Printer Friendly

Once more about Konstantin Pats and his relationship with the Soviet legation in Tallinn: was this really only in the eyes of the Soviet diplomats?/Veel Konstantin Patsist ja tema suhetest Noukogude Liidu Tallinna saatkonnaga: kas ainult Noukogude diplomaatide silmade labi?

Ten years ago the author published in Acta Historica Tallinnensia an article that caused heated controversy in as well as outside Estonia. The article examined the relationship of the former Estonian Head of State and President Konstantin Pats with the Soviet legation in Tallinn during the period 1925-1934. Now, ten years later, it is worthwhile to return to the topic, considering the additional archival materials that are available and the public's continued interest in the subject. The current article will address four topics: the formation of the Estonian-Russian chamber of commerce; the dismissal of Foreign Minister Kaarel Robert Pusta; the execution of the Estonian-Soviet Union trade agreement in 1929; and Pats's participation in the activities of the oil syndicate.

The decision to establish an Estonian-Russian chamber of commerce was made in Moscow. It is not entirely clear who the initiators of the idea of the chamber, founded in June of 1923 were. However, it may be assumed that it originated with the Russians, who then demanded that it be presented as if initiated in Estonia. As an example, in the case of Latvia both the Soviet ambassador and the trade representative were involved in discussions concerning the establishment of the chamber of commerce. The People's Commissariat of Foreign Trade, however, demanded that the trade representative "in no case" assume the initiative of founding the chamber and that the initiative should come from Latvia. It can also be said that, had the founders of the Estonian-Soviet Union chamber of commerce been in any way unacceptable to the Soviet legation in Tallinn, the initiative would have failed.

The correspondence between the People's Commissariat of Foreign Affairs and the Soviet legation in Tallinn as well as that between the trade representative and the People's Commissariat of Foreign Trade reveal that Pats had been assigned a role in the plans of the legation and the trade representative and that he played a vital role in the dismissal of Foreign Minister Kaarel Robert Pusta. Moscow was grateful to Pats that the plan to form a greater Baltic league had failed and that this had occurred because of forces within Estonia. With the year 1925 and the dismissal of Pusta the period of most intensive efforts to form the greater Baltic league ended and the league was never formed.

Estonia raised the issue of a balance of trade, that is the establishment of the volume of goods to be traded, even before the completion of the trade agreement. Pats was in this instance the one who acted contrary to the position of the foreign ministry and several Estonian politicians. The Soviet Union did not agree to specify trade volumes in the agreement with Estonia even though it had done so in the agreement with Latvia in 1929. The Estonian-Soviet trade agreement, concluded in May 1929, did not provide any impetus to the Estonian economy. The agreement did not include the points contained in Article 16 of the Tartu Peace Treaty. This meant that Estonia renounced the economic preferences promised by Soviet Russia. Trade between Estonia and the Soviet Union, which before the trade agreement remained more or less in balance, stagnated after 1929 as far as Estonia was concerned. The Soviet Union bought almost two times less Estonian goods while the sale of Soviet goods in Estonia increased. Even though Estonia had markedly reduced the tariffs on transit goods, the Soviet Union did not ship its goods through Estonia.

The People's Commissariat of Foreign Affairs understood already at the beginning of the 1920s that Soviet oil was a political weapon in the achievement of political objectives. In turning the oil syndicate's Tallinn branch into a mixed corporation the Commissariat was concerned only with recruiting influential Estonian politicians and businessmen so as to gain political influence. A salary of $4000 a year for the former Head of State Pats was, from an economic viewpoint, completely unjustified.

In the period between the world wars the Soviet Union's Baltic politics had its highs and lows; periods of greater and lesser activity. Moscow knew perfectly what it wanted from the Baltic states: to avoid the formation of a greater Baltic league under the leadership of Poland; to prevent any Baltic state forming a military or political alliance with a European great power; to attain a state of affairs in which the three states would be unable to bring about cooperation in foreign, defense and economic policies and would, in their foreign policy, adhere to the principles of neutrality. To achieve these objectives, the Soviet diplomats sought influential persons from among the elites of the Baltic states.

In conclusion, and considering also the events of 1939 and 1949, one must pronounce the Soviet Union's Baltic policies of the period between the wars a success. The Soviet Union's influence reached into the Baltic states and was sufficient to affect cooperation among the three states as well as their internal politics.

Kumme aastat tagasi avaldas siinkirjutaja ajakirja Acta Historica Tallinnensia veergudel Eestis ja ka valjaspool Eestit poleemikat tekitanud artikli, kus on kasitletud endise Eesti riigivanema ning presidendi Konstantin Patsi suhteid Noukogude Liidu Tallinna saatkonnaga aastatel 1925-1934. (1) Nuud, kumme aastat hiljem on pohjust selle teematika juurde tagasi tulla, arvestades lisandunud arhiivimaterjale ja uhiskonna jatkuvat huvi kusimuse vastu. Eeltoodust lahtudes on kaesolevas artiklis vaatluse all neli kusimust: Eesti-Vene Kaubanduskoja loomine, valisminister Kaarel Robert Pusta tagandamine, Eesti--Noukogude Liidu kaubanduslepingu solmimine 1929. aastal ja Patsi osalemine Naftasundikaadi tegevuses.

Ajakirja Acta Historica Tallinnensia jargmistes numbrites on kavas kasitleda Patsi seisukohti ja tegevust seoses Noukogude Liidu ettepanekuga solmida garantiileping ning seoses Narva kose veejou kasutamise ja 1934. aasta 12. martsi riigipoordega.

Artikkel pohineb valdavalt Vene arhiivide materjalidel, mis on antud teemal kirjutamiseks peaaegu et ainsad dokumenteeritud allikad. Paremaid seega pole. Asjatu on naiteks otsida Vene arhiividest materjale, mis kajastaksid detailideni Eesti suhteid Saksamaa voi Itaaliaga. Voib vaita, et Noukogude Liidu valissaatkondade Moskvasse saadetud info on uhekulgne: seda mojutas Noukogude Liidus kehtiv reziim ja toimunu on ettekannetes kajastatud ainult Noukogude diplomaatide silmade labi. Tuleb aga todeda, et mis tahes diplomaatilise esinduse ettekanded kajastavad nende kirjutajate maailmavaadet ja toekspidamisi ning on seetottu alati subjektiivsed. Sarnas annab piisavalt suur hulk Noukogude diplomaatide ja kaubandusesindajate ettekandeid kumne aasta valtel usna uhesuunalise pildi Patsi kontaktidest Noukogude Liidu saatkonnaga. Millele tuginedes voiks vaita, et Noukogude diplomaatide ettekannetes kajastatud vestlused Patsiga on lihtsalt valjamoeldis? Tosi on ilmselt see, et uks autor voib tolgendada dokumente uht-, teine teistmoodi.

EESTI--NOUKOGUDE LIIDU KAUBANDUSKODA JA SELLE LOOMISE KUSIMUS

1923. aasta juunis osales Eestis korraldatud pollumajandusnaitusel ka Loode-Venemaa Oblastite Kaubanduskoja (2) delegatsioon. Toonase Noukogude Liidu Tallinna kaubandusesindaja Akim Jurjevi vaitel poorasid Eesti majandusringkonnad ja kaubandus-toostusminister delegatsioonile erilist tahelepanu. Just pollumajandusnaitusega seoses toimus kohtumine, kus osalesid AS-i Naitused, Borsikomitee, Vabrikantide Uhisuse, Kaubandus-Toostusministeeriumi ja Noukogude kaubandusesinduse esindajad ning Loode-Venemaa Oblastite Kaubanduskoja delegatsioon. Just sellel kohtumisel tostatus Vene-Eesti Kaubanduskoja loomise kusimus. Kohe seejarel hakkas Eesti-poolne huvigrupp ette valmistama loodava koja pohikirja. (3)

Eeskujuks olid juba tsaaririigi paevil vilisriikides loodud kaubanduskojad. Naiteks 1906. aastal loodi Vene osakond Londoni Kaubanduskoja juures, 1916. aastal aga Ameerika-Vene Kaubanduskoda. Noukogude Venemaa valitsus hakkas neid tsaaririigi paevil loodud kaubanduskodasid reorganiseerima ja ule votma. Pohjus selleks polnud ainult majanduslik. Moskvas leiti, et valisriikide majandusringkondade kaudu on voimalik mojutada poliitikat ja koguda infot. (4) 1920. aastal alustas tegevust Inglise--Noukogude Venemaa Kaubanduskoda.

Parast Oktoobrirevolutsiooni oli USA valitsusringkondades laialt levinud arvamus, et bolsevistlik reziim on ajutine. Noukogude Venemaa de iure tunnustamist ei peetud voimalikuks ka seeparast, et bolsevikud keeldusid maksmast tsaarija Ajutise Valitsuse volgu. (5) Presidendid Warren G. Harding, John C. Coolidge ja Herbert C. Hoover keeldusid Noukogude Liitu diplomaatiliselt tunnustamast. Enamik USA arimeestest suhtus bolsevistlikku reziimi aga skeptiliselt. Kuid vaikesel osal Noukogude Liidu turust huvitatud arimeestest oli Ameerika ja Noukogude Liidu majandussuhetes siiski tahelepanuvaarne osa. Mitmesuguste tehingute ja kontsessioonide andmisega kaasasid bolsevikud USA-s sellised mojukad poliitikat mojutada suutvad ning selles osalevad arimehed, nagu Armand ja Julius Hammer ning W. Averell Harriman. (6) 1926. aasta juunis reorganiseeriti Ameerika-Vene Kaubanduskoda Ameerika-Noukogude Kaubanduskojaks. Selle tegevuses hakkasid osalema esindajad 40 suurimast Ameerika korporatsioonist. 1927. aastal loi koda oma esinduse Moskvas. Kojal ja A. Hammeril oli ilmselt oma osa selles, et 1933. aastal seadsid USA ja Noukogude Liit sisse diplomaatilised suhted. (7) Ka Taani valitsus puudis julgustada kauplemist Noukogude Venemaaga ja sanktsioneeris juba 1919. aastal Taani--Noukogude Venemaa Kaubanduskoja loomise. (8)

Eesti-Vene Kaubanduskoda registreeriti kui selts Tallinna-Haapsalu rahukohtu otsusega juba 1923. aasta juulis. (9) 19. juulil teatas Vaba Maa, et 2. juulil registreeritud Eesti-Vene Kaubanduskoja avamine toimub 20. juulil. Leht todes: olgugi et Venemaa ostujoud on hetkel piiratud, voivad sealsed olud muutuda ja selleks peavad Eesti ariringkonnad valmis olema. Vaba Maa kirjeldas ka Kaubanduskoja avamiseks peetud koosolekut: koosolek toimus 20 inimese osavotul ja selle juhatajaks valiti Rudolf K. Renning. Leht markis, et kaks tundi kestnud koosolek ei olnud mingil moel kaasakiskuv, "et suurem osa sellest ajast kulus ara paigaltrampimiseks" ja Eesti ariringkonnad olid Venemaa toostusest vaga vahe informeeritud. Veel markis Vaba Maa, et koja eelarve--300 000 marka--on vaga vaike ja et sellest laheb 200 000 marka asjaajamiseks Moskvas ning 100 000 marka asjaajamiseks kohapeal. (10)

Loode-Venemaa Oblastite Kaubanduskoda tootas samal ajal valja koja juures asuva Eesti sektsiooni pohikirja projekti, mis esitati labivaatamiseks valiskaubanduse rahvakomissariaadile ja Tallinnas asuvale kaubandusesindusele. (11) Kuid parast seda andis valiskaubanduse rahvakomissariaat kaubandusesindusele Tallinnas kasu hoiduda ajutiselt, kuni erikorralduse saamiseni, tegutsemisest Vene-Eesti Kaubanduskoja asjus.

10. mail 1924 poordus kaubandusesindaja Jurjev kirjaga valiskaubanduse rahvakomissari Leonid Krassini poole. Samast kirjast selgub, et uks koja organisaatoritest Eestis, Renning, oli poordunud kaubandusesindaja poole palvega selgitada valja voimalused Noukogude esindajate osalemiseks koja toos ja kutsunud kaubandusesinduse tootajaid kuulama tema enda ettekannet Ukraina majandusest. Renningu ettekanne palvis kaubandusesindaja heakskiidu: ettekandes sisaldus mote, et voimas naaber Venemaa taastab pollumajanduse ja lahimas tulevikus vabaneb Eesti Ameerika nisust, Tsehhoslovakkia suhkrust ning hakkab saama neid olulisi saadusi Venemaalt. Kaubandusesindaja vaitel olid ettekannet kuulamas Eesti Moskva saadik Ado Birk ja koik koja liikmed. Edasi kirjeldas Jurjev, kuidas parast Renningu ettekandet hakati arutama lahema koostoo voimalust kahe sobraliku maa kaubandus-toostusringkondade vahel ja kuidas Noukogude kaubandusesinduse nounik professor Aleksandr Volkov oli sunnitud todema, et selline koostoo realiseerub peatselt, kui korvaldatakse teatud formaalsed takistused Eesti-Vene Kaubanduskoja pohikirjas. Kaubandusesindaja teatas kirjas Krassinile, et ta polnud saanud koja osas Moskvast juhtnoore. Ta pidas vajalikuks olla koja asutajate hulgas, kuid mitte niivord Eesti ja Noukogude Liidu kaubavahetuse vahetu elavdamise parast, aga just poliitilistest aspektidest lahtudes. (12)

Volkov poordus memorandumiga Krassini poole, kus ta seadis mitu tingimust, mis pidid koja loomise eeldusteks olema. Esiteks noudis ta, et koja pohikiri peab olema kooskolas valiskaubanduse rahvakomissariaadi direktiividega. Teiseks: koda peab tegutsema kasikaes Loode-Venemaa Oblastite Kaubanduskoja ja Leningradi sadamaga. Kolmandaks: koik koja otsused peavad heaks kiitma Noukogude Liidu Tallinna kaubandusesindaja, valiskaubanduse rahvakomissariaat ja Loode-Venemaa Oblastite Kaubanduskoda. Neljandaks: Kaubanduskojale tuleb eraldada 1200 000 marka. (13) 27. mail 1924 teatas Krassin Tallinna, et Moskvas kaalutakse Kaubanduskoja loomise kusimust. (14)

Pohikiri ja ka seltsi kuuluv isikute ring kooskolastati Moskvaga. Naiteks 18. septembril 1924 valiskaubanduse rahvakomissariaadile kirjutatud kirjas teatas kaubandusesindaja I. Sevtsov, et Renning oli koik kaubandusesinduse poolt pohi kirjas tehtud parandused heaks kiitnud, samuti seda, et Renning oli kulastanud koja loomise eesmargil Moskvat ja et Renning tootab Noukogude Liidu huvides. (15) Koda pidi hakkama ja hakkaski tegutsema kasikaes Leningradis asuva Loode-Venemaa Kaubanduspalatiga. (16) See allus Moskvas asuvale Uleliidulisele Kaubanduspalatile. Pohikirjas nimetati tegevuse eesmarkidena Noukogude Liidu ja Eesti vahelise majandusliku labikaimise elustamist, ariringkondade vastastikust lahendamist, krediidivoimaluste selgitamist, majandusinfo vahetamist, muugivoimaluste selgitamist, statistiliste materjalide kogumist, majanduslike ulevaadete valjaandmist ning konverentside, koosolekute ja naituste korraldamist. Eesmargini joudmiseks pidi koda suhtlema tihedalt Noukogude Liidu majandusorganisatsioonide ja Eesti ettevotetega ning esindajad pidid olema nii Eestis kui ka Noukogude Liidus, samuti pidi hakatama ette valmistama kahe riigi vahelise kaubanduslepingu solmimist. Koja rahalised vahendid pidid tulema liikmemaksudest, valitsuse abirahadest, kirjanduse muugist ja juhuslikest allikatest. Koja asutamist puudutavates dokumentides mainiti ka Noukogude naftasaaduste muumist kui riikidevaheliste heade suhete kindlustamise uht tegurit. (17) Kaubanduskoda oli jagatud kolmeks sektsiooniks: kaubandus-toostus, rahandus ja transiit.

1. oktoobril 1924 teatas kaubandusesindaja I. Sevtsov Krassinile, et seoses kaubandusesinduse nouniku professor Volkovi Tallinna saabumisega liikus Vene-Eesti Kaubanduskoja loomine kiiresti edasi; Eesti valitsus-, kaubandus- ja toostusringkonnad suhtuvad kahe maa majanduslikku lahenemisse heatahtlikult ning eriti heatahtlikult suhtuvad sellesse loodava Kaubanduskoja liikmed. Sevtsov teavitas Krassinit ka sellest, et 15. oktoobril toimub koja liikmete pidulik koosolek, kus osalevad rahaminister Otto Strandman, valisminister, pollumajandusminister ja Riigikogu fraktsioonide valjapaistvad liikmed ning et koja juhatuse esimeheks nimetatakse endine riigivanem Pats, kes oli andnud selleks oma nousoleku. Sundmuste selline areng tekitas kaubandusesindajas liialdatud optimismi:
   Sellisel moel saavad koik meie ettevotmised Riigikogus toetatud
   kahe tugevaima partei--trudovikkude ja pollumeeste poolt. (18)


Sevtsov oli vestluses Strandmaniga tostatanud kusimuse ka Vene Kommertspanga Eesti osakonna loomisest. Strandman oli todenud vastuseks ainult seda, et ta ei nae siin erilisi takistusi. (19)

Eesti-Vene Kaubanduskoja piduliku avamiseni joutigi 15. oktoobril 1924 Eesti Vabrikantide Uhisuse saalis, kus Pats pidas idakaubanduse perspektiividest lennuka kone. Noukogude Liidu poolse koneleja, kaubandusesinduse nouniku Volkovi vaitel oli koja loomise idee patit Eestist. (20) Kaubanduskoja auesimeesteks valiti rahaminister Strandman ja Noukogude Liidu valiskaubanduse rahvakomissar Krassin. Kaubanduskoja juhatuse esimeheks saigi Pats, tema asetaitjaks aga Renning. Sama aasta oktoobri lopul kiitis Kaubanduskoja juhatus heaks majandus-programmi, mis holmas toostust, transporti, laevandust, kaubandust ja pangandust. (21) Juhul kui selle programmi elluviimine oleks onnestunud, tahendanuks see, et kogu Eesti majandus oleks allutatud Noukogude Liidule. Igatahes kirjutas kaubandusesindaja Sevtsov Krassinile 11. novembril, et Kaubanduskoja asutamine Tallinnas tekitas mitmeid kusimusi, mis nouavad Krassini-poolset otsustamist, ja just seeparast peab ta vajalikuks lahetada Moskvasse Volkov. (22)

Patsi usaldusmehest Renningust sai pidev sidepidaja Noukogude saatkonnaga. Noukogude allikates on margitud, et Eesti-Noukogude Kaubanduskoda oli Moskva jaoks "poliitilise ja majandusliku informatsiooni kontor". Patsi ja Renningut on nimetatud selle kontori peamisteks informaatoriteks. Toepoolest: Kaubanduskoja juurde loodi nn infoburoo, mis hakkas Noukogude kaubandusesindusele koostama uksikasjalikke ulevaateid Eesti poliitilise, rahandusliku ja majandusliku olukorra kohta. (23) Kuidas suhtus Eesti valitsus uue seltsi loomisse, mis seadis ees-margiks idakaubanduse elustamise? Toonane Noukogude Liidu Tallinna saadik Mihhail Kobetski rohutas, et Eesti valitsusringkonnad ja ka Tallinna akrediteeritud valisdiplomaadid vaatasid Eesti-Vene Kaubanduskoja loomsele kui taiesti arusaamatule ettevotmisele ning nagid selle taga idanaabri soovi tekitada Eesti ja Lati vahel lahkhelisid. Kobetski todes, et Eesti valitsus suhtus koja avamisse "hapult", ja et valisministeerium saatis koja avamisele tahtsusetu ametniku ning et valisminister Kaarel Pusta urituselt puudumist pohjendati ajanappusega. Samas markis Kobetski, et Patsiga seotud ringkonnad kasutasid Kaubanduskoja avamist selleks, et demonstreerida oma idaorientatsiooni ja rahulolematust valitsuse valispoliitikaga. Tsitaat Kobetskilt:
   Veel enne koja avamist keegi Patsi pooldajatest, kellega mul tuleb
   aeg-ajalt kohtuda, iga kord veenis mind jarjekindlalt selles, et
   Pats pooldab siiralt lahenemist Noukogude Liidule, et ta moistab
   teravalt hukka praeguse valitsuse Vene-vastase poliitika, mida viib
   ellu prantslane Pusta.


Ja edasi lisas saadik juba oma arvamuse Patsi kavatsuste kohta:
   Mulle tundub, et Pats valmistub pealetungiks ja tahab veenduda, et
   tema edu on meie kates. (24)


Seevastu erinevalt saadik Kobetskist kirjeldas Noukogude kaubandusesindaja valiskaubanduse rahvakomissarile Krassinile saadetud ettekandes koja loomist kui suursundmust, mis oli tema sonutsi Eesti valitsuse, avalikkuse ja valismaalaste huvi keskpunktis veel mitu nadalat hiljem, Oktoobrirevolutsiooni aastapaeval:
   Koik jutuajamised keerlesid meie Kaubanduskoja loomise umber ja
   oeldi valja soov, et selliseid kodasid loodaks ka teistes maades
   edukaks majanduslikuks lahenemiseks Noukogude Liidule. (25)


Volkovi vaites, et koja loomise algatus tuli Eestist, ja kaubandusesindaja vaites, mis puudutab Eesti avalikkuse suurt vaimustust Kaubanduskoja loomise ule, tuleb kahelda. Kaubandusesindaja Sevtsovi 5. oktoobril 1924 valiskaubanduse rahvakomissariaadile saadetud ettekandest selgub, et Eesti-Vene Kaubanduskoja loomise kusimuse oli kaubandusesinduses "omal ajal" tostatanud professor Volkov. Edasi selgub Sevtsovi ettekandest, et valiskaubanduse rahvakomissar Krassin oli koja loomise sanktsioneerinud sama aasta 14. juulil. Ettekandes vaidetakse, et koja loomise eesmargil Tallinna saabunud Volkov oli selles kusimuses astunud labiraakimistesse rahaminister Strandmaniga, "kes noustus koigi meie noudmistega ja tostatas selle kusimuse valitsuses". (26) Seda kinnitab Briti Tallinna esindaja Montgomery Grove. Viimane teatas 20. oktoobril Foreign Office'ile, et Strandman oli talle konfidentsiaalselt tunnistanud, et Kaubanduskoda loodi ainult tanu Noukogude valitsuse survele ja et eestlased ei tunne vajadust sellise koja jarele, kuna nad on kibedatest kogemustest tulenevalt veendunud, et midagi tulutoovat ei saa Noukogude Venemaaga kauplemisest tulla. (27)

Kobetski hinnang, et koja loomisse suhtuti jahedalt, on toeparane. See selgub mitmest dokumendist. Naiteks todes professor Volkov koja avamisel peetud kones, et ta oli kuulnud Eestis koja loomise suhtes usna pessimistlikke seisukohavotte. (28) Ka rahaminister Georg Vestel oli juba 1924. aasta algul idakaubanduse valjavaadete suhtes skeptiline. Ta teatas Briti Tallinna esindajale, et Eesti valitsus pole enam huvitatud kaubanduslepingu solmimisest idanaabriga. Vestel markis ka, et Eesti arimehed polnud Noukogude Liidus kaubeldes mingit kasu saanud ja nad olid jaanud tuhjade taskutega. (29) Samasuguseid seisukohti esitas Briti esindajale ka valisministri abi Karl Tofer. 1924. aasta jaanuaris esitas Eesti Moskva saatkond valisasjade rahvakomissariaadile protesti Noukogude Liidus Eesti arimehi tabanud tegevuspiirangute ja tagakiusamise parast. (30) Detsembris, kui professor Volkov saabus Moskvast Eestisse kaubanduslepingu solmimise file konelusi pidama, teatas Tofer Briti esindajale, et Noukogude valitsuse peaeesmargiks on kaubanduspropaganda, et majandussuhete abil Eesti ja Lati vahele lohe tekitada. (31) Tosi on aga ka see, et teatud ariringkonnad olid koja loomisest toepoolest vaimustatud. Kuid ka eesti ajakirjanduses vois koja loomise suhtes kriitikat kohata. (32) Naiteks liberaalne Vaba Maa nimetas Kaubanduskoja loomist venelaste majandusspionaaziks. Ajaleht esitas kusimuse, kuidas motlevad Kaubanduskoja loojad koguda majanduslikku infot, kui Noukogude Liidus vangistatakse ja moistetakse surma isikuid, kes koguvad andmeid idanaabri majanduse kohta. Ajaleht esitas kusimuse, kas kojaga seotud Eesti arimehi ei oota ees hoopis tsekaa keldrid. (33)

Kaubanduskoja loomine oli omamoodi vastand sellele, mida Eesti valispoliitika 1924. aasta sugisel taotles. Ei ole onnestunud leida dokumente, millest selguks, et idaorientatsioon ja -kaubandus oleksid Eesti valispoliitika prioriteetide hulka kuulunud. 17. novembril andis Eesti Londoni saadik Oskar Kallas Austen Chamberlainile memorandumi. Selles rohutati Briti maailmariigi tahtsust Eestile. Oeldi, et idas asuva naaberriigi suhtes kujutab Eesti endast luli Laane-Euroopa ja Noukogude Liidu vahel ning et Eesti on valvur bolsevismi vastu. Rohutati, et voitlus bolsevismiga pole mitte Eesti siseasi, vaid sel on rahvusvaheline tahtsus. Teatati, et pollumajanduslik Eesti vajab toostuskaupu ja ta on koos Laanemere rannikuriikidega Briti toostusele heaks turuks; 30 protsenti Eesti valiskaubandusest langeb Inglismaa arvele ning ettevalmistatud kaubandusleping tekitab lootusi kahe maa kaubandussuhete edusammude osas ja et Eesti ootab Briti investeeringuid. Memorandumi lopus toonitati, et Eestis on suur imetlus ja lugupidamine Briti institutsioonide ning kultuuri vastu ja et Eesti loodab Briti toetusele, uskudes, et suhted kahe maa vahel arenevad ning laienevad. (34)

Moskvale oli uue Kaubanduskoja loomine igati teretulnud: selles nahti ka teatud voimalust Eesti poliitika mojutamiseks. Naiteks 1920. aastate algul, raakides Poola toostusele antavatest tellimustest, rohutas Noukogude Venemaa kaubandusesindaja Poolas, et lepingute solmimisel toosturitega polnud domineerivaks stiimuliks majanduslik kasu, vaid hoopis teised kaalutlused:
   Mitte ainult minu subjektiivne mulje, aga ka meie siinse
   poliitilise esinduse kogemus ... naitas meile ..., et Noukogude
   Venemaa ja Poola vaheliste meile soovitavate suhete kehtestamiseks
   on vaja tekitada eliidi ridades demoralisatsioon selliselt, et tuua
   nende liidreid uhel voi teisel moel meie poolele. (35)


Pats ja Renning olid 1920. aastatel veendunud, et ilma Noukogude Liiduta ei suuda Eesti majandus eksisteerida ja majanduslike sidemete loomine Poola, Leedu, Lati ning Soomega ei anna Eestile midagi markimisvaarset. (36) Huvitavat infot Patsi valispoliitiliste vaadete kohta sisaldab Poola sojavaeatasee 1924. aasta 8. aprilli kuupaevaga ettekanne Poola sojavagede staabile. Selles on ara toodud sojavaeatagee jutuajamine Ungari saadikuga, kusjuures on mainitud, et vestluspartnerilt saadud info on atasee arvates taiesti usaldusvaarne. Pats oli ungarlasele teatanud, et Eestil oleks koige tulusam orienteeruda Noukogude Liidule, Saksamaale ja seejarel Inglismaale kui kaitsjatele ning et selline kombinatsioon eeldaks eriti haid suhteid kahe esimesega--Saksamaa ja Noukogude Liiduga: see garanteeriks koige paremini Balti riikide eksisteerimise. (37)

1925. aasta jaanuaris, seega juba parast detsembrimassu, Moskvasse saadetud ettekandes iseloomustas Noukogude Liidu Tallinna kaubandusesindaja koja tegevust jargmiselt:
   ... lainud aasta oktoobris avati meie otsesel osavotul Eesti-Vene
   Kaubanduskoda.... endise riigivanema Patsi valimine koja esimeheks
   annab sellele uuele uhiskondlikule institutsioonile erilise
   tahenduse. Selle koja lipu all uritab Pats kui laiaulatusliku
   avaliku arvamuse ilming anda Noukogude Liidule meie kaupadega, nagu
   naftasaadused, vili, /.../ raud, sool, tubakas, viinamarjaveinid,
   monopoolse kauplemise oigus ja uritab selle eest vastu saada
   vordlemisi tagasihoidlikku kompensatsiooni meie turul Eesti
   kaupadele ...(38)


Stephen Dorell margib MI6-st kirjutatud uurimuses, et Noukogude Liit teostas Inglismaa vastu suunatud luuretegevust Kommunistliku Partei, saatkonna ja kaubandusorganisatsioonide abil. (39) Kaubanduskoja tegevuse puhul oli omal kohal ka info, sealhulgas luureinfo kogumise vajadus. Naiteks 1934. aasta lopul sai Kaubanduskoja juhatuse liikmeks ka Eestisse luureresidendiks saabunud Ivan Tsitsajev. (40) Millised Noukogude luurajad olid Kaubanduskojaga seotud enne Tsitsajevit, vajaks veel selgitamist.

Noukogude valitsus jatkas Patsi ja Renningu loodud Kaubanduskoja rahastamist. Seda tehti nende endi palvel, aga samas ka Noukogude Liidu poliitilisi eesmarke silmas pidades. (41) 1928. aasta oktoobris saatis Eesti--Noukogude Liidu Kaubanduskoja juhatus Noukogude kaubandusesindusele kirja, milles rohutati, et koja peamiseks ulesandeks on kahe riigi majanduslike suhete aluste ulesehitamine ja kindlustamine. Teatati, et vaevalt oli koda suutnud oma tegevusprogrammi koostada, kui kommunistide puts 1924. aasta detsembris muutis riigi avaliku arvamuse psuuhikat sedavord, et aktiivsus antud kusimuses on raskendatud. Edasi kurdeti uldiste poliitiliste tingimuste ule, eriti katsete ule suunata Eesti majanduslik orientatsioon laande. Viidates 1928. aastal Kaubanduskoda tabanud majanduslikele raskustele, esitati palve, et kaubandusesindus suurendaks Kaubanduskojale makstavat toetust 5000 kroonini aastas. Kirja autorid vaitsid, et samasuguse summaga aastas oli Eesti pool toetanud Kaubanduskoda. (42)

Raha kusiti Eesti--Noukogude Liidu Kaubanduskoja jaoks veel jargmistelgi aastatel. Summad polnud suured. (43) Naiteks 5. novembril 1929 tostatas Pats vestluses saadik Adolf Petrovskiga Eesti-Noukogude Kaubanduskoja subsideerimise kusimuse. Ta kurtis saadikule, et Kaubanduskoja rahastamise lahendamist on pidevalt edasi lukatud ja et raskes majanduslikus olukorras olev Kaubanduskoda ei suuda Renningule tasu maksta. Pats rohutas seejuures, et Renning ilmutab koja asjades tohutut initsiatiivi ja et rahastamise tottu kannatab koja tegevus:
   Kui moni aeg tagasi loodud Eesti-Noukogude Kaubanduskoda, mille
   auesimeheks valiti tema, Pats, ei anna endast teada ja peaaegu ei
   tegutse, siis just seeparast, et seal pole sellist inimest nagu
   Renning, kes suuudb sellele elu sisse puhuda. (44)


Kindlasti on siin tegemist groteskse olukorraga, kus endine riigivanem noudis valisriigi saatkonnalt Kaubanduskojale suhteliselt vaikest rahasummat ja samuti oma usaldusmehele palga maksmist.

Naib, et Kaubanduskojale raha saamiseks kasutasid Pats ja Renning sageli survemeetodeid nii kaubandusesinduse kui ka Eesti ettevotete vastu. Sellele viitab Renningu kohta kaubandusesindaja antud iseloomustus:
   Aga see igasuguse habitunde kaotanud narukael tunnetab saadiku
   poolehoidu ja tegeleb kogu aeg raha valjapressimisega
   kaubandusesindusest ning meie majandusorganisatsioonidest,
   raakimata juba sellest, et ta ei luba uhtki tehingut, ilma et ta ei
   votaks uhelt voi teiselt eesti toosturilt voi arimehelt suuremaid
   voi vaiksemaid rahasummasid toetuse naol Eesti-Noukogude
   Kaubanduskojale. (45)


Renningu ja Noukogude saatkonna suhetele heidavad valgust ka Noukogude poliitilise luure residendi materjalid. 1932. aasta kirjavahetuses on Renningu kohta jargmine marge:
   Ta seisis sellistes intiimsetes suhetes, mida ta suureparaselt
   moistis, ja mitme aasta valtel oli temaga voimalik otse raakida
   ning teha talle ilma igasuguse riskita kahemottelisi ettepanekuid.
   (46)


Noukogude Liidu Tallinna saadik Fjodor Raskolnikov aga hindas Renningut 1930. aasta juunis jargmiselt:
   ... tuutus ja nahaalsus on tema isiku iseloomu juures
   tahelepandavad jooned ja talle tuleb vahel isegi nina peale anda.
   /.../ Koikidele tema ebameeldivatele joontele vaatamata, mille
   hulgas on peamiseks moraalne mustus ja armastus raha jarele, on ta
   iseenesest meie jaoks kasulik niit suhetes valismaailmaga ja
   vaartuslik infoallikas. (47)


On vaidetud, et Renningust ei saa raakida kui Noukogude saatkonna usaldusvaarsest informaatorist. Aga milline infoallikas on usaldusvaarne? Ka eriteenistused kahtlevad oma infoallikates ja kontrollivad nende edastatud infot alati teiste allikate kaudu. Nii kirjutab Dorell, et ka NKVD heaks luuranud Kim Filbi tekitas tema "Noukogude dresseerijates" sugavaid kahtlusi. (48) Teiselt poolt tuleks luureinfo edastamist kasitleda ka omamoodi aritegevusena. Ajaloolase Jaak Valge vaitel kasutasid Noukogude saatkond ja Pats uhelt poolt ning teised Eesti poliitikud teiselt poolt Renningut lihtsalt infoliinina. (49) Selles osas, mis puudutab Eesti poliitikuid, tuleks siiski kahelda. Eesti Poliitilise Politsei kartoteek kinnitab, et Poliitiline Politsei jalgis Renningu tegevust. Juba 1926. aasta oktoobris avati tema kohta kartoteegis kaart, millel leidub marge salajase toimiku kohta, milles kajastub ka Renningu tegevus. 1937. aasta 11. mai kuupaevaga kaardile on Poliitiline Politsei kirjutanud, et Renning on tegev Tallinna Vene Klubi juhatuse sekretarina. (50) Millegiparast on jatnud Renningu tegevust pikalt kirjeldav Valge selle fakti mainimata. Renningu tegevust kajastav toimik pole sailinud. Kuid Poliitilise Politsei kaartidele tehtud margete pohjal ei saa kuidagi vaita, et Renningu puhul oli tegemist mingi topeltinformaatori voi ka Eesti ariringkondadele mingil moel eriliselt kasuliku infoallikaga. Poliitilise Politsei direktor Juhan Sooman tunnistas hiljem NKVD-lastele, et kaks Noukogude Liidu kaubandusesinduse tootajat andsid tema agendile labivaatamiseks kaubandusesinduse raamatupidamise dokumendid ja kirjavahetuse ning et sellest selgusid Renningule makstud salajased honorarid. (51) Seega selgub, et Renning oli pidevalt Poliitilise Politsei vaatevaljas.

Milles seisnes Eesti-Vene Kaubanduskoja ellukutsumise tahtsus? 1920. aasta veebruaris solmitud Tartu rahulepingule jargnes buum Eesti ja Noukogude Venemaa kaubavahetuses. Kuid juba 1921. aasta juulis Tsentrosojuzi volinikele peetud ettekandes todes valiskaubanduse rahvakomissar Krassin, et Eesti kui esimene Noukogude Venemaaga rahu solminud riik oli kogu 1920. aasta jooksul ohuauk, labi mille immitsesid Noukogude Venemaale Laane kaubad, kuid nuud, vaevalt aasta hiljem on Eesti ja teised Baltimaad kaotanud selles osas oma tahtsuse. (52) Tabavalt kirjeldas 1924. aasta hilissuvel Eesti majanduses valitsevat olukorda Soome Tallinna esindaja:
   Vene transiidist, millelt eestlased varem nii hiilgavalt teenisid,
   pole viimasel ajal kuulda enam midagi. Sadam on peaaegu et surnud,
   koik venelaste laod on tuhjad. (53)


Voib vaita, et Eesti-Vene Kaubanduskoja loomisega peeti silmas riiklikke huve. Kuid koik eelnev oli naidanud, et kommunismi ehitava naabriga ei onnestu kaubelda. Koik, mis jargnes, kinnitas seda veelgi. Tosi, ka laaneriikides leidus ringkondi, kes taotlesid suhete parandamist Noukogude Liiduga. (54) Kaubanduskoja loojates vois tekkida kujutelm, et kui prantslased muudavad oma suhtumist Noukogude Liitu ja ka inglased hakkavad Noukogude Liiduga majandussuhteid arendama, siis ei peaks ka Eesti Noukogude Liitu kartma. Kuid juba sama aasta novembris Inglismaal voimule tulnud konservatiivide valitsus keeldus andmast lepingut parlamendile ratifitseerimiseks. (55)

Teisalt voib todeda, et Kaubanduskoja loomine andis Patsile ja Renningule legaalse aluse suheteks Noukogude Liidu saatkonna ning kaubandusesindusega. Juhul kui Kaubanduskoda poleks loodud, sattunuksid Noukogude saatkonna ja kaubandusesindusega igasuguse juriidilise aluseta suhteid pidavad isikud kindlasti Poliitilise Politsei teravdatud vaatevalja ning voimalik, et ka ajakirjanduse kriitika alla. Igatahes kirjutas saadik Petrovski 1926. aasta novembris uhest eesti ajakirjanduses avaldatud artiklist, kus kritiseeriti Kaubanduskoja tegevust ja runnati teravalt ka Patsi. Petrovski teatas sellest kirjutades, et runnak oli niivord karm, et Pats palus Renningu kaudu, et tema, Petrovski, toetaks Patsi valitsuses. Petrovski vaitis, et ta oligi teatanud protesteerides valisminister Akelile, et Kaubanduskoja juhtimist kasitletakse kui Eesti tegelaste kolvatust, kuid et Patsi too sellel ametikohal on kasulik nii Eesti kui ka Eesti ja Noukogude Liidu majandusliku lahenemise seisukohalt. Saadik arutas ettekandes ka voimaluse ule teha midagi Patsi heaks, kasutades eesti ajakirjandust, kuid pidi todema, et see pole siiski voimalik. (56)

Soome kaitsepolitsei materjalidest nahtub, et kaitsepolitsei jalgis koiki isikuid, kellel olid Noukogude Liiduga mingid majandussidemed, eriti aga Noukogude saatkonna ja kaubandusesindusega seotud arimehi ning poliitikuid. Selle kohta saadeti pidevalt uksikasjalikku infot presidendile, sojavagede ulemjuhatajale ja valitsuse liikmetele. (57)

Ka Riias pidasid Noukogude diplomaadid labiraakimisi Lati--Noukogude Liidu Kaubanduskoja loomiseks. Naiteks 11. novembril 1925 teatas Noukogude saadik Tsernohh, et sotsiaaldemokraadid suhtuvad koja loomisse pooldavalt ja ka talurahvaliidu uks juhtidest, seimi liige Adolf Klive pooldas saadiku ettepanekut. Tsernohh oli andnud uhele Lati rikkamatest meestest--igati mojukale isikule Ringold Kalningile--uhemotteliselt moista, et saatkond ja Moskva tahaksid teda esimehena naha. (58) USA-d Riias esindava erivolinikuni joudnud kuulduste kohaselt oli Kalningil juba 1921. aastal USA pankades tolle aja kohta tohutu summa--kolm miljonit dollarit. (59) Kalning oli Lati rahvusliku liikumise uhe juhi, Krigjanis Kalninsi vanim poeg; esimese ja teise seimi liige; 1921-1924 rahaminister, kes viis labi rahareformi; 1924-1927 Lati panga direktorite noukogu esimees, kes oli seotud Lati rahvuslase Arveds Bergsi parteiga. (60) On vaidetud, et Kalning oli tuntud oma Saksa-sobralike vaadete poolest. Kalning ei suhtunud ettepanekusse vaimustusega. Sellele viitab Tsernohhi todemus, et Kalning voib jaada valitsuse koosseisu, tegeldes Noukogude Liidule lahenemisega, ja et ettepanek voib mingis perspektiivis kone alla tulla. (61) Detsembris 1925 valiskaubanduse rahvakomissariaadi kolleegiumi liikmele Boriss Stomonjakovile adresseeritud kirjas teatas kaubandusesindaja Sevtsov, et juhul kui Lati-Noukogude Kaubanduskoda peaks loodama,
   siis me iseenesestmoistetavalt nouame, et kojas oleksid sellised
   inimesed, kes on meile vajalikud ... (62)


Otsus luua Eesti-Vene Kaubanduskoda langetati Moskvas. Pole tait selgust, kes olid 1923. aasta juunis loodud Kaubanduskoja loomise idee autoriteks. Eespool oli juba juttu sellest, et koja loomise kusimus tostatus 1923. aasta juunis, kui Loode-Venemaa Oblastite Kaubanduskoja delegatsioon kohtus Eesti ariringkondade esindajatega. Kaubandusesindaja Jurjev margib selle kohta ainult seda, et koja loomist toetasid uksmeelselt koik kohalolijad. (63) Kuid voib oletada, et venelased olid need, kes kaisid valja idee luua Kaubanduskoda, noudes seejuures asja esitamist nii, nagu parineks algatus Eestist. Naiteks Lati puhul pidasid nii saadik kui ka kaubandusesindaja labiraakimisi Kaubanduskoja loomiseks. Valiskaubanduse rahvakomissariaat aga noudis, et kaubandusesindaja ei votaks "mingil juhul" koja loomise initsiatiivi enda peale ja et algatus selleks peaks tulema Latist. (64) Voib ka oelda, et kui Eesti--Noukogude Liidu Kaubanduskoja loojad olnuksid Noukogude Liidu Tallinna saatkonnale voi kaubandusesindusele mingil moel sobimatud isikud, kukkunuks kogu uritus kohe labi.

PATS JA KAAREL ROBERT PUSTA TAGANDAMINE

Noukogude saatkond astus kohe, kui sai teatavaks valisminister Pusta kavatsus intensiivistada suure Balti liidu loomist, Patsiga kontakti. Oli selge, et Patsilt vois Pusta kavatsuste nurjamiseks abi saada. Patsi usaldusmees Renning utles juba 1925. aasta jaanuari algul otsekoheselt Noukogude kaubandusesindajale, et jutt Balti koostoost on tuhi jutt, sest majanduskriisis vaevlevat Eestit suudab aidata ainult Noukogude Liit, mitte osalemine Noukogude-vaenulikes liitudes. (65)

16. jaanuaril 1925 kohtusid Helsingis Poola, Lati, Eesti ja Soome valisministrid. Arutati suure Balti liidu loomist. See oli Moskva silmis lubamatu, sest seda kardeti. Naiteks 1926. aasta oktoobris valisasjade rahvakomissarile Tsitserinile saadetud kirjas hoiatas Kliment Vorogilov valisasjade rahvakomissariaati sammude eest, mis voiksid kaasa tuua suure Balti liidu moodustamise:
   Minna edasisele lahenemisele ja luua Leedus selline kujutlus, et
   Noukogude Liit ei tuba tema sojalist purustamist, /.../ tahendaks,
   et looksime ise enda vastu bloki merest mereni. (66)


Noukogude valitsus ahvardas Kominterni tegevuse paljastamise ja Balti liidu loomise katsete jatkumise korral Eestit majandusblokaadiga. Hakati raakima koguni uue sadama rajamisest Leningradi ja transiidi umbersuunamisest Riiga. Koik see oli puhtakujuline santaaz. Saadiku ja valisasjade rahvakomissariaadi kirjavahetuses tunnistati majandusblokaad teostamatuks, sest see andnuks valusa hoobi Noukogude Liidu valiskaubandusele. (67) Ometi otsustati Eesti valitsust santazeerida ja teha seda Patsi kaudu. Jaanuari algul saatis saadik Petrovski Patsi juurde kaubandusesinduse nouniku Volkovi. 13. jaanuarit kandis Petrovski valisasjade rahvakomissariaadile ette Volkovi ja Patsi jutuajamise tulemustest:
   Kui Pats /.../ sai temalt teada kavandatavast muutusest meie
   kaubanduspoliitikas, tanas teda tuliselt visiidi eest ja paris
   sellise poorde pohjuste kohta. Volkov teeskles, et ei tea, aga siis
   pakkus valja, et see tuleneb sisemise uleoleku puudumisest,
   ajakirjanduse toonist, Eesti valispoliitikast (Inglismaa ja Balti
   liit). /.../ Mis puutub Balti liitu, siis Pats utles usna
   kuuniliselt, et Pusta voib lobiseda, nii palju kui tahab, aga
   rumalusi teha tal ei lasta. Helsingi konverents piirdub
   jutuajamistega ja vaikeste kusimuste lahendamisega ning mingit
   korget poliitikat seal ei tule. Mingisugusest Balti liidust voi
   mingist muust asjast, mis voiks kutsuda valja meie rahulolematuse,
   ei saa juttugi olla. Tema, Pats, olgugi et haige, soidab kohe
   presidendi [riigivanema] juurde ja palub tal teha mulle sealsamas
   vastuvotul rahustava avalduse ning kinnituse tema puudest headeks
   suheteks ka meiega. (68)


Pats olevat teatanud ka kaubandusesindajale, et Eesti saab pusida ainult siis, kui sailivad majandussuhted Noukogude Liiduga. (69) 28. jaanuaril aga teavitas. Petrovski valisasjade rahvakomissariaati vestlusest Renninguga, kes olevat tulnud tema juurde Patsi kasul ja teatanud, et seoses Noukogude saatkonna rahulolematusega ning Pusta kergemeelse esinemisega (70) on mojukad ringkonnad otsustanud ta maha votta. Petrovski jargi oli Renning vaitnud, et kusimus on juba otsustatud, kuid et kogu asi votab veel veidi aega, mille valtel peaks saadik surveavaldusest hoiduma, et mitte tekitada muljet, nagu oleks Pusta saatkonna survel maha voetud. (71)

Pusta tagandamist puudutav mottevahetus saatkonna, kaubandusesinduse ja Patsi vahel kestis kuni Pusta tagasiastumiseni 1925. aasta augustis. 11. martsil 1925 teatas Petrovski Moskvasse vestlusest Patsiga, mis oli toimunud kaubandusesindaja juures Eesti-Vene Kaubanduskoja tegelastele korraldatud ohtusoogil. Petrovski vaitis seejuures, et tervelt kolmetunnises vestluses olevat Pats konelnud temaga "taiesti avameelselt". Selles vestluses kurtis Pats raskuste ule, mis ei voimaldanud Pustat kohe korvaldada, ja teatas, et kavatseb Pusta-sugustest vabanemiseks alustada voitlust pohiseaduse muutmiseks:
   Pats koneles minuga taiesti avameelselt. Ta utles, et peaaegu keegi
   ei ole Pustaga rahul ja et teda peetakse taiesti kolbmatuks. Teda
   oli tahetud maha votta, aga asi on raske. Konstitutsiooni jargi on
   kogu voim parlamendi kaes. Presidenti ei ole. Riigivanem on ainult
   kabineti juht. Pats leiab, et see nailik demokratism osutub
   tegelikkuses sajapealistest gruppidest ja grupikestest koosneva
   parlamendi diktatuuriks. Tuleb, ja seda eriti nuud,
   koalitsioonivalitsuse korral, arvestada "iga lobisejaga". Pusta on
   Tonissoni kreatuur ..., kelle ruhm parlamendis sulas kuue
   inimeseni, aga kes koalitsiooni kasutades mangib suurt rolli ja kes
   tahaks mangida veelgi suuremat rolli. Konstitutsiooni jargi on koge
   voim parlamendi kaes. Ainus valjapaas on muuta pohiseadust ja sinna
   sisse kirjutada presidendi ametikoht. Selles suunas teeb tema,
   Pats, praegu tood. /.../ Praeguses olukorras, kes koige suurem
   partei, Patsi ja Laidoneri pollumeeste partei, kasutab koigist
   haaltest parlamendis ainult 20 ning kui aines voim on
   koalitsioonivalitsus, on kolbmatuks osutunud ministri
   valjavahetamine usna raske... /.../ Parast Pariisi-visiiti peab
   Pusta ennast suureks poliitikuks, aga tegelikult puudub tal selleks
   piisav kvalifikatsioon. (72)


1925. aasta aprilli algul teatas Petrovski valisasjade rahvakomissariaadile, et ta oli Pusta lahkumise voimalusest raakinud Renningu, Revaler Bote ajakirjaniku Edgar Meschingu ja Vaba Maa peatoimetaja Eduard Laamaniga.
   Koik nad arvavad, et kusimus suhetest meiega omab siin peamist
   rolli. Kuid vaiksem tahtsus pole nende sonade jargi ka Pusta
   uldisel agitatsioonil. Nad raaagivad tema usna pingelistest
   suhetest kindral Laidoneriga, kes on parlamendi valiskomisjoni
   esimees. Koik see langeb kokku meie asjadega, kuna mulle on hasti
   teada, et Laidoner--nii nagu kogu tema partei /pollumehed/
   eesotsas Patsiga--on Pusta suure poliitika vastane ja meiega heade
   suhete pooldaja. Ja pole kahtlust, et Pusta lahkumises saab olema
   mangus sellesama Patsi kasi, kes koikides jutuajamistes minuga
   valjendas rahulolematust Pustaga ning kes pidas soovitavaks tema
   peatset lahkumist. (73)


Petrovski 15. aprillil valisasjade rahvakomissariaadi kolleegiumi liikmele Semjon Aralovile kirjutatud kirjast selgub, et Renning oli ilmselt Patsi nimel lainud saadiku juurde Pusta-vastast tegevust kooskolastama:
   Just praegu saabus minu juurde Renning vaga huvitava ettepanekuga,
   mis kahtlemata ei tulnud temalt, vaid Patsilt endalt, ja selle
   kohta olid isegi moned vihjed. Eelkoige palus ta mind mitte
   avaldada lahematel paevadel Pustale survet, kuna pressingud,
   arvestades prestiizi, segaksid Pusta tagasiastumise korraldamist.
   Renning raagib, et moned paevad tagasi riputas Pusta end Patsi
   kulge erilisel eesmargil, saamaks teada, et kas on oige, et pean
   [Petrovski] teda takistuseks, poputamaks haid suhteid Eesti ja
   Noukogude Liidu vahel. Pats andis poikleva vastuse, teatades, et
   oleks usna naiivne pidada uht inimest, isegi ministrit, otsustavaks
   teguriks selles asjas, aga temale teadaolevatel andmetel pole Pusta
   voimeline pidama haid suhteid meiega. (74)


Lisaks sellele tegi Renning Petrovskile ettepaneku avaldada ajakirjanduses intervjuu, milles Petrovski teataks soovist solmida mittekallaletungileping ja ka seda, et Eesti raske majanduslik olukord nouab majandussuhete arendamist Noukogude Liiduga. Renning teatas ka, et Pats peaks intervjuu teksti ule vaatama. (75)

29. aprillil kirjutas Petrovski valisasjade rahvakomissariaadile pika ettekande, milles ta analuusis Eesti valis- ja sisepoliitika voimalikke arenguid ning seda seoses Pusta isikuga. Saadik leidis, et Prantsuse ja Poola orientatsioonil puuduvad Eestis toetajad ning ainult ara kasutades parast 1. detsembrit puhkenud uldist hairet ja koalitsioonivalitsuse olemasolu vois Pusta ilma igasuguse opositsioonita sellist poliitikat teha. Aga mingem edasi selle osaga Petrovski ettekandest, mis puudutab eelkoige Pollumeestekogude liidrite rahulolematust Pusta isikuga:
   Viimasel ajal pani terve rida fakte teatud grupid, esmajarjekorras
   pollumeeste grupi, voimendama Pusta-vastast kampaaniat. Uheks
   selliseks faktoriks oli just nagu kusimus sopruslepingust Turgiga,
   millele just-ui olnuks vastu Inglismaa ja mis seeparast sai
   Riigikogu valiskomisjoni poolt tagasi lukatud. Teiseks momendiks
   oli Riia konverents ja uldse Noukogude Liidus rahulolematust
   tekitavad sojalised suhted Poolaga. /.../ Pusta poliitika tekitas
   konflikti Patsi grupiga, kes seisab lahenemise eest Inglismaa ja
   meiega, nagu seda rohutas Laidoner jaanuaris Riigikogus peetud
   mures Unes. Ja sellest konflikt Laidoneri ning Pusta vahel, mis
   viimasel ajal teravnes selleni, et Pusta justkui keeldus minemast
   valiskomisjoni istungile, mida juhatab Laidoner. (76)


Tosi, Pusta-vastases tegevuses ei piirdunud saadik Petrovski ainult Eesti poliitikute, ajakirjanike ja arimeestega. 14. mail 1925 teatas ta Moskvasse konelusest Saksa Tallinna saadikuga Wolfgang Frankiga:
   ... puudutasin seda teemat, veendes teda, et Pusta naol on
   Saksamaal tegemist tigeda vaenlasega. Lahtusin sellest, et
   sakslased, endised parunid, mangivad siin teatud rolli ja et Pusta
   lahkumise asjus voiks Frank ka omalt poolt midagi teha. Frank
   noustus minuga ja tunnistas, et Pusta lahkumise samm oleks vaga
   soovitav Saksamaale. (77)


Oma teatud tegevusetust Pusta korvaldamise kusimuses vabandas Pusta-vastane opositsioon ka Harju panga pankrotiga. Toenaoliselt oli Renning see, kes teatas kaubandusesindaja Sevtsovile, et Harju panga pankrot on Patsi, Laidoneri ja teiste mojukate Pollumeestekogudesse kuuluvate isikute positsioone norgendanud ning seeparast peab Moskva Pustast lahtisaamisega sugiseni ootama. Seepeale leidis kaubandusesindaja Moskvasse saadetud ettekandes, et kui anda kas voi tuhised tellimused Balti Laevaremondiehitustehasele (78) ja teistele ettevotetele, mille juhatuses istusid samuti Pollumeestekogude liidrid, saaks Pusta kohe korvaldatud. (79) Kuid tellimusi ei tulnud. 1925. aasta augusti lopul noudis Pats Sevtsovilt, et Moskva annaks kas voi mingisugusedki tellimused, mis voimaldaksid tal taita koik Noukogude valitsuse noudmised. (80)

29. augustil arutati Pusta saatust Riigikogu valiskomisjoni istungil. Siin leiti, et valisminister polnud arvestanud valiskomisjoni seisukohti. (81) Sisuliselt tahendas see valisministrile umbusalduse avaldamist. Juba moni paev parast seda vois kaubandusesindaja Sevtsov Moskvasse teatada, et Eesti uhiskondlikud ja poliitilised ringkonnad olid astunud samme, et korvaldada pidurdavad momendid kahe riigi vahelistest majanduslikest ning poliitilistest suhetest. Ta toi naiteks selle, et jarjekordne Tallinnas toimuma pidav Balti konverents oli edasi lukatud ja et Pusta oli faktiliselt ametist eemaldatud. Edasi jatkas gevtsov juba Patsi tegevuse kirjeldamisega:
   ... nuud nouavad endise riigivanema Patsi juhitud
   kaubandus-toostusringkonnad ja valjapaistvad uhiskonnaelutegelased
   tungivalt, et me annaksime mingisugused tellimused, mis annaksid
   neile voimaluse viia edaspidi ellu koik meie soovid. (82)


Ja tellimused ilmselt tulidki. 19. oktoobril saatis USA Riia saadik Frederick W. B. Coleman Riigidepartemangule ettekande Eestis 1925. aasta septembris toimunu kohta. Selles margiti, et Noukogude kaubandusesindus ostab jargmise kaheksa kuu jooksul Eesti paberitoosturitelt 2 406 417 dollari eest paberit. Ettekandes raagiti ka kuuldustest, mille kohaselt pidi Noukogude Liit andma peatselt tellimused ka naha- ja tekstiilitoostusele. (83)

Pusta-kusimus lahenes loplikult alles 5. oktoobril 1925, kui Riigikogu vabastas Pusta ametist. Uueks valisministriks sai 1920. aastal valisminister olnud Eesti Moskva saadik Ado Birk. See pohjustas mitmesuguseid kuuldusi ja kahjustas kindlasti Eesti mainet. Coleman teatas Washingtoni kuuldustest, et Birgi kandidatuur oli eelnevalt Moskva heakskiidu saanud. Saadik todes, et pole sugugi ebatoenaoline vaide, et Noukogude valitsus on eestlastele valisministri peale sundinud. (84) Birk oli juba 1920. aastal, Poola ja Noukogude Venemaa soja ajal venelastele kinnitanud, et ta on Eesti ning Noukogude Venemaa lahenemise pooldaja, ja vaitnud, et niikaua kuni tema on valisminister, ei aja mis tahes Inglise salasepitsused ning lubadused Eestit idanaabriga tulli. (85) Birk oli toepoolest sel hetkel Moskvale igati vastuvoetav isik Eesti valisministri kohale.

Seega naitab valisasjade rahvakomissariaadi ja saatkonna vaheline kirjavahetus, samuti kaubandusesinduse kirjavahetus valiskaubanduse rahvakomissariaadiga, et Patsile oli ette nahtud oma roll saatkonna ning kaubandusesinduse plaanides ja et ta oli peaosaline Pusta ametist vabastamises. Moskva oli talle tanulik, et kavatsus moodustada suur Balti liit nurjati ka Eesti-siseste joudude abil. 1925. aastaga, Pusta lahkumisega, loppes suure Balti Liidu loomise uks koige intensiivsem periood ja sellist liitu ei loodud kunagi. Tabavalt kolab Rudolf Holsti hinnang Pusta lahkumise asjaolusid kommenteerides:
   ... eestlased naivad unustavat, et Pusta on euroopaliku tahtsusega
   poliitik, kes ainsana peale Laidoneri voiks Eesti nimel esineda
   koikjal Euroopas, ja tema kukutamisel halvasti valitud
   kallaletungidega on kogu riigile negatiivsed tagajarjed. (86)


EESTI--NOUKOGUDE LIIDU KAUBANDUSLEPING

Juba 1924. aasta sugisel, Eesti--Noukogude Liidu Kaubanduskoja piduliku avamise eel, ilmusid eesti ajakirjanduses teated, et peatselt alustab Noukogude Liit Eesti ja ka Latiga labiraakimisi kaubanduslepingu solmimiseks. Soome Tallinna esindaja, kes toona selles osas olukorda analuusis, teatas Helsingisse, et eestlaste seas on uldine arvamus, et Eestil ei ole kaubanduslabiraakimistest suuremat kasu. Ta todes, et Eesti valisministeeriumis ollakse veendunud, et Noukogude Liit ei teinud labiraakimiste alustamise ettepanekut seeparast, et ta oleks tahtnud Eesti ja Latiga kaubandust arendada, vaid hoopis teistel eesmarkidel:
   Venemaa poliitika on kaubandussuhetes viimastel aegadel suundunud
   selles suunas, et see on teinud koik mis voimalik nende vaikeste
   maade majandusliku olukorra raskendamiseks, toestamaks kogu
   maailmale, et nad ei suuda oma joududega ja ilma Venemaata hakkama
   saada. (87)


Ettekanne oli just nagu hoiatuseks Soomele idakaubandusega mitte kaasa minna. Soomlane markis veel, et eestlased on viimasel ajal, ehkki liiga hilja, arganud ja votnud tarvitusele abinoud majandusliku orientatsiooni muutmiseks. (88)

Patsi ja temaga seotud ringkondade algatusel voeti 1926. aasta septembri lopul toimunud Kaubanduskoja istungil vastu resolutsioon, milles nouti suurtoostuse huvidele viidates majandusministeeriumilt Eesti ja Noukogude Liidu majandussuhete korrastamist, st uue kaubanduslepingu solmimist. (89) Teiselt poolt tekitasid Noukogude Liidu--Lati kaubanduslabir sed ja lepingu solmimine 1927. aastal Eesti idaturule orienteeritud ringkondades kadedust, et lounanaaber voib idakaubandusest liiga suuri kasumeid saada. (90) Noukogude Liit andis kaubanduslepinguga seoses lubaduse, et suurendab labi Lati minevate Noukogude kaupade transiiti igal lepingu kehtivuse aastal 10 protsenti. (91) Sama aasta augusti lopul teatas Riigikogu liige Pats Petrovskile, et Eesti puuab jargneda Lati eeskujule ja solmida Noukogude Liiduga samasuguse kaubanduslepingu. (92)

Nagu nahtub Stomonjakovi 1927. aasta juulis Tallinna saatkonnale kirjutatud kirjast, oli Moskva valmis solmima Eestiga kaubanduslepingu, "et luua soodsam atmosfaar", kuid tellimused Eesti tekstiili-, metalli- ja pabentoostusele seostati nn garantiilepingu (mittekallaletungilepingu) solmimisega. (93) Teemanti ja Tonissoni juhitud valitsused aga ei noustunud Noukogude Liidu esitatud tingimustel lepingut solmima. Erinevalt teistest Eesti poliitikutest avaldas Pats korduvalt valmisolekut solmida garantiileping Noukogude Liidule sobivatel tingimustel. Naiteks Petrovski jargi oli Pats 1926. aasta novembris Noukogude saatkonnas Oktoobrirevolutsiooni aastapaeva tahistamiseks korraldatud vastuvotul ja vastuseks valisminister Friedrich Akeli vaitele, et kui garantiilepingu solmimine oleneks ainult Eestist, siis voiks selle kohe alla kirjutada, karjatanud Pats:
   Ma annan Teile selleks oma onnistuse. (94)


Teiselt poolt astus Kaubanduskoda, ilmselt taktikalistel kaalutlustel, sammu tagasi. Koja juhatuse 1928. aasta oktoobris Noukogude Liidu Tallinna kaubandusesindusele saadetud kirjas todeti, et iga ebaoige samm kahe maa vahelistes majanduslikes suhetes voiks olukorda raskendada ja et sellega on seletatav Kaubanduskoja passiivsus antud kusimuses. (95)

4. detsembril 1928 tuli voimule sotsialistidest, tooerakondlastest ja Kristlikust Rahvaerakonnast koosnev valitsus. Riigivanemaks sai sotsialist Rei. 1928. aasta detsembris tostatas valisministri abi August Schmidt vestluses Noukogude saadikuga kusimuse uue kaubanduslepingu solmimisest. (96)

Valisasjade rahvakomissariaadis leiti, et ettepanekust tuleb kinni haarata.

Samas todeti memorandumis, et Eesti vaikese ostujouga turg ei saa Noukogude Liitu huvitada mitte majanduslikust, vaid eeskatt poliitilisest aspektist lahtudes--poliitilise moju saavutamiseks:
   ... kui mone miljoni abil, mis kujutavad endast tuhist kubet meie
   sisseveooperatsioonides, kindlustada Eesti toostus pidevate
   tellimustega, siis saame voimaluse neid ara osta, ja seda on vaja
   teha, raakimata juba sellest, et meie ja eestlaste vahelise
   kaubanduslepingu allakirjutamine /.../ nouab meilt seda juba
   iseenesest. (97)


Samalaadse sisuga on ka kaubandusesindaja Sevtsovi juba 1925. aasta oktoobris Krassinile adresseeritud ettekanne, milles ta kasitles Eestile ja Latile antavaid tellimusi:
   Tellimuste abil voidame enda poole mojukad isikud valitsustes.
   Lisaks sellele peame neilt noudma kohustust lubada meie kaubad,
   millele me nouame tollialandusi, Baltimaade turgudele ... Ma arvan,
   et sellisel teel suudame saada jargmist kasu: /.../ suudame
   avaldada moju valitsevatele ringkondadele ja sellest tulenevalt
   mojutada ka Baltimaade poliitikat. (98)


Miks kritiseeriti Eestis kavatsust solmida kaubandusleping Noukogude Liiduga? Kindlasti idakaubanduse varasemate kogemuste tottu. Tallinnas teati ka seda, missugused on Noukogude Liidu majandussuhted teiste riikidega. Teati, mis oli juhtunud Latiga parast seda, kui sotsiaaldemokraat Felikss Cielensi juhitud valitsus oli solminud 1927. aastal idanaabriga kaubanduslepingu. Juba 1926. aasta novembris, kui valisasjade rahvakomissariaati olid joudnud kuuldused, et Latis voib voimule tulla sotsiaaldemokraatide ja talurahvaliidu koalitsioon, leiti, et see vastaks igati Noukogude Liidu huvidele. Valisasjade rahvakomissariaadis oldi veendunud, et sotsiaaldemokraadid suhtuvad Noukogude Liitu palju sobralikumalt ja on valmis garantiilepingut solmima. (99) Kuid seejuures soovitati Noukogude Liidu tellimuste osas kaugeleulatuvaid lubadusi mitte anda. Kui sotsiaaldemokraadid tulid 1926. aasta detsembris voimule, siis teatas valisasjade rahvakomissariaat saadikule Riias, et kui sotsiaaldemokraadist valisminister Cielens voi keegi teine sotsiaaldemokraatliku partei juhtkonnast peaks tostatama kusimuse Noukogude tellimustest Lati toostusele, siis tuleb moista anda, et see soltub eelkoige sellest, missugust poliitikat hakkab uus valitsus Noukogude Liidu suhtes teostama. Cielensile ja sotsiaaldemokraatliku partei juhtkonnale soovitati mitteametlikult teatada, et Noukogude valitsus on valmis solmima soodsa kaubanduslepingu ning andma lubaduse, et Lati saab kolme aasta jooksul igal aastal tellimusi 6 000 000 rubla eest. Seejuures aga oeldi otse valja, et Lati valitsus peab muutma oma senist vaenulikku poliitikat Noukogude Liidu suhtes ja solmima garantiilepingu. (100) Tosi, peaminister Markers Skujenieksi ei peetud Noukogude Liidu sobraks, vaid pigem Noukogude-vaenulikuks isikuks. Noukogude Liidu Riia saatkonnas ei tekitanud vaimustust ka vasakpoolse valitsuse valispoliitiline deklaratsioon. Seda selles osas, kus raagiti voimalusest solmida garantiileping Noukogude Liiduga Soome ja Eesti seisukohti arvestades. (101) 1926. aasta sugisel garantiilepingu solmimise ule Riiga labiraakimisi pidama saabunud Noukogude Venemaa sojavaeluure looja, endine Noukogude Liidu saadik Latis, hetkel valisasjade rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Aralov andiski vasakpoolsetele sotsiaaldemokraatidele moista, et Moskva on valmis valitsuses olevaid sotsiaaldemokraate toetama--andma Latile tellimused, aga seda ainult juhul kui valitsus solmib Noukogude Liiduga garantiilepingu ja loobub senisest valispoliitikast. Kuid eelnevalt hoiatas valisasjade rahvakomissariaat Aralovit, et tellimuste osas on Noukogude Liidu voimalused piiratud. (102) Mida aga vastasid vasakpoolsete sotsiaaldemokraatide liidrid? Aralovi jargi teatasid nad, et sotsiaaldemokraatlik partei ei suuda ajada aktiivset poliitikat Noukogude Liidule lahenemise suunas ja et kui nad seda teevad, siis lukatakse nad voimult kas parlamentaarsel teel voi fasistliku riigipoorde abil. Vasakpoolsete sotsiaaldemokraatide uks liidreid Fricis Menders teatas koguni, et sotsiaaldemokraadid soovivad, et Noukogude Liit vallutaks ja sovetiseeriks Lati, sest nemad, sotsiaaldemokraadid, pole suutelised Latit sotsialistlikuks muutma. (103) Kuid usna pea kogusid nad julgust ja teatasid, et orienteerivad Lati poliitika Noukogude Liidule. (104)

Noukogude Liidu Riia kaubandusesinduses pooldati kaubanduslepingu solmimist Latiga. Viidates sellele, missugust rolli olid Balti sadamad tsaaririigi majanduses manginud, markis kaubandusesindaja, et Moskvas ei moisteta veel, et Noukogude Liidu poliitilisi eesmarke Balti riikides on voimalik saavutada ainult majandusliku moju kaudu. Kaubandusesindaja tegi ettepaneku pidada tellimuste andmisel silmas eeskatt seda, kuidas tellimuse saaja suudab mojutada riigi poliitikat Noukogude Liidule soovitavas suunas.

Selline olukord,

kirjutas kaubandusesindaja,
   seob meiega Lati mojukad ringkonnad ja tanu sellele me ei saa mitte
   ainult taielikku majanduslikku moju Lati ule, vaid ka poliitilise
   moju, mille abil eraldame Lati ulejaanud Balti riikidest. (105)


Uhes teises ettekandes viitas kaubandusesindaja sellele, et kui Noukogude Liit ei haara Lati poliitilist eliiti kaasa, suureneb Latis Inglismaa moju. (106) Noukogude kaubandusesinduse manipulatsioonide kohta tegid oma tahelepanekud ka ameeriklased. 1929. aasta jaanuaris teatas USA Riia konsulaat Riigidepartemangule uhe Ameerika arimehe tahelepanekutele viidates, missugustel kaalutlustel andis Noukogude kaubandusesindus tellimusi Lati ettevotetele:
   Kaupade tellimused antakse vastavatele firmadele voi
   toostusettevotetele poliitilistel kaalutlustel. Kui toostusettevote
   teeb pakkumise, siis peab ta andma kaubandusesindusele soovitajate
   nimekirja, st oma soprade nimekirja, kellel on poliitiline
   positsioon Latis--valitsuse ja parlamendi liikmed voi mojukad
   parteijuhid. (107)


Lati opositsioon, osa koalitsiooni kuuluvate erakondade liikmetest ja toostusning kaubandusringkonnad olid algusest peale lepingu solmimise vastu ja rundasid seda ka parast lepingu solmimist. (108)

Mitmed Eesti poliitikud ja ka ajakirjandus kritiseerisid Lati-Noukogude kaubanduslepingu solmimist. (109) Vaba Maa juhtkirjas "Quo vadis, Latvija" nimetati kaubanduslepingut "ulepeakaela valmis kupsetatud komulepinguks", millel puudub tegelik majanduslik vaartus. Lehe veergudel todeti, et Lati--Noukogude Liidu kaubandusleping pole majandusleping, vaid eeskatt poliitiline leping, oieti poliitiline mang. (110) Tosi, pikemas perspektiivis voib lepingus naha Lati majandusele teatud kasu, kuid ennustused, et sellega kaasnevad ka negatiivsed tagajarjed, osutusid oigeks.

Juba senisest majanduslikust vahekorrast ja Noukogude Liidu--Lati majandussuhete arengust oli enamikule Eesti juhtivatest poliitikutest selge, et kaubanduslepingust idanaabriga pole midagi head oodata. Asja taga oli aga sotsialistide sinisilmsus ja teatud seltskonna, sealhulgas Patsi majandushuvid. Sellest oldi teadlikud ka Moskvas. Vene allikates on margitud, et Pats oli Tallinna Borsikomitee esimees, Eesti Krediidipanga suuraktsionar, aktsionar Tallinna-Parnu ja Parnu-Valga raudteed valdavas aktsiaseltsis ning isik, kellel oli markimisvaarne osa Ilmarise aktsiatest. Koiges selles nagid venelased Patsi isiklikku huvi kaubanduslepingu solmimise vastu: saada tellimused Ilmarise tehasele ja suurendada oma dividende Krediidipanga aktsionarina, arvestades, et pank voiks krediteerida Noukogude Liidu tellimusi taitvaid Eesti ettevotteid. On viidatud ka Patsi kaalutlusele loigata kaubanduslepingu solmimisest poliitilist profiiti: taastada Harju Panga pankrotiga aranullitud poliitiline reputatsioon. (111)

1. veebruaril 1929 leidis valisasjade rahvakomissariaadi kolleegium, et kaubanduslepingu solmimine Eestiga on Noukogude Liidu poliitilisi huve arvestades igati soovitav. Tingimuseks seati, et ametlik algatus peaks tulema Eestilt. (112) Algatus tuligi. 26. jaanuaril otsustas Kaubanduskoja juhatus teha valitsusele ettepaneku alustada Noukogude Liiduga labiraakimisi. (113) 18. veebruaril 1929 teatas Eesti, et on valmis alustama Noukogude Liiduga labiraakimisi kaubanduslepingu solmimiseks. (114) Noukogude saatkonna pinnasondeerimise tulemusel maaras Eesti valitsus 19. aprillil Eesti--Noukogude Liidu kaubanduslepingu eellabiraakimiste pidamiseks komisjoni, kelle juhiks maarati Pats. (115) Noukogude delegatsiooni koosseisu pani paika Poliitburoo, kes maaras delegatsiooni juhiks saadik Petrovski. (116)

Lepingu solmimiseks peetud eellabiraakimistel vaieldi koige enam kaubavahetuse tasakaalu, kaubakoguste kindlaksmaaramise ja Noukogude kaubandusesinduse eksterritoriaalsuse ule. Mitmed Eesti poliitikud esitasid labiraakimiste kaigus kaubakogustest konkreetse kusimuse: kui palju kavatseb Noukogude Liit valiskaubanduse monopoli tingimustes Eestist osta ja kui palju oma kaudu Eestis muua. Sooviti, et kaubakogused maarataks kindlaks.

Kusimus kaubavahetuse tasakaalust tostatati juba enne kaubanduslepingu solmimist. Juba 1925. aastal noudis kaubandus-toostusministeerium kaubandusesindusele saadetud kirjas teatud kaupade osas kontingentide kindlaksmaaramist. (117) 1927. aasta mais tostatas Eesti Moskva saadik Heinrich Laretei valisasjade rahvakomissariaadis kusimuse kontingentide pohimottest solmitavas kaubanduslepingus. (118) Ka Eesti Valisministeeriumi 1929. aasta mais Eesti saadikutele saadetud ringkirjas teatati, et valisministeerium oli andnud kaubavahetuse tasakaalu pohimottele eriti suure tahtsuse. (119) See aga oli Moskvale vastuvoetamatu. Seega pole oige vaide, et kontingendileping polnud algusest peale kone all. (120) Kaubavahetuse tasakaalust raakis lepingu projekti 11. artikkel. (121) Noukogude pool taotles, et solmitaks tavaline kaubandusleping ilma kaubakoguseid kindlaks maaramata, ega noustunud sellist punkti lepingusse votma. Suusonal anti lubadus jargida kaubavahetuse tasakaalustatuse pohimotet. (122) Eesti vaidles vastu ka noudmisele anda kaubandusesindajale ja tema 25-30 kaastoolisele eksterritoriaalsus. (123)

Labiraakimisi juhtiv Pats tootas salaja enda juhitud komisjonile vastu. See, mida Eesti delegatsiooni liikmed omavahel arutasid, joudis Patsi kaudu Renningu vahendusel Petrovskini: naiteks komisjoni suhtumine kaubakogustesse ja Noukogude kaubandusesinduse jaekaubandustegevusse Eestis. Pats utles vastaspoolele, et koguste kindlaksmaaramine pole oluline. Ta noustus kontingentide kusimuse lahendama kunagi hiljem tema, Noukogude saadiku ja kaubandusesindaja vahel. Petrovski teavitas sellest Moskvat:
   Patsi ulesandel tuli Renning. Ta utles kaubandusesinduse kusimuse
   kohta: eestlased kavatsevad lepingus teatada, et status quo jaab
   jousse. Seoses sellega tahaksid nad tapselt maaratleda, milles see
   status quo voiks seisneda, ja voimaluse korral pakkuda meile
   voimalust korvaldada kaubandusesinduse toos veel esinevad
   puudujaagid. (124)


Selle avaldusega oeldi Noukogude poolele juba enne ametlike labiraakimiste algust ara, et kaubandusesinduse tegevust puudutavatele noudmistele vaatamata ollakse nous, et senine olukord jatkub.

Lati-Noukogude kaubanduslepingus olid kontingendid kindlaks maaratud. Seega oli olemas pretsedent, mis voimaldanuks sama satte sissekirjutamise ka Eesti-Noukogude kaubanduslepingusse. Tosi, Noukogude pool ei soovinud tegelikult ka Lati puhul selle klausli lepingusse kirjutamist. 1925. aasta detsembris kirjutas kaubandusesindaja Sevtsov Stomonjakovile:
   Kui me hakkame latlastega raakima kaubanduslepingust, siis sellega
   seoses teatame, et me juba taidame Moskvas antud lubadusi, st et me
   anname Lati toostusele ja pollumajandusele moned tellimused,
   kusjuures meie lubaduste edasine teostumine oleneb eelkoige
   latlastest endist, kuivord nad ilmutavad paindlikkust meie
   noudmiste elluviimise mottes. (125)


Edasi nahtub samast kirjast, et kaubandusesindajale oli Moskvast antud korraldus kaubakoguste kindlaksmaaramisega mitte noustuda:
   Teie kirjast tehtavad jareldused seisnevad selles, et meie poolt
   voib anda ainult lubadusi tulevasteks tellimusteks, kuid
   pikaajalistest tellimustest kaheks-kolmeks aastaks ei saa juttugi
   olla ... (126)


Ametlikud labiraakimised kaubanduslepingu solmimiseks algasid Tallinnas 4. mail. Otsustati, et ajakirjandust teavitatakse labiraakimiste kaigust ainult vastastikusel nousolekul. Leping ise kirjutati alla 17. mail 1929. Eesti-Noukogude kaubanduslepingu puhul oli tegemist hariliku enamsoodustuse pohimottel koostatud lepinguga, mis ei sisaldanud kindlaksmaaratud tollisoodustusi. Leping ei satestanud Noukogude Liidu tellimusi Eesti toostusele. Kaubavahetuse tasakaalu pohimotet ei fikseeritud. (127) Kuna kaubakogused jaid kindlaks maaramata, jattis see Noukogude Liidule voimaluse siduda uhe voi teise tellimuse andmine sellega, kui vastuvoetav on talle moni Eesti poliitiline otsus.

Soomes nii ulepeakaela ei talitatud. 1920. aastate algul, kui kaubanduslepingu solmimine Noukogude Venemaaga paevakorda tousis, kutsus Soome valisministeerium ellu komitee, kes pidi Noukogude Venemaaga solmitava kaubanduslepinguga seonduvat uksikasjalikult analuusima. Komitee esitas valisministrile salajase raporti, mis saadeti teadmiseks ka presidendile. Raport sisaldas mitmesuguseid ettepanekuid ja seisukohti, mida labiraakijatel soovitati arvesse votta. Kuid juba raporti alguses todesid selle autorid, et voimalus solmida Noukogude Venemaaga Soomele soodus kaubandusleping pole suur, kuna kahe riigi majanduslik kord on erinev ja kaubandusleping ei suuda sellest tulenevaid probleeme korvaldada. Raportis todeti, et kaubanduslepingu solmimine pole Noukogude Venemaale poliitiliselt ja majanduslikult valtimatu. Raporti autorid leidsid, et niikaua kui Noukogude Venemaal valitseb valiskaubanduse monopol, teeb bolsevistlik valitsus oma vahesedki ostud hetke poliitilisest konjunktuurist lahtudes ja seda igasugustele kaubanduslepingutele ning majanduslikule kasule vaatamata:

Kaubanduslepingud on siis "a scrap of paper"--paberitukk. (128)

Eesti ajakirjanduse toon oli lepingu solmimise suhtes enamasti vaenulik. Paevalehe veergudel avaldati arvamust, et on naiivne Noukogude Liidult lepingu taitmist loota. (129) Postimees leidis, et valitsus polnud lepingu solmimisel arvestanud uhtki Riigikogu valiskomisjoni soovitust: saada enamsoodustus vastastikusel alusel ja kohustada Noukogude Liitu taitma Tartu rahulepingu majanduslubadusi. Lehe arvates oli leping sona otseses mottes Eestile kahjulik. (130) Uks koige analuusivamaid juhtkirju ilmus Revaler Botes. Selle pealkirjaks oli "Kaubandusleping Noukogude Liiduga" ja see sisaldas usna teravat kriitikat nii kaubanduslepingu sisu kui valisminister Lattiku vastu. Leht suudistas valisministrit selles, et intervjuus, mille Lattik oli ajakirjandusele andnud, puudus kaubanduslepingu kohta taielik info:
   Kriitika oli suunatud peamiselt jargmises suunas. Koigepealt
   kaevati selle ille, et labiraakimised olid toimunud salatsevas
   ohkkonnas. Teiseks: valisministeeriumit suudistati selles, et see
   oli piisavalt leebe selles osas, mis puudutas Noukogude
   kaubandusesinduse ametnikele eriliste privileegide garanteerimist.
   Ja lopuks valjendasid teatud ringkonnad rahulolematust seeparast,
   et valisministeerium polnud suutnud votta tosiselt arvesse seda, et
   lepinguga nurjati koik need eelised, mis olid saadud
   Eesti-Noukogude rahulepinguga 1920. aastal. (131)


Ka Foreign Office'is leiti, et Paevalehe kriitika on oigustatud. Todeti, et lepingut oli rohkem vaja Noukogude valitsusele, aga mitte Eestile. Foreign Office'i dokumentide hulgas leidub memorandum, mis lubab vaita, et lepingu solmimise uksikasjadest ei teavitatud ka laaneriikides asuvaid Eesti valissaatkondi. (132) Briti Tallinna esindaja C. B. Jerram, kes analuusis kaubanduslepingu solmimist, pidi todema, et labiraakimisi ja labiraakimiste kaiku hoiti salajas ning et labiraakimisi saatis Eesti ariringkondade kriitika. (133) Briti Riia saatkonna 1929. aasta aastaaruandest aga loeme:
   See [kaubandusleping] ei sisalda markimisvaarse sisuga klausleid,
   aga lepingu allakirjutamine Noukogude Liiduga tekitas Eesti
   ariringkondades loomulikku kriitikat. (134)


Selles osas, mis puudutas kriitikat Noukogude saatkonna, kaubandusesinduse, Sovtorgfloti ja Naftasundikaadi eriliste privileegide ning ka personali suuruse kohta, olid ilmselged proportsioonid Eesti esindatusega Noukogude Liidus. Eesti Poliitilise Politsei andmetel tootas 1929. aasta oktoobris nimetatud institutsioonides kokku 78 inimest, kellest 31 olid Eesti kodanikud. (135)

Lepingu ratifitseerimisel Riigikogus ulistas lepingut Patsi sugulane Mihkel Pung. Sotsialist Aleksander Oinas aga puudis umber lukata vaited, et leping on ainult platooniline saavutus ja et erinevalt Lati--Noukogude Liidu kaubanduslepingust on selle suureks puuduseks tellimuste nimekirja puudumine. Oinas maalis Riigikogule suhteliselt optimistliku pildi sellest, kuidas labi Eesti kulgev Noukogude transiit elavnema hakkab. (136) Ratifitseerimise seaduse teisel lugemisel teatas rahvaerakond, et kiidab ratifitseerimise heaks ainult mitmel tingimusel: kui leping ei anna Noukogude Liidule Eesti turul mingeid eesoigusi, mis seaksid Eesti arimehed halvemasse olukorda, ja kui eksterritoriaalsuse kindlustamine Noukogude kaubandusesindusele ei tee voimatuks Eesti maksuameti kontrolli Noukogude kaubandusesinduse tulude ule. (137)

Eesti-Noukogude kaubandusleping ei andnud Eesti majandusele mingit lisasusti. Kaubanduslepingus ei korratud enam Tartu rahulepingu 16. artiklis sisalduvaid punkte. Sisuliselt tahendas see seda, et Eesti utles lahti Noukogude Venemaa poolt Tartus lubatud majanduslikest eelistest. Midagi voitsid voib-olla paberitootjad. Eesti ja Noukogude Liidu kaubavahetus, mis kuni kaubalepingu solmimiseni pusis enam-vahem tasakaalus, muutus 1929. aastast Eestile passiivseks. Noukogude Liit ostis peaaegu kaks korda vahem Eesti kaupu, Noukogude kaupade muuk Eestis aga suurenes. Ehkki Eesti oli tariifi transiidilt oluliselt alandanud, ei suunanud Noukogude Liit oma kaubavooge Eesti kaudu. Kaubanduslepingu solmimiseks peetud labiraakimiste ajal korraldasid Pats ja Renning Noukogude delegatsiooni liikmetele ringsoidu metallitootlemisega tegelevatesse ettevotetesse. (138) Parast lepingu solmimist jai aga paevakorda tellimuste saamine Dvigateli tehasele. (139) Tegemist oli tehasega, millega olid seotud ka Patsi majandushuvid. Selles osas ilmutas Pats erilist huvi. Saatkonna esimene sekretar Mihhail Buravtsev markis 1930. aasta novembris, et Pats, viidates Fenikssi tehasele antud tellimustele Latis ja sellele, et Noukogude Liit vajab vaguneid, nouab uute labiraakimiste alustamist Dvigateli tehasega. (140) Kuid ka mingitest olulistest tellimustest Dvigatelile ei tulnud midagi valja. Eriti tabavalt iseloomustas tekkinud olukorda Petrovski ja Renningu vestlus. Juba oktoobris 1929 kurtis Renning, et Eesti toosturid pilkavad teda tema illusioonide parast ja ta ei voi nendele silma vaadata. (141) Sama aasta oktoobris kirjutas Renning Noukogude kaubandusesindajale, et talle oli lubatud teatada, missugused hakkavad olema konkreetsed ulesanded Eesti metallitoostusele, kuid midagi polnud selles osas toimunud. Teiselt poolt maarasid olukorda ka tendentsid Noukogude valiskaubanduspoliitikas. 17. martsil 1930 oli Poliitburoo vastu votnud otsuse, millega kohustati valiskaubanduse rahvakomissariaati valismaalt ostetavate kaupade koguseid jarsult vahendama. (142)

1931. aasta oktoobriks kujunenud olukorda iseloomustab hasti majandusministeeriumi kaubandus-toostusosakonna direktori kiri Noukogude kaubandusesindajale. Selles on margitud, et Noukogude Liit on Eestist peaaegu kaks korda vahem ostnud, kui muunud ja et ostude korral on Noukogude-pool noudnud jarjest pikemaajalist krediiti, mida kapitalivaene Eesti ei suuda anda. Samuti seda, et Noukogude transiidi osas ollakse Eestis taielikult pettunud ja et Dvigateli tehas ei saa rajada oma tegevust Noukogude luhiajalistele tellimustele ning et kaubandusesindus polnud vastanud ettepanekutele, mis puudutasid laevade ehitamist. (143) 16. martsil ja 21. oktoobril 1931 vottis Kaubanduskoda vastu resolutsiooni, milles nouti 1929. aastal solmitud kaubanduslepingule tuginedes Eesti--Noukogude Liidu kaubavahetuse aktiveerimist. (144) Seegi jai tagajarjetuks. 1931. aasta sugisel hakkasid Pats ja Renning saatma Moskvasse palvekirju, et Noukogude valitsus annaks Eesti toostusele lubatud tellimused, suurendaks transiiti ning hakkaks ometi Leningradi tarbeks Eesti pollumajandussaadusi ostma. Nendes kirjades kutsuti ka taastama vastastikust usaldust ja anti lubadusi ohjeldada eesti ajakirjandust, et see hoiaks end Noukogude Liidu suhtes vaos. (145) Naiteks veel ka loik Eesti--Noukogude Liidu Kaubanduskoja 6. oktoobril 1931 kirjutatud kirjast Uleliidulise Laane Kaubanduskoja Leningradi osakonnale:
   Me peame poorama tahelepanu sellele, et Eesti-Noukogude
   kaubanduslepingu kehtivuse ajal kuni 31. augustini 1931 veeti
   Noukogude Liidust Eestisse kaupu 15,4 miljoni krooni eest,
   kusjuures valjavedu Eestist Noukogude Lutu oli ainult 7,3 miljonit
   krooni. Selle tagajarjel on Eestis kujunenud arvamus
   kaubanduslepingu kahjulikkusest ja vajadusest reguleerida Eesti
   valjavedu Noukogude Lutu. (146)


Kirjas tunnistas Kaubanduskoda ise, et sellisel kujul solmitud leping oli taiesti kahjulik. Seega ei osutu oigeks vaide, et Eesti riik ei kaotanud ega voitnud kaubanduslepingu solmimisest midagi ja et Noukogude Liidu importi Eestist mojutasid hoopis muud, Patsist soltumatud tegurid. (147)

Oigeks ei saa pidada ka vaidet, et kui sovetid soovinuksid Patsi toepoolest tohusalt toetada, siis voinuksid nad juba 1923. aastal voi 1924. aasta algul Eestile tellimusi anda, seejuures Noukogude Venemaa suurusjarkudes arvestatuna mitte eriti suuri tellimusi, ja et kui sovetid oleksid soovinud, siis voinuksid nad paasta pankrotist ka Harju panga. (148) Nimetatud vaited viitavad Noukogude Liidu valispoliitika ja Harju panga ajaloo halvale tundmisele. Maailmarevolutsioonist unistavad bolsevikud tegid esialgu panuse laaneriikide toolistele. Agitatsioon ja propaganda oli suunatud seeparast just nendele. Alles nn Saksa Oktoobri labikukkumine 1923. aasta sugisel tegi aga lopu Moskva revolutsioonipoliitikale.
   Valisriikide kommunistlikud parteid lakkasid olemast ajaloo
   mootoriks ja said viiendaks rattaks Noukogude valispoliitika vankri
   all, (149)


todeb tabavalt Louis Fischer oma uurimuses Noukogude valispoliitikast. Alles parast 1923. aastat hakati majandusringkondade ja kultuuritegelaste eliidiga pusivaid kontakte otsima. Moskvas moisteti, et eelkoige nende kaudu on voimalik kodanlike maade valitsuste poliitikat mojutada. Kuid see uus poliitika ei kujunenud valja uhe hetkega.

Balti riikide puhul maarati tegutsemispohimotted kindlaks 1920. aastate keskpaigas. 1925. aasta martsi lopul ja aprilli algul toimus Riias Eesti, Lati, Poola ning Rumeenia sojavagede staapide esindajate konverents. (150) Sundmust peeti Moskvas niivord oluliseks, et juba 9. aprillil kogunes Poliitburoo asja arutama. Istungil nenditi, et Riia konverentsi puhul oli tegu Inglismaa puudega moodustada Noukogudevastane blokk. Otsustati, et Balti-Poola bloki moodustamise takistamiseks tuleb Noukogude Liidul kasutada nii poliitilisi kui ka majanduslikke abinousid. Poliitiliste abinoudena margiti vajadust takistada Poola-Leedu suhete normaliseerumist: Leedut tuli veenda, et Balti riikide ja Poola liit kujutab endast ohtu Leedu iseseisvusele. Suhetes Saksamaaga viidati vajadusele kasutada maksimaalselt Saksamaa vastuolusid Poola ja Prantsusmaaga: Saksamaad sooviti argitada tegutsema Balti liidu moodustamise vastu ning sakslasi tuli veenda, et Prantsusmaa ohutusel kavandatav Balti-Poola blokk on suunatud eelkoige Saksamaa vastu. Noukogude-vastaste plaanide valjaselgitamiseks taheti aktiveerida luuretegevust. Teatud ulesanded pandi ka Kominternile. See pidi selgitama Balti riikidele ja Poola toolisklassile Balti-Poola bloki Noukogude-vaenulikku olemust. Majanduslikud abinoud polnud vahem olulised. Balti riikidele tuli vajaduse korral majanduslikku survet avaldada voi siis kasutada Noukogude majanduslikku moju Balti bloki loomise kavatsuse nurjamiseks. Rohutati, et selle eesmargi saavutamiseks tuleb valja selgitada koik majanduslikud voimalused. (151) Uhe abinouna nahti ette opositsioonis olevad juhtivad poliitikud ara osta ja siis nad voimule aidata.

Harju pangast raakides meenutagem, et nimetatud panga ostis Noukogude Liidu sober Armand Hammer ja see pidi tema vaitel teenindama aritegevust Noukogude Liiduga ning seal 1921. aastal saadud asbestikontsessiooni. (152) Nii et Noukogude valitsus pidanuks paastma eeskatt oma sobra Hammeri. Ka viimase perefirmat Allied Drug and Chemical Companyt tabas 1930. aastal pankrot, firma Moskva filiaal Alamerico tuli likvideerida ja asbestikontsessioon Noukogude Liidus loppes krahhiga. Pliiatsivabrikust saadud rublasid ei onnestunud umber vahetada. 1929. aastal aga ostis Noukogude valitsus Hammeri pliiatsivabriku lihtsalt "oiglase" hinna eest ara. (153) Noukogude valitsus ei suutnud, aga voib-olla ka ei tahtnud Hammeri aritegevuse paastmiseks midagi teha. See, mis puudutab Harju panga pankrotti ja ka Armand Hammerit kui panga uht aktsionari, vajab kindlasti veel taiendavat uurimist.

NAFTASUNDIKAAT

Seda, et Noukogude nafta on omamoodi poliitiline relv Noukogude Liidu poliitiliste eesmarkide saavutamisel, moisteti valisasjade rahvakomissariaadis juba 1920. aastate algul. Naiteks kirjutas Litvinov 1923. aastal Poliitburoo liikmetele:
   Nafta on koige voimsam trump meie mangus rahvusvahelise kodanlusega
   ja me peame seda maksimaalset poliitilist kasu silmas pidades ara
   kasutama. Samal ajal kujutavad naftakontsessioonid endast tohutut
   taganemist nii majanduslikus mottes /.../ kui ka meie
   sisepoliitikat silmas pidades, kuid selle taganemisega peab
   kaasnema meile poliitiline kompensatsioon. (154)


Toepoolest, samal aastal kirjutas valisasjade rahvakomissar Georgi Tsitserin Stalinile:
   Pean vajalikuks poorata Teie tahelepanu poliitiliselt tohutult
   olulisele kusimusele, milleks oleks hetkel leping Prantsuse
   naftatootjatega. (155)


Antud juhul oli kusimuse all naftakontsessiooni andmine Groznois uhele voimsamale Prantsuse naftaaktsiaseltsile Omnium International des Petroles ja seda vaatamata sellele, et kontsessiooni andmine oli Groznefti juhtkonna arvates Noukogude Liidule taiesti kahjulik. Valisasjade rahvakomissariaadis aga loodeti, et kontsessioon leevendab Prantsuse valitsuse Noukogude-vaenulikku poliitikat ja paneb Prantsuse valitsuse Noukogude Liitu de iure tunnustama. (156)

Milleks oli Noukogude Liidul vaja alustada Noukogude Liidu ja Eesti naftasegaaktsiaseltsi loomist? Kas see oli ette voetud ainult majanduslikel kaalutlustel voi selleks, et tommata Riigikogu liige ja endine riigivanem Pats otsesesse aritegevusse Noukogude Liiduga? Voi oli see moeldud eeskatt poliitilise moju saavutamiseks?

Siinkohal juhiksin tahelepanu monele dokumendile. Esiteks 1928. aasta 18. juuli kuupaevaga valiskaubanduse rahvakomissariaadi kolleegiumi otsusele kaubandusesinduse toost Tallinnas. Nimetatud dokumendis on kasitletud Tallinnas asuva kaubandusesinduse tood ja antud direktiivid kaubandusesindusele ning saatkonnale naftasaaduste muugi korraldamise osas Eestis. Direktiivi esimene punkt kohustas kaubandusesindajat Eesti turgu maksimaalselt hoivama, torjumaks sealt korvale teiste maade kaubad: naftasaadused, suhkur, sool jne. Otsuse viiendas punktis on oeldud, et naftasaaduste osas tuleb pidada soovitavaks kaasata naftasaadustega kauplevasse aktsiaseltsi valjapaistvaid isikuid--Pats ja A/S-i Silva direktor August Kuusik--, andes neile teatud protsendi aktsiatest, vahem kui pool. Edasi on rohutatud, et Kuusik ja Pats peavad andma lubaduse, et nad ei loovuta aktsiaid ilma Noukogude poole nousolekuta ning et igasuguste tingimuste puhul peab jaama Noukogude Liidule voimalus kahe aasta moodudes need tagasi osta, "kelle kaes need aktsiad ka ei oleks". Lisaks tuli kaubandusesindajal koostoos Naftasundikaadiga valja selgitada, kas on voimalik Patsi ja Kuusiku kaasamine juhatuse palgalisteks liikmeteks. Valiskaubanduse rahvakomissariaadi kolleegium arvestas ka voimalusega, et nad voivad keelduda. Sellisel juhul pidi kaubandusesindaja, kooskolastades seda Noukogude saadikuga, nimetama uued kandidaadid. Kirjeldatud dokumendile on alla kirjutanud kolm isikut: valiskaubanduse rahvakomissar ja Poliitburoo liikmekandidaat Anastass Mikojan, valiskaubanduse rahvakomissariaadi kolleeggumi liige Sleifer ning peasekretariaadi juht Stepanov. (157) Markigem siin, et USA politoloog Edward Jay Epstein nimetab Mikojani Stalini paremaks kaeks. (158) Noukogude saatkonna ja valisasjade rahvakomissariaadi vaheline kirjavahetus naitab aga, et molemad pidasid silmas eelkoige poliitilise moju saavutamist. Dokumentides on rohutatud, et eestlaste roll loodavas aktsiaseltsis ei peaks seisnema aktiivses tegevuses, vaid juhatuses olemises ja selle eest tasu saamises. On raagitud avameelselt vajadusest moni Eesti poliitik ara osta. Laename siin fraasi uhest Noukogude Liidu Tallinna saadiku Petrovski ettekandest:
   Sopruse eest peame Eestile niisama palju maksma nagu igale teisele
   kodanlikule maale. Aga millega maksame Eestile? /.../ Aga meie
   esitame siin erinevatele isikutele kullalt suuri noudeid ja pole
   seni kedagi ara ostnud. /.../ Selles suhtes tuleb endale kindlalt
   aru anda, et riiklikel huvidel on meie naabrite juures tahtsusetu
   osa, ja see, mis otsustab, on peaaegu alati isiklik huvi ... (159)


Tegelikult polnud neil, kes kogu naftasegaaktsiaseltsi loomise kavandasid, mingit toelist soovi pikemas perspektiivis eestlastest aripartneritega kasumit jagada. Seda naitas juba eelkirjeldatu: 1928. aasta juunist patit valis- ja sisekaubanduse rahvakomissariaadi kolleegiumi otsus, kus leiti, et Noukogude poolele peab jaama oigus aktsiad kahe aasta parast tagasi osta. Labiraakimised Patsi kaasamiseks Naftasundikaadi toosse kestsid kogu 1929. aasta. Pats ja Renning ise ohutasid seejuures Petrovskit asja loplikult vormistama.

9. martsil 1930 toimus Noukogude Liidu Tallinna saatkonnas koosolek, kus Naftasundikaadi volinik Baltikumis Kasintsin teatas, et Moskva oli noustunud muutma Naftasundikaadi Eesti osakonna Vene-Eesti segaaktsiaseltsiks ja et talle oli antud ulesanne valja tootada lepingu projekt ning anda naftamuugioigus A/S-ile Puhk. Kasintsin kinnitas koosolijatele, et talle oli antud Moskvast direktiiv eraldada vahendid, mis voimaldavad kaasata Konstantin Patsi kui juriskonsuldi. Kuid tsiteerigem siin Raskolnikovi ettekande seda osa, mis puudutab Patsi tulevast tegevust:
   Kaasata Pats juriskonsuldina loodavasse aktsiaseltsi. Aktsiaseltsi
   moodustamiseni, lahema kahe-kolme kuu jooksul, maksta Patsile
   Naftasundikaadi kohaliku osakonna konsulteerimise eest palka.


Otsustati, et just saadik Raskolnikov, aga mitte Naftasundikaadi esindaja, hakkab ainuisikuliselt suhtlema Patsiga "naftaasjades" ja tema tood puudutavates kusimustes.
   Parast volikirja uleandmist ja ametlikke toiminguid pean ma hakkama
   tegelema Patsiga ning leppima temaga kokku koikides naftat
   puudutavates asjades, eriti selles, mis puudutab tema tood,


teavitas Raskolnikov valisasjade rahvakomissariaati. (160) 11. martsil informeeris Kasintsin Patsi saatkonnas toimunud koosolekust ja Moskvas langetatud otsusest maarata Pats Naftasundikaadi juriskonsuldiks aastapalgaga 4000 dollarit. (161)

Sellega, et Pats noustus juriskonsuldiks hakkama ja palka vastu votma, oli eesmark saavutatud. 1930. aasta septembris-oktoobris tehti Moskvas kannapoore. See selgub mitmest dokumendist. 1931. aasta aprillis teatas Sojuzneftekspordi esimees Rjabovol Tooliste-Talupoegade Inspektsiooni Rahvakomissariaadile, et kusimus naftasegaaktsiaseltsi loomiseks, kuhu oleksid kaasatud mojukad Eesti poliitikud ja arimehed, on ara langenud, kuna koosolekul, kus osalesid valisasjade rahvakomissariaadi, valiskaubanduse rahvakomissariaadi ning Sojuznefti esindajad ja kaubandusesindaja Dedja, otsustati, et sellise aktsiaseltsi loomine pole vajalik. (162) Koosoleku toimumise aega dokumendi autor seejuures ei nimetanud. Kuid voib oletada, et see toimus 1930. aasta sugisel. 1. oktoobril 1930 teatas Stomonjakov Tallinna saatkonnale, et vaatamata juba aasta voi rohkem kestnud naftasegaaktsiaseltsi loomisele Eestis, kirjavahetusele Tallinnaga ja Sojuznefti ning valiskaubanduse rahvakomissariaadi labiraakimistele jaab kusimus sellest ebaselgeks. Seejuures rohutas ta, et peamine kusimus, mis poliitilisest aspektist lahtuvat valisasjade rahvakomissariaati segaaktsiaseltsi loomise projekti kasitledes huvitab, on Patsi osalemine segaaktsiaseltsis. Edasi teatas Stomonjakov, et valiskaubanduse rahva komissariaat ja Sojuzneft olid septembri algul joudnud kokkuleppele luua segaaktsiaselts ning et valiskaubanduse rahvakomissariaat oli teatanud, et juhul kui valisasjade rahvakomissariaat selle ettepanekuga ei noustu, voib ta esitada kaebuse korgemalseisvale organile. Stomonjakov todes sellest kirjutades, et valisasjade rahvakomissariaat ei saavuta korgemalseisvatelt organitelt, valiskaubanduse rahvakomissariaadilt ega Sojuzneftilt heakskiitu segaaktsiaseltsi loomiseks koos Puhkiga, sest Puhki osalemine selles pole Noukogude Liidule ariliselt kasulik. Edasi toodi kirjas veel mitu pohjust, miks segaaktsiaseltsi loomine ei onnestu: see ei suurenda naftasaaduste realiseerimist; Puhk pole naftasaaduste muugi spetsialist jne. Stomonjakov arutles seejuures Puhki kaasamise voimaluste ule: pakkuda talle kaubandusesinduse salajase juriskonsuldi kohta naftaasjades voi luua mingi fiktiivne aktsiaselts, mille kogu kapital kuuluks Noukogude Liidule. Kirjast selgub, et valisasjade rahvakomissariaat oli aarmiselt huvitatud, kuidas Pats sellisesse lahendusse suhtub ja et ta saaks ka edaspidi regulaarset tasu kui juriskonsult. Saatkonna sekretarile Buravtsevile anti kask konelda Renningust mooda minnes otse Patsiga, kuid mitte valjendada asja nii selgelt kui instruktsioonis. Rohutati, et vestlus peab olema laadilt isiklik ja intiimne. (163)

Selles 1930. aasta 1. oktoobri kuupaeva kandvas valisasjade rahvakomissariaadi instruktsioonis on otse valja oeldud, et segaaktsiaseltsi loomisel ja kasumi jagamisel pole mingit motet, ning sisuliselt on rohutatud, et kogu asi oli ette voetud ainult Patsi kaasamiseks. Missugusel tasandil oleks langetatud otsus naftasegaaktsiaseltsi loomiseks, jaab samas ebaselgeks. Korgemalseisvateks organiteks valisasjade rahvakomissariaadi suhtes olid Poliitburoo voi Rahvakomissaride Noukogu. Kontsessioonide andmine valismaalastele ja segaaktsiaseltside loomine otsustati enamasti Poliitburoo ning Partei Keskkomitee Presiidiumi tasandil, kusjuures otsuste langetamisse olid kaasatud ka Poliitburoo liikmekandidaadid. (164) Naiteks kontsessioonilepingu solmimiseks Briti arimehe Leslie Urquhartiga tehti ettepanek moodustada spetsiaalne Poliitburoo komisjon. (165)

Kirjeldatud dokumentide puhul on voimalik teha kaks jareldust: veel enne seda, kui alustati konelusi segaaktsiaseltsi loomiseks, voeti vastu otsus, et aktsionariks oleku aeg on piiratud kahe aastaga ja et Noukogude Liidule peab jaama voimalus aktsiad tagasi osta. Kirjeldatud 1. oktoobri instruktsioonist saatkonnale Tallinnas ilmneb, et parast seda, kui Pats oli hakanud Naftasundikaadi juriskonsuldiks ja saanud selle eest salaja tasu, loobuti segaaktsiaseltsi moodustamisest ning oldi ainult huvitatud edasisest palgamaksmisest Patsile. Selles polnud midagi isearalikku. Heaks naiteks on siin kompanii Lena Goldfields Ltd. 14. novembril 1925 kirjutati alla lepingule Noukogude valitsuse ja Lena Goldfields Ltd vahel ning sellega said inglased kolmes piirkonnas vastavalt 30 ja 50 aastaks kontsessiooni varviliste metallide tootmiseks. Kontsessiooni andmine oli kerkinud paevakorda ajal, kui Noukogude Liidul puudus Inglise valitsuse tunnustus. Stalini enda vaitel oli tegemist ennekuulmatute privileegidega: anda inglastele olematu rendi eest 5-6 protsenti kogu sissetulekust. Parast seda kui Inglismaa oli Noukogude Liitu tunnustanud, noudis Stalin Poliitburoo liikmetelt, et nad hindaksid oma seisukohad umber, ja seda poliitiliselt. Ta soovitas kontsessiooni andmisega mitte kiirustada ja andis sisuliselt moista, et parast seda kui Inglismaa oli Noukogude Liitu tunnustanud, tuleks kontsessiooni andmisest loobuda. (166) 1930. aasta mais joudis asi niikaugele, et Lena Goldfields Ltd oli sunnitud Noukogude Liidust oma usaldusisikud ja spetsialistid ara kutsuma. Noukogude kontsessioonide poliitikat uurinud ajaloolane B. Spotov todeb, et kontsessioonide likvideerimise strateegia oli usna rafineeritud: riik lubas uhepoolselt lepingut mitte muuta, tuhistada ja austada kontsessionaari oigusi, tegelikult aga taganes eri ettekaanete abil lubatust, niipea kui investeeringud ning seadmed olid saabunud. Lepingust lahtiutlemisel aga kasutati mitmesuguseid provokatiivseid meetodeid: maksude tostmist, teatud ajaks valuutavaljaveo peatamist, finantsorganite kontrolli tugevdamist, streike, ametiuhinguid, kes esitasid vastuvoetamatuid noudmisi, OGPU-d jne. (167)

Imelikult kolab ajaloolase Valge vaide, et Patsile makstud 4000 dollarit aastas oli suur raha seetottu, et Noukogude valiskaubanduse organisatsioonid tegutsesid suurte rahadega.

Ei saa eitada seda, et toonases Eestis leidus neid, kes moistsid, et Noukogude Liidu puhul on majandussuhted rakendatud poliitiliste huvide teenistusse. 1926. aasta novembris teatas valisminister Akel saadik Petrovskile, et majandussuhetes Noukogude Liiduga on margata poliitilist kallakut--katset vallutada Eesti majanduslikul teel. (168) 1927. aastal kirjutas Eesti Moskva saatkonna nounik Juri Sammul, et valisasjade rahvakomissariaadi Balti osakonna uus juhataja Metsislav Dobranitski ei eitanud, et Noukogude Liidu huvid Balti riikides on eelkoige poliitilised, mida teostatakse majanduslike kontsessioonide varal. (169) Eesti Moskva saadik Heinrich Laretei todes samal aastal, et valisasjade rahvakomissariaat omistab Lati--Noukogude Liidu kaubanduslepingule erilise tahtsuse just Balti liidu nurjamist silmas pidades. (170) Ka Kaubandus-Toostuskoja juhatuse esimees Joakim Puhk kuulutas 1926. aastal, et Noukogude valitsus on huvitatud majanduslikust penetreerimisest Eestis ainult poliitilistel pohjustel. (171) Samal aastal kritiseeris Puhk teravalt Naftasundikaadi oigust tegelda Eestis naftasaaduste jaemuugiga. (172) Kuid samas on tosi ka see, et Noukogude Liidu tellimustest tulenevalt toimus Puhki vaadetes hiljem teatud muutus. Vahemalt selles osas, mis puudutasid tema avalikke esinemisi.

Ei ole oige vaita, et Patsi ja Naftasundikaadi kusimusega tegelev Boriss Stomonjakov oli valisasjade rahvakomissariaadi teisejarguline ametnik, "kellel oli nii vahe voimu, et pidi arvestama Sojuznefti rahaliste voimalustega". (173)

Stomonjakovist sai juba sajandi algul Venemaa sotsiaaldemokraatliku partei liige. Ta oli isiklikult tuttav ka Leniniga. (174) 1921. aastal maarati Stomonjakov valiskaubanduse rahvakomissariaadi volinikuks Saksamaal, seejarel aga kaubandusesindajaks. 1926. aasta aprillis sai temast valisasjade rahvakomissariaadi kolleegiumi liige, Poola ja Baltimaade osakonna juhataja, 1934. aastal aga valisasjade rahvakomissari teine asetaitja. Vene ajaloolane V. Sokolov todeb, et majanduskusimusi hasti teadva Stomonjakovi toomine valisasjade rahvakomissariaati oli vastavuses partei keskkomitee ja Noukogude valitsuse maarustega, mis noudsid Noukogude diplomaatidelt pidevalt majanduslike faktorite hoolikat arvestamist valispoliitika teostamisel. (175) Vene ajaloolane K. Zalesski peab Stomonjakovit nende isikute hulka kuuluvaks, kellel oli markimisvaame koht Stalini voimuhierarhias. (176) Stalinit kulastanud isikute nimekirjast nahtub, et aastatel 1926-1938 kulastas Stomonjakov Kremli peremeest ligi 90 korda. (177) 2000.-2001. aastal avaldati Moskvas VKP(b)-UKP(b) Keskkomitee Poliitburoo aastate 1919-1952 istungite paevakord. Nimetatud teose registris esineb Stomonjakovi nimi rohkem kui sajal korral. (178) Paevakorrapunktidest aga selgub, milliseid Stomonjakovi tostatatud voi tema tegevusega seotud kusimusi Poliitburoo arutas. Markigem siin, et 1920. ja 1930. aastatel otsustas Poliitburoo ka selle ule, kellele viisat anda. Poliitburoo arutas ka kusimusi, mis olid seotud segaaktsiaseltside loomisega. Poliitburoo liikmekandidaadid olid Grigori Ordionikidze (179) (Sergo) ja Mikojan, kelle nimi esineb ka Naftasundikaadiga seotud dokumentides. Koiki valiskaubanduslikke operatsioone ja valismaal loodud segaaktsiaseltside tegevust kontrollisid omakorda Tooliste-Talupoegade Inspektsiooni Rahvakomissariaat, OGPU juhtkond ning majandusosakond. Seega olid toimuvaga kursis nii Poliitburoo kui ka OGPU ja selle juures tegutsev Noukogude Liidu valisluure.

Beria abi Pavel Sudoplatov vaidab malestustes, et Eesti president Pats oli 1940. aastani Noukogude valitsuse rahalisel ulalpidamisel. (180) Kuid sellega ta piirdub.

Juba 1911. aastal asutasid Johan Pitka, Pats ja Mihkel Pung aktsiaseltsi A/S Tallinna Laeva-Uhisus. Uhisuse aktsionaride hulka kuulusid veel teisedki nn Patsi majandusgrupeeringusse kuuluvad ja Noukogude Liidu Kaubanduskoja loomisega seotud isikud, nagu Vestel ning Ipsberg. (181)

Pats oli kolme aktsiaga Tallinna laevauhisuse aktsionar hetkeni, mil Noukogude Liit aktsiaseltsi 1940. aastal natsionaliseeris. (182) Pole teada, kas ta loovutas mingi osa aktsiatest voi oli tal nimetuid aktsiaid. Kahe soja vahel Eestis registreeritud aktsiaseltsidel oli kaht liiki aktsiaid: nimega ja nimetud. Nii et sageli on aktsia toelise omaniku nime vaga raske selgitada. Laevauhisuse puhul torkab silma Patsi ja Renningu eriline huvi Noukogude Liidult tellimuste saamise vastu. Teiseks rohutasid asjaosalised ise korduvalt Noukogude saadikule ja ka saadik ise, et Naftasundikaadist saadav tootasu tuleb mingil moel legaliseerida, lopetada rahaandmine kaest katte ning leida selleks mingi viisakas vorm.

Juba 1924. aasta oktoobris Eesti--Noukogude Liidu Kaubanduskoja juhatuse heaks kiidetud majandusprogrammis leiti, et Noukogude valitsus voiks hakata Eesti laevu prahtima. (183) 11. novembril 1924 aga kirjutas kaubandusesindaja gevtsov Krassinile, et Tallinna laevauhisus soovib luua Laanemere basseini jaoks Tallinna laevaprahtide borsi ja et see voiks olla Londonis tegutseva laevaomanike assotsiatsiooni ning Hamburgi borsi filiaaliks. (184) 1930. aasta novembris tostatus Raskolnikovi ja Renningu vestluses kusimus Eesti laevade kasutamisest Noukogude transiitveoste teenindamisel. Selle kohta margib Raskolnikov aga ainult seda, et selles kusimuses algavad peatselt kaubandusesinduse ja vastavate Eesti ringkondade vahel labiraakimised. Samast ettekandest selgub, et 1930. aasta novembris oli Sovtorgflotil Eestis kull esindaja, kuid esinduse tegevus polnud veel legaliseeritud. (185) Ettepanek Eesti laevu prahtida sisaldus ka Renningu 1932. aasta 24. novembril Noukogude Liidu kaubandusesindusele antud memorandumis. (186) Igatahes vois saadik Raskolnikov 23. veebruaril 1933 Moskvasse teatada, et 13. veebruaril oli leping Tallinna laevauhisuse laevade prahtimiseks alla kirjutatud. Venemaa Majandusarhiivis leiduva Raskolnikovi kirja valjavottes on margitud, et lepingu allakirjutamine oli veninud kaua--valuutakusimuse parast--ja et laevaomanikud noustusid votma ainult tuhise osa tasust Eesti kroonides. Lopuks lepiti kokku, et laevad, mis teenindasid Arhangelski sadamat, pidid saama 10 protsenti, ja laevad, mis teenindasid Leningradi sadamat, aga 25 protsenti tasust Eesti kroonides. (187) Lepingut ennast pole onnestunud leida. Sellel hetkel oli riigivanemaks ei keegi muu kui Pats. Summa, mis Noukogude Liit pidi Tallinna laevauhisusele maksma, oli juba 1933. aastal igati tahelepanuvaarne--32 000 Inglise naela. (188) Tosi, Noukogude laevaprahtidest said oma osa ka mitmed teised laevandusega tegelevad Eesti firmad. Paris kindlasti vajavad Tallinna laevauhisuse aktsiate jaotus ja firma Noukogude-suunalised laevaprahid edasist uurimist.

Latis puudsid Noukogude esindajad kaasata Naftasundikaadi Riia kontori tegevusse ka Talurahvaliidu uht liidrit valisminister Zigfrids Anna Meierovicsit. Kuid selle kohta margib saadik Aralov oma ettekandes napisonaliselt ainult seda, et Naftasundikaadi asi pakub Meierovicsile huvi. (189) 1927. aasta jaanuaris, nuud juba valisasjade rahvakomissariaadi kolleegiumi liikmena Riias viibides, tegi Aralov Stalinile, Rokovile ja valisasjade rahvakomissariaadi kolleegiumi liikmetele saadetud kirjas hulga ettepanekuid, kuidas panna Latis maksma Noukogude Liidu moju. Ta kirjutas, et Noukogude Liit peab looma tugevad majanduslikud sidemed Talurahvaliidu jt kodanlike ringkondadega:
   Meil on olnud isiklik side ainult Klivega (190) ja seegi side on
   uldiselt juhusliku ning mitteregulaarse iseloomuga. Me peame
   istutama end nende sisse ja seda voib teha inglaste ning sakslaste
   eeskujul, kes on organiseerinud siin erinevaid aktsiaseltse Lati
   tegelaste osalemisel. Meil on siin eeskuju, meie vaga edukas
   Transiitpank, mis on juurdunud Lati ellu, ja selles istuvad
   latlased, kes tootavad meie jaoks nii majanduslikult kui
   poliitiliselt. Vaat kui me ei omaks siin uksikuid juhuslikke
   sidemeid, vaid suurt hulka isikuid, kes kuuluksid erinevatesse
   toostus- ja kaubandusringkondadesse, siis voiksime ka meie mojutada
   vaga tugeval moel kogu kodanlikku grupeeringut. Praegusel hetkel on
   see vaga raske, sest talurahvaliitlased ei vaja mitte sonu, vaid
   tegusid. (191)


Soomes kukkusid mojukate poliitikute kaasamised labi. Tosi, Soome seadustega vastavuses oleva A/S Finnafti (Suomi Nafta) loomine siiski onnestus. Noukogude Liidu saadik Maiski ja kaubandusesindaja saavutasid 1929. aasta lopul kokkuleppe, et kaks Soome kodanikku kaasataks aktsiaseltsi juhatusse. (192) Kuid nende isikute moju riigi sise- ja valispoliitikale oli peaaegu et olematu. Soome kaitsepolitsei jalgis tahelepanelikult Noukogude Liidu Suomalainen Nafta O/Y tegevust. Uhest Soome kaitsepolitsei 1930. aastatel koostatud memorandumist loeme:
   Noukogude saatkonnal on onnestunud saada markimisvaarne positsioon
   Soome kutuseturul. Vaadeldes saatkonna juhitud bensiini ja oli
   muuva Suomalainen Nafta O/Y personali, kohtame seal selliseid
   nimesid, nagu Hella Vuolijoki, Edvin Rahja ... (193)


Ajaloolane Valge vaidab, et kuna Patsile ei makstud Noukogude saatkonna ega ka valisasjade rahvakomissariaadi rahast, vaid Noukogude kaubandusesinduse ja Sojuznefti rahast, siis polnud selles koiges midagi, mille pohjal saaks Patsi hukka moista, ning et tegemist oli lihtsalt majanduslike teenete osutamisega Patsi poolt. (194) Vaitega ei saa noustuda. 1920. ja 1930. aastatel rahastati koiki Noukogude kaubandusesindusi ja saatkondi uhest allikast--valiskaubanduse rahvakomissariaadist. Noukogude Liidu kaubandusesindaja ja Naftasundikaadi volinik resideerisid aadressil Pikk 19, Noukogude Liidu Tallinna saatkonnas. (195) On selge, et Noukogude saatkonnast salaja saadud tasult jaeti maksmata ka maksud. Patsi rahaline seotus Naftasundikaadiga oli ilmselt teadmata ka Eesti Poliitilisele Politseile. Poliitilise Politsei poolt USA Tallinna esindusele aastatel 1929-1931 antud Noukogude Liidu saatkonna, kaubandusesinduse, Sovtorgfloti ja Naftasundikaadi Tallinna kontori tootajate nimekirjades ei leidu isikut nimega Konstantin Pats. (196)

Noukogude kaubandusesinduste ja majandusorganisatsioonide kaudu rahastati ka kommunistlikku liikumist valismaal. Naiteks Latis tegutseva Noukogude Transiitpanga kaudu liikus raha lati kommunistidele. 1930. aasta 2. juunil teavitas USA Riia saatkond Riigidepartemangu sellest, et Lati Poliitilise Politsei noudel oli Lati valisministeerium noudnud Noukogude valitsuselt Transiitpanga peadirektori Daskevitsi tagasikutsumist. Lati Poliitiline Politsei oli saanud teada, et nimetatud isiku puhul oli tegemist Kominterni Lati sektsiooni agendiga, kelle kaudu juhendati ja rahastati Lati kommunistlikke organisatsioone. (197) 1931. aastal Eestisse Noukogude kaubandusesindajaks maaratud Gustav Klinger oli olnud vastutav Kominterni rahaasjade eest ja 1920. aastal valitud ka Kominterni Taidesaatva Komitee liikmeks. (198) Raha Kominterni agentidele liikus ka labi valismaal asuvate Noukogude saatkondade. (199)

Ka ei ole oige oigustada Patsi kaitumist sellega, et suur voi isegi suurem osa Riigikogu juristidest liikmetest pidas toona erapraksist. (200) Antud juhul tuleks nimetada nende Riigikogu liikmete nimed, kellel oli Noukogude Liiduga seotud erapraksis. Paraku pole arhiividest onnestunud leida midagi, mis viitaks sellele, et ka moni teine sodadevahelise Eesti riigivanem voi Riigikogu liige oleks Noukogude saatkonnast salaja raha saanud.

Ja sellest koigest loppjareldus: Naftasundikaadi Tallinna osakonna segaaktsiaseltsiks muutmise puhul pidas valisasjade rahvakomissariaat silmas ainult mojukate Eesti poliitikute ning arimeeste kaasamist ja seda poliitilise moju saavutamiseks. (201) 4000-dollarise aastapalga maksmine Patsile oli majanduslikult seisukohast taiesti ebaotstarbekas. Ajakirja Akadeemia veergudel ajaloolase Valge esitatud vaide, et summa oli seeparast nii suur, et naftaraha oli palju, on absurdne. Siinkohal voiks muidugi arutada ka kusimuse ule, mida annab selliste skeemide--segaaktsiaselts tipp-poliitiku voi -poliitikute osalemisel--valjatootamine nende valjatootajatele ja millist psuhholoogilist moju voib see avaldada monele poliitikule.

Majanduslike hoobade kasutamine Noukogude valis- ja majanduspoliitiliste eesmarkide saavutamiseks polnud mingi erandlik nahtus. Seda koike uritati teha ja tehti ka suurriikides--Prantsusmaal, Poolas (202), Hispaanias ning Inglismaal. Juba 1920. aastate algul kulutas Noukogude valitsus suuri summasid Prantsuse avaliku arvamuse mojutamiseks Noukogude Liidule poliitiliselt ja majanduslikult soodsas suunas. Selleks subsideeriti mojukaid Prantsuse ajalehti Le Petit Parisieni, La Liberted ja L'Eclairi. Moskva raha ei polanud ara isegi poolametlik Quai d'Orsay haalekandja Le Temps. Naiteks ajavahemikul augustist 1922 kuni jaanuarini 1923 subsideeris Moskva Le Temps'i 520 000 frangiga. (203) 1924. aasta augustis pidas Poliitburoo soovitavaks kaubandusliku kontsessiooni andmist Becos Traders Ltd direktorile James Marchallile. Nimetatud firmaga olid seotud peaminister Stanley Baldwini perekonna majandushuvid. (204) Naftasundikaati aga kasutati poliitilise kasivarrena ka Hispaanias. Seal anti Noukogude nafta monopoolne muugioigus valitsusjuhi kindral Primo de Rivera lahikondlastele, et rajada teed diplomaatiliste suhete sisseseadmisele. (205)

JARELDUSED

Noukogude Liidu silmis polnud Eesti ja teised Balti riigid midagi muud kui osa talle vaenulikust kapitalistlikust maailmast.

Patsi tootamist Naftasundikaadi juriskonsuldina ei saa vaadelda ainult majanduslikust aspektist lahtudes. Kuna Naftasundikaadi juriidiline noustamine toimus salaja, siis olnuks see ka sodadevahelises Eestis igale Riigikogu liikmele ja poliitikule kompromiteeriv.

Kuidas hinnata Noukogude Liidu tegevust suhetes Patsi ja Renninguga? Kindlasti on siin tegemist Eesti-vastase oonestustooga. Kuidas aga hinnata Patsi suhteid Noukogude saatkonnaga rahvuslike huvide seisukohast? Mida uldse tahendab moiste rahvuslikud huvid? Muidugi voib Patsi ja Noukogude Liidu Tallinna saatkonna suhetele laheneda nii, et need aitasid sailitada Eesti haid vahekordi ja majandussuhteid suure idanaabriga. Voib vaita, et koik see vastas taielikult riigi rahvuslikele huvidele. Toepoolest, uks voimalus on jatta taustsusteem avamata ja vaadelda Patsi osava ning kavala poliitikuna, kellel olid, erinevalt teistest poliitikutest, "erilised suhted" Noukogude saatkonnaga ja kes ei keeldunud Moskva rahast, ning koike seda oma riigi ja rahva huvides.

Patsi ja Renningu erilisee suhete puhul pole kusimus kindlasti ainult selles, kui palju suutsid Pats ning Renning Eesti poliitikat Noukogude Liidule soovitavas suunas mojutada voi milliseid lubadusi nad selles osas Noukogude esindajatele andsid voi kui lahedased olid nende suhted saatkonnaga. Voimatu on siin ka mingi moodiku valjatootamine, mille alusel saaks kusimusele vastata. Kusimus on kindlasti ka uhe Eesti juhtiva poliitiku--Patsi--mentaliteedis. Mitte uhelgi teisel toonase Eesti juhtfiguuridest ega ka mone ministeeriumi ametnikest ei olnud perioodil 1924-1934 Noukogude Liidu Tallinna saatkonnaga selliseid erilisi suhteid ega avaldanud keegi pidevalt Noukogude diplomaatidele oma Noukogude-sobralikke seisukohti. Keegi ei andnud ka lubadusi uhel voi teisel moel riigi poliitikat ja ka oigusemoistmist mojutada. Ka uhegi teise Eestis tegutseva diplomaatilise esinduse dokumendid ei naita, et monel Eesti juhtpoliitikul olnuks selliseid erilisi suhteid mone teise valisriigi esindusega nagu Patsil ja Renningul Noukogude saatkonnaga. Patsi tegevust Naftasundikaadi salajase palgalise juriskonsuldina tuleks pidada tema kui uhe Eesti juhtfiguuri demoraliseerumise ilminguks.

Ei saa noustuda ka vaitega, et Noukogude Liit ei teadnudki oieti, mida ta Balti riikidelt tahtis ja et Noukogude valispoliitikat Baltikumis voib seeparast labikukkunuks pidada. Muidugi olid Noukogude Liidu Balti-poliitikal oma tousud ja moonad, suurema ning vaiksema aktiivsuse perioodid. Kuid Moskvas teati suureparaselt, mida Balti riikidelt tahta: valtida suure Balti liidu moodustamist Poola juhtimisel; ara hoida mone Balti riigi sojalise voi poliitilise liidu solmimine mone Euroopa suurriigiga; saavutada olukord, kus kolm riiki ei suudaks koordineerida omavahelist valis-, kaitse- ja majanduspoliitilist koostood ning jargiksid oma valispoliitikas neutraalsuse pohimotteid. Nende eesmarkide saavutamiseks otsisid Noukogude diplomaadid Balti riikide eliidi seast mojukaid isikuid.

Patsil oli tahtis osa valisminister Pusta tagandamisel. Just parast Pusta tagandamist, parast 1925. aastat, loppesid intensiivsed katsed suure Balti liidu loomiseks. 1934. aastal loodud vaikest Balti liitu peeti Moskvas jouetuks moodustiseks. 1930. aastate teisel poolel jargisid Balti riigid neutraliteedipoliitikat, mis vastas uldjoontes ka Moskva huvidele.

Loppkokkuvottes, arvestades ka 1939. ja 1940. aastal toimunut, tuleb Noukogude Liidu sodadevahelise perioodi Balti-poliitikat onnestunuks pidada. Noukogude Liidu moju ulatus Balti riikides oli piisav, et suunata kolme riigi koostood ja ka sisepoliitikat. Voib oelda, et isiklike majandushuvidega, teatud ideoloogiliste sumpaatiatega ja poliitiliste ambitsioonidega segatud ning toetatud partnerlus toimis.

TANUAVALDUS

Uurimust on toetanud Eesti Teadusfond: grandid 2905, 3817, 5095 ja 9896. Resumee on tolkinud Ene Inno USA-st.

doi: 10.3176/hist.2009.1.03

Magnus ILMJARV

Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti; magnus.ilmjarv@tlu.ee

(1) Vt Ilmjarv, M. Konstantin Pats ja Noukogude Liidu Tallinna saatkond: aastad 1925-1934.--Acta Historica Tallinnensia, 1999, 3, 156-223; vt ka Ilmjarv, M. Haaletu alistumine. Eesti, Lati ja Leedu valispoliitilise orientatsiooni kujunemine ja iseseisvuse kaotus. 1920. aastate keskpaigast anneksioonini. Argo, Tallinn, 2004.

(2) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(3) Jurjev Krassinile 10.5.1924. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (RGAE) 413-2-1855, 14-13.

(4) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(5) Boyle, P. G. American-Soviet Relations: From the Russian Revolution to the Fall of Communism. Routledge, London, 1993, 4, 18-20.

(6) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 54; Boyle, P. G. American-Soviet Relations: From the Russian Revolution to the Fall of Communism, 20; vt ka Mayers, D. The Ambassadors and America's Soviet Policy. Oxford University Press, New York, 1995, 95.

(7) Hammer, A., Lyndon, N. Hammer. Perigee Books, New York, 1988, 203.

(8) White, C. A. British and American Commercial Relations with Soviet Russia 1918-1924. The University of North Carolina Press, 1992, 144.

(9) Eesti Riigiarhiiv, Tallinn (ERA) 14-11-48, 9; vt ka Riigi Teataja (RT) lisa 2.2.1924, 141 ja Eesti-Vene Kaubanduskoja pohikiri (dateerimata). RGAE 413-13-2533, 4-11.

(10) Vaba Maa, 22.7.1923.

(11) Kaubandusesindaja Jurjev Krassinile 10.5.1924. RGAE 413-2-1855, 14-13.

(12) Samas.

(13) Volkovi memorandum Krassinile (mai) 1924. RGAE 413-2-1855, 37-37p.

(14) Krassin kaubandusesindajale ja Volkovile 27.5.1924. RGAE 413-2-1855, 38.

(15) RGAE 413-2-1855, 55.

(16) Noukogude Liidu Eesti-Vene Kaubanduskoja toos osalemist puudutavad materjalid (Renningu dateerimata kiri). RGAE 413-13-2533, 1; Sevtsov Krassinile 11.10.1924. RGAE 413-2-1855,57.

(17) Vt Eesti-Vene Kaubanduskoja pohikiri, registreeritud 2.7.1923; Eesti-Vene Kaubanduskoja pohikiri, registreeritud 24.11.1924. ERA 14-11-48, 2, 10, 13-13p; Noukogude Liidu Eesti-Vene Kaubanduskoja toos osalemist puudutavad materjalid (Renningu dateerimata kiri) ja Eesti-Vene Kaubanduskoja pohikiri (dateerimata). RGAE 413-13-2533, 3-11.

(18) Sevtsov Krassinile 1.10.1924. RGAE 413-2-1855, 57.

(19) Samas, 57.

(20) Vt Sevtsov Krassinile 18.10.1924. RGAE 413-2-1883, 62; Volkovi kone Kaubanduskoja avamisel 15.10.1924. RGAE 413-2-1883, 60.

(21) Eesti-Vene Kaubanduskoja juhatuse 31.10.1924 heaks kiidetud programm Eesti rahvamajanduse lahendamiseks Noukogude Liidule. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (AMERiT) Kaubandusesindus Eestis 11938-24, 1-13; Sevtsov Krassinile 5.11.1924. AMERiT Kaubandusesindus Eestis 11917-37, 1-2.

(22) RGAE 413-21883,47.

(23) Sevtsov Krassinile 5.11.1924. AMERiT Kaubandusesindus Eestis 11917-37, 1-2; vt Renning Kaubandusesindusele 4.11.1926. AMERiT Kaubandusesindus Eestis 11917-73, 43-48.

(24) Vt Kobetski Kopile 18.10.1924. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (AVPR) 0154-14-12-5, 296-297.

(25) Sevtsov Krassinile 11.11.1924. RGAE 413-2-1883, 45.

(26) Sevtsov Krassinile 5.10.1924. RGAE 413-2-1855, 55.

(27) Grove Tallinnast 20.10.1924. United Kingdom National Archives, London (UKNA FO) 371/10382, N8258/8258/59. Samas on voimalik, et Strandman tundis piinlikkust oma valimise parast Kaubanduskoja auesimeheks. Pole voimatu, et teda hairis ka endise riigivanema saamine koja jubatuse esimeheks.

(28) Vt Volkovi kone Kaubanduskoja avamisel 15.10.1924. RGAE 413-2-1883, 59.

(29) Vt Grove Tallinnast 30.1.1924. UKNA FO 371/10374, N1136/1136/59.

(30) Grove Tallinnast 13.2.1924. UKNA FO 371/10374, N1633/1136/59.

(31) Vaughani telegramm Tallinnast 20.12.1924. UKNA FO 371/10374, N9333/1136/59.

(32) Vt Eesti-Vene Kaubanduskoda. Paevaleht, 16.10.1922.

(33) Vaba Maa, 14.10.1924.

(34) UKNA FO 371/10371, N8622/619/59.

(35) Eiski Frumkinile (dateerimata). RGAE 413-2-1446, 171.

(36) Jurjev Krassinile 10.5.1924. RGAE 413-2-1855, 13-14; Sevtsov Frumkinile 26.6.1925. RGAE 413-2-2055, 99p.

(37) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (RGVA) 308-5-312,206.

(38) Sevtsov Frumkinile (jaanuar) 1925. RGAE 413-2-2055, 133.

(39) Dorell, S. MI6. Inside the Covert World of Her Majesty's Secret Intelligence Service. The Free Press, New York, 2000, 9.

(40) Vt Uus Sona, 21.12.1934; Raamatus [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (Tom 3. 1933-1941[TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 1997, 264) on vaidetud, et Tsitsajev tootas Eestis residendina aastatel 1935-1936. Venemaa valisluure kodulehekuljel on Tsitsajevi kohta teatatud, et ta saadeti Eestisse valisluure residendiks 1934. aasta lopul. Vt www.svr.gov.ru/history/chi.html

(41) Vt Stomonjakov Hintsukile 28.11.1927. AVPR 0154-20-23-1, 2.

(42) Eesti--Noukogude Liidu Kaubanduskoda Noukogude kaubandusesindusele 27.10.1928. RGAE 5240-19-1694, 11.

(43) Nt 7.1.1930 teatas Stomonjakov Petrovskile, et valis- ja sisekaubanduse rahvakomissariaat oli andnud Eesti-Vene Kaubanduskojale 1500 rubla. AVPR 0154-22-30-2, 1.

(44) Petrovski paevik (paeviku all tuleb moista Noukogude Liidus kasutusel olnud diplomaatilise aruandluse vormi--ettekannet) 11.11.1929. AVPR 0154-21-27-5, 179-178.

(45) Smimov Abezgausile 14.9.1929. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (GARF) 374-28-3248,47-48.

(46) Kirjavahetus Tallinna residendi Viktoriga 31.3.1932. ERA 138-1-50, 12-13.

(47) Raskolnikov Stomonjakovile (juuni) 1930. AVPR 04-47-295-54303, 37.

(48) Dorell, S. MI6. Inside the Covert World of Her Majesty's Secret Intelligence Service, 8.

(49) Valge, J. Konstantin Pats j a Noukogude Liidu huvid, I.--Akadeemia, 2007, 6, 1183.

(50) Rudolf Kaarel Renning. ERA Poliitilise Politsei kartoteek.

(51) Soomani ulekuulamise protokoll 24.3.1941. Eesti Riigiarhiivi filiaal, Tallinn (ERA(F)) 130-9861, 359.

(52) Krassini ettekanne Tsentrosojuzi volinike kongressil (dateerimata). RGAE 413-2-1009, 1.

(53) Soome Valisministeeriumi poliitilise ja kaubandusosakonna info 16.9.1924. Suomen Kansallisarkisto, Helsinki (KA TPK) 1924 Ha10.

(54) Vt Carley, M. J. Episodes from the early Cold War: Franco-Soviet relations, 1917-1927. Europe-Asia Studies, 2000, 7, 1277.

(55) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(56) Petrovski Stomonjakovile 14.11.1926. AVPR 09-1-109-10, 99.

(57) Vt nt 9.5.1922 koostatud ulevaade: Noukogude kaubandusesinduse ostud Soome firmadelt. KA, Cajander, III, 64.

(58) Tsernohh Aralovile 11.11.1925. RGAE 413-5-1583, 220.

(59) Joung Riiast 30.3.1921. US National Archives II, College Park, Maryland (NA II) RG-59 1177, R-2.

(60) Vt Tsernohhi ulevaade Noukogude Liitu soitvatest Lati delegatsiooni liikmetest 17.10.1925. RGAE 413-2-2029, 54.

(61) Samas.

(62) Sevtsov Stomonjakovile 9.12.1925. RGAE 413-2029, 93.

(63) Jurjev Krassinile 10.5.1924. RGAE 413-2-1855, 14.

(64) Valiskaubanduse rahvakomissariaadi majandus- ja oigusosakonna koosoleku protokoll 1.12.1925. RGAE 413-5-1583, 233.

(65) Petrovski Kopile 12.1.1925. AVPR 0154-14-12-5, 15.

(66) AVPR 028-/-/-2-48, 2-3.

(67) Vt Petrovski Kopile 12.1.1925. AVPR 0154-14-12-5, 15-16.

(68) Petrovski Kopile 13.1.1925. AVPR 0154-14-12-5, 33.

(69) Sevtsov Frumkinile 26.6.1925. RGAE 413-2-2055, 99p.

(70) Siin on moeldud Aftonbladetis 14.12.1925 ilmunud Pusta intervjuud. Valisminister suudistas selge sonaga Moskvat detsembrimassu ettevalmistamises.

(71) Petrovski Kopile 28.1.1925. AVPR 0154-12-14-5, 72-73.

(72) Petrovski Kopile 11.3.1925. AVPR 0154-14-12-5, 103. Nagu nahtub kirjale tehtud markest, adresseeriti see ka valisasjade rahvakomissarile Tsitgerinile.

(73) Petrovski Aralovile 7.4.1925. AVPR 0154-14-12-5, 126.

(74) Petrovski Aralovile 15.4.1925. AVPR 0154-14-12-5, 135-136.

(75) Samas, 136.

(76) Petrovski Aralovile 29.4.1925. AVPR 0154-14-12-5, 167-169.

(77) Petrovski Aralovile 14.5.1925. AVPR 0154-14-12-5, 133.

(78) Viimase noukogus istus ka Voldemar Pats.

(79) Sevtsov Frumkinile 26.6.1925. RGAE 413-2-2055, 98.

(80) Sevtsov Frumkinile 2.9.1925. RGAE 413-2-2055, 108-109.

(81) Arumae, H. Karl Robert Pusta valisministrina 1924-1925.--Acta Historica Tallinnensia, 1991, 1, 145.

(82) Sevtsov Frumkinile 2.9.1925. RGAE 413-2-2055, 108-108p.

(83) Coleman Riiast 19.10.1925 (Survey of conditions in Esthonia during the month of September, 1925). NA II RG-59 M1170 R-2.

(84) Coleman Riiast 26.10.1925. NA II RG-59 M1170 R-4.

(85) Gukovski ettekanne 28.8.1920. RGAE 413-2-335, 1.

(86) Arumae, H. Karl Robert Pusta valisministrina 1924-1925, 149.

(87) Soome valisministeeriumi poliitilise ja kaubandusosakonna info 1.10.1924. KA TPK 1924 Hp 5.

(88) Samas.

(89) Resolutsiooni tekst. AMERiT Kaubandusesindus Eestis 11917-73, 13-14; Eesti--Noukogude Liidu Kaubanduskoja kiri majandusministrile 8.10.1926 ja Rudolf Renningu ettekanne "Eesti toostus ja Noukogude Liidu turg". ERA 73-1-983, 22-22p, 124-134.

(90) Vt Petrovski Stomonjakovile 14.5.1927. AVPR 0154-18-20-4, 132.

(91) Rudzutak Lati teedeministrile 2.6.1927. RGAE 413-13-1772, 77.

(92) Petrovski Stomonjakovile 31.8.1927. AVPR 04-47-294-54283, 39.

(93) Stomonjakov Steinile 18.7.1927. AVPR 04-47-294-54284,49; vt ka Poliitburoo protokoll 17.3.1927. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (RGASPI) 17-162-4, 80-81; vt ka Laretei Moskvast 22.9.1927. ER-A 957-13-9, 39.

(94) Petrovski Stomonjakovile 13.11.1926. AVPR 09-1-109-10, 94.

(95) Eesti--Noukogude Liidu Kaubanduskoda Noukogude kaubandusesindusele 27.10.1928. RGAE 5240-19-1694, 11.

(96) Valjakirjutis Petrovski kirjast Stomonjakovile 13.12.1928. AVPR 0154-21-28-28-11, 1.

(97) Noukogude Liidu Eestis asuva kaubandusesinduse tegevusest. Eesti valiskaubanduslike operatsioonide uldine iseloom ja Noukogude Liidu suhe sellesse 10.11.1929. GARF 374-28-3249, 14-17.

(98) Valjakirjutis Sevtsovi ettekandest Krassinile 9.10.1925. RGAE 413-5-1583, 140-141.

(99) Stomonjakov Aralovile 6.11.1926. AVPR 028-/-/-3-106,4-6.

(100) Stomonjakov Aralovile 18.12.1926. AVPR 09-1-52-5, 93.

(101) Aralov Stomonjakovile 22.12.1926. AVPR 09-1-52-5, 102-104.

(102) Stomonjakov Aralovile 1.12.1926. AVPR 09-1-52-5, 68.

(103) Aralovi paevik 21.12.1926. AVPR 09-1-52-5, 98.

(104) Aralovi paevik 22.1.1926. AVPR 09-2-16-32, 84.

(105) Sevtsov Mikojanile 26.1.1927. AVPR 09-2-16-32, 67.

(106) Sevtsov Mikojanile 26.1.1927. AVPR 09-2-16-32, 200.

(107) Ameerika Riia konsulaadi ettekanne (allkirjata) 10.7.1929. NA II RG-59 M1177, R-22.

(108) Vt nt Latvis, 3.1.; 10.1.; 15.8.1928.

(109) Laretei Moskvast 22.9.1927. ERA 957-13-9, 37.

(110) Vaba Maa, 17.2.1928.

(111) Poliitilise moju jaotumine Eesti majandusele. Allikas L 2. 28.8.1927. ERA(F) 138-1-27, 255.

(112) Valjakirjutis Valisasjade Rahvakomissariaadi Kolleegiumi protokollist 1.2.1929. AVPR 015421-28-11, 6.

(113) Eesti-Noukogude Kaubanduskoja 1929. aasta tegevuse aruanne. AMERiT Kaubandusesindus Eestis 11917-111, 2.

(114) Valisministeerium saadikule Moskvas 18.2.1929. ERA 957-13-267, 282.

(115) Valisminister Lattiku kiri Vabariigi Valitsusele 14.5.1929. ERA 957-13-267, 305.

(116) Poliitburoo otsus 19.4.1929. RGASPI 17-3-771, 7.

(117) Kaubandus-toostusministeerium Noukogude Liidu Tallinna kaubandusesindusele (marts 1925). ERA 73-1-983,12.

(118) Laretei Moskvast 6.5.1925. ERA 957-13-9, 9.

(119) Seljamaa Moskvast 23.3.1929. ERA 957-13-267, 289; valisministeerium saadikule Moskvas 14.3.1929. ERA 957-13-267, 287; Lattiku telegramm Seljamaale 10.4.1929. ERA 957-13-267, 292; valisministeerium saadikutele (mai) 1929. ERA 957-13-267, 336.

(120) Vt Valge, J. Konstantin Pats ja Noukogude Liidu huvid, I, 1194.

(121) Seljamaa Moskvast 23.3.1929. ERA 957-13-267, 289.

(122) Vt Seljamaa Moskvast 16.4.1929. ERA 957-13-267, 298.

(123) Noukogude delegatsiooni ettekanne Stomonjakovile ja Mikojanile Eestiga kaubanduslepingu solmimiseks peetud labiraakimiste tulemustest 14.5.1929. AVPR 0154-21-28-11, 27-25.

(124) Petrovski paevik 7.3.-16.3.1929. AVPR 0154-2-27-5, 75.

(125) Sevtsov Stomonjakovile 9.12.1925. RGAE 413-2029, 93-92.

(126) Samas.

(127) Vt RT 9.8.1929, 878-891.

(128) Kaubanduslepingu komitee raport 24.11.1922. KA TPK 1921-1923 Ha4.

(129) Paevaleht, 22.5.1929. Collieri memorandum 7.6.1929. UKNA FO 371/13987, N2727/2442/59.

(130) Postimees, 18.5.1929.

(131) Revaler Bote, 30.5.1929.

(132) Vt Collieri memorandum 31.5.1929. UKNA FO 371/13987, N2591/2442/59.

(133) Jerram Tallinnast 22.5.1929. UKNA FO 371/13987, N2591/2442/59.

(134) Baltic States Annual Report 1929, 3.6.1930. UKNA FO 371/14782, N3721/299/59.

(135) Vt Coleman Riiast 14.1.1930; Carlson Tallinnast 10.1.1930. Noukogude saatkonna, kaubandusesinduse, Sovtorgfloti ja Naftasundikaadi tootajate nimekiri seisuga oktoober 1929 (allikas: Poliitiline Politsei). NA II RG-59, M1170, R-13.

(136) Riigikogu IV koosseis. Taielikud protokollid. I istungjark. 1. koosolekust 2. juulil 6. koosolekuni 26. juulil 1929. Tallinn, 1929, 50.

(137) Samas, 60.

(138) Eesti-Noukogude Kaubanduskoja 1929. aasta tegevuse aruanne. AMERiT Kaubandusesindus Eestis 11917-111, 3.

(139) Kaubandus-toostusministeerium Noukogude kaubandusesindusele Tallinnas 4.12.1931. AMERiT Kaubandusesindus Eestis 11017-134, 1-3; Klinger Kaubandus-toostusministeeriumile 28.8.1931. AMERiT Kaubandusesindus Eestis 11917-118a, 1-4.

(140) Buravtsevi paevik 11.-19.11.1930. AVPR 0154-22-30-6, 169.

(141) Petrovski Stomonjakovile 24.10.1929. AVPR 04-47-295-54296, 80.

(142) Poliitburoo otsus 17.3.1930. RGASPI 17-162-8, 113.

(143) Majandusministeeriumi kaubandus-toostusosakonna direktori kiri Noukogude kaubandusesindajale 4.11.1931. AMERiT Kaubandusesindus Eestis 11917-134, 1-3.

(144) Vt AMERiT Kaubandusesindus Eestis 11938-71, 13.

(145) Klinger Uleliidulise Kaubanduskoja Leningradi osakonnale ja valiskaubanduse rahvakomissariaadile 30.10.1931; Eesti--Noukogude Liidu Kaubanduskoda Uleliidulise Kaubanduskoja Leningradi osakonnale 24.10.1931; Renning Klingerile 26.10.1931. AMERiT Kaubandusesindus Eestis 11938-71, 12, 14-17.

(146) RGAE 413-13-131, 5.

(147) Valge, J. Konstantin Pats ja Noukogude Liidu huvid, I, 1196.

(148) Samas, 1170.

(149) Fischer, L. Russian's Road from Peace to War. Soviet Foreign Relations. 1917-1941. New York, 1969, 118.

(150) Arumae, H. Karl Robert Pusta valisministrina 1924-1925, 128-131; vt ka Lehti, M. A Baltic League as a Construct of the New Europe. Lang, Frankfurt am Main, 1999, 455-457.

(151) Poliitburoo istung 9.4.1925. RGASPI 17-162-2, 108-109.

(152) Hammer, A., Lyndon, N. Hammer, 155.

(153) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(154) Litvinov Poliitburoo liikmetele, koopia Pjatakovile (1923). RGASPI 82-2-453.

(155) Tsitserin Stalinile 2.6.1923. RGASPI 82-2-453, 15.

(156) Vt Smilga ja Gubkin Poliitburoole 6.6.1923; Pjatakov Stalinile, Tsitserinile ja Smilgale 4.5.1923; Groznefti juhi Gosiori loppjareldus kavandatud kontsessiooni andmisest Prantsuse firmale Omnium 19.5.1923. RGASPI 82-2-453.

(157) Valis- ja sisekaubanduse rahvakomissariaadi kolleegiumi otsus 18.7.1928. GARF 374-28-3249, 191-191p.

(158) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(159) Petrovski Stomonjakovile 21.2.1929. AVPR 04-47-295-54296, 16-18.

(160) Raskolnikovi paevik 9.--11.3.1930. AVPR 0154-22-30-6, 63.

(161) Samas, 61.

(162) Sojuzneftekspordi esimees Rjabovol Tooliste-Talupoegade Inspektsiooni Rahvakomissariaadile 7.4.1931. GARF 374-28-3251, 50-51.

(163) Stomonjakov Buravtsevile 1.10.1930. AVPR 0154-22-30-2, 55-52.

(164) Vt nt valjakirjutis Poliitburoo istungi protokollist 18.1.1923. RGASPI 82-2-452, 85; UK(b)P Keskkomitee Andrejevile, Vorogilovile, Kaganovitsile, Kalininile, Kirovile, Kossiorile, Kuibosevile, Mikojanile, Molotovile, Petrovskile, Rudzudakile, Rokovile, Stalinile, Tgubarile ja Keskkomitee Presiidiumi liikmetele 24.11.1930. RGASPI 82-2-454, 144.

(165) Pjatakov Stalinile 7.4.1923. RGASPI 82-2-452,139.

(166) Stalin Poliitburoo liikmetele ja liikmekandidaatidele 11.2.1924. RGASPI 82-2-454, 70-73.

(167) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(168) Petrovski Stomonjakovile 14.11.1926. AVPR 09-1-1109-10, 102.

(169) Sammul Moskvast 30.6.1927. ERA 957-13-14,152.

(170) Laretei Moskvast 6.9.1927. ER-A 957-13-14, 289.

(171) Carson Tallinnast 8.12.1926. NA II RG-159, M1170, R-2.

(172) Petrovski Stomonjakovile 27.10.; 14.11.1926. AVPR 09-1-109-10, 86, 98. Petrovski todeb samas kirjas, et Pats ja Renning kaldusid selles kusimuses Noukogude Lutu toetama.

(173) Valge, J. Konstantin Pats ja Noukogude Liidu huvid, II.--Akadeemia, 2007, 7, 1170.

(174) Vt Lenin Trotskile, Frumkinile ja Stomonjakovile 13.12.1922. RGASPI 82-2-729, 54.

(175) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(176) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(177) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(178) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(179) Alates 1930. aasta detsembrist Poliitburoo liige.

(180) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(181) A/S Tallinna Laeva-Uhisuse peakoosoleku protokoll 31.5.1935. ER-A 72-2-2791, 13.

(182) Aktsiaomanike nimekirjad aktsiate arvu nominaalvaartuse kohta 1941-1944. ER-A R-985-1-65, 143.

(183) Eesti-Vene Kaubanduskoja juhatuse 31.10.1924 heakskiidetud programm Eesti rahvamajanduse lahenemiseks Noukogude Liidule. AMERiT Kaubandusesindus Eestis 11938-24, 1-13; Sevtsov Krassinile 5.11.1924. AMERiT Kaubandusesindus Eestis 11917-37, 1-2.

(184) RGAE 413-2-1883, 46p.

(185) Raskolnikovi paevik 18.11.1930. AVPR 0154-22-30-6, 171-170.

(186) RGAE 413-13-2525,136-137.

(187) Valiskaubanduse rahvakomissariaadi markmed Eesti kohta 1933-1934. RGAE 413-13-2166, 95.

(188) Samas; vt Orienteeruv arvestuslik bilanss Eesti ja Noukogude Liidu vahel 1933. aasta esimesel uheksal kuul. AMERiT Kaubandusesindus Eestis 11917-131, 2.

(189) Aralov Kopile 12.8.1924. RGAE 413-2-1838, 76-75.

(190) Saeima liige Adolfs Klive.

(191) AVPR 028-/-/-3-105, 78.

(192) Sojuznefti esimees Rjabovol Tooliste-Talupoegade Inspektsiooni Rahvakomissariaadile 7.4.1931. GARF 374-28-3251, 50-51.

(193) KA (dokument autori valduses).

(194) Vt Valge, J. Konstantin Pats ja Noukogude Liidu huvid, II, 1474.

(195) Vt nt Cole Riiast 9.6.1931. Noukogude Liidu Naftasundikaadi Tallinna esinduse tootajate nimekiri seisuga aprill 1931 (allikas: Poliitiline Politsei). NA II RG-59, M1170, R-13.

(196) Vt Sussdorff Riiast 8.2.1930; Cole Riiast 9.6.1931; Noukogude Liidu Tallinna saatkonna, kaubandusesinduse, Sovtorgfloti ja Naftasundikaadi tootajate nimekiri seisuga jaanuar 1930 aprill 1931 (allikas: Poliitiline Politsei). NA II RG-59, M1170, R-13.

(197) Coleman Riiast 2.7.1930. NA II RG-59, M1177, R-14.

(198) Vt http://www.1917.com/History/I-II/1147111389.html; [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(199) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(200) Vt Valge, J. Konstantin Pats ja Noukogude Liidu huvid, II, 1474.

(201) Seda, et Nafasundikaadi lool olid oma majanduslikud tagamaad ja et valiskaubanduse rahvakomissariaat pidas aga Naftasundikaadi segaaktsiaseltsiks muutmise juures silmas majanduslikku aspekti, on "Haaletus alistumises" piisavalt kirjeldatud. Sona kaasama, mida on Patsi puhul "Haaletus alistumises" kasutatud ja millele ajaloolane Valge on omistanud tahenduse agendiks varbama, tahenduseks on "Eesti oigekeelsussonaraamatu" jargi kaasa tombama, protsessi kaasa tombama. Vt Eesti oigekeelsussonaraamat OS 2006. Eesti Keele Instituut, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2006, 276; Oigekeelsussonaraamat. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, Valgus, Tallinn, 1976, 216.

(202) Vt nt Oiend A/S-i Sovpoltorg kohta (dateerimata). GARF 374-28-2624, 113.

(203) Vt Carley, M. J. Episodes from the early Cold War: Franco-Soviet relations, 1917-1927, 1278-1281.

(204) Vt Valjavote Poliitburoo protokollist 21.8.1924. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(205) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].
COPYRIGHT 2009 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2009 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Ilmjarv, Magnus
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Date:Jan 1, 2009
Words:16038
Previous Article:Prelude to the birth of the "kingdom of Livonia"/"Liivimaa kuningriigi" eellugu.
Next Article:The crisis of the elite in the cultural criticism made by Estonian student societies in 1937-1940/Eliidi kriis Eesti uliopilasseltside...
Topics:

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2020 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters