Printer Friendly

Goals and forms of peasant education: from the end of the Swedish period until the abolition of serfdom/Talurahvahariduse eesmargid ja vormid: Rootsi aja lopust parisorjuse kaotamiseni.

Uusaja esimestel sajanditel pohjustasid reformatsiooni, pietismi ja valgustuse mojud ning Eesti leviimine Rootsi voimu alt Venemaa koosseisu suuri muutusi hiskondlike institutsioonide arengus. Hariduse valdkonnas tahendas see korgemate koolitpide (gmnaasium, likool) asutamist. Kvalitatvselt uue sisu ja vormi sai juba orduajal katoliku kiriku poolt algatatud rahvaopetus, sest selle eesmargid muutusid pohjalikult.

Artiklis on vaatluse all kaks talurahvahariduse vormi: koduopetus ja kool. Lahemalt pole vaadeldud konfirmatsiooni (leeritamist) ega mitmesuguseid vahevorme, mis haridustoole kaasa aitasid. Nii koduopetus kui kool ekisteerisid ka parast vaadeldavat ajajarku. Kuid sel ajal olid haridusideoloogia ja -poltika asetatud molemad otsekui kaalukausile: nad ei jargnenud teineteisele ega taiendanud oluliselt teineteist. Ksimus asetus osaliselt isegi nii: kas ks voi teine? Nad smboliseerisid eri hiskonna- ja kultuuritpe.

TALURAHVAHARIDUSE EESMARGID JA ALGUS. ROOTSI RIIGI HUVID

htsuse, seotuse ja jargnevuse mottes oli hariduskorralduse ssteemsus seisushiskonnale olemuslikult vooras. Riiklik ja valitsevate kihtide hariduspoltika kujundas mittekoherentset koolivorku. Selle aluseks olid hiskondlikus toojaotuses eri seisustele kinnistatud sfaarid, mis olid oiguslikult maaratletud. Eesoigustega ja eesoigusteta seisuste elumaailmad olid jarsult erinevad, neisse kuuluti snniparaselt, hariduse sotsiaalset moblsust loov osa oli vaga pratud. Seisushiskonna haridusel oli tugev kutseline suunitlus: talulaste harimiseks toooskuse aspektist ei peetud peale pere voi kogukonna muid institutsioone vajalikeks. Kll aga pole hiskonnale kunagi tahtsusetu olnud arvukaima seisuse maailmavaade ja kaitumine. Selle kujundamiseks on kasutatud mitmesuguseid vahendeid, varem voi hiljem on aktualiseerunud ka talurahva kirjaoskuse ksimus.

Industriaalajastu inimesele on kirjaoskusel vaimne ja praktiline tahendus. Varase valgustusaja (17. sajand) ja valgustusaja eestlastele oli sel (nii nende eneste kui ka hiskonna juhtivate joudude vaatevinklist) selgelt valitsev vaimne (margilissmboolne) tahendus. Raamat ja lugemine tahendus eeskatt osalust jumalasonas, kontakti ebamaise ning igavikulisega. Koik see seostus voimsa sihtssteemi--kirikuga.

Kirjakultuur kuulus Eestis valdavalt 13. sajandil juurdunud kiriklikku kultuurissteemi. Viimase pealesanne oli kristliku opetuse viimine rahva teadvusse. Keskaja katolklikus maailmas tehti seda suusonaliselt visuaalkunsti ja muusika toetusel. Agentideks olid randjutlustajad, mungad ja teised vaimulikud. Kirik kui kirjakultuuri kants oli rahvale vooras ja kattesaamatu.

Reformatsioon vottis kirjasona rahva hulgas tehtava too pohivahendite hulka, mis sai voimalikuks tanu trkikunstile. Protestandi vaatekohast pidi igas majas olema vaimulik raamat, soovitatavalt piibel. Lugemisoskus tuunnistati inimese taisvaartuslikuks olemise ja eluks ettevalmistatuse vajalikuks komponendiks. Sellest sai omamoodi ondsuse eeltingimus ja rahva lugemaopetamisest luterliku kiriku tahtis tooeesmark. (1) Lugemist ei saanud aga opetada vaimulike lhiajalistel kohtumistel suurte inimhulkadega. See eeldas sstemaatilist oppetegevust individuaalselt voi vaikestes gruppides, mistottu aktualiseerus 16. sajandil Laane- ja Kesk-Euroopas rahvakooli, st emakeelse elementaarkooli ksimus. Sellist kooli vajati eriti maaelanikkonna tarbeks. Tollane talurahvakool vois hilisemast vaatekohast tunduda pris primitvne: oli see ju peamiselt lugemisoskust ja usuopetust pakkuv nn katekismusekool. Uuemates uurimustes on Martin Lutheri tituleerimist "saksa rahvakooli isaks" peetud lalduseks. Kirjaoskus olnud Saksamaal, trkikunsti hallis, juba varem kllaltki levinud. Ometi tunnistatakse, et vahemalt maarahva opetamisele andis reformatsioon algtouke. (2) Baltimaadele joudis see protsess sna pika nihkega. Eesas tekkisid parast reformatsiooni rahvakoolid vaid suuremates linnades, elanikkonna pohimass elas aga maal, kus koole ei olnud. Ka trkitud raamat, milleta ulatuslik rahvaopetus oli voimatu, joudis eesti talupojani suhteliselt hilja ja aegamisi. Talurahva sstemaatiline juhtimine kirjakultuuri juurde algas siin alles 17. sajandil.

Rootsi riigi kiriku- ja hariduspoliitika kujunes katoliikluse ning protestantismi vahelise voitluse taustal. Luterlik kirik oli Rootsis riigikirik, kasutades riigivoimu tait toetust ja olles kuningavoimule igati lojaalne. Kiriku ja rgi eesmargid olid vordlemisi heas kooskolas ning korged kirikuametnikud, naiteks kindralsuperintendent Johann Fischer (oli ametis aastail 1673-1699), olid Rootsi riiklike huvide kindlad kaitsjad. See tabas kirikule markimisvaarse edu eestlaste kristliku harimise programmi--melle ks osa oli ka lugemisoskuse levitamine--elluviimisel. Edu ei tulnud siiski kergesti. Pikaajaline luterliku indoktrineerimise too hakkas alles Karl XI tugeva kuningavoimu (1660-1697) ja feodaalsete struktuuride blokeerimise tingimustes nahtavaid tulemusi andma. (3) Nd saavutas eestlaste akulturatsioon 17. sajandi korgeima taseme. Talupoeglik suulisel, parimuslikul rahvakultuuril pohinev maailmapilt ei asendunud veel kirjalikku eliitkultuuri esindava protestantliku elukasitusega, kuid eestlaste maailmanagemine lahenes sakslaste omale. (4)

Jarjekindlalt voideldi nn ebausukommete ja vaadete vastu ning pandi alus maakoolide vorgule: rootsiaegse rahvakooli korghetkeks, 1694. aastaks, oli maal avatud 59 kooli. See ei olnud veel kogu maad haarav koolivork, kuid eesti rahvaopetus lahenes ss Pohja-Euroopa tasemele. Kooli korval levisid muudki rahvahariduse vormid, melle eesmargiks oli raamatulugemisoskus. (5) On oluline, et koolide kaudu pandi alus lugemisoskust rahva hulgas tunduvalt laiendanud koduopetusele. Need umbes 60 kooli ilmselt veidi le 1000 opilasega taitsid seejuures eeskatt hadavajaliku katalsaatori osa, ilma milleta poleks kodus oppimine saanud juurduda.

Talurahva mentaliteedi ja kaitumistavadega ei olnud ikkagi rahul ei kuningas, riigikirik ega sojavaejuhid. Karl XI ajal pti eestlastes kasvatada rgialama lojaalsust, "kuninga alama" tunnet ja arusaama moistetest kuningas ning isamaa. Elena Opiku jargi jaid suure Rootsi isamaa moiste ja selle rgi huvid eestlasele toenaoliselt vooraks, sest rahva hulgas juba populaarseks saanud kuningas suri ning maad tabas rank naljaha,da, millele jargnes peagi Pohjasoda.

Rootsi voimud ei tahtnud eestlasi meelsasti armeesse votta, sest "talupojad armastavad rohkem atra kui soda ja eelistavad metsa lahinguvaljale". Ometi tuli neid vakke varvata, ja mitte vahe. (6) Talupoegkonna moodukas protezeerimine ja eestlaste orjusest tingitud negatiivsete joonte korvaldamine oli ks Rootse riigi eesmarke, milleks pidi kaasa aitama ka kooliharidus. (7) Moisnikkonnas oli arvukalt neid, kes rahvaopetusest kuuldagi ei tahtnud. Osalt oli see paratamatu ja arusaadav reaktsioon voimuga opositsioonis olevate aadlike poolt, sest kooliharidust juurutasid institutsioonid, mida kohalik likkond kuigi palju kontrollida ei saasnud. Kooliasjus hairis moisnikke tsentraliseeritus ja keskvoimu surve. Aadlil oli rahva kristliku harimise vajadust kergem moista, talurahva opetamine ja kasvatamine tema laiemaks osalemiseks rgi elus ei olnud aga meeltmooda. Aadli ja kuninga vahekord oli pingeline. Kroonik Christian Kelchi jargi pohjustas moisnike koolivastasust muuhulgas ka hariduse "poliitiline tagamote". (8) Feodaalrkides ei peetud ldiselt talurahvast poliitiliseks subjektiks. Kuid olukorras, kus keskvoimul oli balti aadliga tosine konflikt ja armee tundis puudust elavjoust, oli Rootsi voimu suhtumine tavalisest monevorra erinev. Kirikujuhid ja vaimulikud ei lahtunud ksnes riigi huvidest. 17. sajand oli varavalgustuslik ajajark, mistottu paljudele neist olid toukejouks ka humanismi- ja haridusideaalid, mis toodi kaasa Saksamaa ning Rnotsi likoolidest. (9)

Aivar Poldvee jargi joudis 1694. aastal lopule ks ajajark Lvi- ja Eestimaa kiriku- ning kooliloos. Algatused olid tehtud ja arenguvoimalused selgunud--see maaras talurahvakooli nao. Koolide asutamise, lugemisoskuse laienemise ja kirikliku kirjasona levikuga olid alanud poordumatud protsessid, mida ei suutnud olematuks teha ka Vene aeg, mis thistas paljud Rnotsi ajal toimunud muutused. Aadel taastas oma positsioonid kirikuasjade otsustamisel, kuid Rnotsi kirikuseadus jai ometi psima (kuni 1832. aastani) ja koos sellega talurahva harimise noue. (10)

HARIDUSIDEOLOOGILISED JA POLIITILISED MOJURID PARAST POHJASODA

Juba Peeter I ajal selgusid baltisaksa eldi ja Vene rgivoimu hised huvid. Varase valgustuse ideedest mojutatud tsaar (1721. aastast keiser) hindas baltisakslasi, nende--suures osas Rnotsi voimu kontrolli all rajatud--oigusssteemi ja kohaliku omavalitsuse organeid. Vene voimud hindasid tollal ka laanelikku haridust.

Kapitulatsiooniaktidega jaeti psima endine koolikorraldus. Nii vois 18. sajandil ka rahvaopetus toetuda Rnotsi ajal rajatud vundamendile, jaades seadusandlikul alusel kiriku mojusfaari. Peeter I nimel noudis Gerhard Johann von Lowenwolde, tsaari taievoliline esindaja Liivi- ja Eestimaal, moisnikelt koolmeistrite uuesti ametissepanekut. (11) Vaarib tahelepanu, et Lowenwolde--tolle aja tpiline balti aadellik tegelane, kes Rnotsi poltilised huvid reetis--nimetas rootsiaegseid koolimaarusi "kiiduvaarseteks".

Uusikaupunki rahulepingu pohjal (1721) kindlustati evangeelsele usule eluoigus ja puutumatus ning kirikule majanduslik ja administratvne iseseisvus. (12) 1711. aastal hakkas Peeter I ise Lvimaa protestantliku kiriku peaks. Kiriku aineline olukord jai sellele vaatamata soja jarel raskeks ja rgi materiaalne toetus napiks. Suur puudus oli hea ettevalmistuse ja missioonitundega pastoritest. Sojaeelse ajaga vorreldes oli kiriku voime elu mojutada ikkagi kahanenud. (13) Vene voimu markimisvaarne jareleandlikkus oli osalt sojaaegne taktika, rahu saabudes ja mitmete Peetri jarglaste ajal psis Laanemere provintside hiskondlik-poliitiline vaikelu aga suuresti tanu Vene keskvoimu norkusele: puudusid raha ning asjatimdlikud inimesed siinsete provintside jarelevalveks.

Tugevaks toukejouks rahvaharidustoos sai pietism, mis levis nii pastorkonnas kui aadli seas. Liivimaa rtelkond lkkas siiski tagasi nii kindralsuperintendent Jakob B. Fischeri kui ka tema jarglase Andreas Zimmermanni koolikorralduskava (vmase 1747. aastal). Hernhuutlusest mojutatud moisnikud nagid aga koolis tihtipeale abivahendit usuliikumise tugevdamiseks. Tuleb arvestada, et 18. ja 19. sajandil olid balti moisnikud ja haritlaskonna tuumiku moodustanud pastorid inimlikul ning seltskondlikul tasandil tugevasti seotud, mistottu haridusideoloogilised keskustelud olid tavalised.

1762. aastal troonile tousnud Katariina II pidas sarnaselt paljudele valgustajatele regionaalseid erioigusi progressivastasteks. Samas iseloomustas protestandina sndinud keisrinnat suhteliselt suiir ususallivus. 1764. aastal toimus Katariina II pompoosne ringsoit Eesti- ja Lvimaal, mis jatsid valitsejannale meeldiva mulje. Ta veendus, et pinnas mberkorraldusteks oli siin marksa soodsam kui Venemaa sisekubermangudes. (14) Kohalikud valitsevad kihid said aga vahetu kogemuse algavast kova kae poliitikast.

1765. aasta maapaevale esitatud Zimmermanni ja lemkonsistooriumi presidendi Johann Adolf von Ungern Sternbergi hine koolikorralduskava voeti vastu. Selle kuulutas valja Liivimaa kindralkuberner George von Browne (Browne'i patent). See kava oli moisnikele sobivam ja meeldis talupoegadelegi, sest pooras pohitahelepanu koduopetusele. Ilmnes taotlus opetada voimalikult koigile talunoortele lugemist ja usutodesid, jaades samas koolikoormuste osas suhteliselt moodukaks. Ses mottes htis hariduskava vaim talurahva olukorda parandada pdvate maarustega. (15)

1765. aasta maapaeval toimunu kinnitab, et selleks ajaks oli koige lihtsakoelisem, rahvaopetust ldse ignoreeriv tegelane sunnitud haridusideoloogilisel (ja -poliitilisel) areenil margatavalt tahapoole tombuma. Rahva lugemisoskuse tahtsus leidis jarjest enam toetamist ja moistmist. Probleemiks sai pigem opetamise vorm ja sisu. Oli neid, kelle meelest piisas sna algelisest veerimisoskusest, et palveid ja kirikulaule meelee tuletada. Teiste meelest pidanuks taluinimene lugema soravalt ja loetut moistma. Sisuliselt toimus poleemika nahtuste mber, mida tanapaeval nimetatakse lugemisoskuse tasemeks voi poordepunktiks. Esimene, madalam tase, tahendas aabitsa, katekismuse voi mone muu usuopetuse kasiraamatu lugemist, mis oli opetuse kaigus juba hasti tuttavaks saanud. Suurele osale noortest oli selline lugemine "pahekulunud oppetkkide ettevoristamine". (16) Uus, tundmatu materjal valmistas aga raskusi voi ei onnestunud ldse. Teisele tasemele joudnud valdasid aktiivset lugemisoskust, mis voimaldas lugeda mitmesuguseid tekste. Teine tase levis koos ajakirjanduse ja raamatute kattesaadavamaks muutumisega 18. sajandi lopul ning jargmise algul. (17) Sellega seoses koneldakse kirjaoskuse voi lugemisrevolutsioonist (resp. lugemisevolutsioonist). (18) Kindlasti voib vaita, et 18. sajandi teisel poolel toetas balti aadel talurahva lugemaopetamist, kui lugemisoskuse all moista peamiselt selle madalamat taset. Algeline vaimuliku kirjavara lugemise oskus ja usu pohitodede tundmine oli saavutatav kiriku poolt juhitava-kontrollitava koduopetuse ning sna horeda koolivorgu abil. Moisnikud, kes 18. sajandi lopul kehtestasid oma moisates talurahva eraoiguse, ilmselt tunnetasid reformide vajalikkust. Kui needki selgepilgulised aadlikud jaid oma kavades peamiselt koduopetuse juurde, mis paratamatult tahendas paljudele vaid lugemisoskuse esimest astet, ss peaks see sna hasti iseloomustama moisnikkonnas domineerivat haridusideoloogiat. (19)

Browne'i patendi pohilaadile vastav haridusssteem ei olnud siiski kooskolas valgustusliku mottevsiga, mille kohaselt tuli talurahvast kasitada opetamist ja arendamist vajava objektina. Valgustuse mojuvalja haaratud inimeste mottemaailmas loovutasid religioossed teemad jark-jargult koha praktilistele ja teaduslikele probleemidele. Laanemere kubermangude 18. sajandi valgustajate meelest oli talupoeg muretu ja kergemeelne olend, kelle poolt vois karta ebameeldivaid ekstsesse, isegi aadlile saatuslikuks saada voivat massu (Garlieb Merkel). Selle valtimiseks tuli rakendada politseilikke vahendeid, kuid vajalikuks peeti ka anda talupoegadele rahvavalgustusliku kirjanduse abil juhiseid talu ratsionaalseks majandamiseks ja moraalseks eluviisiks ldse. (20) Talurahva harimise peaeesmark oli olnud kaua kultuurilis-religioosne, selle kaudu ka sotsiaalne, kuid see ei seostunud kuigivord majanduse ja tervishoiu valdkonnaga. Haritlastest valgustajad huvitusid viimati nimetatud aspektidest.

hiskonna mottevsi sekulariseerimise heks valjenduseks oli inimese maise elu vaartustamine. Endel Annus on naidanud, et 18. sajandi esimese poole eesti kalendrites ei peetud haiguste arstimist oluliseks--otsekui poleks inimelu pikendamisel mingit motet ega tahtsust. Sajandi teise poole kalendrikoostajad pidasid aga taluinimesele tohterdamise opetamist vaga tahtsaks. (21) Ja esimene eestikeelne ajakiri, Peter Ernst Wilde Lhhike oppetus (1766-1767) sisaldas nii arstlikku kui majanduslikku nouannet. Hingehoiule lisandus tervishoid. (22)

Valgustus oli liikumine, mis haaras peamiselt haritud ja joukate kihtide esindajaid. Pietismist vorsunud hernhuutlus levis aga kresti talurahva sekka. Pietistid arendasid 18. sajandi esimesel poolel intensvselt eesti kirikukirjandust ja 1739. aastal avaldati onnestunud piiblitolge. Veidi hiljem lisandus vennastekoguduse kirjavara, mille autoriteks olid sageli eestlased ise. Vennaste suur huvi vaimuliku lugemisvara vastu ja innukas piibliuurimine naitas, et otse rahva hulgas (haritud juhtide toel) juurdus arusaam teise astme lugemisoskuse vajalikkusest. Voldemar Ilja jargi said need talutared, kus peeti vennaste palvetunde, ajapikku ka koolitaredeks. (23) Lisaks soodustas just vennastekoguduste liikumine laialdast iseoppimist. (24) Kirjaoskus oli paljude inimeste meelest saanud taisvaartuslikuks kogukonnaliikmeks olemise eelduseks.

KODUOPETUS LUGEMISOSKUSE JUURUTAJANA

Esimestel aastatel ajas Katariina II Baltikumis ettevaatlikku ja vastuolulist poliitikat, mis ei vastanud koiges tema pohilisele ideele moderniseerida impeeriumi ning muuta Laanemere provintsid venelikumaks. Talurahva koduopetus kui patriarhaalne, sgavalt kohaliku eriparaga institutsioon oli vene ametimeestele vooras. Ometi kinnitas keisrinna koduopetusele panuse teinud Browne'i patendi.

Eestis levisid niisugused rahvahariduse andmise vormid, mille eesmargiks oli trkitud teksti lugemise oskus. Domineeris kirjaoskuse levitamise Rootsi mudel, mille eriparaks oli vaga silmahakkav dihhotoomia laiade elanikkonna kihtide korge lugemisoskuse ja suhteliselt vahese kirjutamisoskuse vahel. Viimane oli levinud peamiselt hiskonna korg- ja keskkihtides. (25)

Juba Rootsi ajal levis lugemisoskus monigi kord talupoegade omal algatusel. (26) Omaalgatuslik haridustoo vottis peamiselt koduopetuse vormi. Pohiliselt inimeste huviga saab seletada nahtust, et lugemisoskus sailis Pohjasoja aastail sna suures ulatuses. Nii oli aastate 1724-1726 visitatsiooni andmeil Eestimaa kubermangu 18 kihelkonnas 26841ugeda oskajat ehk 10,4% lugemisealiste inimeste arvust. (27) Lugemisoskus ja selle kodune oppimine oli kujunemas rahvakultuuri osaks, mida paljud pidasid loomulikuks ning viljelesid vabatahtlikult. Vahemalt kehtis see vaimselt arksamate ja majanduslikult paremas olukorras olevate perede kohta. Senine uurimistoo lubab vaita, et pererahvas kui sotsiaalne kiht oli monevorra kirjaoskajam. Naiteks Otepaa kihelkonnas oli 1760. aastatel pererahvas lugemisoskuse poolest kogu klarahva tasemest korgemal: vabadike lugemisoskus letati peaaegu kahekordselt. Sulasrahva kirjatundmine sarnanes vabadike omaga. Pererahvas oli joukam ja kindlasti vahem liikuv talurahva kiht, kellelt toenaoliselt pastoridki ootasid paremaid opitulemusi. (28)

Talurahva koorekihi privileegiks lugemine sski ei jaanud. On andmeid (naiteks Kadrinast 1724), et koige armetiirrias olukorras olevad inimesed (vigased ja kerjuslapsed) opetasid taludes lugemist, kasutades nii oma oskust elatise teenimiseks. (29) Haritus naitas--esialgu kll vaga norgalt--oma voimet inimest sotsiaalselt edutada ja seda kasutati kohe ara. Ses mottes hakkas kirjaoskus omandama juba praktilist individuaalset vaartust.

Pohjasoja jarel stabiliseeruvais oludes hakkas koduopetus joudsalt laienema. Oppessteemis talupere-talulaps-kirik oli esimesel teguril vaga suur osatahtsus. Pere oli oppetoo asupaik, millest opetuse tulemused vaga suurel maaral soltusid. Ka opetajaiks olid oma pere lkmed (vanemad, vennad-oed) voi vanemate poolt varvatud klainimesed. Koduopetus oli suurel maaral kogukondlik oppetoo korraldamise vorm. See oli haridusinstitutsioon, kuid esmane ja algeline, mil puudus oma ruum. Ruum (ehitis, hoone) on aga haridus- nagu ka vaimulike ja voimuinstitutsioonide tohusaks tegutsemiseks ja prestiiziks esmase tahtsusega.

Koduopetuse puuduseks oli ka struktuuritus (amorfsus), organiseerituse norkus. Pastoril oli raske opitegevusel silma peal hoida, seda juhtida voi suunata. Pastori tookohustuste hulka kuulus kll koduvisitatsioonide tegemine, mille kaigus kontrolliti usuteadmisi ja lugemisoskust. Usinamad kirikuopetajad nii toimisidki, ent ka nende poolt osutatud abil olid piirid. Isereguleeruvusele sai loota osaliselt, kuid mitte kogu rahvas ei olnud selleks suuteline. Vanematel puudusid opetuse korraldamiseks aeg, teadmised ja paljudel motivatsioon. Kui moelda ssteemiteooria vaimus, siis rahvaharidusssteem otsekui lahustus talurahvas ja peaaegu iga talu voi vabadikukohta vois kasitada oppeasutusena. Loomulikult ei jatkunud nsuguse ssteemi tohustamiseks ressursse ja selle kaitiimise keerukust oli peaaegu voimatu suurendada. (30) Kui hte talusse koondati mitme pere lapsed, kujunes keerukama ehitusega struktuur, mille kaitumise keerukamaks muutmine osutus ilma kvalifitseeritud opetaja rakendamiseta ikkagi voimatuks. Koduopetus oli infossteemina nork, mille peamiseks pohjuseks oli opetavate inimeste vahene asjatundlikkus ja sellest tulenev loid kommunikatsioon. Samas oli opetav kontingent sedavord arvukas, et tosisem instrueeriminegi oli tol ajal voimatu. Pealegi puudus vastav eestikeelne kirjasona.

Pohjasoja ajal ja jarel ei olnud paljudes kihelkondades pastorit. Vaimulik kasvatus ja jarelevalve jai neis paigus norgemaks voi puudus ldse. Et kiriku haridustoo pohimotted kehtisid ka parast soda Vene voimu all, muutus koduopetus aegapidi taas hierarhiliseks vaimulike kontrollitud sihtssteemiks, mille lesandeks oli realiseerida teatud kindlad hariduslikud eesmargid. Ilma ssteemivalise toeta ei oleks koduopetus 18. sajandi Eesti oludes suurt ulatust saavutanud. Oleksid voinud alata eesti rahvakultuuri taiesti teistele roobastele suunavad protsessid. heks toetavaks teguriks oli eestikeelsete raamatute trkkimise jatkumine. 1715. aastal ilmus pohjaeesti keeles Uus Testament. (31) Eestimaa konsistooriumi juurde loodi Eesti Raamatute Kirjastuskassa (1721-1771). 1721. aastal ilmus "Eesti-Ma-Kele Koddo ning Kirko-Ramat", mis ilmus 16 trkis (94 000 eksemplari) ja kujunes eestlaste koige levinumaks lugemisraamatuks 18. sajandil. Seda kasutati ka lugemise opetamisel.

Koduopetuse norgad kljed ja kogu rahvaopetuse olukord hairis paljusid vaimulikke. Moned pastorid alustasid juba enne Browne'i patendi ilmumist ise koolmeistrite ettevalmistamist. Kuid nende head kavatsused nurjusid, kui moisnikud sundisid opetust saanud noormehed taas moisatoole. (32) Koduopetustki pti mitmeti taiustada ja efektvsemaks muuta. he sellealase katsena voib vaadelda randopetajate rakendamist: koju tuli opetaja, kes oli tavaliselt padevam kui ema, isa voi vanem ode-vend. Ilmselt oli niisuguse opetuse organiseerimine efektvsem, kuid ometi ei jaadud kauaks selle juurde. Ilmnes randopetaja sobimatus sellisesse ssteemi, nagu seda oli talu. Koduopetaja sobis vaga hasti moisasse, randopetaja ei saanud muutuda talurahva koduopetajaks: selleks puudus taludel majanduslik kandejoud. Rakendatud abinoud tugevdasid hariduskorraldust, kuid vahetuteks opetajateks kodudes jaid enamasti ikkagi teised lapsed voi taiskasvanud, kes sageli ei olnud ise koolis kainud.

Koduopetuse kui ssteemi suureks miinuseks oli selgete piiride puudumine, ssteemi ja keskkonna kokkupuuteala ebamaarasus. Korgetasemeliste ssteemide (sellised aga sotsiaalsed ssteemid on) areng otse eeldab ja nouab piire. (33) Piiride lesanne on nii eraldada kui hendada ssteemi ja keskkonda. (34) Norkade piiridega ssteemil on voimalused evolutsioneeruda napid.

Koduopetus oli 18. sajandil ikkagi paratamatu lahendus, arvestades Eesti ainelisi ja kultuurilisi olusid ning horedat asustust. Koolitatud opetajaid ei olnudki kuigi palju votta, sest hiskonna keskkihid olid ohukesed ja neiski domineerisid sakslased, rootslased voi venelased. Koduopetus kuulus laiemasse kiriklikku kultuurissteemi. Nii oli see seotud tolle aja he keskse institutsiooniga, toetudes samas osalt ka talurahva omaalgatusele ja iseorganiseerimise voimele. Koduopetust voib vaadelda kui luterliku kiriku ja teda toetavate moisnike aktsiooni eesmargiga muuta eesti talurahvas toeliselt teadlikeks kristlasteks. Talupoja usulist maailmapilti oli sajandeid mojutada ptud, kuid nd seostus see esmakordselt vaimse voimekuse arendamisega. Eestlastele anti iseseisva vaimse too lesanded, mida nad taitsid sageli ka ss, kui poltiline murrang, soda ja epideemiad levalt tuleva sunni ning kontrolli aastateks katkestasid. Kirjaoskuse oppimine kodus oli tahtis sotsiokultuuriline valjakutse. Rahvas hakkas moistma lugemisoskuse kultuurilist vaartust, mis lahendas taluinimest keskkihtidele. Innustavaks eeskujuks vois olla n moisa- kui linnarahvas. (35) 18. sajandi moisaelu tuleb moista htaegu n privaatse kui avalikuna. Feodaalsele moisa- ja laansanda voimule oli iseloomulik, et antksele (nagu ka modernsele) mudelile iseloomulik vastandus avalikkuse ning privaatsfaari vahel puudus. (36) Seega oli moisalaste koduopetus omajagu "avalik" ja vois monevorra virgutada ka taludes toimunud opetamist. Paiguti opetasid Rootsi ajal moisa kodukoolmeistrid kohalikke talulapsi lugema. (37) Vaga harva tuli seda ette ka 18. sajandil. Ehkki 17. ja osalt veel 18. sajandilgi ei peetud koduopetajat iseseisvaks, teaduslikult haritud pedagoogiks, vaid isa asendajaks, perekonnapea kaealuseks (Handlanger) (38), seisis ta sotsiaalselt taluinimesest ikkagi vorratult korgemal.

W. Ross Ashby jargi on ssteemi iseorganiseerumise ks vorme siirdumine "halvalt organisatsioonilt heale". Kodune kirjakultuuri opetamine oli talupere jaoks iseseisvat tegutsemist noudev, voiks oelda isegi, et loominguline ja vaba moderniseerimise lesanne--esimesi taolisi ldse. Ka ajaloolise toendusmaterjali puududes voib inimkaitumisest lahtudes vaita, et vanemad pdsid leida efektiivsemaid ja holpsamaid koduopetuse viise. Ka siis, kui nad kirjaoskuse tahtsust oma lastele isegi ei adunud. Korgkultuuri ja voimu esindajate mojul ja survel arenenud koduopetus kujutas endast n akulturatsioonlmingut kui ka rahvapedagoogika uut valdkonda, mida tuleks kasitleda moodsate uurimismeetoditega.

Traditsioonilise rahvakultuuri ja kirjakultuuri kokkupuutel hakkas kujunema kultuuriline sntees. Ambivalentne suhtumine kirjaoskuse omandamisse oli olemas. Oli konflikte, kuid mitte kultuurisoda. Ja vanast ning uuest snteesi kujunemiseks ei olnud koduopetus sugugi halb viis. Talus kogu pere silmade ees toimuv opetamine juurutas kirjakultuuri aegamooda, aga seda kindlamalt rahva ellu.

PIIRATUD ARENGUVOIME

Koduopetus oli sedavord taluellu poimunud, et jai pastoritele, sailinud allikate peamistele koostajatele, raskesti kirjeldatavaks. Paratamatult on koduopetus jaanud selliseks ka hilisematele haridusloolastele. Allikaid, milles on lahemalt koduopetust kasitletud, on lihtsalt vahe. Kergemini hoomatavaks ssteemiks voiks olla pigem talurahvakool voi pastoraadis ja kostrimajas toimunud opetus. Need ongi osutunud "uurimiskolblikumaks", mida tiuuiistavad koik seni ilmunud haridusloo kasitlused. (39)

Ehkki tolleaegseid koduopetuse kirjeldusi ei ole palju, on sisendid osalt tuntud--kas voi kasutatud kirjavara (aabits, katekismus jm). Valjundit kajastavad pastorite koostatud materjalid talunoorte lugemisoskuse ja usukpsuse kohta. Nende faktide pohjal ongi koduopetuse kohta jareldusi tehtud.

Teavet koduopetuse aksioloogilisest tahendusest 18. sajandi eestlasele voib anda taluinimese ja raamatu vahekorra vaatlus. Taludes leidus peamiselt vaimulikku kirjavara, mida opetamisel kasutatigi. Suhtumine niisugustesse trkistesse oli lugu pidav ja saastlik, paljusid raamatuid on kasutatud polvest polve, nagu tunnistavad sissekirjutused sailinud eksemplarides. (40) Sonumi, sisu phadus kandus le ka raamatule kui ainelisele objektile: "...kes seta arra warrastap se on /.../ Jummala Sona waras" on kirjutatud 1739. aastal ilmunud piiblisse aastal 1813. (41) Vaimulikul raamatul oli maagiline joud: "...kes sedda arra warrastap, se saap surma arra Kolma," kuulutab 1847. aastast parit markus neli aastat varem trkitud psalteris. (42) Suhtumine opitavasse ja oppevahendisse pidi kajastuma ka oppeprotsessis. Voib arvata, et vennastekogudusse kuuluvates peredes oli opetuses enam teadlikkust ja vagadust. Peredes, kus arusaamad ristiusu ja luterluse olemusest olid napimad, anti oppetegevusele mstilis-maagilist aktsenti ning koduopetus seostus sakraalmtoloogilise rahvakristlusega. Oppetoo ilmalikku ja valgustavat klge hakati tajuma hiljem, kui eesti trkisona taienes ning mitmekesistus. Sellega seostus tegelemine arvude, loendamise ja rehkendamisega, mida toendab rahvaluulegi. (43)

Talvel vois kodune oppetoo toimuda peamiselt rehetoas, ainsas soojas ruumis kogu talupere juuresolekul. Seal sai oppimisest-opetamisest "avalik asi", mis segunes talurahva polise vaimse kultuuriga, opetamise ja kasvatamisega moistatuste, vanasonade ning muinaslugude kaudu. Sellest said osa koik kohalvbijad. Et ilmaliku raamatu lugemist peeti patuks, vois sellise kirjavara opetamisel kasutamine porgata talupere vastuseisule. Sn avaldus taas koduopetuse ssteemi pride ebakindlus ja norkus. Funktsionaalssteem peab aga olema oma operatsioonide tasandil suletud. (44) Kooli kui ssteemi piirid on hoopis paremini kaitstud, mis tagab institutsiooni eesmargikindluse, suurema autonoomsuse ja efektiivsuse.

Ilmselt opiti ka suvel karja hoides. Karjalaps raamatuga on tuttav kuju 19. sajandi lopupoolt kasitlevates memuaarides ja kindlasti esines ka sajand voi isegi kaks varem. Piibli levimine 1740. aastatest toi (eriti hernhuutlikes ringkondades) kaasa selle raamatu hislugemise ja hise arutlemise, mis tostis noorte huvi lugemisoskuse vastu. (45)

Kirjanduses leidub arvukalt teateid lastevanemate konfliktidest vagivaldsete, laste suhtes sobimatult karmide moisakoolmeistritega. Viimastel puudus igasugune pedagoogiline ettevalmistus ja suhetes opilastega lalitusid nad neile hasti tuntud avaliku elu, s.o moisaelu praktikast. Sellistest koolidest voeti lapsed sageli ara ja neid pti kodus opetada.

Mida saaks nendest faktidest jareldada allikatega norgalt kaetud koduopetuse kohta? Kui moisakooli kasvatusmeetodid vanematele ei meeldinud, said nad kodus lahtuda neile ainsana tuntud rahvapedagoogikast. Aleksander Elango jargi oli eesti talus peamiseks kasvatajaks ema. Keskseks peeti tooarmastuse kasvatamist ja karistused olid enamasti leebed. (46) Voib arvata, et ka kirjatarkuse opetamine talus kas isa, ema, mone sugulase voi naabertalu laste poolt poimus rahvapedagoogika sugemetega ja oli n koigile asjaosalistele vastuvoetavam. Igatahes on aabitsaoppimine inspireerinud rea humoristlikke lastelaule. (47) Lugemaopetamise meetodid olid aga ilmselt n koolis kui kodus sna sarnased. Samas voib arvata, et nende uuenemine voi sihikindlam rakendamine leidis koigepealt aset sski koolis teadlikuma koolmeistri, kostri voi pastoraadis pastori kae all. Sellist opetust saanud "sisestasid" seda koduopetusse voi rakendasid hiljem oma laste juures. Sisendina voib kasitada naiteks ka Friedrich Gustav Arveliuse raamatus "ks Kaunis Jutto- ja Oppetusse-Ramat" vanematele antud soovitusi, kuidas selles leiduvaid jutte koduses oppetoos kasutada. Et raamat levis laialdaselt, rakendati kindlasti seal antud didaktilisi juhiseid. Sama voib oelda Otto Wilhelm Masingu 1795. aastal ilmunud aabitsa kohta. Nii voib teadaolevate sisendite ja valjundite abil kokku panna pildi koduopetusest, mis oli maainimestele nii aineliselt kui pshholoogiliselt vastuvoetavam. htlasi ka raske ja vaevaline just algelise oppemeetodi ning lastele vahesobiva, heklgse ja ebahuvitava lugemisvara tottu.

Koduopetust ei saa pidada kaootiliseks nahtuseks, kuid ometi puudus sel kooliopetuse regulaarsus ja ssteemsus. Teatud tulemused (lugemisoskus vahemalt esimese faasi ulatuses, elementaarsed teadmised usuopetuse vallast) saavutati, kuigi mitte igas peres. Kaja Noodla jargi jai 18. sajandi lopul ja jargmise algul ikkagi suur hulk inimesi eluks ajaks katekismuse tasemele, nn heraamatumeesteks ehk veerijateks. (48) Taludes, kus kirjakultuuril pohinev vaimne elu oli elav, voisid lapsed omandada isegi hea lugemisoskuse. ldiselt jai koduopetus aga vordlemisi aeglaselt toimivaks, vaid pikkamisi muutuvaks ja muudetavaks ssteemiks, mille arenguvoime oli ksitav. See oli kujunenud staatilises hiskonnas, nagu Eesti maahiskond seda 18. sajandil parast Pohjasoja lahingutegevuse loppemist oli. Valja arvatud talupoegade lkumine soja ajal thjaks jaanud kladesse, iseloomustas maaelu suhteline psivus ja suletus. Koduopetus, mille eesmark oli lahendada talurahvast vaimses elus (usutoed ja phakirja lugemise oskus) korgematele seisustele, oli ks maaelu homoostaatilisi reguleerimismehhanisme. Ssteemist moisniktalupoeg-pastor kaugemale ulatuvaid funktsioone koduopetusel peaaegu ei olnud, sest algeline lugemisoskus avas talulapsele harva ust sotsiaalseks moblsuseks.

RAHVAOPETUS JA RIIKLIKUD HUVID

Eesti hendamisel Venemaaga kaotas talurahvas paljugi napist poliitilisest kaalust, mille ta oli omandanud Rootsi voimu all. Vene sojalise voimsuse seisukohalt ei olnud siinsel talurahval suuremat tahtsust. Riiklikku varbamist Laanemere kubermangudes kuni 1797. aastani ei toimunud, ehkki moisnikud voisid eestlasi nekrutiks ma. (49) Oigusliku olukorra halvenemine Vene voimu all toi kaasa talupoja tugevama surumise ssteemi mois-kla. Eestlase elumaailm kitsenes, selgemalt kui varem muutus ta allasurutud puhtpollumajanduslikuks toojouks.

Sellele vastavalt oli riigi osalus Laanemere provintside rahvahariduses 18. sajandi esimesel poolel minimaalne. Valitsus ei toetanud aineliselt kiriku haridustood. Valgustatud absolutism toi kaasa hiskonna kiireneva ilmalikustumise ja see valjendus ka Venemaa haridusideoloogias ning -poliitikas. Elavnes nii riigi kui ka Vene hiskonna haridusalane tegevus. Rahvahariduse (isegi selle madalama astme) kohta esitati mitmesuguseid projekte, eristusid mitmed mottevoolud. (50) Laialt kavandatu teostus aga napis ulatuses, sest riigikassast ei saanud vajalikul maaral abi.

Katariina II pdis aluse panna htsele riigi kontrollile allutatud haridusssteemile ja Austria eeskujul rahvakooli juurutada, kuid Pjotr Kapterevi jargi vene talurahva harimistood tema ajal isegi ei alustatud. (51) Seejuures pidanuks koolmeistreid leiduma, sest Nikolai Nikolski raagib "kleerikute letootmisest 18. sajandi Venemaal". Vaesuses joude virelevad kirikumehed ei polanud monikord maanteeroovi voi osalemist talurahvamassudes. (52) Pedagoogilist haridust Venemaal ei edendatud, toimivat koolide juhtimisssteemi ei suudetud luua, hiskonda haridustoosse ei rakendatud ja "ilma igasuguse vajaduseta lohuti side kooli ning vaimulikkonna vahel". (53) Uuenduspded lammatas Vene impeeriumi traditsiooniline poltika, mis pdis kogukondlikku talurahvast isoleerida nn suurest hiskonnast.54 Sellisel taustal on moistetav, et talurahva harimise probleem psis Laanemere kubermangudes pidevalt paevakorral. Samas on moistetav seegi, et haridusolude edendamisel ei naidanud rtelkonnad les lemaarast agarust, kuid ikkagi reageerisid keskvalitsuselt tulevatele signaalidele.

Riiklik huvi eesti talurahva meelsuse ja kaitumise vastu kasvas sajandi lopu lahenedes. Pearaha votmise alustamisega (1783), eriti aga nekrutivotmisega (1797), tugevnes talupoja ja riigi suhe. Just selge militaarne huvi muutis selle suhte mitmeplaaniliseks ja viis isiku tasandile, kus muude omaduste korval palvis tahelepanu ka kirjaoskus. Nii sai viimane taas he tugeva mittereligioosse, isegi riigile huvi pakkuva dimensiooni. (55)

Rahva meelsus ja selle mojutamise voimalused muutusid veelgi olulisemaks Napoleoni sodade ajal. Sellal koneldi, et kaimas ei ole enam "tavaline soda". Tegelikult oligi algamas massiarmeede kasutamise ja sojatingimustes rahvahulkadega poliitilise manipuleerimise ajastu. Kardeti, et prantslased tungivad maale demokraatlik-populistliku loosungi "Vabadus" all, millele loodeti vastumrki leida parisorise rahva patriootlikus kasvatamises. Eesti ja lati talupoegade isamaalistesse tuunnetesse aga ei usutud. Lisaks nekrutivotmisele kutsuti 1806. ja 1812. aastal kokku maakaitsevagi. (56) Sel kombel tommati parisorjad mones mottes avalikku ellu, neid oli tarvis informeerida. Alamrahva lugemisoskus kogus sotsiaalpoliitilist vaartust. Sellest annavad tunnistust paljud ametivoimude koostatud eestikeelsed publikaadid ja muud trkised, sh Reinhold Johann Winkleri poolt maamiilitsale phendatud luulekogu "Eesti-ma Ma-wae soa-laulud", samuti 1806. aastal ilmunud esimene eestikeelne ajaleht Tarto maa rahwa Naddali-Leht.

HARIDUSE UUED EESMARGID

Kodus voi algelises talurahvakoolis omandatu taiendamiseks ja kontrollimiseks juurutati konesoleval ajajargul protestantlike Laanemaade eeskujul veel ks usuopetuse andmise vorm: konfirmatsioon ehk leer. Viimane holmab luterlikus kirikus hoopis enam opetamist ja teadmiste-arusaamade kontrollimist kui katoliku kirikus (leerikool). Luterlastel loetakse leeriealisteks 15-18-aastasi, mis varasematel sajanditel tahendas juba taisealisi inimesi. Eestis muutus Rootsi ajal kohati alguse saanud leeritamine tavakindlaks 18. sajandil ja llitus olulise komponendina talurahva haridusse. Leeri juurutamine kinnistas usuteadlikkust ja lugemisoskust eesmargiks seadnud rahvaopetust ning aitas kaasa selle levimisele. Eelseisev leeritamine vois saada talulastele ja nende vanematele uueks stiimuliks lugemaoppimisel ning usutodede kodusel omandamisel. Arvatavasti tahtsustus habi kui voimsa sotsiaalse teguri osa rahvahariduse arengus. Niisugune kaheastmeline oppessteem, mis rajati kostrite ja koolmeistrite abiga, kindlustas religioosset opetust.

Peagi lisandusid uued eesmargid, mis pohinesid valdavalt valismojudel. Protestantlikus ja humanistlikus Kesk-Euroopa ohustikus hakkas juba 16.-17. sajandil juurduma uuendatud rahvakooli idee, mis pidi asuma senise katekismusekooli asemele. Haridusloolises kirjanduses on Saksi ja Gotha korval esile tostetud Wrttembergi koolikorraldust 1539. aastast, mis noudis rahvakoolide loomist kogu riigis, ja rohutatud, et sellega tousis rk rahvakooli asutajaks. (57) Kolmekmneaastane soda (1618-1648) pidurdas arengut, kauakestev moju oli sellelgi, et Vestfaali rahu (1648) nagi koolis vaid kiriku juurde kuuluvat ripatsit. Vrstid jt maaharrad moistsid ometi seost nende endi heaolu ja rahva haridustaseme vahel. Preisi rahvakooli rajajaks peetakse August Hermann Franckest mojustatud kuningat Friedrich Wilhelm I-st (koolikorraldus 1713, koolikohustus 1717). Need uuendused jaid siiski suurel maaral vaid paberile. Areng oli tervel Saksamaal pikaldane ja paikkonniti erinev ning ldine koolikohustus jai koolivorgu horeduse tottu kogu 18. sajandi jooksul enam-vahem kavatsuseks. (58) Valgustusel ja ratsionalismil, mis ohutasid elu korraldama inimloomusest lahtudes, oli margatav moju riigivoimu vabanemisele kiriku suunamisest. Riigivoim moistis rahvalkumiste mojul, et inimeste kaitumist ja teadvust tuleb enam mojutada ka ilmaliku info kaudu, milleks on tarvilik taielikum kirjaoskus ning kooliopetuse sisuline mberkujundamine. Ehkki koolide juhtimine jaeti endiselt enamasti kiriku katte, andsid valitsejad valja maarusi ja seadusi rahvahariduse kohta ning pdsid riiklike vahenditega kujundada rahvakoolide vorku nii linnas kui maal.

Taani maa-rahvakooli arengus toimus labimurre 1720. aastail, mil Frederik IV lubas asutada riigimaadel 240 kooli. Neis opetati peamiselt lugemist ja usuopetust, erimaksu eest ka kirjutamist ja aritmeetikat. Assotsiatsiooni siinsete oludega tekitab fakt, et kuninga leskutset asutada niisuguseid koole ka eramaadel jargisid vaid vahesed maaomanikud. (59)

Laanemere kubermangud olid Laane-Euroopasse avatud Venemaa provintsid. Talurahva hariduse osas voisid peamiselt vaid laanepoolsed riigid eeskuju anda. Kultuuri- ja hiskonnaelu moderneerimise mitmel muul alal joudis siia aga impulsse ka idast. 1783. aastal asutatud hiskondliku hoolekande kolleegiumid olid kohustatud hooldama koole ja raviasutusi. Nii meditsiini kui koolikorralduse arengus oli 18. sajandi lopp ja jargmise algus Venemaal poordelise tahtsusega. (60) Haridus ja tervishoid kuulusid riigi huvisfaari, riiklik juhtimine ning suunamine tahendas molemas suurema rohu asetamist ssteemsusele ja keerukamale institutsioonile: tervishoius hospidal, hariduses kool.

Talurahvaharidus jai Eestis kll kohalikule alusele. Browne'i patent (1765) ilmus aga juba keisrinna kasuna, s.o seadusandliku aktina, ja seda uuendati 1787. aastal. (61) Ehkki tegemist oli kompromissiga, mis seadustas ka koduopetuse, nouti teatud tingimustel ikkagi resoluutselt koolide asutamist. On tahelepanuvaarne, et mainiti talunoorte taiendavat opetamist kihelkonnakoolides, mille tarvilikkus jai siiski moisniku ja pastori otsustada. Need koolid taheti stpeale tosta opetamise poolest korgemale kla- ja moisakoolist. (62) Mainiti vajadust valja anda eestlastele ja latlastele odava hinnaga opperaamatuid. 1787. aasta patendis oli ilmne rohuasetus kooliopetusel, muuhulgas toonitati kooliruumi tahtsust. Seega peegeldusid haridusideoloogilisel tasemel liikunud motted, et vahemalt osal talulastest tuleb lugemisoskus viia teisele staadiumile, 1760.-1780. aastatel juba seadusandluseski. Koige ilmsem tunnistus soovist rahvaopetust kvalitatiivselt parandada olid valgustusideedest haaratud haritlaste katsed korraldada koolmeistrite ettevalxnistamist. Eesmark oli tousta primitvselt "koolipidamiselt" (Schulehalten) kvalifitseeritud oppetooni modernses mottes. (63) On teada, et Otto Wilhelm Masing pdis opetajaid koolitada juba Lganuse perioodil (1788-1795). (64)

Valgustajate meelest olid inimesed loomuoigusest lahtuvalt vordsed. See ei takistanud neid aga sna pealiskaudsete muljete pohjal andmast rahvastele eri vaartushinnanguid. Paljud neist leidsid, et eestlase toomoraal on madal, eluviis ebakultuurne ja sotsiaalne vastutustunne puudulik, mistottu reformidega (sh parisorjuse kaotamisega) ei tohtinud krustada. Monikord sattusid nad isegi hariduse vaartustamisel kummalisse vastuollu. Naiteks moonis August Wilhelm Hupel, kes sai juba oma eluajal teeneka koolide eest hoolitsejana korduvalt kiita, et "vene poobel" ei saa vahimatki kooliharidust ja jaab kogu eluks kirjaoskamatuks. Sellest hoolimata hindas Hupel venelast eestlasest hoopis voimekamaks ja ettevotlikumaks, (65) seega saabuvale moderniseerimisajastule mitmes mottes sobivamaks. Saksa valgustajad markasid otsest seost talurahva majandusliku olukorra ja isikliku otsustamisvabaduse ning rahva vaimse mobiliseerimise voimalikkuse vahel. (66) Ses suhtes olid eri Saksa rkides erinevad valjavaated, Liivi- ja Eestimaal olid need aga tollal tervikuna kehvad. Talupoja kasitamine htaegu n valgustuse kui jarelevalve objektina ja hirm talupoegade vabastamise ettenagematute tagajargede ees maaras Laanemere provintside valgustajate reformiettepanekute sna kitsad piirid. (67) Moneti julgemalt esitasid valgustuslikke eesmarke 19. sajandi algul Taitu likooli professorid Georg Friedrich Parrot jt, kes olid siinsete lemkihtidega vahem seotud. (68)

AEG TOOTAS RAHVAKOOLI KASUKS

Talurahvakooli areng oli 18. sajandi jooksul korduvatele moonadele vaatamata siiski markimisvaarne. Kui 1680. aastatel oli Eestis kuni poolsada maakooli, siis sajand hiljem lahenes nende arv 600-1e. (69) Oppetoo sisult jai kool kll valdavalt diferentseerimatuks katekismuse- voi lugemiskooliks, mille eesmargid ei erinenud kuigi palju koduopetuse omadest. Aga see koik ei tahenda, et kooli kui institutsiooni areng taiesti puudus. Hakkasid kujunema kindlad koolikohad (koolitalud), kerkisid korstna ja akendega koolimajad, mis loid koolde kui ssteemile kindlad piirid; paljudes kohtades maarati kindlaks koolmeistri toovahekord moisaga ja opetamise eest saadav tasu, eesti koolikirjandus astus uude ajajarku. (70)

Ehkki koduopetus jai valitsevaks oppevormiks, svenes hiskonnas rahvakooli rolli moistmine. Selle koige ldisemaks pohjuseks voib pidada toojaotust kui universaalset tooviljakust suurendavat tegurit. (71) Oma osa oli ka rahvaarvu kolmekordistumisel ajavahemikul 1712-1800 ja asustustiheduse suurenemisel, mis tegi koolide asutamise otstarbekohasemaks ning sellega seotud kulutuste kandmise kergemaks.

Oli teisigi ldisemaid suundumusi, mis mojutasid kogu Euroopat. Niklas Luhmann kirjutab:
   18. sajandi jooksul nihkub kasvatusalases kirjanduses huvi koduselt
   kasvatuselt avalikule kasvatusele. Sajandi algul moeldakse
   kasvatusega seoses koigepealt isa vastutusele, sajandi lopupoolel
   hakatakse aga toonitama avalikku kasvatust kui ldist kasku.(72)


See puudutas nii joukamaid kihte ja nende koduopetajaid kui ka talurahvast ning selle koduopetusssteemi.

Meenutades Ferdinand Tonniese opetust vastandlikest hiskonnatpidest, voib kooli moista kui hiskondliku elu kogukondlikku ellu tungimise ilmingut. (73) Rohkem kogukondlikku staadiumi kuulunud koduopetuski oli sotsialiseerimise abinou, milles vanemate ja kiriku- ning moisaametnike koostoos kujundati lapsi kogukondlikus (ka kirikukoguduse) elus vajalikuks peetud vaartusi ja norme austavateks inimesteks. Kuid koduopetus ei aidanud tavaliselt kellelgi tousta hiskondlikul astmestikul. Seda vois aga teha kool, ehkki kla-, moisa- ja kostrikooli sellist funktsiooni on veel sajandivahetuselgi raske margata. Kas voi seetottu, et koolmeister oli enamasti erihariduseta parisori ja nagu opilasedki seotud oma kogukonna ning moisaga. Kll aga ilmnes koolihariduse sotsiaalset tousu stimuleeriv moju 19. sajandi esimesel poolel, kui talurahvas sai isikliku vabaduse ja asutati kihelkonnakoolid. Nd ei olnud enam tegemist pelgalt erineva lalpidamisviisi voi asutamiskaiguga, ent sisuliselt hetaolise oppevormiga. Kla- ja moisakoolid helt poolt ning teisalt kihelkonnakoolid kujunesid ajapikku tpilise haridustee eri faasideks. Need kajastasid hariduse diferentseerimist.

Paul I ukaasid, mis pidid Venemaa revolutsioonilisest Laane-Euroopast isoleerima, parssisid moneks aastaks tugevasti Laanemere provintside 18. sajandil Saksamaaga kujunenud tihedaid sidemeid. Isegi koduopetajate sisseranne muutus voimatuks. (74) Kui asjatundliku toojou valismaalt saamine raskenes, kasvas eestlaste ja latlaste kui voimaliku oskustooliste reservi tahtsus. On ldtuntud tosiasi, et oppurite liikumisele seatud tokked olid heks Tartu likooli taasavamise paevakorrale tousmise pohjuseks. Vaariks uurimist, kas Paul I poliitikal ja jargnenud sodade ajajargul oli moju ka hariduse madalamatele astmetele, sh talurahvaharidusele. Kasvavast vajadusest rakendada eestlasi mitmeklgsemalt moderniseerimisprotsessis koneleb Johann Philipp von Rothi asutatud Kanepi kihelkonnakool (1805-1818).

19. sajandi algul olid pastorid endiselt hed talurahvahariduse ideoloogia tahtsamad kujundajad. Pastorite vastustest Tartu likooli koolikomisjoni poordumisele (1803) selgub, et hingekarjaste enamik soosis just koolide asutamist. Koduopetuse domineerimist pidasid oigeks vaid ksikud ja moned rohutasid koduopetuse tahtsust koolihariduse korval. Oluliseks peeti juba kirjutamise, arvutamise, loodusloo ja geograafia opetamist. Eestlaste kasutamist oskustooliste ja ametimeestena pidasid ilmselt silmas need, kes rohutasid teise astme rahvakooli vajalikkust. (75)

Kooli kui institutsiooni moodapaasmatuse ja universaalsuse moistmine oli 19. sajandi algul joudnud niikaugele, et Eestimaa 1816. ning Liivimaa 1819. aasta talurahvaseadus seadustasid koolivorgu valjaarendamise. Eestimaal pandi kooli lalpidamise kohustus koigile kogukondadele, vaikesed voisid selleks otstarbeks "teine teisega hte" minna. (76) Liivimaa talurahvaseadus nagi ette kaheastmelise koolivorgu, mille teiseks astmeks oli ulatuslikuma oppekavaga kihelkonnakool. Sellise ssteemi oli juba sajandi algul eesmargiks seadnud Georg Friedrich Parrot, sama taotlesid ka mitmed pastorid ja teised likooliga seotud intelligendid. Kooli kui institutsiooni talurahvaseadustes fikseeritud voit oli esialgu vaid pohimotteline. htlase koolivorgu kujunemiseni kulus veel mitukmmend aastat. Lembit Andreseni jargi just "koolivorgu laienemine oli baromeetriks, mis naitas uute majanduslike ja ideoloogiliste arusaamade levimise kiirust". (77) Koduopetuse ssteemi taiendati 19. sajandi esimesel kolmandikul phapaevakoolide, paranduskoolide ja randopetajatega. Liisk oli aga langenud kooli kasuks, mis vastas talurahva muutunud hiskondlikule positsioonile. 18. sajandil ja veel jargmise algulgi voib talurahvakooli vaadelda kui koduopetuse asendajat, selle puuduste leevendajat voi kui koduopetust toetavat ssteemi. 19. sajandil, eriti selle keskpaigast kujunes olukord vastupidiseks: koduopetus kui lapse ettevalxnistus kooliks ei kadunud ei siis ega hiljem. Kuid see oli taiesti erinev koduopetusest kui rahvaopetuse peamisest vormist paris- ja nn teoorjuse ajal. Kool muutus primaarseks, kui kooli olemasolu peeti oluliseks sealgi, kus vanemad oskasid lugeda.

KOKKUVOTE

Kogu Vene impeeriumis ei leidunud teist regiooni, kus enne toostusajastu algust oleks talurahva harimisega tegeldud n visalt ja jarjekindlalt kui Laanemere kubermangudes. Nagu Rootsi riik nii avaldas ka Vene riik talurahvahariduse osas siinsetele korgkihtidele survet, ehkki mitte kuigi tugevat ja jarjekindlat. Samas oli riigipoolne abi veel vaiksem kui rgipoolne huvi. Rklike suuniste tosiselt voetavust vahendas asjaolu, et samal ajal ei tehtud Vene kubermangudes parisorise rahvamassi harimiseks peaaegu midagi. See, mis nn Venemaa Saksa provintsides riigi toetuseta (paljudes Kesk- ja Laane-Euroopa maades oli riik rahva harimisel sna aktiivne) saavutati, on unikaalne Euroopa ulatuses. Rahva harimise nimel tootavate haritlaste ja moisnike eesmargid olid nailiselt diametraalselt erinevad: lihtsustatult oeldes oli pietistidele lugemisoskus ja nende loodud lektr aken teispoolsusesse, valgustajatel aga aken maailma. (78) Ometi oli molema suuna esindajate too rahva arenguks hadavajalik, sest oli suunatud n talurahva vaimse kui ka majandusliku traditsionalismi vastu.

Laialdasele lugemisoskusele pandi alus kiriku, aadli ja eestlaste eneste joul. Liivi Aarma rohutab pohjendatult ka linnade osa. (79) Oppetoo korraldamisel oli iseseisev roll paljudel taluinimestelgi, kes jarelikult pidid samuti nagema kirjaoskuses enda jaoks olulist eesmarki. Selle kohta leidub haridusloolises kirjanduses psavalt andmeid, kuid omaette uurimisprobleemina ei ole seda sani nahtud. Samas voib nii Laanemere kubemiangude kui Venemaa naitel todeda, et parisorjust ja toelist rahvakooli ei saa hitada. Kll on aga voimalik opetada suur osa rahvast lugema kas voi ainult lugemisoskuse esimese staadiumi pres. See sai voimalikuks pohiliselt tanu asjaolule, et lugemisoskus seoti religioossete eesmarkidega. Ilmalik, rahvavalgustuslik kirjasona hakkas lugemisoskuse omandamist motiveerima ja lugemistahet virgutama hiljem.

Niklas Luhmanni sonul seal, kus hiskond ei hinda hariduse vaartust, koole ei asutata. (80) Rootsiaegsetel vaimulikel oli haridustoos tugev riigi toetus. Rootsi valitsus pani suurt rohku koolide avamisele, mis tollal oligi ainuvoimalik viis lugemisoskuse peaaegu taiesti kirjaoskamatu rahva sekka viimiseks. Rahvaopetuse eesmark oli kindlustada luteri usu, Rootsi rgiusu positsioone Eesti- ja Liivimaal ning arendada talurahvast, kelles nahti teatavat sojalist reservi. Vastasseis kuningavoimuga vois aadli torksust rahvahariduse ksimustes voimendada. Ometi leidus kirikut haridustoos toetavaid moisnikke. Vene voimu all 18. sajandi esimesel poolel ja keskel--norga riigivoimu aegadel--pidid vaimulikud, osa aadlist ning talurahvastki olema haridussobralikult haalestatud, seda kinnitab sojajargne koolide taastamine ja koduopetuse korraldamine. Rtelkonnad olid 1760. aastateni kooliasjus araootavad ja inertsed, kuid mitte selgesonaliselt rahvaopetusevastasel seisukohal. Mati Laur hindab Lvimaa 18. sajandi hariduskorralduse kavu oma aja kohta edumeelseteks isegi muu protestantliku Euroopa taustal. (81)

Sotsialiseeriva toime intensvsuselt voib talurahvale kirjaoskuse ja ristiusu pohialuste opetamise vormid reastada jargmiselt: koduopetus, leerikool ning rahvakool kui neist koige tohusam. Hilisemast vaatekohast vois koduopetus tunduda kooli primitvse aseainena. 17. ja veel kaua 18. sajandilgi see alati n ei olnud, sest ka korgemate seisuste lapsi opetati kodus. Sellal kasitati Euroopas joukamate kihtide laste koolipanekut (kaasa arvatud likool) kui koduse kasvatuse taiendust (Erganzung). (82) Seega oli koduopetus aktsepteeritud ja loomulik nahtus. Pigem vois kool tunduda hadaabinouna, mida vajati seal, kus vanemad oma lapsi kodus opetada ei suutnud. Koduopetust ei saa hinnata heselt ei halvaks ega heaks. 18. sajandil oli see Eestis paratamatu nahtus. Kirjaoskuse opetamine sulatati sna kindlalt polisesse talurahva pere- ja kogukondlikku kasvatusse. Seisushiskonnas maaras inimese elutee snnipara, aga ka kodu. Alles moderniseeruvas hiskonnas hakkas rahvakool toimima sotsiaalse mobiilsuse esmase tegurina. See tostis ta haridusssteemis koduopetusest margatavalt korgemale.

Talurahva suhtumine kirjaoskuse omandamisse oli ambivalentne. Opiti, sest seda noudsid kirik ja mois. Opiti sageli ka ss, kui lemate surve norgenes voi lakkas. (83) Lugemisoskus ei saanud olla ajavde, vahemalt mitte enne valgustusliku jutukirjanduse levimist. Kirjaoskuse individuaalne vaartus hiskondliku aktiivsuse tousu ja ainelise heaolu voimaldajana oli veel vaike. Ometi oli kirjatundmisel sotsiaalse vaartus, naiteks hernhuutlikes ringkondades. Kindlasti oli see tahtis neile, kes kaldusid mediteerima elu ja religioossete probleemide le. Nii juhtis koduopetus inimesi otseselt usu (vaimsete) vaartuste juurde, kaudselt ka hiskonnas osalemise poole. Koolil oli viimati nimetatud aspekt juba parisorjuse lopuaegadel tugevam, ehkki sellal valitses talurahvakoolis veel seisuslik htlustav kasvatus, mitte isiksuse kasvatus, ja sihiks oli kujundada religioosne maailmapilt. Hariduse personaalne eesmark, s.o isiku voimete ja annete avastamine ning arendamine, oli korvaline, kll aga tahtsustati seisusele vastavat hiskondlik-kasvatuslikku eesmarki. Massiline kirjaoskus oli ometi--kskoik mis eesmargil ja vormis seda levitati--hiskonna arengut mojutav tegur, mis muuhulgas krendas "mina" avastamist veel parisorjuse kammitsais eestlasel. Kirjaoskuse oppimine-opetamine oli esimene tahtis aste eestlaste moderniseerimise protsessis, millele jargmised said toetuda.

Valgustussajandil ja hiljemgi, kuni kihelkonnakoolide asutamiseni ning talurahvakoolide juhtimise mberkorraldamiseni 1830. aastate lopul ja 1840. aastate algul, holmas talurahva kasvatus ning opetus nelja pohivormi: rahvapedagoogika, koduopetus ja talurahvakool (kla-, moisa- voi kostrikool). Oppimist stimuleeris ja opitut kinnistas, koolieelsel ajajargul ka laiendas voi asendas, leeriopetus, mis jargnes koduopetusele voi koolile.

Ssteemide mitmekesistumine on loomulik ja paratamatu nahtus. 18.-19. sajandi vahetusel jagunes ka eesti kirjakultuur kaheks: vaimulikuks ja ilmalikuks. Vaimuliku kirjakultuuri psimist ja levimist vois sna kaua tagada laialdane koduopetus (koos viimast toetava leeriopetuse ning horeda koolivorguga). Hoopis dnaamilisem ilmalik kirjakultuur eeldas aga rahvakooli arendamist. Kiiretele muutustele vastu mineva hiskonna vajadusi ei suutnud koduopetus domineeriva, keskse oppevormina enam rahuldada. Majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised tegurid hakkasid kooli muutma hiskonna uuendamise tooriistaks ning omaette eesmargiks.

TANUAVALDUS

Artikkel on valminud Eesti Teadusfondi toetusel (grant nr 6896).

Vaino SIRK

Tallinna likooli Ajaloo Instituut, Rtli 6, 10130 Tallinn, Eesti; vsirk@hot.ee

(1) Heininen, S. jt. Kirikulugu. Olion, Tallinn, 1991, 81.

(2) Siegert, R. Volksbildung im 18. Jahrhundert.--Rmt: Handbuch der deutschen Bildungsgeschichte. Band II. 18. Jahrhundert. Vom spaten 17. Jahrhundert bis zur Neuordnung Deutschlands um 1800. Hrsg. von N. Hammerstein, U. Herrmann. Verlag C. H. Beck, Mnchen, 2005, 447.

(3) Opik, E. Eestlane Rootsi alamana.--Keel ja Kirjandus, 1992, 7, 389.

(4) Veispak, T. Eestlased Rootsi ajal.--Looming, 1990, 2, 243-244.

(5) Vt lahemalt Andresen, L. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu, I. Eellugu ja algas kuni Pohjasojani. Avita, Tallinn, 1997, 195, 232.

(6) Laidre, M. Uks ha tru ja oige sullane. Elust Rootsi sojavaes Eesti- ja Liivimaal 1654-1700. Kirjastus Eesti Ajalooarhv, Tartu, 1999, 188, 191.

(7) Kroon, K. Kohne lovi ja greifi all Pohjasojas. Eestlased ja latlased Rootsi armees, nahtuna sotsiaalmajanduslike muutuste taustal 17. sajandi lopul-18. sajandi algid. Argo, Tallinn, 2007, 74.

(8) Kelch, C. Liivimaa ajalugu. Eesti Ajalooarhv, Tartu, 2004, 460.

(9) Piirimae, H. Bengt Gottfried Forselius oma ajastus.--Rmt: 300 aastat pedagoogikaharidust Eestis. Konverentsi ettekanded. Vastutav toimetaja E. Laul. Eesti NSV Haridusministeeriuin, Tallinn, 1984, 11.

(10) Poldvee, A. Talurahvakoolid Eesti- ja Liivimaal 17. sajandi vmasel veerandil.--Rmt: Laanemere provintside arenguperspektvid Rnotsi suurrgis 16./17. sajandil. Koost E. Kng. (Eesti Ajalooarhvi toimetised, 8 (15).) Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2002, 150.

(11) Andresen, L. Eesti rahvakoolide seadused 18. ja 19. sajandil. 2. trkk. E. Vilde nim. Tallinna Pedagoogiline Instituut, Tallinn, 1988, 18-20.

(12) Paucker, C. J. A. Landrath Wrangell's Chronik von Ehstland nebst angehangten Ehstlandischen Capitulations--Punkten und Nystadter Friedensschluss. Druck und Verlag von Heinrich Laakmann, Dorpat, 1845, 226.

(13) Luterlik kirik oli Rootsi ajal ohiud ainus ametlikult tunnustatud ja lubatud kirik. Nd ta kaotas sellise monopoolse seisundi. Samas ei norgenenud ainult luterliku kiriku positsioon: Peeter I minimaliseeris ka oigeusu kiriku moju rgiasjadele: Thaden, E. With the Collaboration of Marianna Forster Thaden. Russia's Western Borderlands, 1710-1870. Princeton University Press, Princeton, 1984, 8-9.

(14) Laur, M., Tannberg, T., Piirimae, H. Eesti ajalugu, IV. Pohjasojast parisorjuse kaotamiseni. Tegevtoimetaja M. Laur. Peatoimetaja S. Vahtre. Ihnamaa, Tartu, 2003, 102.

(15) Laur, M. Rahvakoolikorraldus 18. sajandi Liivimaal.--Kleio, 1997, 2 (20), 18-19.

(16) Kopp, J. Laiuse kihelkonna ajalugu. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 1937, 295.

(17) Paul, T. Eesti pblitolke ajalugu. Esimestest katsetest kuni 1999. aastani. (Eesti TA Emakeele Seltsi toimetised, 72.) Tallinn, 1999, 486.

(18) Jrjo, I. Liivimaa valgustaja August Hupel 1737-1819. Riigiarhv, Tallinn, 2004, 115.

(19) Vt lahemalt Speer, H. Das Bauernschulwesen im Gouvernement Estland vom Ende des achtzehnten Jahrhunderts bis zur Russifizierung. Mattiesen, Tartu, 1936, 45-47.

(20) Jrjo, I. Liivimaa valgustaja, 463.

(21) Annus, E. Eesti kalendrikirjandus 1720-1900. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn, 2000, 17.

(22) Muutuv suhtumine inimese maisesse eksistentsi, kehasse ja tervisesse oli seotud arstkonna kujunemisega valdavalt vaimulikest, kooli- (resp. kodu)opetajatest ja juristidest koosnevas haritlaskonnas. 17. sajandil oli opetatud arste peamiselt vaid suuremates linnades (Stadtphysici), 18. sajandil oli ka vaikelinnades vahemalt ks akadeemilise koolitusega arst ja maalegi jatkus neist moni. 1799. aastal oli Lvimaal 35 arsti: Lenz, W. Der baltische Literatenstand. Wissenschaftliche Beitrage zur Geschichte und Landeskunde Ost-Mitteleuropas. Im Auftrage des Johann Gottfried Herder-Instituts. Nr. 7. Hrsg. von E. Bahr. Marburg (Lahn), 1953, 5, 13, 18.

(23) Ilja, V. Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Pohja-Eestis) 1730-1743. Suomen Kirkkohistoriallinen Seura, Helsinki, 1995, 73-74.

(24) Andresen, L. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu, II. Kaheksateistkmnes sajand. Avita, Tallinn, 1999, 53.

(25) Jrjo, I. Lvimaa valgustaja, 73.

(26) Andresen, L. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu, I, 232.

(27) Aarma, L. Kirjaoskus Eestis. 18. sajandi lopust 1880. aastateni (nekrutinimekirjade andmeil). Eesti TA Ajaloo Instituut, Tallinn, 1990, 72.

(28) Palli, H. Lugemisoskus Otepaa kihelkonnas 1765. aastal.--Keel ja Kirjandus, 1984, 10, 609.

(29) Eesti kooli ajalugu, 1. koide. 13. sajandist 1860. aastateni. Tegevtoim E. Laul. Valgus, Tallinn, 1989, 210.

(30) Ssteemi kaitumise ja keerukuse kohta vt lahemalt Mereste, U. Ssteemkasitlus. Ssteemsest motlemisvsist majandusnahtuste kasitlemisel. Valgas, Tallinn, 1987, 61.

(31) Eesti raamat 1525-1975. Ajalooline iilevaade. Valgas, Tallinn, 1978, 57-58; Puksoo, F. Raamat ja tema sobrad. Valgas, Tallinn, 1973, 178.

(32) Eesti kooli ajalugu, 1. koide, 225, 228.

(33) Vt lahemalt Kouts-Klemm, R. Inimeseta teooria. Sissejuhatus Niklas Luhmanni autopoieetilistesse sotsiaalsetesse ssteemidesse.--Akadeemia, 2007, 11, 2419, 2424-2425.

(34) Luhmann, N. Social Systems. Stanford University Press, Stanford, California, 1995, 29.

(35) Veispak, T. Eestlased Rootsi ajal, 236-245.

(36) Vt lahemalt Habermas, J. Avalikkuse struktuurimuutus. Uurimused hest kodanikuuhiskonna kategooriast. Eessonaga 1990. aasta uusvaljaandele. Kunst, Tallinn, 2001, 55-56.

(37) Andresen, L. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu, I, 232.

(38) Luhmann, N. Das Erziehungssystem der Gesellschaft. Hrsg. von D. Lenzen. Suhrkamp Verlag Frankfurt am Main, 2002, 61.

(39) Ssteeme, milles toimuvat on raske voi voimatu vahetult jalgida, nimetavad teoreetikud (nt W. Ross Ashby jt) "mustaks kastiks". Uurija pab tabada, millised mojutused sisenevad sellesse ssteemi, ja registreerida valjundid. Neid vorreldes pab ta aduda, mis toimus "mustas kastis".

(40) Raun, V. Salaparase omaniku jalil.--Rmt: Raamat on ... Eesti bibliofiilia ja raamatuloo almanahh, IV. Koost E. Teder. Tallinna Bibliofiilide Klubi, Tallinn, 2005, 7-11.

(41) Samas, 11.

(42) Sildre, U. Talupoegade sissekirjutused eesti vanaraamatus.--Rmt: Raamat on ... Eesti bibliofiilia ja raamatuloo almanahh, IV. Koost E. Teder. Tallinna Bibliofiilide Klubi, Tallinn, 2005, 25.

(43) Laugaste, E. Eesti rahvaluule. Valgus, Tallinn, 1975, 228-229.

(44) Kouts-Klemm, R. Inimeseta teooria, 2436.

(45) Andresen, L. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu, II, 76; eesti talurahvast iseloomustas 18. sajandi lopul ja 19. sajandi algul keskparane, kohati (Tartu- ja Vorumaal) oige intensvne lugemishuvi: Noodla, K. Eesti raamatu lugeja XVIII sajandi lopul ja XIX sajandi algul.--Rmt: Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed. Uurimusi, XI. Tagasivaateid kirjanduslukku. Toim S. Olesk, R. Veidemann. Eesti Raamat, Tallinn, 1986, 29.

(46) Eesti kooli ajalugu, 1. koide, 64-66.

(47) Laugaste, E. Eesti rahvaluule, 228.

(48) Noodla, K. Eesti raamatu lugeja XVIII sajandi lopul ja XIX sajandi algul, 28.

(49) Aarma, L. Kirjaoskus Eestis. 18. sajandi lopust 1880. aastateni (nekrutinimekirjade andmeil), 34-35.

(50) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 2004, 219.

(51) Samas, 202-203.

(52) Nikolski, N. Vene kiriku ajalugu. Eesti ltaamat, Tallinn, 1988, 167, 169.

(53) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 203.

(54) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] 2002, 120.

(55) Riigi huvidel ja uutel institutsioonidel oli poordeline tahtsus talurahva ajaarvamise, ka arvutusvajaduse ja -oskuse arengus. Olulisemad olid nekrutikohustus, pearaha kohustus ja vallakohtute asutamine 1804. aastal. Selle kohta vt lahemalt Vahtre, L. Eestlase aeg. Uurimus eesti rahvaparase ajaarvamise arengust. Eesti TA Ajaloo Instituut, Tallinn, 1991, 125-129.

(56) Tannberg, T. Maakaitsevaekohustus Balti kubermangudes 19. sajandi 1. poolel (1806-1856). Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 1996, 10.

(57) Padagogisches Lexikon. In Verbindung mit der Gesellschaft fur evangelische Padagogik und unter Mitwirkung zahlreicher Fachmanner herausgegeben von H. Swartz. Verlag von Belhagen & Klasing, Bielefeld, 1931, 727.

(58) Samas, 995.

(59) Jespersen, K. J. V. A History of Denmark. Palgrave Macmillan, 2004, 93.

(60) Meditsiinikorralduse kujunemisest vt Gustavson, H. Meditsiinist vanas Tallinnas kuni 1816. a. Valgus, Tallinn, 1969, 192-196.

(61) Andresen, L. Eesti rahvakoolide seadused 18. ja 19. sajandil. E. Vilde nim. Tallinna Pedagoogiline Instituut, Tallinn, 1973, 6-7, 21-31.

(62) Andresen, L. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu, II, 118.

(63) Siegert, R. Volksbildung im 18. Jahrhundert, 465.

(64) Anvelt, L. O. W. Masing ja kaasaegsed. Lisandusi nende tundmiseks. Eesti Raamat, Tallinn, 1979, 14; peaaegu viimaste eluaastateni voitles Masing eesti opetajate seminari asutamise eest. Johann Heinrich Rosenplanter pidas Parnus vaikest Eesti koolmeistrite kooli (1814-1818?). 1805. aastal esitas Tartu ulikooli koolikomisjon plaani asutada Liivimaal kaks opetajate seminari. Koolikomisjoni algatus ei leidnud aga toetust ei kohalikes institutsioonides ega Peterburi rahvaharidusministeeriumis.--Eesti kooli aj alugu, 1. koide, 481.

(65) Jrjo, I. Liivimaa valgustaja, 345.

(66) Siegert, R. Volksbildung im 18. Jahrhundert, 470.

(67) Jrjo, I. Liivimaa valgustaja, 464.

(68) See naitab, et haridusideoloogilisel pinnal esines kohalikul intelligentsil ka erimeelsusi. Nahtus oli uldisem: Saksamaal lahknesid valgustajate mooduka ja radikaalse tiiva vaated Suure Prantsuse revolutsiooni jarel hoopis selgemalt: Siegert, R. Volksbildung im 18. Jahrhundert, 473.

(69) Andresen, L. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu, II, 193.

(70) Samas, 258-259, 282.

(71) Seda moistsid talupojadki: 18. sajandi viimasest veerandist on andmeid, et klarahvas eraldas omaalgatuslikult koolmeistrile tki maad, et vabaneda koduopetuse koormast: Andresen, L. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu, II, 156.

(72) Luhmann, N. Das Erziehungssystem der Gesellschaft, 136.

(73) Tonniese jargi tahendab Uhiskond elamist avalikus sfaaris (in public sphere): "Me siseneme hiskonda nagu voorale maale. /.../ Kogukonda tuleb moista kui elavat organismi, samas on hiskond otsekui mehaaniline agregaat voi artefakt": Tonnies, F. Community and Civil Society. Cambridge University Press, 2001, 18-19. Viimases toimetulekuks annabki paremad eeldused kool kui hariduse hiskondlikum vorm.

(74) Lenz, W. Der baltische Literatenstand, 16.

(75) Eesti kooli ajalugu, 1. koide, 304.

(76) Eestima Tallorahwa Seadinissed. Tallinn, 1816, [section] 110.

(77) Andresen, L. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu, III. Koolireformid ja venestainine (1803-1918). Avita, Tallinn, 2002, 7.

(78) Siegert, R. Volksbildung im 18. Jahrhundert, 449.

(79) Aarma, L. Kirjaoskus Eestis. 18. sajandi lopust 1880. aastateni (nekrutinimekirjade andmeil), 80-81.

(80) Luhmann, N. Das Erziehungssystem der Gesellschaft, 159.

(81) Laur, M. Rahvakoolikorraldus 18. sajandi Liivimaal, 19.

(82) Luhmann, N. Das Erziehungssystem der Gesellschaft, 61.

(83) Saksa autorid peavad varauusaegset rahvast vagagi opihimuliseks, kuid katekismuse tuupimine (Katechismusdrill) tekitas tuska. Kokkuvottes ei kandnud haridustoo kuigi palju vilja: Siegert, R. Volksbildung im 18. Jahrhundert, 448.
COPYRIGHT 2008 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2008 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Sirk, Vaino
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Date:Dec 1, 2008
Words:8061
Previous Article:Heino Arumae 80.
Next Article:Games of power in Northern Estonia 1219-1238: aspects of historical sociology/Voimumangud Pohja-Eestis Aastail 1219-1238: ajaloolis-sotsioloogilisi...

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2019 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters