Printer Friendly

Etnogeneesist interdistsiplinaarse koostoo valguses hetkeolukorra peegeldus arheoloogia ja keeleteaduse kevadkooli taustal.

Muutused ja kronoloogiad materiaalses kultuuris ja keeles. Arheoloogia ja keeleteaduse kevadkool, 6.-7.03.2004, Ahijarve, Eesti

Eesti arheoloogia ja ajaloolise keeleteaduse suurimaks "uhisprojektiks" nende teaduste ajaloos voib pidada 1950. aastatel loodud eesti etnogeneesi teooriat. Eesti pohiseaduses leidis see kajastust kui eestlaste oigustus oma maale, tuginedes 5000 aasta vanustele soome-ugri juurtele. Kooliopikutes illustreerivad teooriat pildid Valma kammkeraamika ja Ardu noorkeraamika kultuuri mehest, kelles on vastandatud soome-ugri ja indoeuroopa paritolu, mongoliidsus ja europiidsus. Nimetatud neoliitilise idast tulemise idee aluseks oli keelesugulus meist ida pool elavate rahvastega, mis asetas soomeugrilaste algkodu Volga-Kaama jogikonda, ning toetajaks kultuuriajalooline seisukoht arheoloogilise kultuuri, keeleruhma ja etnose vordsustamisest, mis tingis kammkeraamika kultuuri samastamise hilisemate laanemeresoomlastega (Kriiska 2003, 50). Kuigi viimasel kumnendil on nii eesti keele kui ka Eesti kaugeima mineviku arheoloogiline uurimine arenenud kiiresti ning tekkinud on uued, varasemast taiesti erinevat lahenemisviisi ja tulemusi esitavad teooriad, on teema sisuline arutelu jaanud kesiseks. See on viinud teadustulemuste vaarkasutuseni, arusaamatusteni, skepsiseni etnogeneesi uurimise suhtes uldse ning kokkuvottes suurendanud lohet uhest kuljest nii rahvusteaduste enesemaaratluse ja avaliku arvamuse vahel rahvusteaduste eesmarkidest kui ka teaduste ettekujutuste vahel "teises" teaduses toimuvast.

Kas ja kuidas on voimalik uurida eestlaste etnilist kujunemist? Kas materiaalses kultuuris nahtavad muutused ja arengud uhtivad keele muutuste ja kronoloogiaga? Need olid kusimused, mille arutlemiseks viidi 6.-7. martsil 2004. aastal Karulas Ahijarvel labi arheoloogide ja keeleteadlaste kevadkool. Foorumi esmaulesandeks ei olnud siiski mitte konkreetsete vastuste ja lahendite leidmine nimetatud probleemidele, vaid oma vaadete, meetodite ja uurimisulesannete tutvustamine teise, suhteliselt voora distsipliini esindajatele ning mitteametlikus vormis motete vahetamine kahte teadusharu uhendavatel teemadel.

Etnogeneesi kusimuse aktuaalsusest tanapaeval

Keeleteadlaste ja arheoloogide uhises diskussiooniringis todeti taas, et noukogude ajal aktuaalseks saanud etnogeneesi teooria, mis eksponeeris 20. sajandi keskel valja tootatud pohipostulaate (teadus)kirjanduses endisel kujul veel 1990. aastateni, ei sobi uute teadustulemuste pohjal enam tanapaevaste mottemallidega. Keelepuu mudelile lahtekohaks olevale uurali voi soome-ugri algkeelele vastavaid kultuure, populatsioone ega nende jargi oletatavaid randeid ei ole arheoloogidel onnestunud valja selgitada (Tonisson 1996, 747). Materiaalses kultuuris toimunud muutuste seletamine migratsiooni abil on vaid uks voimalustest, mida pealegi pole arheoloogiliste vahenditega voimalik toestada (Lang 1998). Ka geneetikute andmed ei toeta uhtki suuremat migratsiooni Eesti alale parast algsete esivanemate saabumist (Kunnap 1998).

1990. aastatel sai uheks alternatiivseks hupoteesiks keelte ja rahvaste kujunemiskaigu rekonstrueerimisel keeleteadlaste Kalevi Wiiki ja Ago Kunnapi esitatud nn kontaktiteooria. Keeleteaduse, arheoloogia, antropoloogia ja geneetika andmeid uhendada uritava seisukoha peamiseks selgelt sonastatud avalduseks on distantseerumine keelte sugupuu mudelist ning migratsionistlikust lahtepunktist ja pohialuseks on veendumus, et muutused keeltes ja kultuurides toimuvad esmajoones nende omavaheliste kontaktide ja segunemiste tagajarjel, kehtiva lingua franca ehk "rahvusvahelise keele" kaudu (Wiik 2001, 394). Uhe algkodu asemel kitsal territooriumil Euroopa-Aasia vahemail naeb kontaktiteooria soomeugrilaste esialgse asustuspiirkonnana uht kolmest Euroopas asunud refuugiumialast. Nii toimisid vastavalt ibeeri, balkani ja ukraina refuugiumides raagitavad baski, indoeuroopa ja soome-ugri (uurali) keeled neis piirkondades lingua franca pohimottel, kusjuures uurali rass, resp algkeel, kattis Euroopa hoivamise jarel kogu PohjaEuroopa jaaserva lahedase ala Suurbritanniast Komimaani (nt Wiik 1999, 299 jj). Wiiki jargi jagunesid geneetiliselt erinevad rahvaruhmad jaaajajargses Euroopas just toimetulekuskeemide erinevuste pohjal kahe laia keelevoondi vahel: nii oli 9000 aasta eest pohjas valitsevaks suurulukikuttide uuraliparane keelevorm (ehk uurali algkeel) ning lounas vaikeulukikuttide indoeuroopaparane keelevorm (ehk indoeuroopa algkeel) (Wiik 1999, 292-293). Ka keelevahetused on Wiiki ja Kunnapi jargi tingitud eelkoige majanduslikest muutustest: kui Louna-Euroopa soodsas kliimas kujunenud pollumajandus hakkas tanu kliima mahenemisele pohja poole levima, vottis varem uurali algkeelt raakinud rahvas koos uue polluharijate eluviisiga ule ka prestii[]sema indoeuroopa keele (Wiik 2001, 394).

Mainitud teooria on tekitanud usna palju vaidlusi ning kevadkoolis selgus, et ka eesti keeleteadlastel pole mudeli suhtes sugugi veendunud ja uheselt moistetavat seisukohta. Usna paljud noored teadlased pole Kunnapi ja Wiikiga nous: vaidetakse, et lingvo-arheo- geneetilist keeleteadust ei ole teadusmaastikule vaja ning ehkki koostood on tarvis, ei ole koiki "tooriistu" teistest valdkondadest alati voimalik kasutada. Lingvistid tegelevad keeltega ning vajavad selle uurimiseks omi tooriistu. "Me [keeleteadlased] ei leia koiki puuduvaid vastuseid teistest valdkondadest, monikord ehk uusi ideid, kui uldse neidki!" (Siegl 2003). Teooriat on nimetatud ka uueks fantaasiarikkaks uleoo ules joonistatud soome-ugri keelte tekkeloo pildiks ning "nuudisaja interdistsiplinaarsuse (eklektitsismi) motteks perfektsel kujul" (Hasselblatt 1999). Arheoloogide jaoks pakub kontaktiteooria kull uudset lahenemisviisi, ent kahjuks lahtub seisukoht sarnaselt keelepuu mudelile endist viisi kultuuriajaloolisest arheoloogiliste kultuuride ja keeleruhmade vordsustamisest.

Teine probleem, mis mainitud kusimusega haakub, on algkeele ja selle kodu otsimise mottekus uldse. Keeleteadlased on oma distsipliini algusaegadest peale uritanud algkeeli rekonstrueerida. Enamik ajaloolise lingvistikaga tegelejaid usub, et geneetilise suguluse pohilisim ja parim toestus on uhte keeleperekonda kuuluvate keelte uhise esivanema ehk alguparase keele rekonstruktsioon (Campbell 1998, 108). Levinud seisukoha jargi on iga esikeel (protokeel) olnud kunagi toeline ja reaalselt eksisteerinud (nt Campbell 1998, 109) ning vordleva-ajaloolise lingvistika ulesandena on nahtud selle keeleni joudmist--samm-sammult olevikust minevikku tagasiminemine, et koige usutavamate keelemuutuste valjaselgitamise abil tuletada voimalikke eksisteerinud keelevorme ning viimaste kaudu jouda alg- ehk protokeeleni (Hock & Joseph 1996, 456). Ajaloolise keeleteaduse ideaal- voi algkeele otsingute ekvivalendiks arheoloogias voiks olla algkultuuri kui mingil ajahetkel teatud piirkonnas eksisteerinud esialgse rahvaruhma valjaselgitamine, kellest koik edasine on alguse saanud. Selline taandamatu tasandi saavutamine on paljude arheoloogide jaoks jaanud uurimistoo kutkestavaks, ent siiski lopuni kattesaamatuks eesmargiks.

Kevadkoolis selgus, et senikehtinud etnogeneesi teooriale "oigema" jareltulija pohjalik valjatootamine ning uue teadustulemuse "inimesteni viimine" ei ole oigupoolest atraktiivne kummagi teadusharu jaoks. Alg- ehk ideaalkeel, aga ka algkultuur on hupoteetilised moisted ning ei ole enam reaalsel kujul kattesaadavad, seega on ka koik rekonstruktsioonid suvalised, ehk koguni meelevaldsed, tuginedes naiteks algkeele puhul keerulisele haalikumuutuste reeglistikule ning monekumne uhise sona olemasolule tutarkeeltes (Meri 1997). Sarnaselt keeleteaduses puhuvatele tuultele, kus esialgse keele otsingud ei ole enam aktuaalsed, ei puuta ka arheoloogias enam tanapaeva rahvaste juuri otsida. 1950. aastail postuleeritud hupoteesile 5000 aastat tagasi Eesti alale joudnud soome-ugri algupara kandvast kammkeraamika kultuuri rahvast, meie esivanematest, on valja pakutud ka alternatiive, mis aga ei ole saavutanud ega taotlenudki samavaarset refleksiooni uhiskonnas. Uhe naitena voiks siinkohal mainida kasitlust "eestlaste" 11 000- aastasest ajaloost omal territooriumil, voi pigem nende koikide ajaloost, kes siin alates viimase jaa minekust on elanud ja labi arengupidevuse muutunud ning keda me iseenda enesemaaratlusele tuginedes eestlasteks nimetame (Kriiska 2003, 52).

Etnogeneesi ning sellega liituva algkeele/algkodu kusimus ei ole enam ligitombav ka ehk minevikust opitud kogemuse taustal: nimelt on igasugune "ideaalne" (resp alg-, proto-, esi- ) rahvuskusimusena poliitiliselt kergesti manipuleeritav ja taolisi marksonu sisaldavale teemale asumine valjuks reeglina teaduse kontrolli alt.

Arheoloogia ja keeleteaduse paralleelsus ja loikumine

Muinasteadlaste jaoks traditsioonilisteks peetud millal- ja kus-kusimuste korval on arheoloogid pikalt tegelnud ka miks- ja kuidas-probleemidega. Viimased pole keeleteaduses sugugi voorad - ajalooline lingvistika tunneb samamoodi huvi, miks keeled muutuvad, ning poorab samas tahelepanu teooriatele, mis aitaksid neid muutusi seletada (Campbell 1998, 6). Kus ja millal, miks ja kuidas muutused toimuvad? Missugust rolli mangivad muutustes laenud, millist kultuurisisesed impulsid? Arheolooge ja keeleteadlasi liidab huvi selle vastu, kuidas on uleuldse voimalik neile kusimustele vastata. Millised vahendid selleks on ja kuivord need meediumid end oigustavad?

Lahtuvalt oma uurimisobjektist tajuvad ning seletavad arheoloogid ja keele ajaloo uurijad mainitud muutusi erinevalt. Ent iga viljakust taotleva interdistsiplinaarse koostoo esmaaluseks on teise teaduse eesmarkide ja meetodite moistmine ning tunnustamine. Arheoloogid on vaga sageli poordunud keeleteaduse poole, leidmaks lingvistilist kinnitust mingitele nahtustele voi tombamaks paralleele naiteks arheoloogilises materjalis nahtavate regionaalsete erisuste ja keeles esinevate murdeerinevuste vahel (nt Jaanits jt 1982; Laul 2001), samas ollakse sunnitud todema, et tegelikult puudub igasugune kehtiv ja arvestatav metodoloogia, uhendamaks keelte ajaloolisest uurimisest omandatud ainest arheoloogilise materjaliga. Colin Renfrew' sonastuses seisneb probleem selles, et kuigi varasest (kirja-eelsest) perioodist parit arheoloogiline materjal ei utle meile mitte midagi otseselt selle kohta, milliseid keeli raagiti, on minevikujaaned ehk materiaalne kultuur siiski paigutatav kindlasse kronoloogilisse raamistikku. Meil on voimalik oelda, millal mingid asjad on tehtud. Seevastu ajalooline keeleteadus voib teatava usutavuseni konstrueerida varast keelevormi hilisematele toetudes, ent samas ei ole mingit viisi selle paigutamiseks kindlasse ajavahemikku (Renfrew 1988, 285). Kevadkoolis vastavat temaatikat kasitlenud keeleuurija Florian Siegl mainis eeltooduga noustudes, et lingvistide uurimisobjektiks on ajaloolised muutused keeles ja pohjuse-tagajarje seoste analuus, kuid seda siiski ainult suhtelisel skaalal. Sundmused arheoloogias ja keeles ei ole kattuvad nahtused, need puudutavad uhiskonna erinevaid tahke ning nende ajendid ja tagamaad ei uhildu, seetottu ei ole ka eri teadustes rakendatavad kronoloogiad omavahel nii holpsasti uhildatavad.

Ometi on vahemalt monikord keelemuutuste ja laenude taga toepoolest ajaliselt jalgitav migratsioon. Naiteks demonstreeris kevadkoolis esinenud Meeli Sedrik oma ettekandes rootsi laenudest Hiiumaa murrakutes, et teatavatel juhtudel on keelemuutusi (uudissonad, moisted, suntaks) voimalik seostada ajalooliselt dokumenteeritud sundmuste ja nahtustega voi keskkonna muutustega. Usutavasti ei oleks Hiiumaa murrakutes nii palju rootsi laene ilma rootslaste sisserandeta Laane-Eesti rannikualale.

Koige laiemas mottes uhendab arheoloogide ja ajalooliste keeleteadlaste uurimissuundi inimene, tema kohalolek minevikus, ent uhe liituva meediumina ei ole konkreetne paik sugugi vahem oluline. Kohanimed tahistavad kohti maapinnal ning uhtlasi liigendavad maastikku vastavalt inimeste vajadusele, lisaks on kohale nime andmine inimese viis maailma "hingestada" (Pall 2002, 227). Kui keeleuurijaid huvitab kohanimi ning selle panemise loogika, siis arheolooge selle taga peituv tahendus, paiga iseloom. Just sellelt maailma hingestamise loogika tasandilt lahtub reaalselt eksisteeriv koostoo arheoloogia ja ajaloolise lingvistika vahel, mille uhe naitena vois kevadkoolis kuulata Evar Saare ettekannet mallinimedest. Naiteks saab linnamagi oma nime tihti mitte sellel toepoolest asuva muistise jargi, vaid pigem oma linnamage meenutava morfoloogilise kuju ning sellelt pinnalt kujunevate assotsiatsioonide pohjal. Seevastu kalmemae puhul ei ole kunka kujul sellele toponuumi andmisel olulist tahtsust, pigem sai koht nime just seal asuva matmispaiga jargi.

Kokkuvote

Arheoloogiateaduses on interdistsiplinaarsuse vajalikkus kaheldamatu. Asetades inimese uurimistoo keskpunkti, on paratamatu, et uks teadusharu ei suuda holmata kogu elu selle aspektide rikkuses, vaid peab arvestama ka naaberteaduste tulemustega. Seevastu keeleteaduse tanased uurimisprobleemid on lingvistika toomeetodite ja vahenditega suures ulatuses kaetavad. Kunagised laiahaardelised ja ulevad teemad, nagu etnogeneesi uurimine, esivanemate algkodu ja algkeele otsingud, ei ole enam moes.

Arheoloogia ja vordleva-ajaloolise keeleteaduse uurimisobjektid ning--traditsioonid on oma olemuselt uksteisest kull suhteliselt kaugel, ent metodoloogiliselt ei erinegi need kaks teadusharu nii kardinaalselt. Vordleval meetodil on ka muinasteaduses oma taiesti vajalik ja asendamatu roll. Enamik arheolooge kasutab oma toos esemelises materjalis susteemi loomiseks vordlemist, ilma milleta on tolgendamisprotsessi ka usna raske ette kujutada ja labi viia. Teiseks sarnaseks teadusmetodoloogiliseks jooneks kahe distsipliini vahel on puud jouda teatud minevikuaspektide (re)konstruktsioonini. Selles tegevuses on aga molema teadusharu jaoks muutunud protsessi taaskujutamine olulisemaks kui uhtse lopptulemuse--rahvusteaduste abiga esivanemate juurteni joudmine--taotlus. Protsessid, mida keeleteadus ja arheoloogia rekonstrueerivad, on erinevad. Kuna nii ajaloolised lingvistid kui ka arheoloogid on voimelised kas siis keeles voi uhiskonnas toimuvaid muudatusi adekvaatselt vaatlema enamasti vaid suhtelisel skaalal, on relatiivsuse kusimus uheks olulisemaks probleemiks kahe teadusharu tulemuste loimumisel.

Ajaloolise keeleteaduse ja arheoloogia koostookatsed ei seisne niivord metodoloogiliste sarnasuste otsimises, ehkki ka see on vajalik ja huvitav, pigem puutakse leida konkreetseid uhiseid teemasid, sarnaseid probleeme, molemale poolele uhtmoodi aktuaalseid kusimusi. Ka praeguseks umberhindamist vajavad seisukohad on olnud uhiseid valdkondi puudutava teadustoo pohjendatud ja orgaaniline tulemus. Niisama loomulikult kaotavad ka hetkel aktsepteeritud hinnangud uhel jargmisel ajahetkel oma aktuaalsuse. Sellist seisukohtade kujundamist, nendes kahtlemist, nende toestada puudmist, umberlukkamist ja taas uute loomist nimetame teaduse arenemiseks, mis uhe potentsiaalina leiab valjundi labi koostoo.

Kasutatud kirjandus

Campbell, L. 1998. Historical linguistics. An introduction. Edinburgh.

Hasselblatt, C. 1999. Eesti keelt koneldi ka Mount Everestil.--Eesti Paevaleht, 08.12.

Hock. H. H. & Joseph, B. D. 1996. Language History. Language Change and Language Relationship. An Introduction to Historical and Comparative Linguistics. Berlin; New York.

Jaanits, L., Laul, S., Lougas, V. & Tonisson, E. 1982. Eesti esiajalugu. Tallinn.

Kriiska, A. 2003. Kas nad olid eestlased? - Lehed ja tahed. Looduse ja teaduse aastaraamat 2003, 44-52.

Kunnap, A. 1998. Keelepuud pole tegelikult vaja. - Keel ja Kirjandus, 6, 427- 428.

Lang, V. 1998. Some aspects of the Corded Ware Culture east of the Baltic Sea.-- The Roots of Peoples and Languages of Northern Eurasia. Turku, 84-104.

Laul, S. 2001. Rauaaja kultuuri kujunemine Eesti kaguosas (500 e.Kr. - 500 p.Kr.). (MT, 9. Opetatud Eesti Seltsi Kirjad, 7.) Tallinn.

Meri, M. 1997. Tormid keelepuu umber.--Eesti Ekspress, 07.03.

Pall, P. 2002. Eesti kohanimed.--Eesti murded ja kohanimed. Tallinn, 223-297.

Renfrew, C. 1988. Archaeology and Language: the Puzzle of Indo-European Origins. New York.

Siegl, F. 2003. Lingvo-arheo-geneetiliselt eurooplaste alguparast - vastus Ago Kunnapile ja Kalevi Wiikile. Listi ugrimugri@lists.ut.ee arhiiv, 15.01.2003.

Tonisson, E. 1996. Moned motted keelepuu mudelist ja kontaktiteooriast.--Keel ja Kirjandus, 11, 745-748.

Wiik, K. 1999. North-European populations and languages.--Indo-European-Uralic- Siberian Linguistic and Cultural Contacts. Fenno-Ugristica 22. Tartu, 292-301.

Wiik, K. 2001. On the interactions between the Uralic and Indo-European peoples and languages through lingua francas.--Congressus nonus internationalis fenno-ugristarum, 6. Tartu, 391-408.
COPYRIGHT 2004 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2004 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Johanson, Kristiina; Konsa, Marge
Publication:Estonian Journal of Archaeology
Date:Jun 1, 2004
Words:2026
Previous Article:Maastikumuutused kesk-Euroopas inimese-keskkonna tagajargede ahelas.
Next Article:New AMS dates of the Neolithic and Bronze Age ceramics in Estonia: preliminary results and interpretations/ Uued AMS-dateeringud Eesti neoliitilisest...


Related Articles
Piirid looduses ja kultuuris.
Muistis pajatab.

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2022 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters |