Printer Friendly

Responses of the Estonian Lutheran Church to the anti-religious campaign, changes in the world view and values 1958-1964/Eesti luteri kiriku reaktsioonid usuvastasele kampaaniale ja maailmapildi ning vaartuste muutumisele aastail 1958-1964.

From 1958 to 1964, the Lutheran Church in Estonia, as other churches in the Soviet Union that time had to face a strong anti-religious campaign. Even though religion was deprecated, for ideological reasons, all through the existence of the Soviet Union, the intensity of the campaign peaked during the Khrushchev years. It could be claimed that a decisive blow to the social status of the churches was struck in the 1960s. Admittedly, the same period was a time of active secularisation in free Western societies as well, but this was a voluntary trend, driven by the thought schools and changing behaviour patterns of the era. This article discusses the responses of Lutheran clergy in Estonia of that time to the surrounding social processes, particularly to the anti-church campaign and the associated attacks against persons, as well as the changes in general thought patterns, which affected public mentality. Documents in the archives of the Consistory of the Lutheran Church were used as the primary sources. From the research, Archbishop Jaan Kiivit sen. (1906-1971, Archbishop 1949-1967) generally emerges as a balancing influence between defiant clergy members and state power. The Archbishop tried to control the activities of the church, making sure that expressions of protest, if any, would move between himself and the commissioner for religious affairs, as required by the relevant regulations. In that, he was not particularly active. Speaking at various meetings of clergy members, he communicated a message of difficult times, which are not insurmountable and have to be survived with God's help. He could draw on good examples from the history of the Christian church: early Christianity, the period after the Great Northern War in Estonia, the Moravian church movement. Local theologians, in their discussions, offered solutions trying to interpret the situation of the church on the basis of modern thought schools. For them, the development of science and technology in the 1960s was not something directly in opposition with the ideas of the church. The church was not to deny its own identity admitting the conflict of science and religion but, rather, had to start proclaiming the Christian message in new ways. The external downfall offered a chance for internal cleansing. Some theologians recognised the antichurch effect of modern thought schools and the growing fear of being associated with a church, caused by anti-religious attacks. However, they also saw two potential benefits of the anti-church propaganda: it was helping the church to see its own shortcomings and it drew public attention to the existence of the church as such, which would otherwise have been kept silent in public. Alongside these thoughts, there was also resignation under particularly strong anti-religious attacks, an understanding that any resistance could cause even fiercer assaults. Working harder and better was seen as a classic solution to overcome the difficulties, both by clergy members in churches and by churchgoers working in lay institutions. Sermons also had to address any atheists in the audience, with the quality of sermons being an important consideration. Direct expressions of opposition or protests were quite rare, with only a few spontaneous protest actions by clergy members (mostly in the form of protest letters). A notable larger initiative was the protest against the rise of insurance payments for churches in 1963, which many perceived as unfair and which has remained in the memory as an indication of the anti-religious policy of the 1960s. 'Work and be watchful' could be a concise summary of the position of the Lutheran Church with regard to its task during the atheism campaign.

Luteri kirik Eestis pidi sarnaselt teiste kirikutega Noukogude Liidus aastail 1958-1964 ule elama terava usuvastase kampaania. Kuigi religiooni tauniti ideoloogilistel pohjustel Noukogude riigis kogu selle eksisteerimise aja jooksul, oli Nikita Hrustsovi valitsemisajal toimunud ateistlik kampaania aktiivseim. Voib vaita, et 1960. aastad andsid kirikute asendile uhiskonnas otsustava hoobi. Kui vorrelda vabade uhiskondadega Laane-Euroopas, siis toimus sealgi samal perioodil aktiivne sekulariseerumine (kirikute taandumisena uhiskonnaelu olulise mojutaja rollist), kuid uldjuhul vabatahtlikult (ei puudunud kull sekulaarsust toetavate gruppide ja nende vastaste vastasseis, kuid surve oli siiski teisel tasemel) ning mojutatuna ajastu mottevooludest ja kaitumismallide muutumisest.

Artiklis on kasitletud Eestis tegutsenud luteri kiriku vaimulikkonna reaktsioone uhiskonnas toimunud protsessidele, eelkoige usuvastasele kampaaniale, ja nendega kaasnenud isikuvastastele runnetele, aga samal ajal ka mottemaailmas toimunud muutustele, mis mojutasid inimeste mentaliteeti (lood "tehnikaajastust" jms). Juhtkonnast avaldas peapiiskop Jaan Kiivit seenior (1906-1971) mitmetel kirikusisestel kogunemistel seisukohti nii uhiskonnas toimuvate muutuste kohta kui ka julgustas vaimulikke ja kirikuliikmeid vaenulikus keskkonnas edasi tegutsema. Vaimulike seas vois naha nii resignatsiooni kui ka aktiivset trotsi, toimuva motestamist uute mottevoolude taustal kui ka lihtsalt Jumala tahtele allumise kuulutamist. Monel juhul avaldati voimude tegutsemise vastu protesti, kuid kullalt tagasihoidlikult. Allikatena on kasutatud peamiselt luteri kiriku konsistooriumi arhiivi dokumente.

SISSEJUHATUS

1960. aastad laanemaailmas seostuvad paljudele usuga inimkonna piiramatusse arengusse ja optimismiga inimvoimete suhtes. Usnagi vastandlik naib sellisele arengule olevat usk kristlikusse jumalasse--ja 1960. aastail tekibki Euroopas kullalt suur voorandumine kirikust. (1) Idapoolses Euroopas aitas sellele kaasa aktiivne usuvastane kampaania, (2) samas olid tagajarjed usna sarnased nii Laane-Euroopas kui ka Noukogude blokis. Sekulariseerumisteooriatesse (3) suhtutakse tanapaeval, eelkoige parast islami uhiskondlikule areenile joudmist, kull erinevalt, kuid LaaneEuroopas nahakse 1960. aastaid siiski teatud olulise murdepunktina sekulariseerumise teel. Kas ainult seal, on isekusimus. Sellised protsessid toimusid ka IdaEuroopas ja, nagu naha, ei oleks aktiivse ateistliku kampaania puudumisel praegune olukord ilmselt palju erinev olnud (voib-olla kull kiriku sotsiaalse asendi, aga mitte inimeste usklikkuse ning usu sisu osas, mida voib nuud kogu Euroopas usna uhesugustena kirjeldada).

Kuidas kirik oma juhtkonna ja vaimulike naol reageeris muutuvatele hoiakutele uhiskonnas? Voib oletada, et organisatsioonil, keda tabavad ootamatud raskused, on uue strateegia valjatootamise ja oma olukorra ning tuleviku uue motestamisega palju tood. Kuidas toimis sellisel juhul Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik (EELK) (4), on antud artikli teemaks. Tosi, arvestades kiriku toimimise taustsusteemi-- pooleldi sallitud organisatsioon Noukogude uhiskonnas -, ei saanud ta kindlasti koiki oma sellesama uhiskonna pohjustatud ja soositud vaateid umbritsevale avameelselt lahata. Siiski on juhtivate vaimulike sonavottudest ja vaimulike omavahelistest aruteludest jaadvustusi kiriku arhiivis. Need lubavad kullalt suures ulatuses valja tuua mottekaike, millest lahtuti kiriku olukorra motestamisel kiiresti sekulariseeruvas uhiskonnas.

Milliseid allikaid oli selle uurimusega seoses voimalik kasutada? Peamiselt EELK konsistooriumi arhiividokumente. Meie hulgas pole enam neid, kelle tegevusel oli sel ajal tahtis osa. (5) Vaid pogusalt on seda aega puudutanud malestusi kirjutanud vaimulikud Elmar Salumaa ja August Arumae. (6) Uks peamisi luteri kiriku juhtorganeid on konsistoorium. (7) Noukogude ajal oli konsistooriumil, ilmselt ilmalike voimuorganite paralleelina, ka presiidium, kes kull polnud iseseisev, kuid tal oli oigus kirikukogu vaheaegadel kirikuseadusi valja anda. Konsistooriumi protokolliraamatud pole just inforikkad, enamasti on tegu lakooniliste otsustega, mille tolgendamiseks laheb vaja infot teistest dokumentidest. Siiski on need maarava tahtsusega, kuna just konsistooriumi otsused kujundasid kiriku igapaevaelu. Korgeim juhtorgan oli kull kirikukogu, kuid see kogunes noukogude ajal harva (varasem ja ka praegune tava on vahemalt uks kord aastas) ning vahel ebaregulaarselt. Vaadeldaval ajavahemikul tuli kirikukogu kokku uhel korral, 1959. aastal. (8) Kirikukogu, keda kais tervitamas ka usuasjade volinik, oli poliitilistest oludest hoolimata ka kiriku arutelufoorumiks. Veelgi enam aga taitsid seda ulesannet pisut vahem ametlikud "konsistooriumi liikmete, praostide ja Usuteaduse Korgema Katsekomisjoni (UKK) informatsioonilised koosolekud", mida peapiiskopi hinnangul nahti sojaeelse piiskopliku noukogu asendajatena. (9) Esimene neist on protokollitud 15. martsil 1963. Peapiiskop ise kahtlemata mojutas tsentraliseeritud susteemis (kus kollektiivsete voimuorganite tegevus ja moju oli kiriku parema kontrolli huvides riigi poolt piiratud) vaga paljusid protsesse koige otsesemalt. Peapiiskopi kirjavahetus on oluliseks allikaks, et kirjeldada samme, mida kiriku korgeim esindusisik keerulistes oludes kiriku kaitseks ette vottis ja millistest kaalutlustest ta sealjuures lahtus. Sellest, mis toimus praostkondades (n-o provintsis), annavad aimu praostkondade aruanded, kuhu koondati koguduste aruannetes olev info, ja mis saadeti koos koguduste aruannetega konsistooriumi. Vahel leiab koguduste aruannetest sundmusi ja hinnanguid, mida praost oma aruandes ei refereeri, kull aga voib neid praegusest vaatenurgast oluliseks pidada. Lisaks praostkonna sinoditele peeti mitmes praostkonnas ka infokoosolekuid vaimulikele, mida naiteks Voru praostkonnas nimetati "opetajate konverentsiks" ja Viru praostkonnas "vaimulike konsultatiivkonverentsiks". Uldjuhul ei protokollitud neid kogunemisi (ja koigis praostkondades neid polnudki). Olemasolevad protokollid pakuvad monel juhul aga vaga huvitavat teavet, nagu Voru praostkonna puhul. Sealset aktiivsust voib pohjendada nii praost Robert Kannukese ja abipraost Ago Viljari vaimuarksuse kui ka uhe tollase juhtiva teoloogi Elmar Salumaa elukohaga Vorus. (10)

USUVASTASE VOITLUSE JAADVUSTAMINE

Veel 1956. aastal vaitis peapiiskop oma aruandes kirikukogule:
   Nagu aruanded kohtadelt naitavad ja konelused kogudustes ja
   sinoditel kinnitavad on koik soovijad koguduse liikmed voinud
   poorduda takistamatult Kiriku poole. (11)


Konteksti arvestades ei saanud see paris tosi olla, aga hoiak on hilisemast siiski tuntavalt erinev. Aktiivsem usuvastane voitlus algas Eestis 1958. aastal, (12) kuigi usuvastane tegevus toimus kogu noukogude okupatsiooni aja jooksul.

Usuvastane voitlus loomulikult ei jaanud vaimulike tahelepanuta. Iisaku opetaja Voldemar Kuljus teatas oma 1959. aasta lugemisaruandes (koik vaimulikud pidid peapiiskopile enesetaiendamise kohta aru andma), et on lugenud "pea koiki eesti keeles ilmunud ristiusuvastaseid brosuure". Ta teatas ka:
   olen teadlik vene-oigeusu vaimulikkude pihtimustest, kes--Talmudi
   valjendiga oeldud--avalikult sulitanud kaevu, kust nad joonud. (13)


Peapiiskop asus usuvastastest runnakutest materjale koguma. Tema kirjavahetuse arhiivikaustadest leiab varvikaid naiteid omaaegsest ateistlikust propagandast, kus poimiti tumedamaid laike kirikuajaloost naidetega selleaegse vaimulikkonna kombelodvast elust (mis ei pruukinud toele vastata). (14) Laanemaa praost Martin Terasmaa saatis peapiiskopile artikli Paul Saarest (15), mainides ka juhtumit kohaliku ateismipropagandistiga, kes raakis Saarest kui SS-ohvitserist (mis polnud tosi). Terasmaa nentis, et usuvastane too oli tihti seotud isiklike runnakutega vaimulike vastu, leides, et juhul kui neis vaidetes on tott, "voib neis midagi kasulikku olla ka kirikule". Valevaidete puhul oli tema hinnangul voimalik viidata NLKP Keskkomitee otsusele "Vigadest teaduslik-ateistliku propaganda labiviimisel elanikkonna hulgas" (ilmunud Pravdas 11. novembril 1954). Usuvastase propaganda olulisem ja mojukam osa ongi ilmselt olnud isiklikud runnakud, mitte filosoofiline vaitlus. Pole teada, mida Kiivit tema soovitusele vastas. Saar ise oli arvanud, et
   parem on mitte midagi ette votta, kuna see voiks neid vahest rohkem
   arritada, (16)


esindades nii usuvastaste runnakute ohvrite tuupilist hoiakut, kuigi oli ka erandeid.

Kardla kogudusest voib leida tavaparase olukorra kirjelduse.
   Noored on kirikust eemale jaanud. /.../ Nii monedki neist on
   kurtnud, et nad tuleksid meeleldi ka leeri, laseksid endid
   kiriklikult laulatada ja lapsed ristida, kuid kartes etteheiteid ja
   tagakiusamisi tookohast, mis sellele voivad jargneda, ei julge nad
   seda teha. /.../ Ka usuvastane propaganda, mida viimasel ajal vaga
   jamedates joontes kohalikus ajalehes tehakse, on nahtavasti oma
   moju avaldanud. (17)


Siiski polnud mitte ainult administratiivne surve see, mis pani inimesi kirikust lahti utlema, vaid laanemaailmale sarnaselt huvi uute vaartuste vastu.
   Noorsoo ja usus kinnitamata inimeste hulgas vois tahele panna
   erilist vaimustust tehnika "imede" vastu. Sellest tingitud mojul
   kaasneb siis ka teaduse jumaldamine ja skeptiliselt suhtumine
   elavasse Jumalasse. (18)


Voi teisal:
   praegusaja noorte ebajumalad on parit tehnika alalt. Nendeks on
   naiteks igasugused sputnikud, raketid, kosmonaudid jne. (19)


Samuti nahti ebajumalatena "vaikekodanlikke vaartusi: raha, autot, maja, silmapaistvat riietust" (20) voi nagu sonastas Vaike-Maaija koguduse opetaja August Laumets: "mammonismi ja karjerismi" (21), mis polnud muidugi mingid uued nahtused.

1960. aastal muutis peapiiskop propagandamaterjali kogumistoo sustemaatiliseks, soovides ka andmeid ilmalike alternatiivtalituste kohta. Ta saatis praostidele 15. jaanuaril 1960 ringkirja, kus ta muuhulgas soovib rajooniajalehtedes ilmunud ateistliku propaganda artiklite valjaloikeid. Peapiiskoppi tuli teavitada,
   kui kusagil kiriklikke vorme ja eluavaldusi jarele aimatakse
   (ilmalikud surnute maletamised surnuaedadel, noorte suvepaevad
   jne.), teatades aja, koha ja iseloomustavat ka paevakorrast, kui
   see saada on. Samuti saata ulevaadet ka kohalikkude organite ja
   organisatsioonide sammudest koguduste ja kirikliku eluavalduste
   suhtes (kui monel pool ei lubata soidukeid kirikusse soiduks, aga
   mujale soiduks voib neid takistamatult saada. Voi kui koolides on
   otsitud mitmesuguseid vahendeid laste eemalehoidmiseks
   jumalateenistustest). (22)


Viljandi praost Alfred Tooming soovis artikleist ja infost arakirju ka oma praostkonna arhiivi jaoks. Siiski pole taolisi aruandeid nii palju sailinud, kui selle uleskutse pohjal voiks oletada. Praost Kannukese uleskutsele reageeris kiirelt Polva opetaja Juri Kimmel, kellel oli valjaloikeid kull juba palju kogunenud, kuid kes saatis vaid moned naidised,
   kust nahtub koige selgemini kiriklike talituste jarel aimamise,
   resp jareleahvimise taktika. (23)


Kimmel saatis ka edaspidi peapiiskopile usna agaralt oma kogust naiteid. (24)

Uleskutse tekitas terava vastureaktsiooni, kui see sattus kohalike voimuorganite katte: Jogeva rajooni taitevkomitee sekretar H. Kruusamae saatis Tartu praosti August Janni valjasaadetud ringkirja arakirjana volinikule, leides, et sellised tema hinnangul taielikult seadusega vastuolus olevad kirjad tuleks koik ara korjata ja "kirja autor rangelt vastutusele votta" (tapsustamata, kas praost voi peapiiskop). Sekretari kirjale lisatud voliniku resolutsiooni kohaselt olid "abinoud tarvitusele voetud". (25)

1961. aastal hakkasid taitevkomiteed vaimulikele tutvustama uut usuasjade korraldamise juhendit. (26) Juhendi olid Usukultusasjade Noukogu ja Vene Oigeusu Kiriku Asjade Noukogu valja andnud 26. juulil. Juhend oli vene keeles ja ette lugemisel tolgiti see eesti keelde, vaimulikele seda kirjalikult ei esitatud. Koigepealt laekus peapiiskopile signaal Laanemaa praostilt Terasmaalt, kelle praostkonna opetajale Johannes Kivisalule oli juhendit tutvustanud Haapsalu rajooni taitevkomitee sekretar. Juhendis oli keeld ametitalituste pidamiseks ja annetuste korjamiseks valjaspool kirikuruume. Ametiisiku kommentaar uute korralduste suhtes oli, et "kirik peab kaduma". Keelatud oli opetamine (isegi piiblitundide pidamine) ja olid loetletud teemad, mida jutlustes ei tohtinud kasitleda (Terasmaa ei teadnud, millised). Juhendis volinikku ei mainitud ja taitevkomitee sekretar esitles end kui riigi poolt maaratud kontaktisikut usuasjade kasitlemisel. (27) Martna koguduse kostrile rohutas taitevkomitee sekretar veel, et annetajate nimestikku pidada ei tohi, annetajad pidid anonuumseks jaama. Nii soovisid voimuesindajad valtida vaimuliku kontrolli koguduse liikmeskonna ule, kuigi senine praktika oli olnud annetajate fikseerimine, et kindlustada voimude kontroll nende ule. Praost oli esialgu siiski soovitanud korraldust eirata. (28) Rouge opetaja Bernhard Talvar oli samuti vastavad instruktsioonid saanud. (29) Peapiiskopi vastuseid pole sailinud.

Torma opetaja Arnold Tammik kirjutas peapiiskopile uhest koguduseliikmest, keda oli Tartu perekonnaseisuaktide buroos hirmutatud, et ta loobuks kiriklikust laulatusest. Koguduseliige siiski ei loobunud ja koguduseopetaja soovitas teda selle eest isegi kuidagi premeerida, "kasvoi onnesooviga kiriku poolt". Peapiiskop tanas ametivenda ja soovis, et seletus oleks antud kirjalikult:

Kellel on kindel usk, need ei lase ennast hirmutada. (30)

1965. aastal toimus usuvastases voitluses teatud rahunemine. Peapiiskop toi naite Leedust, kus ulemkohus olevat usuopetust pakkunud preestri oigeks moistnud, ja ta oli saanud ka infot, et
   Usuasjade Noukogust saadud informatsiooni kohaselt on Partei
   Keskkomitee ja N. Liidu valitsus andnud juhtnoori loobuda
   administratiivsete abinoude rakendamisest. (31)


Samuti loeti 1965. aasta jaanuari infokoosolekul noukogude oigusajakiijas ilmunud artiklit, kus oli kirjutatud, et kodanikud voivad eraviisiliselt religiooni opetada ja oppida. Samas teadis Simuna opetaja Hillar Pold raakida, et Noukogude Liidus olid vabastatud paljude registreerimata usugruppide juhid. (32) Siiski oli samal ajal muret koduste talituste pidamise, soidu- ja paevarahade maksustamise jms ahistamisjuhtumitega, nii et kuigi kampaaniat vois vaibunuks lugeda, oli asi usuvabadusest ka edaspidi siiski kaugel.

VASTUREAKTSIOONID USUVASTASELE VOITLUSELE

Kas luteri kirik vottis vastu mingeid otsuseid voi jagas juhtkond mingeid korraldusi, kuidas toime tulla olukorras, kus kirikut runnati? Alles 1966. aastal, parast kampaania loppu, on tuvastatav selge korraldus peapiiskopilt:
   Kui ajakirjanduses kedagi ametiisikutest puudutatakse, argu nad
   siis votku omakaeliselt aktsioone ette, millel voivad olla
   soovitule vastupidised tulemused, vaid konsulteerigu enne praosti
   voi peapiiskopiga. Pole motet nende tasemel neile vastata, samuti
   ulevalt alla ironiseerida. (33)


On muidugi selge, et dokumendid ei pruugi kajastada koike, mida voimude tegevuse vastu taheti ette votta. Eeltoodud korraldus kaituda organiseeritult oli voimudele ilmselt pigem meeleparane. Varasemast ajast oli mitmeid juhtumeid, kus siiski avaldati protesti, vahel ilma peapiiskopiga kooskolastamata. Peapiiskop poordus mond protesti saades uldjuhul usuasjade voliniku poole. Malestuste pohjal otsustades taunisid vaimulikud tagaselja kirikujuhi liigset alandlikkust. (34)

Parnu praost Albert Roosvalt saatis peapiiskopile valjavotte aseopetaja Ain Eenmaa kirjast. Eenmaa oli hairitud 21. juunil 1959 Noorte Haales ilmunud endise vaimuliku Rein Laubachi artiklist. (35) Tegemist oli uhe ateistliku propaganda lemmik vottega: naidata vaimulikku, kes on usust loobunud. Vaimuliku ja kohalike inimeste meelepaha palvis kirjutis seetottu, et Laubach oli ametist tagandatud mitte usuliste vaadete muutumise, vaid kaitumisprobleemide tottu. Praost refereeris aseopetajat, kes oli kirjutanud:

Usun, et Kirikuvalitsus votab ka siin omad seisukohad.

Oma vastuses teatas peapiiskop, et Noorte Haale toimetusest oli talle enne artikli avaldamist helistatud ja paritud Laubachi vaimulikust seisusest valjaheitmise kohta ning peapiiskop oli ka vastavat infot andnud. Peapiiskop ei kavatsenud siiski midagi ette votta:
   Vaevalt on usutav, et ajalehes mingit avalikku oiendust selles
   asjas avaldatakse. (36)


Iisaku opetaja Voldemar Kuljus otsustas ise Kultuuri ja Elu toimetusele kirjutada, teavitades sellest tagantjarele peapiiskoppi. Ajakiri oli 1964. aasta martsinumbris avaldanud peatukke prantsuse ajakirjaniku Gabriel Pages' (37) raamatust "Lustakas evangeelium". Kirjas ajakirjale leidis Kuljus:
   Minul igatahes on piinlik naha, et mu emakeelde tolgitakse sellist
   soppa ning et uks suguvendadest on pidanud voimalikuks
   illustreerida sarnast kraami veel piltidega. Juhin Toimetuse
   tahelepanu kommunistliku partei programmi 112. lehekuljele, kus
   peetakse lubamatuks solvata usklikke, vist kull usulisi, tundeid.
   Tohiksime loota, et eelkoige kommunistid ise respekteerivad oma
   partei toekspidamisi, ilma et oleks vaja korvalistel seda neile
   meelde tuletada. (38)


Vastusest pole midagi teada ja ka Kuljus ise ei uskunud oma valjaastumise edukust. Teos ilmus jargmisel aastal tervikuna eesti keeles. (39)

Torma opetaja Esra Rahula koostas 1959. aastal protestikirja usuasjade volinikule Torma koguduse filiaali Laekannu palvemaja sulgemise vastu kohaliku taitevkomitee poolt, samas jai see volinikule edasi andmata ja peapiiskop sai ainult arakirja. (40)

Monikord peapiiskop lohutas kirja teel vaimulikku, kes oli runnaku alla jaanud.
   Sina tee oma tood rahulikult edasi. Tee seda teadmises, et puhast
   vett vajab januneja. Ja kui ka allikaga on lugu nii, nagu kirjutad
   oma lisatud kones voi jutluses, et ta on monel ajal kaetud
   mereveest, siis ometi janunejale ta on eluliselt vajalik ja allikas
   peab voolama, peab saatma seda puhast vett toes ja armastuses
   edasi, mis on tema ulesandeks. (41)


Nii kirjutas Kiivit Talvarile, kelle kohta oli Tapa lehes ilmunud laimav artikkel. Peapiiskopi asetaitja (ilmselt Edgar Hark) oli volinikuga sellest foljetonist vestelnud, aga kirjas praost Albert Vatterile todes peapiiskop:
   Nahtavasti ei saa ka tema selles asjas palju teha, kuigi need asjad
   ilmselt ebameeldivad on. (42)


Peapiiskopi kirjavahetuse kaustadest leiab ka tema kavandi joulukoneks raadios. Selles on ta oma kaega (kaekirja pohjal otsustades) teinud parandusi kriitilisemates kohtades, mida voiks tolgendada sel ajal uhiskonnas valitsevate vaadete voi praktikate kriitikana. Naiteks:
   ...joulud ei ole ainult mingi talvine kingitustepuha, [begin
   strikethrough]mida voidakse pidada nuud voi kanda ule naaripaevale
   voi mingile teisele tahtpaevale[end strikethrough], mil tahame
   [begin strikethrough]aastavahetusel[end strikethrough] puhata.


Voi teisal:
   [begin strikethrough]Uut maailma ei loo inimene korgusesse tungides
   ega oma arengu tulemusena, vaid uus maailm algab ulevalt, Jumala
   poolt antud kingina, tema Poja tulekuga[end strikethrough]. (43)


On kusitav, kas tegemist oli puhta enesetsensuuriga voi siiski kellegi napunaidete jargi tehtud markustega. Pole andmeid, et toimetatud kone raadios kolas. (44)

Saaremaa taitevkomitee seadis 1960. aastal surnuaia jumalateenistuste pidamisele vaga ranged piirid: ainult uhel puhapaeval kogu suve jooksul koigis kogudustes samal paeval. Saaremaal, kus mitmeid kogudusi teenis sama opetaja, tegi see elukorralduse pea voimatuks. Peapiiskop soovitab vastuseks "palvega eraldi poorduda taitevkomitee poole ehk tehakse mingi vastutulek", samas poordus ta siiski ka voliniku poole, kuigi ta ei teadnud, kas volinik midagi ette votab. (45)

Peapiiskopilt kusiti, millised oieti on usuuhingute lubatud tegevuse piirid, kuna kohalikud voimuorganid kippusid pohjendamatuid kitsendusi tegema. Peapiiskop andis selge vastuse. Leerilaste nimekirju vois kohalikele voimudele esitada ainult peapiiskopi ja usuasjade voliniku eriloal.
   Oma oigusi voib igauks kaitsta ja seda tulebki teha kehtivate
   seaduste alusel. (46)


Tuleb todeda, et kehtivate seaduste jargi ei kaitunud Polva opetaja Juri Kimmeli poeg, UKK juures teoloogiat oppinud Juri Kimmel, (47) kes leerilaste pildistamisel "soimas ebaviisakate sonadega" ajalehe Koit toimetuse tootajat Elmar Kuusi (48), "toukas pikali uhe meeskodaniku, kes leerilapsi pildistas", ja "loi uhele mehele jalaga". (49) Aktsiooni pohjust ei nimetata, kuid ilmselt oli tegu noore teoloogi puudega kaitsta leerilapsi nende suhtes vaenuliku tegevuse eest. Rahvakohtunik Liiva magi, kes maaras Juri Juri poeg Kimmelile huligaansuse eest seitse paeva aresti, leidis, et
   kod. Kimmeli kaitumine oli ebavaarikas ja mittekohane usuasjadega
   tegelevale isikule.


Seetottu saadeti Polva rajooni taitevkomitee miilitsaosakonnast usuasjade volinikule teadaanne markusega: "Panna valja nahtavale kohale!" Selles markuses soovitati tema suhtes rakendada uhiskondliku mojutamise vahendeid. (50) Selline piire uletav reaktsioon oli haruldane, sest tuleb arvestada, et tegemist oli 26- aastase uliopilasega. Tosi, Elmar Salumaa nendib oma malestustes, et tegemist oli alkoholilembese noormehega, kel oli seetottu palju probleeme. Voimalik, et teda provotseeriti tema isa tottu meelega. (51)

Kohtla-Jarve linna taitevkomitee puudis alusetult keelata puhkpillimuusikat kirikus ja matustel. Iisaku opetaja Kuljus teatas taitevkomitee puudlustest ja kummalistest pohjendustest ("puhkpillimehed olla koik joodikud ja jumalateotajad", oeldud taitevkomitees) peapiiskopile, kes vastas, et kogudustel on vaid keelpillide kasutamine keelatud. Usuasjade noukogu Moskvas olevat selgitanud, et see on ainult kohalike taitevkomiteede isetegevus, kui vastavat keeldu ka puhkpillidele laiendatakse.
   Kui Sulle selles suhtes veel takistusi tehakse, void rahulikult
   oelda, kuidas Moskvas seda kusimust seletati.


Voib eeldada, et peapiiskop oli voliniku kaudu teinud vastava jareleparimise juba varem, kuna vastus Kuljusele laekus kiiresti. (52) Ka taitevkomiteed polnud selle vastu, kui kogudused kasutasid klahvpille.

Peapiiskop soovitas vaimulikel riigivoimuga distantsi hoida, naidates, millised on kiriku ja millised riigi soovid usuelu korraldamisel.
   Inimeste usuliste vabaduste piirid teatagu riigiorganid, mitte
   opetaja. (53)


Taolist suhtumist illustreerib jargmine naide.

Voru praosti aruannet, kus koneldi ametitalituste vahenemisest 1963. aastal, kommenteeris peapiiskop, rohutades, et URO konventsioon diskrimineerimise vastu haridusalal keelab laste usulise kasvatuse takistamise. Ta juhtis tahelepanu ka sellele, et kodusteks ametitalitusteks loa kusimisel puudub seaduslik alus. (54) Vastav konventsioon oli avaldatud ka Eesti NSV Ulemnoukogu Teatajas (55) ja kui moni taitevkomitee tahtis seda rikkuda, pidi ta seda ise avalikult tegema:
   T/K tehku seda lahkelt ise ja keelaku vanematel laste kaasavotmine
   kirikusse, kui ta seda tahab uleliiduliselt kehtiva korra vastaselt
   teha. (56)


Kirikukogudel peapiiskop siiski pigem tasandas kirikuopetajate kriitikat: naiteks 1959. aasta kirikukogul, kus uhineti Vene Oigeusu Kiriku uleskutsega uldise desarmeerimise toetuseks. Kui Suure-Jaani opetaja Oskar Erits leidis, et
   kirikus tehtavale rahutoole jatab oma varjundi see, kuidas
   suhtutakse meie kirikusse uldiselt valjastpoolt,


siis selline kriitika summutati.

Ei saa elada vaimses emigratsioonis,

leidis peapiiskop. (57)

Vaimulikud ei tohtinud otse usuasjade voliniku poole poorduda, koik pidi kaima labi kirikuvalitsuse. Paistu koguduse opetaja Jaan Muru, kes poordus otse voliniku poole kaebusega laululehtede puudumise tottu, mida ei lubatud koguduse juubeliks trukkida, sai peapiiskopilt selle eest noomida. Muru avaldas kahetsust, et konsistoorium ei suutnud piisavalt koguduse huvide eest seista, ja imestust, et ei lubata poorduda voliniku poole,

ometi oleneb selle kusimuse lahendamine ainult temast. (58)

Peapiiskop vastas lakooniliselt:
   volinikuga kirjavahetust ei ole keegi ara keelanud, kuid kehtiva
   korra jargi toimub see konsistooriumi kaudu. (59)


Kiriku riikliku surve all olemisele puuti leevendust saada, ara kasutades aktiviseerunud valissuhtlust ja naidates valiskulaliste reaktsioone ning hinnanguid kohaliku kirikuelu tingimustele. Salumaa, peapiiskopi parem kasi valissuhtluse korraldamisel, on oma aruandes usuasjade volinikule Tuuringi (Saksa DV) piiskopi Moritz Mitzenheimi kulaskaigust 1962. aastal valja toonud mitmeid selles suhtes huvitavaid markusi.
   D. Mitzenheimile tundus ullatavana, et meie kirikus ei ole trukis
   valja antud ei teaduslikku teoloogilist kirjandust ega ka usulist
   kirjandust koguduseliikmete jaoks. Usuvabaduse seisukohalt ei
   suutnud ta seda moista, et kirikul ei ole mingit voimalust, seda
   enam, et usuopetust koolis ei opetata, konfirmatsioonile tulevaid
   noori ette ei valmistata ega juhendata ning ettevalmistus
   konfirmatsiooniks on jaetud ainult noorte endi hooleks.


Kuna kohtumise lopupoole nentis Mitzenheim ametlikus vestluses monede moondustega usuvabaduse olemasolu Noukogude Liidus, (60) on seda enam margatav aruande koostaja puudlus anda kohalikele voimuorganitele signaal, eriti kui arvestada, et piiskop Mitzenheim oli uks neist kirikujuhtidest Noukogude blokis, keda loeti voimuga aktiivselt koostood tegevateks (61) ja seega ilmselt mitte vaenulikuks olukorra hindajaks.

Jutlustes poliitilise voimu ja ateistliku propaganda taunimine ei pruukinud samas saada Salumaa heakskiidu osaliseks, sest see laks tema hinnangul vastuollu kiriku pohifunktsiooniga, milleks oli evangeeliumi kuulutamine. Sellist seisukohta voidi agedamate vaimulike poolt ka arguseks pidada. (62)

Huvitava naitena valjastpoolt kiriku juhtkonda tulnud kriitikast ateistliku propaganda suhtes on H. Tiimuse 1958. aasta kiri Rahva Haale peatoimetajale. Kirja koopia saadeti ka peapiiskopile. Tiimuse hinnangul olid paljud kohalike ateistide kasutatud argumente ebapadevad. Ta viitas ka vene keeles ilmunud toodele, kus kristluse ja kommunismi suhet oli kasitletud eelarvamustevabamalt, kui seda tegid kohalikud ateistid. "Religiooni probleemide asjaliku arutelu" kohta soovitas ta kohalike teoloogide arvamust kusida ja see ajalehes avaldada, mistottu ta oligi kirja koopia luteri kiriku peapiiskopile saatnud. (63)

1963. aastal korraldaski ajakirjandus diskussiooni "teaduse ja usu esindajate vahel", aga algatajaks oli hoopis ajaleht Edasi. Osa pidid votma professor Harald Haberman, dotsent Anatoli Mitt (tuntud ateismilektor) jt. Uritus pidi olema kinnine ja tulemusi ei kavatsetud avaldada. Salumaale, kelle poole poorduti, tundus osalemine siiski ebamugavana, kuigi toimetusest kinnitati, et Uku Masing oli oma nousoleku juba andnud.
   Oleme ju senini puudnud voimalikult valtida sellealaseid
   diskussioone ja "intervjuusid"--keegi meist ju ei tea, mis koige
   taolise tagatipuks voib olla.


Salumaa soovitas ametivend Harri Haamerit,

kelle loogivalmidust me ju teame. (64)

Peapiiskop soovitas Salumaal siiski osaleda, leides, et
   teoloogid on koige paremini esindatud, kui Sina ja prof U. Masing
   kohal olete. (65)


23. aprillil 1963 avaldas Edasi uritusest vaikese kokkuvotte ateismipropagandale puhendatud rubriigis "Tanane paev on eilsest targem". Tosi kull, teolooge nimepidi ei mainitud ("votsid osa ka moned teoloogia magistrid"), kull aga kritiseeriti nende seisukohti ilma neid pikemalt refereerimata. Toimetuse seisukoht oli, et
   tanapaeval ei eita teoloogid teaduse avastusi enam otseselt, vaid
   moonutavad neid ja puuavad usu dogmadega kohandada. (66)


Niigi napi teoloogilise kirjanduse saamisel esines torkeid: 1963. aastal kaebas peapiiskop volinikule, et Saksa DV-s ilmuv ajakiri Die Zeichen der Zeit oli adressaadi asemel saadetud toimetusele tagasi markusega "sisaldab keelatud kirjandust".
   Ajakiri "Die Zeichen der Zeit" on sisult puht teoloogiline ja ilmub
   NSV Liidule sobralikus Saksa Demokraatlikus Vabariigis, (67)


leidis peapiiskop. Kuna nuud on EELK Usuteaduse Instituudi raamatukogus tollased ajakirja aastakaigud olemas, siis voib oletada, et kaebusel oli moju.

Kirikuvastane maksupoliitika, mis oma teravamas vormis avaldus kirikute kindlustusmaksude umberhindamises 1963. aastal (68), aratas mitmetes vaimulikes soovi protestida. Haamer kirjutas Kiivitile:
   Kas ei ole oige ka Eesti NSV Ministrite Noukogu otsuse vastu
   otseselt protesti tosta koigepealt. /.../ Tarvastu kogudus loeb
   selle korralduse [tagantjarele korgema kindlustusmaksuga koormamise
   --R. A.] usklike survamiseks ning nonda Konstitutsiooni vastaseks
   aktiks. /.../ Igatahes minu arvates tuleks nii palju kui voimalik
   siiski organiseeritult sellele ulekohtule vastu hakata. (69)


Haamer vestles ka praostiga, kes samuti arvas, et kiriku keskvalitsus peaks kiiresti midagi ette votma. Maksutousuga seoses saatsid kogudused riigiorganitele arvukalt proteste. Koguduseliikmed asusid aktiivselt annetama, et maksud saaksid tasutud. (70) Samal ajal ullatas maksuinspektor Pindi koguduse opetajat August Arumaed vaitega, et ka soidurahade (lahetuseks UKK-sse loenguid pidama) eest tuleb tulumaksu maksta.
   Utlesin maksuinspektorile, et ma ei pea sellist asja mitte oigeks.
   Utlesin temale ka, et nuudsest peale ma ei lahe enam uhelegi
   valimisele. Sest kui ma olen diskvalifitseeritud "kodanik",
   alavaartuslik isik, siis ei kolba minu haal ka valimiskasti. Ma
   tean, et see midagi ei tahenda, kuid ma saan vahemalt nii oma
   protesti avaldada selle aarmiselt ebaoige talitusviisi vastu. (71)


Ateistlik propaganda ja kirikuvastased runnakud tekitasid vaimulikes kullaga kibestumist ning enesekriitikat. 1960. aastail oli vaimulikest suur puudus.
   Ateistidel naib olevat oigus, kui nad meid nimetavad haltuura
   tegijateks. Senikaua kui pastori amet toi raha sisse, vois tootada.
   Nuud enam mitte. (72)


Noorus lahkus kirikust, kuna ateistlik surve sundis, aga see polnud ainus pohjus,
   sest kristlikud kodud pole nahtavasti usulise kasvatustoo alal oma
   ulesande korgusel seisnud. (73)


Samas ei saa oelda, et ateistlikku propagandat nahti ainult negatiivses votmes.
   Kuulutus Kristusest ka negatiivses mottes toob ikka ja alati
   omajagu positiivseid tulemusi, samuti nagu kord apostel Pauluse
   paevil (Fl 1,15 jj). Kui see negatiivne kuulutus muud kasu ei too,
   siis vahemalt seda kindlasti, et uks ja teine teadlikuks saab
   sellest, et selline tulikusimus olemas on. Ja sellest uksi juba
   vahest aitab, et aus inimene otsima hakkab. (74)


Niisamuti nahti Marjamaa koguduse aruandes ajalehtede veergudel toimuvas arutelus jumala olemasolu ule ravimit loiduse ja ukskoiksuse vastu usuelus, isegi koguduse vaimse elu elavdajat. (75)

Katseks usuvastaseid meetmeid konkurentsis vabakogudustega ara kasutada voib aga pidada aseopetaja Soosalu poordumist, kus kaevati baptistide liiga aktiivse tegevuse peale, Hiiumaalt otse voliniku poole. Poordumises viidati sellele, et neid baptiste ei maksustata vastavalt seadustele. Baptistid olid vaidetavalt ka luterlasi matnud. (76) Peapiiskop todes oma vastuses, et taolised poordumised tuleks temaga kooskolastada. (77)

KIRIKU UHISKONDLIKU SEISUNDI ANALUUS

Kuidas luteri kirikus moisteti kiriku asendi muutumist uhiskonnas? Esines radikaalseid seisukohti.

Kaesoleval ajal on kirik jalle marter-kirik,

nentis Polva opetaja Kimmel, koneldes Voru praostkonna "opetajate konverentsil". (78) Uks hilisem uldistav markus temalt:

Eesti rahva usuelu iseloomustab Kristuse kriis, usk on saanud rahvusluseks. (79)

Kui tolgendada utlust nii, et rahvuslus on astunud usu asemele, siis ajaloolises perspektiivis voib seda pidada uheks voimalikuks kirjelduseks eestlaste usuelu muutumisest alates rahvuslikust arkamisest.

Rahvakiriku, mis oli olnud luteri kirikus levinud enesekujutluseks vabas Eestis, kadumist tajuti, nahti, et kirikust on rahvakiriku asemel saamas "usklike hulgake", kelle teenimiseks on vaja senisest erinevaid meetodeid. (80) Oldi saamas misjonikirikuks. (81)
   Tanapaeva usuvastaste runnakud on sihitud kiriku kui Jumala
   institutsiooni vastu, uksik oma nurgas voib edasi uskuda, kui
   tahab. (82)

   Usk on uksikute eriharrastus, nagu tennisemang. Ei kuuluta enam
   kulade kaupa kirikusse. (83)


Uhiskonna areng ei toonud kaasa kiriku olukorra paranemist. 1960. aastat nagi Saarte praost Rahula uhiskondlikult eriti kordalainuna--rahva joukuse kasvamise osas. Heaolu kasvuga oli kiriku poolt vaadates tugevas kontrastis kiriku tagakiusamine.
   Keegi vanem inimene utles: "Meie elame nii hasti, et kui ainult usk
   rahule jaetaks, siis ei oskaks enam midagi soovida." (84)


Vihjamisi mainiti voimalust riigiga koostood teha, et saavutada parem positsioon: seoses muutustega senistes koloniaalvoimu all olnud maades, kus poliitilisest elust voeti aktiivselt osa, aga ka laanemaailma kirikutes. Kontekstist tulenevalt voib arvata, et moeldi poliitilise ulekohtu vastu voitlemist koostoos Noukogude valitsusega ehk siis teistes maades, mitte oma kodumaal.
   Meie kirikuis valitseb praegu teatud arguse, tagasitombumise vaim,
   kuid ometi on maailmas kristlaste arv kasvanud 3000 miljonini.
   Noorte kristlaste arusaamine on selge--kirik on vajalik sellele
   maailmale. Evangeeliumi peab kuulutama, sest igavik kuulub
   Kristusele. Evangeelium pole lahus tegelikust olukorrast. /.../ Elu
   kusimustest osavotmine on endastmoistetav. Noored kirikud on
   moistnud, et nad peavad osa votma rahva elust. Onneks naeme
   arkamist ka teistes kirikutes, nait. anglikaani kirikus, Prantsuse
   evang. kirikute liidus, kus protesteeritakse pidevalt poliitilise
   ulekohtu parast. Nahakse toelist valgust, Jeesust Kristust. (85)


Hirm oli uheks olulisimaks emotsiooniks, mida tunti kirikuelust osa vottes isegi enne suurema kampaania algust. Valga opetaja Jaan Audova nentis usuliste talituste kasvuajal, 1957. aastal, et kuigi uldine seletus talituste kasvule oli, et "usuasjades on olukord vabamaks muutunud" ja "usuelus on teatud elevust margata", leidsid pea pooled leeritatutest, et nad ei julge usuasju avalikult ajada, ning neid tuli vaimuliku ametiruumis leeritada. (86) Jaani koguduse tegevust 1957. aastal analuusides leidis Jaan Kiivit seenior, et ka konfirmeeritute arvu korgajal polnud pohjust rahuloluks, kuna see tuli tagantjarele ja tihti ka seoses sooviga abielu laulatada. Olulisim probleem oli kirikliku hariduse keelamine.
   Mida tahendab Kiriku normaalse tegevuse pidurdamine noorte
   opetamise keelamisega, seda naeme selgelt noorte vaimses palges ja
   varsti peaksid markama ka riigimehed seda. (87)


Kogudustes oli puudus lauluraamatutest, piiblitest, katekismustest ja leeriopetuse arajaamine pidurdas teadmiste levikut. Ateistlik kihutustoo mojutas ja ajalehed kirjutasid, et ainult vahem teadlik osa noortest laheb veel leeri
   ja muidugi nii monigi noor hoidub leeritamisest ja ka monest
   teisest ametitalitusest juba selle tottu, et hoiduda oma nime
   sattumast ajalehte. (88)


Peapiiskopina oli Kiivit kull julgustaja ega nainud olukorda nii pessimistlikult, puudes ka ateistliku kirjanduse levitamises kasulikku leida:
   Kui tuul kaib ule metsa, langevad lehed, aga juured pusivad mullas.
   Ateistlikust kirjandusest kuuldakse midagi piibli ule, kui piibleid
   pole. (89)


Saarte praost Rahula toi teistsuguse naite:
   Noorus on usule selja pooranud--teadmatuse tottu. Taisikka joudnud
   neiu vaidles oma tadiga Jumala olemasolu ule. Viimaks utles: "Jah,
   tadi, sellist Jumalat nagu on Sinul, usuksin ka mina, kuid
   vanameest pilverunkal, nagu kirikus raagitakse, ma kull ei usu."
   Noorus kuni 25. eluaastani on oma teadmised usu ja Jumala kohta
   ammutanud peamiselt ateistliku propaganda vahendusel ja moonutusel.
   Ei tunta elementaarseidki usutodesid. (90)


Saaremaal analuusiti usuvastase voitluse moju usuinimestele, leides, et Jumal on muutumas absoluudi asemel relatiivseks suuruseks.
   Noortele motlejatele inimestele naib Jumal toesti konstrueerituna
   ja inimeste poolt looduna.


Vana testamendi Jumal tundus usutamatu ja ateistlik propaganda tegi antropomorfsest jumalast karikatuuri. (91)

Mitmel puhul olid uhiskondlikud hoiakud suunanud lapsi ja noori vaenulikkusele ning isegi agressiivsusele. Oli margata selget seost ateistliku kampaania aktiivsuse ja huligaanitsemiste vahel: Suure-Jaanis olid huligaanitsemised kiriku umbruses ning surnuaial mitmeks aastaks vaibunud, 1958. aastal algasid koos kampaaniaga taas. (92) Valjala kohaliku 8-klassilise kooli moned opilased kimbutasid ja isegi loid kaasopilast, kes kais jouluohtul koos vanavanematega kirikus. (93)
   Haigele emakesele kodus armulaua jagamise ajal vaadati murega
   aknast valja tanavale. Kardeti, et ootamatult tuleb koju poeg, kes
   usku ja kirikut ei salli. (94)


Kaibele tulid, nagu monigi kord Eesti jaoks rasketel aegadel, vordlused Pohjasojajargse ajaga, neid kasutas just peapiiskop:

Pohjasojajargsel ajal olid kogudused opetajata. (95)

Teisal:
   Parast Pohjasoda teenis praegust Viljandi ja Valga rajooni ning osa
   Parnumaast uksainus preester. Poltsamaa vaimulik kirjutab, et tal
   pole katust peakohal ega ahju toas. Mitmed vaimulikud teenisid
   elatist tooga pollul, ega saanud anda oma lastele haridust,
   mistottu viimased sulasid rahva hulka ja pole teada, millist
   perekonnanime nad hiljem kandsid.


Ka vennastekoguduse ajaloos polnud mingit eksistentsikindlust, leidis peapiiskop. Samal koosolekul, arutades voimalusi taita vaimulikukohti:
   parast Pohjasoda pidi vaimulikku sooviv kogudus ise esitama selleks
   ka kandidaadi, keda parast eelkatseid voeti ka oppima. (96)


Vaimulikuametiga kaasnev masendus seoses oma rolliga uhiskonnas sai eriti nahtavaks Valga koguduse opetaja Audova aruannetes:
   nuud on opetaja, objektiivselt oeldes, ainult monitamise ja
   teotamise objekt oma koguduse territooriumil.


Sonaline koguduse aastaaruanne oli kaotanud oma motte olukorras, kus
   ei saa ega voi aruandja uhtki elu vaarnahet ega pattu vabalt oma
   sudametunnistuse jargi kirjeldada ega analuusida. (97)


Juba jargmine aruanne oligi ainult kumnerealine:

mul ei ole neile numbritele ja arvudele midagi juurde lisada. (98)

Valgamaal hoogustus ateistlik propaganda (osalt vaimulike vastu suunatud), agenes "monitamine tookohtadel" ja algasid runnakud kirikuhoonele:
   kirikuvastane huligaanitsemine on lainud niikaugele, et ohtul ei
   julge kirikus jumalateenistust pidada.


Tegemist oli aknaklaaside massilise lohkumisega. Siiski resumeeris napisonaline vaimulik:
   kirikul ja usuinimestel on rasked katsumisajad, need naivad
   muutuvat uha raskemaks, ent see voib tulla tulevastele polvedele
   kord onnistuseks. (99)


1964. aastal loobiti joulujumalateenistuse ajal kividega kiriku aknaid, uritades labi akna vaimulikku tabada. Kirikuvastast huligaanitsemist vordles vaimulik olukorraga USA-s Alabamas ja Texases, kus rassistid olid runnanud neegrite lastejumalateenistusi. (100)

Kuusalu koguduse opetaja Eduard Salumae kirjeldas nii 1959. kui ka 1960. aasta aruandes koguduse elu sonaga vaikus. Esialgu pettumuse ja kibedusega, kuid 1960. aastal nentides, et on oppinud vaikust armastama.
   See ei ole surmavaikus, vaid eriline seisund, milles Jumal
   tegutseb. Ei ole olnud masside liikumisi kiriku umber--kuid elu on
   jatkunud. (101)


PUSIMAJAAMISEST PRAEGUSES OLUKORRAS

Peapiiskopi hinnangul pidi kirik siiski teadma, millega tegelda, keskenduma olulisele ja torjuma alistumismeeleolusid. Kirik ei tohtinud loovutada prohvetipositsiooni olukorras, kus kogu maailmas olid korvuti vaimustus edusammudest ja pessimism selleaegse kultuuri suhtes.
   Oleme tihti nagu vasikas aia taga: siia on pulk ette pandud. Aga me
   ei vaata, kuhu minna saab. Peame oma ulesannet nagema. (102)


Mida siis kirik tegema pidi? Uks lahendustest oli rohkem ja paremini tood teha.
   Kui koik loogika utleb, et meie too on asjatu, just siis tuleb
   usinamini tootada,


utles Salumaa Voru praostkonna "opetajate konverentsil". (103)

Eelkoige moeldi sellega oma kuulutustoo kvaliteedi parandamist.
   Praegu tootatakse koikidel aladel vaga tublisti. Moned aga arvavad:
   kirikus saab kergemini labi. (104)


Sellest lahenemisest tulenevalt hakati kiriku juhtkonnas jutlusi analuusima, mis tekitas kullalt palju vaidlusi ja isegi konflikte. (105) Praost Terasmaa hinnangul:
   Ajakirjandus voiks saada neist jutlustest suureparast materjali
   ateistlikuks tooks. (106)


Praost Albert Soosaar, kes oli diskussiooni eestvedajaks, leidis:
   on hea, kui me ise mone ametivenna too ule naerame, halvem on, kui
   seda teevad teised, meile vaenulikud ringkonnad.


Jutluste analuusil oli tosine pohjus:
   terve rida inimesi jaab oma arvates taiesti oigustatult kirikusse
   tulemata, kuna seal raagitakse rumalusi. (107)


Valjaspool kirikut argipaevatoid tehes tuli samuti eeskujuks olla. Seda rohutati Ida-Harju praostkonnas.
   1962. aastal tuleks tootada veelgi paremini, teistele eeskujuks
   olles, nurisemata--niipalju kui teisitimotlejate poolt lastakse.


Tuli teenida nii Jumalat kui ka uhiskonda,

olles ka uue elu ehitamisel soolaks ja valguseks. (108)

Eeskujulikku tood ilmalikus sfaaris rohutati mujalgi. Vastavalt oludele tuli kohandada toovorme:
   jutlus ja talituskone peaksid meie kogudustes asendama ka seda
   usulist selgitust, mida ristiusu maades annab inimesele kodu, kool,
   uhiskond ja seltskondlik tegevus. (109)


Opetaja Raimond Peiker vottis oma Voru praostkonna opetajate konverentsil peetud referaadis "Kristliku kuulutuse uksikutest paevaprobleemidest" kokku ulesanded kirikutoos, kus oli tahtis nii kuulutuse kvaliteet kui ka kuulutaja isikliku elu eeskujulikkus. Kuigi osa noudeid vaimulikele olid ajatud, oli siiski selgelt naha ka ajastu konteksti.
   Oleme ohvitserid lahinguolukorras, igapaev ullatusvoimalused. Pasun
   peab andma selget haalt. Palju toovoimalusi on meilt voetud, jaanud
   on Sona ja kuulutamiskoht. Igakord minna kantslisse puha hoolega
   otsekui esimest korda. On vajadus apologeetiliste jutluste jargi.
   Kuulutaja olgu toos entusiast, kuulutus olgu loogiline, ulesandeid
   andev, ettekanne laitmatu, haaraku kuulaja taielikult. Kuulajad
   erinevad usult, hariduselt, koiki tuleb teenida. Otsigem uusi teid
   kuulutustoos! Kuulutaja vajab kriitikat, eelkoige enesekriitikat.
   Ka vaikimisel oleme kuulutajad. Meil on praegu papp tondina mustaks
   maalitud, isikliku eluga tuleb toestada, et see nii pole. Meid
   jalgivad pidevalt koikide silmad. (110)


Raplas nahti vennastekoguduse varasema kuulutuse moju sellele, et kirikuskaimist ei voetud vaga tosiselt.
   Kirikuskaimisest on ondsuseks vahe, kuulutasid varem vennad--ja see
   mojus ka neile, kellel kirikuskaimine noudis veel pingutust. (111)


Samas oli vennastekogudus kasvatanud inimeste usulist aktiivsust, mida ateismikampaania omakorda kahandas. 1963. aastal taheldas Rapla opetaja juba selgelt vennaste too kokkukuivamist. (112)
   Voimalik on meie koguduse elu jarsk allaminek, moned ennustavad
   isegi surma.


Nii resumeeris meeleolusid Narva koguduses opetaja Elmar Kull parast taitevkomitee survel sojas purustusi saanud Narva Aleksandri kirikuhoone vahetamist tagasihoidlikuma hoone vastu. Kirjast peapiiskopile naib, nagu oleks kogudusel olnud ka valikuid, opetaja oli kahevahel:
   vana kirikuhoone juurde kindlaksjaamine poleks vist toonud midagi
   head? Ei tea ju utelda! Elu on teinud kuidagi araks,
   tagasihoidlikuks ja ettevaatlikuks! (113)


Peapiiskop, kes oli sundmuse taustast teadlik (Kullile oli voimuorganite tahelepanu langenud seoses tema illegaalse kirikliku tooga Narva joe taga), oli koguduse otsuse suhtes moistev ja ta lohutas:
   Mul on kindel usk, et Narva kogudusele ei ole see muudatus
   ulesaamatuks takistuseks, vaid et leiate tee ka uues olukorras
   kohanemiseks. Peaasi, et kogudus moistaks vajadust rahulikuks
   edasiminekuks ilma tagasivaatamiseta moodunule. (114)


Kartus koguduseliikmete seas polnud midagi ebatavalist nendeski kogudustes, kus ei pidanud midagi sarnast labi elama. Kuressaare Laurentiuse koguduse opetaja leidis, et moned koguduseliikmed olid tookoha kaotamise hirmus muutunud aarmiselt kartlikuks, kui naiteks tuli tookaaslaste ees koguduseliikmena esineda.
   Tavaline autojuht soovib laulatust mitte kirikus, vaid kaarkambris
   ja "nii vaikselt kui vahegi saab". Kantslilt ei soovita kuulda
   uhegi koguduseliikme nime--peale nende nimede, mis surnutele
   kuuluvad. (115)


Need, kes ei kartnud, olid vanemad koguduseliikmed, kellele vaimulikud voisid toetuda.

Siiski leidis peapiiskop veel 1964. aastal, et
   ei tule asuda seisukohale, et oleme taganemisel. Me pole seda.
   Saksamaal Landeskirches on olukorrad meie oludele mitmeti sarnased,
   kuid suhtumine olukorda on hoopis teine.


Nii koneles peapiiskop hetkel, mil seoses riigimaksude kasvuga oli hakatud vahendama tootajate arvu ja karpima palka. Tuli hoopiski leida teid annetussummade suurendamiseks. (116)

TEOLOOGILISELT POHJENDADES

Kui eespool vois naha praktilisemat laadi pohjendusi, siis kiriku juhtkonnal ja vaimulikel leidus lisaks neile nii teoloogiliselt aluselt labimoeldud analuuse tolleaegsest olukorrast kui ka selle tolgendusi. Kui palju oli neis omaloomingut ja kui palju toetuti rahvusvaheliselt autoriteetsetele teoloogidele? Kellelegi uldiselt ei viidata ja mojusid on raske tuvastada, kuigi siin-seal voib leida teateid referaatidest vaimulike kogunemistel. Naiteks oli Voru praostkonnas arutuse all olnud nii Karl Barthi teoloogia (117) kui ka Josef Hromadka "Evangelium fur Atheisten". (118)

Mehed-vennad, mis me peame tegema?

Selle tsitaadiga alustas jarjekordsel Voru praostkonna "opetajate konverentsil" 1961. aastal palvetundi Voru praostkonna abipraost Ago Viljari. Vastus: meelt parandama ja Kristust jargima. (119) Seda voiks pidada koige luhemalt kokku voetud tegutsemisjuhiseks, mis muidugi on kristlikus kirikus universaalne. Madalseisu joudes pidi kirik palves Jumala poole poorduma,

oma vigu otsima, neid nagema, neist konelema, need parandama.

Siis oli lootust pusima jaada. (120)

Valist allakaiku vois naha kiriku puhastumisena.
   Aruande jargi on vorreldes 1959. a. 1960. a. allakaik. Olgem
   roomsad! Meie massilistest kogudustest on saamas Jumala rahvas,


leidis opetaja Kimmel Voru praostkonna sinodil 1961. aastal. (121) Sisemisest puhastumisest raagiti ka Saaremaal.
   Nn. "kaasajooksikud" on selle [ateistliku propaganda] tagajarjel
   Kirikust eemaldunud, kuna neil isiklik sisemine osadus Jumalaga
   puudus. Nende lahkumise parast pole aga motet paanikasse sattuda,
   kuna usklike read muutusid puhtamaks ja kogudustele annetatud
   summad isegi kasvasid. (122)


Taolisi vaiteid leiab vagagi tihti.
   Jumal juhib oma kogudusi, ta puhastab neid, uuendab neid voib-olla
   ka raskuste labi, mida kogudused on labi elanud. (123)


Statistikas kajastuva kahanemise parast ei tulnud muretseda.

Riigi kirikuvastases tegevuses vois naha Jumala saadetud karistust kiriku halva too eest.
   Kas konfirmatsiooniopetuse aravotmine pole jumala vits, kui me seda
   oieti kasutanud ei ole,


kusis peapiiskop Voru praostkonna sinodil 1962. aastal. (124) Voib-olla oli kirik oma tegevusvaldkonda liialt laiendades ise ule pingutanud. Ilmalike talituste tulekut kommenteerides leidis peapiiskop, et naiteks surnuaiapuha ilmalik tahistamine ei peaks muret tekitama:
   Jeesus tombab elu ja surma piirjoone teisiti kui meie, oeldes:
   laske surnud oma surnuid matta. Mis mote on kiriklikul surnute
   malestamisel? Selle asja voiks rahulikult jatta ilmalikele. (125)


Kristlased ja Noukogude riik ei pidanud uksteisele vastanduma, neid uhendas voitlus rahu eest. Sellist motet voib leida ka koguduseopetajate aruannetest.
   Ristikogudus, mis on rajatud Jeesuse opetusele, on armastuse ja
   rahu motete edasikandja. Seega on koik toelised kristlased (mitte
   ainult selle nime kandjad) koos Noukogude Liidu valitsusega
   eesotsas, rahumeelse poliitika, rahvaste kooseksisteerimise
   esiridades, sest Jumal on kinnitanud maad igaveseks ajaks
   inimestele koduks ja olgu, et uks polv laheb ja teine tuleb, aga
   maa jaab seisma (Kog 1, 14). (126)


Tehnika oli oluline moiste selleaegses uhiskonnas, millega kristlased pidid end suhtestama. Seda tehti teoloogilistes ettekannetes. "Ristiinimene tehnilisel ajajargul" oli peapiiskop Kiiviti ettekande pealkiri Voru praostkonna sinodil 1959. aastal. 20. sajandit iseloomustas tehniline progress, mis oli kaasa toonud Jumala eitamise. Kuulajad said teada, et Jumala eitamist esines ka valjaspool Noukogude Liitu. Jumala haaramatus inimese jaoks oli paastvaks arusaamaks ka ajal, mil Jumalat eitati. (127)

Tollal veel noore, kuid juba nimeka teoloogi Harvey Coxi (128) ettekannet "Kristlaste vastutusest arenenud tehnikaga maailmas" Praha II rahukonverentsil (129) refereeris

Evald Saag kiriku juhtivatele liikmetele 1964. aastal. Referaat tahtis kummutada vaite, nagu valistaks tehnika ristiusu. Kristlus oli olnud tehnika arengule isegi eelduseks:
   kus pole olnud ristiusku, seal pole ka tehnika arenenud.
   Kirik ja tehnika peavad minema kasikaes.
   [Jumala] kates on ka tehnikainimeste tulevik.


Ettekannet kommenteerides toi peapiiskop valja mitmeid voimalusi, kuidas uut tehnikat kuritegudeks kasutatakse.
   Oleks vaja kedagi, kes kontrolliks, mida antakse edasi ule terve
   ilma nait. satelliitide abil--on see eluks voi surmaks? (130)


Nagu voib aru saada, ei olnud kristlaste tehnikaajastuga leppimine siiski valutu.

Teaduse ja usu vahekorda lahkas peapiiskop Voru sinodil 1964. aastal. Etteheited usule ei pidanud tema hinnangul paika.
   Peapiiskop rohutab, et mikro- ja makrokosmose kusimust kasitles
   juba Dr. M. Luther oma Puha Ohtusoomaaja seletuses, kus ta annab
   kusimusest oige ulevaate, lahtudes piiblist. Ka Darwin pole kunagi
   olnud ateist ja tema "Liikide arenemisopetus" on enam kull
   reformeeritud kiriku predestinatsiooniopetus. (131)


Kirik pole alati teaduse arengut moistnud. Peapiiskop toi naiteid tuntud teadlastest, kes ei otsinud usu ja teaduse vastuolu. Inimene jaab siiski samaks, olgu teaduse areng milline tahes, ta peab Jumala ees aru andma, oli peapiiskopi kokkuvote.
   Kirikukantsel ei tohi saada loodusteaduslike seisukohtade
   ettekandmise kohaks, vaid Jumala Sona kuulutamise kohaks.


Sinodil avaldasid oma arvamust ka mitmed teised teoloogid, nagu naiteks Viljari (loodusteaduslikud meetodid ei saa inimest teatavates rasketes olukordades aidata) ja Salumaa (teadus ei tohi olla eesmark, vaid vahend). (132)

Uks voimalus teoloogi jaoks oli vaadata kirikuajalukku (nagu oli tehtud juba Pohjasoja-jargse aja ja vennastekoguduse ajaloo puhul) ning leida, et:
   Vana ja Uue Testamendi jargi on ristikogudus alati olnud otsekui
   diasporaas, see on ristikoguduse normaalseisund,


nagu tegi oma ettekandes "Ristikoguduse asend tanapaeva maailmas" peapiiskop Voru praostkonna sinodil 1963. aastal. (133) Voi siis lihtsalt Jumalale loota:
   tanapaeval on paljudel tunne, nagu oleks meie toole tommatud
   ristimark. Kuid meil on tarvis moista, et oleme tulijad ja minejad.
   Issand aga teab, kuidas oma tood jatkata,


nagu soovitas Viljandi praost (hilisem peapiiskop) Alfred Tooming. (134)

Globaalse vaatenurga poolest paistis silma Evald Saagi arvamus 1958. aastast: ristiusu vastu voitlemise tottu voidavad islam ja paganlus, maade umberjaotamist tuleb ette ka kristlike konfessioonide seas.
   Evangeeliumi luteriusu maade olukord on veel seda raskem, et Saksa
   Evangeeliumiusu Kirik oma osalt onnetu juhtimise tottu ja idaosa
   vahemuse tottu on katoliiklaste soodamaaks saamas. (135)


Tema soovitus oli: pidage rahu koigi inimestega (Rm 12, 18). (136)

Alguspalve esimesele EELK konsistooriumi liikmete, praostide ja UKK oppejoudude informatsioonilisele koosolekule pidas peapiiskop Kiivit, toetudes jargnevatele kirjakohtadele: Neh 4, 11 ("Ja koormakandjad kandsid, tehes uhe kaega tood ja hoides teise kaega viskeoda") ning 1 Kr 16, 13 ("Valvake, seiske usus, olge mehised, saage tugevaks"). Need olid tema hinnangul "kinnitav ja teednaitav sona".
   Jumal annab abi. Oige on teha tood, aga olla ka valvel koige vastu,
   kes ja mis segab. (137)


Seda voib naha uleskutsena vaenulikul ajal vastu pidada.

KOKKUVOTTEKS

EELK vaimulikud reageerisid 1960. aastate uhiskonna- ja kirikuelu jarskudele muutustele erinevalt, jaades peamiselt kullalt passiivsele positsioonile. Tuleb todeda, et peapiiskop Kiivit seenior oli uldiselt tasakaalu hoidvaks jouks voimu suhtes trotsivamat hoiakut naidanud vaimulike (nagu Haamer, Kuljus, Arumae voi Kimmel) ja voimuesindajate vahel. Peapiiskop puudis kontrollida kiriku tegevust nii, et protestid, kui neid oli, liiguksid tema ja usuasjade voliniku vahel, nagu kehtiv kord ette nagi. Seejuures polnud ta vaga aktiivne. Esinedes erinevatel vaimulike kogunemistel, edastas ta sonumit rasketest aegadest, mis pole uletamatud, vaid mis tuleb Jumala abiga ule elada. Kristliku kiriku ajalugu pakkus haid naiteid: algristikogudus, Pohjasoja-jargne aeg Eestis ja vennastekogudus. Teoloogid (nagu peapiiskop ise, Salumaa voi Saag) puudsid aruteludes motestada kiriku olukorda selleaegsete mottevoolude taustal. Nende jaoks ei olnud teaduse ja tehnika areng, mida rohutati 1960. aastail, kiriku arusaamadega otseselt vastuolus. Kirik ei pidanud vaidetavast teaduse ja usu vastuolust lahtudes iseennast eitama hakkama, vaid pigem kristlikku sonumit uuel viisil kuulutama. Valine allakaik pakkus voimaluse sisemiseks puhastumiseks. Samas nahti selleaegsete mottevoolude kirikuvastast moju ja kirikuvastaste runnakute tekitatud hirmu kiriku tegevuses osaleda. Kirikuvastane propaganda vois olla kasulik kahel viisil: andes kirikule endale marku ebakohtadest kirikus ja juhtides laia avalikkuse tahelepanu kiriku olemasolule, millest muidu ei tohtinud avalikult kuulutada. Selle korval leidus resigneerumist eriti teravate kirikuvastaste runnakute all ja seisukohta, et vastupanu voiks runnakute agenemist esile kutsuda. Klassikalise lahendusena raskuste uletamisel nahti rohkema ja parema too tegemist, seda nii vaimulike poolt kirikus kui ka kirikuliikmete poolt ilmalikes asutustes. Jutlusi kirjutades tuli moelda ka ateistist kuulaja peale, tahtis oli kvaliteet. Vastupanu ja proteste esines suhteliselt harva, uksikutel juhtumitel spontaanseid vaimulike proteste (eelkoige protestikisu). Suurema aktsioonina voib nimetada proteste kirikute kindlustusmaksu tostmise vastu 1963. aastal, mis tundus paljudele ebaoiglasena ja mis kujundas hiljem malestusi 1960. aastate kirikuvastasest poliitikast. Tootada ja valvata--nii voiks resumeerida luteri kirikus valitsenud arusaama ulesannetest ateismikampaania tingimustes.

TANUAVALDUS

Uurimus on tehtud sihtfinantseeritava teadusteema SF 180026s 11 raames ja seda on toetanud Euroopa Liit labi Euroopa Regionaalarengu Fondi (Kultuuriteooria Tippkeskus).

doi: 10.3176/hist.2013.1.04

Riho ALTNURME

Tartu Ulikooli usuteaduskond, Ulikooli 18, 50090 Tartu, Eesti;

riho.altnurme@ut.ee

(1) Suurbritannia naidet 1960. aastate sekulariseerumisest vt Brown, C. The Death of Christian Britain. Routledge, London, 2001, 170-192. Pohjalikumalt kirjeldab 1960. aastail religioonis toimunud muutusi USA-s ja Laane-Euroopas: McLeod, H. The Religious Crisis of the 1960s. Oxford University Press, Oxford, 2007.

(2) Kogu Noukogude Liidu kampaania kohta, eelkoige oigeusu kiriku suhtes vt Davies, N. A Long Walk to Church. A Contemporary History of Russian Orthodoxy. Westview Press, Cambridge, 2003, 33-45 voi [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] b CCCP b 1939-1964 rogax. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 1999, 359-393. Laiemat Kesk- ja Ida-Euroopa perspektiivi pakub: Im Raderwerk des "real existierenden Sozialismus". Kirchen in Ostmittel- und Osteuropa von Stalin bis Gorbatschow. Hrsg. von H. Lehmann, J. H. Schjorring. Wallstein, Gottingen, 2003. Varskeim kasitlus kampaaniast Eestis: Remmel, A. Religioonivastane voitlus Eesti NSV-s aastail 1957-1990. Tahtsamad institutsioonid ja nende tegevus. (Dissertationes theologiae Universitatis Tartuensis, 24.) Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 2011. Teatavasti oli Noukogude riik kogu oma olemasolu ajal pohimotteliselt usuvaenulik, kuid usuvastane voitlus kais siiski kampaaniatena, millest Eesti kirikute jaoks ongi olulisim Hrustsovi ajal toimunu, kuna varem oli Eesti veel iseseisev. Eesti luteri kiriku kohandamisest noukogude susteemiga vt Altnurme, R Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik ja Noukogude riik 1944-1949. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 2001.

(3) Teooria kaitsjate seas voib radikaalsema esindajana soovitada: Bruce, S. Secularization. In Defence of an Unfashionable Theory. Oxford University Press, Oxford, 2011. Idapoolses Euroopas on teooria (tanu siinsele praktikale) paremini vastu pidanud, vt nt Pickel, G., Sammet, K. (toim). Transformations of Religiosity: Religion and Religiosity in Eastern Europe 1989- 2010. VS Verlag, Wiesbaden, 2012.

(4) Tollal kodumaal veel selle nime all, 1978. aastast Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. Eksiilis ei muutnud kirik nime.

(5) Tuleb lisada, et sel ajal asusid kirikutoole praegused tuntud vaimulikud Eenok Haamer ja Toomas Paul.

(6) Salumaa, E. Tiib pandud aastaile olale. Malestuskilde minevikust. Eesti Paevaleht, Akadeemia, Tallinn, 2010; Arumae, A. Hiiobi onnistus. Malestused. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2005.

(7) 1949. aasta pohikirja jargi olid kiriku juhtorganeiks ainult kirikukogu, konsistoorium ja selle revisjonikomisjon: Altnurme, R. Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik, 204.

(8) 1963. aastal konsistoorium veel uritas kirikukogu kokku kutsuda (protokoll 14.3.1963, punkt 40, EELKKA (Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku konsistooriumi arhiiv) ja EELK konsistooriumi koosolekuprotokollid), kuid toenaoliselt ei saadud luba.

(9) Jaan Kiivit seeniori protokoll 5.4.1967. EELKKA, Konsistooriumi liikmete, praostide ja Usuteaduse Korgema Katsekomisjoni oppejoudude informatsioonilised koosolekute protokollid 26.1.1966-13.12.1967. Praostide info- ja konsultatiivnoupidamine oli ette nahtud ka 1949. aasta pohikirjas: Altnurme, R. Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik, 204.

(10) Malestustes ongi Elmar Salumaa konverentside korraldamist kirjeldades initsiaatori au endale omistanud, samas vaites, et konverentse ei protokollitud, aga protokollid on olemas: Salumaa, E. Tiib pandud aastaile olale, 864, 865. Ka August Arumae on Voru praostkonna konverentse soojalt meenutanud: "...nii ei tundnud me [vaimulikud--R. A.] endid lootusetult uksinda." Vorumaad hindas ta tugevaks nii kristliku traditsiooni sailimise kui ka vaimulike koosseisu poolest: Arumae, A. Hiiobi onnistus, 437.

(11) Peapiiskopi aruanne kiriku toost ELK kirikukogul 16.2.1956. EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 4.1.1956-3.7.1956.

(12) Kuigi olen varem kirjutanud kampaania algusest 1959. aastal (Eesti oikumeenia lugu. Peatoim R. Altnurme. Eesti Kirikute Noukogu, Taru Ulikool, Tartu, 2009, 107), viitavad vaimulike aruanded aktiivse usuvastase tegevuse algusele 1958. aastal.

(13) ELK Viru praostkonna vaimulike 1959. a. aruanne. EELKKA, Peapiiskopi mitmesugune kirjavahetus 8.10.1954-13.7.1959. Moeldud oli oigeusu vaimulikke, kes taganesid usust ja kuulutasid seda avalikult. 6. detsembril 1959 oli Pravdas ilmunud 1935. aastal Tartu ulikooli usuteaduskonna magistrikraadiga lopetanud Leningradi Vaimuliku Akadeemia professori Aleksander Ossipovi artikkel sonumiga, et temast on ateist saanud. Ta polnud ainuke omataoline, kuid mojus kohalikele vaimulikele oma Eesti paritolu tottu eriti sokeerivalt: Sotsov, A. Eesti Oigeusu Piiskopkond Noukogude religioonipoliitika mojuvaljas 1954-1964. (Dissertationes theologiae Universitatis Tartuensis, 14.) Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 2008, 78.

(14) Nt Laansalu, E. Usu tekkimisest ja arengust.--Edasi Kommunismile, 14.8.1958; EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 4.5.-30.12.1958.

(15) Linnus, L. Rohkem hirmu kui armu.--Koit, 3.6.1958.

(16) Terasmaa peapiiskopile 27.9.1958. EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 4.5.- 30.12.1958.

(17) Kardla koguduse aruanne, opetaja Maido Soosalu 2.1.1959. EELKKA, Saarte praostkonna aruanded 1958.

(18) Karja koguduse aruanne, opetaja Oskar Leis 7.1.1960. EELKKA, Saarte praostkonna aruanded 1959.

(19) Puhavaimu koguduse aruanne, Herbert Stillverk 15.1.1963. EELKKA, Tallinna praostkonna aruanded 1962.

(20) Viru praostkonna aruanne, Jaan Varik 19.1.1959. EELKKA, Viru praostkonna aruanded 1958.

(21) Vaike-Maarja koguduse aruanne, August Laumets 12.1.1961. EELKKA, Viru praostkonna aru anded 1960.

(22) Peapiiskopi ringkirja pole sailinud. ELK koguduse opetajale 22.1.1960. EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 6.1.1960-30.12.1960.

(23) Kimmel peapiiskopile 11.2.1960. EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 6.1.1960- 30.12.1960.

(24) Nt Kimmel peapiiskopile 25.4.; 16.5.; 3.7.1962. EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 24.10.19618.1.1963.

(25) Originaalis vene keeles: Mepm npuHATLi. Jogeva rajooni taitevkomitee sekretar volinikule. Eesti Riigiarhiiv (ERA), f R-1989, n 1, s 49, l 32.

(26) Instruktsioon muutis noukogude religioonipoliitikas mitmeid seniseid seisukohti: Remmel, A. Religioonivastane voitlus Eesti NSV-s, 40, 41.

(27) Terasmaa peapiiskopile 30.8.1961. EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 30.12.1960-28.12.1961.

(28) Terasmaa peapiiskopile 16.11.1961. EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 30.12.1960-28.12.1961.

(29) Talvar peapiiskopile 19.11.1961. EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 30.12.1960-28.12.1961.

(30) Tammik peapiiskopile 26.7.1964; peapiiskop Tammikule 1.8.1964. EELKKA, Peapiiskopi kirja vahetus 27.12.1963-9.12.1964.

(31) Protokoll 11.8.1965. EELKKA, Konsistooriumi liikmete, praostide ja Usuteaduse Korgema Katsekomisjoni oppejoudude informatsiooniliste koosolekute protokollid 15.3.1963-15.12.1965.

(32) Protokoll 26.1.1966. EELKKA, Konsistooriumi liikmete, praostide ja Usuteaduse Korgema Katsekomisjoni oppejoudude informatsiooniliste koosolekute protokollid 26.1.1966-13.12.1967.

(33) Protokoll 27.4.1966. EELKKA, Konsistooriumi liikmete, praostide ja Usuteaduse Korgema Katsekomisjoni oppejoudude informatsiooniliste koosolekute protokollid 26.1.1966-13.12.1967.

(34) "Mul on alati olnud piinlik olla tunnistajaks, kui alandlikult meie peapiiskopid konelevad usuvolinikuga, isegi telefonikonede puhul oli seda margata": Arumae, A. Hiiobi onnistus, 456, 457. Samuti viitab Elmar Salumaa kibestumusele ja irooniale suhtumises kirikuvalitsusse nende vaimulike poolt (Juri Kimmel, Harri Haamer, Jaan Muru), kes Siberist tagasi poordudes ei paasenud oma endist kogudust teenima: Salumaa, E. Tiib pandud aastaile olale, 841, 842. Tosi, hiljem on ka tema enda liigset riigitruudust esile toodud: Arumae, A. Hiiobi onnistus, 457.

(35) Artikli toimetamise loost koostoos usuasjade volinikuga (seal on mainitud Rahva Haale, mitte Noorte Haale toimetust) vt Remmel, A. Ateismi ajaloost Eestis (XIX sajandi lopust kuni aastani 1989). Tartu Ulikooli usuteaduskonna magistritoo. Kasikiri TU raamatukogus. Tartu, 2004, 75, 76; Laubach, R. Endine luteri usu vaimulik utleb: "Arge minge leeri!"--Noorte Haal, 21.6.1959.

(36) Aseopetaja Eenmaa teada iseloomustati artikli autorit kohaliku rahva seas kui varast ja abielurikkujat: Roosvalti kiri 26.6.1959 ja peapiiskop Kiiviti vastus 30.6.1959. EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 3.1.-30.6.1959.

(37) Kirjanikunimega Leo Taxil.

(38) Kuljus peapiiskopile 3.4.1964. EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 27.12.1963- 9.12.1964.

(39) Taxil, L. Lustakas evangeelium ehk Jeesuse elust. Kommunist, Tallinn, 1965.

(40) Usukultusasjade Noukogu volinikule Eesti NSV-s 4.6.1959. EELKKA, Peapiiskopi mitmesugune kirjavahetus 8.10.1954-13.7.1959.

(41) Peapiiskop Talvarile 26.11.1959. EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 15.7.- 31.12.1959.

(42) Praosti kaaskirjaga saadetud opetaja Talvari kirja ega artiklit pole kaustas. Peapiiskop Vatterile 26.11.1959. EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 15.7.-31.12.1959.

(43) 1959. aasta joulukone raadios. EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 15.7.- 31.12.1959.

(44) Tollase praktika jargi tuli saadete sisu enne eetrisseminekut kinnitada ja need sisukirjeldused on Eesti Riigiarhiivis sailinud. Toenaoline esituskoht, "saated voorsilviibivatele eestlastele" (eraldi Euroopas ja Pohja-Ameerikas), oli detsembris 1959 teistsuguse sisuga. Joululaupaeval, 24. detsembril 00.30-01.00 eetris olnud saates sirviti Debora Vaarandi vast ilmunud luulekogu "Unistaja aknal" ja anti edasi sunnipaevaonnitlusi Rootsis elavatele eestlastele: Raadio eestikeelsed valissaated. ERA, f R-1590, n 1, s 994, l 142-159. Vt ka sama fondi sailikud 856, 1003, 1007.

(45) Peapiiskop Leisile 17.5.1960 (kaks kirja, teises neist on juttu voliniku poole poordumisest). EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 6.1.1960-30.12.1960.

(46) Peapiiskop Uibopuule 27.7.1960. EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 6.1.1960- 30.12.1960.

(47) Juhtumit on kirjeldatud: Remmel, A. Religioonivastane voitlus Eesti NSV-s, 124, pidades poega isaks.

(48) Tanapaeval tuntud kui Polva ilmaennustaja Kuuse taat.

(49) Eesti NSV Polva rajooni rahvakohtuniku Liivamae maarus 31.7.1962. ERA, f R- 1989, n 1, s 62, l 83.

(50) Polva rajooni TSN TK miilitsaosakond, teadaanne 1.8.1962. ERA, f R-1989, n 1, s 62, l 84.

(51) Salumaa, E. Tiib pandud aastaile olale, 849, 850.

(52) Kuljus peapiiskopile 11.10.1962; peapiiskop Kuljusele 16.10.1962. EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 24.10.1961-8.1.1963.

(53) Voru praostkonna sinodi protokoll 18.8.1961. EELKKA, Voru praostkond. Kirjavahetus, protokollid, konsistooriumi otsused.

(54) Voru praostkonna sinodi protokoll 22.7.1964. EELKKA, Voru praostkond. Kirjavahetus, protokollid, konsistooriumi otsused.

(55) ENSV Ulemnoukogu Teataja nr 47/152, 30.11.1962.

(56) Peapiiskop Laursonile 20.1.1964. EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 27.12.1963-9.12.1964.

(57) ELK Kirikukogu protokoll 3.12.1959. EELKKA, Kirikukogud 28.1.1953, 16.2.1956, 3.12.1959.

(58) Muru ELK konsistooriumile 27.7.1959. EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 15.7.-31.12.1959.

(59) Peapiiskop Murule 3.8.1959. EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 15.7.- 31.12.1959.

(60) Salumaa volinikule 16.11.1962. EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 24.10.1961- 8.1.1963.

(61) Vt nt Besier, G. Die Kirche, gehorsamer Diener des Staates. http://www.welt.de/print-welt/ article655102/Die-Kirche-gehorsamer-Diener-des-Staates.html (29.9.2013).

(62) Elmar Salumaa kirjeldab diskussiooni Juri Kimmeliga, kellele vois jaada mulje, et ta kuulub "argade ja pugejate kildkonda": Salumaa, E. Tiib pandud aastaile olale, 849.

(63) Tiimus Rahva Haale toimetusele 23.8.1958. EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 4.5.-30.12.1958. Tiimuse nimi on 1964. aastal ilmunud "Raamatupidamise juhendmaterjalide kogumiku" (vt Raamatukoi https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat7112837 (2.3.2013)) vene keelest tolkijate hulgas, seega peaks tegemist olema reaalse isikuga, kel vois olla ka huvi mainitud venekeelseid teoseid eesti keelde tolkida.

(64) Salumaa peapiiskopile 7.2.1963. EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 27.12.1962-27.12.1963.

(65) Peapiiskop Salumaale 9.2.1963. EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 27.12.1962- 27.12.1963.

(66) Edasi, 23.4.1963. Juba hilisema jatkuna, kuid ilmselt uritusena samast seeriast toimus 1967. aastal elu motte teemal ajalehe Edasi vestlusring, kus osalesid ka Uku Masing ja Harri Haamer. Vestlusringi juhtis filosoof Jaan Rebane. Edasi avaldas Masingu sonavotu (tol ajal teoloogi jaoks aarmiselt haruldane juhtum), Haameri seisukohti refereeriti koos kriitikaga: Edasi, 31.3.1967; hiljem uuesti avaldatud Masingu artiklikogumikus eesti motteloo sarjas: Masing, U. Meil on lootust. Ilmamaa, Tartu, 2009, 134-139, kommentaar 399.

(67) Peapiiskop usuasjade volinikule 17.9.1963. EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 27.12.196227.12.1963.

(68) Vt protsessi kirjeldust: Remmel, A. Religioonivastane voitlus Eesti NSV-s, 146-148.

(69) Haamer peapiiskopile 10.12.1963. EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 27.12.1962-27.12.1963. Kiriku ja riigi suhete hetkeseisust oli Haamer niigi vagagi halval arvamusel. Kusides peapiiskopilt luba aidata oma pojal Eenokil Mustvees teenida, leidis ta, et seda ei peaks volinikuga kooskolastama, kuna too voib veto peale panna ja "Konstitutsiooni jarele on ju kirik riigist lahutatud, seeparast oleks taitsa loogiline, et niisugused kiriku sisemised korraldused peaksid kuuluma ainult kirikuvalitsuse otsustada": Haamer peapiiskopile 15.11.1963. EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 27.12.1962-27.12.1963.

(70) "Monigi mees utles: "Mina kull suurem kirikuskaija ei ole, kuid oma kirikut ma kinni panna ei lase!"": Arumae, A. Hiiobi onnistus, 446.

(71) Arumae peapiiskopile 27.12.1963. EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 27.12.1963-9.12.1964. Seda intsidenti Arumae oma malestustes ei meenuta, kull aga nendib ta, et tema Siberist tagasi joudes olid kogudustes tekkinud nn mustad kassad (ehk maksuinspektori eest peidetud tulud) nahtus, mis varem oli vooras: Arumae, A. Hiiobi onnistus, 428.

(72) Praost Jaan Variku sonavott, protokoll 26.8.1964. EELKKA, konsistooriumi liikmete, praostide ja Usuteaduse Korgema Katsekomisjoni oppejoudude informatsiooniliste koosolekute protokollid 15.3.1963-15.12.1965.

(73) Kuressaare koguduse aruanne, Esra Rahula 15.1.1961. EELKKA, Saarte praostkonna aruanded 1960.

(74) Kuusalu koguduse aruanne, Eduard Salumae 14.1.1961. EELKKA, Ida-Harju praostkonna aruanded 1960.

(75) Marjamaa koguduse aruanne, Hartvig Helilaid 11.1.1960. EELKKA, Laane praostkonna aruanded 1959.

(76) Soosalu usukultusasjade volinikule, arakiri peapiiskopile 2.12.1959. EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 15.7.-31.12.1959.

(77) Peapiiskop Soosalule 18.12.1959. EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 15.7.- 31.12.1959.

(78) Voru praostkonna opetajate konverentsi protokoll 20.9.1960. EELKKA, Kirjavahetus Voru praost konnaga 18.5.1951-20.12.1960.

(79) Voru praostkonna teoloogide konverentsi protokoll 11.3.1964. EELKKA, Voru praostkond. Kirjavahetus, protokollid, konsistooriumi otsused.

(80) Laane praostkonna aruanne, Martin Terasmaa, sine anno. EELKKA, Laane praostkonna aruanded 1963.

(81) Juri koguduse aruanne, Hugo Valma 13.1.1959. EELKKA, Laane-Harju praostkonna aruanded 1958.

(82) Peapiiskop, protokoll 20.5.1964. EELKKA, konsistooriumi liikmete, praostide ja Usuteaduse Korgema Katsekomisjoni oppejoudude informatsiooniliste koosolekute protokollid 15.3.196315.12.1965.

(83) Kuressaare koguduse aruanne, Esra Rahula 15.1.1961. EELKKA, Saarte praostkonna aruanded 1960.

(84) Samas.

(85) Peapiiskop, Voru praostkonna sinodi protokoll 20.7.1960. EELKKA, Kirjavahetus Voru praost konnaga 18.5.1951-20.12.1960.

(86) Valga koguduse aruanne, Jaan Audova 14.1.1958. EELKKA, Valga praostkonna 1957. aasta aru anded.

(87) Tallinna Jaani koguduse aruanne, Jaan Kiivit seenior 13.1.58. EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 1.1.-30.4.1958.

(88) Karja koguduse aruanne, Oskar Leis 8.1.59. EELKKA, Saarte praostkonna aruanded 1958.

(89) Voru praostkonna sinodi protokoll 18.8.1961. EELKKA, Voru praostkond. Kirjavahetus, protokollid, konsistooriumi otsused.

(90) Kuressaare koguduse aruanne, Esra Rahula 15.1.1961. EELKKA, Saarte praostkonna aruanded 1960.

(91) Jamaja koguduse aruanne, Peeter Kohandi 12.1.1962. EELKKA, Saarte praostkonna aruanded 1961.

(92) Viljandi praostkonna aruanne, Alfred Tooming 24.1.1959. EELKKA, Viljandi praostkonna aru anded 1958.

(93) Valjala koguduse aruanne, Armand Leimann 11.1.1962. EELKKA, Saarte praostkonna aru anded 1961.

(94) Kuressaare koguduse aruanne, Esra Rahula 14.1.1962. EELKKA, Saarte praostkonna aruanded 1960.

(95) Voru praostkonna sinodi protokoll 18.8.1961. EELKKA, Voru praostkond. Kirjavahetus, protokollid, konsistooriumi otsused.

(96) Protokoll 20.5.1964. EELKKA, konsistooriumi liikmete, praostide ja Usuteaduse Korgema Katsekomisjoni oppejoudude informatsiooniliste koosolekute protokollid 15.3.1963-15.12.1965.

(97) Valga koguduse aruanne, Jaan Audova 12.1.1961. EELKKA, Valga praostkonna aruanded 1960.

(98) Valga koguduse aruanne, Jaan Audova 13.1.1962. EELKKA, Valga praostkonna aruanded 1961.

(99) Valga koguduse aruanne, Jaan Audova 14.1.1964. EELKKA, Valga praostkonna aruanded 1963.

(100) Valga koguduse aruanne, Jaan Audova 13.1.1965. EELKKA, Valga praostkonna aruanded 1964.

(101) Kuusalu koguduse aruanne, Eduard Salumae 14.1.1961. EELKKA, Ida-Haiju praostkonna aruanded 1960.

(102) Protokoll 11.11.1964. EELKKA, konsistooriumi liikmete, praostide ja Usuteaduse Korgema Katsekomisjoni oppejoudude informatsiooniliste koosolekute protokollid 15.3.1963-15.12.1965.

(103) Voru praostkonna opetajate konverentsi protokoll 15.3.1961. EELKKA, Voru praostkond. Kirjavahetus, protokollid, konsistooriumi otsused.

(104) Protokoll 16.9.1964. EELKKA, konsistooriumi liikmete, praostide ja Usuteaduse Korgema Katsekomisjoni oppejoudude informatsiooniliste koosolekute protokollid 15.3.1963-15.12.1965.

(105) Protokollid 11.11.1964 ja 17.12.1964. EELKKA, konsistooriumi liikmete, praostide ja Usu teaduse Korgema Katsekomisjoni oppejoudude informatsiooniliste koosolekute protokollid 15.3.1963-15.12.1965.

(106) Protokoll 11.11.1964. EELKKA, konsistooriumi liikmete, praostide ja Usuteaduse Korgema Katsekomisjoni oppejoudude informatsiooniliste koosolekute protokollid 15.3.1963-15.12.1965.

(107) Protokoll 17.12.1964. EELKKA, konsistooriumi liikmete, praostide ja Usuteaduse Korgema Katsekomisjoni oppejoudude informatsiooniliste koosolekute protokollid 15.3.1963-15.12.1965.

(108) Ida-Harju praostkonna aruanne, Esra Rahula 5.2.1964. EELKKA, Ida-Harju praostkonna aruanded 1963.

(109) Ida-Harju praostkonna aruanne, Evald Saag 23.1.1962. EELKKA, Ida-Harju praostkonna aruanded 1961.

(110) Voru praostkonna opetajate konverentsi protokoll 17.7.1963. EELKKA, Voru praostkond. Kirja vahetus, protokollid, konsistooriumi otsused.

(111) Rapla koguduse aruanne, Evald Saag 16.1.1959. EELKKA, Ida-Harju praostkonna aruanded 1958.

(112) Rapla koguduse aruanne, Esra Rahula 15.1.1964. EELKKA, Ida-Harju praostkonna aruanded 1963.

(113) Kull peapiiskopile 3.9.1962. EELKKA, Peapiiskopi kirjavahetus 24.10.1961- 8.1.1963.

(114) Peapiiskop Kullile 7.9.1962. EELKKA, Peapiiskopi kirj avahetus 24.10.1961- 8.1.1963.

(115) Kuressaare koguduse aruanne, Kalle Mesila 12.1.1965. EELKKA, Saarte praostkonna aruanded 1964. Juba hiljem, 1971. aastal resumeeris Polva opetaja Juri Kimmel, et usuinimesed on araks muutunud. Voru praostkonna sinodi protokoll 11.6.1971. EELKKA, Voru praostkond. Kirjavahetus, protokollid, konsistooriumi otsused.

(116) Protokoll 17.12.1964. EELKKA, konsistooriumi liikmete, praostide ja Usuteaduse Korgema Katsekomisjoni oppejoudude informatsiooniliste koosolekute protokollid 15.3.1963-15.12.1965.

(117) Voru praostkonna opetajate konverentsi protokoll 27.5.1964. EELKKA, Voru praostkond. Kirjavahetus, protokollid, konsistooriumi otsused.

(118) Voru praostkonna opetajate konverentsi protokoll 7.4.1959. EELKKA, Kirjavahetus Voru praostkonnaga 18.5.1951-20.12.1960.

(119) Voru praostkonna opetajate konverentsi protokoll 24.5.1961. EELKKA, Voru praostkond. Kirjavahetus, protokollid, konsistooriumi otsused.

(120) Ida-Haiju praostkonna aruanne, Esra Rahula 3.2.1963. EELKKA, Ida-Haiju praostkonna aruanded 1962.

(121) Voru praostkonna sinodi protokoll 18.8.1961. EELKKA, Voru praostkond. Kirjavahetus, protokollid, konsistooriumi otsused.

(122) Saarte praosti aruanne 1960. aasta kohta, Esra Rahula 24.1.1961. EELKKA, Saarte praostkonna aruanded 1960.

(123) Saarte praosti kohusetaitja aruanne 1962. aasta kohta, Richard Saaremets 25.1.1963. EELKKA, Saarte praostkonna aruanded 1962.

(124) Voru praostkonna sinodi protokoll 20.11.1962. EELKKA, Voru praostkond. Kirjavahetus, protokollid, konsistooriumi otsused.

(125) Protokoll 11.11.1964. EELKKA, konsistooriumi liikmete, praostide ja Usuteaduse Korgema Katsekomisjoni oppejoudude informatsiooniliste koosolekute protokollid 15.3.1963-15.12.1965. Kuigi see seisukoht voib ullatav tunduda, on sarnaselt (abielust raakides) valjendunud Martin Luther: "Ma huuan ja kisendan ning kordan aina, et sellised asjad tuleks jatta ilmaliku voimu hooleks, nagu Kristus utleb: "Laske surnuil oma surnud matta", seeparast annaks Jumal, et ilmalik voim seda teeks, tehku ta siis hasti voi halvasti": Luther, M. Abieluasjust.-- Rmt: Valitud tood. Koost U. Petti. Ilmamaa, Tartu, 2012, 623.

(126) Moeldud ilmselt Kg 1, 4. Jarvakandi koguduse aruanne 9.1.1961. EELKKA, Ida-Harju praostkonna aruanded 1960.

(127) Voru praostkonna sinodi protokoll 2.7.1959. EELKKA, Kirjavahetus Voru praostkonnaga 18.5.1951-20.12.1960.

(128) Harvey Cox (sundinud 1929), raamatu "The Secular City: Secularization and Urbanization in Theological Perspective" (1965) ja paljude teiste autor, 1969-2009 teoloogiaprofessor Harvardi ulikoolis, monede hinnangul 1960. aastate radikaalsuse tooja teoloogiasse.

(129) Ametliku nimega Kristlik Rahukonverents. Organisatsiooni sobralikumadki kirjeldused ei eita selle noukogudemeelsust, vt A History of the Ecumenical Movement. Volume 3. Toim J. Briggs, M. A. Oduyoye, G. Tsetsis. World Council of Churches, Geneva, 2004, 550-551. Kriitilisema hoiaku voib kokku votta jargmiselt: "Christian Peace Conference--not a conference not for Peace Certainly not Christian" (vt sama pealkirjaga publikatsiooni: Stichting Mir, 1984).

(130) Protokoll 16.9.1964. EELKKA, konsistooriumi liikmete, praostide ja Usuteaduse Korgema Katsekomisjoni oppejoudude informatsiooniliste koosolekute protokollid 15.3.1963-15.12.1965.

(131) Voru praostkonna sinodi protokoll 22.7.1964. EELKKA, Voru praostkond. Kirjavahetus, protokollid, konsistooriumi otsused.

(132) Samas. Nende seisukohtadega oli monevorra vastuolus opetaja Kaide Ratsepa arusaam. Ratsep raakis jutluses kosmonautika saavutustest, rohutades, et ei saa enam oelda, nagu poleks midagi uut paikese all. Tallinna Toompea Kaarli koguduse I pihtkonna aruanne, Kaide Ratsep 15.1.1963. EELKKA, Tallinna praostkonna aruanded 1962.

(133) Voru praostkonna sinodi protokoll 26.6.1963. EELKKA, Voru praostkond. Kirjavahetus, proto kollid, konsistooriumi otsused.

(134) Protokoll 15.3.1963. EELKKA, konsistooriumi liikmete, praostide ja Usuteaduse Korgema Katsekomisjoni oppejoudude informatsiooniliste koosolekute protokollid 15.3.1963-15.12.1965.

(135) Ida-Harju praosti aruanne 1957. aasta kohta, Evald Saag, jaanuar 1958. EELKKA, Ida-Harju praostkonna aruanded 1957. Uks vaheseid aruandeid, kus uldse roomakatoliku kirikut mainitakse. Selle pohjal on raske teha jareldusi oikumeenilise hoiaku kohta luteri kirikus sel ajal (vt hiljem alanud katoliikluse populaarsuse tousu kohta: Eesti oikumeenia lugu, 137, 192- 194, konfessionaalsest identiteedist lk 201-204). Teatud huvi aratas loomulikult Vatikani II kirikukogu. Lisaks sellele kommenteeris naiteks Johannes XXIII surma ja uue paavsti valimist oma aruandes vaid Herbert Stillverk, rahvusvahelise kogemusega (Inglismaalt repatrieerunud) vaimulik. Molemaid paavste iseloomustas ta vagagi positiivselt. Puhavaimu koguduse aruanne 14.1.1964. EELKKA, Tallinna praostkonna aruanded 1963.

(136) Ida-Harju praosti aruanne 1961. aasta kohta, Evald Saag 23.1.1962. EELKKA, Ida-Harju praost konna aruanded 1961.

(137) Protokoll 20.5.1964. EELKKA, konsistooriumi liikmete, praostide ja Usuteaduse Korgema Katsekomisjoni oppejoudude informatsiooniliste koosolekute protokollid 15.3.1963-15.12.1965.
COPYRIGHT 2013 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2013 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

 
Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Altnurme, Riho
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Date:Jan 1, 2013
Words:10765
Previous Article:Church as an international pressure group: the world alliance for promoting international friendship through the churches and the activity of its...
Next Article:Estonia's war debt of 1919 to the united states and debt repayment maie pihlamagi/Eesti 1919. Aasta sojavolg Ameerika uhendriikidele ja selle...

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2018 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters