Printer Friendly

From the proposal to establish an Estonian free church government in Tartu to the establishment of the Estonian evangelical Lutheran church as a free folk church: the church congresses of 1917 and 1919, historiography and reception/Tartusse asutatava eestlaste kirikuvalitsusega vabakiriku eelnoust Eesti evangeelse luteri usu vaba rahvakiriku asutamiseni 1917. ja 1919. aasta kirikukongressid, ...

In terms of Lutheran church history, the gathering of delegates from Estonian congregations to the Church Congress in Tartu in the year 1917 was historically unique because it was the first event with such representation by Estonian Lutherans present. In the opinion of church historians and some other historians this event led to the establishment of an independent free folk church under the governance of Estonians in 1917. According to the church in Estonia (EELC) the date for this event is 31 May. In the opinion of the church abroad (E.E.L.C.) the date of the event is 1 June. In conclusion, the presentation of developments and points of view represented by this microstudy allows for an important correction to be made in the interpretation of events and the positions widely held by the church up to now.

The enterprising activity untertaken by the clergy of Estonian congregations in the spring of 1917 should not be underestimated; but hindsight, one has to also recognize the impulses that the participants themselves did not necessarily see as directly or indirectly guiding their activity as observed by the historian in a retrospective view. The impulses influencing the delegates from Estonian congregations at the Church Congress in 1917 were the Provisional Government's descision that the state and church should be separate as well as the initiative by which the Ministry of the Interior and the General Consistory of Russia planned to reorganize the Lutheran church according to nationality. These impulses produced a vital momentum so that in the second half of April 1917 the working out of a proposal for church governance for the Estonian congregations was begun. The Lutherans received an additional impulse from the Orthodox who had with an Estonian bishop moved in the direction of establishing an autonomous Estonian diocese as well as changing the Orthodox Church to be more Estonian in character. In Russia the various national Lutheran church congresses were intended to be preparatory events for a general synod of the Russian Evangelical Lutheran Church.

At the congessional meeting of Estonian congregational delegates in 1917 consensus was sought on the question of whether or not to move from a form of church government based upon the existing geographical state church type of model to a more grassroots-up type of democratic folk church model. Secondly, an attempt was made to carry out the first reading of a proposed free church constitution which sought to unite Estonian congregations by forming a consistory in Tartu. The desire to keep in mind other Lutheran ethnic minorities and in the future unite them with the Estonian free church led to the replacement of an Estonian free church based on nationality by an Estonian free folk church.

As proposed by the consititution, guided along the lines of democratic principles, the establishment of a new national church in 1917 as a judicial body never happened. No election for a democratically elected church government to stand alongside or replace the existing church government based on social standing took place. It is rather extreme to interpret the resolutions voted on at the Church Congress in 1917 as giving the Estonian congregations the right of selfdetermination within another church body. The Land Council, the Provisional Estonian Government and the Government of the Republic of Estonia all continued to recognize the Consistory of Estonia that was based upon social standing. The new democratically elected Consistory of Estonia received its mandate in 1919 from the First General Church Congress and was ratified by the Government of the Republic in October.

Studies on the history of the Church Congresses done before the Second World War were dominated by a concept of a creative process, evolvement, describing that which was begun in 1917 as being actualized in 1919. In the 1960s the writings by authors from the church abroad and at home, as well as Soviet authors and historians see the Church Congress of 1917 as the establishment of a new church under the governance of Estonians. The motive behind the Soviet authors was to show that the church governed by Estonians engaged in treacherous behaviour and activity in the following year, 1918. The motive for the authors from the church abroad was to emphasize the gaining of freedom from a Baltic-German governed church, the proclamation of oneself as completely independent of former church governments and as such, being an example to other state churches in the rest of the world while emphasizing the organization as being evangelical. The establishment of the EELC at the Church Congress of 1917 is interpreted as a nationalistic project. As a predecessor to the General Church Congress of 1919, the Church Congress of 1917 is an opportunity to emphasize that under the leadership of Estonians, national self-determination was carried out on their own initiative. Since there is no psychological barrier, then it is easy to see this Church Congress as the point at which the EELC was established. At the beginning of 1919 the initiative taken by the Estonian Consistory and its leader Wilhelm Kentmann is in this view of national selfdetermination a disturbing element. Both sides, the Tartu Church Congress Working Commission and the Baltic-German leader of the church government, were ready to co-operate with each other in the preparation for the Church Congress from the winter-spring of 1919 in working out a final draft of the new church constitution which would be ready for approval. In conclusion, to answer the question: under whose aegis was the EELC founded, one has to say that the EELC was founded as a joint endeavour by Estonians and Baltic-Germans, the state and the church.

From 1995 onward church calendars have marked the 1917 Church Congress as the event at which the EELC was founded. In 1997, with the assistance of President Lennart Meri, the theory of birth supported by the church government, according to which the Estonian Evangelical Lutheran Church gave birth also to the Republic of Estonia, made its way to the wider public.

In February and April of 1919 the Provisional Government of Estonia produced legislation which took effect and thus created for the church a new judicial setting. Following the Gerneral Church Congress in Tallinn (1012.09.1919), starting with changes in format, a new era began for the Lutheran Church in Estonia showing real signs of a newly founded church.

The bishop for the new church, Jakob Kukk, was appointed into office by the Minister of the Interior on 17.10.1919 and the membership of the new consistory was ratified on 29.10.1919.

Artiklis on kasitletud 1917. ja 1919. aasta kirikukongresside rolli ning tahendust Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) ajaloos. On antud ulevaade impulssidest, mis viisid 31. maist 1. juunini 1917 Tartus kogunenud eesti kogudusesaadikute kirikukongressini ja 10.-12. septembrini 1919 Tallinnas toimunud uldkirikliku kirikukongressini. Kuidas suhestus 1917. aasta kirikukongress Venemaa luterliku territoriaalkiriku Peterburi Uldkonsistooriumi ja Eestimaa Konsistooriumiga? Kas 1917. aasta kirikukongressil asutati, nii nagu on omaks votnud EELK ja moned kirikuloolased, uue kirikliku esindusega rahvuslik kirik, mis Venemaa luterliku territoriaalkiriku koosseisus ning eesti kogudustega territooriumil kiriklikult uhendamata hakkas teostama rahvuskiriklikku enesemaaramisoigust, astudes niimoodi ajaloo areenile uue kirikuoigusliku subjektina? Milline roll oli Eesti Ajutisel Valitsusel 1919. aasta veebruaris Eestimaa Konsistooriumiga kiriklikult uhendatud territooriumi luterliku kiriku eraldamisel Venemaa luterlikust territoriaalkirikust 1919. aastal ja 1832. aastast kehtinud kirikuseadusest? Kuidas nagid valja Eesti Ajutise Valitsuse labi viidud vormimuutused Eesti luterlikus kirikus? Mis ajast alates voiks raakida uue ajajargu algusest luterliku kiriku ajaloos Eestis ja uue kiriku asutamisest?

Artikli esimeses pooles on antud kronoloogiline uldkiijeldus 1917. aasta veebruarist alanud Kerenski-aegset Venemaa riigikirikut ja selle korval ka luterlikku kirikut puudutavatest arengutest kuni 1919. aasta oktoobrini, mil esimesel uldkiriklikul kongressil valitud piiskop Jakob Kukk Eesti Vabariigi siseministri poolt ametisse nimetati ning mil Eestimaa seisuslikult valitud konsistoorium loovutas kirikliku voimu demokraatlikult valitule. Et tegemist ei olnud uksnes kirikus toimunud vormimuutustega, vaid ka nende tolgendustega, siis on oluline kasitleda selles artiklis ka kiriku- kongresside senist historiograafiat ja uurida pohjalikumalt nende tolgenduste pohjusi ning motiive. Venemaa evangeelse luterliku kiriku reformimise ja 1917. ning 1919. aasta kirikukongresside kusimusega tegelevate autorite ring on olnud suur. (1)

1917. AASTA EESTI KOGUDUSESAADIKUTE KIRIKUKONGRESSI UHISKONDLIK-KIRIKLIK TAUST JA EELTOO

Venemaa evangeelse luterliku kiriku reformimisele ja eelnoudele hakati Venemaa Balti erinoupidamise kontekstis tosisemat tahelepanu poorama alates 1902. aastast. Kirikukusimus oli kubermangunoukogudes ja Venemaa Riigiduumas paevakorral 1906. aastast kuni 1916. aasta novembrini. (2) Eesti koguduste vaimu- likkond oli koguduse--ja kirikuelu reformimise kusimusi vaiksemates ringides tosisemalt arutama hakanud alates 1911. aastast. Muu hulgas koostati ja saadeti Uldkonsistooriumile Peterburis ning Venemaa Riigiduumale pikem margukiri koos projektiga kiriku ja koguduste omavalitsuse reformimise kohta. Ka tol korral, nagu 1917. aastalgi, oli see tegutsemine seotud uue kirikuseaduse eelnou koostamisega Venemaa siseministeeriumis. Eelnou valmis 1911. aasta aprillis ja esitati 1912. aasta detsembris Venemaa III Riigiduuma usuasjade komisjonile, kes ei joudnud sellega tegelda. Balti kubermangude kirikuseaduse eelnou labivaatamiseni jouti alles Riigiduuma IV koosseisu usuasjade komisjonis 1913. aasta mais. Esimest korda oli see duumas uldkoosoleku paevakorras 1913. aasta novembris, kuid eesti saadikute Jaan Raamoti ja Juri Orase noudel lukati eelnou kasitlemine esialgu 1914. aastasse. Duuma uldkoosolekule kirikuseaduse eelnou ei joudnud ja 1916. aasta veebruaris vottis Siseministeerium seaduseprojekti duumast tagasi. (3)

Venemaa 1917. aasta kodanlik-demokraatlik veebruarirevolutsioon kukutas tsaarivalitsuse. Moodustati Ajutine Valitsus, mis lubas koos seisuslike ja rahvuslike kitsendustega likvideerida ka usulised kitsendused. 18. martsil esitati Eesti autonoomia projekt Vene Ajutisele Valitsusele, kes 30. martsil kinnitas Eestimaa omavalitsuse seaduse, millega loodi rahvuslikes piirides Eestimaa kubermangu administratiivne tervik. Samuti esitati ka kubermangu kohaliku omavalitsuse ajutine korraldus, mis rakendus 22. juunil. Sellega laks naiteks konsistooriumide ilmalike kaasistujate kandidaatide esitamise oigus ruutelkondadelt ule Eestimaa Kubermangu Ajutisele Maanoukogule. Kirikuajaloolane Priit Rohtmets ja jurist Erik Salumae peavad Eesti vaba rahvakiriku loomiseni viinud mojutegurite hulgas just omavalitsuse ajutist korraldust uheks koige olulisemaks. (4) Kirikukongressi ettevalmistavates dokumentides ja kirikukongressi protokollis aga ei raagita Eestimaa kubermangu omavalitsuse ajutisest korraldusest. Siseminister Kaarel Einbund vottis selle seaduse esimest korda vaatluse alla alles 1925. aastal, vastates Riigikogus aruparimisele, mis puudutas Vabariigi Valitsuse poolt 1919. aasta uleuldisel kiriku-kongressil demokraatlikult valitud konsistooriumi ametisse kinnitamise volituste seaduslikkust. Siseminister todes muu hulgas, et 1917. aasta 30. martsi omavalitsuse seadus jai kiriku ja kirikuvalitsuste suhtes kasutuks, sest Ajutine Maanoukogu ei rakendanud seda. (5)

1917. aasta aprill kujunes mitmesuguste ulemaaliste noupidamiste, pastori-konverentside ja kristlike parteide asutamiskoosolekute kuuks. Ukski neist ei paasenud mooda kirikureformi kusimustest, mille vajaduses ei kahelnud enam keegi. Tallinnas toimus 6. ja 7. aprillil esimene Eesti oigeusuliste noupidamine, millest vottis osa 27 preestrit, 4 diakonit ning 30 ilmikut. 7. aprillil kinnitati ligi 20 resolutsiooni, mis pidid viima eesti rahvusest piiskopiga autonoomse Eesti piiskopkonna asutamiseni ja oigeusu eestiparasemaks muutumiseni.
   Ka Eesti rahval on oma suda, oma hing, oma keel ja oma meel,


kinnitasid eesti oigeusutegelased ning soovisid toetada Eesti rahvuslikke huve, muu hulgas Eesti Rahva Muuseumi ehitamiseks raha koguda, ka Jaan Poska tagandamise vastu protesteerida. Nouti ka Riia oigeusu konsistooriumi koosseisu uuendamist kahe eesti ja lati rahvusest liikmega ning konsistooriumi toomist Tartusse. Resolutsioonide sisu joudis 13. aprillil ajakirjanduse vahendusel ka avalikkuseni. (6) Otsustele reageerisid luterlased omapoolsete roomuavaldustega, sedastades, et molemal kirikul on silme ees uhed uleuldised rahvuslikud sihid, uhtlasi avaldades lootust, et ka luteriusulised peagi
   eksitavast Saksa mojust, mis vooraid helisid meie rahvakiriku sekka
   katsub tuua, vabaks saavad. (7)


Johtudes Venemaa luterliku kiriku Uldkonsistooriumi poolt koigile konsistooriumidele vahendatud palvest (tootada Venemaa evangeelse-luterliku kiriku jaoks valja uued direktiivid), kogunesid Eestimaa Konsistooriumi liikmed 12. aprillil 1917 Tallinnas uhisele koosolekule. Otsustati toetada uldkonsistooriumi initsiatiivi uue kirikuseaduse valjatootamisel. (8)

Balti kubermangude 27 baltisaksa linnakoguduste pastorit kogunes 21. aprillil Tartusse. Nende konverents tuli oma loppjareldustes seisukohale, et saksa kogudused jaavad ka tulevikus senise territoriaal--ehk maakiriku vormi juurde. Olude muutudes oldi siiski valmis ka vabakirikut konstitueerima. Linnakoguduste esindajad olid usna veendunud, et areng maakirikuvormilt rahvuslike vabakirikute vormile likvideerib Balti kubermangudest senise saksa luterluse. (9)

Liivi- ja Eestimaa konsistoriaalringkondade eesti koguduste vaimulike tuumik- ruhm arutas kiriku- ning koolielu reforme viimati tosisemalt 1914. aasta martsis Keilas. Vorreldes latlastega, kes olid kirikukorra kohta valja tootanud mitu seaduseelnou ja rida ettepanekuid, ei olnud eesti pastorid 1917. aasta alguseks veel midagi taolist teinud. See moneti ukskoikne, mottelaisk suhtumine ja tegevusetus jatsid latlastele mulje, et
   eestlased ei tea, mida nad tahavad ning ilmselt ei huvita neid ka
   kuigi tosiselt oma kiriku asi,


konstateeris latlastega aktiivselt suhelnud Helsingi Eesti Puha Pauluse koguduse pastor August Nigol.

Latlastele, eriti praost Karlis Irbele, oli eestlastega kirikukorralduses uhistele otsustele joudmine vaga oluline. Kuna eesti pastorite juures latlaste valjapakutud rahvuslike konsistooriumide idee, mida oli ka Nigol toetanud, suuremat poolehoidu ei leidnud, siis palus Irbe Villem Reimanil koos teiste eesti pastoritega asja veel kord arutada.

Nigoli arvates pidanuks uue kirikukorralduse eelnou puhul esmalt valtima separatistlikku eraalgatuslikku tegevust, sest see eelnou sai valmida ainult laiapohjalisest koostoost. Selleks kutsus ta eesti pastoritele Helsingist adresseeritud ringkirjas kogunema voimalikult paljusid 10. veebruaril 1917 Tartusse Eesti Uliopilaste Seltsi ruumidesse, kus lubas pidada omalt poolt ettekande Soome ja Sise-Venemaa eesti asunduste kirikuoludest ning kus Irbe loodetavasti tutvustaks eestlastele lati pastorite seisukohti. Nimetatud kokkusaamist ei toimunud. Algataja Nigol ei saanud ise 10. veebruariks Tartusse soita. 9. veebruaril osales ta Peterburis kogunenud lati pastorite noupidamisel, paludes seeparast veebruariks kokkulepitud kokkusaamine edasi lukata 5. aprillile, et siis kell 11 Tartus Uliopilaste Seltsi korteris kokku saada koigi nendega, kes olid uuest kirikukorraldusest tosisemalt huvitatud. Kui Tartusse kogunemist oleks mingil pohjusel takistatud, siis oleks seda voinud ka mujal labi viia ja tehtud otsused kirjalikult praost Irbele Peterburi saata. Kodumaa kirikukorra uuenduse pohimotted saatis Nigol neljale vaimulikule Peterburi kubermangu, uheksale vaimulikule Eestimaale ja 31 vaimulikule Liivimaale. Jaanuari lopul Harald Pollule saadetud kirja lopetas Nigol sooviga:
   Saagu meile varsti asutatud oma Eesti Luteruse kirik, oma
   piiskopi, uuendatud sinodi ja konsistooriumiga, kelle alla
   koik eestlased tervel Venemaal kaiksivad. (10)


Nigoli ideaaliks oli rahvuslike piiskopkondadega sinodaalselt uhendatud luterlik kirik Venemaal.

12. aprillil saatis Jaan Lattik Viljandist Villem Reimanile Kolga-Jaani kirja, teatades talle, et kirikuelu puudutavate kiireloomuliste paevakusimuste ule on vaja kiiresti nou pidada. Ta palus Reimanil 25. aprillil kella 11ks Viljandisse soita, et koos Viljandi praostkonna eesti koguduste vaimulike ja paari ametivennaga valjastpoolt neid kusimusi arutada. (11) Samal paeval ilmus Postimehes arvamusartikkel "Kirik ja riik", mida Rohtmets ning Salumae on seostanud eesti rahvuslike ringkondade ideega ja seeparast omistanud autorluse oletuslikult rahvuslasele Jaan Tonissonile. Nende hinnangul innustas ja inspireeris just see artikkel Lattikut ning Reimanit ja sellest juhinduti 25. aprillil Viljandis toimunud koosolekul. (12)

Arvamusartikli kirjutas tegelikult keegi, kes varjus pseudonuumi H taha. (13) Lahtudes Ajutise Valitsuse uldisest usuvabaduse ideest toetas autor oigust elada soovi korral ka ateistlikult. Venemaa rahvastel oli H arvates valida kahe alternatiivi vahel: kas lahutada kirik riigist voi tunnistada koik usutunnistused vordseks ja anda need riigi toetusele. Esimesel juhul tulnuks kirikud ja kloostrid koos varaga riigistada ning jatta vaimulikud koguduse liikmete ulalpidamisele. Teisel juhul antakse neile tulevikus riigipoolset toetust, juhindudes liikmeskonna suurusest ja ajaloolisest vanusest ning arvestades nende kultuurilisi teeneid. H pidas eestlaste jaoks sobivamaks esimese alternatiivi teostamist, soovitades seda saadikutel ka Asutavas Kogus nouda. Lisaks sellele pidi eestlaste kirikukorraldus ja valitsemine jaama Eestimaa kubermangu omavalitsuse hooleks. Nimetatud seisukohtade autor ei olnud Jaan Tonisson, vaid keegi, kes esindas lahedalt 16. ja 17. aprillil Tallinnas toimunud VSDT(b)P Pohja-Balti organisatsioonide I konverentsil (hiljem ka 14. ning 15. augustil enamlaste eestvedamisel Tallinnas toimunud maatameeste konverentsil) esitatud noudmisi natsionaliseerida Venemaa eeskujul kirikumaad, lahutada kirik riigist ja kool kirikust. (14)

25. aprillil Viljandis Lattiku organiseerimisel kogunenud praostkonna eesti koguduste vaimulikud leidsid, et Eestimaa kubermangu omavalitsus ja riik pidid "lahutamata sidemetega" uhendatuks jaama, kiriku omand kirikule ning kogudustele jaama, tulevane piiskop (15) pidi hakkama esindama kiriku huve maapaevadel ja maavalitsuses, maavalitsus pidi aga looma spetsiaalse usuasjade osakonna ning kandma konsistooriumi kulud. Nende pohimotete detailsemaks labitootamiseks ja sonastamiseks valiti kaheksaliikmeline komisjon (Mihkel Jurmann, Bernhard Steinberg, Jaan Lattik, Eduard Tennmann, Johan Kopp, Alexander Kapp, Peeter Pold, Jakob Kukk). Komisjoni ulesandeks jai 3. ja 4. mail Tartus uus kiriku- korralduse eelnou valja tootada ning selle vastuvotmiseks ja loplikuks labiarutamiseks ulemaaline vaimulike koosolek lahemal ajal Tartusse kokku kutsuda. (16) Niisiis oldi aprilli lopul veel seisukohal, et kokkukutsutaval koosolekul osalevad ainult koguduste vaimulikud.

"ULESKUTSE" EESTI KOGUDUSESAADIKUTE KIRIKUKONGRESSILE

3. mail ilmusid trukist Moskva konsistoriaalringkonna kindralsuperintendendi Paul Willigerode direktiivid "Richtlinien zu den Vorarbeiten fur die in Aussicht genommene Generalsynode, zur Orientierung fur die mitarbeitenden Pastoren des Moskauschen Konsistorialbezirks", mis olid moeldud esitamiseks Venemaa luterliku kiriku uldsinodile. (17) Ajutise Valitsuse pohimotteline otsus lopetada Venemaal riigikirik ja lahutada riik oigeusu kirikust ning Siseministeeriumi muu- usuliste osakonnas uhtlasi aktuaalseks muutunud kusimus reformidest ka luterlaste ja reformeeritute juures ajendasid 5. mail Postimehe toimetust (paev parast seda, kui Tartus oli kogunenud eraviisiliselt 12 eesti koguduste vaimulikku ning ilmikut) teavitama oma lugejaid, et
   on soovitud, et Venemaa luteriusuliste rahvaste juures astugu
   uksikud rahvuslikud kirikukogud kokku, et valida komiteed, kes
   iseseisvalt koos teiste rahvuslike kirikukogude komiteedega uhel
   ajal ja uhes paigas tulevase kirikukorralduse kava valja tootaks.
   Sel teel voiks iga rahvas omale vabakiriku niisuguse korraldusega
   luua, nagu see tema oma soovidega ja tarvidustega kokku kaib /.../
   nii oleks kerge omavaheliselt kokku koneleda, et Venemaa
   evangeeliumiusu kiriku korraldus neis asjus, mis koikidele uhine,
   uhtlane saaks. (19)


Need 12 isikut olid niisiis mai alguseks teadlikud valjaspoolsest "soovist", et erinevad luterlikud rahvused korraldaksid oma kirikukongressid ja tootaksid valja kiriku reorganiseerimise eelnoud. Koige kiiremas korras tuli 31. mail ja 1. juunil Tartus kokku kutsuda eesti koguduste esindajate koosolek, millest votaksid igast kogudusest osa pastor ning uks kuni kaks ilmiksaadikut. (20)

Kirikukongressi uleskutse impulsiks sai niisiis Ajutise Valitsuse otsus viia Asutavasse Kogusse eelnou riigi ja kiriku lahutamisest koos sooviga saada enne seda kullaldaselt vajalikku materjali vastava eelnou koostamiseks. (21) Teiseks viidati Postimehe teadaandes "soovitajale", kes tahtis kirikukongresside korraldamist ja vastavate tookomisjonide valimist eesmargiga valja tootada uus kirikukorraldus. Kuna "Uleskutses eesti koguduste asemikkudele" ei mainita otseselt uldkonsis- tooriumi ega tulevast uldsinodit, siis on see Rohtmetsa ja Salumae jaoks piisav toend jareldada kirikukongressi ning uldkonsistooriumi vahelise sideme taielikku puudumist. (22) Sisust lahtudes ja konteksti laiemalt arvestades on anonuumse "soovitaja" taga voimalik naha aga just uldkonsistooriumi institutsiooni. Seotust uldkonsistooriumiga kinnitavad ka kirikukongressil hiljem arutlusel olnud paevakusimuste kokkulangevus uldkonsistooriumi ettepanekutega: kiriku ja riigi suhted, rahvuste vahekord kirikus, sissetulekute korraldamine, uldkirikukorra kindlaks- maaramine. Eestlastepoolseks kiirustamise pohjuseks oli aga uldsinodi eelkon-verentsi kavandatud labiviimine Peterburis juba 27.-29. juunil.

16. ja 17. mail tutvusid Eestimaa konsistoriaalringkonna vaimulikud Tallinnas pastor Viktor Wittrocki ning professor Karl Girgensohni koostatud kiriku reorganiseerimisprintsiipide (24) ja Postimehes avaldatud eesti koguduste pastorite "Uleskutsega". Eestimaa Konsistoorium toetas eesti kogudusesaadikute kongressi toimumist ja soovis sellest aktiivset osavottu. Kirikuvalitsus Tallinnas lootis, et nii suudetakse ehk ara hoida ka Tartu baltisaksa ringkondades populaarsust saanud idee luua senise kiriku asemel uksteisest rahvuslikult eraldatud vabakirikud (die evang.-luth. deutsche Freikirche Liv--und Estlands)(25). Baltisaksa ringkonnad, nende hulgas ka Moskva konsistoriaalringkonna kindralsuperintendent Paul Willigerode (26), pidasid toenaoliseks, et eestlased valivad eeloleval kiriku-kongressil latlastele sarnased otsused, mille kohaselt tuligi kirik jagada rahvuslikult. (27) Nagu Tartu kirikukongressile aruteluks esitatud kiriku pohikirja pealkirjastatud eelnoust "Eesti Ew.-Lutheri usu Wabakiriku pohjuskirja eelnouu" selgus, pooldasid selle koostajad toepoolest ideed rahvuslikest vabakirikutest. Arutelu eestlaste asualadel elavate ja luteri usuga seotud vahemusrahvuste voimaliku tulevase kirikliku teenimise ning kaasatuse ule viis siiski uue resolutsiooni vastuvotmiseni, milles rahvuslik "vabakirik" asendati avarama "vaba rahvakiriku" moistega. (28)

Ajakirjanduse vahendusel sai Eestimaa Konsistooriumi toetav hoiak Tartu kongressi suhtes laiemale avalikkusele teatavaks kull alles 25. mail. (29) See jatab aga vahe tolgendusruumi sellele, et eesti koguduste esindajate kongressi organiseerijad oleksid toiminud uksnes omaenese initsiatiivist, mujalt impulsse saamata. Oli ringlemas mitmeid kiriku reorganiseerimisega seotud eelprojekte, millest latlase Karlis Irbe ja August Nigoli koostatuid tunti eesti vaimulike hulgas koige paremini. Hasti hoiti end kursis ka latlaste ja baltisakslaste kirikukongressidel toimunuga. Tartu kirikukongressi toimumise ajal saadi naiteks Riiast otseinfot, et sealne baltisakslastest vaimulike (52) koosolek oli korvale torjunud Tartu baltisaksa ringkonna idee luterlikust saksa vabakirikust Liivi- ja Eestimaal. (30)

Mai lopp kujunes Tartu jaoks ulimalt huvitavaks, sest seal 25. ja 26. mail kogunenud Eesti oigeusklike ulemaaline kongress oli oma initsiatiiviimpulsi samuti Ajutiselt Valitsuselt saanud (31). Eesti koguduste osavott vene ja lati koguduste esindajate korval oli ajakirjanduse hinnangul "haruldaselt elav". Kongressil voeti vastu Tallinna noupidamise otsused ja toetati Eesti ning Lati iseseisvate piiskopkondade ideed. Eesti oigeusu piiskopkonna ajutise kirikuvalitsuse eelnouks valiti kandidaat J[aan] Jogeveri projekt, mis otsustati saadikute (32) poolt esitada vastuvotmiseks eelolevale Moskva uleriiklikule oigeusu kongressile. (33)

27. mail avati Tartus esimene Eesti naiskongress, kus nouti Venemaa muutmist foderaalseks vabariigiks ja nahti Eestimaad selle iseseisva osariigina. (34) Paev enne luterlaste kirikukongressi avamist toimus Tartus ka eesti koguduste kostrite konverents. Eesti- ja Liivimaa saksa linnakoguduste pastorid hakkasid samuti 31. maiks Tartusse kogunema, et siin paralleelselt eesti koguduste kirikukongres- siga ara pidada 55 delegaadiga koosolek, mis oli uhtlasi jatkukoosolek 27. aprillil Tartus Girgensohni ning Wittrocki organiseeritud eraviisilisele kolme Balti kubermangu vaimulike konverentsile. (35) Kolmkummend lati pastorit pidasid samaaegselt Lati koguduste kirikukongressi eelkongressi Vonnus. (36)

13. ja 18. mail 1917 ajakirjanduses avaldatud "Uleskutses" eesti kogudustele mainiti Ajutist Valitsust ning viidati sisuliselt ka Siseministeeriumi ja Venemaa luterliku kiriku Uldkonsistooriumi ideele reorganiseerida ka luterlik kirik. Need olid eesti kogudusesaadikute kirikukongressi jaoks kaks peamist impulssi, et sarnaselt latlastele ja baltisakslastele valja tootada ka oma rahvuskoguduste kirikukorralduse eelnou. Lisaimpulsi andsid eesti luterlastele kahtlemata ka eesti oigeusklikud.

Eesti kogudusesaadikute kirikukongress avati 31. mail Tartus. Minevikku tagasi vaadates voiks oelda, et 19 aastat hiljem teostus 1898. aastal valjapakutud idee kutsuda 26. martsil 1899 kokku luterlike kirikukihelkondade talurahvasaadikute kongress saadikute valimiseks, kes esitanuksid Peterburis eestlaste noudmised patronaadioiguse kaotamiseks ja eesti professuuri loomiseks ulikooli usuteaduskonnas. (37) Kirikukongressi avapaeval avaldas Tartu Pauluse koguduse saadik Jaan Tonisson Postimehes arvamust, et evangeelse luterliku kiriku asemele, mida riigivoim on senini kindlate maksudega toetanud ja kaitsnud, pidi astuma uus
   vabakogudus /.../ kes oma umber uksi neid koondab, kellel usuline
   elu hingeliseks tarviduseks on. (38)


Kaarli koguduse vaimulik Alexander Kapp tostis oma kirikukongressi ettekandes "Praegusest seisukorrast riigis ja kirikus" esile Ajutise Valitsuse rolli, mis loi reaalsed voimalused hakata kogudustel ise oma elu korraldama. Kapi arvates oli kongressil volitus olla "uuenduste ule otsustaja",
   missuguses kuues peab meie ev. kirik tulevikus kondima? Kas peab ta
   neid uuendusi "vaba kiriku" kujul teostama? Kas ei voi ta
   maakirikuks jaada, nagu siitsaadik, kus iga rahvaliige uhtlasi
   sundusliselt kiriku liige on. Voi nouame ja teostame rahva kirikut?
   (39)


Laiuse koguduse vaimulik Johan Kopp esines teemal "Kiriku ja riigi vahekord". Sissejuhatuseks utles ta, et Jeesus ei olnud "kogudust ehk kirikut asutanud" ega olnud ka kiriku korralduse jaoks mingeid juhiseid jatnud. Seega oli kiriku ule otsustamine antud inimeste katte. Kopp tervitas Ajutise Valitsuse ideed lahutada kirik riigist. Riik oli rikkunud kiriku vaimse elu, roovinud inimeselt sudame- tunnistusvabaduse. Kiriku ja evangeeliumi ellujaamise nimel tuli kiriku lahutamine riigist reaalsuseks muuta. Kopp tostatas ideaali, mida tuli voimaluse korral taotleda ehk nagu ta parastises arutelus utles:
   Minul on silmis ainult uks: tuleviku kirik. Mitte, kuidas oli,
   vaid, kuidas on tulevikus. (40)


Selleks pidi olema "vaba kirik", mis on uhendatud "rahvakiriku" moistega.
   Kirik jaagu aga uhendusesse ajalooga, uleminek maakirikust vaba
   rahvakirikusse sundigu nonda, et side minevikuga mitte katkestatud
   ei saa. Kiriku liikmeks olgu need, kes oma valjaastumist teada ei
   anna. Kiriku korraldus ja tegevus olgu aga tulevikus niisugune, et
   Eesti rahval tunne voiks olla, et see on meie oma kirik. Selleks
   peab esiteks kiriku korraldamine ja valitsemine olema rahva enese
   kates, s.o demokraatlik printsiip. Teiseks tuleks kirikul oma
   tegevus rahva hingeelu nouetega kooskolla viia, s.o rahvuslik
   printsiip. /.../ Tosine, elu sunnitav ja elu edendav vaim saab aga
   ainult siis meie kirikus valitsema, kui universaalne ristiusu vaim
   ligidasse uhendusse astub elava rahvavaimuga. Selles mottes olgu
   tervitatud vaba Eesti rahva vaba Evangeeliumi-Lutheruse kirik!,


konstateeris Kopp ja lisas nendele motetele selgituseks, et
   meie loome oma kiriku oma parema tundmise jarele, ja siis astume
   maa omavalitsuse ette, kusides: kas tahate meiega uhineda? (41)


Pohimotteliselt kajastusid need vaated juba Ernst Troeltschi (1865-1923) 1911. aastal ilmunud teoses "Die Soziallehren der christlichen Kirchen und Gruppen", milles maalis pildi 19. sajandi lopu luterluses levinud varakiriku ideaalist kui taiesti apoliitilisest ja sotsiaalselt eristunud "puht usulisest" uhendusest, mis ei teostanud mitte mingisugust ilmalikku voimu ega kasutanud selle abi. Ajalooliselt ei olnud varakirik muidugi nii apoliitiline, nagu ideaalis sooviti ette kujutada. Kas pidas Kopp "loomise" all silmas revolutsioonilist uue kiriku asutamist voi pigem jatkuvat reformatsiooni, evolutsiooni vormides, kutsudes rahva hingeelu kiriku suunas liikuma? Pigem seda viimast. Maakirikust rahvakirikuks uleminekust, eestlaste hingeelule vastavast kirikust, kirjutati rohkesti ka tollases ajakirjanduses. (42) Uleminekut ja vormimuutust toonitas uheksa aastat hiljem oma kirikuloo kooli-opikus naiteks ka Laiuse koguduse vaimulik Jaan Jarve. (43) "Vanal evangeelsel kirikul" tuli hakata patronaadioiguse ja harraskiriklikkuse ajast valjapaasuteed otsima ning jouda evangeelsete organisatoorsete alusteni, toonitas piiskop Rahamagi 1935. aastal Eesti-Soome kirikuopetajate konverentsil Eesti luterliku kiriku arengutest raakides. Rahamae hinnangul kestis see organisatoorse vormimuutuse "arenguperiood" 1917. aastast kuni 1920. aastani. (44)

ISESEISVA KIRIKUVALITSUSEGA RAHVUSLIK VABAKIRIK

Kirikukogressile esitatud "Eesti Ew.-Lutheri usu Wabakiriku pohjuskirja eelnouu" koostati 3. ja 4. mail Tartus. Eelnou kandis kiirustamise jalgi, sest tood oli tehtud rutates. Neljandast peatukist oli trukiks ettevalmistamisel saanud naiteks kuues. Aga eelnou koostajad polnud ka tulevase kiriku uues nimes omavahel kokkuleppele joudnud. 1. juuni lounaks jouti pohimottelisele otsusele, et
meil peab tousma iseseisev Eesti Evangeeliumi Lutheruse usu vaba
rahvakirik. Lopulikult peab see mote valja kujunema kui korralduse
pohjusmotted isearaliku komitee poolt Venemaa teiste evangeelsete
kirikute esindustega mottevahetusesse astuvate jarele
uksikasjalikult labi tootatakse ja siis Eesti Evangeeliumiusu
koguduste asemikkude kongressile taielikul kujul vastuvotmiseks
ette pannakse. (45)


Kirikukongressile vastuvotmiseks esitatud pohikirja eelnous oli paragrahve, mis nagid ette uue territoriaalse, olemasolevast maakondade struktuurist lahtuva, senise kolmeteistkumne asemel kumnest (46) praostkonnast koosneva iseseisva episkopaal-sinodaalse vabakiriku asutamist. Loodava kiriku kirikuvalitsus hakanuks paiknema Tartus ja oma tulevase vaimulikkonna saanuks eesti kogudusi uhendav vabakirik Tartusse spetsiaalselt asutatud eestikeelsest usuteaduse ulikoolist. (47) Nendest paragrahvidest kumab valja eestlastele iseseisva rahvuskiriku asutamise idee, mis hakkas eestlaste hulgas idanema juba 19. sajandi lopul, kui Ado Grenzstein esitas majanduslikult vabade rahvuslike rahvakirikute projekti. Tallinnas paikneva Eestimaa Konsistooriumi staatust pohikirja eelnous ei maaratletud. Kas kuulunuks see naiteks uldse likvideerimisele voi Tartusse uletoomisele, selle ule ei ole ka kongressi ettekannetes arutletud. Arvatavasti pidi Tallinnas olev konsistoorium jaama edaspidi ainult saksa koguduste keskvalitsuseks ja Tartu ulikooli teoloogiateaduskond saksa kogudustele vaimulike ettevalmistamise kasvulavaks.

Kongressile esitatud eelnou jai vastu votmata ja nii polnud seda voimalik esitada kinnitamiseks maaomavalitsusele ega ka Peterburi Uldkonsistooriumile. Uue kiriku asutamist kirikuoigusliku subjektina ei toimunud. Vastasel juhul olnuks kindlasti vaja uut kiriklikku esindatust, seisuslikult valitud kirikuvalitsuse korvale demokraatlikult valitud kirikuvalitsust, mis olnuks vahend oma kirikliku enesemaaramisoiguse ja teiste kirikute tunnustuse saavutamiseks. Seeparast on aarmuslik tagantjarele konelda 1917. aasta kirikukongressi kontekstis toimunud uue territoriaalse kiriku asutamisest ja eesti koguduste enesemaaramisoigusest teise kiriku koosseisus ning uue kirikujuriidilise olukorra kehtima hakkamisest.

Peterburi Uldkonsistooriumi nounik assessor Alexander Th. Meyer infor- meeriski kohe parast resolutsioonide ule haaletamist, et uldkonsistooriumi algatusel ja Ajutise Valitsuse nousolekul pidi sugiseks kavandatud uleriigilise uldsinodi eelkonverents toimuma Peterburis 27.-29. juunil. (49) Eesti koguduste vaimulikke esindas Peterburis toimunud eelkonverentsil Harald Pold. Sellel pidanuks esindajana osalema ka Johan Kopp, kes aga jai teadmata pohjustel sinna saabumata. Juunikuisel eelkonverentsil pohjendasid uldkonsistooriumi esindajad, et nad ei taha minna "ebaloomulist eeskirjade teed", vaid soovivad kirikukorralduse asjus kogudustega koos tootada. Koguduste all peeti silmas aga erinevaid rahvusruhmi koondanud kogudusi. Uldkonsistoorium avaldas uhtlasi tunnustust juba toimunud kirikukongressidel valitud tooruhmadele ja kutsus ules seal, kus kirikukongresse polnud veel peetud ning tootoimkondi loodud, neid kiiresti enne 1. oktoobrit labi viima. Uldkonsistooriumile esitamiseks olevad kirikueelnoud olid juuni lopuks olemas Volga-aarsetel saksa kogudustel ja pohimotteliselt ka baltisakslastel, kes lubasid oma umbertootamisel oleva eelnou peagi uuesti kogunevale kiriku-kongressile kinnitamiseks esitada. Pollu sonul olevat eestlaste hulgas (ilmselt Tartus valitud tookomisjoni liikmete hulgas) kardetud, et latlased jouavad oma eelnouga eestlastest ette. Tema roomuks aga teatasid Lati koguduste esindajad Peterburis, et kunagist Karlis Irbe (50) koostatud eelnouprojekti Lati koguduste pastorid omaks ei tunnista, sest sel puudus kogudusesaadikute mandaat. Sellegipoolest palus Pold, et Tartus valitud toimkond kiirustaks oma tooga ja et veel enne oktoobrit peetaks uus kirikukongress, sest esimene kongress "ei tahtnud lopuotsust andev olla". (51)

Juunikuu eelkonverentsi kokkuvote trukiti Peterburis koos Alexander Th. Meyeri eessonaga. (52) Uldkonsistooriumi esimees parun Julius Karl von Uexkull- Guldenband, piiskop Conrad Freifeldt ja sekretar Axel von Gernet poordusid 31. juulil koigi Venemaa luterlike koguduste poole saksa- ning eestikeelse (toenaoliselt oli olemas ka latikeelne) lakitusega, milles teavitati, et eelkonve-rentsil oli joutud otsusele, et tulevase uldsinodiga pole vaja kiirustada. Parima tulemuse saavutamiseks tuli ettevalmistavat eeltood jatkata
   koigis koguduste ruhmades, mis rahvuste, geograafilise seisukoha ja
   teiste isearasuste jarele oleksid korraldatud.


1. oktoobriks 1917 pidid koik uksikute ruhmade eeltood olema siiski kirjalike eelnoudena saadetud uldkonsistooriumile, kus spetsiaalne tooruhm oleks nende pohjal koostanud uldsinodile arutluseks ja vastuvotmiseks vajalikud direktiivid ning aluspohimotted. (53) Etteruttavalt olgu oeldud, et tooruhm oktoobris ei kogunenud. Ei olnud toimunud ka Eesti kogudusesaadikute teist kirikukongressi.

Tartu kirikukongressi pohikirja tookomisjoni esimene koosolek toimus 26. ja 27. septembril Tartus. Komisjoni esimees Kopp koopteeris tookomisjoni koosseisu ka Harald Pollu. Toetus selleks tuli ka Juhan Kurrikult ja Wilhelm Eisenschmidtilt. Varjupooltena nimetas Kopp Pollule, et eelnouprojekti labivaatamine oli kirikukongressil toimunud kiirustades ja moned asjad olid otsustatud "juhusliku meeleolu jarele" ning ka valitud tookomisjon oli tema hinnangul "liiga juhuslikult" loodud. (54)

Tartusse tulid kohale J. Kopp, W. Eisenschmidt, A. Kapp, J. Kukk, A. Habicht, A. Laur, H. Koppel, J. Kurrik ja koopteerituna H. Pold. Pohikirja eelnoust tommati muuhulgas maha ka paragrahvid 50 ja 61. Sellega oli sisuliselt loobutud ideest asutada eesti kogudusi uhendava territoriaalse kiriku keskvalitsus tulevikus Tartusse. Loobuti ka Tartu ulikooliga mitteseotud eestikeelse oppekeelega teoloogilise korgkooli asutamise ideest. Korgkool pidanuks olema uue rahvusliku kiriku oppeasutus. Usuteaduskonnaga seoses otsustati kiiremas korras Tartu Pauluse koguduse saadiku Jaan Tonissoni resolutsioon usuteaduskonnas eesti praktilise usuteaduse professuuri allesjatmise ja Kopu sellele kohale kinnitamise asjus saata Ajutisele Valitsusele ning Peterburi Uldkonsistooriumile. Pold teavitas, et kavatses hakata organiseerima "Tallinnamaal maakonna kongresse". Liivimaa maakondades ei pidanud toimkond nende korraldamist vajalikuks. (55) Jargnevatel kuudel arutati Harju, Viru ja Alutaguse maakonna kirikukongressidel eesti koguduse- saadikute kirikukongressile esitatud eelnouprojekti ning seal vastuvoetud resolutsioone, et need umbertootatult teisel kirikukongressil vastu votta ja seejarel Peterburi Uldkonsistooriumile ning hiljem kinnitamiseks ka Venemaa luterliku kiriku uldsinodile esitada. (56)

Jargmine toimkonna tookoosolek kavatseti labi viia 7. novembril Tartus. Otsustati koopteeritavate praostide, kostrite asemike (Eestimaalt ja Liivimaalt, molemast kolm), juristide ([Kaarel] Parts, Mihkel Ostrat, [Juri] Parik) (57) ning vaimulike (Palsa, Frey, Nuudi, Mohrfeldt, Stockholm, Pold, Varik, Lattik) ja usu- ning kooliopetajate (Tennmann, Tilk) baasil tookomisjoni tood laiendada. (58) Kavandatud tookoosolek jai teadmata pohjustel ara. 24. novembril sai Kopust aga ulikooli praktilise usuteaduse professor. (59)

EESTI AJUTINE VALITSUS LAHUTAB EESTI KIRIKU VENEMAA LUTERLIKU KIRIKU ULDKONSISTOORIUMIST

Tookomisjoni teine koosolek onnestus labi viia Tartus 1918. aasta 10.-11. jaanuaril. Osalesid praostid Leberecht Greinert, Woldemar Schultz, Konstantin Thomson, pastorid J. Kopp, W. Eisenschmidt, J. Kukk, J. Eberhardt, A. Laur, kostrid A. Ratnik, J. Kurrik ja usuopetaja P. Pold. (60) Komisjon tegeles pohiliselt kooli usuopetuse kusimusega. Todeti, et pohikirja eelnou oli valmis ja selle kinnitamiseks otsustati teine kirikukongress labi viia 7.-8. (20.-21.) martsil Tallinnas. Uhtlasi valis tookomisjon Kopu Liivimaa pastorite asemikuks uldsinodi valjatootamise komisjoni Peterburis. (61)

Kuigi 1918. aasta alguseks oli uue asutatava vaba rahvakiriku pohikirja eelnou tugevasti muudetud, ei oldud siiski koikide paragrahvide sonastuses veel loobutud "Eesti vabakiriku" moistest. Paragrahv 52 satestas, et
   Eesti vabakirik astub teiste ev-lutheri usu vabakirikutega
   Veneriigis maasinodi kaudu uhendusesse, et uhist esituse organi
   luua.


Luterlike rahvusvahemuste, saksa ja lati koguduste ning praostkondadega, otsustati loodava uhise sinodi kaudu hakata suhteid arendama alles parast teise kiriku- kongressi toimumist ja uue kiriku pohikirja vastuvotmist. (62)

24.-26. jaanuarini pidas Peterburi Uldkonsistoorium oma teist eraviisilist eel-konverentsi. Eestimaa Konsistooriumi kindralsuperintendent Daniel B. von Lemm jai abikaasa surma tottu sellele minemata ja puudus ka eesti koguduste esindatus. Kulalisena oli eestlastest kohal ainult Peterburi Jaani koguduse opetaja Friedrich Stockholm. Kavandatav uldsinod otsustati muutunud poliitilistes oludes labi viia piirkondlikes jaoskondades. Selleks lubas uldkonsistoorium valja tootada vastavad aluspohimotted ja kogu protsess pidi loppema sugisel toimuva uldsinodiga, kuhu tuli igast kogudusest valida uks opetaja ning kaks ilmiksaadikut. Eelkonverentsil tuli arutluse alla (seoses Saksa vagede edasitungimisega) spetsiaalse Eesti Konsistooriumi (kolleegium) asutamise kusimus Peterburis, mis pidi olema samasugune nagu Lati kogudustele Peterburis loodav konsistoorium, mis koosnenuks kahest vaimulikust ja ilmikust, kes kavandatava sinodi asjus suhtleksid uldkonsistooriumiga. (63)
   Minu teada ei ole vist I. kongressil mitte veel sarnast esituse
   organi (Eesti Kolleegium, Konsistoorium) eestseisust voi juhatust
   valitud. On meil moni Eesti Waba rahva Kiriku esituse organ olemas?
   Kes on selle liikmed? Kui mitte, kelle poole peaks
   kindralkonsistoorium Eesti osasinodi asjus poorama? Vastust tuleb
   mul 12.2.1918 anda, ootan Sinu teateid ja arvamist Eesti
   Konsistooriumi kohta,


kusis Friedrich Stockholm Harald Pollult. (64) Taolist institutsiooni ei olnud 1917. aasta kongressil asutatud. Saksa okupatsioon Baltikumis aga muutis uldkonsistoo-riumi suhtlemise lati ja eesti koguduste esindajatega raskeks. Etteruttavalt voib siinkohal markida, et Venemaa luterliku kiriku esimese uldsinodi pidamiseni Moskvas jouti alles 22. juunil 1924. Venemaa eesti luterlike koguduste piiskopina (65) vottis sellest osa Oskar Palsa. (66)

"Eesti Evangeeliumi Luteruse Kiriku Pohjuskiri" oli eesti kogudusesaadikute kirikukongressi jarelkongressile kinnitamiseks ja vastuvotmiseks valmis. Jarel-kongress pidi toimuma 7. ja 8. martsil, kuid see jai alanud Saksa okupatsiooni tottu pidamata. Jakob Aunver, toetudes Johan Kopu dateerimata kasikirjale, kiiju- tas kolmkummend viis aastat hiljem, et pohikirjakomisjon ei kogunenud kunagi taies koosseisus ja komisjoni juhataja Kopp tegi iga komisjoniliikmega tood individuaalselt. Osa komisjoniliikmeid aga oli jarelkongressi kokkukutsumise vajaduses uldse kahtleval seisukohal, sest Eestimaa Konsistoorium funktsioneeris Eesti Ajutise Valitsuse tegelikul tunnustusel 1918. aastal edasi. (67)

Parast Eesti Vabariigi manifesti taandus luterliku kiriku kusimus Eestis uue riigi sisekusimuseks, millega langes ara vajadus arvestada edaspidi uldkonsistoo-riumiga. Selle asemele astus Eesti Ajutise Valitsuse Siseministeerium. Novembris, mil voim Eestis laks uuesti ule Eesti Vabariigi Ajutisele Valitsusele, jatkus ka Eestimaa Konsistooriumi tunnustamine. Kirikut puudutavad kusimused anti 21. novembrist alates Siseministeeriumi alluvusse. (68) Ajutine Valitsus otsustas alates 15. novembrist 1918 maksta naiteks koik konsistooriumi liikmete palgad.(69) 1918. aasta 26. novembril arutas Maanoukogu Ajutise Valitsuse ruumides Ado Birki juhtimisel luterliku kiriku konsistooriumi juhataja ja liikmete valimise kusimust. Maanoukogu ei olnud seda 1917. aastal teinud. (70) Birk pidas seeparast vajalikuks vastu votta pohimotteline otsus, kas Maapaev peab vajalikuks konsistooriumi reformimisel midagi konkreetset ette votta voi mitte. Positiivse otsuse korral tulnuks Maapaeval valida uus konsistooriumi juhataja ja tema korvale kaks ilmalikku liiget. Maanoukogu liige Nikolai Kostner arvas siiski, et Maapaeva jaoks oli seisukord sedavord ebaselge, et see voinuks midagi loplikult otsustada. Kostner tegi ettepaneku, et Ajutine Valitsus nimetaks vajadusel konsistooriumi koosseisu ainult oma asemikud. Ettepanekut toetati uhehaalselt. (71)

Kirikut voeti kui riigikirikut, kuigi selle siseasjadesse otseselt tungida ei tahetud. Eesti Ajutine Valitsus kohustas juba 1918. aasta detsembris siseministrit [August Peeti] esitama valitsusele ettepanekuid "uldise kirikuseaduste uuendamise" kohta. (72)Siseminister esitas oma maarused "Ev. Lutheri usu kiriku" kohta valitsusele jaanuari lopul, aga need lukati tagasi uute ettepanekute tegemiseks. (73) Valitsuse poolt anti esimene normatiivakt uuendatud kogudusliku struktuuriga luterliku kiriku loomiseks 18. veebruaril, uhendades (74) selleks koigepealt Pohja-Liivimaa eesti kogudused Eestimaa Konsistooriumiga. Birk oli vastava ettepaneku teinud Maapaevale 13. veebruaril. (75) Oigused, mis 1832. aasta kirikuseaduse jargi kuulusid Vene Siseministeeriumi ja uldkonsistooriumi voimupadevusse, laksid ule Eesti Ajutise Valitsuse Siseministeeriumile ning kolmeliikmelisele komisjonile. (76) Sellele maarusele tuginedes nimetaski Vabariigi Valitsus hiljem, 1920. aasta 1. detsembril, sama aasta 14. oktoobril toimunud Esimesel Kirikupaeval eluaegseks piiskopiks valitud Jakob Kuke ja konsistooriumi abipresidendiks valitud Friedrich K. Akeli ametisse. (77)

Eesti kogudusesaadikute Tartu kirikukongressi resolutsioone ja pohikirja eelnoud ei oldud nende elluviimiseks 1917. aasta esimesel juulil Toompeal oma esimesele istungile kogunenud Eestimaa Kubermangu Ajutisele Maanoukogule (Maapaev) esitatud. Dokumentaalselt ei ole olnud senini voimalik toendada, et ka Tartu kirikukongressi tookomisjoni liikmed oleksid Eesti Ajutise Valitsusega intensiivselt oma eesmarkide saavutamiseks suhelnud. Kirikupoliitilistest eesmarkidest olulisimateks olid kahtlemata kirikus voimuletulek, seisuslikult valitud Eestimaa Konsistooriumi asendamine uuega ja kindralsuperintendendi oigustega piiskopi (78) rahvuskusimus. Suhtlemine valitsusliikmetega muutus ilmselt aktiivsemaks parast Eesti Rahvaerakonna juhi ja valitsuse portfellita ministri Jaan Tonissoni kodumaale naasmist 1919. aasta martsis. Just Tonisson olevat olnud esimene, kes pakkus 1919. aasta juunis uhes eravestluses valja, et kiriku tulevaseks piiskopiks pidi saama Jakob Kukk. (79)

Esimest korda naitasid Eestimaa Konsistoorium ja kindralsuperintendent Wilhelm Kentmann avalikkuses initsiatiivi ules 1919. aasta jaanuaris, avaldades Ristirahva Puhapaeva Lehes kiriku tulevikku, uut kirikuseadust ning kogudusekorraldust puudutava pikema kirjutise, milles Kentmann pooldas usuvabadust, koguduseliik- metele labi kogudusenoukogude suurema kaasaraakimisoiguse andmist ja kiriku sinodaalsust, olles kindlalt vastu ideele, et Eesti rahvakiriku teostamine tahendaks tulevikus rahvuslikult lohestunud kirikut. (80)

17. veebruaril 1919 saatis Kentmann Ajutisele Valitsusele ja Siseministeeriumile pikema ning detailsema pohjenduse, paludes tungivalt uut koguduste omavalitsuslikku korda puudutava seaduse kehtestamist:
   Seda silmas pidades, on Eestimaa kindralsuperintendent siinjuures
   oleva eelnou kokkuseadnud ja Konsistooriumi ette pannud. Eestimaa
   ev.-lut. usu Konsistoorium omalt poolt poorab Siseministeeriumi
   poole palvega seda ettepanekut labivaadata ja voimalikult luhikesel
   ajal kinnitada. Tuleb ometi juba mitmelt poolt palveid, et
   voimalikult pea kogudustele ajutist uut korraldust antakse.
   Peale selle on siis ka voimalik, kirikukomisjoni uue
   kirikukorralduse valjatootamiseks elusse kutsuda. Konsistoorium
   tahendab veel sellepeale, et Kindralsuperintendendi ettepanek
   peaasjus Tartu kirikukongressi labivaadatud kava ja teiste, ka
   koige viimasel ajal arapeetud koosolekute otsuste peal on
   pohjendatud; et ettepanek Konsistooriumi arvates, nondasamuti
   koguduste pohjendatud demokraatlistele noudmistele, kui ka Eesti
   Ajutise Valitsuse sihtidele vastu tuleb; ettevaadatud koguduse
   korraldus on ajutine, ja niipea kui eelnou teises jaos nimetatud
   komisjon kokku astuks, voiks tema kui tarvis, taiendusi ja
   muudatusi ette votta. Peaasi naitab see olevat, et voimalikult pea
   igas koguduses valitud noukogu toole hakkaks ja et nondasamuti
   voimalikult pea koguduse poolt valitud esitajad uue kiriku
   korralduse valja tootamise kasile votaks. Et sellele sihile jouda,
   kiriku ja kodumaa kasuks, palub Konsistoorium Siseministeeriumi,
   siinjuures olevat ettepanekut omalt poolt kinnitada. (81)


"Ev. Lutheri usu koguduste omavalitsuse ajutine korraldus" kehtestati Ajutise Valitsuse maarusega 15. aprillil. Selle koostamisel oli osaliselt arvesse voetud ka Tartu kirikukongressi jarel kogunenud tooruhma koostatud kiriku pohikirja kavandi seisukohti. Seaduse [section] 16 jargi kaotasid esiteks oma kehtivuse koik senini jous olevad koguduste pohikirjad. Kaotati senised kirikukonvendid, noukogud, kolleegiumid, patroonid ja kiriku eestseisja ametid ning seisused. (82) "Ajutine Ew. Lutheruse Usu Koguduste Omawalitsuse Ja Kiriku-komisjoni Korraldus" koosnes aga kahest osast: "Ajutine Ew. Lutheruse-usu koguduste omavalitsuse korraldus" ning "Ajutine Ew. Lutheruse-usu kiriku-komisjoni korraldus". Ajutiselt loodava Kirikukomisjoni uks ulesannetest pidi olema lopliku ulemaalise uue kiriku- ja kogudusekorralduse valjatootamine. Loodav Kirikukomisjon pidi koosnema praost- kondade vaimulikest ja ilmiksaadikutest, Siseministeeriumi ning konsistooriumi esindajatest ja 3-4 vaimulikust ning 3-4 ilmikasjatundjast. Viimastena tuli rakendada koigepealt koguduste opetajad, kes olid kuulunud 1917. aasta Tartu kirikukongressi eestseisusesse voi muul viisil kirikukorralduse eeltoodest osa votnud. Teiseks tuli rakendada selles toos moningaid endisi kirikueestseisjaid voi siis teisi, kes oma asjatundlikkusega voisid kasu tuua. Kirikukomisjoni lopliku koosseisu pidid tapsemalt ara maarama Siseministeerium ja Eestimaa Konsistoorium.
   Ajutine ev. lut. usu koguduste omavalitsuse ja kirikukomisjoni
   korraldus, olgu praegusel ehk parastpoole taiendatud ja muudetud
   kujul, jaab maksvaks nii kaua, kuni ulemaaline uus kiriku-ja
   kogudusekorraldus ulemaalisel sinodil ilmalikkudest ja
   vaimulikkudest koguduste esitajatest on vastu voetud ja
   riigiseaduseks saanud. (83)


"Eesti Ajutise Valitsuse Korraldus Evangeeliumi-Lutheri usu kirikuseaduse uuendamise asjus" nagi ette, et Asutava Kogu ulesandeks pidi jaama riigi ja kiriku vahekorra maaramine. Ajutine kiriku- ja kogudusekorraldus, mille Ajutine Valitsus kehtestas, nagi ette Ajutise Valitsuse haaleoigusega esindaja nimetamist konsistooriumi koosseisu. Siseministri hooleks pidi jaama ulemaalise evangeeliumi luteri koguduste saadikute kogu kokkukutsumise paeva ja koha paikapanek. Kogudustest valitud saadikute valimisprotokollide koopiad tuli saata Siseministeeriumi, kes valjastas saadikutele valimisvolitusega tunnistuse. (84)

Riik kais kirikuga 1919. aasta kevadtalvest aktiivselt koos, aga siiski sammu vorra ees. Johan Kopp tunnistas hiljem, et valitsusel oli kiriku tegelikul korraldamisel 1919. aastal suur tahtsus. (85) Sama tunnistas ka Hugo B. Rahamagi. (86) Eesti Asutava Kogu avamisele 23. aprillil 1919 Estonias ei saatnud Eestimaa Konsistooriumi esindajad ja ukski eesti luterlike koguduste esindaja siiski mitte uhtki tervitus- ning onnitlustelegrammi. (87)

ESIMENE ULDKIRIKLIK KIRIKUKONGRESS TALLINNAS--UUE AJAJARGU ALGUS JA EELK ASUTAMINE

1919. aasta kevadtalvel hakkasid kindralsuperintendent Kentmann ja eesti kogudusesaadikute kirikukongressi tookomisjon esimest korda suhtlema. 31. martsil palus Eestimaa Konsistooriumi assessor Max Reinhold Krause ennast kohalt vabastada. Esimest korda ajaloos esitati kandidaatidena sellele kohale eestlased (Johan Kopp, Johannes Rennit, Johannes Nuudi ja Karl Wohrmann), kellest Kopp kogus enim haali (34) ning kinnitati siseministri poolt 27. mail assessorina ametisse. Juuli lopuks oli Eestimaa Konsistooriumi uus koosseis joudnud arusaamise ja otsuseni, et ulemaaline kirikukongress, mille ulesandeks oli
   1917. aasta Tartu kirikukongressi poolt alatud tood jatkata,


pidi toimuma 10.-12. septembril. (89) Otsus tuli parast seda, kui Tallinnas olid omavahel kohtunud Kentmann ja Tartu kirikukongressi tookomisjoni liikmed, kes uhiselt otsustasid kongressile kutsuda ka Rootsi ning Soome kirikute esindajad, valitsuse usuasjade komisjoni liikmed ja avajumalateenistusele ka Vene Oigeusu Kiriku esindajad. (90)

Tartu kirikukongressi tookomisjon kogunes oma viimasele tookoosolekule Tartusse Maarja koguduse kostrimajja 20. augustil. Kohale tulid J. Kopp, W. Eisenschmidt ja J. Kurrik. Arutati kirikukongressi paevakava. Kurrik kandis ette dr. Koppeli palve, et kuna Tartu kongressi korraldamisrahadest oli ule jaanud 55 rubla ja 84 kopikat, siis tulnuks ara maksta 1917. aastal tasumata jaanud Vanemuse saali uur ning Reaalkooli teenijate tasud. Paberi ja markide hankimisel olid oma initsiatiivil kulutusi teinud ka Habicht ning Kurrik. Kolmik otsustas iseendale, Habichtile ja Kurrikule nende kulutused kompenseerida, aga Vanemuise ning Reaalkooli volad kui igavesti aegunud maksmata jatta. (91)

Kindralsuperintendent Kentmann joudis veel enne uldkirikliku kirikukongressi toimumist avaldada brosuuri "Kirik ja riik", milles teavitas, et kirik
   valmistab omale uut korraldust looma. (92)


Kirikukongress avati 10. septembril. Hommikul kaheksast uheksani koguneti hommikupalvusele Kaarli kirikusse. Edasi liiguti Jaani kirikusse, kus altarikone pidas kindralsuperintendent Kentmann, jutlustas Kukk ja esines Kaarli ning Jaani koguduse uhendkoor. Parast lounat kogunes kongress oma esimesele tookoosolekule Estoniasse. Kentmann poordus konsistooriumi juhatuse nimel Eesti Asutava Kogu poole tervituse ja teavitusega, et kongress oli kogunenud selleks, et
   rajada Eesti ev-luth. kirikut vabale rahvalikule alusele. (93)


Jakob Kukk rohutas oma sonavotus, et kirikul alles laks
   tarvis kirikukorraldust, mille alusel rahvas kui peremees ise oma
   koguduse asju voib ajada /.../ meie praeguse kongressi too olgu
   kogu kiriku korralduse kindlaks maaramine ja maksma panemine. (94)


Eesti Ajutine Valitsus oli veebruaris loonud uue kiriklikult uhendatud territooriumi. Vahetult parast esimese uldkirikliku kongressi loppemist toimus 13. ja 15. septembril Tallinnas uue kirikliku territooriumi esimene Eestimaa pastorite sinod, millest votsid osa ka Pohja-Liivimaa koguduste vaimulikud. Sinodi avas Eestimaa Konsistooriumi juht Kentmann. Ta toonitas, et
   uue Kirikukorraldusega algab uus peatukk Eestimaa kiriku ajaloos.
   (95)


Uus ajajark, mille algamises ei oldud 1917. aasta kirikukongressi jarel veel kindlad (96), sai alguse 1919. aasta septembris. Ligi kuuskummend aastat hiljem pakkusid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistoorium ja peapiiskop Edgar Hark selle asemel 1980. aasta Luterliku Maailmaliidu Euroopa vahemuskirikute Tallinna konverentsil valja uue alternatiivse daatumi. Kumnelehekuljelise masina-kirjalise ulevaate "Eesti Evangeelne Luterlik Kirik" oli konverentsi jaoks koostanud Tiit Salumae. See sisaldas EELK-d tutvustava uldstatistika korval ka ajaloolist peatukki "Sajandite tee", milles ei olnud vahimatki viidet 1917. ja 1919. aasta kirikukongressile.
   Uus ajajark meie kirikus algas 1920. aastal, kui I Kirikupaev
   kuulutas valja iseseisva episkopaal-sunodaalse kiriku, Eesti
   Evangeeliumi Luteriusu Kiriku ja valis esimeseks piiskopiks Jakob
   Kuke. (97)


Salumae on teadaolevalt esimene, kes on EELK puhul kasutanud manifesteerimise valjendit "valja kuulutama".

Juriidiliselt vabastas Eesti Ajutine Valitsus Eestimaa luterliku kiriku Venemaa evangeelse luterliku kiriku struktuuridest 1919. aasta 18. veebruari ja 15. aprilli maarusega. Sisuliste ja valiste vormimuutustega alanud uus ajajark Eesti luterlikus kirikus sai oma "kinnituse" esimesel uldkiriklikul kongressil (10.-12.9.1919). Piiskop Jakob Kukk nimetati Eesti Vabariigi siseministri poolt ametisse 17. oktoobril 1919 ja uus konsistooriumi koosseis kinnitati 29. oktoobril 1919.

1917. AASTA KIRIKUKONGRESSI HISTORIOGRAAFIA JA RETSEPTSIOON

1917.-1919. aasta mitmesuguste eritasandiliste kirikukongresside allikatega seoses tuleb markida ja arvestada, et koik valisautorid olid esmaallikatest ara loigatud ning nad ei saanud sundmuste analuusimisel ja tehtud jareldustes olla kuigi tapsed. 1917. ja 1919. aasta kirikukongresside allikmaterjalid leiti uuesti ules alles 1999. aastal ning paigutati EELK Konsistooriumi arhiivi. Juba pogus tutvumine nendega naitas, et 1926. aastal neid kasutanud Hugo B. Rahamagi oli uksikasjades ja arvandmetes eksinud. Aga just tema teadusartiklile olid toetunud koik hilisemad autorid.

Johan Kopp loi 1917. aasta kirikukongressi ja uldkiriku seostest kuvandi, mida pole eriti vaidlustatud. Asjaosaliste emotsioonidest lahtuvate hinnangute puhul 1917.-1919. aasta sundmuste kohta tuleb arvestada tollaste rahvuslike ja kiriku- poliitiliste teguritega. Kopu puhul ei saa arvestamata jatta naiteks tema isiklikke keerulisi suhteid baltisakslaste ja kirikuvalitsusega (konfliktid ulikooliopingute ajast, ent ka Laiusele valimise protsess 1908.1909. aastal), aga ka varasemat rahvusliku isetegemise ning oma rahvusliku programmi koostamise soovi kogu kirikuelu jaoks. (98)

Viis aastat parast eesti kogudusesaadikute kirikukongressi toimumist Tartus kirjutas Kopp, et eesti koguduste kumne pastori allkirjaga kutse oli oma eraalgatusliku iseloomuga midagi ajalooliselt erakordset, sest
   kohaliku evangeelse luterliku kiriku ametlikud asutused taiesti
   noutult asjade arengut 1917. aasta kevadel pealt vaatasid. (99)


See emotsioon on Kopu hermeneutiliseks votmeks kogu kirikukongressi rolli ja uldkonteksti hindamisel, sest ta on Eestimaa Konsistooriumi "nahtavasti /.../ arengut araootavat" suhtumist toonitanud ka hiljem. (100) Kasikirja jaanud markmetes on ta kirikuvalitsustele seoses 1917. aasta kevade sundmustega ette heitnud "taielikku saamatust ja algatusvoimetust". (101)

1917. aasta kongressi ettevalmistavas toos osalenud Harald Pold nimetas kongressi samuti eraviisiliselt kogunenud komitee poolt kokku kutsutud kong-ressiks. (102) Pold ei rohutanud kirikuvalitsuste tegevusetust. Jakob Aunver aga ei noustunud uldse seisukohaga, et 1917. aasta kirikukongressi korraldamise idee oleks tekkinud spontaanselt, ilma ajaloolise kontinuiteedita, ja pidas 1956. aastal vajalikuks hoiatada, et niisugune asjade kasitlemine
   ei paku kaugeltki oiget pilti neist teguritest, mis esinesid juba
   kiriku kauges minevikus. (103)


Aunver ei nimeta teguritena ei Venemaa Ajutise Valitsuse ega tollaste kiriku- valitsuste rolli, raakimata oigeusklike aktiivsest eeskujust, vaid toonitab kiriku kauges minevikus sundinud tegureid, mis pidid leidma lopplahenduse 1917. aasta kirikukongressil.

Siinkohal tuleb peatuda ka siseminister Einbundi 1925. aasta novembris Riigikogu ees nn ebaseadusliku konsistooriumi kinnitamist kasitleva pikema vastuse seisukohtadel, sest Rohtmets ja Salumae on votnud sellegi, kas kirik iseseisvus ning asutati 1917. aastal voi mitte, hindamisel aluseks. (104) Kusimus, millele siseminister vastas, kais 1919. aasta kirikukongressil seisuslikul alusel valitud konsistooriumi tagasiastumise ja uue konsistooriumi koosseisu kinnitamise seaduslikkuse kohta. Kui vaga tapne olla, siis tegelikult ei valitud ametist lahkunud assessor Koppu konsistooriumi liikmeks enam seisuslikul alusel. Oma vastuses keskendus siseminister sisuliselt selle seletamisele, kuidas kirikut ja konsistooriumi puudutav voimukompetentsus on liikunud 1917. aasta Maanoukogult edasi Vabariigi Valitsusele. Ta tunnistab uksikasjades oma teadmiste lunklikkust, seletades muuhulgas, et 1917. aasta mais-juunis
   astub kokku revolutsiooni kaigus kiriku koguduste kongress ja paneb
   enese kohta maksma uue korra ning kuulutab enese kiriku korgemaks
   tahteavaldajaks. Sellel kongressil voetakse vastu otsused, et
   kirikul tuleb teha, mooda minnes seisuslikkusest ja senimaksvatest
   korraldustest, uus pohikiri, mis vastaks maksvuselepaasenud
   demokraatlikudele alustele ja demokraatlikele nouetele. Komisjon
   astub kokku ja jargmisel kirikukongressil 1919. aasta sugisel
   voetakse kiriku uus pohikiri vastu. Selsamal kongressil valitakse
   ka luteriusu piiskop. Selsamal kongressil astub seisuslikul alusel
   valitud konsistoorium tagasi, ning tema asemele valitakse uus
   konsistoorium uues koosseisus /.../ ning esitatakse uues korras
   korgemale voimule kinnitamiseks, nagu see vastavas seaduses ette
   nahtud. Vaadake, nii tekivad faktina asutused, et olla vastavuses
   revolutsiooni ajal sundinud uutele ideedele ja uutele olukordadele
   /.../ Konsistoorium, kirikukongressi tahteavaldust arvesse vottes,
   esitab Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks esimehe ja abiesimehe
   /.../ Oigusliku korra institutsioonid ei sunni mitte ainult seaduse
   normina, vaid oigusliku korra institutsioonid sunnivad ka faktina.
   Oigusliku korra institutsioonid sunnivad revolutsiooniaegade
   faktina ja parast seaduseandjatel ja valitsusvoimul jaab ainult
   tagantjarele tunnustada seda fakti ja kui ta on tunnustatud, siis
   see ongi juba seaduse norm. (105)


Einbundile tuleb ette heita olulistes detailides eksimist, mis kinnitab, et tal puudus 1925. aastal tapne ulevaade 1917. aastal toimunust, ja seeparast tuli hakata, nagu sellistel juhtudel sagedasti juhtub, ise "tode" konstrueerima. 1917. aasta eesti kogudusesaadikute kui enamuse kirikukongressi kasitleb ta uldkiriklikuna, mis kehtestas kogu kirikus uue juriidilise olukorra ja kuulutas end korgeimaks kiriklikuks voimukandjaks, tapselt nii nagu seda oli (15.) 28. novembril sunnitud tegema Eesti Maanoukogu, sest seegi seisis siis fakti ees, et korgeimat voimu oli vaja, ning kuulutas oma revolutsioonilise aktiga end kohapealseks korgemaks voimuks. Sisuliselt tapsemalt raakis Einbund 1919. aasta kirikukongressil tehtud faktiliste otsuste ja tahteavalduste riigipoolsest tunnustamisest, aga mitte kiriku asutamise tunnustamisest.

1917. aasta eesti kogudusesaadikute kirikukongressi tolgendus ja koht Eesti kirikuajaloos muutus II maailmasoja jarel uheks kesksemaks ning seda eriti valiskirikus (E.E.L.K.). E.E.L.K. teenistuses olnud Aunveri kirikukongressi tolgenduslike nuansside arengulugu on tagantjarele huvitav jalgida. 1949. aastal kirjutas Aunver, et
   Eesti vaba rahvakiriku algust tuleb lugeda 1. kirikukongressist,


millega
   fikseeriti see alus, millele ehitatakse hiljem Eesti Vabariigis
   Eesti Ev.-Luteri Usu Kirik. (106)


1953. aastal kirjutas ta, et 1917. aastal hakkas eesti rahvas
   teostama oma peremehe oigusi


ka kiriklikul toopollul, kuid
   veel oli vara konelda Eesti Vabariigist ja tema kirikust. (107)


1956. aastal kirjutas Aunver, et tegemist oli

esmakordse kokkutulekuga luteri kiriku ajaloos Eestis. (108)

1962. aastal aga todes, et 1917. aasta kirikukongressil
   otsustati, et kirik tulevikus tahab teenida oma rahvast
   rahvakirikuna. (109)


1967. aastal nimetas ta kongressi "ulekiriklikuks konverentsiks". (110) Tartu kongressi tolgendamine uldkiriklikuks oli muidugi ebatapne ja eksitav.

E.E.L.K. USA praostkonna 1957. aastal valjaantud aastaraamatus (1958-1959) "Eesti kirik vabaduses" on tolgendatud 1. juunil 1917 vastuvoetud resolutsiooni:
   Eesti Evang.-Luteri Usu Kirik on vaba rahvakirik
   kodumaal kui ka asundustes


ja et
   seda voib lugeda meie EELK alguseks. (111)


E.E.L.K peapiiskop Johannes O. Lauri poordus piiskoplikus ringkirjas 1967. aasta aprillis koigi koguduste poole, milles pooras usupuhastusjuubeli korval esimest korda (toenaoliselt Aunveri kirjutiste mojul) tahelepanu ka Tartu kiriku- kongressile.
   13. juunil 1917 astus kokku Tartus esimene eesti kirikukongress,
   kes vottis vastu otsuse iseseisva eesti kiriku kohta. Sellest
   paevast voime lugeda eesti kiriku algust. (112)


Evolutiivse protsessilisuse asemel domineerib kindlalt 1917. aastal asutatud uue kiriku kontseptsioon. Ka Eesti kirikuajaloost huvitunud sustemaatilise teoloogia professor Elmar Salumaa raakis EELK asutamisest, aga oli 1960. aastate algul kindlalt sellel positsioonil, et see toimus 1919. aasta sugisel. See-eest EELK peapiiskop Alfred Toominga sonul
   korraldas luterlik kirik end 1917. aastal umber iseseisvaks
   episkopaal-sinodaalse struktuuriga riigist lahutatud usklike
   uhenduseks. (114)


E.E.L.K. peapiiskop Konrad Veem on rohku pannud samuti sellele, et
   eesti rahva suurima kultuurisaavutuse ehk ajaloo esimese vaba
   rahvakiriku asutamise (115)


kongressile
   kutsuja ei olnud kindralsuperintendent ega konsistoorium vaid
   kaksteist nime. (116)


Kirikuelus valitses "ebamaarasus" ja eestlased
   otsustasid haarata eesti kirikuelu umberkorraldamise algatuse oma
   katte. (117)


Veem on Kopule toetudes loonud pildi kirikuelus valitsenud kaootilisest ja husteerilisest olukorrast ning just see pilt on saanud ikonograafiliseks. Vagagi iseloomulikult on see kokku voetud EELK peapiiskop Jaan Kiivit noorema poolt 1997. aastal oeldus, et
   tahe hoida ja kaitsta oma eluavaldusi, tahe vabaneda voora
   ulemvoimu eestkoste alt oli ajend, mis toi koguduste esindajad
   Tartusse kokku. (118)


Oigusteadlane Artur Taska, kes Rootsis pagulasena enam aktiivselt oigus- loolasena ei tegutsenud (119) ja oli primaarallikatest ara loigatud, nimetas 1917. aasta kirikukongressi resolutsioone ning kiriku pohikirja eelnoud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku eelkonstitutsiooniks. (120) Taska lahtus luterliku kiriku puhul Eesti Vabariigi kui ajaloos varem olematu poliitilise riigi loomise analoogiast. Tema kontseptsioon voeti kirikus omaks. 1987. aastal kordas Veem kirikukongressi eelkonstitutsioonilist tahendust, oeldes:
   Eelkonstitutsiooni vastuvotmisega on eesti kirikurahvas esimene,
   kes vabastas enese voorast aadlist ja voorast valitsejast.
   Nimetatud eelkonstitutsioon on ajaloo esimese vaba rahvakiriku
   asutamise algdokument. (121)


Ka kaesoleva artikli autor peab tunnistama, et on Taskale toetudes nimetanud haaletuse labinud resolutsioone kiriku eelkonstitutsiooniks. (122)

Eesti koguduse saadikute kirikukongress Tartus ei teinud uue kirikuvalitsuse asutamise kohta siiski mingit otsust, mis olnuks vahend kirikliku enesemaaramisoiguse saavutamiseks. Tartu kirikukongress ei maaratlenud end kiriku korgeima esinduskoguna ega otsinud ka valiskirikute ja teiste kirikute tunnustust. Kui Eesti iseseisvusmanifestile (24. veebruaril 1918) jargnes Eesti Ajutise Valitsuse loomine, siis Tartu kirikukongressil--kui lahtuda analoogiast Eesti Vabariigiga--ei moodustatud olemasolevate kiriklike voimustruktuuride asemele uut. Seeparast voib Aunverile toetuvate Kurt Kentmanni, Gerhard Plathi ja ka Tiit Rosenbergi esitatut, nagu oleks 1917. aasta kirikukongressil kinnitatud just niisugune "uue kiriku pohikiri", ebatapseks ning ekslikuks pidada. (13)

Luterliku kiriku teemadel kirjutav endine Kaarli koguduse liige ja hilisem noukogude ideoloogiatootaja Kuulo Vimmsaare vaitis 1978. aastal, et 1917. aasta kirikukongressil
   said esmakordselt kiriku juhtkonda eesti pastorid ja
   kirikutegelased. (124)


Vimmsaare kordas vaidet 1981. aastal. (125) Kui Vimmsaare tolgenduse kohaselt vahetus voim 1917. aastal, siis ajaloolase Lembit Raidi tolgenduses voib kiriku- kongressi pidada
   kirikuvoimu ulemineku alguseks baltisaksa ringkondadelt eesti
   kodanlusele. (126)


1982. aastal valis EELK peapiiskop Edgar Hark just Vimmsaare vaite, et 1917. aastal
   laks kirikuvoim eestlaste katte. (127)


Tegelikult polnud EELK-l eestlaste kirikus voimuletuleku kusimuses eriarusaama E.E.L.K-ga, mille piiskop Karl Raudsepp kirjutas 1984. aastal kogudustele suunatud karjasekirjas:
   Ja Eesti luterlik kirik loi end esimesena lahti Vene
   ulemvalitsusest. Ajalooline daatum on 1. juuni 1917, kui I Eesti
   Kirikukongress otsustas muuta senine ulemuslik kirik riigist vabaks
   rahvakirikuks. (128)


Ja E.E.L.K. peapiiskop Veem jatkas 1986. aastal seoses Liivimaa kristianiseerimise 800 aasta juubeliga samas toonis:
   Meil on pohjust tanuliku sudamega meenutada EELK asutamist esimese
   rahvakirikuna ajaloos, mis toimus 1. juunil 1917 Tartus /.../ Meie
   sakslaste valitsetud ja ulalt alla korraldatud kirikust sai selle
   Esimese Eesti Kiriku Kongressil, alt ulespoole korraldatud kirik,
   kus koik ametid taidetakse korrakohaste valimiste kaudu, vaimulike
   ja ilmikutega, vastavalt seatud ulesandele. /.../ EELK 70-aastane
   juubel, mida kogudused puhitsevad aastal 1987 on sisult sama, mida
   Meinhard misjonarina Liivimaale toi ja mis on jaanud /.../ EELK
   meenutab oma juubeli puhitsemisega /.../ tosiasja, et 1. juuni 1917
   otsusega on Kristus eesti rahvale uue kirikukorraldusega eriti
   lahedale tulnud. Eesti vaba rahvakirik kaotas nimelt sajandeid
   kehtinud rahvale vooraparased korralduslikud takistused /.../
   Seisatagem ja taibakem, mis tegelikult toimus selle Esimese Eesti
   Kiriku-kongressi otsuse tagajarjel. Sakslaste valitsus oli kaotatud
   kirikust ja Vene riigivalitsus oli kirikust valja lulitatud. Eesti
   ristirahvas oli saanud neist vabaks /.../ Olgu marginaalidena veel
   margitud, et kui Eesti Vabariik kuulutati iseseisvaks 24.
   veebruaril 1918 ja Eesti Vabadussoda algas sama aasta hilissugisel,
   siis oli kirik selle vabaduse juba saavutanud enesele ja
   ristirahvale, kuid ilma pauguta ja verevalamiseta. (129)


Vaidet, et EELK iseseisvus 1917. aastal ja kirikukongressil lahutas "rahvakirik" end saksa- ning venekeelsest kirikuvalitsusest Tallinnas, Riias ja Peterburis, kinnistatakse rahva teadvuses ka 2006. aasta kiriklikus oikumeenika leksikas, aga ka 2008. aastal Eesti riigi rahastusel ilmunud Villem Reimani kolleegiumi aastaraamatus. (130) Autoritele voiks ette heita allikate mittetundmist, aga kui nende hulgas on siiski ka allikaid uldiselt tundvaid (kiriku)ajaloolasi (131), siis voib ideoloogiliste kaalutluste korval oletada ka allikate (selekteeritult) abil loodud faktide konelema panemist kasulikus votmes. Vimmsaare pani eestlaste juhtimise alla lainud luterliku kiriku sundima 1917. aastal ja esitas kusimuse: miks reetis eestlaste juhtimise alla lainud kirik peagi saabunud Saksa okupatsiooni aastail oma pohimotted ning toimis risti vastupidiselt oma ideaalidele? (132)I[var] Nelson oli selle etteheitva kusimuse esitanud tegelikult juba 1965. aastal. (133) 1919. aasta uleuldisel kirikukong-ressil tuli delegaatidel enne pohikirja eelnou arutamist konsistooriumi ja vaimulike Saksa okupatsiooniaegse tegevuse ehk--Johan Kopu sonu laenates "okupatsiooni pattude" (135) kusimusega pikalt tegelda. Kuid "suupingis" ei istunud eestlaste juhitud kirikuvalitsus, vaid baltisakslastest vaimulikud ja okupatsiooniaegse konsistooriumi juht Kentmann. (136)

MILLAL JA MILLISTEL MOTIIVIDEL HAKATI 1917. AASTA KIRIKUKONGRESSI TAHISTAMA EELK ASUTAMISENA?

Eesti kogudusesaadikute 1917. aasta kirikukongressile poorati esimest korda tosisemat tahelepanu 1925. aasta septembris, kui piiskop Jakob Kukk seoses kiriku riigist lahutamise seaduse kehtima hakkamisega poordus koigi luterlike koguduste poole eripoordumisega. Selles toonitas ta Eesti Evangeelse Luterliku rahvakiriku noort ja luhikest iga, mis sai alguse 1917. aastal. (137) Jargmisel korral sai eesti kogudusesaadikute kirikukongress tahelepanu 1927. aastal, kui Hugo B. Rahamagi avaldas ajalehes Eesti Kirik luhema kirjutise "1917-1927" (138), mis baseerus tema aasta varem ilmunud uurimusel "Eesti Ev. Luteri usu vaba rahvakirik vabas Eestis", korrates seal esitatut vaga kokkuvotlikult: kirikukongressi otsused naitasid, "missuguses suunas uuendustesoovid liikusid". (139) Samas numbris ilmus ka luhike valjavote 1917. aasta kirikukongressi protokollist. Kirikukongressile ei puhendatud uhtki suuremat tanujumalateenistust. Seda ei tehtud ka 1937. aastal. (140)

E.E.L.K. USA praostkonna 1957. aastal valjaantud aastaraamatus (1958-1959) "Eesti kirik vabaduses" margitakse kalendris 31. mai kohal ara koguduste asemike kongress Tartus 1917. (141) Paar rida allpool esitatakse seal kui fakti, et
   1921 5. juunil puhitsetakse piiskop Kukk ametisse Tallinna
   Toomkirikus (142, 143).


E.E.L.K peapiiskop Johannes O. Lauri poordus 1967. aasta aprillis ringkirjaga koigi koguduste poole, milles usupuhastusjuubeli korval pooras esimest korda korgendatud tahelepanu ka Tartu kirikukongressile ja soovis, et koguduste noukogud kaaluksid voimalusi, kas oleks voimalik selle sundmuse puhitsemiseks midagi ette votta. (144) Ka Uppsala eesti koguduse vaimulik Aunver kutsus oma eri-poordumises eestlasi seda sundmust vaarikalt tahistama. (145)

Eestiski ei mindud Tartu kirikukongressist 1967. aastal vaikides mooda. 14. juunil Tallinnas toimunud konsistooriumi liikmete, praostide ja Usuteaduse Katsekomisjoni oppejoudude informatsioonilisel koosolekul esines praost Albert Soosaar ettekandega "Uhest juubelist". Soosaar tegi pika ekskursi Venemaa luterliku kiriku minevikku, refereeris 1917. aasta eesti kogudusesaadikute kongressi teemasid ja todes kokkuvotteks, et
   tana 50 aastat tagasi toimus meie kiriku esindajate esimene
   kokkutulek ajaloos. See oli poliitiliselt segane aeg, kus aga
   siiski saadi valja utelda, mida utelda taheti. (146)


Esimest korda on Tartu kirikukongress leidnud luterliku kiriku noukogudeaegses kirikukalendris aramarkimist alles 1977. aastal. (147) Jargmisel korral 1987. aastal. (148) Lisaks ilmus siis ka ajakirja Eesti Evangeelne Luterlik Kirik rubriigis "Markmeid sundmuste ja malestatavate isikute kohta" teoloog Alar Laatsi luhi- artikkel, mis kordas Johan Kopu 1940. aastal kirjutatut. (149) Valis-Eesti kirik ei pooranud 1977. aastal Tartu kirikukongressile mingit tahelepanu. Seda tahtpaeva ei mainitud piiskopi ringkirjades ega peetud erilisi tanujumalateenistuse E.E.L.K. Stockholmi Peapiiskoplik kogudus tahistas EELK 70 aasta juubelit piduliku jumalateenistusega alles 4. oktoobril 1987. (150)

Noukogude Eesti luterliku kiriku peapiiskop Kuno Pajula esines Soomes Soome-Ungari-Eesti teoloogide konverentsil 1989. aasta augustis (20.-29. augustini). Tervitades konverentsist osavotjaid ENSV valitsuse nimel, pidas ta seal ka 19. augustil Tallinnas koostatud ettekande EELK ajaloost. Selles ei maininud ta sonakestki EELK asutamisest, libisedes vaikides ule 1917. ja 1919. aasta kiriku-kongressidest. (151) EELK kirikukalendris margitakse 1917. aasta kirikukongressi valjaspool juubeliaastapaevade konteksti usna erandlikult 1992. aastal. (152) Pohjus niisuguseks aramarkimiseks pole selge. Olukord muutus parast Jaan Kiivit noorema ametisseastumist 1994. aasta oktoobris.

1988. aastal ilmus Stockholmis Konrad Veemi "aastatepikkune uurimus" "Eesti vaba rahvakirik", mille kohta kirjutas autor, et
   520-l lehekuljel on dokumenteeritud eesti rahva toeline ajalugu,
   ilma valjajatmisteta ja mahasalgamisteta. (153)


Selle nn ausa ajaloo mojul vottis peapiiskop Kiivit omaks uue suhtumise ja alates 1995. aastast hakati 1917. aasta kirikukongressi igal aastal kirikukalendris ara markima. Aluseks voeti vana kalendri kuupaev, mida tehakse praeguseni. 1997. aastal lisati esimest korda sulgudesse lisamarkus "80 aastat EELK-d". (154)
   Ega me alati tunnegi oma ajalugu /.../ aga meil on oma,
   enesekorralduse ja juhtimise oigusega luterlik kirik alles 1917.
   aastast alates. Kiriku iseseisvumine toimus kasikaes riikliku
   iseseisvumisega,


todes Kiivit 1997. aastal antud intervjuus. (155)
   Rahvuskiriku sund on otseselt seotud Eesti omariikluse
   valjakuulutamisega 24.2.1918. Kuni iseseisvumiseni kuulus meie
   kirik Evangeelse Luterliku Kiriku koosseisu Vene Keisririigis,


kirjutas Kiivit kirikukongressile puhendatud ajalookonverentsi "Kutses". (156)
   Kristlikku vabaduseaadet, seda kuupaeva (31. mai 1917) ja kongressi
   voime pidada Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku kui vaba
   rahvakiriku sunni alguseks vabanevas ja iseseisvuvas Eestis. (157)


Peapiiskop Kiivit ja valiskiriku peapiiskop Udo Petersoo asendasid 1997. aastal valiskirikupeade varem pakutud kiriku sunnidaatumi 1. juuni 31. maiga. Molemad kirikud on eiranud Gregoriuse kalendri kuupaevi (E.E.L.K. on ainult 1967. aastal kasutanud uue kalendri kuupaevi 13.-14. juuni).

Rahamae 1920. aastate konstateeringust EELK ja Eesti Vabariigi uhisest sunniprotsessist erines Kiiviti oma selle poolest, et sarnaselt Veemile paigutas ka tema EELK loomise aega enne Eesti Vabariigi manifesti, aga see-eest kiriku iseseisvaks saamine ehk Vene evangeelsest luterlikust kirikust eraldumine toimus Kiiviti hinnangul alles parast iseseisvumist. Jaab muidugi ebaselgeks, kas Kiivit pidas iseseisvumise daatumi all silmas manifesti esitamist 24. veebruaril voi hoopis midagi muud, naiteks Tartu rahulepingut.

Ideoloogiline sunnikontseptsioon--"Eesti vaba rahvakirik on vanem, kui Eesti Vabariik"--oli 1997. aastaks kiriku juhtkonnas niisiis juba laialt omaks voetud, eriti rahvuskiriku eestvoitlejate hulgas. (158) Ideoloogilist lisavurtsi, mida kiriklik meedia 1997. aastal kohe levitama asus, lisas ka president Lennart Meri poolt Kaarli kirikus 30. mail oeldu, et
   ilma kirikuta poleks olnud Eesti Vabariiki, ilma Eesti Vabariigita
   ei oleks tana olnud Eesti rahvast. (159)


Ajaleht Eesti Kirik ja Poltsamaa koguduse vaimulik Herbert Kuurme ei eksinud, kui utlesid, et president markis oma tervituskones ara, et "kirik sai iseseisvuse aasta varem kui riik". (160)
   ... veel enne Eesti Vabariigi 80. aastapaeva me puhitseme oma
   kiriku kaheksakumnendat aastapaeva /.../ veel enne poliitilisi
   erakondi seadis Eesti maakirik oma eesmargiks jumalariigi ja
   inimeseliigi uhendamise niisugusel viisil, mis tagaks eesti rahvale
   meie oiguste ja kohustuste tasakaalu, meie enese teostamise. Meie
   kirik juhtis meid meie hingelisele ja vaimsele iseseisvusele. (161)


Eesti rahva ja kiriku seose ule motiskledes ei pidanud president silmas siiski mitte konkreetselt EELK-d, vaid pigem kirikut selle uldises ning abstraktses tahenduses:
   Minule on kirik alati olnud niisama vana nagu rahvas. Nagu selle
   maa keel. Nagu selle maa kultuur /.../ Luhidalt, tanane aastapaev
   juhtis mu tagasi Puha Augustinuse juurde, ja mulle tundus, et ei
   ole sunnis raakida igaviku palge ees kirikust, mis on nii noor.
   (162)


Meri koneteksti autoriks oli Presidendi Kantselei valisosakonna nounik, katoliiklasest teoloog Jaan Tepp. (163) Konetekstis on uks konkreetne allikaviide ajalehele Teataja:
   Praeguste olude kohane korraldus oleks meie kirikule iseseisev
   Eesti Vabariik. (164)


Tsitaat pole 1917. aasta mai- ja juunikuu Teatajast siiski leitav, vaid hoopis Postimehest, kus initsiaalide -ld taga on Kopu ettekandest kinnipuutud lause (kongressi protokollis puudub):
   Praeguste olude kohane korraldus oleks meie kirikule iseseisev
   Eesti vabakirik. (165)


Nii sai presidendi kones Eesti vabakirik muudetud Eesti Vabariigiks.

1917. aasta kirikukongressil ei raagitud tegelikult iseseisvast Eesti Vabariigist. Tallinna Kaarli koguduse vaimulik Kapp mainis oma sonavotus,
   et ainult autonoomne Eesti voib kirikule need tingimused luua, mis
   kirikule tema iseseisvaks tooks on vajalikud. Selleparast tuleb
   soovida autonoomset Eestit, milles oleks oma autonoomne vaba
   rahvakirik. (166)


Kaukaasia ja Louna-Venemaa Eesti asunduste asunike kongressi (21.-23. mail 1917) resolutsioonides ei noutud Venemaast lahusolevat Estonia-nimelist Eestit, vaid ainult Venemaa vabariikide liitu kuuluvat Eestit. (167) Autonoomse Eesti autonoomse luterliku kiriku kontseptsioon on analoogne Eesti oigeusuliste sooviga luua eestlastele Venemaa ja Moskva patriarhaadi nousolekul ning toetusel autonoomne Eesti piiskopkond. Soov sonastati 6. ja 7. aprillil Tallinnas toimunud Eesti oigeusuliste noupidamisel. (168)

Kontseptsioon, et 1917. aastal iseseisvunud eestlaste juhtimisega luterlik kirik innustas 1918. aastal manifesteerivalt Eesti Vabariiki valja kuulutama, sai laiemalt tuntuks 1997. aastal, ja oli loodud, et jaada ning kinnistuda.
   Rahvuskiriku sundimise faktis 80 aastat tagasi naeme uhte sammu
   rahvusriigi loomise protsessis. Rahvuslikult meelestatud pastorid
   on kandnud omariikluse ideed enne kui selle realiseerimiseks
   poliitilised olud voimaluse andsid. Seega soovime anda EELK
   Kirikupaevaga teatava avaloogi selle protsessi teadvustamiseks, mis
   viis Vabariigi valjakuulutamiseni,


kirjutas assessor Tiit Salumae. (169) Kiriku 90. aasta juubelipidustustel 2. juunil 2007 Tartus kordas seda sonumit peapiiskop Andres Poder ja seda propageeritakse edasi Villem Reimanile puhendatud aastaraamatus, mille valjaandmist toetas ka Eesti Vabariigi Valitsus. (170)

Kuigi vaimulike tekstide puhul tuleb arvestada valjakujunenud subkultuurse keelekasutusega, liitus taolise sunniretoorikaga kindlasti ka uhiskonnale suunatud ideoloogiline sonum. EELK soovis rohutada oma voitva kiriku (ecclesia triumphans) ja "rahvusluse ideaali sailitava institutsiooni" rolli Eestis, mis
   on alati toetanud demokraatlikke protsesse uhiskonnas: olnud
   lihtsate inimeste huvide eest voitlejaks; taotlenud iga rahva ja
   iga inimese oigust enesemaaramisele talle Jumala poolt usaldatud
   maal,


valmistades nii
   markamatult ette pinda praegusele rahvuslik-poliitilisele
   arkamisele. (171)


Teise elemendi moodustas Kiiviti kontseptsioonis Kuulo Vimmsaare, Edgar Hargi ja Konrad Veemi arusaam, et 1917. aastal asutati eestlaste juhtimisega EELK. Esimest korda ajaloos tahistas Valis-Eesti kirik EELK 50. aastapaeva piduliku jumalateenistusega 1967. aastal ja 80. aastapaeva 1997. aastal Kaarli kirikus toimunud kirikupaeva ning sugisel Tartus toimunud ajalookonverent-siga. (172) 90. aastapaeva tahistamine toimus 2007. aastal Tartus, aga ullatuslikult unustati 1917. aasta kirikukongressi aramarkimine 2008. aasta kirikukalendris uldse ara. (173)

Protestantliku kiriku toe kasitlus laheneb katoliiklikule, kui praktikast saab ajaloolise toe kriteerium. EELK asutamise sunnipeo praktika on iseenesest kull luhike, kuid mone eesti kirikuajaloolase jaoks naib see olevat juba tosine argument, mis kinnitavat ajaloolist tode EELK asutamisest 1917. aastal. (174)

KOKKUVOTE

Tartus 1917. aastal kogunenud eesti kogudusesaadikute kirikukongress oli ajalooliselt erakordne selles mottes, et tegemist oli luterlastest eestlaste esmakordse nii esindusliku kokkutulekuga luterliku kiriku ajaloos. Kirikutegelaste ja monede ajaloolaste hinnangul viis see eestlaste juhtimise alla lainud iseseisva vaba rahvakiriku asutamiseni 1917. aastal. Kodukiriku (EELK) hinnangul toimus see 31. mail, valiskiriku (E.E.L.K.) hinnangul aga 1. juunil. Kaesolevas uurimuses tutvustatud arengud ja seisukohad lubavad kokkuvottes seda ettekujutust ning kirikus laialt omaks voetud seisukohta usna oluliselt korrigeerida.

Eesti koguduste vaimulike ettevotlikku tegevust 1917. aasta kevadel ei ole pohjust alahinnata, aga tuleb tagantjarele tunnistada nende ettevotlikkust otseselt ja kaudselt suunanud impulsse, mida asjaosalised ise ei tajunud alati sellistena, nagu neid naeb ajaloolane oma tagasivaates. Eesti kogudusesaadikute 1917. aasta kirikukongressi toimumise impulssideks olid Ajutise Valitsuse otsus riigi ja kiriku lahutamisest ning Siseministeeriumi ja Venemaa luterliku kiriku Uldkonsistooriumi algatus reorganiseerida luterlik kirik Venemaal rahvuste jargi. Need impulsid andsid olulise touke, et 1917. aasta aprilli teisel poolel aktiveeruda ja eesti koguduste jaoks oma kirikukorralduse eelnou valjatootamisele asuda. Lisaimpulsi said luterlased oigeusklikelt, kes votsid suuna eesti rahvusest piiskopiga autonoomse Eesti piiskopkonna asutamisele ja oigeusu eestiparasemaks muutmisele. Venemaa erinevate luterlike rahvuste kirikukongressid olid moeldud ettevalmistavate kongressidena Venemaa evangeelse luterliku kiriku uldsinodiks.

1917. aasta eesti kogudusesaadikute kongressil otsiti esiteks konsensust kusimuses, kas minna seniselt maakiriku tuupi kirikult ule demokraatlikumasse, alt ulespoole juhitud rahvakiriku tuupi voi mitte. Teiseks puuti seal labi viia Tartus loodava eesti kogudusi uhendava konsistooriumiga vabakiriku pohikirja eelnou esimene lugemine. Soov liita tulevikus Eesti vabakirikuga ka teised luterlikud rahvusvahemused viis rahvusliku Eesti vabakiriku asendamiseni Eesti vaba rahvakirikuga.

Pohikirja eelnous satestatud demokraatlikest printsiipidest juhinduvat rahvusliku kiriku asutamist uue kirikuoigusliku subjektina 1917. aastal ei toimunud. Olemasoleva seisusliku kirikuvalitsuse korvale, voi selle asemele, ei valitud demokraatlikult valitud kirikuvalitsust. On aarmuslik 1917. aasta kirikukongressil haaletatud resolutsioone tolgendada eesti koguduste enesemaaramisoiguse teostamisena teise kiriku koosseisus. Maanoukogu, Eesti Ajutine Valitsus ja Vabariigi Valitsus jatkasid seisusliku Eestimaa Konsistooriumi tunnustamist. Uus demokraatlikult valitud Eestimaa Konsistoorium sai oma volitused 1919. aasta esimeselt uldkiriklikult kirikukongressilt ja kinnitati Vabariigi Valitsuse poolt ametisse oktoobris.

Enne II maailmasoja aegses kasitluses domineerib kirikukongresside historiograafias protsessiloomeline ja evolutiivne kontseptsioon, milles kirjeldatakse 1917. aastal alustatu reaalselt tegelikkuseks saamist 1919. aastal. 1960. aastatel hakati valis-ja kodukirikutegelaste kirjutistes, aga ka noukogude autorite ning ajaloolaste omades raakima 1917. aasta kirikukongressist kui eestlaste juhtimisega uue kiriku asutamisest. Noukogude autorite motiiviks oli osutada eestlaste juhtimisega kiriku rahvareeturlikule kaitumisele ja tegevusele sellele jargnenud 1918. aastal. Valiskiriku autorite motiiviks oli rohutada baltisakslaste kirikliku valitsuse alt vabakssaamist, endistest kirikuvalitsustest iseenda taielikku soltumatuks kuulutamist ja ka maailma riigikirikutele eeskujuks olemist, toonitades oma organisatsioonilist evangeelsust. 1917. aasta kirikukongressi EELK asutamisena on voetud kui rahvuslikku projekti. 1919. aasta uldkirikliku kirikukongressi ees annab 1917. aasta kirikukongress voimaluse rohutada rohkem eestlaste egiidi all toimunud omaalgatuslikku rahvuslikku iseotsustamist. Kuna puudub psuhholoogiline barjaar, siis on eestlastel seda kirikukongressi kerge ka EELK asutamisena naha. 1919. aasta algul initsiatiivikust naitama hakanud Eestimaa Konsistoorium ja selle juht Wilhelm Kentmann on selles rahvuslikus isetegemise pildis hairivad elemendid. Molemad osapooled, eestlastest koosnenud Tartu kirikukongressi tookomisjon ja baltisakslasest kirikuvalitsuse juht, olid kirikukongressi ettevalmistamiseks, uue kiriku pohikirja loplikuks valjatootamiseks ning vastuvotmiseks valmis 1919. aasta kevadtalvest alates koos tootama. Kokkuvotteks selle kohta, kelle egiidi all EELK lopuks asutati, tulebki oelda seda, et EELK asutati eestlaste ja baltisakslaste, riigi ning kiriku uhistoona.

1995. aastast alates hakati kirikukalendrites jarjekindlalt markima 1917. aasta kirikukongressi kui EELK asutamist. 1997. aastal joudis osaliselt president Lennart Meri abiga Eesti laiema uldsuseni kiriku juhtkonnas omaksvoetud sunniteooria, mille kohaselt sunnitas Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ka Eesti Vabariigi.

Eesti Ajutine Valitsus tekitas 1919. aasta veebruaris ja aprillis kirikule antud maaruste joustumisega uue juriidilise olukorra. Alguse saanud vormimuutustega algas parast 10.-12. septembrini 1919 Tallinnas toimunud uldkiriku kongressi siinses luterlikus kirikus uus ajajark, mis sisaldas uue kiriku asutamise reaalseid tunnuseid: uus pohikiri, demokraatlikult valitud konsistoorium, seisusliku kindral-superintendendi asendamine demokraatlikult valitud piiskopiga. Uue kiriku piiskop Jakob Kukk nimetati Eesti Vabariigi siseministri poolt ametisse 17. oktoobril 1919 ja uus konsistooriumi koosseis kinnitati 29. oktoobril 1919.

doi: 10.3176/hist.2014.1.04

Riho SAARD

EELK Usuteaduse Instituut, Puhavaimu 6, Tallinn, Eesti; rihosaard01@gmail.com

(1) Aunver, J. Eesti rahvakiriku seadusliku korra kusimusest.--Rmt: Aastate kestes. Kiriku-ja kultuuriloolisi vaatlusi 1924.1959. Eesti Vaimulik Raamat, Uppsala, 1961; Taska, A. Eesti vaba rahvakiriku sund.--Tulimuld, 1984, 4; Karjaharm, T. Kirikureformi kusimus Baltimaadel (XX sajandi algus . 1916. aasta).--Rmt: Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis. Artiklite kogumik, III. Koost J. Kivimae. Eesti Raamat, Tallinn, 1987, 221-249; Taska, A. Eesti vaba rahvakiriku sund.--Rmt: Oigusteaduslikke motteid. A. Taska, Lund, 1989, 111-119; Veem, K. Eesti vaba rahvakirik. Dokumentatsioon ja leksikon. 2., taiendatud trukk. Eesti Vaimulik Raamat, Stockholm, 1990; Ketola, M. The Nationality Question in the Estonian Evangelical Lutheran Church, 1918-1939. (Suomen Kirkkohistoriallisen Seuran toimituksia, 183.) Suomen Kirkkohistoriallinen Seura, Helsinki, 2000; Saard, R. Eesti rahvusest luterliku pastorkonna valjakujunemine ja vaba rahvakiriku projekti loomine, 1870-1917. (Suomen Kirkkohistoriallisen Seuran toimituksia, 184.) Suomen Kirkkohistoriallinen Seura, Helsinki, 2000; Saard, R. Johan Kopp ja rahvakiriku moiste.--Rmt: Johan Kopp 125. Toim R. Altnurme. Eesti Kirikuajaloo Selts, Tartu, 2000, 13-30; Pesonen, N. Valtionkirkosta vapaakirkoksi? Viron evankelis-luterilaisen kirkon jarjestysmuodon kehitys 1919-1925. (Suomen Kirkkohistoriallisen Seuran toimituksia, 191.) Suomen Kirkkohistoriallinen Seura, Helsinki, 2004; Saard, R. Eesti rahvakiriku idee puuetest vaba rahvakiriku projektini.--Sulane, 2007, 47, 2, 8-19; Hansen, V. Kaarli kogudus esimesel Eesti kirikukongressil ja kongressi vastukajad. --Sulane, 2007, 47, 2, 23-26; Saard, R. Viron evankelis-luterilaisen kirkon syntyhistorian problematiikasta. (Suomen Kirkkohistoriallisen Seuran vuosikirja, 99.) Suomen Kirkkohistoriallinen Seura, Helsinki, 2009, 120-142; Saard, R. Eesti evangeelse luterliku kiriku sunniloost. --Akadeemia, 2010, 12, 2177-2202; Rohtmets, P., Salumae, E. Eesti evangeelse luterliku vaba rahvakiriku asutamisest.--Akadeemia, 2011, 6, 1135-1177; Saard, R. EELK sund ja eestlaste voimuletulek kirikus.--Akadeemia, 2011, 9, 1745-1753; Rohtmets, P., Salumae, E. Vaba rahvakiriku asutamisest 1917. aastal.--Akadeemia, 2011, 9, 1754-1759.

(2) Karjaharm, T. Kirikureformi kusimus Baltimaadel (XX sajandi algus--1916. aasta), 221-249; Saard, R. Eesti rahvusest luterliku pastorkonna valjakujunemine ja vaba rahvakiriku projekti loomine, 223-264.

(3) Saard, R. Eesti rahvusest luterliku pastorkonna valjakujunemine ja vaba rahvakiriku projekti loomine, 258-264, 272-274.

(4) Rohtmets, P., Salumae, E. Eesti evangeelse luterliku vaba rahvakiriku asutamisest, 1137.

(5) II Riigikogu IX istungjargu protokoll nr 270 (18), 5.11.1925, vg 838-842.--Rmt: II Riigikogu. IX istungjark. Protokollid nr 253-302. Riigi Trukikoda, Tallinn.

(6) Eesti oigeusuliste tegelaste uleuldine noupidamine Tallinnas.--Postimees, 13.4.1917; vt ka Poore oigeusuliste eestlaste elus.--Postimees, 16.4.1917.

(7) Poore oigeusuliste eestlaste elus.--Postimees, 16.4.1917.

(8) Saard, R. Eesti rahvusest luterliku pastorkonna valjakujunemine ja vaba rahvakiriku projekti loomine, 282.

(9) Tobien, A. Die Livlandische Ritterschaft in ihrem Verhaltnis zum Zarismus und russischen Nationalismus. Band I. Loffler, Riga, 1925, 228.

(10) Saard, R. Eesti rahvusest luterliku vaimulikkonna valjakujunemine ja vaba rahvakiriku projekti loomine, 274-276.

(11) Samas, 283.

(12) Rohtmets, P., Salumae, E. Eesti evangeelse luterliku vaba rahvakiriku asutamisest, 1140.

(13) H. Kirik ja riik.--Postimees, 12.4.1917.

(14) Raid, L. Vabamotlejate ringidest massilise ateismini. Marksistlik ateism Eestis aastail 1900-1965. Eesti Raamat, Tallinn, 1978, 81.

(15) Piiskopi idee voidi saada Helsingi eestlaste Puha Pauluse koguduse vaimuliku August Nigoli rahvuslike piiskopkondadega rahvakirikute projektist, mis oli ilmunud 1916. aasta septembris Postimehes ja Pealinna Teatajas ning separaadina 1917. aasta jaanuaris Helsingis.

(16) Saard, R. Eesti rahvusest luterliku vaimulikkonna valjakujunemine ja vaba rahvakiriku projekti loomine, 283-284.

(17) Eesti Ajalooarhiiv (EAA), f 1201, n 1, s 90.

(18) Wilhelm Eisenschmidt, Arnold Laur, meditsiinidoktor Henrik Koppel, Arnold Habicht, Leopold Raudkepp, kandidaat Eduard Aule, Jaak Varik, Alexander Kapp, Jakob Kukk, Johan Kopp, Jaan Lattik, Bernhard Steinberg.

(19) Eesti Ewangeli-usu kirikukogu kokkukutsumine.--Postimees, 5.5.1917.

(20) Uleskutse Eesti koguduste asemikkudele.--Postimees, 13.5.1917; Uleskutse Eesti koguduste asemikkudele.--Tallinna Teataja, 18.5.1917.

(21) Eesti Ewangeli-usu kirikukogu kokkukutsumine.--Postimees, 5.5.1917.

(22) Rohtmets, P., Salumae, E. Eesti evangeelse luterliku vaba rahvakiriku asutamisest, 1142-1143.

(23) Saard, R. Eesti rahvusest luterliku pastorkonna valjakujunemine ja vaba rahvakiriku projekti loomine, 294.

(24) Materialien zur Frage einer Reorganisation der evang.-luth. Kirche Russlands. Als Manuskript gedruckt [1917]. EAA, f 1201, n 1, s 91; Girgensohn, K. Uber die Prinzipien zur Neuorganisation der Evangelisch-Lutherischen Kirche Russlands gemass der durch die Revolution neu entstandenen Lage. Kugelgen, Glitsch, Petrograd, 1917, 1-16.

(25) Materialien zur Frage einer Reorganisation der evang.-luth. Kirche Russlands. Als Manuskript gedruckt [1917]. EAA, f 1201, n 1, s 91.

(26) Willigerode, P. Richtlinien zu den Vorarbeiten fur die in Aussicht genommene Generalsynode, zur Orientierung fur die mitarbeitenden Pastoren des Moskauschen Konsistorialbezirks, 3.5.1917 Moskva. EAA, f 1201, n 1, s 90.

(27) Tobien, A. Die Livlandische Ritterschaft in ihrem Verhaltnis zum Zarismus und russischen Nationalismus, 229.

(28) Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistooriumi arhiiv (EELKKA), sailik 1. Eesti I Kirikukongressi protokoll 31. mail ja 1. juunil 1917. Tartu, 37; Saard, R. Eesti rahvusest luterliku pastorkonna valjakujunemine ja vaba rahvakiriku projekti loomine, 304.

(29) Saard, R. Eesti rahvusest luterliku pastorkonna valjakujunemine ja vaba rahvakiriku projekti loomine, 282, 287.

(30) EELKKA sailik 1. Eesti I Kirikukongressi protokoll 31. mail ja 1. juunil 1917. Tartu, 21.

(31) Pold, H. Meie kirikukorra uuendamistoode kaigust.--Ristirahva Puhapaeva Leht, 20.7.1917.

(32) Ulempreester K. Tiisik, kandidaat A. Kaelas, preester A. Laar, Tallinna pollupanga juhataja A. Nou: Eesti oigeusuliste ulemaaline kongress Tartus.--Postimees, 30.5.1917.

(33) Samas.

(34) Esimene Eesti naiskongress Tartus.--Postimees, 31.5.1917.

(35) Materialien zur Frage einer Reorganisation der evan.-luth. Kirche Russlands. Als Manuskript gedruckt [1917]. EAA, f 1201, n 1, s 91.

(36) Pold, H. Meie kirikukorra uuendamistoode kaigust.--Ristirahva Puhapaeva Leht, 20.7.1917.

(37) Saard, R. Eesti rahvusest luterliku pastorkonna valjakujunemine ja vaba rahvakiriku projekti loomine, 211.

(38) Tonisson, J. Protestantline vabakirik Eestis.--Postimees, 31.5.1917.

(39) EELKKA sailik 1. Eesti I Kirikukongressi protokoll 31. mail ja 1. juunil 1917. Tartu, 7p.8p.

(40) Samas, 30p.

(41) Samas, 9, 10.10p, 17; Saard, R. Eesti rahvusest luterliku pastorkonna valjakujunemine ja vaba rahvakiriku projekti loomine, 293.

(42) Eesti ev.-luteriusu koguduste esitajate kongress.--Postimees, 1.6.1917; Eesti Ew. Lutheruse usu koguduste asemikkude kongressilt.--Tallinna Teataja, 6.6.1917.

(43) Jarve, J. Luhike Kirikulugu algkoolidele. Odamees, Viljandi, 1926, 63.

(44) EELKKA Eesti-Soome kirikuopetajate konverentsi protokoll. Tallinn, 23-25.7.1935, 9.

(45) Eesti Evangeliumiusu vaba rahvakirik.--Postimees, 2.6.1917.

(46) Harju, Jarve, Laane, Parnu, Saare, Tartu, Viljandi, Viru, Voru ja Tallinna praostkond.

(47) EELKKA sailik 1. Eesti I Kirikukongressi protokoll 31. mail ja 1. juunil 1917. Tartu, 35-36, 39.

(48) Saard, R. Eesti rahvusest luterliku pastorkonna valjakujunemine ja vaba rahvakiriku projekti loomine, 212-223.

(49) Samas, 25.

(50) Karlis Irbe nime ei mainita, aga uldise arutelu sisust ja kirjeldusest lahtuvalt kais jutt just tema projektist.

(51) Pold, H. Meie kirikukorra uuendamistoode kaigust.--Ristirahva Puhapaeva Leht, 20.7.1917.

(52) Protokoll der Sitzungen der Privaten Konferenz zur Vorbereitung der Evangelisch-Lutherischen General-Synode 27.29 Juni 1917. EAA, f 1201, n 1, s 90; Saard, R. Eesti rahvusest luterliku pastorkonna valjakujunemine ja vaba rahvakiriku projekti loomine, 294.

(53) EAA, f 1209, n 1, s 90.

(54) Kopp Pollule 22.9.1917. EAA, f 1201, n 1, s 89.

(55) EELKKA sailik 1. Eesti I Kirikukongressi protokoll 31. mail ja 1. juunil 1917. Tartu. Kiriku kongressi komisjoni koosoleku protokoll 26-27.9.1917, 40-41.

(56) Saard, R. EELK sund ja eestlaste voimuletulek kirikus, 1747, 1752-1753.

(57) Dokumendis puuduvad eesnimed on saadud: Rohtmets, P., Salumae, E. Eesti evangeelse luterliku vaba rahvakiriku asutamisest, 1159.

(58) EELKKA sailik 1. Eesti I Kirikukongressi protokoll 31. mail ja 1. juunil 1917. Tartu, 41.

(59) Altnurme, R. Johan Kopp ja Tartu Ulikooli Usuteaduskond. Johan Kopp 125. Eesti Kirikuloo Selts, Tartu, 2000, 31-32.

(60) EELKKA sailik 1. Eesti I Kirikukongressi protokoll 31. mail ja 1. juunil 1917. Tartu, 39.

(61) EELKKA sailik 1. Kiriku kongressi komisjoni koosoleku protokoll 10-11.1.1918, 42-47.

(62) Samas, 39, 51.

(63) Stockholm Pollule 29.1.1918. EAA, f 1209, n 1, s 90.

(64) Samas.

(65) Tegemist oli superintendendi nimetuse asendamisega pidulikumaga. Luterlikes kirikutes ei ole konsensust kusimuses, kas kiriku ulemkarjast tuleks kutsuda piiskopiks, superintendendiks, kirikupresidendiks vm. Konsensust ei ole selleski, kas ulemkarjane peaks olema ametisse puhitsetud voi mitte. Oskar Palsa puhul ei ole alust raakida nn apostellikust jarjepidevusest (successio apostolica), vaid ulesannete jarjepidevusest (successio functionalis). Apostelliku jarjepidevuse ja kate pealepanemisega saadava kustutamatu vaimse loomusega (character indelebilis) opetuse esinemist luterlikes kirikutes tuleb tunnistada vulgaar-katoliiklikuks motteviisiks.

(66) Die Kirchen und das Religiose Leben der Russlanddeutschen. Evangelischer Teil. 2. uberarbeitete und verbesserte Auflage. Bearb. J. Schnurr. AER Verlag Landsmannschaft der Deutschen aus Russland, Stuttgart, 1987, 36, 39.

(67) Aunver, J. Eesti rahvakiriku ristitee. Eesti Vaimulik Raamat, Stockholm, 1953, 13, viide 6.

(68) Ajutise Valitsuse protokoll nr 14, 21.11.1918, p XII. Ajutise Valitsuse protokollid 1918-1919.

(69) Saard, R. EELK sund ja eestlaste voimuletulek kirikus, 1751-1752.

(70) II Riigikogu IX istungjargu protokoll nr 270 (18), 5.11.1925, vg 838-842.--Rmt: II Riigikogu. IX istungjark. Protokollid nr 253.302. Riigi Trukikoda, Tallinn.

(71) Maanoukogu protokoll nr 67, 26.11.1918.--Rmt: Maanoukogu protokollid 1917-1919. Toim E. Jarvesoo, L. Koobas. (Uliopilasselts Liivika Toimetis, 12.) Toronto, 1990, 332.

(72) Ajutise Valitsuse protokoll nr 35, 14.12.1918, p II/2. Ajutise Valitsuse protokollid 1918-1919.

(73) Ajutise Valitsuse protokoll nr 66, 31.1.1919, p II/2. Ajutise Valitsuse protokollid 1918-1919.

(74) 1899. aastal oli Ado Grenzstein valja pakkunud idee uhendada eestlaste luterlikud kogudused oma rahvusliku kirikuvalitsuse alla. 1905. aasta septembris avaldati Eesti Postimehes idee Pohja- Liivimaa eestikeelse ala ja Eestimaa liitmisest uhise sinodi alla, sama aasta detsembris esitas Villem Reiman idee Pohja-Liivimaa ning Eestimaa kiriklikust uhendamisest (Saard, R. Eesti rahvusest luterliku pastorkonna valjakujunemine ja vaba rahvakiriku projekti loomine, 213, 226, 235). Eesti-ja Liivimaa eesti alade kirikliku uhendamise puhul on kaua aega toetutud Olaf Silla eksitavale vaitele, nagu oleks see toimunud 18. veebruaril 1918. See viga jai sisse ka 1995. aastal ilmunud redigeeritud ja taiendatud kordustrukis (Sild, O., Salo, V. Luhike Eesti kirikulugu. Tartu, 1995, 120). Kuigi kaesoleva artikli autor juhtis 2009. aastal sellele eksitusele tahelepanu, ei noustunud Eesti oikumeenia ajaloo peatoimetaja seda viga parandama (Eesti oikumeenia lugu. Peatoim R. Altnurme. Tartu Ulikool, Eesti Kirikute Noukogu, Tartu, 2009, 20); Riho Saardi meil Riho Altnurmele, Eerik Joksile, Tauno Tederile 15.9.2009.

(75) B[irk], A. Konsistooriumi kokkuseadet tarve uuendada.--Tallinna Teataja, 22.11.1918.

(76) Maarus: Ev.-Lut. usu konsistooriumite asjus.--Riigi Teataja (RT) 12/27.2.1919.

(77) Siseministri ettepanek J. Kukke Eesti Evangeeliumi Lutheri usu konsistooriumi presidendiks ja F. Akeli abipresidendiks kinnitamise kohta. Eesti Riigiarhiiv (ERA), f 31, n 1, s 1248.

(78) 1921. aastal hakkas piiskop Jakob Kukk kui kunagise Eestimaa kindralsuperintendendi jareltulija noudma endale seaduslikus korras endise Eestimaa kindralsuperintendendi oigusi, sealjuures Toomkiriku ulemopetaja oigusi, noudes, et Vabariigi Valitsus kinnitaks seda eriseadusega. Piiskopile vastati, et ei ole mingit vajadust piiskoppi kindralsuperintendendi kohustustesse ja oigustesse eraldi seadusega kinnitama hakata, sest pole mingit kahtlust, et praeguse piiskopi, kes oli valitud endise superintendendi asemele, voimupiirkonda kaivad koik Eesti Vabariigi osad: Konsistoorium Toomkiriku noukogule 21.1.1921, Kukk Einbundile 4.7.1922, Kubarsepp Konsistooriumile 14.8.1922. EELKKA Tallinna Toomkirik; Tartu ulikooli rooma oiguse professor oiguteaduse doktor Wilhelm von Seeler leidis oma 17-lehekuljelises juriidilises analuusis, et see oleks eba- oige, kui Eesti Vabariigi Vanemat loetaks Vene kubermangu Eestimaa kuberneri jareltulijaks ja Eesti Vabariigi luterliku kiriku piiskopi ametit vordsustataks Eestimaa kindralsuperintendendi ametiga. "Niisama nagu Eesti Vabariik poliitilise kujuna on uus loomine ja mitte ei ole uhe kubermangu jatkamine kahest kubermangust, nii ei koosne ka Eesti Vabariigi evangeelne luterlik kirik mitte poolteisest vene konsistoriaalringkonna kokkuliitmisest, ja niisama ei koosne Eesti Vabariigi evangeelse luterliku kiriku piiskopi ametivoim ka mitte sellest, et kokku on pandud kahe Vene riigi evangeelse luterliku kiriku alla kuuluva kindralsuperintendendi ametivoimud." Tuli moelda, kas endisel ajal kindralsuperintendentide kohta maksvate seaduste [section]-id 528, 529, 532 ja 538-542 oleksid ilma muudatusteta kohaldatavad Eesti Vabariigi luterliku piiskopi kohta. Pealegi muutis 1919. aasta ajutine koguduste omavalitsuste seadus oluliselt olukorda, lopetades vana korra ja andes kogudustele oiguse endale ise opetajad valida. Mitte ainult osa opetajaid, nagu tolgendas konsistoorium, et piiskopi kui Toomkoguduse ulemopetaja korvale jaeti saksa kogudusele oigus valida endale ise ka oma opetaja. Seadus oli uhemotteliselt niisuguse lahendi vastu. Kogudusel oli oigus koiki oma opetajaid ametisse valida. "Ukski ei voi kahelda, et ka Eestis iga uksik kogudus loeks omale auks, oma puhitsetud ruumisid tarvitada anda Eesti kiriku asjanduse koige ulemale juhatajale, Jumala sona kuulutamiseks, ja siin ei tuleks oodata mingisuguseid raskusi, miksparast ka sugugi ei ole olemas tarvidust, normeerida tahendatud olukordi juriidiliselt kindlaks maaratud vormides, ja nimelt vormides, mis laenuks voetud on ammugi loppenud keskaja asutustelt, ja mis kaivad demokraatlise enesemaaramise aate vastu, mille peal pohineb meie riigikord, ja ka algkristliku, evangeelse, nuud uuelt aratud pohimotte vastu, valimisi teostada koguduste kaudu--missugune pohimote on ka meie kiriku aluseks maaratud 1919. aasta korralduse labi." (Tallinna Linnaarhiiv, f 237, n 1, s 66, l 2-17.)

(79) Lattik, J. Teekond labi oo, I. Vadstena, 1950, 197.

(80) Kentmann, W. Kodumaa kiriku tulevik, I-III.--Ristirahva Puhapaeva Leht, 2.1.1919-16.1.1919.

(81) Kentmann Eesti Ajutisele Valitsusele ja Siseministeeriumile 17.2.1919. ERA, f 14, n 1, s 57.

(82) RT nr 28/29, 30.4.1919, 226.

(83) Ajutine ev. lutheruse usu koguduste omavalitsuse ja kiriku-komisjoni korraldus. ERA, f 14, n 1, s 57.

(84) Eesti Ajutise Valitsuse Korraldus Evangeeliumi-Lutheri usu kirikuseaduse uuendamise asjus. ERA, f 14, n 1, s 57.

(85) Kopp, J. Ponev moment Eesti Ev.-Lutheruse kiriku arenemisloos.--Paevaleht, 29.8.1922.

(86) Rahamagi, H. B. Eesti evangeeliumi luteri usu vaba rahvakirik vabas Eestis. K. Mattiesen, Tartu, 1926, 5.

(87) Asutava Kogu I. istungjark 1919. Tallinn. Asutava Kogu protokoll nr 1, 23.4.1919. Tervitustelegrammi saatsid Eesti piiskopkonna noukogu, juudi koguduse noukogu (soovides kultuurautonoomiat) ja ulemaalise kristliku noorsoo konverentsi nimel Karl L. Marley ning Karl Kaups, kes soovisid, et Jeesuse Kristuse vaim eestlaste .maal valitseks ja Jumal Eestimaad valvaks ja hoiaks.. Saal sellele tervitusele kateplaksutamisega ei reageerinud.

(88) Saard, R. EELK sund ja eestlaste voimuletulek kirikus, 1749.

(89) Konsistoorium Siseministeeriumile 25.7.1919 ja 11.8.1919. ERA, f 14, n 1, s 57.

(90) EELKKA sailik 1. Eesti I Kirikukongressi protokoll 31. mail ja 1. juunil 1917. Tartu, 52.

(91) EELKKA sailik 1. Eesti I Kirikukongressi protokoll 31. mail ja 1. juunil 1917. Tartu, 52p.

(92) Kentmann, W. Kirik ja riik. Eesti Ev. Lutheruse usu kogudustele. J. ja A. Paalmann, Tallinn, 1919, 4.

(93) EELKKA sailik 1. Eesti I Kirikukongressi protokoll 31. mail ja 1. juunil 1917. Tartu, 52.52p; EELKKA sailik 2. Eesti II Kirikukongressi protokoll. Protokoll 10.9.1919, [section]2.

(94) J. Kukk Kirikukorra eelnoust: EELKKA sailik 1. Eesti I Kirikukongressi protokoll 31. mail ja 1. juunil 1917. Tartu, 52.52p; EELKKA sailik 2. Eesti II Kirikukongressi protokoll. Protokoll 10.9.1919, [section]2.

(95) EELKKA Eestimaa kirikuopetajate sinodi protokoll, Tallinn 13-15. september 1919.

(96) Eesti Evangeliumiusu vaba rahvakirik.--Postimees, 2.6.1917.

(97) EELKKA 6-13. septembril 1980 Tallinnas toimunud Luterliku Maailmaliidu konverentsi "Kuulutus tana" orgkomitee koosolekute protokollid, kirjavahetus ja konverentsil osalejate nimekirjad: Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. Koost T. Salumae. [Haapsalu], 1980, 8. Kasikirja sailitatakse ka Tallinna Ulikooli Akadeemilise Raamatukogu Baltika osakonnas; Saard, R. Luterliku Maailmaliidu Euroopa vahemuskirikute konverents Tallinnas 1980.--Rmt: Kultuurisillad Laanemere-aarses kultuuriruumis. Toid eesti kirikuloo, sustemaatilise teoloogia ja piibliteaduste alalt. Toim R. Saard. (EELK Usuteaduse Instituudi toimetised, XXI.) Tallinn, 2011, 173-174.

(98) Saard, R. Eesti rahvusest luterliku pastorkonna valjakujunemine ja vaba rahvakiriku projekti loomine, 265.

(99) Kopp, J. Ponev moment Eesti Ev.-Lutheruse kiriku arenemisloos.--Paevaleht, 29.8.1922.

(100) Kopp, J. Kirikuvalitsemisopetus. Tartu, 1940, 107.

(101) EELKKA Perekond Kopp. Johan Kopp. Minu kirjutisi ja motteavaldusi kiriku ning usuelu kusimuste kohta, visandid, fragmendid, protestantism Eestis jm. Pagineerimata fragment "Protestantline waim".

(102) Pold, H. Meie kirikukorra uuendamistoode kaigust.--Ristirahva Puhapaeva Leht, 20.7.1917.

(103) Aunver, J. Eesti rahvakiriku seadusliku korra kusimusest.--Rmt: Aastate kestes. Kiriku- ja kultuuriloolisi vaatlusi 1924.1959. Eesti Vaimulik Raamat, Uppsala, 1961, 55.

(104) Rohtmets, P., Salumae, E. Eesti evangeelse luterliku vaba rahvakiriku asutamisest, 1168.1169.

(105) II Riigikogu IX istungjargu protokoll nr 270 (18), 5.11.1925, vg 837-844.--Rmt: II Riigikogu. IX istungjark. Protokollid nr 253.302. Riigi Trukikoda, Tallinn.

(106) Aunver, J. Oma kirik.--Rmt: Jumala abiga edasi: piiskop dr Johan Kopp.u 75. sunnipaevaks. Toim J. Aunver. EELK Konsistoorium Eksiilis, Stockholm, 1949, 51, 66.

(107) Aunver, J. Eesti rahvakiriku ristitee, 5, 11.

(108) Aunver, J. Eesti rahvakiriku seadusliku korra kusimusest, 55.

(109) Aunver, J. Piiskop Johannes Oskar Lauri 70-aastane.--Rmt: Issanda kiriku toopollul. Eesti Vaimulik Raamat, Uppsala, 1962, 9.

(110) EELK Uppsala Koguduse juhatus ja opetaja kaasmaalastele, mai 1967. EELKKA EELK Uppsala Kogudus. Koguduse kirjavahetus 1963-1969.

(111) Eesti kirik vabaduses. Eesti kristlik aastaraamat 1958.1959. Toim K. Kiisk. Ortoprint, Toronto, 1957, 21, 29.

(112) EELK Konsistooriumi Ringkiri 12.4.1967. EELKKA EELK Uppsala Kogudus. Koguduse kirjavahetus 1963-1969.

(113) Salumaa, E. Kirik kodanliku iseseisvuse algaastail, I, 36.

(114) EELKKA Peapiiskopi kirjavahetus 19.12.1967-15.12.1969. A. Tooming. Ulevaade EELK-st, p II. 1967.

(115) Konrad Veem. Karjasekiri, naarikuul 1988. EELKKA EELK Louna-Rootsi kogudus. Praostkonna sinodid, protokollid, pihtkondade aruanded 1987. aasta kohta ja 1988. aasta kirjavahetus.

(116) Veem, K. Eesti vaba rahvakirik. Dokumentatsioon ja leksikon. Eesti Vaimulik Raamat, Stockholm, 2., taiendatud trukk, 1990, 207.

(117) Veem, K. Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku oigusliku seisundi kujunemine ajaloo kaigus. --Rmt: Kirikuoiguse kasiraamat. Koost A. H. Rossman. EELK Konsistoorium, Stockholm, 1981, VII.

(118) Kiivit, J., Petersoo, U. Kaheksakummend aastat Eesti Vaba Rahvakirikut.--Rmt: Me onnistame teid Issanda kojast. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik tana. EELK Konsistoorium, Tallinn, 1997.

(119) Artur Taska doktoreerus oigusteaduses enne soda Kieli ulikoolis. Rootsis tootas ta Malmo laani haigekassa administratiivosakonna Eesti Komitee buroo juhatajana.

(120) Taska, A. Eesti vaba rahvakiriku sund.--Tulimuld, 1984, 4, 205; Taska, A. Eesti vaba rahvakiriku sund.--Rmt: Oigusteaduslikke motteid. A. Taska, Lund, 1989, 111-119.

(121) Konrad Veem. Peapiiskopi karjasekiri 4.3.1987. EELKKA EELK Louna-Rootsi kogudus. Praostkonna sinodid, protokollid, pihtkondade aruanded 1986. aasta kohta ja 1987. aasta kirjavahetus.

(122) Saard, R. Eesti rahvusest luterliku pastorkonna valjakujunemine ja vaba rahvakiriku loomine, 314.

(123) Kentmann, K., Plath, G. Aus dem kirchlichen Leben der deutschen evangelisch-lutherischen Gemeinden in Estland bis zur Umsiedlung im Jahre 1939. Hannover, 1969, 11, 146; Eesti ajalugu: kronoloogia. Koost S. Vahtre. Olion, Tallinn, 1994, 133.

(124) Vimmsaare, K. Religioon ja kirik Eestis. Eesti Raamat, Tallinn, 1978, 69.

(125) Vimmsaare, K. Ukskoiksus. on see hea voi halb? Eesti Raamat, Tallinn, 1981, 129.

(126) Raid, L. Vabamotlejate ringidest massilise ateismini. Marksistlik ateism Eestis aastail 1900-1965. Eesti Raamat, Tallinn, 1978, 80-81.

(127) Hark, E. Eesti evangeelne luterlik kirik tanapaeval. Perioodika, Tallinn, 1982, 12.

(128) Karl Raudsepp. 1984. aasta karjasekiri. EELKKA EELK Louna-Rootsi kogudus. Praostkonna sinodid, protokollid, pihtkondade aruanded 1983. aasta kohta.

(129) Konrad Veemi ettekanne EELK peapiiskopliku noukogu istungil 10.-12.10.1986. EELKKA EELK Louna-Rootsi kogudus. Praostkonna sinodid, protokollid, pihtkondade aruanded 1985. aasta kohta.

(130) Kaldur, P. Luhike oikumeenilise liikumise ajalugu.--Rmt: Documenta oecumenica: kirik, uhiskond, misjon. Koost P. Kaldur, I. Kurg, A. Laats, T. Teder, V. Vihuri. (EELK Usuteaduse Instituudi toimetised, XV.) EELK Usuteaduse Instituut, Tallinn, 2006, 22; Koguja. Villem Reimani kolleegiumi aastaraamat 2002-2007. Koost H. Runnel, A. Tooming. Ilmamaa, Tartu, 2008, 226.

(131) Rohtmets, P., Salumae, E. Eesti evangeelse luterliku vaba rahvakiriku asutamisest, 1135-1177.

(132) Vimmsaare, K. Religioon ja kirik Eestis, 72-74.

(133) Nelson, I. Vagaduse varjus. Eesti Raamat, Tallinn, 1965, 19. Nelson on pidanud kirikukongressi toimumisaastaks 1916. aastat.

(134) Kiriku-kongressi osavotjate nimekiri. EELKKA sailik 3. Eesti II Kirikukongressi ettevalmistamise ja labiviimisega seotud materjalid; Aunver, J. Eesti rahvakiriku ristitee, 15.

(135) Pagineerimata fragment "Endise kiriku waim ei jatnud ... ": EELKKA Perekond Kopp. Johan Kopp. Minu kirjutisi ja motteavaldusi kiriku ja usuelu kusimuste kohta, visandid, fragmendid, protestantism Eestis jm.

(136) Rahamagi, H. B. Eesti evangeeliumi luteri usu vaba rahvakirik vabas Eestis, 22.

(137) Kukk, J. Ewangeeliumi Luteruse usu kogudustele. Tallinn, Konsistoorium 24.9.1925, nr 1692. J. & A. Paalmann, Tallinn, 1925.

(138) Eesti Kirik, 14.6.1927.

(139) Rahamagi, H. B. Eesti evangeeliumi luteri usu vaba rahvakirik vabas Eestis, 19.

(140) Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku aruanne 1937. aasta kohta. Eesti Kiriku Kirjastus, [Tallinn], 1938.

(141) Eesti kirik vabaduses. Eesti kristlik aastaraamat 1958-1959. Toim K. Kiisk. Ortoprint, Toronto, 1957, 21, 29.

(142) Kukk puhitseti piiskopiks Kaarli kirikus.

(143) Eesti kirik vabaduses. Eesti kristlik aastaraamat 1958-1959, 29.

(144) EELK Konsistooriumi ringkiri 12.4.1967. EELKKA EELK Uppsala Kogudus. Koguduse kirjavahetus 1963-1969.

(145) EELK Uppsala Koguduse juhatus ja opetaja kaasmaalastele, mai 1967. EELKKA EELK Uppsala Kogudus. Koguduse kirjavahetus 1963-1969.

(146) Protokoll 14.6.1967. EELKKA Konsistooriumi liikmete, praostide ja UKK oppejoudude informatsiooniliste koosolekute protokollid 1966-1967.

(147) Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Kalender 1977. EELK Konsistoorium, Tallinn, 1977.

(148) Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Kalender 1987. EELK Konsistoorium, Tallinn, 1986.

(149) Laats, A. Esimene Eesti kirikukongress Tartus. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. EELK Konsistoorium, Tallinn, 1987, 108-109.

(150) Ingo Tiit Jaak EELK kogudustele 11.9.1987. EELKKA EELK Louna-Rootsi kogudus. Praostkonna sinodid, protokollid, pihtkondade aruanded 1986. aasta kohta ja 1987. aasta kirjavahetus.

(151) Kuno Pajula ajalooline ulevaade kristluse toomisest ja EELK-st (koost 19.8.1989). EELKKA EELK Louna-Rootsi kogudus. Suomalais-Unkarilais-Eestilainen teologikokous Puhjorannassa 20.-29.8.1989.

(152) Eesti Kiriku Kalender 1992. EELK Konsistoorium, Tallinn, 1991.

(153) Veem EELK piiskopile, praostidele, koguduste juhatustele 23.11.1988. EELKKA EELK Louna-Rootsi kogudus. Praostkonna sinodid, protokollid, pihtkondade aruanded 1987. aasta kohta ja 1988. aasta kirjavahetus.

(154) Eesti Kiriku Kalender 1997. Koost P. Paenurm. EELK Konsistoorium, Tallinn, 1996.

(155) Eesti rahvakiriku juubeli kunnisel Euroopa kirikutega uhinemise teel.--Eesti Kirik, 8.1.1997.

(156) J. Kiivit 25.9.1997. Kutse. EELKKA Toimik 6.4. Mitmesugune kirjavahetus ametiasutustega 18.1.1997-14.1.1998.

(157) Kiivit, J., Petersoo, U. Kaheksakummend aastat Eesti Vaba Rahvakirikut.

(158) 12. istungi protokoll 29.4.1997, 8-9. EELKKA XXIV Kirikukogu 12. istungjargu materjalid 1997; Viljandi praostkonna sinodi 2.4.1997 poordumine "Avalik kusimus". EELKKA EELK XXIV Kirikukogu istungite mitmesugused materjalid 1995.1997.

(159) Eesti Kirik, 4.6.1997.

(160) Kuurme, H. Pildikesi Poltsamaa ajaloost, I. Poltsamaa Linnavalitsus, Poltsamaa, 2001, 88.

(161) Vabariigi President Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku 80. aastapaeval Kaarli kirikus 30. mail 1997. EELKKA EELK Louna-Rootsi kogudus. Praostkonna sinodid, protokollid, pihtkondade aruanded 1996. aasta kohta ja kirjavahetus 1997.

(162) Samas.

(163) Teppi meil Saardile 20.6.2013.

(164) Vabariigi President Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku 80. aastapaeval Kaarli kirikus 30. mail 1997. EELKKA EELK Louna-Rootsi kogudus. Praostkonna sinodid, protokollid, pihtkondade aruanded 1996. aasta kohta ja kirjavahetus 1997.

(165) Eesti ev.-luteriusu koguduste esitajate kongress.--Postimees, 1.6.1917.

(166) EELKKA sailik 1. Eesti I Kirikukongressi protokoll 31. mail ja 1. juunil 1917. Tartu; Saard, R. Eesti rahvusest luterliku pastorkonna valjakujunemine ja vaba rahvakiriku projekti loomine, 298.

(167) Eesti asunikkude kongress.--Tallinna Teataja, 17.6.1917.

(168) Saard, R. Eesti rahvusest luterliku vaimulikkonna valjakujunemine ja vaba rahvakiriku projekti loomine, 281.

(169) Tiit Salumae EV Valisministeeriumile, harra Indrek Tarandile 2.5.1997. EELKKA Toimik 6-4. Mitmesugune kirjavahetus ametiasutustega 18.1.1997-14.1.1998.

(170) Koguja. Villem Reimani kolleegiumi aastaraamat 2002-2007. Koost H. Runnel, A. Tooming. Ilmamaa, Tartu, 2008, 225.

(171) Eesti Vabariigi Kodanike Peakomiteele 6.12.1989. EELKKA Toimik 6-4. Kirjavahetus ametiasutustega 14.12.1987-28.12.1990. EELK peapiiskopi kirjablanketile trukitud, aga ilma koostajata ja allkirjastamata jaanud kiri on publitseeritud ka kogumikus: Usk vabadusse. Artikleid ja malestusi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku osast Eesti iseseisvuse taastamisel. Koost A. Velliste. EELK Konsistoorium, Tallinn, 2011, 34. Kogumikus on Peakomiteele saadetud vastuse saatjaks margitud EELK Konsistoorium. See on siiski ainult oletuslik, sest tegelikku kirja koostajat ja saatjat pole originaaldokumendis margitud. See aga annab alust jareldada, et 1989. aasta detsembri algul ei julgenud ei peapiiskop Kuno Pajula ega ukski konsistooriumi liikmetest seda kirja oma nimega nahtavalt siduda ja allkirjaga kinnitada. Kontseptsioon EELK ja EV taasiseseisvumise lahutamatust, orgaanilisest seosest valjendus 1996. aastal ka peapiiskopi asetaitja assessor Andres Podra kirjas Vabariigi Presidendi Valimiskogule: "Eesti iseseisvuse ja riikluse taastamise otsustavates hetkedes on Eesti Kirik alati olnud osaline, toetanud rahvusaadet ja uhiskonna uuenemist kogu moraalse ja vaimuliku jouga"; Poder Vabariigi Presidendi Valimiskogule 19.9.1996. EELKKA Toimik 6-4. Kirjavahetus ametiasutustega 27.1.1995-9.12.1996; sarnast motteviisi ilmestab ka 2008. aastal peapiiskopi eestvedamisel algatatud projekt "Kirik ja Eesti taasiseseisvumine", mille eesmargiks pidi olema pilt, et "usk" kristlikluterlikus tahenduses ning EELK kui suurim eestlasi uhendanud institutsioon hoidsid labi Noukogude okupatsiooni alles ideed iseseisvusest, mis viis Eesti iseseisvuse taastamiseni. Kogumiku pealkirjaks pidigi tulema "Usk teeb vabaks", mis toonitanuks eestlaste vabaks ja iseseisvaks saamist labi luterliku kristluse ning kiriku. Projekti juhtima kutsutud Trivimi Vellistel onnestus saavutada kompromiss. Kogumiku pealkirjaks sai neutraalsem .Usk vabadusse., aga selle I osa alapealkirjaks jai siiski "Usk teeb vabaks": Usk vabadusse. Arikleid ja malestusi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku osast Eesti iseseisvuse taastamisel. Koost ja toim A. Velliste. EELK Konsistoorium, Tallinn, 2011.

(172) Eesti Kirik, 4.6.1997.

(173) Eesti Kiriku Kalender 2008. Toim J. Siim. EELK Konsistoorium, Tallinn, 2007.

(174) Altnurme meil Saardile 21.10.2008.
COPYRIGHT 2014 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2014 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Saard, Riho
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Date:Jan 1, 2014
Words:14830
Previous Article:From visions to a factor in the field of educational policy: the educational aims and social organization of the estonians until the first world...
Next Article:Claiming ethnicity in overlapping diasporic conditions: Estonian Americans and academic mobility during the cold war/Etnilisus ja kattuvad...
Topics:

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2019 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters