Printer Friendly

Our mother is the earth, our father is the weather: observations of the role of nature in Livonian 14th century history/Maa--meie ema, ilm--meie isa: markmeid looduse rollist Liivimaa 14. Sajandi ajaloos.

Vastastikuse soltuvuse tunnistamise aste tuleb ilmsiks ka uha inklusiivsemas suhtumises loodusesse. Seda, et koosmaaratluse moistmine ulatub uhiskondlikust maailmast kaugemale mitteinimmaailma, voib pidada meie relatsioonilise kupsuse mooduks (Thomas Salumets, 2007). (1)

Kui "Prantsus Moskvas kais" ja sealt 1812. aastal habi, alanduse ning suurte kaotustega taanduma pidi, siis pole saladuseks, et Napoleon ei suutnud voita kaht vastast korraga. Talle astusid kasikaes vastu lihtne vene "muzik"--kui votta kokku Lev Tolstoi otsingud 1812. aasta Isamaasoja tegelikust kangelasest--ja Vene talv. Enam-vahem sama stsenaarium kordus ju ka II maailmasoja ajal. Hitlerliku Saksamaa loogijoud rauges, kui Noukogude poolt asus parast valksojaplaani nurjumist enne laaneliitlasi toetama sakslaste jaoks harjumatu kliima.

Mille umber kaib enamik ajalooteaduslikest diskussioonidest? Kui tsiteerida Edward Hallett Carri, siis murtakse piike ikka selle ule, milline on ajaloos muutusi toonud pohjuste hierarhia. (2) Nii on see ju ka eelnimetatud Napoleoni ja hitlerliku Saksamaa ebaedu pohjusi vaagides. Me voime arutleda ja vaielda Mihhail Kutuzovi vaejuhiomaduste ning rolli ule Vene-Prantsuse sojas; me voime kiruda Noukogude vaejuhatuse ebahumaanset taktikat voidu nimel Stalingradi all voi hoopis naidata Kremli peastrateegi ja tema peastaabi geniaalsust--kuid me ei saa ule ega umber sellest, et ka loodus ise ulatas molemal juhul venelastele sobrakae. Milles see seisnes? Korrates eelnevas loigus juba avaldatud motet, siis ei Napoleon ega Saksa vaejuhatus polnud arvestanud Vene klimaatiliste oludega, eriti krobeda pakasega. Kuid ons meil voimalik kainelt arutledes paigutada sissetungijate labikukkumiste pohjused voi venelaste edu saladused hierarhiasse? (3)

Millisel maaral on loodust kui faktorit arvestatud minevikust tapsema pildi kujundamisel? Peter Christensen, taani ajaloolane, on ulevaatlikus uurimuses katku mojust varauusaegsele Taani uhiskonnale juhtinud tahelepanu asjaolule, et n-o kriitilise, resp. positivistliku ajalooteaduse esiletous 19. sajandil lukkas naiteks katku ja teiste loodusfaktoritega arvestamise Taani ajaloonarratiivist peaaegu valja. Christensen on teinud seesuguse jarelduse, analuusides 20. sajandil avaldatud Taani ajaloo uldkasitlusi. N-o kova liini positivistid, kes hoidsid allikakriitilisest meetodist kramplikult kinni, pidasid annalistlikke ja kroonikates esinevaid kirjeldusi kliimaekstreemsustest ning katkupuhangutest liialt kergekaalulisteks, et nendega oma lugudes arvestada. Tosi, reeglina on musta surma moju Taani uhiskonnale leidnud uleeuroopaliku nahtusena kull mainimist, kuid enamasti on tegemist vaid probleemi markeerimisega muu Euroopa ajaloo raamistustes. Erandina on tosisemat arvestamist leidnud 1711. aastal Kopenhaagenit tabanud katkupuhang, sest see puudutas pealinna ja kuninglikku oukonda. (4)

Traditsiooniline ajalookirjutus on valdavalt lugu inimsuhetest labi nende kirjapanija arusaamisprisma. Ja tahes-tahtmata on see valik kirjutaja jaoks olulistest arenguliinidest, sest keel--see pea ainuke ajaloolase toovahend--on liialt mannetu, et uritada koiki seoseid kokku solmida. Aga inimsuhted solmuvad konkreetses keskkonnas. See mote pole iseenesest ju sugugi originaalne. Tuletagem meelde Fernand Braudeli arusaama aja kulgemise kolmest erineva pikkusega rutmist ja tema kasitlust Vahemere regiooni ajaloost Philip II ajal. Viimane on aga annaalide koolkonnast lahtunud nn totaalajaloo kirjutamise klassikaline naide, mis on olnud inspiratsiooniallikaks paljudele. (5) Kui seda tanapaeval ehk enam nii tihedasti ei tsiteerita ega uurimuse osi otse ei viidata, siis tuleb seda seletada asjaoluga, et interdistsiplinaarsus elab juba ammu oma iseseisvat elu. On tekkinud ridamisi uusi distsipliine (ajalooline geograafia, ajalooline klimatoloogia, ajalooline okoloogia jt), mille uurimistulemusi on voimalik kasutada mineviku tapsemaks moistmiseks. Kasutusele on tulnud mitmeid uusi diskursusi, naiteks uhiskondlik haavatavus, mille sisu taitmine annab mineviku tunnetamisele lisavaartust ja mis eeldab loodus-, sotsiaal- ning humanitaarteadlaste tihedat koostood.

Aga ikkagi: kui Braudeli Vahemere maade ajaloo kasitlust voib oma koike holmamise puudega suureks erandiks pidada ja samas on see ka stimuleerinud looduse ning uhiskonna vastastikustele seostele senisest suuremat tahelepanu poorama, siis kas on viimase poole sajandi sees edenetud metodoloogilise uhtsuse suunal? Arusaadavalt mitte, sest mingi grand theory loomine pole lihtsalt voimalik. Mitte sugugi pole uksmeelt ka lausa fundamentaalses kusimuses, kas naiteks kliimal on uldse moju uhiskonna arengule. Kui uurida vastust jah- voi eiprintsiibist lahtudes, siis on enamasti kliima moju tunnistatud voi isegi ule tahtsustatud. Eriti radikaalset suunda, mille esindajad rohutavad kliima tahendust uhiskonna arengule pea igal sammul, voiks nimetada kliima determinismiks. (6) Samas leidub suur hulk neid, kes arvavad teisiti. Uheks koige prominentsemaks "eitajaks" oli Emil Durkheim, kes vaitis, et uhiskonnas toimuva ule saab otsustada ainult uhiskondlikele faktidele toetudes. (7) Nn Durkheimi aksioomil on ka nuud palju pooldajaid, mis teeb loodus- ja uhiskonnateadlaste interdistsiplinaarse koostoo vagagi problemaatiliseks. Saksa geograaf Wilhelm Lauer pakkus 1981. aastal valja omamoodi kompromisslahenduse. Ta vaitis, et kliimat voib vorrelda dekoreeritud naitelavaga, kus tehakse naitemangu, ehk teisisonu, etendatakse tukki pealkirjaga "Ajalugu". Kuid kasikirja, mille jargi seda mangitakse, kirjutab inimkond ise ja tal tuleb kasikiri dekoratsioonidega kokku sobitada. (8) Teiste sonadega: kui dekoratsioonides tehakse muutusi, siis muutub ka naitemang ise. Niisugune uhiskonna ja looduse vahekorra moistmine sobib kenasti kokku Norbert Eliase arusaamaga, et ajalugu tuleb moista kui pidevas muutuses olevaid inimsoltuvusvorgustikke ehk figuratsioone. (9) Pole kahtlust, et soltuvusvorgustike toimimist mojutab ka loodus, ja mida kaugemale me tanapaevast laheme, seda suurema soltuvusega tuleb arvestada. (10) Votame voi ameerika geograafi Robert W. Katesi pakutud soltuvusahela looduse ja inimese suhetes, mille jargimine tundub olevat usna loogiline ning seda eriti moderniseerumisele eelnenud uhiskondade arengut jalgides. Ta vaidab, et koige olulisemat rolli mangib temperatuur, aga samuti ka ekstreemsed loodusnahtused, nagu uleujutused, pouad, tormid jne. Need mojutavad inimese eksistentsiks ja uhiskonna toimimiseks vajalikku eeldust, st varustatust toiduga. Loodusekstreemustega voib lisaks kriitilisele olukorrale uute varude loomisel kaasas kaia juba ladustatud varude kahjustumine. Naiteks voib liigniiskusega kaasneda hallitus ja okoloogilise tasakaalu rikkumisega voivad kaasneda nariliste ruusted ning kahjurputukate massiline levimine. Siit edasi voivad tousta toiduainete ja loomasooda ning moningatel juhtudel naiteks ka tule saamiseks vajaliku materjali hinnad. Jargnevad alatoitumus, sundide vahenemine ja suremuse suurenemine ning voivad tekkida uhiskondlik rahulolematus ja ranne peatoiduse otsingul. (11) Eeldades, et Eliase formuleeritud soltuvusvorgustikud moodustuvad inimeste, inimgruppide voi uhiskondlike kihtide koostoimel, pole kahtlustki, et Katesi pakutud soltuvusahelas kaituvad figuratsioonide moodustajad erinevalt, evides erinevaid toimetuleku- voi kriisist valjatuleku strateegiaid.

Kuidas leida tosikindlaid andmeid, et rekonstrueerida naiteks mineviku kliimat ja kasutada seda ajaloonarratiivi koostamisel? Emmanuel Le Roy Ladurie on veendumusel, et siin tuleks selgelt lahutada kaks tooloiku: esmalt tuleks tegelda kliima kohta andmete kogumisega ja alles siis, kui ajaloolase kasutada on piisav hulk andmeid, mis voimaldavad moodustada arenguliine, tohiks neid kasutada uhis kondliku elu interpreteerimisel. (12) Siin aga on uurija silmitsi mitmete tunnetuslike ja metodoloogiliste probleemidega. Sihiparased, instrumentaalsed, st teaduse moodupuuga moodetavad andmed kliima kohta, hakkasid ilmuma alles 17. sajandil. Kuid inimese enda narratiivivormis talletatud tahelepanekud kliimamuutustest ulatuvad juba vaga varasesse ajalooperioodi. Need ulestahendused on tegelikult ainsad, milles on otseselt kirjeldatud kliima moju uhiskonnale. (13) Segavaks ja uurimistood raskendavaks asjaoluks tuleb aga pidada seda, et meieni joudnud inimese enda poolt kirja pandud kirjeldused voi teated kliima ekstreemsustest on piiratud iseloomuga. Ja eriti subjektiivsed on arutlused ning jareldused kliima mojust uhiskonnale. Vahe sellest: uhiskonnad jagunevad huvigruppideks ehk teiste sonadega --uhe onn voib olla teise onnetus, st kliimamuutuste moju voib olla uhiskonnakihiti erinev. (14) Kui me peame aga silmas pikemaid arenguid, naiteks sajandeid kestnud kliima jahenemist, siis jaavad seesugused jareldused enamasti inimese poolt tegemata. Asi on lihtne: inimene harjub muutunud loodusoludega ja ta paneb enda silmade labi hinnatuna reeglina kirja vaid selle, mis tema arvates kaldub normaalsusest korvale. Pikemate, isiklikest kogemuspiiridest valja jaavate olustikuvordluste tegemiseks pole aga sobivat mootkava. Toodagu siinkohal uks naide. Viimse kohtupaeva raamatus on kirjutatud viinamarjaistandustest Louna-Inglismaal 11. sajandi keskpaigas. 16. sajandil ei kurtnud nende kliima jahenemisest tingitud kadumise ule aga enam mitte keegi.

Inimese enda tahelepanekutele lisaks annavad vaartuslikku infot just pikemate arengute tuvastamiseks nn asendusandmed (proxy data). Need tulevad looduse enda "arhiivist" (puude aastaringid, jaljed liustike kahanemisest voi kasvamisest, looma- ja taimejaanused, vulkaanipursetest atmosfaari paisatud tuha ladestumine liustikel ning nende keemiline koostis jne) ja neid hangitakse enamasti loodusteadlaste poolt. Kuid sinna alla kuuluvad ka koikvoimalikud inimtegevuse jaljed, peamiselt arheoloogiline materjal, mis tuleb alles "raakima" panna. (15)

Eelmise sajandi lopupoole hakkas looduse ja inimese koostoimimise hindamisel uha enam joudu koguma uhiskondliku haavatavuse (social vulnerability) diskursus. (16) Selle sisuks on uksikisiku voi inimgrupi, resp. uhiskonna valmisolek kriisisituatsioonideks, nendega toimetulekuks ja taastumiseks. Haavatavuse diskursuse rakendamisel ajalooalases uurimistoos tuleb arvestada paljude protsessidega laias spektris (majanduslike, poliitiliste, demograafiliste, keskkonnaseisundiga jt), mis koik on omavahel tihedalt seotud. Uhiskondlikku haavatavust hinnatakse tavaliselt labi inimkaotuste, taudide, nende levikuulatuse, toitumuse, vaesumise ja materiaalsete kaotuste. Moistagi on uhiskondliku haavatavuse eri kulgede kokkusolmimine ja lulitamine narratiivi vaevaline, eriti siis, kui uurimise all on perioodid voi kooslused, mille toimimise kohta meil pole tapsemat ettekujutust. Selgesti on seda margata lugudes, kus looduse moju uhiskonnale on niivord ilmne, et sellest loobumine narratiivi loomisel oleks lausa ebaaus. Kuid kuidas areneb narratiiv edasi parast "ausat ulestunnistust", et loodusest tingitud naljahadal voi nakkuslikul tovepuhangul on uhiskonna arengule oma moju? Enamasti nii, et looduskatastroofid voi kliimaanomaaliad jaavad "normaalse arengu vahepalaks". Ja kui leiab aset uhiskonna toibumine, siis ei arvestata sellega, et midagi vois uhiskondlikus elus radikaalselt muutunud olla. (17) Kui me peame silmas naiteks demograafilisi protsesse, siis tavaarusaamade kohaselt tahendavad suured looduskatastroofid ja tovepuhangud eelkoige inimkaotusi. Kuid kas rahvaarvu joudmine katastroofieelsele tasemele tahendab ka uhiskondlike suhete "restauratsiooni"? Uhiskondlikud suhted on kujunenud inimese ja keskkonna koostoos ning vastastikune soltuvus on ilmselge. Tuues uuesti sisse N. Eliase figuratiiv-sotsioloogilise arusaama uhiskonna toimimisest, voisid loodusest tingituna toimuda inimsoltuvusvorgustikes aga vaga olulised teisenemised. (18)

Eespool visandatud ekskursid teooriate maailma ei pruugi n-o traditsioonilise ajalooteaduse kaanonitest kinnipidavale ajaloolasele sugugi mitte meeldida. Need sisaldavad rohkesti nii loodus- kui sotsiaalteadustele omaseid eritluskategooriaid, millega ajaloolased pole enamasti harjunud motlema ja oma loomingus opereerima. Ja kui ajalooteaduse ulesandeks on uue teadmise saamine, siis seda on lihtsam ning ohutum teha, toetudes traditsioonilisele historiograafilisele ja metoodilisele pohjale, uritades valtida riskantsete kasuaalsete seoste visandamist.

Kaesolev artikkel kujutab endast katset tuua kehtivasse Liivimaa ajaloo narratiivi sisse uhiskondlikku arengut loodusega seostavat moodet. Kohaliku ajaloolise konteksti andmestiku sidumine uleeuroopalise tausta ja uurimusliku traditsiooniga tundub eeltoode vahesuse tottu lausa lootusetu ettevotmine. See tahendab, et autori tehtavad jareldused voivad jaada osaliselt positivistlikule ajalooteadusele omase toestusliku katteta. Kuid samas ei saa ka koige suuremad konservatiivid, nende seas juba mainitud n-o kova liini positivistid, eitada, et probleemid jaavad.

SUUR NALG

Vana-Liivimaa narratiivis on looduse mojust uhiskonnale vahe juttu. Ainus kord, kus diskursusesse tuleb selgelt loodusega seostuv moode, puudutab1315.-1317. aasta Euroopat tabanud Suurt nalga, sest sellel on otsene valjund uhiskonda. Tsiteeritagu siinkohal kaht arvamust Suure nalja kohta, mis molemad parinevad Eesti ajalooteadusest ja puudutavad kohalikku konteksti. Heldur Palli kirjutab Eesti rahvastiku ajaloo kasitluses:
   Halvasti mojus rahvastiku iibele ilmastikuolude muutumine. 13.
   sajandil algas kliima kulmenemine, mis kestis 19. sajandini. See
   toi kaasa suurema ebakindluse pollumajanduses. 1315 vottis kulm nii
   rukki kui odra. Hada oli nii suur, et tuli ette inimesesoomist ja
   palju rahvast suri nalga. Naljahada polnud kohalik--see haaras
   terve Euroopa. Pole sailinud andmeid, mis lubaksid kindlaks teha,
   kui palju rahvast suri sel aastal nalga ja tobedesse ... Raske on
   otsustada ... 1315. a. kaotuste ule. Kindlasti polnud need aga alla
   10%. (19)


Autor toetub sealjuures Liivimaa nooremale riimkroonikale, resp. Johann Renneri kroonikale (20), ja 1968. aastal avaldatud uldisele maailma rahvastiku ajaloole.21 Eesti talurahva ajaloo osas, kus kasitletakse rahvastikku, ekspluateeritakse samuti Liivimaa nooremat riimkroonikat labi Renneri kasutuse, tuuakse ara tsitaat 1315. aasta kohta ning vaidetakse:
   Ikaldustest tingitud naljahadad ja taudid niitsid rahvast
   hulgaliselt. Arvandmeid ei saa esitada, aga kroonikates on nalja ja
   taudide kirjeldusi hulgaliselt. (22)


Palli juhib tahelepanu kull ka ilmastikuolude muutumisele pikas arengus, st kliima kulmenemisele ja selle mojule demograafilistele protsessidele, kuid see on ka koik. Seega voib jareldada, et tosiselt arvestatava probleemina on ikaldus, naljahada ja taudid leidnud aramarkimist, kuid seda lihtsalt faktorina, mille tegeliku moju hindamine kaib konkreetse allikmaterjali puudumisel ule jou.

1315.-1317. aasta naljahada on musta surma korval uheks kahest Vana Maailma tabanud ja selle ajaloo kulgu mojutanud katastroofist. Tuues aasta 1315 uleeuroopalisse konteksti (aga voimalik on ka geograafiliselt laiem kontekst), on meil tegemist esimese suure katastroofiga keskajal, kui me muidugi jatame valja naiteks Justinianuse katku 6. sajandi keskel ja seda pohjusel, et see ilmselt ei ulatunud Laanemere idakaldani. See, millest raagib Liivimaa noorem riimkroonika Renneri kasutuse labi, peatudes vaid uhel aastal ja piirdudes ainult Liivimaaga, on tegelikult raskete tagasilookide jada, mis lopeb alles 19. sajandi esimesel poolel. (23) Peamiseks tegijaks oli siin kliima, mis hakkas 13. sajandi teisel poolel muutuma. Euroopat keskmesse vottes algas protsess, mis oluliselt halvendas inimeste voimalusi endaga toime tulla. Uritades vaadata probleemile klimatoloogi pilguga ja visandada pikemat arengut, voiks poordeliste sundmuste keskmesse paigutada aasta 1258. Groonimaa ja Islandi jaakattes sisalduvate sulfaatide analuus viitab sellele, et mainitud aastal leidis kuskil troopikas aset tolle aastatuhande voimsamaid vulkaanipurskeid. Stratosfaari paiskunud vulkaaniline tuhk takistas paikesekiirte maale joudmist, mille tulemuseks olid erakordselt kulmad ilmad. Et taimede kasvutingimused olid hairitud, annab tunnistust ka dendrokronoloogiline analuus ja mingil maaral leiab see kajastamist ka kirjalikes allikates. (24) 1258. aasta vulkaani purske puhul on tegemist globaalset moju avaldanud nahtusega, millel oli PohjaEuroopat silmas pidades ilmselt lokaalsemaid jarelmojusid ja sugugi mitte vaid purskele vahetult jargnenud kahel-kolmel aastal. 1275. aastal tabas Islandit seesugune kulmalaine, mille tulemusel meri saare umber kulmus kinni, pohjustades 24 jaakaru surma. Teaduparast toitub jaakaru peamiselt hulgeist, kuid viimased elavad jaa ja lahtise veel piiril. Ilmselt jaatus sellel aastal meri kaldast niivord kaugele, et 24 onnetul jaakarul lihtsalt ei onnestunud veepiirini jouda. Andmeid on ka selle kohta, et perioodil 1284-1291 pidid islandlased taluma mitmeid jarjestikuseid karme talvi, mis toi endaga kaasa suure suremuse. (25)

1258. aasta ja sellele jargnev oli koigest hoiatus sellest, mis ees ootas. PohjaAtlandi atmosfaari tsirkulatsioon hakkas muutuma, tuues endaga kaasa poolteist sajandit valdanud temperatuuri koikumise; parast seda hakkas valitsema kulmem kliima. (26) Tosiseks katsumuseks, mille sarnast polnud Euroopa nii suures ulatuses kogenud sajandeid, oli periood alates 1315. aastast. Teravdatud tahelepanu alla tousis 14. sajandi alguse kriisiaeg 1930. aastal, mil Henry S. Lucas avaldas ulevaatliku kasitluse 1315.-1317. aasta Euroopat tabanud Suure nalja kajastustest Euroopa selleaegsetes allikates. (27) Samas peab kohe lisama, et perioodi 1315-1317 tuleb pidada Euroopat tabanud naljahada keskmeks. Tanapaeva uurimisseis ei piirdu vaid kolme nalja-aastaga. Enamasti laiendatakse selle kestvust 1322. aastani, sest arvesse on voetud ka lokaalseid erinevusi. (28)

Mille poolest erines kliima 1315. aastal ja kahel jargneval varasematega vorreldes? H. S. Lucase analuusist jareldub, et esimeseks domineerivaks ilmastikunahtuseks oli rank vihm. Pureneedest ja Alpidest pohja poole olid taevaluugid avatud nii Prantsusmaa, Inglismaa kui Saksamaa kohal. Prantsusmaal algas lakkamatu vihmasadu 1315. aasta aprilli keskpaigas. Inglismaad tabas sama saatus kolm nadalat hiljem. Saksa alade kohta on teada, et Leipzigi linnast kagus ajas Elbe joge toitev Mulde ule kallaste. Eriti rank nais olukord olevat Madalmaades. Ilmselt on asi selles, et selle piirkonna kohta on Lucasel olnud rohkem kasutada kannatanute endi ulestahendusi. Kui puuaks olukorda visualiseerida, siis voib oelda, et taevas oli uhtlaselt hall, pilved liikusid madalalt, vett kallas nagu oavarrest ja oopaevane keskmine temperatuur oli madal.29 Selle tulemusel ikaldus viljasaak (kui mulda saanud seeme sai uldse idanema hakata), heinateost ei saanud juttugi olla ja koogivili kidus. Viinamarjasaak oli kesine ja sellest vahesestki tehtud vein oli viletsa kvaliteediga. Tulemuseks oli toiduainete hindade tormiline kasv. 1316. aasta jaanipaeval oli nisuhind tousnud Inglismaal 1314. aastaga vorreldes kaheksa korda.30 Nisuhind Louvainis oli 1315. aasta novembrist 1316. aasta jaanipaevaga vorreldes tousnud 320%. (31) Lucase analuus veenab, et 1316. aasta keskpaigaks oli naljahada uldine ja naljahadast tingitud suremus massiline. Sama stsenaarium vihma kallas peaaegu lakkamatult--kordus ka jargneval kahel aastal.

Alatoitumise ja naljaga kaisid kaasas toved. Inglismaal, Sotimaal, Prantsusmaal ja ka Saksamaal oli suremus haigustesse kohati nii suur, et tervetel oli tegemist koolnute matmisega. Ja matmisega oli kiire. Dusenteeria, korge palaviku ja ilmselt madase kurgutove tottu hauda aetud inimesed lehkasid kohutaval kombel. Madalamate uhiskonnakihtide seast levisid toved kiiresti ka rikkamate sekka. Kuigi kirjeldatud haigussumptoomid ei anna voimalust haiguste tapseks klassifitseerimiseks, voib suure toenaosusega oletada, et levinud oli ka tungalteramurgistus ehk puha Antoniuse tuli. Viimane haigus levis ka koduloomadele. Suure toenaosusega murdis nii inimesi kui kariloomi siberi katk. (32)

Naljahada lohkus uhiskondlikke norme. Naljahada ajas varastama ja roovima ka tolle, kes tavaolukorras naitas ules jumalakartlikkust ning austas uhiselureegleid. Varastati koike, mida oli voimalik toidu pahe suhu panna voi mida loodeti toidu vastu vahetada. Kitsikusest tingitud kuritegevus organiseerus. Edward II aegsel Inglismaal oldi hadas roovlijoukudega nii maal kui merel. (33) Tuli ette kannibalismi, kus inimesed soid oma lihaseid lapsi. Louna-Inglismaal pistsid naljased vangid nahka kongi toodud uued kaaslased. (34) Peatoiduseotsingud ajasid inimesed randama. Lucase kogutud kroonikateated konelevad sellest, et maainimesi tombas linn, kus loodeti hoolekandeasutuste abile. (35)

Kuna kaesoleva artikli sihiks on viia Laane-Euroopas toimunu Liivimaa konteksti, siis pole ilmselt suuremat pohjust kahelda, et Laanemere idakalda olud ei erinenud oluliselt Laane-Euroopast. Me teame kindlasti, et Taani astus sama jalga. (36) Kuidas on Suur nalg leidnud kajastamist Liivimaa allikates? Selle esimene aasta--1315 --on kroonikate vahendusel konekas ja kolab kokku uleeuroopalise taustaga. Lubecki raekroonikas, mille 1264.-1324. aasta sissekannete autorite osas selgus puudub, on kirjutatud 1315. aasta naljahadast Riia, Saare-Laane, Tartu ja Tallinna piiskopkonnas. (37) Lisatagu siia juurde veel Johann Renneri (38) ja Hermann de Wartberge ulestahendused (39) ning kirjeldused Nooremas korgmeistrite kroonikas (40) ja pilt on selge: olukord Liivimaal ei erinenud Euroopa omast. William Chester Jordan on oma ulevaatlikus kasitluses Euroopa naljahadast Liivimaa valja jatnud ja ebalev on ta ka Skandinaavia maade lulitamisel katastroofipiirkonnaks. (41) Nils Hybel on aga juhtinud tahelepanu sellele, et Taani olukord ei pruukinud sugugi muust Euroopast erineda. Vahe sellest: Taani allikad viitavad asjaolule, et veel ka 1319. aasta oli seal kriitiline. (42)

See, millest Liivimaa kohta kaivad ulestahendused raagivad, on ennekoike toidunappus ja sellest tulenev nalg, mis viis kannibalismi ning raipesoomiseni, ja suur kallidus. Renner raagib, et naljahada tuli sellest, et kulm vottis suurema osa rukkist, odrast ja muust viljast ara, nii et vilja saada ei olnud. (43) Noorem korgmeistrite kroonika mainib moodaminnes ka naljahada pohjuse: vili oli suuremas osas must ja kopitanud, mille tottu suri vaga palju rahvast. (44) Kroonikas on oeldud:
   ... oli vaga suur vilja ja kalliduse aeg paganlikel maadel Leedus,
   Zemaitijas ja Zemgales, Venemaal ja ka Liivimaal ja Kuramaal ja
   koigis umberkaudsetes maades, mis ometi koik on tuntud vaga
   viljarikaste maadena. (45)


Noorem korgmeistrite kroonika raagib, et naljahada kestis kolm aastat, kuid koige kallim ja raskem aeg oli 1315. aastal. (46) Samas on aga oeldud, et 1316. aastal halastas jumal inimestele ja viljahinnad langesid palju ning edaspidi veel ja seejarel tuli hea aeg. (47)

Nagu selgub, ei paku eeltoodud kirjeldused meile just suuri voimalusi selleks, et saada elavamat pilti ilmastikuoludest Liivimaal Suure nalja perioodil. Kui Euroopa allikad kirjutavad rangast vihmast ja uleujutustest, siis Liivimaa puhul on raagitud vaid kulmast, mis vilja ara vottis. (48) Pole ka selge, kuidas interpreteerida Noorema korgmeistrite kroonika juttu mustast ja kopitanud viljast, mille soomise tagajarjel suri palju rahvast. Kas tahendas see lihtsalt vilja niiskusest tingitud hallitamist aitades voi kehva ilma pohjustatud tungaltera vohamist? Molemad on voimalikud. Samal ajal on piisavalt juttu naljahada mojust uhiskonnale. Kannibalismijuhtumite kirjeldused sisalduvad nii Renneri kroonikas, Annales Lubicenseses kui ka de Wartberge ja Nooremas korgmeistrite kroonikas. Samuti on koigis neis kirjutatud laipade soomisest. Kui Laane-Euroopa puhul saame luua pildi ka erinevate uhiskonnakihtide (linnaelanikud, talupojad, uhiskonna koorekiht) vintsutustest, siis Liivimaa osas ei saa seesugust selget eritlemist ette votta. Mitmel korral on raagitud kull sellest, et aarmisse kitsikusse aetud vanemad olid sunnitud jatma oma lapsi nalja katte surema, kuid millisest uhiskonnakihist on juttu, selle ule pole voimalik otsustada. Vaid Renner on labi Liivimaa noorema riimkroonika kasutuse ara toonud uhe juhtumi, raakides saksa mehest (ein Dudesch mann), kellel oli oma naisega kaks last ja kellel polnud midagi suua ning kelle naine suri nalja katte. (49) Mitmel korral on kroonikates juttu sellest, et tapmised voi tapmiskavatsused kannibalismi eesmargil ei jaanud karistuseta. See annab marku asjaolust, et uhiskondlik kontroll siiski toimis ja maal ei valitsenud taielik kaos. Lubecki raekroonika annab uhiskonna toimimise moistmiseks siiski uhe huvitava pidepunkti. Nimelt on seal raagitud, et orduvennad Liivimaal jagasid oma varudest vilja uldise naljahada leevendamiseks. (50) Jarelikult oli vahemalt ordu toiduga varustatud ja orduvennad suutsid naljale vastu seista.

Kriisidega--kaesoleval juhul naljahadaga--toimetuleku strateegiad varieerusid uhiskonnakihiti. Talupojad moodustasid keskaja elanikkonnast ulekaaluka osa. Liivimaa puhul voiks eeldada, et see oli 95% voi enamgi. (51) Uhtlasi olid talupojad need, kelle toimetulekust soltus suuresti ka ulemkihtide peatoidus. Seega olenes talupoja reageerimisvoimest kogu uhiskonna heaolu. Kuna talupojauhiskonna iseloomulikuks jooneks oli konservatiivsus ja otsene soltuvus loodusoludest, siis oli pikk elukogemus ise dikteerinud mitmeid toimetulekustrateegiaid, mis kehvemate aegade tulekul ehk rakendusid. Keskaegse eliidi, kes ise otseselt pollumajandusliku tootmisega ei tegelnud, strateegiad said piirduda eelkoige administratiivsete, uhiskonda korraldada puudvate meetmetega. Kitsikusest valjapaasu lihtsate mudelite rakendamine vois aga uhiskondlikke pingeid sootuks suurendada. Naiteks panustamine sojategevusse roovis nii majanduslikku kui inimressurssi. Kuigi soda valjapoole oma voimupiire eesmargiga parandada toimetulekut vois tuua leevendust, seadis selle ettevalmistamine talupoja olgadele taiendava koorma. (52) Seda valusam oli ebaonnestumine ja vastuaktsioonide korral kannatas ennekoike jalle talupoeg (rahvastikukaotused, infrastruktuuri purustamine, viimastegi toiduvarude kaotus jne).

Autor moonab, et uleminek naljahada kirjelduselt Liivimaa poliitilise ajaloo diskursusele on aarmiselt riskantne. Riski suurust lisab asjaolu, et molemad diskursused on lunklikud. Uhelt poolt ei oska me, nagu juba mitmel korral on rohutatud, luua konkreetset pilti naljahada mojust erinevatele uhiskonnakihtidele voi poliitilistele gruppidele. Ainus, kelle kaitumisest kriisiolukorras allikad raagivad, on ordu. Teiste sonadega, ordu polnud ehk nii haavatav kui teised Liivimaa poliitilised joud. Seda voib eeldada ehk ka sellest, et ordu struktuur ja statuutidele tuginev elukorraldus andsid naljahada leevendavate puhvrite loomiseks teiste ees eelise. Kui ruutelvendade pohitegevuseks ja olemasolu oigustuseks oli vahemalt veel 14. sajandil voitlus uskmatute ning valeusulistega, siis on loogiline, et sodimine tuhja kohuga pole voimalik. Ordul pidid alati mingid varud olema. Kuid arvestades ruutelvendade ambitsiooni kehtestada siinmail ulemvoim, voisid nad kasutada konkureerivate poolte kitsikust oma huvides. Kroonikates vaidetud ordu antud abi naljahada leevendamiseks ei raagi eelnevale vaitele vastu. Kui tolgendada oma varude jaotamist kristliku teona ja ligimese aitamisena, siis ulemvoimu taotlemise instrumendid olid sootuks teised. Hetkekski ei tohi unustada, et Liivimaa Ordu oli osa Saksa Ordust, kelle kasi oli keskaegse Euroopa poliitiliste voimumangude pulsil. Samuti oli ruutelvendadel selgelt silme ees siht saavutada ka Liivimaal voimutaius nagu Preisis. 1316. aasta oli Suure nalja teine aasta. Riia peapiiskop Friedrich von Pernstein (oli ametis aastatel 1304-1341), kes oli ruutelvendadega prioriteedivoitlust pidanud ametiaja algusest saati, viibis jarjekordselt valismaal. (53) 22. aprillil 1316 solmiti nn Sigulda vandenou, mida tuleb pidada ordu aarmiselt julgeks, kui mitte lausa jultunud katseks luua jarjekordne kiil peapiiskopi ja ta alamate vahele. (54) Igatahes voisid naljahadast tingitud uhiskondlikud hadad nii Liivimaal kui mujal Euroopas lisada ordule indu oma tahte labisurumiseks. Siinkohal tasub meenutada, et alles neli aastat tagasi oli ordu tegevust kainud uurimas paavsti erivolinik Franciscus de Moliano, kelle koostatud aruanne (asjaosaliste ulekuulamisprotokoll) oli ruutelvendade tegevuse hindamisel havitav. (55) 21. detsembril 1316 kuulutas paavst Johannes XXII ordu poolt ka 22. aprillil 1316 organiseeritud liidu kehtetuks. (56) Kas ordu poolt vaadatuna tehti 1316. aastal katse naljahadaga tekkinud sisemaaliste oponentide kitsikust ja kahtlemata ka segadust Euroopa voimustruktuuride toimimises ara kasutada?

MUST SURM

1347. aastast Euroopat laastanud must surm ja selle moju Liivimaale on historiograafide fookusest kui mitte just paris valjas, siis uldkasitlustes torjutud positsioonis kindlasti. Eesti talurahva ajaloo rahvastikule puhendatud osas isegi ei mainita musta surma kui voimalikku tegurit rahvastikuprotsessides. (57) Samas viidatakse taudidele 16. sajandil ja 17. sajandi algul. (58) H. Palli raagib Eesti rahvastiku ajaloos katkust kui kolmandast demograafilisi protsesse mojutanud tegurist naljahada ja Jurioo ulestousust tingitud kaotuste korval. (59)

Ettevaatlikkust suuremate sotsiologiseerivate uldistuste tegemisel katku moju hindamisel voib moista. Liivimaa ajalookirjutuses puudub uurimus, kus oleks ukshaaval kokku korjatud nii urikulised kui kroonikalised teated katku kohta, ja sellest tingituna on uldistuste tegemine riskantne.

Heites pogusagi pilgu Euroopa katkuajaloole, suveneb arusaam, et Liivimaad ei saa vaadelda muust maailmast isoleerituna. Kui Suure nalja geograafia Vanas Maailmas oli lokaalne (Alpidest ja Pureneedest lounapoolsed alad jaid sellest mojutamata), siis musta surma levikuala oli Euroopat maailma keskpunktiks pidades globaalne. (60) Katk liikus lainetena mooda Euroopat, vaibudes alles 19. sajandi algul. Vaidlus selle ule, kas 14. sajandi keskpaigas Euroopat tabanud must surm ja naiteks 18. sajandi algul Baltimaid tabanud viimase suure katkulaine pohjustaja parinevad samast bakterituvest--see asjaolu ei oma siinkohal suuremat tahtsust. (61) Tahtis on see, et katk kais koos inimesega, resp. selle levimine sai voimalikuks ainult inimestevahelise suhtluse tottu. (62) Milline vois olla musta surma Liivimaale liikumise tee? Koige reaalsemaks tuleb pidada saabumist meritsi toiminud suhtluse vahendusel. Ja koige tihedam side oli Liivimaal kahtlemata Pohja-Saksa hansalinnadega. Esikohal oli ilmselt Lubeck--Hansa Liidu kroonimata pealinn. Katk joudis Lubeckisse 1350. aastal. Detmari kroonikas on raagitud, et mainitud aastal oli koikjal Saksamaal suur suremus. (63) Lubecki kohta utleb kroonikakirjutaja:
   In der stad tho lubeke sterven by eneme naturliken daghe sunti
   laurentii, van der enen vesper tho der anderen XXV hundert volkes
   betolt. (64)


Kui suur oli 1350. aastal Lubecki elanikkonna suremus, selle kohta ei ole voimalik tapseid arvutusi teha. Heinrich Reincke arvutuste pohjal aga suri naiteks veerand raeharradest. (65) Kas katku kaes vaevlevast Lubeckist joudis moni laev ka naiteks Liivimaale, tuues kaasa surmapisiku, selle kohta ei ole meil toestusmaterjali. Merereisil monest hansalinnast Liivimaale oli loogiliseks peatuspaigaks Visby Ojamaal. Katku kohta Visbys on teateid aga 1350. aasta ulestousmispuhade ajast. Ole Jergen Benedictow on arvanud, et tegelikult vois katk Ojamaale jouda juba 1349. aasta sugisel, kuid selle edenemine talve saabudes pidurdus. Milline oli katku liikumise tee? Voimalusi on mitmeid, naiteks mone hansalaevaga Inglismaalt, Norrast, Preisist (66) voi Pommerist. Ka Taani tuleb arvesse, sest suure toenaosusega oli must surm Sealandi joudnud kas 1348. voi 1349. aastal. (67) Mitte sugugi valistatud pole ka saabumine Mandri-Rootsist. (68)

Esimene teade katkust Liivimaal parineb Hermann de Wartberge sulest, kes raagib suurest suremusest aastal 1351. (69) Wartberge oli ordukroonik ja tema teoses on pearohk poliitilise ajaloo sundmustel. (70) Tema kirjeldused sojalisest vastasseisust ordu versus leedulased ja venelased moodustavad kroonika pohiosa. Katk aga ei hoolinud ei usulistest ega poliitilistest piiridest. Et nakatuda ja haigust edasi kanda, selleks piisas kokkupuutest ka surnud vaenlasega. Tuletagem meelde krestomaatilist arusaama katku saabumisest Krimmist Louna-Euroopasse parast Genua kaupmeeste kokkupuutumist katku surnud mongolitega.

Vene ajaloolane Sergei Solovjov margib, et 1352. aastal oli must surm joudnud kevadeks Liivimaalt Laane-Venemaale. Venemaa ja katk on tegelikult omaette keeruline teema. Nimelt ei saa uheselt vaita, et must surm oli Vene aladele joudnud just nimelt laanest. Taiesti voimalik, et mongolite vahendusel oli see leidnud endale tee kagust ja otse. (71) Ja tapselt samuti vois Venemaale joudnud katk voi moni teine nakkushaigus levida idast laande. Et musta surma esimene laine suure toenaosusega 1351. aastal ikkagi Liivimaale joudis, selles ei tuleks kahelda. Fuit maxima mortalitas Hermann de Wartberge kroonikas peab kindlasti paika. Iseasi on muidugi see, kuhu katk joudis, kaua kestis ja milliste uhiskonnakihtide seas ta laastamistood tegi. (72)

Musta surma kronoloogia Laanemere regioonis, kaasa arvatud Liivimaa, alles vajab tapsemat valjaselgitamist. Siiski voib Liivimaa jaoks oluliste kommunikatsioonipartnerite, naiteks Lubecki linna paralleele kasutades eeldada, et kui Hansa Liidu kroonimata pealinn oli katku kuusis, siis pusis oht, et tobi ka pohja poole joudis. Onneks on meil Lubeckit tabanud katkupuhangud eelkoige tanu Detmari kroonikale suhteliselt hasti dateeritud. 14. sajandi teisel poolel olid Lubeckis lisaks juba nimetatud 1350. aastale katkuaastateks 1358, 1367, 1376, 1388 ja 1391 ning 15. sajandi algul veel ka aasta 1406. (73) Aga katk laastas Laanemere idakaldal ka tunduvalt lahemal, kui seda on Lubeck. 1358/59. aastal olid Detmari sonade jargi tema haardes koik merelinnad ja eriti rohutab kroonikakirjutaja suurt laastamistood Elblagis Preisis. (74) Kui Elblqgi voib pidada merelinnaks, siis 1373. aastaks joudis surmatobi ka Preisi sisemaale. Detmari kirjelduse jargi oli:

In demsulven iare was grot stervent to thorun in preussen unde vele anderen steden. (75)

Omamoodi ullatuslikku teavet pakub Detmari kroonika 1378. aasta juures, kus on raagitud suurest suremusest Tartu stiftis:
   In demsulven iare was grot pestilencie in deme stichte van darpte,
   also dat kume de seeste minsche blef levendich. (76)


Kui see teade osutub osaliseltki paikapidavaks--ellu jai kuuendik elanikkonnast --, siis on tegu lausa demograafilise katastroofiga. Katk oli Liivimaa ajalugu kujundanud faktoriks kindlasti juba 14. sajandi teisel poolel.

Nagu eelnevast jareldada voib, ei saa kahe loodusest tingitud katastroofi--Suure nalja ega ka musta surma--moju Liivimaale mitte mingil juhul eitada. Siinset ala ei ole pohjust kasitleda kui "issanda viha" kaest paasenud reservaati. Vahesedki allikateated kinnitavad, et naljahada tabas Liivimaad rangalt, tuues analoogselt Laane-Euroopaga kaasa nii toved, surma kui ka naljast tingitud halbed normaalses inimkaitumises (kannibalism, pereliikmete hulgamine jne). Kuid selgemate arenguliinide tombamiseks, selgitamaks erinevate uhiskonnakihtide haavatavust ja abinousid kriisist valjumiseks, on kohapealset materjali puudulikult. Musta surma laastamistooga on sama lugu: erinevalt Laane-Euroopast pole voimalik lahemalt selgitada selle ulatust ei Liivimaa geograafiat ega ka erinevaid uhiskonnakihte silmas pidades. (77) Narratiivi "tihedaks ajada", taites seda konkreetse faktoloogiaga, pole voimalik ei mikro- ega makroajaloolisel tasandil.

Samas voib kindel olla uhes: Suur nalg, kuid veel enam must surm mojutasid Liivimaad kahesuunaliselt. Esimene "voitlus" peeti siinsamas Laanemere idakaldal, kus nalja ja surmava tovega seisid vastakuti toenaoliselt vordselt nii poliselanik kui sisserannanu. Teine lahingutanner asus valjaspool Liivimaad, ennekoike PohjaSaksamaal, kus asus Laanemere idakaldale randajate "reservuaar". (78) Liivimaad voib ju kasitleda kvaasikoloniaalse struktuurina, mille seotus Saksa aladega kujundas maa keskaegse nao. Tosi, sisseranne Saksamaalt polnud uhiskonna struktuuri silmas pidades koikeholmav ja naiteks talupoegade puhul ei saa Liivimaale asumisest uldse raakida. Kull aga taitsid sisserandajad olulise osa siinmail kehtestunud majanduslik-poliitiliste struktuuride votmepositsioonidest, olgu see siis Saksa Ordu voi Hansa Liit, samuti vaimulikkond. Inimkaotused Saksamaal kas siis Suure nalja, kuid kindlasti tunduvalt enam musta surma labi mojutasid Liivimaale imporditud ja siin kehtestunud struktuuride taitmist. Mitmetes uurimustes on tahelepanu juhitud, et 14. sajandi keskel lakkas nahtus, mida tavaliselt nimetatakse sakslaste tungiks itta. (79) Selle nahtuse allhoovused ja toukejoud peitusid Saksa uhiskonnas, kus tekkis pinge ning vajadus sellest valjuda uute asualade hoivamise kaudu. Rahvastikukaotused 14. sajandi kataklusmide tottu kujundasid sootuks uue olukorra, kus valjarannuvajadus langes ara. Kuid ikkagi: kuidas voisid rahvastikukaotused Saksamaal mojutada Liivimaal kehtestunud struktuuride taitmist? Sellele kusimusele ei ole kerge vastust leida, sest struktuuride taitmise traditsioonides ja tehnikas oli olulisi erinevusi. Milliste Saksamaaga seotud Liivimaa struktuuride tegevusele voisid rahvastikukaotused avaldada koige suuremat moju? Tuues sisse uhiskondliku haavatavuse diskursuse, voib eeldada, et koige tundlikumaks osutus linnauhiskond, mille puhul tuleb eriti rohutada seotust Hansaga. Hansakaubandus oli inimkaotuste labi koige haavatavam. Figuratiivsotsioloogilisest vaatenurgast arutledes oli hansaruum ules ehitatud tihedatele inimsuhetele. Jarsk ja suur suremus Saksa hansalinnades tahendas toimivate figuratsioonide lohkumist ja uutega asendumist. Kahjuks ei ole meil voimalik seda protsessi Liivimaa arenguid silmas pidades praegu tapsemalt jalgida. Voi oigemini on meil voimalik saada kinnitust vaid selle kohta, et inimkaotused Pohja-Saksa hansalinnades (naiteks Lubeck) olid suured. Teisisonu on meil kinnitus selle kohta, et inimsoltuvusvorgustikes, kuhu kuulusid ka Liivimaa hansalinnad, pidid toimuma muutused. Valistatud pole voimalus, et naiteks Liivimaa hansalinnade emantsipatsiooni pohjusi 14. sajandi teisel poolel tuleks seostada musta surma kaima lukatud protsessidega.

TANUAVALDUS

Autori tanu nouannete eest kuulub Siim Veskile (TTU) ja Mihkel Kangurile (TLU).

Uurimus on ilmunud sihtfinantseeritava projekti SF0130038s09 raames.

OUR MOTHER IS THE EARTH, OUR FATHER IS THE WEATHER

Observations of the role of nature in Livonian 14th century history

In historical narrative interaction between nature and society is a risky business to follow. Its effectiveness depends on several factors. First, whether the historian is ready and willing to see their mutual relations at all. No doubt, every creator of a historical narrative follows the traditions of a school he/she belongs to, which plays a decisive role in the approach towards the understanding of the interaction. The second problem is purely cognitive: how to turn a natural fact into a social fact: there is no straightforward procedure for that. Third, the rapid development of natural sciences puts the historian into a very inconvenient position because his/her training sets limits for the use of the results of the science. In the second half of the 20th century many new disciplines (historical geography, climatology, ecology etc.) and discourses (social vulnerability) came into being that enable to get a more accurate picture of the past. Interdisciplinary approach towards the past is most welcome but makes a historical narrative complicated to construct. It is easy for a historian to get lost in the jungle of theories that provide explanations of the causes of the interrelations between nature and society. Still one thing is quite clear: the farther back into the past a historian goes, the more dependent the societies were on nature.

The article deals with the problems of the effect of the Great Famine (1315-1317) and the Black Death, which ravaged Europe since the middle of the 14th century, on Livonia. As a methodological tool principles of figurational sociology worked out by Norbert Elias were used. According to Elias, human beings are interdependent, and can only be understood as such. Their lives develop in, and are significantly shaped by, the social figurations they form with each other. These figurations are continually in flux and processes occurring in such figurations have dynamics of their own--dynamics in which individual motives and intentions play a part but which cannot possibly be reduced to those motives and intentions alone. The main goal of the article is to check out the possible effect of the Great Famine and the Black Death upon Livonian society. In other words: is it possible to trace the changes of social interdependence caused by the two devastating phenomena created by the nature. Although there is a great shortage of written sources reflecting the impact of famine and plague on the local society, all the elements common to Europe are present. In the case of the Great Famine deaths caused by famine, cannibalism, deviation from societal norms etc. can be verified. At the same time we cannot determine the vulnerability on the level of separate parts of social strata constituting the local society. It seems that the Livonian branch of the Teutonic Order was less vulnerable. May be the Teutonic knights used the advantage in order to strengthen their position in the play for political leadership.

In the case of the Black Death, although its presence in Livonia in the second half of the 14th century has been almost neglected because of the shortage of written evidence, there is no doubt that the plague reached Livonia. The impact of the Black Death must be followed on two levels. First, its devastation of the local soil. The second level links to the special features of the medieval formation of Livonia. Undoubtedly Livonia can be considered a quasi-colonial structure with ties to Germany. In particular, the Livonian Hanseatic towns were inseparably linked to the Hanseatic towns of northern Germany, constituting a tensely integrated system. What is most important: losses of manpower in Germany affected the whole functional setup of the Hanseatic League that depended on personal ties. Fortunately the level of depredations of the plague in the Hanseatic towns of northern Germany are relatively well documented. Following the principles formulated by Elias, the figurational system of the German-Livonian interdependence had to change. It can well be that the emancipation of the Livonian Hanseatic towns traced to the second half of the 14th century is closely related to the effect of the plague. But the consequences of the loss of manpower in Germany due to the plague could also suspend or at least slow down the process that had been in progress for centuries--the German expansion towards the East. The assertion also needs to be examined in the Livonian context. Following the principles formulated by Elias the figurational system of the German-Livonian interdependence was perhaps restructured in a principle way.

doi: 10.3176/hist.2010.1.01

Priit RAUDKIVI

Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti; raudkivi@tlu.ee

(1) Salumets, T. Jarelsona "Uksi seotud maailmas".--Rmt: Elias, N. Tsiviliseerumisprotsess. II kd. Uhiskonna muutused. Uhe tsiviliseerumisteooria visand. Varrak, Tallinn, 2007, 440.

(2) Carr, E. H. What is History? Penguin Pelican, Harmondsworth, 1970, 89-90.

(3) Vt selle kohta naiteks Rigby, S. H. Historical causation: is one thing more important than another? History, 1995, 80, 259, 227-242.

(4) Christensen, P. "In These Perilous Times": plague and plague policies in Early Modern Denmark.--Medical History, 2003, 47, 413-450; 1711. aasta katku kohta tapsemalt vt Frandsen, K.-E. The Last Plague in the Baltic Region, 1709-1713. Museum Tusculanum Press, 2010, 323 jj.

(5) Balti mere kultuuriruumis reageeris F. Braudeli motetele koige kiiremini rootsi ajaloolane Gustaf Utterstrom, kelle uurimust (Utterstrom, G. Climate fluctuations and population problems in early modern history.--The Scandinavian Economic History Review, 1955, 3, 1, 3-17) peetakse siiani oluliseks historiograafiliseks tahiseks looduse kui mojufaktori lulitamisel ajaloonarratiivi.

(6) Klassikaliseks teoseks, mille jargi kliima deterministid on joondunud, peetakse: Huntington, E. Civilization and Climate. Yale University Press, 1915.

(7) Durkheim, E. The Rules of Sociological Method. Free Press, Toronto, 1964, 1 jj.

(8) Lauer, W. Klimawandel und menschheitsgeschichte auf dem mexikanischen Hochland. (Akademie der Wissenschaften und Litaratur Mainz. Abahandlungen der mathematischnaturwissenschaftlichen Klasse.) Mainz, 1981, 2, 49 jj.

(9) Vt naiteks: The Norbert Elias Reader. A Biographical Selection. Toim J. Goudsblom, S. Mennell. Blackwell, 1998, 130-131; N. Eliase motete edasiarendusest ja rakendamisvoimalustest uhiskondade moistmisel vt Emirbayer, M. Manifesto for a relational sociology.--American Journal of Sociology, 1997, 103, 2, 281-317.

(10) Vt nt Messerli, B. jt. From nature-dominated to human-dominated environmental changes.--Quaternary Science Review, 2000, 19, 459-479.

(11) Vt lahemalt Kates, R. W. The interaction of climate and society.--Rmt: Climate Impact Assessment: Studies of the Interaction of Climate and Society. ICSU/SCOPE Report No 27. Toim R. W. Kates, J. H. Ausubel, M. Berberian. John Wiley, New York, 1985, 3-36; Kates, R. W. Natural hazard in human ecological perspective: hypotheses and models.--Economic Geography, 1971, 47, 3, 43 8-451; Ingram, M. J. jt. Past climates and their impact on man: a review.--Rmt: Climate and History. Toim T. M. L. Wigley, M. J. Ingram, G. Farmer. Cambridge University Press, Cambridge, 1981, 3-50.

(12) Le Roy Ladurie, E. Times of Feast, Times of Famine: A History of Climate Since the Year 1000. Doubleday, Garden City, New Jersey, 1971, 22; vt ka Post, J. D. Climatic change and historical explanation.--Journal of Interdisciplinary History, 1979, 10, 2, 291-301.

(13) Berni ulikooli professori Christian Pfisteri algatusel kaivitati aastaid tagasi projekt "EuroClimHist", mille raames tegeldakse Euroopa kliima kohta kaivate kirjalike teadete kogumisega. Artikli autorile teadaolevalt on pidevalt taieneva andmebaasi suuruseks hetkel umbes poolteist miljonit uhikut. Piiratud kasutusega andmebaas ei sisalda andmeid meie keskaja kohta.

(14) Vt selle kohta Bell, W. T., Ogilvie, E. J. Weather compilations as a source of data for the reconstruction of European climate during the medieval period.--Climatic Change, 1978, 1, 331-348.

(15) Vt selle kohta naiteks Pfister, C. Klimawandel in der Geschichte Europas.--Osterreichische Zeitschrift fur Geschichtswissenschaft, 2001, 12, 2, 7-42; vt tapsema klassifikatsiooni kohta Pfister, C., Brazdil, R. Social vulnerability to climate in the "Little Ice Age": an example from Central Europe in the early 1770s.--Climate of the Past, 2006, 2, 2, 117; Caseldine, C. J., Turney, C. The bigger picture: towards integrating palaeoclimatic and environmental data with a history of social change.--Journal of Quaternary Science, 2010, 25, 1, 88-93; Rabb, T. K Climate and society in history. A research agenda.--Rmt: Social Science Research and Climate Change: An Interdisciplinary Appraisal. Toim R. S. Chen, E. Boulding, S. H. Schneider. Kluwer Academic Publishers, 1983, 62-76.

(16) Uhiskondliku haavatavuse erinevate definitsioonide kohta vt Cutter, S. L. Vulnerability to environmental hazards.--Progress in Human Geography, 1966, 20, 4, 531-532; vt lahemalt ka Oliver-Smith, A. Theorizing vulnerability in a globalized world: a political ecological perspective. Rmt: Mapping Vulnerability: Disasters, Development and People. Toim G. Bankoff, G. Frerks, D. Hilhorst. Earthscan, London, 2007, 10-24; Bankoff, G. Comparing vulnerabilities: towards charting an historical trajectory of disasters.--Historical Social Research, 2007, 32, 3, 103-114; Bankoff, G. Rendering the world unsafe: "vulnerability" as western discourse.--Disasters, 2005, 25, 1, 19-35; Crumley, C. L. Analyzing historic ecotonal shifts.--Ecological Applications, 1993, 3, 3, 377-384; Helbling, J. Coping with "natural" disasters in pre-industrial societies: some comments.--The Medieval History Journal, 2007, 10, 1/2, 419-446; kui eelnevad arutelud toetuvad ehk liialt naidetele, mis parinevad laanemaailma ajalookontekstist, siis arusaam looduse (konkreetsel juhul kliima) mojust naiteks Tangi ja Mingi dunastiate kokkuvarisemisele Hiinas on joudu kogumas (vt Ka-wai Fan. Climatic change and dynastic cycles in Chinese history: a review essay.--Climatic Change, 2010, 101, 3-4, 565-573).

(17) Kliimast tingitud maastiku ja asustuse muutuste kohta vt naiteks Cheyette, F. L. The disappearance of the ancient landscape and the climatic anomality of the early Middle Ages: a question to be pursued.--Early Medieval Europe, 2008, 16, 127-165.

(18) Suure soltuvusvorgustike teisenemise voivad kaasa tuua naiteks ka valitsejate otsused. Klassikaliseks naiteks on Henry VIII labi viidud reformatsioon Inglismaal. Anglikaani kiriku tekkimine viis kloostrite kadumisele, mis olid olulisteks kommunikatsioonikeskusteks. Kloostrite kaotamine tombas kriipsu peale sajandite jooksul kujunenud infrastruktuurile, mis oli n-o tombekeskuste umber tekkinud. Vana asustusmuster kadus ja kujunesid uued keskused. Looduse tekitatud muutuste ja naiteks inimlike kapriiside ajel muudetud soltuvusvorgustike--Henry VIII puhul voib sona kapriis kindlasti kasutada--vahe on aga selles, et esimesel juhul on muutused konfiguratsioonides varjatud ning need tuleb alles ules leida.

(19) Palli, H. Eesti rahvastiku ajalugu aastani 1712. Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn, 1996, 29.

(20) Samas, 29.

(21) Samas, 45, viide 9 ja 10.

(22) Eesti talurahva ajalugu. I koide. Olion, Tallinn, 1992, 144-145; vt samas ka looduslike olude uldist iseloomustust lk 16-27.

(23) Tahiseks Euroopa keskaegsete naljahadade uurimisel on kindlasti Curschmann, F. Hungersnote im Mittelalter. Ein Beitrag zur Deutschen Wirtschaftsgeschichte des 8. bis 13. Jahrhunderts. Leipziger Studien aus dem Gebiet der Geschichte, 1900, 4, 1-218. Selles leidub osund Stade Alberti maailmakroonikale, kus on raagitud suurest naljahadast Liivimaal 1233. aastal: "Fames validissima in Livonia, ita ut homines se invicem comederent; eitam fures, a partibulis abstracti, magna aviditate devorabantur" (Curschmann, F. Hungersnote im Mittelalter, 173; vt ka: Annales Stadenses auctore M. Alberto ab O. C.--1256. edente I. M. Lappenberg. (Monumenta Germaniae Historica, 16.) Hannover, 1859, 361). Liivimaa enda allikad vaikivad naljahadast. Tapselt samuti ei leia kohalikest allikatest tuge, et tuvastada, kas 1225. ja osaliselt ka veel jargmisel aastal Belgiat, Ida-Prantsusmaad, Reinimaad, Friisimaad, Elbe alamjooksu alasid ning kogu Louna-Saksamaad tabanud uldine naljahada Liivimaani ulatus (vt Curschsmann, F. Hungersnote im Mittelalter, 170-171). Enne Suurt nalga 14. sajandi algul ja juba mainitud 1225/26. aasta naljahada on Pohja-Euroopas tulnud kliimast tingitud naljaga silmitsi olla veel aastatel 1005-1006, 10991101, 1124-1126, 1144-1147, 1149-1151 ning 1195-1198. Vt kokkuvotvalt Hybel, N. Klima og hungersned i middelalderen.--Historisk Tidsskrift, 2002, 2, 278.

(24) D'Arrigo, R. jt. Spatial response to major volcanic events in or about AD 536, 934 and 1258: frost rings and other dendrochronological evidence from Mongolia and Northern Siberia: comment on R. B. Stothers, 'Volcanic Dry Fogs, Climate Cooling, and Plague Pandemics in Europe and the Middle East'.--Climatic Change, 2001, 49, 243-244; vt ka Stothers, R. B. Climatic and demographic consequences of the massive volcanic eruption of 1258.--Climatic Change, 2000, 45, 361-374; varasematest toodest, kus on vaadeldud inimtegevuseks soodsa kliima muutumist, mis pikemas perspektiivis juhatas sisse n-o vaikese jaaaja, vt Lamb, H. H. The early medieval warm epoch and its sequel.--Palaeogeography, Palaeoclimatology, Palaeoecology, 1965, 1, 13-37.

(25) Ogilivie, A. E. J. Climate changes in Iceland. AD c. 865-1598.--Acta Archaeologica, 1990, 61, 233-251.

(26) Dawson, A. G. jt. Greenland (GISP2) ice core and historical indicators of complex North Atlantic climate changes during the fourteenth century.--The Holocene, 2007, 17, 4, 427-434.

(27) Lucas, H. S. The great European famine of 1315, 1316, and 1317.--Speculum, 1930, 5, 4, 343-377.

(28) Chester, J. W. The Great Famine: Northern Europe in the Early Fourteenth Century. Princeton University Press, Princeton, New Jersey, 1996, 8-19, viide 4 lk 189.

(29) Samas, 343 ja jargnev.

(30) Samas, 352.

(31) Samas, 354.

(32) Lucas, H. S. The great European famine of 1315, 1316, and 1317, 358-359; naljahada on kompleksne nahtus, millel on mitu moodet. Kuigi ajaloolast huvitab eelkoige selle moju uhiskonnale, ei tohi unustada, et iga inimene on bioloogilis-fusioloogiline tervik. Tanapaeva uuringutes on seatud kahtluse alla vaited, et massilist suremust pohjustab otseselt alatoitumus. Pigem on surma pohjuseks organismi uldise fusioloogilise kaitsevoime norgenemine ja sellest tulenev vastuvotlikkus haigustele (vt Millman, S., Kates, R. W. Towards understanding hunger.--Rmt: Hunger in History. Food Shortage, Poverty, and Deprivation. Peatoim L. F. Newman. Abitoim W. Crossgrove, R. W. Kates, R. Matthews. S. Millman, Blackwell, 1990, 15-16; Vasold, M. Pest, Not und schwere Plagen: Seuchen und Epidemien vom Mittelalter bis heute. Beck, 1991, 38 jj; Kershaw, I. The geat famine and agrarian crisis in England 1315-1322.--Past and Present, 1973, 59, 3-50). Kui suur oli suremus aastatel 1315-1317, voib muidugi ainult spekuleerida. Kull aga on avaldatud arvamust, et nalg ja sellest tingitud hadad murdsid eelkoige norgema tervisega rahvast. Sellest tulenevalt vois Euroopa rahvastik minna mustale surmale vastu tervemana (vt Russel, J. C. Effects of pestilence and plague, 1315-1385.--Comparative Studies in Society and History, 1966, 8, 4, 464-473).

(33) Vt ka Hanawalt, B. A. Economic influence on the pattern of crime in England, 1300-1348. The American Journal of Legal History, 1974, 18, 4, 281-297.

(34) Lucas, H. S. The great European famine of 1315, 1316, and 1317, 355-366.

(35) Samas, 359, 363, 370, 375.

(36) Hybel, N. Klima, misvaskst og hungersned i Danmark 1311-1319.--Historisk tidsskrift, 1997, 97, 1, 29-40; Nils Hybeli artikkel oli moeldud tapsustuseks J. W. Chesteri pakutud Suure nalja geograafiale, milles Skandinaavia maad olid valja jaetud. Vt ka Hybel, N., Poulsen, B. The Danish Resources c. 1000-1550. (The Northern World. North Europe and the Baltic c. 400-1700. Peoples, Economics and Cultures, 34.) Brill, Leiden, 65 jj.

(37) A. D. 1315. magna fuit fames in mundo, maxima tamen in episcopatibus, scilicet Rigensi, Osiliensi, Darbatensi et Revaliensi et in eorum confinibus. Etpro certo dicitur, quod quidam in hiis terminis propter famem nimiam devoraverunt proprios suos pueros, et quidam famelici vivi intraverunt sepulcra, in quibusdam locis multitudini fame decedentium facta, ut in hiis morerentur et darent finem poenis suis. Fratres vero domus Teotonicorum multos suos homines salvarunt per amministrationem annonae habundantis reservatae in loculis castrorum suorum. (Annales Lubicenses.--Rmt: Monumenta Germaniae Historica, XVI, 424; Curschmann, F. Hungersnote im Mittelalter, 172-173).

(38) 16. sajandi kroonikakirjutajana on Johann Renner kasutanud Suure nalja kirjeldamisel Bartholomaus Hoeneke kaotsilainud kroonikat. Renneri kroonikast on noorem riimkroonika Konstantin Hohlbaumi poolt "puhastatud" (vt Hohlbaum, K Die jungere livlandische Reimchronik des Bartholomaus Hoeneke 1315-1348. Leipzig, 1872). Samas ei ole ka Hoeneke ulestahendused pealtnagija omad, vaid toetuvad suulisele traditsioonile, sest ta saabus Liivimaale koige varem 1328. aastal (vt Bartholomaus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (1315-1348). Tallinn, 1960, 44). Kui palju on Hoeneket oma kroonikas kasutanud Hermann de Wartberge, Noorema korgmeistrite kroonika kirjapanija, Moritz Barndis, Marburgi Wigand ja Balthasar Russow, vt: Bartholomaus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (1315-1348), 20-35.

(39) Anno 1315 fuit huius tempore caristia et fames in Livonia, quod homines per fame filios proprios occiderunt ac cadavera mortuorum de sepulcris effodientes et suspensos de patibulo solventes coxerunt et comederunt (Hermani de Wartberge. Chronicon Livoniae. (Scriptores rerum Prussicarum, 2.) Leipzig, 1863, 58); "Aastal 1315 oli kallidus ja nalg Liivimaal, nii et inimesed tapsid nalja tottu oma lapsi ja kaevasid surnute laibad haudadest valja ja votsid maha poodud vollast, keetsid ning ogisid neid" (Bartholomaus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (1315-1348), 99).

(40) Nooremas korgmeistrite kroonikas on Suure nalja kirjelduses toetutud ilmselt nooremale riimkroonikale. Vt Die jungere Hochmeisterchronik. (Scriptores rerum Prussicarum, 5.) Leipzig, 1874, 36, 114-115; Bartholomaus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (1315-1348), 111 jj.

(41) Jordan, W. C. The Great Famine: Northern Europe in the Early Fourteenth Century. Princeton University Press, 1998, 8.

(42) Hybel, N. Klima, misvaskst og hungersned i Danmark 1311-1319, 29-40.

(43) Bartholomaus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (1315-1348), 59.

(44) Die jungere Hochmeisterchronik, 114; Bartholomaus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (1315-1348), 113.

(45) Die jungere Hochmeisterchronik, 114; Bartholomaus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (1315-1348), 111.

(46) Bartholomaus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (1315-1348), 111.

(47) Samas.

(48) Samas, 57; 1315.-1317. aasta Suur nalg on leidnud aramarkimist ka hilisemates kroonikates. Kohati sisaldavad need kompilatsioonid huvitavaid edasiarendusi, mida arvestades tahaks naljahada uhiskondlikku moodet avardada. Samas tuleb endale aru anda, et hilisemate kroonikakirjutajate loomingusse tuleb suhtuda kriitiliselt ja nende kasutatud kirjatoode kihistuste avamine on omaette mahukas valdkond (vt selle kohta naiteks Laidla, J. 17. sajandi ajalookirjutaja raamaturiiul. Magistritoo. Tartu, 2006). Olgu siinkohal ara toodud moned nopped hilisematest teemakasitlustest, mida kiusatusest hoolimata aga ei saa kahjuks Suure nalja kasitlusse lulitada. B. Russow kirjutab: "...nalga ja kalliduse aeg kestis kolm aastat, pohjusel, et kulm vilja, nii rukki kui ka odra igal aastal pollul ara rikkus" (tsiteeritud: Bartholomaus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (1315-1348), 119). Kristian Kelch vaidab: "Anno 1315, 1316, 1317 kulmus rukis ja oder kogu Liivimaal... " Samas aga lisab ta: "Nendele kolmele kallile aastale, mis olid suurema osa inimesi ara kurnanud, jargnes anno 1318 nii oivaline ja viljarikas aasta, et kolme Riia marga eest vois osta terve sailitise vilja, kusjuures armsa Jumala onnistus oli tunda seda enam, et niihasti kulvivilja kui ka inimeste puudusel, kes voinuks poldu harida, oli enamik polde jaanud kulvamata" (Kelch, K. Liivimaa ajalugu. Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2004, 86). Thomas Hiarne raagib nakkushaigusest, mis inimesi linnas murdis, kuid maal veel enam. Pidev vihmasadu ei lasknud taimedel kasvada ja vahe oli neid, kes suutsid maad harida. Inimesed ogisid naljahadas koike, mis katte juhtus, tuli ette kannibalismi ja laipade soomist (Hiarne, T. Ehst-, und Lettlandische Geschichte.--Monumenta Livoniae Antique, 1835, 1, 147-148).

(49) Bartholomaus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (1315-1348), 57.

(50) Fratres vero domus Teotonicorum multos suos homines salvarunt per amministrationem annonae habundantis reservatae in loculis castrorum suorum (Annales Lubicenses, 424).

(51) Palli, H. Eesti rahvastiku ajalugu aastani 1712, 31.

(52) Vt naiteks Georges Duby arutlust raamatus: Duby, G. Rural Economy and Country Life in the Medieval West. University of Pennsylvania Press, 1998, 295-296. G. Duby raagib otsesonu ka tihenenud sojategevusest kriisiaegadel. Uurides naiteks Hermann de Wartberge kroonikat, saame Duby vaitele ehk ka kinnituse. See, mis ilmestab Liivimaa ajalugu 14. sajandil, on peaaegu lakkamatu vaenutegevus. Aarmiselt tanuvaart oleks see koik tapsema ulevaate saamise nimel kaardistada. Kuid ka ilma suvaanaluusita tekib kusimus n-o normaalse elu voimalikkusest ja seda eriti Liivimaa piirialadel. Vt selle kohta naiteks Bonnell, E. Russische-livlandische Chronographie von Mitte des neunten Jahrhunderts bis zum Jahre 1410. St. Petersburg, 1862, 128 jj.

(53) Vt tema kohta Forstreuter, K. Erzbischof Friedrich von Riga (1304-1341). Ein Beitrag zur seiner Caharakteristik (Forschungsbericht).--Zeitschrift fur Ostforschung, 1970, 19, 4, 652-665.

(54) Vt Haller, J. Die Verschwohrung von Segewold (1316).--Mitteilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands, 1910, 20, 125-168.

(55) Vt tapsemalt Seraphim, E. Das Zeugenverhor des Franciscus de Moliano (1312). (Quellen zur Geschichte des Deutschen Ordens. Konigsberg i. Pr. 1912.)

(56) Raudkivi, P. Vana-Liivimaa maapaev. Uhe keskaegse struktuuri kujunemislugu. Argo, Tallinn, 2007, 55, viide 184.

(57) Vt Eesti talurahva ajalugu, 144 jj.

(58) Samas, 145; samas leiab aga arutluse oletatavatest inimkaotustest seoses Jurioo ulestousu ja selle mahasurumisega.

(59) Palli, H. Eesti rahvastiku ajalugu aastani 1712, 30. H. Palli viitab sealjuures Kulliki Kaplinski seisukohtadele katku oletatavast mojust Tallinna rahvastikule (vt Kaplinski, K. Tallinna kasitoolised XIV sajandil, I. Eesti Raamat, Tallinn, 1980, 36-39). K. Kaplinski arutlusega katku voimalikust mojust eriti Tallinna elanikkonnale tuleb kindlasti arvestada (vt Kaplinski, K. Tallinna kasitoolised XIV sajandil, 37, viide 1).

(60) Bergdolt, K Der schwarze Tod in Europa. Die Grosse Pest und das Ende des Mittelalters. Verlag C. H. Beck, 2000, 33 jj. Tosi kull, vahemalt esimene katkulaine aastatel 1347-1352 jattis osa Vanast Maailmast puutumata voi oli seal, naiteks Boomimaal, ohvreid vahe (vt Bulst, N. Der Schwarze Tod. Demographische, wirtschafts- und kulturgeschichtliche Aspekte der Pestkatastrophe von 1347-1352. Bilanz der neueren Forschung.--Saeculum, 1979, 30, 49).

(61) Vt Frandsen, K.-E. The Last Plague, 11; katkupisiku mikroevolutsiooni kohta vt Achtman, M. jt. Microevolution and history of the plague bacillus, Yersinia pestis.--Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America, 2004, 101, 51, 17837-17842.

(62) Kujuka naite selle kohta, kuidas nakkushaigused kujunemisjargus Liivimaal levisid, annab meile juba Henrik oma kroonikas. Piiskop Alberti kolmeteistkumnenda ametiaasta juures on raagitud suurest haigestumisest ja suremusest, mis ulatus nii liivlaste, latlaste kui ka eestlaste esivanemate maale. Henrik kasutab surmava tove tahistamiseks sonu pestilencia ja pestis, mis on eesti keelde tolgitud kui katk (Henriku Liivimaa kroonika. Tolk R. Kleis, toim ja komm E. Tarvel. Eesti Raamat, Tallinn, 1982, XV, 7). Ilmselt on tolkes kasutatud sona katk nakkushaiguse uldises tahenduses. Millise tovega tapsemalt tegemist oli, selle kohta on raske konkreetsemalt otsustada. Pealegi on pestilencia ja pestis leidnud ka teisi tolkevariante, naiteks lihtsalt taud (Henriku Liivimaa kroonika, II, 8; XXVII, 2; XXV, 2; XXIX, 1).

(63) Katku levimise kohta Saksamaal vt Vasold, M. Die Ausbreitung des Schwarzen Todes in Deutschland nach 1348. Zugleich ein Beitrag zur deutschen Bevolkerungsgeschichte.--Historische Zeitschrift, 2003, 277, 281-308.

(64) Chronik des Franciscaner Lesemeisters Detmar, nach Urschrift und mit Erganzunden aus andern Chroniken herausgegeben Dr. F. H. Grautoff, Professor und Bibliothekar in Lubeck. Die lubeckischen Chroniken in niederdeutschen Sprache, 1. Hamburg, 1829, 276-277; vt ka Lechner, K. Das grosse Sterben in Deutschland in den Jahren 1348 bis 1351 und die folgende Pestepidemien bis Schlusse des 14. Jahrhunderts. Innsbruck, 1884, 124 jj; Reincke, H. Bevolkerungsverluste der hansestadte durch den Schwarzen Tod 1349/50.--Hansische Geschichts blatter, 1954, 72, 88-90.

(65) Reincke, H. Bevolkerungsprobleme der Hansestadte.--Hansische Geschichtsblatter, 1951, 70, 9 jj.

(66) Katku saabumine ja levik Preisi orduriigis on kahtlemata uheks perspektiivseks ning Liivimaa ja Preisi sidemeid silmas pidades oluliseks uurimisteemaks omaette. Detmar kirjutab oma tagantjarele koostatud kroonikas juba 1346. aasta juures kokkuvotte katku edenemisest Preisisse: "... desulve grote plaghe quam ... daran in engheland, darna in sweden, von sweden in denemarken, nortiutlande und uppe selande, darna in prutzen to konighesberg, to melbinghe was grot sterven" (Chronik des Franciscaner Lesemeisters Detmar, 263). Detmari kroonika teateid katku joudmisest Preisisse ullatavalt varasel perioodil--1348. aastal--toetab ka naiteks Oliva kroonika (Die Chroniken von Oliva und Bruchstucke alterer Chroniken. (Scriptores rerum Prussicarum, 5.) Leipzig, 1974, 621). Dateerimise kohta vt tapsemalt Perlbach, M. Ueber die Ergebnisse der Lemberger Handschrift fur die altere Chronik von Oliva.--Altpreussische Monatschrift, 1872, 9, 31. Just orduriik Preisis vois katku ja teistegi nakkushaiguste levikule vaga tundlik olla. Esiteks tanu sellele, et ordu toetas kaubanduse arengut ja kaubavahetus tahendas suhtlust, ehk teisisonu, voimalikku nakkuse edasikandumist. Teiseks seetottu, et labi 14. sajandi oli orduriik avatud ristisodijatele, kes votsid nouks ennast proovile panna retkedel paganlike leedulaste vastu, ule kogu Euroopa. Risk nakatuda voi endaga surmavat tobe kaasa tuua--see voimalus oli ulimalt toenaoline. Euroopa aadelkonna osalemise kohta Preisist lahtuvates retkedes paganate vastu vt naiteks Paravicini, W. Die Preussenreisen des europaischen Adels. 1. Beihefte der Francia, 17/1. Paris.

(67) Hybel, N., Poulsen, B. The Danish Resources, 130.

(68) Benedictow, O. J. The Black Death. 1346-1353. The Complete History. The Boydell Press, 2004, 173.

(69) Anno 1351 fuit maxima mortalitas (Hermani de Wartberge. Chronicon Livoniae, 69).

(70) Kroonikakirjutajat ei tule ometi suudistada selles, et tal looduse jaoks uldse silma polnud. Lisaks juba tsiteeritud suurele suremusele 1351. aasta juures raagib ta ebaonnestunud sojakaikudest leedulaste vastu 1340. aastal, millest esimene jai pooleli seetottu, et ilm oli vaga vesine, ja teisele sai takistuseks kova kulm (Hermani de Wartberge. Chronicon Livoniae, 59-60). 1348. aasta juures mainib ta aga, et see oli vaga viljarikas (Hermani de Wartberge. Chronicon Livoniae, 69). 1357. aastal tabas maad aga rohutirtsude runnak, kes pistsid nahka puude lehed ja murgitasid ohustikku (Hermani de Wartberge. Chronicon Livoniae, 70). 1370. aasta suvi oli vaga vihmane ja takistas sojaretkede korraldamist (Hermani de Wartberge. Chronicon Livoniae, 89). 1371. aasta talv oli vesine ja takistas naiteks regedega Karksi ning Riia vahel liiklemist. Samuti polnud voimalik sel aastal sojaretki ette votta (Hermani de Wartberge. Chronicon Livoniae, 89). 1377. aasta veebruar oli vaga lumine ja takistas ordu ruusteretke leedulaste vastu (Hermani de Wartberge. Chronicon Livoniae, 105). Ent need kroonikakirjutaja tahelepanekud on enamasti koik lisandused poliitilise, resp. sojalise konteksti paremaks moistmiseks. Lakooniline marge suurest suremusest 1351. aastal ei aita meid katku levimise moistmisel Liivimaal kahjuks mitte karvavordki edasi. Eelkoige huvitaks meid muidugi vastus kusimusele: kelle seas oli suremus suur?

(71) Alexander, J. T. Pubonic Plague in Early Modern Russia. Public Health and Urban Disaster. Oxford University Press, Oxford, 2003, 13; voimalust, et must surm tuli Venesse idast ja mitte laanest, pakuti valja juba 1813. aastal (vt Richter, W. M. Geschichte der Medicin in Russland, 1. Moskwa, 1813, 142).

(72) Vt ka Kaplinski, K. Tallinna kasitoolised, 37, viide 1.

(73) Vt Lubecki kohta tapsemalt Rafael Ehrhardt, geb. Feismann. Familie und Memoria in der Stadt. Eine Fallstudie zu Lubeck im Spatmittelalter. Wissenschaftliche Abhandlung zur Erlangung des Doktorgrades der Philosophischen Fakultat der Georg-August-Universitat Gottingen. Gottingen, 2001, 27 jj.

(74) Pisut problemaatiline on 1359. aasta, mille kohta Detmar teeb uldistuse: "In deme jare Christi 1359 des somers was grot stervent in allen steden bi der zee" (Chronik des Franciscaner Lesemeisters Detmar, 281). Reservatsiooniga voib oletada, et see voib siis kaia ka Liivimaa merelinnade kohta. Tuginedes Rafael Ehrhardti analuusitud Lubecki testamentidele, oleks oigem raakida siiski 1358. aastast (Rafael Ehrhardt, geb. Feismann. Familie und Memoria in der Stadt, 28). Kuid samas raagib Detmar sama aasta (kas siis 1358. voi 1359. aasta) sundmusi kirjeldades veel lisaks: "In deme somere dessulven iares do was so grot pestilencia to den melbinghe in prussen, dat binnen korter tid sturven dar dritteyn dusent volkes" (Rafael Ehrhardt, geb. Feismann. Familie und Memoria in der Stadt, 283). Jarelikult oli katk Preisis, ja mitte kaugel Liivimaast, kohal.

(75) Chronik des Franciscaner Lesemeisters Detmar, 298.

(76) Samas, 309.

(77) Mustast surmast tingitud muutuste kohta polluharimises olgu siinkohal ara toodud uhe Hollandis tehtud case study tulemused. Roeri joe harust moodustunud jarve oietolmuanaluus perioodist 1000-1500 kinnitab, et piirkonna teraviljakasvatuses leidis ajavahemikul 1360-1440 aset tagasilook. Pollu- ja karjamaad kasvasid metsaks tagasi. See tahendab inimasustuse taandumist katku tulemusena. Tulemused sobivad kokku nii Inglismaal kui Saksamaal samast perioodist kirjeldatud nahtusega (lost villages, Wustungen) (vt Hoof, T. B. v. jt. Forest re-growth on medieval farmland after the Black Death pandemic. Implications for atmospheric CO2 levels.--Palaeogeography, Palaeoclimatology, Palaeoecology, 2006, 237, 396-411). Kuidas asustuse muutumist rahvastikulooliselt seletada, pole selge. Kui rahvaarv vahenes, siis ei pruugi haritava maa sootijaamine ja metsade tagasikasvamine tahendada sugugi, et sealne rahvas suri katku. Inimesed voisid lihtsalt umber asuda, sest harimiseks viljakamaid maid oli parast surmava tove laastamistood piisavalt.

(78) Hea ulevaate katku mojust Liivimaaga tihedalt seotud Schleswig-Holsteinis annab Ibs, J. H. Die Pest in Schleswig-Holstein von 1350 bis 1547/48: eine sozialgeschichtliche Studie uber ein wiederekerende Katastrophe. (Kieler Werkstucke: Reihe A. Beitrage zur schleswig-holsteinschen und skandinavischen Geschichte, 12.) Frankfurt am Main, 1994.

(79) Bulst, N. Der Schwarze Tod, 56; Vasold, M. Pest, Not und Schwere Plagen, 66.
COPYRIGHT 2010 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2010 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Raudkivi, Priit
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Date:Jan 1, 2010
Words:9422
Previous Article:Terminology pertaining to ethnic relations as used in late Imperial Russia/Etniliste suhete terminid hilises Vene impeeriumis.
Next Article:From the Baltic peasant school to the threshold of national school: a terminological and typological observation/Balti talurahvakoolist rahvuskooli...
Topics:

Terms of use | Copyright © 2017 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters