Printer Friendly

Hitler's rise to power in Germany and the Baltic states in 1933--the foreign policy aspect/Hitleri voimuletulek saksamaal ja Balti riigid 1933. Aastal--valispoliitiline aspekt.

XX sajandi esimese poole Saksamaa Balti-poliitikas voib eristada kolme faasi. Esimene neist oli keiserliku Saksamaa Balti-poliitika, mida omakorda voib jagada kaheks: maailmasojaeelseks ja--aegseks poliitikaks. Viimane seisnes Balti rahvaste iseseisvuse eitamises. See valjendus Baltimaade okupeerimises esimese maailmasoja kaigus. Keisririigi lopp saabus seoses novembrirevolutsiooni voiduga Saksamaal.

Weimari vabariik aastail 1919-1933 toi aga Saksamaa Balti-poliitikas kaasa uue faasi: Balti riikide iseseisvuse aktsepteerimise. Weimari vabariigil oli aktiivseid majandussuhteid koigi kolme Balti riigiga. Samas puudis Weimari vabariigi valispoliitika neutraliseerida Poola moju Eestis ja Latis. Saksa-Poola voimalikku soda silmas pidades taotles Weimari vabariik Rapallo (1) ajastul, et Eesti ja Lati sailitaksid soja korral neutraliteedi. Soja puhul pidi see aga omakorda tagama Saksamaale transiidikoridori toorainete saamiseks Noukogude Liidust ja toiduning toorainete hankimiseks Eestist ja Latist. Vilniuse-kusimusest tulenevalt aga vaadeldi Weimari vabariigis Leedut kui voimalikku liitlast sojas Poolaga. Naiteks 1928. aastal sekkus Saksamaa Poola-Leedu konflikti: Saksa valitsus teatas, et jalgib toimuvat murega, Saksa ajakirjandus aga avaldas Leedut toetavaid ja Poolat hukkamoistvaid artikleid. (2) Tosi, Balti riikide ja Weimari vabariigi suhted polnud pilvitud. Weimari vabariigis leidus poliitikuid, kes kasutasid nii Balti riikidest kui ka Poolast raakides valjendit die saisonstaaten. (3) Weimari vabariik sekkus Balti riikide sisepoliitikasse saksa vahemuse oiguste parast: Eesti ja Lati puhul oli uheks probleemiks kahjutasu maksmine moisnikelt maareformiga voorandatud moisate ning maade eest ja saksa vahemust puudutavad kusimused. (4) Leedu puhul aga 1923. aastal toimunud Memeli/Klaipeda piirkonna hoivamine Leedu poolt ja regioonis elavate sakslaste oiguste kusimus. Eesti ja Lati poliitilisi suhteid Weimari vabariigiga mojutasid malestused "700-aastasest orjaajast", samuti Balti hertsogiriigi loomise kavatsused 1918. aastal ning Landeswehr'i soda 1919. aastal.

Kolmas faas Balti riikide ja Saksamaa suhetes saabus 1933. aastal ning seda voiks omakorda jagada kaheks perioodiks: 1) Hitleri voimuletulekust kuni IngliseSaksa merevaelepingu solmimiseni 1935. aastal, 2) Inglise-Saksa merevaelepingust Molotovi-Ribbentropi lepingu solmimiseni. Neist esimesele oli iseloomulik Balti riikide vaenulik hoiak, mis avaldus natsionaalsotsialistlikus ideoloogias ja Alfred Rosenbergi ning tema umber koondunud seltskonna tegevuses ja vaadetes ning varjatud katsetes toetada natsionaalsotsialistliku idee omaksvotnud joude kolmes Balti riigis. Teisele perioodile olid iseloomulikud nailiselt paranenud suhted ja Balti riikide iseseisvuse nailine aktsepteerimine, mis toi 1935.-1936. aastal kaasa Eesti valispoliitilise orientatsiooni Saksamaale ning Lati ja Leedu valispoliitilise orientatsiooni muutuse 1938. aastal.

1933. aastast raakides on kesksel kohal kusimus, kuidas natsionaalsotsialistide voimuletulek Saksamaal mojutas Balti riikide valis--ja sisepoliitikat. Kaesolevas artiklis on Balti riikide ja 1933. aastaga seoses aga vaatluse all peamiselt valispoliitikat puudutavad kusimused: Balti-kusimus Hitleri ja Rosenbergi nagemuses, Baltikumi neutraliseerimise idee, Nelikpakti-kusimus, preventiivsojakusimus, Carl Lindhageni ettepanek Laanemere aares asuvate riikide koostooks ning Balti liidu loomise katse taaselustumine. Peatahelepanu on seejuures Eestile pooratud.

HITLER, ROSENBERG JA BALTI-KUSIMUS

3. veebruaril 1933 kindralitele esinedes raakis Hitler voitlusest Versailles' lepingu vastu, sojavae ulesehitamisest ja Saksamaa sise--ning majanduspoliitikast. Viimases osas deklareeris Hitler, et maadevallutus on ainus voimalus tootute armeed uuesti osaliselt vahendada. (5) 23. martsil peetud kones aga kinnitas Hitler, et natsionaalsotsialistidel on sudames Reich'i piiridest valjaspool elavate sakslaste saatus ja see, et Saksa valitsus on otsustanud kasutada koiki tema kasutuses olevaid vahendeid, toetamaks Saksa vahemuse oigusi, mis on neile rahvusvaheliselt garanteeritud. (6) 1933. aasta juunis aga suutis maailma ja eriti Ida-Euroopat ullatada Saksa majandus--ning pollumajandusminister Alfred Hugenberg. Tegemist oli vaga mojuka Saksa poliitiku ja arimehega. Ta oli uks Alldeutscher Verband'i (7) loojatest ja Saksa kaevanduste omanike liidu esimees. 12. juunil Londonis toimunud maailmamajanduse konverentsi avamisel esitas ta ajakirjanikele antud intervjuus memorandumi, milles raagiti eluruumist ja Noukogude Liidu laanepiirkondadest. Hugenberg rohutas, et Saksamaale tuleb tagastada kolooniad Aafrikas ja et Saksamaa peab saama uued maa-alad Euroopas, kus "rahvas ilma ruumita" (Volk ohne Raum) saaks kolooniaid rajada. (8) Ida-Euroopas ja Noukogude Liidus kasitleti Hugenbergi seisukohti Saksamaa soovina koloniseerida Ida-Euroopat. (9)

27. augustil 1933 aga korraldati Ida-Preisimaal Tannenbergi lahedal demonstratsioon, kus osalesid president Hindenburg, kantsler Hitler ja ka Klaipeda sakslaste delegatsioon. Deklareeriti, et Saksamaa ei loobu kunagi maailmasoja tagajarjel idas aravoetud aladest. (10)

Hitler oli oma programmilises teoses "Mein Kampf' esitanud noudmise koigi sakslastega asustatud alade liitmiseks Saksamaaga. Teost labivaks motteks oli kusimus, kust hankida Saksamaa suurenevale rahvastikule eluruumi (lebensraum).

Samuti see, et Saksamaa ei voi rahulduda 1914. aasta piiridega ja et idas peavad Saksamaa eluruumi kuuluma Venemaa ning selle piiridel asuvad riigid:
   Me teeme lopu lakkamatule Saksa marsile Louna--ja Laane-Euroopasse
   ning poorame oma silmad idas asuvate maade poole ... Aga kui me
   koneleme uutest territooriumidest tanases Euroopas, siis me motleme
   teadlikult Venemaad ja selle piiridel olevaid riike. (11)


On tahelepanuvaarne, et Hitler puhendas "Mein Kampf'-i esimese osa 1923. aasta novembris Muncheni putsi kaigus hukkunud 16 voitluskaaslasele, sealhulgas Saksa diplomaadile Ludwig Maximilian Erwin von Scheubner-Richterile. (12) Viimane oli kindlasti tahelepanuvaarne tegelane, kellele Eesti ajaloolased pole tahelepanu pooranud. See 1884. aastal Riias sundinud ja Riia polutehnikumis oppinud ning 1917. aastal kaheksa Saksa armee koosseisus Riiga ja seejarel 1918. aastal Eestisse saabunud tegelane oli Eestis sundinud ning kasvanud ja Kolmanda riigi peaideoloogi Alfred Rosenbergi sober ning voitluskaaslane. Scheubner-Richter kuulus koos Rosenbergi ja Riiast parit Arno Schickedanziga korporatsiooni Rubonia. Saksa diplomaadina nagi ja kirjeldas ta armeenlaste genotsiidi Turgis ning jutustas sellest ka Hitlerile. Scheubner-Richter asutas Munchenis koos Schickedanziga Vene-Saksa uhingu Aufbau ([TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]). Nimetatud uhing seadis eesmargiks natsionaalsotsialistide ja Vene emigrantide uhendamise voitluseks bolsevismi vastu. (13) Scheubner-Richteri, Rosenbergi jt baltisakslastest emigrantide vaadetel oli markimisvaarne moju Hitleri ja natsionaalsotsialistide Ida-Euroopat, Venemaad ning Baltikumi puudutavatele vaadetele.

Hitleri "Mein Kampf'-is Ida-Euroopa ja Venemaa territooriumide tuleviku kohta esitatud nagemus pole iseenesest originaalne. Venemaa umberkorraldamise kavad olid valminud juba keiserlikul Saksamaal. Neid on nimetatud ka dekompositsioonikavadeks voi--poliitikaks. See tahendas Vene keisririigi laanepiiril asuvate provintside eraldamist ja nendest mingil maaral iseseisvate puhverriikide loomist. Puhverriikide voo pidi koosnema Soomest, Balti riikidest, Poolast, Ukrainast ja Kaukaasiast: territooriumidest, kus elasid mittevene rahvad. (14) Siinkohal vaarib markimist 1891. aastal loodud Alldeutscher Verband'i esimehe Heinrich Classi ja tegevjuhi Leopold von Vietinghoff-Scheeli esimese maailmasoja ajal, s.o 1914. aasta detsembris, 1950-le tahtsamale keisririigi tsiviil--ning sojavaeametnikud, sealhulgas kantsler Theobald Bethmann-Hollwegile, saadetud memorandum soja eesmarkidest. Selles leiti, et Venemaa tuleb tagasi itta suruda ja muuta Peeter I eelse ajastu suuruseks vurstiriigiks. Venemaale kuuluvad Poola ja Balti provintsid tulid memorandumi autorite jargi Saksamaaga liita. Piir Venemaaga pidi kulgema: Narva--Peipsi jarv--Pihkva--Velikaja--Vilnius--Neemen--Grodno--Soldau --Wloclawek--Czestochowa. Venemaast eraldatud territooriumidel pidi Saksamaa teostama "rahvastiku tsiviliseerimist" ja seejarel vahetama Volga ning Musta mere vahel elavad venelased sakslaste vastu, saatma juudid Palestiinasse ja poolakad ida poole suruma. (15)

Natsionaalsotsialismi peaideoloog Rosenberg nimetas 1920. aastate algul BrestLitovski rahulepingut, kokkulepet bolsevikega, mis pani aluse Balti riikide iseseisvumisele, perversseks. Weimari-Saksamaa valispoliitika, sealhulgas idapoliitika, oli Rosenbergi terava kriitika objektiks. Rapallo ajastu ei tahendanud tema arvates midagi muud kui uste ja varavate avamist bolsevismi mojule. (16) Oma valispoliitilist programmi ja eluruumi vajadust pohjendas Rosenberg 1927. aastal Munchenis ilmunud raamatus "Der Zukunftsweg einer deutschen Aussenpolitik". Selle esimeses peatukis arutles autor imperialismikusimuse ule. Viimast liigitas ta rahvuslikuks, militaarseks, majanduslikuks, marksistlikuks ja patsifistlikuks. Autorile meeldis eelkoige rahvuslik imperialism. Seoses sellega kais jutt ka Saksamaa vaenlastest, itta tungimisest ja eluruumist. Uus eluruum pidi vahetult emamaaga seotud olema. Sellega seoses mainis Rosenberg aga eelkoige Poola ja Leedu alasid. Raakides rahvusvahelisest imperialismist, tungist Aafrika asemel itta, leidub raamatus ka jargmine Eestit puudutav todemus:

Ganz "Ostelbien" ist deutsches Kolonialland. Bis an die Narova hin. (17)

Rosenbergi jargi oli Saksamaa peavaenlane laanes Prantsusmaa, idas aga Poola, kes tuli Ukraina rahvuslaste abil maa pealt minema puhkida. Piiririikidest raakis Rosenberg aga uhenduses Briti konservatiivse Venemaa-vastase poliitikaga:
   Nagu oeldud, tulenes sellest Briti poliitika (pohi-) suhtumisest
   pikka aega vaikiv toetus omaaegsest Vene riigist eraldunud
   piiririikidele. Inglismaa vaiksel soosimisel pikalt toimunud
   labiraakimised Soome, Eesti, Lati, Leedu ja Poola vahel Balti liidu
   loomiseks olid lahedal lopule, kui Leedu sellest uhendusest
   ("kontsern") valja huppas ning Noukogude Venemaaga sopruslepingu
   (18) solmis. See leping tulenes leedulaste moistetavast vihast
   nende vana pealinna Vilniuse roovinud Poola vastu. Selle teoga
   hoiti ara aktiivse liidu loomine, aga vaatamata sellele pusis
   loomulikult ka edaspidi vaikeriikide huvide uhtsus Venemaa vastu.
   Need olid uksikult liiga norgad, et vahimatki Vene kolossi vastu
   ette votta, valja arvatud voib-olla Poola, kes uksi suudaks
   nimetamisvaarse sojavae valja panna. (19)


Eeltoodud loigust ilmneb justkui poolehoid Poolale kui Noukogude Liidu vastasele joule. Rosenbergi nagemuses oli Saksamaale vastuvoetamatu ka Locarno lepingute eeskujul kavandatav Ida-Locarno. (20) Koostoo Noukogude Liiduga voi mingi teistsuguse reziimiga Venemaaga oli Rosenbergile vastuvoetamatu.

1933. aasta aprillis loi Hitler konservatiivse Auswartiges Amt'i korvale konkureeriva ametkonna Aussenpolitisches Amt der National-Sozialistische Deutsche Arbeiterpartei. Selle juhiks sai Rosenberg. (21) Juba 1933. aasta aprillis kohtusid Konigsbergis vast loodud Aussenpolitisches Amt'i juhiga eraviisiliselt endine rahandusminister Leo Sepp, Konstantin Patsi vend, riigi kunsttoostuskooli direktor Voldemar Pats ja endine Riigikogu baltisakslasest rahvasaadik Werner Hasselblatt. Kuuldused, mis kohtumisest ajakirjandusse joudsid, olid Balti riikide seisukohast positiivsed. (22) Rosenberg oli kulalistele teatanud, et Saksamaa on huvitatud headest suhetest Balti riikidega, ja soojalt tervitanud kavatsust moodustada Balti riikide liit Soome ning Rootsi osalemisel. Baltikumi kolonisatsiooniplaani oli natsionaalsotsialismi teoreetik aga ajakirjanike valjamoeldiseks kuulutanud. Rosenbergi sonutsi olid Balti riigid naidanud end Euroopa riikidena, kultuurriikidena, kes eemaldasid kommunistliku olluse. (23)

1933. aasta mai algul kulastas Rosenberg "eraviisiliselt" Inglismaad ja kohtus seal valisminister John Simoni, Foreign Office'i alamriigisekretari Robert Vansittarti ning teiste mojukate isikutega. Briti poliitikud suhtusid Rosenbergi ja tema vaadetesse suure skepsisega. (24) Vaatamata sellele, et visiidil ei raagitud Ida-Euroopa umberkorraldamisest, ilmusid mitme riigi ajakirjanduses teated, et Rosenberg oli esitanud Londonis plaani, kuidas Euroopat bolsevismist paasta ja reorganiseerida ning tasandada Saksa-Poola vastuolud Noukogude Liidu territooriumide arvel solmitava lepingu abil.

Uhel 1933. aasta juunis valisajakiijanikele korraldatud vastuvotul kuulutas Rosenberg, et Balti riikides leviv arvamus, nagu suhtuks Saksamaa nende iseseisvusse vaenulikult, pole oige. (25) 1933. aasta juulis teatas ta aga Eesti Berliini saatkonna nounikule Oskar Opikule, et ainus tegur, mis voib Eesti julgeolekut kindlustada, on die Gemeinschaft um die Ostsee (26). Rosenberg toonitas, et rahulepingud Noukogude Liiduga ei saa piiririikidele toelist garantiid anda, sest varem voi hiljem tuleb hakata end bolsevismi vastu kaitsma. Rosenbergi suhtumine Balti riikidesse polnud aga uhene. Ta kritiseeris latlasi sakslaste tagakiusamise ja leedulasi Memeli-kusimuse parast. Rosenberg raakis, et erinevalt leedulastest ei peaks eestlased Drang nach Osten'i parast muretsema, sest ainuuksi Leedu koloniseerimiseks kulub Saksamaal 50-100 aastat ja Saksamaa muretseb koigepealt Leedule ning Poolale kaotatud territooriumide parast. Samuti seda, et Saksamaal hakkab maksma pohimote, et majandussuhete eelduseks on head poliitilised vahekorrad. (27) Opiku jargi oli Rosenberg temasse igati sobralikult suhtunud.

Uhes 1933. aasta oktoobris peetud kones tegi Rosenberg Soomele, Eestile ja Latile justkui kummarduse. Ta teatas, et Vene keisririigi lagunemine ja uute riikide tekkimine Ida-Euroopas on maailmaajalooline sundmus ning et uued riigid ei peaks Saksamaa poolt natsionaalsotsialistlikku agressiooni kartma. Eesti pohiseaduse muutmiseks korraldatud rahvahaaletuse tulemusi aga nimetas Rosenberg roomustavaks evolutsiooniilminguks ja voimsaks protestiks Laane vooraparase parlamentarismi vastu. Positiivset hinnangut vaaris Rosenbergi sonutsi ka Karlis Ulmanise "oppereis" Saksamaale. Seejuures rohutas Rosenberg, et pole tahtis, kes Tallinnas valitseb, aga ta ei saa ignoreerida ajalooliselt ja geograafiliselt tingitud olukorda, et labikaimine Saksamaa ning Skandinaaviaga on Tallinna jt Ida-Balti sadamalinnade arengu eelduseks. (28)

BALTIKUMI NEUTRALISEERIMISE IDEE

Revansismi voimendumine Saksamaal elustas seega juba 1920. aastatel koneks olnud idee Balti riikide neutraliseerimisest, suurriikide garantiidest ja poliitilisest koostoost. Julgeolekuteemalised arutelud kandusid ka ajakirjandusse. Kolme Balti riigi ajakirjanduses ilmus artikleid, kus raagiti rahvusvahelise olukorra pingestumisest ja Euroopa, sealhulgas Balti riikide julgeoleku tulevikuvaljavaadetest.

13. jaanuaril 1933 ilmus Paevalehes peatoimetaja Harald Tammeri juhtkiri "Miks mitte alaline erapooletus?". Autori arvates oli saabunud olukord, kus riigikaitsekulutused olid maale ule jou kaivad ja Eesti ei saanud enam loota Rahvaste liidu kaitsele. Valjapaas seisnes Tammeri arvates Balti riikide julgeoleku rajamises oiguslikule ja rahvusvahelisele ning fuusilisele ja rahvuslikule alusele, kusjuures eeskuju tuli votta Sveitsi ja Belgia (29) erapooletusest. Balti riikide erapooletust pidid Tammeri arvates garanteerima aga need suurriigid, kellele oli oluline status quo sailimine: Noukogude Liit, Poola, Saksamaa, Inglismaa ja Prantsusmaa.

Baltikumi neutraliseerimise idee leidis teatud baltisaksa ringkondades toetust. Naiteks Deutsch-baltische Partei in Estland'i juht ja Revaler Bote peatoimetaja Axel de Vries leidis lehe veergudel, et idee vaarib arutamist. (30) Seesama Vries oli 1931. aastal Riias ilmuva Baltische Monatsschrifti veergudel arvanud, et Saksamaa garantii aitaks hajutada eestlaste umbusku Saksamaa Rapallo-poliitika vastu. (31) Ka Lati vasakpoolsetele sotsiaaldemokraatidele nais idee meeldivat. 31. martsil kirjutas Fricis Menders Socialdemokratsi juhtkirjas, et Balti riigid peaksid tekkinud rahvusvahelises olukorras valima range neutraliteedi.

Riias ilmuvas Segodnjas aga analuusis Tammeri ettepanekut keegi Boriss Ortskin. Viidates Belgia neutraliteedi rikkumisele Saksamaa poolt 1914. aastal, vaitis Ortskin, et neutraliteet, mida Balti riikidele nuud soovitakse, osutus maailmasojas lihtsalt paberitukiks. Ta esitas seejuures kusimuse, et kui Rahvasteliit ei suuda oma liikmete puutumatust garanteerida, siis kuidas saab mingi eraldi garantii veel reaalne olla, kui needsamad Rahvasteliidu liikmed deklareerivad mitmed eraldiseisvad riigid alatise neutraliteedi olukorras olevaiks. (3) 2

31. jaanuaril avaldas Paevaleht juhtkirja, mille lopus leiduvad initsiaalid H. L. Voimalik, et selle autoriks oli Eesti diplomaat Heinrich Laretei. Juhtkirjas leiti, et seoses Kaug-Ida konfliktiga valitseb paljudes riikides, aga eriti vaikeriikides, Rahvasteliidu suhtes pettumus, kuna viimane pole suudlase hukkamoistmiseks midagi teinud, st pole kasutanud oma moraalset moju. Sellest tulenevalt oli artikli autori arvates loomulik, et iseseisvuse garanteerimiseks otsitakse uusi voimalusi, kuid autor toi seejuures ara Genfis asuva L'institut Universitaire de Hautes Etudes Internationales'i rahvusvahelise oiguse professori John B. Whittoni vaite: alalise neutraliteedi kohustused on selgelt mitte kooskolas Rahvasteliidu pohikirjast tulenevate kohustustega. H. L. ennustas seejuures, et tegelikkusest ja Rahvasteliidu tegevusest tulenevad pettumised sunnivad uusi rahu kindlustamise vorme otsima. Tammer, kes artiklile vastas, leidis, et tekkinud rahvusvahelises olukorras ei suuda Rahvasteliit uhegi riigi julgeolekut tagada ja et julgeoleku tagatiseks voiksid olla kas sojalised liidud voi suurriikide garanteeritud neutraalsus. Arutelu Paevalehes tostatatud erapooletuse ule jatkus ajakirja Sodur veergudel.

Tammer kordas Paevalehe veergudel oma Baltikumi neutraliseerimise ideed veel 1933. aasta novembriski, s.o parast seda, kui Saksamaa oli Rahvasteliidust lahkunud. Artikli pealkirjaks valitud valjend "Umbteedel" viitab sellele, et artikli autori arvates polnud Eesti valispoliitika suuteline lahendusi leidma. Tammer kirjutas, et tuleb jareldada, et Versailles' rahuleping ja joudude tasakaal Euroopas on Eestile tahtsam, kui seda osatakse ette kujutada. Tema jargi oli Balti riikidel omalt iseseisvuse sailitamiseks ainult kaks alternatiivi: liitumine status quo'd jargivate riikidega voi siis status quo pooldajate ja selle vastaste garanteeritud neutraliteet. (33)

Eesti voimalikust neutraliteedist, rahvusvahelisest garantiist sellele ja Soome lahe rahvusvahelisest neutraliseerimisest raagiti juba 1920. aastal Eesti ning Noukogude Venemaa vahel solmitud Tartu rahulepingu 5. ja 6. artiklis: kui Eesti alalist neutraliteeti tunnustatakse rahvusvaheliselt, siis kohustub Venemaa ka omalt poolt seda neutraliteeti pidama ning selle neutraliteedi alalhoidmise tagamisest osa votma. Molemad lepinguosalised kohustuvad Soome lahe rahvusvahelise neutraliseerimise korral tahendatud neutralisatsiooniga uhinema nendel tingimustel, mis on koigi asjast huvitatud riikide osavotul valja tootatud. (34) Soome ja Noukogude Venemaa vahel solmitud Tartu rahulepingu 12. punktis aga raagiti Laanemere neutraliseerimisest: lepinguosalised pooldavad pohimotteliselt Soome lahe ning kogu Laanemere neutraliseerimist ja kohustuvad selle teostamiseks kaasa aitama. (35) Laiemalt vottes eeldasid nii Eesti alalise neutraliteedi tunnistamine kui ka Laanemere neutraliseerimine suurriikide nousolekut ja allkirja mingile lepingule.

Kui Soome uritas 1921. aastal Rahvasteliidus tostatada Laanemere neutraliseerimise voi siis selle alternatiivina Soome lahe neutraliseerimise kusimust, siis kohtas see nii Prantsusmaa kui ka Inglismaa poolt mittemoistmist. Laanemere neutraliseerimine eeldanuks vainadest labipaasu kusimuses eelkoige suurriikide kokkulepet Taaniga. See aga tahendanuks toona Briti mojuvoimu loppu Laanemerel. Prantsusmaa-Poola sojalise liidu lepingut silmas pidades ei saanud Prantsusmaa sellega noustuda. Teiselt poolt polnud ka Poola valmis Prantsusmaa ja Inglismaa huvide vastaselt toimima. Poolas leiti, et Poola ei saa Laanemere neutraliseerimisega noustuda, kuna see ei voimalda Prantsusmaal Poolat meritsi abistada. (36) Nii Balti riigid kui ka Soome taotlesid 1920. aastatel oma iseseisvusele rahvusvahelist garantiid. Garantiid olid seotud Ida-Locarno moistega, mis tekkis seejarel, kui 1925. aastal kirjutati alla Locarno lepingud. Naiteks tegi 1925. aasta detsembris Lati valisministeeriumi peasekretar Hermanis Albats ettepaneku nn Ida-Locamo kokkulepete solmimiseks. Koigepealt tuli solmida Lati, Leedu, Eesti, Soome ja Poola liiduleping, seejarel aga garantiileping Noukogude Liiduga ning lopuks garantiileping Balti riikide, Skandinaavia maade, Noukogude Liidu ja Saksamaa osalemisel. (37) 1927. aastal aga esitas sotsiaaldemokraadist Lati valisminister Felikss Cielens oma Ida-Locarno voi Balti-Locarno idee. Ta tegi ettepaneku, et Soome, Eesti, Lati ja kui voimalik, siis ka Leedu uhelt poolt ning Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa ja Noukogude Liit teiselt poolt solmiksid kokkuleppe, milles veel kord tunnustataks parajasti kehtivat status quo'd IdaBaltikumis, ning annaksid Balti riikidele garantii. (38)

Leedu valisministeeriumis peeti Baltikumi neutraliseerimise ideed ebareaalseks. Pohjendus oli seejuures lihtne: keegi ei saa anda garantiid Moskva lepinguga paikapandud Leedu piiridele ja Vilniuse-kusimust silmas pidades on garantii hetkel eksisteerivatele Leedu piiridele vastuvoetamatu. Oletati ka, et idee on inspireeritud Berliinist, et soja korral kindlustada Saksamaale Baltikumi neutraliteet, laiemas plaanis aga tekitada usaldamatust ka Eesti ja Poola suhetes. (39) Leedu diplomaatide seas leidus neid, kes Vilniuse-kusimusele viidates teatasid, et idee Balti riikide neutraliseerimisest langeb ara, kuna Leedul pole voimalik olemasolevate piiridega noustuda. Ka liberaalse Dienos Naujienose juhtkirjas "Baltikumi neutraliseerimine" deklareeriti Tammeri ideest raakides, et Baltikumi neutraliseerimine ilma piiride revideerimiseta pole voimalik ja et ukski kombinatsioon ei onnestu, enne kui Poola pole Vilniust Leedule tagastanud. (40)

Juba 1925. aastal oli Saksa Riia saadik Adolf Koster teinud Auswartiges Amt'ile ettepaneku, et Saksamaa peaks koos Noukogude Liidu ja Balti riikidega garantiipaktid solmima. Sellega soovis Koster takistada Poola-Balti liidu loomist. Auswartiges Amt'is tuldi toona ettepanekut analuusides jareldusele, et Saksamaa voiks Balti riikidega ehk vahekohtulepingu solmida, aga mitte mittekallaletungija garantiilepingut. Nuud, 1933. aastal, polnud Hitleri Saksamaa valmis Ida-Euroopa riike puudutavaid mitmepoolseid kokkuleppeid solmima. (41)

Ka Noukogude diplomaadid polnud Tammeri ideest vaimustatud. Oletati, et sellise idee taga seisavad teatud Briti ringkonnad. Vaideti, et Rahvasteliidu liikmelisus ei voimalda liidu liikmete neutraliteedist raakida. (42) Noukogude Liidu valisasjade rahvakomissariaadis leiti, et juhul kui riik tommatakse sotta, ei ole Baltikumi garanteeritud neutraliteet Noukogude Liidu huvides. Uhelt poolt leiti, et Rahvasteliidu pakti 16. artikli kohaselt peavad Balti riigid Rahvasteliidu Noukogu otsuse korral osalema sojalistes ja majanduslikes sanktsioonides, st andma Noukogude Liidu vastase soja korral oma territooriumi ning sadamad Noukogude Liiduga sojas oleva riigi (sojas olevate riikide) kasutusse, mille tottu kuulutatakse Noukogude Liidu vastusammud sellele Noukogude Liidu poolt garanteeritud Balti riikide neutraliteedi rikkumiseks. Teiselt poolt aga leiti, et voimalike sojaliste komplikatsioonide korral oleks Noukogude Liit ebasoodsas olukorras, kuna Noukogude Liiduga sojas olevatel vaikeriikidel oleksid suured voimalused suurriikidele ja Rahvasteliidule moju avaldada, lahendamaks kusimust, kes on rundaja ehk agressor. (43)

Mida aga arvasid Tammeri seisukohtadest isikud, kel oli Eesti kaitse--ja valispoliitikas tahtis ulesanne? Riigivanem Pats leidis, et suurriikide garantii voiks Balti riikide erapooletusele kasulik olla, aga erapooletus ei ole riigi kaitsevoime norgendamise oigustus. (44) Endine riigivanem Jaan Tonisson pidas neutraliteeti voimalikuks siis, kui seda garanteerivad suurriigid. Kuid ka tema ei kiitnud Eesti ja Soome Noukogude Liiduga solmitud rahulepingus sisalduvat Laanemere neutraliseerimise motet heaks. Tonissoni jargi tahendanuks see Saksamaa ja Noukogude Liidu juhtrolli Laanemerel ning vaikeriikide korvaletorjumist. (45) Kindralleitnant Johan Laidoner, kes oli 1933. aasta veebruaris nimetatud Riigikaitse Noukogu liikmeks, ei pidanud Laanemere maade erapooletust voimalikuks. Antud kusimusest raakides todes ta, et ukski suurriik ei noustu nende erapooletust garanteerima ja et vaikeriikide kaitsja saaks olla ikkagi Rahvasteliit. Laidoneri jargi vois Laanemere neutraliseerimine ja sellega kaasnev sojalaevade omamise keeld olla kasulik ainult Noukogude Liidule. Ta juhtis tahelepanu asjaolule, et Noukogude Liit voib ehitada sisevetes suure laevastiku, mis Laanemerele ilmudes hakkaks seda valitsema. (46) Eesti valisministeeriumis poldud Tammeri ideest vaimustunud. Uhes saadikutele saadetud ringkirjas leidis see aramarkimist jargmises iroonilise alatooniga sonastuses:
   vaga tagasihoidlik seltskonna Rahvasteliidus pettumuse
   peegeldaja. (47)


Sellistele hinnangutele vaatamata sai see Tammeri idee tahelepanu osaliseks nii Eestis kui ka valjaspool Eestit ja seda nii ajakirjanduses kui ka diplomaatilises kirjavahetuses. Hinnangud olid seejuures nii positiivsed kui ka negatiivsed.

PREVENTIIVSODA

Saksamaa ja Poola suhted olid pingestunud juba 1932. aastal, kui Poola senat keeldus Danzigi vabalinna staatust pikendamast. (48) 1933. aasta algul mojutasid kahe maa suhteid lahkhelid, mis olid tekkinud juba desarmeerimiskonverentsil Genfis. Poola peamiseks sooviks oli valja tootada ja vastu votta selline desarmeerimisplaan, mis poleks andnud Saksamaale soodustusi ning samaaegselt norgendanuks Saksamaa kaitsevoimalusi. Hitleri voimuletuleku jarel voimendus revansistlik propaganda koridori tagasissaamiseks. Martsis aga toimus Danzigis jarjekordne intsident. Sellest tulenevalt toimetas Poola transpordilaev Vilia 6. martsil 120 sodurit Westerplatte garnisoni. Danzigi senati poordumine Hitleri poole ei provotseerinud Saksamaa valjaastumist. (49) Voib oletada, et astutud kaitseabinoudega soovis Poola kontrollida Hitleri valmisolekut otsustavaks tegutsemiseks, samuti ka laaneriikide reaktsiooni. Praegu jaab siiski lahtiseks kusimus, kas tegemist oli ainsa kaitseabinouga. Poola ajaloolased on esitanud preventiivsojateooria: wojna prewencyjna. On vaidetud voi spekuleeritud, et 1933. aasta martsisaprillis kavandas Jozef Pilsudski Saksamaa ohjeldamiseks mitut sammu. Esiteks, et Prantsusmaale olevat tehtud ettepanek anda Saksamaale relvastuskusimuses ultimaatum. Teiseks, et Saksamaa mittenoustumise korral olevat Poola kavatsenud okupeerida Ida-Preisimaa ja Sileesia, Prantsuse sojavagi aga Reinimaa ja Baieri. Kolmandaks, et Saksamaale surve avaldamiseks olevat Pilsudski kaalunud sojaseisukorra valjakuulutamist Poolas. On oletatud, et soja korral oleks Reichswehr'i vastupanu kiiresti murtud ja et seejarel saabunuks sisemise riigipoorde tulemusel Hitleri voimule kiire lopp. Poola ajaloolane Wlodzimierz Stefan Suleja vaidab, et eeltoodud spekulatsioonid on tulenenud kahest Pilsudski ulesandel tehtud missioonist Prantsusmaale: krahv Jerzy Potocki ja polkovnik Boleslaw WieniawaDlugoszowski omast. Viimane oli marssali uks usaldatavamaid ohvitsere ja tema missioon Prantsusmaale toimus toepoolest Danzigi konflikti loppfaasis. Suleja jargi oli antud juhul tegemist sooviga olukorda selgitada. (50) Taani ajaloolane K. Lundgreen-Nielsen vaidab, et Prantsuse arhiividest pole leitud dokumente, mis kinnitaksid Pilsudski kavatsusi. Sedasama utleb ka poola ajaloolane Henryk Bulhak: pole onnestunud valja selgitada dokumentaalseid allikaid, mis umberlukkamatult kinnitaksid Poola ettepanekuid preventiivsoja alustamise kohta. Ainsateks allikateks on vihjed jutuajamistele, mille toelisus on ajaloolaste poolt kusitavaks tunnistatud. (51)

Kuid Bulhak juhib tahelepanu asjaoludele, mis tema vaitel viitavad preventiivse aktsiooni olemasolule: Poola valitsusringkondade inspireeritud kampaania Poola ajakirjanduses, mis tostatas Saksamaal elavate juutide ja Poola vahemuse piiratud oiguste probleemi; Pilsudski 17. aprilli dekreedi projekt, mille sisuks oli marssali poordumine Poola Kaitsenoukogu poole ja soja korral rahva uhtsusele apelleerimine; Pilsudski utlus oma adjutandile Mieczyslaw Lepeckile:
   isegi kui me oleksime talle kallale tunginud [Hitleri Saksamaale],
   siis see oleks ikkagi kaitse olnud.


Edasi raagib Bulhak Poola sojavaeuksuste demonstratiivsest positsioonide muutmisest ja kontsentratsioonist Vilniuse piirkonda 20.-21. aprillil, samuti mitme korgema ohvitseri utlustest, et preventiivne soda on voimalik. Bulhak toob valjavotte ka Prantsusmaa Varssavi sojavaeatasee kindral d'Arbonneau 5. aprilli kuupaeva kandvast ettekandest: Poola sojalistes ringkondades valitseb veendumus, et oleks parem, kui soda puhkeks praegu, sest aeg tootab sakslaste kasuks. (52)

Prantsusmaa ei soovinud Poola-Saksa suhete pingestumist ja Varssavis oldi sellest teadlik. Tahelepanuvaarne oli Prantsusmaa endise peaministri, Saksa-sobraliku poliitiku Joseph Caillaux' hoiatus Poola Pariisi saatkonna nounikule Anatol Muhlsteinile, et Poolal ei maksa sojas Saksamaaga Prantsusmaa toetusega arvestada. (53) Aprilli keskel soovitas Pilsudski valisminister Beckile, et Poola Berliini saadik Alfred Wysoski voiks Hitleriga vestelda ja nouda temalt revansistlikest etteastetest loobumist. Suleja vaidab, et juhul kui see poleks tulemusi andnud, olevat Pilsudski olnud valmis moodustama Poolas "rahvusliku uhtsuse ja kaitse valitsuse", st valitsuse opositsiooni osalemisel. Samuti vaidab Suleja, et 2. mail toimunud Wysoski vestlus Hitleriga naitas, et viimane soovis vahemalt sonades rahumeelseid suhteid sailitada ja lepingulisi kohustusi taita ning et tee Saksa-Poola mittekallaletungilepingule oli sellega avatud. Ka Bulhak margib, et selle 2. mail toimunud vestluse tulemusel toimus Poola-Saksa suhetes pingelodvendus. (54)

17. mail 1933 Reichstag'is peetud nn rahukones hoiatas Hitler maailma kommunistliku kaose eest ja kinnitas, et Saksamaa austab teiste rahvaste iseolemist ning soovib nendega rahus elada. Diktaator deklareeris, et Euroopa probleemide labikaalutud kasitlemine oleks andnud Ida-Euroopa kusimusele lahenduse, mis olnuks oiglane nii Saksamaale kui ka Poolale. Ta teatas, et Saksamaa soovib rahus elada nii Poola kui ka Prantsusmaaga. Meenutame, et 1933. aasta esimesel poolel polnud Hitler suutnud veel otsustada, kas Saksamaa peaks end Poolale voi Noukogude Liidule vastandama. Noukogude Liidu Kaunase saadiku Mihhail Karski jargi oli Hitler 1933. aasta mais kinnitanud Saksa Kaunase saadikule Erich Zechlinile, et Rapallo-poliitika Noukogude Liidu suhtes jaab jousse. (55)

Pole selge, kas Balti riikides teati Pilsudski olukorrahinnangutest ja kavatsusest alustada Hitleri Saksamaa vastu nn preventiivsoda. Kuid vihjeid sellele, et midagi teati, leidub. Eesti Varssavi saadik Kaarel R. Pusta kirjutas, et 1933. aasta algul valitses Poola uhiskonnas arvamus, et Saksamaa on libisenud teedele, kus tuleb valmis olla
   ootamatute ja kaugeleulatuvate poliitiliste ullatuste vastu. (56)


Pusta jargi oli Poola sotsialistide uks liidritest Tomasz Arciszewski noudnud sojaliste kindlustuste ehitamist Pomorzes (57), kus elanikud olevat valmis kaitsma koridori ka siis, kui sellest tuleneks uus Euroopa soda. (58) Sellest, et Balti pealinnadesse olid joudnud teated preventiivsoja voimalikkusest, viitavad mitmed arhiividokumendid. Naiteks valisminister August Rei vaide Noukogude saadikule Fjodor Raskolnikovile martsis, et Poola-Saksa soja korral jaab Eesti neutraalseks. (59) Samuti uhes Eesti valisministeeriumi memorandumis leiduv marge, et Karlis Zarinsi (60) jargi on Lati ja Poola sojavagede staabid solminud kokkuleppe, mille jargi Lati teostab piiratud ulatusega mobilisatsiooni. (61) Samuti 5. mail uhes Varssavi mojukaimas poolakeelses juudi ajalehes Nasz Przeglad ilmunud teade Leedu ja Saksamaa vahel solmitud salajasest kokkuleppest, mille kohaselt pidi Leedu Poola ning Saksamaa vahelise soja korral Vilniuse hoivama. (62) Vihjeid preventiivsoja voimalikkuse kohta leidub Eesti Pariisi ja Kaunase saadiku ettekannetes (63) ning valiminister Rei ja Julius Seljamaa memorandumites, mis kajastavad vestlust Saksamaa ja Prantsusmaa Tallinna saadikutega. Juba 1933. aasta veebruaris teatas saadik Otto Reinebeck Reile, et kuigi Eestit seob Poolaga uhine Noukogude Liidust lahtuv hadaoht, pole Danzigi koridor siiski vaart uhegi eesti soduri ohverdamist. Naiteks ka Prantsusmaa Tallinna saadiku Andre Bruere'i reaktsioon 1934. aasta jaanuaris solmitud Poola-Saksa mittekallaletungideklaratsioonile:
   On koneldud isegi preventiivsoja voimalikkusest, liidulepingu
   kohaselt Poolaga oleks Prantsusmaa kohustatud soja korral Poolale
   appi tulema. Kuid Prantsusmaal oleks soja korral vaga raske olnud
   oma avalikule arvamusele ja kaitsevaele selgeks teha, et on vaja
   Poola koridori parast Saksamaale soda kuulutada. (64)


Preventiivsoja teemat kasutasid Poola diplomaadid Poola Saksamaa-suunalise poliitika oigustamiseks veel 1930. aastate teisel poolel. Nii teatas Poola Kaunase saadik Franciszek Charwat, et Pilsudski oli preventiivsoja kusimuses Prantsusmaa poole poordunud, kuid saanud sealt eitava vastuse, otsustas Saksamaaga kokku leppida. (65) Leedu ajakirjanduses aga kasutati seda omamoodi Saksamaa-vastase argumendina. Naiteks valjendati kahetsust, et Pilsudski ettepanekut ei voetud 1933. aastal kuulda ning seeparast jai Poola ja Saksamaa vaheline soda toona toimumata. (66)

NELIKPAKT

19. martsil esines Mussolini uleskutsega solmida nn Nelikpakt (Il Patto a quattro, der Viererpakt, Viermachtepakt, naKm nemupex), et "paremini kindlustada rahu Euroopas". Ettepaneku kohaselt pidid neli suurriiki--Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Saksamaa--solmima pakti, milles neli riiki pidid andma kinnituse rahu alalhoidmiseks Euroopas. Paktis pidid sisalduma ka rahulepingute revideerimise voimalus, uheoigluse tunnustamine Saksamaa suhtes ja nelja suurriigi lubadus teostada kooskolastatud poliitikat Euroopas ning asumaades. Mussolini ettepanek oli Rahvasteliidu paktiga vastuolus, kuna see nagi ette nelja suurriigi domineerimist Rahvasteliidus. Selle teostumine vahendanuks Rahvasteliidus vaikeriikide moju suurriikide poliitikale ja lubanuks tostatada piiride revideerimise kusimuse. (67) Auswartiges Amt'is leiti, et Nelikpakti idee arvestab "teatud ulatuses" Saksamaa huve, kuna see annab loogi Prantsusmaa lepingute susteemile IdaEuroopas: Vaikeliidu riikidele Tsehhoslovakkiale, Rumeeniale ja Jugoslaaviale, laiemalt vottes aga Prantsusmaa hegemooniale Euroopas. (68) 15. juunil 1933 andsidki Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Inglismaa esindajad Roomas Palazzo Chigi's allkirja poliitilise ning majandusliku koostoo paktile. Palazzo Chigi's ja Quai d'Orsay'l vaideti, et pakti eesmargiks on: vastastikuse usalduse ohkkonna loomine; pakt sunnib Saksamaad kooskolastama oma valispoliitikat teiste paktile allkirja andnud riikidega; pakti eesmargiks ei ole Rahvasteliidu pakti norgendamine. (69) Nelikpakt tunnistas nelja riigi juhtivat osa Euroopa asjades. Saksamaa sai sellega oiguse relvastuda vordvaarselt teiste riikidega. Tosi, Nelikpakt ei joustunud. Oma osa selles oli Inglismaa avalikul arvamusel, Vaikeliidu ja Poola reaktsioonil ning kindlasti Prantsusmaal, kes keeldus seda ratifitseerimast. Juba enne selle allakirjutamist teatas radikaalsotsialistide liider, endine peaminister Edouard Herriot, et Nelikpakt tuleb mahamaetuks pidada. (70) Kuid tahelepanuvaarne oli Mussolini ahvardus parast Nelikpakti labikukkumist:
   Kuna rahulepingute revideerimine ei ole Nelikpakti abil teostatav,
   siis hakkab raakima tema korgeausus kahur. (71)


Kuid status quo kaitsjate Prantsusmaa ja Inglismaa leping kahe revansistliku riigi Saksamaa ning Itaaliaga tahendas katset suunata Saksamaa rahumeelse ja kontrollitud revisionismi teele. See vahendas Prantsusmaa ja Inglismaa prestiizi Ida-Euroopas ning andis jarjekordse loogi ka Rahvasteliidu prestiizile, kus molemal riigil oli juhtiv roll.

Juba desarmeerimiskonverentsil toimunud arutelud Saksamaa jt rahulepingutega desarmeeritud riikide uheoigusluse kusimuses tekitasid Poolas suurt pahameelt. (72) Nelikpakti solmimiseks peetud labiraakimisi aga kasitlesid Vaikeliidu riigid Poola ja Noukogude Liit katsena hakata revideerima Versailles' lepingut nende arvel. (73) Vaikeliidu riikide Alaline Komitee Genfis avaldas 25. martsil piiride revideerimise vastu suunatud protesti, mis ilmus ka Poola ja Prantsusmaa ajakirjanduses. (74) Kuid usna varsti selgus, et Vaikeliidu riigid ei suuda suurriikide poliitikat mojutada, ja kriitika Nelikpakti projekti aadressil vaibus mai lopul parast seda, kui Prantsusmaa oli esitanud neile oma Nelikpakti projekti. Poola reaktsioon oli narviline ja juba siis said teatavaks kuuldused, et suurriigid voivad moodustada direktooriumi, mis hakkab desarmeerimiskusimusi otsustama ning annab "kindlama orientatsiooni" ka Rahvasteliidule. 24. martsil, s.o juba moned paevad parast ettepanekut, kutsus Poola demonstratiivselt Roomast tagasi oma asja sinna maaratud saadiku krahv Jerzy Potocki. Poola teatas mitte ainult Itaaliale, vaid ka Prantsusmaale ja Inglismaale, et lahkub pakti solmimise korral Rahvasteliidust ning muudab oma suhtumist Prantsusmaasse. (75)

Lati reaktsioon Nelikpaktile oli marksa narvilisem ja ettepanek aktsiooniks tuligi Riiast. 8. aprillil 1933 palus Saeima valiskomisjoni esimees, endine valisminister Cielens Noukogude Liidu Riia saadikut Aleksei Sviderskit, et viimane informeeriks Moskvat tema ettepanekutest ja seisukohtadest. Cielens teatas Sviderskile, et Noukogude Liidu rahvusvaheline olukord on Euroopas ja Kaug Idas toimuva parast markimisvaarselt halvenenud, kuid vaatamata sellele ajab Noukogude Liit kahemottelist poliitikat: uhelt poolt suhtumine Poolasse ja Prantsusmaasse ning teiselt poolt suhtumine Saksamaasse ja soovimatus Rapallopoliitikast lahti utelda. Cielens rohutas, et on saabunud moment, mil Noukogude Liidu huvides peaks olema loobumine oma araootavast ja passiivsest valispoliitikast. Ta palus saadikut, et see teataks koheselt Moskvasse tema ettepanekust kutsuda Ida-Euroopas tekkinud poliitilise olukorra arutamiseks Riias kokku Poola, Leedu, Lati, Eesti ja Noukogude Liidu valisministrite konverents. Cielens teatas seejuures, et ta ei pea vajalikuks Soome osalemist, kuna viimane on valispoliitiliselt orienteerunud Saksamaale, tema geograafiline asend on teistsugune ja ta on alati puudnud jargida iseseisvat, naabritega mittearvestavat poliitikat. Konverentsi paevakorras pidid olema jargmised kusimused: Nelikpakt, Saksamaa tulevane valispoliitika, voimalik interventsioon labi Balti riikide kolmandate riikide abistamiseks, sealhulgas Inglismaa voimalik toetus sellele, ja Balti koostoo. Sviderski ettekande jargi naitas Cielens seejuures konverentsi kokkukutsumise voimalikkuse osas ules erilist optimismi:
   Kui Moskva otsustab konverentsil osaleda, siis onnestub konverents
   kokku kutsuda mone paeva jooksul ... Ma saan nousoleku Salnaiselt
   parast 15 minutit kestnud vestlust. Mis puudutab teisi riike, siis
   eelnevaks vestluseks nendega kuluks ainult niipalju aega, kui palju
   tuleks kulutada arvamuste vahetamiseks telegraafi teel. (76)


Cielens teatas Sviderskile ka, et soovib ise Moskvasse soita, et pidada Litvinoviga valispoliitilistes ja majanduskusimustes labiraakimisi. (77) Oma malestustes kirjutas Cielens, et ta oli konverentsi korraldamise kusimust eelnevalt arutanud valisminister Voldemars Salnaisega, kes oli palunud teda selgitada, kuidas suhtuksid konverentsi korraldamisse viie riigi valitsused. (78)

Cielens polnud seejuures sugugi mitte ainus mojukas Lati poliitik, kes parast Hitleri voimuletulekut pooldas lahenemist Noukogude Liidule. Ka endine Lati peaminister, progressiivse uustalunike liidu (79) liider Margers Skujenieks teatas Noukogude saadikule, et talle tundub, et Hitleri Saksamaa olemasolu peaks ohutama Noukogude Liitu ja Latit uuesti oma suhteid reguleerima. (80)

6. mail 1933 kirjutas Cielens konverentsi korraldamise vajadust pohjendava kirja ka Eesti valisministrile Reile. Ta rohutas, et Hitleri voimuletulek Saksamaal oli loonud taiesti uue rahvusvahelise olukorra ja et Saksa valispoliitika uritab panna paevakorda Ida-Euroopa territoriaalse status quo umbervaatamise. Cielens oletas, et suurriikide kavandatud kombinatsioonile--Nelikpakti solmimisele--jargneb suurriikide nousolek loovutada Poola koridor ja Danzig Saksamaale, seejarel noustuvad suurriigid andma Poolale uue valjapaasu Laanemerele Leedu ja Klaipeda naol. Cielensi nagemuses voisid Leedu annekteerimisele jargneda Poola puuded Latile kuuluva Liepaja sadama ulevotmiseks. (81) Cielensi arvates pidi konverentsi toimumine Riias naitama, et sellel osalevad riigid tunnustavad Kesk--ja Ida-Euroopas kehtivat status quo'd. Teiselt poolt aga rohutas Cielens kirjas, et Ida-Euroopa riikide valisministrite konverentsi abil on voimalik Moskvat Berliinist eraldada, st norgestada senist Saksamaa ja Noukogude Liidu Rapallo-poliitikat. Cielens teatas Reile, et valisasjade rahvakomissar Litvinov ja Poola valisminister Beck olid andnud konverentsil osalemiseks nousoleku ning et Prantsusmaa Riia saadik Jean Tripier pooldab samuti konverentsi kokkukutsumist. Ka teatas Cielens, et Litvinov oli seadnud seejuures kolm tingimust: konverentsi eesmark oleks rahu kindlustamine, mitte sojalise bloki ettevalmistamine; konverentsil osalejad ei tohiks erinevates ruhmades ja eraldiseisvates kombinatsioonides kokkuleppeid solmida; koik otsused ja seisukohad tuleks uksmeelselt heaks kiita. Reile saadetud kirjas ei leidu otsest viidet vajadusele moodustada Balti liit. Kirjast ohkub seega arevus Saksamaa ja Poola ambitsioonide ning suurriikide uue kombinatsiooni Nelikpakti --parast ja valmisolek kaasa minna Litvinovi pakutud agressori maaratlemise deklaratsiooniga:
   ... Nelikpakti vaim pole veel surnud ega maha maetud, seda puutakse
   ellu aratada, seeparast on hadavajalik see loplikult maha matta ja
   seda isegi esmaklassilise tseremoonia abil. Ja meie, vaikesed Balti
   riigid, peame nendest pidulikest matustest osa votma, sest
   Nelikpakt puudutab meid praktiliselt vaga lahedalt. Pohimotetest
   lahtudes ei saa vaikeriigid noustuda sellega, et koik Euroopa
   poliitika kusimused otsustaks teatud une sorte de nouveau grand
   quadrille, comme celui de la Saint Alliance de Vienne. (82)


Cielensi kirjeldatud kombinatsioon polnud ebareaalne. Pusta jargi leidus Prantsusmaal piisavalt isikuid, aga ka erakondi, kes pidasid Poola koridori Poola riigi "parispatuks" ehk igasuguste tulevaste kalamiteetide allikaks ja pooldasid voimaliku kokkuleppe solmimist Saksamaaga. (83) 1932. aasta aprillis kohtusid Luksemburgis, seejarel 1933. aasta jaanuaris aga Pariisis Prantsusmaa ja Saksamaa toostus--ning finantsringkondade esindajad. Siin esitati nn kompensatsiooni kontseptsioon: Poola saab Klaipeda ja annab omakorda Saksamaale Pomorze. Varssavis saadi sellest teada. Poola ajaloolane Henryk Bulhak todeb, et see suvendas Poolas ebakindlust ja tekitas pettumust Prantsusmaa suhtes. (84)

Kasutada olevad allikad ei kinnita, et Eestis oleks Nelikpakti-kusimus tekitanud samasugust arevust kui Latis. Tosi, juba 1933. aasta algul todeti uhes valisministeeriumi Varssavi saatkonnale saadetud instruktsioonis, et Briti poliitilistes ringkondades ja ka parlamendis valitseb Poola koridori kusimuses revisionistlik meeleolu ning et rahulepingute revideerimise vajalikkust tunnistavad mitmed Briti poliitikud ja ka juhtivad ajalehed, nagu The Times, Daily Mail, Manchester Guardian jt. Valisministeeriumis tunnistati, et "koridori" tagasisaamise korral suureneb Saksamaa moju Ida-Euroopas. (85) Samas aga leiame uhest valisministeeriumi memorandumist seisukoha, et Nelikpakti-kusimuses peaks Eesti korvaltvaatajaks jaama. Eesti esindaja Genfis August Schmidt leidis 1933. aasta veebruaris, et Eesti ei peaks end segama voitlusse Versailles' lepingu revideerimiseks, jaades sellest eemale niikauaks, kuni see on voimalik. (86) Kui Nelikpakti solmimise kavatsus sai teatavaks, andis valisministeerium saadikutele Helsingis, Riias, Kaunases ja Stockholmis korralduse selgitada, kas oleks voimalik korraldada mingit uhist vaikeriikide aktsiooni solmitava Nelikpakti ning revisjonikavatsuste vastu voi siis kohandada ettepanekut nii, et see oleks Rahvasteliidu paktiga kooskolas. (87) Valisminister Rei arvates puudutas Nelikpakt aga siiski eelkoige neid riike, kelle piirid ja relvastuse seisund vajasid revideerimist. Rei teatas Riigikogu valiskomisjoni istungil hoopiski, et teatud lepingute onnestunud revideerimine voiks tahendada Euroopa rahu kindlustumist. (88) Eesti Riigikogu valiskomisjoni koosoleku protokollides ei leidu marget sellest, et Cielensi ettepanekut oleks uldse arutatud. 15. aprillil, s.o enne Cielensi kirja saabumist, raakis Rei valiskomisjonis ainult seda, et ta oli kutsutud Riiga Lati valisministriga nou pidama. (89)

Juba enne seda, kui Cielens tegi Reile ettepaneku Nelikpakti-vastaseks aktsiooniks, oli Eestis puhkenud valitsuskriis. See loppes uue, Rahvuslikust Keskerakonnast ja asunikest moodustatud Jaan Tonissoni valitsuse ametisseastumisega 18. mail 1933. Uueks Eesti valisministriks sai Ants Piip. Paev enne seda, 17. mail, aga teatas valisasjade rahvakomissariaat saadikule Kaunases, et pole motet oodata, et Cielensi ettepanekut korraldada konverents voiks saata edu. Valisasjade rahvakomissariaat oli teada saanud, et Prantsusmaa Riia saatkond toetas Cielensi ettepanekut, aga Inglise saatkond olevat soovinud selle labikukkumist. (90) Cielens ise vaitis malestustes, et konverentsi idee maeti maha parast seda, kui Noukogude Liit oli tagasi lukanud Eesti valitsuse ettepaneku korraldada viie riigi valisministrite konverents Riia asemel Varssavis. (91)

Eesti ajakirjandus toi valitsuse tagasiastumise pohjuseks majanduse: koalitsioonivalitsus ei olnud suuteline raskest majanduslikust olukorrast valjapaasu leidma ja kaotas seeparast rahva usalduse. (92) 26. aprillil aga avaldas Postimees lugeja kirja, milles runnati valisministri eelseisvat Riia-visiiti. Kirjas oeldi, et Eesti ja Lati valisministri kohtumised tekitavad eestlastes ainult piinlikkustunnet. Eesti Moskva saadik aga suudistas valisasjade rahvakomissariaadis valitsuskriisi tekitamises poolakaid. Just nemad olevat Riia visiidi parast ohutanud Eesti sojavaejuhtkonda ja J. Tonissoni juhitud Rahvuslikku Keskerakonda valitsuskriisi tekitama. Levisid kuuldused, et Eesti valitsuskriisi tekitajad olid ka Poola-meelsed Lati poliitikud, kes olevat soovinud, et Rei korvaldataks valisministri kohalt, kuna Balti bloki loomine oli teravalt paevakorda tousnud. (93) Kuid vaevalt voisid valispoliitilised pohjused maaravad olla. Paremal juhul vois teade Rei kavatsusest istuda Riia konverentsil venelastega uhe laua taha valitsuskriisi puhkemist ainult kiirendada.

Rei asemel valisministriks saanud Piibu hinnang oli, et paktis puudub revisionismi mote ja see tahendab hoopiski Hitleri norkust. Uhes valisministeeriumi saadikutele saadetud instruktsioonis aga leiti, et vaatamata sellele et nii Eesti kui ka Soome on huvitatud status quo alalhoidmisest, ei soovi nad teravat seisukohta votta ei Nelikpakti poolt ega ka vastu. (94) Kui Itaalia saadik Tosti di Valminuta kusis, kuidas Eesti Roomas allakirjutatud Nelikpakti suhtub, sai ta 1933. aasta augustis valisministri abilt Julius Seljamaalt olukorda positiivselt suhtuva ja optimistliku vastuse: neli Euroopa suurriiki on solminud pakti Euroopa rahu ja status quo alalhoidmiseks, neli riiki tegutsevad Rahvasteliidu pakti raamides ning seeparast pole Eestil muretsemiseks pohjust. (95) Kuid samal ajal olid Eestisse joudnud kuuldused, et Saksamaa agitatsioonist tulenevalt voib Inglismaa loovutada Balti riigid Saksamaa mojupiirkonda ja et Briti liberaalsed ringkonnad suhtuvad Baltikumist eemaldumisse heatahtlikult. Sama aasta detsembris joudsid valisministeeriumi kuuldused, et Aussenpolitisches Amt'iga seotud tegelased olevat Londonis pinda sondeerinud, kas Inglismaa ei sooviks Balti turgudelt tagasi tombuda ja jatta need riigid Saksamaa mojupiirkonda. (96) Kuivord sellised kuuldused olid seotud mais toimunud Alfred Rosenbergi Londoni-missiooniga ja Alfred Hugenbergi Londonis esitatud memorandumiga, on raske oelda. Igatahes juba augustis noudis valisminister Piip, et seoses Saksa propagandaga jalgiks Eesti Londoni saatkond Briti valitsuse ja parlamendi ringkondade meelolusid ning koostoos Latiga teostaks ettevaatlikult Saksamaa Balti ekspansiooni vastu suunatud poliitikat. (97)

AGRESSORI MAARATLEMISE DEKLARATSIOON/KONVENTSIOON

Agressori maaratlemise konventsioon on uks nendest Noukogude Liiduga allakirjutatud kokkulepetest, mida Balti pagulased kasutasid 1939.-1940. aastal toimunust raakides kui naidet Noukogude Liidu poolsest lepingute murdmisest. (98) Konventsiooni allakirjutamise pohjustena voib tuua Jaapani agressiooni KaugIdas ja sellest tulenenud Noukogude Liidu ning Jaapani suhete pingestumist, Hitleri voimuletulekut Saksamaal, Genfi desarmeerimiskonverentsi suutmatust midagi olulist otsustada, Noukogude Liidu sisepoliitilist ja majanduslikku olukorda ning Noukogude Liidu soovi saada oma naabritelt veel uks paberlik ja moraalne garantii oma julgeolekule. Kuid kindlasti voib seda pidada ka allakirjutanud riikide omamoodi vastukaiguks Nelikpakti solmimisele.

Pole taiesti selge, kellele agressori maaratlemise konventsiooni idee kuulub. Ettepanek selleks oli kolanud nii Prantsuse, Leedu, Turgi kui ka Noukogude Liidu diplomaatide suust.

Kusimus maaratleda agressor kerkis esile Genfi desarmeerimiskonverentsil. Kui tapsemalt, siis arutelude kaigus, mis puudutasid deklaratsiooni relvastatud jou keelustamiseks rahvusvahelistes suhtes ja Euroopa vastastikuse abistamise pakti solmimist. 6. veebruaril 1933 pidas Litvinov desarmeerimiskonverentsi 31. istungil kone, milles rohutas vajadust maaratleda, mis on soda ja mis agressioon ning mille poolest erineb agressioon enesekaitsest, et alatiseks hukka moista nailikud oigustused agressioonile. Siinsamas esitas Litvinov ka agressori maaratlemise deklaratsiooni projekti. (99) 4. martsil, kui desarmeerimiskonverentsi poliitiline komisjon hakkas arutama Euroopa vastastikuse abistamise pakti solmimist, tegi Prantsusmaa esindaja Rahvasteliidu juures Joseph Paul-Boncour ettepaneku valja tootada ka kallaletungija definitsioon, kasutades selleks Noukogude Liidu valisasjade komissari Litvinovi ettepanekuid. Ettepanekule jargnes Noukogude Liidu esindaja Valerian Dovgalevski ettepanek, et agressori maaratlemise deklaratsioon laieneks koikidele riikidele, et see oleks kohustuslik koigile ja et see ei jaaks teatud riikide vaheliseks kokkuleppeks. (100) Euroopa vastastikuse abistamise pakti solmimist pooldasid Hispaania, Vaikeliidu riikide ja Kreeka esindaja. Tsehhoslovakkia esindaja aga esitas Vaikeliidu riikide ning Kreeka ja Soome nimel konverentsile ettepaneku moodustada paktikava valjatootamiseks erikomitee. Selles suhtes avaldasid ka Balti riikide esindajad Litvinovi ettepanekule oma pohimottelist poolehoidu. Kirjeldatud ettepanekuga seoses teatas Briti esindaja, et Inglismaa ei saa Euroopa julgeoleku osas endale uusi kohustusi votta ja et Euroopa mandririigid peaksid ise oma julgeoleku probleemid omavaheliste kokkulepete teel lahendama. Inglismaa ei noustunud Noukogude Liidu ja veel mitme riigi ettepanekuga, et relvastatud jou kasutamise loobumise deklaratsioon peaks kogu maailmale laienema. Inglismaa oli valmis keelustama relvastatud jou kasutamise ainult Euroopas. Saksamaa esindaja aga teatas, et Euroopa vastastikuse abistamise pakt pole teostatav, kuna mitmed Euroopa riigid on teatanud, et nad ei osale sellises paktis ja pooldavad uldisemat universaalse julgeoleku susteemi. (101)

10. martsil 1933, s.o uheksa paeva enne Mussolini ettepanekut solmida Nelikpakt, asus desarmeerimiskonverentsi poliitiline komisjon arutama Litvinovi agressori maaratlemise ettepanekut. Noukogude esindaja tegi arutelude kaigus ettepaneku kallaletungija automaatseks konstateerimiseks valja tootada uldine vormel, mis tuli mahutada desarmeerimiskonventsiooni voi mingisse universaalse ulatusega kokkuleppesse. Samal paeval otsustas poliitiline komisjon agressori maaratlemise definitsiooni valjatootamiseks moodustada 17 riigi esindajatest, sealhulgas ka Eesti omast, koosneva erikomitee. (102) Kuid sugugi mitte koik suurriigid polnud valmis agressorit maaratlema. Briti, USA, Jaapani ja ka Saksamaa ning Itaalia esindajad leidsid, et mingi kindel formuleering kallaletungija maaratlemiseks pole kohaldatav. Prantsusmaa esindaja aga piirdus agressori maaratlemise osas sumpaatiaavaldustega, reserveerides uksikasjaliku kasitluse erikomiteele. (103)

4. mail 1933 vottis Genfi desarmeerimiskonverentsi julgeolekukomitee Noukogude Liidu ja desarmeerimiskonverentsi peakomitee esimehe Nicolas Politise ettepanekute alusel vastu resolutsiooni, millega kiideti heaks agressori maaratlemise deklaratsiooni projekt. (104) Poola teatas, et annab deklaratsioonile allkirja, kui sellega uhinevad ka Lati ja Eesti ning Rumeenia. Poola ja Rumeenia soovisid deklaratsiooniga uhinedes naidata oma rahulolematust nii Nelikpakti kui ka Briti desarmeerimiskonventsiooni kavaga. Rumeenia, arvestades Bessaraabiakusimust, nagi deklaratsioonis lisaks sellele veel ka voimalust parandada suhteid Noukogude Liiduga. Juba 1933. aasta veebruaris esitas Litvinov Eesti esindajale Schmidtile kusimuse, kas Eesti on valmis agressori maaratlemise deklaratsiooni allkirjastama. 5. mail kusis Litvinov Moskvas sedasama saadik Seljamaalt. (105) 27. juunil tegi aga Noukogude Liidu saadik Raskolnikov Eestile ametliku ettepaneku uhineda agressori maaratlemise deklaratsiooniga. (106) 1933. aasta juuni esimesel poolel leidus Eesti valisministeeriumis neid, kes arvasid, et agressori maaratlemise kusimuses peaks Eesti lahtuma Rahvasteliidu pohikirjast ja ehkki Eestil pole ettepaneku vastu midagi, on see uleliigne. (107)

Poola teatas, et noustub solmima agressori maaratlemise deklaratsiooni juhul, kui tegemist on ainult regionaalse kokkuleppega, st kui sellega uhinevatel riikidel on Noukogude Liiduga uhine piir. Poola teatas ka, et ei noustunud deklaratsioonile allkirja andma koos Leedu, Tsehhoslovakkia ja Jugoslaaviaga. Poola noustus sellega, et nimetatud riigid saavad temast eraldi seisvana deklaratsiooniga uhineda. Leedu omakorda ei soovinud anda agressori maaratlemise deklaratsioonile allkirja koos Poolaga. (108) Millest sellised kombinatsioonid tulenesid? Poola ei soovinud oma kasi siduda, st ta ei noustunud joukasutamisest loobuma, kuna tal olid konfliktid Leeduga Vilniuse ja Tsehhoslovakkiaga Tesini-Silesia (Zaolzie) parast. Jugoslaavia aga oli Vaikeliidu liige, st Tsehhoslovakkia liitlane. Leedu allkiri deklaratsioonile koos Poolaga tahendanuks talle, et Vilniuse-kusimuse lahendamiseks saab ainult poliitilisi vahendeid kasutada.

Soome kasitles agressori maaratlemise deklaratsiooni kui omamoodi protesti Genfi desarmeerimiskonverentsi vastu ja leidis, et see pole Soome voetud Rahvasteliidu kohustustega kooskolas. Lisaks sellele kolasid veel argumendid, et agressori definitsioon sisaldub juba 1932. aastal Noukogude Liiduga solmitud mittekallaletungilepingus ja et Rahvasteliit voib agressori maaratlemiseks anda hoopis teistsuguse definitsiooni. (109) Helsingis voeti arvesse ka Inglismaa seisukohta: agressori definitsioonile allkirja andnud riigid ei saa desarmeerimiskonverentsil Noukogude Liiduga uhisele seisukohale asuda ja peaksid ootama, kuni antud kusimuses solmitakse uldine leping. Soome seisukohta vois omakorda mojutada ka Rootsi seisukoht. Rootsis vaideti parast agressorikonventsiooni solmimist, et seda tehti valjaspool Rahvasteliitu, olles Noukogude Liidule kasulik, ja et see oli mingi tants Poola ning Prantsusmaa suuniste jargi. (110)

Agressori maaratlemise deklaratsioon vormistati Londonis kolme eraldiseisva konventsiooniga. 3. juulil 1933 solmiti konventsioon Noukogude Liidu, Eesti, Lati, Poola, Rumeenia, Turgi, Iraani ja Afganistani vahel. 4. juulil kirjutati alla konventsioon Noukogude Liidu, Rumeenia, Tsehhoslovakkia, Turgi ja Jugoslaavia, 5. juulil aga Noukogude Liidu ja Leedu vahel. (111) Soome valis konventsiooniga uhinemiseks oma lahenduse: deklaratsiooni, mis anti Soome Moskva saadiku poolt valisasjade rahvakomissariaadile 22. juulil. (112) Eesti ja Lati poolt andsid konventsioonile allkirja Londoni saadik Oskar Kallas ja valisminister Salnais. Eesti, Leedu ja Lati ratifitseerisid deklaratsiooni vastavalt 15., 20. ning 30. novembril. Konventsiooni preambulis viidati Briandi-Kellogi paktile ja rohutati, et selle solmimine oli vajalik uldise rahu huvides, et maaratleda tapsemalt agressiooni moiste ning agressiooni oigustamiseks ara votta igasugune voimalus. (113) Valisminister Piip hindas konventsiooni allakirjutamist vaidetega, et see lahendab Poolat Noukogude Liidule, selle tottu saab Eesti-Poola koostoo kindlama aluse, konventsioon loob uhise rinde Saksamaa vastu jne. (114)

Berliinis kasitleti agressori maaratlemise konventsiooni otseselt Saksamaa vastu suunatud kokkuleppena: (115) naiteks Saksa saadiku Reinebecki kusimus Tallinnas, et kas Eesti on konventsioonile allkirja andes votnud endale mingeid erilisi kohustusi. Seejuures kolas saadiku suust ka hoiatus, et Eesti ei peaks Poola koridori ja Sileesia parast endale mingisuguseid kohustusi votma: need objektid ei ole seda vaart, et nende parast uhegi oma soduri elu ohverdada. Ka Berliini saatkonna nounik Opik teatas Tallinna, et Saksa ajakirjandus ja ka Rosenberg on agressori maaratlemise deklaratsiooni parast arritunud. (116) Seevastu Noukogude saadik Raskolnikov kiitis Eestit agressori maaratlemise deklaratsiooniga uhinemise eest, teatades, et see oli suur usaldusavaldus Noukogude Liidu vastu. (117)

CARL LINDHAGENI ETTEPANEK

Rootsi poliitiline koostoo Balti riikidega polnud 1920. ja 1930. aastatel teostatav, ehkki aeg-ajalt joudsid avalikkuse ette teated ning kuuldused sellise koostoo voimalikkusest. Naiteks parast Lati valisministri Karlis Zarinsi 1933. aasta algul toimunud mitteametlikku Rootsi-visiiti raagiti isegi sellest, et "Rootsi voiks Balti riigid ule votta". Seoses sellega kirjutas Briti Riia saadik, et Latis ja Eestis valitsevad Rootsi suhtes tugevad sentimentaalsed meeleolud. Samas aga tunnistasid Lati diplomaadid parast visiiti Briti Riia saadikule, et Rootsi ei muuda oma valispoliitikat. (118)

1933. aasta martsis esitas endine Stockholmi linnapea, sotsiaaldemokraadist Rigsdag'i saadik ja patsifistina tuntuks saanud Carl Lindhagen Rigsdag'ile ettepaneku, et see soovitaks Rootsi valitsusel astuda samme teineteisemoistmiseks Rootsi, Balti riikide ning Poola vahel; et Rahvasteliit ja tema liikmed ning teised huvitatud riigid aitaksid Leedu ja Poola vahel rahu luua; et likvideeritaks vaidlus Vilniuse parast ja kahe maa vahel loodaks sobralikud suhted. Lindhagen rohutas seejuures, et Vilniuse-kusimus on Leedule eluliselt tahtis, sest kuni vana pealinn pole tagastatud, ei tunne leedulased, et nad on iseseisvuse tagasi saanud. 28. aprillil arutas Lindhageni ettepanekut Rigsdag'i konstitutsioonikomisjon. (119) Konstitutsioonikomisjonis ei usutud, et Skandinaavia ja Balti riikide liit oleksid Saksamaa voi Noukogude Liidu runnaku korral suutelised Balti regioonis julgeolekut tagama. (120)

6. mail aga tuli valisministril Rickard Sandleril vastata Rigsdag'is Lindhageni kusimustele, kas Rootsi valitsus pooldab koostood vaikeste Balti riikidega, soodustamaks nende majanduslikku iseseisvust ja kultuurielu, ning kas Rootsi valitsus ei pea vajalikuks Soome, Eesti, Lati, Leedu, Poola, Taani ja Norra konverentsi korraldamist, arutarnaks sellise liidu voimalikkuse ule. Vastus kusimusele polnud lootustaratav. Sandler, kes pidas Lindhageni ideed laialivalguvaks ja uduselt formuleeritud ettepanekuks, teatas, et valitsus voiks pooldada laiemat kultuurilist koostood ning koiki joupingutusi, mis lahendaksid Balti riike uksteisega, eeldades seejuures, et see ei kahjusta Rootsi suhteid teiste riikidega. (121)

Meenutagem, et Lindhagen oli aastail 1903-1930 Stockholmi linnapea ja teda iseloomustas ammune ning kestev Balti-huvi. Aastail 1915-1918 oli ta Leedu abistamise komitee esimees Stockholmis ja Leedu iseseisvuse kusimuse oli ta tostatanud juba 1916. aasta novembris. 1919. aastal arutas ta Stockholmi kulastanud Leedu rahvusliku liikumise juhtidega Balti liidu loomise voimaluste ule ja tegi 1920. aasta jaanuaris Rigsdag'is ettepaneku lahendada Skandinaavia ning Balti riikide seadusandlust. (122)

Leedus sai Lindhageni ettepanek poolehoiuavalduste osaliseks. Leedu-Rootsi seltsi liikmed saatsid Lindhagenile telegrammi, milles tanasid teda algatuse ja samuti noudmise eest Vilnius tagastada. Leedu valisministeeriumi suhtumine Lindhageni ettepanekusse ilmneb uhest ministeeriumi referendi Pranas Dailide Balti liidu perspektiive kasitlevast loengust. Dailide vaatles koigepealt neid pohjusi, mis innustasid rootslasi Balti liidu kusimust ules tostma. Ta leidis, et selleks oli kartus nii Saksamaa kui ka Noukogude Liidu ekspansiooni ees. Samas toi Dailide esile Lindhageni ettepanekute elluviimise takistused: liidus osalevad riigid ei ole monoliitsed; nad pole uhesugused ei rahvuslikes ega ka etnilistes piirides; Poola tehtud ulekohus on loonud olukorra, kus Leedu ei saa astuda mistahes liitu, kus osaleb ka Poola; Lati ja Eesti on Vilniuse-kusimuses neutraalsed. Vaatamata sellele et Dailide ei oelnud midagi Rootsi kui vahendaja rolli suhtes, toonitas ta siiski sedasama, mida oli oelnud ka Lindhagen: koige suuremaks takistuseks Balti liidu moodustamiseks on lahendamata Vilniuse-kusimus. (123) Leedu ajaloolane Sandra Grigaraviciute leiab, et Leedus oli Lindhageni ettepanekusse suhtumises kaks seisukohta: ametlik ja mitteametlik. Neist esimene justnagu tanas Lindhagenit initsiatiivi eest olla Vilniuse-kusimuses vahendaja, teine aga pidas kinni 1932. aasta 22. jaanuari memorandumist "Ametlik joon Genfis", kus oldi seisukohal, et Leedu ei peaks Vilniuse-kusimuses aktiivne olema, kuna see voib kaasa tuua kusimuse tostatamise Haagi kohtus. (124) Grigaraviciute, kes on uurinud Leedu poliitikute suhteid Skandinaavia riikidega, oletab, et Leedu otsis endale Vilniuse-kusimuses neutraalset vahemeest ja et seeparast voisid Lindhageni initsiatiivid Balti-kusimuses inspireeritud olla nende Leedu poliitikute poolt, kes arvasid, et suhete normaliseerimine Poolaga on voimalik. (125)

Vasakpoolsetes Lati sotsiaaldemokraatides, kes eitasid ka Balti koostoo vajadust, ei tekitanud Lindhageni kaheksa riigi koostoo idee vaimustust. Sotsiaaldemokraatide haalekandja veergudel nimetati Lindhageni ideed "tugevalt utopistlikuks". Avaldati ka arvamust, et Rootsi sotsiaaldemokraadid ei toeta ideed. (126) Kuid ka Latis leidus neid, kes toetasid Stockholmist kolanud ideed. 10. martsil, parast Saksamaal toimunud valimisi, ilmus Lati asunike partei haalekandjas juhtkiri "Hitlers un Latwija". Selles tehti ettepanek luua Vaikeliidu eeskujul Balti riikide liit Poola ja Skandinaavia maade osalemisel. Liidu eesmark pidi olema jargmine: ronga loomine, mis ohjeldaks nii Saksamaad kui ka Noukogude Liitu ja voiks suurriikide toel luua joudude tasakaalu, et Saksamaa ning Noukogude Liit ei julgeks teostada oma imperialistlikke voi sotsiaalrevolutsioonilisi avantuure. Latis aktiveerus parast Lindhageni Rigsdag'is tehtud ettepanekuid seltskond Karlis Ozolsi (127) juhtimisel, kes oli juba 1932. aasta jaanuaris puudnud luua Balti riikide majanduslikku koostood arendavat Panbaltica-nimelist seltsi. 31. martsil loodi Riias Laanemere maade liit, mis seadis eesmargiks Laanemere riikide Soome, Rootsi ja Taani poliitilise, majandusliku ning kultuurilise koostoo arendamise. Uue, umbes 125-liikmelise seltsi 18-liikmelisse juhatusse kuulus mitmeid mojukaid ja tuntud Lati poliitikuid: endine president Gustavs Zemgals, endised peaministrid Janis Pauluks ja Skujenieks ning endine siseminister, parempoolse ajalehe Latvis valjaandja Arveds Bergs. (128)

Eesti diplomaatides ei tekitanud Lindhageni idee erilist vaimustust. Todeti, et majandus--ja kultuurisuhted Skandinaavia maadega on kindlasti tervitatavad, kuid voimalused kaitsealaseks koostooks pole reaalsed. Meenutati endise Rootsi peaministri Hjalmar Brantingu seisukohta, et Laanemere liidu plaanidega riigid ei peaks end Poola ja Saksamaa vaheliste tulikusimustega siduma. Rohutati, et Rootsi ei loobu oma passiivsest Balti-poliitikast ja ta ei julge Lindhageni idee elluviimiseks samme astuda. (129) Valisminister Rei, kes Lindhagenit isiklikult tundis, leidis, et Leedu-Poola suhteid arvestades pole sellise laiaulatusliku projekti realiseerimine voimalik ja et tegemist on idealistiga, kes unistab juba ammu Nobeli rahupreemia saamisest. (130) Eesti Stockholmi saadik Akel todes ettepanekust kirjutades, et see annab ulevaate Lidhageni isiku mentaliteedile omasest agarusest ja meetodist, milleks on kaootiline ulatus, udused kavad ning eluvooras stiil. Lindhageni isikut aga iseloomustas seesama Akel kui lahjendatud segu Tolstoist ja Kropotkinist (131), kelle pea oli korgest vanusest hoolimata tais idealistlikke motteid ning kes suutis oma huvitavate ettepanekutega Rigsdag'i ullatada. Akel oletas, et ettepanek oli tehtud selleks, et ka Balti riikides toetataks Lindhageni esitamist Nobeli rahupreemia nominendiks. 1935. aastal see juhtuski. Eesti valisministeeriumis leiti, et kui Lindhageni konverentsi ettepanek realiseeruks, siis sellise konverentsi otsused riikide liidust mojutaksid osalejate poliitikat minimaalselt. (132) Kuid millega voiks eelkirjeldatud Eesti diplomaatide reaktsioone seletada? Vastust sellele tuleb otsida Eesti-Poola suhetest. Neid arvestades olnuks Lindhageni ettepaneku toetamine Eesti seisukohalt kindlasti problemaatiline. Teiselt poolt tuleb markida, et Poola valispoliitika taotles sodade vahel nn Miedzymorze (Intermarium, TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII, Meredevaheline, Kolmas Euroopa) plaanide elluviimist. Kui 1920. aasta jaanuaris toimus Helsingis Balti riikide konverents, siis saatis Pilsudski sinna endise valisministri Leon Wasilewski jargmise instruktsiooniga:
   Olukorra voti asub pohjas, kus peab saama loodud Soome, Eesti,
   Lati, Leedu ja Poola uhine rinne. (133)


Miedzymorze kavast tulenevalt leidus Poolas neid, kes pidasid Lindhageni uleskutset Pohja--ja Ida-Euroopa riikide koostoost onnestunuks ning seda Poola-Leedu konflikti olemasolule vaatamata. (134)

Taani valisministeeriumis suhtuti Lindhageni ettepanekusse kriitiliselt, kuna Skandinaavia maad polnud ise suutnud poliitilist liitu luua. Eesti diplomaat, kes esitas Kopenhaagenile kusimuse sellise liidu voimalikkusest, sai vastuseks, et Taani pooldab Balti riikidega ainult majanduslikke ja kultuurilisi suhteid. (135)

Kuid Lindhagen polnud 1933. aastal Rootsis sugugi mitte ainus poliitik, kes pooldas Rootsi ja Balti riikide poliitilist koostood. Siinkohal tuleks kindlasti raakida Agnar Soderbergist ja Albin Cullbergist. Neist esimene tostatas idee Skandinaavia ja Balti riikide tolliliidust, teine aga raakis samuti Skandinaavia ning Balti riikide koostoovoimalustest. (136) Samas aga leidus Rootsi konservatiivsetes ringkondades neid, naiteks endised valisministrid Arvid Lindman ja Ernst Trygger, kes teatasid, et nad ei soanda uskuda, et status quo Laanemere idarannikul sailib. (137) Lindahgeni ettepaneku kontekstis vaarib markimist ka endise Rootsi valisministri Osten Undeni juba 1925. aastal avaldatud seisukoht, et Eesti ja Lati orientatsioon Skandinaaviale on ebarealistlik ning et Rootsi seisukohast peaks voimaliku Balti riikide koalitsiooni piir asuma Soome lahes ja et Soome orientatsioonikusimuses peaks Rootsi poliitika olema vankumatu. (138)

Lindhagen kordas oma Balti ja Skandinaavia riikide koostoo uleskutset veel ka 1934. aasta veebruaris ning seejarel kulastas ta 1934. aasta juulis Balti riike. Grigaraviciute nimetab tema Leedu-visiidi eesmargiks soovi selgitada Leedu suhtumist Baltoskandia ideesse. (139) Lindhageni vottis vastu president Smetona. Kulaline teatas Leedus, et natsionaalsotsialism pole ohtlik mitte ainult Baltikumile, vaid ka Skandinaaviale. Poolale kuuluvas Vilniuses aga teatas Lindhagen ajakirjanikele, et Vilniuse-kusimus tuleb lahendada ja koige kiiremini saaks seda teha oiglus--ning oigusprintsiibile toetudes. Tallinnas oli Lindhagen sunnitud todema, et Skandinaavia riikide valitsused suhtuvad koostookusimusse vaga tagasihoidlikult. Ta soovitas Balti riikide valisministritel mitte ainult aktiivselt, vaid ka agressiivselt mojutada Skandinaavia, aga eriti Rootsi valisministreid, et need asuksid Balti riikidega tihedamale koostoole. Uhes memorandumis, mis kajastab Tallinnas toimunud vestlust Lindhageniga, todeb Eesti diplomaat, et jutuajamine Lindhageniga Balti ja Skandinaavia koostoo kusimuses jattis talle vaga ebamaarase mulje. Kull aga oli Lindhagen koostanud oma ideede kohta kirjaliku memorandumi "Die Aufgaben Kleinestaaten. Ost--und West-Baltischen Entente". (140)

Rootsi ajaloolane Wilhelm M. Carlgren todeb Rootsi Balti-poliitikast raakides, et samal ajal kui Rootsi ja isearanis valisminister Rickard Sandleri huvi Soome vastu elavnes vastavalt suurpoliitiliste arengute kiirenemisele, markeeriti kolme Balti riigi suhtes niisama kindlalt kui enne kavatsust jaada koiges seal toimuvatest julgeolekupoliitilistest ettevotmistest valjapoole. (141)

BALTI KOOSTOOST

16. veebruaril 1933 kirjutati Genfis toimunud Vaikeliidu konverentsil alla nn Vaikeliidu organiseerimise lepingule ehk foderatsiooni paktile. 12 artiklist koosnevas lepingus deklareerisid Jugoslaavia, Tsehhoslovakkia ja Rumeenia valisministrid, et rahvusvaheline olukord paneb Vaikeliidu peale uusi kohustusi ning et Vaikeliidu liiduvahekord tuleb rajada kindlale organisatsioonilisele alusele. Leping nagi ette, et Vaikeliidu riikide poliitika uhtlustamiseks luuakse alaline kolme riigi valisministritest koosnev noukogu koos alalise sekretariaadi ja majandusnoukoguga. Alalise sekretariaadi uks osakondadest pidi tegutsema hakkama Rahvasteliidu juures Genfis. Valisministrite noukogu pidi koosolekuks kogunema vahemalt uks kord iga kolme kuu jarel. (142) Vaikeliidu organiseerimise pakt ja nimetatud riikide koostoo suvenemine tekitasid teatud reaktsiooni nii Prantsusmaal kui ka Inglismaal. Ka Eestis jt Balti riikides aratas see tahelepanu. 22. veebruaril 1933 avaldas Postimees juhtkirja, milles raagiti Vaikeliidu konsolideerumisest ja muutunud valispoliitilisest olukorrast ning deklareeriti, et ajalugu ja geograafiline asend nouavad ka Balti riikide koostood. Juhtkiri loppes kusimusega, kas toepoolest tahetakse ootama jaada, kuni Hannibal on varava ette joudnud. Endine valisminister Pusta, kelle Balti liidu loomise katsed olid 1925. aastal nurjunud, propageeris Balti liidu loomist ka mitmetes valjaspool Eestit ilmunud artiklites. Pusta kirjeldas Balti liidu idee tekkimist esimese maailmasoja jarel ja liidu loomiseks peetud konverentse: 1920. aastal Bulduris, 1922. aastal Varssavis ja Helsingis ning 1925. aastal Genfis. Pusta toi seejuures esile ka liidu loomist takistavad poliitilised ja majanduslikud tegurid. Poliitilistest takistustest nimetas ta PoolaLeedu konflikti Vilniuse piirkonna parast, majanduslikest aga Eesti-Lati tolliliidu loomiseks peetud labiraakimisi. (143)

Samas ei voi tahelepanuta jatta ka kuuldusi Saksamaa ja Noukogude Liidu koostoo, st Rapallo-poliitika suvenemisest. Lati sojavae haalekandja Latvijas Kareivis avaldas 1933. aasta kevadel mojukast Prantsuse paevalehest Le Figaro voetud teate Noukogude Liidu ja Saksamaa sojalisest kokkuleppest, millega seoses raagiti ka Baltikumi jagamisest. Kuuldust sellest kasutati Latis uhe peamise argumendina Balti koostoo vajalikkusest raakides. (144)

Samal ajal leidis Leedu opositsioon, et Balti liit on vajalik Saksamaalt lahtuvat ohtu silmas pidades. (145) Selles mottes olid tahelepanuvaarsed kristlik-demokraatliku partei esimehe, endise pea--ja valiministri Leonas Bistrase seisukohad: peamine oht Leedu iseseisvusele tuleneb Saksamaalt; Vilniuse-kusimus tuleb jatta tagaplaanile; Eesti, Lati ja Leedu uhinemine voimaldab kolmel vaikesel riigil uhise vaenlase sissetungile vastupanu osutada. (146) Kuid Bistras oli sel hetkel uks vahestest Balti koostood pooldavatest poliitikutest. Naiteks 14. martsil peetud kones ei nimetanud valisminister Zaunius Eestit ega Latit, vaid hoopis Saksamaad rahuarmastavaks riigiks. Parast seda, kui opositsioon oli asunud Zauniust kritiseerima, teatas ta: vaatamata vaidetele, et Vaikeliidu formeerimine voiks Balti riikidele eeskujuks olla, ei astu Leedu Vilniuse-kusimusest tulenevalt kombinatsioonidesse, kus Balti riike juhiks Leedu naaber Poola. Ka 1933. aasta aprillis toimunud Leedu majandustegelaste noupidamisel kolasid kriitilised argumendid Balti koostoo vastu. (147)

Riigikogu valiskomisjoni koosolekul, kus arutati Balti liidu loomist, leiti, et kolmikliidu loomine soltub eelkoige Leedust, kellel naib olevat ainult kaks valispoliitilist probleemi: vahekord Poola ja Saksamaaga ning need molemad on Balti liidu ideele voorad. Propaganda Balti liidu moodustamiseks tingis Eesti valisministeeriumi seisukohavotu. 31. martsil koigile valissaadikutele adresseeritud ringkirjas rohutati, et Balti liidu moodustamine on alati olnud Eesti valispoliitika eesmargiks ja seda vaatamata sellele, et liidu ulatuse kusimuses on alati eriarvamusi olnud. Seejuures viidati aga Leedu valisministri viimastele konedele, kus Zaunius oli vaitnud, et Saksa-Poola vahekorra teravnemine on kergenduseks Vilniuse-kusimuse lahendamisel ja et Balti riikide liidu loomine raskendaks seda. Ringkirjas rohutati, et kolme riigi liidu loomine saaks toimuda parast seda, kui on toimunud muutus Leedu valispoliitilises orientatsioonis, ja et Eesti valisministeerium pole astunud Balti liidu loomiseks mingeid samme, sest need voivad hoopis kahjulikeks osutuda. Passiivne suhtumine Balti liidu moodustamisse jatkus ka parast uue valisministri Ants Piibu ametisse astumist 18. mail 1933. (148)

27. aprillil asutati Riias selts Baltijas Unijas. Eesmargiks oli Balti riikide majandusliku, kultuurilise ja poliitilise koostoo arendamine. Seltsi esimeheks sai Lati endine president Gustavs Zemgals, peasekretariks aga endine Lati Moskva saadik Ozols. Uhingu liikmeteks astusid mitmed tegevad ja endised Balti riikide poliitikud. Zemgals teatas avakones, et ajalugu, poliitiline olukord, majanduslik ja kultuuriline areng dikteerivad Eesti, Lati ning Leedu liidu loomise vajaduse, mis voiks olla tuumikuks Laanemere rannikul asuvate riikide liidule. Suur osa endise presidendi konest oli aga puhendatud majanduskusimustele. (149) 3. mail kirjutatud ettekandes kirjeldas Poola Riia sojavaeatasee Andrzej Liebich Poola rahvuspuha tahistamist Riias ja seoses sellega ka Lati eliidi meeleolusid. Liebichi jargi olid peaminister Adolfs Blodnieks, valisminister Salnais, sojaminister kindral Janis Balodis, progressiivse uustalunike liidu liider Skujenieks, Riia linnapea Hugo Celmins ja ka president Alberts Kviesis raakinud Balti riikide voimalikust antirevisionistlikust tegevusest Poola ning ka Noukogude Liidu patronaazi all ja teravalt kritiseerinud Leedut tema Saksa-sobralikkuse parast:
   Uksmeelne arvamus oli ... et Saksamaa ja Venemaa ajutise norkuse
   ajajarku tuleb ara kasutada nende rahvaste kokkuliitmiseks, kes
   asuvad Saksa hadaohu orbiidis.


Liebich rohutas seejuures, et Lati tunnetab vaga selget Saksa-hadaohtu ja et Balodis oli talle teatanud, et
   jest to kwestja egzystencji. (150)


Kuid Noukogude Liidu Riia saatkonnaga tihedalt suhtlevad lati vasakpoolsed sotsiaaldemokraadid olid Baltijas Unijas'e loomise hetkeks juba joudnud valjendada oma eitavat suhtumist Balti liidu moodustamisse. (151) Kui paljud latlased ja ka eestlased nagid Balti koostoos teatud julgeolekutagatist, siis Eesti ning Lati baltisaksa ringkonnad nii ei arvanud. Baltisakslaste ajakirjanduses rohutati, et kolme Balti riigi liit oleks vajalik, kuid ainult selleks, et luua voimas majanduslik organism, mis suudaks konkureerida Kesk-Euroopaga. (152)

Moned paevad parast Baltijas Unijas'e loomist kritiseeris Antanas Smetona neid, kes arvasid, et Balti liitu saab luua ilma Vilniuse-kusimust lahendamata. Ta rohutas, et 15 aasta jooksul on Lati ja Leedu suhtunud Poolasse erinevalt, oht Noukogude Liidust peaaegu et puudub, kuna Noukogude Liit austab rahvusvahelist oigust, ja Leedut hirmutatakse Hitleri ning Klaipeda kaotamisega. Ta esitas kusimuse, mille poolest on Leedule kallaletungi plaane hauduv Pilsudski Hitlerist parem? Smetona lisas seejuures, et Lati, Eesti ja Leedu voiksid rahvusvahelistes suhetes olla neutraalsed objektid. (153) Natsionaalsotsialistide voimuletulek Saksamaal tekitas ka Leedu presidendis teatud arevust.
   Smetona naitab ules tuntavat usaldamatust Saksamaa vastu. Drang
   nach Osten'i tendentsi voimendumine sunnib Leedut olema oma
   naabriga ettevaatlik. Igal juhul ei puudu Leedu poolt soov
   sakslastega kokkuleppimiseks,


teatas Noukogude saadik Mihhail Karski 1933. aasta veebruaris Moskvasse. Smetona rohutas seejuures Noukogude saadikule, et uhegi teise riigiga pole Leedul selliseid sobralikke suhteid nagu Noukogude Liiduga. (154) Hiljem, 1933. aasta detsembris toimunud tautininkude partei kongressil, aga kolas Smetona suust juba terav kriitika Saksamaa aadressil: natsionaalsotsialism on saanud avatult agressiivseks, ta tahab tagasi saada mitte ainult sojas kaotatud Saksa alasid, vaid vallutada alasid idas, Baltikumis ja seejarel ka Venemaal. Smetona ennustas, et Versailles' lepingu revideerimine purustab valjakujunenud piirid Euroopas ja tekib veelgi koletum soda, kui seda oli maailmasoda, ning et see oleks kultuuri ja tsivilisatsiooni lopp. President meenutas seejuures ka Hitleri "Mein Kampf'-i, Hugenbergi memorandumit ja Saksa rassiteooriat. (155) Endine peaminister Augustinas Voldemaras, kes analuusis Leedu valispoliitikat ja Saksamaa ambitsioone, leidis 1933. aasta aprilli lopul, et Leedu valitsus polnud suuteline iseseisvat valispoliitikat teostama. Ta vaitis Noukogude Liidu Kaunase saadikule, et
   maa eesotsas [Leedu] seisab valitsus, kes pole suuteline jargima
   mingit kindlat joont ja teostama mingisugustki valispoliitikat.


Voldemaras suudistas Leedu valitsust selles, et see tahtis uhelt poolt Saksamaale laheneda, teiselt poolt aga soovis leida Vilniuse-kusimuses mingit kompromissi Poolaga. Voldemarase arvates polnud kompromissi saavutamine Poolaga moeldav, Saksamaa suhtes pidi aga valvel olema ja tuli tegutseda Balti liidu loomise vastu. Ta leidis, et laias plaanis ei tulene peamine oht Leedule mitte niivord nn Drang nach Osten'ist, vaid sellest, et Saksamaa voib mingit soodsat hetke ara kasutades hoivata Klaipeda ja anda nii esimese hoobi Versailles' rahulepinguga paika pandud piiridele. Nii nagu Smetona rohutas ka Voldemaras, et Leedu peab toetuma eelkoige Noukogude Liidule kui Leedu ainsale sobrale. (156)

Balti koostood pooldasid mitmed Prantsuse poliitikud ja ajakirjanikud, nagu Georges Bonnet, endine peaminister, Prantsusmaa alaline esindaja Rahvasteliidu juures valisminister Joseph Paul-Boncour ning Henry Chambon. Nii kinnitas valisminister Paul-Boncour 1933. aasta oktoobris Genfis Pustale, et Prantsuse valitsus on Balti liidu loomisest huvitatud ja seda rohkem kui kunagi varem ning et tema, Paul-Boncour, on andnud oma esindajatele kasu oelda seda ka Balti riikide valitsustele. (157) Tahelepanuvaarne oli ka Paul-Boncouri seisukoht, et
   Prantsusmaa arvates paasevad Balti riigid vaid uheskoos
   tahelepandava tegurina Euroopa poliitikasse ja see oleks esimeses
   jarjekorras nende riikide eneste huvides. (158)


Noukogude valitsus polnud 1933. aastal valmis Balti liidu loomist aktsepteerima. Juba 1933. aasta veebruaris palus valisasjade rahvakomissariaat saadik Sviderskil Riias selgitada, kas Lati valitsus on valmis kinnitama, et Lati ei puudle parast Noukogude Liidu ja Lati uue kaubanduslepingu allakirjutamist Poola-Balti liidu moodustamist Vaikeliidu eeskujul. (159) 25. mail Stalinile kirjutatud kirjas aga teatas Litvinov, et ta ei noustu Noukogude Liidu--Lati kaubanduslepingu solmimiseks peetavate labiraakimiste lahtekohtade muutmisega. Ta motiveeris oma seisukohti ka sellega, et Baltikumis on elustunud juba varem vaibunud kuuldused ja labiraakimised voimalikest blokkidest, liitudest ning poliitilisest umberorienteerumisest ja on voimendunud Saksamaa ning Poola aktiivsus. (160) 23. martsil aga osutas saadik Raskolnikov valisminister Reile, missugune oht saab Eestile osaks, juhul kui Eesti osutub tommatuks mingi riigi vastu suunatud riikide gruppi. Valisministri vastus sellele avaldusele oli, et Eesti valitsus on otsustanud Poola-Saksa kokkuporkest korvale jaada. (161) Sisult samasuguse avalduse tegi Raskolnikov Reile ka 21. aprillil. Huvitudes Balti riikide koostoost kinnitas saadik, et Balti riigid satuvad hadaohtu, kui seovad end liigselt Poola voi Saksmaaga. (162) On paradoksaalne, et Patsi juhitud Pollumeestekogude peahaalekandja peatoimetaja Hans Oidermanni suhtumine Balti liidu loomisse uhtis uldjoontes valisasjade rahvakomissariaadi seisukohtadega. Veel enne seda, kui kirjeldatud instruktsioon Tallinna joudis, avaldas Oidermann Pollumeestekogude haalekandjas Kaja EestiLati-Leedu liidu teemalise juhtkirja. Selles meenutati Voldemarase vaidet, et Balti liit on romantiline ettevotmine, ja deklareeriti, et Eesti-Lati-Leedu liidu moodustamise vajadusest kirjutajad ei soovi tosiasjadega arvestada voi siis teevad seda teatud eesmarke silmas pidades. (163) Igatahes voidi 1933. aasta juuni keskel valisasjade rahvakomissariaadis todeda, et Eesti oli Poola-Balti liidu loomise kusimuses votnud usna passiivse hoiaku. (164)

1933. aastal polnud Balti liidu moodustamine veel ka Saksamaa huvides, seda vaatamata sellele, et Rosenbergi avaldustest vois midagi sellist valja lugeda. Sama aasta augustis kogunesid Tartusse noupidamisele Saksa saadikud Eestis, Latis ja Leedus: Reinebeck, Georg Martius ning Erich Zechlin. Kohtumise kohta levisid kuuldused, et selle eesmargiks oli kolmes riigis asuvate saatkondade Balti-poliitika uhtlustamine tulenevalt Hitleri Saksamaa valispoliitilistest eesmarkidest, samuti Balti liidu moodustamise vastu suunatud tegevuse koordineerimine. (165)

Ka Poola ei soovinud 1933. aastal Vilniuse-kusimust silmas pidades Balti liidu moodustamist. Varssavis leiti, et sellise liidu moodustamine loob olukorra, mis voimaldab Leedul votta Poola suhtes veelgi jaigema positsiooni. Kuni Noukogude Liidu ja Poola mittekallaletungilepingu solmimiseni 1932. aastal oli Eesti ning Poola koostoo aluseks olnud uhine suhtumine Noukogude Liitu ja sealt lahtuvasse ohtu. Mittekallaletungilepingu solmimine, samuti revansismi voimendumine Saksamaal, Poola-Prantsuse suhete jahenemine ja revisjonipooldajate valjaastumised Inglismaal, Prantsusmaal ning ka USA-s toid juba 1932. aastal Poola valispoliitikas kaasa teatud muutuse: hakati tunnetama Saksamaalt lahtuvat ohtu ja lahenema Noukogude Liidule. See ei jaanud ka Eesti diplomaatidele markamatuks. Pandi tahele Poola ja Noukogude Liidu lendurite vastastikuseid visiite, samuti Gazeta Polska peatoimetaja kolonel Boguslaw Miedzinski Moskva-visiiti ning Karl Radeki Varssavi-visiiti. (166) 1933. aasta algul todes valisminister Rei, et Poola valispoliitiline suunamuutus norgendab Eesti poliitilist olukorda suhetes Noukogude Liiduga. (167) 1933. aasta oktoobris aga esitas Eesti Moskva saadik Karl Tofer terve rea tahelepanuvaarivaid fakte "Poola--Noukogude Liidu muutunud vahekordade illustreerimiseks". Sealhulgas saadik Juliusz Lukasiewiczi ja Kaasani lahedal lennuonnetuse labielanud Poola lenduri kolonelleitnant Czeslaw Filipowiczi kohtumine tsiviillennunduse peavalitsuse ulema Jaan Anveldiga ning valisminister Becki seletus TASS-i esindajale, et uheks peamiseks rahu alalhoidmise garantiiks on Poola--Noukogude Liidu suhete edasine areng. (168)

1933. aasta aprillis Varssavi saatkonnale saadetud valisasjade rahvakomissariaadi instruktsioonis todeti, et mitme riigi ajakirjanduses on ilmunud Poola allikatele toetuvaid teateid, et Noukogude Liit on solminud Poolaga kaugeleulatuva Hitleri-vastase kokkuleppe. Sellega seoses raagiti ka sellest, et Baltikumis on tugevalt juurdunud arvamus, et Poola ja Noukogude Liit on kokku leppinud ning et selle tagajarjel ei oleks Poola-Balti liidu solmimine suunatud mitte Noukogude Liidu, vaid Saksamaa vastu. (169) Kuid kindlasti ei domineerinud selline nagemus Eesti valispoliitikas.

KOKKUVOTTEKS

Natsionaalsotsialistide voimuletulekuga Saksamaal 1933. aastal kaasnes diplomaatiline revolutsioon Euroopas, mis valjendus mitmetes lepingutes, deklaratsioonides ja ideedes. 1933. aastal aga ei valitsenud veel tait selgust selles, kas Hitler kui Saksamaa liider hakkab taitma "Mein Kampf'-is esitatud ideid voi jaavad need uhe poliitiku poliitilise voitluse algstaadiumis masside kaasatombamiseks moeldud retoorikaks. Teiselt poolt tuleb todeda, et juhtivate natsionaalsotsialistide Balti-kusimust puudutavad avaldused olid 1933. aastal vastuolulised: uhelt poolt Hitleri "Mein Kampf'-ile tuginev nagemus Saksamaa idapoliitikast, teiselt poolt aga Alfred Rosenbergi jutt Laanemere riikide koostoo voimalikkusest Saksamaa egiidi all.

Versailles' lepingu garantide Prantsusmaa ja Inglismaa jareleandlikkus revisionistlikele joududele ning Nelikpakti solmimine seadsid Vaikeliidu riikides ning Poolas, Leedus, Latis ja ka Eestis senise valispoliitilise orientatsiooni kahtluse alla. Revisionismi voimendumine seadis kahtluse alla ka Rahvasteliidu kui uldise rahu tagaja pohikirjast tulenevad kohustuste taitmise voimalikkuse ja Prantsusmaa Ida-Euroopas loodud sojaliste liitude susteemi. Revisjoni taotlevate riikide poliitikast johtusid ka Baltikumi neutraliseerimise idee taaselustumine, kavatsus preventiivsojast voi preventiivsest aktsioonist, SkandinaaviaBalti koostoo idee taaselustumine, Balti liidu loomise kavatsuse taaselustumine ja Poola--Noukogude Liidu protektsiooniprojekt Balti riikide iseseisvuse sailitamiseks (Balti deklaratsioon).

Muutused Euroopa poliitikas 1933. aastal toid jargnevatel aastatel kaasa suure umbergrupeerumise: Poola vottis Tsehhoslovakkia suhtes veelgi jaigema positsiooni, hakates suhetes nii Noukogude Liidu kui ka Saksmaaga otsima uusi valispoliitilisi lahendusi, mis viis 1934. aastal Poola-Saksa suhete nailisele normaliseerumisele ja equilibrium'i-poliitika valjakujunemisele suhetes Noukogude Liidu ning Saksamaaga. Tsehhoslovakkia, pidades Prantsusmaad endiselt oma julgeoleku uheks garandiks, hakkas otsima voimalusi lahenemiseks Noukogude Liidule. Viimane oli sunnitud loobuma Rapallo-poliitikast, mis toi jargmisel aastal kaasa Idapakti kava tostatumise ja Rahvasteliitu astumise, seejarel aga Prantsusmaa-Tsehhoslovakkia --Noukogude Liidu paktisusteemi tekke. Inglismaa jatkas juba 1920. aastatel valjakujunenud poliitikat ega noustunud Ida-Euroopa osas endale mingeid julgeolekupoliitilisi kohustusi votma. Leedu, nahes muutust Saksamaa ja Noukogude Liidu Poola-poliitikas, hakkas suurtele kohklustele vaatamata Balti koostood pooldama, mis viis 1934. aastal Balti liidu solmimiseni. Poola equilibrium'i-poliitika suhetes Saksamaa ja Noukogude Liiduga toi aga kaasa Eesti ning ka Lati Poolast kaugenemise ja Eesti puhul valispoliitilise orientatsiooni muutuse 1935.-1936. aastal.

TANUAVALDUS

Artikkel on valminud HTM-i sihtfinantseeritava teadusteema ja institutsionaalse uurimistoetuse (SF0130038s09, IUT31-6) abil. Teadustood valjaspool Eestit on toetanud Fundusz Stypendialny Muzeum Historii Polski ja Fulbrighti programm. Resumee on tolkinud Ene Inno USA-st.

doi:10.3176/hist.2015.1.04

Magnus ILMJARV

Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti; magnus.ilmjarv@tlu.ee

(1) 1922. aastal Saksamaa ja Noukogude Liidu vahel solmitud Rapallo leping andis Weimari vabariigile voimaluse rikkuda Versailles' lepingu sojalisi punkte. Leping voimaldas Reichswehr'il rajada Noukogude Liidu territooriumile koolitus--ja katsekeskusi suurtuki--ning tankivaeohvitseridele. Vt [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 1999, 296-307.

(2) [TEXT NOT REPRODUCIBL IN ASCII], 2001, 105, 109; Ettekanne Eesti Varssavi saatkonnalt 5.8.1928. Eesti Riigiarhiiv (ERA) 957-13-23, 21-22.

(3) Vt Pusta Varssavist 7.11.1932. ERA 957-13-636, 40.

(4) 1919. aastal Eestis ja Latis labiviidud maareform tegi lopu baltisakslaste suurmaavaldustele. Uks osa maast ilma jaanud baltisakslastest lahkus Eestist ja Latist. Nn uussakslased hakkasid eksproprieeritud maade eest kompensatsiooni noudma. See pingestas Weimari vabariigi ja seejarel Hitleri Saksamaa ning Eesti suhteid kuni 1930. aastate keskpaigani. Saksa valitsusringkonnad avaldasid Eestile selles kusimuses pidevalt survet. Olukorda komplitseeris seegi, et kahjutasu noudjate seas oli Itaalia, Prantsusmaa, Inglismaa ja Soome kodanikke. 1926. aasta martsis Riigikogus vastuvoetud seadusega kehtestati kompensatsioon aravoetud maade eest isikutele, kes polnud iseseisvuse vastu aktiivselt voidelnud. Lati suhtumine kompensatsioonimaksmisse oli erinev. 1924. aastal otsustas Saeima, et maareformiga voorandatud maade eest kompensatsiooni ei maksta. Vt Riigi Teataja 23.3.1926; vt Rei memorandum 5.4.1933. ERA 957-13-643, 5; Seljamaa memorandumid 25.10.; 27.10.; 6.11.1933. ERA 3828-1-4, 8, 12, 21.

(5) Aufzeichung der Rede des Reichskanzlers Hitler vor der Reichswehrfuhrung (Programm des Faschismus) 6.2.1933--Deutschland und die Sowjetunion 1933-1941. Dokumente aus Russischen und Deutschen Archieven. Hrsg. von S. Slutsch, C. Tischler. Bd. I: Januar 1933 Oktober 1933. Oldenbourg Verlag, Munchen, 2014, 145-148.

(6) Berlin, March 23, 1933: Hitler, A. Official Speech on the Enabling Act to the Reichstag. http://www.worldfuturefund.org/Reports2013/hitlerenablingact.htm

(7) Pangermanistlik liiga oli militarismi, antisemitismi ja koigi sakslaste uhendamist propageeriv organisatsioon.

(8) Vt Heineman, J. L. Constantin von Neurath and German policy at the London economic conference of 1933: backgrounds to the resignation of Alfred Hugenberg.--Journal of Modern History, 1989, 2, 41.

(9) Vt Dejmek, J. Nenaplnene nadeje: Politicke a diplomaticke vztahy Ceskoslovenska a Velke Britanie (1918-1938). Univerzita Karlova v Praze, Nakladatelstvi Karolinum, Praha, 2003, 219-220.

(10) Mahlberg Kaunasest 30.8.1933. ERA 957-13-747, 86.

(11) Hitler, A. Mein Kampf. Zentralverlag der NSDAP, Munchen, 1938, 742.

(12) Vt Hitler, A. Mein Kampf, Inhaltsvergeichnis.

(13) http://kaminec.livejournal.com/104664.html

(14) Vt Apunen, O. Suomi keisarillisen Saksan politikassa 1914-1915. Kk:N Kirjapaino, Helsinki, 1968, 27.

(15) Samas, 32-33.

(16) Rosenberg, A. Kampf um die Macht. Schriften aus den Jahren 1921-1923. Munchen, 1941, 262-263; Vehvilainen, O. Kansallissosialistinen Saksa ja Neuvostoliitto 1933-1934. Hitlerin valtaantulosta Baltian poytakirjaa koskevien neuvottelujen raukeamiseen. WSOY Porvoo, Helsinki, 1966, 24.

(17) Rosenberg, A. Der Zukunftsweg einer deutschen Aussenpolitik. Munchen, 1927, 18.

(18) On moeldud 1926. aastal solmitud Leedu--Noukogude Liidu mittekallaletungilepingut ja sellele lisanduvat protokolli, mis tunnistas Vilniuse okupeeritud piirkonnaks.

(19) Rosenberg, A. Der Zukunftsweg einer deutschen Aussenpolitik, 78.

(20) Samas, 34.

(21) Kuusisto, S. Alfred Rosenberg in der nationalsozialistischen Aussenpolitik 1933-1939. Tammisaari, 1984, 12; Rosenbergi paritolu kohta vt ka Cecil, R. The Myth of the Master Race: Alfred Rosenberg and Nazi Ideology. B.T. Batsford Ltd, London, 1972, 5-15; Angelus, O. Tuhande valitseja maa. Stockholm, 1956, 23-35.

(22) See Eesti Berliini saatkonna teadmata toimunud kohtumine kulvas Lati-Eesti suhetesse usaldamatust ja pohjustas mitmesuguseid kuuldusi ning kriitikat. Naiteks Riias levisid parast seda kuuldused, et Saksamaa puudis takistada Balti riikide omavahelist lahenemist ja tekitas Eestis valitsuskriisi. Postimees aga kritiseeris visiiti 19. mail ilmunud artiklis "Uheltpoolt havitus, teiselt poolt naiivsus" teravalt. Leht kirjutas, et hitlerlased ei ole oma idasse tungi saladuseks pidanud ja on Eestit oma tulevaseks Siberiks ning Saksamaa piiride edasinihutamise tungivaks vajaduseks nimetanud ja et nimed Rosenberg ning Hasselblatt meenutavad tahtmatult landeswehrlaste ja Eesti sakslaste kaitumist Saksa okupatsiooni ajal. Liberaalse Vaba Maa toimetusele aga saabus Rosenbergi kulastamise ule pahameelt valjendav kiri "Quo vadis Estonia?". Kirjas, mille all oli tuntud eesti kirjaniku ja endise diplomaadi Eduard Vilde nimi, kusiti, et kas harrad teadsid visiiti tehes, et Rosenberg peab neid natsiideoloogia jargi mongoli tougu madalamateks olenditeks ning et Rosenberg on peale teiste Balti riikide ka Eestile mitu korda kadu kuulutanud. Uhes hiljem juba paguluses Voldemar Patsile saadetud kirjas pidas Saksa okupatsioonireziimi kasilane Hjalmar Mae Rosenbergile tehtud visiiti pugemise margiks: "Soitsite Saksamaale Rosenbergi kulastama ja talle meelitusi utlema." Vt Riigikogu valiskomisjoni koosoleku protokoll 24.7.1933; Sveriges Riksarkivet (RA); Baltiska arkivet (BA); Zarinsi ettekanne 2.5.1933. Latvijas Valsts vestures arhlvs, Riga (LVVA) 2575-8-34, 100-101; Cielens Reile 6.5.1933. Hoover Institution on War, Revolution and Peace. Hoover Institution Archives, Stanford, California (HIA), Cielens, 1; Quo vadis Estonia? Kiri toimetusele. ERA 1-7-262, 214; Pats, V. Tagasi koju. Malestusi, kirju, dokumente. Kirjastus Aade, Tallinn, 2013, 342.

(23) Martius Riiast 26.4.1933. US National Archives II, College Park, Maryland (NA II) RG-242 T-120 R-3605, E685711-12; Deutsche Zeitung, 26.4.1933.

(24) Vt Barnes, J. J., Barnes, P. P. Nazis in Pre-War London, 1930-1939: The Fate and Role of German Party Members and British Sympathizers. Sussex Academic Press, 2010, 49; Kuusisto, S. Alfred Rosenberg in der nationalsozialistischen Aussenpolitik 1933-1939, 87-90.

(25) Opik Berliinist 10.7.1933. ERA 957-13-752, 17.

(26) Tolge: "Laanemere maade koostoo."

(27) Opik Tallinnast 13.7.1933. ERA 957-13-752, 21.

(28) Meri Berliinist (dateerimata). ERA 957-13-752, 51-52.

(29) Sveitsi neutraliteeti olid suurriigid garanteerinud juba 1815. aastal. Seeparast teatas Sveits enne Rahvasteliidu liikmeks astumist, et jargib neutraliteeti ja hakkab Rahvasteliidu paktist tulenevaid kohustusi teatud reservatsioonidega kasitlema. Belgia neutraliteedi garanteerisid 1839. aastal Inglismaa, Prantsusmaa, Venemaa, Austria ja Preisimaa. Nimetatud riikide allkirjad kujutasid endast kinnitust sellest, et nad ei taotle Belgiat puudutavates lepingutes voi mingitel teistel asjaoludel oma territooriumi ja mojuvoimu suurendamist voi kasu ning tagavad omalt poolt Belgiale rahu ja julgeoleku. Kuid see ei hoidnud 1914. aastal Preisimaa oigusjarglast Saksamaad tagasi Belgia neutraliteedi rikkumisest ja kindralkubermangu loomisest. Vt [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 2003, 2, 84-85.

(30) Vt Revaler Bote, 14.; 15.1.1933.

(31) Baltische Monatsschrift, 1931, 9; Schroetter Tallinnast 26.11.1931. NA II RG-242 T-120 R-3605, E685685.

(32) Vt Segodnja, 14.1.1933.

(33) Vt Paevaleht, 1.11.1933.

(34) http://etwikisource.org/wiki/Rahuleping_Eesti_ja_Venemaa_vahel_(Tartu_rahu)

(35) Vt http://personal.inet.fi/koti/juhani.putkinen/Tarton_rauhansopimus.htm

(36) Vt Viitseadmiral Kazimierz Porebski memorandum: W kwestji neutralizacji Baltyku (1923). Porebski peastaabi ulemale 30.5.1924. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (RGVA) 308-5-330, 1, 5.

(37) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] 1919-1940 [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 1968, 136; Rodgers, H. I Search for Security. A Study in Baltic Diplomacy, 1920-1934. Archon Books, 1975, 48-49.

(38) Vt Valdlbas Vestnesis, 27.3.1927; Eesti Valisministeeriumi poliitiline informatsioon saadikutele 30.4.1927. ERA 957-13-12, 2; Vaughan Austen Chamberlainile 8.3.1927. United Kingdom National Archives, London (UKNA) FO 419/16; Rodgers, H. I Search for Security, 59-71.

(39) Karski paevik 25.1.1933. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], MOCKBA (AVPR) 05-13-93-41, 18-20.

(40) Schmidt Genfist 13.2.1933. ERA 957-13-538, 38; Dienos Naujienos, 2.2.1933.

(41) Ahmann, R. Nichtangriffspakte: Entwicklung und operative Nutzung in Europa 1922-1939. Mit einem Ausblick auf die Renaissance des Nichtangriffsvertrages nach dem Zweiten Weltkrieg. Baden-Baden, 1988, 545.

(42) Sviderski Stomonjakovile 25.1.1933; Karski paevik 25.1.1933. AVPR 05-13-93-41, 7-8, 18.

(43) Stomonjakov Raskolnikovile 10.2.1933. AVPR 0154-26-37-2, 5.

(44) Wuorimaa Tallinnast 20.1.1933. Suomen Ulkoasiainministerion arkisto, Helsinki (UM) 5C/12.

(45) Samas.

(46) Wuorimaa Tallinnast 7.2.1933. UM 5C/12.

(47) Valisministeeriumi nadalaulevaade 27.1.1933. ERA 957-13-631, 28; Noukogude saadiku Raskolnikovi ettekandes leidub uhe Eesti poliitiku arvamus, et Tammer oli soitnud koos "miss Eestiga" Pariisi ja seal palju joonud, mille tulemusel olevat Eestis kujunenud arvamus, et tegemist on rahvusvaheliste suhete tundjaga. Vt Raskolnikovi paevik 16.1.1933. AVPR 0154-26-37-5, 30.

(48) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 2009, 411.

(49) Bulhak, H. Polska-Francja z dziejow sojuszu 1933-1936. Wydawnictwo Neriton, Instytut Historii PAN, Warszawa, 2000, 11-12.

(50) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 412.

(51) Lundgreen-Nielsen, K. Sprawa bezpieczenstwa Polski pomiedzy Wielkimi Mocarstwami 1919-1934. Nipodleglosc t XIX. Nowy-Jork-Londyn, 1986, 102; Bulhak, H. Polska-Francja z dziejow sojuszu 1933-1936, 20.

(52) Bulhak, H. Polska-Francja z dziejow sojuszu 1933-1936, 20.

(53) Samas, 24.

(54) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 413.

(55) Karski Stomonjakovile 18.5.1933. AVPR 05-13-93-41, 107.

(56) Pusta Varssavist 18.3.1933. ERA 957-13-636, 64.

(57) Pommer, Pomerania.

(58) Schmidt Genfist 9.5.1933. ERA 957-13-704, 52; Pusta Varssavist 15.2.1933. ERA 957-13-636, 61.

(59) Raskolnikovi paevik 15.3.-23.3.1933. AVPR 0154-26-37-5, 69; vt ka Stomonjakov Raskolnikovile 15.6.1933. AVPR 0154-26-37-2, 37.

(60) Lati valisminister 1931. aasta detsembrist kuni 1933. aasta martsini. Lati saadik Tallinnas kuni 1933. aasta juulini.

(61) Memorandum paevakorral olevatest poliitilistest kusimustest 7.6.1933. ERA 957-13-643, 39.

(62) Vt Stomonjakov Karskile 17.5.1933. AVPR 05-13-89-8, 5.

(63) Leppik Kaunasest 21.4.1933. ERA 957-13-744, 3; Strandman Pariisist 10.6.1933. ERA 957-13-747, 183.

(64) Rei memorandum 17.2.1933. ERA 957-14-635, 126-126p; Memorandum 31.1.1934. ERA 957-13-643, 295.

(65) Lozoraitise memorandum 2.11.1938. HIA Turauskas, 7.

(66) Vt XX amzius, 10.8.1933; vt ka Lozoraitise memorandum 20.8.1938. HIA Turauskas, 7.

(67) Vt Mussolini, B. Il Patto a Quattro. Discorso pronunciato al senato del regno nella seduta del 7 giugno 1933-XI (Itaalia valisministeeriumi brosuur); Gathome-Hardy, G. M. A Short History of International Affairs 1920 to 1934. Oxford University Press, Humphrey Milford, London, 1934, 316-318; vt ka Jarausch, K. H. The Four Power Pact, 1933. State Historical Society of Wisconsin for the Department of History, University of Wisconsin, 1966.

(68) Litvinovi memorandum 3.4.1933.--Rmt: f[TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] 1933 r. MOCKBA, 1970 ([TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]), 210-211.

(69) Vt Pacte a Quatre. Memorandum Franjais. Paris, le 10 avril 1933; Schmidt Roomast 12.4.; 21.4.1933. ERA 957-13-704, 54-58, 47, 48-49; Strandman Pariisist 10.6.1933. ERA 957-13-747, 182.

(70) Dovgalevski telegramm 14.4.1933.--Rmt: ABn, 231.

(71) Op. cit. HayMOB A. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 2007, 20.

(72) Vt Schmidt Genfist 15.12.1932. ERA 957-13-351, 144; Antonov-Ovsejenko ja Becki vestluse lindistus 27.3.1933.--Rmt: [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 202-203.

(73) Vt Toffer Moskvast 8.9.1933. ERA 957-13-533, 111; Raividi memorandum (Versailles' kokkuleppe ja Baltikumi revisjoni probleem) 26.6.1933. AVPR 030-12-15-17, 31; vt samuti [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 2004, 58-63; Pravda, 5.7.1933; Riigikogu valiskomisjoni koosoleku protokoll 15.4.; 20.6.1933. BA.

(74) Vt Sladek, Z. Mala dohoda 1919-1938. Jejl hospodarske, politicke a vojenske komponenty. Univerzita Karlove v Praze, Nakladatelstvl Karolinum, 2000, 123; vt ka Gathorne-Hardy, G. M. A Short History of International Affairs 1920 to 1934, 318.

(75) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 412.

(76) Sviderski paevik 20.4.1933. AVPR 05-13-93-41, 46.

(77) Stomonjakov Sviderskile 7.5.1933. AVPR 05-13-92-40, 14; Seljamaa Moskvast 4.5.1933. ERA 957-13-532, 6.

(78) Cielens, F. Laikmetu maina. Atminas un atzinas. II sejums. Latvijas neatkangas demokratiskas republikas lielais laiks. Memento, Sweden, 1963, 462.

(79) Progresiva jaunsaimnieku apviemba.

(80) Vt Bezanov Stomonjakovile, Litvinovile, Krestinskile ja Karskile 22.3.1933. AVPR 030-12-1517, 10.

(81) Kuuldus Saksa-Poola voimalikust Balti riikide arvel solmitavast kokkuleppest oli paevakorral nii 1920. kui ka 1930. aastatel. 1933. aasta puhul said need aga aruteluobjektiks ka detsembris toimunud Eesti valisministri Seljamaa ja Soome valisministri Hackzelli kohtumisel. Vt Seljamaa memorandum. Mottevahetused Soome valisministri Hackzelliga 7. ja 11. detsembril 1933. ERA 957-13-643, 252. Igatahes kinnitas 15. septembril Poola esindaja Jan Starzewski, et Poola valitsus ei astu uhtki sammu, mis voiks Balti riikidele hadaohtlikuks saada. Seljamaa memorandum 15.12.1933. ERA 957-13-643, 255.

(82) Cielens Reile 6.5.1933. HIA Cielens, 1; vt ka Molder Riiast 5.5.1933. ERA 957-13-641, 2.

(83) Vt Pusta Varssavist 28.1.1933. ERA 957-13-636, 53.

(84) Bulhak, H. Polska-Francja z dziejow sojuszu 1933-1936, 11-12.

(85) Laretei instruktsioon saadikule Varssavis 13.1.1933. ERA 957-13-636, 168-169.

(86) Vt Schmidt Genfist 9.2.1933. ERA 957-13-351, 152p.

(87) Laretei saadikutele Helsingis, Riias, Kaunases ja Stockholmis 8.4.1933. ERA 957-13-704, 34-34p; Rei memorandum 19.4.1933. ERA 957-13-643, 9.

(88) Riigikogu valiskomisjoni koosoleku protokoll 15.4.1933. RA; BA.

(89) Samas.

(90) Stomonjakov Karskile 17.5.1933. AVPR 05-13-89-8, 5.

(91) Cielens, F. Laikmetu maina. Atminas un atzinas. II sejums, 462.

(92) Postimees, 27.4.1933; Rahva Sona, 29.4.1933.

(93) Stomonjakov Raskolnikovile 5.5.1933. AVPR 0154-26-37-2, 23.

(94) Riigikogu valiskomisjoni koosoleku protokoll 20.6.1933. RA; BA; allkirjata memorandum 26.5.1933. ERA 957-13-643, 37; valisministeeriumi informatsioon valissaadikutele 3.6.1933. ERA 957-13-754, 2.

(95) Seljamaa memorandum 11.8.1933. ERA 957-13-643, 108.

(96) Opik Berliinist 8.12.1933; 10.1.1934. ERA 957-13-124.

(97) Seljamaa memorandum 18.8.1933; memorandum 17.8.1933. ERA 957-13-643, 118-119.

(98) Vt Latvia and the Baltic States and their International Case. 1946, 2 (Pariisi rahukonverentsile esitatud memorandum). HIA Cielens, 1; Nazi-Soviet Conspiracy and the Baltic States. Diplomatic Documents and Other Evidence. Koost A. Rei. Boreas Publishing Co., Ltd, London, 1948, 32-33.

(99) Litvinovi kone 6.2.1933.--Rmt: hpn, 73-83.

(100) Dovgalevski esinemine 10.3.1933.--Rmt: hpn, 156-157.

(101) Eesti esindaja Genfist 11.3.1933. Kokkuvote toode kohta 13.2.-11.3.1933; Schmidt Genfist 14.3.1933. ERA 957-13-351, 181-192, 190.

(102) Eesti esindaja Genfist 11.3.1933. Kokkuvote toode kohta 13.2.-11.3.1933. ERA 957-13-351, 177-178.

(103) Samas, 190-191, 192p; vt ka [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] 1919-1934 rr. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 2011, 567.

(104) Vt [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 310.

(105) Vt Schmidt Genfist 9.2.1933. ERA 957-13-351, 153p; Seljamaa Moskvast 5.5.1933. ERA 957-13-532, 9.

(106) Memorandum 27.6.1933. ERA 957-13-643, 62.

(107) Memorandum paevakorral olevaid poliitilisi kusimusi 7.6.1933. ERA 957-13-643, 39.

(108) Litvinovi telegramm 28.6.1933; Stomonjakovi telegramm 29.6.1933.--Rmt: [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 373, 374-375.

(109) Memorandum 6.7.1933. ERA 957-13-643, 70; Stomonjakovi telegramm 29.6.1933.--Rmt: [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 376.

(110) Akel Stockholmist 15.8.; 2.10.1933. ERA 957-13-749, 10, 14.

(111) Agressori maaratlemise konventsioon 3.7.; 4.7.; 5.7.1933.--Rmt: hpn, 388-392, 403-411.

(112) Valisasjade rahvakomissariaadi teade 23.7.1933.--Rmt: ABn, 459-460.

(113) Vt Agressori maaratlemise konventsioon 3.7.1933.--Rmt: [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 388-392.

(114) Riigikogu valiskomisjoni koosoleku protokoll 24.7.1933. RA; BA.

(115) Vt Arumae, H. Kahe ilma piiril. Eesti Raamat, Tallinn, 1979, 34.

(116) Memorandum 11.8.1933. ERA 957-13-643, 109-109p; Opiku memorandum 13.7.1933. ERA 957-13-752, 21.

(117) Memorandum 28.8.1933. ERA 957-13-643, 129.

(118) Vt Rigasche Rundschau, 23.1.1933; Knatchbull-Hugessen Riiast 4.2.1933. UKNA FO 371/17184, N 966/966/59.

(119) Konstitutionsutskottetets ultatande Nr 19. Stockholm, 1933, 1-20; vt ka Lindhagen, C. Carl Lindhagens memoarer. Tredje delen. Stockholm, 1939, 378-379; Grigaraviciute, S. Skandinavija Lietuvos diplomatijoje 1918-1940 metais. Saulabrolis, Vilnius, 2002, 182-183.

(120) Vt Hyytia, O. Viron kohtalontie 1933 : 1939 : 1940. Jyvaskyla, 1992, 13.

(121) Akel Stockholmist 8.5.1933. ERA 957-13-749, 57-58; Kerr Stockholmist 31.5.1933. UKNA FO 371/17184, N 4110/966/59.

(122) Grigaraviciute, S. Skandinavija Lietuvos Diplomatijoje 1918-1940 metais, 30, 35, 53, 64.

(123) Samas, 183.

(124) Samas.

(125) Samas, 184.

(126) Socialdemokrats, 2.4.1933.

(127) Lati Moskva saadik aastail 1923-1929, Noukogude Liiduga kauplemiseks loodud aktsiaseltsi Latlauks uks looja ja juht. Latis vaideti, et Ozolsil olid head suhted bolsevikega ja Noukogude Liidu Riia saadiku Semjon Araloviga. Ilmselt olid just Latlauksi arilised suhted Noukogude Liiduga selleks, mis maarasid Ozolsi suhtumise Balti liitu ja Poolasse. Ozols oli 1920. aastatel seisukohal, et Balti riigid peavad maksku mis maksab hoidma parimaid vahekordi Noukogude Liiduga ja hoiduma poliitilisest seotusest Poolaga. Saadikuna tegeles Ozols ka antikvaarsete kuld--ja hobeesemete salakaubandusega. Asja avalikuks tulles kutsuti ta Moskvast tagasi. Alles parast seda hakkas Ozols esinema terava kriitikaga Noukogude Liidu aadressil ja muutus ka Balti koostoo pooldajaks. Vt Aralovi paevik 19.12.1923. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (RGAE) 413-2-1674, 117; Seljamaa Riiast 10.3.1928. ERA 957-12-843, 108; Bakinsli Frumkinile 1.9.1925. RGAE 413-2-2029, 169; Seljamaa Riiast 9.12.1924. Eesti ja Lati suhted 1920-1925. Dokumentide kogumik. Koost H. Arumae, T. Arumae. (Ad Fontes, 7.) UMARA, Tallinn, 1999, 313; Seljamaa Riiast 17.9.1926. ERA 957-12-831, 42; KeH O. H., [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] ([TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] 1920-1930-x rr.). [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 2000, 143; vt ka Seljamaa Moskvast 10.3.1928. ERA 957-12-843, 108.

(128) Vt Hynninen Riiast 4.4.1933. UM 5C/16.

(129) Menning Berliinist 8.3.1933. ERA 957-13-635, 106p.

(130) Koskull Beck-Friisile 5.5.1933. RA; UD HP 20C; Riigikogu valiskomisjoni koosoleku protokoll 22.3.1933. RA; BA.

(131) Pjotr Aleksejevits Kropotkin, vene filosoof, geograaf ja anarhismiteoreetik.

(132) Akel Stockholmist 4.4.; 8.3.1933; Grant Kopenhaagenist 29.7.1933; Akel Stockholmist 5.12.1933. ERA 957-13-749, 37, 36, 8, 27p; Eesti Stockholmi saatkond valisministeeriumile 17.1.1935. ERA 957-13-810, 16-17; Eesti valisministeeriumi ringkiri 31.3.1933. ERA 957-13-644, 1-2.

(133) Rezmer, W. Male panstwa baltyckie 1918-1940. Proby sojuszy wojskowych.--Rmt: Nad Baltykiem. W kregu polityki, gospodarki, problemow narodowosciowych i spolecznych w XIX i XX wieku. Ksiega jubileuszowa poswiecona Profesorowi Mieczyslawowi Wojciechowskiemu. Toim Z. Karpus, J. Klaczkow, M. Wolos. Torun, 2005, 931-935.

(134) Arakiri Pusta kasikirjast: Markusi Bukarestist 21.3.1933. ERA 957-13-636, 74.

(135) Vt Talas Kopenhaagenist 30.3.1933. UM 5C/3.

(136) Soderberg, A. Abc-bok for Svenska Statsman. Forfattarens Forlag, Malmo (ilmumisaasta puudub); Cullberg, A. Svensk utrikespolitik och international information. Fortalskampanjen mot Frankrike. Abo, 1932, 52-53; Akel Stockholmist 5.12.1933. ERA 957-13-749, 27.

(137) Akel Stockholmist 4.4.1933. ERA 957-13-749, 37p.

(138) Lonnroth, E. Den svenska utrikespolitikens historia, 5, 1919-1939. Norstedt, Stockholm, 1959, 75.

(139) Vt Motioner i Forsta kammaren, 274. Stockholm, 1934; Grigaraviciute, S. Skandinavija Lietuvos Diplomatijoje 1918-1940 metais, 184.

(140) Eesti valisministeeriumi informatsioon saatkonnale Stockholmis 6.7.1934. ERA 1587-1-81, 89; vt ka Pusta, K. R. Saadiku paevik. Olion, Tallinn, 1992, 37.

(141) Carlgren, W. M. Rootsi ja Baltikum. Maailmasodade vahelisest ajast sojajargsete aastateni. Ulevaade. Olion, Tallinn, 1995, 24.

(142) Vt Texte du Pacte d'organisation de la Petite-Entente (16. fevrier 1933). ERA 957-13-655, 2-3; Sladek, Z. Mala dohoda 1919-1938. Jeji hospodarske, politicke a vojenske komponenty, 120-122.

(143) Vt Seances et travaux de l'Academie diplomatique internationale, avril-juin 1933.

(144) Vt Ilmjarv, M. Haaletu alistumine. Eesti, Lati ja Leedu valispoliitilise orientatsiooni kujunemine ja iseseisvuse kaotus 1920. aastate keskpaigast anneksioonini. Argo, Tallinn, 2004, 215.

(145) Vt nt Lietuvos []inios, 1.4.1933; vt ka Leppik Kaunasest 21.3.; 23.3.1933. ERA 957-13-538, 22, 28; Leppik Kaunasest 1.4.1933. ERA 957-14-744, 32.

(146) Vt Rytas, 25.3.1933; Fehner Stomonjakovile 30.3.1933. AVPR 05-13-93-41, 27.

(147) Leppik Kaunasest 21.3.1933. ERA 957-13-538, 23; Leppik Kaunasest 11.4.1933. ERA 957-13-747, 54-57.

(148) Laretei ulevaade 22. ja 27. martsil toimunud Riigikogu valiskomisjoni koosolekust. ERA 957-13-631, 46; Eesti valisministeeriumi ringkiri 31.3.1933. ERA 957-13-644, 1-2; vt ka memorandum 7.6.1933. ERA 957-13-643, 39.

(149) Edgar Anderson mainib, et selts loodi inglaste ja ameeriklaste toetusel. Kuid ta ei utle, kas tegemist oli rahalise voi siis moraalse toetusega. Vt Anderson, E. Toward the Baltic Union 1927-1934.--Lituanus, 1967, 1, 17; Balti liidu loomise kohta vt ka Medijainen, E. Eesti valispoliitika Balti suund 1926-1934. Tartu, 1991, 38-39.

(150) Tolge: "See on eksistentsi kusimus"; Liebich Riiast 7.5.1933. Archiwum Akt Nowych, Warszawa (AAN) 616/152.

(151) Vt Socialdemokrats, 31.3.1933.

(152) Rigasche Rundschau, 18.1.1933.

(153) Vt Baltijos valstybiu vienybes ideja ir praktika 1918-1940 metais. Dokumentu rinkinys.--Rmt: Lietuvos uzsienio politikos dokumentai, 1918-1940 metai. Koost Z. Butkus. LII Leidykla, Vilnius, 2008, 462-463; vt samuti Karski Stomonjakovile 18.5.1933. AVPR 05-13-93-41, 107; Leppik Kaunasest 3.5.1933. ERA 957-14-744, 35-36.

(154) Karski paevik 26.2.1933. AVPR 0151-23-46-6, 43.

(155) Vt Vabariigi presidendi A. Smetona 15. detsembri kone.--Ehho, 18.12.; 20.12.1933; vt ka Mahlberg Kaunasest 18.12.1933. ERA 957-13-747, 113.

(156) Karski ettekanne (memorandum) 13.5.1933. AVPR 0151-23-46-6, 49-48.

(157) Vt Pusta Varssavist 6.10.1932. ERA 957-13-636, 20; Molder Riiast 18.9.1933. ERA 957-13-641, 11; Lietuvos aidas, 8.1.1934; Seljamaa saatkondadele Berliinis, Pariisis, Riias 17.8.1933. ERA 957-13-744, 54; Pusta Piibule (oktoober 1933). ERA 957-13-704, 20.

(158) Leppik Kaunasest 26.2.1934. ERA 957-14-744, 20.

(159) Vt KeH O. H., [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] ([TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] 1920-1930-x rr.), 368.

(160) Samas.

(161) Raskolnikovi paevik 15.3.-23.3.1933. AVPR 0154-26-37-5, 69.

(162) Rei memorandum 21.4.1933. ERA 957-13-643, 14.

(163) Kaja, 16.3.1933; vt Baltijos valstybiu vienybes ideja ir praktika 1918-1940 metais, 447-448.

(164) Stomonjakov Raskolnikovile 15.6.1933. AVPR 0154-26-37-2, 37.

(165) Seljamaa memorandum 30.8.1933. ERA 957-13-643, 132; Seljamaa saatkonnale Berliinis, Pariisis ja Riias 17.8.1933. ERA 957-13-744, 54.

(166) Selle kohta vt Radek Stalinile 4.5.; 12.7.1933. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (RGASPI) 558-11-790, 18-24.

(167) Vt Warma Moskvast 21.7.1932; Seljamaa Moskvast 18.12.1932. ERA 957-13-634, 40-41, 90; Kirotar Moskvast 24.7.1933. ERA 957-13-532, 28; Rei Pustale 4.2.1933. ERA 957-13-636, 170p.

(168) Tofer Moskvast 5.10.1933. ERA 957-13-747, 161-161p; vt ka Akel Stockholmist 5.12.1933. ERA 957-13-749, 28.

(169) Stomonjakov Antonov-Ovsejenkole 4.4.1933.--Rmt: [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 218.
COPYRIGHT 2015 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2015 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Ilmjarv, Magnus
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Article Type:Report
Geographic Code:4EXES
Date:Jan 1, 2015
Words:14164
Previous Article:On the role of the commissions for combating counter-revolution in fulfilling the Bolshevik terror policy in Estonia, 1918-1919/Kontrrevolutsiooni...
Next Article:Weather makes history. Aspects of social vulnerability of peasantry in the Governorates of Estonia and Livonia at the beginning of the 19th...
Topics:

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2020 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters