Printer Friendly

MICHEL SITTOWI SOTSIAALSED SIDEMED TALLINNAS / SOCIAL TIES OF MICHEL SITTOW IN TALLINN.

2018. aastal esmalt Washingtoni Rahvusgaleriis ja seejarel Kumus toimunud Michel Sittowile (umbes 1469-1525) puhendatud naitus ning sellega kaasnenud kataloog on Tallinnas sundinud ja surnud kunstniku loomingu ning tema isiksuse taas rahvusvahelisse huviorbiiti tostnud. (1) Kuna kindlalt Sittowile omistatud maale on sailinud vaid moni uksik, arutlevad kunstiajaloolased peamiselt selle ule, kas uks voi teine stiililiste sarnasuste pohjal tehtud atribueering peab paika voi mitte ja keda on kujutatud neil portreedel, kus kujutatu isik pole teada. (2) Siinne artikkel on aga sotsiaalajalooline uurimus, kus on vaatluse alla voetud Michel Sittowi tegevus ja suhtlusringkond Tallinnas. Esiplaanil on seega mitte niivord kunstnik, kuivord inimesed ja institutsioonid, kellega ta oma argi- ning ametielus labi kais ja kes tema elu uhel voi teisel viisil mojutasid.

Artikli eesmargiks on suvendatult uurida Sittowi sotsiaalseid sidemeid, keskendudes eeskatt tema perele, sugulastele ja hoimlastele, tooandjatele-tellijatele ning lahimatele kolleegidele Kanuti gildis. Kindlasti ei piirdunud Sittowi suhtlusringkond eelnimetatutega, ent artikli piiratud mahu tottu tuli sugulaste ja hoimlaste osas valik teha, jatta valja naiteks tema naabrid, tegutsemine tunnistaja voi eestseisjana ning uksikasjalikum ulevaade paranditulist kasuisaga. Kitsamas plaanis voimaldab Sittowi eraeluliste ja ametialaste sidemete analuus kindlaks teha, kellega kunstnik lavis, milliseid ulesandeid taitis ning mida voib tema kui kasitooliste kihti kuuluva mehe elus tuupiliseks voi ebatuupiliseks pidada, laiemas plaanis aga avardab meie teadmisi 15. sajandi viimase ja 16. sajandi esimese veerandi Tallinna kultuurielu ning suhtevorgustike kohta.

Michel Sittow elas Tallinnas kolmel perioodil: oma sunnist (toenaoliselt 1469) kuni Bruggesse oppima suundumiseni 1484, aastatel 1506-1514 ja 1518-1525. Esimesena avaldas Sittowi eluloost pohjaliku ulevaate Paul Johansen 1940. aastal. (3) Tema oli ka see, kes tegi Lubecki ja Tallinna arhiivimaterjali pohjal kindlaks kunstniku paritolu ning tema kodu, seostades mitmes Euroopa oukonnas tegutsenud meister Micheli Tallinna maalija ja puunikerdaja Clawes van der Sittowi vanima pojaga. Johanseni mahukas uurimuses sisaldub siiski mitmeid kusitavusi voi lausa eksimusi, millest monele osutasin oma 2001. aastal ilmunud artiklis. (4) Lisaks on Johanseni esitatud fakte voi hupoteese nii monelgi juhul keeruline kontrollida, sest sugugi koik need pole viidetega varustatud. (5) Seetottu olen jargnevas kasitluses algallikatele viidanud mitte uksnes juhtudel, kui minu uurimistulemused Johanseni omadest erinevad, vaid ka siis, kui need kokku langevad.

VANEMAD JA SUGULASED

Michel Sittow sundis etnilises ja sotsiaalses mottes segaperekonda: tema isa Clawes oli arvatavasti parit Mecklenburgist Wismari lahedalt (teiste oletuste kohaselt Hollandist), ema Margareta aga soomerootsi paritolu talupoja ning vaikekaupmehe, Raaseporist Tallinna asunud Olef Andersson Molneri tutar. (6) Johansen andis ulevaate Clawesi ja Margareta paritolust ning arvatavast abiellumisajast, kasitles Clawesi tegevust maalija ja puunikerdajana ning Margareta teist abielu maalija ja klaasija Diderick van Katwickiga, mis toi kaasa aastaid kestnud parandivaidluse Micheli ning tema kasuisa vahel. (7) Clawesi ja Didericki ametialase tegevuse kohta kaivaid andmeid on kunstiajaloolased ning ajaloolased hiljem taiendanud. (8) Kuna Michel valis elukutse isa eeskujul ja kuna paralleele saab tommata ka nende sotsiaalse karjaari vahel Kanuti gildis, on jargnevalt rohutatud olulisemaid fakte Clawes van der Sittowi elust, peatudes Micheli emal vaid pogusalt.

Sittowi isa ilmub Tallinna allikatesse 1454. aasta martsis Clawes meler'i nime all, kui raad maksis talle marstalli, Nunnavarava torni ja vaekoja tuulelippude ja nende kuulide kuldamise ning marstalli viilule maalitud(?) Veronika rati eest 10 marka. (9) Kodanikuvande andis Clawes moni aasta hiljem, 16. detsembril 1457. (10) Sama aasta joulujootude ajal on teda esimest korda nimetatud ka Kanuti gildi arveraamatus, kui ta taitis jootude korraldaja ehk safferi ulesannet. (11) See aga osutab, et gildi liikmeks pidi ta saama juba varem, kui mitte enne, siis 1457. aasta vastlajootudel. Clawesi kunstnikuoskused leidsid muuhulgas rakendust ka gildimaja kaunistamisel: 1458. aastal maksti talle 4 marka gildisaali (gilde stouen) varvimise eest. (12) Aja jooksul joudis Clawes gildis tahtsatele ametikohtadele: 1474. aasta vastlatest kuni 1476. aasta vastlateni tegutses ta gildimaja eestseisja ehk majandusulemana (bumester), mis tahendas vastutust maja korrashoiu ja remondi eest. (13) 1479. aasta vastlajootude lopul sai temast kaasistuja (bisitter), seega uks oldermanni kahest abilisest ja nouandjast; sellelt ametikohalt lahkus ta 1482. aasta vastlajootude lopul. (14) Kuna umbes pooled gildi kaasistuja ametit pidanud mehed joudsid hiljem oldermanni ametipostini, pole valistatud, et nii voinuks juhtuda ka Clawesiga, ent paraku suri ta 1482. aasta lopukuudel. (15)

Vaarib tahelepanu, et ei rae arveraamatutes ega Kanuti gildi ja Niguliste kiriku arveraamatus pole Clawesit kordagi nimetatud perekonnanimega, vaid on kasutatud liignime meler--maalija. (16) Samas ilmneb neist allikatest, et tema ampluaa oli vaga lai: ta tegi raele, kirikule ja gildile mitmesuguseid puunikerdus-, maalimis-, varvimis- ning kuldamistoid. (17) Lisaks sellele maalis ja parandas ta rae tellimusel klaasaknaid (18) (tood, mis kuulusid hoopis klaasseppade ameti juurde) ning tegi (varvis?) erinevat tuupi lippe (banner, stander). (19) Clawesi koige korgemalt tasustatud, seega ilmselt keerukad ja suuremootmelised polukroomsed puunikerdused, olid Maarja kuju Niguliste kirikule (toenaoliselt sealsele Kanuti gildi altarile (20)), mille eest sai ta 1461. aastal Kanuti gildilt 24 marka, (21) ning sakramendimaja, mille eest kiriku eestseisjad maksid talle 1478. aastal 22 marka. (22) Loetletud tellimustoodest jareldub, et Clawesil pidid olema kuldsed kaed ja et ta valdas erinevaid kunstitehnikaid. Erinevalt suurtest kunstikeskustest, kus spetsialiseeruti reeglina uhele kitsale erialale, oli Laanemere piirkonna keskmise suurusega linnades (mille hulka kuulus ka Tallinn) mitmel kunstialal tegutsemine kullalt sagedaseks nahtuseks. (23) Eriti levinud oli just maalija ja puunikerdaja kombinatsioon. Samas voib Clawesi jarjepidev nimetamine meler'iks tahendada, et valjaoppe oli ta saanud eelkoige maalikunsti alal, olles tema n-o peaeriala, milles ta tohtis meistrina ise opetust jagada. See seik pole sugugi tahtsusetu, arvestades, et tema pojast Michelist kujunes Euroopas tunnustatud maalikunstnik (ehkki, nagu edaspidi naeme, tuli tal Tallinnas teha ka teist laadi toid). Oma esmase koolituse sai Michel toenaoliselt just isa tookojas.

Kahjuks ei ole uhtki kirjalikes allikates mainitud Clawes van der Sittowi teost sailinud. Sten Karling omistas Clawesile kull moned 15. sajandi puuskulptuurid, nende hulgas rae pingileenide kulge kinnitatud Veronika ratt ja Ristija Johannese pea, (24) mida ta dateeris 1460. aastatega, ent tema hupotees pole millegagi pohjendatud. Sellele osutasid 1981. aastal juba Rasmus Kangropool ja Mai Lumiste. (25) 2017. aastal aga juhtis Merike Kurisoo tahelepanu asjaolule, et need kaks skulptuuri ei kuulu kokku: Johannese pea on ajaliselt Veronika ratist noorem ja molemad on pingi kulge monteeritud alles hiljem, ilmselt varauusajal. (26) Seda kummastavam on, et 2018. aasta Sittowi naitusega seoses on Karlingi atribueeringuid uritatud taas kaibele tuua ja Tallinna Linnamuuseumile kuuluvaid skulptuure Clawesi voimalike toodena esitleda. (27)

Clawes teenis nahtavasti vaga hasti, sest talle kuulus aja jooksul linnas mitu maja. See on tahelepanuvaarne, sest naiteks 14. sajandi Tallinnas oli kasitooliste seas kinnisvaraomanikke hinnanguliselt vaid 20-30 protsenti (28) ja toenaoliselt jai see protsent enam-vahem samaks ka jargmise sajandi jooksul. 1475. aastal muus Clawes oma elumaja, praeguse aadressiga Lai tanav 38, (29) ent kahjuks pole teada, millal ta oli selle omandanud. Voib siiski oletada, et just selles hoones nagi ilmavalgust tema ja Margareta vanim poeg Michel. Samal, 1475. aastal omandas Clawes kaks korvutiasuvat maja Rataskaevu tanaval (nr 22), millest suuremat kasutas ta elamuna, teist aga nimetati vaikeseks majaks. (30) Just nende kahe maja parast kais Michel Sittow hiljem oma ema teise abikaasaga aastaid kohut. Vahemalt 1473. aastast alates kuulus Clawesile ka maja Niguliste tanaval (nr 22), ent seda uuris ta valja. (31) Kui Margareta parast Clawesi surma uuesti abiellus, kanti Rataskaevu tanava majad 1487. aastal Diderick van Katwicki nimele. Kus Michel Sittow esimesel korral Tallinna tagasi tulles (1506-1514) elas, on selgusetu, sest protsessimise tagajarjel Diderickilt valja noutatud Rataskaevu tanava majad sai ta enda nimele alles 1518. aastal, parast kasuisa surma. (32)

Clawes van der Sittow oli toenaoliselt abielus kaks korda, ent esimesest abielust tal lapsi kas polnud voi surid nad varakult. (33) Teisest abielust Margaretaga oli tal kolm last, lisaks Michelile veel Clawes ja Jasper. (34) Kui isa Clawes 1482. aastal suri, ei olnud Margaretal kolme alaealise poja emana teist voimalust, kui hakata endale uut abikaasat otsima. Jouka kasitoolise lesena kujutas ta endast potentsiaalsetele kosilastele head partiid. Margareta abieluvaraleping Hollandi paritolu Diderick van Katwickiga solmiti 20. detsembril 1485. (35) Selleks ajaks oli Michel juba aasta jagu Brugges oppinud. Kuna Didericki Tallinna elama asumise aeg pole teada, ei tea me ka seda, kas Michel oli oma tulevast kasuisa enne valismaale minekut uldse nainud voi kas Diderickil oli mingi osa oma kasupoja saatmises just nimelt Madalmaadesse. Margareta uue liidu emotsionaalsest kuljest, sealhulgas sellest, kuidas Michel ema valikusse suhtus, ei tea me allikate iseloomu tottu midagi.

1485. aasta abieluvaralepinguga pandi paika, et Margareta kinnis- ja vallasvara jaotatakse kaheks: pool tema kolmele lapsele ja pool Diderickile. Clawesilt parandiks saadud kaks maja hinnati vastavalt 350 margale (elumaja) ja 150 margale (vaiksem maja). Lastele pidi kuuluma ka pool vallasvara hinnast, sealhulgas ema ehetest, noudest, koogiriistadest, sulekottidest, viljavarudest ja sularahast. Jagatavast varast arvati valja vaid Margareta abielusormus ja kaks tema parimat kleiti. Vastutasuks kullalt heldele kaasavarale pidi Diderick tasuma Margareta poegade ulalpidamiskulud kuni nende taisealiseks saamiseni. Nagu asjade edasine kaik naitas, ei pidanud Diderick solmitud lepingust taies ulatuses kinni, vottis endale suurema osa Clawesist jarele jaanud varast, lasi majad enda nimele kirjutada ega tahtnud Michelile, kui too 1506. aastal Tallinna tagasi poordus, tema parandiosa katte anda.

Oma ema ei nainud Michel parast Bruggesse oppima minekut enam kunagi. 1499. aasta Peetruse ja Pauluse puha eelohtul (28. juunil) lasi Margareta koostada testamendi, mis naitab, et ta ei lootnud enam kaua elada. (36) Testamendi hollandiparane alamsaksa keel ja sonastus osutavad, et selle pani suure toenaosusega kirja Diderick. Margareta siiski paranes tookord, sest testamendi ulaservale lisatud aastaarvu kohaselt anti see kaiku alles 1501. aastal. Ka Micheli parandituli asjus 1507. aastal Lubecki raele lakitatud kirjas on mainitud, et tema ema suri 1501. aastal Katariina paeval (25. novembril), samal ajal kui Michel viibis Toledos Hispaania kuninganna teenistuses. (37)

Pole kindel, kas Michelil onnestus parast 1484. aastat oma nooremate vendadega kohtuda. Margareta testamendist selgub, et keskmine vend Clawes oli sel ajal (st 1499) samuti valismaal (oeck bueten laendes). Kas temagi oppis isa ja vanema venna eeskujul kunsti, on teadmata, nagu ka see, kus ta valismaal ametit voi haridust omandas. Tallinna allikates ei ole Clawesit ega Jasperit parast Margareta testamenti enam mainitud. Johansen oletas, et nad molemad surid valismaal enne testamendi kaikuandmist 1501. aasta hilissugisel. (38) Nagu oeldud, ei voimalda allikad seda ei kinnitada ega umber lukata. Tosi on vaid see, et 1506.-1507. aasta parandivaidluse ajaks oli Michel ainus hageja. Poolvendi voi -odesid tal ei olnud, sest Diderickiga Margareta lapsi ei saanud (neid ei sundinud ka Diderickil ja tema teisel abikaasal Barbaral).

Luhidalt tuleks peatuda ka Micheli isa- ja emapoolsetel sugulastel. Johanseni kohaselt oli Clawes van der Sittowil Tallinnas klaasijast (glasewerter) vend Segemund. (39) Sellenimeline vend Clawesil toepoolest oli: see ilmneb Margareta ja Diderick van Katwicki abielulepingust (1485), kus Margareta tunnistajate seas on ka Segemund. (40) Rae arveraamatus on 1483. aastal nimetatud Segemund glasewerter'it, kes valmistas rae apteegile neli akent. (41) Kas aga tegemist on uhe ja sama isikuga, pole onnestunud valja selgitada. Sel ajal kui Michel Tallinna tagasi poordus, tema onu allikates enam ette ei tule.

Segasemad on lood Tallinna dominiiklaste konvendi teoloogialektori Dominicus Sitauga, keda Johansen pidas samuti Clawesi vennaks voi moneks teiseks lahisugulaseks. (42) Sitau esineb allikates eelkoige seoses jutlustajavendade ordu Madalmaadest alguse saanud reformiliikumisega. 1474. aastal maaras korgmeister ta esmalt reformaator magister Nicolause abiliseks Tallinnas, parast tolle tagasikutsumist jargmisel aastal sai Dominicusest aga reformaator Albertus Petri parem kasi. (43) Dominicus Sitaud ja Clawes van der Sittowit sugulasteks pidades tugines Johansen ilmselt perekonnanimede sarnasusele ning asjaolule, et Albertus Petri peatus oma kaaskonnaga 1475. voi 1476. aastal monda aega Clawesi majas. (44) Ukski dokument Dominicuse ja Clawesi sugulust kull ei kinnita, ent valistatud see siiski pole. Miks muidu majutati tahtsad isikud kasitoolise ja mitte naiteks mone raeharra juurde? (45)

Johanseni sonul kuulusid Micheli kaugemate sugulaste hulka kaks tuntud kullasseppa: Hans Ryssenberch ja Jacob Luban. (46) Lubani kohta lisab ta, et tegu oli emapoolse sugulasega. Molema kullassepa elu on kullalt hasti dokumenteeritud (47) ja uhtki toendit nende sugulusest Micheliga pole onnestunud leida. Pealegi ilmneb Jacob Lubani testamendist, et ta oli parit Konigsbergist, (48) mis muudab tema vaidetava suguluse soomerootsi paritolu Margaretaga isearanis kusitavaks. Pigem vois nimetatud kullasseppade ja Sittowite perekonna lahedus olla tingitud ametialastest kokkupuudetest, samaaegsest kuulumisest Kanuti gildi ning tousust selle liidrite hulka. (49) Moistagi voisid sellele lisanduda soprus ja perekondlik labikaimine. Tihedatele sidemetele osutab, et Ryssenberch ja Luban olid nii Margareta ning Didericki abielulepingu tunnistajate kui ka Margareta testamenditaitjate hulgas. (50) Seda oli aga ka raeharra ja burgermeister Johan Gellinckhusen, kelle puhul Johansen sugulussidemeid ei oleta. Tunnistajateks ja testamenditaitjateks valiti mojukaid ja usaldusvaarseid inimesi ning kullassepad kui kasitooliste koorekihi esindajad olid Clawesi ja Margareta silmis kindlasti molemat. Michel tundis molemat meest seega juba lapse ja teismelisena. Kui ta taiskasvanud mehena esimest korda Tallinna tagasi poordus, oli Ryssenberch juba surnud, ent Jacob Lubaniga olid Michelil ilmselt jatkuvalt soojad suhted, sest kullassepp jattis talle oma testamendis (1513) paar majapidamiseset voi tooriista. (51)

Margareta vend ja kaks ode elasid samuti Tallinnas, ent Michel sai oma onu Olef Moller juunioriga kohtuda vaid lapseeas, sest too suri samal aastal kui Micheli isa Clawes. (52) Kull aga joudis Michel taiskasvanueas suhelda oma tadi Barbaraga, samuti tema laste ja nende peredega. Barbara mees oli sepp Clawes van dem Berge. Taditutar Aplonia abiellus esmalt kullassepp Hinrick Schramega (Scrame), kes oli aastail 1514-1517 Kanuti gildi oldermann, ja parast tema surma kaupmees Cort Vinckega (Fincke). (53) Taditutar Elske abikaasa oli sepp Diderick Deters (Detlef), kes oli Kanuti gildi oldermann aastail 1507-1511. (54) Voimalik, et Elske suri enne Micheli tagasipoordumist Tallinna. Tadipoeg Jacob van dem Berge (Berch) oppis Rostocki ulikoolis ja temast sai vaimulik. (55) Nagu selgub Micheli ema testamendist, oli Jacob uhtlasi Margareta ristipoeg. (56) Sugulaste ja hoimlaste koos tegutsemise naitena olgu siin toodud uks kinnistusraamatu sissekanne, millest selgub, et 1511. aastal olid ondsa Clawes van dem Berge lese Barbara eestseisjateks tema poeg diakon Jacob van dem Berge, vaimees Hinrick Schrame ja oepoeg Michel Sittow ning et lese soovil anti tema mehele kuulunud maja Harju tanaval ule sepp Dirick Detersile, seega tema teisele vaimehele. (57)

ABIELU JA HoIMLASED

1518. aastal teist ja viimast korda Tallinna tagasi poordudes abiellus Michel Sittow kaupmees Hans Allunse tutre Dorotheaga. See on ka tema ainus dokumen-taalselt toestatud abielu. (58) Kuna Dorothea kohta on enne abiellumist andmeid vahe, tasub esmalt tutvustada Sittowi Aia.

Hans Allunse (Alunse, Alvnse, Allunsze, Alluntse, Alluns, Alhunse) paritolu pole kindlalt teada, enne teda pole sama perekonnanimega isikuid Tallinnas teadaolevalt elanud. Koige varasem allikas, mis seob Hansu Tallinnaga, on Lubecki rae kiri Tallinna raele 9. aprillist 1476, milles Tallinna kodanikku Everd Peynckhusenit volitati koos Hans Allunsega sisse noudma Tallinnas surnud Hermen Brekelveldist jarelejaanud kaupu ja sularaha. (59) Kuna voib eeldada, et sellise ulesande usaldasid Lubecki linnaisad inimestele, kes olid neile tuntud, voib oletada, et nii Peynckhusen kui ka Allunse olid Lubeckist parit, ent asunud elama Tallinna. Jargmisena on Hans Tallinna allikates Mustpeade vennaskonna 1476/77. aasta joulujootudel osalejate nimekirjas. (60) Jargnenud aastatel vottis ta mustpeade iga-aastastest pidustustest jarjepidevalt osa, jaades vennaskonna liikmeks kuni 1480/81. aasta joulujootudeni. (61) Pidutsedes toona viimast korda koos mustpeadega, astus ta uhtlasi samade jootude kaigus Suurgildi ja selle heategevusliku Lauagildi liikmeks. (62) Ligikaudu samal ajal sai temast ilmselt ka Tallinna kodanik, ehkki kodanikeraamatus tema nime ei leidu.

Suurgildi arveraamatutes tuleb Hans Allunse nimi harva ette, sest gildi juhtpositsioonidele--oldermanniks voi kaasistujaks--ta kunagi ei tousnud. 1488/89. aasta joulujootude ajal pidas ta koos Bertelmeus Nageliga safferiametit, (63) mis langes harilikult osaks gildi noorliikmetele. Koige korgem ametipost, mis Hansule osaks sai, oli Lauagildi eestseisja 1494. aastal. (64)

Linna koorekihi hulka ta nahtavasti ei kuulunud, vaid jai n-o keskmise kaliibriga kaupmeeste tasemele. Raega ta kull aeg-ajalt kauples, mis toenaoliselt osutab headele suhetele linnaisadega. 1480. ja 1481. aastal ostis raad temalt mitusada noolt, 1492. aastal aga viis salitist kaeru. (65) 1486. aasta aprillis maksis raad Allunsele Danzigist toodud hirve ja metskitse eest 11 Davidi kuldnat. (66) Tegu vois olla rae vastlajootudeks hangitud metsloomalihaga, mille eest tasuti moni kuu hiljem.

Hans Allunse tapne surmadaatum pole teada. Suurgildi jootudel osales ta viimast korda 1509. aasta vastlatel. (67) Enamasti jaavad kaupmeeste puhul nende jootudelt eemalejaamise ja surma-aasta lahestikku, ent Hansu puhul see nahtavasti ei kehtinud, sest ta oli elus veel 1516. aasta oktoobris, kui ta muus oma Pika tanava elamu (nr 29) raeharra Jurgen Badele. (68) Nagu edaspidi selgub, oli ta hiljemalt 1518. aasta martsiks siiski manalamees.

Hans Allunse oli kaks korda abielus. Tema esimene naine oli arvatavasti kaupmees Albert Smalenberchi (69) tutar, sest Smalenberchilt oli Hans 1486. aastal saanud Pika tanava elumaja, mida ta hiljem kirjeldas kui kaasavarana talle tulnud omandit. (70) Sellest abielust sundis kaks poega, Hieronimus ja Johannes. (71) Hansu teine naine oli aga koguni aadlisoost: 1495. aasta martsis kinnitas Virumaal maavaldusi omanud moisnik Bertold Firkes, (72) et ta on andnud Hans Allunsele naiseks oma tutre Alheidi (Adelheid) ja kaasavarana pantinud vaimehele oma Kadrina kihelkonnas asuva Korve (Corpes) moisa ning talle kuuluva osa kahest kulast. (73) Samal, 1495. aastal eraldas Hans oma poegadele Hieronimusele ja Johannesele 1000 marka ning tagas neile roivad ja ulalpidamise: tegu, mis ilmselt oli ajendatud tema abiellumisest Alheidiga ja soovist kindlustada esimesest abielust sundinud poegade tulevik. (74)

Hieronimus Allunse kohta on teada, et ta asus 1514. aastal oppima Rostocki ja 1519. aastal Kolni ulikooli. (75) Tallinna tagasi poordunud, astus ta 1526/27. aasta joulujootudel Suurgildi. (76) Kaupmehe elukutset ta siiski ei valinud, sest 1532. aastaks oli temast saanud hoopis Tartu rae kirjutaja (sekretar). (77) Tartu rae kirjutajana osales ta 1539. aasta veebruaris Riias evangeelse jutlustaja Andreas Knopkeni matustel. (78) Hieronimuse vend Johannes Allunse kas suri vordlemisi noores eas voi siirdus elama mujale, sest 1518. aasta martsi algul on Hansu teisest abielust sundinud laste korval nimetatud nende poolvennana vaid Hieronimust. (79) Samast allikast selgub uhtlasi, et abielust Alheidiga sirgusid poeg Jurgen ja tutar Dorothea. Kuna neile olid maaratud eestkostjad, voib arvata, et Hans oli selleks ajaks (st 1518. aasta martsiks) juba surnud, ehkki lahkunuks (selig, 'onnis') pole teda dokumendis otsesonu nimetatud. Laste eestkostjate seas olid emapoolseteks sugulasteks tituleeritud Jurgen ja Diderick Virkes. Vaga voimalik, et tegu oli ema vendadega, st laste onudega. Kolmas eestkostja oli Gerdt Moer, emapoolsete sugulaste sober.

Sittowi hoimlastest tasub mainida veel Tallinna vaimulikku Gerd Allunset, kes oli suure toenaosusega Hansu vend. Leonid Arbusowi koostatud keskaegse Liivimaa vaimulike kataloogi jargi on Gerdi rae arveraamatus nimetatud 1507. aastal, kui raad maksis talle teenistuste eest Mihkli nunnakloostri Apostlite ja Niguliste kiriku Lore altaril. (80) Kuna 1508. aastal anti Lore altaril teenimise tasu Hans Allunse katte, (81) voib oletada, et Gerd oli selleks ajaks kas surnud voi Tallinnast lahkunud. Uhtlasi kinnitab see sissekanne Gerdi ja Hansu sugulust. Arbusowi andmeid Gerdi tegutsemisaja kohta on aga voimalik taiendada. Aastail 1488-1495 maksis Suurgild her Gerd Allunsele igal jaanipaeval 2 marka. (82) Ilmselt teenis Gerd monel gildi altaril (voimalik, et puha Blasiuse omal), sest sellised ametikohad taideti tavaliselt gildivendade lahisugulastega. 1504. aastal oli Gerd vikaar Tallinna toomkirikus. (83) 1513. aastal on teda nimetatud surnuna, (84) mis moistagi ei valista, et ta vois surra juba aastaid varem.

Hansu tutre Dorothea ja Michel Sittowi abielu solmimise aeg pole kindlalt teada. Johanseni vaitel toimus see 13. juulil 1518, sest sel paeval maksis Michel linnale uhe marga trahvi ja Johanseni arvates vois see seotud olla pulmadega (naiteks ollepruulimise eest pulmadeks, mida kasitoolistel polnud lubatud teha). (85) Arvestades, et Michel saabus Tallinna 1518. aasta algul ja et sobiva kaasa leidmine, labiraakimised abielu solmimise asjus ning voimalik, et ka kihlumine, votsid aega, ei saanud pulmad enne poole aasta moodumist kindlasti toimuda. Kuna aga trahvi maksmise pohjust pole trahviharrade raamatus nimetatud, jaab selle voimalik seos pulmadega siiski kusimargi alla.

Kahjuks pole midagi teada sellest, millal ja mis asjaoludel Michel Dorotheaga kohtus ning kas abielu solmimise ajendiks olid tunded voi eeskatt majanduslikud ja sotsiaalsed kaalutlused. Tahendas ju kaupmehe tutrega abiellumine Micheli jaoks teatavat sotsiaalset tousu, sest ta kosis naise korgemast seisusest, kui ta ise oli. Miks Allunsede perekond otsustas Dorothea kasitoolisele anda, selle ule saab vaid spekuleerida. Sittowi kasuks vois raakida tema tuntus ja renomee maailma nainud mehena ning moistagi ka eeldatav joukus, sest kohtuvoit kasuisa ule tagas talle varanduse kahe maja naol. (86) Mida Dorotheale kaasavaraks anti, on teadmata, kinnisvara selleks igatahes ei olnud.

Kas Hans Allunse oli 1518. aasta alguskuudel veel elus ja joudis oma tulevase vaimehega tutvuda, on kahtlane, oma ainsa tutre pulmade ajaks pidi ta igatahes manalamees olema. Moistagi vois Michel olla Hansuga tutvunud oma eelmise Tallinna-perioodi ajal, ajavahemikul 1506-1514. Teadmata on ka, kes pruudi poolt abielu korraldas, kas Virkesid kui Dorothea eestkostjad (vt eespool) voi hoopis vend voi poolvend. Uldiselt oli eestkostjatel selles asjas suurem sonaoigus kui vendadel, ent erinevalt viimastest ei elanud moisnikest Virkesid teadaolevalt Tallinnas, mistottu kosjasobitamine vois siiski langeda (pool)vendade, arvatavasti Hieronimuse kui vanima olule.

Juhul kui Dorothea ja mitte Jurgen oli Hans Allunse ning Alheidi esimene laps, sai ta olla sundinud koige varem 1495. aasta lopul ja oli seega Micheliga abielludes mitte vanem kui 22-aastane. Kui aga esmasundinu oli Jurgen, oli Dorothea mehele minnes veelgi noorem. Seega oli Micheli ja Dorothea vanusevahe ule 20 aasta, voimalik, et koguni 25 aastat, ent sellised ealises mottes ebavordsed abielud olid hiliskeskajal kullalt sagedaseks nahtuseks.

Micheli ja Dorothea abielu kestis meistri surmani 1525. aasta detsembris. Abielust sundis teadaolevalt vaid uks laps, poeg, keda on allikates mainitud seoses Dorothea jargmiste abieludega, oigemini Sittowi majade liikumisega tema uute abikaasade katte. Johanseni vaitel suri poeg Michel 1529. aastal, seega umbes 10-aastasena. (87) See ei vasta siiski toele, sest Sittowi poega on linna kinnistusraamatus nimetatud veel 1536. aasta oktoobris. (88) Parast seda puuduvad tema kohta andmed.

TELLIJAD JA KOLLEEGID

Sittowi sotsiaalseid sidemeid kasitledes on oluline nimetada ka isikuid ja institutsioone, kes talle tema Tallinna-perioodidel tood andsid ehk temalt maalimisning nikerdustoid tellisid, samuti teisi meistreid, kellega koos ta tellimuste kallal tootas.

Michel joudis parast enam kui paarikumneaastast kodunt eemal viibimist 1506. aasta mais voi juunis Tallinna tagasi, otseseks pohjuseks parandituli kasuisaga. Sama aasta joulude ajal sai temast Kanuti gildi liige. (89) Uhtlasi tahendas see, et Michelit peeti kodulinnas taieoiguslikuks meistriks, kel oli oigus oma tookoda pidada, palgata selle ja opipoistele koolitust anda. Tallinna jai Sittow tookord ligi kaheksaks aastaks, kuni 1514. aasta hiliskevadeni.

Ajavahemikust 1506-1514 on tema erialase tegevuse kohta ullatavalt vahe andmeid, koigest paar sissekannet linnaraamatutes. Lisaks tegutses Tallinnas samal ajal veel teinegi Michel meler, kes on allikates jalgitav aastail 1488-1518, (90) mistottu pole alati selge, kumba meistrit on silmas peetud. Nii maksis raad 1509. aasta mais Michel meler'ile nelja vore varvimise eest kantseleis. (91) Sama aasta augustis maksis raad aga molemale meistrile suurtukkide varvimise eest, nimetades Sittowit perekonnanimega ja teist maalijat vanaks Micheliks. (92) Kuna Sittowit ongi Tallinna allikates enamasti perekonnanimega nimetatud ja vaid suhteliselt harva Michel meler'iks voi meister Micheliks, voib oletada, et ka kantselei voresid varvis "vana" Michel.

Voib arvata, et suurtukkide voi kasitulirelvade varvimine ei olnud endise ouekunstniku ja hiilgava portretisti jaoks kaugeltki unistuste tellimus, ent see naitab, et Tallinna oludes ning sealse kunstituru piiratuse tingimustes tuli Sittowil leiva teenimiseks vastu votta igasuguseid toid.

Siiski sai ta sel perioodil vahemalt uhe suurema tellimuse, mis ta kvalifikatsioonile paremini vastas. Nimelt saatis Tallinna raad 1515. aasta augustis Raasepori foogtile kirja, millest selgub, et Michel oli Siuntio kirikule valmistanud moned kujud voi pildid (93) (etlike bilde), mis kaunistasid kiriku altarit, aga mille eest oldi talle veel volgu 20 marka ja tunder void. (94) Tallinna raad palus foogti abi, et Siuntio kirikharralt voi koguduse inimestelt (ilmselt kiriku eestseisjatelt) kokkulepitud tasu katte saada. Tosi kull, ei saa olla sajaprotsendiliselt kindel, et kujude autoriks oli just Sittow, sest dokumendis on viidatud kunstnikule kui Michel meler'ile ja seega vois tegu olla ka Sittowi nimekaimuga. Ent asjaolu, et Micheli vanaisa Olef oli Raaseporist parit, raagib selle kasuks, et moeldud oli siiski Sittowit. Soome lounarannikul asuvas Siuntio kihelkonnas vois Sittowi emapoolseid sugulasi veel elus olla ja tellimuse taga voisidki olla sugulussidemed. See, et volakusimusega tegeles Tallinna raad ja mitte meister ise, pole ullatav, sest linnakodanikke puudutavad oiguslikud noudmised esitatigi keskajal reeglina rae kaudu. Pealegi oli Michel 1514. aasta hiliskevadel (toenaoliselt mais) Tallinnast lahkunud, et seilata Taani kuninga Christian II juurde. (95) Markus Hiekkanen on oletanud, et Siuntio Peetri kirikusse telliti Sittowilt terve retaabel, (96) ent sellisel juhul oleks raad oma poordumises kasutanud sona tafel, mitte aga kirjutanud "monedest kujudest".

Sittowi sellesse Tallinna-perioodi jaab ka erialase tsunfti loomine voi vahemalt selle vanima sailinud pohikirja kinnitamine. 1513. aastal kinnitas raad maalijate, klaasseppade, puunikerdajate ja tislerite skraa. (97) Seega oli tegemist nelja lahedast eriala koondava liittsunftiga. Kes sel ajal tsunfti oldermanniks valiti, on teadmata, nagu ka see, kas Sittowil oli skraa valjatootamisega mingi seos.

Tunduvalt rohkem andmeid Sittowi tegevusest kunstnikuna parineb tema viimasest Tallinna-perioodist, st aastaist 1518-1525. Selle ajavahemiku jooksul oli tema kohalike "tooandjate" ring laiem kui eelmisel korral: Niguliste ja Oleviste kirik, Kanuti gild ning Suurgild. (98) Sittowilt tellitud teosed olid vaga erinevad nii tehnilises mottes (maalimine, nikerdamine, kuldamine) kui ka mastaapsuselt ja keerukuselt. Lihtsamat sorti toode hulka kuulus Kanuti gildi viilule paigaldatud "ketta" varvimine 1520. aastal, mis toenaoliselt kujutas endast umarat plaati linna voi gildi vapiga. (99) Lisaks Sittowile tootas fassaadi kaunistamise kallal ka maalija Reynolt, kellele gild maksis Knudi varvimise eest. (100) See kaib suure toenaosusega 1516. aastast parineva ja praeguseni sailinud kivireljeefi kohta, mis kujutab kuningas Knudi ning asus gildimaja portaali kohal. (101) Gildi oldermann oli sel ajal Hans Frome, ent Sittow oli tema kaasistuja, kuuludes seega samuti gildi juhatusse, mistottu vois ta sel juhtumil olla n-o iseendale tooandjaks.

Sittowile usaldatud keerukamate toode hulka kuulub kindlasti 1518. aastal Niguliste mehaanilise numbrilauaga (astronoomilise?) kella jaoks kujude nikerdamine, varvimine ja kuldamine. (102) Selle tellimuse kallal tootas ka "vana" meister Michel, toid juhatas ja kellamehhanismi eest vastutas Nurnbergist kutsutud meister Blasius. Pole valistatud, et oma tsunftivenna lese soovil maalis Sittow ajavahemikul 1519-1522 Pirita kloostrisse "Puha Gregoriuse missat" kujutanud pildi. (103)

Tema suuremate ettevotmiste hulka tuleb kahtlemata liigitada ka retaabli (tafel) valmistamine Tartu kullasseppade tsunftile, mille eest tsunft volgnes talle 1520. aasta juuni seisuga 50 marka. (104) Seda tellimust vois vahendada Micheli vaimulikust tadipoeg Jacob van dem Berge, kes vahemalt 1513. aastast alates teenis Tartus. (105)

Niguliste ja Oleviste kiriku tellimuste praktilise kuljega tegelesid kirikute eestseisjad, kelleks olid tavaliselt kaks kaupmeest, kellest vahemalt uks oli raeharra. Nigulistes tuli Sittowil ilmselt koige rohkem kokku puutuda vaga pikka aega (1488-1520) eestseisjaametit pidanud Hans Rotgersiga, kes vahemalt 1492. aastast alates kuulus ka raadi. (106) Just tema kaega on tehtud sissekanded Sittowile makstava tasu kohta. Rotgersi paarimeheks oli aastail 1506-1516 raeharra Heise Patiner ja aastail 1516-1526 Hinrick Busch, (107) nii et toenaoliselt puutus Sittow kokku ka nendega.

Oleviste kirik maksis Sittowile 1523. aastal Maarja kabeli jaoks valmistatud ja kullatud 12 roosi eest, mis arvatavasti kinnitati volvi paiskividele, ning kabeli haritorni tippu kaunistavate risti, kuke ja (tuulelipu) varda kuldamise eest. (108) Vordlemisi korge tasu viitab toode keerukusele. Oleviste eestseisjad sel ajal olid kaupmehed Evert Hessels ja Johan Selhorst, (109) Sittowit puudutav sissekanne on tehtud Selhorsti kaega.

Teadaolevalt viimane Micheli tootasu on Suurgildi arveraamatusse kirja pandud 1525. aasta mihklipaeval (29. september), kui oldermann Bertold Bomhower maksis talle 12 marka mone kuju voi pildi eest, mis olid tellitud eelmise oldermanni Johan Selhorsti (ametis 1521-1524) ja Hinrick Stumme poolt. (110) Oldermann Selhorstiga, kellest vahepeal oli saanud raeharra, puutus Michel maletatavasti kokku ka seoses Oleviste Maarja kabeli tellimusega. Hinrick Stumme, kes alates 1521. aastast pidas samuti raeharraametit, tegutses aastail 1516-1524 mustpeade altarieestseisjana dominiiklaste Katariina kirikus. (111) Kuna Suurgild toetas kuni 1524. aasta reformatsioonisundmusteni regulaarselt sealset mustpeade kabelit ja selles paiknevaid altareid, voisid Michelilt tellitud puhakujud voi -pildid olla algselt samuti sinna kabelisse moeldud. Ent kuna teoste valmimine langes 1525. aastasse, kui konvent oli laiali saadetud ja mustpead oma varad sealt Ara toonud, pandi need toenaoliselt ules gildimajas, voimalik, et peosaalis. Suurgildi arveraamatust ei selgu paraku, mitmest kujust voi pildist kais jutt ja mida neil kujutati.

Nagu allikatest nahtub, oli Sittowile osaks langenud tellimuste hulgas nii selliseid, mille kallal ta tootas teadaolevalt uksi, kui ka kollektiivseid ettevotmisi, kus ta tegi koostood teiste maalijate, nikerdajate voi muude erialade esindajatega. Kindlasti puutus ta tsunftis ja Kanuti gildis kokku enamiku temaga uhel ajal tegutsenud kasitoomeistritega, eriti maalijate ning puunikerdajatega, keda aga pole pohjust siinkohal ules lugema hakata. (112) Nagu koigil meistritel, nii pidi ka Michelil olema Tallinnas opilasi, ent kindlalt on neid teada vaid uks, maalija nimega Borchart, kes aga jattis oma opetaja ja siirdus Saare-Laane piiskopi Johannes Kieveli teenistusse. (113) Kas selle pohjuseks oli vastuolu oma opetajaga voi lootus paremale teenistusele renessanssvurstist piiskopi oukonnas, jaab teadmata.

Omaette kusimus, millel siin pole voimalik pikemalt peatuda, on, kas Sittow tegeles oma Tallinna-perioodidel ka (pooleli jaanud) tellimustega Euroopa oukondade heaks. Oli ju tema lahkumine 1514. aastal vahemalt osaliselt seotud Taani kuninga Christian II portree maalimisega. (114) Enamik Michelile atribueeritud maalidest pole dateeritud ja kunstiajaloolased on nii monegi teose paigutanud stiililistel kaalutlustel nendesse aastatesse, kui Michel viibis Tallinnas. (115) Vastamata jaab seegi kusimus, kas oukondades suureparase portretistina silma paistnud Sittow maalis ka monest mojukast tallinlasest voi liivimaalasest portree. Ukski kirjalik allikas sellele ei osuta ja ka moiste portreemaalija (conterfeiter) ilmub siinsetesse allikatesse senise maalija (meler) korvale alles 1540. aastatest alates. (116) Teoreetiliselt oleks tal kas voi Tallinna raeharrade, piiskopi voi ordumeister Plettenbergi naol olnud eneseteadlikku ja maksujoulist tellijaskonda kull. (117)

KARJAAR KANUTI GILDIS

Nagu juba mainitud, astus Sittow 1506. aasta joulude ajal Kanuti gildi liikmeks. Erinevalt oma isast Clawesist, keda nimetati gildi arveraamatus eranditult liignimega maalija (meler), on Michelit seal alati perekonnanimega nimetatud. Uhest kuljest oli 16. sajandil perekonnanime kasutamine kasitooliste puhul jarjest enam levimas. Teiseks pohjuseks vois olla ka asjaolu, et Sittowiga samal ajal tegutses, nagu eespool osutatud, veel teinegi maalija Michel.

1506/07. aasta joulujootudest vottis osa 52 gildivenda, koos Micheliga voeti vastu veel 12 uut liiget. (118) Aasta varem oli jootudele kogunenud vaid 42 meest, sest meisterkond oli vahenenud 1497/98. ja 1503. aastal linnas mollanud epideemia tagajarjel. (119) Micheli vastuvotmise ajal oli gildi oldermann kullassepp Hans Ryssenberch noorem, Sittowite perekonnasobra poeg.

Paraku ei voimalda allikate iseloom kindlaks teha, kellega gildivendadest olid Michelil lahemad suhted, ulevaate saab anda vaid sellest, kellega koos ta mond ametit pidas. Nagu koigil noorliikmetel (olenemata nende tegelikust vanusest), nii tuli ka Michelil taita safferi ehk jootude korraldaja ulesannet. See langes talle osaks 1510/11. aasta joulujootudel, kus tema paarimeheks oli Jurgen Mekels. (120) Neil tuli lasta jootudeks piisavalt olut pruulida, hoolitseda selle eest, et gildimaja oleks koetud ja valgustatud, maksta pillimeestele ning teha koike muud vajalikku.

Gildiraamatus leidub siiski ka uks erandlikuma iseloomuga sissekanne. Nimelt lahendati 1511. aasta vastlajootude ajal suurt tuli (twyst) kullassepp Hans Holtappeli, Michel Sittowi ja kullassepp Hans Wyttenborghi vahel. (121) Tuli pohjus allikast kull ei selgu, ent oldermann keelas meestel uhe laevanaela vaha Ahvardusel ja au nimel edaspidi nii gildis kui ka valjaspool seda uksteisele etteheiteid teha. Kuna tulikusimusi on gildiraamatus nimetatud aarmiselt harva, voib arvata, et tegu oli tosisemat sorti lahkheliga.

Rohkem andmeid Micheli tegemiste kohta Kanuti gildis parineb tema viimasest Tallinna-perioodist, sest just sel ajal joudis ta gildis juhtivatele ametikohtadele. 1520. aasta vastlajootude ajal tegutses ta oldermann Hans Frome kaasistujana, paariliseks Peter Surlender. (122) Samade jootude lopul valiti uueks oldermanniks Hans Wiltfanck (ametilt pagar), ka temale tuli Michelil n-o paremaks kaeks olla. Kaasistuja ametikohale jai Michel 1521. aasta vastlajootudeni. (123) Kaks aastat hiljem sai temast endast gildi juht: ta valiti oldermanniks 1523. aasta vastlajootude lopul, tema kaasistujateks olid sel ajal Hinrick Deyters ja Hans Becker. (124) Hans oli elukutselt puunikerdaja, seega mitmes mottes Micheli ametivend. (125) Nagu tavaks, andis eelmine oldermann Wiltfanck Michelile ule kassasse kogunenud sularaha, gildile kuuluvad hobeesemed (2 peekrit, ketiga hobelinnu ja ammu), samuti gildi pitsati ja pruulimispanni. Kanuti gildi oldermanni ametikoht oli koige korgem sotsiaalne positsioon, kuhu uks kasitooline vois Tallinnas valja jouda. Seega joudis Michel 1523. aastal oma uhiskondliku karjaari tippu. Viimast korda taitis ta oldermanni kohust 1525. aasta vastlajootudel, tema kaasistujateks olid Hans Becker ja Klaus scriuer (kirjutaja). Gildi oldermanni ametiaeg kestis traditsiooniliselt kolm aastat, seega oleks Michelil tulnud ametis olla 1526. aasta vastlateni, ent seda takistas tema surm 1525. aasta detsembris. 1525/26. aasta joulujootudest alates taitis oldermanni kohuseid kullassepp Meinart Dreus. (126)

Kanuti gildi oldermannina tuli Michelil juhtida mitte uksnes gildi, vaid kaia tihedalt labi ka Suurgildi ja Olavi gildi liidritega. Tahtsamaid linnaelu puudutavaid otsuseid tuli rael uldiselt vastu votta kolme gildi nousolekul, seega oli Michelil gildi oldermannina linna toimimises kaalukas roll. Suurgildi eesotsas joudsid Sittowi ajal olla kaks oldermanni: Johan Selhorst (1521-1524) ja Bertold Bomhower (1524-1527). (127) Olavi gildi oldermannide kohta on andmed lunklikud, ent 1524. aastal oli selleks lihunik (knokenhower) Valentin. (128)

Micheli ametiaega langes reformatsiooni joudmine Tallinna, seetottu tuli tal tegelda ka reformatsiooniaegsete pingete ja kirikuelu puudutavate umberkorraldustega. 28. mail 1524, kui rae saadikud ja kogukonna esindajad, sealhulgas kolme gildi oldermannid, dominiiklaste konventi tungisid, et vendadele oma noudmised esitada, oli Michel nende hulgas. (129) 1524. aasta septembris toimusid puhakodades pildiruusted, ametisse valiti evangeelne ulempastor, kogudusekirikute juurde loodi uhislaekad ja raad andis valja mitmeid linnaelu puudutavaid maarusi. (130) Seega langesid Sittowi ametiaega suured usulised ja sotsiaalsed umberkorraldused. Oldermannina tuli tal labi viia otsustavaid muudatusi ka gildi enda usuelus, eelkoige lopetati puha Kanuti missa pidamine molemal gildialtaril (st Nigulistes ja Olevistes) ning hingepalvete tellimine. (131) Kuidas Michel neid sundmusi ja usuelulisi muutusi isiklikus plaanis labi elas, selle kohta allikad paraku vaikivad. Oli ta ju oldermanniks saades juba eakas mees (54), keda oli ules kasvatatud katoliiklasena, kes oli teeninud mitme katoliikliku valitseja--Kastiilia Isabeli, Burgundia Philipp Ilusa ja Austria Margarete--oukonnas ning kelle loomingust moodustasid suure osa katoliiklikud puhapildid. Nagu selgub uhest 1527. aasta markusest, oli Sittow maksnud Puha Barbara kabeli preestritele igal aastal 6 marka. (132) Voimalik, et ta oli kabelis asutanud vikaaria voi toetas teenistust monel sealsel altaril. Reformatsiooni ajal poorati seega kogu ta maailm piltlikult oeldes pea peale. Pole valistatud, et just 1524. ja 1525. aasta pingelistel sundmustel oli oma osa selles, et Micheli elutee viiekumnendate eluaastate keskel katkes.

SITTOWI SURM

Sittow suri 1525. aasta lopul, ajavahemikul 20.-31. detsembrini. (133) Voimalik, et ta oli lahkunud voi vahemalt raskelt haige juba gildi joulujootude alguseks, sest ta oli asendatud uue oldermanniga. Sittowi surma pohjus ei selgu uhestki allikast, ent visalt pusib arvamus, et ta suri katku. (134) 16. sajandi esimesel poolel tabasid epideemiad Tallinna kull usna tihedalt (1503, 1512, 1516, 1520/21, 1532, 1546, 1549/50), (135) ent 1525. aasta lopul polnud linnas teadaolevalt katku ega uhegi teise nakkushaiguse puhangut.

Micheli testamenti, kui see uldse eksisteeriski, pole sailinud. Seetottu pole ka teada, millise puhakoja oli ta oma viimseks puhkepaigaks valinud. Kuna ta elas Niguliste kiriku lahedal ja see oli toenaoliselt tema kogudusekirikuks, maeti ta ilmselt sinna. Hiliskeskajal tallinlaste hulgas populaarseks matusepaigaks olnud dominiiklaste kirik oli reformatsioonisundmuste tagajarjel selle positsiooni minetanud, pealegi oli konvent 1525. aasta jaanuaris laiali saadetud. Kirjanduses esinev vaide, et Sittow maeti Puha Vaimu seegi kalmistule, (136) pole millegagi pohjendatud, sest sealne kalmistu oli moeldud esmajoones seegi haigetele. Niguliste kasuks raagib seegi, et sinna olid suure toenaosusega maetud Micheli vanemad: Margareta testamendi kohaselt sai Niguliste teiste kirikutega vorreldes oluliselt suurema annetuse, mis sisaldas kaht malestusteenistust kapitaliga 200 marka ja hobedat armulauakarika jaoks. (137) Nigulistesse oli Clawes lasknud 1472. aastal matta ka oma Aia, Micheli vanaisa Olef Molneri, (138) kuigi tolle elukoht (Lai 41) (139) asus otse Oleviste kiriku vastas ja voiks oletada, et ta kuulus Oleviste kihelkonda. Siiski oli ilmselt just Niguliste perekonna kogudusekirikuks.

Ehkki Michel oli vordlemisi korge sotsiaalse positsiooniga, kuulus ta siiski kasitooliste hulka, mistottu pole kindel, kas ta viimne puhkepaik asus kiriku poranda all voi hoopis kirikaias. Micheli tsunftivendade kohta kaivad andmed naitavad, et esines molemaid variante. Naiteks 1519. aastal surnud maalija ja puunikerdaja Jurgen Dreger sangitati Niguliste kirikaeda, (140) seevastu Micheli voorasisa Diderick ostis 1511. aastal 10 marga eest hauaplaadi kirikusse ning lasi selle paigutada Christoforuse altari ette. (141) Johanseni oletusel, et Michel maeti linnaarsti Johannes Ballivi ja tema pere hauaplaadi alla, (142) ei ole mingit alust. Esiteks, mis koige olulisem, Sittowi ja Ballivi vahel puudus perekondlik side. Teiseks oli kogu Ballivi pere koigest viis aastat varem katku surnud, mistottu kiriku eestseisjad oleksid vaevalt tema hauakoha nii ruttu kellelegi teisele muunud.

Luhidalt ka Micheli lese edasisest kaekaigust. 31. jaanuaril 1526 maarati Dorotheale eestseisjad: raeharra Hinrick Stumme, kullassepad Lambert (Hostkamp) ja Hans Holtappel ning lese vend Hieronimus Allunse. (143) Dorothea abiellus oige pea, juba selsamal 1526. aastal uuesti, mistottu Johansen nimetab teda naljatlevalt lobusaks leseks. (144) Dorothea uus abikaasa oli kaupmees Hinrick Warnecke, (145) kes abielulepingu kohaselt sai naise kaasavarana endale Sittowile kuulunud elumaja koos vaikese maja ja kiviaidaga, kohustudes muuhulgas hoolitsema Micheli poja eest kuni tolle taisealiseks saamiseni. (146) Mis sai Sittowi tookojast, sealhulgas toovahenditest ja jarelejaanud (lopetamata) teostest, on teadmata. Esialgu voidi tooriistu ja varve tema pojale hoida, ent tolle surma voi valismaale siirdumise jarel muudi need arvatavasti monele meistrile voi tsunftile maha. 1529. aastaks taas lesestunud Dorothea oli 1533. aastaks abiellunud kaupmees Craft Hackestroega. (147) Uhtlasi selgub, et abielust Warneckega oli tal samuti sundinud laps. Dorothea joudis abielluda veel kaks korda, esmalt kaupmees Tonnies Pothorsti ja seejarel kaupmees Thomas Wegeneriga. (148) Seega oli ta abielus koguni viis korda, mis on erandlik isegi hiliskeskaja kontekstis, kui noorena mehele minnes ja vanusevahe tottu elasid naised tihtipeale oma abikaasadest kauem. Johansen margib teatava kibedusega, et kindlasti unustas Dorothea Micheli oige ruttu. (149) Sellele voiks kull sama spekulatiivselt vastata, et oma esimest meest ja pealegi esimese lapse isa ei unusta naine mitte kunagi.

KOKKUVoTE

Keskaja inimese elus olid olulised nii perekond ja hoimusidemed kui ka ametialased ning usulised institutsioonid. Tanu Tallinna Linnaarhiivi arvukatele ja eripalgelistele allikatele on Sittowi elu Tallinnas tunduvalt paremini dokumenteeritud kui tema aastad Madalmaades, Hispaanias ning mujal. Nii nooruki kui ka taiskasvanuna puutus ta kokku paljude eri seisusest inimestega, kes esindasid mitmesuguseid institutsioone ja kes tema kaekaiku uhel voi teisel viisil mojutasid.

Sundimisel teatud sotsiaalsesse kihti oli inimese elukaigule ja elukutse valikule otsustav moju. Kasitoolise pojast sai enamasti kasitooline, sageli isaga sama elukutse viljeleja. Moistagi oli erialasid, sealhulgas maalimine ja puunikerdamine, mis noudsid vastava ande olemasolu. Michel Sittow paris oma isa kunstiande ja tema ameti, ent sai kunstnikuna palju kaugemale areneda, seda tanu oma opingutele Madalmaades ning onnelikele juhustele, mis viisid ta sealt edasi mitme kroonitud pea teenistusse. Mis asjaoludel Michel paar aastat parast isa surma just Bruggesse suundus voi saadeti ja kas see oli tema enda valik, on endiselt teadmata. Madalmaade kasuks vois raakida sealsete suurte kunstikeskuste kasvav kuulsus, ent lisaks voisid olulised olla ka perekondlikud sidemed, kas isa Clawesi voi kasuisa Didericki omad. On ebatoenaoline, et umbes 15-aastane noormees ilma uhegi kokkuleppe voi sidemeta kodunt nii kaugele oppima suunduks, pealegi mitte Saksa linnadesse, nagu sel ajal tavaks, vaid veelgi kaugemale laande.

Micheli karjaar mitmes oukonnas n-o randava renessansskunstnikuna on kahtlemata ebatavaline, ent Tallinna tagasi poordudes elas ta vordlemisi tavalist joukama kasitoolise elu. Temalt telliti nii lihtsamaid maalermeistritoid kui ka keerukamaid kunstiteoseid. Ta paris isa majad, ent ei suurendanud oma kinnisvara hulka, mis osutab, et tal kas polnud selleks raha voi ei pidanud ta seda oluliseks. Tema sotsiaalne karjaar sarnanes paljude teiste paremaid erialasid esindavate edasipuudlike kasitoomeistrite omaga: astumine Kanuti gildi ja seal jark-jargult korgematele kohtadele tousmine. See, et ta joudis valja oldermanni ametipostini, viitab tema administratiivsele voimekusele ja heale juhtimisoskusele, aga ka lugupeetusele ning usaldusvaarsusele gildivendade silmis. Kummekond aastat parast Sittowi surma, 1536. aasta jouludel, sai maalija Lambert Glandorpist erandlikult Suurgildi liige, (150) mis osutab, et selleks ajaks oli maalikunstnike sotsiaalne staatus hakanud varasemaga vorreldes tousma. Euroopa oukondades teeninud Sittow, kelle oskusi ja sotsiaalset kapitali saab Glandorpi omast igas mottes korgemaks pidada, jai aga elu lopuni Kanuti gildi liikmeks.

Sittowi abielusidemeid voib seevastu monevorra erandlikeks pidada, sest ta abiellus oma sotsiaalsest kihist korgemale: kaupmehe tutrega. Tema Amm oli aga koguni aadlisoost, ehkki mitte tuntuimate suguvosade seast. Paraku on teadmata, kuivord aitasid Aia ja Amma paritolu ja sidemed kaasa Micheli kunstnikukarjaarile ning kas ta sai seetottu kaupmeestelt ja nende organisatsioonidelt voi Harju-Viru vasalliperekondadelt rohkem tellimusi.

Micheli suhtlusringkond Tallinnas ja ka valjaspool seda oli kullaltki lai. Tema tooandjate hulka kuulusid raad, molemad kogudusekirikud, Suurgild ja Kanuti gild ning Tartu kullasseppade tsunft. Voimalik, et tellijate ring oli veelgi mitmekulgsem, sest paljude institutsioonide, naiteks Olavi gildi ja toomkiriku keskaegsed arhiivid on havinud. Kuivord olulised olid tellimuste (eriti valjastpoolt Tallinna tulnute) juures lisaks Sittowi andele ja kuulsusele ka tema perekondlikud sidemed, on allikate iseloomu tottu raske hinnata, ent arvestades tema ema parinemist Soomest, voib oletada, et Siuntio kiriku altarikujude tellimus ei langenud Michelile osaks juhuse labi. Oletuste tasemele jaavad paljud Sittowi elu ja karjaariga seotud kusimused: allikad voimaldavad kull valja selgitada, kellega ja millistel asjaoludel ta suhtles, ent enamasti mitte seda, mis oli nende suhete tulemus.

Kui seni on Sittowi uurijad vaadelnud teda kui maalikunstnikku ja erakordse andega indiviidi, siis siinses uurimuses on teda kasitletud hiliskeskaegse Tallinna sotsiaalses ning kultuurilises kontekstis, lisades uusi andmeid nii tema enda biograafiasse kui ka nende omasse, kellega ta lavis. Praegusaja inimesed tunnevad Sittowist vaid uht tahku--teda kui kunstnikku -, ent tema kaasaegsete jaoks oli tema roll nii perekondlikul kui ka uhiskondlikul tasandil palju laiem: poeg, vend, abikaasa, isa, vaimees, kolleeg, opetaja, sober, naaber, eestkostja, koguduse liige, linnakodanik ja oldermann, kes juhtis gildi keerulistel aegadel.

TANUAVALDUS

Artikkel on valminud haridus- ja teadusministeeriumi rahastatava uurimisteema IUT18-8 raames. Artikli avaldamist rahastasid Eesti Teaduste Akadeemia ja Tallinna Ulikooli ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskus.

Anu MAND

Tallinna Ulikool, ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskus, Narva mnt 25, 10120 Tallinn, Eesti; anu.mand@tlu.ee

Studies on Michel Sittow (ca 1469-1525), a painter who was born and died in Tallinn (Reval), have predominantly focussed on his artistic activity. This article, however, will take a different, a socio-historical and biographical approach, and survey Michel's social ties in his home town. The article concentrates on various individuals and institutions that influenced Sittow's private and public life: his parents and relations; marriage and his wife's family; customers, that is, people and organisations that commissioned art from him (art is understood here in a very broad sense); and finally, his career in St. Canute's guild of the artisans. It is evident that the social network of Sittow was not limited to the aforementioned people, but due to the limited scope of the article, a selection had to be made among his relatives and certain omissions were inevitable (e.g. his neighbours, activity as a witness or a guardian, and the long-lasting court case between him and his stepfather).

The analysis of social ties of Sittow enables us to ascertain who belonged to the closest circle of the painter, what kind of tasks he fulfilled in public life, and to what extent his private life and professional career can be considered typical or atypical of an artisan in late medieval Tallinn. From a wider perspective, this kind of survey broadens our knowledge of the social and cultural history of Tallinn in the last quarter of the 15th and the first quarter of the 16th century.

The first section of the article focusses on Michel's parents, in particular his father, the painter and woodcarver Clawes van der Sittow, who appeared in the written sources of Tallinn from 1454 to his death in 1482. Although he was designated in the sources as Clawes meler (painter), he was actually competent in several fields: he carved and gilded wooden figures and pieces of church furniture (e.g. a 'sacrament house'), decorated banners, painted and repaired glass windows, and so on. In St. Canute's guild, he fulfilled various tasks: that of a steward (1457), the warden of the guildhall (1474-76), and an assessor (1479-82).

Michel's mother Margareta, daughter of a peasant and retail trader Olef Molner (also known as Olef Andersson) from Raasepori in Finland, was Clawes's second wife. They had three sons: Michel, Clawes, and Jasper. Michel's aunts and uncles also lived in Tallinn: his father's brother Segemund, his mother's brother Olef Molner Jr., and mother's sister Barbara, wife of the blacksmith Clawes van dem Berge. As an adult, Michel was in close contact with his aunt Barbara and her three children: Aplonia (married to goldsmith Hinrick Schrame and merchant Cort Vincke), Elske (married to blacksmith Dirick Deters or Deteleff), and Jacob van dem Berge, who became a priest in Tartu.

The second section surveys Michel's wife Dorothea, daughter of the merchant Hans Allunse and the noblewoman Alheid Virkes. Michel and Dorothea married in 1518, after Michel's final return to Tallinn. There was a considerable age difference between them: Michel being nearly 50, his spouse no more than 22. The marriage possibly meant a certain rise in status for Michel. He and Dorothea had a son, who was last mentioned in the sources in 1536.

Michel's father-in-law Hans Allunse probably originated from Lubeck. He is first recorded in the Tallinn sources in 1476. His exact time of death is unknown. In March 1518, three guardians were appointed to Dorothea and her brother Jurgen; they were Jurgen and Diderick Virkes, relatives (brothers?) of their mother, and Gerdt Moer. Thus, it is likely that Hans died before his daughter's betrothal. An important role in Dorothea's and Michel's life was also played by Dorothea's eldest half-brother, Hieronimus Allunse, who had studied at the universities of Cologne and Rostock, entered the Great Guild of Tallinn in 1526, and at the latest in 1532 became the town scribe of Tartu. Dorothea was widowed in late December 1525. She got married four more times, so having altogether five husbands. The other four were merchants, that is, from her own social rank.

The third section reviews people and institutions that employed Sittow. His circle of customers was rather wide, including the town council, two parish churches (St. Nicholas and St. Olaf), the Great Guild of the merchants, the St. Canute's guild, and the goldsmith's guild (amt) of Tartu. It can be assumed that the latter commission was mediated by his cousin Jacob van dem Berge. Michel was also requested to make statues for the altar of St. Peter's Church of Siuntio, situated on the south coast of Finland. Since Michel's maternal grandfather originated from that area, it is likely that family relations played a role in this commission. Among the most influential people who ordered paintings or carvings from Michel were town councillors Hans Rotgers (warden of St. Nicholas' Church), Johan Selhorst (warden of St. Olaf's Church and alderman of the Great Guild), and Hinrick Stumme (altar warden in St. Catherine's Church of the Dominicans). The most expensive commissions were polychrome figures (bilde) and altarpieces (tafel). It is not known if Sittow, who at courts of Spain, the Netherlands and Denmark was above all prized as a skilled portraitist, ever painted portraits of prominent citizens of Tallinn or other local dignitaries, such as Wolter von Plettenberg, Master of the Teutonic Order in Livonia, whom Sittow met in March 1525 (and possibly in September 1513).

As a master painter, Sittow also had apprentices in Tallinn. Only one of them is known by name--painter Borchart, who left Michel's workshop and entered the service of the Saare-Laane Bishop Johannes IV Kievel (reigned 1515-1527).

The last section examines Michel's career in St. Canute's guild, which he entered at Christmas 1506. He acted as a steward at the Christmas drinking feast in 1510, an assessor from 1520 to 1521, and the alderman from 1523 to 1525. The office of the guild alderman was the highest social position possible for an artisan in medieval Tallinn. As the alderman, he had to participate in the politics of the town and closely cooperate with the aldermen of two other guilds-the Great Guild and St. Olaf's guild. The three aldermen represented the urban community and their consent was essential to the town council concerning several important issues. Sittow led the guild in turbulent times, when the Reformation reached Tallinn and when the iconoclastic attacks took place in September 1524. Sittow, together with other guild leaders, had to make some difficult decisions after the town government and the guilds decided to support the Evangelical faith: to re-organize the guild's religious life, to cancel the payments to the guild altars, the masses in honour of St. Knud (Canute), and the requiems for the souls of the deceased. It could not have been easy for Sittow, who was already comparatively old, in his fifties, who had been raised as a Catholic, served at the courts of several Catholic rulers, and produced religious paintings and sculptures in his entire life.

Michel died in late December 1525. His last will, if it ever existed, has not been preserved. He was most likely buried in St. Nicholas' church or churchyard, where his parents and grandfather rested.

Michel's career at European courts can undoubtedly be viewed as something extraordinary. However, in Tallinn his career as an artist and a citizen originating from the middle class, can be considered typical of a comparatively well-off craftsman. Due to the limited 'art market', he had to accept all kinds of commissions, not just specialize in panel painting as he had done in Spain and the Low Countries. In Tallinn, he acted as a painter and woodcarver, and accepted, if necessary, tasks of quite simple nature. In this sense, his professional career was similar to that of his father Clawes. The same can be said about his duties in St. Canute's guild. However, the fact that he was elected guild alderman suggests that he was considered a capable and trustworthy leader by his fellow guildsmen.

A marriage between an artisan and a merchant's daughter was less typical of the time. Michel's wife had a higher social rank than he, which most likely added social prestige to the artist. Unfortunately, the nature of the sources does not allow us to ascertain if, thanks to his marriage, Michel earned commissions for artworks from merchants of Tallinn or perhaps even from the Harju-Viru nobility, that is, from the social circle of Michel's mother-in-law. This is generally the case with the study of Michel's social ties: it is possible to find out who his relatives, colleagues, and clients were, but we know little of the nature of these relations-were they amicable or not, and what they might have brought along in a longer perspective. One thing is beyond doubt: in the eyes of his contemporaries, Michel Sittow had several other roles than simply being an excellent painter: he was also a son, brother, husband, father, son-in-law, citizen, guild brother, colleague, teacher (master), neighbour, member of the parish, citizen, and, last but not least, alderman who led the guild in turbulent years of the early Reformation.

(1) Hand, J. O., Koppel, G., Borchert, T.-H., Mand, A., van Suchtelen, A., Weniger, M. Michel Sittow: Estonian Painter at the Courts of Renaissance Europe. National Gallery of Art, Washington; Art Museum of Estonia, Tallinn; Yale University Press, New Haven, 2017.

(2) Naituse kataloog (viide 1) ilmus 2017. a lopul, ent juba on osutatud, et Inglise kuninga oe Mary Rose Tudori portreeks peetav maal (kat nr 9) kujutab toenaoliselt siiski Aragoni Katariinat. Vt veebis avaldatud retsensiooni: Kemperdick, S. REV-EX: Michel Sittow: Estonian Painter at the Courts of Renaissance Europe. arthist@lists.clio-online.de, postitatud 08.07.2018. Tanan viite eest Merike Kurisood.

(3) Johansen, P. Meister Michel Sittow, Hofmaler der Konigin Isabella von Kastilien und Burger von Reval.--Rmt: Jahrbuch der Preussischen Kunstsammlungen. Bd. 61. Berlin, 1940, 1-36.

(4) Mand, A. Michel Sittow and Reval (Tallinn): a new look at records in the Tallinn City Archives.-Rmt: Michel Sittow 1469-1525. The Artist Connecting Estonia with the Southern Netherlands. Toim T. Abel. Art Museum of Estonia, Tallinn, 2001, 3-13.

(5) Lisaks on arhiivi korrastamise kaigus hiljem monede arhivaalide signatuuri muudetud.

(6) Margareta isa sai Tallinna kodanikuks 15.06.1436 Olef Anderssoni nime all (Das Revaler Burgerbuch 1409-1624. Toim O. Greiffenhagen. Reval, 1932, 15). Hiljem figureerib ta linnaraamatutes kui Olef Molner. Vt 14.-16. saj Soomest Tallinna asunud inimeste sotsiaalse tausta kohta laiemalt: Salminen, T. Vantaan ja Helsingin pitajan keskiaika. Vantaan kaupunki, Keuruu, 2013, 358-370.

(7) Johansen, P. Meister Michel Sittow, 4-7, 10, 20.

8 Nt Kangropool, R., Lumiste, M. Tallinna maalijad ja puunikerdajad 14. ja 15. sajandil.--Rmt: Kunstiteadus, kunstikriitika, 4. Kunst, Tallinn, 1981, 159, 163-164, 166; Kala, T. Erganzungen zu den an der Nikolaikirche in Reval/Tallinn in der zweiten Halfte des 15. und dem ersten Viertel des 16. Jahrhunderts arbeitenden Meister und Arbeitern.--Baltic Journal of Art History, Spring 2010, 56.

(9) Tallinna Linnaarhiiv (TLA), f 230, n 1, s Ad 15, fol. 188r; Kammereibuch der Stadt Reval 1432-1463 (edaspidi KB 1432-1463). Toim R. Vogelsang. Bohlau, Koln, 1976, nr 945 (siin ekslikult ver omken, oige on Veroniken). Magistraadi fondi 230 nimistu 1 sailikutele on edaspidi viidatud vaid sailiku numbriga. Vt ka Kangropool, R., Lumiste, M. Tallinna maalijad ja puunikerdajad, 163. Veronika ratiks nimetatakse kristlikus kunstis Kristuse nao kujutist; legendi kohaselt jaadvustus see imekombel higiratile, mille Veronika ulatas risti kandvale Kristusele.

(10) Das Revaler Burgerbuch, 20 (perekonnanimi kujul van der Suttow).

(11) TLA, f 190, n 1, s 60, fol. 21r (nimi kujul Klaus melre).

(12) Samas, fol. 21v.

(13) Samas, fol. 38r, 40r.

(14) Samas, fol. 43r, 46r.

(15) Johanseni kohaselt suri Clawes oktoobris voi novembris, ent valistatud pole ka 1483. a jaanuar (Johansen, P. Meister Michel Sittow, 10; TLA, f 230, n 1, s Ad 24, fol. 122v (11.10.1482 maksis aktsiisi Clawes), 123v (31.01.1483 maksis aktsiisi tema lesk).

(16) KB 1432-1463, nr 945, 1031, 1072; Kammereibuch der Stadt Reval 1463-1507 (edaspidi KB 1463-1507). Toim R. Vogelsang. Bohlau, Koln, 1983, nr 1215, 1272, 1663, 1715, 1747, 1794; TLA, f 190, n 1, s 60, fol. 21r-21v, 24v, 38r-40r, 43r-46r; f 31, n 1, s 216, fol. 54v.

(17) Johansen, P. Meister Michel Sittow, 5; Kangropool, R., Lumiste, M. Tallinna maalijad ja puunikerdajad, 163-164.

(18) KB 1432-1463, nr 1072 (maalimine); KB 1463-1507, nr 1215 (parandamine).

(19) KB 1463-1507, nr 1747.

(20) Altari kohta vt Mand, A. Tallinna Kanuti gild ja selle oldermannid keskajal. Modus vivendi, II.-Vana Tallinn, 2005, XVI (XX), 134-135.

(21) TLA, f 190, n 1, s 60, fol. 24v: Marien belde to sunte niclaus.

(22) TLA, f 31, n 1, s 216, fol. 54v: dat sakermentes hus. 1482. a maksis kirik sakramendimaja varvimise eest (fol. 57r), ent kuna meistrit ei nimetata, pole teada, kas seda joudis enne oma surma samal aastal teha Clawes ise voi usaldati too kellelegi teisele. Vt ka Lumiste, M., Kangropool, R. Niguliste kirik. Kunst, Tallinn, 1990, 37.

(23) Bonsdorff, J. von. Kunstproduktion und Kunstverbreitung im Ostseeraum des Spatmittelalters. Suomen Muinaismuistoyhdistys, Helsinki, 1993, 28-37.

(24) Karling, S. Medeltida traskulptur i Estland. Goteborg, 1946, 110-115.

(25) Kangropool, R., Lumiste, M. Tallinna maalijad ja puunikerdajad, 159.

(26) Kurisoo, M. Veroonika ratt ja Ristija Johannese pea.--Rmt: Keskaegsest kaupmehemajast muuseumiks. Tallinna Linnamuuseum 80. Toim P. Ehasalu. Tallinna Linnamuuseum, 2017, 219-221.

(27) Vt naitusega kaasnevaid populaarteaduslikke valjaandeid: Koppel, G. Michel Sittow. Eesti maalikunstnik Euroopa oukondades. Eesti Kunstimuuseum, Tallinn, 2018, 13; Michel Sittowi jalgedes. Jalutuskaik Tallinna vanalinnas/In the footsteps of Michel Sittow. A walk in the old town. [Naituse voldik.] Eesti Kunstimuuseum, Tallinn, 2018, nr 7.

(28) Kaplinski, K. Tallinna kasitoolised XIV sajandil, 1. Eesti Raamat, Tallinn, 1980, 66.

(29) TLA, s Aa 35b, fol. 95r. Sel ajal Nunna tanav (Susterstrate).

(30) Samas, fol. 289r, 290r (hilisemad kinnistud nr 315-I ja 315-II). Sel ajal Ruutli tanav (Ritterstrate). Elumaja kanti Clawesi nimele kinnistusraamatusse kull alles 1479, ent ta pidi olema selle omandanud varem (ilmselt 1475), sest korvalmaja kanti ta nimele 1475 ja seda kirjeldati kui Clawes meler'i majaga kulgnevat.

(31) Samas, fol. 275r. Sel ajal Kuninga tanav (Koninckstrate). 1473 elas Clawesile kuuluvas majas Hans Wagehals. Clawesi lesk muus maja 1485 Wagehalsile, ent kuna too oma volga ei maksnud, said Margareta ja tema uus mees Diderick 1497 maja taas endale ning Diderick muus selle moogasepp Clawes Boyele.

(32) Samas, fol. 289r.

(33) Johansen, P. Meister Michel Sittow, 5.

(34) TLA, s Aa 7, fol. 48r (erer dren kinders); s BN 1, M. Katvick (kolme poja nimed).

(35) TLA, s Aa 7, fol. 48r-48v. Rae Denkelbuch'i kanti leping 21.07.1486. Tallinna kodanikuks sai Diderick 16.02.1486 (Das Revaler Burgerbuch, 34).

(36) TLA, s BN 1, M. Katvick; Johansen, P. Meister Michel Sittow, 20. Vrd Hahn, K.-R. Revaler Testamente im 15. und 16. Jahrhundert. LIT, Berlin, 2015, 571, nr 84 (1500?).

(37) Johansen, P. Meister Michel Sittow, 3 (ill 1), 4.

(38) Samas, 10.

(39) Samas, 5.

(40) TLA, s Aa 7, fol. 48r: Segemund de frouwen kinder vader broder.

(41) KB 1463-1507, nr 1864, vt ka nr 1747.

(42) Johansen, P. Meister Michel Sittow, 5, 9.

(43) Kala, T. Jutlustajad ja hingede paastjad. Dominiiklaste ordu ja Tallinna Puha Katariina konvent. TLU Kirjastus, Tallinn, 2013, 225-230. Petri ja Sitau lahkusid Tallinnast 1477, suundudes reformima Danzigi konventi.

(44) Samas, 229. Clawesile huvitati kulaliste ulalpidamiskulud. TLA, s Bk 3, fol. 12r, 13r.

(45) Voib oletada, et konvendis ei soovinud Petri peatuda seoses voimalike pingetega reformi labiviimisel.

(46) Johansen, P. Meister Michel Sittow, 9.

(47) Friedenthal, A. Die Goldschmiede Revals. Lubeck, 1931, 62-64, nr 56 ja 65. Lubani kohta vt ka Hahn, K.-R. Revaler Testamente, 641.

(48) TLA, s BN 1, J. Luban, 14.02.1513.

(49) Ryssenberch ja Luban said oldermanniks, olles varem olnud kaasistujaametis nagu Claweski (Mand, A. Tallinna Kanuti gild, 140; Friedenthal, A. Die Goldschmiede Revals, 62, nr 56, 64, nr 65).

(50) TLA, s Aa 7a, fol. 48r; s BN 1, M. Katvick; Hahn, K.-R. Revaler Testamente, 632-633.

(51) TLA, s BN 1, J. Luban: It. ik geue Michel Sittow eyne brantrode vnde 2 lengehaken (poletusraud ja 2 pikka haaki voi konksu).

(52) Johansen, P. Meister Michel Sittow, 6, 10.

(53) Friedenthal, A. Die Goldschmiede Revals, 66, nr 75; Mand, A. Tallinna Kanuti gild, 140.

(54) Mand, A. Tallinna Kanuti gild, 140. Didericki perekonnanimi on allikates enamasti kujul Deters voi Deterdes (Das Revaler Burgerbuch, 36; TLA, f 190, n 1, s 60, fol. 68r, 69r-70r, 71r, 72r-77v), ent korra on Kanuti gildi arveraamatus kirjas Deytreckes (samas, fol. 56v) ja korra Detleffs (fol. 58r). Margareta testamendis on Elske abikaasa nimi kujul Derick Detteleff (TLA, s BN 1, M. Katvick).

(55) Johansen, P. Meister Michel Sittow, 6. Jacobus vamme Berge de Reualia immatrikuleeriti Rostocki ulikooli augustis 1505 (Die Balten auf der Universitat Rostock. Koost G. Otto.-Rmt: Sitzungsberichte der kurlandischen Gesellschaft fur Literatur und Kunst, Jg. 1892. Mitau, 1893, Anhang, 55).

(56) TLA, s BN 1, M. Katvick: noch Jacop van dem Berch mijn paede aels he prester voert. Testamendi koostamise ajal (1499) polnud Jacob veel ordineeritud.

(57) TLA, s Aa 35b, fol. 238r.

(58) Johanseni arvamust, et esimest korda Tallinna tagasi tulnud, abiellus Sittow kingsepp Peter Rumpi tutrega, allikad ei kinnita (Mand, A. Michel Sittow and Reval, 7-8). Kas Michel oli valismaal elades abielus olnud, selle kohta andmed puuduvad.

(59) Liv-, Est- und Kurlandisches Urkundenbuch. 1. Abt. Bd. 13. Toim M. Mahling, K. Neitmann, M. Thumser. Bohlau, Koln, 2018, nr 422.

(60) TLA, f 87, n 1, s 20, pag. 207.

(61) Samas, pag. 239.

(62) TLA, f 191, n 2, s 1, fol. 41r.

(63) TLA, f 191, n 2, s 16, pag. 132.

(64) Nottbeck, E. von. Die alten Schragen der Grossen Gilde zu Reval. Kluge & Strohm, Reval, 1885, 123, nr 94; KB 1463-1507, nr 2257, 2274.

(65) KB 1463-1507, nr 1738, 1752, 2165 (perekonnanimi valesti transkribeeritud kui Alvuse voi Almi[beta]e pro Alvnse).

(66) Samas, nr 1945 (Alvuse pro Alvnse).

(67) TLA, f 191, n 2, s 1, pag. 7.

(68) TLA, s Aa 35b, fol. 59r.

(69) Albert (Albrecht) Smalenberch astus Suurgildi 1477. a vastlajootudel, kodanik sai temast sama aasta 5. mail. TLA, f 191, n 2, s 1, fol. 39v; Das Revaler Burgerbuch, 32.

(70) TLA, s Aa 35b, fol. 58r. Koos elumajaga omandas ta ka selle korval asuva vaikese maja, mille aga muus kolm aastat hiljem.

(71) TLA, s Aa 7, fol. 63r (1495).

(72) Virumaa vasallisuguvosa nimi esineb allikates ka kujul Virkes, Vircks, Virx, Firks.

(73) Est- und Livlandische Brieflade. T. 1. Bd. 1. Toim F. G. von Bunge, R. von Toll. Kluge & Strom, Reval, 1856, nr 474 (06.03.1495).

(74) TLA, s Aa 7, fol. 63r.

(75) Die Balten auf der Universitat Rostock, 53 (16.05.1514, Iheronimus Alerse de Reualia); Bothfuhr, H. J. Die Livlander auf auswartigen Universitaten in vergangenen Jahrhunderten. Erste Serie. Hacker, Riga, 1884, 13, nr 22 (1519), 53, nr 276 (1514), Bothfuhril perekonnanimi valesti transkribeeritud.

(76) TLA, f 191, n 2, s 15, pag. 166; n 2, s 1, fol. 61r.

(77) TLA, s Aa 35b, fol. 16r. Tartu rae kirjutajana on teda mainitud ka 1534. a. Tallinnas kuulus Hieronimusele maja Pikal tanaval, mida ta valja uuris.

(78) Arbusow, L. Livlands Geistlichkeit vom Ende des 12. bis ins 16. Jahrhundert. Dritter Nachtrag. Steffenhagen und Sohn, Mitau, 1914, 7; Bothfuhr, H. J. Jurgen Padel's und Caspar Padel's Tagebucher.--Rmt: Mitteilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands. Bd. 13. Riga, 1886, 302 (perekonnanimi kujul Hallunse).

(79) TLA, s Aa 7, fol. 151r (02.03.1518).

(80) Arbusow, L. Livlands Geistlichkeit, Dritter Nachtrag, 7; TLA, s Ad 32, fol. 5r (30.10.1507), fol. 6v (18.12.1507).

(81) TLA, s Ad 32, fol. 13v (04.11.1508).

(82) TLA, f 191, n 2, s 16, pag. 133, 136, 137, 140.

(83) TLA, s Aa 7, fol. 81r.

(84) Samas, fol. 104r.

(85) Johansen, P. Meister Michel Sittow, 30. Trahvi kohta vt TLA, s Aa 4a, fol. 101r.

(86) Rataskaevu tanava majad kirjutati Sittowi nimele kull alles 1518. a novembris, reedel parast koikide puhakute paeva. TLA, s Aa 35b, fol. 289r. Varasemast ajast (1508) kuulus talle aed valjaspool Harju varavat.

(87) Johansen, P. Meister Michel Sittow, 6, 33.

(88) TLA, s Aa 35b, fol. 289v. Rataskaevu tanava majalt oli 500 marka maaratud Michel Sittowi poja kasuks.

(89) TLA, f 190, n 1, s 60, fol. 70v (Mychel Suttouwe). Vt lahemalt Mand, A. Michel Sittow and Reval, 7.

(90) Kangropool, R., Lumiste, M. Tallinna maalijad ja puunikerdajad, 167-168, nr 29.

(91) TLA, s Ad 32, fol. 17r: Item betalt Michel meler vor 4 gaddere vp der schriuerie to malende-4 mr. Vt ka Johansen, P. Meister Michel Sittow, 22.

(92) TLA, s Ad 32, fol. 18r: Betalt Michel Sittow vor bussen to malende, der in al 9, 16 mr, fol. 18v: It. deme olde Michel melere vor 35 stenbu[beta]en to malende 18 mr.

(93) Enamasti tahistati sonaga bild kuju (skulptuuri), ent 16. sajandist alates voidi selle all moista ka maalitud pilti. Enamasti tahistati viimast siiski sonaga tafel, millel oli ka teisi tahendusi, sh nikerdatud ja/voi maalitud altariretaabel. Vt Kobler, K. Mittelniederdeutsches Worterbuch. 3. Auflage, 2014. http://www.koeblergerhard.de/mndwbhin.html; Grimm, J., Grimm, W. Deutsches Worterbuch. http://woerterbuchnetz.de/cgi-bin/WBNetz/wbgui_py?sigle=DWB; Ehasalu, P. Rootsiaegne maalikunst Tallinnas 1561-1710. Produktsioon ja retseptsioon. Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn, 2007, 213-214.

(94) TLA, s Aa 14, pag. 49 (30.08.1515); Finlands medeltidsurkunder, nr 6703. http://df.narc.fi/document/6703; Johansen, P. Meister Michel Sittow, 23.

(95) 1. juunil 1514 teatas Helsingori tolliametnik Taani kuningale Christian II-le, et saadab tema juurde meister Micheli (Mechil), keda kuningas juba ootas (Weniger, M. Sittow, Morros, Juan de Flandes. Drei Maler aus dem Norden am Hof Isabellas von Kastilien. Ludwig, Kiel, 2011, 44).

(96) Hiekkanen, M. Suomen keskiajan kivikirkot. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Helsinki, 2007, 479.

(97) TLA, s Ac 5, fol. 5r-11v.

(98) Johansen, P. Meister Michel Sittow, 30-32; Mand, A. Michel Sittow and Reval, 10; Mand, A., Leimus, I. Sisustus ja vallasvara.--Rmt: Tallinna Suurgild ja gildimaja. Eesti Ajaloomuuseum, Tallinn, 2011, 346.

(99) TLA, f 190, n 1, s 60, fol. 90r: noch geuen Mychel Syttowe vor de scyue to vor mallen in den geuel 16 mr; Johansen, P. Meister Michel Sittow, 31.

(100) TLA, f 190, n 1, s 60, fol. 90r: noch Reynolt geuen vor den Knut tho vor mallen 2 mr. Pole selge, kas moeldud on Reynolt Fettekoperit voi uht teist Reynolti-nimelist maalijat, vt nende kohta: Kangropool, R., Lumiste, M. Tallinna maalijad ja puunikerdajad, 169-170, nr 39, 41.

(101) Kuulub Eesti Kunstimuuseumi skulptuurikogusse. Vt Mand, A. The cult and visual representation of Scandinavian saints in Medieval Livonia.--Rmt: Saints and Sainthood around the Baltic Sea: Identity, Literacy, and Communication in the Middle Ages. Toim C. S. Jensen et al. Western Michigan University, Kalamazoo, 2018, 122-123.

(102) TLA, f 31, n 1, s 216, fol. 245v (186v): It. betalt mester Michel Sittow vor 2 bilde to snidende vnd to vor malende vnd de mane to vor gulden geuen--11 mr. /.../ It. mester Michel Sittow be talt vor dat bilde to snidende vnd to vor malende dat de tungen vt staket her vor be talt--6 mr; Johansen, P. Meister Michel Sittow, 30-31. Vt lahemalt Mand, A. Kirikukellad keskaegses Tallinnas.--Tuna, 2016, 3, 53.

(103) Mand, A. Michel Sittow and Reval, 10.

(104) TLA, s Aa 15, fol. 21v: Ersame Michel Meler... syn arbeyth vnnd vordenst loen eyner gemakeden tafelen wegen van der Stadt Darpthe Golthsmede ampthe schuldich vnnd plichtich, nemlick voftich marck. Tegu on uhtlasi vanima allikaga, mis toendab kullasseppade tsunfti olemasolu keskaegses Tartus.

(105) TLA, s BN 1, J. Luban (1513): It. her Jacobo Berch to Darpt geue ick 1 rock. Vt ka Johansen, P. Meister Michel Sittow, 6, 31.

(106) Kala, T. Tallinna linnaelu kajastumine raeharra Hans Rotgersi markmetes.--Rmt: Ajalookirjutaja aeg/Aetas Historicorum. Koost P. Lotman. Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinn, 2008, 23-25. Rotgers tegi testamendi 04.09.1520 ja suri kas samal aastal voi 1521. a alguskuudel, sest gildis malestati teda 14 paeva parast ulestousmispuhi. TLA, f 191, n 2, s 1, fol. 59r.

(107) Kuujo, E. O. Die rechtliche und wirtschaftliche Stellung der Pfarrkirchen in Alt-Livland. Suomalainen Tiedeakatemia, Helsinki, 1953, 189; Kala, T. Tallinna linnaelu kajastumine, 25.

(108) TLA, s Aa 245, fol. 41v: It. gegeuen vor de rosen to snyden de 12 de vnder dem welte steit 30 mr. Anno 23 gegeuen mester Mychel vor de 12 rosen to bereden vnd to vorgulden vnd vor it kruse op der kappellen henen vnd stangen to vorguldende is 48 mr; Johansen, P. Meister Michel Sittow, 32.

(109) Kuujo, E. O. Die rechtliche und wirtschaftliche Stellung der Pfarrkirchen, 187; Mand, A. Church art, commemoration of the dead and the saints' cult: constructing indvidual and corporate memoria in late medieval Tallinn.--Acta Historica Tallinnensia, 2011, 16, 15, viide 55.

(110) TLA, f 191, n 2, s 16, pag. 209: messter Mychgell... gegewen for ettlyck bylde dat her Johan Selhorst als he olderman was myt her Hynryck Stumme bosturtt hedden; Mand, A., Leimus, I. Sisustus ja vallasvara, 346.

(111) Mand, A. Suurgildi ajalugu kuni Liivi sojani.--Rmt: Tallinna Suurgild ja gildimaja, 23 (tabel 3), 84 (tabel 6).

(112) Temaga samal ajal tegutsenud meistrite kohta vt Kangropool, R., Lumiste, M. Tallinna maalijad ja puunikerdajad, 165-170.

(113) Samas, 169, nr 38; Johansen, P. Meister Michel Sittow, 23-24, 26.

(114) Hand, J. O. jt. Michel Sittow, kataloog nr 11.

(115) Samas, kataloog nr 14-16, 20.

(116) Portreed tallinlase kodus on esmakordselt nimetatud 1549. a (Ehasalu, P. Rootsiaegne maalikunst Tallinnas, 217). Portretistiks on maalijate seas esimesena nimetatud Casper Strussi 1540. a (Mand, A. Pidustused keskaegse Liivimaa linnades 1350-1550. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2004, 153); Kangropool, R. Tallinna maalijad ja puunikerdajad 1530-ca 1640.--Kunstiteaduslikke Uurimusi, 1994, 7, 119, nr 8.

(117) Plettenbergi oli Michel nainud (ja voimalik, et temaga rae korraldatud pidusoogil ka kohtunud) 1525. a martsis, kui too linnalt truudusvannet votma tuli (Das Revaler Burgerbuch, 47). Samuti vois Michel teda naha 1513. a septembris. Plettenbergi Tallinna kulastuste kohta vt Mand, A. Pidustused keskaegse Liivimaa linnades, ptk 6 ja 287, tabel 8.

(118) TLA, f 190, n 1, s 60, fol. 70v.

(119) Liikmeskonna koikumise kohta vt Mand, A. Tallinna Kanuti gild, 138-139.

(120) TLA, f 190, n 1, s 60, fol. 76v (Michel Suttow).

(121) Samas, fol. 77v. Vt kullasseppade kohta Friedenthal, A. Die Goldschmiede Revals, 66-68, nr 78, 82.

(122) TLA, f 190, n 1, s 60, fol. 90r. Pole valistatud, et Sittow sai kaasistujaks juba joulude ajal, ent 1519/20. a joulujootude kohta sissekanne puudub.

(123) Samas, fol. 91r.

(124) Samas, fol. 93r (Mychel Syttow).

(125) Vt tema kohta Kangropool, R., Lumiste, M. Tallinna maalijad ja puunikerdajad, 169, nr 35.

(126) Mand, A. Tallinna Kanuti gild, 140, 142-143.

(127) Nottbeck, E. von. Die alten Schragen der Grossen Gilde, 119.

(128) TLA, s Bk 3, fol. 65r.

(129) Kala, T. Jutlustajad ja hingede paastjad, 346.

(130) Kala, T. Kirikuelu umberkorraldamine Tallinnas 1520. aastatel ning selle majanduslikud ja sotsiaalsed tagamaad.--Tuna, 2007, 3, 17-18.

(131) Mand, A. Tallinna Kanuti gild, 136.

(132) TLA, s Aa 15a, fol. 26r: mester Michel Sytkow plach den prestern to S Barbaren to geuen all iar--6 mrk, is 4 iar vordaget.

(133) Mand, A. Michel Sittow and Reval, 9-10.

(134) Nt Maiste, J. Michel Sittow--Tallinna mees.--Rmt: Eesti kunsti ajalugu, 2, 1520-1770. Toim K. Kodres. Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn, 2005, 27; Koppel, G. Michel Sittow, 46.

(135) Johansen, P., Muhlen, H. von zur. Deutsch und Undeutsch im mittelalterlichen und fruhneuzeitlichen Reval. Bohlau, Koln, 1973, 275; Kala, T. Tallinna linnaelu kajastumine, 36.

(136) Maiste, J. Michel Sittow--Tallinna mees, 27.

(137) Mand, A. Naised, memoria ja sakraalruum hiliskeskaegsel Liivimaal.--Tuna, 2012, 3, 19-20. Margareta viimse tahte kohaselt valmistatud karika annetas Diderick van Katwick Nigulistele 1501. a.

(138) TLA, f 31, n 1, s 216, fol. 36v: It. entfangen van Clawes meler vor sines wiues vader bigraft vnd dat lude gelt 5 mr.

(139) Olefi maja Lai t 41 (Susterstrate), mida allikates on kirjeldatud "Oleviste torni taga asuvana", laks esmalt ta pojale Olef Molner (Moller) nooremale ja siis pojapojale Hans Mollerile (Viertaltestes Erbebuch der Stadt Reval (1458-1481). Toim A. Plaesterer. Kasikiri Tallinna Linnaarhiivis. Tallinn, 1936, nr 50, 112; TLA, s Aa 35b, fol. 104r).

(140) Mand, A. Naised, memoria ja sakraalruum, 26.

(141) TLA, f 31, n 1, s 216, fol. 101r. Eluajal endale hauakoha ja -plaadi ostmine kirikusse oli tol ajal sagedane nahtus.

(142) Johansen, P. Meister Michel Sittow, 33. Johanseni arvates oli Sittow joonistanud Ballivi hauaplaadi kavandi (samas, 25-26), ent toendeid selle kohta pole ja moistagi ei annaks see alust kunstniku matmiseks sama hauaplaadi alla.

(143) TLA, s Aa 19, fol. 87r, nr 205. Lambertit pole siin nimetatud perekonnanimega, vaid elukutse jargi (goltsmit). Vt tema kohta Friedenthal, A. Die Goldschmiede Revals, 67, nr 81.

(144) Johansen, P. Meister Michel Sittow, 33. Johanseni vaitel toimus pulm 18.06.1526, ent see ei pruugi toele vastata. See kuupaev on kull abielulepingule eelneval lehel (TLA, s BA 3, fol. 178r), ent ei kai abielu, vaid aktsiiside kohta.

(145) Astus Suurgildi 1525. a vastlajootudel. TLA, f 191, n 2, s 15, pag. 149.

(146) Leping Dorothea eestseisjate ja Warnecke vahel. TLA, s BA 3, fol. 179r. Majad kirjutati Warnecke nimele 19.10.1527. TLA, s Aa 35b, fol. 289r.

(147) TLA, s Aa 35b, fol. 289v (Hackestroe suri hiljemalt 1536). Astus Suurgildi 1526/27. a joulujootudel. TLA, f 191, n 2, s 15, pag. 166.

(148) Pothorst astus Suurgildi 1523/24. a joulujootudel, Wegener 1542. a vastlajootudel. TLA, f 191, n 2, s 15, pag. 134, 360.

(149) Johansen, P. Meister Michel Sittow, 33.

(150) Mand, A. Suurgildi ajalugu kuni Liivi sojani, 46.

https://doi.org/10.3176/hist.2018.1.02
COPYRIGHT 2018 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2018 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Mand, Anu
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Date:Jan 1, 2018
Words:11597
Previous Article:KALA TAHTSUSEST KAUBANDUSES, MAJANDUSES JA TOIDUMENUUS 13.-16. SAJANDI EESTIS / ON THE IMPORTANCE OF FISH TO TRADE, ECONOMY AND DAILY MENU IN ESTONIA...
Next Article:EESTLANE PILDIL. LISANDEID SIINSE PORTREEKUNSTI VARASEMALE AJALOOLE / ESTONIAN PEASANT IN IMAGES. NOTES ON THE EARLY HISTORY OF THE PORTRAIT ART IN...

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2019 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters