Printer Friendly

Social policy in Czarist Russia on the example of the Kreenholm and Nikolski cotton manufactures/Tsaari-Venemaa sotsiaalpoliitika Kreenholmi ja Nikolski puuvillamanufaktuuri naitel.

ALGHARIDUSE ORGANISEERIMINE

Sotsiaalpoliitika eesmark on parandada inimeste heaolu ja rahuldada nende vajadused hariduse, tervise, eluaseme ning sotsiaalkindlustuse vallas. Tanapaeval peetakse iseenesestmoistetavaks, et see on riigi ulesanne. See pole alati nii olnud. Ajalugu naitab, et riik vofis vastutuse sotsiaalsfaari eest alles 19. sajandil. Esmalt asuti kaitsma koige norgemaid--alaealisi.

Industrialiseerimise algstaadiumis kasutati koigis riikides ohtralt alaealiste odavat toojoudu. See seadis ohtu valjaarenemata organismi arengu, vottis lastelt lapsepolve ja voimaluse haridust saada. 19. sajandi algul Inglismaal, seejarel ka teistes industrialiseerimise teele asunud Euroopa rukides teadvustati jarjest enam, et majanduses eksisteeriv laissez-faire polftika (rfklik mittesekkumispoliitika) ei sobi rakendamiseks sotsiaalsfaaris. Esimese sammu astus Inglismaa, kui 1833. aastal voeti vastu seadus, mis keelas rakendada toostuses alla 9-aastaste laste tood ja pfras 9-12-aastaste laste toopaeva 8 tunniga ning 13-18-aastaste tooaja 12 tunniga paevas. Koiki 9-13-aastasi vabrikutoolisi kohustati kaima koolis 6 paeval nadalas, paevas vahemalt 2 tundi. Et lapsed saaksid koolikohustust taita, tuli ettevotjal vabriku juures kool avada. (1) 1870. aastal, kui Inglismaal kehtestati uldine koolikohustus, hakati alaealistelt toolistelt noudma regulaarselt igal nadalal toendit kooliskaiinise kohta. Oppetoost korvalehiilijad tuli

toolt seniks korvaldada, kuni nad on oma koolitunnid tasa teinud. (2) Tagamaks koigile lastele vahemalt alghariduse, keelati 1878. aasta vabrikuseaduse ja 1880. aasta elementaarharidusseadusega alla 13-aastasi lapsi uldse toole votta, kui neil puudus elementaarharidust toendav tunnlstus. (3)

Preisimaal oli koolikohustus kehtestatud juba 18. sajandil. Et koolikohustust saaksid taita koik lapsed, voeti 1853. aastal vastu alaealiste tootamist piirav seadus. See keelas kasutada vabrikutes alla 12-aastaste laste tood ja piiras alla 14-aastaste tooaja 6 tunniga paevas, et nad saaksid koolis kaia. (4) Bismarcki valitsemise ajal tosteti 1891. aastal vanusepiiri, millal alaealist vois vabrikusse toole palgata, aasta vorra--13. eluaastani--ja seati tingimuseks elementaarkooli 16putunnistuse omamine. (5) Prantsusmaal ei tohtinud toole votta uhtki alaealist, kellel puudus kooliskaimise kohta vanemate voi hooldajate toend. Kuni 12-aastane laps pidi koolis kaima vahemalt 2 tundi paevas. (6)

Tsaari-Venemaa joudis alaealisi vabrikutoolisi kaitsva seaduseni alles 1882. aastal parast pikki aastaid kestnud diskussioone. Alaealiste tooaega piirava ja kooliskaiinist reguleeriva 1882. aasta 1. juuni seadusena (7) (joustus 1. mail 1884) keelati alla 12-aastaste laste too kasutamine vabrikutoostuses ning piirati 12-14-aastaste laste tooaeg 8 tunniga paevas. Seadus kohustas ettevotete omanikke lubama neid alaealisi, kellel puudus vahemalt 1-klassilise rahvakooli loputunnistus, kooli oppetoole kuni kolmeks tunniks paevas (18 tundi nadalas). Seaduse satete taitmise kontrolliiniseks loodi uus riiklik institutsioon--vabrikuinspektsioon (8).

Vaid poolteist kuud parast seaduse joustuinist, 12. juunil 1884, kiitis Riiginoukogu heaks uue seadue (9) (joustus 1. oktoobril), mis muutis 12-14-aastastele alaealistele kooliskaimise kohustuslikuks, kui neil polnud tunnistust vahemalt 1-klassilise rahvakooli kursuse lopetamise kohta. Koolikohustuse taitmiseks lubas seadus 12-14-aastastel tootada jarjest ilma vaheajata 6 tundi tingimusel, et too ei kahjusta alaealise tervist ja et tema uldine tootundide arv oopaevas ei uleta 6 tundi. Seadus lubas vabrikantidel avada ettevotte juures kooli alaealistele toolistele alghariduse andmiseks. Kooli ehitamise ja ulalpedamise kulud jaid ettevotte kanda. Juhul kui ettevottttl kool puudus, tuli vabrikandil solmida leping laheduses asuva rahvakooliga vabriku alaealiste tooliste opetamiseks. Opetamine koolis toimus aga Rahvahariduse Ministeeriumi kinnitatud programme alusel.

Nii pani valitsus kohustuse tagada vabrikutoolistele algharidus ettevotjate olgadele.

1882. ja 1884. aasta seadused olid tegelikult praktika uldistus. Venemaal tegutses 1860.-1870. aastatest hulk vabrikukoole, mis olid rajatud valiskapitali, Saksa ja Inglese kapitali osalusega ettevotete juurde. Opetus neis koolides toimus rahvakooli (kula-, valla- ja kihelkonna-, semstvokooli) programmi alusel. Nende ettevotete hulka kuulusid ka Nikolski ja Kreenholme puuvillamanufaktuur.

Kreenholmi inglastest juhid moistsid hasti soltuvust tootajate haridustaseme ja too kvaliteedi vahel ning astusid samme, et tagada oma toolistele kirjutamis- ja lugemisoskus. Arvestades ettevotte tooliste rahvuslikku koosseisu, avati 4 aastat parast tootmistegevuse algust, 1862. aastal, uhes kasarmus tooliste lastele kui potentsiaalsetele manufaktuuri toolistele kool, kus olid eraldi klassid vene ja eeste lastele. Algul tuli iga lapse eest tasuda kuus 20 kopekat koolimaksu. (10) Tooliste noudmisel kaotati maks 1872. aastal. 1874. aastal kofti uude kahekorruselisse kaheklassilisse koolimajja, kus tudrukute ja poeste klassid asusid eri korrustel. Opetajaid oli koolis 6, neest kaks naisopetajat. Koolimajas olid ohkkute, veevark, ventilatsioon, kuivkaimla ja gaasivalgustus. Kooli ulalpidameskulud ulatusid 2392 rublani aastas. Kooli jarelevalvet teostas Rahvahariduse Ministeerium, kes kinnitas ka oppeprogrammi. Sellesse kuulusid usuopetus (jumalasona), vene ja eesti keel, aritmeetika ning algteadmised geograafiast ja ajaloost. Kool oli moeldud nee tooliste lastele kui ka alaealistele vabrikutoolistele. Kooliskaimine oli tasuda ja kohustuslik koigile 7-12-aastastele vabrikutooliste lastele. (11) 1876. aastal oppis koolis 147 opilast: 83 poessi ja 64 tudrukut. Neile lisandus Peterburi kasvatusmajast parit 87 poessi ja tudrukut, kes olid Kreenholmi toole toodud. (12)

Et ka taiskasvanute hulgas oli entusiaste, kes soovisid oma hariduslunka taita, avati koolimajas 1878. aastal ohtukool eestlastele ja 1880. aastal venelastele. Oppetoo algas tund parast vabrikutoo loppu, s.o kell 21.00. Algul kaisid toolised ohtukoolis agarasti: eesti toolisi oppis 1878. aastal 342, kellest 57% ehk 194 olid naised. Jargmisel aastal oli oppimistuhin vahenenud, eriti meeste hulgas. Kokku oli 1879. aasta1263 oppurit, neist 60% ehk 158 olid naised. Venelastest oppisid ainult mehed, neid oli 1880. aastal 112. 1881. aastal oli oppijate arv 45 vorra suurem ja ulatus 157-ni. Too ja kodu korvalt oppimine osutus aga loodetust raskemaks ning nii hakkas opilaste arv peagi vahenema. 1884. aastaks oli jarele jaanud vaid 65 eesti oppurit, kusjuures meeste ja naiste arv oli praktiliselt vordne: vastavalt 31 ning 34 ja 33 vene oppurit. 1885. aastal ohtukool suleti oppijate vaikese arvu (kahe kooli peale kokku 98 oppijat) tottu. (13)

1884. aasta vabrikuseaduse taitmiseks, mis kehtestas. alaealistele toolistele koolikohustuse, voeti 1885. aastal kasutusele eraldi koolimaja, sest alaealiste tooliste oppekorraldus (oppetoo toimus kahes vahetuses, 8.00-12.00 ja 14.00-18.00) erines tavaopilaste omast. (14) Krennholmi vabriku seaduse [section] 16 satestas, et toolised, kes on nooremad kui 16-aastased ja ei oska lugeda ega kirjutada, peavad seni vabrikukoolis kaima, kui nad saavad koolmeistri kaest orna oskuste kohta tunnistuse. Peale orna emakeele pidi iga kooliskaija oppima vene keeles lugema ja kirjutama. (15) 1893. aastal valmis kooli juurdeehitus, kus paiknesid saal ja uued klassiruumid. Nii muutus koolimaja kolmeosaliseks hooneks, mille keskel paiknesid saal ja tiibades kokku 7 klassiruumi.

Molemad koolihooned kandsid uhist nime--Krennholmi Manufaktuuri 2-klassiline Ministeeriumikool.

1894. aasta detsembris oppis ministeeriumikoolis kokku 553 8-15-aastast last, neist neljandiku (137) moodustasid 12-15-aastased vabrikutoolised. Opetust jagasid 15 opetajat, nende hulgas neli naisopetajat.16 Opilaste liikumine oppeaasta jooksul oli fisna suur: osa opilastest lahkus uue aasta algul koolist, osa tuli varem katkestatud opinguid jatkama. Nii oli oppeaasta lopul, 1895. aasta kevadel, kooli nimekirjas 444 opilast, neist lopetas I klassi kursuse vaid 17 ja II klassi kursuse 8 opilast. 1895/96. oppeaastal oli kooli nimekirjas 399 opilast, kellest kevadel viidi II klassi file 20 ja kooli loputunnistuse sai 5 opilast. Sajandivahetuseks polnud pilt edasijoudmise osas praktiliselt muutunud. 1899/1900. oppeaasta lopul oli kooli nimekirjas 453 opilast, neist 13 viidi ule II klassi, II klassi kursuse 16petajaid oli vaid 7. Endiselt oli vabrikutoolisi oppurite hulgas vahe.

Krennholmi Manufaktuuri 1901. aasta aruandes margitakse, et 316 tootavast alaealisest oppis koolis vaid 21. Ei aidanud ka see, et Krenholrni sisekorraeeskirjades oli kuri klausel: "Noore ealised toolised peavad Krenholmi vabriku kaheklassilises koolis kaima; kui seda kasku taitmata jatavad, voivad nad ajuti vabriku toost ara jaetud saada, kuni kooli poolt tunnistust toovad, et kooli tundidel kaivad" (17). Kuid ka tervikuna ei olnud koolikohustuse taitmisega Kreenholmis koik korras. Ajavahemikul 1894-1906 koikus koolis kaivate opilaste arv oppeaastate loikes 400 ja 600 vahel, kuid koolikursuse lopetamiseni joudsid vaid vahesed. Olukord ei paranenud ka jargnevatel aastatel. 1910. aastal oli Kreenholmi koolis 15 klassikomplekti kokku 1012 opilasega. Kooli lopetajaid oli kevadel ainult 62. 1913. aastal oli nimekirjas 781 opilast, lopetajaid 70. (18)

Kooli koige suurem probleem oligi oppeedukus. Lapsed kaisid koolis kull vahelduva eduga, kuid klassikursuse lopetamiseni joudsid vaga vahesed. Selline olukord tegi vabrikuvalitsuse murelikuks, sest kooli ulalpidamiskulud olid 1890. aastail suurenenud 16 000 rublani aastas. Kooli- ja vabrikujuhtide ning vabrikuinspektori uhisel noupidamisel 1898. aasta aprillis otsustati kaaluda kooli sulgemist opilaste halva edasijoudmise tottu. (19) Selleni asi siiski ei lainud. Et II klassis oppijad praktiliselt puudusid, tootas kool ajavahemikul 1902-1906 uheklassilisena. (20)

Lopetajate vaike arv oli tingitud sellest, et lapsed kaisid koolis usna kaootiliselt ja aastas lahkus koolist klassikursust lopetamata keskmiselt 300 opilast (21) Opingud katkestati seetottu, et kodus tuli nooremate odede-vendade jarele vaadata, kui vanemad tool olid. Suurem osa alaealistest toolistest jattis kooli pooleli aga seetottu, et ei suutnud kahekordset koormust kanda--kaia tool ja sarnal ajal oppida. Omajagu soodustas kooli poolelijatmist ka koduse sunduse puudumine.

Nikolski puuvillamanufaktuuri kool avati 1864. aastal, kaks aastat hiljem kui Kreenholmis. Esialgu oli nimekirjas 49 opilast, kellele jagasid teadmisi kaks opetajat. 1874/75. oppeaastal oppis koolis juba 707 poissi ja tudrukut, opetajate arv oli suurenenud 12-ni. Oppijate arvuga vorreldes oli lopetajaid erakordselt vahe, vaid 16 (22) Lootuses, et olukord muutub, kui oppuritele luua paremad oppimis- ja olmetingimused, ehitati 1877. aastal uus kolmekorruseline kivist koolimaja. See oli varustatud veekutte- ja ventilatsioonisusteemiga, avaraid klassiruume valgustasid pimedal ajal gaasilambid, paevavalgus langes koolipinkidele vasakult. Koolil olid olemas koik vajalikud oppevahendid. Standardset oppeprogrammi taiendasid kasitoo, joonistamine ja laulmine. (23)

Oppurite arv suurenes jarjest ja nii tuli seitse aastat hiljem ehitada koolimajale peale veel neljas korrus, mis osutus siiski vaid ajutiseks lahenduseks. 1890. aastal valmis jarjekorras juba kolmas uus koolimaja arhitekt A. Knabe projekti alusel.

Irina Potkina vaidab orna Nikolski manufaktuuri ajalugu kasitlevas uurimuses, et 12-15-aastased vabrikutoolised ilmusid Nikolski vabrikukooli alles 1897/98. oppeaastal (24) Selle vaite alusel saab teha kaks jareldust. Esiteks: kuni selle ajani hiiliti 1884. aasta seaduse taitmisest mooda, sest Sise-Venemaa kubermangude elanike vahese kirjaoskuse juures on raske uskuda, et alaealistel vabrikutoolistel polnud vaja koolis kaia, sest neil oli olemas kooli 16putunnistus. Teiseks: kuni 1897/98. oppeaastani oppisid manufaktuuri koolis ainult need lapsed, kel puudus toosuhe manufaktuuriga.

1898/99. oppeaastal moodustati alaealistest toolisoppuritest kuus klassikomplekti, 20. sajandi algul suurenes klassikomplektide arv kolme vorra. Koolikohustuslikest alaealistest koostati nimekiri ja hakati kontrollima nende koolis kaimist. Sfski kifis suurem osa alaealistest toolistest nadalas koolis 12-15 tundi, mis oli 3-6 tundi vahem 1884. aasta seadusega kehtestatud normist (18 tundi) (25) Nii nagu Kreenholmi vabrikukoolis oli ka Nikolskis kooli 16petajaid vahe, oppuritest vaid moni protsent. Ega ka terve kubermangu ulatuses olukord oluliselt parem polnud. Nii naiteks lopetas Vladimiri kubermangus 1909/10. oppeaastal ministeeriumikooli kaheaastase kursuse vaid 9,6% oppijatest (26) Pohjused, miks lapsed lahkusid koolist seda lopetamata, olid sarnased Kreenholmi omadele: toolkaimine, kodused tood ja opingutes mahajaamine.

Nii Kreenholmi kui Nikolski vabrikukooli pohjal voib oelda, et opilased omandasid mingil maaral lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisoskuse, teadmiste omandamiseni ajaloos ning geograafias joudsid vaga vahesed, sest neid aineid opetati II klassis. Kuna Tsaari-Venemaal puudus uldine koolikohustus, ei suutnud ettevotjad orna vabrikukoolidega haridustasemesse murrangut tuua. Vabrikukoolide vork jai Tsaari-Venemaal valja arendamata. 1890. aastate keskel tegutsesid vabrikukoolid vabrikuinspektsiooni jarelevalvele alluvast 17 460-st ettevottest 420 juures. (27) 20. sajandi algus ei toonud vabrikukoolide arvu olulisi muutusi.

ELAMISTINGIMUSED

Tsaari-Venemaal nagu Saksamaalgi rajati toostusettevofed valdavalt maapiirkondadesse ja vaikelinnadesse erinevalt Inglismaast, kus toostus oli peamiselt linnadesse koondunud. Inimeste massiline sfrdumine toostuskeskustesse toi kaasa elanike kontsentratsiooni suurenemise ja see omakorda fngis eluasemeprobleemi. Inglismaal kujutasid tooliskvartalid slumme, mida iseloomustas ulerahvastatus, kanalisatsiooni ja puhta vee puudus, mustus ning rapasus. Parem ei olnud olukord ka Saksamaa linnades, kus domineerisid uurikorterid. Toolistele ehitatud 4-5-korruselised elamud olid odavad ja mugavusteta. Madalamad korrused nagid paevavalgust vahe ja sealsetes korterites oli roskusele vaatamata tavaliselt vaid uks koetav tuba. Kuna elamud olid rahvast tais tuubitud, siis oli taiesti tavaline, et mitu perelfget jagasid uht voodit. (28) Korteripuudusest ja rahanappusest fngituna elasid paljud noored ja vallalised toolised toolisperede juures kaasuurilisena. Saksamaal pidas 19. ja 20. sajani vahetusel kaasuurilist 12-25% toolisperesid. (29) Osa toolistest sai korteri ettevottelt, kuid see suurendas soltuvust tooandjast, sest toolt lahkudes tuli vabastada ka elamispind. Vaga vahestel toolistel oli oma maja. Erandi moodustasid Saari purkonna kaevurid, kellest 4-2%-1 oli 19. sajandi lopul oma maja. (30)

Kreenholmi ja Nikolski puuvilla ketrus- ja kudumismanufaktuur kerkisid horeda asustusega maakohta. Et transpordisusteem oli valja arendamata, tuli paralleelselt tootmishoonetega ehitada vabriku lahedusse toolistese ja ametnikele ka elamud ning vajalikud olmehooned.

Kreenholmi tegutsemise esimese viie aasta jooksul (1858-1862) ehitati Narva joe vasakule kaldale ettevotte lahedale, nn peaoue, seitse kahekorruselist puidust tooliskasarmut, tehnilise direktori elamu, kaks ametnike elamut ja mitu majandushoonet. 1867. aastal lisandusid kaks uut kahekorruselist tooliskasarmut. Ehitusmaterjalina kasutati Joala moisa Kulgu tellisetehases valmistatud telliskive. Lisaks peaouele toimus ehitustegevus ka lahedal asuvates Uuskulas ja Kulgul, kuhu rajati nii majandushooneid kui ka kasarmuid ning vaiksemaid (2-8 perele) pereelamuid tooliste jaoks.

1875. aastal tootas Kreenholmi Manufaktuuris 3940 toolist, kellest valdav osa--3615 ehk 92%--elas manufaktuuri elamutes, kus koos tooliste pereliikmetega oli kokku 5790 elanikku. (31) Ulejaanud 8% toolistest (320) oli endale peavarju leid nud Narvas vai Joala moisniku Georg Krameri spetsiaalselt tooliste jaoks ehitatud uurikorterites.

1880. aastate alguseks suurenes Kreenholmi elanike arv 7300-ni ja jai jargnevaks kumneks aastaks suhteliselt stabiilseks, koikudes 7300 ning 7700 vahel. (32) 19. sajandi 90. aastail, kui Kreenholmi tootmine kiiresti suurenes, kasvas ka too liste arv ja nende majutamiseks ehitati mitu uut tooliselamut. 1895. aastal elas tootmisega seotud 4590 toolisest vabrikuelamutes 4140 ehk 90%. Koos mittetootavate pereliikmetega oli 31. detsembril 1895 Kreenholmi Manufaktuurile kuuluvas 1715 eluruumis kokku 8275 elanikku.33 Need 447 toolist, kelle jaoks manufaktuuri elamutes ruumi ei jatkunud, olid uurinud korteri voi toanurga Narvas voi umberkaudsetes kulades.

1875. ja 1895. aasta andmete vordlemine naitab, et noudlus korterite jarele oli suurem, kui ehitada jouti. Seetottu oli 20 aasta jooksul suurenenud manufaktuuri nende tooliste arv, kes pidid mujalt peavarju otsima.

20. sajandi esimestel aastatel lisandus senistele tooliselamutele uks 108 korteriga kasarmu ja viis neljapereelamut. 1906. aastaks, mil ehitustegevus soikus, oli Kreenholmi vabriku ametnike jaoks 104 ja tooliste jaoks 1694 korterit. Nendes korterites elas 4161 tootajat, koos pereliikmetega oli elanikke kokku 7999. (34) Aastail 1907-1909 elas Kreenholmi elamutes 4200-4300 toolist ehk ligikaudu pool (47-53%) tooliste uldarvust. 1910. aastast hakkas aga vabrikumajades elavate teeliste arv jarjekindlalt kahanema. Pohjuseks oli see, et jarjest rohkem toolisi kasutas ettevotte pakutud voimalust osta odavalt voi jarelmaksuga maatukk Joarus ja ehitada sellele oma maja. 1913. aastal elas Kreenholmi vabrikule kuuluvates elamutes 3930 toolist ehk 38% tooliste uldarvust (10 300). Koos mittetootavate pereliikmetega oli Kreenholmi elamutes kokku 7092 elanikku. (35) Endiselt elas osa toolisi Kreenholmi lahedal asuvates uurikorterites.

2- ja 3-korruselised 600-700 inimesele moeldud tooliskasarmud olid kahesuguse planeeringuga. Osa kasarmuist oli ehitatud selliselt, et hoone keskel oli pikk koridor, mille kummalgi pool paiknesid pohiliselt ilhetoalised 8-15 [m.sup.2] suurused kambrd. Korrusel oli selliseid kambreid 36 kuni 44. Koridoris kambrite uste korval asusid kapid toiduainete hoidmiseks. Korruse uhes otsas paiknes korruseelanike uhiselt kasutatav kook suure pliidi, valamu ja veekraaniga. Siin pesti ka hommikuti enne tooleminekut silmi. Pohjalikumalt said toolised end pesta saunas, mille kasutamine oli tasuta. (36) Koridori teises otsas paiknes kaks hermeetilise reservuaariga kuivkaimlat eraldi naistele ja meestele.

Maja koeti hollandi tiMpi ahjudega, mis asusid koridoris ja olid uhendatud ventilatsioonitoruga, mille kaudu paases soe ohk kambritesse. Et soojus leviks majas uhtlaselt, muutusid kortereid uksteisest eraldavad laudadest vaheseinad porandast sulla (ca 2 meetri) korgusel varbseinteks. (37)

Sellisel ehitusstiilil olid aga oma negatiivsed kuljed. Perekondade iseolemiseks puudus voimalus, sest sosingi oli naabrteege kuulda. Sunnitud kooselu naabritega ei voimaldanud sageli toolistel end toopaeva alguseks korralikult valja puhata. Isolatsiooni puudumine soodustas ka nakkushaiguste levikut toast tuppa. Eriti valusalt andis see tunda epideemia ajal.

Kasarmute teist tMpi esindasid nn rodudega kasarmud, kus korrdooi valissein oli vaid rinnakorgune. Teises seinas olid ridamisi korterite ja kookide uksed ning aknad. Igal korrusel oli kuus koogi, iga koogi umbritses kuus 1-2-toalist kambrit.

August Kimm kirjeldab oma malestustes seda tMpi kasarmu elamistingimusi. Meenutades uht kulaskaiku tadi juurde, margib ta, et uhest rodupealsest uksest sisenedes sattusid nad emaga pimedasse, haisvasse, auru ja suitsu ning naiste larmi tais koogi. Tadi, kes eraldus pliidi umber askeldavate naiste summast, viis nad koogi taga olevasse tuppa. Tadi oli nende "uhe koogi peal" elavate perede hulgas uks onnelikest, kellele kuulus nurkmine tuba, mida valgustas pool akent. Teine aknapool kuulus juba jargmise "uhe koogi peal" oleva tubade kobara nurkmisele kambrile. Sellisest tubade kobarast said paevavalgust vaid kaks tanava- ja kaks hoovipoolset tuba, kusjuures viimased olid pimedamad, sest nende pool akent avanes rodule. Ulejaanud koogi umber olevad toad olid akendeta. Nendesse tubadesse paases valgusviirg Walt lae alt vaksalaiusest praost, sest kobartoad ei olnud uksteisest eraldatud kindla vaheseinaga, vaid saarvandiga. Koos vahese valgusega tungis tuppa ka naabertoa lohnu ja roginaid, tulisid ning vandumisi, seda enam et igas niisuguses toapugerikus elas viis, kuus, seitse ja rohkemgi raske tooga tigestunud inimest. (38)

Lisaks ketrajatele ja kudujatele ning teistele tootmisega hoivatud toolistele vajas manufaktuur aeg-ajalt ehitus- ja mullatoolisi. Nende majutamiseks oli ehitatud i1hekorruseline 4 suure magamissaaliga puidust kasarm. Naridega sisustatud magamissaalide vahele j ai avar soogituba koos koogiga. Siinsed elanikud olid uksikud ja majutatud artellide kaupa. (39)

1880. aastatel Joala kulas valminud tooliste korterelamud olid kaasaegsemad ja mugavamad kui Kreenholmi peaoue kasarmud. Vaikese maja igal korteril oli omaette sissekaik eenduva eeskojaga, kus asusid sahver, kuttepuude panipaik ja tualettruum ning trepp, mis viis pooningule. (40) Lisaks sellele oli toolistel voimalik pidada siga voi lehma ja kasvatada vaikesel aiamaalapikesel juurvilja.

1893. aastal, praost 12-aastast vaheaega, jatkus kasarmute ehitamine toolistele, sedapuhku uues kvaliteedis: kerkisid viis punasest tellisest kolmekorruselist kasarmut, mis nii oma planeeringult kui heakorralt olid varem ehitatutest kaasaegse mad. Nende kasarmute korterid koosnesid kas best suurest voi best suurest ja vaikesest toast, mis olid Wcsteisest tugevate vahesenaga eraldatud. Igas korteris oli kook ja ahi, korteri juurde kuuluv panipaik asus keldrikorrusel. Veekraanid ja. (41) valamudparknesid koridoris ning oliduhiskasutuses nagukapooning ja kaimlad

Koikides uutes majades oli prugi araviskamiseks ehitatud betoonist ohukindel saht, mis oli varustatud tombetoruga. Kreenholmi elamute vahelised alad ja tahtsamad teed olid asfalteeritud voi kividega sillutatud ning puudega aaristatud. Tolmu valtimiseks kasteti suvel ouesid ja peatanavaid (42)

Kreenholmi elamuid valgustati 20. sajandi alguseni gaasilampidega. 1900. aastal valminud elektrijaam voimaldas gaasivalgustuse elektrivalgustusega asendada. Uute kasarmute ja pereelamute ehitamise arvel paranesid Kreenholmi tooliste korteriolud. Ilmselt oli Kreenholmi juhatuse tegevus majutatud Saksamaa ja Inglismaa eeskujust. Seal tootati 19. sajandi 90. aastail valja ja realiseeriti elamuprogrammid tooliste elamistingimuste parandamiseks. Elamuprogrammide raames hakati esmakordselt ehitama toolisperekondade jaoks mitmetoalisi kortermaju. Suured frmad (naiteks A. Krupp Saksamaal) ostsid maatukke ja ehitasid sinna teeliste jaoks maju, mis esialgu anti neile uurile. Need firmad, kes soovisid toolisi pikemaks ajaks siduda, hakkasid neile elumaja ehitamiseks laenu valja andma. Eestis praktiseeriti seda lisaks Kreenholmile ka Sindis ja Kardlas. Kreenholmi tooliste elamurajoon oli ametnike kaksikmajadega hoonestatud asulaosast eraldatud haljasvoondiga. Ametnikele ehitatud majades olid kolmetoalised koogiga korterid koige vaiksemad. Vastavalt palgaastmele olid ametnikud jaotatud viide ruhma, millest olenes neile eraldatud korteri tuup. (43) 1913. aastal taienes see asula osa uute elamutega, kuhu asusid elama 1913. aastal valminud Kreenholmi uue haigla arstid ja personal. Koige esinduslikumad elamud olid direktorite ja nende abide kasutuses.

Nikolski manufaktuuril oli 1860. aastate algul 18 puitbarakki, kuid need ei suutnud 2400 alalist toolist majutada. (44) Nii oli usna tavaline nahtus, et osa manufaktuuri toolistest magas samas ruumis, kus nad tootasid. Samal ajal olid ka elamistingimused barakkides alla igasugust arvestust. Eriti paistis antisanitaarsete elamistingimustega silma elukvartal, mida kutsuti Chicagoks. Sealsetes barakkides puudus toolisel isegi oma nari, magati vahetustega vabal naril. (45) Tooliste elamutele pakkusid vaga suurt kontrasti manufaktuuri juhtide ja ametnike elamud. Puuvillavabriku inglasest direktor elas kahekorruselises majas, mille juurde kuulusid kelder, truphoone ja hobusetall. Ametnikud elasid uhekorruselises kortermajas.

Kui esialgu tuli suurem osa toodangust talupoegadest toolistelt, kes kuuusid voi ketrasid kodus, sus sedamooda, kuidas tootmine koondus manufaktuuri hoonesse, muutus teravamaks ka eluasemeprobleem.

1870. aastate keskel, parast manufaktuuri umberkujundamist osauhinguks, algas Nikolskis aktiivne ehitustegevus, mille kaigus lammutati osa primitiivsetest barakkidest ja nende asemele ehitati uued.

Elamuehituse eesmargiks oli uhelt poolt tooliste elamistingimuste parandamine, teisalt toojouprobleemi lahendamine. Nikolski manufaktuuri toolised, olles vaga tihedalt seotud kulaga, poordusid kevadiste pollutoode alates kulasse tagasi ja naasid alles sugisel parast pollutoode loppu. Suveperioodil vabrik praktiliselt seisis, sest lahkunud toojoudu polnud voimalik asendada. Ei aidanud isegi palga tostmine suveperioodiks 10% vorra. (46) Peamine panus aga tehti tooliste varustamisele eluasemega ja toojoupoliitikale. Nimelt eelistati toojou palkamisel vallalistele abielus toolisi, sest viimased ei unustanud hetkekski oma kohustust peret ulal pidada ja lahkusid toolt harva. Vallalisi peeti aga koige "rahutumaks kontingendiks". (47) Nii nagu Kreenholmis tuli ka Nikolskis toolisel toolt lahkudes vabriku elamispind vabastada. Need meetmed aitasid 1880. aastate lopuks kujundada manufaktuuris pusivate tooliste kontingent.

1880. aastate algul olid Nikolski manufaktuuril kasarmud, mis olid planeeringult sarnased Kreenholmi omadele. Ka siinsed kasarmud olid pikad puithooned, mille keskel paiknes koridor, mille molemal pool asusid kambrid. Seda tuupi kasarmutes, ehkki eri hoonetes, elasid perega toolised ja taiskasvanud vallalised toolised. Perekasarmutes elas uhes kambris kolm peret. Kuigi arvestuslikuks aluseks oli 6-7 inimest uhe kambri kohta, ei peetud sellest normist kinni ja reeglina elas kambris rohkem inimesi. Tavaliselt paiknesid uhe seina aares voodid, mis olid eesriidega eraldatud. Voodite ja teise seina vahele jai vaid paari sammu laiune kaiguriba. Ohk oli ulerahvastuse tottu umbne, sest toasoojuse sailitamiseks avati akent harva.

Vallalised taiskasvanud mees- ja naistoolised elasid eri kasarmutes. Perekasarmutega vorreldes oli neis asustustihedus hoopis suurem. Uhes kambris elas tavaliselt 12 inimest.

Alaealiste (12-16-aastaste) tooliste kasarmud olid primitiivsed, need koosnesid naridega sisustatud suurtest magamissaalidest, millest igailks mahutas 76 inimest.

Koiki Morozovi manufaktuuri tooliselamuid iseloomustas ruumikitsikus, paikesevalguse, ventilatsiooni ja elementaarsete mugavuste puudumine. Vabrikuinspektor Pjotr Peskov pidas kasarmute planeeringut taiesti ebaonnestunuks. Samuti polnud ta rahul kasarmute sanitaarsete tingimustega: toad olid ulerahvastatud ja neis valitses lappunud ohk ning mustus. (48)

Nii nagu Kreenholmiski ei jatkunud ka Nikolskis koigile toolistele kasarmus kohta. Seetottu uurisid nad endale elamispinda lahedal asuvates kulades, saades manufaktuurilt vaikest eluasemetoetust (49)

1890. aastail, toostuse kiire kasvu aastail, kui kasumid olid suured, otsustas vabrikujuhatus investeerida ka tooliste ja ametnike elamistingimuste parandamisse. Nii nagu Kreenholmiski mojutas seda otsust vabrikutooliste elamistingimuste parandamisel Saksamaa ja Inglismaa eeskuju. (50) Ajavahemikul 1891-1896 kulutati toolistele uute, kaasaegsetele sanitaarnouetele vastavate kasarmute ehitamiseks, samuti kortermajade ehitamiseks ametnike jaoks, tolle aja kohta tohutu summa--1 180 000 rubla. (51)

Esimesed kaks kivist kolmekorruselist kambertuupi kasarmut valmisid 1896. aastal. Toad olid korge laega (2,85 m) ja 10,1-13,5 [m.sup.2] suured. Hooned olid varustatud aurukuttesusteemi ja porandaaluse ventilatsiooniga. Puhkamiseks olid koridoridesse paigutatud pingid. Avarad uhiskasutuses olevad koogid asusid tubade vastas. Toiduainete hoidmiseks olid koogid varustatud spetsiaalsete lauditega. Keldrikorrusel oli pesukook, pooningul kuivatati pesu. Kasarmute sisehoovid olid kividega sillutatud. Kasarmutest veidi eemale olid ehitatud kuurid, laudad ja kanalad. (52) Nii oli toolistel voimalus tegelda linnu- ja loomapidamisega ning rikastada oma toidulauda.

Sanitaarnoukogu (koosnes vabriku direktoritest ja arstist) tundis siiski muret pesemiskohtade ja veeklosettide puudumise parast. (53) Nende ehitamisele nagu ka petrooleumivalgustuse asendamisele elektrivalgustusega asuti alles 1913. aastal. (54) 19. sajandi lopuks oli Nikolski manufaktuuril 32 kasarmut 3300 toaga. 1906. aastal elas neis 14 441 inimest (toolised koos perekonnaliikmetega). Enamikus kambritest (91,1%) elas tavaliselt uks 2-5-liikmeline perekond. 160 kambris (4,7%) elas kaks ja 5 kambris (0,1%) kolm peret. Kasarmutes olid eraldi kambrid leskede jaoks, kokku 139 (4%), kus nad elasid uksi voi perega. (55)

Morozovi manufaktuuris ei voetud toolistelt eluaseme ja kutte eest maksu, kull aga tuli tasuda elamute koridoride valgustuse, samovarisoe, valjakaikude puhastamise ja sauna kasutamise eest. Ka kasarmuvahi palga pidid maksma toolised. (56) 1880. aastate keskel tuli nende kulude katmiseks toolisel valja kaia 30-40 kopikat kuus. (57)

Kreenholmi toolised maksid aga eluruumi eest uuri- Uurihinnad olid suhteliselt stabulsed. Nii naiteks tuli 1876. aastal maksta vaiksema korteri eest kutteperioodil (oktoobrist martsini) koos kuttega 1,05 rubla, aprillist septembrini aga 0,80 rubla (ilma kutteta) kuus. Suuremate tubadega kasarmus olid uurihinnad korgemad: talvel 1,80 ja suvel 1,30 rubla. Rodudega kasarmutes koikusid uurihinnad suve10,80 ja 2,40 rubla vahel, talvel aga 1,05 ning 3 rubla vahel. (58) 1894. aastal kehtisid kasarmutes samad uurihinnad. Vahepeal ehitatud kortermajades, kus elanikud pidid kutte ise muretsema, algasid uurihinnad 1,80 rublast kuus ja ulatusid kuni 6 rublani olenevalt korteri suurusest. (59) 1907. aastal olid uurihinnad samad. (60) Uuri oigeaegse maksmise ule perei ranget kontrolli. Ule 7 paeva uuri maksmisega hilinejat ahvardas valjatostmine. (61)

Tooliste elu nii Kreenholmi kui ka Nikolski kasarmutes kulges vabrikuvalitsuse valvsa pilgu all.

Vastavalt vabrikuvalitsuse kehtestatud reeglitele (62) oli Kreenholmi Manufaktuuri tooline kohustatud pidama eluruumis puhtust ja korda. Keelatud oli eluruumi planeeringut muuta, tulega hooletult umber kaia, kergesti suttivaid esemeid ahju peal hoida, koridorides voi trepialustes teemasinaid ules panna, pooningul kuttepuid hoida ja tulist tuhka valja viia, tuld poletada ning orna toas parast kella 22.00 larmata, puhapiltide ette kuunlaid jarelevalveta polema jatta, eluruumis ilma arsti loata haigeid poetada ja pesu pesta ning kuivatada. Ilma valitseja loata oli ranget keelatud tuba vahetada ja tuttavaid ning sugulasi oobima jatta voi kaasuurilist votta. Kui uumik neid reegleid ei taitnud, karistati teda rahatrahviga.

Igas tooliskasarmus pidas korda kasarmuvaht, kes pidi koiki elanikke nagupidi tundma ja teadma, millises toas nad elavad ja millist tood teevad. Tema filesanne oli elanike liikumine vabriku kontoris registreerida ja teata a igast haigusjuhtumist ning korrarikkumisest kasarmus, samuti hommikune aratus. (63)

Nikolski manufaktuuri kasarmuvahi peamine filesanne oli samasugune nagu Kreenholmi Manufaktuuris: ta pidi jalgima, et kasarmuelanikud taidaksid kehtestatud reegleid. Need noudsid ruumide korras ja puhtana pidan-ii st ning tulega ettevaatlikult firnberkaimist; keelasid riidlemise ja karjumise, et ei rikutaks rahu ning vaikust; korvaliste isikute oomajale votmise; pesu pesemise ja kuivatamise toas ning koogis valjaspool kehtestatud kellaaega; kapsa ja kiiresti riknevate toiduainete toas hoidmise. Kasarmusse paases vaid teatud kellaajani ohtul. Eeskirjade eiramine toi kaasa trahvi. (64)

Kasarmuvahi filesannete hulka kuulus ka hommikune aratamine. Tund enne hommikust vahetust alustasid kasarmuvahid aratamist ustele koputades ja valjuhaalselt arkamist noudes. Kisa ja hirm ajasid files ka need inimesed, kellel polnud vaja hommikusse vahetusse minna. Kuni 1880. aastateni kehtis 12-tunnine toopaev. Too toimus kahes vahetuses. Probleem oli aga selles, et toolise 12-tunnine tooaeg oli jaotatud kaheks: 6-tunnisele tootamisele jargnes 6-tunnine puhkus ja sellele omakorda 6-tunnine tootamine, millele omakorda jargnes 6-tunnine puhkus. (65) Oopaeva jagamine 6-tunnisteks jarjestikusteks too- ja puhkeperioodideks ei voimaldanud oieti kellelgi end korralikult valja puhata, sest iga 6 tunni tagant hiks keegi toole voi tuli toolt.

Olukord muutus paremaks 1880. aastate 16pul, kui ettevote jatkas kull kahes vahetuses tootamist, kuid masinate tooaega vahendati 24 tunnilt 18 tunnini. Vahetus kehtis jargemooda 9 tundi. (66)

See, et vabriku poolt antud elamispinnaga kaasnesid ranged distsipliinireeglid, polnud omane ainult Kreenholmi ja Nikolski manufaktuurile. Seda praktiseeriti koikides riikides. Nii kehtisid Saksamaa tooandjate elamutes reeglid, mis noudsid vaikust alates kella kunmest ohtul, puhtuse ja korra pidamist korterites ning vanemalt oma laste vaoshoidmist. Nende reeglite vastu eksimine toi kaasa trahvi. (67)

Vorreldes Kesk-Venemaa teiste vabrikute ja tehaste tooliste elamistingimustega, olid Nikolski manufaktuuri tooliste elamistingimused tunduvalt paremad. Suurem osa Kesk-Venemaa ettevotetest, sealhulgas Moskva omad, varustasid oma toolisi peavarjuga. Peamine elamutufip oli barakk, mis oh moeldud eelkoige magamiseks, mitte eluasemeks. Seetottu olid need suured hooned, mis koosnesid magamissaalidest, kus reeglina puudus ventilatsioon. Magamissaalid olid sisustatud naridega, monikord mitmekordsetega. Uhte saah majutati 10-100 inimest. Harva oli magamissaalis pikk laud, mille taga oli voimalik istuda. Barakkides puudus toolisel oma nurk, tal polnud kuskil riideid ja oma isiklikke asju hoida. Sageli puudusid isegi voodiriided ja toolised magasid iileriietes. OR ka selliseid ettevotteid, mille barakid olid arvestatud magamiseks vaid uhe vahetuse toolistele. Sel puhul polnudki toolisel kindlat magamiskohta, ta heitis magama lihtsalt vabale kohale. (68) Hugieenitingimustest on selliste elamistingimuste juures uleliigne raakida.

Sama tuupi barakke pakkusid toolistele elamiseks ka Moskva linna ettevotted: erinevalt Peterburist, kus suurem osa toolistest elas uurikorterites. Nii elas 19. sajandi lopul vaid 10% Peterbun toolistest ettevotte elamispinnal. (69)

Louna-Venemaa toostuslikes piirkondades oli tooliste peamiseks elamutuubiks samuti Kesk-Venemaale iseloomulik barakkehitis.

Visla-aarsetes kubermangudes (Poola 10 kubermangu) oli olukord aga hoopis teine. Reeglina olid ettevotted oma tooliste jaoks kortermajad ehitanud. Lisaks korterile oli toolisel voimalik kasutada juurvilja kasvatamiseks vaikest maalappi ja laudanurka sea voi lehma pidamiseks. Perega toolised elasid neis hoonetes 1-2-toalistes korterites. Igas korteris oli pliit soogitegemiseks. Reeglina kuulus iga korteri juurde vaike ruum soe ja kuttepuude hoidmiseks. Kuid ka nendes elamutes oli elamistihedus suur: uhes toas elas 5-8 inimest. Keskmiselt tuli toolisel korteri eest maksta 2 rubla ja 40 kopikat kuus. (70)

Visla-aarsetes kubermangudes nagu Balti kubermangudeski Kesk-Venemaa kasarmutuupi ei tuntud.

ARSTIABI JA SOTSIAALKINDLUSTUS

Tsaari-Venemaa industrialiseerimisega 19. sajandi teisel poolel kaasnes inimeste massiline siirdumine maalt linnadesse ja vabnkuasulatesse, mis pohjustas mitmeid sotsiaalseid probleeme. Nende hulgas kujunes i1heks tahtsaimaks inimeste tervise probleem. Selle pohjusi tuleb otsida eelkoige elamistingimustest ja tervishoiu korraldusest. Suurem osa vabrikutoolistest elas ulerahvastatud, vahevalgustatud ja ventilatsioonita ning veetorustiku ja kanalisatsioonita elamutes. Antisanitaarsed elamistingimused ja joogiveeks kasutatav puhastamata vesi soodustasid haiguste teket ning levikut. See seadis ohtu mitte uksnes tooliste, vaid ka umbruskonna elanike elu ja tervise. Samal ajal polnud arstiabi kattesaadav, sest tervishoiususteem oli ules ehitamata.

Sagedased epideemiapuhangud naitasid vaga selgelt, et tihedalt asustatud toostuskeskustes on vaja kiiresti organiseerida tervishoiuteenus. Vabrikutoolised vajasid arstiabi mitte ainult nakkushaiguste, vaid ka uldhaigestumise ja tooonnetuste puhul. Jarjekordne kooleraepideemia, mis puhkes 1866. aastal Moskva kubermangu toostusasulates ja noudis sadu inimelusid, sundis valitsust astuma samme, et tagada toolistele arstiabi. Valitsuse 26. augusti 1866. aasta maarus "Haiglate ehitamisest Moskva kubermangu vabrikute ja tehaste juurde" (71) kohustas koiki Moskva kubermangu 1000 ja enama toolisega ettevotteid oma vahenditest haigla ehitama ja palkama ametisse arstid. Alla 1000 toolisega ettevotted pidid avama vahemalt 5 voodikohaga haigete vastuvotutoa ja toole votma velskri. Haiglavoodite kohustuslikuks normiks maarati 1 voodikoht 100 toolise kohta.

Moskva toostuspiirkond oma antisanitaarsete elamistingimustega ja puuduliku arstiabisusteemiga polnud Tsaari-Venemaa toostuskeskustes erandiks. Seetottu laiendati valitsuse maaruse kehtivust koigile kubermangudele. (72) Seda maarust taitsid suski vaid vahesed suured ettevotted. Vaatamata maaruse ideoloogiale osutada toolistele tasuta arstiabi, seadsid ettevotte omanikud oma kulutuste kompenseerimiseks sisse erimaksu, mis arvestati toolise palgast maha. (73) Olukorda toi muudatuse tooliste ja ettevotjate vahelisi toosuhteid reguleeriv 1886. aasta seadus (74), mis keelas toolise palgast talle osutatud arstiabi eest tasu maha votta ja kohustas neid ettevotteid, kel puudus haigla, solmima lahima linna voi maakonna(semstvo)haiglaga lepingu toolistele statsionaarse ravi osutamiseks. Nii aitasid need kaks oigusakti parandada tooliste jaoks arstiabi kattesaadavust. 1892. aastal Kaubandus-Toostusministeeriumi juurde loodud Vabriku-ja Maetoostuse Peakomisjon tootas valja toolistele arstiabi osutamise uldised reeglid, mille alusel tootas reeglid omakorda valja kubermangu vabriku-ja maeasjade komisjon.

Tasuta arstiabi tagamiseks toolistele kohustas Vladimiri Kubermangu Vabrikuasjade Komisjon oma 20. novembri 1893. aasta maarusega (75) kubermangu koiki vabriku-ja tehaseomanikke avama ettevottes haigete vastuvotutoa ning palkama arsti ja velskri. Statsionaarse ravi osutamiseks tuli ettevottel ehitada haigla (uks voodikoht iga 100 toolise kohta) voi osta teenus linna-voi semstvohaiglast, solmides vastava kokkuleppe.

1894. aastal loodud Eestimaa Kubermangu Vabriku-ja Maeasjade Komisjoni 12. mai 1895. aasta eeskiri (76) vabrikutoolistele tasuta arstiabi andmise kohta kohustas alla 30 toolisega ettevotteid solmima hooldusarstiga haigete teenindamiseks lepingu. 30-100 toolisega ettevotted pidid kindlustama arsti vastuvotu vahemalt kord nadalas. Ule 100 toolistea ettevootteel tuli esmaabi osutamiseks avada velskripunkt, statsionaarse ravi tagamiseks aga ehitada haigla voi rentida voodikohad mones haiglas arvestusega 1 voodikoht 100 toolise kohta. Vastavalt eeskirjale tuli vaikseimagi nakkushaiguse kahtluse puhul haige isoleerida ja eluruum desinfitseerida.

Kreenholmi ja Nikolski puuvillamanufaktuur kuulusid erandite hulka: molemas ettevottes toimis arstiabi juba enne 1866. aastat, kui Tsaari-Venemaal tostatus esmakordselt toolistele arstiabi organiseerimise kusimus.

Kreenholmi toolistele ja nende perekonnaliikmetele oli tasuta arstiabi ning haiglaravi kattesaadav alates ettevotte tegevuse esimesest, 1858. aastast. Kahekorruselise 120 voodikohaga haigla sise-ja kirurgiaosakonnas oli kokku 15 palatit, nende hulgas sunnituspalat. Haiglal olid operatsioonisaal, sidumisruum, labor ja silma-ning silmahaiguste uuringute kabinet. Haigla juures tootasid polikliinik ja apteek. Elamutest eemal paiknes eraldi 100-kohaline barakkhaigla, mis oli moeldud epideemiliste haigete jaoks. (77) See hoone voeti kasutusse 1893. aastal, kui Venemaa erinevaid purkondi laastanud kooleraepideemia joudis Narva ja Kreenholmi. (78) Kuna tooliste hulgas levisid sageli leetrid, tuberkuloos, angiin ja teised nakkushaigused, avati 1893. aastal 25 voodikohaga nakkushaigla. Uhekordses puithoones oli neli palatit, kabinetid meditsiinilisele personalile, vannitoad ja kook.

Kreenholmi koiki haiglahooneid koeti ohkkuttega ja valgustati gaasilampidega, 1890. aastate lopul vahetas elektrivalgustus gaasivalgustuse valja.

Kreenholmis nagi aastas ilmavalgust ule 200 uue ilmakodaniku, mistottu haigla sunnituspalat jai kitsaks. 1906. aastal avas Kreenholm uue 30 voodikohaga sunnitusmaja, mis oli varustatud keskkutte ja elektrivalgustusega. Sellega seoses suurendati ka meditsiinilist personali. 1907. aastal teenindas Kreenholmi toolisi (ligi 9000) ja nende pereliikmeid kolm arsti, neli velskrit, kaks ammaemandat ja arsti abilised. (79)

Kui 1911. aastal uletas tooliste arv ettevottes 10 000 piiri, otsustas aktsiaseltsi juhatus ehitada uue peahaigla. 1913. aasta novembris valmis Romanovite dunastia 300. aastapaevaks arhitekt Aleksander Vladovski projekti jargi 140 voodikohaga moodne kahekorruseline haigla. Seal oli kolm operatsioonisaali, vesiravila, hasti sisustatud ortopeediline osakond, inhalatsiooniruum, rontgenikabinet, labor ja erialaraamatukogu. (80)

Kreenholmi Manufaktuur oli uks vahestest Eesti suurettevotetest, kel oli oma haigla ja kes teenindas mitte ainult orna toolisi ning nende pereliikmeid, vaid ka umbruskonna elanikke. Oma haigla olid veel Hiiu-Kardla kalevivabrikul, PortKunda ja Aseri tsemenditehasel ning Vene-Balti laevatehasel. (81) Nii sammus Kreenholm nende ettevoete esirinnas, kes olid aru saanud, kui tahtis on inimese tervis, ning panustasid sellesse, et muuta arstiabi kattesaadavaks ja arstiabisusteem efektiivsemaks.

Nikolskisse ehitati haigla alles 1850. ja 1860. aastate vahetusel, seega rohkem kui 10 aastat parast tootmistegevuse algust. Haigla juures avati ka apteek. 1870. aastal oli haigla kolmes osakonnas (naiste-, meeste-ja sunnitusosakond) kokku 100 voodikohta, sellest 8 sunnitusosakonnas. Haigeid teenindasid arst, kaks velskrit, ammaemand ja 8 sanitari. (82)

1873. aastal, kui ettevote kujundati umber osauhinguks, muutusid lahedamaks ka rahalised voimalused ja Nikolski toolistele parema kvaliteediga arstiabi osutamiseks ehitati uus kahekorruseline puidust haiglahoone, mis teenindas abivajajaid jargmisel veerandsajandil. Selle aja jooksul toimusid haiglas mitmed uuendused: ehitati vannitoad, desinfektsioonikamber ja veeklosetid.

19. sajandi 90. aastatel suurenes haiglavoodite arv 160-ni, tegevust alustasid 2 uut haigete vastuvotutuba, laste osakond ja operatsioonisaal. 1899. aastal lisandus 30 voodikohaga nakkushaiguste osakond. Suurenes ka meditsiiniline personal, mis koosnes 3 arstist, 10 velskrist, 2 ammaemandast, proviisorist, apteekriabist, poetajatest ja sanitaridest. Need muutused olid vajalikud seetottu, et haigla teenindas ligi 17 000 inimest. (83) Nikolskis said arstiabi nu ettevotte toolised kui ka nende pereliikmed, samuti umbruskonna kulade elanikud. Kui toolised said arstiabi tasuta, siis perehikmetele osutati manufaktuuri kulul esmast arstiabi, haiglaravi eest tuli neil maksta. Umbruskonna elanike jaoks oli kogu arstiabi tasuline. (84)

1906. aastal valmis arhitekt Aleksander Galetski projekti jargi Nikolski manufaktuuri 300-kohaline uus peahaigla, mis laks manufaktuuri omanikele maksma tolle aja kohta vaga suure summa-ligi 767 000 rubla. Haiglal oli 2 kirurgia-ja sisehaiguste osakonda, gunekoloogia-ning sunnitusosakond, rontgenikabinet, hudro-ja elektroteraapiakabinet, ambulatoorium (polikliinik) ning apteek ja hambaravikabinet. (85) Viimane oli Venemaal halvasti organiseeritud hambaravi taustal usna unikaalne nahtus. Haigla kutmiseks kasutati aurukutet, palatid ja teised haiglaruumid olid varustatud ventilatsiooniga. Haigla infrastruktuuri kuulusid aurudesinfitseerimiskambriga mehaaniline pesumaja ja bioloogiline filter heitvee puhastamiseks.

Nikolski manufaktuuri ajaloo uurija Irina Potkina sonul pidasid kaasaegsed Nikolski haiglat sanitaartehnika ja arhitektuuri imeks. (86)

Nii Kreenholmis kui Nikolskis oli tahelepanu keskmes voitlus nakkushaigustega ja nende leviku tokestamine. Kreenholmi haigla olemasolev statistika haiguste kohta (87) aastatest 1875-1906 naitab, et uheks koige levinumaks nakkushaiguseks olid leetrid, mis monel aastal (1883, 1887, 1894, 1897, 1901, 1904) omandas epideemia iseloomu. Nimetatud ajavahemikul podes seda haigust 2247 patsienti. Jargnesid viirushaigused (1499 juhtumit) ja tuberkuloos (806). Tolle aja koige ohtlikumateks nakkushaigusteks olid koolera, difteeria ja mustad rouged. Nimetud ajavahemikul puhkes kooleraepideemia Kreenholmis vaid uhel korral, 1894. aastal, kuid noudis ligi poolsada inimelu: koolerasse haigestunud 95 inimesest suri 49 ehk ule poole (51,6%) haigestunutest. Ajavahemikul 1875-1906 podes kurgudifteeriat 357 inimest, kellest ligi pooled, 165 ehk 46,2%, surid. Mustadesse rougetesse haigestunud 487 inimesest suri 132 ehk 27% nakatunutest. Koige efektiivsem oli arstiabi suufilise (450 juhtumit) ja tuulerougete (210) puhul: koik patsiendid raviti terveks. Nakkushaigete korval vajas usna palju inimesi haiglaravi mitmesuguste vigastuste puhul (1041 juhtumit). Uldse viibis aga 31 aasta jooksul Kreenholmi Manufaktuuri haiglas ravil 31 254 patsienti, kellest suri 8% ehk 2701 inimest. Seega suutsid arstid abivajajaid enamasti aidata, mis annab tunnistust kvaliteetsest arstiabist. Kergemakujuliste haiguste puhul saadi abi ambulatooriumist.

Nikolski haigla patsientidest moodustasid koige suurema osa--ligi 14%--ulemiste hingamisteede haigustega haiged. Kullalt palju patsiente sattus haiglasse abstsesside (madanik, paise), palaviku, reuma ja maokatarri tottu. Koige ohtlikumaks haiguseks peeti koolerat. Koolerapuhang aastatel 1891-1893 ei jatnud puutumata ka Nikolski manufaktuuri toolisi. Et haigusele pur panna, kulutati taiendavalt ligi 80 000 rubla medikamentide ostmiseks ja elamute ning nende umbruse desinfitseerimiseks. (88)

Nikolski manufaktuuri arstide tegevus oli usna tulemuslik, sest haigla statistika naitab, et ajavahemikul 1889/90-1907/08 viibis aastas haiglaravil 2500 kuni 4260 patsienti, kellest enamikule suutsid arstid abi anda. Suremuse protsent koikus 4,7 ja 5,4 vahel. (89)

Lisaks arstiabi tohustamisele rakendati molemas ettevottes meetmeid nakkushaiguste ennetamiseks. Kreenholmi vabrikukorteri uurilepingus oli klausel, mis kohustas toolist enda voi oma pereliikme mis tahes haigusnahu ilmnemisel viivitamatult arsti poole poorduma, vastasel korral ahvardas rahatrahv. Prugikastidena kasutati suletud betoonkaste, kaimlaid desinfitseeriti regulaarselt. Tooliselamutevahelised oued olid asfalteeritud voi kividega sillutatud ja suviti kasteti neid regulaarselt. 1890. aastaist hakati aga lapsi ja ka taiskasvanuid rougete vastu vaktsineerima.

Nikolski manufaktuuris kasutati nakkushaiguste ennetamiseks elu-ja tooruumide desinfitseerimist, peamiselt lupjamist. Prugikastide umbrusesse ja kaimlatesse raputati regulaarselt kustutamata lupja. 1890. aastail alustati Nikolskis nii nagu Kreenholmiski laste ja taiskasvanute vaktsineerimist rougete vastu. Ainuuksi 1898/99. aastal vaktsineerisid Nikolski haigla arstid 2355 last ja taiskasvanut. (90) Haiguste valtimiseks olid toolised kohustatud elamutes ja nende umbruses puhtust pidama. Selle noude eiramisel ootas neid 15 kopika kuni uhe rubla suurune trahv, mis palgast maha voeti. (91)

Kreenholmi ja Nikolski manufaktuuri hoolitsus oma tooliste tervise eest oli seda hinnatavam, et arstiabi oli organiseeritud vaid vahestes toostusettevotetes, mida naitavad Kaubandus-Toostusministeeriumi toostusosakonna 1897. ja 1907. aastal kogutud andmed arstiabi organiseerimise kohta Tsaari-Venemaa toostusettevotetes. Nende andmete (92) alusel oli 1897. aastal haigla voi leping raviasutusega statsionaarse ravi osutamiseks toolistele, ambulatoorium voi haigete vastuvotutuba olemas vaid 18%-1 (3488) toostusettevotetest. 1907. aastaks oli kull arstiabi osutavate ettevotete arv suurenenud 5439-ni, kuid nende 38,2%-line osatahtsus ettevotete uldarvus oli endiselt vaike.

Haiguse ja tooonnetuse tagajarjel tekkinud ajutise toovoimetuse ajal toolised huvitist ei saanud, sest erinevalt Saksamaast, kus esimese Euroopa riigina kehtestati ajavahemikul 1883-1899 haigus-, tooonnetus-, pensioni-ja tootukindlustus, puudus Tsaari-Venemaal sotsiaalkindlustussusteem kuni 1903. aastani. Tosi kull, uhekordset haigus-, sunni-voi matusetoetust maksti toolistele nende avalduse alusel ettevotte trahvikapitalist. (93)

Saksamaa eeskujule jargnesid 19. sajandi lopul ja 20. sajandi algul Inglismaa ning mitmed teised Euroopa riigid, Tsaari-Venemaa pidas vajalikuks ja voimalikuks kindlustada toolised vaid tooonnetuse ning haiguse puhuks. 1903. aasta tooonnetuskindlustusseadus (94) (joustus 1. jaanuarist 1904) pani vastutuse tootmises toimunud tooonnetuse eest ettevotjale ja kohutas teda kandma kannatanu ravikulud ning maksma talle ka haigusraha kuni kannatanu tervenemiseni voi invahidsuse maaramiseni. Toetuse suuruseks maarati vallalisele toolisele 1/2 ja abielus toolisele 2/3 paevapalka iga haiguspaeva eest. Kui onnetusjuhtumi tagajarjeks oli alaline toovoimetus, maarati pension kannatanu 2/3 aastapalga ulatuses. Surmaga loppenud tooonnetuse puhul pidi ettevota korvama matusekulud ja maksma pensioni hukkunu ulalpidamisel olnud lesele ning alla 15-aastastele lastele. Neile makstava pensioni suurus ei tohtinud uletada 2/3 hukkunu aastapalka. Makstav summa polnud kull suur, kuid leevendas tooliste materiaalset olukorda ajal, mil teenistus puudus. Tooandja vois kindlustada oma vastutuse voimalike tooonnetuste eest kindlustusseltsis ja siis korvas tooonnetusega seotud kulutused kindlustusselts.

See seadus ei olnud ettevotjate seas populaarne ja tihti tekkis tooliseel konflikt vabrikuvalitsusega, kes soovis tooonnetust varjata ning keeldus akti koostamast voi vaidlustas haigusraha suuruse. Nii naiteks maksti Kreenholmi Manufaktuuris tooonnetuse tagajarjel kannatanud toolistele huvitist 1906. aastal 271 rubla. Tooliste arvates oli see summa liiga vaike ja nad esitasid vabrikuinspektorile kaebuse, noudes 2,6 korda suuremat summat ehk 705 rubla. 1907. aastal tekkis jarjekordne konflikt tooandjaga, sest toolisi ei rahuldanud 263 rubla suurune huvitis: nad noudsid viis korda suuremat summat. 1908. aastal oli tooliste arvates neil oigus saada huvitist 1595 rubla asemel 5766 rubla. (95) Vabrikuinspektorite aruanded naitavad, et vabnkuinspektorite vahendusel suudeti enamasti poolte vahel kokkulepe saavutada.

Haiguskindlustuse ule peeti palavaid diskussioone toosturite hulgas, valitsuses ja duumas. Vastava seaduseni jouti alles 1912. aastal. 23. juuni 1912. aasta haiguskindlustusseadus (96), mis holmas vaid mae-ja vabrikutoolisi, nagi ette haigekassade loomise toostusettevotetes ning nende kaudu toetuse maksmise toolistele nii tooonnetuse kui ka uldhaigestumise ja sunnitusega seotud toovoimetuse ajal. Toetust maksti toovoimetuse esimesest paevast perega haigekassa hikmele 2/3 keskmisest paevapalgast, vallalisele aga 1/2 keskmisest paevapalgast. Sunnitoetust maksti 2/3 palgast 6 nadala jooksul (2 nadalat enne ja 4 nadalat parast sunnitust).

Nikolski manufaktuuris alustati haigekassa liikmemaksude kogumist (1,25% palgast) ja toetuste andmist 1914. aastal. (97) Kreenholmi Manufaktuuri haigekassa hakkas liikmemaksu-2% palgast-kinni pidama ja toetusi valja maksma alates 1915. aasta martsist. (98)

Nikolski ja Kreenholmi manufaktuuris olid enamik toolistest naised ja seetottu oli tahtis, et hmguskindlustusseadus nagi ette 6-nadalase tasulise sunnituspuhkuse. Kreenholmi naispere jaoks oli tasuline sunnituspuhkus oluline lisa olemasolevatele soodustustele. Kui enamik maanaisi sunnitas kodus ilma arsti jarelevalveta, siis Kreenholmi Manufaktuuri noorel emal oli oigus viibida oma lapsega haiglas arstide ja ammaemandate jarelevalve all parast sunnitust 9 paeva. (99) 1890. aastail voitles Kreenholmi naispere endale valja 3-kuulise emapuhkuse, mille jooksul sailis tookoht. Kuni lapse aastaseks saamiseni oli emal oigus toopaeva jooksul saada kaks vaheaega, et kaia last toitmas.(100) Kuni 1912. aastani oli sunnituseelse ja-jargse puhkuse andmine Tsaari-Venemaa ettevotetes vaga harv nahtus. (101) Inglismaal seevastu oli 4-nadalane sunnituspuhkus seadustatud juba 1878. aastast. (102) Ka Saksamaal oli sunnituspuhkus seadustatud 1878. aastast. Selle pikkuseks oli 3 nadalat. 1891. aastal pikendati emapuhkust kuni 6 nadalani. (103)

Nikolski manufaktuuris asus noor ema toole juba teisel-kolmandal paeval parast sunnitust kartuses oma tookohast ilma jaada. (104) Olukord muutus alles 1905. aastal, kui voimsa streigiliikumise survel olid Morozovid sunnitud jareleandmisi tegema ja noustusid sisse viima 8-nadalase siinnituspuhkuse ning maksma fihekordset 10 rubla suurust siinnitoetust. (105)

Kuna Tsaari-Venemaa tootajad polnud vanaduse puhuks kindlustatud, tuleb Kreenholmi ja Nikolski manufaktuuri omanike aadressil oelda haid sonu, sest nad naitasid files hoolitsust orna staazikate tootaaaae vastu. Vanaduse tottu vallandatud tootajad sattusid sissetuleku kadumisel majanduslikult raskesse olukorda, eriti need, kellel puudus perekonna voi sugulaste toetus.

Kreenholmi vabrikuvalitsus pfifidis esmajarjekorras kergendada ametnike vanaduspolve. 1902. aastal loodi osaiihingu peakoosoleku otsusega ettevotte kasumi eraldistest ametnike toetusfond. Sellest maksti vaikest toetusraha toolt lahkunud ametnikele, kes olid manufaktuuri teenistuses olnud vahemalt 35 aastat voi kes olid toolt lahkudes vahemalt 60-aastased. Fondist said toetust ka ametnike lesed ja nende alaealised lapsed. (106)

Moned aastad hiljem leiti voimalus maksta kasumist vaikest igakuist pensioni ka staazikatele, vahemalt 20-30 aastat manufaktuuris tootanud toolistele, kes vanaduse tottu olid sunnitud toolt lahkuma. 1910. aastal oli toetusraha suuruseks meestoolistele 7,50 rubla ja naistoolistele 3,50-5 rubla kuus. (107) See moodustas vahem kui kohnandiku Eestimaa kubermangu tooliste keskmisest palgast, mis 1910. aastal oli 24 rubla kuus. (108) Usna oluliseks vabrikupoolseks toetuseks oli see, et vanadel tootajatel lubati parast tookarjaari loppu jaada vabriku korteritesse tasuta edasi elama.

Nikolski manufaktuuris ehitati 1881. aastal staazikatele toolistele 36-kohaline vaestemaja (seek). 1892. aastal aga valmis uus 200-kohaline vaestemaja. Kui esialgu paigutati sinna need vanurid, kes olid manufaktuuris kaua tootanud, siis 1890. aastaist sai see elupaigaks ka orvuks jaanud lastele, kelle vanemad olid manufaktuuris tootanud. 1899. aastal elas vaestemajas 167 inimest, sealhulgas 26 orbu. Koik seegi elanikud olid kindlustatud tasuta toidu ja arstiabiga, vajadusel ka roivastega. (109)

KOKKUVOTE

Nii Kreenhohni Manufaktuuri kui ka Nikolski puuvillamanufaktuuri omanike sotsiaalpoliitika oli suunatud eelkoige tasuta arstiabi organiseerimisele, tooliste ja ametnike eluruumiga varustamisele, alghariduse organiseerimisele ning vanurite ja orbude eest hoolitsusele--kokkuvottes tooliste elukvaliteedi tostmisele. Nende ettevotete omanikud moistsid hasti, et investeerimine sotsiaalsfaari mojutab elukeskkonda, mis omakorda avaldab moju tookeskkonnale ja konkurentsivoimele. Samal ajal oli Tsaari-Venemaal tervishoiususteem valja arenemata, puudus uldine koolikohustus ja 19. sajandil ka sotsiaalkindlustussusteem. Erinevalt Euroopa toostusriikidest Inglismaast ja Saksamaast el pooranud riik tooliste elamistingimustele tahelepanu. Tsaari-Venemaal toetus sotsiaalpoliitika tervikuna suures osas eraettevotete initsiatiivile. Valitsuse sotsiaalpoliitika 19. sajandi viimastel kumnenditel ja 20. sajandi algul tegeles koige norgemate, alaealiste kaitsmisega ning tooliste ja ettevotjate vaheliste toosuhete reguleerimisega. Tahtsaks ettevotmiseks tuleb hinnata sotsiaalkindlustussusteemi loomist 20. sajandi algid, vaatamata sellele et Venemaa, kes jargis Saksamaa mudelit, vottis sellest ule vaid uhe osa--onnetusja haiguskindlustuse--ning jattis korvale tootus-ja vanaduskindlustuse. Need kaks kindlustusseadust tagasid toolistele arstiabi ja sissetuleku ajutise toovoimetuse perioodiks voi pensioni alalise toovoime kaotuse puhuks ning aitasid sailitada voi parandada tooliste elukvaliteeti.

(1) The National Archives of the United Kingdom (NAUK), Lab (Records of departments responsible for tabour and employment matters and related bodies) 15/19, p. 11 (Annual Report of the Chief Inspector of the Factories and Workshop for the year 1932).

(2) NAUK, Lab 15/12, p. 61 (Factory Department Memoranda, April 1915).

(3) NAUK, HO (Home Office: Registered Papers), 45, ref 9910B21173 (Factory and Workshop Acts).

(4) Braun, H. Industrialization and Social Policy in Germany. C. Heymann, Koln, 1956, 48. Samas, 48.

(6) Tilk, M. Alaealiste tooseadusandlusest ja koolikorraldusest 19. sajandi teisel poolel.--Rmt: Eesti toolisklassi sotsiaal-majanduslik olukord ja klassivoitlus kapitalismi ajajargul. Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Tallinn, 1987, 50.

(7) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1882, T. II, CT. 931.

(8) Kuni Eesti- ja Liivimaa kubermangu iseseisvate vabrikuinspektsioonide loomiseni 1894. aastal kontrollis vabrikuseaduste taitmist 1884. aastal tegevust alustanud Peterburi toostusringkonna vabrikuinspektor.

(9) [??]C3, 1884, T. IV, cT. 2316.

(10) Kreenholmi puuvillavabrik 1857-1907. Ajalooline kirjeldus, kokkuseatud selle vabriku 50-aastase kestvuse puhu130. aprillil 1907. a. Tartu, 1908, 94.

(11) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1876, 23, 24.

(12) Samas, 25.

(13) Kreenhohni puuvillavabrik 1857-1907, 94, 97; Masak, E. Hariduse omandamise ja enesetaien damise voimalustest Eesti toostusasulates ja -linnades (1830-1917).--Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised. Humanitaar- ja Sotsiaalteadused, 1996, 45, 1, 105.

(14) Kreenhohni puuvillavabrik 1857-1907, 97.

(15) Eesti Ajalooarhiiv (EAA), f206, n 1, s 188,1 11.

(16) Samas,177.

(17) Seestpidise heakorra saadused Krenhohni vabrikus (kinitatud 1897). [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCCI.] Kinnitatud Eestimaa kubennangu vabriku asjade komissionist. Narva, 1898, [section] 8; EAA, f 206, n1,s190,1125.

(18) Kreenholmi Puuvillasaaduste Manufaktuuri osauhisus 75: 1857-1932. Tallinn, 1933, 113.

(19) EAA, f 206, n 1, s 81, 114.

(20) Samas, 1 15.

(21) Samas, 14.

(22) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 2004, 191.

(23) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1884, 33-34.

(24)[TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 194.

(25) Samas.

(26) Samas.

(27) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1982, 73.

(28) Berger, S. Social Democracy and the Working Class in Nineteenth and Twentieth Century Germany. Longman, New York, 2000, 60.

(29) Samas, 61.

(30) Samas, 61, 62.

(31) [TEXT NOT REPRODUCIBLE ASCII.], 4, 13.

(32) Kreenhohni puuvillavabrik 1857-1907, 71.

(33) [TEXT NOT REPRODUCIBLE ASCII.], 1896, 10, 21, 40-43.

(34) Kreenhohni puuvillavabrik 1857-1907, 77.

(35) Kreenholmi Puuvillasaaduste Manufaktuuri osauhisus, 72-74.

(36) Samas, 93.

(37) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 13.

(38) Kimm, A. Vihased aastad: vana toolise malestusi. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1957, 10.

(39) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 16.

(40) Kreenhohni puuvillavabrik 1857-1907, 84.

(41) Samas.

(42) Samas.

(43) Kreenholmi Puuvillasaaduste Manufaktuuri osauhisus, 98.

(44) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 171.

(45) Samas, 176.

(46) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1956, 18.

(47) Samas, 17.

(48) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 172.

(49) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 175.

(50) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 174.

(51) Samas, 172.

(52) Samas, 172, 173.

(53) Samas, 173.

(54) Samas, 175.

(55) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.] 173.

(56) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1985, 68.

(57) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 174.

(58) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 14-16.

(59) EA-A, f 206, n 1, s 188,15.

(60) EA-A, f 206, n 1, s 157,185.

(61) EA-A, f 206, n 1, s 188,1 14.

(62) Samas,1 14-15.

(63) Samas,1 13.

(64) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.] 51, 69.

(65) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 22-23.

(66) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 27.

(67) Berger, S. Social Democracy and the Working Class, 61.

(68) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.] 1889, 1-5, 9-12; Johnson, R Peasant and Proletarian: The Working Class of Moscow in the Late Nineteenth Century. Leicester University Press, Leicester, 1979, 84.

(69) Bonnell, V. Roots of Rebellion. Workers' Politics and Organizations in St. Petersburg and Moscow, 1900-1914. University of California Press, Berkeley, 1983, 69.

(70) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]

(71) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]

(72) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]

(73) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]

(74) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]

(75) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]

(76) Samas, 46-48; [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]

(77) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 20.

(78) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1894

(79) Kreenhohni puuvillavabrik 1857-1907, 108, 111.

(80) EA-A, f206, n 1, s 191,121-22; s 290,173.

(81) EA-A, f206, n 1, s 290,1103.

(82) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 162.

(83) Samas, 163.

(84) Samas, 165, 168.

(85) Samas, 163, 167.

(86) Samas, 164.

(87) Vt Kreenholmi puuvillavabrik 1857-1907, 112-113.

(88) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 166, 169.

(89) Samas, 167.

(90) Samas, 168.

(91) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.] 1885 T., 205

(92) Vt [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]

(93) 1886. aasta tooliste ja ettevotjate vahelisi toosuhteid reguleeriv seadus nagi ette juhtumid, millal vois toolist trahvida, ja maksimaalsed trahvimaarad. Trahvidest moodustati fond, mille summasid vois kasutada ainult tooliste tarvis.

(94) [??]C3, 1903, T. XXIII, CT. 23060.

(95) EAA, f206, n 1, s 157,1 168.

(96) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]

(97) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.] 181.

(98) EAA, f206, n 1, s 325, 173.

(99) Kreenholmi puuvillavabrik 1857-1907, 125.

(100) EAA, f206, n 1, s 157, 136; s 189,1 133.

(101) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]

(102) NAUK, Lab 15/12, p. 163 (Factory Department Memoranda, April 1915).

(103) Braun, H. Industrialization and Social Policy, 51.

(104) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 33.

(105) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 363.

(106) Kreenholmi Puuvillasaaduste Manufaktuuri osauhisus, 80.

(107) Tallinna Teataja, 1910, 16. nov.

(108) Arvestusalus: [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1911, 281.

(109) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 181, 182.

Maie PIHLAMAGI Tallinna Olikooli Ajaloo Instituut, Ruuth 6, 10130 Tallinn, Eesti
COPYRIGHT 2007 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2007 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Pihlamagi, Maie
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Date:Jan 1, 2007
Words:7930
Previous Article:The formation of the Siberian identity and one of its political manifestations--the regionalist (oblastniki) movement/Siberlaste identiteedi...
Next Article:State, power and legitimacy in Estonia, 1917-1920/Riik, voim ja legitiimsus Eestis aastail 1917-1920.

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2021 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters