Printer Friendly

KALA TAHTSUSEST KAUBANDUSES, MAJANDUSES JA TOIDUMENUUS 13.-16. SAJANDI EESTIS / ON THE IMPORTANCE OF FISH TO TRADE, ECONOMY AND DAILY MENU IN ESTONIA IN THE 13TH TO 16TH CENTURIES.

Kalapuuk etendas Eesti elanike elus tahtsat osa juba kiviajal, rohkeid teateid selle kohta pakub arheoloogiline leiuaines. Elanike menuusse kuulusid mitmesugused mere- ja mageveekalad: sisemaal puuti peamiselt haugi, latikat, saga, ahvenat jm, rannikul ja saartel turska, koha, lesta jm. Neoliitikumi asulast Kasekulas Laane-Eestis on leitud koguni uheteistkumne kalaliigi luid. (2) Tuntud olid tanapaevani harrastatavad kalapuugiviisid: ahingu-, onge- ja vorgupuuk. Viljelusmajanduse arenedes jai kalastus tagaplaanile, kuid oli jatkuvalt kohaliku eluviisi lahutamatu osa, kala oli toidulaual tavaline, pakkudes taiendust voi vaheldust pollumajandus- ja karjakasvatussaadustele ning nendest valmistatud roogadele. Keskajal kujunes kalast lisaks veel tahtis kaubaartikkel. Hansakaupmehed vedasid seda Eestisse sisse--just sel ajal kodunes rahva toidusedelis soolaheeringas--ja kohalikku kala vahendasid nad omakorda Laane-Euroopa turule. Kas kalal oli ka muinasaja uskumustes voi riitustes mingi tahtsus, pole selge, igatahes keskajal sai kalasoomine religioosse pohjenduse, muutudes seelabi lausa uldiseks kohustuseks.

Kui kalapuugi ja kala toiduks tarvitamise vanemat ajalugu Eestis saab uurida vaid arheoloogilise leiuainese pohjal, siis alates keskajast on uurijate kasutada veel mitmesugused kirjalikud ning visuaalsed allikad. Need heidavad valgust kala tahtsusele kohalikus majanduselus, sise- ja valiskaubanduses, samuti inimeste toidusedelis. Siiski leidub keskaja kalateemale puhendatud eriuurimusi vahe, eelkoige on kala ja kalastuse ajalugu vaadeldud uldisemate kasitluste uhe osana. Nii naiteks on hansakaubanduse ajaloo raames pooratud tahelepanu ka kalakaubandusele. (3) Agraarajaloo uurija Herbert Ligi uurimustes kajastub muuhulgas kala osa Eesti talupoegade koormistes. (4) Keskaja toidukultuuri kasitlustes on vaadeldud kala kohta peaasjalikult linlaste toidulaual. (5) Viimastel aastatel on ilmunud arheoloogilise leiuainese tehnoloogiliselt moodsal analuusil pohinevaid uurimusi kalapuugi ja kala toiduks tarvitamise kohta keskajal, (6) sel viisil saadud uudne info pakub olulist taiendust muudest allikatest parit teadetele. Kala osa Eesti elanike toidukultuuris ja kalastust on pohjalikult kasitlenud etnoloogid, (7) tosi kull, uldjuhul puudutavad nende tood 19. sajandist varasemat aega vahe. Ajas kaugemale tagasi kui vaid sajand voi paar ulatuvad, vahemalt osaliselt, kalaga seotud rahvaparimus ja -uskumused, mis on pakkunud uurimisainest folkloristidele. (8)

Kaesolevas kirjatoos on peamiselt kirjalikele allikatele tuginedes vaadeldud kala tahtsust majanduselus ja toidulaual 13.-16. sajandi Eestis. Eesmargiks on anda ulevaade peamistest puugikaladest ja tahtsamatest kaubaartiklitest ehk milliseid kalu sel ajal hinnati ja eelistati ning kuidas neid toiduks tarvitati. Vahem huvipakkuv ei ole kalapuugi laiem sotsiaalne moju keskaja uhiskonnas, kus kala igapaevane tarbimine oli tugevalt mojutatud religioossetest printsiipidest.

KALAVARUD

Eestis on ajalooliselt olnud rikkalikud looduslikud kalavarud. Siinset kalarikkust kiidavad juba koige varasemad keskaja Liivimaad puudutavad kirjalikud allikad: kroonikad ja geograafilised kirjeldused. Nii kirjutab Lubecki Arnold (umbes 1150-1211/1214) oma misjonikroonikas "Chronica Slavorum":
Sellel maal on viljakandvad pollud, rohkelt karjamaid, on niisutavaid
jogesid, niisamuti on [maa] piisavalt rikas kalade poolest ning kaetud
metsaga. (9)


Frantsiskaani munga Bartholomaeus Anglicuse (umbes 1180-1275) teos "De proprietatibus rerum" kirjeldab Eesti alasid aga jargmiselt:
Revalia on parajalt viljakas, niisutatud veekogude ja tiikidega, rikas
mere-ja jarvekaladest, seal on palju vaikesi ja suuri kariloomi. (10)


Loodurikkuste ulistamine 13. sajandi kirjatoodes, kus on kasitletud veel kristianiseerimata alasid, oli eelkoige margilise tahendusega, andes samas tunnistust, et kalarikkuse olemasolu oli tolle aja kasituses uks uuele "tootatud maale" suunatud ootustest. Vahemasti kroonikute nagemuses pusis kalarikkus ka 16.-17. sajandil Liivimaa kirjeldustes olulisel kohal, sellest kirjutab Balthasar Russow:
Nii ei ole kogu maal, eriti Eesti pinnal ainsatki lossi, alevit, talu
voi kula, kus ei oleks mitte toredaid jarvi voi joed ja ojad mooda ei
voolaks. Neist saab igasugu kalu ja vahki, ja nii rikkalikult, et ka
uhelegi talupojale ei olnud kunagi keelatud kalu ja vahki puuda ja muua
oma tahtmist mooda. (11)


17. sajandi kroonik Dionysius Fabricius lisab:
nii et vaevalt leidub siin suurtsugu aadlikest moni, kel poleks
isiklikke igat liiki kaladega taidetud jarvi, tiike ja jogesid... (12)


Kalaveed olid Eestis jagatud kulade ja saraskondade vahel, parast Saksa-Taani vallutust 13. sajandi algul hakkasid maaharrad kalapuuki oma eesoiguseks pidama. Laanistatud alal oli kalapuugioigus ainult laani valdajal, talupojad said seal kala puuda lisakoormise eest. Liivimaa vanima ruutlioiguse jargi karistati voorais eravetes kalastamise eest uhe marga suuruse trahviga. (13) Seevastu ordu ja piiskoppide domeenis asunud kalastuskohtade ja kalavete kasutamisel arvestati rohkem vanu tavasid ning kalapuuk polnud seal nii piiratud. Naiteks 1265. aastal andis ordumeister Uus-Parnu elanikele vaba kalastusoiguse meres ja joel. (14) Tallinna piis-kopil tekkis kalastamisoiguse ule Magise joes tuli Daugavgriva tsistertslastega, 1254. aastal saavutatud kokkuleppe kohaselt lubati piiskopil ja tema talupoegadel joes kalu puuda ning kalatokkeid rajada. (15) Igatahes tegi valitsev suur noudlus kala jarele kalapuugioigusest markimisvaarset majanduslikku kasu tootava privileegi. Kalapuugi tahtsusest tulenevalt leidus maaisandate teenistuses ametimehi, kelle ulesannete hulka kuulus kalastuse korraldamine ja/voi selle ule valvamine. Ordulinnustes oli ametis kalameister (vischmeister). (16) Parnu joe suudmes ja Reiu joes oli naiteks sainapuuk komtuuri eesoigus, seetottu voisid linna talupojad ning kalurid puugiga alustada alles parast komtuuri kalameistrit. (17) Kalakumnise kogujaks seadsid maaisandad uhe oma talupoegadest, 16. sajandi esimesest poolest parit Laanemaa vakuraamatus nimetatakse teda "rannafoogtiks". Naiteks Liu kulas oli konealuses ametis Mattis Janipoick, kes oli seetottu muudest tookohustustest vabastatud. (18) Samas pidasid Kuramaal seda ametit peamiselt kohalikest vasallisuguvosadest polvnenud sakslased. (19)

Keskajal hoivas kala Eesti elanike majanduslikus tegevuses ja toidulaual isearanis tahtsa koha. Isegi sedavord, et juurdepaas kalavarudele sai lausa asustuslooliselt oluliseks teguriks. Kroonik Dionysius Fabricius vahendab, et Karkna tsistertslaste kloostri asukoha valikul arvestati, et klooster asuks joe kaldal
selleks, et munkadel oleks alati tubli toidupoolis kaladest, keda seal
oli tohutu hulk. (20)


Eesti rannikualadele tekkis keskajal pusiasustus. Selle tunnistuseks on rannakulade ilmumine allikatesse 13. sajandi keskel: 1259. aastal Parispea, 1271. aastal Haabneeme, 1284. aastal Keibu, 1290. aastal Juminda, 1314. aastal Muuga jne. (21) Levinud arvamuse jargi oli Eesti rannikuala 13. sajandil kull asustamata, kuid sisemaa kuladele kuulusid uksikud rannaosad voi oigus seal kalastada. (22) Enn Tarveli oletuse jargi leidus rannakulasid ka enne 13. sajandit, kuid need ei pruukinud kalurikulad olla. Ta juhib tahelepanu, et isegi 16.-17. sajandil polnud kalurikulade ja teiste rannaaarsete kulade erinevus kuigi suur, st ka rannakulade elanike jaoks oli pollupidamine tahtsal kohal ning nad andsid pollusaadusi koormiseks. (23)

Vaarib markimist, et Peipsi-aarsetes kulades, kus kasitoo ja kaubitsemise korval oli majanduselus tahtsal kohal kalapuuk, leidus palju tavalistest adratalupoegadest paremas sotsiaalses seisundis vabatalupoegi. (24)

Nii maal kui ka linnas elas inimesi, kellele kalapuuk oli peamine elatusala. Teada on kalurikulasid. Naiteks asusid Sauga joe suudmes Vana-Parnu vastas, samuti Parnu joe suudme lahedal joesaarel Liivimaa ordu kalurikulad. (25) Joepoolses eeslinnas paiknes veel Uus-Parnu kalurikula. Ordu andis kaluritele, kel polnud pollumaad, erioiguse Uus-Parnus oma vajaduseks rukist osta, kuid raad pidi seadma ametisse mehe, kes neile vilja valja mootis ja kogu kauplemist kontrollis. (26) Tallinna Kalamaja eeslinn arvatakse olevat valja kasvanud muinasaegsest hooajalisest kaluriasulast. Keskajal elasid seal valdavalt kalurid (27) ja teised merendusega seotud elukutsete esindajad. Kalamaja kalurite puugipiirkond holmas Soome lahe lounarannikut ja ulatus Haapsaluni. Peamiselt puuti raime, turska, kilu, kalasaagist vottis raad oma osa. (28)

Kohalik kala oli siseturul tahtis kaup, niisamuti veeti seda (naiteks angerjat, tuura, silmu, lohet jm) maalt valja, samal ajal toodi Laane-Euroopast Eestisse resp. Liivimaale sisse toodeldud kala, peamiselt soolaheeringat ja kuivatatud turska. Keskaja kiriku seatud arvukad paastupaevad tekitasid kala jarele kunstlikult suure noudluse. Viimane omakorda andis impulsi nii kalastusele kui ka kalakasvatuse arenguks. Keskajal on Eesti kalatiike mainitud linnade asjaajamisdokumentides. Tallinna rae 15. sajandi arveraamatud annavad teada mitmesuguste kalade raetiikidesse laskmisest. Naiteks 1439. aastal pandi raetiiki hauge, latikaid, vimbu ja kokri. (29) Linnakodanikele kuulunud kalatiikidest on teateid naiteks Uus-Parnust. (30) Tsistertslased olid keskaja Euroopas tuntud kui tublid kalakasvatajad, vahemalt mingil maaral tegelesid nad sellega ka Liivimaal. Kalatiigid olid rajatud hiliskeskajal Lihula naistsistertslaste maavalduste keskuseks kujunenud Kloostri moisa juurde. (31) Lahemalt on uuritud Padise ja Karkna kloostri kalatiike. (32) Lisaks kloostritele leidus kalatiike linnuste, naiteks Maasilinna ordulinnuse, (33) samuti moisate juures. Samas asusid paljud moisad juba nagunii mingi veekogu aares.

Keskaegse kalakasvatuse puhul ei saa alati kindel olla, et tiikidesse lasti kalamaime. 17. sajandil viidi moisatiikidesse suuri kalu, see oli omamoodi kalade sailitamise voi hoidmise viis ehk voimalus vajadusel mugavalt ja kiiresti varsket kala saada. (34) 1462. aastal lasti Tallinna raetiiki 1100 kokre, 1466. aastal aga 1000 haugi ja 1200 ahvenat. Need teated lubavad kull arvata, et tegu ei olnud suurte kaladega. (35) Kuna haug on roovkala, siis toenaoliselt ei pandud neid ahvenatega uhte tiiki. Kalade eraldamine oli voimalik, sest rae valduses oli rohkem kui uks tiik. Igatahes enam kui toenaoliselt ei kasutatud kesk- ja varauusajal kalatiike alati ning ainult kala sailitamise kohana, vaid nendes viljeldi ka kalakasvatust.

KALA SORTIMENT

Keskajal Eestis puutud ja muugiks pakutud kala valik oli lai: raim, lohe, tursk, lest, tuur, kilu, vimb, koger, tint, haug, angerjas, ahven, latikas, siig, sainas, silm, sarg, luts, kiisk jne. Kui osa kalaliike (raim, tursk, haug, lohe, lest jm) esineb keskaja kirjalikes allikates sageli, siis moningaid kohtab uliharva voi uldse mitte. Kirjalike teadete olemasolu ja rohkus soltuvad otseselt konkreetse kalaliigi kaubanduslikust tahtsusest omas ajas, samuti selle kohast rahva, eriti eliidi toidusedelis. Nii oli raim Eesti merepuugis juba keskajal tahtsal kohal. Odavuse ja hea kattesaadavuse tottu oli see isearanis lihtrahva toidulaual sagedane. Omalaadne tunnistus raime tahtsusest on 1519. aastast parinev teade Puha kirikule kohalike kalameeste annetatud hobedast raime kohta. (36) Kirjalike teadete jargi leidus proviandi hulgas muudest kaladest sagedamini turska, lesta, lohet, ahvenat ja latikat. Moneti ullataval kombel on keskaja dokumentides harva mainitud koha. Uks vaheseid teateid tema kohta parineb 1451. aastast, kui Paide ordulinnuse moonavaru hulgas loeti ules 150 kuivatatud koha (czander). (37) Samas tuleb koha toiduks tarvitamine hasti ilmsiks Tallinna arheoloogilises leiuaineses. (38) Meriharja puugist ja soomisest keskajal konelevad uldiselt vaid arheoloogia andmed. (39) August Wilhelm Hupeli vaitel soi 18. sajandil meriharga uksnes lihtrahvas. (40) See vois juba keskajal reegel olla ja just sel pohjusel pole peamiselt eliidi soomisharjumusi peegeldavatesse kirjalikesse allikatesse konealusest kalast rohkem marke jaanud. Harva on mainitud ka lutsu, uks erand on teade Narvast Tallinna toodud lutsukoorma konfiskeerimisest ja vaestele andmisest. (41) Lutsul (Quappen) oli suurem tahtsus Peipsi jarve kalasaagis, seeparast esineb ta Tartu raedokumentides. (42) Uldse peab arvestama, et kuivord enamik keskajast sailinud kirjalikke allikaid parineb Tallinnast, siis ei vahenda need kalatarbimisest Eestis terviklikku pilti ja piirkondlikud eriparad jaavad pigem varju.

Harukordne on Tallinna raearvetes sisalduv info mookkala ja seakala, aga ka merihundi toiduks tarvitamisest. (43) Paraku ei valgusta allikad, mis asjaoludel ja kust need Eesti vetes haruldased voi uldse mitte esinevad kalad raeharrade juurde joudsid, voimalik, et need saadeti kingiks. Seakala ehk pringli puhul, tosi kull, ei olegi tegu kala, vaid vaalaliste seltsi kuuluva veeimetajaga. Viimastest on Eestis toiduks tarvitatud ka huljest, hulgepuuk oli rannikuala ja saarte, eriti Ruhnu, Kihnu, Prangli ning Saaremaa elanike tahtis elatusala. Eelkoige nende piirkondade elanike hulgas oli hulgeliha soomine veel keskajal suhteliselt levinud. 15. sajandil leidus Maasilinna ordulinnuse toidumoona hulgas lausa mitu tunni hulgeliha, 16. sajandist sailinud kirjalike allikate andmeil jagati hulgeliha ja -pekki Tallinnas nn majavaestele. (44) Keskajal leidus Eesti vetes rikkalikult ka vahke, mida samuti puuti ja soodi palju.

Kalal oli hansakaubanduses keskne koht. Tahtsaim Eestisse resp. Liivimaale imporditud kala oli heeringas, (45) mida kaubandust reguleerivate maaruste jargi tuli muua "oma nime all", s.o vastavalt sellele, kus kala oli puutud ja sisse soolatud. (46) Tallinnas olid koige levinumad Skane ja alborgi heeringad, veel kaubeldi Belti ning Bornholmi heeringatega. Uurimused naitavad, et heeringad olid Tallinna sisseveos vaartuse jargi arvestades kolmandal kohal. (47) Olenevalt sordist ja kvaliteedist varieerus nende hind. Naiteks 1513. aastal koikus tunni Skane heeringa hind 13-st kuni 21 margani. 1480. aastal maksis tunn soolaliha 2 1/2 marka, tunn Skane heeringat 12 marka; 1509. aastal oli tunni (soola)lohe hind 6 marka, tunnil heeringal aga 18 marka. (48) Hinnast hoolimata ostsid heeringat meelsasti ka talupojad, see ilmneb muuhulgas Tallinna kaupmeeste volaraamatuist. (49)

Peale heeringa liikus kohalikul turul teisigi kalu, mida tunti nende paritolukoha jargi. Naiteks kohtab allikais nn Bergeni kala (Berger fisch). (50) Bergen oli keskajal tuntud kuivatatud tursaga kauplemise keskusena, isegi sealse hansakontori vapil kujutati kroonitud kuivatatud turska. (51) Liivimaa siseturul kujunes omaette kaubaartikliks Tartu havi (Derpsche heckede; heket van Dorpte), nimetus viitas kohale, kust kala puuti ja muugiks ette valmistati. Tallinnas olid need kalad hinnatud, neid varuti sageli pidusoominguteks. (52) Vaartustamisest koneleb seegi, et Tartu dominiiklaste konvent saatis Tallinna jutlustajavendadele kingituseks 150 Tartu havi. (53) Tallinna kirjalikes allikates on mainitud veel Soome havisid ja Viiburi raimi. Naiteks saatsid Tallinna dominiiklased 1522. aastal oma ordu Riia priorile kaks laevanaela Soome havisid. (54) Tallinna kodanikuproua Eimersche 1578. aastast parit varainventari jargi leidus tema majapidamises 5000 Viiburi raime. (55) Kalapuugikohtade vastastikku kulastamine oli Soome louna- ja Eesti pohjaranniku elanike puhul tol ajal tavaline. (56)

Kala voeti Eesti talupoegadelt vakulaua andamiks, seda kull peamiselt rannakulades. Lesti, latikaid, raimi ja vimbu nouti kuivatatult, raimi osalt ka soolatult, samuti toodi vakupeo tarbeks varskeid kalu. (57) Naiteks Saaremoisas toodi vakuandamiks 180 kuivatatud ja 180 varsket latikat ning 6000 raime; 1569. aastal laekus Karksi linnuselaani talupoegadelt 20 leisika latika ja 20 leisika muude varskete kalade korval ka 600 heeringat. (58) Moistagi ei soodud vakupeol kogu andamiks toodud kala Ara. Tahelepanu vaarib, et talupoegadelt nouti ka sellist kala, mida nad pidid ostma. Latika sage esinemine vakulaual annab tunnistust tema erilisest hindamisest. Naiteks 18. sajandi literaat A. W. Hupel nimetab latikat uldse parimaks kohalikuks kalaks. Tema andmeil olid koige rasvasemad latikad Peipsi jarves. Latikate keeli tavatseti Hupeli kaasajal valmistada aadika ja vurtsidega ning suua nagu sissetehtud austreid. (59)

Vaarib tahelepanu, kui mitut liiki kala esines keskaja pidusoomingute menuus korraga voi serveeriti uhel soomaajal. 1501. aastal visiteeris Tallinna piiskop Nicolaus Rottendorp Niguliste kirikut, visitatsiooni ajal kostitati teda kahel paeval paastu tottu vaid kalatoitudega. Esimese paeva soomaajal serveeriti korgele vaimulikule heeringat, lohet, turska, merihunti, latikat, angerjat ja tapselt maaratlemata "varskeid kalu". Teisel paeval polnud valik kasinam: heeringas, raim, angerjas, merihunt, latikas, lest ja "varsked kalad". (60) 1525. aastal Tallinnas ordumeistri auks peetud pidusoogil pakuti kuivatatud turska, lohet, heeringat, tuurakala, angerjat, varskeid kalu ja kalasulti. (61) 1546. aastal serveeriti Tallinna rae vastlapeol lisaks liharoogadele ka kuut liiki kala (heeringat, turska, latikat, haugi, lesta, lohet). (62) Rikkalikus valikus kala leidus ka eliidi teemoona hulgas. Nii votsid 1471. aastal Valka linnadepaevale soitnud Tallinna raesaadikud kaasa heeringat, lohet, turska, raime, angerjat, tinti, kuivatatud turska, lesta, ahvenat ja Tartu havi. (63) 1509. aasta linnadepaevale lahetatud Tallinna saadikud said teemoonaks muu toidukraami hulgas haugi, soolaangerjat ja-lohet, raime, tinti, kuivatatud turska, soolaturska, lesta, kammeljat, heeringat ning kuivatatud lohet. (64)

Kui laias valikus ja millist kala toiduks tarvitati, soltus isiku sotsiaalsest staatusest ning majanduslikest voimalustest. Eliit eelistas voimalusel suuri vaariskalu, eelkoige havi, angerjat, lohet, tuura, heeringat jt, hinnati ka haruldasi liike, nagu merihunti voi mookkala. Naiteks haug, mis oli keskaja Euroopa kokaraamatutes uks enim esinenud kala, oli samuti Liivimaa ulemkihi peolaual hinnatud. (65) Haugist tarvitati juba vanal ajal toiduks ka marja, vahem rasva. (66) Keskajal nautis Eesti resp. Liivimaa eliit oma toidulaual ka lihtrahva laual tavalisi liike, naiteks raime, lesta, tinti jms. Peenes koogis valmisid road eelistatavalt varskest kalast. Uhiskonna sotsiaalse ja majandusliku eliidiga vorreldes oli alamkihti kuulunud ning vaeste inimeste jaoks kala ja kalatoitude valik alati piiratum. 1514. aastal kuulus Tallinna rae poolt Vao kula heinalistele maaratud paevase moona hulka lisaks muule toidukraamile veel 40 kilu, 30 raime ja 8-9 ahvenat. (67) 1550. aastal oli kala sortiment Vao heinatooliste menuus monevorra rikastunud, paevilistele jagati varsket raime, silku, soolaturska, kuivatatud raime ja Skane heeringat. (68) Keskajal Tallinnas vaeste abistamisega tegelnud Lauagild jagas linnavaestele kaladest peamiselt turska, lohet, siiga ja heeringat. (69) Liivimaa soja paevil 1569. ja 1570. aastal osteti Tallinnas Suure Rannavarava juures asunud rougemaja elanike tarvis, nii varskeid, kuivatatud kui ka soolatud raimi, samuti lesti ning kilusid. (70) Umbes sada aastat hiljem oli seegielanike menuus kala sortiment veelgi vahenenud. Nii pakuti 17. sajandi keskpaiku Tallinna Jaani seegis kala neljal paeval nadalas, pohiliselt raime, korra ka heeringat, voimalusel lesta. (71) Kalavaliku kahanemise tendents materiaalselt vahe kindlustatud inimeste menuus jatkus jargnevatel sajanditel. Nii oli 19. sajandi teisel poolel Balti raudtee ehitusel tootanud meeste pohitoit rukkileib ja silk, moisas teotool kainud talusulane sai nadalamoonaks samuti rukkileiba ning silku, lisaks lahkriga hapupiima. (72)

Keskaeg on n-o statistikaeelne ajastu, seetottu pole voimalik teada saada, kui palju soodi kala uhe inimese kohta aastas. Iseenesest annavad kirjalikud allikad kalakoguste kohta sageli kullaltki uksikasjalikku infot. Nii oli 1451. aastal Lihula ordulinnuse moona hulgas 1001 1/2 kuivatatud kala, 40 000 kuivatatud ahvenat, 2 1/2 tunni heeringat, 3 1/3 tunni lohet, 1 vaat tuurakala ja 1002 kuivatatud turska (flacfisch); samas koosnesid Maasilinna ordulinnuse varud 1003 latikast, 30 000 raimest, 1010 sarjest, 1007 ahvenast, 1001 1/2 kammeljast ja 1001 1/2 kuivatatud kalast. (73) Paraku ei piisa sailinud teadetest valja selgitamaks, mitu kilogrammi kala tegi see inimese kohta aastas keskmiselt. Vottes aluseks Tallinna rae poolt 1514. aastal heinatoolistele maaratud kalade paevanormi--40 kilu, 30 raime, 8-9 ahvenat -, voib paevaseks kalakoguseks pidada umbes 2-2,5 kg (seda arvestusega, et kolm keskmist raime kaaluvad umbes 70 g, uks kilu umbes 11 g ja ahven umbes 100-200 g). Samas jaab ebaselgeks, kas see kogus oli moeldud toolisele voi ka tema pereliikmetele (juhul kui neid oli). Kui saadud tulemuse alusel puuda arvutada aastast kalatarbimist, siis ainuuksi umbes 140 paastupaeva tottu vois see olla ligikaudu 150 kg, kohati ehk isegi kuni 200 kg aastas. (74) 19.-20. sajandi vahetuse andmete jargi soodi mones Kolga-Jaani taluperes Vortsjarve aares aasta jooksul Ara 30 puuda (1 puud = 16,38 kg), s.o 491,4 kg kala. (75) Jallegi pole teada, kui suurt peret on silmas peetud, aga naiteks 6-7-liikmelise pere puhul tegi see inimese kohta umbes 70-80 kg kala aastas. Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel soodi Eestis 2007. aastal 13,4 kg ja 2012. aastal 11 kg kala inimese kohta aastas. (76) Kuigi keskaega puudutav arvestus on aarmiselt tinglik ja ebamaarane, voib siiski hinnata realistlikuks nuudisajast vahemalt kumme korda suuremat kalatarbimist.

KALASAILITAMINE JA KALATOIDUD

Keskajal mojutas toiduainete kattesaadavust ja toiduks tarvitamist vaga tugevalt hooajalisus. Inimesed olid harjunud, et varske toidutooraine--koogivili, puuviljad, maitsetaimed, aga samuti liha ja kala--oli olemas vaid kindlal aastaajal. Suurel osal aastast tuli eriti lihtrahval leppida pikaajaliseks sailitamiseks toodeldud toiduainetega. Kala puuti Eestis sageli kudemisperioodil, aga pohimotteliselt sai seda teha aastaringselt. Just seetottu pakkus kala olulist taiendust hooajalisest toiduvalikust kujundatud menuule. Kuigi varske kala oli aasta ringi kattesaadav, oli samas tegu kergesti rikneva toiduainega, seeparast muudi ja tarvitati toiduks rohkem toodeldud kala. Sellegipoolest oli linnas alati ka varsket kala muugil. Huvipakkuvat infot kalamuugi kohta pakuvad Tartu raeprotokollid 1550. aastatest. Nimelt on seal eristatud kauplemist surnud (die doden vi[beta]ke) ja eluskalaga, viimastest on konkreetselt nimetatud haugi (levendige heckede). (77) Varske kalaga kauplemist kontrolliti, see ei tohtinud olla roiskunud voi haiseda. Kui muuja sellist kala turult oigel ajal Ara ei viinud, viskasid raeteenrid selle jokke. (78) Venelased ja mittesakslased resp. eestlased, kes eluskalaga turule kauplema tulid, voisid kaubelda kolmel jarjestikusel paeval, olid nad kauem, kala konfiskeeriti ning jagati vaestele. (79) Muugiks kolbmatu kala saatmine vaestele oli tavaline praktika ka teistes Liivimaa linnades. Naiteks 1384. aasta Riia bursprake nagi ette, et muugil olnud kala, mis polnud enam varske, tuli saata Puhavaimu seeki. (80) Tahelepanu vaarib, et Tartus pidid kalakauplemisel silma peal hoidma Suurgildi liikmetest vaeste eestseisjad. (81) Tallinnas lubati kaluritel varsket kala turul muua, kuid kuivatatud ja soolakalaga kauplemine oli 15. sajandi algusest peale kalakauplejate (fischhoker) eesoigus, (82) sellist kala tohtis muua ainult muugiputkades. (83) Rae pidusoominguiks varutud kalade hulgas on mainitud ka kulmutatud ja elusat kala, naiteks 1530. aastal osteti vastlajooduks uhe Riia marga eest 12 elusat latikat (levendysche bressem) ning 30 killingi eest kulmutatud latikaid (gefraren bressem). (84) Tallinna kalakaubitsejad ostsid kaupa sadamasse saabunud laevadelt, (85) neile kuulus seal ostueesoigus, alles parast neid oli kodanikel oigus kolme paeva jooksul laevadelt enda tarbeks kaupa osta. Kuivatatud ja soolatud kalaga varustasid keskajal Tallinna muuhulgas Soome ning Saaremaa kalakauplejad. (86)

Keskaja linnas kehtestati kalastamisel ja kalaga kauplemisel mitmesuguseid kitsendusi: nii keelas Tartu raad nn rumenikel (rumenicke) ja venelastel kulmutatud, elus- voi nn surnud kala edasimuugi eesmargil linnas kokku osta. (87) Etnilisel alusel vahetegemist, oiguste piiramist esines ka teistes linnades, naiteks keelas Vana-Parnu raad linnas elavatel kodanikuoiguseta mittesakslastel, s.o eestlastel, omada isiklikku laeva voi paati, millega kala puuda. (88)

Kala pohilised sailitamise viisid Eestis olid nii keskajal kui ka hiljem kuivatamine (vinnutamine) ja soolamine. Vanim ja levinuim kalasailitamise vote on selle kuivatamine voi vinnutamine tuule ning paikese kaes. Kala voidi enne vinnutamist ka luhikest aega soolas hoida. (89) Tosi kull, see komme sai Eestis uldisemaks muutuda alles siis, kui inimestel oli soola vabalt kaes. Kala tavatseti kuivatada ka ahjus. Moned uurijad eelistavadki kuivatamise all silmas pidada just ahjus kuivatamist. Kalad suleti ahju, mone tunni parast neid segati ja pandi ahi uuesti kinni. Hommikuks olid kalad kuivad ja muredad, need laoti korvidesse ning puistati vahele soola, sellised kalad sailisid kaua. (90) Tanu regulaarse soolakaubanduse sisseseadmisele hansakaupmeeste poolt 13. sajandil said Eesti elanikud hakata pikaajaliseks sailitamiseks kala ka sisse soolama. 16. sajandi lopust parit Padise moisalaani foogti arveraamatu jargi kaidi sealse majapidamise jaoks igal aastal Vihterpalus sainast (ide) ja vimmakala puudmas. 1596. aasta sissekande jargi saadi sainast 207 ja vimba 1407 tukki. Osa kalast--1 1/4 tunni (1 tunn = 100-120 1)--soolati, ulejaanu - 26 leisikat (s.o umbes 216 kg)--kuivatati. (91) Kuivatamise eelis soolamise ees oli alati, et see noudis vahem soola. Kala aitas sailitada ka talvekulm, koige lihtsam viis kalakulmutamiseks oli laotada kalad parast puuki jaale ja lasta Ara kulmuda. (92) Elusalt kulmudes sailitas kala oma loomuliku varvi ja tema maitseomadused olid lahedased varskele kalale. Igatahes oli talv Eestis kalaga kauplemiseks eriti hea aeg. Taliteega ja talvekulmaga sai kala holpsasti regedel puugikohast kaugemale vedada. Just sellest kirjutab kroonik Balthasar Russow:
Molemad nimetatud jarved [Peipsi ja Vortsjarv] on vaga kalarikkad ja
toidavad palju kohti suvekuudel, kogu Eestimaad aga talveajal reeteega
igasuguste kaladega. (93)


Kulmutatud, niisamuti varske (die frisschen fissche), surnud ja eluskalaga kauplemisest on juttu ka Tartu raeprotokollides. (94)

Pikaajaliseks sailitamiseks kuivatati Eestis pea koiki kalu, sh suuri, nagu lohe, havi jms. Soolakaladest esinevad kirjalikes allikais lisaks heeringale enim soolalohe ja -angerjas. Narva joest puutud ja tunnidesse soolatud angerjas laks osalt ekspordiks, soolalohe joudis Tallinna turule. (95) Kalaga kauplemine oli tulus ja sellega tegelesid isegi suurkaupmehed, nad lasid Neeva joest tuurakala puuda ning muusid seda Laane-Euroopasse. Seal oli tuur oma suuruse tottu vaga hinnatud. (96) Kuid Narvast saadeti Tallinna muugiks ka soolakiiska. (97) Suitsukalast Eestis keskajal teated praktiliselt puuduvad. Tuleb ette ainult suitsuheeringat, kuid seegi oli pigem imporditud. Kalasuitsutamise ajalugu Eestis vajab alles lahemat uurimist. August Wilhelm Hupel mainib 18. sajandi teisel poolel, et Tallinnas osati hasti raimi suitsutada, niisamuti koneleb ta lohe-, tindi- ja isegi silmusuitsutamisest. (98) Samas peavad etnoloogid kalasuitsutamist eestlaste juures hiliseks, alles 20. sajandi algul laiemalt levinud nahtuseks. (99) Keskajal olid Narva eriliseks kaubaartikliks praetud silmud, mille puhul oli toenaoliselt tegu praetult marineeritud silmudega. Uheks kalasailitamise viisiks oli kalasult. See voi kala kallerdises naib olevat olnud eriline Tartu horgutis, kuivord Tallinna luksuslikeks pidusookideks telliti seda Tartust, mitte ei valmistatud kohapeal. (100)

Kuigi osa toiduks tarvitatud toodeldud kalast vois valmida koduses majapidamises, ei katnud see kaugeltki kogu vajadust. Keskajal kaubeldi Eestis suures ulatuses nii sissetoodud kui ka kohalikku paritolu toodeldud kalaga. Importkaladest oli koige tahtsam ja armastatum heeringas. Soodi nii soola- kui ka kuivatatud heeringat, harva tuli isegi suitsuheeringat ette. Heeringad olid hinnatud hea sailivuse ja maitseomaduste, sh rasvasuse poolest. Neid eristati nii paritolu kui ka kvaliteedi jargi. Tallinna bursprake jargi kuulusid madalamasse sorti heeringad, mida muudi kohe parast soolamist. (101) Heeringamuugil tuli ette pettust: soolamisel pandi pealiskihtidesse paremaid ja rasvasemaid, alla lahjemaid kalu. (102) Selliste petmiste vastu meetmete rakendamist arutati korduvalt hansapaevadel. (103) Tallinna raad manitses Liivimaa linnu jalgima, et noored sellid ja sulased, kes linnakeldrites heeringaid umber pakivad, ei teeks sohki ega voltsiks. (104) Alates 14. sajandist omandas kuivatatud tursaga kauplemine uleeuroopalise tahtsuse. (105) Nagu heeringal, oli keskaja Euroopas ka tursal paastumenuus oluline koht. (106) Tursk oli tahtis kala ka keskaja Liivimaal, kirjalikes allikates on mainitud Atlandi turska ehk kabeljood, keda Eesti vetes ei leidu, ja kohalikku Laanemere turska. Viimast soodi peamiselt kas kuivatatult ja/voi soolatult, toodeldud turska veeti keskaja Liivimaale sisse. Kuivatatud tursa kohta oli levinud mitu nimetust, koige uldisem oli stockfisch, margistades kuivatatud turska voi kabeljood (Atlandi turska). Puugi jarel eemaldati kaladelt pea ja sisikond ning pandi puidust raamidele varske ohu katte, kuid paikese eest varjatult, kuivama. (107) Olenevalt kuivatamise viisist ja samuti kvaliteedist jagati kalad paljudesse eri sortidesse ning kategooriatesse. Keskaja Liivimaa allikates kohtab kuivatatud tursa kohta ka nimetust rotscher (eesti k rootskarid), see tuli norra keelst (rotskaer) ja tahistas piki selgroogu poolitatud kuivatatud turska. (108) Liivimaa allikais sageli esinev flack fisch oli vendade Grimmide sonaraamatu teatel stockfisch'i ornem variant. (109) Keskaja lopul tunti Euroopas ka klippfisk'i (saksa k Klippfisch), s.o kuivatatud soolaturska. (110)

Ajalookirjutuses peetakse kuivatatud turska pigem lihtrahva toiduks. Liivimaal pakuti seda sageli peolaual. 1532. aastast parineb kiri, milles Saaremaa kapiitel tellib Tallinnast Saare-Laane piiskopi kohale pretendeerinud Brandenburgi markkrahv Wilhelmi tarvis toiduaineid. Muuhulgas telliti kuivatatud turska (stockvisch), aga tingimusel, et see oleks hea, mitte Vene voi Rootsi kaup. (111) Omaette kusimus on, kas kvaliteetse kauba all voidi ka kohalikku turska silmas pidada. 16. sajandi keskpaiku varuti Tallinna Suurgildi vastla- ja joulujootude puhul korraldatud pidusoominguiks alati kuivatatud turska ning heeringat. (112) Turska soodi ka igapaevaselt palju, sellest annavad tunnistust markimisvaarsed tagavarad. Naiteks palus ordumeister Wolter von Plettenberg 26. detsembri 1515. aasta kirjas Parnu komtuuri saata talle kuivatatud raimi, komtuur aga palus vabandust, et raimed olevat alles moisameeste juures Laanemaal, ja pakkus asemele ordulinnusesse ning Tahku moisasse varutud 3 salitist (1 salitis = umbes 2000 kg) turska. (113) Tallinna keskaegse eeslinna alalt on arheoloogilistel kaevamistel 14.-16. sajandi kihistusest leitud arvukalt kalade, sh turskade koljuluid, mis viitab kalatootlemisele. Ilmselt oli tegu kohaga, kus kalad kohe parast puuki kas kuivatati voi soolati ja vahemalt osaliselt ka maha muudi. (114)

Keskajal Eestis raime nii kuivatati kui ka soolati. Hea ja odava kalana oli raimel kindel koht massitoitlustamises: seda anti vaestele, samuti soja- ja toomeestele. 1451. aastal oli Viljandi ordulinnusesse varutud toidumoona hulgas 200 000 (kuivatatud) raime ja 14 tunni silku, Karksi linnuses aga 300 000 (kuivatatud) raime. (115) Kauplemisel ja tagavarade soetamisel arvestati silku enamasti tunnining kuivatatud raimi tuhandekaupa. Pole valistatud, et kuivatatud raim oli keskajal isegi tavalisem kui soolaraim ehk silk, tosi kull, mingeid statistilisi andmeid vaite kinnituseks sellest ajast votta ei ole. Igatahes on kuivatatud raimi kirjalikes allikates sageli mainitud. Tallinna kalakauplejatel oli kuivatatud raim uks tahtsamaid kaubaartikleid. Naiteks parast kalakaupleja Oleffi surma 1550. aastal jai kalakaubast temast jarele 8 marga eest kuivatatud raimi, mis Ivar Leimuse arvestuste kohaselt oli umbes 50 000 tukki. (116)

Milliseid roogi keskaja Eestis kalast valmistati, selle kohta on vahe andmeid. 1501. aastal visiteeris Tallinna piiskop Nicolaus Rottendorp Niguliste kirikut, sel puhul korraldatud pidusoogi menuu annab tolle aja kalatoitudest monevorra aimu. Nii serveeriti piiskopile muuhulgas soolalohet aadika ja sibulaga, kuivatatud turska oli ja rosinatega, praetud varsket merihunti, varskeid kalu kastme voi leemega, olis praetud latikaid jt kalu, soolaangerjat pipraga, praetud heeringat, varskeid kalu oli ja rosinatega, varsket angerjat ja varsket merihunti kastme voi leemega ning olis praetud varskeid lesti, samuti kala kallerdises. Kala kastmega oli kohalikus peenes koogis levinud roog. See ilmneb ka 1524. aastal Tallinna Suurgildis toimunud Viljandi komtuuri kostitamisel, kus mitmesuguste lihatoitude korval serveeriti haugi kastmega. (117) 1527. aasta Tallinna rae vastlajoodu arve jargi osteti kuivatatud tursa juurde safranit, (118) voimalik, et sellest valmistati kollane kaste kalade juurde. Piiskop Nicolaus Rottendorpile 1501. aastal pakutud toidud naitavad ilmekalt, kuidas isegi paastunoudeist kinni pidades oli uhiskonna eliidil voimalik nautida vaheldusrikast, lausa luksuslikku toidulauda. Rohkem oli kasinusnoudest kujundatud Tallinna mustpeade soomaaeg, nimelt pakkusid nad paastu ajal pidusoogiks kuivatatud heeringat, kalamarja, kuivatatud lohet, kupsetatud ounu ja praetud heeringapaid. (119) Keskajal oli delikatessiks tuurakalamari, mida serveeriti luksuslikel pidusoomingutel, aga seda leidus teinekord ka eliidi reisimoona hulgas. (120) Kuigi kirjalikud teated sellest vaikivad, on enam kui kindel, et lihtsam rahvas tarvitas toiduks vahem vaartuslikku kalamarja. A. W. Hupel kirjutab 18. sajandil haugimarja kohta, et rannatalupojad kuivatavad seda ja soovad nagu leiba, kalarasva aga keedeti ning soodi siis voi asemel. (121)

Etnograafia andmetel oli 19. sajandil eestlaste hulgas levinud tava, et kala ei praetud rasvaga, vaid keedeti pannil kupseks. (122) Kas ka keskajal lihtrahvas kala samal viisil toiduks valmistas, pole teada. Rohkem peenemat kooki puudutavad kirjalikud teated raagivad nii praetud kalast kui ka rostimisrestil kupsetatust. Karkna munkade kohta kirjutab kroonik Dionysius Fabricius, et nood soid kogu aeg ihest ehk Peipsi siiga:
See kala on valge, piklik, usna orn, praetult parem kui keedetult, sest
on rasvane. (123)


Tallinna rae markmeraamatu 16. sajandi keskpaigast parit sissekanne kirjeldab heeringa valmistamist rostimisrestil uhes kohalikus kortsis:
Seejarel noudis ta uhe praetud heeringa. Siis nad andsid talle uhe
praetud heeringa nendest, mis olid praetud keskpaeval. /.../ Siis pandi
uks teine praeheeringas rostimisrestile, ja valmimine ei votnud kaua
aega. (124)


1550. aasta varainventari jargi kuulusid Vao kula sepale nii rostimisrest kui ka 2 praepanni, (125) nii on toenaoline, et kala praadimine ja rostimine olid Eestis keskajal levinud laiemalt kui ainult saksa ulemkihi hulgas.

Kala soodi kaunvilja korvale, naiteks jagas Tallinna Lauagild 16. sajandi esimesel poolel vaestele herneid ja selle juurde kas turska, lohet, siiga voi heeringat. (126) Kindlasti valmistati keskajal kalast suppi. Tallinna Jaani seegi elanike 17. sajandi keskpaigast parit menuu jargi said nad esmaspaeviti ja reedeti raimeleent voi -sousti, reedel voimaluse korral lisaks varsket lesta voi raime, teisipaeviti anti kapsa ning rupskite juurde heeringat voi raime, laupaeviti hapupiimaga pudru korvale varsket voi soolaraime. (127) Voib usna kindel olla, et samalaadseid toite soid lihtsad inimesed ka keskajal.

NoUDLUS KALA jarele, SUHTUMINE KALASSE

Kalatarbimist on labi ajaloo lisaks tema kattesaadavusele mojutanud veel inimeste hoiakud, toekspidamised ja eelarvamused. Kristlikus sumboolikas on kala vaga tahtis, seda kasitatakse kui Kristuse marki ja kolm kala tahistavad Puha Kolmainsust. Kristluse levikuga Euroopas kais kaasas kala osatahtsuse suurenemine inimeste toidusedelis. See tulenes otseselt kiriku paastunoudest. Nimelt tuli paastu ajal valtida pusisoojaste loomade liha, uldse loomsete valkude soomist. Kui kristluse levimise esimestel sajanditel vois kohata tendentsi torjuda ka kala paastutoitude hulgast valja, siis 9.-10. sajandi paiku oli kalast saanud vaieldamatu ja pohiline paastutoit. (128) Paastunoue tekitas kogu kristlikus Euroopas kunstlikult suure noudluse kala jarele. Kui Hollandis, Sotimaal, Norras jm kuulus kala pohitoiduse hulka, siis mitmel pool Euroopas ei olnud kala igapaevane toiduks tarvitamine iseenesestmoistetav. Uks pohjus oli, et kala oli raske hankida. Varske kala riknes kiiresti, seetottu olid merekalad Euroopa sisepiirkondades harulduseks ja kattesaadavad peamiselt kas kuivatatult voi soolatult. (129) Esialgu kaubeldigi rohkem mageveekaladega, mida oli lihtsam puuda ja mida sai kiiremini edasi transportida. Mones keskaja Euroopa piirkonnas vois kalavete olemasolust hoolimata puududa traditsioon kala toiduks tarvitada. Naiteks jutustab Beda Venerabilis, kuidas paganlikud anglosaksid ei tegelnud uldse kalapuugiga, kuigi meres ja jogedes leidus kala rikkalikult. Nii sai piiskop Wilfridi esmaseks ulesandeks koos ristiusu pohitodedega opetada neile ka kala toiduks tarvitamist. (130)

Keskajal sumboliseeris kala kloostrielanike ja paastuaja menuud. Seoses vallutuse ja maa ristiusustamisega 13. sajandil muudeti paastumine ka Eestis normiks. Juba 1241. aastal solmis Saaremaa piiskop oma vastristitutega lepingu, milles uhe punktina nouti lihasoomisest loobumist reedeti, suure paastu, quatember'i ja puhakupaevade ajal. (131) Keelust uleastuja pidi tasuma pool marka hobedat. Kuna paastuaega oli aastast umbes kolmandik, siis oli kullaldaste kalavarude olemasolu vaga tahtis. Kahtlemata tekitas maa ristiusustamine Eestis varasemast suurema noudluse kala jarele. Samas oli kalapuuk juba iidsetest aegadest osa Eesti elanike elatusala, eeskatt saartel, rannikul, Peipsi ja Vortsjarve umbruses. Eesti polise kalakultuuri mojule osutavad keelelised arengud kesk- ja varauusajal. Nimelt laenasid siinmail elanud sakslased oma keelde mitme kohalikku tahtsust omanud kala nimetused: kilu (Killo), vimb (Wemgalle), raabis (Rebs), kiisk (Kisse, Kiesse) jt. 16. sajandi alamsaksakeelsetes tekstides Eestis on "siia" vaste syck (szieck) (132) ja "sainapuuki" tahistab soinenfangk. (133) Kala majanduslikust tahtsusest, kultuurilisest ja sumboolsest tahendusest tulenevalt on teda kujutatud keskaegsetel vappidel, kuigi alati pole identifitseeritav, mis kalaga on tegu. Narva 14. sajandi linnapitseril on Aratuntav tuurakala, mis oli linna tahtis kaubaartikkel. Kaht kaardus kala (sainast?) umber orduristi on kujutatud Uus-Parnu vaikesel vapil. Kalu leidub ka aadlivappidel. Nendest enim on koneainet pakkunud Maidla kala ehk rundi kujutamine von Maydelli aadlisuguvosa vapil. Kala nimetuse ja suguvosa nime seosele tuginevalt on seda nimetatud ka eesti keelt konelevaks vapiks. (134)

Etnoloogide ja folkloristide uurimused naitavad, kui rohkete ja kirevate uskumuste, kaskude ning keeldudega on kalapuuk eestlastel seotud olnud, seda alates puuniste ettevalmistamisest ja lopetades ilma mojutamisega. (135) Kalastusmaagiaga puuti kindlustada kalaonne ja suurt kalasaaki ning see peegeldab uhtlasi kala tahtsust rahva toidusedelis. Vahemalt osa selliseid kombeid ja toekspidamisi ulatub tagasi kaugele ajalukku. Keskajast pole kalade ja kalapuugiga seotud rahvausu kohta paraku markimisvaarset infot sailinud, Antonio Possevino margib ainult, et talupojad tavatsenud muude asjade seas lasta preestril onnistada ka kalavorke, jarvi ning tiike. (136) Harva ja pogusalt leiab kala markimist mones kesk- voi varauusaja kroonikas. Naiteks on Dionysius Fabriciuse vahendatud omamoodi endelugu heeringa joudmisest Liivimaale:
Muude roogade seas asetatakse sel pidusoogil kuninga ette kaks
heeringat, need kalad olid sellele rahvale [liivlastele--I. P.-J.]
tundmatud. Kuningas aga, parinud, mis kala see on, ja saanud teada, et
merekala, hakkas heeringat saba poolt tukeldama. Seda asjaolu pidasid
sakslased endile heaks endeks, ennustades, et see rahvas saab kord
sakslaste alamaks; see komme aga--heeringat suues alati sabast
alustada--on paljudel Liivimaa talupoegadel tanini. (137)


Keskaja kiriku paastunoudes ei valjendunud mitte lihtsalt urgne aastaringne toidujaotus, sh liha- ja kalatoitude loomulik vaheldumine toidulaual, vaid see kujundas inimestes liha ning kala vastandavat suhtumist. Seetottu ei olnud kala rahva hulgas labinisti positiivselt hinnatud toit. Kala, eriti soolakala, osutas kehvale elujarjele, samal ajal kui head elu sumboliseeris, vahemalt pohja poole Alpe jaanud Euroopas, pigem praevardas lihakantsakas. Kala oli kasin ja vaherammus, kuid mitte tingimata odav toit, (138) mida said toeliselt nautida vaid need, kellele nalg polnud igapaevane kaaslane. Kultuurilises tahenduses kujunes kala liha aseaineks, selline suhtumine takistas talle toiduainena iseseisvat vaartust omistamast. (139)

Reformatsioon 16. sajandil likvideeris paastunoude, lubades inimestel vabalt, vastavalt oma paremale Aranagemisele, liha suua. See andis kalakaubandusele Euroopas markimisvaarse tagasiloogi. (140) Paastunoude kadumine mojutas kahtlemata ka Eesti elanike toitumisharjumusi, kuid kindlasti ei puudutanud uus vabadus toitumisel koiki rahvakihte uhtmoodi. Esiteks avaldus reformatsiooni moju esialgu vaid linnas, maale joudis usupuhastus palju hiljem, talupojad pusisid kohati 17. sajandini katoliku opetuse juures. Teisest kuljest, oma tahtmise jargi liha suua--seda sai lubada endale vaid eliit. Lihtrahva jaoks sailitas kala oma koha liha aseainena. Isegi kui paastunouet polnud, ei olnud inimesed vabad toitu valima, st kala tuli suua mitte enam kohustusest paastuda, vaid voimetusest lubada endale muud, rammusamat kohutaidet. Kahtlemata mojutas see asjaolu rahva suhtumist kalasse, kujundades negatiivset hoiakut ehk rohkemgi kui keskaja kiriku pealesunnitud paastunoue. Viimane kehtis siiski koigi inimeste jaoks uhtmoodi: kala oli paastutoit nii vaestele kui ka joukatele. Samas ei tohi Ara unustada ka kord juba juurdunud traditsiooni joudu. Naiteks sai parast reformatsiooni varasem paastupaev reede paljudes saksa protestantlikes peredes kalapaevaks. (141) Paris kindlasti ei soltunud Eesti rannikul, Peipsi voi Vortsjarve aares voi mujal, kus kalapuuk oli kohalike elanike eluviisi loomulik osa, suhtumine kalasse ja selle tahtsus toidusedelis otseselt kiriku paastunoudest. 19. sajandil ja 20. sajandi algul kogutud eesti etnograafilisest materjalist ilmneb hulk eelarvamusi eri kalaliikide suhtes. Monel juhul on negatiivse suhtumise pohjused moistetavad. Nii on vaiksuse parast polatud ogalikku, viidikat ja runti. Valjanagemise, s.o maoga sarnanemise parast polati mitmel pool angerjat. Kohati on halvaks peetud tuulehaugi, meriharga, tuura ja lutsu. Markimisvaarne on eestlaste vastumeelsus tursa suhtes, 20. sajandi algul visati see lausa merre tagasi. (142) Etnoloog Gustav Rank margib, et kuigi eestlased soid igapaevaselt palju kala, ei olnud see rahva hulgas hinnatud toit. Sellele osutavad kala toiduks valmistamise viisid olid vahe varieeruvad: kala peaasjalikult kas kuivatati voi soolati, kalasuitsutamine levis laiemalt alles 20. sajandi algul. (143) Kala ja kalapuugi tahtus Eestis keskajal lubab kull vaita, et isegi kui 19. sajandil ja 20. sajandi algul ei suhtutud kalasse valdavalt positiivselt, ei saa sellel vastumeelsusel kala suhtes ajalooliselt pikka traditsiooni olla, toenaoliselt on see peamiselt uusajal valja kujunenud.

KOKKUVoTTEKS

Kalapuuk on juba iidsetest aegadest olnud osa Eesti elanike elatusala. Viljelusmajanduse arenedes kalastuse majanduslik tahtsus kull taandus, ent keskajal kasvas noudlus kala jarele, arenes kalakaubandus, saavutades lausa regioonideulesed mootmed. Kalatoitudel oli keskaja toidukultuuris eriline koht. Kala oli vaartuslik toit, mis oli aastaringi hasti kattesaadav, suhteliselt odav ja selle soomist ei piiranud religioossed tabud. Isegi vastupidi, kiriku paastunoude tottu oli kala igast seisusest inimeste toidulaual valtimatu, sest see oli peamine paastutoit. Kala tarvitati toiduks ohtralt ja markimisvaarselt laias valikus. Kalapuuk oli keskajal Eesti elanike uks elatusala, seda nii kulas kui ka linnas. Lisaks kalapuugile looduslikest veekogudest rajati kalatiike linnuste, kloostrite ja moisate juurde, samuti linnadesse. Kalal oli koht sisekaubanduses, uhtlasi veeti seda nii Eestisse kui ka Eestist valja. Importkaladest olid tahtsaimad ja koige laialdasemalt tarbitud soolaheeringas ning kuivatatud tursk. Kuivord kala puhul oli tegu kergesti rikneva toiduainega, soodi igapaevaselt enamasti soolatud voi kuivatatud kala, samas pakuvad Eesti linnadest sailinud allikad teateid ka eluskalaga kauplemisest. 16. sajandi reformatsioon kull kaotas paastunoude, kuid rahva menuus pusis kala edasi olulisel kohal. Kala oli nii keskajal kui ka hilisematel sajanditel liha aseaine ja see asjaolu kujundas tugevalt rahva suhtumist kalasse. On toenaoline, et negatiivsed hoiakud suvenesid paastunoude kadudes, kui kala soomist voi mittesoomist dikteerisid eelkoige inimeste majanduslikud voimalused. Olukorras, kus kala seostus pigem viletsa elu ja tuhja kohuga, ei suudetud seda eriti nautida ega sellele toiduna iseseisvat vaartust omistada.

TANUAVALDUS

Artikli avaldamist rahastasid Eesti Teaduste Akadeemia ja Tallinna Ulikooli ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskus.

Inna POLTSAM-JURJO

Tallinna Ulikool, Humanitaarteaduste Instituut, ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskus, Narva mnt 25, 10120 Tallinn, Eesti; inna.jurjo@tlu.ee

Estonia has historically been rich in sea and lake fish. Already in prehistoric times subsistence fishing played an important role in the life of the inhabitants. Due to the development of agriculture, the economic importance of fish declined. However, in the Middle Ages the demand for fish grew again, fish trade made rapid progress and even achieved transregional dimensions. Already the first medieval chronicles containing descriptions of Estonia praise its fish abundance. During the medieval period fish became so important that access to fishing waters was a significant factor shaping the development of local settlement.

Throughout history, the consumption of fish was influenced not only by its availability, but also by attitude, prejudices and beliefs of the people. Alongside with the spread of Christianity in Europe the proportion of fish in the daily menu increased. This resulted directly from the fasting rules of the medieval church. Namely for that reason fish dishes occupied a special place in the medieval diet. Fish was certainly a very important food because it was easily available, it was practically caught all the year round and it was relatively cheap. Moreover, eating it was not regulated by religious restrictions. Quite the contrary, due to the strict fasting rules of the church fish was inevitable in the diet of medieval people regardless of one's social status. After Christianization in the 13th century, fasting became an obligatory norm in Estonia as well.

In the Middle Ages a part of Estonia's population practiced fishing. Not only natural fish waters were used, written sources also speak about fish rearing. There were fishponds near abbeys, castles of the Teutonic Order, as well as in towns. As daily food, fish was consumed in large amounts and assortment. Baltic herring was the most important fish caught from the sea. In the medieval period salted Baltic herring became a common food for Estonian peasants. On the one hand the rules of the Lent, on the other hand the relative cheapness of fish compared to meat were the reasons why it had such an important place in the daily menu of medieval people.

Fish occupied an important place in the internal trade of medieval Estonia, but it was also imported and exported (lamprey, eel, salmon etc.) by Hanseatic merchants. Mainly salted herring and dried cod were imported and consumed in Estonia. The assortment of local fish on sale was remarkably rich: Baltic herring, salmon, cod, smelt, flounder, lamprey, sturgeon, pike, eel, bass, bream etc. Fish spoiled easily, and that was the reason why people mostly ate salted or dried fish. However, trade in living fish has been mentioned in written sources as well.

The Reformation abolished the requirement of fasting, but the tradition that had taken root in people's consciousness did not disappear quickly. In the Middle Ages and afterwards fish was regarded as a substitute for meat, which strongly influenced people's attitude towards it. It is possible that the negative view deepened after the fasting regulations were liquidated and the menu was dictated primarily by one's financial capability. In a situation where for the common people eating fish was mainly associated with the sense of poverty and hunger, it was difficult to regard it as valuable food or enjoy it.

(1) Kaesolev artikkel on valminud teadusprojekti IUT31-6 "Eesti ajaloo rahvusulene raamistik: transkultuurilised poimingud, ulemaailmsed organisatsioonid ja piiriulene ranne (16.-21. saj)" raames.

(2) Kriiska, A., Lougas, L., Saluaar, U. Archaeological excavations of the Stone Age settlement site and ruin of the stone cist grave of the Early Metal Age in Kasekula.--Arheoloogilised Valitood Eestis, 1998, 39.

(3) Mickwitz, G. Aus Revaler Handelsbucher. Harrassowitz, Leipzig, 1938; vrd Jahnke, C. Das Silber des Meeres. Fang und Vertrieb von Ostseehering zwischen Norwegen und Italien (12.-16. Jahrhundert). Bohlau, Koln, 1999; vrd Jahnke, C. "Das Silber des Nordens". Lubeck und das europaische Heringshandel im Mittelalter. (Handel, Geld und Politik vom fruhen Mittelalter bis heute, 3.) Schmidt-Romhild, Lubeck, 2000.

(4) Ligi, H. Talupoegade koormised Eestis 13. sajandist 19. sajandi alguseni. Eesti Raamat, Tallinn, 1968.

(5) Poltsam-Jurjo, I. Pidusoogist naljahadani. Soomine-joomine keskaja Tallinnas. Hea Lugu, Tallinn, 2013; vrd ka Mand, A. Pidustused keskaja Liivimaa linnades 1350-1550. (Tallinna Linnaarhiivi toimetised, 7.) Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2004.

(6) Lightfood, E. jt. The influence of social status and ethnicity on diet in medieval Tallinn as seen through stable isotope analysis.--Estonian Journal of Archaeology, 2016, 20, 1, 81-107; Lougas, L., Kadakas, V., Kadakas, U. Fishery in prehistoric and medieval Tallinn, Estonia.--Environmental Archaeology: The Journal of Human Palaeoecology, 2016, 21, 1-8.

(7) Moora, A. Eesti talurahva vanem toit, II: Joogid, leib ja leivakorvane. Valgus, Tallinn, 1991, 187-217; vrd Rank, G. Peipsi kalastusest. (opetatud Eesti Seltsi kirjad, II.) opetatud Eesti Selts, Tartu, 1934; Luts, A. Loodusvarud majandamises.--Rmt: Eesti rahvakultuur. Koost A. Viires, E. Vunder. Eesti Entsuklopeediakirjastus, Tallinn, 1998, 121-164.

(8) Hiiemae, M. Kakskummend kaks kala eesti rahvausundis, I.--Maetagused, 1999, 11, 7-33; Hiiemae, M. Kakskummend kaks kala eesti rahvausundis, II.--Maetagused, 1999, 12, 7-29; Hiiemae, M. Kakskummend kaks kala eesti rahvausundis, III.--Maetagused, 2000, 13, 7-23.

(9) Tamm, M. A new world into old words: the eastern Baltic region and the cultural geography of medieval Europe.--Rmt: The Clash of Cultures on the Medieval Baltic Frontier. Koost A. Murray. Ashgate Publishing, Aldershot, 2009, 23.

(10) Samas, 23.

(11) Russow, B. Liivimaa kroonika. Tolk D. Stock, H. Stock. Hotger, Tallinn, 1993, 18.

(12) Fabricius, D. Livoniae historiae compendiosa series/Liivimaa ajaloo luhiulevaade. Tolk J. Unt. Johannes Esto Uhing, Tartu, 2010, 87.

(13) Eesti talurahva ajalugu, 1. Toim J. Kahk, E. Tarvel. Olion, Tallinn, 1992, 157.

(14) Parnu linna ajaloo allikad 13.-16. sajandini/Quellen zur Geschichte der Stadt Pernau 13.-16. Jahrhundert. Koost I. Poltsam, A. Vunk. Parnu Muuseum, 2001, 18-19:... fri to fischende in de Embecke und in dem mere.

(15) Eesti talurahva ajalugu, 157.

(16) Parnu linna ajaloo allikad 13.-16. sajandini, 29; Nn kalameister oli Saksa Ordus algselt uks orduvendadest, vt Thielen, P. G. Die Verwaltung des Ordensstaates Preussen vornehmlich im 15. Jahrhundert. Bohlau, Koln, Graz, 1965, 106, 107. 16. sajandi keskel arvati Viljandi ordulinnuses kalameister aga kasitoosellide hulka kuuluvaks, vt Johansen, P. Ein Verzeichnis der Ordensbeamten und Diener im Gebiete Fellin vom Jahre 1554.--Rmt: Sitzungsberichte der Altertumforschenden Gesellschaft zu Pernau. L. W. Laakmann, Parnu, 1930, 9, 125.

(17) Parnu linna ajaloo allikad 13.-16. sajandini, 29.

(18) Stackelberg, F. Das Alteste Wackenbuch der Wiek (1518-1544). (opetatud Eesti Seltsi aastaraamat 1927.) K. Mattiesen, Tartu, 1929, 176. Kalakumnist maksti natuuras. 16. sajandi keskel pidid Saare-Laane piiskopkonna mandriosas isegi raharendile uleviidavad rannatalupojad seda natuuras maksma, vt samas, 128, 130.

(19) Stackelberg, F. Das Alteste Wackenbuch der Wiek (1518-1544), 236.

(20) Fabricius, D. Liivimaa ajaloo luhiulevaade, 87.

(21) Eesti talurahva ajalugu, 137.

(22) Luts, A. Loodusvarud majandamises, 122-123.

(23) Eesti talurahva ajalugu, 137.

(24) Samas, 166.

(25) Laakmann, H. Geschichte der Stadt Pernau in der Deutsch-Ordenszeit (bis 1558). (Wissen-schaftliche Beitrage zur Geschichte und Landeskunde Ost-Mitteleuropas herausgegeben vom Johann Gottfried Herder-Institut, 23.) Herder, Marburg, Lahn, 1956, 53.

(26) Parnu linna ajaloo allikad 13.-16. sajandini, 24:... sunderlich vischere am strande, de keinen acker hebben, sollen und mogen tho erer notorff roggen kopen...

(27) Tallinna ajaloo lugemik. Dokumente 13.-20. sajandini. Toim L. Koiv jt. Tallinna Linnaarhiiv, 2014, 184: 1554. aastal andis auvaarne raad korralduse, et kes Kalamajas hutti osta tahab, peab kalur olema.

(28) Tallinna ajaloo lugemik, 181.

(29) Kammereibuch der Stadt Reval. Toim R. Vogelsang. 4 Halbbande. Bohlau, Koln, Wien, 1976-1983, nr 381.

(30) Parnu linna ajaloo allikad 13.-16. sajandini, 158:... unnd hefft ihnn affgekofft eyn kleyne stede myth eynen fischdick by der reperbane...; vrd samas, 312, 315, 316.

(31) Tuulse, A. Die Burgen in Estland und Lettland. (opetatud Eesti Seltsi toimetised, XXXIII.) Dorpater Estnischer Verlag, Dorpat, 1942, 287.

(32) Tamm, J. Eesti keskaegsed kloostrid. Eesti Enstuklopeediakirjastus, Tallinn, 2002, 39, 44.

(33) Tuulse, A. Die Burgen in Estland und Lettland, 187.

(34) Soom, A. Der Herrenhof in Estland. Skanska Centraltryckeriet, Lund, 1954, 159.

(35) Kammereibuch der Stadt Reval, nr 1182.

(36) Mand, A. Kirikute hobevara. Altaririistad keskaegsel Liivimaal. Muinsuskaitseamet, Tallinn, 2008, 187.

(37) Liv-, Est- und Kurlandisches Urkundenbuch (LUB). Koost Ph. Schwartz. Bd. 11: 1450-1459. J. Deubner, Riga, Moskau, 1905, nr 160.

(38) Russow, E. jt. Medieval and early modern suburban site in Tallinn, Tartu Road 1: artefacts and ecofacts.--Arheoloogilised Valitood Eestis, 2012, 162.

(39) Samas, 162.

(40) Hupel, A. W. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Bd. II. Johann Friedrich Hartknoch, Riga, 1777, 463.

(41) Suvalep, A. Narva ajalugu, I. Taani ja orduaeg. Postimees, Narva, Tartu, 1936, 298.

(42) Eesti Rahvusarhiiv (RA), EAA.995.1.235: Protokolle 1547-1555, l 207p.

(43) Kammereibuch der Stadt Reval, nr 1498; Hansen, G. Die Kirchen und ehemahligen Kloster Revals. F. Kluge, Reval, 1885, 28-29.

(44) LUB-11, nr 160; Tallinna Linnaarhiiv (TLA).191.1.193: Rechnungen der Tafegilde 1482-1554, 1 13.

(45) Jahnke, C. The Baltic trade.--Rmt: A Companion to the Hanseatic League. Koost D. J. Harreld. Brill, Leiden, Boston, 2015, 211-214.

(46) Poltsam-Jurjo, I. Pidusoogist naljahadani, 37, 58.

(47) Mickwitz, G. Aus Revaler Handelsbucher, 61.

(48) Kammereibuch der Stadt Reval, nr 1714, 1710; TLA.230.1.Ad 32: Stadtische Kammerei-Rechnungen 1507-1533, l 23p.

(49) Mickwitz, G. Aus Revaler Handelsbucher, 31.

(50) TLA.230.1.Ba 6: Rechnungen des Rates, 263.

(51) Vt Wubs-Mrozewicz, J. Fish, stock and barrel. Changes in the stockfish trade in Northern Europe, c. 1360-1560.--Rmt: Beyond the Catch. Fisheries of the North Atlantic, the North Sea and the Baltic, 900-1850. Koost L. Sincking, D. Abreu Ferreira. Brill, Leiden, 2009, 192-208; vrd Schubert, E. Essen und Trinken im Mittelalter. Wissenschaftliche Buchgesellschaft, Darmstadt, 2006, 147-148.

(52) TLA.230.1.Ba 6, l 281, 295.

(53) Kala, T. Jutlustajad ja hingede paastjad. Dominiiklaste ordu ja Tallinna Puha Katariina konvent. (Acta Universitas Tallinnensis. Tallinna Linnaarhiivi toimetised, 13.) TLU Kirjastus, Tallinn, 2013, 151.

(54) Samas, 151.

(55) TLA.230.1.Bt 2: Nachlasse des 16. Jahrhunderts, l 13.

(56) Niitemaa, V. Der Binnenhandel in der Politik der livlandischen Stadte im Mittelalter. Suomalainen tiedeakatemia, Helsinki, 1952, 218-219.

(57) Poltsam-Jurjo, I. Vakupeost keskaja Liivimaal.--Tuna, 2007, 4, 20.

(58) Eesti talurahva ajalugu, 226; Ligi, H. Talupoegade koormised Eestis 13. sajandist 19. sajandi alguseni, 80.

(59) Hupel, A. W. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland, 467.

(60) Hansen, G. Die Kirchen und ehemahligen Kloster Revals, 28-29.

(61) Johansen, P. Ordensmeister Plettenberg in Reval.--Beitrage zur Kunde Estlands, 1927, 12, 4-5, 114-115.

(62) TLA.230.1.Ba 6, l 295.

(63) TLA.230.1.BL 2(I): Rechnungsablegungen der Deputierten zu den Landtagen 1509-1561, l 8.

(64) LUB, Zweite Abteilung. Bd. 3: 1505-1510. Koost L. J. Arbusow. Deubner, Riga, Moskau, 1914, nr 734.

(65) Poltsam-Jurjo, I. Pidusoogist naljahadani, 183-187; Mand, A. Pidustused keskaja Liivimaa linnades 1350-1550, 465.

(66) Hupel, A. W. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland, 465; Moora, A. Eesti talurahva vanem toit, 195-197.

(67) Johansen, P. Beitrage zur Alteren estnischen Agrargeschichte, II.--Beitrage zur Kunde Estlands, 1928, 14, 26-27.

(68) TLA.230.1.Ad 54: Stadtisches Wackenbuch fur das Dorf Vete 1550-1602, l 10.

(69) TLA.191.1.193, l 3-4p.

(70) TLA.230.1.Bd 3, l 9-20.

(71) TLA.230.1.Bi 161/I, l 170.

(72) Soom, A. Malestusi ja artikleid. Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 1996, 46.

(73) LUB 11, nr 160.

(74) Naiteks arvestab Robert Jutte Lubecki Puha Vaimu hospidali elanike keskmiseks kalatarbimiseks 17. sajandi keskpaiku 150 kg aastas, vt Jutte, R. Diets in welfare institutions and in outdoor poor relief in Early Modern Western Europe.--Ethnologia Europaea, 1987, 16, 124; vrd Krug-Richter, B. Zwischen Hafergrutze und Hirsebrei? Regionale, soziale und funktionale Differenzierungen in der fruhneuzeitlichen Hospitalverpflegung Nordwestdeutschlands.--Rmt: Nahrung und Tischkultur im Hanseraum. Koost G. Wiegelmann, R.-E. Mohrmann. Waxmann, Munster, New York, 1996, 191.

(75) Moora, A. Eesti talurahva vanem toit, 190.

(76) Josing, M. Kala ja kalatoodete tarbimise trendid. Eesti Konjunktuuriinstituut, Tallinn, 2014. http://www.slideshare.net/pollumajandusministeerium/kala-31932812 (vaadatud 27.06.2018).

(77) RA, EAA.995.1.235, l 207p.

(78) RA, EAA.995.1.235, l 207p, 208:... szo sall men sie in die becke gethen.

(79) RA, EAA.995.1.235, l 208.

(80) LUB. Bd. 3: 1368-1393. Koost F. G. v. Bunge. Kluge & Strohm, Reval, 1857, nr MCCXIII, [section] 48.

(81) RA, EAA.995.1.235, l 188: Die vorstender der ermen wurde vorupseher verordenet uppet fischmarcket...

(82) Johansen, P., zur Muhlen, H. v. Deutsch und Undeutsch im mittelalterlichen und fruhneuzeitlichen Reval. Koln, Wien, 1973, Bursprake D [section] 64, 67, E [section] 130.

(83) LUB 4, nr MDXVI, [section] 86.

(84) TLA.230.1.Ba 6, l 286.

(85) Nottbeck, E. v., Neumann, W. Geschichte und Kunstdenkmaler der Stadt Reval. Franz Kluges's Verlag, Reval, 1904, 76.

(86) Johansen, P., zur Muhlen, H. v. Deutsch und Undeutsch im mittelalterlichen und fruhneuzeitlichen Reval, 145.

(87) RA, EAA.995.1.235, l 208. Rumenick, ilmselt vene keeles robnik, vt Tartu ajalugu. Koost R. Pullat. Eesti Raamat, Tallinn, 1980, 47.

(88) Parnu linna ajaloo allikad 13.-16. sajandini, 110:... datth se schollen nene eghen scheppe edder botthe hebben, myth tho faren edder fysschen.

(89) Moora, A. Eesti talurahva vanem toit, 198.

(90) Samas, 198, 204.

(91) Svenska Riksarkivet (SRA), Kammararkivet, Baltiska fogderakenskaper, F. 375 (Padis), volym 57-58.

(92) Rank, G. Peipsi kalastusest, 167.

(93) Russow, B. Liivimaa kroonika, 18.

(94) RA, EAA.995.1.235, l 193p; 207p:... die fisschers mith den gefraren und ungefraren viszken...; 1 213:... nene fraren noch levendige, edder dode vi[beta]ke, am strande, offt up dem marckede upkopenn...

(95) Suvalep, A. Narva ajalugu, 297-298.

(96) Dirlmeier, U., Schmidt, F. Die Hanse und die Nahrung im sudlichen Mitteleuropa.--Rmt: Nahrung und Tischkultur im Hanseraum. Koost G. Wiegelmann, R.-E. Mohrmann. Waxmann, Munster, New York, 1996, 274.

(97) Suvalep, A. Narva ajalugu, 298.

(98) Hupel, A. W. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland, 460, 464, 465, 466; raabiste kohta kirjutab Hupel, et rasvaseimad puutakse augustis, kuid peab neid suitsutamise jaoks siiski liiga lahjaks, vt samas, 468.

(99) Rank, G. Vana Eesti rahvas ja kultuur. Eesti Raamat, Stockholm, 1949, 74-76.

(100) Poltsam-Jurjo, I. Pidusoogist naljahadani, 104-105.

(101) LUB 4, nr MDXVI, [section] 48.

(102) Eesti majandusajalugu, 1. Koost E. Blumfeld. Akadeemiline Kooperatiiv, Tartu, 1937, 132.

(103) Schubert, E. Essen und Trinken im Mittelalter, 143-144, 147.

(104) Hausmann, R. Die Bursprake von Pernau aus dem Ende des 15. Jahrhunderts.--Rmt: Sitzungsberichte der Altertumforschenden Gesellschaft zu Pernau. Bd. 4. L. W. Laakmann, Pernau, 1906, 132.

(105) Montanari, M. Der Hunger und der Uberfluss. Kulturgeschichte der Ernahrung in Europa. Verlag C. H. Beck, Munchen, 1999, 100; vrd Wubs-Mrozewicz, J. Fish, stock and barrel, 188-208.

(106) Dirlmeier, U., Schmidt, F. Die Hanse und die Nahrung im sudlichen Mitteleuropa, 272-273.

(107) Selle kohta vt lahemalt Wubs-Mrozewicz, J. Fish, stock and barrel, 188; vrd Schubert, E. Essen und Trinken im Mittelalter, 146 jj; vrd Deutsches Worterbuch von Jacob Grimm und Wilhelm Grimm. http://woerterbuchnetz.de/DWB/call_wbgui_py_from_form?sigle=DWB&mode=Volltextsuche&lemid=GS47991#XGS47991 (vaadatud 27.06.2018).

(108) Deutsches Worterbuch von Jacob Grimm und Wilhelm Grimm. http://woerterbuchnetz.de/DWB/call_wbgui_py_from_form?sigle=DWB&mode=Volltextsuche&hitlist=&patternlist=&lemid=GR08300 (vaadatud 27.06.2018).

(109) Deutsches Worterbuch von Jacob Grimm und Wilhelm Grimm. http://woerterbuchnetz.de/DWB/call_wbgui_py_from_form?sigle=DWB&mode=Volltextsuche&lemid=GF05044#XGF05044 (vaadatud 27.06.2018).

(110) Deutsches Worterbuch von Jacob Grimm und Wilhelm Grimm. http://woerterbuchnetz.de/DWB/call_wbgui_py_from_form?sigle=DWB&mode=Volltextsuche&lemid=GK07651#XGK07651 (vaadatud 27.06.2018); vrd Wubs-Mrozewicz, J. Fish, stock and barrel, 192.

(111) TLA.230.1.BB 60/10: Briefe vom Bistum osel 1424-1560, l 20-21.

(112) Mand, A. Pidustused keskaja Liivimaa linnades, 482.

(113) SRA, Livonica I: 10 (26.12.1515).

(114) Russow, E. jt. Medieval and early modern suburban site in Tallinn, 162, 163.

(115) LUB 11, nr 160. Selliste numbrite puhul tekib moistagi kusimus, kui tapseks voib niisugust arvestust pidada. Kala hulka arvestati keskaja Liivimaal mitmel viisil, koige enam mahu jargi, naiteks tunni- voi salitise- vms kaupa, aga ka muul viisil, tulenedes uldjuhul sellest, kas tegu oli varske, soolatud voi kuivatatud kalaga. Kuivatatud raimede hulgad tunduvad kaugelt liiga suured, pidamaks voimalikuks, et keegi neid ukshaaval ule luges. Kuid kas see tahendas, et taoline arvestus oli puhas "muinasjutt", on iseasi. Koige toenaolisemalt voimaldas kalade kuivatamise viis (teatud pikkusega noori voi teatud suurusega kuivatusraami voi tarja kohta arvestati alati kindel arv kalu) niisugust arvestust pidada.

(116) Leimus, I. Kalakaupleja ja tema naine. Pilguheit uhe Tallinna mittesaksa paari elujarge 1550. aastal.--Ajalooline Ajakiri, 2014, 2/3 (148/149), 254.

(117) Poltsam-Jurjo, I. Pidusoogist naljahadani, 129.

(118) TLA.230.1.Ba 6, l 284: vor safferan op den rotscher 1 mr.

(119) Mand, A. Pidustused keskaja Liivimaa linnades 1350-1550, 336.

(120) LUB, Zweite Abteilung Bd. 1: 1494-1500. Koost L. J. Arbusow. Deubner, Riga, Moskau, 1900, nr 476.

(121) Hupel, A. W. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland, 465.

(122) Moora, A. Eesti talurahva vanem toit, 193.

(123) Fabricius, D. Liivimaa ajaloo luhiulevaade, 89.

(124) TLA.230.1.Bi 161: Akten aus den Verhandlungen des Gerichtsvogts 1460-1565, l 170.

(125) TLA.230.1.Bt 1: Inventarien 1406-1600, l 371, 371p.

(126) TLA.191.1.193, l 3-4p.

(127) TLA.230.1.Bd 4: Ausspeisung der elenden Armen zu St. Johannis 1658, l 5.

(128) Montanari, M. Der Hunger und der Uberfluss, 97.

(129) Samas, 98-99.

(130) Samas, 98.

(131) LUB, Bd. 1: 1093-1300. Koost F. G. v. Bunge. Kulge & Strom, Reval, 1853, nr 169.

(132) TLA.191.1.193, l 3p, 59.

(133) Parnu linna ajaloo allikad 13.-16. sajandini, 29.

(134) Johansen, P. Siedlung und Agrarwesen der Esten im Mittelalter. Ein Beitrag zur estnischen Kulturgeschichte. (opetatud Eesti Seltsi toimetused, 23.) C. Mattiesen, Dorpat, 1925, 10.

(135) Luts, A. Pilk Eesti merekalastuse ajalukku.--Eesti Loodus, 1969, 5, 218.

(136) Possevino, A. Kiri Mantova hertsoginnale. Johannes Esto Uhing, Tartu, 1994, 19.

(137) Fabricius, D. Liivimaa ajaloo luhiulevaade, 69.

(138) Naiteks osutab Wilhelm Abel, et Konstanzi kontsiili ajal (1414-1418) maksis 1 nael heeringat sama palju kui 4,7 naela veiseliha, vt Abel, W. Strukturen und Krisen der spatmittelalterlichen Wirtschaft. (Quellen und Forschungen zur Agrargeschichte, 32.) Fischer, Stuttgart, New York, 1980, 49.

(139) Montanari, M. Der Hunger und der Uberfluss, 100.

(140) Samas, 137-138.

(141) Wiswe, H., Hepp, E. Kultugeschichte der Kochkunst. Kochbucher und Rezepte aus zwei Jahrtausenden. Moos, Munchen, 1970, 88.

(142) Vt lahemalt Moora, A. Eesti talurahva vanem toit, 187. Polgust tursa suhtes on seletatud asjaoluga, et kuna Laanemere vesi ei ole tursa jaoks alati piisavalt soolane, esineb nende hulgas palju anomaalseid kokkusurutud selgrooga vorme. Eesti rahvausundis seostatakse turska valjanagemise tottu Vanakuradiga, ta on teispoolse ilma esindaja, kelle puudmine vois endas ohtu katkeda, vt Hiiemae, M. Kakskummend kaks kala eesti rahvausundis, III, 19.

(143) Rank, G. Vana Eesti rahvas ja kultuur, 74-76.

https://doi.org/10.3176/hist.2018.1.01
COPYRIGHT 2018 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2018 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Poltsam-Jurjo, Inna
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Date:Jan 1, 2018
Words:9123
Previous Article:VEERAND SAJANDIT KULMUTATUD KONFLIKTI. GRUUSIA-ABHAASIA SUHTED JA ABHAASIA PUUDLUSED RAHVUSVAHELISELE TUNNUSTATUSELE.
Next Article:MICHEL SITTOWI SOTSIAALSED SIDEMED TALLINNAS / SOCIAL TIES OF MICHEL SITTOW IN TALLINN.

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2019 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters