Printer Friendly

Forced migration of Estonian citizens to the East in 1941-1951: on datum lines in the history of refugees to the West/Eesti kodanike sundmigratsioon itta aastail 1941-1951: moningaid vordlusjooni laande pogenenute looga.

LAHTIKISTUD INIMHULGAD

1944. aasta augustis-septembris olid Eesti teed liikumisest tulvil, need olid tais sojapogenikke, taanduvaid Saksa voi pealetungivaid Noukogude sodureid. Samal ajal kui uks osa eestlastest uritas pogeneda, puudis teine osa, enamasti Saksa vakke varvatud, teed kodukanti leida. Mida uldse sellises soja ja voimuvahetuse olukorras teha? Kas jatta kodu maha, minna sojapakku, pogeneda ule mere Rootsi, taanduda Saksa vagedega Euroopa suunas, jaada Eestisse, lasta end punauksustel vangistada voi varjuda ja vastupanu osutada voi proovida taas noukogude uhiskonda sulanduda ning saatusele lootma jaada?

1944. aasta sugisel jatkas taaskehtestatud noukogude voim kohalike elanike vastu suunatud karistusoperatsioonidega, kuid nuud oli juba hilja Eestist pogeneda: see vois onnestuda vaid erandlikel juhtudel. Hirm, mis kuuditamisest ja noukogudelaste vagivallatsemisest 1941. aasta suvekuudel inimestesse oli pugenud, suvenes veelgi. Soja voidukas lopp ei andnud teed rahulikumale perioodile: jargnevad lahiaastad toid kaasa aina uusi kampaaniaid "kahtlaste", "ebausaldusvaarsete" elanike suhtes. (1)

1945. aasta mais seisis Euroopa silmitsi tohutute inimprobleemidega: miljonid hukkunud, lisaks haavatud, kurnatud, haiged, huljatud ja kodutud inimesed, kes koik vajasid toitmist, majutamist ning hooldamist. Kodumaalt pogenenud ja laagritest ning armeest vabanenud baltlased moodustasid vaid vaikese osa sellest lahendusi ootavast inimmassist. Baltlasi oma kodakondseteks pidav Noukogude Liit soovis neid tagasi tuua, mis kaugeltki ei uhtinud laande joudnute arvamusega. Enamik neist eelistas kodumaale naasmise asemel voorsile jaamist, mis kohati tekitas laane ametivoimudes ilmselget hammingut, kuid ida-laane suhete jahenedes leidis see uha enam aktsepteerimist. 1949. aasta 1. septembri seisuga oli ENSV Ministrite Noukogu juures asuva repatrieerimise osakonna hinnangul 74 200 valismaal asuvast Eesti kodanikust tagasi toodud 20 252 isikut (sh ka sojavangid). (2) See arv ei vastanud Moskva plaanidele, mis nagi ette koigi Noukogude kodanike repatrieerimist ja oma tahtele allutamist. (3) Noukogude Liidu piiridest valjapoole jaanuist said automaatselt "kodumaa reeturid" ("kes olid umberorienteerunud natsi-Saksamaa asemel Inglismaale, USA-le ja Rootsile"). (4) Sellega oli suhtumine riiklikul tasemel paika pandud ja kontaktid laande jaanutega vaenulikuks ilminguks kuulutatud. Ainuuksi fakt, et isik oli uritanud Punaarmee pealetungi eel Eestist pogeneda, voimaldas Noukogude julgeoleku uurijatel inimest voimuvastasuses suudistada. Arreteeritutel tuli tihti anda vastust kusimusele: "Miks te valismaale pogeneda tahtsite?" (5)

Noukogude riik valis sojajargsete probleemide lahendamiseks oma viisi: maa ulesehitamine ei tahendanud veel kodude taastamist, vaid tuhandete perede ja nende kodude lohkumist ning kodumaalt valjakihutamist. (6) Uhelt poolt toimus sojajargne tohutute rahvahulkade umberpaigutumine puhtstiihiliselt: uhed lahkusid sojas laastatud voi naljast haaratud piirkondadest, teised naasid sojapaost, kolmandad otsisid kohta, kus ara elada. Teisalt saame raakida selgelt poliitilistest otsustest, mis rahvastiku kooslust tugevasti mojutasid. Esmalt tabasid need loogid kollektiivset suud kandnud saksa rahvusest elanikke nii NSV Liidus kui Noukogude mojusfaari jaanud Kesk- ja Ida-Euroopa maades, laienedes ka teistele rahvustele: poolakatele, ukrainlastele, ungarlastele, slovakkidele jne. (7) Eestis toimus saksa rahvusest kodanike kuuditamine 15. augustil 1945. 407 deporteeritu hulgas oli saksa rahvusest isikuid 261, ulejaanud olid teistest rahvustest, enamikus vabatahtlikuna kaasalainud eestlastest perekonnaliikmed. (8)

Kollektiivse kahtluse alla langesid ka koik Noukogude Liidust "valjas kainud" ja laane mojudega kokku puutunud inimesed. Viktor Zemskovi hinnangul lubati ligi 4,2 miljonist esmalt NKVD filterlaagrisse paigutatud ja seal "skriinimise" (9) labi teinud noukogude repatriandist viimaks koju 58% (2,4 miljonit), 19% (801 000) arvati armeeteenistusse, 14% (608 000) suunati toopataljonidesse ning 7% (272 000) anti ule julgeolekule, mis tahendas sunnitoolaagrisse saatmist. (10) Valismaal viibinute ule kehtestatud jarelevalve vois aga paljudele esialgu koju lubatutele, kes moodustasid uhe kategooria aastail 1944-1953 arreteeritute pikast reast, hiljem ikkagi vangistust tahendada. (11)

Kahtlustest ei olnud vabad ka Noukogude tagalast Eestisse reevakueeritavad, kelle meelsust kontrolliti ankeetide pohjal, mis tuli koos sooviavaldusega ENSV-sse soitmise kohta saata labivaatamiseks ENSV Rahvakomissaride Noukogule, kus langetati otsus evakueeritu Eestisse naasmise kusimuses. (12) Samas voolas aastail 1945-1947 Eestisse ohtralt kontrollimatut "elementi", umbes 100 000 immigranti "vanadest vabariikidest". (13)

Kuigi Noukogude inimkaotused sojas olid tohutud, ei tostnud see Stalini silmis inimelu hinda: vangistamised ja valjasaatmised uksikisikute, perede ning rahvusgruppide kaupa jatkusid kuni 1953. aastani. Pussimeeste saatel kodudest viidute korval oli veel uks grupp inimesi, kes pidevas araviimise hirmus oma eluasemed maha jatsid ja end ise justkui vabatahtlikult pagendusse maarasid. Sedalaadi enda ja oma pere peitmine ning uhest kohast teise pagemine vois kesta aastaid. Need on kannatused, mis on tihti nahtamatuks jaanud.
   Kogu noukogude aja olime elanud poolillegaalset elu. Iga kuulujutu
   peale otsisime tuttavate juurest oobimiskohti, see polnudki nii
   lihtne: keda sa sead loogi alla? Kuidas saada perega kohale
   markamatult? (14)


1949. aasta martsikuuditamise ajaks olid paljud inimesed pidevast peitmisest, varjamisest ja ringirandamisest sedavord vasinud, et suhtusid toimuvasse juba kui paratamatusse.
   Olime ule elanud uhe vaga johkra labiotsimise, kui otsiti isa. Siis
   puistati pool ood, vehiti revolvritega, ahvardati. Olime varjunud
   ja oobinud tuttavate juures, riskides neid ohtu seada. Olin nainud
   pealt oma koolioe Fiive Vainola arreteerimist--viidi koolist lausa
   vahetunni ajal, kaks meest kuunarnukist hoidmas, kolmas pustoliga
   selja taga. Aldo Jurgen ja vennad Kutsarid meie vastaskorterist
   olid arreteeritud--Viljandi koolinoorte arreteerimislaines kadusid
   tuttavad poisid, neist Aldo lausa mangukaaslane--arreteerimised
   olid tulnud vaga lahedale. Arreteerimised ja kuuditamised, see oli
   elu norm. Nuud lihtsalt oli jarg meie kaes. (15)


1940. aastate Eesti oli tugevasti haaratud erinevatest migratsiooni suundadest ja protsessidest, tingituna uhtviisi nii maailmasojaga kaasnenud inimeste umberpaiknemisest kui Saksa ning Noukogude teadlikust repressioonipoliitikast, mille koostoime tagajarjed on Eesti demograafilises situatsioonis selgelt aratuntavad ka tanapaeval. (16)

Eesti ajalookirjutuses on 1940. aastate inimsaatusi analuusitud enamasti gruppide loikes: arreteeritud, kuuditatud, pogenikud, rindemehed jne. Kuigi nende saatuselugudes on mitmeid seoseid ja kokkupuutepunkte, ollakse toimunu sarnasuste ning erinevuste otsimise ja vordlemisega suhteliselt ettevaatlikud. (17) Kodutuks jaanud pogenike ja kuuditatute lugude vordlemine voib ilmselt paljudele meelevaldsena naida: kas sojalise operatsiooni kaigus sodurite saatel araviimine on uldse vorreldav pogenemisega, kus inimestel olid teatud valikud siiski olemas? Samas oli ka 1944. aasta pogenemise puhul tegu valdavalt sunnitud araminekuga soja, tagakiusamise jms eest, mis asetab Eesti pogenikud sundmigrantide kategooriasse. (18) Nende inimeste malestuste pikaajalisel lugemisel jaavad silma teatud detailid, mis voiksid lugejat kallutada uhisjooni otsima. Ukskoik mis pohjusel kodunt minek aset leidis, on neile omased mitmed randele iseloomulikud marksonad, nagu teeleminek, kaasavoetud asjad, teekond, kohalejoudmine, kohanemine uute oludega, suhted kodustega jne. Siia juurde kuuluvad ka rangad emotsioonid: surm, kaotusevalu, (19) kannatused, mis vordlust ei kannata, kuigi meenutustes voib neid esineda. (20) Kaheldamatult on tegu laia ja keerulise teemaga. Enamasti on kuuditatute ja pogenike kogemust puutud vorrelda teatud distantsilt, naiteks koondades uhe kogumiku kaante vahele artiklid, mis kirjeldavad molemale kategooriale iseloomulikke nahtusi. Kesk-Euroopa Ulikooli ajalooprofessor Alfred Rieberi hinnangul on senine kuuditamiste uurimine keskendunud eeskatt karistusoperatsioonide labiviimisele. Pogenike olukorda on kasitletud laiemalt, kuid siingi jaab vajaka uurimustest, mis avaksid integreerumisprotsesse suvitsi. Milliseks kujunes "vooraste" positsioon neid vastuvotnud riigis/asukohas? kuidas toimus "vooraste" teise uhiskonda integreerimine? kuidas nad sailitasid (voi kaotasid) oma identiteedi? jne. Need on vaid moned uhised kusimused, mida tuleks esitada nii pogenikele kui kuuditatutele. (21) Tanapaeva multikultuurses uhiskonnas on migratsiooni ja identiteedi vastastikused seosed saanud oluliseks uurimisobjektiks. Identiteedi uurimine uksikisiku ja rahvusgrupi varal aitab moista migratsiooniga kaasnevaid nahtusi uldises, globaalsemas plaanis. (22)

Kaesoleva artikli pohiliin jargib ennekoike kuuditamise kaigus sundviidutele omaseid situatsioone, tehes sissepoikeid suurpogenemise teemaga seonduvasse. Kasitlemist leiab valik probleeme, mis kuuditatute ja pogenike lugude paralleelse lugemise ning analuusi kaigus esile kerkivad ja seoseid tekitavad. Artikkel baseerub nii uldistavatel uurimustel (23) kui ka avaldatud ja avaldamata malestustel, mis on tallel Eesti Rahva Muuseumi (24) ning Eesti Kirjandusmuuseumi (25) kogudes.

LOHUTUD PEREKONNAD: "KAS MEIL OLI VALIKUID?"

Balti riikide sotsiaalse struktuuri umberkujundamine tahendas uhe osa rahva elimineerimist, pagendusse saatmist ja uude keskkonda assimileerimist. (26) Eesti puhul raagime peamiselt neljast kuuditamisoperatsioonist 1941., 1945., 1949. ja 1951. aastal, mille vahele jai teisigi valjasaatmisaktsioone (kuni 100 inimest), holmates uhtekokku umbes 33 000 inimest. Vastavad kuuditamise labiviimise kohta kaivad otsused langetati Moskvas kas NSV Liidu Kommunistliku Partei, Rahvakomissaride Noukogu ja Ministrite Noukogu tasandil vastava maarusega voi naiteks NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissari direktiiviga, milles maarati kuuditatavate isikute kategooriad. Valjasaadetavate kontingendi valjaselgitamisega tegelesid konkreetsemalt julgeoleku- ja siseministeeriumi asutused. (27) Seega oli tegu sundolukorraga, kus valikuvoimalused--kas minna voi mitte--praktiliselt puudusid. Kes katte saadi, see ka ara viidi.

Siiski on teatud valikutest voimalik isegi kuuditamise kontekstis raakida. Uhelt poolt neist, kellel onnestus valjasaatmisest kas juhuse labi voi teadlikult korvale hoiduda, teisalt neist, kes otsustasid vabatahtlikult koos perega asumisele minna, seda eriti 1945. ja 1949. aastal. Nende isikunaidete baasil saaksime ka sunniviisilise rande puhul raakida individuaalsetest otsustest ja neid otsuseid maaranud teguritest.

Tavaparaselt kuuditati NSV Liidus inimesi perede kaupa, laiendades uhe pereliikme "suud" kogu perekonnale, sh ka lastele. 1945. aasta augustis saksa rahvusest isikute kuuditamise ajal vois segaperekondade puhul (kui uks vanematest oli mittesakslane) jatta lapsed vanema juurde, kellel oli lubatud Eestisse jaada. Selle otsuse pidi pere ise tegema, kas lapsed uhe vanemaga asumisele saata voi teise vanema juurde Eestisse jatta. Perekonnaliikmed, kes soovisid vabatahtlikult kaasa soita, pidid kirjutama avalduse, mis sisuliselt tahendas sooviavaldust kuuditatud saada. Operatsiooni labiviimise instruktsiooni oli vabatahtlikkuse sildi taha poetatud salakaval markus, mille kohaselt tuli soovitada kogu perekonna umberasumist. See pidi tagama perele uutes oludes parema toimetuleku, uhtlasi lubati vabatahtlikult kaasaminejatele erialast tood. Koik see jai katteta lubaduseks, sest vabatahtlikult kaasalainud vordsustati asumispaigas kuuditatutega, nad voeti samamoodi arvele nagu asumisele maaratud isikud. Siinkohal voiks raakida ka neist 1949. aastal nii operatsiooni kaigus kui ka hiljem omatahtsi Siberisse lainutest, kelle jaoks oli maaravamaks teguriks pere uhise saatuse kandmine ja kes kohale joudes samuti eriasumisele saadetuna arvele voeti.
   Oie pulmapaev (2. aprill) moodus loomavagunis. Vaba mees peigmees
   Ants soitis armastuse sunnil sugisel Siberisse jarele Oiega
   perekonda looma ja saatust jagama. (28)


Omamoodi huvitav on jalgida nende inimeste arutelusid, kellel oleks ilmselt onnestunud Eestisse jaada, kuid kes jatsid avanenud paasemis- voi pogenemisvoimalused kasutamata. (29) Siingi osutus tugevamaks pere kokkuhoidmise tahe ja vastutustunne.
   Arahuppamise voimalused ei puudunud minulgi, aga kuidas ma oleksin
   ema ja oe teadmatusse saatnud ja ise metsavennana maha jaanud,


arutleb Uudo Suurtee, kes oli sundmuste toimumise ajal 17-aastane koolipoiss. (30) Sellist seletust esineb suhteliselt sageli.
   Jogeval voinuksin ara minna, jalutasin perroonil, kaisin poes. Mul
   polnud raha ega kohta kuhu minna, olin pere vanim laps, ema tervis
   oli kehv. Siberis olin toitja. Kui oleksin Eestisse jaanud, oleks
   pere Siberis nalga surnud. (31)


1949. aasta martsikuuditamise ajal, mil kuuldused valjasaatmisest piirkonniti usna kiiresti edasi kandusid, jaid paljud pered koju murest loomade parast. Ka mitmed esialgu pakkupaasenud tulid peagi koju tagasi, sest talupoja hing ei lubanud loomi toiduta ega lehmi lupsmata piinlema jatta. Kuid oli neidki, kes lasid end usna teadlikult ara viia kartuses, et parast viiakse nagunii ja siis juba kaaslastest eraldi, uhist saatust on lihtsam jagada.
   1941. a juunis oli toimunud haarang. Siis hakkas isa vastu ja meie
   pere paases pogenema. Kuni sakslaste saabumiseni redutasime metsas.
   Nuud, 1949. a kevadel me enam eriti korvale ei hoidnud, kuna aeg
   oli karm. (32)


Oieti ei teadnud ju keegi, mis parast operatsiooni loppemist toimuma hakkab: kas valjasaatmata jaanud inimeste puhul rakendatakse jarelkuuditamist? (33) Rahvajuttude tasandil raagiti isegi ligi 90% eestlaste arakuuditamisest. (34) Kusimus kuuditamata jaanud inimestest pusis voimude jaoks aktuaalsena kuni 1953. aastani. 1941. aasta juunikuuditatute nimekirjades olnud, kuid tol hetkel valjasaatmisest paasenud Erich Kolar arreteeriti ja saadeti asumisele 1950. aastal, kui ta oli Filharmoonia estraadiorkestri dirigendina ringreisil. Abikaasa Leelo Kolar, kelle isa, helilooja ja koorijuht Riho Pats, oli samuti 1. martsil 1950 vahistatud, otsustas aastase tutrega Kirovisse mehele jarele soita:
   ... mina olin Eestis mingis lollis olukorras lihttooline ja hasti
   polatud ja vihatud, siis motlesin, et lahen ka sinna, et perekond
   oleks vahemalt koos. (35)


Rahva seas jai hirm kuuditamise ees kestma aastakumneteks, igaks juhuks kokkupakitud kohvrid seisid toanurgas veel ka 1960. aastatel.

Kuuditamise situatsiooni kui inimeste elu poordeliselt mojutanud hetke meenutamine on meelde tuletanud teisigi saatuslikke momente, mil oma valikuid tuli hinnata loetud minutite kestel. Sel viisil tulevad kuuditatute lugudes ilmsiks ka 1944. aasta massipogenemise aegsed kaalutlused ja hinnangud toimunule.
   Kui olukord 1944. a taas kriitiliseks laks ja punavagi tulemas, oli
   ka pereisal mote ule vee pogeneda. Salmistu polnud kaugel (7 km) ja
   sealt mindi arvukalt (ka minu oe perekond). Aga Hilda oli vastu.
   Esiteks kartis ta vett, eriti sugisest merd ja teiseks--tal olid ju
   vaikesed lapsed, kelle elu ta kartis ohtu seada. Nii jattis ka
   pereisa soidu nouks, ehkki koht oli juba valmis kaubeldud. Esines
   tol ajal ka niisuguseid juhuseid, kui pogeneti perekonnata, aga
   siin peres ei tulnud see kone allagi. Nii mindi vastu teistsugusele
   saatusele. (36)


Selleski naites on rohk pere kokkujaamise soovil ja vastutustundel teiste pereliikmete ees. Ukskoik kui ebakindel tulevik ka nais, oli kodu mahajatmine paljudele midagi uletamatut.
   Maletan, et oli oo ja me soitsime kuhugi. Taevas sarasid selged
   tahed. Aga hommikul olime kodus. Ema ajas meid ules ja nuttis. Tal
   oli kahju kodu maha jata, tulime tagasi. (37)


Ju lootis pereema, et jutt kuuditamisest jaab jutuks analoogsete seas, ja ta keeras teelt koju tagasi, paraku tuli neil oma kodu ikkagi maha jatta.
   Isal oli Kasmus mootorpaat valmis pandud, uks teine perekond oli ka
   paadi peal, koigi oma vajalike kompsudega. [...] Minu venda Vainot
   (sund 1936) kaasas ei olnud, tema oli viidud Tartu vanaisa juurde.
   Isal oli plaanis paadiga Rootsi soita. Siis tulid juurde veel moned
   mehed, oli neid neli voi viis. Mehed hakkasid lahkumise
   tahistamiseks viina votma, kuni otsustasid mitte minna. Nad
   arvasid, et nemad ei ole miskit kurja teinud, lahevad igauks oma
   koju, nad on ju omal maal, mis nad ikka teevad, need voorad. Aga
   tehti kull, isa arreteeriti 1944. a detsembris, [...] ta suri 1948.
   a. (38)


Kodukoht hoidis inimest kinni, pakkus turvatunnet, vajadus kodu jarele on inimloomuse lahutamatu osa ja olemuselt paljutahenduslik, kodule on omistatud sotsiaalseid, psuhholoogilisi, emotsionaalseid tahendusi, (39) kodus antakse lapsele edasi koik see, mida me kokkuvotvalt kultuuriks nimetame. (40) Eestlaste kodumaalt mineku motiive analuusinud Aivar Jurgenson on osundanud kodupaiga kui turvaruumi ja paigaseoste norgenemisele II maailmasoja sundmuste mojul. (41) Tiiu Jaago on tahelepanu juhtinud 1930. aastatel jatkunud linnastumise, demograafilise kaitumise ja perestruktuuri muutuste kaasnahtusele ehk polvkondadevaheliste seoste norgenemisele, mis on selgelt nahtav Eesti pereparimuslugudes, kus oma tegusid ei moodeta enam oma suguvosa tegude kaudu. Jutustajaid ei seo esivanematega enam sama kodu (talu), kodu seostatakse rohkem iseenda ja oma isikuparaga. (42) Kodu ja isamaa mahajatmise valu (lahkumine stabiilsusest) on konekas nii pogenike kui kuuditatute utlustes. (43) Viimaste jaoks oli see paratamatus: pogenikel on enese voi oma pere kodumaast lahtirebimise otsust tulnud kaua teadvustada. See on tanini jaanud uheks osaks suurpogenemisega seotud diskussioonist, mida kaesolevas kogumikus kajastab Kaja Kumer-Haukanomme artikkel. (44)

Paratamatult on pogenemise teemaga kaasas kainud arvamuste paljusus. Eestisse jaanuid on tihti saatnud kahetised tunded, lohestunud seisukohad, mida on enamasti vorminud inimeste hilisem elukaik ja kodueestlaste kokkupuuted valiseestlastega, kelle elujarg oli ENSV oludega vorreldes parem. (45) Kohati on kolanud ka usna karme hinnanguid:
   Isa oli Eesti Raudtee juhtivtootajaid. Isa ei puudnud pogeneda ja
   keelitas sugulasi Eestisse jaama, ta oli Vabadussojas vabatahtlik.
   Kellele reedame kodumaa? Ta polgas kabuhirmus poge nejaid. (46)


Siin avaldub tugevalt sissekodeeritud hoiak, et ebaonnestunud pogenemine oli rahva tuleviku suhtes positiivne. (47)

Kuuditatutepoolsetes hinnangutes pogenemisele on tajutav veel uks joon. Teatavasti koguti 1949. aastal valjasaadetavate kohta eelnevalt kompromiteerivaid andmeid, mille hulka kuulusid ka oiendid valismaale pogenenud pereliikmete kohta (enamasti saadi need piirivalvesalga vastuluureosakonnast), mis olid uhtlasi pohiliseks toendusmaterjaliks "emigreerunud natsionalistide" kategooria osas. (48)
   Sundisin Hiiumaal Emmaste vallas Andi kulas. Tegime talutood oma
   talus--isa, ema, kolm venda ja mina. Ema suri 1941. a, vennad
   hoidusid mobilisatsioonidest korvale, ei lainud ei vene ega saksa
   sojavakke. 1944. a pogenesid isa ja koik kolm venda Rootsi. Jain
   uksi, tegin talus tood, taitsin koik normid, mida nouti, isegi
   metsatoo normi. [...] Ja siis tuli 1949. a kuuditamine. Alles kahe
   aasta parast peale kuuditamist loeti mulle ette suudistus: mina
   olin suudi selles, et minu vennad pogenesid valismaale! (49)


Neid, kes otseselt oma pogenenud sugulasi kuuditamise pohjusena esitavad, on uksikuid. Enamasti suudetakse naha kahe sundmuse vahelisi seoseid ja sellest tulenevaid paratamatuid tagajargi.
   See juhtus minu 18. sunnipaeval, kui kuuditati Siberisse onu
   Rudolf, tema naine, viis last ning vanaema Mari Tursk. Vanaema pidi
   koos teise pojaga 1944. a sugisel venelaste sissetungi kartusel
   Rootsi minema, aga tuli uksinda mere aarest tagasi. Utles, et kes
   mind vanainimest enam Siberisse viib. Ta asus elama teise poja,
   Ruudi juurde. [...] 1949 loeti vanaemale ette otsus: "Poegade halb
   suhtumine noukogude korda" (kaks poega lahkusid 1944. a Rootsi).
   (50)


Vaevalt suudame nuud, aastakumneid hiljem detailides rekonstrueerida situatsioone, mis noudsid inimestelt kiireid lahendusi. Mitmed spontaanselt, hetkeoludest mojutatud otsused on saanud seletuse hilisema jarelemotlemise, erinevate arutelude kaigus. Valikuid mojutasid uhtviisi nii personaalsed isikuomadused, vaartushinnangud (51) kui ka uldisest olukorrast tingitud voimalused, mida uhed ara kasutasid, teised aga mitte.

Milliseks kujunesid peresuhted Eestisse jaanute ja Eestist lahkunute vahel, on uhtviisi oluline kusimus nii pogenike kui ka kuuditatute kontekstis, mis eriti teravalt tuleb esile ema ning laste lahusoleku kirjeldustes.
   Maimo pani aga minema kui Saksa vaed valja laksid ja utles, et
   laheb Toivo isa otsima. [...] Ja nii ta Saksamaale soitiski, Toivo
   jai meie lapseks, oli vist kusagil paar kuud alla aasta. (52)


Kui kuuditamise ajal onnestus perest kedagi maha jatta, siis olid need reeglina lapsed, aga oli ka olukordi, kus vaikelapsed sattusid uksi voi vanavanemaga Siberisse, kuid ema jai Eestisse. Koik emad ei jargnenud araviidud lastele Siberisse. See lahusolek on jatnud haavad, mis pole tanasekski lahtunud.
   Kui ma viimaks [Siberist tagasiteel] Tartu jaamas perroonile
   astusin ja sinna ootama jain, astus mu juurde uks vooras naine--see
   oli minu ema. (53)


1944. aasta pogenemisotsuste tegemine oli mitmeski mottes keeruline: uks osa perest tahtis koju jaada, teine teele minna, suur hulk teadmatust sinna veel lisaks.
   Aga esmaspaeva 18. septembri hommikul tuli mulle telefonikone:
   "Aino, sind ei ole siin tool praegu uldse tarvis, vota oma poeg ja
   mine, sinu poega on Eestile ukskord rohkem tarvis", ma ei tea
   tanaseni kes see oli. Laksin Nommelt jalgsi Vastlasse emale, oele,
   pojale jargi, kondisin oo labi ja hakkasime kohe tulema. Oli
   sudantlohestav kuidas poeg (sund 1940) ei tahtnud lahkuda. Palusin
   ka isa, et tuleks meiega, aga ta utles, et ei saa oma majandust nii
   huupi maha jatta ja tuleb hiljem jarele. Ta sai surma novembris
   1944. [.] Oleksime siis teadnud, millist lahingut eesti noored
   sodurid sel paeval Porkuni juures pidasid, voibolla me poleks
   tulnud ara ... (54)


Oli neid, kelle jaoks sai maaravamaks kriteeriumiks pere uhise saatuse jagamine, teisalt esines ka perede teadlikku lahkuminekut, mis Tiina Kirsi "Randlindude pesade" lugude varjupoolelt valja joonistub. (55) Siinkohal meenub lugu lapseootel naisest, kes "rahvavaenlase" perekonnaliikmena Siberisse viidi, ulejaanud perel aial-ammal ja nende poegadel--onnestus kuuditamisest korvale jaada. Naise ema ei suutnud tutart sellises olukorras uksi jatta ja ta laks vabatahtlikult kaasa. Abikaasa jai Eestisse, kus tal oige pea tekkis uus pere. (56)

Kuigi enamik peredest puudis oma laagrisse voi asumisele saadetud pereliikmeid igati toetada--saadeti pakke ja oldi kirjavahetuses, voimalusel kaidi neil isegi kulas--, voisid lahusoldud aastad inimesi sedavord muuta, et teineteisest voorandumine loppes parast ranki kannatuste aastaid ikkagi lahkuminekuga. (57) Miralda, kelle mees vabanes amnestiaga 1956. aastal, tunnistas, et ei leidnud mehega enam uhist keelt.
   Kui motlen tagasi elule, siis kuidagi ei moista, kuidas meie
   perekond, nii edasipuudlik, vahenoudlik, aus ja kokkuhoidev,
   lagunes ilma eriliste pohjusteta, ilma endapoolsete ponnistusteta,
   lihtsalt haihtus maailma, temast ei saanudki midagi, nagu poleks
   teda kunagi olnudki. Soda? Valed valikud? (58)


Sojajargsetel aastatel lagunes paljude sojast naasnud meeste kooselu. (59)

Neist ja paljudest teistest "varjudest" on segipaisatud peredel raske raakida, mistottu jaavad need enamasti ka vaikuse muuri taha ega ole meile nahtavad. Delikaatsed teemad nouavad taktitundelist lahenemist, vaikimine on siinjuures moistetav (60) ja ometi on ka elu varjukuljed ajastu ning olude tunnetamise vajalik komponent. Lohutud perekonnad on kaheldamatult uheks neil poordelistel aastatel Eesti uhiskonda valusamalt tabanud tagajarjeks.

TEEKOND TUNDMATUSSE

Ootamatult tundmatutesse oludesse sattunud inimeste kaekaigu maarasid mitmed tegurid. Operatiivgrupi sisenedes toimus esmalt elukoha labiotsimine, ruumides viibivate inimeste tuvastamine ja valjasaatmisotsuse teatavaks tegemine, misjarel anti kuuditatavatele korraldus asjad kokku panna. Aeg selleks oli suhteliselt napp, monest minutist paari tunnini. Oli neidki, kes otse tanavalt kaasa haarati. Kaasavoetud asjade hulk ja valik maaras nende inimeste esialgse toimetuleku, siin on erinevused soja eel ning jarel kuuditatute vahel silmatorkavad. 1941. aastal viidud said perekonna kohta kaasa votta vaid 100 kilo, mis sisaldas minimaalset. 1945. aastal lubati kaasa votta 1 tonn ja 1949. aastal 1,5 tonni, kuid ei ole teada, et kellelgi oleks onnestunud sellise pagasikogusega teele minna. Kodunt kaasavoetud asjad aitasid Siberis hinge sees hoida, neid vahetati kohalikega toidu vastu. Kalapuugi ja kuttimise jaoks puudusid kuuditatutel aga vahendid ning vajalik liikumisvabadus, et toidulisa hankida. Kull olid suureks abiks kodunt saadetavad pakid ja raha, millele aga 1941. aastal valjasaadetud veel loota ei saanud.

Ka pogenike teelemineku otsus vois tihti hetkega sundida. Muidugi oli neid, kes olid teekonnaks pohjalikult ette valmistunud, mistottu vois paljaste saarte, suvekleidi, ohukeseks kulunud mantli ja katkistesse kalossidesse topitud jalgadega maabuja korvale saabuda daam 15 kohvritaie naaritsakasukatega. Viimane kuulub kull erandlike naidete kilda. (61) Samas voidi neist asjadest vaga lihtsalt ilma jaada, eriti Saksamaa teedel seigeldes, seda nii sojategevuse, kehvade edasiliikumise voimaluste (inimesi oldi nous edasi transportima, kuid minimaalsete pakkidega) ja pidevate roovimiste tottu.

Kindlasti tuleb pogenike teekonnal tahele panna ohte, mis neid ees ootasid: tormine meri, viletsad soiduvahendid, Noukogude ja Saksa lennukite ning laevade runnakud. (62) Nagu rongidega itta viidavaid, varitses surm meritsi ja maitsi laande liikujaid. Uhtviisi troostitu on lugeda nii Ojamaa rannas asetleidnud vaatepiltidest (kurnatusse surnud vaikelapsed, merehatta sattunud, uppunud, pommirunnakutes hukkunud) (63) kui ka kuuditatute vagunites toimunust, tee aarde jaetud laipadest, ahastavatest vanuritest ja piinlevatest imikutest ning haigetest, kes monel pool kuuditajate poolt etteantud plaanide taitmiseks jouga vagunisse tosteti. Erakordsed juhtumid pingestasid veelgi muserdavat ohkkonda, mis lisandus uldisele teadmatusele toimuva suhtes. Kuuditatuid ei teavitatud sihtkohtadest, koige enam kardeti laste lahutamist vanematest. Uhelt poolt oli ehk kergendav moelda, et ei satutud vanglamuuride taha, vaid Siberi kulaelanike sekka. Teisalt andis tunda kohalike elanike ideoloogiline eelhaalestatus saabuva "kontingendi" suhtes, mis pidi valistama kaastunde:
   ... suur osa on oma mineviku ja praeguse kaitumise poolest ara
   teeninud midagi rohkemat kui valjasaatmise administratiivkorras!
   (64)


Koigist karistustest ja ahvardustest hoolimata ei olnud mitte koik sealsed elanikud minetanud kaastunnet ning julgust hadasolijaid aidata ja nendega toitu ning peavarju jagada.

Hupe tundmatusse--nii tuleks iseloomustada ka paljude pogenike teelemineku algust: mindi teele, teadmata, kuhu ja kauaks.
   Vanemad leidsid meile tallu koduhoidjad, uhe perekonna. Nad pidid
   elama niikaua meil, kuni venelased valja luuakse ja me tagasi
   tuleme. Enamus laande pogenenuid arvasid ju samuti, et see araolek
   on ajutine. [...] Isa oli veendunud, et Laane liitlased ei lase
   sundida uuel vene okupatsioonil, et pealetung on ajutine,


on meenutanud Eevi Tamm. Nende pere jai soja loppedes Saksamaal Noukogude tsooni, kust nad labi Poola ja Ukraina koju tagasi saadeti:
   ... sellest soidust on mul meeles ainult joudmine Valga jaama.
   Lugesin ja lugesin seda nime jaamahoonelt. Kas toesti tagasi? See
   oli vaga eriline tunne. [...] Oli 1945. aasta sugis. Olin
   uheteistkumne aastane. Tundsin aga, et mu lapsepolv on moodas. (65)


Vahesed poordusid Eestisse tagasi, enamik kasutas ara koiki voimalusi, et USA voi Briti tsooni jouda.

Kuigi pogenemisel eelistati asukohana neutraalset Rootsit, tuli viimasel hetkel teeleasunuil liikuda Saksamaale, kus puututi kokku koigi kodutuks jaanud inimestele osaks saanud katsumustega. Esmalt tuli labida labikaigulaager, kus tuli teada anda edasise liikumise sihtkoht. Seal varustati pogenikud ka lahipaevade toidumarkidega. Tooametilaagritest ja sundkorras toolemaaramisest paasemiseks nimetasid paljud juhusliku kohanime, teadmata, kas nimetatud kohas on voimalik ka tood ning eluaset leida. Kullalt palju oli neid, kes jaidki mooda Saksamaad omal kael seiklema, peatudes aeg-ajalt mones tooameti labikaigulaagris. (66)
   Gotenhafeni sadamast viidi meid edasi Berliini, kus oli
   jaotuspunkt. Lopuks joudsime Sudeedimaale, seal olid vaikesed
   kulad. Alul majutati meid koolimaja suurde saali ja hiljem perede
   kaupa kuladesse majadesse laiali. Ligiduses olid
   pruunsoekavandused, mida pidevalt pommitati. [...] Uhel hommikul
   koputas aknale sakslannast naaber ja teatas, et Hitler on surnud.
   Jalle hakkas sojamurin uha liginema. Meie vaike eestlaste kogukond
   asutas samuti liikuma laane poole. [...] Siis aga juhtus nii, et tee
   peal uhest kulast labi minnes jaime grupist veidi maha [...] ja nii
   jaimegi ema ja oega kolmekesi selle suure segaduse sisse, [...] vene
   sojavagi joudis meile mingil hetkel jarele. Hirm oli suur.
   Peatusime mingis kulas uhes eramajas koos saksa prouaga. Eriti jube
   oli ohtuti, kui valjast kostus tihti naiste appikarjeid. Oli jutt,
   et uksi ei tohi uldse lukustada. Nii tuli uhel ohtul ka meie tuppa
   uks vene ohvitser koos oma tentsikuga. Tentsik oli onneks nii
   vasinud, et jai kohe magama. Ohvitser hakkas aga saksa prouat
   kimbutama. Tema vaike tutar oli aga nii kange, et hakkas ohvitseri
   hammustama. Ju see ohvitser polnud siis nii vagivaldne ja koik
   loppes seekord onnelikult. [...] Seiklesime edasi, koik rongid olid
   puupusti rahvast tais. [...] Samal ajal, kui meie 1944. a sugisel
   Saksamaale soitsime, onnestus tadil oma perega paadiga Rootsi
   soita. (67)


Soja lopp toi kaasa uued muutused, kuid ei tahistanud veel rahuliku perioodi algust. Pealetungiva Punaarmee ees liikvele lainud miljonid tsiviilelanikud koondati pogenikelaagritesse, kus hirm pommirunnakute ja Punaarmee vagivallatsemise ees asendus hirmuga sunniviisilise repatrieerimise ees. (68)

Soja lopule loodeti ka Siberis:
   ... arvati et kui soda lopeb, siis on lopp ka surmadel ja hirmul,
   julmus asendub halastusega. Rindelt tulevad tagasi sodurid,
   kontsentratsioonilaagritest kinnipeetavad, eriumberasustatutele
   lubatakse poorduda tagasi koju. Nelja soja-aasta jooksul suri
   Vasjugani rajoonis peaaegu iga teine "uue kontingendi"
   valjasaadetu. Monest perekonnast surid koik ... [...] Kuid laksid
   mooda paevad, laksid mooda kuud ja lootus sulas. Koik jai nii, nagu
   oli olnud sojaajal--"puhtad" ja "mittepuhtad", "kulakud", "uus
   kontingent". 1945. aasta kevadest ei saanud halastuse kevadet. (69)


Samal ajal kogusid karistusaktsioonid Eestis uut hoogu, paisates asumisele ja vangistusse jargmisi tuhandeid inimesi.

VOORASTE VASTUVOTT

Soja toodetud uuratu pogenikevoog pani laane inimeste suhtumise voorastesse tugevalt proovile. Saksamaale joudnud pogenikke ootas ees aastaid kestev uhest kohast teise kolimine (mis kohati omandas paanilise Punaarmee eest pagemise vormi), kuniks nende olukord rahvusvaheliste organisatsioonide osalusel ja riikide valja kujundatud pagulaspoliitika tulemusel teatud piirjooned omandas.

Pogenike vastuvott Rootsis oli korraldatud teistel alustel: seal voeti pogenikud piiril vastu kaitsejoudude personali poolt. Kogunemiskohtades viidi labi tollikontroll, uhtlasi toimus isikute registreerimine, kusitlemine, toitlustamine ja arstlik labivaatus uhes taisauna ning riietega varustamisega. Parast paarinadalast karantiini (kardeti difteeriat ja tuufust) viidi inimesed pusivamatesse laagritesse, (70) mis eksisteerisid Rootsis 1945. aasta sugiseni, erinevalt Saksamaast, kus osa pogenike laagriperiood valtas 1951. aastani.

Massilise sisserandega on alati kaasas kainud probleemid, mis soltuvalt riigist on votnud kas teravamaid voi leebemaid toone. Eestlased on tanutundes meenutanud rootslasi, kus ettevalmistused pogenike vastuvotuks, nende majutamiseks, toitlustamiseks (randumisel pakuti kakaod ja voileibu) ning majandusellu lulitamiseks olid tehtud varakult. Pogenike abistamiseks korraldati rahalisi korjandusi, riiete, kingade jm esemete annetusi, ojamaalased andsid lastele puuvilju, et nende toit oleks vitamiinirikkam, ja hakkasid oktoobris maksma taskuraha 2 krooni nadalas. (71) Samas on ka Rootsi laagrite puhul kurdetud kehvade elamistingimuste, privaatsuse puudumise ja kesise laagritoidu ule, (72) mis malestustes samuti markeerib vastuvotjate suhtumist. Ometi toimus pogenike lulitamine kohalikku uhiskonda Rootsis kiiremini kui mujal. Neid puuti kiirelt hajutada, pakkudes toovoimalusi suurlinnadest (esialgu oli neil keelatud peatuda Stockholmis, Goteborgis ja Malmos) eemal asuvates vaikelinnades, asulates, toostuses ning pollutoodel. Toovoimaluste ja keeleoskuse paranedes hakati koonduma uha suurematesse keskustesse, kus olid ka avaramad suhtlemisvoimalused teiste eestlastega. (73) Enamikule kodumaa kaotanutest on saatusekaaslastega suhtlemine olnud mingigi stabiilsuse loomisel maaravaks vajaduseks. (74)

Elamistingimused Saksamaa laagrites ja voimalused neist oludest valja rabelda olid Rootsiga vorreldes palju kehvemad. Ulerahvastatud laagrites puudus privaatsus, paljud elasid barakkides, ladudes, tootmishoonetes ja isegi endistes kontsentratsioonilaagrites, kus vaheseinte aset taitsid vaid linad ning tekid. Neid olusid on vorreldud eluga Noukogude kolhoosis, kus koik pidi olema avalik, koigile naha ja teada. See omakorda pingestas omavahelist suhtlemist ja muutis sealse elu kohati usna banaalseks. (75) Saksamaal naisid Eesti pogenikud koige rohkem usaldavat Briti tsooni, lootuses, et britid on Baltikumi olukorrast paremini teavitatud ja nende suhtumine baltlastesse soodsam. (76) Inglismaast sai kull esimene pagulasi vastu votnud riik, kuid sealne suhtumine immigrantidesse kui alamklassi ei kutsunud eestlasi sinna umber asuma. (77)

Kehv majanduslik olukord tegi pogenikest odava toojou. Neid kasutati ara eelkoige rasketel fuusilistel toodel, kaevanduses, toostuses, pollumajanduses ja haiglates, mis andis eelise noortele tervetele peredeta lihttoodele sobilikele inimestele. Immigratsiooniseaduste liberaliseerimisest, mil ka perekondadele ja toovoimetutele avanesid voimalused edasirandeks, saab raakida alates 1948. aastast. (78) Inimeste selekteerimist toojou varbamisel peavad pogenikud uheks koige alandavamaks kogemuseks, mille kaudu tunnetati oma teisejargulisust. Sealt sugeneb pogenike lugudesse ka "orjaturu" moiste, (79) mis on eesti lugejale enamasti tuttav kuuditatute malestustest.
   Siis tulid kohalikud talumehed omale paevatoolisi valima. Koik
   toovoimelised rivistati ulesse kasarmu ette: kohalikud talumehed
   tulid hobuvankritega, jalutasid jollitades rivi eest labi valides
   sobivaid paevatoolisi: turkas piitsaga sellele kohtu, kes pidi tema
   vankrile ronima ja soit laks lahti kuskile pollule. (80)


Kahtlemata tekitas selline uleolev kaitumine rahulolematust, eriti kui seda oma varasema elu ja tootingimustega vorrelda olukorras, kus isiku "vaartuse" maaras vaid fuusiline tugevus, tema haridus ning vaimsed oskused voisid aga suisa takistuseks saada. Siiski ei ole "orjaturg" laande pogenenute ja kuuditatute olukorra kirjeldustes oma sisult vorreldav, kuigi selliste tekstide paralleelne esitamine voiks selleks pohjust anda. Sihtkohta saabudes ootasid kuuditatuid jaamades ees sovhooside ja kolhooside esindajad:
   ... need saalisid ruumides, pikad harjapiitsad kaes, kasukad
   seljas, tutvusid kaubaga. Direktorid omavahel jagasid, voitlesid
   nooremate parast. (81)

      Meid aeti oma kimpsude-kompsudega suurde ruumi, kus algas
   orjaturg. Teisiti ei oskagi seda protseduuri nimetada. Nagu
   mustlased hobuseostul--vahivad suhu ja patsutavad. Ega siin
   viletsaile ja vaeteile hea pilguga vaadatud, ikkagi ulearune
   ballast. Taheti noori ja tugevaid, toojoulisi. Noutavad olid
   ehitus- ja tehnikamehed: autojuhid, traktoristid, sepad jne.
   Minusugust "tahetarka" ja tobedat tuuletallajat polnud kellelegi
   vaja. Ainult selleparast laksin hinda, et olin noor, suur ja tugev.
   Usna himura pilguga vahiti naisi, aga kui ilmnes, et neil kaks-kolm
   lapsevantsakat kaasavaraks napus, muutus ka ulemuse ilme sungeks.
   (82)


Kuid ka naised vaikelastega ja vanurid tuli kuhugi ara paigutada, kohalikele ulemustele oli kuuditatute selline koosseis ilmselgeks pettumuseks.
   Uksikuid vaikelastega naisi ei tahtnud keegi. Minuga koos ootasivad
   oma saatust kaks meie vaguni naist--Vaike ja Helmi. Vaikel sundis
   seal poeg mais ja Helmil sugisel. Joudis ohtu. Oli kindel, et tuleb
   oobida samas, lageda taeva all. Panime siis, kolm naist, oma pambud
   lahestikku. Lastele tegin pampudele aseme, nad jaid puhkama. (83)


Need on katked kuuditatute vastuvotust Siberis 1949. aasta aprillis. Siin ei olnud mingeid valikuid ega otsinguid, kus voiks leiduda parem tookoht voi eluase. Hea, kui uldse mingit tood voi teenistust anti, et end ja oma peret ara toita. 1941. aastal kuuditatud Eleonore Kivi on oma toovoimalusi meenutanud jargmiselt:
   Kogu suve tootasime silla juures ja taitsime mullaga tammi. [...]
   Leiba saime poest nimekirja alusel. Mina sain alguses 1,2 kg leiba,
   tutrele (sund 1940) 400 gr ja minule 800 gr. Oktoobris saadeti
   suurem osa meist metsatoole. Asulasse jaid ainult need, kellel olid
   vaikesed lapsed. Ega ma suvel palju tool kaia ei saanud. Juba juuli
   keskpaiku haigestus tutar jalle. Oli seedimisrike, sellega soime ei
   voetud. [...] Tuul oli vinge ja 20 kraadi kulma. Jalad kulmetasid
   ja selga polnud tooriideid panna. Siis uhel puhapaeval laksin
   turule ja ostsin endale viisud jalga, ka jalanartsud. Mul oli
   kaasas mehe villaseid sokke. Nii sain soojad jalavarjud. Imelik oli
   kull kaia hoberebase kraega mantel seljas ja viisud jalas. [...]
   Leiba saime vabriku poest. Nii kaua kui puid saagisime oli norm 600
   gr ja lapsele 400 gr. Leib ei olnud puhas rukkileib, sellele olid
   lisatud koorega kartulid ja jamedat kaera ja odra jahu. Me saime
   puid saagida kuni 10. novembrini. Uhel paeval oeldi, et meie jaoks
   pole enam tood. Vaadaku me ise kuhu toole laheme. Muusin seeliku,
   pluusi ja kleidi ara. Ostsin turult kartuleid ja lugesin need ule,
   et teada kui kauaks jatkub kui kaks kartulit paevas suua. (84)


1941. aastal ei pidanud Siberi oblastite kohalik juhtkond kuuditatute elamis- ja tootingimustega tegelemist enda ulesandeks, nende hinnangul kuulus see julgeoleku toovaldkonda. Voimude tollaseid suhtumisi kirjeldavad dokumendid kinnitavad kuuditatute utlusi:

... meid ei saadetud siia elama vaid surema. (85)

Alles 1944. aasta kevadel moodustati eraldi eriasumisele saadetute osakond, mis hakkas vastutama sundasunike toohoive eest. Eelneva Eleonore loo taustal naib Rootsi pogenike kurtmine, et laagritoit ja elutingimused olid seal kehvad ning sook uksluine, suisa kohatuna. (86) Olukordade vordlemisel tuleb siinkohal osutada varitsevatele ohtudele: mitte unustada vajalikku konteksti ega anda isikutasandil utlustele ulemaarast uldistusjoudu. (87) Mitmed identiteedi- ja malu-uurijad on rohutanud, kuidas inimesed oma lugusid erinevate kogemuste ning praktikate pohjal umber konstrueerivad ja kuidas need on pidevas muutumises. (88) Konkreetsetest sundmustest raakides vordleb isik neid paremate ja halvemate aegadega ning voib sama sundmust elu jooksul mitu korda umber motestada.

Siberi kulaelu oli eestlastele toeline vapustus, sealne vaesus, elu- ja tootingimused olid Eestiga vorreldes sedavord harjumatud, et viisid osa inimestest meeleheite piirile. Halva kohtlemisega kaasnenud vaimne ja fuusiline kurnatus muutis nad vastuvotlikuks haigustele, mis avaldub eriti selgelt 1941. aasta juunikuuditatute korges suremuses (umbes 60% kuuditatutest hukkus). Kuuditatute olukord hakkas 1946. aastast moneti paranema. Kuuditatute endi hinnangul saab olude paranemisest raakida alates 1951. aastast. 1949. aasta teisest poolest on voimalik jalgida, kuidas keskvoimud vastutuse kuuditatute too- ja elamistingimuste eest uha joulisemalt kohalike oblastivoimude olule suruvad, ahvardades mahajaanumate kolhooside ning sovhooside juhtkondi, et kui nad valjasaadetute olusid ei paranda, paigutatakse kuuditatud teistesse kohtadesse umber. (89) Tublimaid lubati aga uue "kontingendiga" varustada. Nii naiteks anti Omski oblastivoimudele 1949.-1950. aasta talvel lootust, et neile tuuakse juurde uusi kuuditatuid Latist! (90)

Uldiste olude paranedes ei tohi tahelepanuta jatta teatud gruppide, naiteks uksikute vanurite, invaliidide ja vaikelastega emade heitlusi, (91) sest nende elujarg vois ka hilisemal perioodil jatkuvalt kriitiline olla. Kullalt paljud kuuditatud elasid tingimustes, kus vangilaagrisse maaratute olukord nais neile elamisvaarsemana:
   ... see arajooksnud plika kirjutab ja on oma saatusega taitsa rahul
   seal laagris. Pole soogipuudust ja riie on ka korralik seljas ja
   isegi rahapalka saavad. Ta muretseb rohkem meie parast, kes siin
   asumisel on. (92)


Valjasaadetud pidid too ja eluaseme muretsemise ning toidu valjateenimise eest ise hoolitsema, laagrites jagati toitu normide taitmise pohimottel (toidukoguse maaras tehtud too hulk). Kuuditatute malestusi lugedes jouame paratamatult jarelduseni, et kuigi tegu oli uhiselt kannatustesse maaratud inimestega, olid olud ja inimeste voimalused erinevad. Sama todeme ka pogenike lugude puhul. Kindlasti ei kuulu kergete heitluste kilda nende naiste voitlus, kes votsid pogenemistee ette uksi koos lastega ja kes pidid end uutes oludes sisse seadma: too oli fuusiliselt kurnav ning vahetasustatud, neil oli vahe aega oma laste jaoks ja vahe lootust paremale elule. Need naised pidid olema nii tugevad kui ka julged, on eesti naiste toimetulekut Rootsis 1953. aastal labiviidud kusimustiku andmetele tuginedes hinnanud Anu-Mai Koll. (93) Teine maailmasoda ja uhiskondlikud umberkorraldused muutsid naiste rolli uhiskonnas, pannes paljudele neist peamise peretoitja ning perekonnapeana koigi teiste eest hoolitsemise kohustuse. (94)

Seda, milline oli eestlaste vastuvott voorsil, on tagasivaates hinnatud mitmete mojurite kaudu. Siin poimuvad omavahel uldise toimetuleku, piirkonna elu- ja tootingimuste kirjeldused, teisalt on selgelt nahtavad kontaktid uksikisiku tasandil. Koige keerukamaks kujunes olukord eelarvamuste tasandil, nii mitmeski kohas oli enne kuuditatute saabumist tehtud propagandat ja vihavaenu ules koetud, eestlasi roovliteks, tapjateks ning fasistideks soimatud. Aja jooksul suhted kohalikega reeglina paranesid. Usna pea saadi aru, et tegu pole mitte kurjategijatega, vaid onnetute inimestega. Samas voisid suhted n-o ametlikul tasandil kaua vaenulikena pusida. Tepljakov, uks Omski oblasti tehase direktoritest, keda 1950. aastal noomiti selle eest, et ta peaks tehase barakki remontima, kirjutas kontrollaktile vastuseks jargmist:
   Nous, et peredel on sellistes kohtades ebamugav elada, kuid
   fasistid nagu nad on, toid noukogude inimestele kaasa palju
   suuremaid ebamugavusi. (95)


Kuuditatutele kaasatundmine oli selgelt noukogudevastase meelsuse naitaja, mille eest voidi kohati usna karmilt karistada.

Fasisti silt ei olnud ka pogenike jaoks vooras: Baltikumist parit DP-sid (displaced person) kahtlustati pidevalt natsimeelsuses. (96) "Skriinimised", isikute poliitilise sobivuse testimised, Rootsi pogenenud lati ja eesti sodurite valjaandmine NSV Liidule 1946. aastal jm seostuvad balti pogenikel lasunud kahtlustega, mis suvendasid pogenike hirmu NSV Liidule valjaandmise ees ning vallandasid soovi minna Euroopast monda turvalisemasse, paremaid materiaalseid tingimusi voimaldavasse ja pogenikesse positiivsemalt suhtuvasse riiki, nagu USA-sse, Kanadasse, Austraaliasse jt. (97) Edasiranne kujunes omamoodi sumboolseks: selle reisiga jaeti moodunu seljataha ja alustati uut elu uuel kodumaal, mis pidi edaspidi asendama Eestit. (98) Pagulaspolve algperioodi malestused keskenduvad enamasti pogenemise kirjeldamisele, laagrielu kui negatiivse alatooniga ja uks probleemsemaid eluetappe jaab tihti teiste sundmuste varju. Ometi pakuks just see ajajark avaramaid voimalusi erineval viisil voorale maale sattunud inimeste kogemuste vordlevaks analuusiks.

Siberist paasu ei olnud, sest seal kinnistati valjasaadetud kiiresti uude asukohta. Kui 1941. aastal kuuditati inimesi tahtajatuks perioodiks, siis alates 1948. aastast hakati eriasumisele saatmist rakendama kogu eluks, millega taheti inimestelt ara votta igasugune tagasipoordumise lootus ja minimeerida pogenemiskatseid, mis hoogustusid eriti 1946.-1947. aastal. Uhtaegu karmistati ka Siberist pogenenute karistamist: pogenemise voi sellele kaasaaitamise eest voidi karistada kuni 20 sunnitooaastaga. Kuid nagu kirjeldavad erinevad raportid ja malestused, jai lootus kunagi Eestisse tagasi poorduda nende inimeste ellujaamisstrateegias domineerivale kohale. Veel enne Siberisse joudmist uskusid paljud 1949. aastal kuuditatud siiralt, et laaneriigid ei lase uuel ulekohtul sundida.
   Liikusid salajutud, et Ameerika ei lase meid Siberisse viia, varsti
   keeratakse vagunid ringi ja soidame koju tagasi. Uhes jaamas oli
   korvalvagunitel rodu tanke ja kuulpildujaid peal. Koik olid arevil.
   Arvati, et soda on juba alanud. Usuti "valget laeva" mis pidi
   tulema Ameerikast ja meid ara paastma. (99)


See lootus ei tahtnud kustuda veel hiljemgi, jutud sellest--
   ega me kauaks sinna Siberisse jaa, kullap Ameerika ja Laaneriigid
   nouavad venelastelt Eesti ja teiste Balti riikide okupeerimise
   lopetamist, iseseisvuse taastamist


--olid liikvel 1950. aastatelgi. (100) Ka kuuditatute jarelevalveraportid annavad tunnistust baltlaste erilisest ootusest: NSV Liidu ja Inglise-Ameerika vahelise soja puhkemisest ning plaanidest, kuidas soja olukorras tegutseda (tuleb pogeneda taigasse, et seal partisanitegevust organiseerida). (101) Kuigi see oli utoopiline, oli see osaks araviidute sisemisest hoiakust olukorrale mitte alla anda. Otsiti mottelist tuge ka laande pogenenuilt lootuses, et nad oma rahvuskaaslaste kaitseks midagi ette votavad.

Siberi tegelikkusega kohanemine ei kulgenud uhesuguselt. Usk peatsesse vabastamisse oli esimestel aastatel kohati sedavord tugev, et ei kiirustatud oma majapidamise sisseseadmise ega loomade muretsemisega, vaid jaadi kauaks araootavale seisukohale, mida moni aeg hiljem uute kulmade ja naljaaja saabudes kahetseda tuli. Varem voi hiljem jouti paratamatult arusaamani, et Siberis saab loota vaid iseendale ja et valjasaadetuna elus pusida, tuleb ennekoike ellujaamise nimel tegutseda.

Inimeste tegusus kriitilistes olukordades on kindlasti uks olulisi uurimisteemasid, mis aitaks moista erinevaid toimetulekustrateegiaid pogenike ja kuuditatute kontekstis. Kuidas tulla valja apaatsusest (102) ja milline roll oli kaaslaste abil ning kooskaimistel? (103) Siberi oludes olid kokkusaamised piiratud ja jarelevaatajate kontrolli all. Kuidas hoida alles oma kodumaad ja kultuuri, mida sunniti jouga unustama? (104) Millised olid eesti rahvust, kodu ja rahva hinge peegeldavad kaitumismustrid, mida iga rahvus kas idas voi laanes endaga kaasas kandis? (105) Tegureid, mis inimeste elusaatust voorsil kujundasid, on palju ja nende tahendus on hulga mitmekesisem, kui me seda vahel kiireid uldistusi tehes tahele oleme pannud. Kuigi Siber tahistab kuuditatutele kannatusi ja valu, oskavad nad selles eluperioodis ka teisi tahke naha.
   Meil koigil on oma Siber, erinev rohuasetustes. Vanadel kodust
   lahkumine, kustuv elujoud, eemal lastest, toetajatest,
   arstiabist--nii oled. Mille eest? Taiskasvanute polv. Uksikud
   naised lastega. Mis saab, mis saab su lastest, kui ise murdud? Kas
   jaksad? Raige, nome surve--seegi harjumatu, raske too, vooras
   maa--aga nende malestusi pole meil enam votta. Noortel oli kergem.
   Neil oli joudu, lihtsalt fuusilist joudu. Ehk kull elu lohutud,
   haridus katkenud, maailm ahenenud--ent veel on nooruse optimismi.
   Vahel motlen kas me millestki voitsime. Voibolla oskame paremini
   eristada elu pohivaartusi voltsklantsidest ja pinnapealsusest. Ja
   voibolla teame, mida tahendab sulle su rahvas, su kodumaa. Voibolla
   suudame paremini taluda tanaseid vintsutusi, mis meie polvkonnale
   osaks saab, vastu pidada. Voibolla polegi seda nii vahe? (106)


LOPETUSEKS

Inimeste sundkorras umberpaiknemiste teema on paljutahuline. See katkeb endas tuhandeid isiklikke tragoodiaid, kodututeks osutusid nii itta viidud kui laande pogenenud. Kuigi nende elukaik kulges erinevalt, tuli neil voorsile sattununa uhtviisi silmitsi seista mitmete sarnaste sundolukordade ja emotsioonidega, nagu kodumaatus, teadmatus toimuva suhtes, toimetulekuraskused, halvustav suhtumine, erinevad piirangud jne. Need nahtused peegeldavad laiemaid migratsioonile iseloomulikke protsesse. Tihti kasutame neid (nii pogenike kui kuuditatute) olukordi kirjeldades ka samu sonu, samas pole nende olukordade sugavam tahendus uhelt kategoorialt teisele uheselt ule kantav.

Viimase kahe aastakumne jooksul on kuuditamise teema uurimine tohus olnud. Esmased vaikimise muuri tagant valla paasenud kuuditatute lood kandsid noukogulikest keeldudest vabanemise pitserit: raakida ara koik see, millest seni vaikima sunniti. Need lood on tais valu ja kannatusi (surm, haigused, nalg, pidev toidupuudus, alandav kohtlemine, ebaoiglased suudistamised, ule jou kaiv too Siberi karmis kliimas, rasked elamistingimused). Aegapidi hakkasid lugudesse tekkima ka teised teemad: omavaheline suhtlemine, opingud, uldine eluolu, osavott kohalikust elust, Siberi loodus, oludega kohanemine, erinevad ellujaamisstrateegiad, toimetulek minevikuga (sh ka tanapaeval) jm, mis olid oma tonaalsuselt optimistlikumad. Loomulikult on koiki antud hinnanguid mojutanud konkreetselt kogetud olukorrad, inimese kaekaik, isikuomadused jm. (107) Avarduv ja mitmekesistuv lahenemine voimaldab omakorda sunniviisiliselt valjasaadetute saatust teatud etappidel ning tingimustel analuusida, vorreldes ka teiste migratsioonist haaratud inimeste lugudega, tajudes seejuures paremini teistegi katsumusi. Kuuditatute, pogenike ja laagritest labitulnud inimeste lood ei moodusta uhtset massi, need on oma taustalt, alatoonilt, elukaigu kirjeldustelt, toimetulekult ning voimalustelt isikute, etappide ja piirkondade loikes usna varieeruvad.

Inimsaatuste mitmekulgsus, erinevate sundmuste jarelmojud, vaatenurkade rohkus, toimunu tolgenduste mitmekesistumine (108) ja pluralistlik kasitlusviis (109) voiksid argitada rohkem kaasa motlema nii sundmuste kaasaegseid kui ka jareltulevaid polvkondi. Kuuditatute ja pogenike lood on tihti omavahel seotud, need on lohutud perekondade lood, millest uks leidis aset laanes, teine idas. Lahutatud inimeste edasine elukaik, uhtedel suletud Noukogude, teistel avatud Laane maailmas sellest tulenevate piirangute ja voimalustega, on meie suhtumisi tugevalt mojutanud: tekitanud suutunnet, etteheiteid ning vooristust. Kohati on teadmatus asendunud moistmatusega, mille uletamine voib paraku aja kutkeisse jaada. Voi oleks aeg nende hajali seisvate lugude vahel dialoogi kujundama hakata?

TANUAVALDUS

Artikkel on valminud projektide SF0180050s09, ETF8190 ja SFLAJ09050E raames.

doi: 10.3176/hist.2011.2.05

(1) Rieber, A. Civil wars in the Soviet Union.--Kritika: Explorations in Russian and Eurasian History, 2003, 4, 1, 158-162.

(2) ENSV poliit-majanduslik ulevaade 1949. a. Eesti Riigiarhiivi Filiaal (ERAF), f 17/1, n 1, s 141, l 59. Repatrieeritute arvudest vt Vseviov, D. Kirde-Eesti urbaanse anomaalia kujunemine ning struktuur parast Teist maailmasoda. Tallinna Pedagoogikaulikool, Tallinn, 2002, 80-83.

(3) Repatrieerimispoliitika kohta vt Jurjo, I. Pagulus ja Noukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide pohjal. Unara, Tallinn, 1996, 7-24; Kase, E. Repatrieerimine Eesti NSV-s. Bakalaureusetoo. Tartu, 2005. Kasikiri Tartu Ulikooli ajaloo osakonnas; Kuusk, A. Repatrieerimispropaganda Eesti NSV-s repatriantide kaasamise naitel aastatel 1945-1953. Bakalaureusetoo. Tartu, 2008. Kasikiri Tartu Ulikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis.

(4) ENSV poliit-majanduslik ulevaade 1949. a. ERAF, f 17/1, n 1, s 141, l 40.

(5) Seda kusimust on ulekuulamistel paljudele korduvalt esitatud, sh nt prof Paul Aristele. ERAF, f 130SM, n 1, s 3090.

(6) Vagivaldsest rahuajast vt: Warlands: Population Resettlement and State Reconstruction in the Soviet-East European Borderlands, 1945-50. Koost P. Gatrell, N. Baron. Palgrave Macmillan, Basingstoke, New York, 2009.

(7) Rahvustevastaste puhastusaktsioonide kohta vt Corni, G., Stark, T. Population movements at the end of the war and in its aftermath.--Rmt: People on the Move. Forced Population Movements in Europe in the Second World War and its Aftermath. Koost P. Ahonen, G. Corni, J. Kochanowski jt. Berg, Oxford, 2008, 61-110.

(8) Rahi-Tamm, A. Deportation of individuals of German nationality from Estonia in 1945.--Rmt: Estonia since 1944: Report of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Koost T. Hiio, M. Maripuu, I. Paavle. Tallinn, 2009, 415-427.

(9) Skriinimine ehk pogenikelaagris teostatud sobivuskontroll, mille kaigus tuli isikul vastata kusimustele tema mineviku, meelsuse jm kohta.

(10) Stelzl-Marx, B. Forced labourers in the Third Reich.--Rmt: People on the Move. Forced Population Movements in Europe in the Second World War and its Aftermath. Koost P. Ahonen, G. Corni, J. Kochanowski jt. Berg, Oxford, 2008, 185.

(11) Jurjo, I. Pagulus ja Noukogude Eesti, 10.

(12) Haller, S. Reevakueerimine ENSV-sse. Magistritoo. Tartu, 2011. Kasikiri Tartu Ulikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis.

(13) Mertelsmann, O. Alatoitumuse tekitamine pollumajanduslikult rikkas piirkonnas: stalinistlik toiduainetega varustamise poliitika 1940. aastate Eestis.--Ajalooline Ajakiri, 2010, 2 (132), 201.

(14) Eesti Rahva Muuseum (ERM), korrespondentide vastused (KV), Helle Viir.

(15) ERM KV, Helle Viir.

(16) Katus, K., Puur, A., Poldmaa, A. Eesti polvkondlik rahvastikuareng. (RU Sari D, 2.) Eesti Korgkoolidevaheline Demouuringute Keskus, Tallinn, 2002, 46-50.

(17) Lisan siinkohal naite uhe perekonna saatusest: "Seoses Eesti okupeerimisega Noukogude voimu poolt ja seoses sojaga mobiliseeriti vanem vend (oli sunnitud, et kaitsta peret). Ta langes 1944. a Kuramaal. Jargmine vend laks saksa vakke, sattus laande ja sealt edasi Austraaliasse. Vanuselt kolmas vend mobiliseeriti soja loppedes Noukogude armeesse ja vabanes alles peale kuuditamist. Isa oli arreteeritud seoses kuulumisega Omakaitsesse ja vabanes vanglast peale kuuditamist. Vanem ode oli arreteeritud seoses Eesti Vabariigi aastapaeva tahistamisega (noored heiskasid Voore vallas Tuulavere vahitorni Eesti lipu, uks reetis nad) ja suri 1947. a vanglas. 1946-47. a arreteeriti ka ema seoses metsavendadele korraldatud haaranguga. Jaime viis last uksi. Kuuditamise ajal olid meie vanused jargmised: vend 17, ode 14, vend 11, mina 8 ja vend 5-aastane." ERM KV, Luule Porkanen (Karu).

(18) Jurgenson, A. Vabatahtliku ja sunniviisilise migratsiooni dihhotoomiast migratsiooni makro- ja mikroteooriate taustal.--Acta Historica Tallinnensia, 2008, 13, 101-116.

(19) Kodumaa kaotuse valu Siberisse viidute ja laande pogenenute lugudes on soouurimuslikust aspektist analuusinud kirjandusloolane Leena Kurvet-Kaosaar: Kurvet-Kaosaar, L. Naistega juhtus teisi asju: Teine maailmasoda, vagivald ja rahvuslik identiteet Kabi Laretei teoses "Mineviku heli" ja Agate Nesaule teoses "Naine merevaigus".--Ariadne Long, 2000, 1/2, 84-96.

(20) Meike Wulff, kes on kusitlenud eestlasi nii Eestis kui laanes, on rohutanud, et kusimus sellest, "kes kannatas rohkem", on esile kerkinud paljudes intervjuudes: Wulff, M. Locating Estonia: perspectives from exile and the homeland.--Rmt: Warlands: Population Resettlement and State Reconstruction in the Soviet-East European Borderlands, 1945-50. Koost P. Gatrell, N. Baron. Palgrave Macmillan, Basingstoke, New York, 2009, 249.

(21) Rieber, J. A. Repressive population transfers in Central, Eastern and South-Eastern Europe: a historical overview.--Rmt: Forced Migration in Central and Eastern Europe, 1939-1950. Koost A. J. Rieber. Frank Cass, London, 2000, 1-2.

(22) Benmayor, R., Skotnes, A. Some reflections on migration and identity.--Rmt: Migration and Indentity. Memory and Narrative Series. Koost R. Benmayor, A. Skotnes. Transaction Publishers, New Brunswick, 2005, 1-18; Pedersen, T. When Culture Becomes Politics. European Identity in Perspective. Aarhus University Press, 2008; Collective Memory and European Identity. The Effects of Integration and Enlargement. Toim K. Eder, W. Spohn. Ashgate, Aldershot, 2005; eestlaste identiteedi probleemidest vt Valk, A., Karu-Kletter, K. Rootsi eestlaste Eesti-identiteet.--Rmt: Suur pogenemine 1944. Eestlaste lahkumine laande ja selle mojud. Koost K. KumerHaukanomm, T. Rosenberg, T. Tammaru. Tartu Ulikooli Valis-Eesti uuringute keskus, Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 2006, 147-169; Kanada Balti pogenike identiteediprobleeme analuusib kogumik: Home and Exile. Selected Papers from the 4th International Tartu Conference on Canadian Studies. Koost E. Rein, K. Vogelberg. (Cultural Studies Series, 7.) Tartu, 2006.

(23) Pogenemise temaatika kajastamine tugineb mitmetele uldistavatele kasitlustele: Suur pogenemine 1944. Eestlaste lahkumine laande ja selle mojud; Randlindude pesad: eestlaste elulood voorsil. Koost T. Kirss. Eesti Kirjandusmuuseum, Toronto Ulikooli Eesti oppetool, Tartu, 2006; Sona joul. Diasporaa roll Eesti iseseisvuse taastamisel. Koost K. Anniste, K. Kumer-Haukanomm, T. Tammaru. (Tartu Ulikooli Valis-Eesti uuringute keskuse toimetised.) Tartu, 2008; Eestlaste pogenemine Laande Teise maailmasoja ajal. Artiklid ja elulood. Koost T. Hallik, K. Kukk, J. Laidla, R. Reinvelt. Korp! Filiae Patriae, Tartu, 2009; Jurgenson, A. Katkestatud paigaseosed: Argentina eestlaste laagrimalestused.--Acta Historica Tallinnensia, 2010, 15, 121-145; Jurgenson, A. Vabatahtliku ja sunniviisilise migratsiooni dihhotoomiast; kuuditamise teema puhul on tuginetud peamiselt autori varasematele uurimustele.

(24) Eesti Rahva Muuseumi korrespondentide kogu, ERM KV. Kaesolevas artiklis kasutatud materjal on kogutud peamiselt kuuditamisteemalise kusimustiku alusel (nr 201).

(25) Eesti Kirjandusmuuseumi kultuurilooline arhiiv, KM EKLA, fond 350 Eesti elulood.

(26) Naimark, N. Stalin's Genocides. Princeton University Press, 2010, 88-98.

(27) Rahi-Tamm, A. Kuuditamised Eestis.--Rmt: Koige taga oli hirm. Koost S. Oksanen, I. Paju. Eesti Paevaleht, Tallinn, 2010, 63-94.

(28) ERM KV, Astrid Usin.

(29) Kuuditamisest paasemiste kohta vt Rahi, A. 1949. aasta martsikuuditamine Tartu linnas ja maa konnas. Kleio, Tartu, 1998, 57-61.

(30) ERM KV, Uudo Suurtee.

(31) Rahi, A. 1949. aasta martsikuuditamine, 51.

(32) ERM KV, Maie Kuusik (Kaldvee).

(33) Erinevalt Leedust, kus 10.-20. aprillini toimus martsikuuditamise eest varjunud perekondade puudmine ja viidi ara 2927 isikut, ei toimunud Eestis 1949. a jarelkuuditamist: Anusauskas, A. Soviet genocide and its consequences.--Lithuanian Historical Studies, 1999, 4, 325.

(34) Tammela, H. Kuulujutud eelseisvast kuuditamisest kui mentaliteediajalooline nahtus.--Rmt: Uuemaid aspekte martsikuuditamise uurimisest. Koost O. Liivik, H. Tammela. (Varia Historica, IV.) Eesti Ajaloomuuseum, Tallinn, 2009, 117-129.

(35) Mart Kraavi intervjuu Leelo Kolariga 1997. a detsembris. http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/ Muusika/0029.htm [18.6.2011].

(36) ERM KV, Hilda Sits.

(37) Rahi, A. 1949. aasta martsikuuditamine, 46.

(38) KM EKLA, f 350, 2358.

(39) Peil, T. Kodu maastikus.--Vikerkaar, 2008, 7/8, 146-147; lapsepolvekodu kaotuse mojudest, kodukogemuse muutustest ja kodumoiste ahenemisest poordeliste 1940. aastate sundmuste tulemusel vt Paadam, K. Constructing Residence as Home: Homeowners and Their Housing Histories. (Tallinna Pedagoogikaulikool. Sotsiaalteaduste dissertatsioonid, 6.) Tallinn, 2003, 119-140.

(40) Katus, K., Puur, A., Poldmaa, A. Eesti polvkondlik rahvastikuareng, 76.

(41) Jurgenson, A. Vabatahtliku ja sunniviisilise migratsiooni dihhotoomiast, 111-114.

(42) Jaago, T. Pereparimus ajaloo peegeldajana. Eesti materjali pohjal moningate viidetega naabrite parimusele.--Rmt: Parimuslik ajalugu. Koost T. Jaago. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 2001, 264-280.

(43) Pranka, M. Migratsioon versus kodu: vaateid uhele uurimisprojektile.--Maetagused, 2009, 43, 85-104.

(44) Vt kaesolevast numbrist Kumer-Haukanomm, K. Teise maailmasojaaegne eestlaste sundmigratsioon laande.

(45) Taagepera, R Valiseestlus vordlevas raamistikus.--Mote. Eesti Paevalehe uhiskondlik-poliitiline ajakiri, 3.7.2007.

(46) ERM KV, Arvo Puurand.

(47) Merle Karusoo meetodi kohaselt labi viidud eluloo-intervjuu "Sugis 1944" kaigus kogutud parimuse kohta vt: Randlindude pesad, 662.

(48) Kahar, A. Kuidas toimus valjasaadetavate kindlaksmaaramine?--Rmt: Uuemaid aspekte martsikuuditamise uurimisest. Koost O. Liivik, H. Tammela. (Varia Historica, IV.) Eesti Ajaloomuuseum, Tallinn, 2009, 44-47.

(49) ERM KV, Helje Metsalo.

(50) ERM KV, Alja Saster. Mari Tursk, sund 1873, suri 1954. aastal Novosibirski oblasti Tatarski rajoonis.

(51) Inimeste vaartushinnangute moistmise loppematule protsessile viitab Rokeach, M. Understanding Human Values. Individual and Societal. Free Press, New York, Collier Macmillan, London, 1979, 1.

(52) KM EKLA, f 350, 2330.

(53) Tartumaa martsikuuditatute ankeetkusitluse vastus nr 274 (autori valduses).

(54) KM EKLA, f 350, 1573. Aino abikaasa, lendur-nooremleitnant Martin Terts, hukkus 13. juulil 1941 tulevahetuses Noukogude piirivalveuksustega. 27. juunil sai Eesti laskurkorpuse lennueskadrill korralduse Noukogude Venemaale evakueerimiseks, uks osa meestest pogenes metsadesse, nende tabamiseks korraldati massilisi haaranguid.

(55) Randlindude pesad, 634-642.

(56) Tartumaa martsikuuditatute ankeetkusitluse vastus nr 119 (autori valduses).

(57) Demograafide hinnangul tuleb 1924-28 sunnikohordi korge kooselulagunemuse pohjusi otsida soja- ja terroriaastatest, mis muu kurja korval purustas hulgaliselt ka perekondi: Katus, K., Puur, A., Poldmaa, A. Eesti polvkondlik rahvastikuareng, 131.

(58) KM EKLA, f 350, 462; vangistusele jargnenud perede taasuhinemise voimalikkusest ja voimatusest vt Adler, N. The Gulag Survivor: Beyond the Soviet System. Transaction Publishers, New Brunswick, 2004, 139-146; peresuhetest meeste elulugudes ja uhe arreteeritud mehe voitlusest pere pusimajaamise eest vt Anepaio, T. Heinrich Uustalu--between the cogwheels: stigmatised family relations in the life story of a repressed man.--Rmt: Soldiers of Memory. World War II and Its Aftermath in Estonian Post-Soviet Life Stories. Koost E. Koresaar. Rodopi, Amsterdam, 2011, 385-408.

(59) Vaizey, H. Surving Hitler's War. Family Life in Germany, 1939-48. CPI Antony Rowe, Chippenham, 2010, 98-101.

(60) Randlindude pesad, 642.

(61) Raag, R. Eesti sojapogenike saabumine Ojamaale 1944. aasta sugisel kohaliku ajakirjanduse kajastuses.--Rmt: Suur pogenemine 1944. Eestlaste lahkumine laande ja selle mojud. Koost K. Kumer-Haukanomm, T. Rosenberg, T. Tammaru. Tartu Ulikooli Valis-Eesti uuringute keskus, Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 2006, 93.

(62) Vt ka kapten Julius Laasi kirjeldusi pogenemisest ja Saksa voimude suhtumisest pogenemisse: Kumer-Haukanomm, K Julius Laasi malestusi 1944. aasta pogenemisest.--Tuna, 2009, 3, 95-100.

(63) Raag, R. Eesti sojapogenike saabumine Ojamaale, 88-90; vt ka: Pogenemine kodumaalt 1943-1944. Koost U. Eelmae. (Harjumaa uurimusi, 7.) Harjumaa Muuseum, Keila, 2005.

(64) Katke UK(b)P Naromi Ringkonnakomitee ettekandest UK(b)P Novosibirski Oblastikomitee sekretarile Kulaginile valjasaadetute vastuvotmise kohta 19.07.1941; Maksejev, V. Naromi kroonika 1930-1945. Kuuditatute tragoodia. Dokumendid ja malestused. Varrak, Tallinn, 2011, 134.

(65) KM EKLA, f 350, 1802.

(66) Ernits, E. Pogenikud sojajargsel Saksamaal.--Rmt: Eesti saatusaastad 1945-1960, IV. Toim R. Maasing jt. EMP, Stockholm, 1966, 9.

(67) KM EKLA, f 350, 1737.

(68) Jurgenson, A. Katkestatud paigaseosed, 125-126, 130-131; Balti pogenikelaagrites valitsenud hirmude kohta vt Balkelis, T. Living in the displaced persons camp: Lithuanian war refugees in the West, 1944-45.--Rmt: Warlands: Population Resettlement and State Reconstruction in the Soviet-East European Borderlands, 1945-50. Koost P. Gatrell, N. Baron. Palgrave Macmillan, Basingstoke, New York, 28-31.

(69) Maksejev, V. Naromi kroonika, 226.

(70) Raag, R. Suur pogenemine 1944, 176.

(71) Raag, R. Eestlaste pogenemine Rootsi Teise maailmasoja ajal.--Rmt: Eestlaste pogenemine Laande Teise maailmasoja ajal. Artiklid ja elulood. Koost T. Hallik, K. Kukk, J. Laidla, R. Reinvelt. Korp! Filiae Patriae, Tartu, 2009, 59-62; Raag, R. Eesti sojapogenike saabumine Ojamaale, 94-104; Saar, E. Pogenemine Rootsi 1944. aasta hilissuvel ja sugisel.--Tuna, 2004, 3, 65-78.

(72) Jurgenson, A. Katkestatud paigaseosed, 123-124.

(73) Raag, R. Eestlane valjaspool Eestit. Ajalooline ulevaade. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 1999, 70.

(74) Jurgenson, A. Katkestatud paigaseosed, 132-144; Tiina Kirss on rohutanud, et Laande pogenenud eestlased teadvustasid endid saatusekaaslastena algusest peale, kuigi nende vahel esines mitmeid lahkarvamusi. Oma kogukonna organiseerimine algas kohe, esmalt eluvajadusteks vajaliku praktilise info hankimiseks, omaste otsimiseks, meelelahutuseks ja hingehoolduseks, hiljem hakati endid teadvustama laiemalt poliitilise pagulaskonnana. Isiklikku elutunnetust voorsil vormis kogukondlik uhtekuuluvustunne: Randlindude pesad, 626.

(75) Balkelis, T. Living in the displaced persons camp, 32-35.

(76) Kool, F. DP kroonika. Eesti pagulased Saksamaal 1944-1951. Eesti Arhiiv Uhendriikides, Lakewood, 1999, 52.

(77) Kumer-Haukanomm, K. Eestlaste pogenemine Saksamaale, 34.

(78) Samas, 50; edasirandel USA-sse, Kanadasse, Austraaliasse jm on pogenike elus sumboolne tahendus: Jurgenson, A. Katkestatud paigaseosed, 139.

(79) Aivar Jurgenson on viidanud ka Idabloki riikide suudistustele, et laaneriigid kasutavad pogenikelaagreid orjaturuna: Jurgenson, A. Katkestatud paigaseosed, 137.

(80) Jurgenson, A. Katkestatud paigaseosed, 124.

(81) ERM KV, Helle Viir.

(82) Samas, Uudo Suurtee.

(83) Samas, Helmi Ubius.

(84) Eleonore Kivi malestused. Kasikiri autori valduses.

(85) Maksejev, V. Naromi kroonika 1930-1945, 163.

(86) Jurgenson, A. Katkestatud paigaseosed, 124, 128-129.

(87) Munslow, A. Narrative and History. Palgrave Macmillan, 2007, 101-102.

(88) Hall, S. Who needs identity?--Rmt: Identity: A Reader. Toim P. du Gay, J. Evans, P. Redman. Thousand Oaks, London, 2003, 15-19; Skultans, V. The Testimony of Lives: Narrative and Memory in Post-Soviet Latvia. Routledge, London, 1998; Koresaar, E. Elu ideoloogiad. (Eesti Rahva Muuseumi sari, 6.) Tartu, 2005, 8-16; Randlindude pesad, 623-624.

(89) Omski oblasti uuema ajaloo dokumendikeskus, TSDNIOO, f 955, n 9, s 5, l 9-10.

(90) Vene Foderatsiooni Riigiarhiiv (GARF), f R-9479, n 1, s 464, l 91p. Latis siiski uut kuuditamist ei toimunud, kull aga toodi inimesi pidevalt kuni 1952. aastani juurde Leedust.

(91) Lazda, M. Women, nation and survival: Latvian women in Siberia.--Journal of Baltic Studies, 2005, 1, 1-12; Kirss, T. Survivorship and the Eastern exile: Estonian women's life narratives of the 1941 and 1949 Siberian deportations.--Journal of Baltic Studies, 2005, 1, 13-38.

(92) ERAF, f 3-N, n 1, s 1601. Perekond Tross Aino jt.

(93) Koll, A.-M. Eesti pogenike toimetulekust Rootsis naiste perspektiivist.--Rmt: Eestlaste pogenemine Laande Teise maailmasoja ajal. Artiklid ja elulood. Koost T. Hallik, K. Kukk, J. Laidla, R. Reinvelt. Korp! Filiae Patriae, Tartu, 2009, 82.

(94) Katus, K., Puur, A., Poldmaa, A. Eesti polvkondlik rahvastikuareng, 253; Narusk, A. Eesti naised ja ratsionaalsed valikud.--Ariadne Long, 2000, 1/2, 52; Nakachi, M. Gender, marriage, and reproduction in the postwar Soviet Union.--Rmt: Writing Stalin Era. Sheila Fitzpatrick and Soviet Historiography. Koost G. Alexopoulos, J. Hessler, K. Tolmoff. Palgrave Macmillan, 2011, 101-116; Vaizey, H. Surving Hitler's War, 150-155.

(95) GARF, f R-9479, n 1, s 464, l 114.

(96) Jurgenson, A. Katkestatud paigaseosed, 129-132; Androe, C. G. Rootsi ja suur pogenemine Eestist 1943-1944. Olion, Tallinn, 2005, 148-166.

(97) Saksamaa DP-laagritest lahkus ulemeremaadesse ule 27 000 eestlase, Saksamaale jai kuni 4000 eestlast: Ernits, E. Pogenikud sojajargsel Saksamaal, 8-9; Rootsist lahkus 1952. a lopuks 8000, Rootsi jai 15 500 eestlast: Reinans, A. Eesti pogenikud Rootsi statistikas.--Rmt: Suur pogenemine 1944. Eestlaste lahkumine laande ja selle mojud. Koost K. Kumer-Haukanomm, T. Rosenberg, T. Tammaru. Tartu Ulikooli Valis-Eesti uuringute keskus, Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 2006, 144.

(98) Jurgenson, A. Katkestatud paigaseosed, 139.

(99) ERM KV, Ilmar Paunmaa.

(100) Samas, Arne Valja.

(101) Rahi-Tamm, A. Kuuditamised Eestis, 85.

(102) Gatrell, P., Baron, N. Violent peacetime: reconceptualising displacement and resettlement in the Soviet-East European borderlands after the Second World War.--Rmt: Warlands: Population Resettlement and State Reconstruction in the Soviet-East European Borderlands, 1945-50. Koost P. Gatrell, N. Baron. Palgrave Macmillan, Basingstoke, New York, 2009, 259.

(103) Valk, A., Karu-Kletter, K Rootsi eestlaste Eesti-identiteet, 147-169.

(104) Naimark, N. Ethnic cleansing between war and peace.--Rmt: Landscaping the Human Garden. Twentieth-Century Population Management in a Comparative Framework. Koost A. Weiner. Stanford University Press, 2003, 233-235.

(105) Smith, A. The Ethnic Origins of Nations. Basil Blackwell, Oxford, 1986, 22-24; Siberis kujunes valja eriline subkultuur, mis oli mojutatud nii kohalike siberlaste kui ka erinevate represseeritud rahvuste kultuurisugemetest.

(106) ERM KV, Helle Viir.

(107) Asumiskeskkonna ja isiku vahelistest sidemetest ning inimeste hinnanguid mojutavatest teguritest on kirjutanud paljud migratsiooniuurijad, psuhholoogid, sotsioloogid jt; Jurgenson, A. Vabatahtliku ja sunniviisilise migratsiooni dihhotoomiast, 99-100; Williams, R., Jr. Change and stability in values and value systems: a sociological perspective.--Rmt: Understanding Human Values. Individual and Societal. Koost M. Rokeach. The Free Press, New York, Collier Macmillan, London, 1979, 15-16; Burr, V. The Person in Social Psychology. Psychology Press, Taylor & Francis Group, 2002, 133-151; Turner, H. J., Stets, E. J. The Sociology of Emotions. Cambridge University Press, 2009, 261-283; The Self and Others. Positioning Individuals and Groups in Personal, Political, and Cultural Contexts. Toim R. Harre, F. Moghaddam. Praeger Publishers, 2003.

(108) Tolgenduse kui vaheluli alahindamine ei tuhista ajaloo teadusliku kasitlemise uldreeglit, mille kohaselt pole ebausaldusvaarseid allikaid ja tunnistusi lubatud minevikuasjade ule otsustamisel kasutada: vt Kivimae, M. Kirjandus ja teaduslik objektiivsus ajaloos.--Sirp, 23.9.2005.

(109) Peter Burke soovitusel oleks alternatiivsete malestuste (perekonnamalestused, paikkondlikud malestused, klassimalestused, rahvuslikud malestused jne) koosesinemisel viljakas valja arendada pluralistlik kasitlus: Burke, P. Kultuuride kohtumine. Esseid uuest kultuuriajaloost. Varrak, Tallinn, 2006, 65.

Aigi RAHI-TAMM

Tartu Ulikooli ajaloo ja arheoloogia instituut, Lossi 3, 50090 Tartu, Eesti; aigi.rahi-tamm@ut.ee
COPYRIGHT 2011 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2011 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

 
Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Rahi-Tamm, Aigi
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Date:Dec 1, 2011
Words:9312
Previous Article:There were slaves out there ... themes of slavery and freedom in the migration narratives of Siberia's Estonians/Olli orja saal koskil ... orja- ja...
Next Article:Forced migration of Estonians to the West during World War II/Teise maailmasoja aegne eestlaste sundmigratsioon laande.
Topics:

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2018 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters