Printer Friendly

Ethnic and national-ethnocultural processes in the Estonian eastern diaspora/Etniline ja rahvuslik. Etnokultuurilistest protsessidest eesti idadiasporaas.

EELLUGU JA TAUST

2008. aastal, vahetult parast Gruusia-Vene soda, osalesin filmigrupi votetel Abhaasia eestlaste juures. Soda oli lahti rebinud ka Gruusia-Abhaasia vaenu aastatetagused haavad, mistottu kujunesid konfliktsed rahvustevahelised suhted vestlustes ja intervjuudes keskseks teemaks. Eesti ametlik toetus Gruusiale ei leidnud Abhaasia eestlaste hulgas mingit moistmist, Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese toetusvisiit Gruusia ametivenna Mihheil Saakasvili juurde moisteti uheselt hukka. Aktuaalsed poliitilised teemad inspireerisid informante arutlema vestlustes sealsete eestlaste ja kodueestlaste erinevuste ule. Samas teadvustatakse kulades selgelt oma eesti identiteeti: vastanduses armeenlaste voi abhaasidega kaiakse valja etniline kaart. Sarnaseid piiritombamisi, vastandamisi ja kuuluvusi voib taheldada ka naiteks Siberi eestlaste juures, kus olen samuti valitoid teinud. Justkui iseenesest formuleerub kusimus eestlaseks olemise tahendusest: kas eestlaseks saab olla uhel kindlal voi mitmel erineval moel? Uks voimalik viis antud kusimusele vastamiseks on eristada identiteedi etnilist ja rahvuslikku tasandit ning kusida, missuguses seoses on etniline rahvuslikuga ja kuidas see erisus diasporaa kontekstis valjendub.

RAHVUS JA ETNOS ANALUUTILISTE KATEGOORIATENA

Rahvuslik diskursus on viimastel kumnenditel olnud sotsiaal--ja humanitaarteadustes uks olulisemaid ning pusib praeguseni paljude teadlaste ja teadlasgruppide uurimistoo keskmes. Uhiskondlikus plaanis on 20. sajandi lopul ja 21. sajandi algul taheldatud--monede jaoks ootamatut--rahvusluse renessanssi, mis on omakorda andnud hoogu rahvuse kasitlemisele teaduslikus votmes.

Niisiis kusimus sellest, mis on rahvus, on oluline nii poliitilisel kui ka teaduslikul tasandil.

Rahvust on eri aegadel defineeritud erinevalt. Koige uldisemalt saab rahvuskasitlusi jagada essentsialistlikeks ja konstruktivistlikeks: esimese vaateviisi pooldajate meelest on rahvus inimeste loomulik kokkukuuluvusvorm, mille juured on kaugel ajaloos. Teise vaateviisi esindajad aga peavad rahvust konstrueerituks ja suhteliselt nooreks nahtuseks. 18. ja 19. sajandi rahvusmaaratlused olid peaasjalikult essentsialistlikud. Peamiselt Johann Gottfried von Herderist alanud romantiline juurteotsimise tung suunas teema motestajate pilgud hamarasse minevikku, et leida sealt rahva hinge, mida usuti olevat pusinud pea muutumatuna labi paljude sajandite. Ka eesti autorid, kes rahvust 19. sajandi teisel poolel defineerisid, olid essentsialistlikel positsioonidel. Ado Grenzsteinil tahendab rahvus inimesi, kes "sundimise labi on uhendatud" ja kellel on uhesugune keel ning isamaa ja sarnased kehalised ning vaimsed omadused. (1) Jakob Hurt defineerib:
   Ma moistan natsiooni all uht rahvast uhise paritolemise ja
   kodumaaga, uhise ajaloo ning traditsiooni ja uhise keele ja
   kombega.


Hurt kirjutab veresugulusest ja fuusilistest ning ajaloolistest mojudest, mis tekitavad iga rahvuse juures
   teatud kindla kehalise rahvatuubi ja tingivad hingeelus uhise
   rahvuskarakteri. (2)


Sellest tulenevalt on Hurdal rahvus herderlikus vaimus inimese loomulik olek, mida pole kerge muuta:
   uut loomu luua, uut keelt keeta, usna uut meelt pahe panna ja usna
   uut vaimu rahvale sisse valada. (3)


Seega viitavad nii Hurt kui ka Grenzstein lisaks vaimsetele ka bioloogilistele voi sotsiobioloogilistele sidemetele inimeste vahel: mote, mis oli 19. sajandil laialt levinud, on leidnud hiljemgi jargijaid. Naiteks on Pierre van den Berghe seisukohal, mille jargi on etnotsentrism nepotismi vorm: inimestel on loomuparane tung eelistada sugulasi mittesugulastele. Ta leiab, et see kalduvus on sotsiobiloogiline: ka loomad on nepotistlikud. (4) Rahvus on siis justkui sugulusgrupi edasiarendus.

Konstruktivistidest palju tsiteeritud Benedict Anderson leiab, et rahvus on kujutletud kogukond (imagined community). (5) Rahvusel ei ole Andersoni meelest essentsiaalset alust: rahvuste teke on kapitalismi tootmissuhete arengu ja selle raames toimuva kommunikatsioonide uuenemise tulemus. Paljude raagitavate keelte hulgast valitakse valja moned, millel kirjalik kommunikatsioon hakkab baseeruma. Uhes ja samas keeles vahendatud kommunikatsioon (sh ajakirjandus) koondab inimesed kujutletava kogukonna liikmeteks, kes tegelikult uksteisega isiklikult ei kohtu. Rahvusliku kokkukuuluvuse fiktiivsed ideed on sustitud rahvasse labi meedia ja kooli ning uldse on rahvus ajaloo hiline produkt. (6)

Eric Hobsbawmi meelest on rahvus valjamoeldud traditsioon (invented tradition). Rahvused on loonud 19. sajandil voimule tulnud uued klassid. Rahvuslike sumbolite ja tseremooniate kaudu sustiti rahvasse illusioon uhtekuuluvusest. Ka Hobsbawm rohutab meedia rolli uute ideede massidesse juurutamisel. (7) Ernest Gellneri jargi on moderniseeruva toostusuhiskonna tunnuseks kultuuri olemuse ja tahenduse oluline muutumine. Homogeenne rahvuslik kultuur ja osalus selles kultuuris, mille edendamise ning levitamise eest seisavad riik ja rahvusriiklikud institutsioonid, saab eelduseks sotsiaalsele mobiilsusele. Gellneri jargi on rahvuslus see printsiip, mis maarab, et rahvus on poliitiline ja kultuuriline tervik, mis loob rahvusriigi piirides kultuurilist homogeensust. (8)

Kui konstruktivistlike autorite meelest on rahvuse kujunemise aluseks kiired uhiskondlikud muutused, siis on ka autoreid, kes peavad olulisemaks jarjepidevust, kultuuri konstantsemaid elemente. Koige pohjalikum taolise kontinuiteedi rohutaja ja konstruktivismi kriitik on ilmselt Anthony D. Smith. Kuigi ta noustub Gellneri, Andersoni jt modernistidega selles, et rahvuslus kui ideoloogia ja liikumine on 18. sajandi lopu produkt, ei jaga ta nendega rahvuse puhul sama arvamust: moodsal rahvusel on tema meelest etnilised juured. (9) Ta rohutab eriliste kultuuriliste tunnuste, uhiste muutide ja sotsiaalse malu kontinuiteeti etnilise kogukonna sees. Smithi vaateid voib antikonstruktivistlikeks pidada, kuid mitte essentsialistlikeks 18. ja 19. sajandi autorite vaimus, kes vaitsid, et rahvused on iidvanad, primordiaalsed ning isegi ajavalised. Samas ei ole Smith valmis rahvust ka uksnes modernseks nahtuseks pidama. (10)

Eestis on peamised rahvuse ja rahvusluse teema kasitlused Smithi vaimus antikonstruktivistlikud. Gustav Rank on defineerinud rahvust kui inimruhmitust, keda uhendavad uhine keel, enam-vahem uhtlane kultuurikompleks, rahvusteadvus, usk uhisesse alguparasse ja endogaamne abiellumisviis. Ta leiab, et kui rahvus oleks kunstlikult loodud--propaganda poolt ulalhoitud nahtus--, oleksid koik vaikerahvad juba ammu umbrusesse sulandunud. Eestlaste puhul vaidab ta, et need joud, mis eestlasi on rahvusena alal hoidnud, ei saa olla kunstlikult voi tahtlikult ellu kutsutud, vaid need
   peavad peituma rahvuse olemuses endas. (11)


Seejarel loetleb ta etnilisi tunnuseid, millest olulisimaks rahvuse materjaliks nimetab ta keelt. (12) Ea Jansen utleb, et kuigi tanapaevased teooriad rohutavad rahvuse puhul inimesi liitva jouna eelkoige teadvusfaktorit, hakkab kujutlusvoime "mangima" teatud objektiivsete tingimuste korral. Jansen kirjutab etnilisest eneseteadvusest, meietundest, mis aitab naabritest eristuda. (13) Konstruktivistidele vastanduvat vaadet esindab ka Mart Laar, kes moistab rahvuse all ajalooliselt valjakujunenud inimuhendust, kellel on uhine ajalooline malu ja kultuurivali, arusaam uhtekuuluvusest ning tahe selles aratundmises ennast teostada. Rahvusi ei moelda valja, nad tekivad kultuurilis-etnilise uhtekuuluvuse alusel. (14) Mitmed eesti autorid pole nous uhes debatis esitatud Gellneri vaitega, justkui olnuksid eestlased 19. sajandi algul ilma etnilise eneseteadvustuseta: eestlased tekkinud rahvusena ex nihilo 19. sajandi jooksul. Uhe argumendina toob Gellner valja, justkui puudunuks eestlastel 19. sajandi algul etnonuum. (15) Toivo Ulo Raun naitab oma kriitikas, et juba 18. sajandil esines etnonuum eestlane paralleeelselt maarahvaga. Seda esiteks. Kuid Raun rohutab ka, et Gellneri uldistus industrialiseerimise mojust rahvuse kujunemisele ei ole eestlaste puhul padev. (16) Politoloog Raivo Vetik vaidab Gellnerit kritiseerides, et "maarahvas" vastandas end selgelt teistele, mis annab tunnistust meietundest. Etnilise eneseteadvuse ja hilisema rahvusluse vastanduse aluseks oli sakslane ning venelane. Kuigi korgkultuur puudus, oli eelnevalt olemas identiteeti toetav rahvakultuur. (17) Gellnerit kritiseerides on mitmed teisedki eesti autorid kasutanud etnilist argumenti: rahvusel on etnilised juured.

Selline interpretatsioon, mis seob rahvuse orgaaniliselt etnilisega, tuleneb etnose ja rahvuse vahel selgelt seosed sonastanud Max Weberi parandist. Tema jargi tuginevad rahvused labi aegade eksisteerinud etnilistele kogukondadele, keda uhendab arusaam uhisest paritolust. Herderlikus mottes essentsialistiks ei saa ka Weberit pidada, sest tema jaoks on paritolu eelkoige usk uhisesse paritollu. Seega iseloomustab etnilist gruppi, et sellesse kuuluvad inimesed usuvad, et nad on omavahel hoimu--ja veresuguluses. See usk paneb aluse uhiskondlikule kokku-kuuluvusele. (18) Olulist tahtsust omistab Weber keelele: "keelekogukond" on tema jaoks "moistmiskogukond" (Verstandnisgemeinschaft). Inimesed, kes kasutavad uht ja sama keelt, voivad tanu sellele olla "spetsiifilise massikultuuriparandi kandjad". (19)

Igatahes on Weber tommanud etnilise ja rahvusliku vahele joulisi uhendusjooni, kuigi jargnenud kumnenditel on etnilist ning rahvuslikku pikka aega vaadeldud erinevate analuutiliste domeenidena, aga kirjandus nende kohta ei ole suuremas ulatuses kattunud. Uheks pohjuseks on ilmselt ebalus, mida tuntakse voimaluse ees etnilist ja rahvuslikku uksteisest eristada. Naiteks ajaloolane Aleida Assmann defineerib rahvuste kujunemist kui meie-grupi-protsessi, mis toimub etnose tasandist korgemal ja inimkonna tasandist allpool. Samas moonab ta, et neid piire on raske markeerida. (20) Suur osa autoritest eristab etnost ja rahvust poliitilise mootme kaudu--rahvuslusel on poliitilised taotlused (21)--, kuid siingi pole pilt uheselt selge. Antropoloog Abner Cohen kasutab naiteks poliitilise etnilisuse (political ethnicity) moistet. (22) Etnilisus pole tal identiteedi vorm, vaid teadlik strateegia. Uks grupp, kes konkureerib teisega voimu ja privileegide parast, voib manipuleerida oma kultuuritraditsiooni, kommete, vaartuste, muutide, sumbolite ning tseremooniatega ja neid relvadena kasutada. (23)

Rahvus ja selle avaldumine rahvuslusena on olnud peamiselt ajaloolaste ning politoloogide teema, etnoloogia ja antropoloogia tegelevad pigem etnilisega. Rahvusluse teoorialoome keskendub peamiselt riigi ja selle institutsioonide tasandile, aga sellelt n-o makrotasandilt ei tarvitse etnostevahelised argitasandi suhted valja paista. Rahvusluse uurijad kasutavad etnilise moistet harva ja kui nad seda teevad, siis etnilise ning rahvusliku kronoloogilisse jargnevusse seades: etnostest saavad teatud huvigruppide too tulemusena rahvused. Naiteks Robert J. Kaiser kasutab etnose (temal prantsusparane ethnie) moistet n-o protorahvuse tahenduses: need on etnilised grupid, mis pole veel arenenud tulevikule orienteeritud politiseeritud huvikogukondadeks. (24) Eespool tsiteeritud Anthony D. Smith peab etnost (oigupoolest etnilist kogukonda, ka tema kasutab selle tahistamiseks semantilise tapsuse huvides prantsusparast nimekuju ethnie) modernse rahvuse ja varasemate [artikli autori sorendus] kollektiivsete uhenduste vahele jaavaks. (25)

Kui eeldada, et etnos on rahvusele eelnev inimkoosluse vorm, siis tekib kusimus, kas rahvuste ajastul ongi pohjust etnostest ja etnilistest fenomenidest raakida. Samas oleks ju huvitav kusida, kuidas suhtub rahvuslus etnitsiteeti, uksteise korval elavate etniliste gruppide kultuurilistesse erinevustesse ja nende teadvustamisse.

Kui ajaloo--ja poliitikateadustes on keskmes rahvuslus ning etnilisele on vahem tahelepanu pooratud, siis etnoloogias ja antropoloogias on etnilisus alates 1960. aastatest olnud uks votmemoisteid ning on seda senini. Kogudes oma andmed otse inimestelt, on etnoloog tunnistajaks inimestevahelisele igapaevasele kommunikatsioonile. See on vali, kus etnilisust luuakse ja taasluuakse. Thomas H. Erikseni sonul on just etnoloogilised meetodid need, mis voimaldavad uurida, kuidas etnilisi suhteid defineeritakse ja tajutakse voi kuidas inimesed neist raagivad. (26)

Kui varem on rahvuse/rahvusluse ja etnilise/etnitsiteedi diskursused uksteisest vordlemisi kaugel olnud, siis paaril viimasel aastakumnel on kirjandus vordlevamaks muutunud, piirid rahvuse ning etnilise vahel aga hagusamaks lainud. Leitakse, et etnost ja rahvust tuleks vaadelda koos: kognitiivsed protsessid, mis on nendele vaatlusviisidele aluseks, on analoogsed. Igapaevases praktikas naivad inimesed sotsiaalse maailma kategoriseerimiseks spetsiaalset kognitiivset aparaati kasutavat. Lawrence A. Hirschfeld leiab, et kogu maailmas on inimestel samasugune sugav klassifitseerimisloogika, mis polistab sotsiaalseid erinevusi, jagades sotsiaalse maailma oletatavatesse selgelt valjajoonistunud gruppidesse. (27)

Kui naiteks vaita rahvuse kohta Andersoni vaimus, et see on imagined community, siis kehtib see tegelikult ka rassi ja etnose kohta. (28) Sedasama, mida tanapaeval vaidetakse rahvuse kohta, on Weber omal ajal, nagu nagime, vaitnud etnose kohta: see on eelkoige usk uhisesse paritollu. Paralleelid etnilise ja rahvusliku vahel ulatuvad koolkondlikule tasandile: kui rahvuskasitlused jagunevad, nagu eespool nagime, essentsialistlikeks ning konstruktivistlikeks, siis etnilisuse kasitlused primordiaalseteks ja situativistlikeks. Asumata viimaseid siinkohal lahemalt vaatlema, olgu vaid oeldud, et molemad dihhotoomiad--nii rahvuse essentsialistlik ja konstruktivistlik kui ka etnilise primordiaalne ning situativistlik kasitlus--lahtuvad sarnasest kusimuseasetusest: kas uhtekuuluvus on n-o loomulik voi teatud huvigruppide poolt kunstlikult esile kutsutud? Voi teisiti sonastades: kas uhtekuuluvuse aluseks on tingimata mingid eesmargid voi pohjendab uhtekuuluvust emotsionaalne-psuhholoogiline ligitombavus?

Olen seisukohal, et rahvus ei teki tuhjale kohale. Selles osas noustun autoritega, kes leiavad, et rahvusel on etniline taust. Samas leian, et rahvust ei pea tingimata moistma kui "edasijoudnud" etnost. Pigem tuleks rahvust moista kui etnilisuse spetsiifilist varianti, st kui nahtust, mis on moistetav etnilise taustal. Sellest tulenevalt voiks neid kaht kasitleda kui tehnilisi moisteid, mis annavad voimaluse analuusida konkreetse kogukonna ajaloolist kujunemist erinevatest aspektidest. Moeldav on ju ka variant, kus teatud inimruhm vastab teatud ajahetkel rahvuse kokkuleppelistel tunnustele, hiljem aga pigem etnose/etnilise grupi tunnustele. Smith on uhes oma hilisemas uurimuses vaitnud, et kui rahvus ja etnos on molemad end defineerivad kogukonnad ning molemal on muudid uhtsest paritolust ja jagatud malestused, siis rahvuse ideaaltuup kujundab valja uhise kommunikatsioonikoodi ning avaliku kultuuri, mis holmab tavasid ja oigust, samas kui etnos kannab vaid uht voi mond kultuurielementi. (29) Selline eristus naib olevat pohjendatum kui kronoloogiline vm: just uhise kommunikatsioonikoodi olemasolu tundub olevat identifikatsiooniprotsessis kriitilise tahendusega. Sellest allpool.

ETNILISED PIIRID

Varasemates etnilisuse kasitlustes rohutati etnose objektiivseid tunnuseid--keelt, erinevaid kultuuriaspekte, psuuhilist laadi, religiooni jne--, need liitvat inimesi n-o objektiivselt, inimese tahtest soltumatult. Tanapaevased kasitlused rohutavad pigem identiteedifaktorit: inimene on see, kelleks ta end peab--ta seob end teatud tunnuste alusel omagrupiga ja eristab teatud tunnuste alusel vooragrupist. Nii etnilisel kui ka rahvuslikul eristamisstrateegial on binaarne struktuur: oma tajutakse voora taustal. Suur tahtsus on siin piiridel: omasfaari saab maaratleda alles siis, kui on markeeritud piir valjaspoolsega. Oma tuleb vooraga seosesse viia: alles see annab omasfaarile tahenduse. Uks esimesi etnilise identiteedi piiride teadusliku pohjalikkusega maaratlejaid, norra antropoloog Fredrik Barth on pidanud etnilisi gruppe asjaosaliste (actors) endi sotsiaalse identifikatsiooni--ja eristamisprotsessi tulemuseks. (30) Identifikatsioonis on olulised tunnused, mida asjaosalised ise konkreetses seoses oluliseks peavad. Barth rohutab suhteid gruppide voi grupiliikmete vahel: alles need voimaldavad etnilisi fenomene. Peamine moiste selles kontseptsioonis on kultuurilised piirid, mis gruppi piiritlevad, voi nagu Barth koguni vaidab: gruppi uldse "loob". Kaesoleva artikli seisukohast on oluline Barthi vaide, et piir on sotsiaalne produkt, mille tahendus voib varieeruda ja ajas muutuda, seega siis voivad muutuda ka identiteedid. Etnilised margised, st kultuurilised tunnused, mille kaudu inimesed endi kokkukuuluvust defineerivad, voivad ajas moodustada erinevaid konfiguratsioone, seega siis ka nihutada piire omade ja vooraste vahel. Artiklis naitan etniliste piiride nihkumisprotsesse idadiasporaa eestlaste naitel. Nagu jargnevas naeme, on nende identiteedis pisut rohkem kui saja aasta jooksul toimunud olulisi muutusi, mis on tekitanud kodueestlastega voorapiire.

Muutuste eelduseks on tosiasi, et identiteetidel on erinevaid lahtepunkte. Voorsil elavate eestlaste etnilise identiteedi lahtealuseks on identiteet voi identiteedid, mis voeti kaasa Eestist valjarandamise kaigus, kuid lahkumise jarel lisandusid siirdemaa mojud sotsiaalses, fuusilises, psuhholoogilises jm plaanis. Olulisel kohal on olnud ka emamaa Eesti jatkuvad mojud voi nende puudumine.

RAHVUSLIK LIIKUMINE JA VALJARANDAMINE

Rahvuslikku ja etnilist tasandit on pohjust paralleelselt kasitleda, kui vaatleme 19. sajandi teisel poolel ning 20. sajandi algul Eestis aset leidnud valjarandamisliikumist, mis jai rahvusliku arkamisega samasse aega. Lahkumine Eestist ei olnud isoleeritud protsess: see tahendas konkreetses ajaloolises hetkes domineerinud ideedega suhestumist, osalt kindlasti ka nende voorsile kaasavotmist. On mitmeid marke, mille pohjal otsustada, et need ideed olid olulisteks komponentideks diasporaakogukondade edasiste etnokultuuriliste protsesside mojutamisel. Mille pohjal seda vaita?

Mitmed eesti rahvusliku liikumise uurijad on votnud eesti arkamisaja periodiseerimisel aluseks tsehhi ajaloolase Miroslav Hrochi metoodika. Selle jargi algab rahvuslik liikumine A-faasiga: teadusliku huvi periood (vaikese grupi inimeste intellektuaalne huvi rahva keele, kultuuri ja ajaloo vastu). Sellele jargneb B-faas, rahvusliku agitatsiooni periood, mil rahvuslikult meelestatud patrioodid teevad rahva aratamiseks kihutustood. C-faasis jouavad ideed massidesse ja arkab kogu rahvas. (31)

Kusimus sellest, kas ja mil maaral olid valjarandajad rahvuslikest ideedest mojutatud ning kas ja mil maaral nad need ideed voorsile kaasa votsid, peaks meie huvi suunama eelkoige rahvusliku liikumise C-faasile, st faasile, mil rahvuslikud ideed jouavad massidesse. Seega siis kusimus: millal see faas Eestis aset leidis?

Andmeid selle uurimiseks on vahe, mida tunnistavad ka eesti rahvusluse uurijad. (32) Arkamisajas peab Ea Jansen Jakob Hurda rahvaluulekogumise kampaaniat (1888) esimeseks kogu Eestit haaranud urituseks. (33) Uleskutse rahva vaimse vanavara kogumiseks avaldas Hurt kahes suuremas ajalehes, Olevikus ja Postimehes, 1888. aasta veebruaris ning martsis. (34) Hans Kruus on markinud, et rahvaluule suurkogumine oli venestamisaja olukorras 19. sajandi lopul ainsaks uldrahvalikuks ettevotmiseks, millest ulemaaliselt osa voeti. (35) Ea Jansen lahtub ilmselt sellest vaitest ja paigutab rahvusliku massiliikumise 1880.-1890. aastatesse. (36)

Nii nagu Jansen peab ka Mart Laar rahvaluulekogumist rahvuslikuks aktiviteediks. (37) Toomas Karjaharm vaidab, et Hurda juhitud rahvaluule suurkogumine oli kull ulemaaline, kuid mitte vaga massiline (1890. aastate alguseks oli kaasatud umbes 250 korrespondenti). (38) Massiliseks muutus rahvaluulekogumine hiljem: kuni 1906. aastani oli Hans Kruusi andmeil kokku 960 kaastoolist, (39) Gustav Ranga andmeil oli Hurdal tema eluajal rahvaluule kogumisel kaastoolisi 1400, (40) mis on juba arvestatav hulk. Peab arvestama ka sellega, et kaastoolised ei saatnud Hurdale uksnes oma pere--vm parimusi, vaid nad kogusid materjali aktiivselt rahva hulgas, olles ise niiviisi Hurda ideede vahendajaiks rahvale. Pealegi ei piirdunud rahvaluulekogumine uksnes Hurda initsiatiiviga. Tema eeskujul hakkasid rahvaluulet koguma ka naiteks Mihkel Veske, Carl Robert Jakobson, Juhan Kunder, Jaan Jogever ja Matthias Johann Eisen. (41) Niisiis voiks rahvaluulekogumist massiaktsiooniks pidada.

Andreas Kappeleri jargi joudsid eestlased (ja latlased) rahvusliku liikumise C-faasi 19. sajandi lopul, (42) Karjaharm asetab rahvuslike ideede massidesse joudmise 20. sajandi algusse. Ta naitab, et autorid, kes paigutavad massiliikumise alguse varasemasse aega, lahtuvad avaliku tegevuse kriteeriumist (vabatahtlike uhenduste massilevi: laulu--ja manguseltsid, orkestrid ning laulukoorid, karskus-, tuletorje-, pollumeeste, kindlustusseltsid jne). Kummatigi ei lahe Karjaharm kaasa nendega, kelle meelest olid sellised uhendused tingimata rahvuslikult ja poliitiliselt motiveeritud. (43) Ja toepoolest, rahvuslike ideede joudmist massidesse on keeruline mingite konkreetsete uhiskondlike aktiviteetidega siduda: teadlikkus ning meelsus ei tarvitse tingimata organiseeritud tegevusega paadida. Hoiakuid ja meelsust on aga ajaliselt distantsilt raske moota.

Kull aga voime vaita, et rahva voimalused rahvuslikest ideedest osa saada olid 19. sajandi lopul kindlasti olemas. Koigepealt muidugi kirjasona laialdasem levik: juba alates sajandi algusest hakkas kirjalik kommunikatsioon suulist suhtlust ja infovahetust uha rohkem taiendama. Talurahva seas levis omakeelne trukisona. Sellele voimaldas ligipaasu muidugi kirjaoskus, aga ka laiemalt kooliharidus, mis Ea Janseni sonul tegi 19. sajandil labi jarsu tousu. (44) Samas on toendeid selle kohta, et suuliselt vahendatud info vois kirjasonas pakutu veel ules kaaluda. Ea Jansen ise, (45) aga ka Hans Kruus (46) ja Artur Vassar (47), on toonud naiteid selle kohta, kuidas agraarkriisi teravnedes panid suuliselt vahendatud eksitavad kuuldused Venemaal jagatavast tasuta maast rahva kaarima ning ohutasid valja randama. Kuulujuttude laialdane levik ja nendesse uskumine naitavad, et kirjaoskuse levik iseenesest ei tahenda automaatselt kirjasonale toetumist.

Kui Ea Jansen kirjutab, et 19. sajandil sai Baltikumis teoks uldine, ka alamkihte haarav lugemisrevolutsioon (48) ja et Eestis sai alates 1870. aastatest ajakiijandusest massimeedia, (49) siis tegelikult ei tea me selle kommunikatiivse arengu koiki tagajargi. Rahvuslikud ideed leidsid kirjasona vahendusel tee rahvani, kuid seda, kuidas rahvas need omaks vottis, me antud faktist valja lugeda ei saa. Kui naiteks Gustav Rank kirjutab, et veel tema lapsepolve ajalgi polnud Saaremaal moisted Eesti, eestlane voi eesti rahvas konekeelde juurdunudki, kuigi ajalehtedes neist kirjutati, (50) siis pole meil pohjust tema sonades kahelda. Kuid nii nagu oli Saaremaal, ei tarvitsenud olla igal pool Eestis.

Valjarandamisliikumine toimus Eesti- ja Liivimaal alates 1860. aastatest, ulatuslikumalt alates 1880. aastatest, see langeb kokku rahvusliku liikumise ajaga. Kui raakida rahvusliku liikumise perioodidest, siis jaab valjarannuliikumise algus rahvusliku liikumise B-faasi, selle lopp aga, mis ulatus 20. sajandi algusse, C-faasi. 1880. aastatel suundus valjarandamine ka Taga-Kaukaasiasse ja Siberisse, jatkudes neis suundades ka jargnenud kumnendeil. Kas ja mil maaral voisid 1880. aastatel valjarannanud rahvusliku vaimustuse kaasa votta? Valjarandamisaegne Eesti ajakirjandus lahtus valjarandajaid iseloomustades valdavalt essentsialistlikust kodumaadiskursusest, mille kohaselt on kodumaa hulgamine vaaritu tegu, lahkujad kaotavad voorsil oma juured, aga laostavad uhtlasi ka mahajaetud kodumaa. (51) Valjarandu peeti haiguseks (vrd halvustav valjarannupalavik), sellest nakatunud vajasid ravi. (52) Kui ka ajakirjandus uritas eestlasi valjarandamise haigusest terveks ravida, siis see igatahes ei onnestunud. 1897. aastaks oli Eestist valja rannanud ule 100 000 eestlase. Me ei tea tapselt, kuidas valjarandajate hulgad ise neisse suudistustesse suhtusid, samas teame, et eestlased ei kaotanud voorsil oma juuri. Ea Jansen rohutab, et voorsil tekkinud elujoulised eesti kogukonnad sailitasid kodumaaga tihedad sidemed. Samas vaidab ta ka, et just valjarandamine aitas eestlastel isamaa moistet valja kujundada. (53) Ilmselt toetub ta Aino Undla-Poldmae arvamusele, et isamaa poetiseerimine kasvas valja suuresti valjarandamisliikumisest. (54) Kas see just nii oli, on vaieldav. Tegelikult kujunes isamaa moiste oma sumboolsetes ja metafoorsetes kujundites valja eelkoige saksa Heimatdichtung'i mojul ning Eesti ajakirjandus kritiseeris valjarandajaid just seda isamaa moistet appi vottes: kodumaa on puha, valjarandaja on reetur, kes ei oska voi ei taha selle puhadust hinnata. Selline skeem oli parit voorsilt ja oli sellisena hakanud juba varem dikteerima uhiskondlikke liikumisi paljudes Euroopa maades. Kull vois isamaa moiste senise tahenduse suvendamiseks abi olla meie oma valjarandamisliikumisest ja kujunevast valjarannudiskursusest, mis asetus dialoogi kodumaadiskursusega.

Teiselt poolt oli valjarandajate soovunelmatel kahtlemata kokkupuutepunkte rahvuslike ideedega. Rahvusliku liikumise ajal pidas eesti avalikkus vaimuvara kasvatamisega pea vordvaarseks maise vara kogumist, st majanduslikku ettevotlikkust. Ideaal oli tugev paristalu ja joukal jarjel uuendusmeelne pollumees. (55) Talude pariseksostmist ei ole kull pohjust otseselt rahvuslikuks ettevotmiseks pidada, (56) kuid ilmselt on oigus Ea Jansenil, kui ta vaidab, et talude massiline pariseksostmine aitas agraarset isamaakasitlust valja kujundada. (57) Eestlase jalad suruti piltlikult polvini kodumaa mulda, taustaks sakslaste Blut-und-Boden-retoorika, millel on tugev moraalne aspekt: polluharimises saab elavaks side talupoja ja maa vahel. Seda sidet vaartustatakse puhana ja nii tekib n-o puha kolmnurk: talupoeg, too ning maa. Modernismiajastul tahendas see talu kui tootmisvahendit, mida kas omati voi tuli see soetada. Oma talu kujunes prestiizisumboliks: kel voimalik, soetas selle kodumaal, kel mitte, suunas oma pilgu Vene riigi ida- ja lounapoolsetele aladele, kus eelkoige koloniaalsetel eesmarkidel jagati soovijaile odavat voi tasuta maad. Nii vois agraarne isamaakasitus anda ka soovimatuid tulemusi: selle asemel et ehitada kodumaad siin, poordus osa inimestest voorsile, et ehitada seda hoopis seal.

Kaudseid toendeid selle kohta, et rahvuslikud ideed voeti ka voorsile kaasa, on mitmeid. Valjarandamise alguseks olid trukist ilmunud F. R. Kreutzwaldi "Kalevipoeg" (1862) ja J. V. Jannseni isamaale loodud humnid, sh "Mu isamaa, mu onn ja room" (1869). L. Koidula "Emajoe oobik", eesti isamaaluule tahtteos, ilmus 1867. aastal. (58) Faehlmanni ja Kreutzwaldi loodud pseudomutoloogia levikule aitasid kaasa C. R. Jakobsoni "Kolm isamaakonet" (59) ning enamgi veel tema "Kooli Lugemise raamat" (60), milles Muinas-Eesti panteon on esitatud ehtsana. Hiljem teeb sama Mihkel Kampmanni "Kooli Lugemiseraamat" (61)--opik, mis naiteks Kaukaasia eesti asundustes oli kasutusel veel 1920. aastate algul. (62)

Kui motleme naiteks valjarandajate poolt voorsil rajatud kulade nimedele, siis naeme siin inspiratsiooniallikatena rahvuslikku pseudomutoloogiat ja rahvuseepost: Kaukaasias rajati Salme ning Sulevi kula, Lindaks nimetati asundusi Kaukaasias, Kaug-Idas ja Siberis. Viimases anti kulale nimeks Linda lootuses, et Kalevipoja ema nimi peletab eemale hunte ja karusid. (63)

Rahvuslik arkamine algas suuresti Muinas-Eesti idealiseerimisest. Eestluse saamisloos oli vaga oluline eepos, millel on rahvaparimusega tegelikult vaga vahe uhist. See sustis rahvasse eneseteadlikkust labi usu, et polvnetakse vagevast Kalevite soost. Gustav Ranga sonutsi oli Kalevipoeg kaua eestlaste identsuse sumbol. (64) Muinas-Eesti idealiseerimise suhtes ei olnud immuunsed ka valjarandajad. Mineviku ideaalide maa toomine tanapaeva on kujuteldav ja mingil kujul realiseeritav kindlasti ka kodumaal, kuid valjarandajatele vois lisainspiratsiooni pakkuda pioneerimentaliteedist kantud heroiline asustusvaimustus. Valjarand seadis asunikud ulesande ette luua uus kodumaa: kindlasti pidi see olema parem kui vana, kust lahkuti voimaluste vahesuse tottu. Voimalusi mittepakkuv kodumaa huljatakse, et rajada taiuslik. Uue alguse juurde kuulub kindlasti paiga nimetamine: valjarandajate motiivid votta asundustele nimed imaginaarsest Muinas-Eestist on vahemalt moistetavad. Nii et kui rahvuslikule liikumisele on valjarandamist sageli vaartuste seisukohalt vastandatud--puhaks peetud kodumaa ei salli hulgamist--, voib asju naha ka teisiti: rahvusromantiliselt idealistlik vaimustus vois leida valjenduse just valjarandamises, soovis rajada ideaalne kodumaa Muinas-Eestist mitte uksnes ajas, vaid ka ruumis kaugel, n-o puhtalt lehelt. Eks olnud ka Kalevipoja isa Kalev immigrant, kes voorsilt saabudes tuli uut kodu rajama. Meeleolukat kinnitust rahvusmutoloogia kandmisest asundustesse pakub naiteks Ants (ka Hans, Hants) Auneri, Abhaasiasse rajatud Estonia kula elaniku luuleparand. 1890. aastate algusest kuni 1920. aastateni kirjutas ta isamaaluulet, milles tegelastena figureerivad Vanemuine ja Taara, aga ka Linda, Kalev, Olev jt. Uhes kosmogoonilises luuletuses paneb Auner eesti muinaskangelased koguni Kaukaasia magesid rajama. (65) Rahvusromantilisele meelsusele viitavad ka Siberi eesti asunduste nimed Koidula ja Vambola. (66) Rahvuslike ideede voorsile kaasavotmisest annavad tunnistust mitmed Estonia, Estonka ja Uus-Estonia nime kandvad kulad ule kogu Vene tsaaririigi.

Kuid sellisest rahvuslusest ei tarvitse poliitilist moodet otsida. Hans Kohnist alates on Euroopa rahvuslust jagatud laane--ja idatuubiks: esimest, mis sundis n-o valmis riikides, on nimetatud poliitiliseks rahvusluseks. Teist, mis mobiliseeris omariikluseta rahvaid, kultuuriliseks voi etnograafiliseks rahvusluseks. Kuigi selle jaotuse jaikust on ka kritiseeritud, (67) peetakse Eesti rahvuslikku liikumist uldiselt kultuurrahvuslikuks ehk etnograafiliseks rahvusluseks, seega siis liikumiseks, mis seadis esiplaanile etnilised tunnused. Kindlasti kehtib see Hurda vaadete puhul, kes, nagu eelnevalt nagime, toonitas rahvust defineerides etnilisi tunnuseid. On iseloomulik, et Hurdal
   sona natsioon pole mingi poliitiline, vaid etnograafiline moiste.


Poliitika,
   koik riikliku iseseisvuse ihad, mida eestlastele siin ning
   seal on kulge luuletatud,


jatab Hurt enda sonul korvale. (68) Tema huvide keskmes oli rahvatraditsioon: selle kogumisega tegeles ta ise ja ohutas tegelema ka teisi eestlasi. Rahvaluulekogumisele kutsus Hurt rahvast ules selleks, et
   kasvatada vana-aja tundmist, (69)


samas hindab ta seda n-o etnilise ajaloo koostamist kui rahvuslikku
   isamaa tood. (70)


Kuid Hurda ja mitmete teistegi rahvusliku liikumise tegelaste silmis ei olnud eesmargiks eestlaste omariiklus. Hurt vaitis 1899. aastal peetud kones:
   Poliitilises mottes oleme me koik: eestlased, latlased ja sakslased
   Pohjasojast alates siin Baltmaadel "venelased". (71)


Kuigi muus seoses on Hurt pidanud meid Laane kultuuriareaali kuuluvaks, peab ta meid "venelasteks" nimetades silmas seda, et riiklik kuuluvus ja etnilisus on erinevad kategooriad. Hurda arvamus eestlaste poliitilisest tulevikust on uhemotteline:
   Kohalikud rahvused poorduvad seda meelsamini ja kergemalt vene
   riikliku idee poole, et nad /.../ kunagi iseseisvat riiki pole
   moodustanud ja tulevikus riikliku iseseisvuse vilju vastu ei vota.
   (72)


Voi veelgi selgemalt valjendudes:

Eestimaa on Veneriigi maakond ja seks saab ta ka jaama. (73)

Venemaa intellektuaalsed debatid impeeriumi kodanikurahvuse (poccuucKuu Hapod) ja etnilise vene rahvuse (TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII) vahekorra ule (74) kajastusid ka teiste eesti haritlaste kirjutistes. Ado Grenzstein levitas alates aastaist 1893-1894 teooriat, milles vastandati rahvas ja rahvus. Rahvus pole tema meelest eesmark omaette, tulevik kuulub suurtele rahvastele--romaanlastele, germaanlastele ja slaavlastele--, kusjuures eestlastel tuleb hoida viimaste poole. (75) Laiemas plaanis uhtib etnilise ja poliitilise rahvusluse eristamine Eestis tsaariaegse vaatega Baltikumi polisrahvastele. Toomas Karjaharm on markinud, et Baltikumi kasitati 19. sajandi ajalookirjutuses "polise Vene alana". Sellega ei moeldud etnilist Venemaad, vaid Vene riiki. (76)

Seega uhelt poolt kull omanaoline rahvas, kellel on oma keel ja kombed, aga samas poliitilises mottes siiski osa Venemaast ning selle rahvast. Rahvusromantilised ideed uhtisid eesti avalikkuses etnilise tasandiga ega vastandunud Vene riigirahvuslikule tasandile. Ja kuivord see oli massilise valjarandamise aeg, mojutasid need erinevate tasandite ideed kahtlemata ka valjarandajaid. Voorsile rannates said inimesed kaasa romantilise rahvusemoiste, kuid sellest ei tarvitse riiklikpoliitilist moodet otsida.

EESTI IDADIASPORAA SUHETE KUJUNEMISEST EMAMAA EESTIGA

Kui jalgida asunike kirju, mis nad eesti ajalehtedele saatsid, siis algavad voi lopevad need sageli tervitusega kallile kodumaale. (77) Seegi annab tunnistust sellest, et asunikud identifitseerisid end suuresti emamaa Eesti kaudu. Mainimata ei saa jatta ka kooliharidust, mida eesti asundustes jagasid valdavalt Eestist kutsutud kooliopetajad, kasutati Eestis trukitud opikuid. (78) Koik see sidus emamaaga kultuurilises mottes.

Kui rahvusliku liikumise uurijad toonitavad rahvusideede olulise levitajana massimeediat, siis teame, et asundustesse telliti ohtralt eesti ajakirjandust. (79) Rahvaluulekogumise suuraktsioonis, millega suur osa eesti uurijaist dateerib rahvuslike ideede joudmist massidesse, osalesid paljud korrespondendid eesti asundustest: Abhaasiast, Oudovast, Simbirskist, Samarast, Tauria, Minski ja Tveri kubermangust ning Simiititsast Jamburgi kreisist. Korrespondente leidus kuni Kaug-Idas asuva Nikolsk-Ussuriiskini. (80) Hurt oli rahvaluulekogumise aktsiooni tutvustanud rahvale kui "isamaa kohust" ja "Eesti uurimise edendamist" (81) ning pole pohjust kahelda, et osalemist selles aktsioonis rahva seas isamaa toona ka teadvustati. Kindlasti voib rahvuslikuks aktsiooniks pidada rahvaluulekogumise materiaalset toetamist, milles osaleti ka kaugel valjaspool Eestit. Naiteks eraldas Bakuu Eesti Seltsi eestseisus 1912. aastal Eesti Rahva Muuseumile rahvalaulude kogumiseks 25 rubla. (82)

Eestiga sailis tihe kommunikatsioon, vahemalt osaliselt voime raakida uhisest kultuuriruumist. Kindlasti kehtib see Peterburi puhul: seal tegutses juba rahvusliku liikumise varasemates faasides hulk eesti haritlasi. 1850. aastate lopust kuni 1870. aastateni tegutses Peterburis eesti haritlaste ruhmitus (nn Peterburi patrioodid), kelle moju on toonitatud ka hilisemate eesti rahvusliku liikumise juhtfiguuride (Jakobson) kujunemisele. (83) Peterburis tegutses hulgaliselt eestlaste seltse juba alates 1860. aastatest. (84) Aastail 1880-1901 teenis Peterburi Jaani kogudust Jakob Hurt, eesti rahvusliku liikumise suurkuju, kellest oli eespool juba juttu. Alates 1908. aastast ilmus suuretiraaziline Peterburi Teataja, mida loeti nii Venemaal kui ka Eestis. Peterburi oli eesti rahvusliku liikumise osas erandlik keskus: sinna mitte uksnes ei joudnud Eestist rahvuslikud ideed, vaid suuresti neid seal just genereeritigi. Kuid eesti elu keskusi oli Peterburi korval, kuigi mitte sellise mastaabiga, palju. Voorsil organiseerusid eestlased mitmel pool, eriti linnades, seltsidesse. Ka seltsiliikumise traditsioon oli Eestist kaasa voetud. Eestlased olid mitmel pool esimeste seas, kes asutasid pollutooseltse ja osalesid aktiivselt nende tegevuses. Naiteks Suhhumi Pollumeeste Selts, mis loodi 1897. aastal ja kus 70 asutajaliikmest 29 olid eestlased. (85) Samuti saab raakida laulu--ja pillimanguseltsidest, millest kasvas valja asunduste laulupidude traditsioon. Kui Kodu-Eesti puhul voib toesti arutleda teemal, kas seltsiliikumist saab tingimata rahvusliku liikumisega seostada, (86) siis eesti diasporaas, eriti linnades, kus oma etniline identiteet oli pideva surve all, oli suurel osal seltsidest, sh laulu--ja pillikooridel, naiteringidel jne, kindlasti vahemalt etniline moode. Ja kuna eesti kultuurivaljas olid 20. sajandi algul tugevalt esindatud rahvuslikud ideed, sealhulgas need, mis olid rahvuslikud poliitilises mottes, joudsid need ka diasporaasse. Esimese maailmasoja ajal tekkis Vene tsaaririigis eestlaste organisatsioone, mida voime rahvuslikeks nimetada. Enamasti paiknesid need linnades ja olid asutatud seal tegutsevate eesti haritlaste, arimeeste jt poolt. Tsitaa Eesti Uhisus 1905. aastast seadis endale oige pea poliitilisi ulesandeid, (87) 1910. aastal Bakuus asutatud Eesti Seltsi tegevusse sugenesid kiiresti rahvuslikud aktiviteedid (88) ja Kiievi Eesti Selts alustas tegevust 1917. aastal. Tiflises moodustati 17. veebruaril 1918 Eesti Taidesaatev Komitee ja hiljem Eesti Rahva Noukogu. (89) Esimese maailmasoja ajal voitis Eestis rahvusliku enesemaaramise idee laialdase poolehoiu: jouti arusaamisele, et kultuurilise rahvusriigi idee ei sobi mitte ainult impeeriumidele, vaid ka viimaste koosseisus olevatele rohutud rahvastele. (90) 8. aprillil 1917 toimus Petrogradis suur eestlaste meeleavaldus, kus avaldati poolehoidu Eesti autonoomiale. (91)

Parast Eesti Vabariigi valjakuulutamist saatsid eesti organisatsioonid paljudest Vene riigi paigust Eestile onnitlustelegramme. (92) Solidaarsusavaldusi ilmus ka hiljem. Naiteks voib tuua 1919. aastal Postimehes avaldatud Kaug-Ida eestlaste solidaarsusavalduse Eesti riigile voitluses venelastega. Sellele oli alla kirjutanud sealsete eestlaste liider dr Hans Lohk. (93) Solidaarsust Eesti riigile avaldati ka kirjas, mis oli saadetud Tomskist, autoriks oli keegi Siberi Asuniku (94) toimetajatest. (95) Kirjades, mida eesti asunduste esindajad saatsid Eesti valitsusele, on selgelt moista antud, et Eesti Vabariigi loomine tostis eesti asunike isamaalist vaimu ja tugevdas sidet Eestiga. (96) Kirjadest ja avaldustest voime valja lugeda, et haakuti poliitiliselt rahvuslike ideedega, mille eesmargiks oli rahvusriik.

Parast Eesti Vabariigi valjakuulutamist sugenes idadiasporaa eesti organisatsioonide nimedesse kiiresti sona "rahvuslik" (Tomski Eesti Rahvuslik Noukogu (1919), Doni-aarses Rostovis Eesti Rahvuskomitee (1920), Tiflise Eesti Rahvuslik Noukogu, Bakuu Eesti Rahvuslik Noukogu jne). Eesti Rahvuslik Komitee Siberis Tomskis nimetas end keskseks organisatsiooniks, mis kaitseb
   eestlaste kui iseseisva demokraatliku vabariigi kodanike


huve. Kuigi ametlikult taotleti eksterritoriaalseid oigusi ja deklareeriti poliitilist neutraalsust Venemaa kodusojas, (97) ilmusid tollastes Eesti ajalehtedes teated selle kohta, nagu otsiksid Siberi eesti organisatsioonid Eesti Vabariigi valitsuse kaudu kontakti Antandiga, et liituda bolsevikevastaste vaeuksustega. Ka avaldati soovi moodustada polke, mis laheksid Eesti vagedele appi. (98)

Komiteed ei olnud kull selleks loodud, kuid hakkasid Eesti Vabariigi loomise jarel taitma ka konsulaarfunktsioone. (99) Eesti konsulitena asusid sageli tegutsema juba varem kohapeal elanud eestlased, kes enamasti olid ka kohalike eesti organisatsioonide juhtfiguurid: Tiflises naiteks sai 1920. aasta kevadel Eesti konsuliks sealse Eesti Rahva Noukogu esimees Johannes Kirkmann. (100) Samas konsulaadis asus toole Suhhumist parit eestlane Mihkel Mihkelson, kelle isa oli Suhhumis kohaliku eesti elu uks juhtfiguuridest. Need naited veenavad, kui oluliseks peeti eesti organisatsioonides sidemete loomist Kodu-Eestiga. Voib-olla ei olnud motiivid selleks alati rahvuslikud: kindlasti oli neid, kes haistsid sidemete loomises majanduslikku kasu. (101) Aga kui jalgida idadiasporaa eestlaste organisatsioonide lakituste retoorikat, siis oli see isamaalis-patriootiline. Organisatsioonide sonastatud sihid ja eesmargid on ajendanud teemat kasitlenud autoreid pidama neid rahvuslikeks, noukogudeaegsetes kasitlustes ka klassierinevustele viitavalt kodanlik-rahvuslikeks (102) voi kodanlik-natsionalistlikeks. (103) Viktor Maamagi refereerib Petrogradi kubermangu Oudova, Luuga ja Jamburgi maakonna talupoegade 4. septembril 1919 Eesti vagede ulemjuhatajale kindral Johan Laidonerile saadetud kirja palvega, et Eesti valitsus votaks enda voimu alla nende asunduste territooriumi ida pool Peipsi jarve. (104) On teateid selle kohta, et 1920. aastate algul lehvisid paljudel Irkutski eestlaste majadel Eesti lipud. Soja tingimustes vois see muidugi tahendada ka apelleerimist neutraalsusele Vene kodusojas. Kui jaapanlased 1920. aasta kevadel okupeeritud Habarovskis labiotsimisi sooritasid, panid mitmed sealsed eestlased oma majadele Eesti riigilipu, et labiotsimistest paaseda, mis olevat ka korda lainud. (105)

2. veebruaril 1920 solmiti Tartus rahuleping, millega Noukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariiki. Tartu rahulepingu IV artikli alusel oli Venemaal elavatel ule 18-aastastel eestlastel oigus votta uhe aasta jooksul Eesti Vabariigi kodakondsus. Hiljem pikendati opteerumise tahtaega, komisjonide too lopetati 1922. aasta lopul. Kokku saabus Eesti Vabariigi valitsuse andmeil Noukogude Venemaalt aastatel 1920-1923 Eestisse 37 578 optanti. (106) Kas need olid praeguses moistes rahvuslikult meelestatud inimesed, kes siirdusid kodumaale? Nagu kirjutab Eero Medijainen, polnud oma riigi vaartustamine sel ajal veel Eestiski eriti hinnas. Ta leiab:
   Venemaalt naasvatele inimestele jai asi hoopis vooraks, sest tuleku
   pohjuseks polnud mitte niivord soov luua oma rahvusriik, kuivord
   paaseda enamlaste sojakommunismist. (107)


Eli Pilve esitab andmeid Eesti Vabariigi suhtes vaenulike inimeste saabumisest optantidena, nende hulgas oli kommuniste ja neidki, kes hiljem osalesid 1. detsembri (1924) massus ning suudi moisteti. (108) Seega ei saa me paljude optantide puhul raakida neist kui rahvuslastest, samas muutis Eesti iseseisvumine paljude asunike tulevikuperspektiive. Kui omaaegse valjarandamise pohjusteks olid peamiselt majanduslik surutis ja lootusetus paremale tulevikule, siis nuud, kui Eestis oli murtud saksa parunite ning vene tsinovnikute ulemvoim ja valitsus laks eestlaste endi katte, muutis see paljude asunike suhtumist emamaasse. Seotus eestikeelse haridussusteemiga vois samuti olla motiiv Eestisse siirdumiseks. (109)

Samas oli rahvuslikult meelestatud eestlasi ka paigalejaajate seas. On teada, et naiteks 1921. aastal moodustatud Abhaasia NSV-s oli suurem osa sealsest eesti elanikkonnast valinud Eesti kodakondsuse. Sealse eesti elanikkonna punane organisaator-instruktor Toomas Samut raporteeris 1921. aastal Venemaa Kommunistliku Partei eesti sektsioonile Peterburis, et ta on kriitilises olukorras ega tea enam, mida ette votta. Ta taheldas Abhaasia NSV eesti elanikkonna seas selgeid kontrrevolutsioonilisi meeleolusid, inimesed ei tunnistanud noukogude voimu ja tootasid sellele vastu. Ta kirjutas samuti, kuidas ta organiseeris 4. septembril Estonia kulas miitingu, et selgitada sealsetele talupoegadele noukogude voimu olemust. Tema konet segati ja kui ta selle lopul huudis elagu kogu maailma tootava talurahva uhinemisele, tousid koosolekule saabunud pusti ning huudsid "elagu vabale valgele Eestile". (110)

Paigalejaajate seas oli rahvuslikult meelestatud inimesi, kes olid voorsil ules kasvanud, kuid tanu tihedatele sidemetele Eestiga ja Eesti meediale elasid eesti kultuurivaljas. Muidugi loodeti tihedate sidemete jatkumist emamaa ja asunduste vahel ka edaspidi, kuid see ei osutunud Vene riigis toimunud poliitilise poorde tottu enam voimalikuks.

IDADIASPORAA EESTLASTE ETNILISTEST PIIRIDEST JA KULTUURIVALJAST

Kultuuril on sadu definitsioone, kuid luhidalt voiks kultuuri maaratleda kui mentaalset programmi, mida vahendatakse uhelt polvkonnalt teisele (enkulturatsioon) ja mis mojutab motlemist, tundeid ning potentsiaalset kaitumist. Kultuur valjendub vaartustes, sumbolites, rituaalides: neil koigil on konkreetne tahendus, mida antud kultuurivaljas elavad inimesed tunnevad ja moistavad, nende jargimist ning praktiseerimist peetakse vajalikuks ja enesestmoistetavaks. Identiteet ei tahenda muud kui nende kultuuritasanditega identifitseerumist.

Siberi eesti kulades tehtud intervjuudes tuleb selgelt esile eestlaste vastandumine erinevatele etnilistele gruppidele, isearanis kultuuriliselt kaugematele. Kui asundustes elaski venelasi, ukrainlasi jt, siis reeglina ei solmitud segaabielusid, voorastel oli raskendatud kogukonna liikmeks saamine. Uks mees Ida-Siberis asuvast Ulem-Bulanka eesti kulast raakis oma kulas kehtinud piiridest:
   Pulani piirid olid kovad, venelast sinna ei tahetud. Piiril keegi
   ei seisnud pussiga, a keele parast ukski ei tahtnud sinna minna.
   Kulad ise tegid omale pantserid umber.


Need ei olnud fuusilised, vaid eelkoige sumboolselt tajutud etnilised piirid, mistottu kulad sailisid eesti kuladena pikki kumnendeid.

On konekas, et Siberi eesti kulades raagitakse kohati eesti ajast, mis sealses kontekstis ei tahenda mitte Eesti Vabariiki, vaid sealset kulade omavalitsuse aega: suhtluskeeleks oli siis eesti keel, kehtisid eesti tavad, sh endogaamiareeglid. Hoiti kinni hoiakutest, vaartustest ja praktikatest, mida tajuti eestilikena. Vaartusseosed ilmnevad riietuses, hugieenis, toidumajanduses, lauakommetes, inimese-looduse suhetes, sotsiaalsete suhete erinevatel tasanditel, uskumustes, tavandites ja paljus muus. Kuigi olemuselt rahva spontaanne ja alateadlik looming, on vaartused teadvustatud omagrupi vaartustena. Valjarandajad votsid vaartused kaasa emamaalt, voorsil tugevnesid need vooras etnilises keskkonnas veelgi: kontaktid etnilistel piiridel aktiviseerisid situatiivselt etnilisi hoiakuid. Suur osa vaartustest moodustavad selle, mida nimetame rahvatraditsiooniks. Kuid vaartused puudutavad ka poliitilist tasandit. Kuni esimese maailmasojani toetas nende vaartuste sailitamist side Eestiga: kirjavahetuste, ajakirjanduse, kooli, kiriku ja harvemate voi sagedamate Eesti kulastuste kaudu. Diasporaa ja emamaa kuulusid esialgu n-o uhisesse kultuurivalja, mis toetas uhist eesti identiteeti.

Kultuurivalja teemat on eesti identiteediga seoses pohjalikumalt kasitlenud Lauri Vahtre. Rahvustunde tekke tingimuseks seab ta kommunikatsiooni: uhiskond peab olema uhendatud uhisesse info- ja arvamuste vahetuse vereringesse. Uhiskonnal on sidususe sailitamiseks vaja koos olla, enam-vahem samades tingimustes viibida, samu kogemusi kogeda, samu raamatuid lugeda ja samu filme vaadata. Selle pinnalt tekib uksteisest arusaamine. (111) Vahtre kultuurivalja moistet kasutab ka Mart Laar, leides, et inimeste pusivamaks kokkuloimimiseks on vajalik samas kultuurivaljas elamine. (112)

Aga idadiasporaas elavate eestlaste jaoks toi noukogude voimu kehtestamine Venemaal kaasa kultuurivalja katkemise Eestiga. Aastatel, mis jaid kahe maailmasoja vahele, toimusid Noukogude riigi territooriumile jaanud eesti asundustes suured muutused. Voimatu oli tellida Eesti ajakirjandust, mis tembeldati noukogude vaenulikuks.113 Eestist ei saabunud enam kooli--ega kirikuopetajaid, Venemaale jaanud eesti vaimulikud represseeriti, Eestis trukitud opikud jm kirjandus asendati kull eestikeelsetega, kuid Noukogude riigis trukitud ja noukogude ideoloogiat juurutavatega. Muutused toimusid jark-jargult, kraane ei keeratud kinni korraga. 1921. aastal alustatud uus majanduspoliitika (NEP) andis aega kodusoja purustustest taastuda, NEP-i poliitika otsis kapitalistlike majandusjoududega kompromissi. Eestlastele, kes jaid parast opteerumiskampaaniat Venemaale, sustis see lootust, et on voimalik vanaviisi jatkata. NEP-i majandusprogrammiga kaasnes paindlik rahvuspoliitika: etnilistel vahemustel olid regionaalsel ja kohalikul tasandil ulatuslikud kultuurilised oigused. Piirkondades, kus vahemusrahvus moodustas 2/3 elanike koguarvust, moodustati rahvuslikud kulanoukogud, eesti kulanoukogusid oli Noukogude Liidu territooriumil umbes nelikummend. (114) Lenini pragmatistlikku poliitikat on vorreldud Vene rahvuste poliitikaga tsaariajal. Voimu ja sotsiaalpoliitilise stabiilsuse hoidmine loid piirid, mille raames oli etnilistel gruppidel suhteliselt suur manguruum. Liberaalne keelepoliitika tahendas voimalust emakeelsele kooliharidusele ka neil, kel polnud oma liiduvabariiki. Aga 1920. aastate lopul asendus pragmaatiline rahvuspoliitika repressiivsega. Apelleerimine inter natsionaalsele solidaarsusele asendati kodumaa-armastuse ja Stalini kultusega. Noukogude patriotismi maitsestati Vene rahvusliku elemendiga. Alates 1930. aastate lopust sai hoo sisse vene keele eelisjuurutamine. Ilmumise lopetasid vahemustekeelne perioodika ja muud trukised. (115) Poliitburoo 1. detsembri 1937. aasta otsusega keelati ara vahemusrahvuste, sh eestlaste koolid, ja kasti need tavakoolideks muuta. 1938. aastal likvideeriti ka rahvuslikud kulanoukogud. (116) Poliitilised repressioonid toimusid juba ka 1920. aastatel, kuid massilise iseloomu vottis terror alates 1937. aasta suvest. Valisparitolu inimesi peeti voimalikeks voorluure agentideks. Vangistatud eestlastest lasti paljud maha kui spioonid ja diversandid, kes tootavad kodanliku Eesti kasuks. (117)

Asundustes tahendas kollektiviseerimine senise talususteemi lohkumist. 1927. aastal peeti Noukogude Liidus 10% talurahvast kulakuteks, kelle kaes oli 1/3 pollumaast. Koige "kulaklikumad" olid laane muude rahvuste asundused. Eesti talumajapidamistest olid 1926. aastal 14,5 % "kulaklikud". (118) "Kulakud" saadeti valja, samal ajal muutus ka kulade ilme: hajaasustuse asemele tuli tanavkula. Vene keele eelised tugevnesid etnilist paritolu kulade koondamisel uhistesse kolhoosidesse: neis muutus domineerivaks vene keel. Sama moju oli kasvaval immigratsioonil seni etniliselt homogeensetele asundustele. Tulnukad ei tarvitsenud tingimata etnilised venelased olla: naiteks saabus Kaug-Ida Liivikulla hulgaliselt moldaavlasi, Kaukaasia eesti kuladesse armeenlasi ja grusiine-mingreele. Samal ajal kui uhiseks suhtluskeeleks eri etniliste ruhmade vahel sai vene keel, suruti emakeel uha enam koduse kasutuse sfaari. Koolides juurutati lisaks vene keelele noukogude mentaliteeti, mis rohutas klassivoitlust.

Perioodil parast tsaaririigi kokkuvarisemist arenesid etnilised protsessid Eestis ja eesti idadiasporaas erinevaid teid pidi. Eespool refereeritud Jakob Hurda voi Ado Grenzsteini ideed, mis kombineerisid 19. sajandi lopul eesti etnilist identiteeti Vene riikliku identiteediga, kaotasid Eestis aktuaalsuse Eesti Vabariigi loomise jarel. Esialgu kasitleti Eesti Vabariigis rahvust etnilisena, eraldi kodakondsusest viimane oli juriidiline termin. Kuid juba 1930. aastatel arenes mitmesugustes valjundites valja ametlik riigirahvuslus. (119) Alur Reinans on rohutanud kvalitatiivset arengut rahvusluses just iseseisvusajal:
   Ise arvan, et rahvuskusimus sajandivahetusel ei olnud rahva
   enamusele kuigi suureks probleemiks, sest inimesed lihtsalt
   raakisid eesti keelt. /... / Rahvuslus paistab olevat mote, mis
   laiemalt hakkas levima alles iseseisvusajal. (120)


Idadiasporaas elavad eestlased jaid neist arengutest puudutamata. Kui tsaariajal mojutas eesti identiteeti idadiasporaas etniline eesti rahvuslus, esimese maailmasoja eel ja ajal teatud maaral ka eesti poliitiline rahvuslus, siis 1920.-1930. aastate repressiivse poliitika ning ideoloogilise surve tagajarjel hakkas Noukogude Liidus elavate eestlaste identiteeti uha suuremal maaral mojutama vene etniline ja Vene (Noukogude) riigirahvuslik element. Kui Noukogude Liidus lohuti talumajandus, siis Eestis toimus samal ajal taluidee oilistamine ja rahvuskehandiga sidumine. Kui Noukogude Liidus survestati rahvusvahemusi, siis Eestis ehitati samal ajal ules omariiklust, mida eestlastel polnud varem olnud. Omariikluse kahekumneaastane kogemus tahendas Eesti identiteedis olulisi muutusi: etnilise identiteedi harmoneerimine riikliku identiteediga loi koondidentiteedi, milles etnilist ja rahvuslikku tasandit argiteadvuses ei eristata. Moelgem naiteks sellisele raskesti defineeritavale moistele nagu eestlus: see katab kodueestlase teadvuses uhtviisi nii etnilist kui ka rahvuslikku tasandit. See koondidentiteet jai pusima ka aastakumnetel parast Eesti (taas)okupeerimist Noukogude Liidu poolt 1944. aastal. Naiteks laanediasporaa pagulaseestlaste jaoks tahendas eestluse sailitamine parast teist maailmasoda Eesti riikluse juriidilist edasikandmist, samal ajal aga ka eesti keele sailitamist ja eesti kultuuri igakulgset viljelemist. Need kaks tasandit, rahvuslik ja etniline, moodustasid terviku, mis toitus kaotatud, kuid malus pusivast iseseisvusajast. Kodu-Eestis ei olnud see pohimotteliselt teisiti: ka siin jai Noukogude rahva kujundamise puudlustele vaatamata eesti keele ja kultuuri korval eesti identiteedi tugisambaks kaotatud omariiklus. Vastuseis Noukogude korrale, mis pusis vahemalt teatud ringkondades kuni selle riigi lagunemiseni, sai sumboolset kapitali Eesti Vabariigist, mida vastandati Noukogude korrale.

ETNOGENEESIPROTSESSIDEST EESTI IDADIASPORAAS

On kurblooline tosiasi, et seda vanale heale Eesti korrale vastanduvat Noukogude korda suunas Noukogude riik Eestisse ehitama teiste seas ka idadiasporaa eestlasi. Aastatel 1944-1945 Eestisse saadetud partei juhtivtootajate hulgas oli eestlasi 55%, neist 55% oli parit Eestist, 45% aga sundinud ja ules kasvanud Noukogude Liidus. EKP Keskkomitee tootajaskond koosnes 1945. aastal enamjaolt Noukogude Liidust parit inimestest. Parast demobiliseerimist jaid Eestisse ka paljud Noukogude Liidust parit Eesti Laskurkorpuse sodurid. Kui Noukogude Liidus sundinud eestlased moodustasid Eesti rahvastikust umbes 5%, siis nende osatahtsus juhtivtootajate hulgas oli umbes 20%. (121) Idadiasporaa eestlaste osalemine Eestis uue korra kehtestamisel tekitas pingeid poliselanikkonnaga. Venemaa eestlasi jai aastakumneteks saatma pigem negatiivne maine.

Kumnendite jooksul parast Eesti liitmist Noukogude Liiduga saabus Eestisse tuhandeid eestlasi teistest Noukogude Liidu piirkondadest. Enamik neist olid pigem noukogude voimu ohvrid: Venemaal oli jarjestikustes repressioonides lohutud nende talumajandus ja kultuuriline aktiivsus, tuhanded olid kaotanud elu. Etnilised piirid teadvustusid 1930. aastate Noukogude Liidus eriti teravalt: majanduslikud repressioonid (kollektiviseerimine) olid suunatud etniliselt teadvustatud eesti vaartuste (tookus, edasipuudlikkus) vastu. Ateistlik pealetung lohkus eesti usuna teadvustatud religioosse elu. Stalinlikel repressioonidel oli rahvusvahemuste eliidi likvideerimisel etniline aspekt. Eesti liitmisel Noukogude Liiduga nagi suur osa idadiasporaa eestlastest voimalust siirduda oma etnilisele kodumaale. (122) Paljusid tabas Eestis aga pettumus: selle asemel et jouda koju, kus neid votavad vastu oma etnilise grupi liikmed, satuti kultuuriliselt "voora" olukorda: kodueestlased ei pidanud neid omadeks. Kui Noukogude Liidus olid idadiasporaa eestlased stigmatiseeritud eestlastena, keda seostati kodanliku Eesti Vabariigiga, siis Eestis venelastena, uue ja vaenuliku korra tooriistadena. See tekitas Venemaa eestlastes teadlikkust oma etnilisest eristaatusest, mis aratas uue identiteedimustri arendamise potentsiaali.

Identiteedi (re)konstrueerimise protsessi tahistatakse etnitsiteedi moistega: see on kollektiivne identiteedistrateegia, mille kujunemise vallandavad etnostevahelised interaktsioonid. On juhitud tahelepanu vajadusele, et eriti migratsiooniuurimises tuleks lahtuda etnitsiteedi dunaamilisest kontseptsioonist: etnilised grupid ei ole fikseeritud uksused, vaid gruppide vahel toimuvate interaktsiooniprotsesside produkt. (123) Ameerika kultuuriantropoloogiast lahtub trend kasutada etnitsiteediprotsesside tahistamiseks modernset etnogeneesi moistet: piirid gruppide vahel kujunevad vastanduste alusel, mis voivad valjenduda keeles, valimuses, kaitumises, religioonis jm, samuti toonitatakse grupi ajaloo eripara teadvustamist. (124) Eestis on uut etnogeneesi kontseptsiooni juurutanud Martin Ehala, keskendudes arengutele taasiseseisvunud Eestis. (125) Samas on see kontseptsioon kasutatav diasporaa kontekstis: etniliste piiride moodustumisel kodueestlaste ja idadiasporaa eestlaste vahel.

On hulgaliselt tunnuseid, mille alusel on idadiasporaa eestlased end paljude polvkondade jooksul eestlasteks pidanud: eesti keel kui emakeel, endogaamia, luterlus, uhise ajaloolise saatuse kogemine, noukogude ajal marge "eestlane" passis ja tuupiliselt eestilikena tajutud kultuurielemendid, naiteks toidud voi kalendripuhad. (126) Eriti oluliseks etniliseks tunnuseks peetakse keelt. Ka kodueestlaste argiteadvuses on keel oluline etniline tunnus, kuid diasporaas, pideva voorkeelse surve all, omandab keel erilise tahenduse. Eesti diasporaa kogukondades valitoid tehes puutub sellega alati kokku: rohkem kui midagi muud peetakse keelt teistest etnilistest gruppidest eristavaks tunnuseks.

Rohkem kui saja aasta jooksul on idadiasporaa eestlaste keeles toimunud lokaalseid arenguid, mida tajutakse etniliste piiride markerina nii Eestis kui ka diasporaa eestlaste endi seas. Kodueestlase korv tajub idadiasporaa eestlaste eesti keeles eelkoige veneparasusi nii aktsendis kui ka leksikas ja seob need teiste Venemaa eestlastele kohandatud stereotuupidega, mis kinnitavad etnilisi piire kodu- ning idadiasporaa eestlaste vahel. Viimased omakorda hindavad oma keele arhailist kuju: seda peetakse "oigemaks" eesti keeleks kui kodueestlaste oma.

Labi paljude intervjuude, mida olen erinevates idadiasporaa eestlaste kogukondades labi viinud, toovad informandid valja kimbu vaartusi ja omadusi, mida peetakse sealsetes asundustes elavatele eestlastele omaseks: korraarmastus, ausus, tookus ning kulalislahkus. Samuti kooruvad lugudest valja tunnused, mida peetakse omaseks Eestimaa eestlastele: tookus, puhtus, materialism, egoism ja distantseeritus. Naeme, et teatud tunnuseid peetakse uldeestilikeks: nende kaudu tuntakse kokkukuuluvust kodueestlastega. Samas markeerivad teised vaartused kultuurilisi piire diasporaa ja kodueestlaste vahel. (127)

Etniliste piiride markeerijana tasub eraldi nimetada ka erinevaid maitseeelistusi. A. D. Smith, loetledes etnoste eristavaid elemente, toob teiste seas valja ka naiteks varvid. (128) Kui Siberis kusis minult kord uks sealne eesti naine, miks Eestis ei sallita sinist varvi, siis markeerib seegi etnilisi piire. Tosi, Venemaa eesti kulades on upris tavaline, et aknaraamid on varvitud siniseks--nahtus, mis kodueestlaste jaoks tahistab vene kultuuri. Tube lubjates segatakse lubja sisse tinti, et oleks ilusam.

Niisiis on etnilisi tunnuseid, mille jargi tajuvad Venemaa eestlased kokkukuuluvust kodueestlastega, kuid ka neid, mis markeerivad etnilisi piire nende kahe grupi vahel. Etnilised piirid leiavad valjenduse vastastikuses stereotupiseerimises. Eriti tahenduslikuks peavad idadiasporaa eestlased kodueestlaste poolt endale suunatud n-o venelase stereotuupe: riietumist, keeletarvitust ja valimust. Kuivord Eestisse asunud idadiasporaa eestlastel sailisid sidemed kodukuladega idas, vahendati need stereotuubid kiiresti ka sinna. Lausa folkloorseks on kujunenud lugu, mida voib kuulda pea koikides Siberi eesti kulades: keegi Siberi eestlane kais Eestis ja kohalikud soimasid teda vene keele tarvitamise parast vene seaks. Lugu vahendab ja polistab seega stereotuupi, et Eestis on eestlased ebaviisakad ning kulalislahkusetud.

Sama tuleb valja Siberi eesti kulades tehtud intervjuukatketest inimestega, kes on kainud Eestis. Raagib 1925. aastal sundinud naine Ulem-Suetukist:
   Ma vaatasin, et seal [Eestis] vaga ead inimesed ei old. Me kusisime
   teed, nad juhatasid uldse teise kanti.


Jargmises loigus raagib 1933. aastal sundinud mees Ulem-Bulankast, kes laks 1966. aastal Eestisse, tootas seal paar kuud ja poodus siis ikkagi Siberisse tagasi:

No nemad [Eestimaa eestlased] meid ei salli. Ei.

A. J.: Aga kuidas see valja paistis?
   A noh, kui hakkad inimesega raakima, kohe ta torkab sind kohe.
   /.../ A need [Eestimaa eestlased] /.../ ma vaatasin, ei salli meid.
   Mis sona see neil oli ... enam ei ole meeleski--no, me nigu polegi
   inimesed.


Motorski kulas elav 1942. aastal sundinud naine raagib, miks ta pole oma perega tahtnud Eestisse elama minna:
   Ma motlen, et me poleks seal sand ... Me oleks seal vtaroi sorti
   old inimesed.


Kodueestlaste arrogantsile vastandatakse endi vaidetav avatus, viisakus ja kulalislahkus. Taolised stereotuubid, mis parinevad noukogude ajast, aitavad markeerida etnilisi piire kodu- ja idadiasporaa eestlaste vahel, homogeniseerida identiteeti ning luua uhist lojaalsust.

Parast Noukogude Liidu lagunemist kerkis kodu--ja idadiasporaa eestlaste vahele lisaks entilisele piirile ka riigipiir. Suurem osa noukogude ajal esivanemate maale Eestisse siirdunud idadiasporaa eestlastest jai siia ja on paari aastakumne jooksul lahenenud siinsele eesti voi vene kogukonnale. Samas siirdus 1990. aastate algul tahelepanuvaarne hulk idadiasporaa eestlastest ka tagasi Venemaale. Kodueestlaste rahvuslikus arengus tahendas Eesti Vabariik, mis oli pool sajandit Noukogude Liidu poolt okupeeritud, loomuliku etapi jatkumist eestlaste rahvuslikus arengus, selle funktsiooniks on eesti rahva sailitamine ja kultuuri kaitsmine. Venemaal on siin oluline koht: Eestis eeldatakse, et Venemaa on oma loomult agressiivne, Venemaad kujutatakse kurjuse impeeriumi votmes. (129) Samas on selleks justkui ka pohjust: Aleksander Janovile viidates margib Raivo Vetik, et Venemaal on tendents naha oma piiririike mitte suveraansete subjektidena, vaid rahvusvahelises hierarhias madalamal asuvate satelliitidena. (130) Vene propaganda mojusfaaris elavaid idadiasporaa eestlasi on Venemaa taoline enese positsioneerimine kahtlemata mojutanud. Nii monedki mu informandid on valjendanud soovi, et Eesti kuuluks taas Vene riigi koosseisu--ja seda ei esitata kuidagi agressiivses votmes voi toonil, vaid heatahtliku soovina: nii oleks meile justkui koigile parem. Pole uldse erandlik, kui praeguses rahvusvahelises olukorras kiidetakse heaks Vladimir Putini revansistlik poliitika ja tuntakse vastumeelsust Laane ambitsioonide suhtes. Seda olen kogenud nii Siberi kui ka Kaukaasia eesti asundustes, aga kohati ka Eestis elavate idadiasporaa eestlaste juures, kellest moningad elavad Vene infovaljas.131 Kui Eestis ja idadiasporaas elavatel eestlastel on uhiseid etnilisi tunnuseid--molemad peavad end teatud tasandil eestlasteks--, siis rahvuslikud identiteedid voivad neil erinevad olla.

KOKKUVOTE

Etnost ja rahvust on kasitletud erinevate analuutiliste kategooriatena, millel on uhistunnuseid, kuid ka erinevusi. Suur osa autoreid peab rahvust etnose edasiarenduseks. Kaesolevas artiklis toetusin A. D. Smithi seisukohtadele etnose ja rahvuse eristamisel. Tema maaratluses on rahvusel etnilised juured, neil kahel on uhiseid tunnuseid, kuid rahvust iseloomustab lisaks uhine kommunikatsioonikood ja avalik kultuur. Tanu omariikluse kogemusele ja uhtse kultuurivalja traditsioonile teadvustub kodueestlasele tema rahvuslik ning etniline identiteet uhtsena. Selle kogemuse puudumise tottu idadiasporaa eestlastel ei kattu nimetatud erinevad identiteeditasandid. Sellel mitmetasandilisel identiteedil on ajaloolised juured. 19. sajandi lopukumnendeil, mil algas massiline valjarand Vene tsaaririigi idapoolsetele aladele, oli eestlaste identiteet kujunemisjargus. Kui uldse raakida uhisest eesti identiteedist (artiklis esitatud naited peaksid viitama, et see ei tarvitsenud ka veel 20. sajandi algul koigis Eesti piirkondades valdav olla), siis oli see etnilis-kultuuriline: eesti meiegrupi piire markeerisid keel ja rahvatraditsioon, eestlaste eripara pidid polistama juurutatav rahvusromantiline ajalugu ning pseudomutoloogia. Nagu kinnitab voorsil rajatud eesti kulade toponuumika, ei olnud valjarandajad rahvusliku isamaatoo suhtes immuunsed. Kujunevad rahvuslikud ideed, millesse 20. sajandi algul sugenes uha enam poliitiline moode, joudsid kiiresti ka diasporaasse. Eesti asundustesse tellitav eesti ajakirjandus, seal tegutsevad eesti kooliopetajad ja vilgas suhtlus omastega aitasid emamaa Eestiga kujundada uhise kultuurivalja, mis aga katkes 20 aastaks enamlaste poorde ning Eesti iseseisvumise tottu. 1920.-1930. aastad olid idadiasporaa identiteedi seisukohast murrangulise tahtusega. Ajal, mil Eestis juurutati riigirahvuslust, mis sidus etnilise identiteedi rahvuslikuga, toimus Noukogude Liidus etnilise ja riigirahvusliku identiteeditasandi teineteisele vastandamine: etniliste vahemuste kultuurilise enesevaljendamise voimaluste piiramine paadis nende vahemuste kultuuri- ning majanduseliidi fuusilise likvideerimisega. Noukogude inimese kujundamise sildi all toimus venestamine. Kui Eesti parast teist maailmasoda Noukogude Liidu poolt okupeeriti, tekkis punasest terrorist rasitud idadiasporaa eestlastel voimalus siirduda oma etnilisele paritolumaale Eestisse, mida tegid tuhanded inimesed. Samas kasutasid Noukogude voimud idadiasporaa eestlasi Eestis uue korra juurutamisel. See asjaolu tingis, et kodueestlased hakkasid idadiasporaa eestlasi (siinses keelepruugis Venemaa eestlased) in corpore pidama kultuuriliselt vooragrupiks. Vooraks pidamist suvendasid mentaliteedierinevused kahe eestlaste kategooria vahel. Kui Venemaal oli sealseid eestlasi stigmatiseeritud eestlastena, siis Eestis venelastena. Nii Eestisse saabunud kui ka asundustesse jaanud idadiasporaa eestlastes tekitas torjumine teadlikkust oma etnilisest eristaatusest, mis aratas uue identiteedimustri arendamise potentsiaali.

Artiklis naitasin, et Eestis ja Venemaal elavatel eestlastel on etnilisi tunnuseid, mida peetakse uhisteks, samas teadvustatakse teisi, mis eristavad kaht gruppi teineteisest. Viimased omandavad tahenduse etniliste piiride markereina, neid polistatakse etnilise stereotupiseerimisega. Lisaks etnilisi piire tahistavatele tunnustele eristab kaht eestlaste gruppi etnilise ja rahvusliku vahekord nende identiteedis. Rahvus eksisteerib rahvuslike diskursuste, sumbolite ja riituste abstraktses ruumis, etnos aga lahisuhete nahtavas ruumis, argitasandil. Kui kodueestlaste jaoks moodustavad rahvuslik ja etniline komponent identiteedis tanu oma riigi kogemusele, uhisele kultuurivaljale ning kommunikatsioonikoodile uhtse terviku--etnilist ja rahvuslikku tasandit ei eristata teineteisest ka argitasandil--, siis idadiasporaa eestlastel, kel puudub Eesti riigi kogemus, moodustavad etniline ning rahvuslik tasand hierarhilise struktuuri: tanapaeva eesti idadiasporaa liikmed peavad end etnilisel tasandil eestlasteks paritolu ja etniliste tunnuste alusel, sageli maaratletakse endi kuuluvust tapsustavalt Venemaa, Siberi voi Kaukaasia eestlastena. Etnilised margised tahistavad piire eestlaste ja naabruses elavate teiste etniliste gruppide liikmetega. Samas ollakse riigirahvuslikul tasandil venemaalased. Sellest tulenevalt tajutakse kuuluvust teiste venemaalaste hulka, ollakse lojaalsed Vene riigile, osaletakse selle kultuurivaljas ja jagatakse selle kommunikatsioonikoodi.

TANUAVALDUS

Artikkel on valminud projektide ETF 9066 ja IUT31-6 raames.

doi:10.3176/hist.2015.1.02

Aivar Jurgenson

Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti; aivarj@tlu.ee

(1) Olevik, 1883, 35, 1.

(2) Hurt, J. Jakob Hurda koned ja avalikud kirjad. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 1939, 152.

(3) Samas, 116.

(4) Van den Berghe, P. A socio-biological perspective.--Rmt: Nationalism. Toim J. Hutchinson, A. D. Smith. Oxford University Press, 1994, 96.

(5) Anderson, B. Imagined Communities. Reflections on the Origin and Spread of Nationalism. Verso, London, 1991.

(6) Samas, 36 jj.

(7) Hobsbawm, E. The nation as invented tradition.--Rmt: Nationalism. Koost J. Hutchinson, A. D. Smith. Oxford University Press, 1994, 76 jj.

(8) Gellner, E. Thought and Change. Weidenfeld and Nicolson, London, 1964, 83 jj.

(9) Smith, A. D. The Ethnic Origins of Nations. Blackwell, Oxford, 1995, 11, 15.

(10) Samas, 3.

(11) Rank, G. Muut ja ajalugu. Ilmamaa, Tartu, 2000, 37.

(12) Samas, 37-39.

(13) Jansen, E. Vaateid eesti rahvusluse sunniaegadesse. Ilmamaa, Tartu, 2004, 6-9.

(14) Laar, M. Aratajad. Rahvuslik arkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad. Grenader Kirjastus, Tallinn, 2006, 72.

(15) Gellner, E. Do Nations Have Navels? Nations and Nationalism since 1780. Programme, Myth, Reality (2nd edn.). Cambridge University Press, 1996, 367, 369; tsit Raun, T. U. Nineteenth-and early twentieth-century Estonian nationalism revisited.--Nations and Nationalism, 2003, 9, 1, 132.

(16) Raun, T. U. Nineteenth- and early twentieth-century Estonian nationalism revisited, 132-133.

(17) Vetik, R. Kahe vabaduse piiril. Tallinn, 2007, 128; vt ka Karjaharm, T. Inimeste valikud ei tulene alati neid umbritsevatest oludest.--Tuna, 2005, 29, 4, 138 jj.

(18) Weber, M. Wirtschaft und Gesellschaft. Mohr, Tubingen, 1972, 10.

(19) Samas, 236.

(20) Assmann, A. Die Gleichzeitigkeit des Ungleichzeitigen. Nationale Diskurse zwischen Ethnisierung und Universalisierung.--Rmt: Bilder der Nation. Koost U. Bielefeld, G. Engel. Hamburger Edition, 1998, 380.

(21) Samas, 383.

(22) Cohen, A. Customs and Politics in Urban Africa: A Study of Hausa Migrants in Yoruba Towns. London, 1969, 27.

(23) Samas, 2.

(24) "... ethnic communities of belonging that have not yet developed into future-oriented politicized communities of interest" (Kaiser, R. J. The Geography of Nationalism in Russia and the USSR. Princeton University Press, 1994, 6).

(25) Smith, A. D. The Ethnic Origins of Nations, 15.

(26) Eriksen, T. H. Ethnicity and Nationalism. Pluto Press, London, 2002, 2.

(27) Hirschfeld, L. A. Race in the Making: Cognition, Culture and the Child's Construction of Human Kinds. MIT Press, Cambridge, MA, 1996, 20.

(28) Brubaker, R., Loveman, M., Stamatov, P. Ethnicity as cognition.--Theory and Society, 2004, 33, 48.

(29) Smith, A. D. Ethnicity and Nationalism. The SAGE Handbook of Nations and Nationalism. 2006. SAGE Publications. http://www.sage-ereference.com/hdbk_nation/Article_n15.html

(30) Barth, F. Ethnic groups and boundaries.--Rmt: Ethnicity. Koost J. Hutchinson, A. D. Smith. Oxford University Press, 1996, 75-82.

(31) Hroch, M. Die Vorkampfer der nationalen Bewegung bei den kleinen Volkern Europas. Universita Karlova, Praha, 1968, 24-26.

(32) Karjaharm, T. Vene impeerium ja rahvuslus. Moderniseerimise strateegiad. Argo, Tallinn, 2012, 187.

(33) Jansen, E. Rahvuslusest ja rahvusriikide sunni eeldustest Baltimail.--Rmt: Jansen, E. Vaateid eesti rahvusluse sunniaegadesse. Ilmamaa, Tartu, 2004, 116.

(34) Hurt, J. Paar palvid Eesti arksamaile poegadele ja tutardele.--Rmt: Jakob Hurda koned ja avalikud kirjad. Toim H. Kruus. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 1939, 229-240.

(35) Samas, 229.

(36) Jansen, E. Rahvuslusest ja rahvusriikide sunni eeldustest Baltimail, 116.

(37) Laar, M. Aratajad, 166.

(38) Karjaharm, T. Vene impeerium ja rahvuslus, 211.

(39) Hurt, J. Paar palvid Eesti arksamaile poegadele ja tutardele, 229.

(40) Rank, G. Muut ja ajalugu, 16; vt ka Poldmae, R Materjale J. Hurda vanavara kogumise loost.--Rmt: Paar sammukest eesti kirjanduse uurmise teel, 12. Eesti Raamat, Tallinn, 1989, 10.

(41) Karjaharm, T. Vene impeerium ja rahvuslus, 211.

(42) Kappeler, A. Russland als Vielvolkerreich. Entstehung, Geschichte, Zerfall. Verlag C. H. Beck, Munchen, 1992, 185.

(43) Karjaharm, T. Vene impeerium ja rahvuslus, 211.

(44) Jansen, E. Eestlane muutuvas ajas. Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2007, 151-156.

(45) Samas, 163.

(46) Kruus, H. Eesti kusimus. Ilmamaa, Tartu, 2005, 71.

(47) Vassar, A. Uut maad otsimas. Agraarne umberasumisliikumine Eestis kuni 1863. aastani. Tallinn, 1975, 75.

(48) Jansen, E. Eestlane muutuvas ajas, 208.

(49) Samas, 428.

(50) Rank, G. Sest ummargusest maailmast. Stockholm, 1979, 26.

(51) Jurgenson, A. Valjarandamisest kodumaa moiste taustal.--Rmt: Eestlane ja tema maa. Koost A. Jurgenson. Ajaloo Instituut, Tallinn, 2000, 52 jj.

(52) Samas, 51.

(53) Jansen, E. Eestlane muutuvas ajas, 190.

(54) Undla-Poldmae, A. Koidulauliku valgel. Tallinn, 1981, 37.

(55) Jansen, E. Eestlane muutuvas ajas, 403.

(56) Laar, M. Aratajad, 150.

(57) Jansen, E. Vaateid eesti rahvusluse sunniaegadesse, 17.

(58) Koidula, L. Emmajoe Opik. H. Laakmann, Tartu, 1867.

(59) Jakobson, C. R. Kolm isamaa konet. E. Pratz, St. Peeterburg, 1870.

(60) Jakobson, C. R. Kooli Lugemise raamat. 1. jagu. H. Laakmann, Tartu, 1867.

(61) Kampann, M. Kooli Lugemiseraamat: 1.-3. kooliaasta. M. Martna, Tallinn, 1905.

(62) Sabbo, H. Voimatu vaikida, I. Uhistoo, Tallinn, 1996, 171-172.

(63) Maamagi, V. Uut elu ehitamas. Eesti Raamat, Tallinn, 1980, 13.

(64) Rank, G. Muut ja ajalugu, 15.

(65) Estonia kula elaniku Ants Auneri malestused ja luuletused. Eesti Ajaloomuuseum (EAM), f 284, n 1, s 5. Kasikiri Eesti Ajaloomuuseumis.

(66) Tuisk, A. The place folklore of Siberian Estonians today. Reflections of adaptation. http://lepo.it.da.ut.ee/~lehti/Oralhistory/1.7.Astrid.htm (9.6.2015); Tuisk, A. Siberi eestlaste kohaparimus tanapaeval.--Rmt: Parimuslik ajalugu. Koost T. Jaago. Tartu Ulikooli Kirjastus, 2001, 82-83; Viikberg, J. Eestlased ja eesti keel Venemaal.--Rmt: Eestlased ja eesti keel valismaal. Koost K. Praakli, J. Viikberg. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2010, 532.

(67) Kaiser, R. J. The Geography of Nationalism in Russia and the USSR, 14; Jansen, E. Vaateid eesti rahvusluse sunniaegadesse, 37.

(68) Hurt, J. Jakob Hurda koned ja avalikud kirjad, 152.

(69) Samas, 233.

(70) Samas, 240.

(71) Hurt, J. Koned ja kirjad.--Loomingu Raamatukogu, 1989, 1-2, 79.

(72) Samas, 80.

(73) Hurt, J. Jakob Hurda koned ja avalikud kirjad, 75.

(74) Vt Karjaharm, T. Vene impeerium ja rahvuslus, 16.

(75) Tsit Jansen, E. Vaateid eesti rahvusluse sunniaegadesse, 101.

(76) Karjaharm, T. Vene impeerium ja rahvuslus, 23.

(77) Olevik, 1903, 12, 214; 45, 1014-1015; Elu, 1908, 129, 3.

(78) Nigol, A. Kooliopetajatele.--Wabadus, 12.9.1911; Mikkor, M. Eestlased Musta mere rannikul. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu, 1998, 9; Perno Postimees, 1861, 11, 82-83; Randaja, 1909, 406 jj.

(79) Jurgenson, A. Siberiga seotud: eestlased teisel pool Uuraleid. Argo, Tallinn, 2006, 301.

(80) Jansen, E. Vaateid eesti rahvusluse sunniaegadesse, 26.

(81) Hurt, J. Jakob Hurda koned ja avalikud kirjad, 230.

(82) Mammadov, C. Eestlased Aserbaid[]aanis XIX sajandi lopul ja XX sajandi algul. Ilo, Tallinn, 2001, 49.

(83) Pullat, R. Lootuste linn Peterburi ja eesti haritlaskonna kujunemine kuni 1917. Estopol, Tallinn, 2004, 23- 24.

(84) Samas, 277 jj.

(85) Mikkor, M. Eestlased Musta mere rannikul, 8.

(86) Laar, M. Aratajad, 161.

(87) Paevaleht, 6.06.1937, 4.

(88) Mammadov, C. Eestlased Aserbaid[]aanis XIX sajandi lopul ja XX sajandi algul, 18.

(89) Medijainen, E. Saadiku saatus: valisministeerium ja saatkonnad 1918-1940. Eesti Entsuklopeediakirjastus, Tallinn, 1997, 269.

(90) Piirimae, E. Riik ja rahvuslus.--Rmt: Motestatud Eesti--uhiseid vaartusi hoides. Koost M. Sutrop, T. Pisuke. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2008, 93.

(91) Pilve, E., Saueauk, M. Eesti kodanike opteerimisest parast Tartu rahulepingu solmimist, I. Akadeemia, 2009, 10, 1940.

(92) Mammadov, C. Eestlased Aserbaid[]aanis XIX sajandi lopul ja XX sajandi algul, 62.

(93) Lohk, H. Kauge-Ida eestlaste tervitus.--Postimees, 1919, 35, 4.

(94) Tomski kubermangu Eesti asunduste keskkomitee andis valja nadalalehte Siberi Asunik ja "Eesti asuniku kalendrit".

(95) Liive, J. Teated Siberist.--Paevaleht, 1920, 7, 2.

(96) Riigiarhiiv (ERA), f 36, n 1, s 6, l 20, 24.

(97) HaM H. B. (koost). [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]. Tom I. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] 1917-1920. Tomck, 1998, 268; Maamagi, V. Uut elu ehitamas, 58; Maurel, H. Kaug-Ida eestlased.--Paevaleht, 1921, 125, 6; 1919, 195, 2.

(98) Post, 1919, 71, 3; 159, 2.

(99) Medijainen, E. Saadiku saatus, 259.

(100) Samas, 269.

(101) Vt nt Medijainen, E. Saadiku saatus, 268-269.

(102) Voime, L. Tee uude ellu. Eesti asunduste ajaloost Kaukaasia Musta mere rannikul XIX saj. teisest poolest kuni 1929. Eesti Raamat, Tallinn, 1980, 77.

(103) Maamagi, V. Uut elu ehitamas, 58-59.

(104) Samas, 57.

(105) Maurel, H. Kaug-Ida eestlased, 6.

(106) Valitsusasutiste tegevus 1918-1934. Riigikantselei, Tallinn, 1934, 210; vt ka Pilve, E., Saueauk, M Eesti kodanike opteerimisest parast Tartu rahulepingu solmimist, I, 1941, 1962; Sabbo, H. Saateks.--Rmt: Voimatu vaikida, I. Koost H. Sabbo. Uhiselu, Tallinn, 1996, 10.

(107) Medijainen, E. Saadiku saatus, 264.

(108) Pilve, E., Saueauk, M. Eesti kodanike opteerimisest parast Tartu rahulepingu solmimist, I, 1965-1967.

(109) Venemaal elavate eestlaste saadikute kiri Eesti Vabariigi valitsusele septembrist 1920. ERA, f 36, n 1, s 6, 20.

(110) Sabbo, H. Voimatu vaikida, I, 171-172.

(111) Vahtre, L. Suur pettumus ehk Inimene, uhiskond ja inimoigused. Varrak, Tallinn, 2002, 63-68.

(112) Laar, M. Aratajad, 142.

(113) Sabbo, H. Voimatu vaikida, I, 172.

(114) Maamagi, V. Uut elu ehitamas, 109-110.

(115) Kappeler, A. Russland als Vielvolkerreich, 303, 307 jj.

(116) Pilve, E., Saueauk, M. Eesti kodanike opteerimisest parast Tartu rahulepingu solmimist, II. Akadeemia, 2009, 11, 2146-2149.

(117) Sabbo, H. Saateks, 15.

(118) Laaman, E. Noukogude Vene ja kommunismi teostuskatsed. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 1935, 55.

(119) Jaats, I. Mapping Estonian nationalism.--Rmt: Etnisk kompexitet. Nordliga lander--kulturvetenskapliga perspektiv. Koost M. Berg, R. Reinvelt, L. A. Ytrehus. Etnologiska Foreningen i Vastsverige, Goteborg, 2002, 222 jj.

(120) Tsit Rebas, H. Maaravaid tegureid eesti rahva kujunemisel.--Rmt: Metroo teine raamat. Toim E. Klaar jt. Stockholm, 1979, 9.

(121) Kulu, H. Eestlaste tagasiranne 1940-1989. Laane-Siberist parit eestlaste naitel. Tartu Ulikooli Kirjastus, 1997, 132 jj.

(122) Vt Korb, A. Siberi eestlaste malestused emamaale naasmisest ja siin kohanemisest: isiklik ning kogukonna kogemus.--Acta Historica Tallinnensia, 2011, 17, 157.

(123) Kiel, S. Wie deutsch sind Russlanddeutsche? Eine empirische Studie zur ethnisch-kulturellen Identitat in russlanddeutschen Aussiedlerfamilien. Waxmann, Munster, 2009, 61.

(124) Schippers, Th. K. Diasporas and memory, modern migrations and national "ethnogenesis". Rmt: Ethnologische Forschungsansatze.--Interkulturelle Kommunikation in der Diaspora. Waxmann, Munchen, 2002, 42.

(125) Ehala, M. Etnogenees Eestis.--Rmt: Euroopaliku kodanikeriigi valjakutsed. (Acta Politica, 3.) TLU Riigiteaduste Instituut, Tallinn, 2009, 65-87.

(126) Vt Jurgenson, A. Siberiga seotud, 228 jj.

(127) Vt ka Korb, A. Siberi eestlaste malestused emamaale naasmisest ja siin kohanemisest: isiklik ning kogukonna kogemus, 162.

(128) Smith, A. D. The Ethnic Origins of Nations, 26.

(129) Vetik, R. Kahe vabaduse piiril. Huma, Tallinn, 2007, 93-94.

(130) Samas, 74.

(131) See pole uldistus. Eestis elab vaga palju Eesti uhiskonda eeskujulikult loimunud idadiasporaa eestlasi.
COPYRIGHT 2015 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2015 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Jurgenson, Aivar
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Article Type:Report
Geographic Code:4EXES
Date:Jan 1, 2015
Words:9921
Previous Article:Claiming ethnicity in overlapping diasporic conditions: Estonian Americans and academic mobility during the cold war/Etnilisus ja kattuvad...
Next Article:Implementation of discipline in Estonian factories in the second half of the 19th century and at the beginning of the 20th century/Distsipliin ja...
Topics:

Terms of use | Copyright © 2017 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters