Printer Friendly

On the role of the commissions for combating counter-revolution in fulfilling the Bolshevik terror policy in Estonia, 1918-1919/Kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjonid enamlaste terroripoliitika taideviijatena Eestis aastail 1918-1919.

Tsiviilelanikkonna terroriseerimist tuleks vaadelda osana Punaarmee strateegiast Eesti vabadussoja algul, kui voitlus toimus Eesti piirides. Punaarmee tagalas eelkoige Eesti enamlaste elluviidud vagivallapoliitika eeskujuks vabadussoja ajal kujunes Vene enamlaste tegutsemine alates 1918. aasta septembrist, kus vastaste havitamine ja heidutamine oli surutud uutesse, pseudooiguslikesse raamidesse, mille eesmargiks oli uhiskonnale uute, enamlike normide pealesundimine. Selle taidesaatjateks kujunesid Eestis kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjonid, mille eeskujuks oli 1917. aasta detsembris Petrogradis loodud parteiline salapolitsei Tsekaa ehk Kontrrevolutsiooni ja Sabotaazi Vastu Voitlemise Ulevenemaaline Erakorraline Komisjon ([TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]). Punasest terrorist ei jaanud Eesti vabadussojas puutumata Valga linn, kus voimu teostasid lati enamlased, ega ka Petserimaa, mis muutus 1919. aasta veebruaris vabadussoja lounarinde voitlustandriks.

Punasest terrorist vabadussoja ajal on kahel iseseisvusajal kirjutanud erinevad autorid, kuid enne teist maailmasoda alanud ajaloouurimine ei joudnud oma loogilise tulemuseni, allikakriitiliste suvauurimusteni. Enamasti keskenduti monele uksikepisoodile ja -aspektile (naiteks Oskar Schabert vagivallale vaimulikkonna vastu (2)) voi kindlale Eesti piirkonnale. (3) Piiratud ligipaas allikatele on mojutanud naiteks Georg Simmo hinnangut (ainus omalaadne kahe maailmasoja vahelisel perioodil) punase terrori ohvritele (umbes 500). (4) Reservatsiooni, kuid samas--arvesse vottes toonaseid olusid--ka respektiga tuleb suhtuda 1980. aastate lopul ja 1990. aastate algul ilmunud toodesse, mis parast pikka noukogude perioodi kasitlesid uuesti punase terrori teemat, toetudes peamiselt siiski teise maailmasoja eelsete autorite toodele. (5) Eesti taasiseseisvusajal on autorid liikunud suurema uldistuse suunas, (6) kuid endiselt pole kasutatud Vene ja Lati arhiiviallikaid, mistottu on kasitlustest valja jaanud naiteks Valgamaa. Samuti pole see asjaolu lubanud anda ulevaadet kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjonidest kui punase terrori peamistest taidesaatjatest aastail 1918-1919.

Antud artiklis on vaatluse all Eesti enamlaste vagivallapoliitika (mis oli sojalise strateegia osa) valjakujunemine ja elluviimine Eesti vabadussojas. Kui senises kirjanduses on terroriaparaati kujutatud anonuumse ja eestikesksena, siis kaesolevas uurimuses on see personifitseeritud ning viidud seosesse Eesti enamlaste matkitud arengutega Noukogude Venemaal. Eesti enamlaste terroriaparaadi juhtivate isikute naol oli tegemist enamasti vabadussoja alguseks eestivastasele rindele komandeeritud eesti rahvusest tsekistidega, kes olid eelnevalt vahetult osalenud punase terrori labiviimisel Venemaal alates 1918. aasta septembri algusest. Siinkohal ei saa punasele terrorile aastail 1918-1919 rahvuslikku varjundit omistada, vaid Venemaalt Eestisse komandeeritud tsekistide puhul oli Eestis tootamiseks oluline eelkoige kohalike olude tundmine ja eesti keele oskus. Kuna Eesti enamlased olid 1918. aasta veebruaris pidanud Saksa vagede eest Noukogude Venemaale pogenema ja nende Eestisse jaanud aatekaaslasi olid Saksa okupatsiooni ajal tabanud karmid repressioonid, siis oli nende tegevusel Eestis teatav kattemaksuvarjund.

NOUKOGUDE VENEMAA EESTI TOORAHVA KOMMUUNI TERRORIPOLIITIKA EESKUJUNA

Vahetult oktoobripoorde jarel naitasid enamlased oma vastaste suhtes ules tanapaeval kohati uskumatuna tunduvat leebust. Esimesed noukogude reziimi repressioonid olid suunatud vana reziimi ametnike (sh opetajate) vastu, kes peale oktoobripooret keeldusid toole ilmumast, kuna ei tunnistanud enamlaste reziimi legitiimsust. 1917. aasta lopul olid enamlaste vastumeetmed passiivsele vastupanule pehmed, naiteks kasutati avalikku habistamist: streikivate ametnike nimekirju avaldati ajalehtedes, samuti ahvardati streikijaid pensionist ilma jatta. (7)

Korvuti uute voimuinstitutsioonide valjaarendamisega asusid enamlased oma eelkaijatelt paranduseks saadud oigussusteemi umber korraldama. 22. novembril 1917 valja antud dekreediga loodi Noukogude Venemaal kaht liiki kohtud: tsiviilasju menetlevate kohalike kohtute (nn rahvakohtud) korval asutati nn revolutsioonilised tribunalid, mis kuni Noukogude kriminaalkoodeksi koostamiseni pidid "vastavalt revolutsioonilisele korrale" menetlema reziimivastaseid (kontrrevolutsioonilisi) kuritegusid. (8) Oktoobripoorde jarel revolutsiooniliste tribunalide moistetud karistused olid reeglina leebed, harilikult piirduti rahatrahvi, vabadusekaotuse voi pagendusse saatmisega. (9) Vastavalt Kohtu Rahvakomissariaadi 1917. aasta 19. detsembri juhendile polnud revolutsioonilistel tribunalidel oigust surmanuhtlust rakendada, (10) surmanuhtlus Noukogude Venemaal taastati 24. veebruaril 1918 (esialgu vaid sojategevuspiirkonnas). (11)

Ka Eestis moodustati 1918. aasta algul revolutsioonilised tribunalid, mis oma luhikese tegevusaja jooksul piirdusid karistuste moistmisel vangistuste, rahatrahvide ja sunnitoole moistmisega. (12) Sellest ajast voib Eesti puhul tribunalide leebuse kohta naitena tuua juhtumi Pussi moisa ulevotmisel 3. detsembril 1917 tekkinud kokkuporkest Eesti punakaartlaste ja Eesti rahvusvaeosade sodurite vahel, kui viimased hakkasid moisamaade ulevotmist takistama. Tekkinud tuli kaigus tapeti kolm Punakaardi liiget, sodurid kull vangistati ja anti enamlaste nn revolutsioonilise tribunali alla, ent tribunali otsus oli suudlased vabastada. Naiteks oli peale eestlastest sodurite assitajana peasuudlaseks peetud parun von Stackelbergi ulekuulamist tribunali 12. jaanuaril 1918 vastuvoetud otsus lakooniline: "Soitku seenele." (13) Aja jooksul asendus leebus halastamatusega. Enamlaste repressiivaparaadis hakkasid tribunalide asemel olulisteks muutuma hoopis 20. detsembril 1917 Petrogradis asutatud Kontrrevolutsiooni ja Sabotaazi Vastu Voitlemise Ulevenemaalise Erakorralise Komisjoni ehk Tsekaa kohalikud komisjonid. Tsekaa juht, Poola paritolu enamlane Feliks Dzerzinski (1877-1926) on 1921. aastal Poliitburoole saadetud memorandumis votnud Tsekaa rolli ja funktsioonid kokku jargmiselt:
   Tsekaa sundis revolutsioonisundmuste kaigus, ja koosnes
   parteitootajatest ning spetsialistidest arreteerimiste-ja
   hukkamiste-alal, kelle too ei olnud allutatud oiguslikule
   jarelvalvele. (14)


1918. aasta veebruaris asutati kubermangu-ja kreisikeskustes nn erakorralised komisjonid ([TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]), mis kujunesid peale 1918. aasta 5. septembri dekreeti punase terrori parteilise vagivallaaparaadi "selgrooks". (15) Tsekaa operatiivtootajate, uurijate ja komissaride ametisse nimetamisel ei peetud oluliseks mitte nende haridustaset, vaid arvestati eelkoige nende parteilist staazi. (16) Oluline oli teiste tsekistide usaldus ja iseloomustus, naiteks soovitasid 1918. aasta mais Moskva Tsekaa uurijad Viktor Kingissepp (1888-1922) ning Abram Belenki (1882/1883-1941) samale toole votta Oskar Elleki (1875-1933), kes oma 14-aastase parteistaazi ja kireva elu valtel oli olnud vangistuses nii Venemaa, Saksamaa, Prantsusmaa kui ka Inglismaa vanglates. (17)

Ehkki Tsekaa labiviidud esimesed suuremad aktsioonid poliitiliste vastaste vastu leidsid aset juba 1918. aasta kevadel, (18) paasteti sustemaatiline terror Venemaal valla sama aasta teisel poolel reaktsioonina enamlaste voimupositsioonide koikuma loomisele, mis avaldus eelkoige ebaedus suvistel kohalike noukogude valimistel, rohketes streikides ja tooseisakutes, talupoegade vastuhakkudes voimudele ning parteiliikmete arvu vahenemises, aga ka opositsiooni tugevnemises. Nn punase terrori alguseks peavad paljud ajaloolased 5. septembrit 1918, kui Rahvakomissaride Noukogu andis valja dekreedi punasest terrorist. Selles anti korraldus "klassivaenlased" maha lasta voi koonduslaagritesse isoleerida, kusjuures mahalastute nimed tuli avaldada ajalehtedes. (19) Dekreet jattis tsekistidele laia tolgendamisvoimaluse, mis on terrori oluliseks erisuseks oigusemoistmisel, kuna oigus nagu teaduski eeldab voimalikult tapseid definitsioone. Dekreedi valjakuulutamise jarel vois revolutsiooni kaitsmise sildi all noukogude voimule ebasobivad algatused massuks voi kontrrevolutsiooniliseks tegevuseks kuulutada ja ebasoovitavad isikud vaiksemagi kahtluse korral valgekaartlasteks "sildistada". Selleks ei tulnud toendusmaterjali kogumisega aega raisata, kuna Tsekaa oli nii suudistaja kui ka kohtumoistja. Selles mottes paisati Venemaa justkui tagasi 1864. aasta kohtureformi eelsesse aega. Puudusid juriidilised kohtutoimingud, raakimata nende toimingute oiguslikust alusest. Kriminaalkoodeksit asendasid uued pseudojuriidilised kategooriad, nagu "valgekaartlane", "rahvavaenlane", "kahtlane", "kontrrevolutsionaar", "mustsadaline" ja "pantvang", kuhu lahterdamine tahendas toonastes tingimustes paljudele inimestele elu kaotamist. Feliks Dzerzinski kurtis 1918. aasta lopul, et uhiskond ja ajakirjandus moistavad Tsekaa tooulesandeid ning nende iseloomu valesti ja "kisavad" seetottu garantiidest, kohtust, juurdlusest jms. (20)

Siiski tuleb nentida, et dekreet punasest terrorist muutis ametlikuks protsessid, mis olid alanud tegelikult juba enne selle valjakuulutamist. See oli formaalne vastusamm esseeride kesknoukogu sojavaekomisjoni voitlussalga toimepandud enamlastevastastele terroriaktidele, eelkoige V. Volodarski (1891-1918) ja Moissei Uritski (1873-1918) morvamisele 1918. aasta 20. juunil ning 30. augustil ja samal paeval toimunud ebaonnestunud atentaadikatsele Lenini vastu. Jargnesid Dzerzinski, tema abilise Jakob Petersi ja siseasjade rahvakomissari Grigori Petrovski (1878-1958) uleskutsed massiliseks terroriks, mille avaldasid koik suuremad ajalehed enne 1918. aasta 5. septembri dekreeti. (21) Samas ei nainud mitmed enamlaste juhid punase terrori vallapaastmises mitte kattemaksu Uritski ja Volodarski tapmise ning Lenini haavamise eest, vaid hoopis "puhastuse" algust, mille lopptulemuseks oleks uus ning enamlastele meeleparane uhiskond. Selle seisukoha on sonastanud Petrogradi enamlaste parteiorganisatsiooni juht Grigori Zinovjev (1883-1936) 1918. aasta septembri keskel, kutsudes otseselt ules genotsiidile:
   Selleks, et voita meie vaenlasi, on meil tarvis sotsialistlikku
   militarismi. Me peame koos endaga viima 90 000 000 inimest 100
   miljonist Noukogude Venemaa elanikust. Mis puudutab ulejaanuid,
   siis meil pole neile midagi oelda. Nad tuleb havitada. (22)


Kuigi kohati aarmuseni demoraliseerunud riigis olid vagivald ja omavoli olnud juba enne seda igapaevane nahtus, siis eelnev polnud mingilgi maaral vorreldav sellega, mis hakkas toimuma 1918. aasta sugisel. Tegelikult oli Tsekaa esimesed massilised pantvangide hukkamised pannud Petrogradis toime juba 31. augustil, kokku hukati kattemaksuks Uritski tapmise eest sellel paeval rohkem kui 500 inimest. (23) 1918. aasta septembri ja oktoobri jooksul viis Tsekaa labi umbes 10 000-15 000 kohtuta hukkamist, mida oli rohkem kui eelneva saja aasta jooksul toimepandud kohtulikke hukkamisi Venemaal. (24) Tapetute hulgas oli endisi riigiametnikke, preestreid, ohvitsere, sandarmeid, esseere, mensevikke, kadettide partei liikmeid, monarhiste ja suurtalunikke, aga ka hulgaliselt toolisi, kes olid alustanud streiki toidunormide vahendamise ning enamlaste omavoli vastu. (25) Mastaapsed arreteerimised ja kohtuvalised hukkamised mojusid psuhholoogilise vapustusena. Sokeeritud olid isegi moned enamlaste partei liidrid. VSDT(b)P Keskkomitee 1918. aasta 25. detsembri istungil moistsid mitu liiget Tsekaa hukka, kuna see polevat korgem mitte ainult noukogudest, vaid ka lausa parteist endast. Nikolai Buhharin (1888-1938), Mihhail Olminski (1863-1933) ja Grigori Petrovski noudsid selle
   kriminaalidest, sadistidest ja lumpenproletariaadist koosneva organi


taltsutamist, Lev Kamenev lausa laialisaatmist. (26)

KONTRREVOLUTSIOONI VASTU VOITLEMISE KOMISJONID KUI ENAMLASTE VAGIVALLAPOLIITIKA ELLUVIIJAD EESTI VABADUSSOJAS

Petrogradis 1918. aasta sugisel valla paastetud sustemaatiline terror oli otseseks eeskujuks "vaiksematele vendadele", sh Eesti enamlastele. Mitmed vahetult enne vabadussoja algust eestivastasele rindele komandeeritud eesti rahvusest tsekistid, naiteks Eduard Otto (1884-1936) (27) ja Aleksander Riks (1889-1936), (28) olid Petrogradi Tsekaas tootades toimetanud Uritski tapmise juurdlust. (29) Eesti rahvusest tsekiste oli peamiselt Moskvast ja Petrogradist Eesti piiridel asuvate vaeosade juurde asutud komandeerima alates 29. novembrist 1918. (30) Seda, et sisemise vastupanu mahasurumine oli Eesti enamlaste prioriteediks, naitavad kaudselt muuhulgas juristiharidusega Aleksander Riksi malestused, kus ta mainib, et ehkki ta komandeeriti Eestisse Eesti Toorahva Kommuuni Rahvamajanduse Valitsuse Rahanduskomisjoni juhiks, vottis ta siin osa Eesti erakorralise komisjoni ([TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]) juhtimisest. (31)

Eesti Toorahva Kommuuni voib vaadelda kui Eesti enamlaste diktatuuri alust autonoomset ala (mille moodustamist toetasid uhtlasi Punaarmee komandorid) (32) Punaarmee vallutatud Eesti aladel 1918. aasta novembrist kuni 1919. aasta veebruarini, mille juhtkond (ETK Noukogu) tegutses Punaarmee Eestist taganemise jarel veel kuni 5. juunini 1919 reaalse voimuta enamlaste varikabinetina Venemaal. ETK Siseasjade Valitsuse juhiks pidi saama endine tsekist Viktor Kingissepp, (33) kes ETK valjakuulutamise ajal ja jarel viibis porandaalusena Tallinnas, mistottu sai Siseasjade Valitsuse ajutiseks juhatajaks Johannes Kaspert (1886-1937), kellest peale ETK laialisaatmist sai Noukogude Venemaal luure- ning julgeoleku organite tootaja. (34)

28 Aleksander Riks astus VSDT(b)P liikmeks 1905. aastal. Lopetas gumnaasiumi ja Peterburi ulikooli oigusteaduskonna. Oktoobripoorde jarel tootas komissarina Petrogradi maksuametis. 1918. aasta mais asus toole Pohja regiooni rahanduskomissariaadi maksuosakonna juhina. 1918. aasta juulist tootas uurijana Petrogradi Tsekaas. 1918. aasta novembris komandeeriti Eesti rindele. Parast Eesti mahajatmist Punaarmee poolt tootas jalle uurijana Petrogradi Tsekaas (kuni 1923. aastani). Peale seda oli ametis NSV Liidu Rahanduse Rahvakomissariaadis valuuta ja valiskaubanduse osakonnas. Arreteeriti 1936. aastal ja lasti maha ([TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]).

Siseasjade Valitsuse ulesannete hulka kuulus uhtlasi voitlus kontrrevolutsiooni vastu. Sellest hoolimata jai Siseasjade Valitsuse ja selle juhataja juhtroll pigem nimeliseks ning enamlaste vagivallaaparaadi "selgrooks" kujunesid Eestis Tsekaa erakorraliste komisjonide eeskujul suurematesse Punaarmee katte langenud linnadesse ja maakondadesse asutatud kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjonid. Monedes toonastes eestikeelsetes allikates nimetati neid paralleelselt ka kontrrevolutsiooniga voitlemise komisjonideks, monel juhul ka "tribunalideks". Vagivallaaparaadi tegevus kinnitati erinevate Eesti Toorahva Kommuuni Noukogu voi selle korralduslikuks tuumikuks kujunenud Eestimaa Ajutise Revolutsioonikomitee (tegutses alates 15. oktoobrist 1918 kuni ETK valjakuulutamiseni) valjaantud dekreetidega, mis oma uldsonalisuses jatsid sarnaselt Vene enamlaste maarustega laiad tolgendamisvoimalused. Juba paev enne Punaarmee 22. novembri nurjunud katset vallutada Narva, st 21. novembril, oli Eestimaa Ajutine Revolutsioonikomitee keelustanud koik mitteenamlikud poliitilised uhendused ja ajalehed. Teiste poliitiliste parteide liidritega ahvardati ringi kaia "koige revolutsioonilise valjusega". (35) 29. novembri ETK Noukogu manifestiga kuulutati lindpriiks Eesti Ajutine Valitsus, selle "agendid" ja toetajad, aga ka koik moisnikud ning pastorid. Uhtlasi andis dekreet oiguse kohapeal maha lasta igauhe, kes noudis Ajutise Valitsuse korralduste taitmist. (36) Lisaks kontrrevolutsiooni--ja religioonivastasele voitlusele ajas ETK juhtkond ka radikaalset karskuspoliitikat, keelustades alkoholi tarbimise ning muumise Eesti Toorahva Kommuuni piirides kuni sojategevuse lopuni. (37) Nagu paljudes teistes enamlaste poolt valja antud korralduste puhul lubati koiki suudlasi karistada "revolutsioonilise valjusega", (38) samas tapsustamata, mida selle all on moeldud. See omakorda jattis tabatud salaviinamuujad ja samagonniajajad taielikult kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjonide meelevalda, kes voisid selle tuhise rikkumise eest maarata erinevaid karistusi rahatrahvist kuni surmanuhtluseni. Dekreedi jargi tuli inimesed, kes teolt tabati, ilma mingite formaalsusteta kohapeal maha lasta. (39)

PUNANE TERROR NARVAS JA VIRUMAAL (1918. AASTA NOVEMBRIST KUNI 1919. AASTA JAANUARINI)

Esimene kohalik kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjon alustas oma tood Narvas 5. detsembril 1918 ja selle juhataja kohusetaitjaks sai Eduard Otto. (40) Temast sai vormiliselt ka ule-eestilise kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjoni presiidiumi esimees. (41) Kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjonide tegevus laienes kuni Punaarmee Eestist valjatorjumiseni, omandades suurima ulatuse 1919. aasta jaanuari esimesel poolel, tegutsedes sel perioodil Narvas, Viru-, Tartu--ja Vorumaal. Eesti vagede 8. jaanuaril 1919 alanud eduka vastupealetungi ja Punaarmee taganemise tingimustes ei joudnud oma tegevust alustada Parnuning Viljandimaa kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjonid.

Kohalike kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjonide toomeetodid olid piirkonniti erinevad. Virumaal ja Narvas, kus enamlaste toetajaskond oli suurem, (42) tugines nende tegevus suuresti kohaliku elanikkonna koostoovalmidusele. Seevastu Tartus, kus enamlased olid oma toetajaskonda vaikeseks hinnanud, (43) viidi arreteerimisi labi laialdaste, tihti ulelinnaliste haarangute ja labiotsimiste kaigus. Tartu piirkonnas voeti ja tapeti rohkem pantvange kui mujal Eestis. Enamlaste voimu vastaste tabamisel ja info kogumisel olid olulised kohalike elanike esitatud pealekaebused, kuna kohalike kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjonide tootajad olid viimased seitse kuud viibinud Venemaal. Kaebuste esitamise pohjusteks olid eelkoige Saksa okupatsiooni ajast parinevad vastuolud, harvem varasemast ajast parinevad erinevad tulid ja pinged lihtinimeste vahel, kellest uks osa soovis neile osaks saanud ebaoigluse eest enamlaste abil katte maksta. Ehkki Eestis levisid 1918. aasta detsembris ja 1919. aasta jaanuaris jutud Punaarmee kannul liikuvatest Hiina tsekistidest, kelle ulesandeks olevat enamlaste korraldusel surmaotsuseid taide saata, (44) puudus nendel juttudel Eesti kontekstis tegelikult alus, kuna punase terrori teostamise pohiraskus langes eesti rahvusest isikutele. Tollases propagandas rohutasid enamlaste vastased hiinlaste, latlaste ja juutide rolli enamlaste reziimi pusimisel, justkui puuduks enamlastel toetus, (45) mida hiljem voimendasid oma propagandas natsid, aidates sellel propagandamuudil tanapaeval kohati kaibetoeks muutuda. (46) Kuni Eesti territooriumilt taandumiseni koosnes Eesti kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjonide komissaride ja uurijate kaader eranditult eestlastest. (47) Kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjonide tootajate arv kasvas enamlaste kontrollitaval territooriumil 47 inimeselt (1918. aastast kuni 1919. aasta detsembrini) 1. veebruariks 1919 juba 124-ni. (48) Vahetult enne Punaarmee Eestist taganemist tootas kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjonides 15 komissari ja 5 uurijat, ulejaanud olid kantseleitootajad ning abitoolised. (49) Arreteerimistel, vangide valvamisel ja mahalaskmistel toetasid kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjone Punaarmee vaeosad. Aktiivselt votsid punase terrori teostamisest osa eesti kutid, eelkoige 2. Viljandi kommunistlik kutipolk (komandor Eesti vabadussoja algul, 1918. aasta oktoobrist kuni 1919. aasta veebruarini, Eduard Teiter), kuhu teiste Eesti kutivaeosadega vorreldes kuulus tunduvalt rohkem enamlaste partei liikmeid ja mis oli seetottu reziimi seisukohalt usaldusvaarne. (50) Nii panid Viljandi kutipolgu sodurid toime kolm veretood (30. detsembril 1918, 6. ja 10. jaanuaril 1919) Palermo metsas Rakveres, (51) Kreenholmi tehase sibiaukude juures (52) ning Tartu umbruses. 1919. aasta jaanuari algul moodustati Tartu kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjoni juurde Viljandi kuttidest 117-meheline karistussalk komissar Aleksander Jea (1886-1937) (53) juhtimisel, mille liikmed hukkasid 12. jaanuaril 1919 pantvange Tartumaal Elistvere vallas ja surmasid 19 ohvrit Tartu Krediitkassa keldris 14. jaanuaril 1919. (54)

5. detsembril 1918 asutatud Narva kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjon alustas koostoos Narva taitevkomiteega arreteerimisi ja "valgekaartlaste" lahedaste hulgast pantvangide votmist. 14. jaanuarini 1919 voeti Narvas vabadus 208 inimeselt. (55) Lisaks Kreenholmi vanglale Joala linnaosas, kus hoiti kontrrevolutsioonis ja kriminaalkuritegudes suudistatud vange, muudeti kinnipidamiskohaks ka Jaanilinna linnus, kus hoiti pantvange. (56) Eriti kohutavad kinnipidamistingimused olid Joalas, kus vangidel tuli viibida vaikestes ulerahvastatud kongides enda valjaheidetes, taluda nalga ja valvurite vagivalda ning alandusi. (57) Vastavalt kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjoni ja Narva Taitevkomitee kirjavahetusele hukati kuni 14. jaanuarini 1919 Narvas 34 inimest, neist 19-le pandi suuks kriminaalkuritegusid, mitte nende poliitilist meelsust voi vaenulikkust uue reziimi suhtes. (58) Narva vabastamise jarel Eesti Vabariigi voimude moodustatud komisjoni andmetel tapeti Narvas ja Narva-Joesuus enamlaste pooleteisekuuse voimul oleku ajal 45 inimest. (59) Surmaotsused viidi taide Joala moisa metsas asunud Kreenholmi vabriku sibiaukude juures, kusjuures ohvrite tapmiseks kasutati lisaks tulirelvadele ka kange, labidaid ja pussiparasid. (60)

Enim kannatas aastail 1918-1919 enamlaste voimu tottu Virumaa ja eelkoige Rakvere. Kohalik kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjon alustas senistes linnavalitsuse ruumides oma tegevust juba 18. detsembril ehk koigest kaks paeva peale Rakvere vallutamist Punaarmee poolt ja tegutses kuni 10. jaanuarini 1919, mil enamlased Rakvere maha jatsid. (61) Komisjoni esimeheks oli Johannes Hansing (1887-1945), kes oli ka Virumaa Toorahva Saadikute Noukogu Taitevkomitee juhataja. Hansingu 1919. aasta veebruaris Eesti Toorahva Kommuuni Noukogule esitatud raporti jargi arreteeriti komisjoni poolt 308 inimest, kes suleti Rakvere vanglasse. (62) Kohalikku elanikkonda terroriseeriti sagedaste labiotsimistega, mille kaigus voeti inimestelt ara vaarisesemeid ja toiduaineid. (63) Komisjon moistis kolme nadala jooksul Rakveres surma 101 inimest. (64) Esimene 16 ohvriga hukkamine toimus Palermos 30. detsembril 1918. Vange sunniti paev varem hauda kaevama, vaites, et uhishaud on moeldud hoopis sakslastest sojavangidele, keda enamlastel on plaanis Rakveres suurel arvul hukata. (65) 6. jaanuaril 1919 hukati sealsamas veel 16 vangi ja 10. jaanuaril, vahetult enne enamlaste pogenemist, tapsid Viljandi kutipolgu sodurid kuulipildujavalanguga 50 inimest (kuuel hukataval onnestus ellu jaada ning enamlaste lahkumise jarel laipade alt valja ronida). (66) Virumaa maapiirkondades tegutses 1918. aasta detsembri algusest kuni enamlaste taganemiseni 9. jaanuaril 1919 30-40-meheline Viljandi kuttidest moodustatud karistussalk, mida nimetati "erakorralise revolutsioonilise korra komisjoniks", aga ka 1918. aasta detsembri algul kasakatevastasel karistusretkel surmavalt haavata saanud Punaarmee komandori Rudolf Sieversi (1892-1918) auks "Sieversi karistussalgaks", mida juhatas Johannes Kaspert, 24. detsembrist 1918 tema abiline Gustav Reinvald. (67) Karistussalk laskis peamiselt kohalike elanike pealekaebuste alusel maha 19 ja arreteeris 281 inimest. (68) Eesti vabariigi siseministeeriumi korraldusel moodustatud uurimiskomisjoni kokkuvotte kohaselt tapeti Viru maakonnas detsembris 1918 ja jaanuaris 1919 enamlaste poolt 141 inimest. Peale nende joudsid taganevad enamlased endaga kaasa viia 90 pantvangi, kelle saatus oli nende omastele Eestis teadmata. (69)

PUNANE TERROR LOUNA-EESTIS (1918. AASTA DETSEMBRIST KUNI 1919. AASTA VEEBRUARINI)

Tartu kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjon alustas oma tegevust 1. jaanuaril 1919. (70) Selle juhiks sai Petrogradi Tsekaast Eestisse komandeeritud Aleksander Kull (1886-?), kes tootas Noukogude julgeolekuorganites (Tsekaa, GPU, OGPU) aastail 1918-1930. (71) Tartu langes Punaarmee katte 22. detsembril 1918. Eesti sojavae taganemise jarel asusid tegutsema enamlaste poolehoidjad, kes moodustasid oma relvastatud kaitsesalga ja asusid Punaarmee 49. polgu toel Tartus teostama arreteerimisi, mille kaigus vangistati 70 inimest. (72) Tartu umbruses toimus samal ajal Punaarmee-vastane partisanisoda leitnant Julius Kuperjanovi (1894-1918) juhtimisel. Vastupanu mahasurumiseks sooritas Tartu kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjon Tartus ja selle umbruses alates aastavahetusest aktiivselt haaranguid ning labiotsimisi, et tabada vastase poolehoidjaid. Massilised arreteerimised ja pantvangi votmised algasid 2. jaanuaril 1919 kattemaksuks Kuperjanovi partisanide toimepandud runnakutele Punaarmee valvepostide vastu Pedja, Voldi ning Vasula silla juures. Samal ohtul piirasid punaarmeelased sisse Tartu kesklinna ja viisid kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjoni koik, kellel puudusid isikuttoendavad dokumendid voi kes olid komissaride hinnangul kahtlased. (73) Sellest alates sagenesid arreteerimised ja labiotsimised. Enne kui Eesti sojavagi vallutas Tartu 14. jaanuaril Punaarmee kaest tagasi, arreteeriti Tartus ja selle lahiumbruses 512 inimest, (74) keda hoiti Gildi tanavas asunud komisjoni peakorteris ning Kompanii tanava endises Krediitkassa keldris. (75)

Olulise poorde Tartu kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjoni tegevuses toi kaasa 4. jaanuaril 1919 toimunud kohalike enamlaste morvamine Kuperjanovi partisanide poolt. Partisanid roovisid Elistvere vallast Pataste kulast endise punase kuti Johannes Parna. Puurmani moisapargis andis Kuperjanov oma meestele korralduse Parn ules puua, suudistades teda Ajutise Valitsuse vastu tootamises, punasest terrorist osavotmises ja relvade loata omamises. Kuperjanovi partisanid lasid samas kohas maha veel kaks kohalikku meest, keda Kuperjanov suudistas vaenlasega labikaimises ja sojavaest korvale hoidmises. (76) Parna tapmisele vastasid enamlased kollektiivse karistusega. 12. jaanuaril saadeti Tartust Elistvere valda 70-meheline Viljandi kuttidest koosnev karistussalk, kes korraldas umbruskonna taludes labiotsimisi. Kuttidel oli korraldus kumme "valgekaartlast" maha lasta. Elistvere valla taitevkomitee esimees Endel Karm, kes oli olnud Parna sober ja kohalike enamlaste poolehoidja, koostas hukatavatest nimekirja. Nende hulgas olid endised vallaametnikud eesotsas endise vallavanemaga ja taluperemehed, kellest kaheksa lasi eesti kuttide karistussalk Elistvere vallamaja aida taga maha. (77) Hukkamisel kasutati laieneva kuuliga dumdumlaskemoona (mille kasutamine oli keelustatud juba 1868. aasta Peterburi deklaratsiooniga, hiljem ka 1899. aasta Haagi rahvusvahelise konventsiooniga), (78) mis ohvreid rangalt purustas.79 Kaht nimekirjas olnud taluperemeest ei onnestunud kuttidel tabada, kuna neid polnud karistusretke ajal kodus. (80)

Kattemaks Parna tapmise eest sellega ei piirdunud, jargmised hukkamised pandi toime Tartus. 9. jaanuaril 1919 lasti Emajoe jaal maha 13 pantvangi. Uhel surmamoistetutest, sojavangil Johannes Orrol, laks haavatuna korda hukkajate kaest pogeneda. Tapetute hulgas oli neli Tartumaa moisnikku, kaks eesti sodurit, kaitseliitlane, kohalik kellassepp, salaviinamuuja, valedokumente kasutanud Vene juut, kaks kohalikku ajalehemuujat ja uks kohalik juudi rahvusest lihunik. (81) 14. jaanuaril hukati Aleksander Kulli korraldusel Krediitkassa keldris 19 pantvangi, kelle hulka kuulus mitmeid tuntud Tartu kodanikke. Tuntuimaks ohvriks oli Eesti oigeusu piiskop Platon, kodanikunimega Paul Kuulbusch (1869-1919). Lisaks temale hukati veel neli vaimulikku, kolm moisnikku, uks kohalik moisavalitseja, restoraniomanik, kaks linnavolinikku, advokaat, pottsepp ja opilane, aga ka Tihhonovi-nimeline punaarmeelane. (82) Tartu vabastamise jarel morvapaigaga tutvunud kohtuarst, uks toonaseid tippkirurge (Werner Zoege von Manteuffeli opilane ja pikaaegne assistent) Wolfgang von Reyher (1879-1950) tuvastas, et ohvrid talutati ukshaaval keldriruumi, kuhu nad sisse tougati ning seal lasuga kuljelt pahe tapeti. Jargmised ohvrid lukati varem tapetute laipade otsa ja seejarel surmati. (83) Viimasteks kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjoni ohvriteks Tartus, vahetult enne seda, kui Kull, Kaspert ja nende alluvad pogenesid soomusrongil Lenin Vorru, olid Pepleri tanava hoovis kiirustades maha lastud Tartu linna raamatupidaja Wilde ning raskelt haavatud Tartu linnaarhitekt Arved Eichorni (1879-1922), kes vigastuste tottu invaliidistus. (84)

Kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjoni Voru osakond loodi 16. detsembril 1918, kui Narvast komandeeriti Vorusse komissar Oskar Tiisler. (85) Kuu aja jooksul, st 16. jaanuarini 1919, langetati kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjoni Voru osakonnas kaks surmaotsust. (86) Olukord muutus, kui Eesti sojavagi tuli 14. jaanuaril Tartusse ja komissar Tiisler otsustas Pihkvasse pogeneda. Kaasa voeti ka poliitilise suudistusega vangid, kellest 12 lasti samal paeval Voru lahedal Verijarve kaldal Tiisleri korraldusel maha. (87) Enne Pihkvasse joudmist sai Tiisler teada, et Voru on endiselt enamlaste valduses, mille jarel otsustas ta Vorru tagasi poorduda. (88) Kuid seal vabastati Tiisler ja tema abimehed ametist ning Tartu kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjoni baasil organiseeriti 16. jaanuaril 1919 uus kontrrevolutsiooniga voitlemise komisjoni Voru osakond, mille esimeheks sai Villem Jaakson (1888-1936, monedes allikates Jakson). (89) Jaakson ja tema kaastootajad asusid kohalikke elanikke terroriseerima ulelinnaliste labiotsimiste ning massiliste arreteerimistega, millest suurim, tervet linna haaranud haarang toimus 26. jaanuaril ETK juhtkonna korraldusel. (90) Alates 1919. aasta 16. jaanuarist kuni 2. veebruarini toimus Voru maakonnas 336 arreteerimist ja 46 hukkamist (30. ning 31. jaanuaril 1919). (91) Vorus hukati kolm inimest pantvangidena, neli viinapoletamise ja muumise ning kolm mobilisatsiooni eest korvalehoidmise eest ja ulejaanud 36 inimest kui "kontrrevolutsionaarid". (92) Enamlaste taganemise jarel avastati massihauad surnuaiataguses metsas raudteejaama lahedal liivaaugus ja linnatagustel karjamaadel. (93) Karistusoperatsioonide kaigus Viljandimaale hukati kumme ja Valgamaal kaheksa inimest (31. jaanuaril hukati Strenci alevis Latis veel viis pantvangi). (94) Viimane suur hukkamine toimus 19. veebruaril 1919 Misso moisas Vorumaal, kus hukati 20 Vastseliina ja Haanja vallas pantvangideks voetud taluperemeest. (95)

Arengud praeguse Eesti lounapoolseimas linnas Valgas ja selle umbruskonnas kujunesid enamlaste voimu ajal teistsugusteks kui mujal Eestis. Valga-Valka vallutasid 18. detsembril 1918 lati kutid ja kaksiklinnas said voimu latlased. (96) Punase terrori kaik Valgas kujunes sellest tulenevalt sarnaseks Lati, mitte Eesti aladega. 17. detsembril 1918 valja kuulutatud Lati Sotsialistliku Noukogude Vabariigi enamlastest juhtide terroripoliitika tulemusena kaotas elu enam kui 3600 inimest. (97) Kui enamlased 1919. aasta kevadel Saksa ja Lati vaeosade poolt Latist valja torjuti, vabastati vanglatest ning kahest koonduslaagrist 18 000 inimest. (98) Lati enamlaste repressiivaparaadile olid iseloomulikud Tsekaaga analoogsed uurimiskomisjonid (izmeklesanas komisijas) ja kolmeliikmelised revolutsioonilised tribunalid (revolucionars tribunals), millest esimesed asutati Gulbenes juba 17. detsembril 1918 ehk samal paeval, kui kuulutati valja noukogude vabariik. (99) Valgas-Valkas asutati Valga maakonna (kreisi, lati keeles Valkas aprinkis) tribunal ja uurimiskomisjon 10. jaanuaril 1919. Revolutsioonilise tribunali eesistujaks oli kuni tribunali tegevuse ametliku lopetamiseni aprillis 1919 (tegelikkuses katkes selle tegevus juba veebruari keskel) Janis Sakins, kellest sai paralleelselt ka uurimiskomisjoni juht. (100) 13. jaanuarist kuni 17. veebruarini hukati uurimiskomisjoni voi tribunali korraldusel 94 inimest, neist 23 tribunali ja 71 uurimiskomitee korraldusel. (101) Enamikku hukatutest suudistati kontrrevolutsioonis, salakuulamises, valgekaartlaseks olemises, Saksa okupatsiooni ajal enamlaste valjaandmises ja relvade varjamises, ent kuus inimest hukati tribunali otsusel ka roovmorva ning uks dokumendi voltsimise suudistusel. (102) Komisjoni ja tribunali dokumentide pohjal oli hukatute hulgas vahemalt 15 eestlast. (103) Otsused viidi enamasti taide Valka vana juudi surnuaia taga, samasse maeti ka enne enamlaste Valgast lahkumist puhkenud vangide massu mahasurumisel tapetud viis kinnipeetavat. (104) Enamlaste Valgast torjumise jarel 1. veebruaril 1919 leitud massihauast avastasid eesti sodurid 92 surnukeha. (105)

TERROR PUNAARMEE TAGALAS (VEEBRUARIST JUUNINI 1919)

Kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjonide liikmed torjuti koos Punaarmeega Eestist valja. Nende asemel nimetati 22. veebruari Eesti Toorahva Noukogu istungil Kasperti ettepanekul 7. armee louna pool Peipsi-Pihkva jarve voitleva grupeeringu (vene keeles TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII) tagalas ametisse nn revolutsioonilise korra komissarid, kes jatkasid ka kontrrevolutsiooniliste suuasjade menetlemist. (106) Punaarmee lounagrupi vaetaguseks komissariks sai Aleksander Jea (endine 2. Viljandi kutipolgu komissar), kelle alluvuses tootas alates 1. martsist 1919 neli piirkondlikku komissari. Nende kasutuses oli omakorda 1-2 uurijat ja komissari abi, kokku tootas umberstruktureerimise jarel Eestimaa kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjonis kuni 38 inimest. (107) Jea langetas otsuseid ainuisikuliselt ja 1. martsist kuni Toorahva Kommuuni likvideerimiseni 4. juunil 1919 allkirjastas Jea 50 surmaotsust. (108) Peamiselt Petserimaal arreteeriti sel perioodil 387 inimest. (109)

Kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjonid viisid Punaarmee taganemisel Virumaalt, Vorumaalt ja Narvast kaasa pantvangidena 687 (110) ning Valgast 75 ini-mest (111), kellest suurem osa vabastati Petrogradi, Pihkva, Riia jt vanglatest toidupuuduse ja ruumivahesuse tottu. (112) Moned hukati, naiteks lasti 3. mail 1919 Pihkva vanglas maha Valga pastor Richard Alexander Georg Wuhner. (113) Koige prominentsemad pantvangid (sealhulgas Ajutise Valitsuse haridusminister Karl Luts (1883-1942), Konstantin Patsi venna Nikolai naine Ljudmilla (1879-1955) ja tema neli last, Peterburi eestlaste uks liidreid Otto Magi) koondati martsis 1919 Luuga lahedale tehtud ETK koonduslaagrisse nr 1, mis hiljem viidi Staraja Russasse ning likvideeriti detsembris 1919, kui Tartu rahukonverentsil sai teoks pantvangide vahetus. (114) Pantvangide vabastamist 4. detsembril 1919 Irboskas voib pidada punase terrori lopuks Eesti vabadussojas.

KOKKUVOTE

Kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjonid olid vabadussoja ajal aastail 1918-1919 Eesti enamlaste dekreetidega sanktsioneeritud hirmutamis- ja havitamispoliitika taideviijad Punaarmee tagalas. Eesti alal kaotas enamlaste reziimi vagivallapoliitika ja nii kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjonide sustemaatilise terrori kui ka Punaarmee tegevuse tottu elu umbes 700 inimest (115) ning aastail 1918-1919 arreteeriti enamlaste poolt kontrollitud aladel kokku ligikaudu 2500 inimest. (116)

Aastail 1918-1919 oli punase terrori naol tegemist erioperatsiooniga Punaarmee tagalas. Noukogude Venemaa eeskujusid matkides moodustati terrori taideviijateks kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjonid. Vabadussoja algul komandeeriti sisevaenlase mahasurumiseks ja heidutamiseks Eestisse Noukogude Venemaalt Tsekaa tootajaid, kes olid varem osalenud terrori labiviimisel Petrogradis, Moskvas jm. Eestis tootati samade meetoditega, millega oli Venemaal harjutud. Punaarmee Eestist lahkumise jarel jatkasid Eestis terrorit rakendanud isikud sageli teenistust Noukogude julgeolekuorganites (muu hulgas valisluures) samavaarsetel voi korgematel ametikohtadel.

Tsiviilelanikkonna vastu suunatud vagivald sojalise strateegia osana on moraalselt taunitav ja vastuolus nii tanapaevase kui ka toonase, eeskatt 1863. aasta Lieberi koodeksi (adapteeriti Euroopa maades 19. sajandi lopuks) ning 1899. ja 1907. aasta Haagi konventsioonidel pohineva sojaoiguse seisukohalt. Ehkki vahemalt statistilise analuusi mottes oli selline strateegia 20. sajandi sodades edukas, (117) ei toonud see Punaarmeele ja enamlastele Eesti vabadussojas aastail 1918-1920 edu.

TANUAVALDUS

Uurimistoo labiviimist toetas Euroopa Liidu Euroopa Sotsiaalfond programmi DoRa raames, mida viib ellu Sihtasutus Archimedes.

doi:10.3176/hist.2015.1.03

Taavi Minnik

Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti; tminnik@tlu.ee

(1) Downes, A. B., McNabb Cochran, K. Targeting civilians to win? Assessing the military effectiveness of civilian victimization in the interstate war.--Rmt: Rethinking Violence. States and Non-State Actors in Conflict. Toim E. Chenowet, A. Lawrence. Routledge, London, 2010, 23.

(2) Oskar Schabertilt on ilmunud raamatud: Schabert, O. Martyrer. Der Leidensweg der baltischen Christen. Hamburg, 1920; Schabert, O. Baltisches Martyrerbuch. Berlin, 1926; Schabert, O. Die Dorpater Martyrer der orthodoxen Kirche vom Jahre 1919. Riga, 1932.

(3) 1936. aastal ilmus Arved Palgi raamat "Enamlaste voimulolemine Rakveres ja Rakvere vabastamine". Samal teemal ilmus 1936. aastal ajakirjas Vabadussoja Tahistel Karl Uruala artikkel "Enamlaste veretoo Virumaal detsembris 1918. a. ja jaanuaris 1919. a.". Punase terrori sundmustest Tartus ja selle lahiumbruses on 1938. aastal ilmunud raamatus "Kolm nadalat punast diktatuuri" andnud ulevaate Arno Raag.

(4) Simmo, G. Meie kaotustest Vabadussojas (kasikiri). Eesti Riigiarhiiv (ERA), 2124-3-1321, 2.

(5) Teemat on esmakordselt kasitletud 1989. aastal ajakirjas Vikerkaar ilmunud Hannes Walteri artiklisarjas "Eesti Vabadussoda 1918-1920", mis pohineb Eesti esimese iseseisvusperioodi autorite toodel.

(6) Taasiseseisvunud Eestis on enamlaste terroripoliitikat uurinud Marko Mihkelson, kes 1990. aastate algul avaldas artikleid punasest terrorist, naiteks Eesti Toorahva Kommuuni koonduslaagrist, punase terrori ja kiriku suhetest ning punase terrori uurimist puudutavatest pohikusimustest. Vabadussojaaegsest punasest (aga uhtlasi ka valgest) terrorist on andnud luhiulevaate ka Oie Elango, Ants Ruusmann ja Karl Siilivask 1998. aastal ilmunud koguteoses "Eesti maast ja rahvast. Maailmasojast maailmasojani" ning 2000. aastal Mart Laar "Kommunismi musta raamatu" eestikeelsele tolkele lisatud kirjutises "Eesti ja kommunism". Kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjonide tegevust on kasitletud Reigo Rosenthali ja Marko Tammingu 2013. aastal ilmunud raamatus "Soda enne soda: Noukogude eriteenistuste tegevusest Eestis kuni 1940. aastani".

(7) Bunyan, J., Fisher, H. (toim). The Bolshevik Revolution: Documents and Materials. Stanford, 1934, 226-231.

(8) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(9) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(10) Kukk, E. Revolutsiooniline kohus Eestis (okt. 1917-veebr. 1918).--Rmt: Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon Eestis. Toim H. Moosberg. Tallinn, 1957, 180-182.

(11) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(12) Kukk, E. Revolutsiooniline kohus Eestis, 180-182.

(13) Revolutsioonilise tribunali otsused. ERA, R-1295-1-2, 5; ERA, R-1295-1-3, 14.

(14) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(15) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(16) Samas, 132.

(17) Oskar Ellek oppis aastail 1890-1894 lukksepaks. 1894. aastast kuni 1907. aastani tootas erinevates Peterburi tehastes. Tutvus Peterburis Hans Poogelmanni ja Viktor Kingissepaga ning astus 1904. aastal VSDT(b)P liikmeks. Aastail 1905-1906 oli vangis, parast vabanemist saadeti Moskvasse. 1906. aastast sai Ellekist partei sojalise organisatsiooni liige ja ta vottis partei vajaduste tarbeks osa erinevatest "eksproprieerimistest". 1907. aastal tegutses porandaalusena Tallinnas, pogenes samal aastal Helsingisse ja sealt Saksamaale. Aastail 1908-1913 vottis osa Saksa Sotsiaaldemokraatliku Partei toost, arreteeriti kohaliku politsei poolt. 1913. aastast tootas Pariisi enamlaste sektsioonis. 1916. aastal arreteeriti prantslaste poolt, peale vabanemist 1917. aastal asus Inglismaale Southamptonisse, kus arreteeriti Inglise voimude poolt kui Saksa spioon. Vabastati 1917. aasta juunis, peale seda saabus Petrogradi. Parast oktoobripooret tootas luhikest aega Valisasjade Rahvakomissariaadis, 1918. aasta mais komandeeriti toole Moskva Tsekaasse. 1918. aasta sugisel komandeeriti Ellek Narva rindele, kus temast sai kohaliku kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjoni esimees. Narva mahajatmise jarel tegutses komissarina Vorus ja Valgas. 1919. aasta kevadel sai Ellekist Eesti Toorahva Kommuuni esindaja Moskvas. 1919. aasta sugisel saadeti Saksamaale porandaalusele toole, kus viibis 1920. aasta maini. Alates sellest ajast tootas Kominterni valisasjade buroos, 1922. aastal lahetati Noukogude Berliini saatkonda, kus tootas valiskaubanduse alal. 1923. aasta novembrist tootas tehnilise eksperdina GosTorgis. Suri 1933. aastal. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 124-1-2217, 6-7.

(18) Courtois, S. jt. The Black Book of Communism: Crimes, Terror, Repression. Harvard University Press, 1999, 64.

(19) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(20) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(21) Courtois, S. jt. The Black Book of Communism, 74-75.

(22) Leggett, G. The Cheka: Lenin's Political Police. Oxford University Press, 1986, 114.

(23) Courtois, S. jt. Kommunismi must raamat. Varrak, Tallinn, 2000, 85.

(24) Samas, 70-71.

(25) Samas, 86-87.

(26) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]. http://www.grazhdanin.com/grazhdanin.phtml?var=Vipuski/2003/1/statya22&number=%B91

(27) Eduard Otto astus 1906. aastal VSDT(b)P liikmeks, tootas elektriku ja fotograafina. Moisteti 1907. aastal surma, ent otsus asendati viieaastase vanglakaristusega. Parast vabanemist oli Eestis, Soomes ja Petrogradis parteitool. Alates aprillist tootas uurijana Petrogradi Tsekaas, kus tegeles muu hulgas Moissei Uritski morva uurimisega. 1918. aasta novembrist kuni 1919. aasta aprillini oli Otto Eesti Toorahva Kommuuni kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjoni esimees. 1919. aasta aprillist kuni 1923. aastani oli uurija Petrogradi Tsekaas ja GPU-s. Hiljem tootas Leningradis Vene muuseumi juhatajana. Arreteeriti 1936. aastal ja lasti maha ([TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]).

(29) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(30) Teateleht Eesti Kontrrevolutsiooniga Voitlemise Komisjoni kaastooliste ja teenijate ule. Eesti Riigiarhiivi Filiaal (ERAF), 28-1-164, 2.

(31) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(32) Tsiviiladministratsiooni asutamist Eesti aladel, mille koosseisus tegutseks muu hulgas "poliitiline agentuur" (parteiorganisatsioon), soovitas Punaarmee ulemjuhatus 7. armee juhatusele juba enne nende alade vallutamist 12. novembril 1918. Punaarmee ulemjuhatuse telegramm 7. armee staabile 12.11.1918. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 190-11c-10, 1.

(33) Moskvas oli Viktor Kingissepp alates 1918. aasta martsist tootanud Korgemas Revolutsioo nilises Tribunalis ja Tsekaas, kus ta kuulus erikomisjoni, mis uuris vasakesseeride vandenoud. Uurijana tegeles ta Briti Moskva asekonsuli Bruce Lockharti umber koondunud spioonide suuasjaga ([TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]).

(34) Parast Eesti Toorahva Kommuuni laialisaatmist tootas Johannes Kaspert aastail 1919-1925 Punaarmee peastaabi luureosakonnas ja erinevatel kohtadel Tsekaas, GPU-s ning OGPU-s ([TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]).

(35) Eesti Toorahva Kommuun. Koost H. Hartmann. Tallinn, 1958, 60.

(36) ETK Noukogu manifest 29.11.1918. ERAF, 28-1-1-2, 1-3.

(37) ETK Noukogu koosoleku protokoll 10.12.1918. ERAF, 28-1-1-2, 21.

(38) Samas.

(39) Samas.

(40) ETK Noukogu koosoleku protokoll 5.12.1918. ERAF, 28-1-1-2, 8.

(41) Samas.

(42) Kasikiri "Noukogude voim Eestis oktoobrist 1917. a.--veebruarini 1918". [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(43) Samas.

(44) Ajutise Valitsuse koosolek 2.1.1919. ERA, 31-1-13, 1-2.

(45) Vt British Library, Slavonic and East European Collections, Russian and Soviet Posters, 1914-1921, "Anti-Bolshevik Posters Issued by the Counter-Revolutionary Forces during the Civil War": http://www.bl.uk/pdf/russposters.pdf. Viimati vaadatud 6.11.2012.

(46) Laquer, W. Russia and Germany: A Century of Conflict. New Brunswick, 1990, 33-34.

(47) Eesti Kontrrevolutsiooniga Voitlemise Komisjoni tootajate nimekirjad detsembrist 1918 ning jaanuarist ja veebruarist 1919. ERAF, 31-1-13, 2, 15.

(48) Samas.

(49) Samas, 15.

(50) N.-Vene vagede tegevusest Eesti vastu 1918-1920. ERA, 2124-3-286, 6.

(51) Kontrrevolutsiooni vastu voitlemise Virumaa osakonna tegevuse aruanne perioodil 18.12.1918 kuni 10.1.1919. ERAF, 28-3-56, 1-2; vt ka Palgi, A. Enamlaste voimulolemine Rakveres ja Rakvere vabastamine. Rakvere, 1936, 80-89.

(52) Kokkuvote 1919. a. Siseministeeriumi poolt asutatud uurimiskomisjoni toodest enamlaste metsikute tegude ule Narvas. ERA, 1585-1-82a, 30.

(53) Aleksander Jea astus 1906. aastal VSDT(b)P liikmeks, mobiliseeriti esimese maailmasoja ajal, aastail 1917-1918 oli Tartu Sojarevolutsiooni tribunali esimees, 1918-1920 oli Eesti kutivagedes, 1921-1933 tootas Tsekaas, GPU-s ja OGPU-s, hukati 1937. aastal (Eesti biograafiline andmebaas ISIK).

(54) Vt Eesti kontrrevolutsiooniga voitlemise komisjoni Tartu osakonna aruanne 1.1.1919-14.1.1919. ERAF, 28-1-68, 5.

(55) Andmed parinevad Narva kontrrevolutsiooniga voitlemise komisjoni igapaevastest aruannetest kohalikule taitevkomiteele. ERAF, 28-1-21.

(56) Eesti saatkonnale Pariisis teadmiseks saadetud protokollid enamlaste tegevuse uurimise komisjonide toost. ERA, 1585-1-82a, 7.

(57) Samas.

(58) Andmed parinevad Narva kontrrevolutsiooniga voitlemise komisjoni igapaevastest aruannetest kohalikule taitevkomiteele. ERAF, 28-1-21.

(59) Nimekiri enamlaste poolt Narvas hukatud inimestest. ERA, 1585-1-82a, 27.

(60) Eesti saatkonnale Pariisis teadmiseks saadetud protokollid enamlaste tegevuse uurimise komisjonide toost. ERA, 1585-1-82a, 26-26p, 87.

(61) Kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjoni Virumaa osakonna tegevuse aruanne 18.12.1918-10.1.1919. ERAF, 28-3-56, 1-2.

(62) Samas.

(63) Palgi, A. Enamlaste voimulolemine Rakveres ja Rakvere vabastamine, 72.

(64) Kontrrevolutsiooni vastu voitlemise komisjoni Virumaa osakonna tegevuse aruanne 18.12.1918-10.1.1919. ERAF, 28-3-56, 1-2.

(65) Palgi, A. Enamlaste voimulolemine Rakveres ja Rakvere vabastamine, 80-89.

(66) Samas.

(67) Uuruala, K. Enamlaste veretood Virumaal detsembris 1918. a. ja jaanuaris 1919. aastal.--Kaitse Kodu, 1936, 25-29.

(68) Samas.

(69) Samas, 30.

(70) Eesti Kontrrevolutsiooniga Voitlemise Komisjoni Tartu osakonna aruanne 1.-14.1.1919. ERAF, 28-1-68, 5.

(71) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(72) Raag, A. 3 nadalat punast diktatuuri. Tartu, 1938, 109-111.

(73) Samas.

(74) Eesti Kontrrevolutsiooniga Voitlemise Komisjoni Tartu osakonna aruanne 1.-14.1.1919. ERAF, 28-1-68, 5.

(75) Vt Kontrrevolutsiooniga voitlemise komisjoni kirjavahetus vangimaja ulemaga. ERAF, 28-1-781.

(76) Leitnant Kuperjanovi teadaanne. ERA, 518-1-217, 192.

(77) Eesti saatkonnale Pariisi saadetud protokollid enamlaste poolt Elistvere vallas toimepandud maha laskmiste ja roovimiste ule. ERA, 1585-1-82a, 128-153.

(78) Dorman, K. Elements of War Crimes under the Rome Statute of the International Criminal Court. Sources and Commentary. Cambridge University Press, 2003, 294.

(79) Eesti saatkonnale Pariisi saadetud protokollid enamlaste poolt Elistvere vallas toimepandud mahalaskmiste ja roovimiste ule. ERA, 1585-1-82a, 128-153.

(80) Kontrrevolutsiooniga voitlemise komisjonide vangide nimekirjad jaanuarist 1919. ERAF, 28-1-780, 29-31.

(81) Raag, A. 3 nadalat punast diktatuuri, 226-234.

(82) Samas, 290-291.

(83) Vt 1929. aastal Tartus ilmunud brosuur "14. jaanuari 1919. a. kumnendaks aastapaevaks, malestamiskeldri puhitsemise puhul Tartu "tapakeldris"".

(84) Postimees, 21.1.1919.

(85) Eesti Kontrrevolutsiooniga Voitlemise Komisjoni Voru osakonna aruanne 16.12.1918-17.1.1919. ERAF, 28-1-68, 14p.

(86) Samas.

(87) Enamlaste poolt toimepandud tapmistest Voru linnas. ERA, 1585-1-82a, 194.

(88) Eesti Kontrrevolutsiooniga Voitlemise Komisjoni Voru osakonna aruanne 16.12.1918-17.1.1919. ERAF, 28-1-68, 14p.

(89) Samas.

(90) ETK Noukogu 26.1.1919 istungi protokoll. ERAF, 28-1-2, 56.

(91) Eesti Kontrrevolutsiooniga Voitlemise Komisjoni Voru osakonna aruanne 16.1.-31.1.1919. ERAF, 28-1-68, 21.

(92) Samas, 15-17.

(93) Enamlaste poolt toimepandud tapmistest Voru linnas. ERA, 1585-1-82a, 194.

(94) Samas; vt ka ajalehte Louna Eesti, 30.1.1939.

(95) Akt Misso moisas kommunistide poolt maha lastud inimeste kohta. ERA, 2-2-5, 159.

(96) Janes, J. Rahutud ajad Valgas 1917.-1920. a.--Valgamaalane, 13.12.1999.

(97) Popoff, G. Sowjetherrschaft in Europa: Die Rigaer Kommunistenzeit und ihre Lehren. Bern, 1935, 25.

(98) Sprude, V. Stuckas "zveru darzi".--Latvijas Avize, 19.5.2008.

(99) Stranga, A. Komunistu diktatura Latvija: 1918. gada decembris-1920. Gada janvaris.--Rmt: Berzins, J. jt (toim). Latvijas valstiskumam 90. Latvijas valsts neatkanba: ideja un realizacija. Starptautiska konference 2008, 13.-14. novembris. Latvijas Vestures instituta apgads, Riga, 2010, 67-70.

(100) Valkas aprinka revolucionara tribunala un izmeklesanas komisijas darbibas parskati par 1919g janvari aprili. Latvijas Valsts vestures arhivs (LVVA), P12-1-76, 1-20.

(101) Hukatute nimekirjad. LVVA, P12-1-76, 3-6, 10-11, 18.

(102) Samas.

(103) Samas.

(104) Janes, J. Rahutud ajad Valgas 1917.-1920. a. - Valgamaalane, 13.12.1999.

(105) 3.2.1919 Valisministeeriumile edastatud teade. ERA, 957-11-3, 1.

(106) Siseasjade Valitsuse juhataja J. Kasperti aruanne Eesti Toorahva Kommuuna Noukogule. ERAF, 28-1-68, 3.

(107) Louna grupi vaetaguse komissari aruanne. ERA, 28-3-77, 13.

(108) Samas, 1-31.

(109) Samas.

(110) Valisministeeriumile teadmiseks saadetud pantvangide kohta koostatud tahestik. ERA, 1-1-7107, lehed nummerdamata.

(111) Pantvangidena Noukogude Venemaale viidud isikute nimekirjad. ERA, 14-1-147, 2-3, 13.

(112) Mihkelson, M. Eesti Toorahva Kommuuni koonduslaager (1919). Tundmatu Eesti Vabariik. Jaan Tonissoni Instituut, Tallinn, 1993, 12.

(113) Mihkelson, M. Punane terror ja kirik Eestis.--Looming, 1992, 11, 1549-1550.

(114) Mihkelson, M. Eesti Toorahva Kommuuni koonduslaager (1919), 12-13.

(115) Vt nt Walter, H. Eesti Vabadussoda 1918-1920.--Vikerkaar, 1989, 5, 72.

(116) Vangide nimekirjad. ERAF, 28-1-68, 15; ERAF, 28-1-751, 1-6; ERAF, 28-3-66, 25-164; ERAF, 28-1-69, 1-89.

(117) Downes, A. B., McNabb Cochran, D. Targeting civilians to win?, 55.
COPYRIGHT 2015 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2015 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Minnik, Taavi
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Article Type:Report
Geographic Code:4EXES
Date:Jan 1, 2015
Words:6200
Previous Article:Implementation of discipline in Estonian factories in the second half of the 19th century and at the beginning of the 20th century/Distsipliin ja...
Next Article:Hitler's rise to power in Germany and the Baltic states in 1933--the foreign policy aspect/Hitleri voimuletulek saksamaal ja Balti riigid 1933....
Topics:

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2020 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters