Printer Friendly

Soviet Baltic policy in 1939-1940 as reflected in Russian publications/Noukogude Liidu 1939/40. aasta Balti-poliitika Venemaal ilmunud uusimas kirjanduses.

1939/40. aasta sundmused Balti riikides on uks neist ajalooteem adest, mis pusib endiselt huvi keskpunktis ja takistab ka nuud Balti riikide ning Venemaa vaheliste suhete normaliseerumist. Artiklis on vaadeldud, kuidas on kasitletud Balti riikidega 1939/40. aastal toimunut Venemaal. Tegemist on probleemiga, mis vajaks palju pikemat analuusi kui siinkohal voimalik. Artikli eesmargiks on vaadelda, kuidas on Venemaal ilmunud kirjanduses kasitletud 1939. aastal Balti riikidega solmitud baaside lepinguid ja sellele jargnenud okupeerimist ning inkorporeerimist 1940. aastal, ja vorrelda nuud valitsevaid seisukohti noukogude aja omadega. Esimeses osas on vorreldud noukogude ajal ilmunud kirjandust tanapaeva kirjandusega. See voimaldab esile tuua teatud stampe, mis on kandunud praegusaega.

Ajal, mil Balti riigid olid Noukogude Liidu koosseisus, ei olnud voimalik sodadevahelist Balti riikide valis- ja sisepoliitikat objektiivselt uurida. Noukogude ideoloogia ja propaganda teenistuses olev ajalooteadus tegeles peamiselt toolisning revolutsioonilise liikumise kusimustega, mida vaadeldi ka seoses valispoliitikaga. Rohutati, et ajaloo liikumapanevaks jouks on massid, st toolisklass. Toolisklassi solidaarsus oli omakorda rahvusvaheliste suhete keskne element, mille valguses vaadeldi ka Baltimaade ja Noukogude Liidu vahelisi suhteid.

NOUKOGUDE HISTORIOGRAAFIA

Noukogulikule ajalookasitlusele oli omane ajaloo uhekulgne, kommunistlikust maailmavaatest lahtuv tolgendamine ja ajaloo kajastamine Noukogude Liidule positiivsest kuljest. Noukogude Liitu kujutati riigina, kes ainsana maailmas armastas toeliselt rahu. Sellest tulenevalt kujunes historiograafias usna omanaoline pilt: kui teised riigid lahtusid rahvusvahelistes suhetes oma huvidest, siis Noukogude Liit voitles rahu eest ja demonstreeris maailmale oma rahuarmastust. Noukogude ajalooteaduse jargi esines Noukogude Liit kogu aeg ka Balti riikide iseseisvuse kaitsja rollis. Rahulepingute solmimine Balti riikidega 1920. aastal, mittekallaletungilepingute solmimine 1932. aastal ja vastastikuse abistamise lepingute solmimine 1939. aastal kuulutati Noukogude rahupoliitika eredateks naideteks. Samas vaideti, et Baltikumi minevik ja olevik on olnud Venemaa ning Noukogude Liiduga lahutamatult seotud. Ka tulevik vaideti olevat lahutamatult seotud Noukogude Liiduga. Noukogude valispoliitikat naidati aarmiselt positiivses valguses, Balti riikide oma aga reaktsioonilisena. Vaideti, et Euroopa valispoliitilise kriisi vallandasid eelkoige Versailles. leping, Inglise-Saksa laevastikuleping ja Muncheni leping.

Olulistest sundmustest, naiteks Molotovi-Ribbentropi lepingu lisaprotokollist, mille avalikustamine voinuks Noukogude Liidu mainet kahjustada, puuti vaikida. Molotovi-Ribbentropi lepingu solmimist kasitleti rahvusvahelise olukorra pealesunnitud kaiguna. Allikad, mis naitasid lepinguga kaasaskaiva lisaprotokolli olemasolu, kuulutati voltsinguiks. (1) Koigi kolme Balti riigi valispoliitika eesmargiks peeti Noukogude-vastaste intriigide voi koguni agressiooni ettevalmistamist. Balti riikides kehtinud autoritaarreziimi nimetati fasistlikuks. Balti riikide juhte suudistati selles, et nad ei tuginenud Noukogude Liidu rahuarmastavale valispoliitikale, keeldusid vastastikuse abistamise lepingu solmimisest juba 1935. aastal ja et nad rikkusid 1939. aastal solmitud vastastikuse abistamise lepingut.

Koigis noukogude autorite toodes tsiteeriti nn marksismi-leninismi klassikuid ja Noukogude riigijuhte, kelle toodel ning seisukohavottudel polnud Balti riikide valis- ja sisepoliitikaga mingit seost voi oli seda vaga vahe. Metodoloogiline alus leiti just siit. Eesmark oli toestada, et Balti riigid inkorporeeriti Noukogude Liitu lepingute alusel ja sisemisest arengust tulenevalt, tootava rahva tahtel. Vaideti, et 1940. aasta sundmustega pandi maksma ajalooline oiglus, mis oli lakanud olemast Inglise, Prantsuse ja Ameerika imperialistide 1919. aasta interventsiooni tagaj arjel. Nii naiteks vaitsid ajaloolased Aleksandrs Drizul ja Viktor Maamagi, et 1940. aasta revolutsioon Baltikumis oli uks esimesi sotsialistlikke revolutsioone maailmas, kus proletariaat saavutas voidu kodanluse ule relvastatud ulestousuta. Molemad vaitsid, et see kinnitas Lenini geniaalset ennustust, et sotsialistlikku revolutsiooni on voimalik teostada rahumeelselt--parlamenti kasutades. See nn revolutsiooniteooria oli oma olemuselt usna primitiivne. Deklareeriti lihtsalt, et malestus noukogude voimust 1919. aastal jattis tootava rahva mallu kustumatu jalje ja et voimsa Noukogude Liidu olemasolu ning selle pidev tugevnemine ja sotsialistliku ulesehitustoo edusammud avaldasid maailma rahvaste saatuse kujunemisele ning voitlusele rohujate vastu suurt revolutsioneerivat moju. Eeltoodust tehti jareldus, et 1940. aasta juunis puhkis tootav rahvas riigituurilt fasismimeelse kodanliku kliki, aitas voimule rahvavalitsuse ning et kakskummend aastat kestnud kodanluse voimutsemise lopp oli ajaloo seadusparasus. (2) Tosi, ajastu olemust ja iseloomu silmas pidades oleks asjatu tagantjarele soovida, et toona oleks Molotovi-Ribbentropi lepingu salajasest lisaprotokollist avalikult kirjutatud. Samuti seda, et 1940. aasta sundmuste puhul oleks raagitud Punaarmee ja Noukogude Liidu emissaride Andrei Zdanovi, Andrei Vosinski ning Vladimir Dekanozovi erilisest rollist. Teame, et Noukogude Liidus valitses totaalne tsensuur.

VENEMAA HISTORIOGRAAFIA

Tanapaeva vene ajalookirjandus on Balti-kusimusele suhteliselt vahe tahelepanu osutanud. Noukogude Liidu suhteid Balti riikidega on kasitletud enamasti vaid Noukogude Liidu valispoliitikat kajastavates uurimustes. Mitmed noukogude perioodist tuntud autorid on oma uurimistood jatkanud ja oma varasemaid seisukohti vaid veidi revideerinud. Osale uutest autoritest on noukogude ajal ilmunud kirjandus autoriteetseks ajalooallikaks.

Populaarteaduslikest raamatutest voiks naiteks tuua: Mihhail Krossini 2007. aastal ilmunud "Balti fasismi" ja Juri Jemeljanovi "Miks nad ei armasta pronkssodurit?". Krossin on vaitnud, et Balti riigid sattusid Noukogude Liidu koosseisu nii, et sellega ei rikutud toona kehtinud rahvusvahelist oigust. Krossini pohiseisukohad on jargmised: Noukogude Liitu ei saa Balti riikide okupeerimises suudistada, kuna faktid lihtsalt ei luba seda teha. Uhinemine Noukogude Liiduga toimus kohalike kommunistide aktiivsel kaasabil ja elanikkonna markimisvaarse osa toetusel; Noukogude Liit andis Leedule ule tema endise pealinna--seda tanu just Molotovi-Ribbentropi paktile--ja parast soda sai Leedu Noukogude Liidult veel Klaipeda. Krossin leiab, et koik, mis juhtus, ei toimunud mitte Kremli initsiatiivil, vaid Eesti, Lati ja Leedu parlamendi palvel ning et juriidilisest vaatevinklist vaadates oli koik laitmatult tehtud. Ta rohutab, et Balti riikide uhinemine fikseeriti ka Jalta konverentsil Stalini, Churchilli ja Roosevelti allkirjaga; Noukogude Liidu koosseisus oli Balti liiduvabariikidel palju iseseisvam seisund kui varem uhinenutel ja et liiduvabariikidel oli formaalselt oigus ka lahku luua. (3) Ka Jemeljanovi lahenemisviis ei erine Krossini omast palju. Ta todeb, et salalepingutel voi avalike lepingute salajastel lisadel ei saa olla juriidilist joudu neile, kes ei ole lepingu osalised ega tea ka sellise salalepingu olemasolust. Edasi vaidab autor, et KGB kaast ooline V. Sidak on toestanud, et fotokoopiad kadunud salajastest lisaprotokollidest on voltsingud. Jemeljanov oletab, et 1939. aasta 23. augustil ja 28. septembril solmitud lepinguga kaasaskaivate salajaste lisaprotokollide puhul on toenaoliselt lihtsalt tegemist labiraakimistel osalenud Saksa delegatsiooni liikmete esialgsete ulestahendustega selle kohta, mida Kremlis raagiti. (4) Jemeljanov vaidab ka, et alad, kus peatusid Saksamaa ja Noukogude Liidu relvastatud joud, ei vastanud mitte alati "salajaste protokollide" tekstile, ja seeparast on selge, et need polnud taitmiseks kohustuslikud. Jemeljanov toob ilma igasuguse analuusita esile samad argumendid, mida noukogude ajaloolased kasutasid 1939/40. aastal Balti riikides toimunu oigustamiseks: Balti riikide valitsevad ringkonnad vallandasid Talvesoja ajal noukogudevastase kampaania, arutasid Noukogude-vastase sojalise liidu solmimist jne. Peatukk, mis puudutab Balti riikide okupeerimist, kannab pealkirja "Juunirevolutsioonid", peatukk, milles on kirjeldatud inkorporeerimist, aga "Sotsialistlik valik Eestis, Latis ja Leedus". (5) Ultimaatumit nimetab Jemeljanov Noukogude valitsuse poolt tehtud esildiseks ([TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]). Jemeljanovi jargi kaasnes Noukogude vagede tulekuga Balti riikidesse toolisklassi voitluse aktiviseerumine fasistliku reziimi vastu. Seejuures naib autor uskuvat, et Leedu pealinn asus juba 1940. aasta juunis Vilniuses. (6)

Noukogude Liidu sojalist ekspansiooni laanenaabrite vastu 1939/40. aastal on pohjalikult kasitlenud vene sojaajaloolane Mihhail Meltjuhhov. (7) Kuid Balti riikidele on ta oma uurimuses puhendanud ainult uhe peatuki. Meltjuhhov on vaadelnud ainult maavae tegevust. Venemaa Kaitseministeeriumi Sojaajaloo Instituudi uhe alluksuse juhi polkovnik Sergei Kovaljovi sulest parineb uurimus "Noukogude vaed Eesti territooriumil 1939.--1940. aastal". (8) Umbes pool Kovaljovi monograafiast on puhendatud valispoliitilise olukorra kirjeldamisele--populaarteaduslikus vormis on kasitletud juba teadaolevaid aspekte. Uurimuses kasutatud primaarsete allikate--arhiiviallikate--ring on aarmiselt piiratud. Kovaljov ei kasuta sonu ultimaatum ja okupatsioon. Ultimaatumit nimetab ta Noukogude valitsuse noudmiseks ([TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]), okupatsiooni aga vagede sisenemiseks ([TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]) voi sisseviimiseks ja arutleb, kui oigustatud oli Noukogude Liidu tegevus Balti suunal. Seejuures todeb autor, et Baltikum oli, on ja jaab Venemaa jaoks eluliselt tahtsaks regiooniks. Molotovi-Ribbentropi lepingust raakides todeb autor, et Noukogude valitsust sundis lepingut solmima Saksamaad itta suunata tahtvate laaneriikide tegelik poliitika; Balti riikide suhtes langetatud otsused olid aga tingitud Noukogude juhtkonna prognoosist: Baltikumist ja Soome lahe kallastest saab eelseisvas sojas uks peamisi sojateatreid ning et Soome ja Eesti kasutavad koos Noukogude laevastiku torjumiseks Vene impeeriumi rajatud kaitsesusteeme. Kovaljov leiab, et Molotovi-Ribbentropi lepingu tagajarjel tekkinud olukorraga kindlustas Noukogude Liit endale kontrolli Soome lahe ule, aga vastastikuse abistamise lepingu solmimisega likvideeris voimaluse, et Saksamaa egiidi all oleksid Balti riikide territooriumil tekkinud marionettriigid. 1940. aasta juunis toimunust raakides todeb Kovaljov, et see oli tingitud Eesti-poolsest pakti rikkumisest ja Noukogude Liidu strateegilise kaitse vajadusest:

Balti riikide Noukogude Liitu votmisega saavutas Noukogude juhtkond peamise strateegilise eesmargi, mille sisuks oli nihutada edasi maa laanepiire 200-400 kilomeetrit, mis oli oigustatud maa kaitsevajadustest tulenevalt, ja seejuures mitte raakides sellest, et riigi koosseisu toodi tagasi need alad, mis olid kaotatud kodusoja aastatel,--see oli juba iseenesest akt, mis taastas ajaloolise oigluse. (9)

Sojalisest aspektist lahtudes on Punalipulise Balti Laevastiku tegevust nimetatud perioodil Venemaa Sojamerelaevastiku Arhiivi materjalidele tuginedes kasitlenud vene ajaloolane Pavel Petrov. Ta on uurimuses "Balti laevastik, Soome gambiit" kirjeldanud Noukogude laevastiku sojalisi operatsioone. Ka tema pole arutlenud okupatsiooni ega anneksiooni ule. Ta todeb, et onnestunud merevaebaaside loomine Eestis ja Latis andnuks teoreetiliselt hea voimaluse operatsioonideks Laanemerel, naiteks voimaldanuks uhe ooga paisata dessandi Ojamaale. (10)

Venemaal ilmunud rahvusvahelise oiguse kasitlustes on 1939/40. aastat puudutavad seisukohad jargmised: okupatsioon tahendab uhe sodiva poole poolt mingi maa-ala voi selle osa ajutist hoivamist sojalise konflikti kaigus, ilma et hoivatud territooriumi suveraansus laheks okupeerijale; Noukogude Liit polnud Balti riikidega sojaseisukorras ega pidanud nende vastu sojategevust ka ilma soda kuulutamata. Rohutatakse, et sellest tulenevalt pole termin okupatsioon kasutatav selles mottes, mis toimus Balti riikidega 1940. aastal, ja et Teise maailmasoja ajal oli nendes riikides ainult Saksa okupatsioon. Leitakse, et Balti riikide puhul on siiski voimalik raakida anneksioonist--uhe riigi uhendamisest teisega. Aga siinkohal vaidetakse, et Briand'i-Kelloggi lepingu ja Rahvasteliidu pakti alusel kujunes Teise maailmasoja alguseks valja pohimote (reegel), mille jargi loeti juriidiliselt kehtetuks soja tagajarjel teostatud anneksioon--kui riik rikkus endale voetud kohustusi--ja et ainult soja tottu teostatud anneksioonid ei toonud kaasa vallutatud riigi oigusliku subjektsuse havimist. Edasi vaidetakse, et kuna Noukogude vagede sisenemine Balti riikide territooriumile toimus Eesti, Lati ja Leedu valitsuse formaalsel nousolekul ning kuna ultimaatum voeti vastu ja sojalist konflikti ei toimunud, siis ei saa raakida ebaseaduslikust anneksioonist. Edasi nenditakse, et Balti riigid olid sunnitud vastu votma ultimaatumi, mis ei sisaldanud mingeid otseseid ahvardusi. Vaidetakse, et vagede sisseviimise jarel sailitasid Balti riigid oma territooriumi suveraansuse, mis ei lainud ule Noukogude Liidule. Lopuks todetakse, et Balti riikide annekteerimise erilisus seisneb selles, et need annekteeriti lepingu alusel, ilma okupatsioonita: Noukogude vaed asusid anneksiooni hetkel Balti riikide territooriumil ja seda mitte relvastatud kallaletungi tulemusel, millele ei antud vastulooki, vaid nende valitsuste nousolekul. (11)

V. Fortunatovi teoses "Isamaa ajalugu. Eksamivastused korgkoolide uliopilastele" on Balti-kusimuse kohta raagitud jargmist: Muncheni leping ignoreeris Noukogude Liidu huve. Kuna Saksamaa ja Noukogude Liidu huvid langesid kokku ja molemad kartsid, et nad tommatakse sotta kahel rindel, solmisid nad 23. augustil 1939 mittekallaletungilepingu, millele lisandus salajane lisaprotokoll, millega piiritleti mojusfaarid Euroopas ning jagati Poola. Talvesojast raakides todeb autor, et Noukogude Liit visati Rahvasteliidust valja kui agressor. Kui Poola puhul utleb autor, et Noukogude Liit okupeeris Ida-Poola alad, siis Balti riikide puhul on kirjutatud ainult, et parast seda, kui Saksamaa oli 1940. aasta suvel purustanud Prantsusmaa, kukutati Eestis, Latis ja Leedus profasistlik valitsus ning seal moodustatud uued voimuorganid esitasid palve Noukogude Liitu astumiseks. (12)

I. Bablenkova, V. Akimovi ja E. Surova raamatus "Taielik kursus. Venemaa ajalugu. Kolme paevaga korgkoolidesse astujatele" esitatud seisukohad on jargmised: Noukogude-Saksa mittekallaletungilepingule lisandus salajane lisaprotokoll, millega Noukogude Liit ja Saksamaa maaratlesid mojusfaarid Balti merest Musta mereni; lepingu tulemusel rundas Saksamaa Poolat, leping voimaldas vagivaldselt liita Poola idaalad--Laane-Valgevene ja Laane-Ukraina--ning alustada agressiooni Soome vastu; aga 1940. aasta suvel voimaldas see faktiliselt annekteerida Balti riigid. 28. septembril 1939 Saksamaaga solmitud soprus- ja piirilepingut on hinnatud negatiivselt: see tekitas laaneriikides masendust ja voimaldas raakida Noukogude Liidust kui agressorist ning fa.ismi kasilasest. Molotovi-Ribbentropi lepingu salajast lisaprotokolli on hinnatud taiesti negatiivselt:
   Idee mojusfaaridest koos hitlerliku Saksamaaga on juba iseenesest
   sugavalt amoraalne. Salajase lisaprotokolli allakirjutamist
   stalinliku juhtkonna poolt pole voimalik hinnata teisiti kui
   rahvusvahelise oiguse johkrat rikkumist. Hilisematele kinnitustele
   vaatamata ei vahendanud leping pinget, vaid hoopis suurendas soja
   puhkemise voimalusi Noukogude Liidu ja Saksamaa vahel, kuna selle
   tagajarjel kadus kahe riigi vahelt neutraalsete riikide voo. (13)


Autorid vaidavad, et Noukogude Liidu sojalises juhtkonnas tekitas pakt enesega rahulolu ja enesekindlust ning usku, et soda ei alga niipea.

A. Vahramejevi ja S. Kule.ovi sulest ilmunud "Ulevaates Noukogude valispoliitikast 1917-1991", mis on moeldud korgkoolides kasutamiseks, on raagitud avameelselt Molotovi-Ribbentropi lepingust ning sellest, kuidas Noukogude Liit rundas 1939. aasta septembris Poolat seljatagant ja surus seejarel sojalise ahvarduse abil Balti riikidele peale vastastikuse abistamise lepingud ning avaldas neile survet ka parast nende solmimist. Autorid on kirjeldanud, kuidas Balti riikidele esitati mitmesuguseid suudistusi: nad ei taida lepingut ja kavatsevad astuda sotta Soome poolel ning et Balti sojavagede staabid loid vastastikused sidemed. Edasi on kirjutatud, kuidas sellele tuginedes noudis Kreml noukogudevaenulikult meelestatud isikute valitsustest eemaldamist: Balti riikidesse saadeti Noukogude emissarid Zdanov, Dekanozov ja Vosinski, kes dikteerisid uute valitsuste koosseisu; samaaegselt valmistati Noukogude agentide ja kohalike kommunistide kaasabil ette valitsusvastased demonstratsioonid ning miitingud. Toimusid valimised, mille jarel noudsid vastvalitud parlamendid noukogude voimu kehtestamist, ja poordusid Noukogude Liidu poole palvega votta nad Noukogude Liitu. Balti riike puudutava osa lopus todetakse, et Stalin kasutas muuti Saksamaa ohust selleks, et haarata enda katte Balti riigid ja seada seal sisse noukogude voim. (14)

S. Samogini valja antud oppevahendis "Venemaa ajalugu. Spikrid korgkoolide Tudengitele" on vaidetud, et parast Muncheni kokkuleppe solmimist vahenes Noukogude Liidu usaldus laaneriikide vastu tunduvalt; Noukogude Liidu Euroopapoliitikale avaldas olulist moju Jaapani agressiivne poliitika Kaug-Idas; sojaohu suurenemisest tulenevalt langetas Noukogude valitsus otsuse solmida Saksamaaga mittekallaletungileping. Seejuures pole eitatud salajase lisaprotokolli olemasolu. Edasi on oeldud, et mittekallaletungilepingut solmides soovis Noukogude Liit lahendada kaht probleemi: uhelt poolt vahendada kas voi mingiks hetkeks suure soja ohtu ja teisalt laiendada Noukogude Liidu moju Ida-Euroopas. Todetakse, et parast seda, kui Saksamaa oli Poolat runnanud, alustas Noukogude Liit talle salajase lisaprotokolliga lubatud territooriumi vallutamist. Seejarel on kirjutatud, et 28. septembril solmisid Saksamaa ja Noukogude Liit soprus- ja piirilepingu, kus tapsustati mojusfaare; sellele ja 23. augusti lepingule tuginedes noudis Stalin Balti riikidelt vastastikuse abistamise lepingu solmimist ja baaside paigutamist nende territooriumile. Autor rohutab, et Eesti, Lati ja Leedu valitsus olid sunnitud Noukogude valitsuse noudmistega noustuma ning et selle tulemusel viidi nende territooriumile Noukogude vaed (seda justkui julgeoleku kindlustamiseks), seejarel aga kehtestati noukogude voim ja Baltikum laks Noukogude Liidu koosseisu. Soome Talvesoja kohta on todetud, et Noukogude-Soome soja tottu visati Noukogude Liit Rahvasteliidust valja kui agressor ja sattus seejarel isolatsiooni. Ja lopuks leiab autor, et puudes laiendada oma valispoliitilisi ulesandeid, ei voimaldanud Noukogude juhtkond totalitaarse diktatuuri tingimustes demokraatlikku otsuste langetamist ega arutelu alternatiivsete variantide ule. (15)

D. Ingeraineni koostatud oppevahendis "Isamaa ajalugu. Oppevahend" on leitud, et Muncheni leping oli poordepunktiks Noukogude valispoliitikas, mis pohjustas Molotovi-Ribbentropi lepingu solmimise, millele lisandus salajane lisaprotokoll. Sellisel moel jaotasid Saksamaa ja Noukogude Liit faktiliselt vahem kui kahe aastaga omavahel selles regioonis asuvad riigid ning koristasid ([TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]) 1941. aasta suveks ara neid eraldava neutraalsetest riikidest moodustunud barjaari. Edasi margib autor, et 1939/40. aastal toimus mojusfaaride jaotus, Noukogude Liit viis Eesti, Lati ja Leedu territooriumile oma vaed ning 1940. aasta suvel faktiliselt annekteeris nimetatud riigid, olles pannud eelnevalt voimule kommunistliku valitsuse. Kui Balti riikidest raakides on kasutatud kirjeldatud sonastust, siis Rumeenia puhul on oeldud, et Noukogude Liit okupeeris osa Rumeeniast, kuid sai nii tagasi territooriumi, mis oli 1918. aastani olnud Venemaa koosseisus. Autor tuleb lopuks jargmisele jareldusele: 1939. aasta augustist kuni 1941. aasta juunini oli Saksamaa faktiliselt Noukogude Liidu liitlane. Saksamaa ei solminud Noukogude Liiduga mitte ainult majanduslepingut, vaid ka salajase sojalis-poliitilise lepingu mojusfaaride jaotamiseks Euroopas; sellisel moel kaotas Noukogude Liit ilmselt palju rahvusvahelise kogukonna silmis, ehkki ta oskas oma territooriumi suurendada tervelt 500 000 ruutkilomeetrit, tema elanikkond kasvas 23 000 000 inimese vorra ja lisaks sellele veel arenenud infrastruktuur. 1941. aasta juuniks oli noukogude voim kehtestatud peaaegu kogu endise Vene impeeriumi territooriumil ja loodud sotsiaal-majanduslik ning materiaal-tehniline baas uldrahvaliku soja pidamiseks. (16)

Moskva Riikliku Ulikooli ajalooteaduskonna egiidi all valja antud opikus "Venemaa ajalugu. Kolmas, taiendatud valjaanne" on margitud, et olukorras, kus Saksamaa valmistus Poolat rundama ja Noukogude Liit moistis soja moodapaasmatust, ise selleks mitte valmis olles, oli viimane seeparast sunnitud muutma oma valispoliitilist orientatsiooni ning solmima Saksamaaga mittekallaletungilepingu, millele lisandus salajane lisaprotokoll. Edasi on oeldud, et uues rahvusvahelises olukorras, 23. augustil Saksamaaga allakirjutatud salajasest lisaprotokollist ja 28. septembril solmitud lepingust tulenevalt, solmis Noukogude Liit Eesti, Lati ning Leeduga lepingud, millega sai oiguse paigutada oma vaed nimetatud riikide territooriumile; olukorras, kus Noukogude vaed asusid nimetatud riikides, viidi seal labi seadusandlike organite valimised, mille voitsid kommunistlikud joud. Seejarel on luhidalt todetud, et 1940. aastal laksid Eesti, Lati ja Leedu Noukogude Liidu koosseisu. Kokkuvotteks on nenditud, et Saksamaaga solmitud lepingute tulemusel lulitati Noukogude Liidu koosseisu markimisvaarne territoorium, kus elas 14 000 000 elanikku, ja et maa piirid nihkusid 300-600 kilomeetrit laande. Lopuks kolab siiski stalinlikku valispoliitikat hukkamoistev seisukoht: kui 23. augustil allakirjutatud leping oli Noukogude Liidule teatud mottes pealesunnitud samm, siis 23. augusti salajane lisaprotokoll ja 28. septembril solmitud soprus- ja piirileping rikkusid mitme Ida-Euroopa riigi suveraansust. (17)

Suhteliselt allikaid austavalt on korgkoolidele moeldud opikus "Venemaa ajalugu vanimatest aegadest meie paevadeni" 1939/40. aasta sundmusi kajastanud V. Fjodorov, V. Morjakov ja J. Stsetinov. Autorid todevad selles, et 1939. aasta septembris-oktoobris noudis stalinlik juhtkond Eestilt, Latilt ja Leedult vastastikuse abistamise lepingu solmimist, jargmisel aastal aga suudistas ta Balti riike lepingu rikkumises ning noudis Moskva volinike kontrollitud rahvavalitsuste moodustamist. Edasi on margitud, et varsti parast seda teostati Leedu ja Lati Seimi ning Eesti Riiginoukogu (18) valimised, millel osalesid ainult kohalike kommunistlike parteide esitatud ning Noukogude Liidu eriteenistuste kontrollitud kandidaadid. Lopuks todevad autorid, et sellisel moel valitud parlamendid palusid votta oma maa Noukogude Liitu ja et 1940. aasta augusti lopul (19) see palve rahuldati; Noukogude Liit sai juurde kolm liiduvabariiki. (20)

Venemaa Teaduste Akadeemia Vene Ajaloo Instituudi egiidi all ja akadeemik A. Sahharovi toimetamisel valja antud korgkoolidele moeldud opikus "Venemaa ajalugu vanimatest aegadest tanase paevani" leiduvad jargmised seisukohad: Noukogude valitsuse otsus solmida Hitleriga vastastikuse abistamise leping oli pealesunnitud samm; Saksamaaga allakirjutatud salaprotokollid panid aluse Noukogude Liidu piiride laienemisele laane suunas; Noukogude Liidul onnestus praktiliselt ilma aktiivse sojalise tegevuseta uhendada aastail 1918-1920 eraldatud endise Vene impeeriumi territoorium; Noukogude valitsuse surve tottu olid Balti riigid sunnitud vastu votma ettepaneku vastastikuse abistamise paktide solmimiseks; lepingute alusel viidi Balti riikide territooriumile Noukogude vaed ja algas sojaliste baaside loomine; 1940. aastal moodustati Balti riikides noukogudes obralikud rahvavalitsused; 1940. aasta juulis toimunud valimistel voitsid kommunistid, kes kuulutasid valja noukogude voimu ja poordusid Noukogude Liidu Ulemnoukogu poole palvega votta Lati, Leedu ning Eesti Noukogude Liidu koosseisu; laaneriigid hindasid seda akti kui anneksiooni. (21) Ultimaatumist ja okupatsioonist pole opikus raagitud.

Eelkirjeldatud opikust erineb Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituudi (diplomaatide kooli) opik "Rahvusvaheliste suhete ajalugu 1918-1939". Selles on kirjutatud, et Molotovi-Ribbentropi lepingu salajase lisaprotokolli ja 28. septembril solmitud soprus- ja piirilepingu alusel laksid (voi lulitati) Eesti, Lati ja Leedu Noukogude Liidu koosseisu; 1989. aasta detsembris vottis NSV Liidu rahvasaadikute II kongress vastu spetsiaalse maaruse, milles tunnistati salajase lisaprotokolli olemasolu; see kuulutati juriidiliselt kuundimatuks ja kehtetuks; sellega pandi kusimargi alla Balti riikide Noukogude Liiduga uhinemise oiguslik ning ideoloogiline legitiimsus, ehkki veel toonase ametliku versiooni jargi olid Balti riigid astunud Noukogude Liitu vabatahtlikult. (22)

Kuid oleks ulekohtune suudistada selliste seisukohtade tingimusteta omaksv otmises koiki vene ajaloolasi. Osa neist leiab, et 1940. aastal Balti riikides toimunud sundmustes oli otsustav osa Punaarmeel. Nad ei eita, et nn juunirevolutsioon Baltikumis toimus Noukogude tankide toetusel. Naitena voib nimetada 2006. aastal Leedu Ajaloo Instituudi ja Venemaa Teaduste Akadeemia Uldajaloo Instituudi uhisvaljaandena Vilniuses ilmunud dokumentide kogumiku "Noukogude Liit ja Leedu Teise maailmasoja aastatel. Leedu Vabariik (marts 1939-august 1940)" I koidet. (23) Enamik kogumikus avaldatud dokumentidest kasitleb baaside ajastut. Vaiksem osa dokumentidest on puhendatud 1940. aasta suvel toimunud okupeerimisele. Leedu ja vene ajaloolaste uhistoos valminud dokumentide kogumik annab hea ulevaate Noukogude valitsuse ekspansiivsest poliitikast Balti riikide suhtes aastatel 1939-1940.

Peab markima, et veel tanapaeval eelistavad vene ajaloolased enam tegelda Soome Talvesoja voi Poolaga seonduva uurimisega. Noukogude ajaga vorreldes voiks praeguse Venemaa lahenemises Balti riikides 1939/40. aastal toimunule tuua jargmisi erinevusi: 1) Molotovi-Ribbentropi pakti salajase lisaprotokolli olemasolu reeglina ei eitata; 2) valdavalt on loobutud nn revolutsiooniteooriast. Selle asemel raagitakse Balti riikide sisepoliitilisest kriisist; 3) valdavalt on loobutud vaidetest, et Noukogude valispoliitika oli suunatud rahu sailitamisele ja Balti riikide kaitsmisele. Selle asemel raagitakse strateegilistest eesmarkidest ja vajadusest kindlustada oma piiride julgeolekut; 4) Balti riike ei suudistata enam Noukogude-vastase sojalise agressiooni ettevalmistamises.

Valjendit okupatsioon kasutab Balti riikide puhul vaid moni uksik autor. Kuid okupeerimise fakti uldiselt ei tunnustata. Vaidetakse, et okupatsioonist saaks raakida siis, kui 1940. aastal oleks Balti riikide ja Noukogude Liidu vahel valitsenud sojaseisukord voi kehtinud sojavaeline okupatsioonireziim.

Kui vaadelda, mida on Venemaal Balti riikide XX sajandi ajaloost kirjutatud, siis selgub, et teema on teatud moel vaga delikaatne. Eri rahvaste lahenemine oma minevikule on olnud erinev ja jaab selleks ka tulevikus. Sageli maaravad selle poliitilised ja ideoloogilised lahtekohad. Pole oigustatud lootus, et moni suurrahvas suudaks oma ajalugu kergelt umber hinnata ja minevikus tehtud kuritegusid jaagitult tunnistada. Tosi, moned rahvad on oma minevikus tehtud vigu ja kuritegusid siiski tunnistanud. Veel pole saabunud see aeg, kus ka Venemaal kirjutataks Balti riikide XX sajandi ajalugu nii, et saaksime valdavat osa ajalookirjandusest aktsepteerida. Kuid ei saa eitada ka seda, nagu ei moistaks koik vene ajaloolased probleemi olemasolu. Mitmel konverentsil on kolanud nende suust uleskutsed, et Venemaa peaks oma kontseptsioonid Ida-Euroopa ajaloo osas umber hindama ja ehkki Noukogude Liit vabastas Ida-Euroopa fa.ismist, viis ta sealsetele rahvastele kaela oma ikke.

TANUAVALDUS

Artikkel on valminud Eesti Teadusfondi toetusel (grant nr 6896), resumee on tolkinud Ene Inno USA-st.

(1) Vt Ajaloo voltsijad. Ajalooline ulevaade hitlerliku agressiooni ja Teise maailmasoja ettevalmistamise ja arenemise toelisest kaigust, seoses Ameerika Uhendriikide Riigidepartemangu poolt Saksa valisministeeriumi arhiivmaterjalide avaldamisega. Ajalehtede Kirjastus, Tallinn, 1948, 79.

(2) Saat, J. Noukogude voim Eestis. Oktoober 1917-marts 1918. Tallinn, 1975, 463; vt ka Revolutsioonist revolutsioonini. 1905.1940. Toim H. Arumae, J. Kahk, A. Panksejev, K. Siilivask. Eesti Raamat, Tallinn, 1975.

(3) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 2007, 6-7.

(4) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 2007, 231-232.

(5) Ibid., 259-282.

(6) Ibid., 265.

(7) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]: 1939-1941 [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 2000.

(8) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.] 1939-1940 [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 2005.

(9) Ibid., 164.

(10) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 2005, 385; vt ka [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 2000, 4.

(11) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1999, 72-79.

(12) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 2007, 170-171.

(13) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 2006, 167.

(14) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.] (1917-1991). [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 2006, 167.

(15) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 2007, 111-112.

(16) [MATHEMATICAL EXPRESSION NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 2006, 157-159.

(17) [MATHEMATICAL EXPRESSION NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 2007, 386-389.

(18) 1940. aasta juulis toimusid Eestis Riigivolikogu, mitte Riiginoukogu valimised.

(19) Tegelikult augusti algul.

(20) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 2008.

(21) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 2007, 662.

(22) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.] 1918-1939. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 2006, 288-299.

(23) CCCP [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]. TOM I. CCCP [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]. Koost A. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]. LII leidykla, Vilnius, 2006.

Magnus ILMJARV

Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti; magnus.ilmjarv@tlu.ee
COPYRIGHT 2008 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2008 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Ilmjarv, Magnus
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Date:Jun 1, 2008
Words:3728
Previous Article:Estimation of security threats and Estonian defence planning in the 1930s/ohuhinnang ja Eesti kaitseplaanid 1930. Aastatel.
Next Article:Reflecting a transition in the gender order--case of Noukogude Naine/Eesti Naine magazine/soorollide kasitluse muutumine ajakirjas Noukogude...


Related Articles
Wilson, Lansing and Hoover--United States foreign policy and the emergence of the republic of Estonia/Wilson, Lansing ja Hoover--Ameerika...
Eesti, lati, leedu ja idapakti kava.
Cultural genocide in Estonia: writers, 1940-1953/ Kultuurigenotsiid eestis: kirjanikud (1940-1953).
State, power and legitimacy in Estonia, 1917-1920/Riik, voim ja legitiimsus Eestis aastail 1917-1920.
The collapse of the Soviet Union as presented in recent Russian memoir literature/Noukogude Liidu lagunemise uuemas vene memuaarkirjanduses.
On the historical periodisation of Estonian cultural policy/Eesti kultuuripoliitika ajaloolisest periodiseerimisest.
Heino Arumae 80.
Estonian economy under the first year of Soviet rule, 1940-1941/Esimene noukogude aasta eesti majanduses: 1940-1941.
Educational crisis in Soviet Estonia/ Hariduskriis Noukogude Eestis.
Once more about Konstantin Pats and his relationship with the Soviet legation in Tallinn: was this really only in the eyes of the Soviet...

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2021 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters |