Printer Friendly

Livonian household troops during the Livonian war/ Liivimaa moisamehed liivi soja perioodil.

Vaga tugev historiograafiline traditsioon kujutab Liivi soja aegseid Liivimaa moisamehi sudametunnistuseta seiklejatena, muudavate avanturistidena, "koiksugu rampsuna" ja "porise vahuna"--Kindlasti oligi moisameeste hulgas igasuguseid tegelasi, kuid samas oli nende naol pohimotteliselt tegemist (pidades silmas eelk oige juhtkonda ja tuumikut, mitte tingimata rivikoosseisu enamikku) Liivimaa maa-aadli ja vahemal maaral errulastud orduruutlite ning nende meestega: sama seltskonnaga, kelle olul lasus varem kodumaa kaitsmine--aadlimaakaitsevaega. Maa-aadel oli aga uhiskonnakiht, kel oli tollastes sundmustes enim kaotada ja kelle kaitumine oli seetottu eeldatavasti koige vastutustundlikum. Nende huvides oli sailitada kord ja stabiilsus. Pealegi olid vasalkonnad koikjal peale orduterritooriumi (kuid siiski ka Harjus-Virus) vahemalt reformatsioonimurrangust, s.o 1520.-1530. aastatest peale, olnud maa tegelikud valitsejad. Selle toendiks on naiteks vasalliperekondade liikmete domineerimine toomkapiitlites.

Kui oigustatud on selles valguses palju korratud suudistused moisameeste aadressil? Kellest nende uksused koosnesid? Kes olid nende komandorid? Millised olid nende eesmargid? Mis tingis moisameeste lipkondade korduvaid poolevahetusi Liivi soja kaigus?

MOISAMEESTE NIMETUSEST

Juba nii moisameeste endi kui kaasaegsete poolt kasutatud nimetuski--saksa keeli Hofleute--kinnitab nende seost voi samasust maa-aadliga. Selle moisameesteks tolkimine--ehkki sonasonaline--on kokkuleppeline ja parit ajast, mil eesti rahvuslik ajalooteadus oli alles sundimas, vastandades end koigele saksalikule ja saksikule. Mois nimetuse osana tahendas otsekohe ka midagi negatiivset.

Voib aga tolkida ka teisiti, naiteks hoov- voi kodakondsed voi isegi (voimaliku tahendusvarjundi jargi) omad poisid. Sona ise polnud Liivi soja ajal uus ja sellega oli ikka tahistatud ja tahistati veel monda aega hiljem ratsanikke ja ratsasodalasi. Kroonik Christian Kelch tapsustab Ivar Leimuse tolkes:
 Kuna nad aga tahtsid olla midagi enamat kui teised ratsanikud,
 siis ei nimetanud nad end ratsanikeks, vaid nende viisil, kes
 varemalt aitasid ordul toredust suurendada, Liivimaa
 moisameesteks. (1)


Eeloeldust ilmneb, et tahenduselt on moisameeste Liivi soja aegne nimetus (Livlandische) Hofleute identne vene sonaga [TEXT NOT REPORDUCIBLE IN ASCII.], "aadlikud"; molemad nimetused on ka uhtmoodi tuletatud (Hof = [TEXT NOT REPORDUCIBLE IN ASCII.]). Kui naiteks Balthasar Russow kasutab moistepaari saksa ja rootsi moisamehed, tuleks viimaseid niisiis tolkida lihtsalt ratsanikeks, esimesi aga aadlikeks voi aadlimaakaitsevaelasteks.

KOOSSEISUST

Selles, et moisamehed on enamasti samastatavad aadlimaakaitsega, pole ka faktiliste andmete pohjal erilist kahtlust. Harjumaa aadli ratsateenistuses oli naiteks 1568. aastal sadakond meest ja nad kuulusid Heinrich Boismanni moisameeste lipkonda. (2) Sailinud on veel munsterrollid Haapsalust 1563. aasta juulist, milles lisaks 26 jaole (Rote) soduritele (kokku umbes 200-250 meest, kelle roodumeistrite (jaoulemate) seas oli nii linnakodanikke, riigisakslasi, taanlasi kui ka Laanemaa ning Virumaa ja Tartu stifti aadlikke) on ara toodud Laanemaa aadli ratsateenistuse nimekiri, kus neid mehi on otsesonu moisameesteks nimetatud. Vastava dokumendi pealkirigi on "Verzeichnes des Capittels vnd wiekischen Ritterschaften Hofleuth, actum Hapsel den 24" Julij Anno 1563". (3) Laanemaa aadli ratsateenistuses oli konesoleval ajal toenaoliselt 1560. aastal toimunud venelaste ruusteretke ja sellele jargnenud talurahvaulestousu poolt maa laastamise tottu ainult 74 (allikas ekslikult 78) meest, millele lisandus 24 meest toomkapiitli poolt. Ka viimaseid nimetatakse dokumendis moisameesteks. (4)

Aastavahetusest 1574/75 parineb nimekiri Rootsi teenistusse jaanud moisameeste kohta. (5) Kehtivale vaherahule vaatamata valmistus Rootsi 1573. aasta lopul Rakvere vallutamiseks venelastelt. Tallinna laevatatud Rootsi ja "oti vaeosadest piiramiseks ei piisanud, vajati ka moisameeste abi, kes olid aga torksad kuhjunud palgavolgade tottu" Lopuks noustusid moisamehed votma raha asemel vastu 26 000 riigitaalri vaartuses hobenousid ja muud vara, mis Rootsi sojakomissarid Stockholmist olid toonud ja mida moisamehed kasitasid avansina plaanitavas sojaretkes osalemise eest. Varasema palgavola katteks, mis oli paisunud juba 194 108 taalrini (6), pidid rootslased aga loovutama moisameestele pandiks Laanemaa koos Haapsalu, Koluvere ning Lihula lossiga ja Muhu saare. Juhul kui 1574. aasta jaanipaevaks poleks volga ara oiendatud, oleks moisameestel olnud vaba voli muua Laanemaa mis tahes kristlikule valitsejale peale tsaar Ivan Julma ja "Liivimaa kuninga. hertsog Magnuse, seega niisiis Taanile voi Rzeczpospolitale. Lepingu solmimisel olid moisameeste esindajateks Liivimaa aadlimehed Ewald Freytag (von Loringhoven), Rotger Mundes, Johann Koskull (7) ning Hans Wachtmeister (8) ja riigisakslane Berendt Schrantze von Groningen ning soomlane Karl Henrikson Horn.

5. detsembril 1574 lisati veel 115 moisamehe allkiri. Sojakaik oli katastroofiliselt nurjunud, jaanipaevaks raha ei laekunud ja parast molemapoolseid venitamisi otsustasid moisamehed 1574/75. aasta vahetusel anda Laanemaa 80 000 riigitaalri suuruse kompensatsiooni vastu ule Taani asehaldurile Saaremaal Claus Ungernile. Taani kasuks langetatud otsus viis siiski loheni Laanemaad hallanud moisameeste komandoride seas. Kuus rittmeistrit eesotsas Hans Wachtmeisteriga--nimetatud on veel Hartwich Leidebuhri ja Mauritz Wrangelit--teatasid, et jaavad ustavaks Rootsi kroonile, ja lahkusid leerist. Ilmselt siis kirjutatigi aasta varasemale lepingule uuesti alla, kinnitades selle tingimuste pusimist. Et hiljem oli Wachtmeisteril Rootsi teenistuses vaid uks moisameeste lipkond (leitnandiks eelnimetatud Leidebuhr, kes langes 1578. aastal Vonnu lahingus, ja lipnikuks Wrangel; Russow utleb, et Tallinna piiramise ajal 1577. aasta talvel oli garnisoni moisamehi vaid sada (9)), siis peab oletama, et allkiri voeti koikidelt vabatahtlikult voi sunniviisiliselt (sest nende seas oli hertsog Magnuse toetajaid, kes alles hiljuti olid vangi langenud) Rootsi poolele jaanud moisameestelt. Allakirjutanute seas on siinkirjutajale tuttavatest Liivimaa aadlisuguvosadest a 3 Farensbachi (sh Dietrich Farensbach (10)), Lodet, Wrangelit (sh Toennis Wrangel (11) ja juba nimetatud rittmeister M. Wrangel), Uxkulli ja Vtermar(c)ki; a 2 Duckerit, Koskulli (sh rittmeister J. Koskull), Mundest (sh rittmeister R. Mundes), Tiesenhausenit ja Treidenit; 1 voi 2 Asserit (Asserey ja Asse) ja a 1 Aderkas, Anrep, Berg, Bremen, Buddenbrock, Ermes, Fock, Freytag (von Loringhoven, rittmeister), Greffe, Kuddelen (Kudlin), Ledebuhr (rittmeister), Maydel (hilisem Rootsi kuninglik admiral, Eestimaa ruutelkonnapeamees ja Koluvere linnuselaani valdaja Toennis Maydel), Mekes, Orgies, Ouerdunck, Risbieter, Schulmann, Schulte, Taube, Todwen, Vietinghof, Wachtmeister (rittmeister), Wedberg, Zoege, Ylsen ja voimalik, et veel mone siinkirjutajale tundmatu aadlisuguvosa esindaja. Schrantze von Groningen, nagu ka mitmed allakirjutanud lihtratsanikud, tousid Liivi soja lopul laanimeesteks: Bilefeldt, von Hagen, von Hattingen, von Lunden, von Lubeck, von Minden, Schwarz ja Stuer (von-eesliited ei viita siin aadliseisusele, vaid paritolukohale). Allakirjutanud mitteaadlike seas oli ka Ivo Schenkenberg. Nimede jargi otsustades polnud 15-16 meest kindlasti Liivimaalt.

Erinevates dokumentides on nimetatud veel ridamisi juhtivaid moisamehi, kes pea koik olid aadlimehed.

Veelgi selgemalt ilmneb moisameeste kohalik aadlitaust nende juhtide (rittmeistrite ja uksikutel juhtudel teada olevate nooremohvitseride) vaatlemisel. Naiteks on 6. septembril 1563 loetletud endise ordumeistri, tollal juba Kuramaa hertsogi Gotthard Kettleri (12) poolel voidelnud moisameeste rittmeistreid: Heinrich linnusekrahv Dohna (langes peatselt rootslaste kuulist), Heinrich Vietinghof (Fietinghof) ja Gerhard Nolde (13), kellest kaks viimast olid liivimaalased, Dohna aga Ida-Preisi hertsogkonna mojuka suguvosa esindaja. Peab markima, et Kettleri moisameeste seas oli endiste orduruutlite ja ordu palgasodurite osakaal kindlasti oluliselt korgem kui Rootsi teenistuses olnud moisameeste seas. Lisaks kasutas Kettler talle Preisimaalt appi saadetud ratsavaeosi, mida allikais samuti ratsanikeks--Hofleute--kutsutakse.

Toome jargnevalt naiteid veel vaid kolme koige paremini dokumenteeritud episoodi kohta.

1565. aasta

30. aprillil 1565 said Kettleri teenistusse ule lainud endised Rootsi poolel voidelnud ja varem Parnus paiknenud moisamehed reetmise ja rootslastest garnisoni kallal sooritatud julma veretoo hinnaga enda katte Uus-Parnu linna ja piiramise jarel 9. juunil ka lossi. Sellest innustunult suundusid nad nelja moisameeste lipkonna ja uhe hertsog Magnuse poolt Piltene piirkonna "junkrutest" moodustatud lipkonnaga Tallinna piirama. Tallinna all seistes lisandus hertsog Magnuse ouemarssali ja nouniku Johann Uxkulli14 lipkond. E. Seraphim oletab, et viimane koosnes Laanemaa aadlikest, kes kuningas Erik XIV vastu ules olid tousnud. (15) Nii tuhiste joududega (u 1000 meest) ette voetud avantuur ei saanud kaua kesta ja moisamehed loodi peagi tosiste kaotustega Tallinna alt minema. Kogu uritus oli ilmselt rajanenud ootusel, et tallinlased voi vahemalt sealsed moisamehed Rootsi voimu vastu ules tousevad. Tallinna all on nimetatud jargmisi rittmeistreid: Heinrich Ducker (16), Bernd Howelen, Friedrich Schwarzhof ja Cyriacus van Hartz. (17) Uks kahest viimati nimetatust oli hertsog Magnuse Piltene lipkonna komandor, puudu on uks nimeliselt teadmata rittmeister ja J. Uxkull. Juba Parnus oli surma saanud riigisakslasest rittmeister Cuntz vom Ende, Kettleri Kuramaa lipkonna pealik. Siin loetletud seitsmest nimest (k.a Oldenbockum) ei kuulunud Liivimaa polisaadlisse kolm: Oldenbockum (18) ise, vom Ende ja Hartz. Ulejaanud olid liivimaalased, pohiliselt Eesti alalt. Tanapaeval on neist ehk tundmatuim nimi Schwarzhof (ka Schwarthof), kuid seegi oli kohalik aadlisuguvosa, mille esindajad olid 14. sajandil vasallid Riia stiftis, alates 15. sajandist Saares-Laanes ja Virumaal, uks ka Tallinna kodanik. (19)

Balthasar Russowi mojukas seisukoht

Rootsi voimu all elanud ja rohutatult Rootsi-meelne ning aadlivaenulik tallinlane Balthasar Russow kirjutas moisameeste koosseisust ja plaanidest sellesama 1565. aasta episoodiga seoses nii:
 Selleparast kogus ta [Oldenbockum] salga noori Liivimaa
 junkruid ja moningaid Tallinna ja teistegi kohtade kodanikupoegi
 uhes nende valismaalastest sopradega ning kutsus neid ules,
 kaitsma oma vana Liivimaa priiust (peaaegu oleksin utelnud:
 omavoli), mis neil vana valitsuse juures ilma mingi jarelvalveta
 oli olnud. (20)


Tsiteeritud loiku on ikka tolgendatud nii, et moisamehed olid vaid oma erahuvide eest valjas ja nii Russow kui teda umber jutustavad hilisemad kroonikud voimendavad taolist tolgitsemisvoimalust. Moisamehed olevat kaitsnud oma moisu ning privileege ja puudnud neist umbritsevas kaoses paasta, mis paasta annab. Arusaamatuks jaab aga, miks see iseenesest halb pidanuks olema ja milliseid moisu ning miks kaitsesid linnakodanikest moisamehed. Miks moisamehed alatasa just rootslastele selja poorasid, ehkki Rootsi kroon oli ju kinnitanud koik ruutelkonna privileegid ja aadli valdusoigused?

Toepoolest oli Parnus paiknenud moisameeste uheks (ja mine tea, voib-olla toesti peamiseks) motiiviks olnud Rootsi krooni kuhjunud palgavolg neile, mille tottu lahkus neist enamik teenistusest ja suundus Kettleri poolele, seejarel aga valmistas oma veel Parnusse jaanud seltsimeestega ette linna vallutamise.

Ometi voib tsiteeritud loiku ka teisiti moista: uhelt poolt moisameeste loosung Liivimaa priius ja teiselt poolt nende poliitilises vastasleeris olnud Russowi sapine kommentaar (omavoli, mis neil vana valitsuse juures ilma mingi jarelvalveta oli olnud). Molemad pooled voisid seejuures oma valjautlemistes siirad olla. Miks peaks uldse arvama, et tollase Liivimaa uhiskonna kandvaim ja tegelikult veel ainus sailinud Liivimaad kooshoidev joud (sest ordu ja katoliku kirikuorganisatsioon olid juba minevik)--poline maa-aadel--kodumaale tingimata halba soovis ja poliitilistes oludes halvemini orienteerus kui Tallinna raad, mille otsuste oigsuses kahtleb Russow ainult siis, kui need Rootsi krooni tahtega vastuollu sattusid? Liivimaa oli kujunenud olukorras tervik veel ainult aadli uhtsete eesmarkide ja kokkuhoidmise mottes--niivord, kuivord seda veel jarel oli. Moistagi on arusaadav, et Rootsi-meelsest ja aadlivaenulikust vaatepunktist oli koik teisiti:

moisamehed ja Eestimaa aadli enamik joudsid ju Liivi soja jooksul kolmel korral Rootsile selja poorata.

Tsiteerime edasi:
 Selleks tahtsid nad maalt valja ajada Rootsi valitsuse /.../
 ja Tallinna linna oma voimu alla votta. /.../ Kuna nad aga teps
 mitte vaga tugevad ei olnud ja neil rootslasi karta tuli, siis
 tombasid nad ja said enda poole uhe salga oma kaaslasi, Liivimaa
 noorjunkruid ja kodanikupoegi, kes just rootslaste sobrad ei
 olnud, ja sodisid Tallinna linnaga selleparast, et see oli
 Rootsi alla lainud. /.../ Sel ajal olid paljud liivimaalased
 saarase pimedusega loodud, et nad Tallinna linna vastu sodisid ja
 omaenda isamaad riisusid ning Rootsi kuningat taga kiusasid ega
 arvanud muud, kui et igamees peaks neid aina kiitma, sest et nad
 rootslasi vihkavad. (21)


Ka hiljem on B. Russow moisameeste suhtes kriitiline, rohutades igal voimalusel nende kergemeelsust, muudavust jne.

Toodud tsitaatidest nahtub samas:

1) moisameeste rekruteerimisbaasiks olid kohalik aadel ja linnakodanikkond, mitte Liivi ordust jaanud "porine vaht" (eriti linnakodanike tugi viimasele olnuks ka moneti imekspandav);

2) moisameeste motiive voib tolgendada patriootlikena (laskumata siinkohal vaidlustesse, kas selline maaratlus--kodumaa-armastus--16. sajandi kontekstis uldse moeldav ja kohane on; siinkirjutanu meelest on, ja sellest on arvukalt naiteid);

3) toetus neile oli vahemalt esialgu suur.

Klaus Kurselli mass

Pikaleveninud Pohjamaade seitsmeaastases sojas (1563.1570) muutus Rootsi maksejouetuks. 7. jaanuaril 1570 vottis Rootsi poolel olnud moisameeste pealik Klaus Kursell (22) ootamatu loogiga oma valdusse Toompea lossi--mitte kogu Toompea, vaid ainult selle Vaikese linnuse--ja vangistas Rootsi kuberneri Gabriel Christiernsson Oxenstierna. Pohjuseks olid kuhjunud palgavolad talle ja tema kolmele (23) lipkonnale. Voiks nii oelda, et tal ei jaanud muud ule. Tema mehed olid rahulolematud ja volgades. Rootsi kroon nagi aga lahendust hoopis selles, et koik nurisevad moisamehed toimetada Liivimaalt taas Rootsi sojatandrile, kus osa neist oligi juba aastail 1564-1566 viibinud. Rootsi suundumine muudeti eeltingimuseks, et uldse palka katte saada. Toompea loss hoivati niisiis tagatiseks, et palgavolg lopuks likvideeritakse, ilma et selleks peaks kodumaalt lahkuma.

Arevusse sattunud raad vahendas kiiruga kokkuleppe, millega kuberner vabastati, loss pidi aga jaama Kurselli katte jargmiste nelipuhadeni, milliseks ajaks oodati kuningas Johanilt volgu oldavat summat voi mingit muud padevat lahendust.

Nuud kusimused. Kas palgavolg oli massu ainus motiiv voi oli siin veel midagi? Klaus Kursell oli Tartu stifti aadlik--nagu ka parasjagu tsaar Ivan Julma nimel Liivimaa ruutelkondade ja linnade raadiga labiraakimisi pidnud endine Tartu stiftifoogt Elert Kruse ja tolle paarimees, endine Tartumaa meeskohtunik ja stiftin ounik Johann Taube. Kas on usutav, et viimased, istudes pikki kuid Rakveres ja saates veenmiskirju koikidele olulisematele adressaatidele, jatsid oma tahelepanuta moisameeste pealiku Kurselli, kes oli lisaks koigele Elert Kruse sugulane? Klaus Kurselli vend Christoph (24) oli Saare-Laane toomharra ja hertsog Magnuse nounik. Veel mitmel Kurselli sugulasel ja hoimlasel oli laanivaldusi Laane- ja Hiiumaal, mida vois vaadelda juriidiliselt Magnusele kuuluvatena. Kursell oli 1568. aastal Saaremaal taanlastega labiraakimisi pidanud ja hertsog Magnusega vaherahu solminud, arvatavasti ka oma venna Christophiga kohtunud.

Jargnenud sundmuste tempo viitab siiski pigem sellele, et vahemalt Magnusega polnud Kursellil eelnevat kokkulepet. Puhtfuusiliselt oleks hertsog Magnus voinud kokkumangu korral Tallinnas toimunust teada saada ja sellele reageerida juba 9.-10. jaanuaril; tema tegelike sammudeni olukorra arakasutamiseks laks aga neli nadalat. Kurselli konspiratsioon Taube ja Krusega naib selles valguses toenaolisem. Viimaste andmetele tuginedes vaitis hertsog Magnus oma hilisemates, Tallinna piiramise ajal kirjutatud lakitustes, et Tallinna esindajad (Konrad Dellingshausen, Friedrich Sandstede, Dietrich Kawer ja endine moisameeste rittmeister Heinrich Rut(h)e) andsid labiraakimistel Taube ja Krusega Rakveres 1569. aasta kevadel lootust Tallinna alistumiseks. (25) Kaasaegse saksa seikleja Albert Schlichtingu sonul oli Magnus ka Ivan Julmale oma Moskvas kaigu ajal 1570. aasta juunis kinnitanud, et on astunud salasuhetesse monede Tallinna kodanikega, kes on lubanud linna talle ule anda. (26)

4. veebruaril 1570 saabusid lopuks Tallinna hertsog Magnuse kirjad nii raele kui Klaus Kursellile, milles ta palus oma saadikutele vaba labipaasu. Raad keeldus, Kursell aga saatis otsekohe mitte ainult kaitsekirja, vaid ka sajapealise ratsasalga tulijatele Lihula juurde vastu. Lihula oli Rootsi krooni poolt Kursellile endale laanistatud ja temale ustava meeskonnaga mehitatud. Raad ei lasknud saadikuid siiski Tallinna, nii et labiraakimised Kurselliga peeti linnast kolme penikoorma kaugusel Uksnurmel. Nuud laks Kursell juba avalikule reetmisele. Hertsog Magnuse esindajatega lepiti kokku, et Kuressaarest saadetakse Toompea lossigarnisoni tugevdamiseks kakssada musketari. (27) Kuna vois karta rootslaste katseid neid teekonnal runnata, lakitas Kursell musketaridele vastu oma rittmeistrid Heinrich Boismanni ja Johann Maydeli (28) kahe lipkonna moisameestega. Lossi meeskond norgenes niimoodi jarsult, ehkki koik kolm lipkonda poleks sinna muidugi mahtunudki.

Kuid suure reede oosel vastu vaikset laupaeva (24. marts 1570) votsid rootslased Toompea lossi kavalusega tagasi. Klaus Kursell ja enamik tema mehi vangistati. Kursell moisteti varsti surma ja hukati koos paari kaaslasega. Tanu Sodermanlandi hertsogi Karli eestkostele sai suurem osa hiljem armu, sealhulgas tema vend Heinrich (Henrik).

Kaks sailinud moisameeste lipkonda, mis olid Harju- ja Laanemaal kuladesse hajutatud, ei nainud muud paasu kui liikuda Vene voimualale ja astuda tsaari teenistusse. See asjaolu on kaudseks toendiks, et Taube ja Kruse propagandal oli ka Eesti alal edu olnud voi et hertsog Magnuse kavatsused tsaariga liituda olid juba uldiselt teada.

Tallinna piiramine aastail 1570-1571

Moskvas Liivimaa kuningaks kroonitud hertsog Magnusel oli Tallinna 30-nadalasel piiramisel kaasas kolm lipkonda moisamehi--osalt noodsamad harjulased ja virulased, kes kevadel moskoviitide poolele olid pagenud, rittmeistriteks J. Maydel ja H. Boismann, kolmanda komandoriks oli riigisakslane Hans vom Zeiz. Neljas lipkond, mille eesotsas seisis Jurgen Tiesenhausen (29) Rannust, oli koos venelastega Paidet piirama jaetud. Hiljem lisandus Tallinna alla veel viies lipkond, mille oli Poola-Leedu voimualal Riia peapiiskopkonnas (!) moodustanud Reinhold Rosen. (30)

Lipkondade arvu kahekordne kasv naitab veel kord ilmekalt, et Magnus oli hetkel populaarne; moisamehi tombas tema poole. Kuid kust need uued lipkonnad tulid? B. Russow utleb niisiis otse, et R. Roseni lipkond oli Riia peapiiskopkonnast. (31) Teisal, raakides moisameeste nurjunud katsest 21. oktoobril 1571 Tartu venelastelt vallutada ja jargnenud sundmustest, utleb ta:
 Nonda saadeti ka see Riia piiskopkonna aadlikkude lipkond
 laiali ja maksti tasa ja Hans vom Zeiz ei tahtnud ka maksmist
 enam ara oodata, vaid ratsutas minema. (32)


Et Roseni lipkond oli vallutuskatses osalenud, osalt havinud ja osalt pagenud, saab see kaia ainult teise Tartumaal asunud, Zeizi lipkonna kohta. Ka asjaolu, et venelased pidasid endid kohustatuks lipkonnale palk valja maksta, on motlemapanev. Et Poola-Leedu voimualalt Magnusele vabatahtlikult appi tuldi, on eriti markimisvaarne ja tuletab meelde Riia linna kohklusi 1567. aastal ning peapiiskopkonna ruutelkonna sepitsusi Taube ja Krusega 1569. aastal, mil nad volitasid viimaseid endid tsaari juures esindama ja Poola-Leedu vastu abi paluma. (33) Veel saabus Kuressaarest mittetaielik jalavaelipkond Magnuse saksa ja taani palgas odureid. Lugedes koiki neid Magnuse enda meesteks, oli moskoviite arvestamata tema "vae" suuruseks maksimaalselt 1500.2000 meest.

Vaatamata kohale mitte ilmunud laanemaalaste seekordsele passiivsusele, oli Magnuse sojaleeris aadlimehi kogu Liivimaalt. Moned nimed (lisaks juba nimetatutele) on teada. Naiteks andis Magnuse vangilangenud salakuulaja Jakob Hergken Tallinnas piinamise all tunnistusi, milles teatas, et linlastest on piirajatega kirjavahetuses aadlimehed Hermann Wrangel, kelle kaks poega olid Magnuse vaes, Dirick (Dietrich) Kawer, Curdt Boismann ja Heinrich Boismanni ode proua von Mart. Magnuse meestest nimetas ta Heinrich, Christoffer ning Jurgen Kurselli, Gerdt ning Johann Wrangelit, Johann Meidelit (Maydel?) ja Jurgen Farensbachi. (34)

5. martsil 1571 toimunud eduka valjatungi ajal tapsid tallinlased teiste seas uhe Wrangeli (Tatruselt), Elert Kruse poja ja uhe Buddenbrocki Riia stiftist. (35) 10. martsil kirjutas Magnuse valiooberst Toennis Wrangel linna, et vahetada vangistusest valja Hermann Buddenbrocki nimeliselt teadmata poeg ja Magnuse kuller Hans Vilde. (36) Veel on nimeliselt teada naiteks Moritz Wrangel (37)--milline tapselt mitmest samanimelisest, jaab selgusetuks (oletatavasti sama isik moisameeste rittmeistri Mauritz Wrangeliga). Magnuse leerist pogenes omakorda linna Peter Donhoff. (38)

ARVUKUSEST

Vaatleme nuud pogusalt moisameeste arvukust, piirdudes ainult nende lipkondade arvuga (vt tabel 1). Selle kohta on andmeid suhteliselt vahe ja koik jargnev on seetottu suuresti oletuslik. Lisaks peame silmas pidama, et:

1) moisameeste vaeosad olid alaliselt vaegkomplekteeritud, ratsalipkondades etten ahtud enam kui 300 mehe asemel oli neis sageli vaid sadakond meest;

2) rittmeistreid oli pea pidevalt rohkem kui reaalseid lipkondi. Kullap oli moisameeste seas palju mehi, kes endile rittmeistriau ihkasid, ja isegi meeskondade nappides voisid formaalsed ulendamised ju aset leida, eriti arvestades, et see toi kaasa ka palgatousu, mis sest et sageli formaalse--palka ei makstud lihtsalt valja.

1561. aastal oli Rootsi teenistuses umbes 1200 saksa ratsanikku, kes jagunesid viide lipkonda, rittmeistriteks olid vastavalt Klaus Kursell, Heinrich Boismann, Heinrich Rudt (Ruthe), Johan Meyer ja Valentin von Gettelt. (39) Kurselli lipkonna munsterrollis on millalgi enne 28. oktoobrit 1563 margitud 326 meest. (40) Meeste ja hobuste arv oli oluliselt suurem kui rootslaste kontrolli all olnud Harjumaa (voi ka kogu Pohja-Eesti) majanduslik kandevoime lubanuks alalist kohalikku ratsav age ulal pidada, mistottu peab oletama hilisemast ajast suuremat valismaiste palgasodurite osakaalu lipkonnis; ka esindas rittmeistritest vaid Kursell Liivimaa aadlit--see olukord muutus peagi.

Hertsog Magnuse kasutuses oli samal ajal kolm moisameestena kasitatavat lipkonda (Saaremaa, Laanemaa ja Piltene aadlilipkond), Gotthard Kettleri kasutuses oli 1563. aastal samuti kolm lipkonda, ilmselt osaliselt voorkontingent. Liivimaa venelaste poolt okupeerimata territooriumist on arvestusest ilmselt valjas Riia peapiiskopkond, mille aadel suhtus Kettlerisse umbusuga ja osalt ilmselt toetas 1563. aasta alul surnud peapiiskop Wilhelm von Hohenzollerni koadjuutori, hertsog Christoph von Mecklenburgi nurjunud voimuhaaramiskatset samal aastal. (41) Samas oli Kettler koneks oleval ajal siiski Ulevaina-Liivimaa asehaldur ja ka riiamaalased voisid tema lipkondades olla.

1565. aastal oli Oldenbockumil Tallinna all neli Kettleri ja kaks Magnuse lipkonda. Peakusimuseks on, kui palju neist oli Parnu moisamehi. Teades, et hiljem arvestati Poola-Leedu krooni poolt Parnus palka 400 ratsanikule ja 100 jalamehele42, tuleb oletada, et "parnakaid" oli vahemalt kaks lipkonda ja et uks voi molemad neist osalesid ka Tallinna-retkel. See haakub ka teadmisega, et parast Parnu kaotamist oli Rootsil varasema viie asemel kolm moisameeste lipkonda. Kokku oli moisamehi tollal niisiis 9 voi 10 lipkonda. Seda ei pea samas nii moistma, et 6/9 moisameestest Kettlerit toetas. Tallinna all olid Kettleri ja Magnuse toetajad.

Gotthard Kettleri jargnenud tagandamine Ulevaina-Liivimaa kohalt, poliitikast tagasitombumine ja tema teenistuses olnud valismaiste uksuste lahkumine toid kaasa moisameeste lipkondade arvu vahenemise.

1570. aastal polnud ei Kettleril ega Laanemaa ning pool Saaremaad rootslastele kaotanud ja finantsraskustes Magnusel enam olulisi relvajoude, kuid sailinud olid Parnu moisamehed (teoreetiliselt kuni kaks lipkonda) ja Rootsil oli Tallinnas endiselt kolm lipkonda. Kurselli massu mahasurumise kaigus vangistati uks lipkond rootslaste poolt, jaades hiljem umberformeerituna nende poolele, kaks pagesid Vene voimualale. Aastail 1570-1571 oli Magnusel Tallinna ja Paide all viis lipkonda, sealhulgas kaks Riiamaalt ja hulk Parnu moisamehi. Arvatavasti paiknes uhe lipkonna jagu mehi endiselt Parnus. Tallinna piiramise nurjumise jarel paigutati kaks lipkonda (Boismanni ja Maydeli oma) Poltsamaale, uks (Tiesenhauseni oma) Jarvasse ja kaks (Roseni ja Zeizi oma) Tartumaale.

Kruse ja Taube poolt ette voetud Tartu venelastelt vallutamise katses osalenud R. Roseni lipkond havis suures osas. Roseni uksuse riismed pogenesid leedulaste manu, s.o kodudesse, tagasi Riia peapiiskopkonda. Zeizi lipkond oli nuud venelaste silmis samuti ebausaldusvaarne, kes maksti kinni ja saadeti laiali. Rootsi vaepealik Karl Henriksson Horn langes Ubakalu kulas ootamatult kaela samuti Tartus hukkunud Tiesenhauseni lipkonnale, mida nuud kamandas Reinhold Uxkull Koselt (kes nahtavasti oli lipkonnas varem leitnant voi lipnik), ja kes saatis kadunud rittmeistri mehed koos uue pealikuga enamikus samuti teise ilma. (43) Ka Boismanni ja Maydeli mehed laksid seepeale enamikus laiali, valdavalt Rootsi teenistusse tagasi, osalt aga ilmselt Parnusse, kus moisameeste "riik" pusis 1575. aastani.

Muide, ei saa taielikult valistada ka hertsog Magnuse Tartu vandenous osalemist voi vahemalt sellest teadlik olemist. Arvestades eriti talle lahedase Uxkullide-Tiesenhausenite-Rosenite abieluliidu liikmete osalust valjaastumises (44), ei saa tema kursisolemist valistada. 1570. aasta Stettini rahutingimuste valguses peaks ka oletama, et ta vois vahemalt moelnud olla, kuidas tsaari alamlusest lahkuda. Siiski, kui ta asjast ka teada vois, oli ta jaanud araootavale seisukohale.

Et Moskoovia poolelt oli oodata repressioone ja Poola-Leedu olukord oli Sigismund II Augusti surmaga juulis 1572 alanud pikaajalise interreegnumi tottu vaga segane, laks suur osa moisamehi edaspidi taas Rootsi poolele, kus ka koik ilma igasuguste karistuste voi piiranguteta vastu voeti. Kindlasti mojutas otsuseid ka Tallinna piiramise ajal, 13. detsembril 1570 solmitud Stettini rahuleping, mis lopetas Pohjamaade seitsmeaastase soja ja milles hertsog Magnuse sobing tsaariga karmilt hukka moisteti. Rootsi kontrolli all olnud Liivimaa alad pidid peagi rahalise kompensatsiooni vastu Saksa-Rooma keisrile ule antama, mida hiljem siiski ei juhtunud. Peatselt oli Rootsi teenistuses juba kuus lipkonda moisamehi. (45) Lipkondade arvu kasv on osalt seletatav ka Rootsi ja Venemaa vahelise sojategevuse agenemise ning laienemisega, millega jai senisest enam aadlikke elatiseta voi sunniti oma elukohast lahkuma.

1572. aasta talvel hakkas Jurgen Farensbach (46) Liivimaal tsaari teenistusse ratsavaelasi koguma. Tal onnestus neid kokku ajada lipkonna jagu (47) ja hiljem moodustasid nad ilmselt hertsog Magnuse joudude tuumiku.

1574/75. aasta vahetusel laksid viis Rootsi teenistuses olnud lipkonda Taani teenistusse ja andsid viimasele ule Laanemaa (vt eespool). Nende palgakusimus jai aga lahendamata. Saaremaa asehaldur Claus Ungern kutsus koiki Haapsalu, Lihula ja Koluvere moisamehi 1575. aasta jaanipaevaks Kuressaarde, et neile lepingujargne volg tasuda, saatis aga uhtlasi Tallinna sona, et koik, kellele moisamehed volgu on, samuti kohale ilmuksid. Kui siis moisamehed saabusid, arvestati neilt koigepealt maha koik kulud, mida nad oma Laanemaal viibimisega maakonnale ja selle elanikele olid tekitanud. Siis oli volausaldajate kord. Onnetud moisamehed ei saanud kokkuvottes enamikus mitte midagi voi pidid veel juurdegi maksma. Selle tulemuseks oli Laanemaa moisameeste kui organiseeritud sojalise jou olemasolu lakkamine. 1576. aastal ei avaldanud nad moskoviitidele mingit nimetamisvaarset vastupanu ja loovutasid ilma otsese sojalise vajaduseta koik Laanemaa lossid, sealhulgas kaitseks hoolega ettevalmistatud Haapsalu.

Juba enne seda, 1575. aastal laksid Taani alamlusse ka Parnu moisamehed. See ei paastnud aga linna piiramisest Vene vagede poolt ja alistumisest. Ehkki soovijad voisid alistumistingimuste kohaselt lahkuda, lakkasid ka suuri kaotusi kandnud Parnu moisamehed nuud sojalise jouna olemast.

Nende sundmuste jarel sailisid vaid Rootsi ja hertsog Magnuse teenistuses olnud vahesed moisameeste vaeosad. Parast venelaste suurretke Ulevaina-Liivimaale 1577. aasta suvel ja pogromme Magnuse poolele lainud aadli ja linlaste kallal voib ka Magnuse moisamehi havinuiks lugeda. Poola-Leedu ega Taani poolel ei esinenud moisamehed edaspidi kuni Liivi soja lopuni enam kordagi omaette jouna, ehkki aadlimaakaitsevaelasi kasutati loomulikult edaspidigi. Rootsi poolel sailis H. Wachtmeisteri alakomplekteeritud lipkond, kuid pusisid ka usalduskriis moisameeste vastu ja rahapuudus. Moisameeste asemel hakkasid Rootsi voimud rakendama laiemalt hoopis eesti talupoegadest moodustatud uksusi. Taoline poliitika jai paariks aastakumneks pusima ka parast Liivi soja loppu. Naiteks 1584. aastal oli Eestimaa aadlilipkonnas koigest 165 ratsateenistuskohuslast kokku 246 hobuse ning mehega ja 1586. aastal 184 ratsateenistuskohuslast 322 hobuse ning mehega. (51) See oli ka koik, mida maa enda ressursid voimaldasid ulal pidada, taiendavad saksa ratsavaeosad tulnuks riigil kinni maksta, samas kui kohalikud talupoegadest sodurid ei lainud maksma praktiliselt mitte midagi.

ORIENTATSIOONIST

Moisamehed kui nahtus tekkis Liivimaa konfoderatsiooni lagunedes, niisiis aastail 1561-1562. Voib oletada, et nende sihiks (kui millestki sellisest uldse saab koikide moisameeste puhul raakida, kindlasti on see aga voimalik nende juhtide puhul) oli Liivimaa iseseisvuse, iseolemise taastamine, kuid ilmselt ilmaliku riigina ja eelistatult Saksa-Rooma riikkonda jaades. Kujunenud olukorras eeldas see siiski mingit poolevalikut. Pealegi ei kujutanud moisamehed oma olemasolu kestel endast kunagi uhtset joudu, uhine sai olla vaid eesmark. Kusimuse voib ka nii seada, et kas moisameeste liidritel, kes omavahel kahtlemata konsulteerisid, olekski oige olnud panus ainult uhele poolele teha. Moisamehed polnud ju hetkekski domineeriv, otsustav joud; oli paratamatu, et neil tuli laveerida ja erinevaid pooli uksteise vastu valja mangida. Paratamatud olid ka sellega kaasnenud vead ja omavahelised konfliktid. Soda kestis kaua, moisameeste juhid ja terve polvkond mehi vahetusid, nende esialgsed ideaalid--eeldusel, et neil need ikka olid--tallati porri. Tekkis palju uusi lojaalsusi, tragoodiaid, isiklikke uleelamisi, solvumisi. Koige selle tottu ei saanud Liivimaa konfoderatsiooni taastamise plaanidest Liivi soja teiseks pooleks kuigi palju jarele jaanud olla, peamiseks muutusid ellujaamis- ja araelamismured. Eespool nagime, et parast aastate 1575-1577 sundmusi polnud enam sisuliselt ka moisamehi.

Esialgu oli aga isegi Moskooviat ja vaheperspektiivset hertsog Christophi ja Mecklenburgi suunda korvale jattes mitmeid valikuid.

Poola-Leedu ja Gotthard Kettler

Poola-Leedu orientatsiooni sisse mahuvad naiteks lootused Liivimaa taastamisele nuud juba hertsog Kettleri juhtimisel. Temale kuulusid Kuramaa hertsogkond ja kuni 1566. aastani tinglikult ka Riia stift.

Gotthard Kettler tugines oma puudlustes ulemvoimule kogu Liivimaal peamiselt endistele ordukasknikele ning orduruutlitele ja vahemal maaral endiste ordualade aadlile. Ordu oli 16. sajandi esimese poole valtel peaaegu kaotanud oma kunagise sojalise olemasoluoigustuse. Juba enne reformatsiooni Liivimaale joudmist, aga selle jarel veelgi hoogsamalt, kais ka ordu maade ja varade laialitassimine ordukasknike endi poolt. Liivi ordu oli--erinevalt piiskopkondadest, mille valitsemises kohalik poline maa-aadel tegusalt kaasa raakis--alati olnud liivimaalaste jaoks voorkeha omaenda teistsuguste huvide ja sihtidega. Uusi orduliikmeid rekruteeriti peamiselt Vestfaalist ja Reini-aarsetelt aladelt. On iseloomulik, et nimeliselt tuntud ja tanu sellele kindlalt voi oletuslikult teadaoleva paritoluga Saksa Ordu Liivimaa haru 770 orduruutlist ajavahemikust 1237-1562 parinesid kindlalt Liivimaalt vaid 15 ja oletamisi 2 ehk kokku koigest 2,2%. (52) Orduala aadel oli uldse (Harjut-Virut korvale jattes) vaikesearvuline.

Gotthardi onnetuseks langes tema niigi mitte vaga suur populaarsus (53) parast Kuramaa hertsogiks tousmist kiiresti. Kuramaa piiskopiala aadel deklareeris oma soovimatust tema voimu alla sattuda. Isegi Kuramaa endise orduala aadel ei soovinud tema voimu tunnustada ja ta oli sunnitud ruutelkonnale korduvalt ulatuslikke jareleandmisi tegema ("Provisio ducalis", 1562, "Privilegium Gotthardinum", 1570). Ulevaina-Liivimaal oli ta aastani 1566 kuninglik asevalitseja, kuid tagandati siis pohjendatud reetmiskahtlustuste tottu Sigismund II Augusti poolt. Kettleri sidemed Brandenburgi-Preisi ja Mecklenburgi vurstikodadega tihenesid kuidagi liiga kiiresti ja ta oli puudnud liiga palju ainult talle endale alluvaid palgavaeosi Liivimaale toimetada. On iseloomulik, et tagandamine toimus Riia peapiiskopkonna aadli algatusel. (54) Jargnevatel aastatel kuni oma surmani 1587 ei kujutanud poolakate-leedulaste umbusklikule jarelevalvele allutatud ning poliitiliselt isoleeritud Kettler endast enam reaalset pretendenti Liivimaa valitseja kohale ja minetas moistagi ka moisameeste toetuse. Ta resideerus pohiliselt mitte oma hertsogkonnas, kus tal tegelikku voimu nagunii polnud, vaid Riias, mis ei tunnistanud ei tema ega Poola-Leedu ulemvoimu.

Parast Riia peapiiskopkonna Kettlerilt aravotmist polnud Liivimaa aadli ja linlaste seas enam tuntavat Poola-Leedu orientatsiooni, vaid ainult kohanemine ja lounasuunaline olupoliitika. Olukorda teravdas veel Ulevaina-Liivimaa uue asehalduri Jan Chodkiewiczi kohalikku aadlit torjuv poliitika. 1567. aastal tuli viimasel juba Riiat blokaadirongas hoida ja 1569. aastal lubas Riia peapiiskopkonna ruutelkond salalabiraakimistel Johann Taube ja Elert Krusega alul saatkonna Moskvasse saata ja volitas neid hiljem vastu oma monarhi, Poola-Leedu kuninga tahet ja tema teadmata endid tsaari juures esindama. (55)

Parnu naide

Gotthard Kettleri suurest poliitikast taandudes jaid Parnu moisamehed aastateks 1565-1575 pooliseseisvasse olukorda. Nende voimuala holmas mitte ainult molemat Parnut, vaid ka nende umbrust mitmekumne kilomeetri raadiuses. Aastaist 1575-1576 parinevast kirjavahetusest Taani ja Vene voimude vahel ilmneb, et moisameeste kaes olid ka naiteks Audru, Tostamaa, Korbe ja Uxkullide Vigala. (56)

Parnu moisameeste kaekaiku ja eelistusi on huvitav jalgida, sest tegemist on meestega, kelle poolevahetusel 1565. aastal rajaneb oletus Kettleri populaarsusest aadli/moisameeste seas.

Parnakad tunnustasid kull formaalselt Poola-Leedu ulemvoimu, jaid aga edaspidi viimase ettevotmistest eemale ja pidasid vahelduva eduga edasi oma sojategevust Tallinna moisameeste ja rootslastega ning kasutasid hertsog Magnuse ja Taani kuninga Frederik II toetust. Naiteks kirjutasid Johann Taube ja Elert Kruse 9. juunil 1569 seoses labiraakimistega Magnuse uletulekuks Ivan Julma alamlusse, et tsaar heidab tanu Magnuse eestkostele armu Parnu moisameestele. (57) Parnu moisameestel oli toepoolest oma valduste piirialadel alatasa Viljandi venelastega hoorumisi ja kokkuporkeid. Lisaks olid nad veel sugisel 1568 teinud suurema ruusteretke venelaste kaes olnud Virumaale ja poletanud maha Rakvere alevi. (58) Magnuse ja Taani krooni huvitatus sekkumisest parnakate ja venelaste vahekorda seletub sellega, et 1563. aastal Taani ning Poola-Leedu vahel solmitud traktaadi kohaselt pidigi Uus-Parnu Taanile kuuluma, ja aastail 1565-1568 noutasid nad Sigismund II Augustilt korduvalt, ehkki tulemusteta, linna uleandmist. (59) Need juriidilised nuansid polnud Parnu moisameestele kindlasti teadmata.

Hertsog Magnus oli 1563. aastal kaotanud rootslastele kogu Laanemaa, sealhulgas ka Vana-Parnu. Kui moisamehed 1565. aastal Uus-Parnu rootslastelt vallutasid, on voimalik, et hertsog Magnus sai Vana-Parnu tagasi; vahemalt oli see 1560. aastate teisel poolel vormiliselt taas tema valduses. Vana-Parnu oma lahema umbrusega elas sel perioodil--voimalik niisiis, et tanu Magnuse rahumeelsetele suhetele moskoviitidega--isegi ule teatud oitsengu. Nii moodeti seal ainuuksi aastail 1568-1569 valja koguni 21 uut krunti. (60)

Magnuse juhitud Tallinna piiramisel osales hulk Parnu moisamehi oma rittmeistri Bernd Howeleni eestvedamisel. Veelgi olulisem oli, et parnakad varustasid piiramise ajal Magnuse laagrit toiduainete ja hobusesoodaga (sama tegid muide riialased). (61) Veel uks naide: 10. martsil 1571 laanistas hertsog Magnus oma sojaleeris Tallinna all Uus-Parnu burgermeistrile Konrad von Vitinghofile (Vitinghouen) ausa ja truu teenistuse eest Oara kula ja kaks Jeckeperi talu Vana-Parnu kihelkonnas. (62)

On ilmne, et mitte ilma pohjusteta ei jatnud parnakad kumneks aastaks oma linna ebamaarasesse kuuluvusse ega valinud lopuks hoopis Taanit. Parnu puhul voiks muidugi spekuleerida ka Riia-seostega, mis pusis samuti 1581. aastani iseseisva vabalinnana. Milline muu (kas voi ainult majanduslik) baas, tagamaa, taustaj oud parnakate puhul veel kone alla tuleks?--koigest Riia voi hertsog Magnus (Taani). Kettler oli alternatiiviks ainult 1566. aastani. Need, kes tahavad koikide moisameeste sammude taga naha ainult isiklikku omakasupuudu, voivad Parnu moisameeste puhul esile tuua hoopis asjaolu, et Poola-Leedu kroon oli neile volgu nende palga--arvestuslikult 400 ratsamehe ja 100 jalavaelase (tegelikult oli neid toenaoliselt vahem) peale 4000 taalrit kuus, mis 1570. aastaks oli kasvanud juba 400 000 kuldnani. (63) Kuid hertsog Magnus seda neile ju ei huvitanud ja see ei saanud ka maaravaks parnakate hilisemal ametlikul seljapooramisel Poolale- Leedule. Ehk kolbab seletuseks hoopis asjaolu, et parast Erik XIV kukutamist ja Sigismund II Augusti oemehe Johan III trooniletousu 1568. aastal olid Rootsi ja Poola-Leedu omavahelise sojategevuse lopetanud ning teineteisele lahenemas, Parnu moisameeste Rootsi-vastane hoiak aga pusis.

Parast Tallinna piiramise nurjumist ja Stettini rahutingimuste teatavakssaamist parnakad ilmselt distantseerusid Magnusest, sailitades aga orientatsiooni Taanile. Poolas-Leedus algas 1572. aastal pikem segaduste aeg, mis paisus 1576. aastal kodusojaks.

1575. aasta varasuvel hakkasid venelaste salgad jalle Rakvere juurde kogunema. Tallinnas kardeti uut piiramist, kuid vagi liikus hoopis Parnu alla. Linn piirati umber, rajati patareid, alustati pommitamist ja tormijookse. Vaidetavalt olevat moskoviidid Parnu muuride all kaotanud 7000 meest (soovitatav vahemalt kahe ja poolega jagada), enne kui linn 9. juulil alistus. Vahetult enne venelaste piiramisvae kohalejoudmist olid parnakad endid Taani voimu alla pakkunud ja Claus Ungern oli nad omal riisikol ka vastu votnud. Et just samal ajal maabus Saaremaal aga Saksi-Lauenburgi hertsog Magnus (64), hoivas Maasilinna ja Muhumaa ning vangistas Ungerni, kes juhtus Muhus viibima, siis ei saanud Parnu moisamehed Saaremaalt mingit reaalset abi. Parnu alistumistingimused olid ootamatult leebed. Soovijad voisid koos oma varaga lahkuda ja nad kogunesidki Kihnu saarele, et sealt kuidagi edasipaasu otsida. Saksi-Lauenburgi Magnus lasi neile seal kallale tungida ja nad paljaks roovida, osa aga vangidena Rootsi saata. Seejarel lahkus hertsog Saaremaalt, vabastades enne Ungerni vahi alt. Too omakorda ruttas Maasilinna tagasi vallutama, mis tanu lossis puhkenud tulekahjule kergeks osutus.

Rootsi ja hertsog Johan

Harju-Viru aadli ja moisameeste Rootsi-orientatsioon alates 1561. aastast tulenes algselt ilmselt soovist peatada soda Moskooviaga. Esialgu oli Rootsi sekkumine Liivimaal olnud Soome hertsogi ja asevalitseja (65) Johani isiklik algatus. Voimalik, et teda argitas oma tegevust aktiveerima ja valdusi laiendama Gustav Vasa testamendisatete revideerimine Erik XIV algatusel Arboga riigipaeval 1561. aastal, millega piirati kuninga poolvendade Johani, Magnuse (66) ja Karli voimut aiust neile parandatud hertsogkondades. Johani sammudest tulenenud paratamatu konflikt orduga ei tahendanud automaatselt soda Poola-Leeduga, sest Sigismund II August oli Liivimaa jagamisega sisuliselt nous. Poola-Leedu peamised huvid olid seotud Riia linnaga, millel oli suur tahtsus etnilise Leedu ja Valgevene peamise valjaveosadamana. Riia kaitseks vajati muidugi mingisugust territoriaalset barjaari, kuid pohimotteliselt ei ulatunud Leedu huvisfaar kaugemale Riia peapfskopkonna pohjapiirist. Koik muu oli labiraagitav ja vajadusel loovutatav. Sigismund II August oli pohimotteliselt valmis kompromissiks ka Moskooviaga, kuid sellega polnud pari Ivan Julm.

Hertsog Johan ajas hoopis Poolale-Leedule lahenemise poliitikat, voib-olla eesmargiga rajada endale Eesti alal kuningas Erikust soltumatu voimuala. Erik XIV aktsepteeris siiski esialgu Johani poolt Liivimaal aratehtut.

Voimalik, et ilma Magnuse eelmisesugisese krahhita oleks linn muidu marksa perspektiivsemat Taanit eelistanud. Nuud sai maaravaks, et Rootsile kuulunud Soome oli puhtfiiusiliselt lahemal ja Rootsi Venemaaga rahujalal. Ajalookirjanduses levinud vaide, et otsustav oli Rootsi kuninga valmisolek takistada luubeklaste jt laaneeurooplaste kaubandust Venemaaga Narva kaudu, on vahemalt vaieldav. Kuidas pidanuks see aset leidma, kui Rootsi Moskooviaga parasjagu ei sodinud ega kavandanud ka niipea sodima hakata? Tallinna endine osasaamine Vene kaubandusest eeldas isegi Soome lahe sulustamise korral valismaistele laevadele tallinlaste endi jaoks rahuaega Venemaaga. Juhime ka tahelepanu, et linn alistus parast ruutelkonda. Kui siis hiljem selgus, et alistumine Rootsile ei toonud kaasa rahu, vaid uue soja, seekord Taani ja Poola-Leeduga, oli rohkem aadlil ja vahem linnal pohjust tehtud valikus pettuda.

Liihemat aega, 1562-1563, oleks voimalik olnud ka Poola-Rootsi segaorientatsioon--panustamine Soome hertsogile Johanile, kes abielupandina Poola-Leedu printsessi Katarina Jagellonicaga (Jagiellonka) omandas enam-vahem needsamad valdused Eesti-Lati piirimaadel, mis hiljem kujunesid hertsog Magnuse Liivimaa kuningriigi tuumikuks: Karksi, Helme, Hargmae, Trikata jt lossid. Hertsog Johan vangistati siiski peagi riigireeturina Erik XIV poolt ja lisaks tahendanuks tema toetamine Liivimaa 16pliku tukeldamise aktsepteerimist. Mingeid teateid moisameeste lootustest seoses temaga ei ole; kui neid oligi, siis toenaoliselt peamiselt Tallinnas.

Ka hiljem vois Rootsi-orientatsioon olla (Klaus Kurselli puhul ilmselt oligi) endiselt seotud lootustega kull Rootsile toetuva, kuid Rootsist eraldi jaava Liivimaa riigi rajamisele naiteks Sodermanlandi hertsogi Karli valitsemise all. (67)

Hertsog Magnus ja Taani

Taani-orientatsioon tugines samalaadsetele lootustele: rahu idas ja omariikluse mingis vormis sailimine. Koikidest voimalikest kandidaatidest naisid Taani valjavaated Moskooviaga diplomaatiline lahendus ja pusiv rahu saavutada koige pers pektiivsemad. Taani oli Moskvaga varem ikka hasti voi vahemalt rahumeelselt hakkama saanud ja Lapimaad arvestamata polnud tal Venemaaga uhist pfri. Niisiis mitte sodimiseks ei vajatud Taanit ega toetatud hiljem hertsog Magnust, vaid selleks, et mitte sodida. Oldenburgide konglomeraatriik pakkus lisaks SchleswigHolsteini naol naite, kuidas jaada uhtlasi edasi Saksa-Rooma rfkkonda. Sellest siis nii massfvne Taani-orientatsioon lfvimaalaste seas eriti Lfvi soja esimestel aastatel.

Voiks oelda, et moisameeste toetus hertsog Magnusele sai alguse veel enne, kui Liivimaa moisamehed spetsffilise nahtusena tekkisid. 1560. aasta kevadel ja suvel hakkas osa ordu poolt kogutud ja erinevates kohtades talvekorteris olnud vaeosadest mitmel pohjusel, millest uheks oli saamata palk, massama ja osa lipkondi astus Lfvimaale saabunud Magnuse teenistusse. (68) Peamine ei olnud ilmselt sfski palk: ... sest nad olid enamiises Liivimaa aadlimehed, seletab kroonik Johann Renner. (69)

Jattes korvale uksikud riigisakslased, on ilmne, et hertsog Magnus toetus edaspidi eelkoige Saare-Laane ja Kuramaa stiftide (mis on ka loomulik) ning Tartumaalt pogenenud aadfle. Eesti alal oli Saare-Laanemaa aadli toetus Magnusele tema tegevuse algul peaaegu absoluutne, kuid ka tartumaalaste puhul oli see markimisvaarselt lai. Juba 1558. aastal toetasid Magnuse kandidatuuri (tollal Tartu koadjuutori kohale) Tartu pfskop Hermann II Wesel, toomkapftel, stiftinoukogu ja raad--ning ordu ei protesteerinud. Ehkki hertsog Magnuse Tartu koadjuutoriks valimine jai ilma kohese praktilise tulemita, koneleb valimise fakt ise sellest, et ta oli voimaliku maaisandana Lfvimaal juba tuntud ja tosiseltvoetav kandidaat. Hiljem toetasid Magnust naiteks endine Tartu ruutelkonna peamees Johann Stackelberg (70), viimane stiftifoogt Elert Kruse (ajutiselt), mitu endist toomharrat ja stiftinounikku jne.

Magnuse tegevuse koige aktiivsematel aegadel, eriti aastail 1560, 1565 ja 1570-1571, toetas teda koige jargi otsustades ka suur(em) osa Harju-Viru-Jarva aadlist, aastail 1570-1571 ka markimisvaarne osa Riia peapfskopkonna aadlist. Markimist vaarib ka, et Eesti (s.o Tartu ja Saare-Laane stiftide ning Harju-Viru; mujal endistel ordualadel oli aadlit napilt) ja Lati ala (peamiselt Riiamaa) aadel kujutasid endast paljudele eranditele vaatamata kaht teineteisest eraldiseisvat suguvosade susteemi. Neist olid selgemalt hertsog Magnuse selja taga Eesti ala aadlimehed. Aadel osales poliitikas perekondlike klannide ja abielulftudena. Ehkki nad maandasid kindlasti ka riske ja suunasid suguvosa mojukaid liikmeid Rootsi ja Poola-Leedu leeri, annab fihe voi teise perekonnanime sage esinemine hertsog Magnuse lahikonnas alust oletuseks, et vastav suguvosa oli vahemalt ajutiselt temale panuse teinud. Sellisteks suguvosadeks olid naiteks Uxkullid, Farensbachid, Vitinghofid, Zoeged, Wrangelid, Kursellid, Taubed, Stackelbergid, Ungernid, Rosenid, Tiesenhausenid, Buxhoevdenid, Wulfid ja Brackelid. Neid osalt vaga arvuka liikmeskonnaga suguvosasid tervikuna Magnuse avalikeks ja salajasteks toetajateks pidades tahendaks see juba umbes poolt Eesti ala aadelkonnast. Igatahes kujutasid need aga kohaliku aadli eliiti.

1577. aasta valikud ei tulenenud vast enam poliitilistest sumpaatiatest, vaid enesealalhoiuvajadusest. Magnuse tookordne toetamine toi paljudele aadlisuguvosadele kaasa raskeid repressioone eriti moskoviitide (1577-1578), kuid vahemal maaral ka Rootsi ja Poola-Leedu voimude poolt.

Hertsog Magnuse toetust Liivimaa linnades on raskem hinnata. Harju-Viru ruutelkonnaga vorreldes oli naiteks Tallinna raad ja kullap siis ka kodanike enamik Taani ja Magnuse suhtes marksa reserveerituma hoiakuga. Tartu pogenenud voi Venemaale kuuditatud kodanikud nagid Magnuses vahemalt 1571. aastani oma paastjat. Olulised margid on ka Riia rae kohklused 1567. aastal, mil Magnus end Riia valitsejaks pakkus, ja Vonnu ning Volmari elanike valmisolek runnata 1577. aastal Poola gamisoni, et minna Magnuse voimu alla.

Hertsog Magnuse populaarsus oli moisameeste seas eriti korge 1560. aastate alul, kuid paraku polnud Magnus siis maksujouline. Oluline on ka silmas pidada, et ennevate lahtekohtadega maaisandate korral, kuid otseselt (tervikuna voi osakaupa) mone naaberriigi koosseisu kuulumata oli Liivimaa konfoderatsiooni taastamine endiselt moeldav--naiteks fihisriik kolme hertsogliku maaisandaga.

Ei ole voimalik toestada, et mingil ajahetkel oleks enamik Liivimaa aadlist ja selle vaeosadest olnud Magnuse poolel, kuid tema igakordses konkreetses tegevuspiirkonnas kull. (Jattes korvale oletused, kui vabatahtlik voi pealesunnitud see igal konkreetsel juhul oli.) Eriti ilmne oli see Tallinna pframise kuudel. Ilma selle toeta ei oleks hertsog Magnuse nii kauaaegne pfisimine arvestatava valitsejakandidaadina Liivimaal voimalik olnud.

KAS PEAMINE OLI RAHA?

Kuid laheme tagasi fihe peakusimuse juurde: kas moisameeste (aadli) mitmekordsete poolevahetuste taga oli alati voi peamiselt lihtsalt raha? Sellele kusimusele pole uhest vastust. Kordame faktid veel kord ule.

Aasta 1560. Orduarmee liivimaalastest lipkonnad massasid vaidetavalt saamata palga parast ja laksid ule hertsog Magnuse poolele. Mitte-liivimaalastest lipkonnad polnud samuti palka saanud, kuid nende massust pole juttu. Muide, niipea kui Magnusega seotud kohesed rahulootused haihtusid, muutusid needsamad poolt vahetanud lipkonnad uuesti rahutuks ja enamik tuli laiali saata.

Aasta 1561. Harju-Viru-Jarva ruutelkond ja Tallinna linn koos seal paiknevate kohalike uksustega alistusid Rootsile. Ruutelkond ja moisameesd ei voitnud rahas moodetuna midagi, Tallinn aga kull: temale maksti Erik XIV poolt kinni ordule Keila moisa peale laenatud 30 000-taalrine lootusetu volg ja avati mitmeid subsiidiume.

Aasta 1565. Uus-Parnus paiknenud kaks moisameeste lipkonda, kellele Rootsi kroon volgnes mitme aasta palga, laksid Kettleri poole ule (osa laks juba 1563. aastal Magnuse poolele file ja uhines Kettleriga ajal, mil Magnus aastail 1563-1564 Taanis viibis) ja vallutasid ullatusrunnakuga linna, seejarel osalesid sojakaigus Tallinna alla, kus usuti toetust leiduvat. Palgaraha ei tasunud ei Kettler ega Poola-Leedu, see-eest aga loodi Parnu umbruses moisameeste omavalitsuslik territoorium, mis pusis kumme aastat, voideldes pea lakkamatult rootslastega.

Aasta 1570. Rootsi kroon volgnes kolmele moisameeste lipkonnale Tallinnas tohutu summa, ei teinud midagi sodurite araelamise tagamiseks ja santazeeris neid ahvardustega nad Rootsi laevatada. Tulemuseks oli Kurselli mass ja kahe lipkonna minek alul venelaste, seejarel Magnuse teenistusse. Sama aasta hilissuvel alanud Tallinna piiramisel osalesid Magnuse poolel lipkonnad kogu Liivimaalt.

Aasta 1571. Roseni lipkond koos toetussalgaga Tiesenhauseni lipkonnast tegi katset Tartut venelastelt vallutada ja havis suures osas. Pole teada, et asi olnuks palgavolas.

Aasta 1572. Jiirgen Farensbach varbas lipkonna tsaari teenistusse. Kusigem endilt, kust ta need mehed varbas. Kellega oli tegemist?

Aastavahetus 1574/75. Vaatamata enam kui aastasele ettevalmistusajale, korduvatele lubadustele ja edasilukkamistele ei tasunud Rootsi kuuele moisameeste lipkonnale palgavolga ja need loovutasid vola pandi--Laanemaa--taies vastavuses Rootsiga solmitud kokkuleppele Taanile. Toepoolest nagu raha parast, kuid see jai enamikus nagunii saamata. Pohjusi oli teisigi. Viimase hetkeni pusis voimalus, et moisamehed aktsepteerivad Rootsist suure hilinemisega ja ebapiisavas koguses saabunud kaupu palgana--tingimusel, et saavutatakse vaherahu Venemaaga. Seda ei juhtunud. Taani oli venelastega rahujalal ja tema peatset sottasattumist ei ennustanud veel miski.

Siinkirjutajale naib koige taandamine rahale ja omakasule vahemalt kahtlasena. Igatahes pole seda voimalik toestada--nagu pole paraku voimalik toestada ka vastupidist. Silma torkab aga hoopis Rootsi krooni korduv (et mitte oelda pidev) petlik, ahne vmt suhtumine moisameestesse. Eeloeldust tuleneb, et levinud arusaam moisameeste muudavusest pole mitte ajalooline, vaid historiograafiline fakt.

Eelistuste territoriaalne jagunemine

Vana-Liivimaa konfoderatsioon koosnes enne uksteisest lagunemist ajalooliselt ja poliiliselt selgelt eristuvatest territooriumidest, mille eriilmelisus sailis ka koneksoleval perioodil.

Harju-ja Virumaa koos nendega hiljem hitunud Jarvaga olid eriseisundis ordualad rohkearvulise aadli ja selle omavalitsusega. Arusaadavatel pohjustel huvitavad need alad meid ka enim. Soja puhkedes olid nad rahulootuste tottu valinud Taani-orientatsiooni, pettusid selles umbes aastase asjatu ootamise jarel ja tunnistasid taas ordu (kaudselt Poola-Leedu) voimu. Harju-Viru ruutelkond oli siiski endiselt upris Taani-sobralik. Kui Magnus ostis 29. juunil 1560 Tallinna piiskopiameti katoliilikult piiskopilt Moritz (Mauritius) Wrangelilt viimase efepanekul, oli sel tehingul ilmselt ka ruutelkonna tugi. Hilisemad sundmused samal aastal--venelaste sissetung neutraalseks peetud Laanemaale, talurahvaulestous ja Magnuse voimupurgimuste krahh--viisid Tallinna ja Harju-Viru-Jarva ruutelkonna alistumiseni Rootsile 1561. aastal. Eesmark, nagu oeldud, oli endine--rahu. Jargnevalt pusis Tallinn teatud kohklustele vaatamata oma otsuse juures, aadel aga laks 1565. aastal osaliselt Kettleri ja Magnuse, 1570. aastal suuremas osas Magnuse ja 1574/75. aastal Taani poolele ule.

Parnu piirkonnast oli pikemalt juttu eespool.

Saare-Laane piiskopkonna aadel pusis parast 1560. aastat arusaadavalt oma laaniisanda hertsog Magnuse selja taga, Rootsi voimu alla sattunud laanlased tousid 1565. aastal tema toetuseks isegi ules ja osa Louna-ning Ida-Laanemaast kuulus jargnevalt Parnu moisameeste voimu ja kaitse alla. 1570. aastal laanemaalased Magnuse toetuseks enam ules ei tousnud, orienteerudes saaremaalaste eeskujul edaspidi pigem Taanile. Laanemaa hilisemal vallutamisel venelaste poolt seda otseselt Magnuse "Liivimaa kuningriigiga" ei hidetud.

Tartu puskopkond okupeeriti venelaste poolt juba 1558. aastal, sealt pogenenud aadel ja linnakodanikud seostasid oma lootusi aga korduvalt peamiselt hertsog Magnusega.

Kuramaa piiskopkond (Piltene piirkond) oli Magnuse isiklik valdus, mis pusis aga suurema osa Liivi soja ajast neutraalsena. Markimist vaarib stifti aadli ja linnade visa vastuseis Kettleri voimu alla minekule.

Riia peapuskopkond kuulus alates 1561.-1562. aastast alul autonoomse vaimuliku, seejarel ilmaliku vurstkonnana Poolale-Leedule, kuid selle ruutelkond puudis korduvalt ajada iseseisvat poliitikat. 1563. aastal toetas osa aadlist Christoph von Mecklenburgi voimuhaaramiskatset; 1566. aastal saavutati Kettleri tagandamine asehalduri kohalt, kuid satuti kohe konflikti uue asehalduri Jan Hieronym Chodkiewicziga; 1567. aastal peeti hibiraakimisi Kurselli ning Magnusega ja 1569. aastal Taube ning Krusega; aastail 1570-1571 osaleti Tallinna piiramisel; 1577. aastal mindi taas ule Magnuse poolele ja langeti repressioonide ohvriks nii moskoviitide kui poolakate-leedulaste poolt.

Rua Hun pusis iseseisvana 1581. aastani, kaaludes Poola-Leedu protektoraadi korval korduvalt ka hertsog Magnuse ja Christoph von Mecklenburgi kandidatuuri oma maaisanda kohale.

Kuramaa ordualad olid hiljem Kettleri hertsogkonnaks, olles laheduse tottu Leedule ka enim viimasele orienteeritud, kuid aadel torjus koik Kettleri katsed oma voimu kinnistada agedalt tagasi.

JARELDUSI

Analuus naitab, et Liivi soja ajal oli olemas Liivimaa aadli ja linnakodanikkonna iseseisvusmeelne tiib. Uhtlasi moodustasid just nemad ka n-o rahuerakonna. Need joud nagid paasemist sojakoledustest ja Liivimaa jagamisest mitte sojas, vaid kokkuleppes Venemaaga. Just seetottu sobis Taanit esindanud ja hiljem Ivan Julmaga sobingusse astunud hertsog Magnus selle erakonna kailakujuks koige paremini. Teiste kandidaatidena tulid eri ajal ja mitte tingimata kogu Liivimaal kone alla Gotthard Kettler, Soome hertsog Johan, Sodermanlandi hertsog Karl ja hertsog Christoph von Mecklenburg.

Rahuparteil olid ka oma relvajoud--laialipillatud, erineva juhtimise all olnud moisameeste salgad, mis enam-vahem uhtsema jouna esinesid kull ainult aastail 1565, 1570-1571 ja 1574-1576. Koikidel nendel puhkudel oli moisameeste tege vus suunatud voi poordus Rootsi vastu ja nii voi naa seotud ka hertsog Magnusega.

Oletada voib--ehkki toestamisele el kuulu--, et liivimaalaste enamiku (moeldes selle all eelkoige kandvaima, uhiskonda koos hoidva kihi--maa-aadli--ja linnakodanike enamiku) poliitiliste eelistuste gradatsioon Liivi soja ajal oli jargmine: omariikluse sailimine uuendatud Liivimaa konfoderatsioonina (Taani, Poola-Leedu, Rootsi voi Moskoovia protektoraadi all)--Taani--Poola-Leedu--Rootsi--Moskoovia. Laks peaaegu tapselt vastupidi. Paraku el kuulu ajalooteaduse vaatevalja oletus, et tollastel liivimaalastel oli oigus.

(1) Kelch, C. Liivimaa ajalugu. Tartu, Eesti Ajalooarhiiv, 2004, 203-204.

(2) Seraphim, E. Der Feldoberst Klaus Kursell und seine Zeit: ein Bild Ehstlands in der ersten Zeit schwedischer Herrschaft. Reval, 1897, 92. Heinrich Boismann oli Curdt Boismanni, Tallinna raeharra poeg. Mitte-aadliku komandoripositsioon lipkonnas, millesse kuulusid ratsateenistuse kaudu Harjumaa aadlikud, koneleb silmapaistvatest juhiomadustest ja teenetest. Enne Liivi soja puhkemist teenis Boismann ohvitserina valismaal, naasis 1560. a Tallinna ja formeeris omale ratsasalga, millega astus 1561. a rootslaste teenistusse ja tousis Klaus Kurselli alluvuses rittmeistriks. Osales 1570. a Klaus Kurselli massus, oli seejarel a-il 1570-1577 hertsog Magnuse teenistuses, uhtlasi tema ouejunkur. Vonnu lossi kaitsmise ajal venelaste vastu 1577. a lasi lossikiriku koos u 300 inimesega vangilangemise valtimiseks ohku. Heinrich ise langes surijana vangi, tema surnukeha aeti teibasse. Vt Eesti biograafiline leksikon. (Akadeemilise Ajaloo-Seltsi Toimetised, II.) Tartu, 1926-1929, 238-239.

(3) Helk, V. Zwei Munsterrullen von Hapsal und der Wiek aus dem Jahre 1563.--Ostdeutsche Familienkunde, 1988, 3, 354-359.

(4) Vordluseks: 1552. a koosnesid Saare-Laane piiskopkonna sojajoud piiskopi enda 50.70 raskeratsanikust, aadli ratsateenistusest, linnakodanikest ning valitud talupoegadest tarivaest, mille suurus on teadmata ja voitlusvoime kahtlane, ja piiskopilinnuste meeskondadest--Kuressaares u 40, Haapsalus 30 ja Koluveres 30 palgasodurit (Tarvel, E. Feodaalse maavalduse valjaarenemine.--Eesti talurahva ajalugu, I. Tallinn, 1992, 208). 1559. a varasugisel, kui mobiliseeriti Liivimaa vagesid peatselt taasalgavaks sojaks Moskooviaga, pani Laanemaa valja 300 "laanlast" ja 300 relvastatud talupoega (Johann Renneri Liivimaa ajalugu 1556-1561. Tallinn, Olion, 1995, 97).

(5) Helk, V. Livlandische Hofleute in Reval im Jahre 1574.--Ostdeutsche Familienkunde, 1984, 4, 268.270.

(6) Korge, H. Taani-Vene vahekord Eesti alal 1561-1576. Magistritoo (kasikiri Tartu Ulikooli Raamatukogus). Tartu, 1936, 79.

(7) Liivimaa konfoderatsiooni lagunedes oli Gotthard Kettleri toetaja, langes 1564. a Parnus rootslaste katte vangi ja astus nende teenistusse, hiljemalt 1572. a-st rittmeister. 1575. a oli Taani sojavangis Kuressaares. 1581. a oli uks Rakvere asehaldureid, vallutas koos Caspar Tiesenhauseni ja Goran Boijega Paide. Hiljem oli Eestimaa maanounik. Suri u 1600. a.

(8) Hans Wachtmeister, tanini kestvale krahvisuguvosale alusepanija, kuid nagu perekonnanimestki naha, oli tagasihoidliku paritoluga mees. Oli juba 1550. a ordu teenistuses rittmeister (Busse, K. H. v. Aus dessen nachgelassen Papieren herausgegeben von Julius Freiherr von Bohlen. Herzog Magnus, Konig von Livland. Ein furstliches Lebensbild aus dem 16. Jahrhundert. Leipzig, 1871, 86, markus 1), seejarel uks moisameeste rittmeistreid Rootsi teenistuses. Parast Klaus Kurselli massukatse nurjumist 1570. a oli ta luhemat aega ka Vene (hertsog Magnuse?) teenistuses (Lossius, J. Jurgen und Johan Uexkull im Getriebe der livlandischen Hofleute. Drei Bilder aus dem livlandischen Adelsleben des XVI. Jahrhunderts. II Theil. Leipzig, 1878, 137, markus 1), ent naasis Rootsi poolele ilmselt parast Tartu venelastelt vallutamise katse labikukkumist 1571. a. Aadeldati 1578. a, omandas Eestis ja Rootsis mitu moisa, ulendati Eestimaal asunud vagede valiooberstiks ja lopuks 1581. a esimese liivimaalasena isegi feldmarssaliks (mis Rootsi sojavaeliste auastmete korrastamatuse tottu ei tahendanud kull paris sama mis hiljem). Suri 1590. a. Suguvosa nimi tuleb ilmselt sellest, et Hansu vanaisa Axel oli pikemat aega Kuressaare piiskopilossis vahisodurite pealik (vahtkonnaulem, vahtmeister, "peenemalt" oeldes kindluse komandant). Muide, juba Hansu vanaisa Axel ja isa Claes olid vaikemoisnikud Hiiumaal Aunakus (Ounaku). See polnud laanimois, vaid pariseks ostetud allood, mis ei paiknenud piiskopi-, vaid ordualadel. Hansul ja tema jarglastel oli Hiiumaal hiljem teisigi valdusi. Voimalik on niisiis lausa kohalik hiiu voi hiiurootsi paritolu.

(9) Russow, B. Liivimaa kroonika. Stockholm, 1967 (faksiimiletrukk Tallinn, 1993), 271.

(10) Laanemaa (Haimrest) aadlik, Magnuse nounik ja a-il 1570-1574 (voimalik, et ka hiljem) kantsler, langes 1574. a Poltsamaal Rootsi teenistuses olnud moisameeste katte vangi, ilmselt laks moneks ajaks nende poolele ule, hiljem naasis Magnuse juurde.

(11) Oli Hertsog Magnuse ouemarssal a-il 1569?-? ja 1569. a Moskoovia saadik. Tapsemate andmete puudumise tottu ei ole paris selge, millise T. Wrangeliga mitmest sellenimelisest Liivi soja perioodil elanud isikust on tegu; teadmine, et ta oli Roelast, ei aita kuigivord. Sobiks naiteks a-il 1547-1584 (surma-aasta) allikais esinev Harju-Viru maanounik, kes oli abielus Maya Duckeriga (Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Theil Estland. Im Auftrage des Verbandes des estlandischen Stammadels bearbeitet von O. M. von Stackelberg. Bd. 1. Gorlitz, 1929, 544), kes oletamisi on sama T. Wrangel, keda Tartu viimane katoliiklik piiskop Hermann II Wesel nimetab uhe peamise Tartu loovutamise suudlasena 1558. a koos Elert Kruse, Otto Uxkulli ja Friedrich Duckeriga ([TEXT NOT REPORDUCIBLE IN ASCII.] 1915, 4. II, nr 61, lk 124). Oletust toetab asjaolu, et ouemarssaliks maaramiseks pidi vastaval isikul olema markimisvaarne varasem positsioon. Oletuslikult vois T. Wrangel Magnuse poole ule minna 1565. a Tallinna vallutamise katse ajal. Tallinna piiramise ajal a-il 1570-1571 oli ta Magnuse vagede valiooberst (Hansen, G. v. Johann Taubes und Eilart Krauses Machinationen und die darauf durch "Konig Magnus" erfolgte Belagerung Revals 1570-1571 nach den Urkunden des revalsches Ratsarchivs.--Beitrage zur Kunde Ehst-, Liv- und Kurlands. Bd. III. Reval, 1887, 308) ja 1573. a tema pulmas isamees ([TEXT NOT REPORDUCIBLE IN ASCII.] 1475-1605. Koost N. G. Savit". Moskva, 1982, II, 2. osa, 330; allikas on nimekuju [TEXT NOT REPORDUCIBLE IN ASCII.]).

(12) Gotthard Kettler sundis 1517. a paiku oletatavasti Eggeringhauseni lossis Soesti lahedal Vestfaalis. Suguvosa oli madala, algselt mitteaadelliku paritoluga. Gotthardi samanimeline isa kuulus alamaadlisse ja oli Julich-Bergi hertsogi nounik (nagu ka Gotthardi vend Johann), ema oli Sibylle von Nesselrode. Gotthard astus 1537. voi 1538. a Saksa Ordusse, teenides esialgu Kolni peapiiskopi Hermann von Wiedi ouejunkruna. Tema vend Wilhelm valis vaimulikukarjaari ja oli a-il 1553-1557 Munsteri piiskop. Gotthardi Liivimaale saabumise aeg pole teada. A-il 1551/52-1554 oli ta Vonnus Schaffer (varustusulem), a-il 1554-1558 Dunaburgi (Daugavpilsi) komtuur ja a-il 1558-1559 Viljandi komtuur. Juhtis mitut ordu diplomaatilist missiooni Saksamaale ja Leetu, esindas ordus Poola-Leedu orientatsiooni, toustes vastava kildkonna liidriks. Liivi soja puhkedes valiti esmalt ordumeistri koadjuutoriks ja 1559. a ordumeistriks. Orientatsioon Poolale-Leedule viis 1561. a Vilno alistumislepinguni ja 1562. a Kuramaa ning Semgallia hertsogkonna moodustamiseni, mille parilikuks hertsogiks sai Kettler. 1566. a abiellus Mecklenburg- Gustrowi printsessi Annaga. See abielu markeeris uhtlasi Kettleri rahusolmimist Laanemere ruumis mojuka Mecklenburgi dunastiaga, kellega olid ta suhted teravnenud seoses Riia koadjuutori Christophi voimuhaaramisafaariga 1563. a. Ulevaina-Liivimaal oli ta 1566. a-ni kuninglik asevalitseja, kuid tagandati siis vist oigustatud reetmiskahtlustuste tottu ja ta minetas senise moju. Gotthard Kettler suri 17.5.1587 oma residentsis Miitavis (Jelgavas) u 70-aastasena.

(13) Lossius, J. Jurgen und Johan Uexkull im Getriebe der livlandischen Hofleute, 93.

(14) Oli polise vasallisuguvosa Tartumaa harust (Monistest), kellele kuulus hulk moisaid ja kes hiljem oli Vigala Jurgen Uxkulli ametlik parija. Esineb allikais a-il 1531-1586. Oppis a-il 1533. 1534 Heidelbergi ulikoolis, oli seejarel aastaid Taani kuninga Christian III teenistuses. Abiellus Magdalena Tiesenhauseniga. Hertsog Magnuse Liivimaale saabudes oli a-il 1560-1571 tema ouemarssal ja nounik. 1565. a juhatas laanemaalaste lipkonda Tallinna all. Lahkus Magnuse teenistusest augustis 1571 vastastikusel kokkuleppel. A-il 1576-1579 oli Taani asehaldur Saaremaal ja 1579. a maanounik. Suri 1586. voi 1587. a (Taube, M. v. Die Uxkull. Genealogische Geschichte der Gesamtfamilie von Uxkull [Stammhaus Schloss Fickel]. 1229-1936. II Theil. Tallinn, 1936, 173-174; Taube, M. v. Die Uxkull. Genealogische Geschichte der Gesamtfamilie von Uxkull (1229-1954). III Theil. Munchen, 1955, 282).

(15) Seraphim, E. Der Feldoberst Klaus Kursell und seine Zeit, 72. Peab toesti rohutama 1563. a rootslaste poolt vallutatud Laanemaa aadli algset Rootsi-vaenulikkust. Liivi soja lopuaastail ja jarel jaeti seetottu rida sealseid sojasegadustes ellu jaanud suguvosasid Rootsi krooni poolt osast voi koigist oma moisatest ilma. Naiteks Uxkullide Vigala-haru meesliini haabudes (1575) voeti nende praktiliselt kogu Vigala kihelkonda holmav hiigelvaldus riigile, mis aga, tosi kull, anti 1579. a suguvosa korvalliini esindajale, kes oli voidelnud Rootsi poolel. Uxkullide sugulased Farensbachid, kelle pea sama suured valdused paiknesid naabruses, Marjamaa kihelkonnas, jaid ilma osast moisatest.

(16) Heinrich Ducker Triigist oli Klaus Kurselli lipkonnas leitnant, hiljem uhe moisameeste lipkonna rittmeister, laks 1563. a u 300 mehega alul Taani ja seejarel G. Kettleri teenistusse ule (Arnell, S. Bidrag till belysning av den baltiska fronten under det nordiska sjuarskriget 1563-1570. Stockholm, 1977, 14). Oli a-il 1565-1568 Parnu moisameeste vaga aktiivne juht kuni oma langemiseni lahingus rootslaste ja Harju moisameestega (Russow, B. Liivimaa kroonika, 166).

(17) Lossius, J. Jurgen und Johan Uexkull im Getriebe der livlandischen Hofleute, 100-101.

(18) C. Oldenbockum voi oieti pigem Jasper Altenbockum sundis u 1535. a Kleve hertsogkonnas Reinimaal, parit suguvosast, mis oli varemgi Liivi ordule liikmeid andnud. Isa suri peagi; tema parand laks neljast vennast vanimale, kaks jargmist valisid vaimulikukarjaari ja noorim, Jasper, astus 1555. a Saksa Ordusse. 1556. a oli ta juba Liivimaal, naidates Liivi soja puhkedes, et on sundinud sodur ja juht. 1558. a vottis ta Paide garnisoni juhtimise kriisiolukorras ule, kaitses 1558. ja 1560. a visalt Paidet ulekaaluka Vene piiramisvae vastu. Oli hiljem samas 1562. a-ni komandandiks. A-il 1560.1561 oli ta uhtlasi Tallinna ordulossi ulemaks (teda on vahel nimetatud ka Paide ja Tallinna viimaseks komtuuriks, kuid Jarvas polnud sellist ametikohta ja ka Tallinna puhul on see arvatavasti liialdus--ja kui mitte, siis oli ametikoht juba nagunii sisutuks muutunud), kuid pidi selle 1561. a parast kolmenadalast piiramist rootslastele loovutama. Orduriigi likvideerudes laks 1562. a Gotthard Kettleri teenistusse. Langes 30-aastasena suurtukikuulist lahingus rootslastega Koluvere lahedal Sipa kula juures 30. augustil 1565 (Ritterbruder im Livlandischen Zweig des Deutsches Ordens. Herausgegeben von Lutz Fenske und Klaus Militzer. [Quellen und Studien zur Baltischen Geschichte. Bd. 12.] Koln; Weimar; Wien, 1993, 84-85). Vt tema kohta ka Greiffenhagen, T. W. Caspar v. Oldenbockum und seine Waffenthaten.--Beitrage zur Kunde Liv-, Est- und Kurlands. Bd. II. Reval, 1874.1881.

(19) Ritterbruder im Livlandischen Zweig des Deutsches Ordens, 588.

(20) Russow, B. Liivimaa kroonika, 156.

(21) Russow, B. Liivimaa kroonika, 156-157.

(22) Klaus Kursell parines vanast Liivimaa vasallisuguvosast, millel vaidetavalt olid normanni juured (nimekujud mujal Courcelles, Courcil, Courselle, Churchill; vt Seraphim, E. Der Feldoberst Klaus Kursell und seine Zeit, 1). Sundis Kursis (kohanimi on tulnud Kursellide nimest). Isa Jurgen oli a-il 1544-1550 (vahetult enne Elert Kruset) Tartu stiftifoogt, ema--Ebba Uxkull. Alates 1561. a-st oli Klaus moisameeste rittmeister Rootsi teenistuses. A-il 1564-1566 viibis ta oma vaesalgaga Rootsis, osaledes seal sojategevuses Taani vastu. A-il 1567-1570 oli Kursell juba koigi Rootsi teenistuses olnud moisameeste lipkondade uldjuht. 1567. a alul sooritas Kursell retke Lemsalu alla ja uritas veenda Riiat Rootsi alamlusse tulema, kuid sojakaik loppes havitava luuasaamisega poolakatelt-leedulastelt Ruunavere lahingus. Luuasaamise uhe tagajarjena taandati uue kuninga Johan III ebasoosingus olnud asevalitseja Henrik Klasson Horn ainult tsiviilasehalduriks ja Kursell tousis koikide Rootsi vagede valiooberstiks Liivimaal. 1568. a tegi ta ruusteretke Saaremaale ja solmis hertsog Magnuse esindajatega lokaalse vaherahu. Talle laanistati Lihula. Klaus Kursell hukati nurjunud massu jarel Tallinnas 3. juunil 1570 (Eesti biograafiline leksikon, 248-249).

(23) Rittmeistri staatuses mehi oli massajate seas rohkem kui kolm. Massu ajal koostatud kirjadele jm dokumentidele kirjutasid koos K. Kurselliga alla Johann Maydel, Jurgen Uxkull, Heinrich Boismann, Wolmar Taube, Fromhold Ducker, Jurgen Schwarzhof ja Hans Wachtmeister (Seraphim, E. Der Feldoberst Klaus Kursell und seine Zeit, 110). Koik nimetatud mehed peale Tallinna raeharra poja Boismanni ja segase paritoluga Wachtmeisteri (vaikemoisniku poeg Hiiumaalt) kuulusid Liivimaa polisaadlisse.

(24) Klaus Kurselli vend Christoph oli Saare-Laane toomharra ja laks 1560. a hertsog Magnuse teenistusse, olles "Liivimaa kuningriigi" perioodil tema nounik ja ouejunkur. Tema abikaasa oli Anna Tiesenhausen, kelle venna Dietrichi tutar Katharina oli Elert Kruse abikaasa. Christoph hukkus arvatavasti Vonnu pogrommis 1577. a. Tema tutar Anna oli esimeses abielus Vincenz Stubbega, kes lasi 1577. a Vonnus oma teenril end maha lasta (Seraphim, E. Der Feldoberst Klaus Kursell und seine Zeit, 135-137 ja tabel 1 sama teose lopus). Abikaasa ja taiskasvanud tutre olemasolu enne surma naitab, et Christoph oli Saare-Laane katoliiklikus toomkapiitlis luterlane voi poordus luterlusse hiljemalt a-il 1560-1561.

(25) [TEXT NOT REPORDUCIBLE IN ASCII.] (1570-1571) [TEXT NOT REPORDUCIBLE IN ASCII.] 1892, 2. raamat, 29, 52.

(26) [TEXT NOT REPORDUCIBLE IN ASCII.], 1934, 60.

(27) [TEXT NOT REPORDUCIBLE IN ASCII.], 1893, 213.

(28) Moisameeste rittmeister, parit Tartumaalt Puhajarvelt (Wollust). Osales Kurselli massus, oli hertsog Magnuse teenistuses a-il 1570-1571, seejarel arvatavasti Poola-Leedu teenistuses. Suri 1574. a (?).

(29) Moisameeste rittmeister, Tiesenhausenite Tartumaa-harust (Rannust), hertsog Magnuse teenistuses a-il 1570-1571. Jurgen oli eesti-soome kirjandus- ja teatriloost tuntud Barbara von Tiesenhauseni mortsukast vend. Lugu vahendanud B. Russowi nordinud suhtumist asjasse voime aimata sellest, et ta laseb Jurgen Tiesenhausenil hiljem rootslaste, mitte venelaste kae labi hukkuda. Tegelikult langes mees Tartu venelastelt tagasivallutamise katsel 1571. a.

(30) Moisameeste rittmeister, Magnuse teenistuses a-il 1570-1571. Hukkus Tartu venelastelt tagasivallutamise katsel. R. Roseni lipkonna puhul on teada ka ulejaanud kaks ohvitseri: leitnant Georg Farensbeck (= Jurgen Farensbach) ja lipnik Fabian Tiesenhausen (Hansen, G. v. Johann Taubes und Eilart Krauses Machinationen, 312).

(31) Russow, B. Liivimaa kroonika, 194.

(32) Samas, 208.

(33) Eesti biograafiline leksikon, 238, 513.

(34) Hansen, G. v. Johann Taubes und Eilart Krauses Machinationen, 305.306.

(35) Samas, 307.308.

(36) Samas, 308.

(37) Samas, 312.

(38) [TEXT NOT REPORDUCIBLE IN ASCII.] (1570-1571) [TEXT NOT REPORDUCIBLE IN ASCII.], 25.

(39) Seraphim, E. Der Feldoberst Klaus Kursell und seine Zeit, 51.

(40) Samas, 57.

(41) Volmari (Valmiera) maapaeval 1546. a olid Liivimaa maaharrad ja seisused otsustanud, et Saksa riigivurstidunastiate liikmeid ei tohi Liivimaal ametisse valida. See meede pidi kaitsma Liivimaa terviklikkust ning iseolemise jatkuvust ja oli suunatud eelkoige Riia peapiiskopi Wilhelmi ambitsioonide vastu oma peapiiskopkond ilmalikuks vurstkonnaks muuta. 1554. a vaid 17-aastasena vastu ordu tahet ja Volmari kokkulepet Riia peapiiskopi koadjuutoriks valitud ja sellega koadjuutorivaenuse (1555-1557) vallandanud hertsog Christoph solmis 1562. a Rootsis Erik XIV-ga liidu ja kihlus kuninga pooloe printsess Elisabetiga. Rootsit huvitas eelkoige Riia linn. Selle vallutamiseks laevatati kohale nii elavjoudu kui piiramissuurtukke ja saadeti Tallinnas paiknenud vaed Riiamaale. Juhtumisi oli aga just Leetu joudnud Poola-Leedu kuninga Sigismund II Augusti kasul varvatud arvukas saksa palgavagi, mis nurjas koik liitlaste kavatsused. Christoph alistus urituse ebaonnestumise jarel vastsele Kuramaa hertsogile Gotthard Kettlerile ja pidi kuus aastat (a-ni 1569) Poolas vangistuses veetma, misjarel loobus koikidest pretensioonidest Liivimaale ja suundus kodumaale Mecklenburgi. 1581. a abiellus ta 18 aastat parast kihlust kull lopuks Elisabetiga, ei naasnud aga enam kunagi Liivimaale, ehkki sekkus 1577. a veel kaudselt siinsetesse sundmustesse. Tal oli veel teinegi abielu ja ta suri 1592. a Ratzeburgi piiskopkonna administraatorina (Eesti biograafiline leksikon, 237). Tema vanem vend, Mecklenburgi hertsog Johann Albrecht, oli olnud peamisi Liivimaa toetajaid Saksa riigipaevadel, eriti Augsburgis 1559. ja Speyeris 1560. a ([TEXT NOT REPORDUCIBLE IN ASCII.] 1558-1583 [TEXT NOT REPORDUCIBLE IN ASCII.]. [[TEXT NOT REPORDUCIBLE IN ASCII.], 76.] Mockba, 1965, 179.180). Christophi vangistuse ajal kais Johann Albrecht 1564. a Preisimaal ([TEXT NOT REPORDUCIBLE IN ASCII.], 206), kus saavutas Hohenzollernite ja Gotthard Kettleriga osalise leppimise. Lahemalt vt Christophi kohta Bergengrun, A. Herzog Christoph von Mecklenburg, letzter Koadjutor des Erzbistums Riga: Ein Beitrag zur livlandischen und mecklenburgischen Geschichte. Reval, 1898.

(42) Leimus, I. Das Munzwesen Livlands im 16. Jahrhundert (1515-1581/94). (Stockholm Studies in Numismatics, 1.) Stockholm, 1995, 55.

(43) B. Russow paigutas selle ullatusrunnaku ajaliselt Tartu vallutuskatsest ettepoole, et lasta ka tema poolt oe mortsukana hukka moistetud Jurgen Tiesenhausenil rootslaste kae labi hukkuda. See on hea naide sellest, kui vabalt kais Russow faktidega umber. Kroonik Salomon Henningi kirjeldus ei jata kull mingit kahtlust, et oine veresaun toimus parast Tartu avantuuri ja et Tiesenhausen oli sellal juba langenud (Henning, S. Livlandische Churlandische Chronica.--Scriptores rerum Livonicarum, II. Riga; Leipzig, 1848, 52a-53a). Tartu sundmuste jarel pogenesid selle elluj aanud osalised pohiliselt Poola-Leedu ja Kettleri voimualale--nii et kullap teadis seekord G. Kettleri kantsler ja nounik S. Henning paremini.

(44) Nt Magnuse teenistusest vastastikusel kokkuleppel augustis 1571 lahkunud ouemarssal ja nounik Johann Uxkull Monistest Tartu stiftis oli abielus Magdalena Tiesenhauseniga, tema vend Otto (hilisem Harju maanounik ja Rootsi "feldmarssal") aga Reinhold Roseni tutre Alitaga (Taube, M. v. Die Uxkull, II, 173-176). Tosi, mitme uhenimelise isiku samaaegse eksistensti tottu pole voimalik kinnitada, et tegemist on moisameeste rittmeistrite J. Tiesenhauseni ja R. Roseni odede voi tutardega (ilmselt mitte), kull aga sugulastega. Nimetatud suguvosade vahel oli palju ristsidemeid.

(45) Rootsi sojajoud koosnesid 1573. a 9500 mehest kodumaistest (Rootsi-Soome) vagedest, kes jagunesid 8 ratsa- ning 20 jalalipkonna, suurtuki- ja merevae vahel. Valismaist palgavage oli samas 6 lipkonda saksa ratsanikke (moisamehed), 2 lipkonda soti ratsanikke ja 4 lipkonda soti jalavage (Kujanen, H., Landgren, L.-F. Itarajan vartiat 2: 1500-luku. Keuruu, Schildts, 2004, 119-120).

(46) Eluaastad 1551/52-1602. Parines vanast Liivimaa aadlisuguvosast, kellel oli moisu eriti Saares-Laanes (ka Jurgeni kodumois Nolva asus Laanemaal). Farensbachid olid koos oma sugulaste Uxkullidega mojukaim Laanemaa suguvosa. Jurgen oli Klaus Kurselli oepoeg. Ta teenis onu alluvuses Rootsi vaes, osales onu massus ja paases Toompea lossi tagasivallutamisel rootslaste poolt napilt pogenema. Seejarel pages ta venelaste voimualale, vangistati alul, astus aga siis nende (voi Magnuse?) teenistusse. Tallinna piiramise ajal a-il 1570-1571 oli ilmselt Reinhold Roseni lipkonnas leitnandiks. Juhatas alates 1572. a-st mingi aja valtel mingit hulka saksa ratsanikke voitlustes tatarlastega (Vene teenistusraamatutes--[TEXT NOT REPORDUCIBLE IN ASCII.]--esineb ta nime all [TEXT NOT REPORDUCIBLE IN ASCII.]), osales 1572/73. a Ivan Julma ja Magnuse sojakaigus Paide alla, naasis siis Liivimaale (vaidetavalt pogenes tatarlaste alade kaudu Habsburgide valdustesse ja sealt koju) ja astus 1575. a ooberstina Taani teenistusse. Tegi kiiresti hiilgavat karjaari, tousis Taani ouemarssaliks ja talle laanistati Saaremaa. Frederik II loal osales ta Rzeczpospolita kuninga Stefan Batory kampaaniates Moskoovia vastu (1579-1582), mille eest too omakorda laanistas talle parusvalduseks varem Magnusele kuulunud Karksi, maaras pensioni ja pakkus Vonnu vojevoodi ametikohta. Sellest tekkis huvide konflikt (tema enda meelest mitte) ja tuli kuningas Frederikuga. Parast hertsog Magnuse surma 1583. a puhkes Taani ja Rzeczpospolita vahel Piltene stifti parast sojaline konflikt, milles Jurgen oli eriti kahemottelises olukorras. 1584. a vottis Frederik Saaremaa laanistuse riigile tagasi. Nuud uritas Jurgen Saaremaad jouga endale hoida, kuid kohaliku aadli poolt toetatud mass kukkus labi. Hiljem oli ta Vonnu vojevoodiks, sai teenistuslaanidena ka Tarvastu ning Ruhja staarostkonnad ja hukkus teeneka ja maineka mehena Rootsi-Poola sojas Viljandi vallutamisel. Arusaamatuks jaab, miks randab raamatust raamatusse muut tema Kurselli massu eelsetest sojalistest teenetest. Kull olla ta oppinud sojakunsti Rootsis, kull teeninud Prantsusmaal hugenottide sodades admiral Coligny kae all, kull Saksa-Rooma keisri vaes Ungaris turklaste vastu ja kull Madalmaade vabadussojas hispaanlaste vastu. Seiklejaverega mees vois varases nooruses ju toesti valismaal viibida ja hiljem selliseid muinaslugusid jutustada, kuid Kurselli massu ajal oli Jurgen napilt 18-aastane. J. Farensbachi elulugu vt Schiemann, Th. Characterkopfe und Sittenbilder aus der baltischen Geschichte des sechszehnten Jahrhunderts. Mitau, 1877; Hamburg, Mitau, 1885.

(47) Christian Kelchi jargi mitu lipkonda (Kelch, C. Liivimaa ajalugu, 227), mis pole usutav. 1572. a kampaania ajal tatarlaste vastu Okaa joe joonel ja Moskva all oli J. Farensbachil vaid 100 meest ([TEXT NOT REPORDUCIBLE IN ASCII.], 1959, 4, 173, 175). Tosi, samas nimetatakse veel narvalasi 100 meest Vassili .arapovi juhtimisel, 200 sakslast, samuti Narvast kellegi Karluse juhtimisel, ja kedagi Viljandi teenistuslast oma meestega ([TEXT NOT REPORDUCIBLE IN ASCII.], 173). Teisal: Suures polgus pealik Juri Frantsbekiga 100 sakslast, aga pealikuks on neil Atalok Kva.nin ja Rugodivi (Narva) ja Jurjevi (Tartu) sakslasi koos nende pristavitega 200 meest ([TEXT NOT REPORDUCIBLE IN ASCII.], 175).

(48) Sh 2 Parnu lipkonda.

(49) + 1 = Piltene aadlilipkond. Selle korduv esiletoomine tabelis on oigustatud asjaoluga, et kaua vormiliselt neutraalne Piltene stift pusis sojast peaaegu puutumatuna ja nimetatud lipkond arvestatava sojalise jouna veel sojategevuse ajal Piltene stiftis parast hertsog Magnuse surma a-il 1583-1585 uhelt poolt vormiliselt Taani (sisuliselt piltenelaste endi), teisalt Poola-Leedu vahel.

(50) Rootsi poolelt ule tulnud 5 lipkonda ja Parnu moisamehed (1-2 lipkonda), kes koik peatselt havitati voi hajutati.

(51) Koit, J. Die Musterregister der Estlandischen Adelsfahne von 1584 und 1586, II.--Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis aastaraamat, VI. 1970-1973. Stockholm, 1975, 37-38.

(52) Ritterbruder im Livlandischen Zweig des Deutsches Ordens, 24. Nende 17 seas on esindajad saarastest suguvosadest nagu Gilse(n), Lechtes, Lowenwolde, Plate, Poll, Rosen jt. Ordumeistriks voi maamarssaliks ei tousnud neist keegi, komtuuri- voi foogtiametini joudis 5 liivimaalast (Ritterbruder im Livlandischen Zweig des Deutsches Ordens, 25). Viidatud teoses toodud isikuandmeist ilmneb uhtlasi, et enne ordu allakaiku ei asunud Liivimaale ka kuigivord orduliikmete sugulasi, kes siis kohalikku vasallkonda oleksid sulandunud. Nimetada saab vaid selliseid suguv osasid, nagu Anrep, Clodt, Dellwig, Donhoff, Ducker, von der Hoeve, Schwarthof, Vi(e)tinghof(f), voib-olla ka Bremen (selle nime kandjaid oli Liivimaal juba enne samanimeliste orduliikmete Liivimaale tulekut), Berg(e) ehk Berch (vaga tavaline nimi saksa keelealal), Hahn (voib-olla kohalik suguvosa) ja Live (kui allikais seda nime kandvad Liivimaa vasallid pole just moonutatult kirja pandud Lievenid, millisel juhul on nad kohalikku paritolu). Orduaja lopul lisandusid veel Galenid, Plettenbergid, Furstenbergid, Mengeded, Neurothid (Nieroth), Munchhausenid, Stael von Holsteinid, Wreded ja Wulfid. Enam kui kolmesaja aasta kohta vahevoitu! Olukord muutus, kui Liivi ordu likvideerimisel 1562. a tehti selle korgematele kasknikele laanistusi, osa neist abiellus ja osa viimastest, enamasti soliidses vanuses isandaist uutele aadlisuguvosadele aluse pani, kuid suuresti Liivi soja kaigust tingituna jaid need pusima peamiselt Kuramaa hertsogkonnas.

(53) Veendumaks, et G. Kettleri autoriteet vahemalt Eesti alal ka enne orduriigi loppu kuigi korge ei olnud, piisab tollaste poliitiliste sundmuste vaatlemisest.

(54) Henning, S. Livlandische Churlandische Chronica, 42b-45a.

(55) Eesti biograafiline leksikon, 238, 513.

(56) Nt [TEXT NOT REPORDUCIBLE IN ASCII.].--[TEXT NOT REPORDUCIBLE IN ASCII.], 1916, 2. II, nr 275, lk 211-212.

(57) [TEXT NOT REPORDUCIBLE IN ASCII.], nr 194.

(58) Russow, B. Liivimaa kroonika, 166.

(59) Jensen, F. P. Danmarks konflikt med Sverige 1563-1570. (Skrifter utgivet af Det historiske institut ved Kobenhavns universitet, XII.) Kopenhaagen, 1982, 249.251.

(60) Kivimae, J., Kriiska, A., Poltsam, I., Vunk, A. Merelinn Parnu. Parnu, Parnu Linnavalitsus, 1998, 97.

(61) [TEXT NOT REPORDUCIBLE IN ASCII.] (1570-1571) [TEXT NOT REPORDUCIBLE IN ASCII.], 26.

(62) http://www.marjamaa.ee/?id=10945.

(63) Leimus, I. Das Munzwesen Livlands im 16. Jahrhundert, 55. Siinkirjutaja ei ole asjatundja 16. saj-il Liivimaal kasutatud rahavaaringute alal, ent kuidas ka ei arvuta, ei tule aastatega 1565-1570 kuidagi nii suurt volasummat kokku. Kolbaks seletus, et 1565. a anti moisameestele lubadus ule votta ka neile Rootsi krooni poolt maksmata jaanud palgavolg.

(64) Magnus von Sachsen-Lauenburgi hertsogitiitlil oli siis veel tuhi kola, ta oli peaaegu maata prints, viibinud pikalt Rootsis, kuhu teda oli kutsunud tema tadipoeg Erik XIV oma ema, Gustav Vasa esimese abikaasa Katharina von Sachsen-Lauenburgi malestuseks, et Magnuse pankrotistunud isa Franz I saaks kulusid kokku hoida. Magnus kuulus Vasade perekonnaringi mitte ainult oma kadunud tadi kaudu, vaid ka abielu labi Rootsi printsessi Sofiaga. Taani Frederik II-ga oli tal muide samasugune sugulus kui Rootsi Erikuga--ka too oli tema tadipoeg. Rootsi 1568. a riigip oordes toetas Magnus Johan III-ndat, kes laanistas talle oma oe abielukaasavara pandina endise Maasilinna foogtkonna. Stettini rahu jarel (1570) kuulus see juriidiliselt uuesti Taanile ja anti viimasele osakaupa a-il 1573-1574 ka ule. Edaspidi oli hertsogi enda asi, kuidas ta oma valdusoigusi kaitseb. Saksi-Lauenburgi Magnus hoivaski 1575. a moneks ajaks Maasilinna kindluse ja Muhumaa, hiljem viis aga oma privaatsojategevuse ule Holsteini piirialadele. Tema diversioonide eesmargiks oli pressida kuningas Frederik II-lt endale valja kogu Saaremaa. Magnus tousis vanema venna surma jarel Magnus II-na Saksi-Lauenburgi hertsogitroonile (valitses formaalselt a-il 1581-1603), kuid isegi tema naine keeldus oma liiga brutaalsele mehele Saksamaale jargnemast. Lopuks vangistati Magnus nooremate vendade poolt ja hoiti elu lopuni lukkude taga. Siia peab lisama, et Rootsi toetus Magnus II-le 1575. a oli kattemaks selle eest, et Taani oli veidi varem Rootsile teenistuse ules oelnud moisameestelt Laanemaa vastu votnud.

(65) Tema hertsogkond holmas ainult Edela-Soome (Turu ja Kokemaenkartano laanid ning Ahvenamaa), mujal Soomes oli tal asehaldurivoim.

(66) Ostergotlandi hertsog Magnus (1542-1595), kes jai juba noores eas vaimuhaigeks ega manginud seetottu Rootsi riigielus erilist osa, erinevalt oma kahest vanemast ja uhest nooremast vennast, kes koik joudsid kuningaks olla.

(67) Taoline projekt oli monda aega toesti eksisteerinud ja moned siinsed hertsog Magnuselt vallu tatud maa-alad Karli hertsogkonna koosseisu hilitatud--Muhu, Maasilinna ja Kihelkonna, voibolla ka Hiiumaa.

(68) Johann Renneri Liivimaa ajalugu, 108, 127. Nimetatud on Poltsamaal (kus talvitasid Joseph van Mundeni ja Geert van der Marcke lipkonnad) ja Uus-Parnus (Baltzer Furstenbergi lipkond) paiknenud vaeosi, kuid neid vois olla veel. Koik nimetatud olid jalalipkonnad. J. Renneri massukirjelduses esinevad veel ordu vaedlema Schweder van Melschede ja rittmeister Othmer van Galeni nimed--nemad kamandasid ilmselt massavaid ratsalipkondi. Ukski siin nimetatud rittmeistritest ise massus ei osalenud.

(69) Samas, 127.

(70) Uks tervest reast Stackelbergidest, kes hertsog Magnust toetasid. Esineb allikates a-il 1533-1568, oli a-it 1552-1558 Tartu ruutelkonna peamees, laks Magnuse teenistusse ja sai 1565. a tema nounikuks. Vahemalt Liivimaa kuningriigi tekkeajal oli arvatavasti veel elus. Tema samanimeline vennapoeg (allikais a-it 1566-1599, esimene abielu 1568. a Wolmar Uxkiilli lese Anna Tuvega, teine 1586. a Magdalena von Brackeliga) pogenes Vene okupatsiooni eest Tartuimalt ja teenis Parnu moisameeste Heinrich Duckeri lipkonnas. Ihnselt oli ta koos osa Parnu moisameestega a-il 1570-1571 hertsog Magnuse teenistuses, 1572. a laks rootslaste poole ule. Hiljem oli ta Eestimaa maanounik ja aadlilipkonna rittmeister. Vt Genealogisches Handbuch der Baltischen Ritterschaften. Theil Livland. Herausgegeben vom Verband des Livlandisches Landadels. Bearbeitet von Dr. Astaf von Transehe-Roseneck. Bd. 2. Gorlitz,1929, 913-916, 922.

Andres ADAMSON

Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti; andres@argokirjastus.ee
Tabel 1. Moisameeste lipkondade oletatav arv Liivi soja erinevate
osapoolte teenistuses

 1561- 1565 1566- 1570-1571 1572-1574
 1564 1569

Rootsi 5 3 3 0-1 6
Ketder 3 4-5 (48) -- -- --
Magnus 1-3 2 0-1 5+1 49 1 + 1
Taani -- -- -- -- --
Moskoovia -- -- -- vt Magnus vt Magnus
Piirnu moisa -- vt Kettler 2 1-2 1-2
 mehed
KOKKU 9-11 9-10 5-6 6-10 8-10

 1575 1576-1577

Rootsi 1 1
Ketder -- --
Magnus 1 + 1 1 + 1
Taani (6-7)50 --
Moskoovia vt Magnus vt Magnus
Piirnu moisa vt Taani --
 mehed
KOKKU 2-3(8-10) 2-3
COPYRIGHT 2006 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2006 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Adamson, Andres
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Date:Jan 1, 2006
Words:11330
Previous Article:Keskaegsed maavaldused--uus allikas arhitektuuriuurijale/ Mittelalterliche grundbesitze--eine neue quelle fur architekturforscher.
Next Article:Violence and activism in the Baltic Provinces during the revolution of 1905/Vagivald ja aktiivsus 1905. aasta revolutsiooni ajal Balti provintsides.

Terms of use | Copyright © 2017 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters