Printer Friendly

On the medieval furnishings and the circle of donors of st olaf's church/Oleviste kiriku keskaegsest sisustusest ja annetajate ringist.

The medieval furnishings of St Olaf's Church in Tallinn have not been preserved, with the exception of a 15th-century silver seal and some fragmentary tombstones. In this article, the interior of the church is mainly reconstructed and analysed on the basis of documentary evidence. The following objects are discussed: side altars, statues of saints, pews, liturgical vessels and vestments, the organ, stained glass windows and tombstones. The information on the side altars is reviewed in a chronological order, from the 14th century, when the first references to the side altars are available, to the Reformation in 1524/25. Whenever possible, the founders of the altars and chantries, the subsequent holders of the right of patronage, and the later supporters are ascertained. The exact location of a side altar is rarely mentioned in the sources; however, it is possible to make assumptions about the location on the basis of the brief descriptions in the written sources and of the architectural details (e.g. a sacrament niche) preserved in the choir and the nave. The church interior underwent constant development: every new altar or statue altered the sacred space and influenced the liturgy.

Shortly before the Reformation, there were about 25 side altars in St Olaf s Church. In the 14th century, the following six altars are mentioned: St Olaf (also called the altar of the Morning Mass), the Holy Sacrament, the Virgin Mary, St Margaret, St Anthony the Great and St Stephen. In addition, a chantry of the Tetteke family is mentioned, with no reference to the altar on which it was celebrated. In the 15th century sources, the following altars turn up: St Henry (of Uppsala or of Finland), St Adrian (of Nicomedia), St Magnus (possibly of Orkney), St Dorothy, the Holy Cross, the Holy Trinity, St Canute (King Knud IV of Denmark), St Gertrude, two altars dedicated to St Anne (one near the Sacrament, the other near the new St Mary's Chapel), St John (most probably the Baptist), and the altar of the merchant Gerwen Borneman. In the first quarter of the 16th century, the following nine altars were mentioned: Sts Cosmas and Damian, St Catherine (of Alexandria), the Three Kings, St Mary Magdalene, St Matthias, an altar under the tower, an altar of the Sasse family, and two altars in the chapel of St Lawrence. The altar of St Andrew, sometimes mentioned in the earlier literature, proved to be a misreading of the sources.

Not every association could afford to establish its own altar, only the wealthier ones could. The town council had the right of patronage over several altars and the Great Guild of the merchants possessed two altars, those of St Olaf and St Magnus. St Canute's Guild and the Confraternity of St Anthony had an altar dedicated to their patron saint. The altar of St Dorothy belonged to the tailors and cloth-shearers, and the altar of St John to the goldsmiths.

Most of the patron saints of the altars were well-known saints in the entire Europe, and in particular in the Hanseatic towns of the late medieval Baltic Sea region. However, the fact that possibly four altars were dedicated to Scandinavian saints--St Olaf, St Canute, St Henry and St Magnus--suggests that St Olaf s Church was the main centre for the cult of Nordic saints in Tallinn. St Lawrence, the patron saint of a chapel, should also be added to these four, because he enjoyed great popularity in Scandinavia being, for instance, the patron saint of the Cathedral of Lund and the Cathedral of Uppsala.

Several altars were located either in the choir (especially in the ambulatory) or very close to it--at the eastern end of the nave and aisles. This is not surprising, because these locations were liturgically the most important ones (close to the high altar) and therefore most desired. In the 1420s, a new and more spacious choir together with an ambulatory was erected. This provided new possibilities of building side altars there.

Every new altar or chantry with its patron saint had a significant impact on the liturgy and on the interior of the church. There was a tight connection between the cult activities, the commemorative practices, the processions and the changes in the spatial arrangement.

In the 14th century and also later, wealthy merchants, particularly town councillors, dominated among the founders of the altars and chantries. During the course of the 15th century, various associations began to found their own altars, first the town council, the Great Guild and St Canute's Guild, later also St Olaf s Guild, the Confraternity of St Anthony, the goldsmiths and the tailors. Thus, the circle of supporters gradually became socially more varied. Possibly, there were even more crafts or religious confraternities connected to this church, but due to the scarcity of written sources, it cannot be detected.

Wealthy individuals and associations could afford to found more than one altar, to support financially different services or to finance the "eternal illumination" of the Holy Sacrament or a statue. In this manner, they ensured as many intercessory prayers for their souls as possible. Secular ambitions--to show one's status and wealth--were no less important. The town council was the first association to have its own pews in the late Middle Ages. This underlined their high social position. Another means of representation was the stained glass windows. In the 1520s, the town council paid for a window in the new chapel of St Mary, built on the south side of the chancel. Very likely, they as donors were in some manner visualized on the window, either with the help of the coat of arms of the town or a suitable image.

Most of the surviving tombstones belong to town councillors as well. It is known that some of them found their final resting place in or near the choir, that is, close to the liturgical centre of the church--the high altar. Those merchants or town councillors who had founded their own altar, chose to be buried in front of it and paid for the regular memorial masses and prayers.

In a parish church of a Hanseatic town, like St Olaf s Church in Tallinn, it is expectable that elite citizens, such as the town councillors, were visually represented in a most conspicuous manner. They clearly had the best economic possibilities of perpetuating their memory. Because of their occupation, merchants were more concerned about the afterlife and the salvation of their souls than perhaps representatives of other occupations. One should also not underestimate the social expectations of the community towards people of high rank and wealth. Collective religious practices performed by the guilds and other associations also influenced the forms of piety and the nature of donations. The social and economic elite of the town shared common values, including the need for representation, and this was mirrored both in the sacred space and in the profane sphere.

Keskaegsete kirikute sisustuse uurimine on valjunud kunstiajaloo kitsamatest raamidest, leides puutepunkte liturgia ja teoloogia ajaloo, sotsiaalajaloo, linnaajaloo ning teiste distsipliinidega. Analuusides sailinud kunstiteoste ja kirjalike andmete pohjal teadaolevate esemete pildiprogrammi ning funktsiooni, nende rolli liturgias, ruumilist konteksti, annetajate sotsiaalset positsiooni ja religioosseid ning ilmalikke ambitsioone, on voimalik jouda senisest tunduvalt avaramate teadmisteni keskaegse sakraalruumi arengu ja seda mojutanud tegurite kohta. Eriti intensiivne on selleteemaline uurimissuund viimase kumnendi Saksamaal, kus uksikute kirikute sisustuse, kasutuse ja ruumi tahendusvaljade kohta on avaldatud terveid monograafiaid. (1) See puudutab moistagi kirikuid, kus keskaegset sisustust on arvestataval maaral sailinud.

Uldtuntud pohjused, miks Eesti keskaegsete kirikute sisustusest on praeguseks jarel vaid uksikud kunstiteosed voi nende fragmendid, on moistagi sajandite valtel peetud arvukad sojad, puhakodasid tabanud tulekahjud ja reformatsiooniaegsed pildiruusted. Nende dramaatiliste sundmuste korval oli keskaegse sisustuse jarkjargulises eemaldamises oma osa uleminekul evangeelsele usule ja selle arengul, mis toi kaasa uued religioossed ning representatiivsed vajadused ja valjendusvahendid ning seega ka uued sisustuselemendid. Nimetatud protsesside tagajarjel muutus osa katoliiklikust inventarist uleliigseks (nt korvalaltarid koos oma kaunistustega, relikviaarid ja moned kirikuriistad), teisi aga kohandati uude konteksti sobivaks. (2) Koige selle tottu on keskaegsete kirikute sisustuse uurimisel hindamatuks abiks kirjalikud andmed, ent neid on paraku sailinud vaid vaga vaheste puhakodade kohta.

Tanu Tallinna Linnaarhiivi rikkalikele kogudele, eelkoige rae, koguduste ja gildide arhiividele, on Tallinna kirikute keskaegsest sisustusest teada palju enam kui teistes linnades voi maal asunud kirikute ning kabelite kohta. See ei tahenda siiski, et uhtviisi haid materjale oleks sailinud koikide puhakodade kohta, ammugi mitte seda, et oleks voimalik saada detailset ulevaadet interjoori ja vallasvara muutumise-taienemise kohta, alates kiriku ehitusajast kuni reformatsioonini. Koige paremini on uurijad informeeritud hiliskeskaegse Niguliste kiriku sisustusest, seda tanu sailinud kunstiteostele ja kiriku eestseisjate ehk voormundrite peetud arveraamatule, mis holmab aastaid 1465-1520. (3) Uhegi teise Tallinna puhakoja kohta pole nii pikka ajavahemikku holmavat ja nii inforohket allikat votta. Seetottu pole ullatav, et Niguliste sisustust ja kunstivarasid on kasitlenud oige mitmed kodu- ning valismaised autorid. (4)

Teine keskaegse Tallinna kogudusekirik--Oleviste--on paratamatult jaanud Niguliste varju. Seda on uhelt poolt tinginud kirjalike allikate vahesus, teisalt aga asjaolu, et kiriku praegune sisustus parineb 1820. aasta laastava tulekahju jargsest ajast. Erinevalt Nigulistest sai Oleviste kannatada 1524. aasta pildiruuste ajal, havitavalt mojus ka 1625. aasta poleng. Siiski pole olukord Oleviste keskaegse sisustuse uurimise seisukohalt kaugeltki lootusetu. Alles on kiriku eestseisjate arveid ja markmeid aastaist 1436-1450 ning 1513-1575. (5) Ehkki molemas, koigest osaliselt sailinud arveraamatus domineerib ehituse ja remonditegevusega seonduv finantskulg, leidub neis ulestahendusi ka altarite ning vallasvara ja neid annetanud voi nendega seotud isikute kohta. Samuti on Oleviste uurimisel abiks mitmed keskaegsed linnaraamatud, gildide ja tsunftide arve- ning markmeraamatud ja 1525.-1527. aastal koostatud nimekirjad kirikute korvalaltarite sissetulekute kohta. (6) Kui paljudest erinevatest allikatest infokillud kokku koguda, polegi seda nii vahe.

Jargnev kasitlus holmab jargmisi sisustuselemente ja kirikuvarasid: altarid, puhakujud, pingid, armulauanoud ning teised altaririistad, liturgilised tekstiilid, vitraazaknad, orel ja hauaplaadid. Valja on jaetud kiriku ja Maarja kabeli hobepitsatid, mille kohta on olemas vordlemisi varske artikkel, (7) ning kellad, millest on valmimas eraldi uurimus. Lisaks Olevistes paiknenud kunstivarade valjaselgitamisele on analuusitud ka nende funktsiooni ja ruumilist konteksti, samuti esemete annetajaid ning kiriku toetajaid ja nende staatust ning omavahelisi seoseid. Annetajate ja toetajate all moistetakse uksikisikuid ning uhendusi, kes mojutasid uhel voi teisel moel kiriku interjoori ja liturgiat: rajasid kirikusse mone altari voi teenistuse voi annetasid olemasoleva kaigushoidmiseks suurema summa, kinkisid mone kuju, altaririista voi muu eseme, rahastasid altari voi puhakuju valgustamist, lasid end kirikusse matta jne. Ajalises plaanis ulatub kasitlus umbes 1520. aastate keskpaigani, st reformatsioonini ja selle tagajarjel asetleidnud kiriklike umberkorraldusteni, vajadusel on lisatud andmeid ka paarist-kolmest jargnenud aastakumnest.

KORVALALTARID

Kui kristluse esimestel sajanditel oli puhakojas ainult uks, kooriruumis asuv (pea)altar, siis alates 6. sajandist hakati ka korvalaltareid pustitama. Selle nahtuse pohjusteks olid arengud liturgias, reliikviate austamises, puhakute kultuses ja teispoolsuskujutelmades. Plahvatuslikult hakkas korvalaltarite arv kasvama alles alates 15. sajandi keskpaigast, kui oma n-o eraaltareid hakkasid rajama eelkoige ilmikud--joukad perekonnad ja korporatiivsed uhendused, nagu raad, gildid, tsunftid ning vennaskonnad. (8) Asutaja kandis altari pustitamise ja kaunistamisega seotud kulud ning annetas tavaliselt regulaarse teenistuse--vikaaria--rajamiseks moeldud algkapitali, mille intressidest kaeti jooksvad kulud (armulaualeib ja -vein, kuunlavaha) ning maksti uhele voi mitmele preestrile (vikaarile), kes pidasid seal missat ja palvetasid asutaja perekonna voi korporatsiooni hingeonnistuse eest. Eriti suureks paisus korvalaltarite arv tahtsamate kaubandusmetropolide kogudusekirikutes. Kui tuua paar rekordilist naidet Laanemere maade hansalinnadest, siis Gdanski (Danzigi) Maarja kirikus oli 16. sajandi alguskumneteks 58, Stralsundi Nikolause kirikus aga 56 altarit. (9) Keskaegse Liivimaa linnades oli see arv tagasihoidlikum, jaades reformatsioonieelsetel aastatel suuremates kirikutes 20-30 vahele. (10)

Oleviste kiriku liturgiliseks keskpunktiks olnud peaaltari kaunistuste kohta pole mingeid andmeid. Voib ainult oletada, et sellel asus uhke retaabel, mis oli kunstilises mottes vorreldav tanaseni sailinud Niguliste ja Puha Vaimu omadega. Oleviste korvalaltarite nimekirja koostas esimesena Gotthard von Hansen (1885), kes luges neid kokku 24 ja kelle andmetele on enamasti toetunud ka hilisemad baltisaksa uurijad. (11) Viimastel aastakumnetel on nimekirju avaldanud Tiina Kala (12) ja poola teadlane Maja Gassowska. (13) Koigi autorite andmed varieeruvad pisut, olenevalt kasutatud allikate hulgast ja eriparast.

Tallinna kirikute altareid voi nende arvu tsiteerides on monikord jaanud tahelepanuta asjaolu, et nende hulk muutus aja jooksul pidevalt: uusi korvalaltareid rajati juurde (eriti intensiivselt 15. sajandi teisel poolel ja 16. sajandi esimesel veerandil), moni vanadest vois aga jaada luhemaks voi pikemaks ajaks kasutusest korvale, naiteks rahastuse loppedes. Teiseks tuleb silmas pidada, et uht ja sama altarit voidi allikates erinevate nimedega nimetada. Sellel nahtusel oli erinevaid pohjusi. Kui altaril oli kaitsepuhakuid rohkem kui uks ja kummagi (voi igauhe) auks oli sisse seatud vikaaria, voidi altari nimetamisel lahtuda kord uhest, kord teisest nimipuhakust, olenevalt naiteks sellest, millise teenistuse finantseerimist vastav dokument kasitles. Altari nimetust on mojutanud ka seda kaunistanud puhakuju voi -pilt, kui kujutatud puhak ei kattunud altari nimipuhakuga. Naiteks Nigulistes asunud Kanuti gildi altarit, mis enamjaolt kannab Kanuti altari nime, on monikord nimetatud ka Maarja altariks, sest sellel paiknes Neitsi Maarja kuju. (14) Altarit voidi allikates nimetada ka tema rajaja perekonnanime, mitte aga altari kaitsepuhaku jargi, eriti kui oli tegemist koigile tuntud vaarika linnakodanikuga, naiteks mone raeharraga. Altari kaitsepuhak vois ka muutuda, naiteks kui patronaadioigus laks uuele omanikule, kes mingil pohjusel eelistas mond teist puhakut (voi kel onnestus hankida uus reliikvia) ja kes seetottu soovis lasta altari umber puhitseda. Altareid voidi dokumentides segi ajada ka kirjutaja eksimuse tottu. Ehkki koiki neid asjaolusid tuli ette kullaltki harva, tuleb seda voimalust siiski meeles pidada. Moningast segadust altarite arvu osas voib tekitada seegi, et suuremates kirikutes vois leiduda samanimelisi altareid, eriti kehtib see Neitsi Maarjale puhitsetud altarite kohta.

Enamiku Oleviste kiriku korvalaltarite rajamisaeg ja annetaja on teadmata. Kuna suurem osa altareid puudutavaid teateid on seotud finantskusimuste voi patronaadioigusega, ei selgu neist paraku eriti midagi altarite kunstiajaloolisest kuljest ehk nende kaunistustest. Viimasest annavad aimu vaid moned gildialtareid kasitlevad sissekanded voi testamentides mainitud annetused. Et aga saada mingigi ulevaade altarite lisandumisest ja seega ka kirikuruumi muutumisest aegade jooksul, on altareid jargnevalt kasitletud kronoloogilises jarjekorras, vottes aluseks nende teadaolevalt esmakordse esinemise allikates. Moistagi ei pruugi see tahendada, et altareid rajati just selles jarjekorras. Lisaks esmamainimisele on arutletud ka altarite voimaliku asukoha ule, samuti on kasitletud altarite rajajaid ja patronaadioiguse omanikke (kui need on teada), sest see voimaldab saada ulevaadet isikute ning korporatsioonide ringist, kes kiriku sisustusele ja liturgia arengule koige enam moju avaldasid.

14. sajandil mainitud altarid

13. sajandist pole Oleviste (nagu teistegi Tallinna kirikute) sisustusest midagi teada. 14. sajandil on seal nimetatud viit-kuut korvalaltarit voi nende juurde kuuluvat vikaariat. Koige esimesena ilmus allikaisse Puha Olavi altar. 1346. aasta urikust selgub, et Johannes de Bremenile kuulus patronaadioigus vikaaria ule Puha Olavi altaril, mille oli asutanud kadunud Johannes Masche.15 Altaril peeti igavest missat ja eestpalveid Masche ning tema esivanemate hingeonnistuse eest. Vikaariat rahastati aastas seitsme hobemargaga, mis maksti valja rae vahendusel. Patronaadioiguse omanikuna maaras Bremen, et tulevikus pidid vikaaria juures teenima Hinricus de Indagine pojad, kui nad jouavad preestriks puhitsemiseni. Nii Johannes Masche kui ka Johannes de Bremen olid Tallinna raeharrad. (16) Altari rajamisaeg tekstist ei selgu, ent see vois toimuda juba paar aastakummet varem, sest uhe 1325. aasta dokumendi jargi annetas raeharra Masche Olevistele 60 hobemarka missa asutamiseks enda ja oma esivanemate hinge eest. (17) Ehkki dokumendis altarit ei mainita, kaib jutt suure toenaosusega samast ettevotmisest mis 1346. aastalgi. Nahtavasti polnud Maschel poegi, kellele patronaadioigus edasi anda, ja seeparast laks see tema kolleegi Bremeni katte.

Uhest 1370. aasta parandiraamatu sissekandele lisatud markusest selgub, et Puha Olavi vikaariat peeti "Issanda Ihu ees". (18) Selle pohjal voib oletada, et Olavi altar asus kusagil sakramendinisi voi Sakramendi altari laheduses, kus hoiti puhitsetud hostiat (vt allpool).

Jargmisena ilmus Olavi altar allikaisse 1421. aastal. (19) Kellele patronaadioigus sel ajal kuulus, pole teada. Millalgi laks see aga Suurgildi katte, sest alates 1440. aastast on Olavi altarit gildi oldermanni arveraamatus jarjepidevalt nimetatud. (20) Seal kajastub naiteks vikaari tasu (15. sajandi keskpaigas oli see kolm marka aastas), samuti asjaolu, et gild lasi ulestousmispuhadeks, Puha Olavi puhaks (29. juuli), koikide puhakute paevaks (1. november) ja jouludeks altarile uusi vahakuunlaid teha. (21) 1447. aastal lasi oldermann puhastada kaht altaril seisvat messingist kuunlajalga. (22) 1457. aastal telliti Olavi altari jaoks lugemispult (pulmet), kett ja kapi jaoks kahe hingega uks ning lukk. (23) Nahtavasti asus altari laheduses seina sisse tahutud voi puidust nikerdatud kapp, kus hoiti jumalateenistuseks vajalikke altaririistu, raamatuid ja tekstiile. Samal, 1457. aastal otsustas Suurgildi juhatus koos Lauagildi eestseisjatega seada sisse kolm paralleelset arveraamatut, kuhu pannakse kirja sissetulekud (rendid), mis laekuvad Puha Vaimu kirikus asuva vaestelaua ja kolme gildile kuuluva altari--Magnuse ning Olavi altar Olevistes ja Blasiuse altar Nigulistes--heaks. (24)

Harilikult oli peaaltaril kiriku kaitsepuhakuga sama nimi. Tallinna kirikute peaaltareid pole allikates koos puhakuga nimetatud (esinevad alamsaksakeelsetes tekstides kui hoge altar), ent voib arvata, et siingi polnud lood teisiti. See, et kiriku kaitsepuhaku nime vois kanda ka moni korvalaltar, polnud samuti ebatavaline. Naiteks Nigulistes oli lisaks peaaltarile olemas Nikolause ja dominiiklaste Katariina kirikus Katariina altar. (25)

Olavi altar esineb allikates aeg-ajalt ka teise nimega--Hommikumissa altar (Vromissen altar), sest altaril peeti varahommikust missat (monikord nimetatud ka esimeseks missaks). (26) Hommikumissa rahastamine toimus labi rae, kes eraldas selleks 1432-1524 (st kuni reformatsioonini) seitse marka aastas. (27) Teenistuse ajalugu on aga veelgi vanem kui rae 1432. aastal sisseseatud arveraamatu andmed: Oleviste esimese missa vikaariat on nimetatud juba uhes 1398. aasta parandiraamatu sissekande lisamarkuses. (28)

Et Olavi altarit toetasid kaks linna eliitkorporatsiooni ja et see oli puhitsetud kiriku nimipuhakule, pole imestada, et see oli Oleviste uks joukamaid. 1525. aasta andmeil teenis altari juures neli preestrit, neist igauhe aastapalk oli 12 marka. (29)

Ehkki allikates pole altari asukohta nimetatud, (30) voib selle kohta kirikuruumi analuusides oletusi teha. Nimelt liitub Oleviste koorile, kus asus peaaltar, kooriumbriskaik, mille idapoolseimat volvikut (mis jaab peaaltari volviku taha) kaunistab nelinurkne polukroomne paiskivi, millel on kujutatud Puha Olavit (joon 1, 2). Puhakuga paiskivi asukoht just selles volvikus, mis moodustab koori keskloovile omamoodi pikenduse, ei saa olla juhus, vaid see oli toenaoliselt moeldud Olavi altarit "kroonima". Oletust, et Olavi altar asus peaaltari taga, toetab ka hommikumissa pidamine just sellel altaril: langesid ju idaaknast sinna algava paeva esimesed valguskiired. Komme rajada kooriruumi peaaltari taha hommikumissa jaoks voi reliikviate valjapanekuks eraldi altar oli levinud kogu keskaegses Euroopas: sellel altaril peeti varajast missat, mis oli vahem pidulik kui peaaltaril peetav korgmissa. (31) Pole valistatud, et Olevistes eksponeeriti Olavi altaril ka puhaku reliikviat, ehkki andmed selle kohta puuduvad.

Moistagi kajastab kasitletud ruumilahendus Oleviste koori umberehituse jargset seisu: uus koor valmis umbes ajavahemikul 1420-1425. (32) Olavi altar aga oli, nagu eespool vois veenduda, sellest tunduvalt vanem. Pole teada, kas Olavi altar asus algselt samuti peaaltari taga ja kas see tuli koori umberehituse ajaks teisaldada (ning parast uuesti puhitseda).

Puha Olaviga reljeefi kohta on uurijad arvanud, et selle kujundus on romaaniparane ja et see kuulub samasse aega kui varasemast koorist parit ingliga paiskivi, millel on aastaarv 1330. (33) Tahelepanuta on aga jaetud fakt, et Puha Olavi ikonograafia areng raagib nii varajasele dateeringule vastu: 13. sajandi lopul ja 14. sajandil kujutati puhaku jalge all olevat figuuri inimesena, valdavalt voidetud sojamehena, (34) nagu seda voib naha ka naiteks Tallinna Olavi gildi pitseril, mis parineb 14. sajandi algupoolelt. (35) Lohe kere ja inimpeaga figuur, mida naeme paiskivil, ilmus kunsti alles 14. sajandi teisel poolel ning vaid uksikute naidetena. (36) Laiemalt hakkas see motiiv levima 15. sajandi esimesel poolel ja selle perioodiga (tapsemalt umbes 1430. aastaga) on konealuse paiskivi dateerinud ka rootsi kunstiteadlane Anne Liden. (37) Seetottu tundub toenaoline, et Puha Olaviga paiskivi valmis 1425. aasta paiku, olles tellitud spetsiaalselt uue koori jaoks, et tahistada samanimelise altari asukohta ja lisada sellele pidulikkust.

Uhes reformatsioonijargses, uhislaeka tulusid kajastavas nimekirjas esineb ka Puha Olavi kabel, mille asukohta pole mainitud. (38) Uks voimalus on, et kabeliks oli kujundatud kooriumbriskaigu idavolvik. Sel juhul aga oleks kabel pidanud avatud olema (mitte vore voi vaheseintega eraldatud), vastasel korral olnuks takistatud suunatud liikumine, naiteks protsessioonide ajal.

Oletuslikult voiks 14. sajandist parinevaks pidada ka Puha Sakramendi altarit. Tosi, altar ise ilmus allikaisse alles 15. sajandi keskpaiku. See-eest oli aga juba 1370. ja 1380. aastal juttu Issanda Ihust (st puhitsetud hostiast), mida hoiti monstrantsis ning mille ees poles lamp. (39) Puha nou pidi aga seisma kas altaril voi sakramendinisis. Monstrantsi "igavest" valgustamist rahastas sel ajal raeharra Johannes Boleman.

15. sajandi keskpaigast alates on Olevistes mainitud Puha Ihu missat, mille puhitsemise kohta on andmeid kuni reformatsioonini. (40) Issanda Ihu ehk Kristuse Ihu ehk Sakramendi auks hakati Euroopas altareid ja missasid (ning ka gilde) arvukalt rajama parast seda, kui transsubstantsiatsioon--Kristuse toeline kohalolek armulauaveinis ja -leivas--oli kuulutatud dogmaks ning kui 1264. aastal oli sisse seatud armulauasakramenti ulistav Puha Ihu puha (taisnimetusega Kristuse Puhima Ihu ja Vere puha), mis hakkas joudsalt levima kull alles alates 14. sajandi teisest kumnendist, parast puha n-o taastamist 1317. aastal paavst Johannes XXII poolt. (41) Esimesed andmed puha tuntuse kohta keskaegsel Liivimaal parinevad 1330.-1340. aastatest ja iga-aastane Puha Ihu protsessioon kujunes kogu linnakogukonda kaasavaks pidulikuks rituaaliks. (42) Puhale Sakramendile puhitsetud altarit on Tallinnas esimesena nimetatud Puha Vaimu kirikus--1390. aastal (43)--, ent nagu oeldud, pole valistatud, et Oleviste oma oli vanem.

Sakramendi altarit Olevistes on teadaolevalt esimest korda mainitud 1466. aastal, samast allikast selgub ka, et altar asus kooris. (44) See markus parineb moistagi uue, 1425. aasta paiku valminud koori ajast. Kas altar eksisteeris juba 14. sajandi lopukumnendeil ja kas see paiknes sel ajal samuti kooriruumis, pole teada, ent viimane on siiski usutav, sest Euroopa andmestik toendab, et puhitsetud hostia auks ning selle eksponeerimiseks rajati altar just kooriruumi. (45) On vagagi toenaoline, et Oleviste uues kooris seisis Sakramendi altar kooriumbriskaigu kagunurga seinas paikneva paekivist sakramendinisi juures, mis parineb ilmselt kooriruumiga samast ajast, st umbes 1420. aastatest (joon 1, 3). Selles nisis, mis erinevalt praegustest (19. sajandi?) puitustest oli keskajal ilmselt vaatlemist voimaldava metallvorega suletud, hoitigi monstrantsi koos Issanda Ihuga. Kujunduselt on kolmnurkse ja krabidega kaunistatud ehisviiluga parjatud niss vaga sarnane Niguliste kooriumbriskaigu kaguseinas paikneva sakramendinisiga, milles toenaoliselt hoiti kullassepp Hans Ryssenberchi valmistatud uhket tornmonstrantsi. (46) Voib oletada, et molema kiriku nisid valmisid samas tookojas. (47) Kui praegu on Oleviste sakramendiniss valiskuljel kinni muuritud, ulatus keskajal ava labi seina (48) ja sealt langes puhale substantsile ka paikesevalgus. Pole teada, kas avale oli ligipaas korraldatud ka valisseina aarest, et hagioskoobist oleksid saanud sakramenti vaadata need, kel mingil pohjusel oli kirikuruumi sisenemine keelatud. Seda, et koori valisseinas olevat sakramendiava peeti linnaruumis oluliseks sumboliks ja tahiseks, valjendab ka asjaolu, et linnaraamatutes on 15. sajandil uhe Pika tanava maja (praegune Pikk 54) asukoha kirjeldamisel kasutatud "sakramenti" orientiirina: "asub puha sakramendi vastas". (49)

Altarite paigutamisel kirikuruumi peeti normiks, et need oleksid suunatud itta. Siiski sundis altarite kasvav arv hiliskeskajal tegema selles osas moningaid korrektiive. Nii naiteks jargisid kooriumbriskaiku ehitatud altarid enamasti seinajoont (esines kull ka erandeid), st ainult uks neist sai olla itta suunatud, teised aga pidid paratamatult asuma suunaga kirdesse voi kagusse voi koguni pohja voi lounasse. (50) Oleviste kooriumbriskaigus on koikide seinatahkude allosas sailinud suur segmentkaarne niss--ilmselt ehitati need just eesmargiga pakkuda kohti nii vanas kooris olnud kui ka tulevikus rajatavatele korvalaltaritele. Sakramendi altari asukoha saab seega lokaliseerida nii eelnimetatud ehisviiluga sakramendinisi kui ka kaguseina allosas paikneva suure nisi abil, mis ilmselt raamis altarit.

Monevorra segased lood on Neitsi Maarja altariga. Puha Neitsi altarit on nimetatud 1387. aastal. (51) Selle asukoht ja rajaja pole teada. Jargnevalt aga ilmus Maarja altar allikaisse alles 1525. aastal koostatud korvalaltarite sissetulekute nimekirjades, (52) kusjuures pole selge, kas tegemist on uldse sama altariga, mida on nimetatud 1387. aastal.

Neitsi Maarjale osutati Olevistes, nagu teisteski Tallinna kirikutes, siiski vaga suurt tahelepanu. Esiteks kuulus kiriku juurde Maarja kabel, mis esineb dokumentides esmakordselt 1437. aastal. (53) Toenaoliselt ehitati praeguseni sailinud suurem ja uhkem kabel aastail 1512-1521 varasema kabeli kohale. Teiseks oli Olevistes vahemalt kaks Maarja kuju, uks kirikus, teine Maarja kabelis (vt allpool puhakujude alajaotus). Kolmandaks tegutses kiriku juures Neitsi Maarja vennaskond, mis oli arvatavasti rajatud 16. sajandi algul selleks, et edendada kabeli umberehitust. (54) 1522. aasta veebruaris rajas Tallinna ja Saare-Laane toomharra Jurgen (Georgius) Bardin Olevistesse (toenaoliselt vastvalminud Maarja kabelisse) Neitsi Maarja kuulutuse vikaaria, missat pidi lauldama igal kolmapaeval. (55) (Voimalik, et Bardini annetus oli osaliselt inspireeritud Rooma kardinalide kolleegiumi 1509. aastal valja antud indulgentsist, mis lubas sajapaevast patukaristuse kustutust koigile, kes teevad annetusi kabeli sisustuse ja kaunistamise heaks. (56)) Samuti peeti Olevistes Neitsi Maarja tunnipalvusi (getide), tahistati Jumalaema puhasid (nende hulgas vordlemisi hilja, alles 15. sajandil lisandunud Compassio Marie) ja lauldi liturgilisi laule ("Salve Regina", "Tota pulchra"). (57) Voib oletada, et Maarjale puhitsetud altar oli olemas vahemalt (uues) Maarja kabelis. Kus asus 1387. aastal mainitud altar, jaab seni teadaolevate allikate pohjal lahtiseks.

Vahemalt seitsmes tallinlase testamendis on Olevistes asuvale Maarjale tehtud kas rahalisi voi esemelisi annetusi, ent neis pole tapsustatud, kas tegemist on Maarja altari voi kujuga. (58) Viimane variant tundub siiski toenaolisem, sest annetatud esemete seas leidub selliseid, mida annetati tavaliselt kujude, eriti just naispuhakute kujude jaoks: palvehelmed koos sormusega (1478), hobenou (1511), naiste peaehe (1518) ja keep (1518). Moistagi pole valistatud, et Jumalaema kuju asus samanimelisel altaril.

Eelmisest oluliselt paremad ja regulaarsemad andmed on sailinud Puha Margareeta altari kohta, mida on esmakordselt mainitud 1390. aastal. (59) Sel ajal oli altar juba olemas, markuses on juttu sellest, et Tallinna kodanik Hinrick van Bremen annetas kapitali vikaaria heaks, mille juures pidid teenima tema venna voi oe lapsed, kui moni neist saab preestriks. Parast Bremeni surma pidi vikaaria patronaadioigus ule minema raele. Kas nii ka juhtus voi sai raest uksnes intressimaksete vahendaja, pole teada, ent rae arveraamatutes esinevad igaaastased maksed Margareeta altaril peetava vikaaria kohta 1432. aastast kuni reformatsioonini, (60) viimane sellekohane sissekanne on tehtud 29. septembril 1524. (61) Uhest 1475. aasta markusest selgub siiski, et sel ajal kuulus patronaadioigus Margareeta altari ule vendadele Gerhardus ja Diderick Nasschartile. (62) Samal ajal toimus vikaaria rahastamine endiselt labi rae. Diderick oli Tallinna raeharra, kes toetas Olevistet mitmel moel. Ta suri ilmselt 1510. aastal ja ka maeti sinna (vt puhakujude ning hauaplaatide alajaotised). Kas parast tema surma jai patronaadioigus perekonnale, pole teada. Samuti pole uheski allikas vihjeid altari voimaliku asukoha kohta.

Puha Antoniuse altar esineb allikates alates 1393. aastast, kui raeharra Gerd van der Beke maaras oma vennale preester Hinrikule sissetuleku sellel altaril peetavate malestusteenistuste (officiacie) eest. (63) Jallegi nahtub, et altar oli selleks ajaks juba olemas, selle asutaja ja rajamisaeg on aga teadmata. Gerdi eluajal kuulus teenistuse patronaadioigus talle, parast tema surma pidi see rae katte minema. (64) 15. sajandi keskpaigaks oli olukord muutunud: siis oli patronaadioigus raeharra Johan Duseborgil ja parast tema ning ta jareltulijate surma pidi see minema Suurgildile. (65)

Kas altari asutamise taga vois olla Puha Antoniuse vennaskond? Sellele pole voimalik vastata, sest vennaskonna asutamisaeg on teadmata. Uhenduse tegutsemine juba 14. sajandi lopul tundub siiski kahtlane, sest allikaisse ilmus vennaskond alles 1490. aastast, kui nad solmisid lepingu Niguliste kiriku eestseisjatega. Niguliste Matteuse kabelis oli neil ka Puha Antoniuse nimeline altar, mida on esmakordselt nimetatud 1491. aastal. (66) Antoniuse vennaskonna naol oli tegemist all-linna uhe joukaima vaikekorporatsiooniga, mille koik teadaolevad oldermannid olid suurkaupmehed, kes pidasid juhtivaid ametikohti ka Suurgildis voi selle Lauagildis. (67) Kui vennaskond ka polnud Oleviste Antoniuse altari rajaja, siis mingil hetkel votsid nad selle n-o ule, see tahendab, et nende liikmete hingeonnistuse eest peeti missasid nii Niguliste kui ka Oleviste Antoniuse altaril. 1524. aasta segastel aegadel maksis oldermann molemas kirikus nii uue kui ka vana konfessiooni esindajatele: pastoritele matuseteenistuste, preestritele vigiilide ja hingemissade eest. (68) Molemasse kirikusse lasti altarite jaoks ka uued vahakuunlad valmistada. (69) Olevistes maksis vennaskond Puha Antoniuse puhal koguni kuuele preestrile, mis on samuti toendiks uhenduse joukuse kohta. (70) Sealse altari juures pidi vennaskonnal olema ka oma kapp, sest 1524. aastal maksis oldermann selle jaoks moeldud votme eest. (71) Kus altar ja kapp asusid, on paraku teadmata.

Viimasena ilmus 14. sajandil allikaisse Puha Stephanuse altar--1396. aastal. (72) Ehkki altari (tapsemalt sellel peetava vikaaria) rahastamiseks moeldud rentide kohta on andmeid labi kogu 15. sajandi ja altarit on nimetatud ka 1525.-1527. aastal koostatud nimekirjades, ei selgu uhestki allikast midagi ei selle rajaja, patronaadioiguse omanike ega asukoha kohta. (73)

14. sajandil on Oleviste kirikus mainitud ka uht vikaariat, mida aga allikates ei nimetata kaitsepuhaku, vaid mehe jargi, kes teenistuse rajas voi kelle malestuseks see rajati. Jutt kaib Tetteke vikaariast, mis ilmus allikaisse 1353. aastal, olles sel ajal seotud Hinrick Tetteke nimega. (74) Hiljem, 1380. ja 1390. aastatel, nimetati vikaariat Olaf Tetteke jargi. (75) Patronaadioigus kuulus sel ajal raele. Viimane teadaolev markus vikaaria kohta parineb 1400. aastast. Ehkki vikaaria kohta on sailinud uhtekokku kummekond teadet, ei selgu uhestki, millise altariga oli see seotud. Samuti pole teada, mis seisusest olid voi mis ametit pidasid Hinrick ja Olaf Tetteke. Voib vaid oletada, et tegu oli isa ja poja voi teiste lahisugulastega. Raes Tetteke-nimelisi polnud ja Suurgildi liikmete nimekirju pole Hinricku tegutsemisajast sailinud. Teadmata jaab seegi, kas teenistus lopetati rahastuse kokku kuivades voi esineb see parast 1400. aastat allikates mone teise nime all.

15. sajandil allikatesse ilmunud altarid

15. sajandil suurenes Oleviste korvalaltarite (voi vahemalt nende kohta kaivate teadete) arv margatavalt: altareid on nimetatud tosina jagu rohkem kui eelmisel sajandil. Laieneb ka altarite rajajate sotsiaalne ring: kui 14. sajandil olid nendeks eelkoige joukad kaupmehed ja nende korporatiivsed uhendused, siis 15. sajandil on andmeid ka kasitoogildide altarite kohta.

Puha Henriku (Hinriku) altarit on esmakordselt nimetatud 1405. aastal. (76) Sajandi esimesel kolmandikul oli patronaadioigus kas rael voi toimus altari rahastamine rae kaudu. 1442. aastal parandas kaupmees Gert van der Linden Olevistele 300-margase kapitali, mille intressid (18 marka aastas) pidid katma uhe vikaaria ulalpidamise kulud. (77) Hilisematest teadetest selgub, et seda vikaariat peeti Puha Henriku altaril ja et patronaadioigus kuulus van der Lindeni perekonnale. 1449. aastal kinnitasid Gerti testamenditaitjad, nende hulgas tema vennapoeg ja parija Evert van der Linden, et Henriku altarile laekuv summa on 24 marka aastas. Evert pidi altari jaoks annetama kaunistusi (zyringe) ja missaraamatu, altari juures teeniv vikaar Hinrick Ispinckrode aga karika ning pateeni. (78) Evert jatkas altari toetamist ka edaspidi, parandades sellele oma 1455. aastal tehtud testamendiga Veronika rati (veroneken) (79), mille all moeldi ilmselt kas maalitud, nikerdatud voi tekstiilist kunstiteost, mis kujutas higiratti, mille Veronika ulatas legendi kohaselt Kolgata teel Kristusele ja millele jaadvustus ime labi Kristuse puha palge kujutis. Uks viimaseid toendeid selle kohta, et patronaadioigus oli van der Lindeni kaupmeheperekonnal, parineb 1470. aastatest. (80) Rae arveraamatutes on Henriku altari kohta regulaarseid sissekandeid kuni 1513. aastani, viimast korda esineb see 1527. aastal uhislaeka jaoks koostatud nimekirjas. (81)

Moned varasemad uurijad on Henriku altari nimipuhakuks pidanud Puha Rooma keisrit Heinrich II-st, kes kuulutati puhakuks 1146. aastal. (82) Arvestades Eesti ja Soome vahelisi tihedaid sidemeid ning mitme tuntud Pohjamaade puhaku altari olemasolu Olevistes (lisaks eespool kasitletud Olavi altarile ka Kanuti oma), on siiski tunduvalt toenaolisem, et tegemist oli Uppsala piiskopi Henrikuga, kes legendi kohaselt osales Soome ristiretkes ja kellest hiljem kujunes Soome rahvuspuhak. Vastuseta jaab siiski kusimus, miks Suurgildi liikmed Gert ja Evert van der Linden toetasid just selle puhaku auks rajatud vikaariat. Gert parines Vestfaalist, toenaoliselt Dortmundist, Evert oli tema Lubeckis elava venna kaupmees Herbord van der Lindeni poeg. (83) Voimalik, et nende valikut mojutas Skandinaavia puhakute populaarsus Tallinnas.

Puha Adriani altarit on esimest korda nimetatud 1415. aastal seoses uhelt majalt vikaaria heaks laekuva rendimaksega. (84) Kontekstist nahtub, et altar oli juba olemas, seega jaab selle tapsem asutamisaeg selgusetuks. 1469. ja 1471. aasta teadetest, mis samuti kasitlevad vikaariale laekuvaid makseid, selgub, et vikaariaga olid seotud Andres Templin ning tema tolleks ajaks surnud isa Peter. (85) 1525. aasta korvalaltarite nimekirjast voib lugeda, et Adriani altari asutas kunagi Templinite perekond, kes annetas vikaaria heaks 400 marka, ja et hiljem laks patronaadioigus raeharra Johan Roterti katte, kes oli perekonna eestseisja. (86) Pole kull kindel, kas see info vastab taiel maaral toele, sest esimene Templini-nimeline kaupmees--Hinrick--ilmus Tallinna allikaisse 1417. aastal, kui temast sai kodanik. (87) Altar aga oli olemas juba 1415. aastal ja selles varaseimas teates pole Templineid uldse mainitud. Ei saa kull valistada, et altari rahastamine jai vahepeal soiku ja et Andres ning tema isa Peter (molemad Suurgildi kuuluvad kaupmehed (88)) olid selle n-o taasasutajad. Raeharra Roterti ja tema parijate katte laks patronaadioigus 1498. aastal. (89) Teine asjaolu, mis vois teadmisele Templinitest kui altari rajajatest aluse panna, on see, et nii 1415., 1471. kui ka 1498. aastal on juttu samast, Jarva foogtile kuuluva maja korval asuvast majast, millelt Adriani altarile laekusid rendimaksed ja mille jarjestikuste omanike seas figureerisid nii Templinid kui ka Rotertid.

Vaarib markimist, et Templinid polnud ainsad, kes altari heaks mitmesajamargase annetuse tegid. 1511. aastal parandas suurkaupmees Ludeke (Lutke) Losseke Adriani altari juures asuvale vikaariale 300-margase kapitali, kusjuures testamendis on kirjas, et patronaadioigus kuulus sel ajal kull Roterti lastele, aga et Ludeke poeg Arnd pidi selle elupaevade lopuni endale saama. (90) Altari kohta kaivad teated toendavad seega, et Puha Adriani altari naol oli tegemist eraaltariga, mille patronaadioigus liikus suurkaupmeeste perekondi pidi.

Altari kaitsepuhakuks oli toenaoliselt Nikomeedia Puha Adrian (surnud 306. aastal), kelle malestuspaeva (4. marts) on Tallinna dominiiklaste kalendris margi tud korgema suurusjargu puhana (Festum duplex) (91) ja keda on kujutatud Niguliste muuseumis eksponeeritud nn Kannatusaltari valistiival. Paraku aga puuduvad allikates altari asukoha kohta vahimadki viited.

Puha Magnuse altar oli Olavi-nimelise korval teine Suurgildile kuuluv altar Olevistes. Seda on esmakordselt mainitud uhes rendiseraamatu 1416. aasta sissekandele kumme aastat hiljem lisatud markuses ja juba sealt ilmneb side Suurgildiga. (92) Altari rajamisaeg ja asukoht on teadmata. Suurgildi oldermanni arveraamatus on nimetatud moningaid Magnuse altarile kingitud vaarisasju, sh hobedast risti jalga koos pungisega, hobeketti Jumala Talle kujutava ripatsiga ja harra Jacob van Horleni annetatud palvehelmeid. (93) Viimast korda esineb altar reformatsiooniaegsetes korvalaltarite tulude nimekirjades ja ka neist ilmneb selle kuuluvus Suurgildile. (94)

Uhestki allikast ei selgu, millisele Magnuse-nimelisele puhakule oli altar puhitsetud. Kahes tervikuna sailinud keskaegses kalendris, mida saab siduda Tallinnaga, pole margitud uhtki Magnuse puha. (95) Riia 15. sajandi missaali kalendris on Magnuse puhana margitud 19. august, mis tahistab Anagni piiskopi Magnuse paeva (96), ent tegemist on vaga madala astme puhaga ja Tallinnas polnud see puhak untud. Tallinna kontekstis tuleksid altari nimipuhakutena kone alla pigem Fusseni Magnus, keda Saksa aladel peeti monikord 14 puha paastja hulka kuuluvaks (voi hoopis 15. paastjaks) (97), voi Orkney krahv Magnus Erlendsson, kes suri martrisurma umbes 1115. aastal ja kelle kultus oli vordlemisi laialt levinud Skandinaavias, nagu toendavad ka tema kujutised rootsi keskaegses kunstis. (98) Kuna altar asus Olevistes, mis oli Skandinaavia puhakute austamise peamine keskpunkt Tallinnas ja see kuulus Suurgildile, kes edendas ka Puha Olavi kultust, tundub usutavam, et tegu voiks olla Orkney Puha Magnusega. Kindlamate toendite puudumisel jaab see siiski vaid oletuseks.

Puha Dorothea altarit, oigemini vikaariat, on nimetatud 1427. aastal. (99) Jallegi on altari rajaja, rajamisaeg ja asukoht teadmata. 1472. aastal ilmneb esmakordselt ratsepate ja kalevisaarijate tsunfti side altari rahastamisega, ent vastavas sissekandes pole sonagi selle kohta, et tsunft oleks altari asutanud. (100) Ka reformatsioonijargsetes dokumentides on Dorothea vikaariat nimetatud ratsepate ja kalevisaarijate omaks, uhtlasi selgub, et tsunftilt laekus altari heaks koguni 42 marka aastas. (101) Samal ajal on uhes 1527. aasta markuses kirjas, et altari patronaadioigus kuulus hoopis raele. (102) See voib siiski kirjutaja eksitus olla. Rae arvepidamisest leiab kull Dorothea altari rahastamise kohta kaivaid sissekandeid, ent neid on koigest umbes kumnendi jagu, ajavahemikul 1472-1482, (103) ja pealegi ei pruukinud maksete vahendamine osutada patronaadioigusele. Kanuti gildi kuuluvat ratsepate tsunfti voib pidada joukamate hulka kuuluvaks ja nende eriala esindajaid kasitooliste hierarhias kullalt korgel seisvaiks, seetottu pole ullatav, et nad joudsid n-o oma altari ulalpidamiseni vordlemisi varakult. Uksikisikutest tegi Dorothea altarile suurema annetuse Kanuti gildi liige Hennink Simer, kes 1518. aastal parandas altari "roivastamiseks" (st kateteks-linadeks), parandamiseks ja valgustamiseks 30 marka. (104)

Puha Risti altarit on esmakordselt nimetatud 1438. aastal. (105) Seda voib pidada isegi ullatavalt hiliseks ajaks, sest Puha Risti altar, mis oli hiliskeskajal olemas koigis suuremates kirikutes, kuulus tavaliselt esimeste seas rajatud korvalaltarite hulka. See paiknes enamasti (ehkki mitte alati) koori ja pikihoone eraldusjoonel, letneri ees voi triumfiristi all. (106) Kas see oli nii ka Olevistes, pole teada, sest altari asukohta ei mainita uheski allikas. Paaril korral on altarit nimetatud ka pruuni risti altariks. (107) Kas kirjutaja oli mojutatud Niguliste Barbara kabelis asunud Lucca risti altarist, mida on samuti korra (1434) pruuniks ristiks nimetatud, (108) voi on selle nimetuse kasutamisel moni teine pohjus, jaab teadmata. Altariga seotud rendimaksed laekusid valdavalt raeharradelt (Hildebrand van dem Bokle, Johan Velthusen, Victor van der Lippe), uksikisikutest parandas altarile suurema summa--100 marka--kasitooline Mathys Hennepspynner 1520. aastal. (109) Altari patronaadioiguse kohta allikad vaikivad.

Puha Kolmainsuse altar ilmus allikaisse 1447. aastal. (110) Selle rajamisaeg ja rajaja pole teada, ent erinevalt paljudest teistest on korduvalt mainitud altari asukohta: kooris (1474, 1475), vaikese ukse juures (1476), kaarkambri juures (1486) ning kaarkambri ees (1504). (111) Need maaratlused pole uksteisega vastuolus: kooriumbriskaigu kirdeseinas, moni samm kaarkambrist ida poole minnes, asub seinas vaike oue viiv portaal. Seega asus altar toenaoliselt kaarkambri ja ukse vahele jaava seinaosa aares, kus uhtlasi paikneb ka suur, madalal asuv segmentkaarne niss. Pole kull valistatud, et vaikese ukse all moeldi kaarkambri ust, ent usutavasti oleks seda siis allikates ka nii nimetatud.

Kolmainsuse altar vois olla rajatud eraaltarina: 1476. aastal on mainitud, et sellega seotud Arnt Kosvelti vikaaria patronaadioigus kuulub tema parijatele. (112) Arnt Kosvelt (Korsevelt) oli kaupmees, kes astus 1435/36. aasta joulujootudel Suurgildi liikmeks. (113) Juba 15. sajandi lopul margiti patronaadioiguse omanikuna aga Tallinna raadi. (114) Voimalik, et Kosvelti parijad olid otsa saanud, mujale kolinud voi ise mingil pohjusel patronaadioiguse raele loovutanud. 1527. aastal seevastu margiti taas, et altari juurde kuulus 400-margase kapitaliga Arnt Korsevelti vikaaria, raadi aga ei nimetatud. (115)

Pole valistatud, et altari juurde oli kinnistatud erinevaid vikaariaid. Naiteks uhislaeka eestseisjate markmetest selgub, et veel 1526. aasta sugisel maksti vaimulik Jacob van Hurlele 24 marka vikaaria eest, mille olid Kolmainsuse altarile asutanud tema vanemad. (116)

Puha Kanuti altarit on esimest korda mainitud uhe kasitoolise 1449. aastast parinevas testamendis, kus selle heaks annetati uks mark. (117) Altar kuulus Kanuti gildile. Gildil oli oma kaitsepuhaku auks altareid koguni kaks, uks Olevistes, teine Nigulistes. (118) Molema kiriku kogudusepreestrile (kirikharrale) maksis gild regulaarselt ka Puha Kanuti missa pidamise eest. (119) Nagu tavaks, hoolitses gild, et altar oleks varustatud koige vajaminevaga. Naiteks osteti Olevistes asuva altari jaoks vilti, mis ilmselt oli moeldud altarikatte jaoks, ja uks (metall)aaris ning 1511. aastal maksti kullassepp Hans Ryssenberchile missakannude (ampullade) eest, mis toenaoliselt olid hobedast. (120) 1525. aasta andmetel maksis Kanuti gild altari heaks 12 marka aastas. Samuti on margitud, et altari juures teenis kaks preestrit ja et molema nimi oli Reymer. (121) Kahjuks ei selgu gildi arveraamatust ega uhestki teisest allikast, kas altaril seisis retaabel voi kuningas Knudi (Kanuti) kuju. Samuti pole viiteid altari asukoha kohta.

Puha Gertrudi altar kajastus allikates esmakordselt 1460. aastal.122 Selle asutaja ja rajamisaeg pole teada, ent on voimalik, et selleks oli raad voi et vahemalt sai raad mingil hetkel patronaadioiguse omanikuks. Nimelt on mitmel korral, 1503., 1527. ja 1528. aastal, mainitud, et Gertrudi altar asus rae pinkide ees. (123) Oleks ju ebaharilik, kui linnaisad oleksid lasknud oma pingid paigutada altari juurde, millega neil polnud mingit sidet. 1525. aasta nimekirjas on Gertrudi altari kohta margitud, et sellel asus Neitsi Maarja kuju ja et raelt (voi rae vahendusel) laekus altari heaks 18 marka aastas. (124) Kummalisel kombel pole aga rae arveraamatutes uhtki Gertrudi altarit puudutavat sissekannet.

Puha Anna altareid on Olevistes olnud koguni kaks: 1525. aasta nimekirja pohjal asus uks neist "sakramendi ees", teine "uue Maarja kabeli ees kirikus". (125) Esmakordselt ilmus uks Anna altareist allikaisse 1469. aastal, kui selle juures on mainitud harra Richard Lange vikaariat. (126) Kuna sellenimeline raeharra ja burgermeister suri enne 1439. aasta juuni loppu, (127) oli vikaaria toenaoliselt asutatud ligikaudu kolm aastakummet 1469. aastast varem. Allikast ei selgu, kummast Anna altarist kaib jutt. Richard Lange oli Olevistega tihedalt seotud, pidades 1426.1427. aastal kiriku eestseisjaametit. (128)

1475. aastal on uht Anna altarit (oigemini vikaariat) kirjeldatud "koori ees" asuvana. (129) See vikaaria asutati ondsa Rotger van Lare malestuseks, kes oli olnud Viljandi raeharra. Asutamisaeg allikast paraku ei ilmne. Lare eestseisjad andsid vikaari ametikoha harra Johan Barile, parast tema surma pidi patronaadioigus minema rae katte. Kuna eespool oli juttu sellest, et "sakrament" (Sakramendi altar ja niss) asus kooriumbriskaigu kaguseinas, voib oletada, et see Anna altar, millega oli seotud Lare vikaaria, on sama, mida 1525. aastal kirjeldati kui uue Maarja kabeli ees asuvat. Kuna maaratluse ees asus ka tapsustus "kirikus", voib arvata, et altar paiknes Oleviste lounaloovi idapoolseimas volvikus. Toenaoliste asukohtadena tulevad kone alla kas Maarja kabeli loodenurga muur voi pikihoone lounasein.

Vajadus kahe altari vahel nende tapsemat asukohta nimetades vahet teha ilmneb ka monest testamendist. Sakramendi ees asuvale Anna altarile lubas Bernt Hagen (1506) parandada parast enda ja oma naise surma 50 marka. (130) 1509. aastal tegi Maarja kabeli juures asuvale Anna altarile enda ja oma ondsa naise Hillike nimel helde annetuse kaupmees Clawes Rypen, andes Oleviste eestseisjatele ule koguni 1400 marka ning asutades piiskop Nicolause (Rodendorp) teadmisel ja heakskiidul vikaaria uuesti. (131) Ilmselt oli Lare vikaaria kapital vahepeal kokku kuivanud ja selle kaigushoidmiseks oli vaja uut rahasusti.

1525. aasta nimekirjast selguvad ka molema altariga seotud rendid. Nimetagem neist vaid monda. Sakramendi laheduses asuvale Anna altarile maksis Olavi gild 18 marka aastas. See on ka ainus altar, mille kohta on teada seos selle gildiga. Maarja kabeli ees asuvale Anna altarile maksid renti mitu eraisikut, nende hulgas oli vast tuntuim raeharra Johan Selhorst, kes oli uhtlasi aastail 1519-1523 ja 1526. aastast kuni vahemalt 1532. aastani Oleviste kiriku eest seisja. (132)

Kirjalikest allikatest ei selgu kummagi altari kaunistuste kohta midagi. Siiski on oletatud, et uhele neist vois kuuluda Puha Hoimkonna nime all tuntud altariretaabel, mida tanapaeval eksponeeritakse Nigulistes. Retaabel valmis Brusselis 1500. aasta paiku, selle skulpturaalses korpuses on kujutatud Puha Annat, Neitsi Maarjat ja teisi Puha Hoimkonna liikmeid, tiibadel aga legende Anna ning tema ema elust. (133)

Olevistes oli ka Puha Johannese altar, mille rajasid kullassepad. 1486. aastal maksis tsunft preester Johan Barile 6 marka teenimise eest "koori ees asuval vikaarial". (134) Voimalik, et altar ja vikaaria olidki rajatud samal aastal, sest edaspidi sai Bar tsunftilt 12 marka aastas. Altarit on otsesonu nimetatud 1506. aastal, uhtlasi on toonitatud, et vikaarikoht peab tulevikus saama mone kullassepa pojale. (135) See, et teenistus tsunftile kuuluval altaril reserveeriti meistrite poegadele, kes otsustasid vaimulikukutse kasuks, oli hiliskeskajal tavaline nahtus: sel viisil kindlustati elatis monele "omadest" ja vikaaria ulalpidamiseks investeeritud raha ei lainud kitsamast ringist valja. Kui enamasti kasutati tsunfti markmeraamatutes valjendit "meie altar", siis 1519. aastal, kui tahendati ules altari juurde kuuluv inventar, on seda mainitud koos kaitsepuhakuga, kelleks oli Johannes. (136) Toenaoliselt oli tegemist Ristija Johannesega, sest vikaarile maksti tasu iga aasta jaanipaeval ja sel puhal kogunesid kullassepad pidulikule Puha Johannese missale, millele jargnesid ilmalikku laadi pidustused mone tsunftimeistri majas. (137) Reformatsiooniaegsetest nimekirjadest selgub, et selleks ajaks oli kullasseppade iga-aastane makse Johannese altarile kasvanud 15 margani, lisaks aga laekus altarile kopsakas rendisumma (36 marka) vasall Johan Duckerilt Atla moisast Harjumaalt. (138)

Uhe Olevistes paiknenud altari kohta on andmeid vaid kaupmees Gerwen Bornemani testamendis, oigemini selle mustandis, mis on dateerimata, ent peab olema koostatud enne 1475. aasta ulestousmispuhi, mil Bornemani hakati Suurgildis malestama. (139) Altari kaitsepuhak sealt ei selgu, seeparast nimetagem seda tinglikult Bornemani altariks. Testamendi sonastusest ilmneb, et Gerwen oli altari rajanud juba oma eluajal ja et see paiknes "koori ees". (140) Voib oletada, et silmas peeti uht kahest koori ja pikihoone vahele jaavast massiivsest piilarist, mis kannavad triumfikaart ning pikihoone idaseina. Ehkki Borneman tegi testamendis annetusi mitmele Tallinna ja oma sunnilinna Braunschweigi kirikule, oli ta Oleviste suhtes koige heldem. Samuti selgub sealt, et Bomeman maeti Olevistesse oma altari juurde, nagu ka tema molemad abikaasad.

Pole valistatud, et see altar kattub mone eespool kasitletuga, mis teistes allikates esineb puhaku, mitte rajaja nimega, seda enam et 1525. aasta nimekirjas Bornemani altarit ei mainita. Gerwen Bornemani nimi ilmus Tallinna allikaisse esmakordselt 1430. aastal, kui temast sai Suurgildi liige, (141) seega voib valistada need altarid, mis olid rajatud enne seda, samuti gildide ja tsunftide omad. Sellest hoolimata ei oska praeguse uurimisseisu juures valja pakkuda uhtki altarit, mida voiks kas voi oletamisi tema omaks lugeda.

16. sajandi I veerandil allikatesse ilmunud altarid

Hulk Oleviste korvalaltareid ilmus esimest korda allikatesse alles aastail 1525-1527 uhislaeka jaoks koostatud nimekirjades: Puha Cosmase ja Damianuse altar, Puha Katariina altar, mis asus kaarkambri ees, Kolme kuninga, Puha Maarja Magdaleena ning Puha Mattiase altar. Veel on neis nimetatud uht kellatorni all asuvat altarit, kellegi Sasse altarit, mis paiknes kaarkambri juures, ja kaht altarit Laurentiuse kabelis. (142) Millega seletada seda, et ukski neist uheksast ei leia nimetamist enne reformatsiooni? Pohjusi selleks voib olla erinevaid. Kui altar rajati vordlemisi hilja, naiteks alles 1520. aastate algul, ei tarvitsenud see dokumentidesse jouda. Rae arve-, parandi- ja kinnistusraamates ei pruukinud altar kajastuda juhul, kui selle rahastamine ei kainud labi rae voi kui altari heaks laekuvad maksed polnud kinnisvaraga seotud. Samuti vois moni altar kuuluda gildile voi tsunftile, mille arvepidamine pole sailinud. Altar voidi rajada ka mone (Oleviste) vaimuliku voi vaimulike eestvottel, mis samuti seletaks linnaraamatuis mittemainimist. Kahtlemata leiaks pohjusi veelgi. Valistatud pole ka moni kiijutajapoolne eksimus: naiteks on uhes allikas kellatorni all asuva altari kohta kirjas, et selle rajas raeharra Evert Hessels, ent see markus on hiljem maha tommatud. (143) Jaab selgusetuks, kas valeks peeti markust, et Hessels oli altari rajaja, voi et ekslikuks osutus kogu sissekanne. Pigem siiski esimest, sest lehekulje allosas ja ka uhes teises samaaegses nimekirjas on "torni ja oreli all" asuva altari kohta kirjas, et seal lasi oma vanemate malestuseks missasid lugeda Jurgen van der Heyde (Suurgildi oldermann ning raeharra). (144) Pole valistatud, et kellatorni all paiknevana kirjeldati altarit, mis mones teises dokumendis on kirjas kaitsepuhaku nimega.

1525.-1527. aasta nimekirjadest selgusid vahemalt nelja altari asukohad. Kaks neist, mille kaitsepuhakut ei mainita, asusid Laurentiuse kabelis. See kabel saab olla ainult kiriku lounakuljel paiknev uhevolvikuline ehitis, mida katab tahtvolv ja mille kohta on arvatud, et oma praegusel kujul parineb see 15. sajandi lopust. (145) Tegemist peab siiski olema umberehitisega, sest Laurentiuse kabelit on allikates nimetatud juba 1352. aastal ja 1350. ning 1360. aasta vahel, kusjuures molemast teatest ilmneb, et tollal toimusid kabeli ehitustood: raad maksis kivide, lubja ja muu vajaliku eest. (146) Kus 1525. aastal nimetatud altarid tapselt asusid, jaab oletuste tasandile. Kui kabel olnuks kahevolvikuline, nagu seda on umberehitatud Maarja kabel, saanuks kummagi altari omaette volvikusse paigutada. Laurentiuse kabeli uhevolvikulist tsentraalset ruumivormi arvestades on aga usutavam, et molemad altarid olid idaseinas, teine teises nurgas: sel moel poleks olnud takistatud ka kabelis liikumine selle lounakuljel asuvast portaalist kirikusse ja vastupidi.

1525.-1527. aasta nimekirjadest selgub uhtlasi, et molemad Laurentiuse kabeli altarid olid vordlemisi hasti rahastatud. Uhe juures teenis koguni neli preestrit, igauks aastasissetulekuga 12 marka, teise juures asus mittesaksa jutlustamistool (predickt stole), mille heaks laekus 48 marka aastas. (147) Viimasel ajal on arvatud, et mittesaksa jutlustamistoolid Tallinna suuremates kirikutes polnud moeldud niivord eestlastest linnaelanikele, kellest paljud kuulasid gildide-tsunftide liikmetena alamsaksakeelseid jutlusi oma uhendusele kuuluva altari juures, vaid eelkoige linna laheduses elavatele talupoegadele. (148) Oleviste mittesaksakeelse jutluse rahastamist on mainitud juba 1507. aastal, (149) ent toenaoliselt ulatub selle ajalugu veelgi varasemasse aega. Nagu Nigulistes, nii olid ka Olevistes jutlustamistooli peamisteks toetajateks joukad kaupmehed: 1525. ja 1527. aastal on nimetatud raeharra Jacob Richerdest ning Hinrick Boismani, kes oli sel ajal Suurgildi lihtliige, ent kes hiljem joudis gildi oldermanni ja raeharra positsioonini. (150) Boismani kohta tasub markida, et temalt laekusid maksed ka Neitsi Maarja tunnipalvuste heaks. (151)

Veel kaks altarit, mille asukohta on 1525. aasta nimekirjas mainitud, olid Sasse altar "kaarkambri juures" ja Puha Katariina altar "kaarkambri ees". (152) Ehkki neid maaratlusi saab mitmeti tolgendada, tundub usutav, et vahemalt uks neist, Sasse oma, oli kooriumbriskaigus. Kone alla tuleks eelkoige kaarkambri praeguste uste vahele jaav muuriloik, sest idapoolsema ukse ja umbriskaigu kirdeseinas paikneva vaikese oue avaneva ukse vahel oli maletatavasti Puha Kolmainsuse altar. Katariina altari kirjeldus "kaarkambri ees" voib aga osutada pikihoone pohjaloovi idaotsale.

Kui Katariina altari puhul on asutaja ja patronaadioiguse omanik teadmata, siis Sasse altari rajaja kohta voib vahemalt oletusi teha. Vordlemisi kindlalt voib eeldada, et tegu oli linna koorekihti kuuluva mehega. Suurgildi astus ajavahemikul 1445-1525 kuus Sasse- voi Sasseni-nimelist kaupmeest, kellest kull ukski ei joudnud raeharra positsioonini. (153) Kui oletada, et altarit pole enne 1525. aastat mainitud seetottu, et see rajati vordlemisi luhikest aega enne seda, tuleks kone alla "noorim" kandidaat ehk 1505.-1506. aasta joulujootudel gildivennaks saanud Hans Sasse. Kui aga otsida mojuvoimsaimat ja joukaimat Sasset, siis selleks oli kahtlemata Gerd Sasse (Satzem), kes tegi testamendi ning suri 1491. aasta aprilli algul. 1467. aastal kodanikuvande andnud Gerdi karjaari korgpunktiks kujunes Suurgildi oldermanni ametikoht, mida ta pidas aastail 1479-1482. Ent kaugeltki tahtsusetu pole ka tema side Olevistega: nimelt on teda 1486. aasta jaanuaris nimetatud kui kiriku eestseisjat. (154) Seega oleks igati ootusparane, et just tema kui voormunder soovis Olevistes enda malestust altari rajamise kaudu polistada. Paraku ei nimetata Gerdi testamendis otsesonu, et ta oleks mone altari asutanud voi jatnud vastavaks otstarbeks suurema summa raha. Kaudseid viiteid voib sealt siiski leida. Esiteks parandas ta Olevistele helde summa--100 marka (toenaoliselt moeldud ehituskassasse). Teiseks on testamendis kirjas, et selle kohta, mida Gerd on annetanud Oleviste Te Deum laudamus'e jaoks, voib lugeda tema suurest raamatust ja uhest pitseeritud kirjast, mis on kirikus vikaari kaes hoiul. Samuti olevat tema raamatu 20. lehekuljel tapsemalt kirjas kolme tema poolt Olevistesse rajatud igavese missa kohta kaivad korraldused. (155) Kahjuks pole Gerdi "suur raamat" ega pitseeritud urik sailinud, mistottu jaab tema korralduste sisu meile teadmata. On siiski usutav, et need kolm missat oli ta sidunud mone kindla altariga (voi altaritega). Seega voib Gerd Sasset pidada koige toenaolisemaks kandidaadiks Sasse altari asutaja kohale.

Teiste 1525.-1527. aastal margitud altarite kohta on infot samuti vordlemisi napilt. Puha Cosmase ja Damianuse altari toetajate seas olid kiriku eestseisja Hans Pawels (surnud 1519), kes on ajalukku lainud eelkoige Maarja kabeli umberehituse ja kenotaafi pustitamisega, ning raeharra Johan Depholt. Kolme kuninga altari tulude kohta pidid aga kirjutaja sonul infot valdama kolm kaupmeheseisusest leskprouat: Unnasche, Bretholtsche ja Vyentsche. (156) Allikatest ei selgu kahjuks, kas altar voidigi rajada nende kolme mojuka naise eestvottel. Sama altari juurde kuulus ka 200-margane kapital, mis oli seotud kaupmees Hans Prange majaga.

Peatuda tuleks ka uhel varasemate uurijate eksimusel. Gotthard von Hanseni koostatud korvalaltarite loetelus esineb teiste hulgas ka Puha Andrease altar. (157) Hansen on ilmselt toetunud uhele reformatsioonijargsele nimekirjale, milles on toepoolest viidatud, et 1498. aastal oli Olevistes Andrease altar ja et dokumendi koostamise ajal oli sellel olev kapital seotud Jurgen Makeprangi majaga. (158) See nimekiri korvalaltarite rentidest on aga kokku pandud vana kinnistusraamatu (Aa 35b) pohjal ja 16. sajandi kirjutaja on eksinud: 1498. aasta sissekandes pole juttu mitte Andrease, vaid Adriani altarist. (159) (1498. aasta teates kaib jutt uhest Pika tanava majast, mis 16. sajandi keskpaigaks oli joudnud Makeprangi omandisse. (160)) Seega pole Puha Andrease altarit Olevistes kunagi eksisteerinud.

Reformatsiooni tagajarjel hakati korvalaltareid jark-jargult lammutama ja kirikutest eemaldama. Nii pole ka Oleviste altaritest voi nende mensadest tanapaevaks enam peaaegu midagi alles. 1957. aastal leiti pikihoone poranda avamisel uhe faasitud paeplaadi fragmente, mis nurkadesse raiutud puhitsusristide pohjal otsustades kuulusid monele vanale altariplaadile, ent moistagi pole voimalik kindlaks teha, mis sajandist voi milliselt altarilt see parines. (161)

PUHAKUJUD

Kristuse, Neitsi Maarja ja puhakute kujud kaunistasid keskaegses kirikus mitte uksnes altareid, vaid neid voidi paigutada ka seinanissidesse, piilarite kulge ning mujale (peamiselt interjooris, ent vahel ka eksterjooris). Olevistest on andmeid mitme puhakuju kohta, ent nende materjal ja asukoht allikatest tihtipeale ei selgu.

Vanimas Olevistest sailinud arveraamatus on korduvalt juttu Neitsi Maarja kujust, varaseim marge parineb 1439. aastast, ent suure toenaosusega oli kuju olemas juba varem. 1440. aasta andmeil oli Maarja kuju juures korjanduskarp ja selle ees hoiti polemas "igavest tulukest". (162)

1442. aastal parandas eelmainitud kaupmees Gert van der Linden Oleviste kiriku valgustamiseks kuus leisikat (umbes 50 kg) vaha. Tapsemalt tuli kuunlaid poletada neljas kohas: sakramendi, Jumalaema, risti kandva Kristuse ja Puha Antoniuse ees. (163) Kui sakramendi all tuleb moista monstrantsis hoitavat puhitsetud hostiat ja monstrants omakorda seisis suurema osa ajast kas Sakramendi altaril voi selle jaoks valmistatud seinanisis ehk sakramendimajas, mille ette voidi paigutada alus kuunaldega, siis kolme viimati nimetatu naol oli arvatavasti tegemist skulptuuriga. Voib oletada, et Antoniuse kuju oli samanimelisel altaril, Neitsi Maarja kuju potentsiaalseid asukohti oli seevastu rohkem kui uks.

1510. aastal parandas raeharra Diderick Nasschart oma testamendis Oleviste kirikus asuvale Maarja kujule uhe naiste peaehte (sceppelle). (164) Ka sellest napist teatest ei selgu paraku, kas Maarja kuju oli tehtud puust voi hobedast voi kus see kirikus tapsemalt paiknes. Kuus aastat varem annetas Hans Rychenrade oma testamendiga Olevistes asuva Maarja heaks kumme marka, aga ta ei tapsusta, kas ta pidas silmas altarit voi kuju. (165)

1521. aasta juunis parandas kaupmees Hans Hosserinck Maarja kabelis asuvale Neitsi Maarja kujule oma hobedast roosikrantsi koos apostel Jaakobuse kullatud merikarbiga. (166) Palvekee tuli kuju kulge riputada ja see pidi sinna alatiseks kaunistuseks jaama (kirik ei tohtinud seda muua).

1525. aastal koostatud korvalaltarite tulude nimekirjas on mainitud rae pingi ees olevat Maarja kujuga altarit, mida varem nimetati Gertrudi altariks. (167) Seega oli 1520. aastateks Olevistes vahemalt kaks Maarja kuju, uks pikihoones Gertrudi altaril ja teine Maarja kabelis. Jumalaema kujusid vois olla rohkemgi, sest pole ju teada, kuidas oli kaunistatud Maarja altar.

1527. aastal koostati kiriku ja uhislaeka eestseisjate eestvottel nimekiri Oleviste kullatud ning kuldamata hobeesemetest, millest suur osa anti ule kullassepp Balsserile (Balthasar Schlichtekrull), ilmselt umbersulatamiseks ja uute esemete valmistamiseks. Nimekirjas oli ka hobedast Neitsi Maarja kuju, mis kaalus 18 marka (umbes 3,74 kg), ja Puha Olavi kuju, mis kaalus 3 loodi vahem kui 20 marka (umbes 4,12 kg). (168) Selle teate pohjal voib oletada, et teine (voi teised) Maarja kujud olid puust nikerdatud. On selgusetu, kas hobedast Jumalaema kuju oli pikihoones voi Maarja kabelis. Puha Olavi hobekuju vois seista kas peaaltaril voi Olavi altaril.

Kuna kujude tellimise voi tellijate kohta pole sailinud mingeid andmeid, ei tea me, kas need toodi valismaalt voi oli moni neist kohalike puunikerdajate voi kullasseppade too. Tosi, Niguliste kirikuraamatu ja Tallinna ning Riia mustpeade arveraamatute andmed toendavad, et vahemalt hobedast puhakufiguure oli 15. sajandil ja 16. sajandi alguskumnendeil tavaks tellida Pohja-Saksa ning Madalmaade tuntud kunstikeskustest, nagu Lubeck ja Antwerpen. (169)

PINGID

Keskaegses kirikus olid pingid voi pinkloozd sotsiaalse representatsiooni vahendiks ja need olid vaid korgemate seisuste esindajatel. Andmed ilmikute pinkide kohta Tallinna puhakodades hakkasid allikaisse tulema alates 14. sajandi lopukumnendeist ja sagenesid 15. sajandil. Pinke tellisid endale eelkoige raad, suuremad gildid ja vennaskonnad ning joukad uksikisikud, peamiselt aadlikud. Enamasti olid pingid perekonna voi korporatsiooni altari juures.

Korporatiivsetest uhendustest oli raad ilmselt esimene, kes hakkas oma seisust istekohaga rohutama: dominiiklaste Katariina kirikus on rae pinki nimetatud juba 1386. aastal. (170) Ajaliselt jargmisena on mainitud rae pinke Olevistes--1428. aastal--ja uhtlasi selgub vastavast sissekandest, et raad on seal solminud tehingu. (171) Enamasti toimusid rae kogunemised valjaspool raekoda Puha Vaimu kirikus (172) (kus olid moistagi ka pingid (173)), ent nahtavasti kasutati monikord sarnaseks otstarbeks, sh lepingute solmimiseks, ka teisi puhakodasid. 1491. aastal sai puunikerdaja Johan tasu rae pinkide valmistamise eest Nigulistesse. (174) Seega olid linnaisadel 15. sajandi lopuks oma pingid vahemalt neljas all-linna kirikus.

Pole kindel, kus rae pingid Olevistes tapsemalt paiknesid. 1503. aastal on mainitud, et nende ees oli Gertrudi altar, samalaadsed markused parinevad ka 1527. ja 1528. aastast (vt eespool altarite alajaotus). Mingit muud kohamaaratlust pole Gertrudi altari kohta teada. 1691. aastal Heinrich Julius Woltemati koostatud Oleviste pohiplaanil on raeharrade pinkide asukohana margitud pikihoone lounapoolsetest piilaritest viimase (st laanepoolseima) ja torni idakulje moodustava massiivse tugiseina vaheline ala. (175) Miks aga olid linnaisade pingid 17. sajandi lopul kiriku laaneosas, mis polnud nii korgelt hinnatud kui koor ja pikihoone idaots? Uks voimalikke seletusi on, et sealsamas oli rae pingistik asunud ka keskajal. Sest oleks ju kummaline, kui raad oleks noustunud, et keskajal mones paremas kohas paiknenud pingid oleksid uusajal kehvemasse ule viidud. Seega voiks oletada, et uusaegsete pinkide asukoht jargis vanu traditsioone ja et koha valiku tingis raele kuuluva Gertrudi altari paiknemine selle piilari juures. Moistagi jaab see uksnes ohkornaks oletuseks, sest 16. sajandi alguse ja 17. sajandi lopu kontekst on taiesti erinevad, samuti tuleb arvestada 1625. aasta tulekahju tagajargi ruumikujundusele.

Rae pinkide valjanagemise kohta keskajal pole moistagi mingeid andmeid, ehkki voib oletada, et need olid seisusekohaselt uhkemalt nikerdatud kui teiste korporatiivsete uhenduste omad. 1508. aasta mais maksis raad anonuumsele puunikerdajale pinkide parandamise eest, 1526. aastal ehk varsti parast reformatsiooni lasid aga raeharrad Mattis snitkefil teha Olevistesse enda jaoks uued pingid. (176)

Teiste uhenduste kohta pole andmeid sailinud, et neil oleksid keskajal Olevistes oma istekohad olnud, ehkki on toenaoline, et vahemalt Suurgildil pidid need olema. Gildi arveraamatus kajastuvad maksed pinkide eest Olevistes alles 1544. aastal, 1567. aastal on juttu ka oldermanni pingist, mis ilmselt oli pinklooz, sest see oli kahe uksega ja lukustatav. (177) Gildivanemate pingile (pinkloozile) telliti tammest uksed 1568. aastal. (178) Seega olid gildil 16. sajandi teiseks pooleks omaette pingid nii lihtvendade, oldermanni kui ka vanemate (peamiselt endiste oldermannide) jaoks, st hierarhiaid rohutati ka organisatsiooni sees. 1544. aastal ja hiljem soetatud pinkide ning loozide puhul oli aga tegu parast reformatsiooni tellitud esindusesemetega. Arvestades asjaolu, et keskajal oli gildil Olevistes kaks altarit, on ulimalt toenaoline, et vahemalt uhe (kui mitte molema) juures olid ka pingid, kus gildi liikmed missade ja palvuste ajal istusid. Kuna Puha Olavi altar oli ilmselt kooriumbriskaigu idaotsas (vt eespool), siis seal oleksid pingid takistanud protsessioonide liikumist. Woltemati 1691. aasta plaanil on oldermannide ja gildivanemate pingi asukohana margitud ala, mis jaab pohjakulje viimase (st laanepoolseima) piilari ning torni idaseina vahele. (179) Seega olid need ule vahekaigu rae pinkide vastas. Vaga voimalik, et gildi pingistiku paiknemine jargis vanu traditsioone, st et asukoht oli maaratud seelabi, et nimetatud piilari laanekuljel oli olnud gildile kuuluv altar, mis sai olla ainult Puha Magnuse altar.

Kahjuks pole teada, kas oma pingid olid Olevistes ka mustpeadel, Kanuti voi Olavi gildil voi monel joukamal vaikevennaskonnal, naiteks Antoniuse omal.

ALTARIRIISTAD

Keskajast on Oleviste kiriku armulauanoude ja teiste hobedast voi ka muust metallist esemete kohta andmeid aarmiselt napilt. Uksikuid konkreetsetele altaritele voi puhakujudele tehtud esemelisi annetusi voib leida testamentidest. Nii parandas Hinrick Koneke 1518. aasta paiku sakramendi ees paiknevale Anna altarile oma hobevaagnad ja Dorothea altarile hobetoobid, Timman Wittekop aga 1522. aastal Anna altarile (pole teada, kummale) kaks oma kodus paiknevat altariluhtrit. (180) Kui kuunlajalgu sai otseselt kasutada altari kaunistamiseks, siis ilmaliku otstarbega hobeesemed lasi kirik monel kullassepal umber teha voi muus maha, et saadud summade eest muretseda liturgilisi nousid voi muud vajalikku.

Uksikuid andmeid gildile voi tsunftile kuulunud altarite varustamise kohta leidub vastavate uhenduste arvepidamises. Paraku on needki kullalt juhusliku loomuga ega kajasta enamasti sugugi koiki uhenduse altari heaks ostetud voi annetatud esemeid. Naiteks Suurgildi oldermanni arveraamatus leidub Olavi ja Magnuse altari kohta vaid uksikuid ulestahendusi, seevastu tegid kullassepad 1519. aastal oma Johannese altari juurde kuuluvatest varadest pohjalikuma nimekirja, millest selgub, et altarile kuulus muu hulgas lausa kaks karikat ning neli kuunlajalga. (181)

Esimese taielikuma ulevaate katoliku ajal Olevistele kuulunud varadest saab alles 1527. aasta novembris uhislaeka jaoks koostatud nimekirjast, sinna on kirja pandud ka juba eelkasitletud hobedast Puha Olavi ja Neitsi Maarja kuju. Kullatud ja kuldamata hobedast armulauanoudest ning teistest altaririistadest on mainitud 8 karikat koos 8 pateeniga, monstrantsi, 2 vaikest kannukest (armulauaveini ja vee jaoks) ning risti, millele antakse rahusuudlust. (182)

See, et Olevistele kuulus vaid 8 karikat, ehkki altareid oli veerandsaja ringis, pole ullatav, sest kiriku varade hulgas peetigi arvestust vaid nende esemete ule, mis olid kirikule annetatud voi kiriku enda poolt ostetud. Sama arv karikaid oli 1488. aasta seisuga ka Niguliste kirikul. (183) Gildide ja tsunftide altaritele kuulu vaid liturgilisi nousid peeti vastava uhenduse omadeks ning omanikel oli oigus neid tagasi votta. Seda reformatsiooni kaigus toenaoliselt ka tehti. Lisaks pole valistatud, et pildiruuste kaigus laks hobeesemeid ka kaduma voi lohuti ara.

Uhislaeka eestseisjad asusid evangeelses kirikus uleliigseiks osutunud liturgilisi esemeid ja kirikule annetatud profaanhobedat ilmselt usna pea realiseerima. Osa varandust joudis naiteks kullassepp Balsseri (Schlichtekrull) katte, kes ise oli Kanuti gildi esindajana samuti uhislaekaga seotud.

1528. aasta novembri seisuga oli Olevistes 4 karikat koos pateenidega, 2 missakannukest (ampullat) ja 4 hobetorukest, millega oli rahvast teenindatud. (184) Hobedast korsi ehk imemistorukesi kasutati katoliku kirikus eelkoige vaimulike armulaual, aga ka selleks, et ilmikutele parast armulaualeiba jagada puhitsemata veini, mille abil voimalikud hostiajaanused alla neelata. (185) Luterlikus kirikus muutusid need uleliigseks, sest siis taastati ilmikute jaoks armulaud molemal kujul, nii leiva kui ka veinina.

Nii Oleviste 16. sajandi arveraamatus kui ka monedes teistes dokumentides kajastub katolikuaegse hobevara jarkjarguline muumine. Ostuhuvilisi leidus nii katoliku vaimulike kui ka ilmikutest eraisikute seas. Naiteks 1527. aastal muusid uhislaeka eestseisjad uhe hobeketi 50 marga eest Haapsalu toomharrale Henrich (Hinricus) Uxkullile. (186) 1529. aasta lopul anti (muudi?) kullassepp Balsserile ligi 18 marka (umbes 3,7 kg) kaaluv monstrants, suudlusrist, 2 missakannukest, 8 karikat ja 2 pateeni. (187) Kokku kaalusid need hobeesemed 56 marka miinus 15 loodi (umbes 11 kg). Sellega oli ilmselt suurem osa katolikuaegsetest altaririistadest Olevistest eemaldatud. Voib oletada, et kasutusse jaid edasi peamiselt kuunlajalad ja altarikrutsifiksid, voimalik, et ka moni karikas, ehkki evangeelses kirikus vajati karikaid, mis oleksid suurema kupaga kui katoliku ajal.

VAIMULIKE RUUD JA MUUD KIRIKUTEKSTIILID

Olenevalt kirikuaasta perioodist voi konkreetsest puhast kasutati katoliku kirikus erinevaid liturgilisi varve, seda nii vaimulike ametiroivaste kui ka altarite ja pultide katete juures. Seetottu olid tekstiilid vaga olulised mitte uksnes liturgias ja kiriku sisekujunduses, vaid tolle aja sumboolses kommunikatsioonis tervikuna. Liturgiliste varvide kasutamisest on teateid alates 9. sajandist, ent uldlevinuiks muutusid need alles 1200. aasta paiku. Ehkki varvide kasutust puuti reguleerida, naiteks tegi seda paavst Innocentius III (1198-1216), esines selles osas ajaliselt ja piirkonniti moningaid erinevusi. Hiliskeskajal olid varvidest enim levinud valge, punane, roheline, violetne ja must, ent lisaks neile on kirjalikes allikates nimetatud ka teisi varve, eriti kollast voi kuldset. (188) Selle pohjuseks vois olla asjaolu, et kanga pohivarv jai sellesse kootud kuldniidi voi seda kaunistava kuldse tikandi varju.

Liturgilisi ruusid, altarikatteid ja muid tekstiile peeti oluliseks kirja panna ka kirikute inventarinimekirjadesse, tavaliselt on need ules tahendatud hobedast ning muudest metallidest varade jarel. Tahtsamatel puhadel ja korgemate vaimulike jaoks olid olemas kallimast materjalist ning uhkemad pealisroivad (koorimantlid, kaasulad), igapaevaste teenistuste ja alamastme vaimulike jaoks kolbasid ka lihtsamad. Liturgilisi ruusid ja ka altarikatteid oli tavaliselt mitu komplekti. Monikord pandi varaloendisse kirja ainult eseme materjal (naiteks vill, siid, linane) ja seisukord (naiteks uus, vana, hea), aga varvi mitte.

Oleviste kiriku katolikuaegsete tekstiilide kohta on vaid uksikuid teateid, mis enamasti seonduvad mone korporatiivse uhenduse altariga. 1516. aastal huvitas Suurgild Oleviste eestseisjale Hans Pawelsile kahe uue missaruu (mysse tuge) maksumuse. (189) Seega olid need ilmselt moeldud gildi altaritel, st Olavi ja Magnuse altaril teenivate vikaaride jaoks. Ruud olid ommeldud linasest ja siidist, varvi pole nimetatud. Kullasseppade Puha Johannese altari juurde kuulus 1519. aasta seisuga neli katet: roheline sametkate, mis oli kaunistatud kuldse ristiga, ja kuldne, sinine ning pruun kate. (190) Nagu nahtub, oli seal tuntumatest liturgilistest varvidest esindatud vaid uks.

Reformatsiooni tagajarjel muutus enamik katolikuaegsetest tekstiilidest ulearusteks, neid muudi maha ja saadud tulu kasutati kiriku voi vaeste heaks. Oleviste tekstiilid lasti kiriku ja uhislaeka eestseisjate poolt kirja panna 1. novembril 1528, nahtavasti eesmargiga need rahaks teha ning vaestehoolekandesse suunata. (191) Valdav osa loetelust holmab just vaimulike roivaid, mis on kirja pandud tahtsuse jarjekorras: esmalt hinnalisemad ja siis kehvemad pealisroivad (koorimantlid, kaasulad) ning seejarel koige all kantavad albad. Nimekiri on selline: punakuldne koorimantel (korkappe), mida ehib kilp; punakuldne kaasula (kasel) koos kahe selle juurde kuuluva diakoniruuga; rohelisest sametist koorimantel, mis on kilbi ja aaristeta; roheline kaasula koos kahe diakoniruuga; punasest sametist kaasula koos diakoniruu ja muu selle juurde kuuluvaga; uks koorimantlite juurde kaiv sinine siidbrokaat koos kilbiga; kaks damastist kantorite mantlit; valge koorimantel kuldsete lilledega ja kaunistatud kilbiga; mustast Brugge satiinist kaasula, mida ehib rist; mustast sametist kaasula koos koige juurdekuuluvaga; punane kaasula koos kahe diakoniruu ja muu juurdekuuluvaga; 8 vana koorimantlit ja uks vana punasest sametist kilp; 18 harilikku kaasulat koos juurdekuuluvaga; punasest damastist kaasula koos albaga; punane kiriku kaasula koos albaga, kollane kaasula koos albaga, kollane ristiga kaunistatud kaasula koos albaga, roheline kukkur, mis on aaristatud punase kamlotiga, 3 albat, 2 pearatti, 4 kaasulat ilma albadeta, 3 diakoniruud ilma albadeta, 2 linast ratti, 2 vana siidratti, veel uks alba koos pearatiga. Lisaks on mainitud organisti kambris olevat vana paastulina, ilmselt laotati voi riputati see suure paastu ajaks orelile. Kummalisel kombel ei sisalda nimekiri altaritekke ega linu; voimalik, et neid kasutati vahemalt esialgu edasi.

Arveraamatust selgub vahemalt osaliselt ka kirikutekstiilide edasine saatus. Juba 1527. aastal olid uks linik ja alba antud uhele armetule majavaese naisele ning kaks vana koorimantlit kostrile. 1528. aasta mardipaeva paiku anti vaeste(laeka?) eestseisja Hermen Bartmani katte vaeste heaks moeldud 13 albat, 20 pearatti ja 2 lina. (192)

Moistagi pole Olevistest sailinud uhtki katolikuaegset kirikuruud ega altarikatet. Siiski on imekombel alles uks Liivi soja eelsest ajast parit tekstiil: kaupmees Lutke van Oyteni kingitud antependium (altari esikulje kate), mis oli kootud Madalmaades ja mille ta kinkis Olevistele arvatavasti millalgi parast seda, kui temast sai 1553. aastal kiriku noukogu liige. (193) Antependium mootudega 103 x 281 cm on kootud villasest ja kuldbrokaatlongast, kujutab Jeesus Kristuse sundi, ristiloomist ning ulestousmist ja sellel leiduvad ka annetaja initsiaalid LVO ning peremark. Tanapaeval kuulub see uhke renessanss-stiilis altarikate Tallinna Linnamuuseumile.

MAARJA KABELI VITRAAZAKNAD

Puhakodade aknad olid ruumikujunduses, valgusmangus ja seetottu kaudselt ka liturgias erakordselt tahtsad. Vitraazkendel kujutatud piiblilood ja puhakud andsid tunnistust kohalikust puhakukultusest ning annetajate religioossetest eelistustest, donaatorite vapid aga maise prestiiz taotlusest, voimu ja uhiskondliku positsiooni rohutamisest.

Oleviste kiriku akende kohta ei ole kahjuks teada, kas ja kui paljud neist olid kaunistatud, mida neil kujutati voi kes olid neid annetanud. Siinkirjutajal on onnestunud sellekohaseid andmeid leida alles reformatsioonijargsest ajast: naiteks 1540. aastal kinkisid mustpead uhe akna sakramendimaja lahedusse, seega siis kiriku kooriruumi. (194)

Kull aga on katoliku aja viimastest aastatest sailinud huvitavaid andmeid Maarja kabeli kohta. Maletatavasti sai kabel pohiosas valmis 1521. aastaks, kui allikates on nimetatud torni ja tuulelipu eest tasumist ning kui kabelisse toodi (tagasi) Neitsi Maarja kuju. 1526. aastal tehti seoses kirikueestseisja raeharra Ewert Hesselsi ametist lahkumisega voormundrite arveraamatusse pohjalikumad ulestahendused kiriku kellade ja kolme Maarja kabeli akna kohta. Arvatavasti olid tood nende juures pooleli ja seetottu oli vaja hetkeseisu arveraamatus ules tahendada. Hesselsi andmeil oli auvaart raad lubanud uuele kabelile kinkida akna hinnaga 120 marka. (195) Sonastusest pole paris selge, kas lubatud aken oli juba valmis voi mitte, ja moistagi ei kirjeldata seal, mida aknal kujutati. On siiski vaga toenaoline, et pildiprogramm pidi uhel voi teisel viisil esindama annetaja isikut seega raadi kui korporatsiooni. Koige toenaolisemalt tehti seda linna vapi abil (valge rist punasel kilbil), aga lisaks vois aknal olla ka rae voimu piltlikustavaid stseene voi ka moni tekstilint.

Teise akna annetas kabeli jaoks ordumeister Wolter von Plettenberg. Selle kohta on margitud, et akna eest on maksmata. (196) Voib oletada, et Plettenberg tuli mottele jaadvustada end uues prestiizes kabelis oma 1525. aasta martsis toimunud piduliku kulaskaigu ajal, mille peaeesmargiks oli linnalt truudusvande votmine. Pohimotteliselt pole valistatud, et see idee tekkis tal juba eelmise kulaskaigu ajal 1513. aasta septembris, ent tollal oli kabeli ehitus alles algusjargus ja ka Plettenbergi positsioon teine: 1513. aastal vottis ta truudusvande vastu veel Preisi korgmeistri nimel, 1525. aastal aga maaharrana juba iseenda nimel.197 Seetottu on toenaolisem, et soov oma uut voimupositsiooni kabeli akna kinkimise kaudu valjendada ja polistada haakub pigem 1525. aasta kulaskaiguga.

Kolmanda akna kinkis kabelile Saare-Laane piiskop, kelle annetatud rahasumma oli hoiul raeharra Hinrick Stumme kaes. (198) Koige toenaolisemalt kaib jutt Johannes IV Kievelist, kes oli ametis aastail 1515-1527. Pole kull teada, kas Kievel ise kais oma ametiajal Tallinnas, ent kindlasti olid tema saadikud esin datud 1524. aasta juulis Tallinnas toimunud seisustepaeval. (199) Voib arvata, et naastes ei jatnud vasallid oma isandat Oleviste uuest kabelist (ja voimalik, et teiste auvaart kinkijate kavatsusest) informeerimata ning et siis sundiski piiskopil otsus ka endast sinna puhakotta jalg jatta. Muidugi pole valistatud, et Kievel teadis kabeliga seonduvast juba varemgi, kas kiriklikke suhtlusliine pidi voi siis Tallinna rae kaudu. (200)

Nagu oeldud, ei selgu Oleviste eestseisja markmetest, kas nimetatud aknad olid juba valmis voi alles kavatsuste tasandil. Pidades silmas 1525. ja 1526. aasta keerulisi religioosseid ning sotsiaalpoliitilisi olusid, ei saa sugugi kindel olla, et Saare-Laane piiskopi kui katoliikliku isanda sumboolikat otsustati asja evangeelset usku toetama asunud koguduse aknal manifesteerida: tema annetatud raha oli kull katte saadud, ent seda ei pruugitud ettenahtud otstarbeks kasutada. Rae akent see probleem moistagi ei puudutanud, sama kaib ilmselt ka ordumeistri kui Tallinna isanda kohta.

Maarja kabelil oli neli akent. Vagagi toenaoliselt oli moni neist (voi ka koik) valminud juba enne reformatsioonisundmusi. Esialgsed aknad voisid ju olla lihtsad ja kaunistamata, ehkki tundub usutavam, et vahemalt uhel neist (naiteks koige idapoolsemal) kujutati Neitsi Maarjat kui kabeli kaitsepuhakut. Raad ja kaks korget isandat voisid oma rahaga esialgsete asemele osta uhkemad aknad, mis polistaksid neid kui annetajaid. Kindlate andmete puudumisel voib uksnes mangida mottega, kui efektne ja mojus nagi valja kabeli interjoor, kui koik need plaanid teostusid (voi oleksid teostunud) ning kolmel aknal oleksid olnud korgete annetajate kingitud ja nende seisusele vastavad kallid vitraazd. Igal juhul toendavad need arveraamatu sissekanded veel kord fakti, et 1520. aastatel valminud kabel ei tahendanud uut kollektiivset prestiizobjekti mitte uksnes Oleviste koguduse, vaid kogu linnakogukonna jaoks, ja et seal soovisid end esindada korged isandad ka mujalt Liivimaalt.

OREL

Orelimangust kujunes kristliku liturgia osa juba enne Liivimaa vallutamist. Laane-Euroopa varaseim teade oreli kohta parineb 757. aastast, mil see kingiti kuningas Pippin Luhikesele; esimeste kirikuorelite kohta on andmeid 10. sajandist. Saksa aladel sagenesid kirikuorelite kohta kaivad teated alates 11. sajandist. Orel paiknes tavaliselt selle jaoks ehitatud rodul voi platvormil pikihoone seina aares, kooris voi torni idakuljel. (201)

Oleviste kiriku vanimas arveraamatus on korduvalt nimetatud orelimangijale voi -tallajale (orgelspieler, orgelbleser) makstavat tasu, seda juba raamatu esimesel sailinud lehel 1436. aastast. (202) Monikord maksti orelimangu eest ka preestrile voi kooripoistele (korscholer). (203) Tavaliselt on orelimangijat arvepidamises mainitud vaid tema ameti jargi, ent vahel harva on kirja pandud ka tema nimi, oigemini eesnimi: 1438. aastal sai tasu Franciscus, 1439. aastal aga Didericus. (204)

Kus tapsemalt orel Olevistes eri aegadel, st enne ja parast koori ning pikihoone umberehitustoid, asus, pole teada. Alles 1525.-1527. aasta nimekirjade pohjal, kui uht altarit on kirjeldatud asuvana "torni all ja oreli all",205 voib jareldada, et sel ajal paiknes orel juba kohas, mis on kirikutes tavaparaseks jaanud tanini, st pikihoone laaneotsas torni idakuljel, ilmselt spetsiaalselt selle jaoks ehitatud rodul.

HAUAPLAADID

Kiriku sisustust muutsid ka aegade jooksul lisanduvad hauaplaadid, mis ei tahistanud uksnes konkreetsete inimeste hauakohti, vaid funktsioneerisid ka kogukondliku malu kandjatena. Hauaplaadil kasutatud sumbolid ja pealiskiri pidid valjendama kadunukese seisust ning joukust. Moistagi maeti kirikusse vaid varakaid ja korge sotsiaalse positsiooniga inimesi, kes suutsid sealse platsi eest maksta, lihtrahvas leidis viimse puhkepaiga kirikaias.

Teadaolevalt vanim Oleviste hauaplaat, oigemini fragment, leiti 1960. aastal lounaloovi keskmise piilari alt. Sel oli ladinakeelne gooti majusklites pealiskiri, kus oli aastaarv 13 32. (206) Plaadi omanik(ud) ja algne asukoht on teadmata, piilari vundamenti vois see sattuda juba umbes aastail 1436-1450 toimunud pikihoone umberehitustoode kaigus. Plaadikatke pole tanapaeval vaadeldav, sest see jaeti oma kohale ja on varjatud pikihoone puitporandaga.

1957. aastal tuli voidukaare lounapoolse vahemuuri kooripoolsele ehk idakuljele kaevatud surfis valja hauaplaadi kulg, mis oli 203 cm pikk. (207) Sellel oli sailinud kolm gooti minuskelkirjas sona: de molendino proco[n]sul. De Molendino on Tallinnas tuntud raeperekonna ladinakeelne nimekuju, selle alamsaksakeelne vaste on tor Molen voi van der Molen (hilisem von zur Muhlen), proconsul aga tahendab burgermeistrit. See tiitel osutab, et hauaplaat pidi kuuluma Johannes de Molendinole, kes pidas raeharraametit vahemalt alates 1367. aastast ja oli aastail 1389-1391 burgermeister. (208) Tema ametiaeg sobib hasti kokku ka Villem Raami arvamusega, et plaat peab parinema vanast koorist. Voidukaarealune ala oli uhele raeharrale igati vaarikas matusepaik. Et plaati polnud voimalik eemaldada, jaeti see oma kohale ja tanapaeval seda kahjuks enam ei nae.

Ligipaas puudub ka kahele hauaplaadifragmendile, mis leiti kooriruumi kahe laanepoolsema piilari vundamentide alt 1981. aasta sugisel, kui koori porandasse kaevati ristimisbasseini jaoks auk. (209) Molemal plaadikatkel vois naha gooti minuskelkirjas teksti, ent kuna kivid jaid oma kohale ja tekste ei loetud valja, jaavad nende omanikud tuvastamata ning dateering teadmata.

Neid ja veel mond keskaegset plaadifragmenti on oma magistritoos kasitlenud Mari Loit, kes uhtlasi nimetab nelja meest, kes kirjalike andmete pohjal olid kirikusse maetud. (210) Need olid Tallinnas saadikukohuseid taites hinge heitnud Lubecki raeharra ja burgermeister Johan Luneborch, kes maeti vaga auvaarsele kohale--kiriku koori, (211) Oleviste umberehitustoodel votmerolli manginud meister Andreas Kulpesu (suri 1446. aastal (212)), raeharra Diderick Nasschart (suri toenaoliselt 1510. aastal (213)) ning tema vaimees ruutel Hennink Passow (ka Parssow), kes oli Suurgildi liige, tal oli Pikal tanaval maja ja ta soovis end oma 1516. aastal koostatud testamendi kohaselt matta Nasscharti hauaplaadi alla. (214) Kindlasti on neile voimalik lisada veel teisigi tuntud nimesid, kas voi eelnimetatud kaupmees Gerwen Borneman (vt altarite alajaotus) ja kiriku eestseisja Hans Pawels (suri 1519. aastal), kes lasi endale Maarja kabeli valisseinale kenotaafi pustitada, ent kes maeti kirikusse. (215)

Jargnevalt piirdun nende keskaegsete hauaplaatide kasitlemisega, mis on tanapaeval uurijatele ligipaasetavad. Seni pole neil leiduvaid tekste valja loetud, samuti on voimalik tapsustada dateeringuid. Ukski neist pole tervikuna sailinud, tegemist on suuremate voi vaiksemate fragmentidega, mis on usna kehvas seisukorras: tugevalt kahjustada saanud ja kulunud nurgakaunistuste ning pealiskirjadega. Suuremaid fragmente, mis moodustavad algsest plaadist umbes poole, on alles vaid kolm. Neile lisandub veel paar vaiksemat fragmenti, mis kujunduse voi pealiskirja srifti jargi otsustades parinevad samuti keskajast. Koik need tulid paevavalgele 1957. aastal pikihoone poranda alt, kui kirikusse paigaldati keskkuttetorusid. Voimalik, et need olid purunenud ja uue poranda alla sattunud juba 1820. aasta tulekahju jarel voi veelgi varem. 1983. aastal voeti viis paekivist plaadikatket, mida arvati parinevat 15. sajandist, muinsuskaitse alla. (216) Tanapaeval voib neid naha kiriku eeskojas seina najal. Kaks paremini sailinud plaadikatket on eksponeeritud tornialuse eeskoja laaneseina aares, teine teisel pool peaportaali, kolmas suurem fragment on aga lounaseina najal. Selle korvale ja taha jaavad mitmes kihis vaiksemad plaadikatked, millest kaks on keskaegsed, ent millele on ligipaas raskendatud.

Koige paremini sailinud poolikut hauaplaati voib naha peauksest pohja pool (joon 4). (217) Plaadist on sailinud ulemine pool. Selle nurgad on kaunistatud soori sees olevate evangelistide sumbolitega: vasakul tekstilindiga ingel (Puha Matteus) ja paremal tekstilindiga kotkas (Puha Johannes). Alamsaksakeelsest gooti minusklites pealiskirjast on sailinud jargnevad osad: int iar vnses heren/[xv.sup.c] des ma[n]dages [--] // [--] biddet got vor den sele. Sonade vahesid on eristatud rombikestega. Tolge:

Issanda aastal 1500, esmaspaeval ... // ... paluge jumalat (tema) hinge eest. Seega ei jaa sailinud fragmendile kahjuks ei kadunukese nime, seisust ega kuupaeva, teada saime vaid surma-aasta.

Plaadi keskosale oli uurendatud omaniku vapp: sellest on aga sailinud koigest vapikilbi kohal olnud korge suletutiga kiiver, mida umbritsevad taime vaadid. Alamsaksakeelne pealiskiri ja uhke vapp osutavad, et plaadi omanik vois olla aadlimees. Samas kaunistati vapi voi vappidega ka joukamate kodanike, eriti raeharrade hauaplaate, ehkki viimastel kujutati harilikult vaid vapikilpi (tavaliselt leidus sellel peremark, harvem moni heraldiline kujund). Et aga linnaeliit imiteeris aadli eluviise ja vottis ule nende representatsioonivahendeid, ilmus 16. sajandi algusest alates ning eriti 17. sajandil kaupmeeste ladviku vappidele ka varem uksnes aadlile omaseid elemente, nagu kiiver, kiivriehis ja kilpi raamiv taimornamendist holst. (218)

Teine suurem plaadikatke, millest on samuti sailinud ulemine pool, on asetatud peauksest louna poole (joon 5). (219) Sellegi nurgad on kaunistatud soori sees paiknevate evangelistide sumbolitega: vasakul ulanurgas Puha Matteus, paremal arvatavasti Puha Johannes. Plaati aaristav tekstivoond on ebatavaliselt lai, gooti minusklites tahed on aga venitatud pikaks ja kitsaks. Sonade vahel on vaikesed rombid. Plaadi ulaotsa jaav tekst on peaaegu loetamatuks kulunud, ent fototootluse abil paistab, et seal on olnud Int iar m. Ka kulgedel paiknevat pealiskirja on aarmiselt raske lugeda. Paremal kuljel jatkub esmalt aastaarv--cccc, millele tundub jargnevat lxv (voi liv) ja iii (voi in). Seega parineb hauaplaat kas 1450. voi 1460. aastatest. Aastaarvule jargnevat sona, mis loogiliselt peaks tahistama surmapaeva (puha voi puhakupaeva), pole onnestunud valja lugeda, ent vahetult enne plaadi murdekohta on sona lopp des, millele jargneb s ja seejarel poolik taht, mis voib olla o (seega des so). Vasaku kulje algust pole onnestunud desifreerida, tekst lopeb sonadega ...este de sine. Loppu on tekstivoondi kohale lisatud vaiksemas kirjas veel uks sona, mis tundub olevat gnade. Seega voib pealiskirja lopus sisalduda palve, et kadunukesele saaks osaks jumala arm.

Plaadi keskele on raiutud omaniku vapp, millest on sailinud umbes kaks kolmandikku ja mida kaunistab peremark. Viimane osutab, et kadunuke oli toenaoliselt moni joukas kodanik. Sellise kujuga vapikilpi esines kogu 15. sajandi jooksul ja isegi veel 16. sajandi alguskumnendeil. (220) Plaadi lahemal uurimisel tundub, et raidtehnikas kilbi kohal on veel uks vapp, ent uurendtehnikas ja mitte eriti sugava joonega. Sellest molemal pool voib aimata ka uurendatud taimornamenti. On raske oelda, kas teise vapi naol on tegemist keskse vapi pealisehisega voi on uurendatud vapp lisatud hiljem ja margib mond hauaplaadi jargmist omanikku. Teatavasti oli hauaplaatide korduvkasutus kesk- ja varauusajal vaga levinud nahtus.

Kui Oleviste hauaplaate kaitse alla voeti, jai spetsialistidel tahele panemata asjaolu, et asja kirjeldatud plaadist on sailinud veel teinegi fragment, nimelt alumine parem nurk (joon 6). See on koos teiste vaiksemate fragmentidega tostetud eeskoja lounaseina najale ega ole hasti vaadeldav, sest selle ette on tostetud veel paar kihti kive. Kaitse alla pole seda voetud.221 Nurgasoori ja tekstivoondi kujundus langeb suurema plaadipoolikuga kokku. Fragmendi murdekohas voib naha vapikilbi kumerjoont ja peremargi detaili, kilbi korval paistab number 15 (plaatide hilisema nummerdamise ajast?). Nurgasoori sees tundub olevat tiivuline tagajalgadel lovi (Puha Markuse sumbol). Paremal kuljel voib selgelt naha sonu: starf her (suri harra), seevastu alumisel kuljel, kus peaks jargnema nimi, on tekst taas raskesti loetav. Eesnimi naib olevat ioha[n], sellele jargneb poolik perekonnanimi, mis algab tahtedega velt voi vest. Tiitel her osutab, et tegu on kas raeharra, vaimuliku voi aadlikuga. Et peremargiga vapikilp valistab aadliku ja et vaimulike hauaplaadid olid enamasti ladinakeelse pealiskirjaga, voib oletada, et plaat kuulus monele raeharrale.

Sobiva isikuna tuleb kone alla Johan (Hans) Velthusen, kes pidas raeharraametit aastail 1445-1467 (1460. aastatel burgemeister) ja keda hakati Suurgildis malestama 1468. aasta vastlajootudel. (222) Kuna tal oli maju Pikal ja Laial tanaval, kuulus ta toenaoliselt Oleviste kogudusse. Ta toetas ka Oleviste Puha Risti altarit. Hauaplaadi kuulumises Velthusenile sunnib aga kahtlema asjaolu, et tema pitseril on kujutatud teistsugust peremarki kui plaadil. (223) Siiski ei saa valistada, et kaupmehed voisid elu jooksul majamarki kas vahetada voi kasutada mitut. Eriti levinud see nahtavasti polnud, ent naiteks kaupmees ja raeharra Johan (Hans) Selhorst kasutas kaht erinevat majamarki. (224)

Kolmas suurem hauaplaadifragment on eeskoja lounaseina aares (joon 7). (225) Seekord on tegemist plaadi alumise poolega. Nurgad on taas kaunistatud soori sees olevate evangelistide sumbolitega: vasakul voib naha tiivulist lovi (Puha Markus), paremal tiivulist harga (Puha Luukas). Plaadi keskosas oli diagonaalselt paigutatud vapikilp, millest on sailinud alumine pool. Sailinud fragmendi pohjal tundub, et kilpi kaunistas peremark, mis meenutab kujult W-tahte. Kilpi raamib looklev lehtornament. Vapikilbi alumise otsa kontuuri pohjal otsustades parineb hauaplaat 15. sajandi teisest poolest voi 16. sajandi alguskumnenditest. (226)

Kuna plaadi murdekoht jookseb diagonaalselt, on sailinud suurem osa paremal kuljel olnud tekstivoondist, samuti alumine ots. Vasaku kulje tekstist naeb see eest vaid paari uksikut tahte. Ka siin on sonade vahele raiutud vaikesed rombid, just nagu eelkirjeldatud plaatidel. Kuna kivi pind on saanud tugevalt kahjustada, on tekstist suurte raskustega voimalik lugeda vaid uksikuid tahti. Esialgu pole voimalik oelda muud, kui et tekst on alamsaksa keeles ja et alumisele kuljele jaab toenaoliselt kadunukese nimi, kusjuures perenimi tundub algavat R-tahega.

Jallegi pole varasemad uurijad marganud, et samast plaadist on sailinud veel teinegi fragment (joon 8). See paikneb suurema plaadikatke laheduses, jaades sellest paremale, ja on kaitse alla votmata. (227) Murdejoont arvestades parineb vaiksem fragment plaadi vasakult kuljelt, ent ei ulatu ulaotsani valja. Sellel voib naha osakest tekstivoondist, vapikilbi ulemist osa ja selle kohal looklevat uurendtehnikas lehtornamenti. Paraku pole ka kahe plaadituki koos uurimisel onnestunud tuvastada ei peremarki ega lugeda tekstist valja osi, mis aitaksid kindlaks maarata surmadaatumit voi kadunukese nime. Voib uksnes loota, et teksti osas on tulevikus voimalik abi saada jarjest arenevast pilditootlustehnikast. Seni voib uksnes oletada, et sarnaselt eelmisele on ka see hauaplaat kuulunud monele Olevistesse maetud raeharrale.

KOKKUVOTE

Kirjalike allikate pohjal Oleviste sisustusest kujunenud pilt, mida taiendavad ka uksikud arhitektuuridetailid, voimaldab saada ulevaate nii sellest, mida kirikuruumi eri tsoonides leida vois ja kuidas sisustus aegade jooksul taienes, kui ka sellest, milliseid puhakuid seal austati, milliseid teenistusi seal peeti ning kes ja kuidas neid rahastasid. Samal ajal jaavad meie teadmised kiriku igapaevaelus ja suurtel puhadel toimunud liturgiast, reliikviate naitamisest, malestusteenistustest, protsessioonidest ning mitmesugustest muudest religioossetest rituaalidest paratamatult piiratuks.

Oleviste korvalaltarite ja puhakujude juures torkab teiste Tallinna kirikutega vorreldes silma, et ehkki enamik puhakutest, kelle auks altareid ning teenistusi rajati, oli tuntud ule kogu kristliku Euroopa ja korgelt austatud nii Laanemereaarsetes hansalinnades kui ka Saksa Ordu aladel, et Olevistes oli mitu Pohjamaade puhakutele puhitsetud altarit. Esindatud olid kiriku kaitsepuhak Puha Olav, kellest oli olemas ka hobekuju ja keda kujutatakse sailinud paiskivil, Puha Kanut (kuningas Knud IV), Puha Henrik ning Puha Magnus (arvatavasti Orkney Magnus). Skandinaavias erilist populaarsust palvinud puhakute hulka tuleb arvata ka Puha Laurentius, kes oli Lundi ja Uppsala toomkiriku uks kaitsepuhakutest ning kellele oli Olevistes puhitsetud uks kabeleist. Seega voib Oleviste kirikut pidada Pohjamaade puhakute austamise keskpunktiks Tallinnas.

Kuigi paljude altarite asukoht pole teada, paiknes oige mitu neist kas kooriruumis (sh umbriskaigus) voi selle lahedal, pikihoone idaotsas. See on ka ootusparane, sest just need asukohad olid liturgiliselt tahtsamad ja seetottu ihaldusvaarsemad. Uue, avara ja umbriskaiguga koori ehitamine 15. sajandi esimesel veerandil moistagi suurendas voimalusi paigutada sinna rohkem altareid. Iga uus altar oma nimipuhakuga ja tema auks peetud teenistustega taiendas ning mitmekesistas mitte uksnes liturgiat, vaid ka sakraalruumi kujundust. Seega valitses arhitektuuri, puhakukultuse ja liturgia arengu vahel tihe seos.

Altarite ja vikaariate rajajate ning hilisemate rahastajate seas domineerisid 14. sajandil joukad uksikisikud, eelkoige raeharrad ja nende perekonnad. 15. sajandi jooksul lisandusid mitmesugused korporatsioonid: esmalt raad, Suurgild ja Kanuti gild, hiljem ka Olavi gild, Antoniuse vennaskond, kullassepad ning ratsepad. Seega muutus kiriku toetajate ring aja jooksul mitmekesisemaks ja gildide ning tsunftide kaudu jatsid oma visuaalse jalje sakraalruumi ka linna keskkihid. Toenaoliselt oli Olevistega seotud uhendusi veelgi, kas voi kasitootsunfte ja religioosseid gilde-vennaskondi (nagu Neitsi Maarja vennaskond), kelle toetus aga sailinud allikates uhel voi teisel pohjusel ei kajastu.

Kiriku suurtoetajad, nagu raad, Suurgild ja uksikud raeharrad, nende hulgas kiriku eestseisjad, rahastasid sageli mitut altarit, mitut teenistust voi mitme puhakuju valgustamist. Seelabi tagasid nad endale, oma perekonnale voi korporatsioonile voimalikult suure eestpalvete arvu, mis pidi sillutama teed paradiisi. Samavorra olulised olid ka ilmalikud ambitsioonid: oma sotsiaalse positsiooni ja joukuse rohutamine. Vahemalt rael, ent voimalik, et ka Suurgildil, olid seisuse naitajana olemas ka oma pingid--esindusesemed, mida hiliskeskajal oli vaid vahestel. Representatsioonivahendiks olid kahtlemata ka kiriku aknad, millest paraku on vahe teada, ent naiteks raad kinkis uhe akna 16. sajandi alguskumnendeil valminud Maarja kabelile ja voib arvata, et sellel oli uhel voi teisel viisil visualiseeritud ka annetaja.

Vaheste Olevistest sailinud voi teadaolevate hauaplaatide hulgas domineerivad samuti raeharradele kuulunud hauatahised. Nii monigi raeharra leidis viimse puhkepaiga kooris voi pikihoone idaosas, seega peaaltarile kui kiriku sumboolsele ja liturgilisele keskpunktile voimalikult lahedal. Need kaupmehed, kelle perekonnale kuulus moni eraaltar, eelistasid aga viimse puhkepaigana selle esist ala, seda enam, et nende "oma" altaril peeti nende hingede huvanguks malestusmissasid ja loeti hingepalveid.

Kaupmeeste, sh raeharrade silmatorkav esindatus uhe hansalinna kogudusekirikus on kahtlemata ootusparane. Oli ju neil ja nende korporatsioonidel koige enam majanduslikke voimalusi nii altarite rajamiseks kui ka enese muul viisil kirikuruumis jaadvustamiseks. Toonitatud on ka seda, et elukutsest tulenevalt oli kaupmeestel rohkem kui mone teise ameti esindajal pohjust oma hingeonnistuse parast muret tunda. Alahinnata ei tasu ka sotsiaalseid ootusi, mida uhiskond eliitkihtide esindajatele seadis, samuti personaalset vagadust ja kollektiivseid religioosseid kombetaitmisi, aga ka kaupmeeskonna ladviku uhiseid vaartushinnanguid ning representatsioonivajadusi, mida peegeldati nii sakraalruumis kui ka profaansfaaris.

TANUAVALDUS

Artikkel on valminud institutsioonilise uurimisteema IUT18-8 raames, mida rahastab Eesti Teadusagentuur.

doi: 10.3176/hist.2014.1.01

Anu MAND

Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti; anu.mand@tlu.ee

(1) Parimate saavutustena voib nimetada: Weilandt, G. Die Sebalduskirche in Nurnberg: Bild und Gesellschaft im Zeitalter der Gotik und Renaissance. Imhof Verlag, Petersberg, 2007; Weitzel, S.-M. Die Ausstattung von St. Nikolai in Stralsund: Funktion, Bedeutung und Nutzung einer hansestadtischen Pfarrkirche. Ludwig, Kiel, 2011.

(2) Vt Kurisoo, M. Mis Jumalale antud, peab Jumalale jaama... Katoliikliku kirikukunsti kasutamisest ja kohandamisest reformatsioonijargses Tallinnas.--Kunstiteaduslikke Uurimusi, 2012, 1-2 (21), 37-73; Kodres, K. Crossing the church's threshold: the changed and changing meaning of the medieval altarpiece in post-Reformation Estonia.--Rmt: Sonasse puutud minevik: in honorem Enn Tarvel. Koost P. Raudkivi, M. Seppel. Argo, Tallinn, 2009, 159-177.

(3) Tallinna Linnaarhiiv (TLA), f. 31, n. 1, s. 216.

(4) Ehitusloo ja sisustuse kohta on endiselt koige pohjalikum: Lumiste, M., Kangropool, R. Niguliste kirik. Kunst, Tallinn, 1990. Sailinud kunstiteoste kohta kaivat uuemat valikbibliograafiat vt: Niguliste muuseum. Koost M. Kurisoo. Eesti Kunstimuuseum, Tallinn, 2011, 100-101.

Arveraamatut on uuemates uurimustes kasutanud nt: Markus, K., Tooming, K. Hiliskeskaegsest Niguliste kirikust hingepalvete ja eneseeksponeerimise peeglis.--Acta Historica Tallinnensia, 2011, 16, 31-66; Kala, T. Erganzungen an der Nikolaikirche in Reval/Tallinn in der zweiten Halfte des 15. und dem ersten Viertel des 16. Jahrhunderts arbeitenden Meistern und Arbeiters. Villem Raam 100. Baltic Journal of Art History, Spring 2010, 33-62; Mand, A. Kirikute hobevara: altaririistad keskaegsel Liivimaal. Muinsuskaitseamet, Tallinn, 2008, 20, 23, 27, 30, 32, 37, 80-81, 101, 203-206.

(5) TLA, f. 230, n. 1, s. Ad 14 ja s. Aa 245. Kumbki arveraamat ei ole sisse seatud neis esimesena kajastatud aastal, eriti selgelt on see jalgitav Aa 245 juures, mille algusest on lehti valja rebitud. Magistraadi fondi (f. 230, n. 1) sailikutele, mille tahis koosneb tahtede ja numbrite kombinatsioonist, viidatakse edaspidi vaid sailiku numbriga.

6 Viimastest on inforikkaimad TLA, s. Aa 15a ja s. Bl 4, fol. 1r-14v (uhislaeka eestseisjate Jurgen van der Heyde ning Peter Klevinkhuseni markmed).

(7) Mand, A. On two medieval seal matrices and the guild seals from Tallinn.--Baltic Journal of Art History, Spring 2010, 118-125, 135, figs 1-3.

(8) Vt korvalaltarite arengu kohta: Kroesen, J. E. A. Seitenaltare in mittelalterlichen Kirchen: Standort--Raum--Liturgie. Schnell & Steiner, Regensburg, 2010, 9-24, eriti 9-12; Braun, J. Der christliche Altar in seiner geschichtlichen Entwicklung. Bd. 1. Koch & Co, Munchen, 1924, 368-385.

(9) Kroesen, J. E. A. Seitenaltare in mittelalterlichen Kirchen, 14.

(10) Vt Kala, T. Tallinna raad ja katoliku kirik reformatsiooni algaastail.--Rmt: Muinasaja loojangust omariikluse laveni. Puhendusteos Sulev Vahtre 75. sunnipaevaks. Koost A. Andresen. Ajalookirjanduse Sihtasutus Kleio, Tartu, 2001, 156-159; Bruiningk, H. v. Die Altare der Domkirche zu Riga im Mittelalter.--Sitzungsberichte der Gesellschaft fur Geschichte und Altertumskunde der Ostseeprovinzen Russlands aus dem Jahre 1901, 8-13.

(11) Hansen, G. v. Die Kirchen und ehemaligen Kloster Revals. Dritte vermehrte Auflage. Kluge, Reval, 1885, 11.

(12) Kala, T. Tallinna raad ja katoliku kirik, 156.

(13) Gassowska, M. Kosciol sw. Olafa w Rewalu (Tallinie) w XIII i XIV wieku.--Rmt: Ecclesia et civitas. Kosciol i []ycie religijne w miescie sredniowiecznym. Toim H. Manikowska, H. Zaremska. Instytut Historii PAN, Warszawa, 2002, 192-193. G^ssowska on keskaegse Tallinna kirikute ja kloostrite kohta avaldanud mitu artiklit, mille vaartust kahandab asjaolu, et ta on kasutanud ainult publitseeritud allikaid (neistki vaid osa), mis viib teda ekslikele jareldustele.

(14) Mand, A. Tallinna Kanuti gild ja selle oldermannid keskajal.--Vana Tallinn, 2005, XVI (XX), 134-136.

(15) Liv-, Est- und Curlandisches Urkundenbuch nebst Regesten (LUB). Hrsg. von F. G. v. Bunge. Bd. II. Kluge & Strohm, Reval, 1855, nr 843.

(16) Bunge, F. G. v. Die Revaler Rathslinie nebst Geschichte der Rathsverfassung und einem Anhange uber Riga und Dorpat. Kluge, Reval, 1874, 83, 114.

(17) LUB II, nr 716.

(18) Das zweitalteste Erbebuch der Stadt Reval (1360-1383). Hrsg. von E. v. Nottbeck. Kluge, Reval, 1890, nr 363: ad vicariam beati Olavi ante corporis domini existentem. See markus peab parinema 1370. voi 1380. aastast, sest selles on mainitud raeharra Johannes Bolemani (Bulemani), kes tegi testamendi 1389. aastal. LUB III, nr 1263.

(19) Das Revaler Pergament Rentenbuch 1382-1518. Hrsg. von A. Plaesterer. Revaler Estn. Verlagsgenossenschaft, Reval, 1930, nr 635.

(20) TLA, f. 191, n. 2, s. 16, pag. 41 (1440).

(21) TLA, f. 191, n. 2, s. 16, pag. 57-58, 66, 70, 73.

(22) TLA, f. 191, n. 2, s. 16, pag. 58.

(23) TLA, f. 191, n. 2, s. 16, pag. 80.

(24) Nottbeck, E. v. Die alten Schragen der Grossen Gilde zu Reval. Kluge & Strohm, Reval, 1885, 65-66, [section] 13; TLA, f. 191, n. 2, s. 2, fol. 6r.

(25) Kala, T. Tallinna raad ja katoliku kirik, 158, 160.

(26) Das Pergament Rentenbuch, nr 1043: in sunte Olaues kerken to sunte Olaues altare tor vromissen; Viertaltestes Erbebuch der Stadt Reval (1458-1481). Bearb. von A. Plaesterer. Kasikiri TLA-s. Tallinn, 1936, nr 117: tor vicarien to sunte Olaues altar tor fromissen; TLA, s. Ad 32, fol. 106r: fromiszen altar to sunte Olaf s. Aa 15 a, fol. 5v: Sunthe Olewes der Vromyssen althar. Monikord on Olavi altarit ja Hommikumissa altarit ekslikult kaheks erinevaks altariks peetud: Kala, T. Tallinna raad ja katoliku kirik, 156.

(27) Altari rahastamine rae vahendusel vois alata ka varem, sest arveraamatud on sailinud alles alates 1432. aastast. Kolmes arveraamatus on valdavalt juttu hommikumissast, altarit on nimetatud vaid korra (1518). Kammereibuch der Stadt Reval 1432-1463. Bearb. von R. Vogelsang. Bohlau, Koln, 1976, passim.; Kammereibuch der Stadt Reval 1463-1507. Bearb. von R. Vogelsang. Bohlau, Koln, 1983, passim.; TLA, s. Ad 32, passim. Vt ka TLA, s. Aa 15a, fol. 5v: To dussem althar plath eyn radt 7 mk tho geuen.

(28) Das drittalteste Erbebuch der Stadt Reval (1383-1458). Hrsg. von E. v. Nottbeck. Kluge, Reval, 1892, nr 440: vicarie to der ersten myssen to sunte Oleve. Vt ka Das Pergament Rentenbuch, nr 511 (1414).

(29) TLA, s. Aa 15a, fol. 5v; s. Bl 4, fol. 13v (siin Hommikumissa altarina).

(30) Paul Johansen on arvanud, tolgendades Hanseni andmeid valesti, et uks Olavi altar oli Laurentiuse kabelis, mis omakorda oli asunud aastail 1512-1521 ehitatud Maarja kabeli kohal: Johansen, P. Nordische Mission, Revals Grundung und die Schwedensiedlung in Estland. Wahlstrom & Widstrand, Stockholm, 1951, 29. Johansen eksib nii Olavi altari suhtes kui ka selles, et Maarja kabel ehitati Laurentiuse kabeli asemele--molemad kabelid eksisteerisid 1525. aastal.

(31) Braun, J. Der christliche Altar, 1. kd., 400.

(32) Kangropool, R., Lumiste, M. Moningatest Tallinna 15. sajandi arhitektuuri dateerimise kusimustest. --Toid Kunstiteaduse ja -kriitika Alalt, 1978, 2, 273.

(33) Raam, V. En foga kand Olofsrelief i Tallinn.--Iconographisk Post, 1982, 2, 30-32; Uprus, H. Raidkivikunst Eestis XIII-XVII sajandini. Kunst, Tallinn, 1987, 24-26. Samad autorid arvavad, et algselt oli tegu reljeefiga, mis kaunistas mond (portaali) ehisviilu ja et alles hiljem, voib-olla koguni parast 1820. aasta tulekahju, paigutati see paiskiviks. Mai Lumiste dateeris reljeefi koguni 14. sajandi algusega: Lumiste, M. Oleviste kiriku kunsti- ja ajaloolise vaartusega varad (kunstiteosed ja sisustus). Kasikiri, Muinsuskaitseameti (MKA) arhiiv, A-476. Tallinn, 1980, 9.

(34) Liden, A. Olav den helige i medeltida bildkonst. Legendmotiv och attribut. KVHAA, Stockholm, 1999, 220-223; Knuutila, J. Soturi, kuningas, pyhimys. Pyhan Olavin kultti osana kristillistymista Suomessa 1200-luvun alkupuolelta 1500-luvun puolivaliin. Suomen Kirkkohistoriallinen Seura, Helsinki, 2010, 290, 295-296.

(35) Mand, A. On two medieval seal matrices, 125-129, fig. 8.

(36) Knuutila, J. Soturi, kuningas, pyhimys, 281, 295-298; Liden, A. Olav den helige, 220-222, 228-230.

(37) Liden, A. Olav den helige, 347. Vt ka Boeslunde kiriku Puha Olavit kujutavat altariretaablit (umbes 1430), kus kuningal on Tallinna paiskivile sarnane soeng ja kus tema jalge all on lohe kere ning inimpeaga figuur: Liden, A. Olav den helige, 229, fig. 93.

(38) TLA, s. Bl 5, fol. 8v (1556: S. Oloffs kappell), 12v (1584).

(39) Das zweitalteste Erbebuch, nr 363 (lisamarkus 1370. aasta juurde): ante corporis domini, nr 854 (1383): ad lampadem ante cimborium corporis Christi in ecclesia beati Olavi (tsibooriumi tuleb siin moista kui monstrantsi sunonuumi); Pergament Rentenbuch, nr 17 (1384): ad luminacionem ante monstranciam corporis Christi in ecclesia beati Olaui; Das drittalteste Erbebuch, nr 254 (1391 lisa): tu den lampen und beluchtinge vor dem sacramente in sente Olaves kercken, vt ka nr 1284.

(40) Das drittalteste Erbebuch, nr 1281 (1447): des hilgen lichnames misse to sunte Oleve; Viertaltestes Erbebuch, nr 89; TLA, s. Aa 15a, fol. 14v; s. Bl 4, fol. 3v, 8r.

(41) Vt Puha Ihu puha kujunemise kohta: Rubin, M. Corpus Christi: The Eucharist in Late Medieval Culture. Cambridge University Press, 1991, 164-185, eriti 174-184.

(42) Mand, A. Pidustused keskaegse Liivimaa linnades, 249-258.

(43) Das Pergament Rentenbuch, nr 1425.

(44) Das Pergament Rentenbuch, nr 1067a: des hilgen sacramentes altare, to sunte Olaue yn deme kore belegen. Tallinnas on Sakramendi altari asukoht kooris toendatav ka nt dominiiklaste kirikus. Samas, nr 513 (1414).

(45) Kroesen, J. E. A. Seitenaltare in mittelalterlichen Kirchen, 127.

(46) Mand, A. Kirikute hobevara, 101-102; Markus, K., Tooming, K. Hiliskeskaegsest Niguliste kirikust, 58-59, ill 8. Markuse ja Toominga arvamust, et allikas mainitud hauakivi voib samastada nisi ehisviiluga, ma ei jaga.

(47) Sarnase kujundusega sakramendinisse on sailinud ka Tallinna toomkirikus (uks kooris, teine Puha Juri kabeli idaseinas), samuti naiteks Rapla kirikus (sailinud ehisviil) ja Haapsalu toomkirikus (19. sajandil osaliselt umber tehtud).

(48) Vt kultuurimalestiste riiklik register, malestis nr 2145. http://register.muinas.ee/?menuID= monument&action=view&id=2145

(49) Das Pergament Rentenbuch, nr 1117 (1478): belegen yn der langen strate tegen deme hilgen sacramente oner, Viertaltestes Erbebuch, nr 116 (1480): tiegen deme sacramente sunte Olaues kerken, vt ka nr 117.

(50) Vt Kroesen, J. E. A. Seitenaltare in mittelalterlichen Kirchen, 12, 15, 113-128; Braun, J. Der christliche Altar, 1. kd., 414-416.

(51) Das Pergament Rentenbuch, nr 115: ad vicariam altaris beate virginis in ecclesia beati Olaui. Algselt on beate jarele kirjutatud Stephani.

(52) TLA, s. Aa 15a, fol. 5r: Dath althar Maryen; s. Bl 4, fol. 13v: Marien altar tho S. Oloff.

(53) TLA, s. Ad 14, fol. 1r: It. gegeuen der vrowen de vnser vrowen cappelle vorwart vor er loen--5 mr, fol. 1v: It. vor 2 slote in de schole eyn saffer in vnser vrowen capelle--1 mr. It. vor 2 nie luchte in de capelle 10 f.

(54) Kala, T. Keskaegse Tallinna vaikekorporatsioonid ja nende usuelu normatiivsed vormid.--Tuna, 2010, 2, 20; Mand, A Church art, commemoration of the dead and the saints' cult: constructing individual and corporate memoria in late medieval Tallinn.--Acta Historica Tallinnensia, 2011, 16, 16.

(55) TLA, f. 230, n. 1-I, s. 963: eyne ewige vicarien /.../in der kercken sancti Olaui /.../in die ehre der moder godes erer vorkundigunge /.../ tho ewigen tyden alle midweken eine sungende misse in die ehre der vorkundigung Marie.

(56) LUB 2/III, nr 603; Tallinna ajaloo lugemik. Dokumente 13.-20. sajandini. Koost T. Kala, J. Kreem, L. Koiv, K. Maeorg, A. Mand, T. Parts. Tallinna Linnaarhiiv, Tallinn, 2014, 93.

(57) Kala, T. Tallinna raad ja katoliku kirik, 157; vt ka TLA, s. Bl 4, fol. 1v, 9v, 10v.

(58) Seeberg-Elverfeldt, R. Testamente Revaler Burger und Einwohner aus den Jahren 1369 bis 1851. Revaler Regesten. Bd. III. Vandenhoeck & Ruprecht, Gottingen, 1975, nr 32 (1478), 61 (1494), 81 (1504), 106 (1511), 116 (1518); TLA, s. BN 1 Hinrick Koneke 1518, Mathys Hennepspinner 1520 (nende kahe regestid puuduvad Seeberg-Elverfeldti teoses).

(59) Das Pergament Rentenbuch, nr 1465: tu ener vicarie, de bewedemet vnd bescheden is tu sente Marghareten altare in sente Olaues kercken.

(60) Kammereibuch 1432-1463, passim. 1432. aastal on kirjutaja eksinud, nimetades Margareeta altarit Puha Vaimu kirikus (nr 2): vordlus hilisemate sissekannetega (nr 34, 58, 88 jpt) naitab, et ka see peab tegelikult Oleviste kohta kaima, sest preestri nimi (her Gerwin) ja summa on samad; Kammereibuch 1463-1507,passim.; TLA, s. Ad 32,passim.

(61) TLA, s. Ad 32, fol. 172r. Vt ka s. Aa 15a (1525), fol. 10v: Dat althar Margarethe hefft renthe 23 mrck, dar de Rade van gifft--7 march.

(62) Das Pergament Rentenbuch, nr 1110: dit gelt horet vnd denet to sunte Margreten altare yn sunte Olaues kerken, dar van ok de lenwar horet den gebrodern vorscr.

(63) Das Pergament Rentenbuch, nr 240: van der officiacien sunte Anthonius altars wegene to sunte Olaue. Vt ka Das drittalteste Erbebuch, nr 370 (1395), 415 (1397).

(64) Das Pergament Rentenbuch, nr 404 (1405).

(65) Das Pergament Rentenbuch, nr 1004 (1451), 1005 (1452).

(66) Kala, T. Keskaegse Tallinna vaikekorporatsioonid, 19.

(67) Mand, A. Suurgildi ajalugu kuni Liivi sojani, 50-51.

(68) TLA, s. Ba 1, fol. 441r; Kala, T. Keskaegse Tallinna vaikekorporatsioonid, 19.

(69) TLA, s. Ba 1, fol. 441v: Item Anno 24 vth gedaenn tho altar lichthen tho sunthe Oleff vnnd tho sunthe Niclauws, is 15 mrlb wasses, dat kostede--5 mrk.

(70) TLA, s. Ba 1, fol. 441v: Item Anno bauen vp sunte Anthonius gegheuen tho sunte Oleff 6presters vor belesinghe szo na steyt. 1525. aasta korvalaltarite tulude nimekirjas on preestrite arvuks antud neli (TLA, s. Aa 15a, fol. 8v: Dath althar Anthonij hefft gehadt--4 presters, de hebben beleuet des der gylden Sunte Anthonij broderschop). Voimalik, et nende arvu oli aasta jooksul vahendatud voi siis oli vennaskonnal varem olnud tavaks palgata oma kaitsepuhaku Antoniuse paeval teenima tavalisest rohkem preestreid.

(71) TLA, s. Ba 1, fol. 441v: Item gegheuhen vor 1 slotell tho sunte Anthnius schappe tho sunte Oleff is--6 s.

(72) Das Pergament Rentenbuch, nr 300: vicarie altaris beati Stephani in ecclesia beati Olaui.

(73) Das Pergament Rentenbuch, nr 625, 1126; Das drittalteste Erbebuch, nr 998, 1144; TLA, s. Aa 15a, fol. 9v, s. Bl 4, fol. 10r, 12r.

(74) Das alteste Wittschopbuch der Stadt Reval (1312-1360). Hrsg. von L. Arbusow. Kluge, Reval, 1888, nr 850: vicariam Hinrici Tetteken. Vt ka nr 902 (1354), 1049 (1359).

(75) Das zweitalteste Erbebuch, nr 835 (1382), 836 (1382); Das drittalteste Erbebuch, nr 348 (1395), vt ka nr 473 (1400); Das Pergament Rentenbuch, nr 174 (1390), 335 (1399).

(76) Das Pergament Rentenbuch, nr 410: sunte Hinricks altaer to sunte Oleue. Vt ka nr 574 (1418), 735 (1428), 740 (1428).

(77) LUB IX, nr 911.

(78) TLA, s. Bl 1, fol. 1r; LUB X, nr 566. Vt ka Das Pergament Rentenbuch, nr 1007 (1453): Dit gelt hort to ener vicarie to sunte Hinrikes altare in sunte Oleues kerken, dar uan de leenware tohoert Euerde van der Linden vnde sinen rechten eruen.

(79) LUB XI, nr 385. Everti testamendis on altarit kummalisel kombel nimetatud harra Hinriku altariks (her Hinrikes altar). Voimalik, et see on seotud asjaoluga, et sel ajal altaril teeniva vikaari (Ispincrode) eesnimi oli Hinrik.

(80) Das Pergament Rentenbuch, nr 1092 (1472).

(81) Kammereibuch 1463-1507, nr 2514, 2522, 2644, 2677, 2710; TLA, s. Ad 32, fol. 10r, 17r, 21r, 29r, 36r, 42r, 52r (1513); s. Bl 2-I, fol. 1r; s. Bl. 4, fol. 10v; s. Bl 7-I, fol. 19r (1527). Uhes 1525. aasta nimekirjas on Henriku altarit ekslikult peetud identseks Magnuse omaga (TLA, s. Aa 15a, fol. 11r).

(82) Bruiningk, H. v. Messe und kanonisches Stundengebet nach dem Brauche der Rigaschen Kirche im spateren Mittelalter. Hacker, Riga, 1904, 431; Heikkila, T. Pyhan Henrikin legenda. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Helsinki, 2005, 124-125.

(83) Derrik, T. Das Bruderbuch der Revaler Tafelgilde (1364-1549). Mikrofiche-Ausgabe, Tectum Verlag, Marburg, 2000, 392-394.

(84) Das drittalteste Erbebuch, nr 761: de vicarie to sunte Adrianus altare to sunte Olave.

(85) Das Pergament Rentenbuch, nr 1084.

(86) TLA, s. Aa 15a, fol. 6r: Noch is van dem gheslechte der Templynen gegeuen to dusser vicarien 400 mark, dat geslechte hefft gestifftet dyt althar, vnd na vorfelth ouer gegeuen des geslechtes vormunder her Johan Roterdt, he dath recht der vorlenynge machte hebben.

(87) Das Revaler Burgerbuch 1409-1624. Hrsg. O. Greiffenhagen. Revaler Estn. Verlagsgenossenschaft, Reval, 1932, 5. Suurgildi astus Hinrick 1421. aastal. TLA, f. 191, n. 2, s. 1, fol. 8v.

(88) Peter Templin astus gildi 1422. aastal, Andrese puhul pole aasta teada. Peterit hakati gildis malestama 1466., Andrest 1488. aastal. TLA, f. 191, n. 2, s. 1, fol. 9r, 32r, 45v.

(89) TLA, s. Aa 35b, fol. 24r.

(90) TLA, s. BN 1 L. Losseke, 4.12.1511. Losseket hakati Suurgildis malestama 1515. aasta lihavotetel, seega suri ta arvatavasti kas 1514. aastal voi 1515. aasta algul. TLA, f. 191, n. 2, s. 1, fol. 52r.

(91) Kala, T. Tallinna dominiiklaste kalender reformatsioonieelse ajakasutuse peeglina.--Vana Tallinn, 1992, II (VI), 18, 21.

(92) Das Pergament Rentenbuch, nr 554: to der vickarie to sunte Magnus altare to sunte Olaue; Mand, A. Suurgildi ajalugu kuni Liivi sojani, 82.

(93) TLA, f. 191, n. 2, s. 16, pag. 149 (1502), 163 (1508); Mand, A. Suurgildi ajalugu kuni Liivi sojani, 90.

(94) TLA, s. Aa 15a, fol. 11r (siin on ekslikult kirjas, et altar oli tuntud ka Henriku altarina); s. Bl 4, fol. 10v; s. Bl 5, fol. 8v; s. Bl 7-I (1527), fol. 17r-17v.

(95) Kala, T. Tallinna dominiiklaste kalender, 20-25; Mand, A. Ootamatu leid Riiast--16. sajandi kalender Tallinnast.--Tuna, 2007, 3, 77-86.

(96) Bruiningk, H. v. Messe und kanonisches Stundengebet, 209, 468.

(97) Furst, H. Die Vierzehn Nothelfer--unsere Freunde. Ihre Verehrung von den Anfangen bis zum DreiBigjarhrigen Krieg. Imhof Verlag, Petersberg, 2008, 59-63; Lexikon der christlichen Ikonographie. Hrsg. von E. Kirschbaum, W. Braunfels. Herder, Rom, 2004, 7, 471-473.

(98) Pegelow, I. Helgonlegender i ord och bild. Carlssons, Stockholm, 2006, 168-169.

(99) Das drittalteste Erbebuch, nr 588: to sunte Olave to sunte Dorotheen vickarie. Altarit on nimetatud 1430. aastal: Das Pergament Rentenbuch, nr 786.

(100) Das Pergament Rentenbuch, nr 1091: Scrodere vnde wantscherer to Reual. Sunte Dorathien altare to sunte Oleff.

(101) TLA, s. Bl 4, fol. 11r: S. Dorothien altar offte der schroder altar, s. Bl 7-I, fol. 20v: der schroder vnnd wantscherer Vicarie vp S. Doreteen altar tho Sunt Olaff; s. Aa 15a: Dat althar Dorothee hefft renthe--24 mrck de de Schroders vth geuen. Noch--18 mrck renthe de se ock plegen vth thogeuen.

(102) TLA, s. Bl 7-I, fol. 16v: Sunt Dorotheen altar to S. Olaue des Rades lenware 100 mk.

(103) Kammereibuch 1463-1507, nr 1458, 1502, 1537, 1582, 1648, 1680, 1713, 1767, 1802.

(104) TLA, f. 230, n. 1-III, s. 74; Seeberg-Elverfeldt, R. Testamente, nr 116. Simeri (ka Simons) kohta Kanuti gildis vt TLA, f. 190, n. 1, s. 60, fol. 49r, 49v, 54r, 61r.

(105) Das drittalteste Erbebuch, nr 1156: hilgen cruces altare to sunte Oleve.

(106) Braun, J. Der christliche Altar, 1. kd., 37, 403.

(107) Das drittalteste Erbebuch, nr 1217 (1443): brunen kruces altare; Viertaltestes Erbebuch, nr 123 (1476): brunen cruces altar.

(108) Vt Lucca risti altari kohta: Markus, K., Tooming, K. Hiliskeskaegsest Niguliste kirikust, 3334, 41.

(109) TLA, s. BN 1 Hennepspynner. Vt ka s. Aa 15a, fol. 3v. Hennepspynner oli Kanuti gildi liige, 1500. aasta vastlajootudel saffer (TLA, f. 190, n. 1, s. 60, fol. 63v). Kas ta oli kanepiketraja, nagu voiks liignime pohjal arvata, voi pidas ta mond muud ametit, pole teada. Varem on teda ekslikult peetud raeharraks (Bunge, F. G. v. Die Revaler Rathslinie, 101; Kala, T. Jutlustajad ja hingede paastjad. Dominiiklaste ordu ja Tallinna Puha Katariina konvent. TLU Kirjastus, Tallinn, 2013, 287, 289).

(110) Das drittalteste Erbebuch, nr 1281: hilgen drevaldicheit altare to sunte Oleve.

(111) TLA, s. Aa 7, fol. 30r (1474): yn deme chore; s. Aa 35b, fol. 26r (1475): ym chore, 105r (1486): by der gherkamey Viertaltestes Erbebuch, nr 124 (1476): by der lutken doer; LUB 2/II, nr 596 (1504): vor der gerwekamer.

(112) Viertaltestes Erbebuch, nr 124. Vt ka Das drittalteste Erbebuch, nr 1330 (1457).

(113) TLA, f 191, n. 2, s. 1, fol. 13v.

(114) Das Pergament Rentenbuch, nr 1159 (1493).

(115) TLA, s. Bl 7-I, fol. 18r.

(116) TLA, s. Bl 4, fol. 5r.

(117) LUB X, nr 582.

(118) Vt lahemalt: Mand, A. Tallinna Kanuti gild ja selle oldermannid keskajal.--Vana Tallinn, 2005, XVI (XX), 134-136.

(119) Puha Kanuti (Knudi) missa Olevistes: TLA, f. 190, n. 1, s. 60, fol. 61v, 64v, 65v, 67v, 69v, 72r jm, viimast korda 1523. aasta jouludel (fol. 92v). Kanuti missa kirikut tapsustamata: fol. 53r, 54v, 55r, 55v, 57v. Kanuti missa Nigulistes: fol. 63r, 66v, 69r, 70v, 73v jm, viimast korda 1524. aasta jouludel (fol. 94r).

(120) TLA, f. 190, n. 1, s. 60, fol. 73v, 76v, 81v.

(121) TLA, s. Aa 15a, fol. 8r; s. Bl 4, fol. 14r.

(122) Viertaltestes Erbebuch, nr 25: sunte Gerdruden altar to sunte Olaue.

(123) TLA, s. Aa 35b, fol. 27r (1503): sunte Gerdruten altare to sunte Olaue vor deme ratstole; s. Bl 7-I, fol. 16v (1527): Sunt Gerdruden altar to S. Olaue vorm radtstole; s. Bl 4, fol. 10v (1528).

(124) TLA, s. Aa 15a, fol. 10r.

(125) TLA, s. Aa 15a, fol. 3r: Dath althar Anne vor dem Sacramente dar hebben vp vorrenthet de broder sunte Olawes gylde--18 mrck, fol. 4v: Dath althar Anne vor der nigen Marien capellen yn der kercken.

(126) TLA, s. Aa 35b, fol. 314r: It. to sunte Olaue to her Richart Langen vicarie vor sunte Annen altar hundert mr., dar van de renthe vp pinxten 6 mr.

(127) Derrik, T. Das Bruderbuch, 165-167; Bunge, F. G. v. Die Revaler Rathslinie, 110-111.

(128) Das drittalteste Erbebuch, nr 890. Voimalik, et ta oli kiriku uks eestseisjatest ka enne ja/voi parast neid aastaid.

(129) TLA, s. Aa 7, fol. 36v: sunte Annen vicarie to Reual in sunte Olaues kerken vor deme kor.

(130) TLA, f. 230, n. 1-III, s. 61: So geue ick to sunte Annen altare to sunte Olaue vor deme werdigen hilligen Sacramente na mynem vnde myner husfrowen dode vifftich mrck Rigis sunder renthe by deme altare to blyuende to ewigen tiden.

(131) TLA, f. 230, n. 1-III, s. 63: verteyn hundert mrk rig. /.../ Vnd ok wil ik vaste vnde vullenkomen holden vnde geholden hebben de vicarij nyges gestichtet vor sunte Annen altar negest by vnszer leuen vrouwen capellen mit consent vnde confirmerent des erwerdigen in got vader vnde heren her Nicolaus bisscop to Reual. Clawes Rypen astus Suurgildi 1494/95. aasta joulujootudel. TLA, f. 191, n. 2, s. 1, fol. 48r.

(132) TLA, s. Aa 15a, fol. 4v. Selhorsti kohta vt Jahnke, C. Zum Nutze der guten Stadt Reval: Hans Selhorst, ein Revaler Kaufmann und Ratsherr zu Beginn des 16. Jahrhunderts.--Vana Tallinn, 2005, XVI (XX), 88-100; Mand, A. Church art, 15.

(133) Vt selle kohta: Koppel, M. Tallinna Puha Hoimkonna altariretaabel. Algsest pildiprogrammist Madalmaade hiliskeskaegsete Puha Anna legendide taustal.--Kunstiteaduslikke Uurimusi, 2006, 3, 37-69, eriti 64-65.

(134) TLA, f. 190, n. 2, s. 76, pag. 158: van der vycheryge /.../vor dem kore to sunte Ollefe.

(135) TLA, f. 190, n. 2, s. 76, pag. 88: de fyckerye tho sunte Oleff vor deme kor /.../dat vorbenomede altar.

(136) TLA, f. 190, n. 2, s. 82, fol. 8v: sunte Johannes altar; Mand, A. Kirikute hobevara, 209.

(137) TLA, f. 190, n. 2, s. 82, fol. 10v; Mand, A. Hans Holtappel, kullassepp.--Rmt: Kala, T., Kreem, J., Mand, A. Kumme keskaegset tallinlast. Varrak, Tallinn, 2006, 100-103.

(138) TLA, s. Bl 4, fol. 14v.

(139) TLA, s. BN 1 Borneman; f. 191, n. 2, s. 1, fol. 38r. Seni on testamenti dateeritud umbes 1480. aastaga. Vt Hansen, G. v. Tallinna linna arhiiwi kataloog. Teine, umbertootatud ja taiendatud valjaanne, korrald O. Greiffenhagen. I jagu: codices ja raamatud. Tallinna Linnaarhiiv, Tallinn, 1924, 166.

(140) TLA, s. BN 1 Borneman: so gheue ik to dem altar, dat ik hebbe maken laten to sunte Oleff, is vor dem kore /.../200 mr. Veel jattis ta altarile 100 marka iganadalase missa lugemise jaoks.

(141) TLA, f. 191, n. 2, s. 1, fol. 11r. Vt tema kohta: Derrik, T. Das Bruderbuch, 346-348.

(142) TLA, s. Aa 15a, fol. 5v, 6v, 7v, 9r, 11r, 12v, 13r, 13v; s. Bl 4, fol. 1v, 9r, 13v, 14r, 14v. Uhes teises reformatsioonijargses nimekirjas esineb neist uheksast vaid Puha Mattiase oma: TLA, s. Bl 7-I, fol. 20r.

(143) TLA, s. Aa 15a, fol. 9r. Kirjutaja eksimuse kohta voib tuua naite uhest teisest reformatsioonijargsest nimekirjast, kus on 1595. aastal mainitud Erasmuse altarit Olevistes (TLA, s. Bl 5, fol. 12r), ehkki tegelikult asus see Nigulistes.

(144) TLA, s. Bl 4, fol. 14r. Heyde kohta vt Mand, A. Suurgildi ajalugu kuni Liivi sojani, 22, 40, 98.

(145) Dateeringut vt Kangropool, R. Oleviste kirik Lai t. 50.--Rmt: Eesti arhitektuur, 1: Tallinn. Uldtoim V. Raam. Valgus, Tallinn, 1993, 108.

(146) Das alteste Wittschopbuch, nr 827 (registris lk 187 on ekslik teave, et kabel vois asuda Niguliste juures); Libri de diversis articulis 1333-1374. Hrsg. von P. Johansen. Tallinna Linnaarhiiv, Tallinn, 1935, nr 393.

(147) TLA, s. Aa 15a, fol. 7v; s. Bl 4, fol. 14r, jutlustamistooli tulude kohta vt ka fol. 10r-11r.

(148) Kala, T. Gab es eine "nationale Frage" im mittelalterlichen Reval?--Forschungen zur Baltischen Geschichte, 2012, 7, 26-27.

(149) TLA, s. Aa 35b, fol. 84r.

(150) TLA, s. Aa 15a, fol. 7v; s. Bl 7-I, fol. 18r, 20v. Boismani kohta vt Mand, A. Suurgildi ajalugu kuni Liivi sojani, 22, 40.

(151) TLA, s. Aa 15a, fol. 14r; s. Bl 4, fol. 9v, 10r.

(152) TLA, s. Aa 15a, fol. 13r: Sassen althar by der geruekamer, 13v: Sunte Katherinen althar /.../ vor der geruekamer.

(153) TLA, f 191, n. 2, s. 1, fol. 27r, 29r, 31v, 33r, 39v, 54r.

(154) Vt tema kohta: Derrik, T. Das Bruderbuch, 418-420; Mand, A. Suurgildi ajalugu kuni Liivi sojani, 23, 40; Allik, K.-R. Revaler Testamente aus dem 15. Jahrhundert. Das Testament des Revaler Burgers Gerd Satzem (1491).--Zeitschrift fur Ostmitteleuropa-Forschung, 1997, 46, 2, 178-204. Eestseisja ametikoht: Das Pergament Rentenbuch, nr 1101-b.

(155) TLA, f. 230, n. 1-III, s. 40; Seeberg-Elverfeldt, R. Testamente, nr 52, [section] 3, [section] 35.

(156) TLA, s. Bl 4, fol. 14v; s. Aa 15a, fol. 11r, 12v.

(157) Hansen, G. v. Die Kirchen und ehemaligen Kloster Revals, 11. Hansenilt on selle teabe ule votnud T. Kala: Kala, T. Tallinna raad ja katoliku kirik, 156.

(158) TLA, Bl 5, fol. 9v.

(159) TLA, s. Aa 35b, fol. 24r.

(160) TLA, s. Aa 35b, fol. 24r-24v.

(161) Raam, V. Aruanne Oleviste kirikus toimunud ehitustoode kaigus teostatud ehitusajaloolistest tahelepanekutest. Kasikiri. MKA arhiiv, P-106. Tallinn, 1957, 22-23.

(162) TLA, s. Ad 14, fol. 2v, 18r, 18v.

(163) LUB IX, nr 911: vor dat sacrament, vor unse vrowe, vor de dracht unses heren unde vor sunte Antonius. Vt valjendi de dracht unses heren (Kristuse ristikandmine) kohta: Kobler, G. Mittelniederdeutsches Worterbuch. 2. Auflage, 2013, marksona "dracht (1)": www.koeblergerhard.de/ mnd/2A/mnd_d.html (vaadatud 2.6.2014).

(164) LUB 2/III, nr 810.

(165) LUB 2/II, nr 596 (1504).

(166) TLA, s. BN 1 Hans Hosserinck: Noch geue ick 20 mk. to Marien kappell to sunte Olaff, noch geue ik myn sulueren pater noster mit der vorguldeden Jacobes musschelen deme hilgen bilde Marien dar in der suluen kappelle, dat dat deme bilde werde, werdich liken, vmme werde gehangen vnd dar nicht aff werde vorkoft, men it mote altidt dar to bliuen to der hilgen vmme dracht etc.

(167) TLA, s. Aa 15a, fol. 10r: Wandages S. Gerdrutt genomet. Dath althar vor deme radtstole myt deme bylde Marien getekent, belonede de erszamen radt--18 mrck. Nimekirjas on Gertrudi altarist ja selle juurde kuuluvast 300-margasest kapitalist juttu ka eespool. TLA, s. Aa 15a, fol. 7r.

(168) TLA, s. Aa 245, fol. 45v.

(169) Mand, A. Kirikute hobevara, 47-49, 59, 201, 214, 217; TLA, f 31, n. 1, s. 216, fol. 218r; Hausmann, R. Der Silberschatz der St. Nikolaikirche zu Reval.--Mittheilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Ehst- und Kurlands, 1899, 17, 2, 271-275.

(170) Revaler Urkunden und Briefe von 1273 bis 1510. Bearb. D. Heckmann. Bohlau, Koln, 1995, nr 44. Rae pingid olid Puha Dominicuse altari ees.

(171) Das drittalteste Erbebuch, nr 949: tho sunte Olave in de kerken in den radstoel.

(172) Das drittalteste Erbebuch, nr 1040, 1119, 1126, 1143, 1123, 1230, 1283, 1295, 1300, 1307.

(173) 1496. aastal valminud Suurgildi pingid Puha Vaimu kirikus olid rae pinkide taga, mis peegeldab sobivalt kahe korporatsiooni tahtsusvahekorda: Mand, A. Suurgildi ajalugu kuni Liivi sojani, 83.

(174) Kammereibuch 1463-1507, nr 2135: Item betalt Johan snitker vor den ratstol to makende to sunte Nicolaus 21 1/2 mr.

(175) Woltemati plaan on avaldatud: Kurisoo, M. Ristimise late: ristimiskivid keskaegsel Liivimaal. Muinsuskaitseamet, Tallinn, 2009, 34, ill 20.

(176) TLA, s. Ad 32, fol. 8v: Betalt deme snytker vor den radestoll to sunte Olave to beteren 3 f, fol. 194v: Botalet Mattis snitker vor /.../ eth stolte to sunt Olaff. Vt ka dateerimata sedel fol. 220b. Mattise kohta vt Kangropool, R., Lumiste, M. Tallinna maalijad ja puunikerdajad 14. ja 15. sajandil.--Kunstiteadus, Kunstikriitika, 1981, 4, 40, 170.

(177) Lati Ulikooli Akadeemiline Raamatukogu (LUAB), kasikirjade ja haruldaste raamatute osakond, Ms 14, pag. 240: Ao 44 /.../ Jogym Elers geuen vor der gylde benck to suntte Oleff--60 mr., pag. 438: Noch leth ick tho sunte Toloff (sic!) in der kercke vor des oldermans stoltte macken 2 doere, dar vor dem sniddeker gegeuen is--10 mr. 0 s. Noch meyster Jurgen gegeuen vor 2 sloette vnd de hengen is--6 mr. 0 s.; Mand, A. Suurgildi ajalugu kuni Liivi sojani, 90.

(178) LUAB, Ms 14, pag. 448: An der oldesten bencke to Suntte Olof laten maken vth beuell des oldermans 2 ecken doren, hiruor dem snydeker betalt to hope--7 mr. 0 s.

(179) Vt Kurisoo, M. Ristimise late, 34, ill 20.

(180) TLA, s. BN 1 Koneke; f. 230, n. 1-IIIb, s. 79 Wittekop; Mand, A. Kirikute hobevara, 43, 141.

(181) Mand, A. Kirikute hobevara, 209.

(182) TLA, s. Aa 245, fol. 45r.

(183) Mand, A. Kirikute hobevara, 204; Tallinna ajaloo lugemik, 89.

(184) TLA, s. Aa 245, fol. 45r.

(185) Mand, A. Kirikute hobevara, 22-23.

(186) TLA, s. Bl 4, fol. 6r.

(187) TLA, s. Aa 245, fol. 54r.

(188) Vt arengu kohta pikemalt Braun, J. Die liturgische Gewandung im Occident und Orient nach Ursprung und Entwicklung, Verwendung und Symbolik. Herder, Freiburg im Breisgau, 1907, 728-760. Keskaegse Liivimaa kirikute inventarinimekirju vt Mand, A. Kirikute hobevara, 179224.

(189) TLA, f. 190, n. 2, s. 16, pag. 180; Mand, A. Suurgildi ajalugu kuni Liivi sojani, 90.

(190) TLA, f. 190, n. 2, s. 82, fol. 8v; Mand, A Kirikute hobevara, 209.

(191) TLA, s. Aa 245, fol. 46r.

(192) TLA, s. Aa 245, fol. 46v.

(193) Lutke van Oyten oli aastail 1554-1557 Suurgildi oldermann, 1557. aastast raeharra, hukkus 11.9.1560 lahingus venelastega Jeruusalemma mae taga. Vt Oyteni ja antependiumi kohta: Leimus, I. Kodusandi mark--toend vaestehoolekandest Tallinnas 16. sajandil. Raagime asjast. --Varia Historica, 2008, III, 35-37; Mankin, U. Renessanss-piltvaibad Tallinna Linnamuuseumis. --Rmt: Eesti kunstisidemed Madalmaadega 15.-17. sajandil. Toim T. Abel, A. Mand, R. Rast. Eesti Kunstimuuseum, Tallinn, 2000, 145, 148-149; Kodres, K. Altaritekstiil--Oleviste kiriku antependium.--Rmt: Eesti kunsti ajalugu, 2. 1520-1770. Koost ja toim K. Kodres. Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn, 2005, 341.

(194) Staatsarchiv der Freien und Hansestadt Hamburg, B. 612-2/6, E 2, fol. 14v: Item anno 40 durch bede der formunder van sunte Oleff geue wy 1 finster in sancte Olaues kerken by dem sacramendes huesse, steyt--50 mr. It. noch des glaswarters knechte to bergelde--12 s. Mustpead kinkisid 1530.-1540. aastatel vennaskonna vapiga akna ka Uude seeki (1530), Nigulistesse (1541), Narva gildimajja (1544) ja Kalamaja uude kabelisse (1546). Staatsarchiv der Freien und Hansestadt Hamburg, B. 612-2/6, E 2, fol. 6r, 15v, 16v, 17r.

(195) TLA, s. Aa 245, fol. 77r: Noch so heft eyn ersame radt in der nyen kapellen belouet eyne ffinster to geuen, kost. 120 mr.

(196) TLA, s. Aa 245, fol. 77r: Noch heft vnsse genedige her Wolter van Plettenberch eyne ffinster gegeuen, is vnbetalt.

(197) Plettenbergi kulaskaikude kohta Tallinna vt Johansen, P. Ordensmeister Plettenberg in Reval. Beitrage zur Kunde Estlands, 1927, 12, 100-115; Mand, A. Pidustused keskaegse Liivimaa linnades, 287-306; Tallinna ajaloo lugemik, 104-110.

(198) TLA, s. Aa 245, fol. 77r: Noch heft de here van Ozell eyne ffinster gegeffen, dut geld is bij her Hinrick Stumme gebleuen.

(199) Akten und Rezesse der Livlandischen Standetage. Bd. 3. Bearb. von L. Arbusow. Deubner, Riga, 1910, nr 150, [section] 6, 8-9, 11, 16-18, 20-24.

(200) Rae sidemed Kieveliga said alguse juba viimase ametisse puhitsemisel 1515. aastal, sest raad saatis talle selleks puhuks kingituseks aami veini. TLA, s. Ad 32, fol. 71r: Noch vor 1 ame wyns deme bisschoppe van Ozel ghezandt tor kronynghe 23 mr. 12 s.

(201) Reinle, A. Die Ausstattung Deutscher Kirchen im Mittelalter: Eine Einfuhrung. Wissenschaftliche Buchgesellschaft, Darmstadt, 1988, 251-253.

(202) TLA, s. Ad 14, fol. 1r, 1v, 3v, 5r, 7r jne.

(203) TLA, s. Ad 14, nt fol. 1r, 7v.

(204) TLA, s. Ad 14, fol. 5r, 10r.

(205) TLA, s. Bl 4, fol. 14r: Dath altar vnder dem thorne vnder der orgell; s. Aa 15a, fol. 9r: vnder deme klockthorne vnd vnder dem orgelwercke.

(206) Loit, M. Keskaegsest surmakultuurist ja hauatahistest, 62, 65, ill 3. Jooniselt loetav pealiskiri: ANNO D[OMI]NI M CCC /XXXII [---] //[---]A ORATE P[RO] EIS. Vt ka MKA arhiiv, P-202, joon 12.

(207) Raam, V. Aruanne Oleviste kirikus, 29-31, 83, fotod 32-33, joon 7.

(208) Bunge, F. G. v. Die Revaler Rathslinie, 116.

(209) Lumiste, M. Oleviste kiriku kooriruumi poranda alla rajatud ristimisbasseini ehitustoodel tehtud arhitektuuri-ajaloolistest tahelepanekutest. Kasikiri, MKA arhiiv, A-798. Tallinn, 1982, 19, foto 4, 24-25, fotod 9-10, asukohti vt 27-28.

(210) Loit, M. Keskaegsest surmakultuurist ja hauatahistest, 60-66.

(211) Luneborch suri Tallinnas 1374. aastal ja maeti seega vanasse koori. 1425. aasta septembris kirjutasid Lubecki raeharrad Tallinna, et Johani hauakivi, mis oli Oleviste koori umberehituse ajaks omalt kohalt eemaldatud, pandaks sinna tagasi ja et selle eest ei kusitaks uut platsiraha. LUB VII, nr 344.

(212) Kangropool, R., Lumiste, M. Moningatest Tallinna 15. sajandi arhitektuuri dateerimise kusimustest, 268-269.

(213) Tegi testamendi 10.04.1510 (TLA, s. BN 1 Nasschart; LUB 2/111, nr 810), Suurgildis malestati teda 1511. aasta ulestousmispuhadel (TLA, f. 191, n. 2, s. 1, fol. 57r).

(214) TLA, s. BN 1 Passow: bovele ick der ertliken bografft /.../in sunte Olaues kerke vnder den sten dar her Diderick Nasschert bograuen is. Vt Passowi kohta ka Mand, A. Suurgildi ajalugu kuni Liivi sojani, 38.

(215) Vt Pawelsi kohta: Mand, A. Church art, 11-20.

(216) Vt http://register.muinas.ee, kunstimalestised registrinumbriga 2148-2152. Plaadikatket, millel voib naha kaht peremarkide ja initsiaalidega vappi ning renessanss-stiilis tiivulist putopead (nr 2151), on valesti dateeritud: vapikilpide kuju pohjal otsustades parineb see 16. sajandi II poolest, mitte 15. sajandist.

(217) Kunstimalestis nr 2150, vt http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id= 2150. Mootmed: korgus umbes 160 cm, laius 182 cm, paksus 15-16 cm.

(218) Vt Nottbeck, E. v. Siegel aus dem Revaler Rathsarchiv nebst Sammlung von Wappen der Revaler Rathsfamilien. Lubeck, 1880, tahvlid 1-13, 22.

(219) Kunstimalestis nr 2148, vt http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id= 2148. Mootmed: korgus umbes 192 cm, laius umbes 177 cm, paksus umbes 16 cm.

(220) Brieflade IV, Siegel und Munzen, passim.

(221) Fragmendi mootmed: umbes 120 x 110 x 15 cm. Vt ka Lumiste, M. Oleviste kiriku kunsti- ja aIVY jaloolise vaartusega varad, 13-14, nr 9, foto 21.

(222) Derrik, T. Das Bruderbuch, 297-298; TLA, f. 191, n. 2, s. 1, fol. 38v.

(223) Nottbeck, E. v. Siegel aus dem Revaler Rathsarchiv, tahvel 10, nr 162.

(224) Vt Luige, K. Tallinna peremargid 1300-1700. 2. kd. Tallinna peremarkide kogu. Magistritoo. Kasikiri EKA raamatukogus. Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn, 2011, nr 545-546.

(225) Kunstimalestis nr 2149, vt http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id= 2149. Mootmed: korgus umbes 175 cm, laius 180 cm, paksus 16-18 cm.

(226) Vt nt Nottbeck, E. v. Siegel aus dem Revaler Stadtarchiv, tahvel 3, nr 48, tahvel 5, nr 68-71, tahvel 10, nr 155, tahvel 12, nr 185, 193-194, tahvel 13, nr 203.

(227) Fragmendi mootmed: umbes 87 x 120 cm, paksus umbes 8 cm (see pole plaadi algne paksus, sest tuki tagakulg on ara murdunud). Vt ka Lumiste, M. Oleviste kiriku kunsti- ja ajaloolise vaartusega varad, 14, nr 10, foto 22.
COPYRIGHT 2014 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2014 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Mand, Anu
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Date:Jan 1, 2014
Words:19522
Previous Article:Toomas Karjaharm 70.
Next Article:The possible effect of the 1783 icelandic volcano eruption in estonia. environmental contemplation/Islandi 1783. aasta vulkaanipurske voimalikust...

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2020 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters