Printer Friendly

Estonian marine batallion in the war of independence/Meremehed rindel: meredessantpataljon eesti vabadussojas.

SISSEJUHATUS

Merejalavae (1) eeldus on merepiir ja loomulikult sojalaevastik, mis voimaldaks saarase vaeliigi transpordi ning logistilise toetuse. Merejalavagi kuulub tavaliselt merevae koosseisu, on selle koostisosa. Merejalavae moodustamine on uldjuhul (kuid mitte alati) omane suurriikidele, millel on arvestatavad finants-ja inimressursid. Tanapaeva vanim merejalavagi on Hispaanial (Infanteria de Marina), mis loodi 1537. aastal, Venemaal loi saarase vaeosa tsaar Peeter I 1705. aastal (2), USA-s asutati see 1775. ja Preisimaal 1852. aastal. Sellistel sojalistel uksustel on ulejaanutest erinev vormiriietus, nad on paremini treenitud ja kergemalt varustatud. Erinevalt teistest merevaelastest ei teeni merejalavaelased sojalaevadel. Tegemist on merevaele alluvate jalavaeuksustega, mille peamiseks eesmargiks on vaenlasega voitlemine mandril. Merejalavaeosad ei ole maaratud pikaajaliseks lahingutegevuseks, kui olukord seda just hadasti ei noua, naiteks USA merejala vagi Vaikse ookeani sojatandril teises maailmasojas. Pigem on tegemist maavage abistava uksusega, mis aitab dessantidega sojalisi eesmarke saavutada. Merejalavae uheks ulesandeks on ka merevaeobjektide (merevaebaaside) ja sojalaevade kaitse. Merejalavage kasutatakse tanapaeval samuti kiirreageerimisjouna kriisipiirkondades, mitte tingimata maavagede abistamiseks, vaid ka iseseisvalt (eriti USA merejalavage). Suurriikide merejalavagedes on ka rugemendid, brigaadid ja diviisid.

Merejalavaelastest koosneva pataljoni loomisega sai hakkama ka Eesti-sugune vaikeriik, mis oli joudnud eksisteerida koigest mone kuu, sedagi Noukogude Venemaaga sodides.

Meredessantpataljon (MDP) oli oma olemuselt omanaolisim ja huvitavaim sojaline uksus Eesti merevaes, mis luhikest aega (3) voitles Eesti vabadussojas (28.11.1918-2.02.1920) Punaarmee vastu. Tegemist oli Eesti merejoudude (4) koosseisu kuuluva neljaroodulise (5) merejalavaelastest koosneva lahinguuksusega, mis allus otseselt merejoudude juhatajale.

Eesti merevagi oli ajutisi dessantuksusi kasutanud juba vabadussoja esimestel kuudel, tehes dessante pealetungiva vaenlase tagalasse Pohja-Eesti rannikul. Tegemist ei olnud merejalavaelastest koosnevate uksustega, mehi voeti dessanti Kaitseliidust, vabatahtlike hulgast, sojalaevade meeskondadest ja maavaest. Ajutistel dessantuksustel puudusid vaeosa nimed, sumboolika ja paevakaskudega paika pandud struktuur ning meeste arv. Teisisonu, dessandi otstarbeks kasutatud uksused/salgad olid kokku pandud ajutiseks kasutamiseks. Seega tekib kusimus, kas meredessantpataljon oli samuti improviseeritud uksus voi merejalavaepataljon. Erinevalt vabadussoja algul tegutsenud ajutistest dessantuksustest oli MDP naol tegemist vaeosaga, mille struktuur ja koosseisud olid paika pandud merejoudude juhataja paevakaskudega. Vaeosa loodi pikaajaliseks kasutamiseks, mille eesmargiks oli dessantidega vaenlase tagalasse maabuda ja rindel voidelda. Seda toestab fakt, et MDP-l oli oma sumboolika, sojalistele nouetele vastav struktuur ja dessantide tegemiseks pataljoni alluvuses oma dessantlaev.

Rohutamist vaarib fakt, et Balti riikide sojavagedes, mis aastatel 1918-1920 pidasid vabadussodu oma iseseisvuse eest, oli Eestil MDP naol ainukesena merejalavaelastest moodustatud vaeosa. Lati ja Leedu ehitasid oma merevae ules alles 1920.-1930. aastatel.

Tanapaevani pole konkreetse uksuse kohta ilmunud uhtki teaduslikku publikatsiooni. Kull ilmus juba 1920.-1930. aastatel moningaid ulevaateid merevae dessantidest vabadussojas, kus meredessantpataljon ka osales. (6) Nimetatud kirjanduses on MDP-d mainitud kas vahe voi uldsegi mitte, kuna eelkoige keskenduti vabadussoja uldisele kirjeldamisele. Eesti ajalookirjanduses on MDP-d siin-seal kull mainitud, (7) kust voib valja lugeda, et see ei olnud hea, lahinguvoimeline uksus. Kokkuvotlikult: kirjandusest leiab pataljoni tegevuse kohta ainult infokilde.

Samal ajal puudub arhiiviallikatel pohinev uurimus pataljoni lahinguteest, samuti selle ajaloost. Selleparast ei saa pataljoni tegevusele adekvaatset hinnangut anda. Eesti Riigiarhiivis on olemas arvestatav hulk erinevaid dokumente vabadussojaaegse merevae kohta ja meredessantpataljoni kohta on sailinud kullaldaselt materjali. Arhiivi allikatele tuginedes on voimalik kirjutada arvestatav artikkel, mille tulemusena saab MDP-le antud hinnanguga kas noustuda voi see umber lukata.

Artikkel on kirjutatud kronoloogiliselt vastavalt neile sundmustele, millega MDP oli seotud. Nagu eespool mainitud, on artikli peamine eesmark valja selgitada, kas tegemist oli voitlusvoimelise vaeosaga ja miks see uldse loodi. Selleks peab kirjeldama vabadussoja olustikku, kus MDP formeeriti, ja iseloomustama ka isikuid, kes sellise vaeosa organiseerisid. Samuti on antud ulevaade pataljoni formeerimisest, struktuurist ja komandoridest.

Artiklis on kasitletud koiki kolme sojalist operatsiooni, kus MDP osales. Need olid Orava kula lahingud (19.-21. martsil 1919), Heinaste vallutamise katsed (6.-9. mail 1919) ja Luuga ning Koporje lahe dessandid (15.-25. mail 1919). Samuti on valja toodud, kuidas ja kas uldse MDP osalus nimetatud operatsioonides mojutas uldist olukorda rindel.

Artiklis kasutatud allikad on jagatud kahte peamisse gruppi: arhiiviallikad ja kirjandus/malestused. Eesti Riigiarhiivis on meredessantpataljoni kohta omaette fond--580--, kus on kokku 12 sailikut. (8) Fondi tahtsaima osa moodustavad MDP komandori paevakasud, mis on tanini sailinud. MDP sojalise tegevuse kohta leidub infot jargmistes fondides: 495--sojavagede staap, 527--merejoudude staap ja 2124--vabadussoja ajaloo tookomisjon.

MEREVAGI VABADUSSOJA ALGUL JA MEREDESSANTPATALJONI LOOMISE POHJUSED

Juba vabadussoja algul olid Eesti sojalised juhid veendumusel, et maavae korval peab Eestil olema merevagi. Seda eelkoige riigi pika rannajoone tottu (3000 kilomeetrit merepiiri), mis oli vaenlase runnakute eest kaitseta. Ja pohjusega, sest kui Noukogude Vene Balti laevastik oleks dessandiga Tallinna vallutanud, raugenuks toenaoliselt ka eestlaste vastupanu. Eesti merevae alguseks peetakse 21. novembrit 1918, mil Eesti sojaministri Andres Larka9 paevakasuga loodi staabi inspektorijaoskonna all merevae jaoskond. (10) Merevae ohvitserkond koosnes enamjaolt esimeses maailmasojas ohvitseriks saanud meestest (lipnikud ja leitnandid), kogenud vanemohvitsere oli vaid moni. Merevae esimesed laevad voeti ule taganevatelt sakslastelt. Esimene relvastatud laev, mis sakslaste kaest ule voeti, oli vahilaev Lauterbach, mis nimetati umber Laeneks. 18. novembril 1918 saadi parast pikki vaidlusi ja asjaajamisi sakslastelt katte teinegi laev: endine Vene suurtukilaev Bobr (Biber), millele pandi nimeks Lembit. Need kaks alust moodustasidki esialgu Eesti sojalaevastiku, mille ulemaks nimetati kaugsoidukapten Johan Pitka. (11) Markimisvaarne lisa tuli laevastikule 1919. aasta jaanuaris, kui inglased andsid Eestile kasutamiseks miiniristlejad Avtroil ja Spartak, mis Pitka nimetas umber Lennukiks ning Wambolaks. (12) Nimetatud laevad voeti inglaste poolt kinni Tallinna reidil 1918. aasta detsembri lopul.

[ILLUSTRATION OMITTED]

Balti laevastik oli Eesti vallutamise operatsiooniks allutatud Noukogude Vene 7. armeele. (13) Laevastikul oli Narva langemisel tahtis osa: kohe soja esimesel paeval tehti dessant Narva-Joesuhu, mille tulemusena linn vallutati. Noukogude Vene Balti laevastik oli hiigelorganisatsioon, uks maailma suuremaid. Laevastikku kuulus 1917. aasta algul, enne revolutsioone umbes 100 000 meest 700 laevaga. Soja ja revolutsioonide keerises olid laevastik ning ohvitserkond kovasti kannatada saanud, koosnedes 1918. aasta lopuks ligemale 25 000 mehest, (14) mistottu paljudel laevadel puudus meeskond. Olemasolevatest moodustati Balti laevastiku tegevsalk, kuhu kuulus kokku 19 sojalaeva. (15) Eesti kahelaevaline merevagi ei oleks avamerel suutnud Balti laevastikule mingit konkurentsi pakkuda.

Vabadussoja algus kujunes Eesti maa-ja merevaele suureks katsumuseks. Soja esimestel kuudel surus Punaarmee eestlaste rinde Narva alt Tallinnast koigest 40 kilomeetri kaugusele. Eesti vaed alustasid pealetungi Johan Laidoneri (16) direktiiviga 2. jaanuarist 1919, mil hakati pidama "aktiivset" kaitsesoda. (17) Merevagi Pitka juhtimisel toetas maavae rinnet dessantidega vaenlase tagalasse pohjarannikul. Dessandid olid edukad ja nende moju silmanahtav rinde uldolukorra muutumisel eestlaste kasuks. Eriti vaarivad mainimist 11. jaanuari Kunda ja 17.-18. jaanuari Utria dessant. Utria dessandi tulemuseks oli koos Soome vabatahtlikega Narva linna tagasivallutamine. Linna komandandiks maarati nn Pauluse dessantpataljoni ulem alamkapten (kapten) Karl Paulus (hilisem MDP komandor), kes peatselt degradeeriti reameheks. Pohjuseks oli dessandis osalenud soomlaste poolt linnas toime pandud veretoo enamlaste kallal. 25. jaanuaril rivistati Pauluse pataljon kahes reas ules Siivertsi teele. Seejarel teatas 1. jalavaepolgu komandant, et sellest paevast alates on pataljon likvideeritud. (18) Jaanuarikuu lopuks muutusid ilmastikutingimused sojalaevastikule ebasoodsaks ja laevad paigutati Tallinna talvekorterisse. Sedasi sai merevae esimene sojategevuse faas vabadussojas labi.

Parast Narva vallutamist algasid linna kaitselahingud. Vastamisi olid Eesti 1. diviis (3300 taaki, 100 kuulipildujat ja 21 suurtukki) ning Punaarmee 6. diviis koos osa 10. diviisiga (8000-9000 taaki, 160 kuulipildujat ja 45 suurtukki). (19) Laevastik ei saanud jaa tottu lahingutegevusest mitu kuud osa votta, kuid soda jatkus ja lahingud muutusid verisemaks.

Vabadussoja esimesed kuud olid naidanud, et merevagi Pitka juhtimise all tuleb oma ulesannetega toime. Pitka dessantide teostamine oli juhuslik ja kohati ettearvamatu. Seda selleparast, et ta tegutses vastavalt olude sunnile (Punaarmee liikumine rannikul) ja jai alati oma otsustele kindlaks. Briti admiral Walter Cowan (20) on Pitkat iseloomustanud koige tabavamalt:
 Tal oli ainult kaks kaiku: "Taiskaik edasi!" ja "Stopp!" (21),


sama saab oelda tema sojastrateegia kohta.

Vaatamata eestlaste edukale pealetungile 1919. aasta jaanuaris, oli rindel endiselt suur meeste puudus. Sama kehtis merevae isikkoosseisu kohta ja kui sojalaevad Tallinna seisma pandi, polnud merevaeohvitseridel kuni jargmise navigatsioonihooajani enam midagi teha.

Merevae dessantide positiivset moju rindele voib pidada MDP loomise peamiseks pohjuseks. Eesti korgem sojaline juhtkond eesotsas Laidoneri ja Pitkaga pidas sellise tegevuksuse loomist vajalikuks. Seda eeldatavasti kahel pohjusel: 1) kasutamaks ara vabaks jaanud ressursse: laevastik seisis kull tegevuseta, kuid merevagi sai rindele mehi saata; 2) tegemist oleks tegevuksusega, mida vastavalt vajadusele saab meritsi dessantidele transportida.

MEREDESSANTPATALJONI LOOMINE JA STRUKTUUR

Martsi alguseks oli olukord lounarindel muutunud kriitiliseks ja Laidoneri suusonalise kasu peale hakkas Pitka meremeestest neljaroodulist dessantpataljoni moodustama. Loodav meredessantpataljon plaaniti lounarindele toetuseks saata. Peale selle taheti merejoududesse dessantvaeosa luua, et tulevikus ei peaks niigi vaikesearvulistest uksustest (ka sojalaevadelt) mehi dessantideks laenama, nagu seda oli tehtud jaanuaris. (22)

5. martsil 1919 pandi merejoudude juhataja paevakaskudega nr 214-215 alus meredessantpataljoni loomisele. (23) Pataljon pidi koosnema 200 reamehest (50 meest igasse roodu), komandorist ja tema adjutandist, neljast roodukomandorist, neljast nooremohvitserist, kaheksast reavanemast, majandusulemast, asjaajajast, arstist, velskrist, neljast sanitarist, kahest kirjutajast, varahoidjast ning viiest riide-ja toidumoonaga varustajast--kokku 234 meest. Pitka otsusega maarati pataljoni komandoriks merevae nooremleitnant Peeter Kask, kes 5. martsil asus pataljoni formeerima. (24) MDP komandor sai merejoudude juhatajalt taieliku oiguse komplekteerida pataljoni 1. rood merevae ekipaazi meestest oma aranagemise jargi. Ekipaazis oli siis umbes 800 meest, kellest ainult 11 liitusid 1. rooduga vabatahtlikult, ulejaanud tuli votta sunniviisil, et roodu norm saaks taidetud. (25) Laidoneri paevakasuga maarati 1. roodu veltveebliks Mihkel Mark ja rooduvanemaks Johannes Neuthal. (26) 15. martsiks saadi ekipaazist kokku 42 meest, kes koos ohvitseridega moodustasid pataljoni 1. roodu. (27) Roodukomandoriks maaras Pitka jaanuaris omanimelist dessantpataljoni juhtinud reamehe Karl Pauluse. (28)

Pataljoni 2. rood komplekteeriti Tallinna koolipoiste pataljoni arvelt 14. martsil, kui dessantpataljoniga liitus vabatahtlikult 48 opilast. (29) Merejoudude juhataja kapten Pitka kais 11. martsil isiklikult koolipoiste pataljoni ruumides Toompeal ja pidas neile sutitava isamaalise kone. Samuti kutsus ta koiki, kellele meri sudamelahedane, astuma formeeritavasse MDP 2. roodu. Tegemist oli peamiselt Gustav Adolfi gumnaasiumi, reaalkooli ja tehnikakooli vanemate klasside opilastega. (30) Opilastest koosneva 2. roodu komandoriks maarati 16. martsil nooremleitnant Johannes Jammer. (31)

4. rood moodustati alles 16. martsil Soome vabatahtlikest--kokku 64 meest leitnantide Matti Kumpulaineni ja Johan Nylundi juhtimisel. Soomlased solmisid sojaministeeriumiga eraldi lepingu jargmistel tingimustel:

* Soome vabatahtlikud kogutakse eraldi roodudesse, kuid jaavad Laidoneri juhtimise alla;

* palka maksab neile Eesti Vabariik, kes varustab soomlased relvade, riiete ja toiduga;

* langenute peredele maksab Eesti riik toetust vastavalt Soome seadustele;

* soomlased on kohustatud teenima Eesti sojavaes vahemalt kolm kuud. (32)

Rooduga liideti veel Soome Punase Risti halastajaode Martta Kurkinen ja Raino Laurila, kes uhinesid MDP-ga vabatahtlikult. (33) 3. roodu formeerimine (koosnes soomlastest ja meremeestest) alles kestis ning loplikult formeeriti see aprillis.

Peale roodude maarati leitnant Kase alluvusse uks Eesti suuremaid reisilaevu aurulaev Aleksei oma 19-liikmelise meeskonnaga. Laevale mahutati hiljem kogu pataljon, ohvitseridel olid kahe peale kasutada eraldi kajutid. (34) Parast pataljoni majutamist viidi laeva ka telefoniuhendus. Ajal, mil Alekseid ehitati umber dessantlaevaks, palus Kask muuta laeva nimi eestiparasemaks: Vooteleks. (35) Sellega siiski ei noustutud ja kui 13. aprillil 1919 ehitustood loppesid (36), sai dessantlaev Kalevipoja nime. (37)

MDP isikkooseisu moodustasid 1889.-1903. aastal sundinud mehed. (38) Vanimad mehed (sunniaasta 1871-1886) teenisid Kalevipojal.

Pataljoniga liitumisel ei olnud mingeid piiranguid ja koosseisus oli esindatud enamik Eesti maakondadest, Saaremaast kuni Narvani. Peale selle ei pidanud madrused uldsegi meremehed olema ehk nendelt ei noutud mereharidust ega -praktikat (kuigi enamikul see oli). Pataljoni nimekirjadest tuleb valja, et hariduse/tookoha poolest leidus veel kooliopilasi, pollumehi, seppi, puuseppi, lukkseppi ja masiniste. Seega polnud meredessantpataljoni tegevkaader kompaktne, vaid upris kirju. Paljud mehed ei olnud liitumise ajaks lahingus reaalselt osalenud ega pussigi kaes hoidnud. Arhiiviallikatest voib jareldada, et vahemalt martsis 1919 ei olnud mingil juhul tegemist tugeva voitluspotentsiaaliga vaeosaga.

[ILLUSTRATION OMITTED]

Kuni 16. martsini korraldati pataljonis oppusi ja tutvuti relvastusega. Merejalavaealast dessandivaljaopet ei tehtud. Uksuse peamised relvad olid Vene vintpussid, mida roodudesse jagati 50, koos 24 000 padruniga. (39) Miiniristlejate Lennuki ja Wambola pealt voeti ajutiseks kasutuseks Madseni ning Lewise kergekuulipildujaid. (40) Automaatrelvi anti roodu peale 11. Et MDP-st asja saaks, tuli komandoril tsaariarmee eeskujul intensiivselt oppusi teha: markilaskmine, rividrill ja relvade tundmaoppimine.

Ajapuuduse tottu ei suudetud oppusi kullalt palju teha, sest roodude komplekteerimine venis. Koige norgemaks rooduks vois pidada 2. roodu (3. rood oli pooleli), mis koosnes koolinoortest. Pohjus, miks nad pataljoniga liideti, oli see, et neist hiljem esimesed Eesti Vabariigi nooremad merevaeohvitserid valja koolitada. Selleks nagi Pitka ette, et poisid naeksid ja kogeksid reaalset soda. 2. roodu struktuuri parandati Soome kogenud veltveebli Vilho Oraneni lisamisega. 2. roodu oppuste rohkusest annab tunnistust seegi, et kuus opilast ulendati I jargu madruseks. Ent pataljoni voimekust lahinguvaljal see kindlasti ei tostnud, pigem prooviti olukorrast maksimum votta, et roodu struktuur oleks korrektne. Oppustega paralleelselt hakati pataljoni riietama. Koik roodus olnud meremehed (v.a soomlaste 4. rood) said selga madrusevormi, mille juurde kuulusid ka madrusemuts sildiga "Meredessantpataljon" ja MDP varrukaembleem (reaalselt suudeti embleemid valmis teha aprillis-mais). Erinevalt jaanuaridessantides osalenutest varustati MDP mehed saabastega, mis vabadussoja ajal olid suhteliselt haruldased. Negatiivne oli ainult see, et tegemist oli suve-voi poolsaabastega.

[ILLUSTRATION OMITTED]

Oma esimeses sojategevuses (19.-21. martsil 1919) osales MDP kahe rooduga: 1. rood (merevaelased) ja 2. rood (opilased). Pitka likvideeris 1. roodu 27. martsil (41), merevaelased viidi lounarindelt tagasi merevae ekipaazi 31. martsil. (42)

1. roodu likvideerimise pohjuseks voib pidada MDP kehva lahinguetteastet lounarindel. Pitka arvates tuli pataljon uuesti formeerida (v.a 2. rood), mistottu vahetus komandorgi.

Olles meremeeste kehvas lahinguetteastes pettunud, asuti Pitka paevakasuga nr 307 merevae ekipaazis rinde tarbeks reavanemaid valja koolitama ja moodustati oppekomando. (43) Pataljoni koosseis oli vahenenud margatavalt: 1919. aasta 1. aprilli seisuga oli soogi peal kokku koigest 49 meest. (44) Seega vahem kui roodu jagu mehi.

Uuesti hakati meredessantpataljoni osi formeerima 12. aprillil, kui merevae ekipaazi 78 mehest loodi 1. ja 3. rood (komandoriks maarati nooremleitnant August Roos). (45) Taienduseks toodi kuus merekooli opilast 2. roodu ja hiljem pataljoni veel 10-20 meest. MDP 4. rood ("kokku kuivanud rood") koosnes 20 soomlasest lipnik Voldemar Nymanni juhtimisel, 1. mail nimetati see umber kuulipildujate komandoks. (46) 4. roodu norm taideti 42 Kalevlaste Maleva (maavaeuksus, mis osales jaanuaridessantides) mehega. (47) Uueks 4. roodu komandoriks maarati 3. mail Karl Klein ja ohvitseri asetaitjateks Ferdinand Kirp ning Robert Mendelmann. Kuulipildujate komandot (20 meest) juhtis John Tuominen. 1. mail 1919 oli pataljoni isikkoosseisu suurus 219 meest. (48)

13. maisse jaab ka viimane markimisvaarne struktuurimuudatus MDP-s, kui merejoudude juhataja paevakasuga anti korraldus luua pataljonile tagavararood. (49) Reaalselt varuroodu ei formeeritudki, sest juba samal paeval soitis Kalevipoeg, MDP pardal, Luuga lahe suunas.

MEREDESSANTPATALJONI KOMANDORID JA VOIMEKUS

Oma luhikese eksistentsi kestel juhtisid pataljoni kolm komandori, kellest esimesed kaks olid merevaelased ja viimane koguni maavaelane. Esimeseks komandoriks maaras Pitka merevae nooremleitnandi Peeter Kase. (50) Pataljoni treenimine langes komandor Kase olgadele, kes pidi mehed (osa veel poisid) lahingutegevuseks ette valmistama. Tasuks rohutada, et meredessantpataljoni komandor ise ei olnudki merejalavaelane. Kask teenis esimese ilmasoja ajal Venemaa PohjaJaamere laevastikus transportlaeva komandorina ja vottis 1917. aastal osa sojategevusest allveelaevade vastu. (51) Samal ajal oli ta jaanuaris osalenud merevae dessantides, olles miiniristleja Lennuk roodukomandor.

Kask tagandati komandori kohalt, kuna Pitka arvates ei tulnud ta merejalavaelaste juhtimisega lounarindel toime. Jargmiseks komandoriks maaras Pitka saarlase nooremleitnant Jaan Leppiku. (52) Nagu Kask ei olnud ka Leppik merejalavaelane. Ta teenis esimeses maailmasojas Balti laevastikus lipnikuna ja lahingutest ta osa ei votnudki. (53) Voib eeldada, et MDP komandoriks maarati Leppik eelkoige selleparast, et jaanuarikuu dessantides oli ta mitmel korral edukalt dessantsalku juhtinud. Kaht komandori uhendavad merevae dessantides (detsember 1918--jaanuar 1919) ules naidatud vaprus ja uleuldine dessantide edukus. Kuna Eesti merevae ohvitseride seas ei olnud merejalavaelasi, otsustati nende kasuks, kes olid edukalt juhtinud dessantsalku voitluses vaenlase vastu. Leppiku tagandas Pitka Heinaste operatsiooni lopul, kuna ta keeldus riskantsest runnakust Heinaste peale.

Pataljoni viimane komandor oli reamees Karl Paulus. (54) Nagu Kask ja Leppikki osales ka Paulus jaanuaridessantides, juhtides omanimelist dessantpataljoni. Voib tekkida kusimus: kuidas saab reamees pataljoni eesotsas olla? Pauluse auaste oli vabadussoja algul alamkapten (kapten). Parast Narva tagasivallutamist degradeeriti ta reameheks. Pohjuseks dessandis osalenud soomlaste poolt linnas toime pandud veretoo enamlaste kallal. Hiljem Pauluse kapteniauaste taastati.

Kas meredessantpataljoni naol oli tegemist tugeva sojalise uksusega? Kui vaadelda pataljoni struktuuri uhes oma koosseisu ja komandoridega, tuleb nentida, et ei olnud. Pataljon oli oma olemuselt loomulikult erakordne nahtus Eesti relvajoududes ja ehk seeparast pandi talle suuri lootusi. Eliituksuseks ei saa Eesti Meredessantpataljoni pidada mitmel pohjusel. Uksuses ei olnud teadaolevalt uhtki merejalavaekoolitust labinud meest. Seda vahemalt ohvitseride hulgas. Oppusi korraldasid maavaeinstruktorid, seega ei saadud noori valja opetada merejalavae treeninguprogrammi jargi. Samuti muudeti 1. roodu koosseisu martsis-aprillis lausa kaks korda ja uusi madruseid tuli hakata algusest peale valja opetama. MDP 2. rood oli ainuke, mille koosseisu ei muudetud, ja opilased teenisid pataljonis kuni selle likvideerimiseni.

Teiste uksustega vorreldes oli MDP oma koosseisult vaga kirju, teisisonu: kokku olid pandud maa- ja merevaelased ning opilased ja Soome vabatahtlikud. Kalevlaste Maleva mehed (MDP 4. rood) ei joudnud merevaelastega kullaldaselt oppusi teha. Struktuurilt ja taktikaliselt tekitas selline koosseis palju segadust. Eelkoige riietuse suhtes, kus uks roodudest oli maa-, ulejaanud merevaemundris. Lahinguvaljal, eriti dessandiga vaenlase tagalasse minnes, vois raske olla omasid vaenlastest eristada.

Meredessantpataljoni struktuuri vaatlusel voib pataljoni kindlalt merejalavaeuksuseks nimetada. Samas oli tegemist Eesti merevae improviseeritud vaeosaga, millel puudus merejalavaele vastav dessandivaljaope. Samuti polnud ukski pataljoni komandoridest teadaolevalt merejalavaelase treeningut labinud. Pataljoni komandorid ja roodude ulemad valiti jaanuaridessantides vaprust ning head juhtimisvoimet ules naidanud ohvitseride seast. MDP komandorideks ja roodude ulemateks valitud ohvitserid olid eesti sojavaelaste seas koige suurema dessandikogemusega mehed.

MDP VABADUSSOJA LAHINGUTES

Orava kula lahingud 19.-21. martsil 1919

Meredessantpataljon sai oma tuleristsed lounarindel 1919. aasta martsis. Olukord rindel oli nimetatud kuu alguseks lahenenud kriitilise piirini. Petserit kaitsnud 2. jalavaepolk oli sunnitud 11. martsil linna maha jatma. (55) 13. martsil vallutasid punavaelased veel Vastseliina ja Orava moisa. Nahes reaalset ohtu, et rinne mur dub, otsustas Laidoner saata Voru ja Petseri kaitseks lounarindele rohkem vaeosi, kaasa arvatud MDP. (56) Tallinnas seati dessantpataljoni 1. ja 2. rood rindele minekuks valmis 16. martsil. Samal hommikul kell 1.00-1.40 saatis Pitka miiniristlejatele Lennuk ja Wambola ning suurtukipaadile Lembit korralduse formeerida kohe igast laevast umbes 50-meheline uksus koos ohvitseridega. (57) Arvuliselt vaiksema dessantroodu moodustamise noue esitati ka traalerite Kalev ja Olev komandorile. Laevameeskondadest dessantroodude koostamise noudest voib valja lugeda seda, et Pitka arvates ei piisanud ainult MDP-st. MDP saadeti rindele kahe rooduga (1. ja 2. rood). Soomlastest koosnev 4. rood jai esialgu Tallinna.

Pitka suutis luhikese ajaga koguda ja rindele toetuseks saata umbes 300 merevaelast: sojalaevade roodud (kokku 185 meest) ning MDP oma kahe rooduga (kokku 105 meest). (58)

Samal ajal oli Tallinna Sadama tehastes valmis saanud soomusrong nr 5, mis pidi jargmisel paeval meremehed rindele viima. Igale mehele anti umbkaudu 200 vintpussipadrunit ja kahe paeva toiduvaru. Soomusrongile pandi ajutiselt peale Lembitu 120 mm ahtri suurtukk koos suurtukimeeskonnaga ohvitseride Aleksander Kuhlbergi ja Andrei Eriksoni juhtimisel. (59)

Jargmise paeva hommikuks (17. marts) jouti Valga linna. Seal vottis merevaelased vastu kapten Anton Irv ja korraldati soomusronglastega uhine paraad. Edasi liiguti samal soomusrongil Piusa jaamani, kuhu jouti 18. martsi ooseks. Oosel tehti soomusrongi vagunis viimased ettevalmistused paari tunni parast algavaks runnakuks Orava liinile. 19. martsil kell 5 asusid meremehed Kiima kula lahedalt koos soomusronglaste ja jalavaelastega (7. jalavaepolk, Kuperjanovi pataljoni 3. rood) pealetungile. (60)

Runnakus Orava kulale mangiti eelkoige ullatusmomendi peale. Seeparast pidas kapten Irv paremaks dessantlaste pealetungi suurtukitulega mitte toetada. Plaanikohaselt pidid dessantlased kula vallutama ringhaardega, mille lopptulemuseks olnuks soomusrongidega uhinemine. Meremehed ja soomusronglased rundasid kulasid ahelikus ning sattusid ootava vaenlase suurtuki-ja kuulipildujatule alla. Kanti raskeid kaotusi, kuid vaatamata sellele et meremehed olid 20-kraadise pakasega suveriietuses, voitlesid nad visalt edasi. Kella 12 ajal teatas dessantpataljoni komandor Kask, et vallutatud on Kiima, Madi, Koroga ja Viira kula. (61) Vaenlane oli veel Orava moisas ja kulas. Moisa vallutamine oli lagedal valjal ahelikes liikuvatele dessantlastele raske. Vaenlase kuulipildujatuli oli hasti korrigeeritud ja dessantlased pidid koik pikali heitma, et mitte kuulitabamust saada.

Seejarel avasid merevaelased turmtule ja soomusronglased tungisid tormijooksuga moisa peale. (62) Moisat kaitsnud 1. Petrogradi rood pogenes koos suurtukiga. (63) Peale selle pidid meremehed ka kulma kaes kannatama. Orava kula umbrust ei suudetud loplikult vallutada ja seetottu voeti jargmisel paeval pealetung uuesti ette. Nimelt polnud Pitka rahul merevaelaste juhtimisega ja, eirates kapten Irve hoiatusi, otsustas uue runnaku kasuks. Vallutatud viis kula anti ule 7. jalavaepolgule. Seejarel pandi dessantlased soomusrongile ja liiguti edasi Petseri peale. 21. martsil hakkasid meremehed ja soomusronglased Piusa jaama poolt ule lagendiku Petseri peale tungima. Lagedal maal vottis vaenlane dessantsalgad tule alla ja edasiliikumine tahendanuks enesetappu. Samuti ei suutnud soomusrongid magede parast dessantsalku suurtukitulega toetada. Parast pikka tulevahetust suudeti vallutada ainult uks vaike kula. Moraal oli langenud ja kulmetus paljud mehed rivist valja viinud. Sellises olukorras taganeti soomusrongile ja soideti tagasi Piusa jaama. Lembitu arst dr Kook iseloomustab meremeeste olukorda jargnevalt:
 Halbu hugeenilisi elutingimusi, mille tottu meredessant
 pataljonisse kuuluwad roodud elama on sunnitud ja mille tottu
 kulgehakkawad haigused kergesti laiali woiwad laguneda, pealegi
 nuud, kus plekiline soetobi sagedasti ette tuleb, pean oma kohuseks
 Teid paluma, selleks sammusi astuda, et meremeeste komandod oma
 alalise elukohta saaksid saadetud ehk vahemalt neile wiibimata
 puhas pesu, riided ja korralik korter antud. (64)


Viimastes lahingutes osalesid veel Peipsi laevastiku mehed oma 30-mehelise rooduga (65), kellest kaks said lahingutegevuses haavata.

Kolm paeva kestnud lahingud (19.-21. martsini) tekitasid pataljonile kaotusi. Kokku kaotati 13 meest (1. dessantpataljoni rood seitse, Lennuk viis ja Wambola uhe), haavata sai 22 meest ning haigestus lausa 117. Tulemuseks oli poole dessantpataljoni rivist valjalangemine. (66) Teisisonu: kogu vaeosa muutus kolme paevaga lahinguvoimetuks. 21. martsil viidi pataljon paranemiseks tagasi Valka. Pitka soitis nendega kaasa ja teatas rindel toimunust samal paeval Laidonerile. Samuti noudis ta, et soomlastest koosnev meredessantpataljoni 4. rood saadetaks otsekohe Valka. (67) Soomlaste rood joudiski 23. martsil Valka ja sealt mindi soomusrongi nr 2 koosseisus rindele. Seejarel kustutati soomlased dessantpataljoni nimekirjast ja edasi teenisid nad soomusrongil 8. aprillini kaotusi kandmata. (68) Lounarindel osales lahingutegevuses soomusrongide koosseisus olev merevaelaste salk martsi lopuni. Ei ole teada isegi seda, kui suure salgaga oli tegemist ja kes oli nende komandor. Voib eeldada, et salk pandi kokku MDP ja sojalaevade meestest, kes eelnevates lahingutes ei olnud rivist valja langenud.

Moraali langus meremeeste seas toi esile arusaamatusi. Dessandid lukati edasi "maaramata ajaks". Meremehed esitasid oigustatult kusimuse: kui kaua veel peavad merevaelased Louna-Eestis istuma? (69) Aprillis hakkas navigatsioonihooaeg pihta ja sojalaevad said taas merele minna. Kuid paljud spetsialistid olid endiselt rindel. Laidoner ja Pitka moistsid olukorda: kui nad rindel hukkuvad, ei saadagi laevu soidukorda, ning peagi saadeti spetsialistid oma endisesse teenistuskohta tagasi.

Kui vaadelda MDP ja sojalaevade dessantroodude tegevust lounarindel, peab nentima, et tegemist ei olnud eduka ettevotmisega. Raskelt katte voidetud kulad sattusid uuesti vaenlase valdusse, kuna 7. polk ei suutnud neid enda kaes hoida. Ees seisis uus lahing juba varem voidetud maa-ala parast, see omakorda rohus moraali. Dessantpataljon oli varustatud ainult kahe paeva toidumoonaga, puudus korralik talveriietus ja, mis veel tahtsam, kullaldane valjaope. Pataljoni meeste voitlustahe oli siiski korge, mida naitab fakt, et puuduliku varustusega voideldi kolm paeva kulmas ilma massu tostmata. Parast suurt kaotust otsustati MDP mehed paremini ette valmistada ja jargmine lahing, kus nad osalesid, toimus alles 191 9. aasta maikuus.

Heinaste (Lati territooriumil asuv linn) vallutamise katsed 6.-9. maini 1919

Heinaste (lati keeles Ainazi) operatsioon oli Eesti merevae suurim ebaonnestumine vabadussojas. Tegemist oli vaga mastaapse ettevotmisega, kuhu Pitka kaasas suure osa sojalaevastikust ja meredessantpataljoni. Operatsiooni tahtsust rohutas ka 3. diviisi staabiulem polkovnik Nikolai Reek:
 Pearohk on mul dessandi peale pandud. (70)


Plaan ise nagi ette jargmist: soomusrongid tungivad Valgast Volmari peale ja samal ajal hoivab MDP dessandiga Heinaste linna. Seejarel pannakse Heinaste sadamas raudteeroobastele meritsi kohale toodud soomusrong, mis samuti rundab Volmarit. (71) Kavaga noustus Laidonergi ja Pitka asus ettevalmistusi tegema. Tallinna sadamas lasi ta vast valminud soomusrongi ja soomusauto Vahur paigaldada suure praami peale, mis transpordiks raskemasinad meritsi Heinastesse. Tundes Riia lahe olusid ja olles teadlik sealsetest miinivaljadest, voeti kaasa traalerid Kalev ning Olev. MDP isikkoosseisu suurus oli 1919. aasta 2. mai seisuga 217 meest. (72) 3. maiks 1919 oli Pitka Parnusse kogunud Heinaste operatsioonis osaleva laevastiku. Samal paeval kutsus merejoudude juhataja Lembitul kokku sojanoukogu, mis koosnes laeva komandorist Jaan Klaarist, alampolkovnik Nikolai Reegist, Olevi komandorist Voldemar Beilbergist ja Kalevi komandorist Edmund Hupplerist. Voeti vastu otsus: Lembitu ja Herkulesi suurtukitulega pommitatakse vaenlase seisukohti, misjarel Olevil ning Kalevil viiakse MDP mehed maale. (73) 5. mail teatas Pitka sojavagede ulemjuhatajale, et Parnu lahes on torm vaibunud ja merevagi alustab jargmisel paeval dessantoperatsiooniga. (74)

Heinaste operatsioon algas 6. mail 1919, kui laevastik asus Pitka juhtimisel Parnust teele. Lembit, Kalevipoeg ja Herkules soitsid Sorgu tuletorni juurde (Kihnu saarel), kus traaleritele laaditi peale MDP mehed. Sinna jaeti ka praamid koos soomusrongi ja -autoga. Soomusauto meeskond pandi enne Herkulese peale ja tugeva lainetuse tottu tekkis tosine oht, et Vahur libiseb praamilt vette. (75) Seejarel soitsid Lembit, Herkules ja Kalevipoeg Salatsi rajooni ning avasid suurtukitule. Kella 12 ajal jouti Heinaste alla ja linnale avati dessanti ettevalmistav suurtukituli. Parast sissejuhatavat suurtukituld saadeti Kalevi (kuulipildujate komando nooremleitnant Huppleri juhtimisel), Olevi (peal 1.-3. roodu mehed) ja Lembitu kaatril dessant maale. (76) Kalev voeti intensiivse kuulipildujatule alla, mis onneks ei tabanud marki. Alles siis, kui vaenlane alustas suurtukist laskmist, poorduti tagasi, tehti pideva tule all ring ara ja puuti iga hinna eest sadamasilla juurde jouda. Traaler joudiski osava manoovri abil otse sillani, kuid jai pohjapidi kinni. (77) Dessantpataljoni mehed olid jagatud laeva molemale kuljele ja avasid vaenlase pihta marutule. Tulevahetuses sai uks soomlasest dessantpataljoni laskureid pead labistanud kuulist silmapilk surma ja nooremleitnant Huppler kaest haavata. Kogu see aeg, mil traaler uritas end pohjast lahti manooverdada, hoiti merevaelasi kahest kuulipildujast turmtule all. Samuti olid punalatlased joudnud Heinaste sadamasillale suuri kahjustusi tekitada. Lopuks kangutati traaler pohjast lahti ja taganeti kella 15.10-ks laevadele. Kella 16 ajal uritati uuesti sadamasilda vallutada, kuid kordus sama stsenaarium. Traalerid soitsid silla lahedale, kuid ei saanud vaenlase osavalt koordineeritud suurtukitule tottu maabuda. Dessantlaste maaletulekut raskendas veel asjaolu, et Heinaste mererannas on suhteliselt madal vesi, (78) mistottu poleks suudetud dessanti ilma kaotusteta mahagi panna. Kogu see aeg pidas sojalaevastik suurtukiduelli punalatlaste patareidega, mis ka vaikima sunniti. (79) Nahes, et dessantlased ei suuda Heinaste sadamasillal (havitati vaenlase poolt) maabuda, koostas Pitka uue tegevuskava. Nimelt laaditi MDP kell 20 Kalevipojalt traaleritele ja 7. mail kell kaks oosel pandi ta Treimani kula juurde maha. Kulas saadi kokku 9. jalavaepolguga (endine Parnu kaitsepataljon), kes teatas enda kavatsusest jargmisel paeval Heinaste peale tungida. Pataljoni komandor Leppik koostas 9. polgu staabiga runnakuplaani, mis nagi ette Heinaste vallutamise MDP poolt.

8. mail 1919 tungis MDP linnale peale Ikla kula kindlustatud positsioonidelt. Oma pataljoni seadis Leppik jargmisse runnakukorda: 1. rood pidi runnakut alustama Iklast rannaaart pidi, 2. rood kaitses 1. roodu paremat tiiba, kuulipildujate komando omakorda 2. roodu paremal tiival, seejarel 4. ja 3. rood. (80) Seega tungis meredessantpataljon peale rindesektori ulatuses, olles samal ajal "uhises ketis". Runnaku ajal pidi sellega uhinema 9. polk, mis omakorda kaitseks dessantnike paremat tiiba. Pealetungi ajal saatis Leppik valja luurajad, kes tulid peagi tagasi, kuna vaenlane avas kivimajadest nende pihta tule. Kuulnud luurajatelt saadud andmeid, andis Leppik laevastikule rakettidega marku, et see alustaks Heinaste pommitamist. MDP esimene rood tungis kell 7 Heinaste alevisse tormijooksuga sisse ja pidas 45 minutit voitlust, misjarel taganes. (81) Johannes Jammeri juhitud meredessantpataljoni 2. rood (koos kuulipildujate komandoga) uritas samal ajal vaenlast kuulipildujate turmtulega vaikima sundida. Punavaelased olid oma kuulipildujad osavalt ules seadnud uksteise korval asuvatesse kivimajadesse, mistottu merevaelased hoiti majadest edukalt umbes 200 sammu kaugusel. Jammeri rood uritas vaenlast koigest vaest turmtulega vaikima sundida, kuid kuulid ei labistanud kivihooneid. Ebaedust hooliamata voeti kaotus auvaarselt vastu: 2. rood taganes riviahelikus, olles samal ajal ageda turmtule all. (82) Karl Kleini juhitud 4. rood tungis peale Vene ja Ikla kula vahelisel pollul. Ajal, mil uletati poldu, avas vaenlane nende pihta suurtuki-ja srapnellitule. Mehed votsid kaitsepositsioonid sisse pollu lahedal kraavis ja pidasid vaenlasega tulevahetust kuni kella 8.10-ni, kui koos kahe haavatuga taganeti Selgemaa kulasse. (83) Juri Jurgensoni juhitud 3. rood tungis Heinaste peale, kaitstes uhtaegu 4. roodu paremat tiiba. Kella 7 ajal, kui ahelikus liiguti Krentsi talu valjal, avati nende pihta kivikuunist ja majadest kuulipildujatuli.

Jurgenson kasutas mehed pollukraavi pikali, voeti sisse kaitsepositsioonid ja hakati vastu tulistama. Parast moningast tulevahetust avas vaenlane roodu pihta veel suurtuki-ja srapnellitule, kusjuures teise jargu madrus Robert Sarapuu sai molemast jalast haavata. Roodukomandor oli arvamusel, et tormijooks ule lageda valja lopeks katastroofiga, ja otsustas tagasi tombuda. Haavatud madruse umber koondati "kett", mis tulistades transportis haavatu lahinguvaljalt minema. Peagi taganes terve rood. (84)

Nahes, et 9. polk ei asunudki pealetungile ja meredessantpataljoni roodud ei suutnud Heinaste alevikku vallutada, kaskis Leppik koigil oma algpositsioonidele taganeda. Rinne oli taiesti kaitseta ja 9. polgu roodusid polnud kuskil naha. Jaganud rindesektori oma roodude vahel ara ja kaitsepositsioonid sisse votnud, helistas Leppik 9. polgu staapi, et "asju selgitada". 9. polk oli hoopis Venekula suunas tunginud, kuid saanud seal havitava kaotuse osaliseks, ja palus omakorda abi Meredessantpataljonilt. Leppik saatiski appi 3. roodu, kuid viimasena nimetatu pidi poole tee pealt tagasi tulema, kuna 9. polk oli juba taganemist alustanud. Sundmustest frustreeritud Leppik uritas 9. polgu mehi endiselt veenda, et teostataks siiski uhine runnak Heinastele. (85) Samuti saatis Pitka kella 12.10 ajal Meredessantpataljonile rindel toetuseks Lembitu 24-mehelise dessantkomando. (86) Johan Pitka andis kell 13 Leppikule uuesti kasu tungida Heinaste peale. Nii mahukal rindejoonel ei olnud see eesmark ilma 9. polgu abita reaalselt saavutatav. Leppik otsustas jaada senistele kaitsepositsioonidele (Ikla-Venekula-Selgemaa kula joon) ja runnakut mitte korrata. Parast sellist otsust maaras Pitka pataljoni komandoriks Karl Pauluse. (87)

Paulus ise oleks runnakus Heinaste linnale 2. roodu koosseisus osalenud. Nagu eelmine komandorgi moistis Paulus rinde liialt laia haaret ja soovis 9. polgult abivage. Parast pikki vestlusi vastati talle, et parajasti ei ole voimalik Heinaste peale tungida. Nimelt peeti seda mottetuks, kuna palju kordi oli runnak ebaonnestunud, ega oldud kindel, kas linna suudetaksegi enda kaes hoida. Paulus otsustas pealetungist loobuda ja teatas sellest Pitkale, kes kaskis operatsiooni pooleli jatta. Rindesektor anti 9. polgule ule ja MDP paigutati Kalevipojale.

9. jalavaepolk, kes ei suvatsenud MDP-d Heinaste vallutamises toetada ja mangis kaardid vaenlase katte, sai Laidonerilt halvustava markuse:
 Ilmaaegu loodate ainult dessant bataljoni (MDP autor) peale.
 Heinaste votmine on otsekohene Parnu bataljoni ulesanne. Kasen seda
 ulesannet tingimata labi viia. (88)


Kohe tahtis Pitka MDP-ga teha dessandi Salatsisse, et vaenlase selja tagant Heinastesse tungida, kuid kova tuule tottu loobuti ka sellest ettevotmisest. Tallinna joudis laevastik jargmisel paeval. Merevae kaotused olid operatsiooni mastaapsusega vorreldes tagasihoidlikud: MDP-st uks surnud, uks raskesti ja kolm kergelt haavatud merevaelast. (89) Hingetombeks jai aega vahe, sest peagi algas Vene Pohjakorpuse pealetung Petrogradile. Nimetatud operatsioonis oli MDP-lgi tahtis osa.

Luuga ja Koporje lahe dessandid 15.-25. maini 1919

Tegemist oli Vene Pohjakorpuse mai pealetungiga Jamburgi-Petrogradi suunal. Selleks ajaks oli olukord Vene kodusojas joudnud otsustavasse faasi: idarindel oli Punaarmee lainud edukale vasturunnakule ja vastukaaluks alustas Denikini armee lounarindel pealetungi. Pohjakorpus otsustas soodsat olukorda ara kasutada ja koostoos Eesti sojavaega omakorda runnata.

Pohjakorpust pidid toetama Briti laevastik ja Eesti merevagi. Pitka ulesanne oli abistada rinnet dessantidega vaenlase selja taha (Luuga ja Koporje lahes) ning suurtukitulega pommitada punavaelaste positsioone rannikul. Inglise laevastik toetas omakorda Eesti laevastiku ja dessantvaeosade tegevust ning uhtlasi takistas vaenlase laevastiku valjatulekut Kroonlinnast. (90) Rindel, mis ulatus Peipsi jarvest Soome laheni, oli punavae 6. diviisil kokku 5900 taaki ja mooka, 146 kuulipildujat, 26 suurtukki, kolm soomusrongi ning kolm soomusautot. (91)

14. mail andis sojavagede ulemjuhataja Johan Laidoner merevaele ja 1. diviisile korralduse:
 Kasin Luga joeliin pohja pool Jamburgi ja Jamburgi linna oma alla
 votta. Laevavagi peab tootama dessantidega. Aktiivne operatsioon
 Petrogradi pool kergendab vaga rasket seisukorda louna vaerinnal.
 (92)


15. mai hommikul joudsid Narva lahte vahilaev Laene (peal Wambola dessantkomando), Kalevipoeg ja Rasson ning koos Lembitu ja traaleritega asuti Luuga lahe poole teele. Kohe teatas Pitka Laidonerile, et laevastik on kohal ja alustab dessandiga. (93) Laidoner pidi sellest omakorda teavitama 1. diviisi ulemat, kel samuti tuli pealetungile asuda. Luuga joe suudmes pandi dessantlased traaleritele ja vaiksematele paatidele. Seekord ei antud laevadelt runnakut ettevalmistavat suurtukituld. Binokliga jalgiti umbrust ja avastati liikuv vaenlane, kes laevade pihta tuld ei avanud. Pitka laks riskile, eeldades, et punavaelaste arvates on tegemist nende enda laevastikuga. (94) Seega viskasid MDP mehed kaldale lahenedes valja koied ja punavaelased tombasid laevad ilusasti maale. Loomulikult oli juba hilja: kui punavaelastele kohale joudis, kellega tegu, olid nad koik vangistatud. Veel ilusamat dessanti vaenlase tagalasse ei maksaks loota. Ullatusmoment ei olnud veel kadunud ja Paulus ajas oma 200-mehelise MDP kokku ning tungis kiiresti umbruskonna kuladesse. Suuremaid lahinguid ei toimunud ja MDP vallutas samal paeval Peski, Ostrovi ning teised umbruskonna kulad, kaasa arvatud Krakolje alevi. (95) Vaenlane oli lopuks aru saanud, et eestlaste laevastik rundab rinde tagalat. Ajal, kui Paulus vallutas Luuga suudme lahedasi kulasid, soitis leitnant Krausi 55-meheline dessantsalk traaleritel Luuga joge pidi 20 kilomeetrit edasi Kuzemkino kulani. (96) Ulekaalus vaenlane oli kulas head kaitsepositsioonid sisse votnud ja avas traalerite pihta tule. Laevade osavalt koordineeritud suurtukituli oli efektiivsem ja merevaelased asusid tulevahetusse. Lahingumollu keskel sai surma punavaelaste kuulipildujate roodukomandor, keda tabas kuul otse viisnurkse mutsikokardi keskele. Nahes selles halba ennet, punavaelased pogenesid. Merevaelastest said haavata kaks meest, kellest leitnant Krausil oli riivhaav posel. (97)

[ILLUSTRATION OMITTED]

Enam edasi ei tungitud. Meredessantpataljon vottis Luuga suudme umbruses kaitsepositsioonid sisse. Tegemist oli vaga eduka dessandiga, mille kaigus ei kaotatud uhtki meest. Kuigi ei vallutatud suurt maa-ala (koigest moni kula joesuudmes), mojus punavaelastele ootamatu dessant suure psuhholoogilise loogina. Punaarmee 6. diviisi parem tiib oli rivist niivord valjas, et 15.-16. mail taganeti paaniliselt Jamburgi linna poole. (98)

Aga vaenlane jattis maha oma voorid ja suurema osa raskesuurtukivaest. Taganevad punased levitasid kullap enda oigustamiseks kuulujutte, et eestlased on maabunud kuni 10 000 mehega. (99) MDP komandor Paulus rohutas oma telegrammis Pitkale, et 1. diviis peaks kohe rindel peale tungima, kuni vaenlane on veel "meelemarkuseta". (100) Kaotusi merevaelased ei kandnud, haavata sai kolm meest. (101) Kull voeti vangi kolm punavaelast, kellest uhe kohta markis Paulus, et "uks isik, Vassiljev, isearanis tahtis on". (102) MDP tegi luurekaigu ka Koskolovasse, kust vaenlane luhikese tulevahetuse jarel pogenes. Paulus otsustas Koskolovasse mitte jaada ja tuli pataljoniga tagasi Krakoljesse. Pohjuseks eelkoige fakt, et rinne oli tema 200-mehelisele pataljonile liiga pikaks muutunud.

16. mai hommikul joudsid Luuga lahte Herkules, Reval, Lood ja Nekmangrund. Viimase laevaga toodi kohale ingerlaste umbes 100-meheline (103) rahvusvaeosa. Vaeosa maabumise jarel pidas Pitka neile sutitava kone, merevaelastega korraldati uhine paraadki. Seejarel lahkus Ingeri vaeosa labi Kotlo pealetungile Koporje suunas.

17. mai oosel kella kolme ajal lahkusid Luuga lahest Koporje poole Lembit, Herkules, Kalevipoeg, Kalev, Olev, Laene, Lood, Nekmangrund ja Reval. Kaks viimasena mainitut voeti tuhjana kaasa, et laevastik paistaks suurem. Maha jaeti vaid Rasson: sidelaevana Narva-Joesuuga. (104)

Laevastik joudis Peipija silla juurde 17. mail kell kaheksa hommikul. Sadama umbrusesse lasti laevadelt moni suurtukikuul ja maabuti vastupanuta. MDP asus piki rannaaart pealetungile Sista-Palkino suunas. Kell 16.30 oli kula koos 59-mehelise garnisoniga Paulusel vallutatud. Vangi voeti viis punavaelast, merevaelaste seas kaotusi polnud. Samal paeval vallutas MDP parast rasket voitlust Kernovo kula, samuti ise kaotusi kandmata. Sojasaagiks saadi kaks korras kuulipildujat, hulk padruneid ja muud sojavarustust. Merevaelased ei voinud kauaks kulasse jaada, kuna olid venelaste voimsa, 305-millimeetrise rannapatarei Krasnaja Gorka laskeulatuses. Pataljon asus taanduma Peipija suunas. Merevae teadmata hakkas Ingeri pataljon kapten Tynni juhtimisel rundama Koporjet, see katse loppes katastroofiga: 75 surnut (kaasa arvatud kapten Tynn) ja 16 haavatut.

Kuttepuuduse tottu saatis Pitka koik arvestatava tulejouga laevad Tallinna. Laevadele pandi haavatud, sojavangid ja -saak. Kalevipoeg jai Pitkaga Luuga lahte. MDP pidi seega rindele jaama ja tal polnud mingisugust sidet ei laevastiku ega ingerlastega. Wambola dessantkomando koos Lembitu mone dessantsalgaga maarati Pauluse alluvusse. Uhtlasi rohutas Pitka, et kui vaenlane tungib suurte joududega peale, on lubatud taanduda Peipija sadama juurde. (105)

19. mai hommikul tuli MDP Peipija sadamasse tagasi. Paulus raporteeris Pitkale, et haiguste ja pikaldase marssimise tulemusena oli pataljonis margata moraali langust. 1. roodust oli lahinguvoimelisi mehi alles 21 ja 2. roodust kaheksa, 3. roodust 17 ning 4. roodust 23--kokku 69 meest. (106) Peagi saatis Paulus 1.-3. roodu kosuma Kuplijasse, kuhu koondusid ingerlasedki. MDP 4. rood koos Paulusega joudis neile jarele jargmisel paeval. Kaitsepositsioonid Peipija all vottis sisse Wambola dessantkomando leitnant Krausi juhtimisel. (107)

MDP viimaseks sojaliseks operatsiooniks jaigi Koporje vallutamine koos ingerlastega 24. mail 1919, mil uhineti Pohjakorpusega. Linn vallutati lahinguta, kuna vaenlane pogenes. Kullap oli dessantnike ja ingerlaste ootamatu runnak kell kolm oosel tulnud punavaelastele sokina. Seejarel tommati pataljon tagasi Peipijasse ja 25. mail soideti Kalevipojal juba Tallinna poole (108), sinna jouti kohale jargmisel paeval.

MEREDESSANTPATALJONI LIKVIDEERIMINE

Meredessantpataljon likvideeriti 26. mail 1919 merejoudude juhataja paevakasuga nr 652. (109) Roodud saadeti 27. mail laiali jargnevalt:

* 1. rood (merevaelased), kokku 42 meest merevae ekipaazi;

* 2. rood (kooliopilased), kokku 45 meest suurtukilaevale Lembit, kus neist moodustati mereopilaste komando (tuntud ka kui Pitka-poisid);

* 3. rood (merevaelased), kokku 54 meest merevae ekipaazi;

* 4. rood (Kalevlaste Maleva mehed), kokku 40 meest saadeti tagasi Kalevlaste Malevasse;

* kuulipildujate komando (4. roodu koosseisus), kokku 15 meest viidi ule merevae ekipaazi;

* roodude ohvitserid (v.a Kalevlaste Malev ja pataljonikomandor Karl Paulus) viidi samuti merevae ekipaazi. (110)

Pataljoni tegevuse lopetamiseks kaskis Pitka moodustada komisjoni, kuhu kuulusid Lembitu komandor leitnant Klaar, leitnant Poder ja nooremleitnandid Karl Lensment ning Georg Otmann. Kalevipoja maaras Pitka laevasoiduameti ulema kasutusse. (111) Tasuks veel mainida, et markimisvaarne osa pataljoni relvastusest anti ule ingerlastele, kes sodisid rindel edasi. (112)

Huvitaval kombel kaotati MDP parast oma koige suuremat ja rindele otsustavaimat saavutust. Pataljoni likvideerimine oli iseenesest viga. Nimelt eeldasid Eesti korged juhid, et Eesti vaed ei tungi enam vaenlase territooriumile ja nuudsest hakatakse pidama kaitsesoda. Seega polnud meredessantpataljonil enam reaalset motet. (113) Samal ajal lainuks sellist vaeosa (siis juba arvestatavate sojakogemustega) kindlasti vaja Landeswehri sojas ja Krasnaja Gorka operatsioonides, kus Eesti sojalaevastik osales taies koosseisus.

KOKKUVOTE

Meredessantpataljoni (MDP, 5.03.-26.05.1919) moodustas merejoudude juhataja Johan Pitka, et toetada habrast maavaerinnet Kagu-Eestis. MDP loodi pikaajaliseks kasutamiseks eesmargiga teha dessante vaenlase tagalasse. Tegemist oli vaikeriigi sojavae struktuuris tahelepanuvaarse nahtusega, kuna teadaolevalt eeldab merejalavae loomine arvukat merevage. Eesti vabadussojas valitses just merevaes koige suurem ohvitseride puudus, siiski suudeti vastavalt vajadusele selline uksus moodustada.

Pataljoni loomisel olid Pitkal kindlasti erisugused motiivid: 1) luua rindeuksus, mis allub otse merejoudude juhatajale; 2) saasta sojalaevade meeskondi dessantnikeks varbamise eest; 3) merevae peamine operatiivne kasutamisviis vabadussojas oligi dessantide tegemine, mitte vaenlase laevastikuga merel sodimine, vaid maavaerinde toetamine.

MDP eelkaijaks voib pidada nn Pauluse dessantpataljoni (kokku umbes 400 meest), mis eksisteeris ajavahemikul 5.-25. jaanuarini 1919. Pauluse pataljon koosnes maavaelastest ja erinevalt MDP-st ei kuulunud merevae alluvusse. Kapten Paulus oli samuti ainuke ohvitser, kes oli molemas dessantpataljonis tegev. Molemad pataljonid loodi rindeolukorrast tingituna. Samas oli Pauluse pataljoni silmanahtav moju rindele kindlasti eelduseks MDP-sarnase dessantpataljoni loomiseks. Kui suure voitlusvoimega olid nimetatud dessantpataljonid? Kaht pataljoni vorreldes tuleb nentida asjaolu, et Pauluse dessantpataljon eksisteeris veelgi luhemat aega ja tegi koik oma lahinguretked vaenlase tagalasse. MDP, mis oli enamjaolt merevaelastest organiseeritud, osales ainult uhes vaenlase tagalasse tehtud sojalises lahinguretkes. MDP dessant vaenlase tagalasse (Luuga ja Koporje) oli edukas, samas oli Pauluse pataljon 10. jaanuaril 1919 Kunda dessandis armetult labi porunud. MDP kasuks raagib ka asjaolu, et tegemist oli uksusega, millel oli oma dessantlaev ja merepraktikaga merevaelased. Seelabi sai dessante paremini teostada, sest arhiiviallikates ei mainita kuskil asjaolu (erinevalt Pauluse dessantpataljonist), et mehed oleksid merehaigeks jaanud. Selleparast oli voimalik merejalavaelastest koosneva uksusega teha dessante isegi Eesti piiridest valjapoole. Pauluse maavaelastest koosnenud pataljon tegi koige kaugema dessandi Tsitres. Lahinguvoimekuse seisukohalt oli MDP 1919. aasta martsis toimunud lahingutes Orava kula parast kindlasti ebapiisavama valjaoppega kui Pauluse dessantpataljon jaanuaris. MDP eksisteeris Pauluse dessantpataljonist paar kuud kauem, mistottu jouti mehed Heinaste ja Luuga ninga Koporje dessantide ajaks paremini ette valmistada.

MDP vottis vabadussoja ajal 1919. aastal osa kolmest operatsioonist: Orava kula lahingutest (19.-21. martsil), Heinaste vallutamise katsetest (6.-9. mail) ja Luuga ning Koporje lahe dessantidest (15.-25. mail), kaotades kokku kaheksa meest (seitse Orava kula lahingutes ja uks Heinaste dessandis). Eesti ajalookasitluses on pataljonile omistatud halb kuulsus. Kust siis tuleb selline arusaam? Eeldatavasti sellest, et kolmest eelnimetatud operatsioonist oli edukas ainult viimane: Luuga ja Koporje dessandid.

Artiklis on arhiiviallikatele tuginedes esitatud uldine ulevaade MDP lahinguteest ja puudutatud veidi koosseise. On naidatud pataljoni tegevust vabadussoja sundmuste raames. Uurimistoole toetudes voib pataljoni tegevusele anda veidi teise hinnangu.

Orava kula ja moisa lahingutes langes meredessantpataljonile osaks statistiliselt vaadates pataljoni kohta uks suuremaid kaotusi, mis Eesti vagedele vabadussojas osaks sai. Seda kull mitte surnute, vaid haigestumiste naol--sisuliselt muutis see pataljoni esimese lahinguretkega kasutuskolbmatuks. Pataljoni edutus oli pigem korgemate juhtide suu. Nimelt tegutses Pitka kiiresti (kuna olukord rindel seda vaieldamatult noudis) ja pataljon koos sojalaevade meeskondadega saadeti korra liku rindevaljaoppe ning riietuseta lahingukeerisesse. Lahtuti jaanuarikuu edukate dessantide kogemustest: punavaelased on kehvad sodurid, kes parast paari "pauku" pogenevad. See lisas merevaelastele kull enesekindlust, kuid lahingutegevus oli nuud hoopis teistsugune. Pataljoni otstarve oli dessandiga merelt maale minna, Orava all sumbati peaaegu ilma talvise varustuseta labi paksu lume otsejoones vaenlase tule alla. Ja olulist moju avaldas ka see, et puudus vahimgi suurtukitule toetus. Seega oli operatsiooni onnestumine juba eos murenenud ja merevaelased koos soomusronglastega voitlesid vapralt, aga maksid selle eest korget hinda.

Heinaste lahingu labikukkumise pohjuseks vois olla koostoo puudumine. Plaani jargi pidi linn vallutatama mere-ja maavae koostoona. 9. jalavaepolk vedas seekord MDP mehi alt. Ukski ratsionaalne komandor (Leppik, Paulus) ei saada oma mehi kindlasse surma, kuna monda aega tuli MDP-1 isegi kogu rinne enda kaitse alla votta. Jarelikult ei saa merejalavaelastele suurt midagi ette heita, kuna distsipliin sailis. MDP pidi Heinaste operatsioonis linna vallutamise korval veel 9. jalavaepolku abistama.

Luuga ja Koporje dessante voib vaga edukaks pidada. Sel korral tegutses pataljon tapselt nii, nagu oli ette nahtud: vaenlase tagalas maale minna ja tekitada kaost, soodustades sedasi maavae edasitungi. MDP-1 oli uldisel mai pealetungil vaga tahtis osa, kulvates punavaelaste seas nii palju paanikat, et nad pogenesid, jattes oma suurtukid maha. Tihtilugu on see fakt meie ajalookirjanduses mainimata jaetud. Edukas dessant vaenlase tagalasse oli eelmanguks Jamburgi vallutamisele Pohjakorpuse poolt, kuna vaenlane oli moraalselt pormustatud. Oluline tagajarg oli, et Vene Pohjakorpuse rinne viidi Eesti piiridest valja. Meredessantpataljon ei olnud koige parema valjaoppega, kuid merevaelased kompenseerisid selle puuduse tugeva moraali ja distsipliiniga.

Kokkuvotteks: voitlusoskuste poolest ei tohi Eesti merejalavaelasi paremate uksustega (Kuperjanovi pataljon ja soomusronglased) samastada. Ometi ei saa uhemotteliselt vaita, et pataljon oli kasutu ega oigustanud end. Oma eksistentsi valtel suutis ta vabadussoja edusse vaarika panuse anda.

LISA

MDP KOMANDORID JA ROODUDE ULEMAD

Meredessantpataljoni komandorid (5.03.-26.05.1919):

nooremleitnant Peeter Kask 5.-21.03.1919

nooremleitnant Jaan Leppik 21.03.-9.05.1919

reamees (hilisem kapten) Karl Paulus 9.-25.05.1919

1. roodu komandorid:

reamees Karl Paulus 10.03.-9.05.1919

nooremleitnant Jaan Leppik 9.-26.05.1919

2. roodu komandorid:

nooremleitnant Johannes Jammer 13.03.-26.05.1919

3. roodu komandorid:

nooremleitnant August Roos 15.-24.04.1919

lipnik Juri Jurgenson 24.04.-13.05.1919

nooremleitnant August Roos 13.-26.05.1919

4. roodu komandorid:

leitnant Matti Kumpulainen 16.-23.03.1919

ohvitseri asetaitja Karl Klein 3.05.-26.05.199

KASUTATUD ERA FONDID

495--sojavagede staap

527--merejoudude staap

580--Meredessantpataljon

639--Peipsi laevastiku divisjon

1667--merevae ekipaaz

2124--vabadussoja ajaloo tookomisjon

doi: 10.3176/hist.2012.1.02

Arto OLL

Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti; Oll.Arto@gmail.com

(1) Merejalavagi--meredessandiks ettenahtud jalavaeosad: Mereleksikon. Eesti Entsuklopeediakirjastus, Tallinn, 1996, 253.

(2) Ulevaade Vene merejalavae ajaloost 250 lehekuljel: Mopciciie congara Pocchhckoh PlMnepiiii. Onepioi iicropini MopcKon nexoTH. BnagHMHp flaHHeHKo. U,eHTpnonHrpa$, MocKBa, 2006.

(3) Eesti Meredessantpataljon eksisteeris ajavahemikul 5.03.-26.05.1919.

(4) Eesti merevagi kui vaeliik eksisteeris aastatel 1918-1940 ja taasloodi 1994. aastal.

(5) Roodus 50-200 meest.

(6) Pitka, J. Minu malestused 1914-1920. Tallinn, 1921 (kordustrukk 1993); Meie dessandid Vabadussojas. --Sodur, 1937, 948-954; Warma, A. Merevagi Vabadussojas. Tallinn, 1926; Sandbank, J. Meie merejoudude sunnist, arengust ja ulesannetest.--Merendus, 1933, 6, 159-165; Santpank, J. 20 aastat meie merevage.- -Merendus, 1938, 6, 306-315.

(7) Nt Naber, R. Eesti merejoudude juhatajad 1918-1940. Kaitsevae Uhendatud Oppeasutused, Tartu, 2004; Kroonstrom, M. Kaptenite ja leitnantide soda: Eesti sojavae juhtkoosseis Vabadussojas 1918-1920. Tanapaev, Tallinn, 2010; Eesti Vabadussoda 1918-1920, I-II koide. Mats, Tallinn, 1996-1997; Rosenthal, R. Laidoner--vaejuht. Argo, Tallinn, 2008.

(8) Eesti Riigiarhiivi fondide teatmik, I osa. 1917-1944. Tallinn, 1993, 174.

(9) Andres Larka (1879-1942), kindralmajor. VR (Vabadusrist)

(10) Naber, R. Eesti merejoudude juhatajad 1918-1940, 14.

(11) Johan Pitka (1872-1944?), kontradmiral. VR K.C.M.G. (Order of Saint Michael and Saint George). Eesti merejoudude juhataja 21.12.1918-27.11.1919.

(12) Tegemist oli Novik-tuupi miiniristlejatega (havitajatega), mis olid varustatud 102 mm suurtukkide ja kolmetoruliste torpeedoaparaatidega. Peale selle said laevad peale votta kuni 80 meremiini.

(13) Kroonstrom, M. Kaptenite ja leitnantide soda, 27.

(14) Oun, M., Walter, H., Sammalsoo, P. Voitlused Laanemerel 1918-1919. Olion, Tallinn, 2003, 8.

(15) Samas, 10.

(16) Johan Laidoner (1884-1953), kindral. VR I/1 ja K.C.M.G. Eesti sojavagede ulemjuhataja 23.12.1918-26.03.1920.

(17) Eesti Vabadussoda 1918-1920. I kd. Mats, Tallinn, 1996, 325-326.

(18) Veltveebel Aleksander Kaimiku malestused. Masinakiri, 1936. ERA, 2124-4-330, 9.

(19) Eesti Vabadussoda 1918-1920. I kd, 378-379.

(20) Walter Henry Cowan (1871-1956), admiral. VR Briti eskaadri juhataja Laanemerel 1919. a.

(21) Bennett, G. Balti mere vabastamine. Olion, Tallinn, 2003, 115.

(22) Oil, A Merevae dessandid Vabadussojas 23.12.1918-18.01.1919.--Meremees, 2009, 3-1, 20-23.

(23) ERA, 527-1-1, 78-79.

(24) Meredessantpataljoni komandori paevakasud 5.03.-16.08.1919. ERA, 580-1-1, 1.

(25) Kask, Peeter, kaugsoidukapten. Merevae Dessantpataljoni retk Petseri alla martsikuu teisel poolel 1919. a. Masinakiri, 1937. ERA, 2124-3-369, 1.

(26) MDP komandori paevakask nr 40, 16.03.1919. ERA, 580-1-1, 8.

(27) Merevae ekipaazi komandori paevakask nr 411-112. ERA, 1667-1-2, 74.

(28) Merejoudude juhataja paevakask nr 230, 9.03.1919. ERA, 527-1-1, 81.

(29) MDP komandori paevakask nr 24, 14.03.1919. ERA, 580-1-1, 4-5.

(30) Naber, R Eesti merejoudude juhatajad 1918-1940, 37; Eik, E. Katkendeid Tallinna kooliopilaste pataljoni algpaevilt.--Vabadussoja Tahistel, 1937, 2.

(31) Johannes Jammer (1895-?), leitnant. Meredessantpataljoni 2. roodu komandor 16.03.-26.05.1919.

(32) Ringkirjalised korraldused sojavae asutustelt 14.03.-12.05.1919. ERA, 580-1-3, 5.

(33) MDP komandori paevakask nr 33, 16.03.1919. ERA, 580-1-1, 7.

(34) Kirjavahetus sojavaeasutustega merevaelaste teenistuskaigu, vaejooksikute, laskeharjutuste, varustuse kohta 7.03.-15.07.1919. ERA, 580-1-4, 22.

(35) Lehed nummerdamata. MDP staabi kirjavahetuse arakirjad 1919. a. MDP komandori kiri merejoudude juhatajale 21.03.1919. ERA, 2124-1-543.

(36) Merejoudude juhataja paevakasud 7.04.-10.07.1919. Merejoudude juhataja paevakask nr 397, 13.04.1919. ERA, 527-1-16, 15.

(37) Kalevipoeg ehitati 1892. a Rootsis. Veevaljasurve 750 t, aurumasin 292 hj, kiirus kuni 12 solme. Mootmed: pikkus 51,4 m, laius 8 m ja suvis 2,7 m. Relvastus: 47 mm suurtukk: Oun, M. Eesti sojalaevad 1918-1940. Tammiskilp, Tallinn, 1998, 34.

(38) Lehed nummerdamata. Allohvitseride ja madruste teenistuskaigu raamat 1919. Tahestiku jargi sorteeritud nimekiri. ERA, 580-1-8.

(39) Kirjavahetus sojavaeasutustega relvade alal; aruanded relvade ja laskemoona seisu kohta 10.03.4.07.1919. ERA, 580-1-7, 6.

(40) Samas, 5.

(41) Lehed nummerdamata. MDP staabi kirjavahetuse arakirjad 1919. MDP komandori arakiri nr 83, 27.03.1919. ERA, 2124-1-543.

(42) Merevae ekipaazi komandori paevakask nr 568. ERA, 1667-1-2, 104.

(43) Paevakask nr 307, 3.04.1919. ERA, 527-1-1, 92.

(44) Tahtajalised teated koosseisu kohta 16.03.-13.05.1919. ERA, 580-1-6, 7.

(45) MDP komandori paevakask nr 255, 15.04.1919. ERA, 580-1-1, 37.

(46) MDP komandori paevakask nr 376, 1.05.1919. ERA, 580-1-1, 51.

(47) Samas, 51.

(48) ERA, 580-1-6, 34.

(49) MDP komandori paevakasud rivialal 9.05.-31.07.1919. MDP komandori paevakask nr 69/6, 13.05.1919. ERA, 580-1-2, 5.

(50) Peeter Kask (1892-1941), merevaeleitnant. Merejoududest reservi 1920. a. VR II/3 ja III/3. Meredessantpataljoni komandor 5.-21.03.1919.

(51) Peeter Kase teenistusleht. ERA, 495-7-1678, 3.

(52) Jaan Leppik (1890-1932), merevae nooremleitnant. Merejoududest reservi 1921. a. VR II/3. MDP komandor 21.03.-9.05.1919.

(53) Lehed nummerdamata. Jaan Leppiku teenistusleht. ERA, 495-7-2700.

(54) Karl Aleksander Paulus (1895-1960), kapten. VR II/3. MDP komandor 9.-25.05.1919.

(55) Eesti Vabadussoda 1918-1920. I kd, 495.

(56) Samas, 499.

(57) Merejoudude juhataja operatiivkasud 16.03.-16.07.1919. ERA, 527-1-23, 4-10.

(58) Operatiivkirjavahetus Meredessantpataljoniga. Sailiku daatumid 23.12.1918-8.07.1920. ERA, 527-1-5, 1-5.

(59) Lembitu ahtri suurtukk oli juba vabadussojas korra rindel olnud. Nimelt 2.-9. martsini 1919 asus suurtukk A. Kuhlbergi juhtimisel Narvas, kus havitati mitu vaenlase kauglaskepatareid. ERA, 527-1-27, 28.

(60) ERA, 2124-3-369, 2.

(61) Lehed nummerdamata. MDP komandori raport merejoudude juhatajale 19.03.1919 kell 12. ERA, 2124-1-543.

(62) Hinnom, A. Suur heitlus: malestusi rahvusvaeosade ajast ja Vabadussojast. Lund, 1955, 122.

(63) Lehed nummerdamata. MDP ajalooline ulevaade. ERA, 2124-1-543.

(64) Merejoudude arengu ja tegevuse ulevaade 1918-1920 ja merejoudude juhatajale alluvate asutuste nadala tooaruanded 1919. a. ERA, 527-1-3, 69.

(65) Lehed nummerdamata. Peipsi laevastiku divisjoni komandori paevakask nr 94, 21.03.1919. ERA, 639-1-1.

(66) MDP komandori raport merejoudude juhatajale 21.03.1919. ERA, 527-1-5, 17.

(67) Pitka telefonogramm nr 1238 kindral Laidonerile 21.03.1919. ERA, 527-1-27, 30.

(68) Sammalsoo, P. Merevagi Vabadussojas 1918-1920. Tallinn, 2000, 11. Kasikiri autori valduses.

(69) Orava lahingutes osalenud sojalaevade dessantroodu ulemate kiri MDP komandorile 25.03.1919. ERA, 527-1-23, 22.

(70) Operatiivtelegrammid sojategevuse kohta 1.-31.05.1919. Nikolai Reegi telefonivestlus polkovnik Ringiga. ERA, 495-10-84, 4.

(71) Pitka, J. Minu malestused 1914-1920, 136.

(72) ERA, 580-1-6, 34.

(73) Beilberg, V. Malestusi meie laevastiku sojakaigult 1919. a. Kasikiri 14.04.1938. ERA, 2124-3-55, 2.

(74) Pitka raadiotelegramm Laidonerile 5.05.1919. ERA, 495-10-84, 148.

(75) Hiljem pandi soomusrong ja soomusauto Parnus maha ning merevae Heinaste operatsioonis nad lahingutegevust ei nainudki. Teadaolevalt oli Pitka poolt soomusrongi kasutamine dessandis meresojaajaloos esmakordne. ERA, 2124-3-403, 3.

(76) Meie dessandid Vabadussojas, 952.

(77) MDP kuulipildujate komando soja raport 6.05.1919. ERA, 580-1-5, 2.

(78) Sojategevuse paevaraamat 24.02.1918-1.08.1919. ERA, 495-10-19, 17.

(79) Pitka raadiotelegramm Laidonerile 7.05.1919. ERA, 495-10-84, 198.

(80) Pataljoni komandori Jaan Leppiku kirjeldus Heinaste rundamisest. 10.05.1919. ERA, 580-1-5, 9.

(81) Karl Pauluse kirjeldus Heinaste rundamisest. 10.05.1919. ERA, 580-1-5, 5.

(82) Johannes Jammeri kirjeldus Heinaste rundamisest. 10.05.1919. ERA, 580-1-5, 6.

(83) Karl Kleini kirjeldus Heinaste runnakust. 10.05.1919. ERA, 580-1-5, 8.

(84) Juri Jurgensoni kirjeldus Heinaste rundamisest. 10.05.1919. ERA, 580-1-5, 7.

(85) Jaan Leppiku kirjeldus Heinaste sundmustest. ERA, 580-1-5, 10.

(86) Lembit Vabadussojas. Kirja pandud 28.02.1924. ERA, 2124-3-51, 11.

(87) MDP komandori paevakask nr 65/3. ERA, 580-1-2, 1.

(88) Laidoneri raadiotelegramm 3. diviisile 9.05.1919. ERA, 495-10-84, 274.

(89) ERA, 495-10-19, 20.

(90) Eesti Vabadussoda 1918-1920. II kd. Mats, Tallinn, 1997, 85.

(91) Samas.

(92) Sojavagede ulemjuhataja dateerimata kask Pitkale. ERA, 527-1-4, 28.

(93) Samas, 4.

(94) Pitka, J. Minu malestused, 145.

(95) Lehed nummerdamata. MDP komandori raport merejoudude juhatajale 15.05.1919. ERA, 2124-1-543.

(96) Dessantkomando koosnes 50 madrusest ja viiest ohvitserist. Dessantkomando uldjuht oli Wambola komandor merevaeleitnant Tiido Kraus isiklikult. Miiniristleja Wambola oli parajasti Tallinnas remondis.

(97) Vanemleitnant Krausi vagiteo kirjeldus. ERA, 527-1-3, 78; ERA, 495-2-2, 1113.

(98) Eesti Vabadussoda 1918-1920. II kd, 89.

(99) Oun, M., Walter, H., Sammalsoo, P. Voitlused Laanemerel 1918-1919, 84.

(100) ERA, 527-1-3, 79.

(101) Merejoudude raadiotelegramm Staabile 16.05.1919. ERA, 495-10-84, 592.

(102) Lehed nummerdamata. Pauluse aruanne Pitkale 16.05.1919. ERA, 2124-1-543.

(103) Osa mehi (108) oli laevast maha jaanud ja toodi rindele laevadega Laene ning Lood 20. mail.

(104) Oun, M., Walter, H., Sammalsoo, P. Voitlused Laanemerel 1918-1919, 85.

(105) ERA, 527-1-3, 82.

(106) Pauluse aruanne Pitkale 19.05.1919. ERA, 2124-1-543.

(107) Pauluse aruanne Pitkale 20.05.1919. ERA, 2124-1-543.

(108) Pitka kask Kalevipoja komandorile 25.05.1919. ERA, 527-1-4, 146.

(109) ERA, 527-1-16, 79.

(110) MDP komandori paevakask nr 76. ERA, 580-1-2, 18-19.

(111) Merejoudude juhataja paevakask nr 654. 26.03.1919. ERA, 527-1-16, 80.

(112) MDP majanduse ulema kiri meresuurtuki ja rannapatareide osakonna ulemale 4.07.1919. ERA, 580-1-7, 29.

(113) Sammalsoo, P. Merevagi Vabadussojas 1918-1920, 16.
COPYRIGHT 2012 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2012 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Oll, Arto
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Date:Jan 1, 2012
Words:8395
Previous Article:Republics and committees: the 1905 mass movement in Estonian parishes on a microhistorical scale/ Vabariigid ja komiteed: massiliikumine eesti...
Next Article:The formation of the Baltic clause. A finnish initiative?/Kas balti klausel oli soome algatus?
Topics:

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2021 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters |