehtestati 1933. aastal seadus, mis andis toolistele oiguse saada kumme paeva tasustatud puhkust parast aastast tootamist, ja Eesti majanduses ilmnesid esimesed margid, et rangast majanduskriisist on ule saadud, leidis Eesti valitsus, et aeg on kups kehtestada naaberriikide eeskujul ka Eestis seadusandlikus korras toovotjatele iga-aastane tasustatud puhkus. (11) Valitsus otsustas kehtestada tasulise puhkuse esialgu vaid toostustoolistele. 1934. aastal teedeministeeriumis valminud sellekohasele seaduseelnoule andsid oma heakskiidu ka toosturite esindusorganisatsioonid, kes pidasid palgalist puhkust ettevotete jaoks kull finantsiliselt koormavaks, kuid mitte ule jou kaivaks. (12)

22. detsembril 1934 kehtima hakanud toostustooliste palgalise puhkeaja ja toolepingu lopetamiseks tarviliku ulesutlemise aja pikendamise seadus (13) kohustas ettevotjat andma vahemalt uheaastase pideva toostaaziga toolistele igal aastal seitse jarjestikust paeva kestvat tasulist puhkust. Pideva toostaazi sisse arvestati ka haigusja tooseisakupaevad ning vallandamise tottu toolt eemal oldud aeg juhul, kui tooline palgati kolme kuu jooksul uuesti ettevottesse toole. Kui ettevotjal polnud voimalik tootmisprotsessist tingituna toolisele seitset jarjestikust paeva puhkust anda, lubas seadus puhkuse asendada rahalise kompensatsiooniga. Sel juhul oli ettevotja kohustatud maksma toolisele tootasu seadusega ettenahtud seitsme toovaba puha - kolme joulupuha, 1. jaanuari (uusaasta), iseseisvuspaeva, suure reede ja esimese ulestousmispuha - eest. Ametlikke toovabu puhi oli aga tol ajal Eestis kokku 19. (14) Puhkusetasu maksti pohitootasu alusel lisatasusid arvesse votmata. Seaduse toimeala, mis oli niigi vaga kitsas, sest see kohaldus vaid toostustoolistele, kitsendas veelgi sate, mis utles, et seadus puudutab vaid toostusettevotteid, kus tootab vahemalt viis toolist. Tooaastana arvestati aega jooksva aasta 23. septembrist kuni jargmise aasta 23. septembrini, puhkust tuli anda ajavahemikul 1. jaanuarist kuni 1. oktoobrini.

Iga-aastase tasulise puhkuse sisseseadmine oli oluline sotsiaalpoliitiline samm, kuid mitmete vajakajaamiste tottu sattus see terava kriitika alla. Seadusele heideti ette kitsast rakendusala, puhkusetasu arvestamist ainult pohipalga alusel ja voimalust asendada toolise jaoks vaga vajalik puhkus rahalise kompensatsiooniga. (15)

Kuna 1930. aastate alguseks oli iga-aastase palgalise puhkuse andmine tootegijaile usna laialt rakendust leidnud, asus ILO sellealast rahvusvahelist standardit ette valmistama. Tasulise puhkuse kusimust arutati 1935. aasta juunis Genfis toimunud ILO 19. konverentsil Eesti delegaatide - valitsuse esindajate August Schmidti (saadik Londonis ja alaline esindaja Rahvasteliidu juures), tema asendaja Johannes Kodari (Rahvasteliidu juures asuva alalise esinduse sekretar) ja Johannes Sonini (teedeministeeriumi tookaitse ja sotsiaalkindlustuse osakonna direktor), tooandjate esindaja Konrad Mauritza (kaubandus-toostuskoja nounik) ning tooliste esindaja August Gustavsoni (Eestimaa Toolisuhingute Keskliidu esimehe asetaitja) - osavotul. (16) Arutelu tasulise puhkuse teemal paadis konverentsil liikmesriikide jaoks kusimustiku koostamisega, et valja selgitada tasulise puhkuse keskmine pikkus liikmesriikides, puhkust saavate tootegijate kategooriad ja puhkusetasu arvestamise alused ning nende andmete alusel koostada rahvusvaheline standard, mille arutelu ja heakskiitmine kavandati jargmisele, ILO 20. konverentsile.

Eestis sai ulesande kusimustikule (17) vastata teedeministeerium, kelle padevusse kuulus sotsiaalpoliitika kujundamine ja elluviimine. Vottes arvesse, et paljudes riikides oli toovotjatele tagatud tasuline puhkus, toetati teedeministeeriumi 16. novembril 1935 valitsusele heakskiitmiseks esitatud vastuse projektis ILO kavatsust koostada konventsioon toovotjate tasulise puhkuse kohta, kuid sooviti, et see sisaldaks uldisi pohimotteid ja valdiks liigset detailsust. Eesti soovitas lisaks konventsioonile kokku seada ka teine dokument: soovitus, kus oleksid kirjas juhised konventsiooni satete rakendamiseks. Samuti soovis Eesti, et igale liikmesriigile jaaks oigus teha erandeid; et koigile rahvusvahelise regulatsiooni alla kuuluvatele tootajate kategooriatele nahakse ette uhetaoline puhkeaja reziim; et kehtestataks minimaalne pidev toostaaz (uks aasta) uhe ja sama tooandja juures, mis annab oiguse vahemalt 7-paevasele tasulisele puhkusele; et puhkus pikeneks vastavalt toostaazi suurenemisele uhes ettevottes; et puhkust antaks kalendripaevades, mille hulka on arvestatud ka puhapaevad ja puhad; et puhkuseperioodi maaramine jaaks liikmesriigi otsustada; et puhkuse kasutamine osade kaupa ei oleks lubatud; et puhkuse ajal saaks tooline oma pohipalka. Eesti pidas tahtsaks, et konventsioon sisaldaks satet, mis keelab toovotjal puhkusest loobuda ja tooandjal puhkus andmata jatta; et jarelevalvet satete taitmise ule teostaks tooinspektsioon; et tooandja peaks arvestust toovotja puhkusepaevade ja puhkusetasu kohta. (18) Valitsus kiitis teedeministeeriumi vastuse projekti Rahvusvahelise Tooburoo kusimustikule heaks 20. novembri 1935. aasta kabinetiistungil. (19)

Liikmesriikidelt laekunud vastustes oli nii kattuvaid kui ka erinevaid seisukohti. Rahvusvaheline Tooburoo koostas vastuste analuusi alusel konventsiooni ja soovituse eelnoud, mis parast pohjalikku arutelu kiideti heaks 1936. aasta juunis Genfis toimunud ILO 20. konverentsil. Laiapohjalise konventsiooni iga-aastase tasulise puhkuse kohta (20) subjektiks olid toovotjad, kes tootasid riigi- voi eraettevotetes, mis tegutsesid tootleva toostuse ja maetoostuse, ehituse, kaubanduse, majutuse, teeninduse, meelelahutuse, siselaevanduse ning transpordi (v.a meresoit) alal. Vastavalt konventsioonile oli vahemalt uheaastase pideva toostaaziga toovotjal oigus saada vahemalt kuus toopaeva tasulist puhkust. Sama pika staaziga 16-aastastele ja noorematele tootegijatele, sealhulgas opilastele, nahti ette poole pikem, vahemalt 12 toopaeva pikkune tasuline puhkus. Erinevalt Eesti ettepanekust keelas konventsioon arvata puhkuse hulka puhkepaevi (puhapaevi), puhi ja haiguspaevi. Pohimote, et puhkusepaevade arv suureneb koos toostaaziga, tuli satestada rahvuslikes oigusaktides. Soovituses (21) iga-aastase tasulise puhkuse kohta soovitati liikmesriikidel anda toovotjale tasulist puhkust parast uheaastast pidevat tootamist uhe voi mitme tooandja juures; arvata pideva toostaazi hulka haigusest ja tooonnetusest tingitud ajutise toovoimetuse periood, sojavaeteenistus ja tootaja tahtest soltumatult tekkinud luhiajaline paus tootamises ning siduda puhkusepaevade arv toostaaziga selliselt, et seitsmeaastase staaziga toovotja puhkus oleks vahemalt 12 toopaeva pikk; anda alaealistele ja alla 18-aastastele toovotjatele, sh opilastele, pikendatud puhkust, et fuusilise arengu perioodil kergendada uleminekut koolielult tooelule; votta puhkusetasu arvutamise aluseks teatud perioodi keskmine tootasu (pohipalk, lisatasud ja preemiad), mis elimineeriks suuri koikumisi tootasus, ning anda puhkust uhes osas.

Eesti delegatsiooni valitsuse esindajad Johannes Sonin ja Johannes Kodar, kes olid kusimusega tuttavad juba eelmisest konverentsist, ning tooliste esindaja, Eestimaa Toolisuhingute Keskliidu sekretar Lui (Louis) Metslang toetasid oma poolthaalega nii konventsiooni kui ka soovituse vastuvotmist. Tooandjate esindaja Konrad Mauritz haaletas aga molema dokumendi vastu. (22)

Vaid moni kuu hiljem, 1936. aasta oktoobris kiitis ILO 21. konverents heaks konventsiooni (23) meremeeste tasulise puhkuse kohta, mis laienes merelaevade kaptenitele, ohvitseridele ja meeskonnaliikmetele. Osa konventsiooni satteid sarnanes eelnimetatud konventsioonile, osa aga erines radikaalselt. Vastavalt konventsioonile oli laevakaptenitel, ohvitseridel ja radistidel parast aastast pidevat teenistust oigus vahemalt 12-toopaevasele ning ulejaanud meeskonnaliikmetel 9-toopaevasele tasulisele puhkusele aastas ja viibida puhkuse ajal maal. Sarnaselt eelnimetatud konventsioonile ei olnud lubatud puhkuse hulka arvata ametlikke puhi ja haiguspaevi. Rahvuslikus seadusandluses vois eri olukordades ette naha puhkuse andmise osade kaupa voi selle liitmise jargmise puhkusega voi selle rahalise kompenseerimise. Isikud, kes tegid puhkuse ajal palgalist tood, kaotasid oiguse puhkusetasule. Liikmesriikide oigusaktides tuli satestada sanktsioonid kohaldamiseks oigusnormide rikkujate suhtes.

Konventsioon kiideti heaks 60 poolthaalega, kusjuures oma poolthaale andis ka Eesti tooliste esindaja August Gustavson. Vastu haaletas 15 konverentsi delegaati, nende hulgas Eesti tooandjate esindaja Ernst Masik. (24) Eesti valitsuse esindajad Johannes Kodar ja Endel Turna jaid erapooletuks (kokku oli 19 erapooletut), lootes, et selline toimimisviis jatab valitsusele konventsiooniga uhinemise otsustamiseks vabad kaed. (25) Seda enam, et valitsus oli Rahvusvahelise Tooburoo kusimustikule vastates valjendanud seisukohta, et meremeeste too- ja puhkeaja reguleerimine rahvusvahelisel tasandil on ennatlik, sest koikidele liikmesriikidele vastuvoetavaid meremeeste too- ja puhkeaja uldisi norme pole voimalik kehtestada liikmesriikide laevastiku erineva suuruse, vanuse ning tehnilise taseme tottu. (26)

Rahvusvaheline Tooorganisatsioon lootis, et konventsioonide ratifitseerimisega saab enamik toovotjaid seadusliku oiguse tasulisele puhkusele. 1937. aasta seisuga anti koigile toovotjaile palgalist puhkust 22 riigis ja uhele voi monele toovotjate kategooriale 16 riigis kas vastava seaduse voi kollektiivlepingu alusel. (27) Ometi ei rutanud ILO liikmesriigid konventsioonidega uhinema, sest see oleks teinud konventsioonide koigi satete rakendamise kohustuslikuks. Kahe maailmasoja vahel ratifitseerisid ILO 20. konverentsil vastuvoetud konventsiooni vaid neli riiki: Mehhiko ja Brasiilia 1938. aastal ning Taani ja Prantsusmaa 1939. aastal. (28) Konventsiooni meremeeste tasulise puhkuse kohta ratifitseerisid vaid kaks riiki: Belgia 1938. aasta aprillis ja Ameerika Uhendriigid sama aasta oktoobris. (29)

Eesti valitsusel polnud samuti kavas neid konventsioone ratifitseerida, kuid sellele vaatamata pidas ta vajalikuks asuda ettevalmistusi tegema kehtiva toostustooliste tasulise puhkuse seaduse kooskolla viimiseks ILO 20. kongressil heaks kiidetud konventsiooni ja soovituse satetega, kuid mitte koigiga. Kuigi valitsus oli kusimustikule vastates toetanud pohimotet, et puhkusepaevade arv suureneb koos toostaaziga, jaeti see pohimote esialgu korvale nagu ka meremeeste tasulise puhkuse kusimuse lahendamine ja jaadi toovotjate uhesuguse pikkusega puhkuse juurde.

1936. aasta sugisel valmis sotsiaalministeeriumis tooliste palgalise puhkeaja seaduseelnou (30), mis laiendas oigust iga-aastasele tasulisele puhkusele toostustooliste kategoorialt koigile toolepingu seaduse (31) alusel tootavatele toolistele, suurendas vahemalt uheaastase toostaaziga tooliste puhkusepaevade arvu uheksani, tapsustas puhkuseraha arvestuse aluseid ja kaotas voimaluse asendada puhkus rahalise kompensatsiooniga. Tooandja vois toolisele puhkust anda oma aranagemisel kalendriaasta jooksul. Juhul kui tooandja keeldus puhkuse andmisest, oli toolisel oigus saada saamata jaanud puhkuse eest tasu pooleteisekordses suuruses jargmise kalendriaasta esimesel palgapaeval ja puududa toolt uue aasta esimese kaheksa kuu jooksul uheksa jarjestikust paeva, teatades sellest nadal aega ette. Tooandjal ei olnud sel ajal oigust toolepingut ules oelda voi toolist vallandada. Eelnous oli arvestatud ka tooliste protestidega puhkusetasu ainult pohipalga alusel arvutamise vastu. Seaduseelnou jargi tuli puhkusetasu arvutamisel lahtuda puhkusele eelneva kolme kuu keskmisest tootasust (pohipalk, lisatasu, preemia). Toolise lahkumisel toolt tuli tooandjal kasutamata puhkusepaevade eest kompensatsiooni maksta.

Eelnou saadeti arvamuse avaldamiseks nii toolis- kui ka tooandjate organisatsioonidele. Uus seadus kavandati joustada 1. jaanuarist 1937. Eestimaa Toolisuhingute Keskliidu juhatus, arutanud 1936. aasta novembris seaduseelnou, asus seisukohale, et puhkuse kestus peaks olema pikem, vahemalt kaks nadalat, ja puhkuste perioodiks tuleks fikseerida ajavahemik 15. maist kuni 15. septembrini, sest kevad-suvi on toolistele koige parem aeg oma tervise turgutamiseks ning uue energia kogumiseks. Samuti tehti ettepanek senise puhkusetasu sissenoudmise korra lihtsustamiseks asendada saamata jaanud puhkusetasu sissenoudmine tooandjalt kohtu kaudu sissenoudmisega administratiivkorras tooinspektori poolt. Keskliit ei toetanud eelnou satet, mis utles, et toolisel, kellele pole puhkust voimaldatud, on oigus toolt puududa uheksa paeva nadalase etteteatamisega, pohjendades seda sellega, et toolised, eriti vaiksemates ettevotetes, ei julge oma oigust vallandamise kartuses teostada. (32)

Vastloodud uus institutsioon, toostustooliste kutseesindus Tooliskoda kiitis samuti oma arvamuses heaks kehtiva seaduse kehtivusala laiendamise ja puhkusetasu arvestamise uue aluse ning toetas puhkuse pikendamist 12 toopaevani ja puhkuste perioodi kindlaksmaaramist ajavahemikule 15. maist kuni 15. septembrini, kuid arvas, et tasulist puhkust tuleks voimaldada ka neile toovotjaile, kes on tootanud vahem kui aasta. Toetades Eesimaa Toolisuhingute Keskliidu seisukohta, et tooandjaid, kes rikuvad seadust, tuleb karistada, tegi Tooliskoda ettepaneku taiendada kriminaalseadustikku sattega, mis nagi seaduse nouete eiramisel tooandjale ette kuni uhekuulise vanglakaristuse. (33)

Ettevotjate esindus kaubandus-toostuskoda teatas oma 5. detsembri 1936. aasta margukirjas sotsiaalministeeriumile, et ta ei toeta seaduseelnou esitatud kujul. (34) Peamine pohjus peitus selles, et seaduse rakendamine toonuks kaasa tooandjate kulude suurenemise, kuid rahul poldud ka sellega, et seaduseelnou kaotas senise voimaluse asendada puhkus rahalise kompensatsiooniga ja kehtestas puhkuseraha arvestamise uued reeglid. Koja arvates oonestas toolisele ettenahtud voimalus puududa nadalase etteteatamisega uheksa paeva toolt ettevotte distsipliini. Koda soovitas konspektiivse ja ebaselge seaduseelnou asemel koostada uus pohjalik seaduseelnou, kus koik vaidlusalused kusimused leiaksid vajaliku lahenduse. Kaubandus-toostuskoda avalikustas oma margukirja seaduseelnou puuduste ja parandusettepanekute kohta, avaldades selle Kaubandus-Toostuskoja Teatajas (35).

23. mail 1937 tutvustas sotsiaalminister Oskar Kask toolisvanemate konverentsil palgalise puhkeaja seaduseelnou, milles ei olnud arvestatud toolisorganisatsioonide ega ka tooandjate ettepanekutega. (36) Toosturid reageerisid sellele kiiresti. Juba 26. mail 1937 saatis kaubandus-toostuskoda majandus- ja sotsiaalministrile kirja, milles juhtis tahelepanu uue palgalise puhkeaja seadusega kaasnevate kulude markimisvaarsele suurenemisele. Koja arvestuste kohaselt toonuks uus seadus senise seadusega vorreldes ettevotjatele kaasa poole suuremad, aastas kuni miljoni kroonini ulatuvad otsesed kulud ja sama suured kaudsed kulud. (37) Seeparast soovitas kaubandus-toostuskoda sotsiaalministril enne seaduseelnou valitsusele esitamist kusida majandusministeeriumi hinnangut selle kohta, kas Eesti toostus suudab enda kanda votta ligi kahe miljoni krooni suuruse finantskoorma. (38)

Kaubandus-Toostuskoja Teatajas ilmunud artiklis (39) kirjutati, et suurte kulutustega kaasnevate sotsiaalseaduste kehtestamisel lahtutakse ainult majanduse hetkeseisust, korgseisust, tulevikuvaade aga puudub. Valitsusele heideti ette rikaste riikide seaduste kopeerimist, mille rakendamine pole Eestile joukohane. Artiklis rohutati, et iga-aastase tasulise puhkuse pikendamisega vaheneb toopaevade arv ja suurenevad toojoukulud, mis on toostuse jaoks rahaliselt aarmiselt koormav.

Seaduseelnou kaotas moneks ajaks aktuaalsuse, aga kui jaanuari algul 1940 saatis sotsiaalministeerium taiendatud ja parandatud seaduseelnou taas arvamuse avaldamiseks tooliste ja toosturite kutseorganisatsioonidele, loid kired eelnou umber uuesti lokkele ning seda mitmel pohjusel. Endiselt ei holmanud tooliste palgalise puhkeaja seaduseelnou (40) hooajatoolisi ega ka meremehi. Seaduseelnoust oli kadunud sate, mis nagi koigile vahemalt uheaastase toostaaziga toolistele ette uheksapaevase tasustatud puhkuse, selle asemel oli puhkuse pikkus Soome ja Skandinaavia maade praktikat arvestades seotud toostaaziga: 1-2-aastane pidev toostaaz andis oiguse uhenadalasele, 3-6-aastane toostaaz uheksale ja 7-aastane ning pikem toostaaz kahenadalasele tasulisele puhkusele. Alaealistel (kuni 18. eluaastani) oli oigus parast uheaastast tootamist saada puhkust kaks nadalat. Seaduseelnousse oli lisatud ka sate, mis andis tooandjale oiguse puhkust mitte anda toolisele, kes oli asendamatu ja kelle puhkuse tottu voisid ettevotte tootmistegevuses haired tekkida. Sel juhul tuli tooandjal maksta toolisele saamata jaanud puhkusepaevade eest kompensatsiooni. Kui tooandja ja toolise vahel tekkis asendamatuse kusimuses vaidlus, tuli see lahendada jaoskonna tooinspektoril.

Tooandjad olid endiselt puhkuse pikendamise vastu. Nende arvates ei tootanud Eesti tooline nii pingsalt ega kannatanud ulekoormuse all, et ta vajaks puhkeaja pikendamist, eriti kui arvestada, et lisaks puhapaevadele olid Eestis toovabad ka hulk puhi (41). Esinedes 17. jaanuaril 1940 kaubandus-toostuskoja suurtoostuse sektsiooni koosolekul pohjaliku analuusiga seaduseelnou kohta, rohutas Konstantin Mauritz seaduse pidurdavat moju tootmistegevusele, sest seaduse joustamisega vaheneks toopaevade arv aastas 280-le. Juhan Kukk kahtles, kas Eesti riik on ikka nii rikas, et voib toopaevi vahendada, samal ajal kui naaberriigid suurendavad sojaaja tottu mitte ainult toopaevade arvu, vaid ka tootunde paevas. Ka tema arvates polnud vabrikutoo nii vasitav, et toolised vajaksid senisest pikemat puhkust. Aleksander Tonisson oli kindlal seisukohal, et puhkepaevade arvu suurendamisele tuleb vastu seista. Koosolek kiitis heaks Mauritza koostatud margukirja puhkepaevade arvu suurendamise vastu ja otsustas saata selle tutvumiseks nii kaubandus-toostuskoja juhatusele kui ka sotsiaalministeeriumile ning avaldada avalikkusele teadmiseks Kaubandus-Toostuskoja Teatajas. (42) Kaubandus-toostuskoja Tartu osakonna liikmete arvates olnuks uldse vale anda sojaolukorras rahvamajanduse tegevuseks vajalikele tookatele taiendavaid soodustusi, sealhulgas neile ette naha pikemaid tootmisprotsessist eemal olemise voimalusi iga-aastase tasulise puhkuse pikendamisega. (43)

Tutvunud tooliste palgalise puhkeaja seaduse eelnou ja koja sektsioonide ning osakondade arvamusega, lakitas kaubandus-toostuskoja juhatus 30. jaanuaril 1940 sotsiaalministeeriumile kirja, milles teatas, et koda ei toeta palgalise puhkuse pikendamist, sest see luhendab tooaega toostuses. Eesti majanduslik seis aga ei voimalda senisest luhema tooajaga tagada kodanikele rikkalikku toidulauda, korralikku peavarju ja ihukatet, head haridust, vaimsete vajaduste rahuldamist ning muid elumonusid. Halvenenud turukonjunktuuriga seoses pidas koda vajalikuks hoopis rohkem ja intensiivsemalt tood teha, et valtida rahva elatustaseme langust, ning toota kullaldasel maaral kaupa vaiksemate tootmiskulude ja madalamate hindadega ning lukata seaduse vastuvotmine edasi rahulikumale ja paremale ajale. (44) Koja seisukohad avaldati ka Kaubandus-Toostuskoja Teatajas. (45)

Tooliskoda pidas oma arvamuses (46) seaduseelnous uheaastase toostaaziga toolistele ettenahtud uhenadalast puhkust liiga luhikeseks ja tegi ettepaneku pikendada nende puhkust kahe nadalani, ulejaanud markused ja ettepanekud kordasid suures osas varasemaid.

Vaatamata teravale kriitikale seaduseelnou suhtes, otsustas valitsus esitada sotsiaalministeeriumis valminud eelnou riigivolikogule. (47) Seletuskirjas seaduseelnou juurde rohutati, et pikema toostaaziga toovotjad vajavad toojou taastamiseks pikemat puhkust ja selle voimaldamine on eriti tahtis praegusel erakorralisel ajal, kus iga tooline peab pingutama, ,,et hoida vajalisel korgusel rahvuslikku produktsiooni". Erakordselt pingeline too nouab samuti pikemat puhkust, sest vastasel korral kannataks rahva tervis, mille sailitamiseks tuleb valitsusel teha koik, mis voimalik. (48) Meremeeste valjajatmist seaduseelnoust pohjendati sellega, et nende tooolud on teiste toovotjate kategooriatega vorreldes vaga erinevad ja sojaaja tingimustes on neid vaga raske reguleerida. (49)

1940. aasta 12. martsil riigivolikogus alanud seaduseelnou esimesel lugemisel puudsid parlamendisaadikud Leopold Johanson, Lui Metslang ja Voldemar Jaanus toolisorganisatsioonide seisukohti parandusettepanekutena seaduseelnousse edutult labi suruda. Ainukese olulise parandusettepanekuna aktsepteeriti riigivolikogu maa-, too- ja rahvaheaolu komisjoni muudatusettepanekut, mis andis toovotjatele oiguse kahenadalasele tasulisele puhkusele parast kolmeaastast tootamist valitsuse esitatud seaduseelnous noutud seitsmeaastase tootamise asemel. (50) Seekord jaeti tooandjate soovid tahelepanuta, sest riiginoukogu liikmed pidasid samuti tooliste palgalise puhkeaja seadust oluliseks ja vajalikuks seaduseks, millel on positiivne moju nii toovotjate tervisele kui ka tooviljakusele. (51)

President kuulutas parlamendis heakskiidetud tooliste palgalise puhkeaja seaduse (52) valja 15. aprillil 1940.

Uus seadus, mille ettevalmistamisel olid eeskujuks nii ILO rahvusvahelise standardi nouded kui ka Skandinaavia maade ja Soome (53) 1938. ning 1939. aasta uued puhkuseseadused, oli 1934. aasta seadusega vorreldes universaalsem. Kui 1934. aasta seadus nagi tasulise puhkuse ette vaid alates viie toolisega toostusettevotete toolistele, siis palgalise puhkeaja seadus garanteeris oiguse saada tasulist puhkust koigile toolepingu (54) alusel tootavatele toovotjatele (tehase-, vabriku- ja kaevandustoolised, ehitustoolised, kaubandus- ja toitlustusasutuste tootajad, majateenijad), valja arvatud hooajatoolistele (55) ja meremeestele. Viimaste tasustatud puhkuse kusimus siiski lahenes, sest neil onnestus solmida tooandjatega kollektiivleping (56), kus muuhulgas oli satestatud ka nende oigus tasulisele puhkusele, nagu oli ette nahtud ILO 1936. aasta rahvusvahelises konventsioonis meremeeste puhkeaja kohta. Vastavalt solmitud kollektiivlepingule said meeskonnaliikmed parast aastast teenistust laeval 9 toopaeva ja ohvitserid 12 toopaeva palgalist puhkust. Puhkuse ajal maksti tavalist pohipalka, millele lisandus soogiraha 1 kroon paevas. Kokkuleppel vois puhkust anda osade kaupa voi uhe aasta puhkuse liita teise aasta puhkusega.

Suur erinevus eelmise seadusega vorreldes seisnes ka selles, et loobuti koigi tooliste jaoks uhesuguse pikkusega puhkusest ja puhkuse kestus seati soltuvusse toovotja pidevast toostaazist tooandja juures: 1-2-aastase toostaaziga toovotjal oli oigus saada jarjest kestvat puhkust uks nadal, alates kolmeaastasest staazist kaks nadalat, mis oli ILO 1936. aasta soovitusest puhkeaja kohta oluliselt edumeelsem. Alla 18aastastele tuli aastase tootamise jarel anda puhkust vahemalt kaks nadalat. Seadus nagi ette ka kollektiivpuhkuse voimaluse. Sel juhul vois tooandja anda koigile 9 toopaeva jarjest kestvat palgalist puhkust. Puhkusetasu maksti vaid toopaevade (6 paeva nadalas) eest. Puhkuste perioodiks kehtestas seadus ajavahemiku 1. aprillist kuni 1. novembrini. Juhul kui toolisele ei olnud voimalik tema asendamatuse tottu ettenahtud puhkust anda, tuli talle saamata jaanud puhkusepaevade eest maksta rahalist kompensatsiooni 1,5-kordse tootasu ulatuses. Toolise lahkumisel toolt oli tal oigus saamata jaanud puhkuse eest saada kompensatsiooni kolme paeva tootasu ulatuses, kui ta oli tootanud vahemalt kuus kuud, ja kuue paeva palga ulatuses, kui ta oli tootanud vahemalt aasta.

Lisaks toolepingu alusel tootavatele toovotjatele said tasulist puhkust ka moned teised tootajate kategooriad, kelle puhkus oli reguleeritud eriseadustega. Nii oli eraari-ja kontoritootajate puhkeaeg reguleeritud aride ja kontorite tookorralduse seadusega (57), mis andis parast uheaastast pidevat teenistust oiguse kahenadalasele puhkusele, parast kolmeaastast teenistust kolmenadalasele ning parast viieaastast teenistust vahemalt neljanadalasele puhkusele. Pollutoolistel puudus oigus iga-aastasele tasulisele puhkusele, kuid 1939. aasta pollutooliste seaduse (58) [section] 33 satestas, et vahemalt kaheks kuuks palgatud pollutoolisele tuli lisaks puhapaevadele ja puhadele anda iga kahe kuu tagant uks tasuline puhkepaev oma majapidamise korraldamiseks ning iga kuue kuu jarel veel uks tasuline puhkepaev (laadapaev). Eriseisus olid riigitootajad, kes said riigiteenistuse seaduse alusel palgalist suvepuhkust alates 1921. aasta 1. maist. Puhkuse pikkus olenes teenistusstaazist: kuuest kuust kuni pooleteiseaastase teenistusstaazi korral oli oigus saada puhkust kaks nadalat, pooleteiseaastase ja pikema teenistusstaazi korral kuni neli nadalat. (59)

PUHKUSE VEETMISE VOIMALUSED

Puhkust pikendava seaduseelnou arutelu ajal muutus aktuaalseks kusimus, millised uldse on Eesti tooliste sisuka ja aktiivse puhkuse veetmise voimalused. Laiemal rahvusvahelisel pinnal kerkis tooliste vaba aja veetmise kusimus ules juba 1919. aastal seoses ILO konventsiooniga tooaja kohta, mis nagi ette 8-tunnise toopaeva kehtestamise. Tooandjad tundsid muret selle ule, kas toolised ikka oskavad oma pikenevat vaba aega otstarbekalt sisustada, seda monusalt ja kasulikult veeta voi kulutavad selle joudeolekule, alkoholi tarbimisele ja lisateenistusele ning ei puhka ennast valja. Seetottu vottis ILO 6. konverents 1924. aastal vastu soovituse (60) tooliste puhkuse veetmise voimaluste loomiseks. Aktiivne puhkus valjaspool koduseinu, mis holmab kultuuri- ja hariduslikel uritustel osalemist ning reisimist, nouab raha. Seetottu pandi ILO soovituses tooandjatele sudamele, et nad maksaksid toolistele tootasu, mis arvestab nende vajadusi ja mis ei sunniks neid kasutama oma vaartuslikku vaba aega lisatoo tegemiseks mone teise tooandja juures, et majanduslikult toime tulla. Piisav tootasu, mis tagaks toolise vaba aja puutumatuse ja ei sunniks lisatood tegema, soovitati fikseerida kollektiivlepetes. Samuti soovitati liikmesriikidel parandada transpordiolusid, tihendada soidugraafikuid ja alandada soidutariife, et soiduaega toole ja tagasi koju ning soidukulusid vahendada. Rohutades hugieeni ja tervise eest hoolitsemise tahtsust, soovitati rajada saunu ja supelasutusi voi laiendada nende vorku, rakendada seadusandlikke abinousid alkoholismi vahendamiseks, tuberkuloosi, suguhaiguste ja hasartmangude vastu voitlemiseks ning ehitada tervishoiunouetele vastavaid odavaid kortereid. Samuti soovitati kutseorganisatsioone kaasates rajada asutusi (raamatukogud, lugemissaalid, spordisaalid) vaba aja sisukaks veetmiseks, arendada spordi- ja kultuurharidustegevust, rajada voimalusel juurviljaaedu ning vaikeloomakasvatusi, mis pakuvad meeleparase tegevuse korval ka majanduslikku kasu, ja teha reklaami vaba aja kasutamise voimaluste kohta.

1924. aasta detsembris Eesti valitsuse moodustatud erikomisjon ILO konverentsidel vastuvoetud dokumentide labivaatamiseks tunnistas 5. jaanuari 1925. aasta koosolekul ILO soovituses tooliste vaba aja organiseerimiseks ulesloetletud meetmed vaga kasulikeks ja elluviimiseks sobilikeks ning tegi valitsusele ettepaneku teha too- ja hoolekandeministrile ulesandeks asuda neid meetmeid jarkjarguliselt ellu rakendama. (61) Vaatamata sellele et valitsus kiitis erikomisjoni ettepaneku oma 19. jaanuari 1925. aasta istungil (62) heaks, tegusid sellele ei jargnenud.

1930. aastatel, kui lisaks toopaeva luhenemisele said toolised ka 7-paevase tasulise puhkuse, hakkasid Eesti kutseuhingud valismaa uhingute eeskujul senisest enam tahelepanu poorama tooliste vaba aja sisustamisele, eriti voimaluste loomisele puhkamiseks koos perega. Eelkoige oli pilk pooratud Soome ja Skandinaavia maade poole, kus oli 1930. aastatel asutud organiseerima tooliste puhkuse veetmist reiside, kursuste ja muude urituste naol ning kutsutud ellu tooliste reise ja puhkeaja veetmist korraldavad asutused ning organisatsioonid. Nii asutati 1937. aastal Rootsis tooliste reisiburoo (BESO) kuue haruosakonnaga ja 1939. aastal kutseuhingute keskliidu ning uhistegeliku liidu algatusel Stockholmis puhkeaja veetmist korraldav keskorganisatsioon, millega liitus 38 organisatsiooni. Taani pealinnas Kopenhaagenis asutati 1938. aastal kutseuhingute keskliidu algatusel organisatsioon FolkeFerie, millel olid osakonnad mitmes linnas ja millele kuulus mitu puhkekodu ning hotelli. Organisatsioon korraldas puhkusereise ja nadalalopu valjasoite turismitaludesse. Samasugune organisatsioon asutati ka Soomes ja esimesed ekskursioonid selle organisatsiooni korraldusel toimusid Eestisse. 1939. aasta martsis asutasid ka Norra toolisorganisatsioonid endale organisatsiooni Norsk Folkeferie. Koigi nelja riigi organisatsioonid tegid tihedat koostood puhkereiside vastastikuseks korraldamiseks. (63) Samuti avasid kutseuhingud puhkekodud, kus toolised said oma puhkuse koos perekonnaga veeta, ja korraldasid isetegevuslaagreid vaba aja kultuurseks veetmiseks. Osa hasti tasustatud toolistest oli endale muretsenud suvemajakese mones linnalahedases maakohas, kus nad veetsid koos perega nadalaloppe ja puhkust. (64)

Eestil oli nende riikidega vorreldes pikk tee kaia. Eestis olid samuti puhkekodud, kuid puhkuse veetmine neis polnud toolistele taskukohane. Ainuke toolistele moeldud puhkekodu asus Aegviidus ja kuulus Eesti Trukitooliste Liidule. 1937. aastal valminud kahekorruselises puhkekodus oli 16 tuba, kus suvel said vaikese tasu eest puhata liitu kuuluvate organisatsioonide liikmed kas uksi voi koos perega. Maja alumine korrus tegutses ka talvel ja oli suusatajate ning teiste talisporti harrastajate kasutuses. Lisaks tubadele oli majas kook, suur saal koosviibimiste korraldamiseks, kelder ja muud vajalikud korvalruumid. (65) Eesti kutseuhingud olid Skandinaavia maade ja Soome kutseuhingutega vorreldes norgad. Tooliste puhkekodude vorgu valjaehitamiseks puudus neil raha ja maa, riik ning omavalitsused ei naidanud ules huvi selle kusimuse vastu. Kull aga olid Tallinna nahatooliste ja Eesti toidu- ja maitseainete tooliste ametiuhing ning moned teised organisatsioonid solminud lepingu mone linnalahedase taluga, kus toolistel oli voimalik nadalaloppudel puhata. (66)

Arvestades tooliste suuremat liikuvust puhkuse ajal, panustas riik tooliste puhkusesse sellega, et voimaldas alates 20. juunist 1936 soita puhkuseperioodil (1. maist kuni 30. septembrini) riigiraudteel 50%-lise hinnaalandusega. Soodustust said toolised ettevotte valjastatud toendi alusel, kuhu oli margitud puhkuseperiood. (67) Seoses hinnasoodustuse kehtima hakkamisega maarasidki mitmed suurettevotted kollektiivpuhkuse perioodi, mil raudteel kehtis toolistele hinnasoodustus. Paljudes suurettevotetes - Narva Kreenholmi puuvillavabrikus, Narva linavabrikus, Narva kalevivabrikus, Balti puuvilla ketramise ja kudumise vabrikus (Balti puuvillavabrik), Sindi kalevivabrikus ning teistes ettevotetes - algas tooliste kollektiivpuhkus 1936. aasta 20. juunil. Tooliste 7-paevane puhkus pikenes jaanipaeva ja mitmetes ettevotetes ka puhkuse ajal teostatavate remonditoode arvel. Nii pidid Kreenholmi ja Narva linavabriku toolised taas tool olema 1. juulil 1936, Narva kalevivabriku toolised aga 6. juulil. (68) AS-is Trikoo-, Pitsi- ja Sukavabrik Oskar Kilgas said toolised 1938. aasta suvel puhkust pea kuu aega: 23. juunist kuni 20. juulini remonditoode tottu vabrikus. Kas see pikk puhkus oli ka nauditav, on kusitav, sest reeglina said toolised tasu ainult puhkusepaevade, st seitsme paeva eest, ulejaanud aja eest, mil remonditood kestsid, palka ei makstud. (69)

Tooliste vaba aja sisuka veetmise voimaluste loomisse panustasid tegelikult ka toostusettevotted. Juba tsaariajal oli vabrikuvalitsuse initsiatiivil ja rahalisel toetusel mitmete suuremate ettevotete juurde loodud raamatukogu ja lugemislaud, kuhu vabrikuvalitsus tellis ajalehti ning mis oli varustatud lauamangudega (kabe, male). Ettevotete juures tegutsesid laulu- ja muusikakoorid ning naiteringid. Ringide juhendajad palkas vabrikuvalitsus ja tellis ka pillid orkestrite jaoks. Aktiivsemad toolised osalesid nii linnas kui maal tegutsevate karskus- ja haridusseltside uritustel. Koik need tegevused jatkusid ka iseseisvunud Eestis, kus jarjest enam hakati vaartustama vaba aja sisukat veetmist ja tervislikku elulaadi ning puhkuse veetmist koos perega valjaspool kodust miljood.

Tallinna toolised osalesid aktiivselt kas ettevotte voi mone seltsi naiteringi, laulukoori, spordiringi voi orkestri, samuti vabatahtliku tuletorjeseltsi tegevuses. Endiselt oli tooliste kultuurielu keskuseks AS Lutheri rahvamaja, kus korraldati naitemangu- ja tantsuohtuid ning loenguid. 1927. aastal alustas tegevust Pohja Paberi- ja Puupapivabriku (Tallinna tselluloosivabrik) ametnikele ja toolistele moeldud klubi, mis kogus kiiresti populaarsust mitte ainult vabrikus endas, vaid ka linnas. Klubi juures tegutsesid naiteja kergejoustikuring ning jalgpalli- ja kasipallimeeskond. (70) Kopli linnaosa Balti puuvil-lavabriku, Johannes Lorupi klaasivabriku, kummivabriku Pohjala jt selles linnaosas tegutsevate ettevotete tooliste kultuurielu keskuseks oli Koplis asuv kultuurimaja, mis aga 1934. aasta esimesel joulupuhal maha poles. Kuni uue kultuurimaja valmimiseni kasutati kultuuriurituste korraldamiseks ajutiselt Kopli koolimaja, kinosaali, kaitseliidu ja tuletorje maja ruume. 1937. aastal valminud uue kultuurimaja alumisel korrusel paiknes saal kultuuriurituste labiviimiseks, teisel korrusel asusid spordisaal ja teatrisaal ehk pidusaal, kus toimusid kaks korda kuus teatrietendused, sealhulgas toolisteatri kulalisetendused. Muul ajal kasutati saali filmide naitamiseks, peoohtuteks, kontsertideks ja kursuste korraldamiseks. Vaike saal loengute jms tarbeks mahutas kuni 100 inimest. Rahvamaja III korruse ruumid jaid Tallinna Tehnikaulikooli tudengitele sumboolse tasu eest kasutamiseks, hiljem kasutasid neid ka Kopli toolisorganisatsioonid. Kopli rahvamaja kasutasid aktiivselt praktiliselt koik kohalikud uhingud ja asutused. Seal tahistati vabariigi aastapaeva, kohaliku kooli pidulikke aktusi jne. (71)

Tallinna Sitsi asunduses oli kultuuri- ja hariduselu edendaja 1921. aastal asutatud Balti Puuvillavabriku Hariduse Selts, kes kasutas seltsi urituste korraldamiseks esialgu vabriku koolimaja ruume, hiljem aga Balti Puuvillavabriku Kaubatarvitajate Uhisuse maja ruume. Haridusseltsil oli oma raamatukogu, mille pohituumiku moodustasid 1923. aastal seltsile uleantud vabrikuraamatukogu raamatud ja ajakirjad, oma orkester ja naitetrupp ning laulukoor, kes esinesid peoohtutel. Selts korraldas ka mitmesuguseid hariduslikke kursusi, nagu keele-, muusika-, kasitoo- ja raamatupidamiskursusi, ning loenguid tervishoiu, maksuseaduse, majapidamise ja laste kasvatamise teemadel. Sitsi linnajaos oli suur hulk hoonestamata krunte, mida puuvillavabriku toolised kasutasid oma vaikeloomade heinamaana ja juurviljaaedadena. (72)

Tekstiilitoostuslinnas Narvas oli tooliste vaba aja sisustamise enda mureks votnud Narva Tekstiilitooliste Kutseuhing. Selle eesmargiks oli mitte ainult tekstiilitooliste majandusliku olukorra parandamine, vaid ka nende haridusliku ja kultuurilise taseme tostmine. Kutseuhing korraldas kontserdi-, kirjandus- ja naitemanguohtuid. Kutseuhingu juures tegutsesid kultuuritoimkond, kirjandus-, nais- ja muusikaring. Muusikaringis tegutses 30-liikmeline keelpilliorkester A. Aaviste juhatusel ja laulukoor A. Moltsanovi juhatusel. 1939. aasta septembris asutati Narvas tekstiilitooliste initsiatiivil kultuuri- ja haridusselts Narva hariduse ning kultuurielu edendamiseks. (73) Tegevuse paremaks korraldamiseks taotlesid Narva kutseorganisatsioonid enda kasutusse sakslaste umberasumisega seoses vabanenud saksa seltsi Harmonie ruume. (74) Koigil Narva suurematel tekstiiliettevotetel oli ka enda raamatukogu ja rahvamaja, kus tegutsesid naite- ja muusikaring ja laulukoor ning korraldati naitemangu- ja kontserdiohtuid ning loenguid mitmetel eluliselt vajalikel teemadel.

1500 elanikuga Kardla seltsielu keskuseks oli seltsimaja, mille juures tootasid isetegevusringid, sealhulgas naitering. Seltsis korraldatud kultuuriuritustel osalesid aktiivselt ka Kardla kalevivabriku toolised. Kuna seltsimaja oli vana ja vaike, otsustati uue rahvamaja ehitamiseks moodustada 1936. aastal sihtasutus Kardla Rahvamaja. (75) Ligi 400 Kardla kalevivabriku toolist elas vaikestes vabrikuvalitsuse poolt ehitatud uhepereelamutes, millest toolised olid suure osa valja ostnud. Kuna tegu oli mereaarse linnaga, ei tulnud suvel supluse monude nautimiseks voi paadiga soitmiseks, talvel aga uisutamiseks kaugele minna.

Suurem osa toolistest veetis oma suvepuhkuse siiski koduseinte vahel lugedes, raadiot kuulates ja kasi- voi puutood tehes. Voimalusel kaidi kinos. (76) Kui ilmad lubasid, siis nauditi suvemonusid mere, joe voi jarve aares.

Madalapalgaliste tooliste puhkuse veetmise piiratud voimalused valjaspool koduseinu, eriti reisimiseks, polnud probleemiks mitte ainult Eestis, vaid koigis 38 riigis, kus oli seadustatud palgaline puhkus kas koigile voi osale toovotjatele. ILO Rahvusvaheline Tooburoo moodustas 1937. aastal eraldi komisjoni, et valja selgitada, kas ja milliseid teenuseid pakuvad olemasolevad turismi- ning puhkemajanduse alal tegutsevad asutused madalapalgalistele tootegijatele puhkuse sisukaks veetmiseks. 1938. aasta oktoobris Londonisse kokkuvotete tegemiseks kogunenud komisjon nentis, et puhkuse korraldamiseks loodud reisiburoode, puhkemajade, hotellide ja puhkekeskuste teenuseid ei ole madalapalgalistel korge hinnataseme tottu enamasti voimalik kasutada. Koik puhkemajanduse alal tegutsevad asutused peaksid siiski arvestama ka madalapalgalistega ja eriti reisiburood pakkuma neile odavaid puhkuse- ning kultuurireise. Samuti arvas komisjon, et puhkuse korraldamise ja meelelahutusega tegelevad asutused peaksid oma tood paremini koordineerima ja pakutavaid teenuseid rohkem reklaamima, transpordifirmad rentima ekskursioonideks soodushinnaga busse, hotellid ning kulalismajad tegema toolistele nende puhkuse ajal hinnasoodustust. Valisreiside korraldamise uhe voimalusena nagi komisjon reisiburoodevaheliste lepingute solmimist turismigruppide vahetamiseks. Komisjon pidas vajalikuks arendada ka noorte puhkuseks moeldud hostelite ja laagrite vorku. Toovotjate fuusiliseks arenguks pidas komisjon oluliseks spordi- ja manguvaljakute, voimlate ja ujumisbasseinide rajamist, vaimseks arenguks hariduslike ning meelelahutuslike urituste - teatrietenduste, kontsertide, muusika- ja filmiohtute, loengute ja kursuste - korraldamist ning raamatukogude avamist. Samuti pidas komisjon soovitavaks, et puhkekeskustes on puhkajate juhendamiseks treenerid, mangujuhid ja puhkuse korraldajad. (77)

Jargides Rahvusvahelise Tooburoo initsiatiivi, otsustati ka Eestis valja selgitada, millised on tooliskonna puhkeaja kasutamise voimalused, seda enam, et tulekul oli uus puhkust pikendav seadus. 8. jaanuaril 1940 peeti selles kusimuses noupidamine propagandaminister Ants Oidermaa eesistumisel. Noupidamisel olid esindatud Toovotjate Kutseuhingute Keskliit, Tooliskoda ja Tallinna ettevotete juures tegutsevad kultuuriuhingud, samuti osalesid noupidamisel Sihtasutuse Turismi Keskkorraldus Eestis (78) peasekretar ning sotsiaalministeeriumi Loodushoiu- ja Turismiinstituudi (79) turismiinspektor. Arutanud kusimust pohjalikult, jouti seisukohale, et tooliskonna vaba aja sisustamise huvides on vaja Loodushoiu- ja Turismiinstituudi juhtimisel asuda jarjekindlalt arendama tooliskonnale suunatud turismi ning looma voimalusi nadalalopu sisukaks veetmiseks. Esmajarjekorras peeti vajalikuks valja selgitada kohad, eriti Tallinna laheduses, kus on voimalik vaheste kuludega kas telkida voi muul viisil nadalaloppu veeta. Noupidamine pidas soovitavaks, et turismiasutused asuksid koostama huvitavate ekskursioonide ja matkade marsruute. Uhtlasi rohutati, et sellised ekskursioonid peaksid olema kohandatud osavotjate huvidele, neil peab olema juht, kes annab vaatamisvaarsuste ja looduse kohta seletusi. (80) Loodushoiu- ja Turismiinstituudi Turismi Noukogu, mille esimees oli instituudi direktor Peeter Pats ja aseesimees instituudi turismiinspektor Paul Randpold ning liikmeteks ministeeriumide, omavalitsuste ja Sihtasutuse Turismi Keskkorraldus Eestis esindajad, kiitis 18. jaanuaril 1940 heaks 1940. aasta turismi tegevuskava. See nagi muuhulgas ette korraldada toolistele nende puhkuse veetmist suvitus- ja ravikohtades odavate hindadega ning voimaldada neile ekskursioone kodumaa vaatamisvaarsustega tutvumiseks. (81)

KOKKUVOTE

20. sajandi algul, kui monedes Euroopa riikides seati sisse tasuline puhkus ametiuhingute noudmisel, oli see fenomen Eesti toolistele tundmatu. Tasuline puhkus levis parast esimest maailmasoda kiiresti, eriti maades, kus tugev ametiuhinguliikumine oli saavutanud selle sisseseadmise. Eestis puudus tugev ametiuhinguliikumine ja seetottu seati 1934. aastal sisse palgaline seitsmepaevane puhkus pigem valise kui siseriikliku sotsiaalse surve tulemusena. Tasulise puhkuse oiguse parast uheaastast tootamist sai ainult uks palgatooliste kategooria - toostustoolised. Selles osas ei erinenud Eesti teistest ILO liikmesriikidest, sest neid riike oli vahe, kus seadusega voi kollektiivlepinguga garanteeritud palgalist puhkust said koik tootajad.

1930. aastatel liikusid Euroopa riigid tooliste puhkeaja pikendamise suunas, noudes valitsustelt ja tooandjatelt Rahvusvahelise Tooorganisatsiooni 1936. aasta tasulise puhkuse standardite ning soovituse rakendamist koigile palgatoolistele. ILO tasulise puhkuse standardi nouded, aga ka Soome ja Skandinaavia maade eeskuju leidsid kajastamist Eesti uues, 1940. aasta seaduses palgalise puhkuse kohta, vaatamata tooandjate vastuseisule, kes pidasid palgalise puhkuse pikendamist majanduslikult ebareaalseks. See seadus satestas erinevalt 1934. aasta seadusest mitte ainult toostustooliste, vaid koigi toolepingu alusel tootavate toovotjate oiguse tasulisele puhkusele parast aastast tootamist. Puhkuse kestus soltus toovotja toostaazist ja jai nadala ning kahe nadala vahele. 7-paevase minimaalse tasulise puhkuse sisseseadmisega 1934. aastal ja selle pikendamisega 1940. aastal ning seaduse toimeala laiendamisega astus Eesti suure sammu edasi, uhtlustamaks oma sotsiaalpoliitikat teiste, edumeelsemate liikmesriikide sotsiaalpoliitikaga. Eestis oli siiski mitmeid toovotjate kategooriaid, kellele toolepingu seadus ei laienenud, ja seetottu ei holmanud oigus tasulisele puhkusele koiki tootegijaid. Palgaline puhkus ja selle pikenemine oli tootegijate toojou taastamise ja tervise turgutamise seisukohalt, aga ka materiaalse olukorra ning elustandardi (elukvaliteedi) paranemise seisukohalt vaga tahtis, millel omakorda on tooviljakusele positiivne moju.

Seoses tasulise puhkusega, eriti selle pikenemisega, tostatus kusimus toovotjate, eelkoige madalapalgaliste toovotjate aktiivse puhkuse veetmise voimalustest. Enamasti veetsid Eesti toovotjad oma puhkuse koduses miljoos ja tegelesid jatkuvalt traditsiooniliste vaba aja tegevustega, nagu isetegevus, kontsertide ja teatrietenduste kulastamine, raamatute lugemine, raadiokuulamine, sugulaste ja tuttavate kulastamine, seltside toos ja kursustel osalemine, aialapil toimetamine, rannamonude nautimine ning spordiga tegelemine. Kodusest miljoost pikemaks eemal viibimiseks - reisimiseks voi perega puhkekodu teenuse kasutamiseks - olid voimalused tooliste vaikese sissetuleku tottu vaga piiratud. Eesti kutseuhingud tegutsesid siiski selles suunas, et rajada tooliste puhkuseks koos perega puhkekodusid ja korraldada nadalalopupuhkust maal turismitaludes ning kulalismajades.

TANUAVALDUS

Artikkel on valminud projekti IUT31-6 ,,Eesti ajaloo rahvusulene raamistik: transkultuurilised poimingud, ulemaailmsed organisatsioonid ja piiriulene ranne" raames. Artikli avaldamist rahastasid Eesti Teaduste Akadeemia ja Tallinna Ulikooli ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskus.

INTRODUCTION OF THE PAID ANNUAL LEAVE IN ESTONIA

Maie PIHLAMAGI

At the beginning of the 20th century when some European countries introduced paid annual leave for employed persons, this phenomenon was unknown to Estonian workers. After the World War I more and more countries guaranteed paid annual leave for their workers under pressure of trade unions.

There was no strong trade union movement in Estonia; therefore, seven days paid leave was introduced in 1934 by the law as a result of rather external than internal social pressure. Law of 1934 guaranteed one week paid annual leave only for industrial workers. In this respect, Estonia was not exceptional among other member states of International Labour Organization (ILO), as there were few countries where paid leave was guaranteed for all employees by law or collective agreement.

In the second half of the 1930s, many European countries extended not only workers' rest periods including paid holidays but also expanded paid holidays for all types of workers to follow the requirements of the 1936 ILO Conventions and Recommendation on Holidays with Pay. The ILO standards on paid leave, as well as the impact of labour laws of Finland and other Scandinavian countries, were reflected in Estonia's new law on paid leave of 1940, despite opposition from employers who considered the extension of paid holidays economically unrealistic.

The new law guaranteed all employees working under an employment contract (except seasonal workers and seamen) the right to paid leave after one year of continuous service. The duration of the holiday depended on the length of the employment and was between one and two weeks.

Introducing the statutory entitlement to seven day paid annual holiday in 1934 to industrial workers, extending the duration of holiday, and expanding it to wider category of workers in 1940, Estonia took a major step towards harmonizing its social policy with that of other, more progressive Member States of ILO. However, the law of employment contract did not include several categories of employees, the paid leave was not available for all Estonian workers. Paid holidays were very important for the improvement of workers' health, but also for the improvement of their economic conditions and the quality of life, which in turn had a positive effect on productivity.

Introduction of paid leave raised the question about the possibilities to spend the vocation time actively.

Most of the Estonian workers spent their holidays in the home environment and continued to be engaged in traditional leisure activities such as playing in amateur theatre groups, attending concerts and theatre shows, going to the movies, reading books, listening to the radio, visiting relatives, participating in the activities of cultural and educational associations and enjoying vacation at the beach. Travelling or spending family vacation in holiday homes was an option for limited amount of Estonian workers due to low income. However, the Estonian trade unions under the influence of Scandinavian organizations tried to build holiday homes and organize weekends in tourist farms and guest houses in the countryside away from the everyday environment.

Maie PIHLAMAGI

Tallinna Ulikooli ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskus, Uus-Sadama 5a, 10151 Tallinn, Eesti; maie.pihlamagi@tlu.ee

(1) Holidays with pay for private employees. - International Labour Review, 1931, 31, 6, 714.

(2) Bauer, S., Maylander, A. The road to the eight-hour day. - Monthly Labor Review, 1919, 9, 2, 60, 62; Frankel, E. The eight-hour day in Germany. - Journal of Political Economy, 1924, 32, 3, 515.

(3) Riigi Teataja (RT) 1918, nr 1, lk 3-4.

(4) RT 1931, nr 61, art 487.

(5) C1: Hours of Work (Industry) Convention, 1919. www.ilo.org/dyn/normlex/en/f?p=NORMLEXPUB:12100:0::NO::P12100_ILO_CODE:C001

(6) Riigiarhiiv (ERA), f 989, n 1, s 2339, l 5-6.

(7) Anttila, A.-H. Loma tehtaan varjossa. Teollisuustyovaeston loma- ja vapaa-ajan moraalisaately Suomessa 1930-1960-luvuilla. (Biblioteca Historica, 93.) Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Helsinki, 2005, 88.

(8) Samas, 91.

(9) Stephen, G. J. Trade-union policy between the wars: the case of holidays with pay in Britain. - International Review of Social History, 1986, 31, 1, 45.

(10) Mitmesugust: Suvepuhkuse kusimused. - Tooliskoja Teataja, 1937, 1, 29.

(11) ERA, f 989, n 1, s 2339, l 5-6.

(12) ERA, f 31, n 3, s 3534, pagineerimata. Seletuskiri toostustooliste palgalise puhkeaja ja toolepingu lopetamiseks tarviliku ulesutlemise aja pikendamise seaduse juurde, 21.12.1934.

(13) RT 1934, nr 108, art 848; vt ka RT 1935, nr 5, art 31.

(14) Riiklikud puhad ja puhkepaevad olid uusaasta (1. jaanuar), kolmekuningapaev (6. jaanuar), iseseisvuspaev (24. veebruar), palvepaev, suur reede, ulestousmispuhad (3 paeva), kevadpuha (1. mai), taevaminemispuha, nelipuhad (2 paeva), voidupuha (23. juuni), jaanipaev (24. juuni), usupuhastuspuha (31. oktoober), surnutepuha, joulupuhad (3 paeva). Vt RT 1934, nr 105, art 827.

(15) Vt nt Rebane, I. Sotsiaalpoliitika ja tookaitse. (Elav teadus, 93.) Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 1939, 84.

(16) ERA, f 31, n 3, s 5252, l 2.

(17) Vt ERA, f 31, n 3, s 9032, l 2-5.

(18) ERA, f 31, n 3, s 9032, l 29-31.

(19) ERA, f 31, n 3, s 9032, l 35.

(20) C52: Holidays with Pay Convention, 1936. https://www.ilo.org/dyn/normlex/en/f?p=NORMLEXPUB:12100:0::NO::P12100_ILO_CODE:C052

(21) R47: Holidays with Pay Recommendation, 1936. www.ilo.org/dyn/normlex/en/f?p=NORMLEXPUB:12100:0::NO:12100:P12100_INSTRUMENT_ID:312385:NO

(22) International Labour Conference. Twentieth Session, Geneva, 1936. Record of Proceedings. International Labour Office, Geneva, 1936, 496, 498.

(23) C54: Holidays with Pay (Sea) Convention, 1936. www.ilo.org/dyn/normlex/en/f?p=NORMLEXPUB:12100:0::NO:12100:P12100_INSTRUMENT_ID:312199:NO

(24) International Labour Conference. Twenty-First Session and Twenty-Second Session, Geneva, 1936. Record of Proceedings. Geneva, 1937, 170.

(25) ERA, f 31, n 3, s 15125, l 14-15.

(26) ERA, f 31, n 3, s 9011a, l 2-3.

(27) Mihkelson, J. Sotsiaalpoliitilisi edusamme rahvusvahelises ulatuses. - Tooliskoja Teataja, 1937, 5, 127.

(28) Ratifications of C52: Holidays with Pay Convention, 1936. https://www.ilo.org/dyn/normlex/en/f?p=1000:11300:0::NO:11300:P11300_INSTRUMENT_ID:312197

(29) Ratifications of C54: Holidays with Pay (Sea) Convention, 1936. https://www.ilo.org/dyn/normlex/en/f?p=1000:11300:0::NO:11300:P11300_INSTRUMENT_ID:312199

(30) ERA, f 891, n 1, s 1092, l 43.

(31) Vt RT 1936, nr 83, art 663.

(32) Tooliste palgaline puhkeaeg lahendamisele. - Paevaleht, 1936, 1. detsember.

(33) Vt R[ebane], I[lmar]. Tooliste palgalise puhkeaja seaduse eelnou ja Tooliskoja seisukohad. - Tooliskoja Teataja, 1937, 1, 15-16.

(34) Vt ERA, f 891, n 1, s 1092, l 47-51.

(35) Tooliste palgalise puhkeaja seadus puudulik. Koja ettepanekuid ja arvamisi eelnou kohta. - Kau-bandus-Toostuskoja Teataja, 1936, 24, 585-587.

(36) Vt Rida uusi sotsiaalseadusi viiakse ellu. - Postimees, 1937, 24. mai; Sotsiaalminister O. Kask sotsiaalpoliitikast. - Tooliskoja Teataja, 1937, 6, 153-154.

(37) ERA, f 891, n 1, s 1092, l 13.

(38) ERA, f 891, n 1, s 1092, l 13-14.

(39) Sks. Palgaline puhkeaeg. Kas oleme oigustatud teistest maadest ule pakkuma? - KaubandusToostus koja Teataja, 1937, 4, 87-88.

(40) ERA, f 31, n 3, s 2918, pagineerimata. Tooliste palgalise puhkeaja seaduse eelnou.

(41) 1940. aastal oli kalendris punasega margitud 67 paeva (puhapaevad ja puhad).

(42) ERA, f 891, n 1, s 1092, l 17, 17p.

(43) ERA, f 891, n 1, s 1092, l 19.

(44) ERA, f 891, n 1, s 1092, l 21-23.

(45) Vt Palgalise puhkeaja pikendamine. - Kaubandus-Toostuskoja Teataja, 1940, 4, 103-104.

(46) Ulevaade Tooliskoja tegevusest. - Tooliskoja Teataja, 1940, 1, 12-13.

(47) ERA, f 989, n 1, s 2339, l 1, 12.

(48) ERA, f 989, n 1, s 2339, l 18.

(49) ERA, f 989, n 1, s 2339, l 7.

(50) ERA, f 31, n 3, s 2918, pagineerimata, Valitsuse riigikogule esitatud 1940. aasta tooliste palgalise puhkeaja seaduse eelnou; Riigivolikogu stenograafilised aruanded 1939/40. I koosseis. 6. istungjark, 1940, protokoll nr 156, 12. marts, 804-807, 810-812, 815-816; protokoll nr 159, 19. marts 1940, 861-863, 866-867.

(51) Riiginoukogu stenograafilised aruanded 1939/40. I koosseis. 6. istungjark, 1940, protokoll nr 75, 4. aprill, 598.

(52) RT 1940, nr 33, art 252.

(53) Soome parlament vottis 24. aprillil 1938 vastu puhkuseseaduse, mis andis oiguse saada tasulist puhkust koigil tootegijail, kes tootasid toolepingu alusel. Puhkuse pikkus soltus toostaazist. Tootegijal oli oigus pooleaastase tootamise jarel saada viis toopaeva, parast aastast tootamist uheksa ja parast viieaastast tootamist 12 toopaeva tasustatud puhkust. Vt Anttila, A.-H. Loma tehtaan varjossa, 91, 92.

(54) Vt Tooliste toolepingu seadus: RT 1936, nr 83, art 663. Seadus ei laienenud riigi- ja omavalitsuse ametnikele, eraettevotete vaimse too tegijatele, pollu- ja metsatoolistele ning meremeestele.

(55) Nende valjajatmist puhkusesaajate ringist pohjendati sellega, et hooajatoolised puhkavad toode vaheaegadel nagunii. Seejuures unustati, et ilma rahata.

(56) Meremeeste uus kollektiivleping. - Tooliskoja Teataja, 1940, 4, 120.

(57) Vt RT 1938, nr 42, art 400.

(58) Vt RT 1939, nr 47, art 368.

(59) ERA, f 31, n 3, s 8974, l 16.

(60) R021: Utilisation of Spare Time Recommendation, 1924. https://www.ilo.org/dyn/normlex/en/f?p=NORMLEXPUB:12100:0::NO:12100:P12100_INSTRUMENT_ID:312359:NO

(61) ERA, f 31, n 3, s 5271, l 14.

(62) ERA, f 31, n 3, s 5271, l 27.

(63) Mihkelson, J. Tooliste puhkeaja korraldused Pohjamaades. - Too ja Tervis, 1939, 7, 167.

(64) Metslang, L. Uue puhkeaja seaduse tulekul, 65-67.

(65) Trukitooliste puhkekodu Aegviidus. - Too ja Tervis, 1936, 12, 282.

(66) T. B. Tooliste suvepuhkuse voimalusi. - Paevaleht, 1940, 14. aprill.

(67) RT 1936, nr 50, art 423.

(68) Toolised lahevad puhkusele. - Uus Eesti, 1936, 21. juuni.

(69) ERA, f 969, n 6, s 215, pagineerimata. O. Kilgase kiri majandusministeeriumi toostusosakonnale 1.06.1938.

(70) ,,Puhkekodu" 10-aastane. - Postimees, 1937, 24. september.

(71) Nerman, R. Kopli seltsielu suda tuksus rahvamajas. Enne II maailmasoda kerkis Koplisse kaunis klassikaline hoone rahvamajaks. - Paevaleht, 2002, 7. november.

(72) Nerman, R. Kopli miljoo, olustik, kultuurilugu 1918-1940. Tallinna Raamatutrukikoda, 1995, 169-172, 185.

(73) Toolised asutasid haridusseltsi. - Postimees, 1939, 14. september.

(74) Organiseerimine ja kultuuritegevus Narva Tekstiilitooliste Kutseuhingus. - Tooliskoja Teataja, 1940, 4, 121.

(75) Hiiumaalt. Kardla tahab rahvamaja. - Postimees, 1936, 21. september.

(76) T. B. Tooliste suvepuhkuse voimalusi. - Paevaleht, 1940, 14. aprill.

(77) A Resolution of the Committee on Recreation: Facilities for workers' holidays during their holidays with pay. - International Labour Review, 1939, 39, 4, 490-495.

(78) 1930. aastal asutatud Sihtasutuse Turismi Keskkorraldus Eestis ulesanne oli korraldada ja arendada turismi Eestis.

(79) Sotsiaalministeeriumi Loodushoiu- ja Turismiinstituut moodustati 1938. aastal. Instituudi ulesandeks oli looduskaitse korraldamine ja teostamine; jarelevalve avalike parkide korraldamise ule; instituudi valitsemisele antud riigiparkide valitsemine ja korraldamine; suvituskohtade korraldamise uldjuhtimine ja igakulgne kaasaaitamine suvituskohtade valjaarendamisele ning jarelevalve nende tegevuse ule; sise- ja valisturismi juhtimine ja korraldamine ning sel alal jarelevalve teostamine. Instituut andis valja ajakirja Loodushoid ja Turism.

(80) P. [aul] R.[andpold] Tooliskonna vaba- ja puhkeaja kasutamine. - Loodushoid ja Turism, 1940, 1, 51.

(81) P. R. Turismi Noukogu koosolek 18. jaanuaril s. a. - Loodushoid ja Turism, 1940, 1, 50-51.

https://doi.org/10.3176/hist.2019.1.07
COPYRIGHT 2019 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2019 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Pihlamagi, Maie
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Geographic Code:4EXES
Date:Jan 1, 2019
Words:7510
Previous Article:BALTI-KUSIMUS PARIISI RAHUKONVERENTSI EEL JA AJAL 1918-1920.
Topics:

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2020 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters