Printer Friendly

Keskaegsed maavaldused--uus allikas arhitektuuriuurijale/ Mittelalterliche grundbesitze--eine neue quelle fur architekturforscher.

Kihelkonnakirikute rajamisest Pohja-Eestis tundub meil tanu Paul Johansenile olevat usna selge pilt. "Taani hindamisraamatus" on kiriklike keskuste kujunemislugu antud lausa aastase tapsusega ja naib jargivat loogilist struktuuri. Laias laastus voiks raakida korgemalt poolt paika pandud skeemist, mida siis tagasilookide kiuste edukalt jargiti. Kirikute rajajaks ja patrooniks peab Johansen enamikul juhtudest maaisandat, st Taani kuningat. Monikord on ta aga siiski sunnitud tunnistama, et patrooniks vois olla ka vasalliperekond (Viru-Nigula, Kadrina, Luganuse ja Johvi). 13. sajandi keskpaigaks oli Harju- ning Virumaal kihelkonnakirikute vorgustik valja kujunenud ja edasine areng kulges kuni Jurioo ulestousuni rahulikult. (1)

Kunstiajaloolased on aga seevastu suures hadas. Kirikute ehitusloolisel arengul ei nai Harju- ning Virumaal olevat sisemist loogikat ja suured raskused on dateeringutega. Kui Saare- ning Laanemaal ja Jarvamaal valmisid 13. sajandil kivikirikud, siis Pohja-Eestis voib samaaegseid kivihooneid vaid uhe kae sormedel ules lugeda. Pohiosa sakraalehitistest valmis 14. sajandi teisel poolel ja 15. sajandil. Eriti torkavad silma Harjumaa koorita saalkirikud, kus puudub igasugune dekoor ja laaneviilu ehib tagasihoidlik viilutorn. Villem Raam, selle piirkonna kirikute parim asjatundja, on neid oigusega pidanud pigem kabeliteks kui taiemoodulisteks kirikuteks. Tema tostatas ka Tallinna dominiiklaste ja Harjus suuri maavaldusi omavate tsistertslaste rolli ehitustegevuses. Mungaordude mojuta oleks niisuguse arhitektuuri levikut raske seletada. (2) Kuidas aga sobitada sellesse pilti valitsejarodu ja linnusetornidega Joelahtme kirik?

Vagisi tekib tunne, et Johanseni maalitud pilt Pohja-Eesti kristianiseerimisest on liialt lihtsustatud. Mis seal 13. sajandil oieti toimus? Miks me ei tea midagi selle perioodi kirikutest? Kas toesti oli Taani kuningas ehitusisand, kes oli vastutav kihelkonnakirikute ehituse eest? Ja mis asi uldse on kihelkonnakirik?

Skandinaavias on viimastel kumnenditel aktiivselt uuritud kihelkondade teket ning arengut ja kirikute rolli selles. Tasapisi on hakanud valja kooruma pilt, mis erineb paljuski traditsioonilisest arusaamast. Kirik keset kihelkonda, kuhu koigil elanikel oli vordselt hea ligipaas ja mille ehituse eest uhiselt vastutati, voib sobida pohjapoolsete piirkondade kristianiseerimisperioodi, kuid mitte Louna-Skandinaaviasse (Taani ja Gotamaad Rootsis). (3) Varasemad kirikud on pustitatud erainitsiatiivil. Kristianiseerimise ajajargul rajati kuninga ja piiskopi eestvedamisel ristimiskabeleid nende moisa ning linnalistesse asulatesse. Need "avalikud" puhakojad mangisid pohirolli rahva usulises teenindamises, ja piirkonnad, mida nad teenidasid, olid usna amorfsed. Ribe umbruse kirikute uurimisel avastas Ebbe Nyborg otsese seose kuninga ning piiskopi patronaadioiguse ja kiriku laheduses nendele kuulunud hiiglaslike maavalduste vahel labi keskaja. Sealsetes moisates olid ka koige esinduslikumad kivikirikud. (4) Ulikute ja suurtalunike initsiatiivil levis kirikute ehitus kiiresti ka lokaalsel tasandil ja nende otsustusoigus kirikute ule oli vaga suur. Kumnise sisseseadmisega 1100. aasta paiku muutus kirikute rajamine piiskopi ning praostide poolt paremini reguleeritavaks ja nende ulalpidamine avalikumaks. 12. sajandit voibki pidada Taanis kihelkondade kujunemise ajaks. Siis pandi paika kirikute asukohad, mis tahendas, et nii monigi kirik randas teise kohta ja horedamalt kaetud piirkondadesse rajati uusi, peeti labiraakimisi kihelkondade piiride ja suuruste ule. Arhitektuurist lahtuvalt voib margata tendentsi, et uusrajatised on vanadest puhakodadest tagasihoidlikumad. Ilmselt ei jatkunud sealsetel maaomanikel piisavalt ressursse. Paljudel kabelitel vottis aastaid kihelkonnakiriku staatusse joudmiseks, mis tahendas oigust pidada ulal preestrit, saada kumnist ja ohvriande. Koik see pidi toimuma kabeli patrooni ja kihelkonna rahva nousolekul. (5)

Kullalt sarnane oli pilt ka Saksamaal. Friedrich Mobius joudis 12.-13. sajandi kulakirikuid uurides jareldusele, et ehituse taga seisis enamasti klooster voi madalam aadel ja kirik rajati omaniku maale. Seejarel eraldas piiskop ristimis- ja matmisoiguse, tostes puhakoja kihelkonnakiriku staatusse. (6) 13. sajandi Ungaris voib aga taheldada eriti aktiivset ehitustegevust aadliperekondade maavaldustes. Uhele perele vois kuuluda mitukummend kihelkonnakirikut, nende seas oli nii puust kabeleid kui ka kivikirikuid. (7)

Seega on maavaldused ning kirikud uksteisega lahutamatult seotud ja puhakodade asukoht ning arhitektuur voib raakida usna palju omanikust ja vastupidi. Lahedus keskaegsele kivimajale voi linnusele, teade varasema moisa olemasolust voi uhele inimesele kuuluvate suurte maavalduste kontsentratsioon puhakoja umbruses voib tahendada, et tegemist on kunagise erakirikuga. Enamasti ei asetse sellised kirikud kihelkonnas tsentraalselt. Taani uurijad on joudnud jareldusele, et erakirikute rajamise pohimotiiviks oli mugavus ja staatus. Kirik oli kodule lahedal ja naitas rajaja positsiooni uhiskonnas. (8) See pilt laheb vaga hasti kokku "Gutasagas" kirjeldatuga: Ojamaa mojuvoimsaim mees Likkair Tark laskis end ristida koos naise, laste ning teenijarahvaga ja ehitas oma hoovi kiriku, mida praegu kutsutakse Kivikirikuks ja mis oli esimene kirik saare pohjaosas. (9)

Paavstide kurtmisest 12.-13. sajandil voib aru saada, et ulikud kasitasid kirikut kui oma isiklikku omandit. Ehitusisandana votsid nad endale oiguse panna ametisse preester ja sekkuda riitustesse. IV Lateraani kirikukogu dekreetidest voib valja lugeda, et esines ka selliseid patroone, kes omastasid preestri sissetulekud ja sellega hingekarjase nalga jatsid, voi kui preester ei meeldinud, siis lausa otsa peale tegid. (10)

Kes ehitasid siis 13. sajandil kirikuid? Ehitusisandaks vois olla nii kollektiiv kui ka uksikisik. Kollektiivi moodustasid kas vabad suurtalunikud voi kiriklik korporatsioon (toomkapiitel, klooster). Esimesel juhul oli tegemist koguduse- ja teisel korporatsioonikirikuga. Ainuisikulise ehitusisanda kirikut voiks nimetada erakirikuks, naiteks uliku- ja kuningakirikud. Erakirik vois funktsioneerida nii privaatse puhakoja kui kihelkonnakirikuna. Kogudusekirikud olid aga eranditult kihelkonnakirikud. Ka osa korporatsioonikirikutest (kloostrikirikud) vois tegutseda kogu kihelkonna huve silmas pidades. (11)

Mis tuupi kirikud olid aga taaniaegses Eestis? Kaesolevas artiklis on voetud vaatluse alla Tallinna umbritseva kahe muinaskihelkonna alale jaavad kirikud ja maavaldused. Ocriele vastab uldiselt hilisemale Juri kihelkonnale ja Rebala holmab Joelahtme, Kuusalu ja Harju-Jaani kihelkonda.

ULIKUKIRIK

Saha kabel on toenaoliselt uks enim motteainest pakkuv sakraalhoone Harjumaal. Seda eelkoige "Taani hindamisraamatus" esineva markuse tottu: ubi fuit ecclesia et cimiterium adhuc est. Siit voib jareldada, et 1241. aastaks oli kirik havinud, kuid surnuaed veel eksisteeris. Johanseni arvates rajati puhakoda Ocriele muinaskihelkonna esimese kirikuna ja havitati 1223. aasta eestlaste ulestousu ajal. (12) Loole lisab aga vurtsi legend, mille jargi on Saha kabel Tallinna linnast 50 aastat vanem ja rajatud merehadast paasenud Taani kaupmeeste poolt. (13)

"Taani hindamisraamatus. mainitud kirik on ilmselt praeguse kabeli varaseim eelkaija, sest surnuaialt leitud esemed viitavad laibamatusele maa-aluses kalmistus ajavahemikul 1150-1250. (14) Miks oli aga vaja rajada kihelkonnakirikut aaremaale? Uhtivad ju vahetult Saha juures Joelahtme ja Juri kihelkonna piirid. Johanseni kontseptsiooni kohaselt oli Ocriele muinaskihelkond uhele kirikule liiga suur ja seetottu planeeriti Saha selle kirde- ja Lehtse edelaossa. Samas tuleb todeda, et kui 1241. aasta nimekirjades raagitakse Sahast kui havinud kiriku asukohast, mainitakse Lehtset kui voimalikku sobivat paika puhakoja ja kalmistu jaoks (ubi aptus locus ecclesie est et cimiterij). (15) Kiriku ehituseni aga ei joutudki. Seega ei ole puhakodade ehitus planeeritud uheaegselt, mis valistab ka kihelkonna tukeldamise kavatsuse.

Asukohast tulenevalt ei saanud Saha olla kogu kihelkonda teenindav kirik. Kes vois siis olla kiriku ehituse taga? Johansen puudis Saha esimese puhakoja rajamist siduda piiskopiga, sest naabermaavaldused Maardus ja Saarnel kuulusid juriidiliselt kirikule. (16) See arvamus ei ole aga pohjendatud, sest sellisel juhul oleks piiskop pidanud tagasi noutama ka Saha kula, kuid selle vastu ei tundnud ta vahimatki huvi. Pealegi kuulus Saha Ocriele muinaskihelkonda, Maardu ja Saarne aga Rebala kihelkonda. Pigem on viimased seotud Joelahtme kirikuga, mille kula oli algselt piiskopi omanduses. (17)

Vorreldes maaomandi muutusi Ocriele kihelkonnas 1238. ja 1241. aastal, ilmnevad huvitavad asjaolud. Pohiosa territooriumist kuulus 1238. aastal Moogavendade Ordule, s.o 294 adramaast oli vasallidele laanistatud 47. Taani kuningas vottis ule moogavendade maa, laanistades sealt ainult 12 adramaad Sahal ja 2 sellega piirnevas Karsas eesti soost ulikule Hildelempele. (18) Varem vasallidele kuulunud kulad jaotusid piiskopi, Jaani seegi ja Dunamunde munkade vahel. (19) Ainult 5 adramaad Puiatul oli eestlase Villelempe isiklik omand, mis viitab moisale. Kahjuks ei ole voimalik toestada, kas Villelempe omand ulatub vallutuseelsesse aega. (20) Seega valitses Ocriele kihelkonnas 1241. aastal usna omaparane situatsioon: maaomanikeks olid kuningas, kiriklikud institutsioonid ja kaks eesti soost ulikut. Eestlastest oli uks moisaomanik ja teine sai endale maa, kus varem oli paiknenud kirik. Siinkohal tahaks rohutada, et Hildelempe oli ainus vasall, kes sai kuningalt Ocriele kihelkonnas maad. Paratamatult tekib kusimus oigusjargsusest ja sellest, kas Saha kiriku havitasid eestlased voi siiski moogavennad?

Kuna orduajal oli kirik havitatud, piiskopile see ei kuulunud ja kihelkonnakirikuks polnud asukoht sobiv, pidi Saha kunagine puhakoda olema erakirik. Kalmistuleiud ja Hildelempe eesti paritolu naitavad rahvusliku jarjepidevuse olemasolu selles kohas ja seetottu oleks pohjust kaaluda kiriku omanikuna eesti soost ulikuperekonda. See ei anna aga veel vastust kusimusele, kas kirik oli nii vana, nagu legend seda vaidab, voi siiski taanlaste esimesest valitsusajast.

Eestlaste liinis katkes jarjepidevus juba 13. sajandi teisel poolel: 1275. aastast oli Saha kula omanik Odward von Lode lesk ja aastail 1306-1346 de Sagha vasallisuguv osa. 1394. aastal laanistas ordumeister kula Everhard von Boderckele, keda kutsuti Wekebrotikuks. (21) Aastail 1433-1469 oli omanikuks Evert Wekebrod--Harju meeskohtu kohtunik. (22) Tegemist oli esimese astme tsiviilkohtuga, kes foogti voi komtuuri eesistumisel lahendas ka kriminaalasju. Seega oli Wekebrod tolleaegse Harjumaa uks olulisimaid persoone, kellel pidid olema lahedased suhted ordu juhtkonnaga. 1434. aastal kinkis ta koos oma venna ja nooga Pirita kloostrile viimase naabruses paikneva karjakopli. (23)

Wekebrodi isik pakub huvi seoses praeguse Saha kabeli ehituslooga. Villem Raam on kabelit kirjeldanud kui Pirita kloostrikiriku miniatuurvarianti, mille ehitajateks olid Tallinna meistrid. Sellele osutavad nii ruumi vorm, interjooridetailid kui ka sihvakas trepitorn. (24) Ullatavalt hasti laheb tegelikkus kokku teise kabeli kohta kaiva legendiga, mille kohaselt rajati hoone uheaegselt Kanuti gildi ja Pirita kloostriga. (25) Birgitiinide klooster asutati vastu linna tahtmist Saksa Ordu ning vasallide toel (26) ja see kujunes parast kirikuhoone puhitsemist 1436. aastal Pohja-Eesti vaimseks tsentrumiks, mille tegelik moju kirikukunstile ja liturgiale vajab alles uurimist. Kabeli rajamine kajastab vaga hasti neid tendentse, mis valitsesid 15. sajandi teisel veerandil Tallinnas. Wekebrod lasi oma maale ehitada puhakoja, mille arhitektuurne lahendus ei jata kahtlusi peremehe uhiskondlikust positsioonist ja usulistest eelistustest. Seega sailitas Saha kabel oma erakiriku staatuse labi keskaja.

Hoopis teistlaadse erakiriku naite pakub Joelahtme. Rebala muinaskihelkond jagunes kahte ossa, mida eraldas Kaberla ja Valkla vahelt kulgev metsade voond. Laanepoolne ala oli sobivaim viljakasvatuseks, idas oli asustust vahem ja see koondus Kuusalu-Valkla umbrusse. (27) Rebalas on kirikute asukoha valikul jalgitud nii selle tsentraalsust kui ka asustusmustrit. Kuusalu puhul voiks vaita, et puhakoda pandi paika juba esimese Revala-Harju ristimise ajal aastatel 1219-1220, sest ristijate teekond umberkaudsetesse kuladesse sai alguse just sealt. Johansen oletas, et kirikuopetaja viis ise ristimist labi. Joelahtme seevastu nais aga olevat vaid uks paljudest kuladest, mida ristijad oma teekonnal labisid. (28) Kuid just see koht jai piiskopile silma, sest 1241. aastal noudis Torkill Joelahtme kula tagasi kui kunagist kirikule kuulunud maad. Ka Joelahtme kiriku nimipuhak Maarja osutab seostele toomkirikuga. Asukoht oli hasti valitud--head pollumaad ja lahedus Tallinnale. Moogavendade Ordu voimuletulekuga kaotas piiskop oma valdused ja sugugi paremini ei lainud tal taanlaste tagasitulekul. Joelahtme ja Kuusalu kirikukula sai endale Juutimaalt parit Taani kuninga asehaldur aastatel 1241-1259 Saxo Agunsun (taani keeles Saxe Aagesen). (29) Saxo oli uks suurimaid maaomanikke Taani vasallide seas, kellele kuulus 263 adramaad Revalas ja Virumaal. (30) Saxo pojad aga hakkasid maid realiseerima. Enamik Kuusalu umbruskonna kuladest, sh ka kirikuk ula, laks 1290. aastal Roma kloostrile (vt allpool). Mis sai aga Joelahtmest? 13.-14. sajandi omanikest ei ole kirjalikes allikates midagi teada, kuid 1462. aastal oli kirikukula Juutimaalt parit vasalli Andreas Nilsen Banneri valduses. See ruutel oli abielu kaudu seotud Saxo suguvosaga ja vottis ule nende allesjaanud maavaldused Eestis. (31) Jarelikult oli Joelahtme kirikumaa selle perekonna omanduses 15. sajandi keskpaigani. Saxo poeg Ago Saxison (Aage Saxesen) oli samuti Taani kuninga asehaldur Tallinnas (1304-1314). (32) Joelahtme naaberkulast Koilast leiti aga parast Esimest maailmasoda pitsat, mis kuulus Agho Saxisun (Aage Saxesen) nooremale, kes suri 1348. aastal. Vorreldes asehaldurist vanaisa pronksist pitsatiga, mis leiti Aalborgi frantsisklaste kloostrist, on lapselapse tinasulamist pitsat oige tagasihoidlikust klassist. Siin kajastub hasti omanike sotsiaalne staatus. (33) Koila leid naitab Saxo suguvosa tihedat seotust Joelahtme ja selle umbruskonnaga.

Villem Raam on Joelahtme kivikiriku ehituse dateerinud 14. sajandi algusega. (34) Tegemist on Eesti oludes vaga ebatavalise hoonega. Imelik on juba pohiplaan. Ruudukujulise ehitise lounasein on ehitatud sellise nurga all, et ruum kitseneb ida suunas. Raami arvates tulenes halve plaani mahamarkimisel tekkinud eksimusest35, kuid enamasti oli segavaks teguriks varasem puukirik, mis tegutses uue kiriku valmimiseni. Kirikul puudusid iseseisev kooriruum ja laanetorn. Akendeta pohjaseinas kulges muuritrepp, mis viis laepealsele. Praegu ei ole see enam labitav, sest 1878. aastal tehtud valgusavad sulgesid trepikaigu. Teine muuritrepp algab laaneseina lounapoolsest nurgast ja lopeb enne pikihoone keskteljeni joudmist. Sealt avanes ukseava kirikuruumi. Tegemist sai olla ainult kunagise valitsejar oduga, mis likvideeriti kiriku volvimisel. Samas tekib muidugi kusimus, miks ei paiknenud uks tapselt keskteljel, vaid sellest moneti louna pool. Raami arvates oli pohjuseks algkiriku ruumivorm--puitlagi toetus kesksele tugisambale ja varjas seega rodul istuja vaatevalja. (36) 2002. aasta valitood aga kummutasid selle arvamuse. (37) Lage pidid toetama kahes reas puidust sambad. Nimelt jooksevad idal aane suunas kaks lintvundamenti, mis on praeguste piilarite telgjoonest veidi nihutatud. Kiriku volvimisel on vanu vundamente ara kasutatud. Miks oli aga vaja puitlae jaoks ligikaudu meetri laiusi ja sama sugavaid alusmuure? Paese pinnase tottu ei saanud olla vajumisprobleeme ja valitsejarodu asukoht valistab algse volvimiskavatsuse (volvikand on tapselt ukseavas). Moistetav oleks see ainult sel juhul, kui laepealne oleks pidanud kandma suuri raskusi voi seal oleks olnud mingi kapitaalsem ehitis.

Praeguste volvide kohale jaav ruum ongi Joelahtme kiriku uks suuremaid moistatusi. Alustaks laaneviilust. Selle keskosas paiknes segmentkaarne ava, mis vois endast kujutada vintspalgiga kaubaluuki kumnisevilja transpordiks. Viilu pohjakuljel on sadultorni meenutava ehitise jaljed. Kirikupoolne kulg oli avatud, kuid valiskuljes oli uks voi luugitaoline ava. Raami arvates taitis torni alumine osa valikantsli funktsiooni, uleval aga voisid olla kellad. (38) Siin tekib muidugi kohe kusimus, miks on torn keskteljest korvale nihutatud. Nii nagu seda oli ka valitsejar odule viiv uks. Ilmselt on pohjused nii ehitustehnilised kui ka kaitseotstarbelised. Viilu pohjakuljel asuva torni luukavast oli voimalik kaitsta laaneportaali. Valikantsli jaoks poleks selline asetus olnud pohjendatud. Kuna torn toetus ainult laaneseinale, siis voimaliku varisemisohu valtimiseks ei tohtinud lounakuljest algav muuritrepp keskteljeni valja tulla. Valitsejarodu oli aga kindlasti palju laiem kui ukseava, mis voimaldas korgemal voimukandjal ikkagi istuda otse peaaltari vastas. Kahjuks on selles kohas 1878. aastal rajatud laaneaken, mistottu rodu jalgede leidmiseks pole suurt lootust.

Idaviil on veelgi komplitseeritum. Viilu pohjapoolsel sisekuljel on valisseinast umbes pooleteise meetri kaugusel vertikaalselt eendunud seinamuuri jalg. Muuri paksus oli ca 150 cm ja korgus ule 250 cm. Lounapoolne kulg on uuesti laotud, kuid samas kauguses on naha vertikaalvuuk. Raami arvates vois olla tegemist kahe nurgatorniga. (39) Huvitava paralleeli tombab ta Tallinna Mihkli nunnakloostrile kuulunud kindlustatud tornelamuga Kuimetsas, pidades Joelahtmet eeskujuandvaks. (40) 19. sajandi akvarellil on naha kuubikujulist vaikelinnust, mille nurki troonivad kaaristule toetuvad madalad tornid. (41) Joelahtme kiriku valisilmes pidid tornide korval tooni andma laiad (kuni 4,7 meetrit) lamedad segmentkaarsed ni-id, mis on sailinud idakuljel ja nahtavad kooriruumi volvipealsel. Samasugused ni-id voisid paikneda ka kulgseintes, millele osutab konarlik seinapind pohjapoolse muuri ulaosas. Raami arvates voisid ni-id olla seotud tornidega, luues neile paksendatud seinamuuri. Voimalik, et torne uhendas kaitsekaik. (42)

Ehituslikku osa kokku vottes voib konstateerida, et Joelahtme kiriku ruumivorm oleks sobiv aristokraatliku suuromaniku kindluselaadseks kabeliks, mitte aga kogudusekirikuks. Seda kinnitab valitsejarodu olemasolu. Moelda tuleb ka ehitajate peale. Tornide lahendused on vaga moodsad, mis viitab otsekontaktidele Tallinnaga. Joelahtme ehitusisand pidi kasutama linnamuuri voi Toompea Vaikese linnuse ehitusel osalenud meistreid ja seda vois asehaldur endale lubada. Ei ole uldse voimatu, et Joelahtme kiriku arhitektuuris oli mingeid uhisjooni Vaikese linnuse ehitistega. Me ei tea ju isegi seda, kuidas nagi valja asehalduri kindlustatud elamu Toompeal. (43) Asehalduritena pidid nii Saxo Agunsun kui ka Ago Saxison resideerima Toompeal, kuid Koilast leitud pitsat ei valista voimalust, et umbruskonnas vois olla perekonnale kuuluv mois. Ilmselt on Joelahtme kivikirikule eelnenud mitu puuehitist: uks piiskopi- ja teine Saxo-aegne. Kiviehitise pustita-mine nouab kompetentseid ehitusmeistreid, keda 13. sajandi keskpaiku vois isegi Tallinnas nappida, raakimata maapiirkondadest. Siin poleks aidanud ka asehalduri staatus. Kuid uhes voib kull kindel olla: Taani riigi korgeim ilmalik voimukandja Eestis poleks kindlasti rahuldunud misjoniaegse puhakojaga oma maal. Nii nagu kivikirikus pidi ka seal olema mingi eraldatus tema ja rahva vahel.

Aristokraatlik erakirik ei tahenda taielikku isolatsiooni kihelkonna inimestest. Selleks oligi vajalik valitsejarodu. Taanis paiknes see enamasti voimsas laanetornis. Kuigi me ei tea midagi varasema kiriku suurusest ja valjanagemisest, on olemsoleva kiriku pindala piisavalt suur, et teenindada suuremat hulka inimesi. Kullap oli uue asehalduri jaoks Saxo kirik lootusetult vananenud ja ta lasi Tallinna meistritel uue pustitadal. Ka kiriku vanim hauaplaat, mis kandis aastaarvu 1305, jaab Ago Saxisoni valitsusaega. (44)

Mis sai aga Joelahtmest edasi? Koos Taani voimu kadumisega kadus ka Saxo perekonna voim Eestis. 1387. aastal muusid nad piiskopile Joa kula, ainsa maavalduse kihelkonnas peale Joelahtme kirikukula. (45) Samal aastal omandas piiskop veel teisedki Joelahtmega kulgnevad kulad--Rebala ja Koila. Varasemate maavaldustega kokku oli piiskopil kihelkonnas 74 adramaad. Siit jaavad valja Harju-Jaani kihelkonna kulad, sest iseseisva kihelkonna tekkimine jaab arvatavasti just sellesse perioodi ja on otseselt seotud piiskopi kasvava autoriteediga (vt allpool). See voim oli siiski uurike: 1397. aastal loovutati ordule 23 ja 1424. aastal Pirita kloostrile 25 adramaad. (46) Piiskopimois Jagalas ilmub allikatesse alles 1480. aastatel. (47)

Raami arvates volviti Joelahtme kirik 14. sajandi IV veerandil, samal ajal suleti valitsejarodu. (48) Toenaoliselt jaavad sellesse perioodi ka kaarkambri ja lounaeeskoja rajamine. Seega kaotas kirik oma linnuseliku valisilme ja erakiriku staatuse. Tahelepanuvaarselt langeb see kokku piiskopi voimu laienemisega. Erakirikust sai kihelkonnakirik, mille esmaseks funktsiooniks oli kogu piirkonna inimeste teenindamine.

KUNINGAKIRIK

Ocriele muinaskihelkonna osas joudsime eelnevalt jareldusele, et Saha ei saanud olla kihelkonnakirik. Ilmselt oli selleks moeldud Lehtse, kuid plaanidest kaugemale ei joutud. Tegelikult rajati kirik Vaskjala kulla. Johanseni arvates toimus see 1224. aasta paiku. Tema argumentatsioon pohineb ideel, et Saha kabel havitati eestlaste ulestousu ajal 1223. aastal ja uus kihelkonnakirik viidi teise kohta. Siin raagib ta endale vastu, sest koigepealt taheti tema kontseptsiooni kohaselt jagada Ocriele muinaskihelkond kaheks ja alles siis, kui sellest midagi valja ei tulnud, rajati kirik Vaskjalga. (49) Lehtsesse kiriku rajamise kavatsusest saame teada alles "Taani hindamisraamatusse" tehtud markmest. Seega ei olnud enne 1241. aastat mingeid plaane Lehtsesse kirikut rajada. Ja Saha kabeli havitasid toenaoliselt hoopis moogavennad. Nii ei ole meil mingit alust vaita, et Vaskjala kulla rajati kirik 1224. aastal. Kirjalikes allikates mainitakse puhakoda alles 1401. aastal. Siis paiknes see juba 1,5 km laane pool Karla kulas, kuid kandis endiselt Vaskjala nime. (50) Jungilt saame teada, et vana kirik paiknes Vaskjala ning Limu kula vahel valjal ja seda ei kutsutud mitte Juri kirikuks, vaid Vaskjala kabeliks. (51)

Millal siis kirik tegelikult rajati ja kes oli ehituse taga? 21 adramaa suurune Vaskjala kula oli "Taani hindamisraamatus" kuninga omanduses ja sinna juurde kuulus kuninga 6 adramaa suurune mois (curia domini regis). Johanseni arvates oli mois rajatud juba moogavendade ajal, et hallata Ocriele kihelkonna hiiglaslikke valdusi. (52) Nagu eelnevalt sai mainitud, ei laanistanud Taani kuningas neid maid vasallidele. Ja kui seal enne oligi mingi mois, siis nuud jatkas see tegevust kuninga moisana. Taanis kannab mois nimetust kongsgard (kuningamois) ja arheoloogilised kaevamised on naidanud, et hoonekompleksi juurde kuulus ka kirik. Kuningamoisad voisid paikneda nii linnas kui maal, ainsaks kriteeriumiks oli piirkonna kuulumine Taani kuningakoja kontrolli alla. Nii voib selliseid komplekse kohata Trondheimis, Slesvigis, Lundis, Havnis, Ribes, Arhusis, Helsingborgis ning Visbys ja maapiirkonnas on uks voimsamaid Dalbys Skanes. (53) Koige kuulsam kuningamois on muidugi Jellinges Juutimaal, mis on seotud Taani esimeste kristlike valitsejate matmispaiga ja sinna pustitatud kirikuga. (54) Seega on Vaskjala kabel uks osa Ocriele's paiknenud kuningamoisast, mitte kogudusekirik. Rajamisaeg voib jaada 1240. aastatesse.

Moisa kadumisega muutus ka kabeli asukoht: 1390. aastal raagiti vanast moisast ning 1419. aastal moisakohast ja varsti parast seda asustati moisamaa talupoegadega. Kirik viidi aga ule Karla kulla, kuid sailitas endise nime. (55) Miks Karla? Vaskjala kula oli alates 1330. aastatest Parenbecki suguvosa valduses. Gotfridus de Parenbeck oli Taani aja lopul Maanoukogu liige. (56) "Taani hindamis-raamatus" kuulus Karla kula kuningale, kuid 1401. aastal on selle kohta oeldud, et kula anti "ennevanasti igaveseks ajaks kirikule". Seega ehitati kirik kirikumaale. Siin voib naha kihelkonnakiriku tekkimist. Ka asukoht oli parem--vana Tartu maantee aares. Vaskjala kabel paiknes maanteede suhtes korvalisemas kohas.

Vaskjala kabeli valjanagemisest ei tea me midagi. Lunklikud on teadmised ka Karla kulas paiknenud kirikust, mis aastail 1885-1886 asendati uuega. Kuna uue kiriku ehitamisel kasutati osaliselt ara vana kiriku muure, siis on keskaegne kirik jaadvustatud arhitekt A. von Howeni poolt tehtud pohiplaanil. (57) Peale selle on olnud Villem Raami kasutuses uks naivistlikus stiilis joonistus, mille paritolu pole onnestunud selgeks teha, kuid Raami kirjeldus on piisavalt inforikas. (58) Howeni joonisel on kujutatud uheloovilist pikihoonet, millele lisandus kitsam polugonaalse lopmikuga kooriruum. Pikihoone lounakuljel paiknes erakordselt lai eeskoda ja pohjakuljel kaarkamber. Pohiplaani analuusides jaab mulje, et kooriruum on hilisem lisandus. See arvamus pohineb koori ja pikihoone proportsioonide vordlusel: pikihoone pikkus vordub kahe laiusega, kuid koori moodud ei haaku mingilgi moel pikihoone omadega. Kahtlust aratab ka kolmetahuline koorilopmik, sest Keila analoog valmis alles 15. sajandi lopul. Sekundaarsuse oletust kinnitab vordlus naaberkihelkonna Kose kirikuga, kus koor samuti puudus ja pikihoone proportsioonid vastasid Juri kiriku omale. Molemad kirikud olid kolmevolvikulised.

Joonistuse jargi olid kiriku laanefassaadil suur teravkaarne portaal ja nelinurkne viilutorn, mis olid ullatavalt sarnased Toompea sadultornidele--kaks kandekaart toetusid kolmele konsoolile. Zobel dateerib Toompea Suure linnuse vahesed allesj aanud konsooltornid 1360.-1370. aastatega, (59) sellesse perioodi paigutab Raam ka Kose kiriku ehituse. Kosel oli jalle omakorda Joelahtmega sarnane volvikujundus, mille eeskujud parinevad Tallinna Mihkli nunnakloostrist. (60) Siit hakkab valja kooruma kindel muster: piiskop Ludovicus de Monasterio ajal (1352-1389?) valmisid Tallinna umber uhe tuupprojekti jargi uued lihtsad puhakojad ja Joelahtme vana kivikirik kaotas oma aristokraatliku kuju ning volviti. Piiskop hakkas kindlak aeliselt kujundama kihelkonnakirikute vorgustikku. Selles oli tal ilmselt Saksa Ordu toetus, sest Ludovicus oli ise orduvend. Huvitav on ka see, et stiililised eeskujud parinevad nunnakloostrist ja Toompealt--parast taanlaste lahkumist laks nunnaklooster ordu patronaadi alla. Jarelikult kasutati samu ehitusmeistreid. Siin voib raakida ilmaliku ja kirikuvoimu uhtsest poliitikast kirikliku struktuuri kujundamisel.

Motteainest pakub ka kihelkonna nimi. Taaniaegne kabel kandis Vaskjala nime ja see kandus ule uuele kirikule. Siit voib jareldada, et Puha Juri ei olnud vana kabeli kaitsepuhak. Ja see on ka loogiline, sest Taani kuningakojas ei olnud selle ruutelpuhaku kultust. Pigem vastupidi, Puha Jurist sai Rootsi rahvuspuhak voitluses Taani ulemvoimu vastu 15. sajandil. Seega sai kihelkond nime uue kiriku jargi. Rootsi uurija Stefan Brink on teinud kirikunimede kohta huvitava anal uusi. Sellest tuleb valja, et kula voi moisa nime kandva kihelkonna kirik ehitati algselt erakirikuna. Rootsis paiknevad sellised kirikud just lounaregioonis (Vasterja Ostergotland) ja see on Taanis vaga tavaline. (61) Nii on see ka Joelahtme kiriku puhul. Vaskjala kabelist aga kihelkonnakirikut ei saanud. Siit tekib muidugi kusimus, kuidas viidi selles piirkonnas labi usulisi talitusi ja kuhu maeti inimesed. Vaskjala kabel vois teenindada siiski lahimat umbruskonda, kuid see tahendab, et praeguse Juri kihelkonna piirides pidi olema rohkesti kabeleid. Uks neist oli muidugi Saha.

PIISKOPIKIRIK

Maavalduste jaotus Revalas naitab hasti, kui vahe oli tegelikult piiskopil voimu. Kirikukuladest kuulus piiskopile esimesel Taani voimu perioodil ainult Joelahtme ja parast Stensby rahu polnud sedagi. Puudusid ka toomkiriku ulalpidamiseks vajalikud maavaldused. Muutust voib margata alles 1249. aastal, kui Erik Plogpenning doteerib kirikule kokku 40 adramaad. (62) 1259. aastal olid vasallid lopuks nous piiskop Thorkilliga kumnise osas kokku leppima ja jargmisel aastal kinnitas kuningas lepingu. Tallinna piiskop seisis nuud majanduslikult kindlamal jalal. (63)

Erik Plogpenningi poolt kirikule 1249. aastal ule antud maavalduste hulgas oli ka 8 adramaad Saintakes. 1254. aastal kuulub juba kogu Saintake (ehk Sagentake) piirkond piiskopile, st kokku 43 adramaad. Tegemist oli kahtlemata uhe suurima maavaldusega Revalas, mis jai praeguse Harju-Jaani kihelkonna piiridesse. 1254. aastal mainitakse veskit ja joge, kuid mitte uhtki kula. Niisamuti tahistab Saintake 1393. aastal kogu maavaldust. Kuladest kuuleme esmakordselt alles 15. sajandil. 1485. aastal raagib piiskop Magisest kui "meie kiriku kulast, mis asub Sayentacke kiriku juures". Sellest peale tahistab nimi ainult kirikut, mitte aga maavaldust. Piirkond ise jagunes kolmeks kulaks: koige pohjapoolsem Magise, keskel Keskvere ja lounas Vaaso. (64)

Harju-Jaani kiriku tekke- ja ehituslugu on aga usna segane. Puhakoda mainitakse esmakordselt 1322. aastal, kui Mihkli kloostri abtiss andis Padise abtile Evertile edasimuumiseks 5 adramaad Reckeles ja Raydemules, mis asusid Saintake kabeli juures. (65) Nende valduste tapse asukoha tuvastamine aitaks paika panna ka kabeli asukoha. Nimelt on tekkinud kahtlusi, et Harju-Jaani kirik on aegade jooksul liikunud rohkem kui uks kord. 17. sajandi kaardil paikneb Jaani kirik (Johannis kyrka) Magise kulast natuke pohja pool. (66) Seega on tegemist 15. sajandil mainitud asukohaga. Samal kaardil on aga kirikust ca 2 kilomeetrit ida pool tahistatud viltuse ristiga Ristimagi. Viltuvajunud rist osutab mahajaetud kabelile. (67) Kuna Magise kula asub piiskopivalduste keskel, siis ei saanud tsistertslased seal maid muua. Ristimagi paikneb aga Saintake aarealal. Siit voiks jareldada, et Ristimael paiknenud kabel eelnes Magise kula juures paiknenud kirikule ja voib-olla ongi tegemist just selle kabeliga, mida 1322. aastal mainitakse. Tahelepanu aratab ka nimi Ristimagi. Kuna Jaani kirik on oma nime saanud Ristija Johannese jargi, (68) siis voib olla tegemist algse ristimiskabeliga. Asukoht oli soodne--suuremate kulateede ristumiskohal. Sambu ja Haljava kulade aardeleiud viitavad 12.-13. sajandi asulakohtadele. (69) Teise paika liikumine vois olla seotud Jaani kihelkonna eraldumisega Joelahtmest. Uuel puhakojal oli tsentraalsem asukoht piiskopivalduste keskel. Ajaliselt vois see toimuda 14. sajandi lopu poole, sest Jaani kiriku kellal oli aastaarv 1400 ja preestri hauakivil kiri: im jar MCCCC starb her Hinrich Moller, kirkher to Saientachen. (70)

1864. aastal lammutatud puhakoda oli pohiplaanilt saalkirik. Iseseisvat koori ei olnud ja laaneseinas vois paikneda viilutorn (17. sajandi kirjelduse jargi oli see umber kukkumas). Akende asetuse jargi otsustades oli kirik kolme volviku pikkune. Pohjaseinas oli kaminaga kaarkamber ja lounaseinas eeskoda. Uus kirik ehitati aastail 1860-1863 monisada meetrit ida poole. (71) Seega lahtub Jaani kirik samast tuupprojektist nagu Juri ja Kose kirikud.

Maaomandi jaotus kihelkonnas erineb Joelahtmest. Viimases domineerisid vasallid, ehkki 14. sajandi lopukumnenditel oli piiskopil hetkeliselt rohkem maid ja 15. sajandil hakkas moju avaldama Pirita klooster. Harju-Jaani kihelkonnas valitsesid aga kiriklikud institutsioonid: piiskop, Tallinna tsistertslaste nunnaklooster ja Dunamunde/Padise klooster. Kui 13. sajandil jai suhe vasallide maavaldustega enam-vahem pooleks, (72) siis 15. sajandil oli see juba tugevalt vasallide kahjuks. (73) Harju-Jaani piiridesse jai ka piiskopimois Kivilool, mida mainitakse esimest korda 1322. aastal. (74)

Eelnevat kokku vottes voib konstateerida, et Harju-Jaani kihelkonna alal oli piiskopil 13. sajandi keskpaigast alates tugev mojuvoim. Samas voib muidugi kusida, kui palju see talle sisse toi, sest suurtel maavaldustel nais laiutavat tuhjus. Kabel ja hilisem kirik paiknesid kull piiskopimaal, kuid aristokraatliku erakirikuga siin tegemist ei olnud. Ka kihelkond kannab puhaku, mitte kohanime. Jaani kirik rajati kogudusekirikuna, kuid initsiaatoriks oli piiskop.

MUNKADE KIRIK

"Taani hindamisraamatu" jargi kuulus Ojamaa munkadele (monachi de Gutland) terve rida kulasid Revala maakonna idaserval Kahala jarve umber: Hirvli, Sigula, Kahala, Kaalamae, Kullava ja Uuri. Kokku 78 adramaad. (75) Tsistertslaste Roma klooster Ojamaal rajati 1164. aastal ja see mangis suurt rolli taanlaste misjonipoliitikas teisel pool Laanemerd. Roma mungad said need maavaldused Taani asevalitsejalt hertsog Knudilt ajavahemikul 1223-1227. (76) Voimalik, et eesmargiks oli tutarkloostri asutamine. Selles nimekirjas esines ka Kolga, kuid ilma adramaade arvuta. Johanseni arvates tahistas Kolga suursaraskonda, st mainitud kuue kula kogumit. Gustav Vilbaste ja Enn Tarvel peavad aga toenaoliseks, et moeldud on siiski Kolga kula, kuid adramaade arv jai lihtsalt markimata. (77)

Maavalduste jaotus Kuusalu kihelkonna alal 1241. aastal on vaga selge. Piir kulges Kahala ja Kuusalu vahelt--laane poole jaid vasallid, ida poole mungad. Vasallidele kuulus 120 adramaad, kuid domineeris kaks suuromanikku. Taani asehaldur Saxo Agunsunile kuulusid Kuusalu ning Kiiu kula ja Saksa vasallile Conradus Hofskaele kula ja mois Valklas. (78) Just siin olid ka piirkonna vanad asustusalad.

Nagu juba eelpool mainitud, on Rebala kihelkonnas kirikute asukoha valikul jalgitud nii selle tsentraalsust kui ka asustusmustrit. Kuid nii nagu Joelahtme laks ka Kuusalu kirikukula parast Stensby rahulepingut Taani asehalduri valdusse. 1290. aastal muusid aga Saxo pojad Kuusalu kirikukula munkadele. (79)

Esimese kivikiriku Kuusalus on Raam dateerinud 13. sajandi lopuga. (80) Stiilianal uus selleks otseselt alust ei anna, kuid sellegipoolest voib Raamiga noustuda. Miks? Tsistertslastel olid oma ilmikvendadest ehitusmeistrid, kes valdasid suurep araselt kiviraiumiskunsti. Ja seega pole imekspandav, et just Kuusallu ehitati Pohja-Harjumaa (st endine Revala maakond) esimene kivikirik. Puhakojal oli nelinurkne kooriruum ja sellest tapselt kaks korda pikem, kuid natuke laiem pikihoone (19. sajandil umber ehitatud). Koori pohjakuljel on sailinud kaarkamber ja laaneseinas muuritrepp, mis voimaldas paasu laepealsele. Tsistertslaste ehituskunstile omaselt puudus laanetorn, seda asendasid viilutornid ida- ja laaneviilul. (81) Siin voib raakida tsistertslaste tuupprojektist, sest samasugune pohiplaan on Karkna kloostrile kuulunud Jarva-Madise kirikul ja Tallinna Mihkli nunnakloostri valduste keskel oleval Juuru kirikul.

Motlema paneb kiriku asukoht. Juba Raam on juhtinud tahelepanu, et Kuusalu kirik paikneb tsistertslaste tavale omaselt madalas orus allikavetest toituva polistiigi aares, mitte aga koigile nahtaval maanteeaarsel korgendikul. (82) Viimane asukoht oleks aga pidanud olema aastail 1219-1220 rajatud kirikul. Kas kirik randas teise kohta ja kus paiknes siis Saxo-aegne kirik? Kuna ristijad lahtusid oma retkedel just Kuusalust, siis on Johansen veendunud, et kirik oli seal juba olemas. (83) Sellisel juhul toimus asukohavahetus sama kula piirides.

Kuidas sai aga kirik kuuluda munkadele, kellel polnud oma kloostrit? Roma klooster ei asutanud uhtki tutarkloostrit ja tsistertslaste majanduskeskustes elasid tavaliselt ilmikvennad, kes tegid ise tood. Lundi peapiiskopkonnas oli neil aga vaga korge staatus: kloostri majanduskeskuste ja kloostrile annetatud maade valitsejad. Tood tegid kohalikud talupojad. Seega tegutsesid tsistertslased nagu ilmalikud moisnikud ja olid vaga aktiivsed maapoliitikas. (84) 1290. aastaks kuulus Roma munkadele Harjus 14 kula, enamik neist oli kuninga kingitus voi ostu teel saadud. Kolga kohta on nuud esimest korda marge villa, kuid mingile moisale pole vihjatud. (85) Ka Tallinnas oli neil oma maatukk. Siin jaab vaid ule Johanseni ja Tarveliga noustuda--niisuguste valduste haldamiseks pidi Kolgas juba sel ajal mois olema. (86) Kuid isegi Taani kloostrielu kontekstis oli Kolga ebatavaline. Majanduskeskustes ei olnud tavaliselt munki ja neile ei kuulunud ka kirikuid. Seega tegutses Kolga otsekui sanktsioneerimata klooster. Nii suure iseseisvuse pohjuseks vois olla suur vahemaa Gotlandi emakloostriga.

Kuna 13. sajandi lopul kuulus kihelkonnas rohuv enamik maid Roma kloostrile, siis juhiti Kolgast kogu piirkonna majandus- ja usuelu. Seega on Kuusalu korporatsioonikirik, mis teenindas kogu kihelkonda.

KOKKUVOTE

Ocriele ja Rebala muinaskihelkondade piiridesse jaavate maavalduste ja kirikute analuus naitab usna sarnast pilti Taanis toimunuga. Isegi kui esimesel taanlaste voimuperioodil planeeriti mingit susteemsemat kirikute vorgustikku, siis moogavendade ajal jaotati maad vasallidele ja sama olukord jai valitsema ka taanlaste tagasi tulles, ehkki vasallide isikkoosseis vahetus. Nii nagu Louna-Skandinaavias kristianiseerimise algaegadel olid ka Eestis esimesed kirikud erakirikud, kuuludes korgaadlile, kuningale voi kloostrile. Piiskopi roll oli aga tagasihoidlik. Taanis kuulusid nad vanadesse ning rikastesse suguvosadesse ja piiskopi valdustel paiknevad kirikud olid samasugused erakirikud nagu kuninga omadki. Eestis ei olnud piiskopil voimu ja see kajastub ka kirikuehituses. Ainus piiskopikirik selles piirkonnas oli Saintake, mis oma algusaegadel taitis ilmselt rohkem ristimiskabeli funktsiooni.

Olukord muutus parast Eestimaa mahamuumist Saksa Ordule. Orduvendadest piiskopid ajasid korgema ilmaliku voimuga uhtset poliitikat ja see kajastub ka kirikuehituses. Piiskopi initsiatiivil valmisid tuupprojekti jargi koorita saalkirikud. Joelahtme kirik kaotas oma aristokraatliku valjanagemise. Koige vahem muutusi tegi labi Kuusalu, mis jai endiselt Roma munkade omandusse. 14. sajandi teisest poolest alates voiks juba raakida kihelkonnakirikutest kogudusekiriku moistes, isegi siis, kui maa ja patronaadioigus kuulusid eraisikule.

TANUAVALDUS

Uurimus on valminud Eesti Teadusfondi toetusel (grant nr 5976).

(1) Johansen, P. Die Estlandliste des Liber Census Daniae. Kopenhagen; Reval, 1933, 193-211.

(2) Raam, V. Arhitektuuri- ja kunstimalestised. Sakraalehitised.--Harju rajooni ajaloo- ja kultuurim alestised. Tallinn, 1988, 50-103.

(3) Ferm, O., toim. Kyrka och socken i medeltidens Sverige. Studier till det medeltida Sverige, 5. Stockholm, 1991; Bonnier, A. C. Kyrkorna berattar. Upplands Kyrkor 1250-1350. Uppsala, 1987; Nyborg, E. Enkeltmaend og faellesskaber i organiseringen af det romanske sognekirkebyggeri.--Strejflys over Danmarks bygningskultur. Festskrift til Harald Langberg. Kobenhavn, 1983; Wienberg, J. Den gotiske labyrint. Middelalderen og kirkerne i Danmark. Lund Studies in Medieval Archaeology, 11. Stockholm, 1993.

(4) Nyborg, E. Kirke--sognedannelse--bebyggelse. Nogle overvejelser med udgangspunkt i et bebyggelsesprojekt for Ribeomradet.--Hikuin, 1986, 12, 30.

(5) Samas, 28-33.

(6) Mobius, F. Die Dorfkirche im Zeitalter der Kathedrale (13. Jh.).--Sitzungsberichte der Sachischen Akademie der Wissenschaften zu Leipzig. Philologisch-historische Klasse, Bd. 128, Heft 3. Berlin, 1988, 35-36.

(7) Entz, G. Die Dorfkirche in den schriftlichen Quellen des mittelalterlichen Ungarns.--Rmt: Regionale, nationale und internationale Kunstprozesse. IV. Jahrestagung des Jenaer Arbeitskreises fur Ikonografie und Ikonologie. Koost F. Mobius, H. Sciurie. Jena, 1983, 131.

(8) Wienberg, J. Den gotiske labyrint, 150-153; Nyborg, E. Kirke--sognedannelse--bebyggelse, 34.

(9) Gannholm, T., koost. Guta Lagh med Gutasagan. Lund, 1994, 103.

(10) Foreville, R. Lateran I-IV. Mainz, 1970, 419, 423, 428-429; Smedeberg, G. Nordens forsta kyrkor. Stockholm, 1973, 170 jj.

(11) Ferm, O., Rahmqvist, S. Stormannakyrkor i Uppland under aldre medeltid.--Studier i aldre historia tillagnade Herman Schuck, 1985, 5, 4, 67-68; Wienberg, J. Den gotiske labyrint, 148-153.

(12) Johansen, P. Die Estlandliste, 198.

(13) Jung, J. Muinasteadus Eestlaste maalt, III. Jurjev, 1898, 51.

(14) Lang, V. Muistne Ravala, 1. (Muinasaja teadus, 4.) Tallinn, 1996, 247.

(15) Johansen, P. Die Estlandliste, 197-199.

(16) Samas, 202; hiljem muutis ta oma seisukohti ja pidas Saha kabelit erarajatiseks. Johansen, P. Nordische Mission. Revals grundung und die Schweden siedlung in Estland. Stockholm, 1951, 104-105.

(17) Samas, 202, 387.

(18) Samas, 410, 583.

(19) Vrd maavalduste jaotuse kaarte Johansen, P. Die Estlandliste.

(20) Samas, 271; Tarvel, E. Die Entstehung der grundherrschaftlichen und gutsherrschaftlichen Agrarstrukturen in Estland im 13. und 14. Jahrhundert.--Der Ostseeraum und Kontinentaleuropa 1100-1600. Einflussnahme--Rezeption--Wandel. Culture Clash or Compromise, VIII. Schwerin, 2004, 121.

(21) Johansen, P. Die Estlandliste, 583, 790.

(22) Samas, 583; Est- und Livlandische Brieflade. Eine Sammlung von Urkunden zur Adels- und Gutergeschichte Est- und Livlands. Hrsg. F. G. v. Bunge, R. V. Toll. I Theil. Bd. I. Reval, 1856, 317, 318.

(23) Johansen, P. Die Estlandliste, 933.

(24) Raam, V. Arhitektuuri- ja kunstimalestised. Sakraalehitised, 99-101.

(25) Joelahtme kirik ja kogudus 18. sajandi esimesel poolel. Pastor Heinrich Christopher Wrede ja tema ametijarglaste kroonikamarkmed. Transkribeerinud, tolkinud ja kommenteerinud T. Kala. Tallinn, 2006, 318.

(26) A-il 1424-1425 laks Joelahtme kihelkonnas kloostri valdusse 45 adramaad: Jagala, Kostivere ning Vandjala (Taani aadliku Albrecht Andersson Hageni lese kingitus) ja Parasmaa (Parenbecki vasallisuguv osa kingitus). Viimsi kuulus 1410. aastast ordule, kloostrile anti ule 1471. a; Johansen, P. Die Estlandliste, 380, 451, 536, 643, 663.

(27) Jaanits, L., Laul, S., Lougas, V., Tonisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn, 1982, 405.

(28) Johansen, P. Die Estlandliste, 12-13.

(29) Samas, 387, 459. Uuemaid andmeid Saxo suguvosa kohta vt Hau, C. Hagen-Steenbrikke. En glemt dansk-estisk stormandsslaegt, 1-2 (kasikiri Ivar Leimuse valduses).

(30) Samas, 679.

(31) Samas, 387, 884.

(32) Samas, 744, 883-884; Hau, C. Hagen-Steenbrikke, 4.

(33) Johansen, P. Ein Siegelstempel aus der Danenzeit.--Beitrage zur Kunde Estlands. Hrsg. O. Greiffenhagen. Bd. XX. Tallinn, 1935/36, 63; tapsemalt Hau, C. Hagen-Steenbrikke, 4-5.

(34) Raam, V. Joelahtme Maarja kirik.--Eesti arhitektuur, 3. Tallinn, 1997, 16.

(35) Raam, V. Uut Harju vanadest kirikutest (Joelahtme ja Kose).--Eesti ehitusmalestised. Tallinn, 1990, 142.

(36) Samas, 144.

(37) Magi, M., Markus, K. Aruanne Joelahtme kiriku porandasse tehtud proovi-urfidest. Tallinn, 2003. Muinsuskaitseameti arhiiv, A-5049.

(38) Raam, V. Uut Harju vanadest kirikutest, 144.

(39) Samas, 145.

(40) Raam, V. Aruanne Joelahtme kiriku valiuuringutest, XXVII. Tallinn, 1988. Muinsuskaitseameti arhiiv A-1946, 8.

(41) Tuulse, A. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpat, 1942, 287-288.

(42) Raam, V. Aruanne Joelahtme kiriku valiuuringutest, 9.

(43) Zobel, R. Tallinn (Reval) keskajal. Linnaehitus 13.-14. sajandil. Tallinn, 2001, 67.

(44) Joelahtme kirik ja kogudus, 232.

(45) Johansen, P. Die Estlandliste, 390.

(46) 1397. a laksid Voerdla ja Pasies Saksa Ordu moisa alla Kallaveres, 1424. a Pirita kloostrile Jagala ja Ruu. Johansen, P. Die Estlandliste, 380, 539, 582, 646.

(47) Samas, 380.

(48) Raam, V. Uut Harju vanadest kirikutest, 148.

(49) Johansen, P. Die Estlandliste, 198-199.

(50) Samas, 409.

(51) Jung, J. Muinasteadus eestlaste maalt, III. Kohalised muinasaja kirjeldused Tallinnamaalt. Tartu, 1910, 52.

(52) Johansen, P. Die Estlandliste, 271.

(53) Wienberg, J. Den gotiske labyrint, 151; Cinthio, E. Heiligenpatrone und Kirchenbauten wahrend des fruhen Mittelalters.--Kirche und Gesellschaft im Ostseeraum und im Norden vor der Mitte des 13. Jahrhunderts. (Acta Visbyensia, III.) Goteborg, 1967, 166-167; Markus, K. Fran Gotland till Estland. Kyrkokonst och politik under 1200-talet. Kristianstad, 1999, 68.

(54) Staecker, J. Jelling--Mythen und Realitat.--Der Ostseeraum und Kontinentaleuropa 1100-1600. Einflussnahme--Rezeption--Wandel. Culture Clash or Compromise, VIII. Schwerin, 2004, 77-102.

(55) Johansen, P. Die Estlandliste, 654.

(56) Liv-, Esth- und Curlandisches Urkundenbuch nebst Regesten. Hrsg. F. G. v. Bunge. Bd. II. Reval, 1855, 846.

(57) Tanan Krista Kodrest Juri kiriku pohiplaani fotokoopia eest!

(58) Raam, V. Arhitektuuri- ja kunstimalestised, 101-102.

(59) Zobel, R. Tallinn (Reval) keskajal, 179.

(60) Raam, V. Uut Harju vanadest kirikutest, 151-152.

(61) Brink, S. Sockenbildningen i Sverige.--Rmt: Kyrka och socken i medeltidens Sverige. (Studier till det medeltida Sverige, 5.) Toim O. Ferm. Stockholm, 1991, 131-132.

(62) Johansen, P. Die Estlandliste, 143-146.

(63) Samas, 146.

(64) Samas, 584-585.

(65) Liv-, Est- und Curlandisches Urkundenbuch nebst Regesten. Hrsg. Fr. G. v. Bunge. Bd. VI. Riga, 1875, 2777.

(66) Saientacken Eller Johannis Sochn uti Harrien. EAA 1-2-C-III-32.

(67) Tanan Toomas Magi Ristimaele tahelepanu osutamise eest!

(68) Kussner, A. Mineviku malestused Harju-Jaani kihelkonnast. Tallinn, 1913, 7.

(69) Kultuurimalestiste riiklik register. Arheoloogiamalestised. Haljava asulakoht, reg-nr 27590, Sambu asulakoht, reg-nr 17821. Vt www.muinas.ee.

(70) Kussner, A. Mineviku malestused, 7, 10.

(71) Samas, 9.10, 22; Raam, V. Harju-Jaani kirik Raasikul.--Eesti arhitektuur, 3. Tallinn, 1997, 48.

(72) 13. saj kuulus piiskopile Kaersool 8, Kehras 10 ja Saintakes 43 adramaad; Dunamunde kloostrile Kalesis 6, Kaemlas 3 ja Igaveres 5 adramaad; Mihkli nunnakloostrile Veskis 5, Perilas 10 ja Silmsis 5 adramaad.

(73) 15. saj-ks oli piiskopile juurde tulnud Soodlas 10, nunnakloostrile Pirsus 13 ja Padise kloostrile Kihmlas 5 adramaad. Padise kloostrimoisa Raasikul mainitakse esimest korda 1497. a.

(74) Johansen, P. Die Estlandliste, 435-36.

(75) Samas, 784.

(76) Liv-, Esth- und Curlandisches Urkundenbuch nebst Regesten. Hrsg. F. G. v. Bunge. Bd. I. Reval, 1853, 340.

(77) Tarvel, E. Lahemaa ajalugu. Tallinn, 1993, 12.

(78) Kuusalu (25), Kiiu (30), Valkla kula (32) ja mois (4): Johansen, P. Die Estlandliste, 434, 459, 642.

(79) Samas, 459.

(80) Raam, V. Kuusalu Laurentiuse kirik.--Eesti arhitektuur, 3. Tallinn, 1997, 32.

(81) Raam, V. Arhitektuuri- ja kunstimalestised, 84-85.

(82) Samas, 86.

(83) Johansen, P. Die Estlandliste, 13.

(84) Markus, K. Fran Gotland till Estland, 152.

(85) Liv-, Esth- und Curlandisches Urkundenbuch nebst Regesten. Hrsg. F. G. v. Bunge. Bd. I. Reval, 1853, 537.

(86) Tarvel, E. Lahemaa ajalugu, 22.

Kersti MARKUS

Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti; kersti.markus@ai.ee
COPYRIGHT 2006 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2006 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

 
Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Markus, Kersti
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Date:Jan 1, 2006
Words:6159
Next Article:Livonian household troops during the Livonian war/ Liivimaa moisamehed liivi soja perioodil.

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2018 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters