Printer Friendly

Estonia's war debt of 1919 to the united states and debt repayment maie pihlamagi/Eesti 1919. Aasta sojavolg Ameerika uhendriikidele ja selle kustutamine.

This paper discusses the Estonian debt obligations arising during the War of Independence. The paper will try to answer the question why the young Republic of Estonia needed to apply for a loan from the USA and how the loan affected Estonia's economic development. Negotiations with the United States on a repayment plan and the terms of the agreement on funding the Estonian war debts in 1925 will also be examined. Attention will be paid to Estonia's ability to make the payments and Estonia's effort to meet its international obligations.

After armistice, which ended the First World War, Estonia had to fight for its independence because of the invasion of Soviet Russia. The Estonian government badly needed credits to solve urgent economic problems: to supply the army with provisions, to overcome the shortage in food supply, to start industrial production and trade. For that time the most important creditor in the world was the United States of America, who directed additional credits to relief and reconstruction efforts of both the Allies and the new European nations, among which were the Baltic States, including Estonia.

The Estonian government had to accept the loan terms because there was no other possibility of obtaining a loan of such a scale. European countries that had been at war for four years needed to apply for loans themselves. The northern neighbour Finland was Estonia's first creditor, but the Finnish financial resources were limited, and for solving the food problem, the Estonian government like other European governments had to borrow money from the USA.

Seed corn purchased by the Estonian government made possible the sowing operations in the spring of 1919. Large amounts of food, footwear, medicines and technical equipment were given over to the army fighting against Bolsheviks for Estonian independence. The purchases also helped to cut the shortage of food and consumer goods of Estonian citizens. The obtained machinery and equipment were necessary to set the industry on its feet.

Applying for a short-term high-interest loan, the Estonian government was aware of the risk and a high burden on the state budget, but believing the success of the Estonian economy, the government had no doubts that the debt would be repaid. Indeed, in the years of economic growth Estonia fulfilled its international obligation of debt repayments.

The depression that followed the US stock market crash of 1929 badly affected the world economy, including Estonian economy, and decreased Estonia's ability to repay debts. The financial difficulties were not the only reason why the government did not make efforts to spend money on war debt service after the economic depression. It was also the changed attitude toward debt repayment. In the second half of the 1930s the debtor countries like Estonia ignored the debt repayments under fixed terms of funding agreements because of unreasonably high interest rates, which hampered economic recovery and future development. The only exception was Finland, who met its international obligations properly. The United States itself was responsible for the emergence of this situation. Holding still the position that the war debt should be repaid in full, the US did not respond to the proposals of the debtor states to negotiate for resettlement of the debts, but just adapted to the situation. From the debt funded in 1925, the Estonian government repaid a small part of the debt--only 9 percent or 1 248 432.08 dollars, among which the interest amounted to 246 990.20 dollars.

EESTI SOJAVOLA TEKKELUGU

Erinevalt suurest osast esimeses maailmasojas osalenud riikidest ei saanud noor Eesti Vabariik parast 11. novembril 1918 valja kuulutatud vaherahu asuda taie jouga soja tagajargede likvideerimisele ja rahuaegse riigielu korraldamisele. Vaid kummekond paeva parast vaherahu solmimist tungis Punaarmee Narva lahistel Eestisse eesmargiga liita Eesti territoorium Noukogude Venemaaga.

Nii pidi Eesti oma riigi ulesehitamise asemel mobiliseerima koik olemasolevad ressursid voitluseks riikliku soltumatuse eest. Vabadussoda pani Eesti majanduslikult vaga raskesse olukorda. Lisaks vajadusele varustada elanikke toiduainete ja tarbekaupadega vajasid Eesti iseseisvuse eest voitlejad relvi, jalanousid, sineleid, toitu ning muud varustust, kuid potentsiaal nende tootmiseks Eestis vajalikus koguses praktiliselt puudus. Pohjuseks oli toorme, kutuse ja tookate nappuse korval 1917. aasta teisel poolel masinate ning seadmete evakueerimine tahtsamatest tekstiili--ja metallitoostusettevotetest Venemaa sisekubermangu--desse, mis vahendas kohaliku toostuse tootmispotentsiaali. Olukorda halvendas veelgi Saksa okupatsiooni ajal (veebruarist novembrini 1918) jatkunud toostus--seadmete, tooraine ja valmistoodangu valjavedu Eestist. Nii tookate puudus, mille pohjustas tuhandete meeste mobiliseerimine tsaariarmeesse, kui ka vilja, toiduainete, kariloomade ja toohobuste rekvireerimine soja ajal andis pollumajandusele tagasiloogi. 1916. aastal tekkinud tosine toidukriis suvenes jargnevatel aastatel.

Kujunenud poliitiline ja majanduslik olukord sundis Pariisi rahukonverentsil Eestit esindavat Eesti valisdelegatsiooni poorduma 1919. aasta jaanuaris toiduabi ning laenu saamiseks Ameerika Uhendriikide delegatsiooni poole. (1) Esialgu kavandas USA toidu--ja majandusabi andmise jatkamist vaid oma liitlastele esimeses maailmasojas. 1918. aasta novembris oli kogu maailma toiduvarudest ligi 60% USA kontrolli all, samal ajal kui Euroopas jagus toiduaineid maksimaalselt seitsmeks kuuks. (2) Aastail 1917-1918 eksportis USA 12, 3 miljonit tonni ja aastail 19181919 18, 7 miljonit tonni toiduaineid, mis uletas 2, 7-kordselt kolme sojale eelnenud aasta ekspordi mahu (7, 0 miljonit tonni toiduaineid aastas). (3)

Moned paevad parast vaherahu solmimist saabus Euroopasse toiduabi jaotamist organiseerima Ameerika Uhendriikide Toitlusvalitsuse (4) (United States Food Administration) direktor Herbert Hoover (tulevane USA president). Uhtlasi moodustati Hooveri juhtimisel toitlusvalitsuse juurde uus organisatsioon Ameerika Abiandmise Administratsioon (American Relief Administration = ARA), mille ulesanne oli kaasa aidata Euroopa majanduse taastamisele. ARA, mille kontorid avati Pariisis ja Londonis, tegutses aktiivselt alates 24. veebruarist 1919.5 Uurinud koostoos liitlastega toitlusolukorda Euroopas, joudis Hoover jareldusele, et liitlaste korval vajasid hadasti toiduabi ka Saksamaa ja tema liitlased esimeses maailmasojas, samuti Saksa okupatsiooni alt vabanenud piirkonnad, mille elanikke ahvardas nalg. Oma 3. jaanuari 1919. aasta avalduses Ameerika abi jaotamise ja finantskusimuse kohta rohutas Hoover, et esmaseks mureks on olukorra leevendamine vabanenud territooriumidel, sealhulgas Balti riikides, Soomes ning Poolas. (6) Hoover markis, et okupatsiooni ajal toimunud laastamine oli okupeeritud aladel tootmist ja toidutagavarasid tunduvalt vahendanud, maakohtadega vorreldes oli linnades eriti raske toitlusolukord. Toiduainete transportimisega seotud probleemide korval pidas Hoover koige keerulisemaks toiduainete eest tasumise probleemi. Kongressilt laenuandmiseks volituse saanud riigivaraamet (treasury) vois laenu valjastada kahel tingimusel: laenusaaja pidi olema USA liitlane esimeses maailmasojas ja laenu tuli kasutada ainult USA kaupade ostmiseks. (7) Nii puudus voimalus uutele vabanenud riikidele laenu anda, teisalt polnud nad ka maksejoulised. Hoover rohutas, et sellele vaatamata ei saa nende piirkondade elanikke nalga jatta olukorras, kus Ameerikal on toitu ule, ja seetottu tuleb laiendada krediidiandmist ka vabanenud territooriumidele. Uhtlasi juhtis ta tahelepanu toiduabi andmise poliitilisele tahtsusele: see aitab valtida anarhiat ja bolsevismi levikut ning stabiliseerida poliitilist olukorda Euroopas. (8) Abiandmiseks eraldati Kongressi heakskiitmisel 100 miljonit dollarit. (9) Juriidilised kusimused, mis olid seotud uutele riikidele laenuandmisega, lahendati oigusakti kehtestamisega. (10) Esimene Hooveri missioon loodi 4. jaanuaril 1919 Varssavis. Jargmise nadala jooksul loodi need ka Pohja-, Kesk--ja Louna-Euroopas, mis katsid ala Helsingist ning Kopenhaagenist pohjas Triesti ja Salonikini lounas ning Thbilisini idas. (11) 1919. aasta martsis organiseeris ARA humanitaarabina Euroopa laste toitlustamise ja varustamise riiete ning jalatsitega. Abisaajate riikide laste hulgas olid ka Eesti lapsed. (12) Samuti tuli Eestile tohusat humanitaarabi Ameerika Punase Risti kaudu. (13)

Tanu ameeriklaste otsusele anda Balti riikidele toiduabi krediidina hakkasid asjad Eesti jaoks positiivses suunas edasi liikuma. 1919. aasta martsi algul informeeris USA delegatsioon Pariisi rahukonverentsil Eesti valisdelegatsiooni, et Eesti taotlus vilja krediidiga ostmiseks on otsustatud rahuldada ja et Eesti on voetud nende maade hulka, keda abistatakse eelisjarjekorras. (14)

7. martsil 1919 tuli ARA-lt teade, et Eestil on voimalik osta 2000 tonni nisujahu voi rukist, mis toimetatakse Kopenhaagenisse, kust edasi tuleb Eestil endal transport organiseerida. Uhtlasi paluti Eestil allkirjastada memorandum solmitava kokkuleppe kohta. (15) Memorandumi (16) kohaselt kohustus Eesti valitsus ARA poolt Eestile muretsetud toiduainete eest tasuma kulddollarites voi andma vola tagatiseks valitsuse volakirju ja kasutama toiduabi ainult Eesti elanike olukorra kergendamiseks. Valisminister Jaan Poska allkirjastas memorandumi 12. martsil 1919 Pariisis. (17)

Eesti valitsuse ja ARA vahel solmitud eellepingule jargnes raamleping, millele 10. mail 1919 kirjutas Eesti poolt alla pollutoo--ning toitlusminister Theodor Pool. Lepinguga kohustus Eesti vastu votma koik ARA tarnitavad toiduained ja maksma nende eest dollarites (kuldmuntides) voi andma vola tagatiseks valitsuse volakirju. Samuti satestas leping, et toiduainete muuk toimub fikseeritud hindadega, mis koosneb USA-s ostetud toiduainete ostuhinnast ja Euroopasse toimetamise transpordi--ning kindlustuskuludest. (18) 17. mail saabus Tallinna esimene ARA saadetud laev, pardal ligi 3000 naela (1 nael = 456, 3 g) jahu, 121 000 naela suhkrut, 833 000 naela soolatud loomaliha, 100 300 naela kondenspiima, 40 000 naela riisi ja 33 400 naela kuivatatud ploome. (19) 29. mail joudis Tallinna sadamasse laev 125 000 naela peekoni, 1000 naela piima ja 3, 1 miljoni naela jahuga. (20) Saadetised, sealhulgas seemnevili kevadkulvi jaoks, jatkusid ka jargnevatel kuudel.

7. augustil 1919 solmiti ARA ja Eesti valitsuse vaheline laenuleping, kus fikseeriti, et ARA Eestisse tarnitud toiduainete eest maksab valitsus volakirjadega, mis tuleb lunastada 30. juuniks 1921. Kuni 30. juulini 1919 tarnitud toidukaupade kogumaksumuselt maksab Eesti intressi 5% aastas. (21) 11. augustil andis Eesti valitsus laenu tagatiseks kolm 5% aastaintressiga volakohustust (obligatsiooni): 895 514, 872 946 ja 946 140 kulddollari vaartuses, kokku 2 714 600 kulddollari vaartuses. Volaintressi hakati arvestama 30. juunist 1919. (22) Volakirjad allkirjastasid tollane pea--ja sojaminister otto Strandman, rahandusminister Juhan Kukk ning toitlusministri abi Herman Namsing. (23) Eestisse saabunud toiduainete vastuvotmisel selgus, et osa neist oli riknenud. Suuri probleeme oli kopitama lainud jahuga. Vastastikusel kokkuleppel arvestati ebakvaliteetsete toiduainete maksumus Eesti volast maha. (24) Lopparve tegemisel kustutas ARA 8. jaanuaril 1921 uhe volakohustuse 895 514 dollari vaartuses ja arvestas volast maha ka Eesti Riigikassast ARA tegevuse kuludeks antud summad. (25) Nii kujunes loplikuks volasummaks ARA-le 1 785 767, 72 dollarit, mis fikseeriti 1925. aasta oktoobris solmitud vola fundeerimislepingus. Kuni lepingu solmimiseni ei kustutanud Eesti oma volga.

Ameerika abi Euroopa riikidele ei piirdunud ainult toiduabiga. Seoses vaherahu kehtestamisega tekkis Ameerika Uhendriikidel (astus sotta 6. aprillil 1917) soja-aastail Euroopas paiknenud USA armee materiaaltehniliseks varustamiseks tarnitud kaupade ulejaak. Ameeriklased kavatsesid sojavaeladudes paiknevad toidu--ja kaubavarud maha muua, et toidupuuduses vaevlevaid Euroopa riike * 29 naljahadast paasta ning kaasa aidata nende soja ajal kannatada saanud majanduse taastamisele. Parast vaherahu kehtestamist 11. novembril 1918 otsustas USA toetada Euroopa majanduse rekonstrueerimist, eelkoige toostuse ja kaubanduse taastamist, muues Euroopa riikidele hadavajalikke masinaid ning seadmeid, pakendatud toidukaupa, ravimeid ja meditsiinitarbeid, tubakat, jalanousid ning roivaid ja transpordivahendeid USA sojavarustuse ladudest, mis paiknesid peamiselt Prantsusmaal. 11. veebruaril 1919 moodustati neljaliikmeline Ameerika Uhendriikide Sojavarustuse Likvideerimise Komisjon (United States Liquidation Commission) eesotsas Edwin B. Parkeriga, kes asus organiseerima Prantsusmaal asuvate ladude tuhjendusmuuki. (26) Kokku muudi Euroopa riikidele nendest ladudest mitmesugust kaupa ligi 823 miljoni dollari eest, Uhendriikidesse tagasi transporditi kaupa 672 miljoni dollari vaartuses. (27) Suurimaks ostjaks oli Prantsusmaa, kes ostis Ameerika sojavaeladudest kaupa ligi 407 miljoni dollari eest. (28)

Nii nagu toiduabi puhul, arutleti esmalt, kellele ja mis tingimustel need kaubavarud muua, kas neid varusid on voimalik kasutada rahuaegse toostuse taastamiseks bolsevike poolt ohustatud piirkondades, millised riigid on soja tagajarjel uldse maksevoimelised ning kellele tuleks krediiti anda. (29) 1919. aasta martsi algul uuris komisjon erinevaid kanaleid kasutades, sealhulgas ARAga nou pidades, pohjalikult Saksa okupatsiooni alt vabanenud riikide poliitilist, kaubanduslikku ja sotsiaalset olukorda, et otsustada, kas muua neile kaupa voi mitte. (30) ARA juht H. Hoover toetas kauba muumist puudust kannatavatele piirkondadele. Oma 24. martsi 1919. aasta kirjas soovitas Ameerika Uhendriikide president Woodrow Wilson Sojavarustuse Likvideerimise Komisjonil arvestada Hooveri soovitusi, et kaubavarude ulejaagist kiiresti lahti saada ja samal ajal humaansust ules naidata. (31) Parast arutelusid USA rahudelegatsiooniga, ARA ja kaubaostust huvitatud riikide esindajatega joudis komisjon otsusele muua kaubavarusid lisaks liitlasriikidele Saksa okupatsiooni alt vabanenud riikidele, laiendades neile krediidiga ostmise voimalust. (32) Eriti oluliseks pidas komisjon eluks vajalike toidu ja roivaste korval toostusseadmete ning transpordivahendite muumist, et nende riikide elanikud saaksid tood alustada ja endale elatist teenida ega jaaks annetusi ootama. Usuti tosiselt, et majanduslik abi vabanenud riikidele aitab nende majandust taastada, stabiliseerida poliitilist olukorda ja peatada bolsevismi salakavalat levikut. (33) Loomulikult oli kauba krediidiga muumine seotud riskiga ja selle maandamiseks nouti laenu tagatiseks laenu saanud riigi valitsuse volakirju. Moningatel juhtudel eelistas komisjon muua krediidiga kaupa valitsuse asemel ariuhingutele, naiteks Eesti puhul. (34) Kuid ka neil juhtudel noudis komisjon riski vahendamiseks garantiiks valitsuse volakirja, tagamaks, et laen makstakse tagasi. Laenuintress oli koigile kreeditoridele uhesuguse maaraga--5% aastas, mis oli suhteliselt korge. Volaintressi tuli tasuda kaks korda aastas ja volakirjade kustutustahtaeg oli 1-6 aastat parast laenu votmist. (35) Kaupa muudi fikseeritud hindadega, mis olid usna korged, korgemad mistahes toidu--ja toostuskaupu muuva hulgimuugifirma hindadest. (36)

1919. aasta aprilli algul vottis ameerika arimees Max Rabinoff Eesti valisdelegatsiooniga uhendust ja pakkus end vahendama kauba krediidiga ostmist Ameerika sojavaeladudest. (37) Kuna Sojavarustuse Likvideerimise Komisjon soovis Eestile kaupa muua ariuhingu vahendusel, asutati 27. mail 1919 Prantsusmaal asuvate Ameerika Uhendriikide sojavaeladude tuhjendusmuugi vahendamiseks Eestile Ameerika-Eesti ariuhing OU Revalis. Osauhingu asutajateks ja osanikeks olid Eesti valitsuse esindajatena Aleksander Puhk ning Rein Eliaser (hiljem tema asemel Alfred Sinisoff) ja Ameerika poolt arimees Max Rabinoff. Firma eesmark oli oma tegevusala, kaubanduse kaudu kaasa aidata Eesti majandusliku elu jaluleseadmiseks. (38) Kuna ameeriklased kiirustasid ladude tuhjendusmuugiga, solmisid valisminister Jaan Poska ja kaubandus-toostusminister Nikolai Kostner 16. juunil 1919 OU Revalisega lepingu (39), millega Revalis sai oiguse valitsuse nimel krediiti hankida ning ostutehinguid teostada. Vahendustasuks maarati Revalise osanikele 2, 5% tehingu maksumusest ja see kuulus osanike vahel vordsetes osades jagamisele. Tagamaks valitsuse esindajate osa ulemineku Eesti riigile, solmis valitsus Revalise Eesti osanikega vastava lepingu. (40)

1919. aasta juunis ostis OU Revalis Ameerika Uhendriikide Sojavarustuse Likvideerimise Komisjonilt Pariisis Eesti jaoks krediidiga kaupa ja laenu tagatiseks andis valitsus kolm Eesti Vabariigi volakirja. Ajutise Valitsuse 6., 11. ja 29. juunil 1919 valjaantud volakirjade (41) nominaalvaartuseks oli kokku 15 miljonit dollarit. Eesti Vabariigi nimel kirjutas volakirjadele alla valisminister Jaan Poska. (42) Esimene volakiri koos intressiga tuli lunastada 30. juuniks 1922, teine jargmisel aastal ja kolmas 30. juuniks 1924. Laenuintressi, mille maaraks oli 5% aastas, hakati arvestama 30. juunist 1919 (43)

Soovides oma tehingutele seadusandja heakskiitu otsustas valitsus 8. augustil 1919 taotleda Asutavalt Kogult volitust 50 miljoni dollari suuruse laenu tegemiseks toidu--ja tarbekaupade muretsemiseks ning esitas Asutavale Kogule heakskiitmiseks vastava maaruse eelnou. (44)

15. augustil 1919, kui Asutavas Kogus algas valitsuse maaruse "Vabariigi valitsuse volituste kohta 50 mln dollarilise laenu tegemiseks" eelnou esimene lugemine, kinnitas valitsus oma hommikusel istungil tagant jarele OU Revalise toiduainete ja muude tarbekaupade ostutehingud ning laenu tagatiseks antud Jaan Poska allkirjastatud valitsuse volakirjad. (45)

Asutava Kogu istungil jagas maaruse eelnou kohta selgitusi rahandusminister Juhan Kukk. Muuhulgas markis ta, et USA sojavaeladudest Prantsusmaal on ostetud krediidiga ligi 20 miljoni dollari vaartuses toidu--ja tarbekaupu, sealhulgas liha, kuivatatud aedvilja, riideid, saapaid sojavae jaoks, samuti tooriistu, masinaid ning raudteematerjali, millest osa on Bordeaux'st Eestisse kohale joudnud. Samuti jagas minister teavet laenu tagatiseks antud volakirjade, volaintressi ja vola tagasimaksmise tahtaegade kohta ning teavitas voimalusest osta neist ladudest veel ligi 30 miljoni dollari vaartuses kaupa. (46) Kuna tegu oli riigi jaoks suurte rahaliste kohustustega, soovisid rahvasaadikud kuulda ka rahanduskomisjoni seisukohta ja otsustasid Jaan Tonissoni ettepanekul suunata maaruse eelnou seisukoha votmiseks rahanduskomisjoni. (47)

Moned paevad parast ulevaate avaldamist Asutava Kogu istungi kohta ilmus Paevalehes kriitiline artikkel, kus hurjutati rahvasaadikuid nende ukskoikse suhtumise parast Eesti riigi jaoks olulisse kusimusse. Artikli autor pidas 50 miljoni dollari suurust luhiajalist valislaenu Eesti jaoks liialt koormavaks, markides, et laenukoormus 50 dollarit Eesti riigi iga kodaniku kohta on 1, 75 korda suurem kohustustest, mida tuli enne iseseisvust Vene riigi kodanikena kanda. Ta soovitas enne maaruse teist lugemist valja selgitada, kas Eestil on nii suurt luhiajalist valislaenu vaja, milliseid hadavajalikke kaupu 50 miljoni dollari eest ostetakse, milline on nende kvaliteet ja kuidas moeldakse laen mone aasta parast valisvaluutas tagasi maksta, sest ainuuksi volaintresside summa 1, 5 miljonit dollarit ehk 75 miljonit Eesti marka--uletab Eesti peamise valisvaluuta allika. (48)

Maaruse teisel lugemisel 21. augustil keskenduti ostetud kaupade nimekirja ja kaupade kvaliteedi arutelule rahandusminister J. Kuke info pohjal, sest rahanduskomisjoni seisukohad ning ettepanekud maaruse osas polnud endiselt istungisaali joudnud (49) Rahvasaadikud ei pidanud oigeks Eesti riigi jaoks vaga tahtsa otsuse vastuvotmist ainuuksi rahandusministri info pohjal. Rahvasaadik E. Jonas toonitas oma sonavotus, et Asutav Kogu ei saa sellise suure valislaenu votmiseks luba anda, teadmata, millised on solmitud ostu-muugilepingute tingimused, ja ara kuulamata rahanduskomisjoni seisukohta. (50)

Asutava Kogu rahanduskomisjon arutas valitsuse maaruse eelnou alles 22. augusti 1919. aasta koosolekul. Parast pohjalikku arutelu koos rahandusministeeriumi esindajatega ostetud kaupade nimekirja, maksumuse ja laenu tagasimaksmise tingimuste ule otsustas komisjon teha Asutavale Kogule ettepaneku volitada valitsust Eesti jaoks vajalike toidu--ning tarbekaupade ostmiseks votma 20 miljoni dollari suurust valislaenu ja andma otsustamine laenutingimuste ning kindlustuse ule valitsuse padevusse. Taiendava 30 miljoni dollari suuruse laenu votmist ei pidanud rahanduskomisjon oigustatuks, sest valitsusel puudus laenu kasutamise kohta konkreetne kava. Uhtlasi soovis komisjon, et rahandusminister tootaks valja laenu tagasimaksmise kava koos rahaliste katteallikate aranaitamisega. (51)

Valitsus sai 1919. aasta juunis tehtud ostutehingutele tagantjarele seadusliku aluse 28. augustil 1919, kui Asutav Kogu, lahtudes rahanduskomisjoni ettepanekust, volitas valitsust Eestile toidu--ja tarbekaupade ning muu ostmiseks votma kuni 20 miljoni dollari suurust laenu. (52)

Samal ajal jatkus OU Revalise vahendusel ostetud kauba saabumine Prantsusmaalt Eestisse, millega kaasnesid aga mitmed probleemid. Kauba vastuvotu aktide koostamisel selgus, et kaubakogused ei vasta Prantsusmaalt teele saadetud kaubakogustele ega ka lubatud kvaliteedile. Lepingu kohaselt vastutas kauba arasaatmise eest OU Revalis, kuid selle esindajad ei taitnud oma kohustust ja umberlaadimiste ning varguste tottu raudteel ei joudnud Bordeaux'st teele pandud kaup ettenahtud koguses Eestisse. 15. septembril 1919 aga sattus Prantsusmaalt Eestisse kaupadega teel olnud aurulaev Ernst Russ miini otsa ja laks kogu lastiga pohja, viies endaga kaasa ligi 2 miljoni dollari vaartuses kaupa (53) (roivaid, jalanousid, masinaid, tehnikat, autosid, jalgrattaid, ravimeid, sigarette, tubakat, toiduaineid jms), mis oli aga kindlustamata. (54) Seetottu jai laeva pohjaminekuga tekkinud kahju riigi kanda.

Probleeme oli ka ARA-lt ja Sojavarustuse Likvideerimise Komisjonilt ostetud kaupade muugiarvete laekumisega. Toitlusministeerium kurtis oma 13. septembri 1919. aasta kirjas valitsusele, et vaatamata korduvatele palvetele polnud ARA ministeeriumi hindadest informeerinud ega valjastanud ka alates juunist laevadega (55) Eestisse saabunud nisu-, rukki--ja maisijahu, riisi, kondenspiima, ubade, konservliha, sealiha ning seapeki muugiarveid, mistottu ei olnud ministeeriumil voimalik nende kaupade edasimuugi hinda kindlaks maarata ja ta palus arvete kattesaamiseks valitsuse abi. (56) Lopuks saabunud saatekirjade vordlemisel tegelikult vastu voetud kaubakogustega tekkinud vahe--2, 8 miljont dollarit olid ameeriklased nous volast maha arvestama.

Nii fikseeriti 1919. aastal Eesti valisvolaks Ameerika Uhendriikidele ARA-lt ostetud kaupade eest 1 785 767, 72 dollarit ja OU Revalise vahendusel krediidiga ostetud kaupade eest 12 213 377, 88 dollarit. (57) Revalise kaudu Eestile 12, 2 miljoni dollari eest ostetud kaupade hulgas oli toiduaineid 7, 0 miljoni, sojavae varustust (saapaid ja riideid) 3, 2 miljoni, tubakat ning sigarette 0, 6 miljoni, kuivatatud puuvilja 0, 4 miljoni, ravimeid 0, 3 miljoni ja masinaid, seadmeid ning tooriistu 0, 7 miljoni dollari eest. (58) Vorreldes lahinaabritega, kes samuti votsid USA-lt toiduainete ostmiseks ja majanduse rekonstrueerimiseks laenu, oli Eesti 13 999 145, 60 dollari suurune laen tunduvalt suurem. Soome oli USA-lt laenu votnud 9, 2, Lati 5, 9 ja Leedu 6, 2 miljonit dollarit. (59)

95% ostetud kaubast anti ule sojaministeeriumile ja teistele ministeeriumidele ning 5% muudi kaubandusega tegelevatele erafirmadele. Seetottu kasitles riigikontroll, erinevalt kaubandus-toostusministeeriumist, kes muus kaupa teistele riigiasutustele kahekordse juurdehindlusega ja teenis kasumit, (60) kaupade ostmist Revalise kaudu mitte kui arilist operatsiooni, vaid kui
 valismaalt riigile oma majapidamises tarvisminevate toidu--ja
 tarbeainete suurejoonelist "sisseostmist (61)


Lisaks Ameerika Uhendriikidele ostis Eesti ka Suurbritannialt krediidiga nisu, suhkrut jt toiduaineid ja Prantsusmaalt sojavarustust. Esimeseks laenuandjaks Eestile oli aga pohjanaaber Soome. Aastail 1918-1919 sai Eesti laenu neilt neljalt riigilt kokku 25 734 000 dollarit. (62)

Suur valisvolg USA-le oli Eesti jaoks raske koorem ja valukusimus ning seetottu viis riigikontroll labi pohjaliku auditi seoses OU Revalise ostutehingutega, et leida vastused kusimustele, kas kaubaoperatsioon oli Eesti riigile uldse vajalik ja kas Revalise kaudu toimunud kaubaostmisel lahtuti piisavalt riigi huvidest. Riigikontroll joudis jareldusele, et ost oli vajalik, sest 1919. aastal valitses Eestis toiduainete ja tarbekaupade puudus. Kuna Ameerika Uhendriikide Sojavarustuse Likvideerimise Komisjon ei olnud nous kaupu otse valitsusele muuma, oli vahendaja kasutamine kaubaostmisel paratamatu. Samuti ei tuvastanud riigikontroll, et operatsiooni kaigus oleksid aset leidnud kuritahtliku iseloomuga vaarnahtused. Kull aga tuvastas riigikontroll Revalise sisemises asjaajamises korraldamatust ja lohakust. (63)

AMEERIKA UHENDRIIKIDE LAENUPoLIITIKA 1920. AASTATE ALGUL

Eesti oli vaid uks paljude riikide seas, kes oli volgu USA-le, maailma suurimale kreeditorile. Euroopa riikide sojavolg USA-le ulatus 59, 6 miljardi dollar-rini. (64)

Kui esialgu arvati, et volad tasutakse kas kaupade voi kullaga, siis peagi jouti arusaamisele, et volgade tasumine kaubana voib pohjustada volgnikriikides viletsust ja Ameerika Uhendriikides omakorda toopuudust, sest turg ujutatakse Euroopa kaubaga ule. Kullatarne USA-sse voib aga kahjustada volgnikriikide valuutasid ja riigipankade kullavarusid, st norgendada finantsstruktuure maailmamajanduse taastamiseks. Versailles' rahulepingule jargnenud aastatel moistsid Ameerika pangandus-, ari--ja pollumajandusringkonnad, et USA ning Euroopa areng on omavahel tihedalt seotud ja uksteisest soltuvad ning et Euroopa majanduslik taastumine ja poliitiline stabiilsus on USA majanduse eduka toimimise eelduseks.(65) Sellele arusaamisele toetudes tegid erinevad huvigrupid ettepanekuid volakusimuse lahendamiseks, et leevendada volgade negatiivset moju rahvusvahelisele rahandusele ja kaubandusele. Koige rohkem oli ettepanekuid vola tuhistamiseks voi volaintresside maksmise edasilukkamiseks, et hajutada vola tagasimaksmist pikema aja peale, voimaldamaks suurendada Ameerika eksporti ja vahendada kaubanduslikku voistlust, dumpingut ning toopuudust. (66) Vastukaaluks oodati, et Euroopa volgnikriigid astuksid samme reparatsioonide vahendamiseks, riigieelarvete tasakaalustamiseks, rahvuslike valuutade stabiliseerimiseks, kitsenduste korvaldamiseks valiskaubanduses ja relvastuskulude vahenda--miseks. (67) Nende meetmetega loodeti uhelt poolt tosta Euroopa ostujoudu, teisalt aga suurendada USA rahvuslikku tulu.

President Woodrow Wilson, nagu ka koik jargmised kahe maailmasoja vahel ametis olnud USA presidendid, ei toetanud motet, et Ameerika maksumaksjate arvel antud laenud tuleks tuhistada. (68) Moistes Euroopa riikide sojajargset rasket olukorda ei asunud Wilsoni administratsioon sojavolga koheselt sisse noudma ja riigivaraamet kuulutas 1919. aasta septembris uhepoolselt kaheks-kolmeks aastaks valja volaintresside sissenoudmise mitteametliku moratooriumi. (69) Warren G. Hardingu presidendiks valimine 1921. aastal ei toonud sojavola kusimuses jarsku muutust kaasa. Kuna volaintresside sissenoudmisega ei kiirustatud, tegi tollane kaubandusminister Herbert Hoover presidendile valitsuse teisi liikmeid sokeerinud ettepaneku sojavolgade intresside kustutamiseks. (70) Initsiatiivi volakusimuste lahendamiseks haaras enda katte rahandusminister Andrew Mellon. Soovides volakusimusele paindlikult laheneda, et pehmendada volgade moju valuutakurssidele ja USA ekspordile, taotles Mellon 1921. aasta juuni lopul Kongressilt piiramatuid volitusi nii laenu intressimaarade ning maksetahtaegade maaramiseks kui ka intresside maksetahtaja edasilukkamiseks. (71)

Kongress lukkas Melloni ettepaneku tagasi ja kiitis 9. veebruaril 1922 heaks seaduse (72) viieliikmelise Maailmasoja Valisvolgade Komisjoni (World War Foreign Debts Commission) moodustamise kohta. Komisjoni juhtis rahandusminister, ulejaanud neli liiget, sealhulgas H. Hooveri, maaras president kooskolastatult Senatiga. Vastavalt seadusele oli komisjoni ulesanne pidada labiraakimisi Ameerika Uhendriikide valitsusele, sojaministeeriumile, mereministeeriumile, Ameerika Abiandmise Administratsioonile voi Ameerika Uhendriikide Viljauhingule volgu olevate riikide valitsustega laenu tagasimaksmise tingimuste ja tahtaegade ule. Laen tuli taies ulatuses tagasi maksta 25 aasta jooksul (15. juuniks 1947) ja laenuintressi alampiiriks fikseeriti 4, 25% aastas.

18. aprillil 1922 tegi Maailmasoja Valisvolgade Komisjon riigisekretarile ulesandeks informeerida ametlikult koiki volgnikriike komisjoni moodustamisest ja paluda nende riikide valitsustel esitada komisjonile visioon, kuidas nad kavatsevad vastavalt Kongressi vastuvoetud seaduse satetele oma volakohustusi taita. (73)

USA otsus asuda sojavolga taies ulatuses sisse noudma mojus kulma dusina tema tahtsale poliitilisele liitlasele Suurbritanniale, kes oli lootnud, et USA vahendab markimisvaarselt tema volga, arvestades 1914. aasta augustist sodinud Suurbritannia inimkaotusi ja soja tekitatud majanduslikku kahju. (74) Suurbritannia, kes oli pooldanud sojavolgade ja reparatsioonide tuhistamist, muutis USA otsuse mojul oma suhtumist volakusimusse. (75) 1. augustil 1922 poordus Briti riigisekretar valissuhete alal Arthur J. Balfour koigi Suurbritannia volgnikriikide, sealhulgas Eesti poole palvega astuda samme vola tagasimaksmiseks. (76)

LABIRAAKIMISED SoJAVoLA TAGASIMAKSMISEKS JA VOLA FUNDEERIMINE

1922. aasta algul, enne kui Kongress oli Maailmasoja Valisvola Komisjoni loomise heaks kiitnud, asusid ameeriklased Eesti diplomaatiliselt esindajalt USA-s Nikolai Kostnerilt uurima, kas Eesti kavatseb lahiajal oma volakohustust taita. (77) 1. jaanuariks oli volg tasumata intresside arvel kasvanud 15 876 755, 71 dollarini. (78) Volakusimuse lahendamine oli kaheldamatult seotud ka Eesti de iure tunnustamisega Ameerika Uhendriikide poolt. (79)

Rahandusminister Georg Vestel, koige kompetentsem inimene riigi rahaasjades, oli seisukohal, et Eesti rahaline ja majanduslik olukord ei voimalda laenu tagasimaksmist alustada varem kui 1930. aastal. Vestel prognoosis, et 1930. aastaks on Eesti majandus sedavord kosunud, et on voimalik alustada nii pohivola kui ka volaintressi tasumist. Jutuajamisel ameeriklastega soovitas ta Kostneril eriliselt rohutada, et laenu voeti sojavae varustamiseks, ilma milleta poleks Eesti suutnud enamlaste vagesid tagasi torjuda ja Euroopat nende sissetungist paasta. (80) Toetudes rahandusministri seisukohale palus valisminister Ants Piip Nikolai Kostnerit ameeriklasi mitteametlikult teavitada, et Eesti majanduslik olukord ei voimalda alustada koheselt volakohustuste taitmist, ja uhtlasi uurida voimalusi nii laenu tagasimaksmise tahtaja alguse edasilukkamiseks 1930. aastasse kui ka luhiajaliste volakohustuste konverteerimiseks pikaajalisteks. (81)

Eesti ja USA esindajate vahelistele mitteametlikele vestlustele Eesti vola tasumise teemadel jargnes 1. novembril 1922 USA riigisekretari ametlik poordumine Eesti Vabariigi Valisministeeriumi poole. Poordumises teatati, et USA Kongressi 9. veebruari 1922. aasta seadusega moodustatud USA Maailmasoja Valisvola Komisjon soovib teada, kuidas Eesti valitsus on oma sojavola tagasimaksmist kavandanud. (82)

Valitsus ei kiirustanud vastusega, vaid valis venitamistaktika, mille taga oli soov jalgida, kuidas ja millistel tingimustel teised volgnikriigid, eriti Suurbritannia ning Prantsusmaa, oma sojavola tagasimaksmist USA-le korraldavad. Parast rohkem kui kolmekuulist venitamist otsustas valitsus 23. veebruaril 1923 USA riigisekretari kirjale siiski reageerida. Vastuses oli, et Saksa okupatsiooni ja bolsevikega peetud soja tagajarjel on Eestis raske majanduslik ning finantsolukord ja Eesti riigieelarve, mis on jatkuvalt hadavajalike kulutustega koormatud, ei voimalda volakohustuste taitmist alustada. (83)

Eesti sattus tosise surve alla, sest laenu tagasimaksmise alustamist noudis aktiivselt ka Suurbritannia. Tundes Suurbritannia vastu erilist tanulikkust vabadussojas osutatud sojalise ja majandusliku abi eest, tasus valitsus pingelisele riigieelarvele vaatamata tahtajaks ettenahtud laenuintressi. Kuna ameeriklased olid brittidest vola tagasinoudmisel passiivsemad, soovitas rahandusminister G. Vestel 1923. aasta juulis valitsusel hoiduda end sidumast konkreetsete lubadustega USA-le laenu tagasimaksmise osas ja ara oodata, milliseks kujunevad liitlaste omavaheliste sojavolgade oiendamise tingimused, et Eestil oleks labiraakimistel voimalik neile toetuda. Vestel ei valistanud siiski voimalust, et Eesti on sunnitud valispoliitilistel kaalutlustel reageerima USA noudmisele alustada laenu tagasimaksmiseks koheselt labiraakimisi ja soovitas sel juhul votta labiraakimiste aluseks USA ning Suurbritannia vahel solmitud sojavolgade fundeeri--mise (oiendamise) kokkuleppe tingimused. (84)

Suurbritanniaga 18. juunil 1923 solmitud kokkulepe (85) eiras tegelikult Kongressi ettekirjutatud tingimusi nii vola tagasimaksmise tahtaja kui ka volaintressi osas, sest kuid kestnud labiraakimistel suutis Suurbritannia delegatsioon volakomisjoni veenda, et need tingimused on tema jaoks liiga rangad. Kokkuleppe kohaselt tuli laen USA-le tagasi maksta 62 aasta jooksul. Kuni 15. detsembrini 1922 (esimene maksetahtaeg parast valisvola komisjoni loomist) arvestatud volaintressi maara alandati 5%-lt 4, 25%-ni. Jargneva kumne aasta jooksul tuli tasuda laenuintressi 3% aastas, ulejaanud aastate jooksul kuni vola lopliku tasumiseni aga 3, 5% aastas.

USA Kongress ja ajakirjandus votsid selle kokkuleppe hasti vastu ning see naitas, et valitsus oli leidnud finants--ja kaubanduspoliitika vahel vajaliku kompromissi. Nii poliitikud kui ka arimehed uskusid, et see samm parandab olukorda Euroopas, soodustab Ameerika eksporti ja langeb ara vajadus ameeriklaste maksukoormat tosta. (86) Suurbritannia-USA fundeerimislepingust pidi saama naidisleping, mille tingimused olnuksid aluseks ka teiste riikidega labiraakimistel. Eesti valitsusel, kes oli seda vola fundeerimise kokkulepet huviga oodanud, tarkas lootus, et Suurbritannia, saanud USA-lt vola tagasimaksmiseks soodustusi, kergendab ka Eestile 1919. aastal nisu ja suhkru ostmiseks antud laenu tagasimaksmise tingimusi. Eesti saadik Londonis oskar Kallas soovitas valitsusel paluda nii USA-lt kui ka Suurbritannialt volakoorma kergendamist voi vahemalt samasuguseid laenu tagasimaksmise tingimusi, nagu britid ameeriklastelt said. (87) o. Kallas lootis, et Briti laevade tasuta remontimine 1919. aastal Tallinna Sadamatehastes mojutab Suurbritanniat Eesti suhtes positiivset otsust tegema. (88)

Volausaldajate ebavordsel kohtlemisel olid oma tagajarjed. 9. augustil 1923 sai Eesti valisminister USA saatkonnalt Riias kirja, milles teatati, et USA-le on teatavaks saanud Eesti volaintresside tasumine Suurbritanniale, ja avaldati lootust, et Eesti, kes volgneb USA-le 13 999 145, 6 dollarit, asub oma volakohustust lahemal ajal taitma, tasudes USA-le intressi vahemalt Suurbritanniale makstud summas. (89) Ligi poolteist kuud hiljem, 22. septembril 1923 saadetud vastuskirjas lubas valisminister, et Eesti alustab oma sojalaenu tagasimaksmist, ja teatas, et uuele ametisse astuvale Eesti saadikule USA-s (Ants Piibule) on ulesandeks tehtud vola tagasimaksmise kusimuses labiraakimisi pidada. (90) Kuna USA oli hoivatud labiraakimistega uheaegselt mitme riigiga nende volgade fundeerimiseks ja ta ei avaldanud Eestile labiraakimiste alustamiseks erilist survet, taganes Eesti pool oma lubadusest ning jattis intressid finantskriisi tottu maksmata ka jarjekordsel maksetahtajal 15. detsembril 1923. (91)

Eesti ei kaotanud lootust, et USA tuhistab vola voi siis lukkab intressimaksmise alguse edasi, ja see oli ka uks pohjustest, miks Eesti valitsus ei pingutanud, et alustada laenu tagasimaksmist. Lootusesse loi mora Eesti vola osas labiraakimisi pidava Ants Piibu 1. veebruari 1924. aasta telegramm valisministeeriumile, milles ta teatas, et vola kustutamine ei ole toenaoline, kuid ta oli suutnud vola fundeerimiseks valja kaubelda samasugused tingimused, kui USA andis Soomele, ja ta jatkab labiraakimisi veelgi soodsamate tingimuste saamiseks. (92) Samuti informeeris ta valisministeeriumi, et kaalutakse Eesti soovi volaintresside maksmise tahtaja edasilukkamiseks. (93)

Parast fundeerimislepingu solmimist Suurbritanniaga hakati kokkulepete solmimisel teiste riikidega poorama suuremat tahelepanu volgnikriigi maksevoimele, kuna isegi selline suurriik nagu Suurbritannia polnud voimeline laenu Kongressi kehtestatud 25 aasta jooksul tagasi maksma ja korget, 5% aastaintressi tasuma. (94) Moisteti, et volgnikriigid saavad volamakseid USA-le tasuda regulaarselt, kui nende riigi eelarve tulud uletavad kulusid vahemalt makstava volaintressi vorra ja eksport uletab importi.

USA sellist seisukohta arvestades saatis Eesti valitsus 1924. aasta veebruari algul USA-le memorandumi (95), milles selgitas pohjalikult esimese maailmasoja ja 1923. aasta viljaikalduse tagajarjel kujunenud pingelist olukorda Eesti rahanduses ning majanduses tervikuna ja tegi ettepaneku vahendada Eesti volga Laanemerel miini otsa sattunud ning pohja lainud aurulaeva Russ pardal olnud lasti maksumuse (1 932 923, 46 dollarit) vorra ja kehtestada vahemalt 20 aastaks volgade tagasimaksmise moratoorium. (96) otsuse tegemisel paluti arvesse votta, et Eesti volad tekkisid seoses ARA-lt vilja ja toiduainete ostmisega nalgivale Eesti rahvale ning parast vaherahu solmimist likvideerimisele maaratud kaupade ostmisega Ameerika sojavaeladudest Prantsusmaal tolleaegsetest turuhindadest tunduvalt korgemate hindadega ja et dollari kursi pidev tous alates 1919. aastast suurendab Eesti volga, mida arvestatakse dollarites. Samuti paluti arvesse votta, et aastail 1918-1919 voitles Eesti enamlastega mitte ainult oma iseseisvuse, vaid kogu inimkonna vabaduse nimel. (97)

Lootuses, et ameeriklased teevad Eesti volgade osas soodsaid otsuseid, tootati 1924. aasta martsis valja ettepanekud vola fundeerimiseks. Seitsme ettepaneku hulgas oli esikohal Eesti vola ja intresside tuhistamine. Ettepanekud tehti ka vola vahendamiseks aurulaevaga Russ pohja lainud kaupade maksumuse vorra; koigi tahtajaks maksmata jaanud intresside tuhistamiseks voi intressimaara vahendamiseks 5%-lt 2%-ni aastas; laenu tagasimaksmise tahtaja pikendamiseks 62 aastani; 20-aastase moratooriumi kehtestamiseks pohivola ja intresside tagasimaksmisele. (98)

15. aprillil 1924 informeeris Ants Piip valisministeeriumi, et Maailmasoja Valisvola Komisjon ei soovi luua pretsedenti Eestile teistest soodsamate tingimuste andmisega, ja ootab Eesti ametlikku ettepanekut vola fundeerimiseks, lahtudes Soome vola fundeerimise tingimustest. Siiski soovitas A. Piip jatkata labiraakimisi soodsamate tingimuste saamiseks, kuni ameeriklased pole loplikult "ei" oelnud. Nii kavatses ta komisjonile teha ametliku ettepaneku Eesti vola fundeerimiseks Soome tingimustel vaikeste muudatustega, mis nagid ette volaintressi alandamist 4, 25%-lt 3%-ni aastas, et katta aurulaeva Russ pohjamineku tottu tekkinud kahju, viieks aastaks intresside maksmise moratooriumi kehtestamist ja sellele jargnevaks viieks aastaks intressimaara fikseerimist 0, 5%-le aastas. (99)

Rahandusminister palus Piipu ettepaneku tegemisega oodata, et kusimuse ule veel aru pidada ja uurida, milliseid samme on Lati ning Leedu valitsus oma soja--vola fundeerimiseks astunud. (100) Saadud info kohaselt polnud Lati valitsus ettepanekuid vola fundeerimiseks veel valja tootanud, kuid kavatses seda lahiajal teha, lahtudes Soome volakorraldamise tingimustest, ja uhtlasi taotleda vola vahendamist 200 000 dollari vorra. Just sellise summaga arvasid latlased end olevat hinna osas petta saanud, ostes ameeriklastelt raudtee-ehitusmaterjali. (101) Leedu valitsus oli saadikule Washingtonis ulesandeks teinud alustada vola fundeerimi--seks labiraakimisi, lahtudes samuti Soome tingimustest, kuid kavatses labiraakimiste tulemusena saavutada kokkulepe vola tagasimakse alguse edasilukkamiseks voimalikult kaugesse tulevikku. (102)

Nii kavatsesid koik kolm Balti riiki labiraakimistel valisvola komisjoniga saavutada oma vola fundeerimiseks Soomest soodsamaid tingimusi.

1924. aasta septembris, kui Eesti valitsus kaalus Eesti marga kursi kindlustamiseks ja raudteede kordaseadmiseks USA-lt uue laenu votmist, informeeris rahandusminister otto Strandman Ants Piipu, et Eesti on nous sojavolga fundee--rima juhul, kui Eestile avaneks voimalus uue laenu saamiseks ning selle eeltingimuseks seatakse vana laenu fundeerimine. (103)

1924. aasta lopul prantslaste ja ameeriklaste vahel puhkenud elav diskussioon sojavolgade kusimuses lukkas Belgia, Itaalia, Eesti jt riikide laenu fundeerimise tagaplaanile. Prantsusmaa tegi USA-le ettepaneku sojavolad taielikult kustutada voi neid tunduvalt vahendada, viia volasummad soltuvusse Saksamaalt saadavate reparatsioonide suurusega, kulmutada laenu tagasimaksmise algus 10 aastaks ning selle aja jooksul intresse kas uldse mitte arvestada voi arvestada ainult 0, 5% ulatuses pohivolalt, maarata fundeerimise maksimaalseks intressiks 2, 5% aastas ja pikendada vola tagasimaksmise aega 80 aastani. (104)

Sellest avalikust diskussioonist lootsid kasu saada koik riigid, kelle volad olid fundeerimata, eelkoige loodeti volgade fundeerimiseks kergemaid tingimusi saada. Seeparast soovitas A. Piip oma 27. jaanuari 1925. aasta kirjas valisministrile oodata Eesti vola fundeerimisega seni, kuni on selgunud, millistel tingimustel toimub Prantsusmaa vola fundeerimine. Piip kirjutas:
 Nii heameelega kui ma ka tahaks nimetatud fundeerimist meie vola
 suhtes teostada, arvan ma siiski, et oigem on veel viivitada--1.
 paranevad meie finantsid, 2. selgub maksimaalne soodustuste
 voimalus. (105)


1925. aasta aprillis tegi aga USA Varaamet Eestile ootamatult ametliku ettepaneku fundeerida volg Poola tingimustel selleks ajaks intresside arvel kasvanud 16 045 000 dollari suuruses summas ja tasuda lepingu allkirjastamisel 3520, 91 dollarit ning viie aasta jooksul 1 miljon dollarit. Seejuures toonitati, et vola tasumine ei peaks Eestile tasakaalus riigieelarve juures probleeme valmistama, seda enam, et Eesti on noustunud fundeerima oma samalaadse abiandmise vola Suurbritanniale hoopis raskematel tingimustel. Samuti rohutasid ameeriklased, et nad ei soovi rohkem tingimuste ule kaubelda ja ootavad Eesti valitsuse vastust mai keskpaigaks. (106)

Rahandusminister Leo Sepp pidas paremaks vola fundeerimisega siiski viivitada, kuni Eesti ja Suurbritannia vaheline leping (107) Eesti vola fundeerimise kohta on solmitud, et parast seda otsustada, kui suurt koormust suudab Eesti oma Ameerika Uhendriikide vola teenindamisel kanda. Aja voitmiseks palus rahandusminister A. Piibul teha ameeriklastele ettepanek lukata laenu tagasimaksmise algus viieks aastaks edasi voi voimaldada esimese viie aasta jooksul tasuda volga dollarite asemel Eesti markades, mis deponeeritakse kohalikes pankades. Samuti palus rahandusminister ameeriklastele selgitada, et eelarve tasakaal ei tahenda veel Eesti maksevoimet valisvaluutas, sest maksudest laekuvate markade eest on raske dollareid osta, kuna riigi uldine maksebilanss on passiivne. (108)

Valisvola komisjoni liikmed ei noustunud arutama vola tagasimaksmise alguse edasilukkamist ega ka vola maksmist Eesti markades ja deponeerimist Eesti pankades. Olles tudinud Eesti venitamisest heitsid nad Eesti valitsusele ette pidevat kurtmist vola tagasimaksmise raskete tingimuste ja maksejouetuse ule, ehkki Eesti oli solminud Suurbritanniaga lepingu oma vola fundeerimiseks hoopis raskematel tingimustel, kui pakub USA. Komisjon teatas, et ei soovi pidevalt uhe koha peal tammuda, vaid asjaga edasi liikuda ja ta on vaga huvitatud Eesti vola voimalikult kiirest fundeerimisest, seda enam, et vola tagasimaksmise tingimused on maksimaalselt head. Nad kinnitasid, et tingimuste satestamise juures olid nad arvesse votnud nii Eesti riigieelarveid kui ka maksebilanssi, Eestile pakutud tingimused olid Leedu omadest paremad ja Eestile suurte erandite tegemine oleks ebaoiglane nende volgnikriikide suhtes, kellega USA on fundeerimislepingu juba solminud. Kull aga olid ameeriklased nous kaaluma aurulaevaga Russ pohja lainud kaupade maksumuse Eesti volast mahaarvamist. (109) Merepohja kadunud kaubalaadungi osas tehtigi Eesti jaoks positiivne otsus ja volga vahendati lasti maksumuse vorra.

EESTI SOJAVOLA FUNDEERIMINE JA VOLAKOHUSTUSTE TAITMINE

Kolm aastat kestnud mitteametlikud kui ka ametlikud labiraakimised loppesid 28. oktoobril 1925 Washingtonis Eesti Vabariigi ja Ameerika Uhendriikide vahelise Eesti vola fundeerimise kokkuleppe (110) allakirjutamisega. Vastavalt kokkuleppele fikseeriti Eesti vola suuruseks 15. detsembri 1922. aasta seisuga 13 830 000 dollarit. Selline summa saadi, kui Eesti 13 999 145, 60 dollari suurusest volast seisuga 15. detsember 1922 arvestati maha Laanemeres miini otsa sattunud ja pohja lainud aurulaeva Russ laadungi maksumus (1 932 923, 45 dollarit) ning lepingu solmisel sularahas makstud summa (1441, 88 dollarit) ja liideti juurde kuni 15. detsembrini 1922 maksmata intressid (4, 25% aastas)--1 765 219, 73 dollarit.

Lepingust on naha, et lisaks pohivola vahendamisele ja 1919. aasta volakohustuses fikseeritud intressimaara alandamisele 5%-lt 4, 25 %-ni ehk 0, 75% vorra ajavahemiku eest 1919. aasta juunist kuni 1922. aasta 15. detsembrini maarati madalamad intressid ka vola kogu tagasimakse perioodiks. Volg tuli Ameerika Uhendriikidele tagasi maksta 62 aasta jooksul, st 15. detsembriks 1984. Volaintressi maaraks fikseeriti ajavahemikuks 15. detsembrist 1922 kuni 15. detsembrini 1931 3% aastas ja ulejaanud tagasimakse perioodiks, ajavahemikuks 15. detsembrist 1931 kuni 15. detsembrini 1984, 3, 5% aastas. See tahendas, et 1984. aastaks tuli Eestil tasuda sojavolga kokku 33 331 140 dollarit, millest ule poole (58, 5%) ehk 19 501 140 dollarit moodustasid intressid (111). Pohivolga tuli kustutada kord aastas, 15. detsembril, ja intressi maksta kaks korda aastas, 15. juunil ning 15. detsembril. Esimeseks pohivola maksetahtajaks fikseeriti tagasiulatuvalt 15. detsember 1923.

Arvestades, et Eesti riigi ulesehituse algusaastatel on raske oma volakohustusi taita, fikseeriti lepingus ([section] 5) Eesti jaoks voimalus maksta 1 miljon dollarit (112) viie aasta jooksul (15. juunist 1926 kuni 15. detsembrini 1930) kuni 15. detsembrini 1930 maksmisele tulevatest osamaksetest--3 870 700 dollari suurusest sum--mast (113) (pohivola osa 613 000 dollarit ja pohivolalt arvestatud intressid 3 257 700 dollarit). Maksmata jaava osa intressiks fikseeriti 3% aastas ajavahemikul 15. detsembrist 1930 kuni 15. detsembrini 1932 ja parast seda 3, 5% aastas.

Fundeerimislepinguga oli Eesti luhiajaline sojavolg umber kujundatud pikaajaliseks. Vaatamata pohivola vahendamisele ja intressisoodustustele tuli aga 1919. aastal voetud volg tagasi maksta 2, 4 korda suuremas summas, mis oli Eesti riigile tosine koorem. Pakutud 1 miljoni soodustuste kasutamine suurendanuks aga Eesti 15. detsembriks 1984 tagasimaksmisele kuuluvat sojavola kogusummat veel 3, 4 miljoni dollari vorra--36 707 645 miljoni dollarini (114).

Rahandusminister L. Sepp oli aga veendunud, et riigi--ja rahvamajanduse normaalsel arenemisel on Eesti voimeline 28. oktoobri 1925. aasta lepingust tulenevaid kohustusi taitma. (115) Naitas ju kogu Euroopa majandus, sealhulgas Eesti majandus, 1920. aastate keskel elavnemise marke.

Lepingu 5. paragrahviga voimaldatud soodustust laenu tagasimaksmiseks kasutas Eesti siiski taies ulatuses, tasudes foderaalreservi New Yorgi (haru)panka riigivaraameti arvele 15. detsembriks 1930 kokku 1 miljon dollarit. Valisvola teenindamiseks olid vastavad summad planeeritud ka nende aastate riigieelarvesse. 1930. aasta lopul selgus aga, et Eesti ja USA tolgendasid 1 miljoni dollari suurust makset erinevalt. Eesti arvates maksis ta ainult intresse. Ameeriklased tolgendasid seda aga kui makset, mis koosnes pohivola tagasimaksest ja sellelt arvestatud intressidest. Ameeriklaste arvutuste kohaselt oli 15. detsembriks 1930 tasumata jaanud osa 3 249 012, 87 dollarit (pohivolg ja intressid ning viivis), mille kustutamiseks soovisid nad eraldi kokkulepet solmida. (116) Majandusminister Johannes Zimmermann pidas oma 16. detsembri 1930. aasta kirjas valitsusele vajalikuks rohutada, et riigi valisvolaga seotud kusimused tuleb korraldada oigeaegselt, sest maksmisele kuuluvad summad on suured. (117)

1931. aasta veebruaris algasid labiraakimised maksmata jaanud volaosa fundeerimiseks ja 18. novembril kirjutas peakonsul Eesti valitsuse volitusel alla 3 249 012, 87 dollari suurusele Eesti Vabariigi volakohustusele. (118) Jargmise osamaksu (volaintressi) tasus Eesti vastavalt maksegraafikule 15. juuniks 1931, kandes USA Riigivaraameti arvele 246 990, 20 dollarit. (119)

Eesti oli uks vahestest riikidest, kes 1929. aastal alanud ulemaailmse majanduskriisi tingimustes taitis 1931. aastal oma volakohustust. Ameerika Uhendriikide ja Euroopa finantsilise kokkuvarisemise tagajarjel ei suutnud mitmed riigid oma lepingujargseid valisvola maksekohustusi taita. Seda olukorda arvestades tegi USA president Herbert Hoover 20. juunil 1931 koigile maailma riikidele ettepaneku kehtestada uheks aastaks valitsustevaheliste volgade tasumise moratoorium. (120) Ainukese riigina jatkas ka moratooriumi ajal oma maksete tegemist Soome. (121)

Volamaksed, mis jaid USA valitsusele moratooriumi jooksul maksmata, tuli siiski tagantjarele ara tasuda. USA Varaamet informeeris 1932. aasta martsis Eestit USA Kongressi 23. detsembri 1931. aasta otsusest, mis nagi ette labiraakimiste alustamist volgnikriikidega, et solmida kokkulepe moratooriumi ajal maksmata jaanud volasummade tasumiseks kumne aasta jooksul arvates 1. juulist 1933 intressiga 4% aastas. (122) Et riigid ei viivitaks kokkuleppe solmimisega, juhtis USA Riigidepartemang tahelepanu sellele, et nendel riikidel, kes ei soovi lepingut mingil pohjusel solmida, tuleb moratooriumi ajal maksmata jaanud osamaksed tasuda esimesel maksetahtajal parast moratooriumi loppu. (123) Eesti ei nainud voimalust moratooriumi ajal kogunenud maksete tasumiseks uhekorraga ja nii volitas valitsus Eesti asekonsulit New Yorgis Karl Kuusikut 11. juunil 1932 lepingule (124) alla kirjutama. (125) Koos intressidega tuli Eestil kumne aasta jooksul tasuda 731 705, 80 dollarit, millest pohivolg moodustas 600 373, 06 dollarit ja intressid 131 332, 74 dollarit. (126)

Esimeseks graafikujargseks maksetahtajaks parast moratooriumi, 15. detsembriks 1932, oli Eestil vaja tasuda 111 000 dollarit pohivolga ja 245 370 dollarit intresse, seega kokku 356 370 dollarit. (127) Majandusminister tegi valitsusele ettepaneku kasutada 1925. aasta fundeerimislepingu 5. paragrahviga antud voimalust lukata osamakse tasumine edasi kaheks aastaks, s.o 15. detsembrini 1934, sest riigi rahaline seis, valisvaluuta tagavara vahesus ja vajadus hoida riigieelarvet tasakaalus ei voimaldanud osamakset tasuda. (128) Valitsus kiitis 8. juuli 1932. aasta istungil majandusministri ettepaneku heaks ja volitas Karl Kuusikut Ameerika Uhendriikide Valitsust tahtajalise makse edasilukkamisest informeerima. (129)

Lisaks teatele saatis valitsus 28. novembril 1932 USA riigisekretarile noodi (130), milles makse edasilukkamist pohjendati Eesti majanduse raske olukorraga. Sellele jargnes 15. detsembril 1932 memorandum (131), milles anti pohjalik ulevaade Eesti viimaste aastate valiskaubanduse, sealhulgas Eesti-USA kaubavahetuse, samuti Eesti sojavola kustutamise kohta. Dokumendis toonitati, et makseraskused on osaliselt tekkinud sellest, et 1919. aastal ostetud kaupade eest tuleb Eestil maksta kahekordset hinda dollari korge kursi tottu. Memorandumis tehti ettepanek alustada labiraakimisi 1925. aasta fundeerimislepingu revideerimiseks ja vola umberkorraldamiseks.

Peale Eesti jatsid oma tahtajalise volamakse tasumata Belgia, Prantsusmaa, Ungari ja Poola, mis tahendas, et USA Riigikassasse jai laekumata 25 miljonit dollarit. Vastavalt solmitud kokkulepetele oleks 15. detsembril 1932 pidanud volgnikriikidelt laekuma maksetena USA Riigikassasse 125 miljonit dollarit. Tegelikult laekus 79% (98, 7 miljonit dollarit) sellest summast. (132)

Eesti konsul USA-s K. Kuusik uskus, et volamaksete oiendamata jatmine voi nende maksmine ettenahtust vaiksemas mahus sunnib USA Kongressi tosiasjadele otsa vaatama ja moistma riikidevaheliste majandussuhete umberkorraldamise vajadust. Ta soovitas volgade umberkorraldamisega mitte rutata ja arvestada soja--volgade esialgse fundeerimise kogemust, mis naitas, et soodsamad tingimused 1 ERA, f 1608, n 2, s 553, l 72. kauplesid valja need riigid, kes ei kiirustanud ning solmisid lepingud viimaste hulgas. (133)

Vastuseks Eesti 28. novembri noodile teatasid Ameerika Uhendriigid 18. detsembril 1932, et nad on valmis kohtuma ja arutama kujunenud olukorda ning abinousid, mida oleks Eestil voimalik valuuta stabiliseerimiseks, kaubanduse taastamiseks ja hinnataseme parandamiseks rakendada. Seejuures rohutati, et USAl pole kavatsust Eesti sojavolga tuhistada ja fundeerimisleping jaab jousse, kuigi USA moistab Eesti tosiseid raskusi majanduses ning rahanduses, mis on sundinud laenu maksetahtaega edasi lukkama. (134)

1. jaanuari 1933. aasta seisuga oli Eesti sojavolg USA-le suurenenud maksmata osamaksete arvel 17 203 743, 06 dollarini. (135) Sojavolg Ameerika Uhendriikidele oli Eesti riigieelarvele raske koorem, eriti kriisiaastail, mil eelarve tulud jarsult vahenesid. Vorreldes 1929/30. aasta riigieelarvega oli 1933/34. aasta riigieelarve vahenenud 32, 5% (93, 8 miljonilt kroonilt 62, 0 miljoni kroonini) (136). Kuna 1933/34. aasta eelarves oli riigi volgade tasumiseks ette nahtud 3 miljonit krooni, polnud sellest voimalik ettenahtud makset tasuda. Eestil tulnuks 15. juunil 1933 tasuda maksegraafiku alusel intresse 284 322, 50 dollarit ja lisaks alates 15. detsembrist 1932 maksmata jaanud osamaksed (pohivolg, intressid ning 15. detsembriks 1930 maksmata jaanud intressid): 268 312, 5 dollarit, seega kokku 552 635 dollarit. (137)

Eesti informeeris USA Riigidepartemangu, et jatkuva majandusdepressiooni tottu pole tal voimalik seda summat tahtajaks tasuda, ja soovis 1925. aasta fundeerimislepingu umbervaatamiseks motteid vahetada. (138) 134 USA Riigidepartemangu vastuses ei mainitud kull lubadust labiraakimisi alustada, kuid margiti, et USA moistab, et maksegraafikust mittekinnipidamine on tingitud Eesti maksevoimetusest. (139)

Puudes murelikku valitsust rahustada, kinnitas Karl Kuusik, et kuni dollari uue stabiliseerimiseni parast devalveerimist pole karta, et Uhendriigid uritaksid tahtajaks osamaksed tasumata jatnud volgnike suhtes mingeid surveabinousid rakendada, ja kuna USA ei kasutanud neid ka 15. detsembri 1932. aasta makse tasumata jatmise jarel, siis on alust arvata, et surveabinousid ei rakendata volgnike suhtes ka edaspidi. Kuusik lisas, et eranditult koik volgnikriigid, kes jagunevad osamakset taies mahus maksjateks, osaliselt maksjateks ja mittemaksjateks, rohutavad, et nad vaatavad fundeerimislepingus fikseeritud intressimaarale kui igati ebaloomulikule, mida tuleks muuta. Samuti markis ta, et kuna Eesti on molema maksetahtaja (15. detsember 1932 ja 15. juuni 1933) eel teinud USA valitsusele ettepaneku alustada volaprobleemi lahendamiseks labiraakimisi, millele USA pole reageerinud, tuleb kuhjunud probleemi kasitleda kui Eestist mitteolenevat. Ka eeloleval 15. detsembri 1933. aasta tahtajal tuleks jaada araootavale seisukohale, kuni on kujundatud uued seisukohad ja esimese solmitud kokkuleppega loodud pretsedent, millest teised volgnikriigid voiksid lahtuda. (140) Lisaks Eestile teatasid 15. juuni maksetahtaja eel seni osamakse tasunud riigid--Suurbritannia, Itaalia, Tsehhoslovakkia, Rumeenia ja Lati--, et neil ei ole majanduslike raskuste tottu voimalik ettenahtud osamakset taies ulatuses tasuda. Ainukesena maksis ettenahtud summas osamakset Soome. (141)

1933. aasta osamakse tasumise tahtaja eel, 15. detsembril, teatas Eesti samuti, et majanduslikel ja finantsilistel pohjustel pole tal voimalik makset teha. (142) USA Riigidepartemangul ei jaanud muud ule kui info, et Eesti jatab 15. detsembril 1933 tasumata jaanud tahtajalise volamakse 439 292, 79 dollarit ja seni maksmata osa (550 692, 50 dollarit), kokku 989 985, 29 dollarit maksmata. (143) 15. detsembril 1933 laekus USA Riigikassasse graafikujargsete osamaksetena ettenahtud 153 miljonist dollarist vaid vaga vaike osa: 9 miljonit dollarit. Ainuke volgnik--riik, kes taitis oma rahvusvahelist kohustust ja maksis osamakset taies ulatuses, oli endiselt Soome. (144)

Kuna osa riike maksis osamakse ettenahtust vaiksemas summas, osa jattis oma rahvusvahelised lepingulised kohustused hoopis taitmata ja soovis vola umberkorraldamist, esines president Franklin Delano Roosevelt 1. juunil 1934 Kongressile adresseeritud avaldusega esimese maailmasoja sojavolgade tagasimaksmise seisust, mis avaldati jargmisel paeval ajalehes New York Times. (145) Selles avalduses markis Roosevelt, et mitmed volgnikriigid on parast moratooriumi jatnud oma graafikujargsed volamaksed tasumata ja on avaldanud soovi alustada volgade umberkorraldamiseks voi vola kustutamiseks labiraakimisi. Roosevelt rohutas, et koik riigid teadsid laenulepingule alla kirjutades, et laen tuleb tagasi maksta. USA valitsus sai laenu anda ainult oma kodanike heaolu arvel. Tanu USA finantsilisele toetusele oli voimalik esimene maailmasoda voita ja parast soda Euroopa riikidel oma majandust turgutada. Seetottu peaksid volgnikriigid moistma, et kui laene tagasi ei maksta, tuleb USA kodanike maksukoormat suurendada. Seetottu ta loodab, et volgnikriigid teevad pingutusi selleks, et volg tagasi maksta. Iga volgnikriik on vola tagasimaksmise kusimuses USA-ga labiraakimiseks vaba. Roosevelt toonitas, et mingeid kollektiivseid kokkuleppeid ei solmita ja volad ei ole reparatsioonide maksmisega kuidagi seotud.

Eesti lasi nii 1934. aasta 15. juuni kui ka 15. detsembri, osamakse tasumise tahtajad, mooda, pohjendades seda endiselt raske majandusliku ja finantsolukorraga. (146) Ka jargmisel aastal, vahetult enne esimese maksetahtaja saabumist, teatas valitsus USA riigisekretarile, et Eestil ei ole voimalik tasuda 1935. aastal ettenahtud volamakse mitte kummalgi tahtajal (15. juunil ja 15. detsembril). (147) Sellele teatele reageeris USA Riigidepartemang noodiga, milles tuletas meelde, et Eesti on alates 15. detsembrist 1932 koik maksetahtajad mooda lasknud, ja avaldas valmisolekut arutada diplomaatiliste kanalite kaudu Eesti valitsuse ettepanekuid vola kustutamiseks. Seejuures kinnitati, et neid ettepanekuid arutatakse tahelepanelikult, kuid lopliku otsuse teeb siiski Kongress. (148) Selle kohta, et oleks labiraakimisi peetud ja mingi kokkuleppeni joutud, viited puuduvad. USA lihtsalt leppis teadmisega, et esimese maailmasojaga seotud laen jaab nende endi kanda. Siiski saadeti iga maksetahtaja eel volgnikriikidele volguoleva summa kohta teade ja paluti see tasuda. Eesti valitsus vastas igakordsele volamakseteatisele, et tal pole voimalik volamakset tasuda, ilma pohjust valja toomata. (149) Neid osamakseid, nagu ka volamakseid Suurbritanniale, 1937/38., 1938/39. ja 1939/40. aasta riigieelarvesse ei planeeritudki. (150) 15. juunil 1940 jai ka maksmata viimane iseseisva Eesti Vabariigi 322 850, 29 dollari suurune volamakse. 1925. aasta fundeerimislepingu ja moratooriumi lepingu jargi jai Eestil ajavahemiku 15. detsembrist 1932 kuni 15. juunini 1940 eest USA-le iga-aastaste osamaksetena sojavolga tasumata 6 051 539, 06 dollarit. (151)

Eesti polnud erandiks, kes oma rahvusvahelist kohustust ei taitnud. Vaherahu perioodil (novembrist 1918 kuni juunini 1919) laenas USA Euroopa riikidele majanduse rekonstrueerimiseks ligi 3 miljardit dollarit. Laen fundeeriti aastail 1923-1926, kusjuures koikide riikide esialgset laenusummat vahendati. Ometi ei makstud ka neid laenusummasid tagasi. USA sai laenust tagasi vaid 6%, mis tahendas, et 94% laenust kujunes kingituseks. (152)

KOKKUVOTE

Eesti poliitiline ja majanduslik olukord sundis riiki 1919. aastal USA-lt laenu votma USA ettekirjutatud tingimustel. Teist sellises mahus laenusaamise voimalust polnud, sest Euroopa riigid, kes olid neli aastat sojas olnud, vajasid ise oma majanduse rekonstrueerimiseks krediiti. Eesti pohjanaaber Soome andis kull esimesena Eestile laenu, kuid ka tema ressursid olid piiratud ja toitluskusimuse lahendamiseks pidi ta ise USA-lt abi paluma.

USA-lt laenuga ostetud seemnevili oli Eestile vaga vajalik 1919. aasta kevadkulviks. Suur osa krediidina ostetud toiduainetest, jalanoudest, ravimitest ja tehnilistest vahenditest anti Punaarmee vastu voidelnud sojavae kasutusse. Samuti aitasid ostud leevendada Eesti elanike esimese maailmasoja aastail tekkinud toiduainete ja tarbekaupade puudust. Ostetud masinad ja seadmed olid abiks toostuse jaluleseadmiseks. Luhiajalist korge intressiga laenu vottes oli Eesti valitsus teadlik, et votab riigieelarvele suure riski ja koorma, kuid uskudes Eesti majanduse edusse, ei kaheldud, et volg on voimalik tagasi maksta. Tegelikkus seda ka naitas. Majanduse tousu aastail taitis Eesti oma rahvusvahelist kohust, kustutades osa laenust.

1930. aastate algul riike tabanud sugav majanduskriis ja finantsiline kokkuvarisemine andis tagasiloogi maailmamajandusele, sealhulgas Eesti majandusele, ning vahendas Eesti maksevoimet. Voetud sojalaen ja ebamoistlikult korged vola--intressid kujunesid Eestile koormaks, mis takistas majanduse arengut. Seetottu valitsus 1930. aastate teisel poolel eriti ei pingutanudki, et sojavolga kustutada. Kuid kusimus polnud ainult maksevoimes, vaid ka suhtumises. Parast majanduskriisi loobusid volgnikriigid, valja arvatud Soome, sojavola tasumisest, pidades laenu tagasimaksmise tingimusi ebamoistlikeks. Sellise olukorra tekkimisele aitas kaasa ka USA ise, kes jai kindlaks oma seisukohale, et laen tuleb taies ulatuses tagasi maksta, ja ei naidanud olukorra lahendamiseks ules omapoolset initsiatiivi. Nii tuligi tal leppida sellega, et volgnikriikide sojavola laenumaksed jaid riigikassasse laekumata. 1925. aastal fundeeritud 13, 8 miljoni dollari suurusest soja--volast kustutas Eesti vaikese osa, vaid 9% ehk 1 248 432 dollarit, millest 246 990 dollarit moodustasid intressid.

TANUAVALDUS

Artikkel on valminud Haridus--ja Teadusministeeriumi sihtfinantseeritava teadusteema SF0130038s09 raames.

doi: 10.3176/hist.2014.1.05

Maie PIHLAMAGI

Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti; maie.pihlamagi@tlu.ee

(1) Riigiarhiiv (ERA), f 1619, n 1, s 3, l 1.

(2) Medijainen, E. Ameerika Uhendriikide de iure tunnustus Balti riikidele 1922. aastal vaartuspohine

(3) Link, A., Catton, W. American Epoch: A History of the United States since 1900. Vol I: The Progressive Era and the First World War 1900-1920. Fourth edition. Alfred A. Knopf, New York, 1973, 190.tsus voi majanduslik kalkulatsioon.--Ajalooline Ajakiri, 2011, 2, 128.

(4) Seoses Ameerika Uhendriikide sottaastumisega loodud Ameerika Uhendriikide Toitlusvalitsus vastutas selle eest, et Euroopas oleks piisavalt toiduvarusid nii Ameerika Uhendriikide kui ka liitlaste armee varustamiseks.

(5) organization of American Relief in Europe, 1918-1919: Including Negotiations Leading up to the Establishment of the office of Director General of Relief at Paris by the Allied and Associated Powers. Toim S. L. Bane, R. H. Lutz. Stanford University Press, California, oxford University Press, London, 1943, 6.

(6) Samas, 143.

(7) Hoover, H. An American Epic. Famine in Forty-Five Nations. The Battle on the Front Line 1914-1923. Vol. III. Henry Regnery Company, Chicago, 1961, 541.

(8) Organization of American Relief, 144-145; Burner, D. Herbert Hoover. A Public Life.Atheneum, New York, 1984, 114.

(9) Organization of American Relief, 3.

(10) Samas.

(11) Burner, D. Herbert Hoover, 117.

(12) Vt ERA, f 31, n 1, s 1492, l 1-3.

(13) Humanitaarabi kohta vt Loit, A. Valismaa humanitaarabi Eestile Vabadussoja ajal 1919-1922.--Acta Historica Tallinnensia, 2002, 6, 70-83.

(14) ERA, f 1619, n 1, s 3, l 61, 62.

(15) ERA, f 1619, n 1, s 24, l 3.

(16) Samas, l 4.

(17) Samas, s 55, l 24.

(18) ERA, f 1012, n 1, s 85, pagineerimata. Eesti valitsuse ja ARA vahel solmitud leping, 10. mai 1919.

(19) Samas, pagineerimata. Pollumajandusministri toend ARA-lt saadud kauba kohta, 17. mai 1919.

(20) Samas, pagineerimata. Pollumajandusministri T. Pooli kinnituskiri kauba kattesaamise kohta, 29. mai 1919.

(21) Samas, pagineerimata. Eesti valitsuse ja ARA vaheline laenuleping, 7. august 1919.

(22) Samas, pagineerimata. Erilised riigikassa obligatsioonid 946 140, 872 946 ja 895 514 dollari vaartuses, 11. august 1919.

(23) Vt ERA, f 957, n 12, s 62, l 132, 135.

(24) ERA, f 66, n 16, s 35b, l 668-669.

(25) ERA, f 1624, n 1, s 52, l 1, 1p.

(26) Parker, E. Final Report of United States Liquidation Commission. Government Printing office, Washington, 1920, 5.

(27) Samas.

(28) Rhodes, D. Reassessing "Uncle Shy lock": the United States and the French war debt, 1917 1929.--The Journal of American History, 1969, 55, 4, 788.

(29) Parker, E. Final Report of United States, 11.

(30) Samas, 28.

(31) Samas.

(32) Parker, E. Final Report of United States, 28-29.

(33) Samas, 29.

(34) Samas; ERA, f 1619, n 1, s 3, l 169. Kuigi pole teada pohjust, miks valitsusele eelistati ariuhingut, voib oletada, et otsust mojutas see, et USA polnud Eesti Vabariiki de iure tunnustanud. Ka Latile ja Leedule muudi kaupa labi kaubandusorganisatsioonide.

(35) Parker, E. Final Report of United States, 29.

(36) Samas, 30.

(37) ERA, f 1619, n 1, s 3, l 128.

(38) ERA, f 80, n 1, s 2226, l 136-139.

(39) Samas, l 129-130.

(40) ERA, f 80, n 3, s 2536, l 11.

(41) Volakirjad vt ERA, f 957, n 12, s 62, l 124, 126, 128.

(42) Samas, l 112.

(43) ERA, f 31, n 3, s 5188, l 2.

(44) ERA, f 31, n 1, s 15, l 36p.

(45) Samas, l 38p.

(46) Asutava Kogu protokollid. 2. istungjark, 1919, protokoll nr 46, 15. august, veerg 766.

(47) Samas, veerg 767.

(48) Spectator. Tallinnas, 19. aug. 1919.--Paevaleht, 19.8.1919. Ilmselt pidas autor Eesti valisvaluuta peamise allikana silmas eksporti.

(49) Asutava Kogu protokollid. 2. istungjark, 1919, protokoll nr 48, 21. august, veerg 869-871.

(50) Samas, veerg 871-872.

(51) ERA, f 15, n 2, s 459, l 3, 3p.

(52) Riigi Teataja (RT) 1919, 60, 117.

(53) Ernst Russi lasti kohta vt tapsemalt ERA, f 957, n 12, s 62, l 55.

(54) ERA, f 957, n 11, s 171, l 38.

(55) 2. juunil 1919 saabus Eestisse aurulaevaga Lake Vinnico nisujahu, konservliha, kondenspiim; 1. juulil laevaga Lake Strabo nisujahu; 4. juunil laevaga Ranko rukkijahu, nisujahu, riis, sea- pekk, oad; 15. juulil laevadega Travers ja St Clair sealiha, maisijahu, kondenspiim; 25. juulil laevaga Therese Horn nisujahu, rukkijahu; 12. augustil laevaga Slavonia nisu- ja rukkijahu. Vt ERA, f 957, n 11, s 171, l 20.

(56) ERA, f 957, n 11, s 171, l 20.

(57) ERA, f 31, n 3, s 5924, l 2.

(58) ERA, f 73, n 1, s 641, l 98; Parker, E. Final Report of United States, 30.

(59) Moulton, H., Pasvolsky, L. World War Debt Settlements. Macmillan, New York, 1926, 79.

(60) Revalise kaudu ostetud kaupade edasimuugist saadud kasumi kohta vt ERA, f 80, n 3, s 2536, l 14-17.

(61) ERA, f 80, n 3, s 2536, l 19.

(62) ERA, f 957, n 12, s 62, l 43.

(63) ERA, f 80, n 3, s 2536, pagineerimata. Seletuskiri Riigikontrolori aruande kohta oU Revalise asjas.

(64) Siegel, K. Loans and Legitimacy. The Evolution of Soviet-American Relations, 1919-1933. Kentucky University Press, Kentucky, 1996, 60.

(65) Leffler, M. The origin of Republican war debt policy, 1921-1923.--The Journal of American History, 1972, 59, 3, 586.

(66) Samas.588

(67) Samas.

(68) Rhodes, D. Reassessing "Uncle Shylock", 791.

(69) Samas.

(70) Siegel, K. Loans and Legitimacy, 61. 1922. aasta sugisel juba Maailmasoja Valisvolgade Komisjoni liikmena noudis H. Hoover, et volgnikriigid peavad koik oma volad USAle taies ulatuses tagasi maksma, kuid siiski soovis ta vola intresside osas jareleandmisi teha.

(71) Leffler, M. The origin of Republican war debt policy, 591.

(72) An act to create a commission authorized under certain conditions to refund or convert obligations of foreign governments held by the United States of America and for other purposes.--Rmt: Moulton, H., Pasvolsky, L. World War Debt Settlements, 221-223.

(73) ERA, f 957, n 12, s 62, l 11, 12, 13.

(74) Grant, P. President Warren G. Harding and the British war debt question, 1921-1923.--Presidential Studies Quarterly, 1995, 25, 3: Civil Rights and Presidential Leadership, 479.

(75) Moulton, H., Pasvolsky, L. World War Debt Settlements, 27.

(76) Samas.

(77) ERA, f 957, n 12, s 62, l 2.

(78) Jullinen, P. Eesti Vabariigi sojavolg Ameerika Uhendriikidele.--Kleio. Teaduslik-populaame ajaloo almanahh, 1989, 2, 58.

(79) Eesti tunnustamise kohta vt Medijainen, E. Ameerika Uhendriikide de iure tunnustus Balti riikidele 1922. aastal--vaartuspohine otsus voi majanduslik kalkulatsioon.

(80) ERA, f 957, n 12, s 62, l 5.

(81) Samas, l 6.

(82) Samas, l 11-13.

(83) ERA, f 957, n 12, s 62, l 23.

(84) Samas, l 26.

(85) Vt Moulton, H., Pasvolsky, L. World War Debt Settlements, 226-240.

(86) Leffler, M. The origin of Republican war debt policy, 599.

(87) ERA, f 957, n 12, s 62, l 20.

(88) Samas.

(89) Samas, l 27-28.

(90) Samas, l 31-32.

(91) Samas, l 37.

(92) Samas, l 107. USA ja Soome vahelise volgade fundeerimislepingu kohaselt tuli Soomel 9 miljoni dollari suurune volg USA-le tasuda 62 aasta jooksul. Volaintress oli 3% aastas kuni 1932. aastani ja sealt edasi kuni vola taieliku kustutamiseni 3, 5% aastas. Intressi tuli maksta kaks korda aastas: 15. juunil ja 15. detsembril. Leping vt Moulton, H., Paslovsky, L. World War Debt Settlements, 241-252.

(93) ERA, f 957, n 12, s 62, l 107.

(94) Leffler, M. The origin of Republican war debt policy, 600.

(95) ERA, f 957, n 12, s 62, l 38-51.

(96) Samas, l 49.

(97) Samas, l 48-49.

(98) Samas, l 67.

(99) ERA, f 957, n 12, s 62, l 69.

(100) Samas, l 70, 73.

(101) Samas, l 75.

(102) Samas, l 79, 80.

(103) Samas, l 92, 93.

(104) Rhodes, D. Reassessing "Uncle Shylock", 794; ERA, f 957, n 12, s 62, l 102.

(105) ERA, f 957, n 12, s 62, l 105.

(106) Samas, l 140.

(107) Eesti-Suurbritannia fundeerimisleping solmiti 24. juulil 1925. Eestil tuli tasuda volg Suurbritannial 30 aasta jooksul. Perioodil 1926-1940 tuli tasuda aastas 40 000 naela ja perioodil 1941-1955 80 000 naela aastas. Juhul kui Eesti jatab osamakse tasumata, tuleb sellelt osalt maksta intressi 6% aastas kuni maksmata osa tasumiseni. Vt RT 1925, 197/198, 136.

(108) ERA, f 957, n 12, s 62, l 142.

(109) ERA, f 957, n 2, s 62, l 144-145p.

(110) RT 1926, 36, 70.

(111) Vt maksegraafikut ERA, f 31, n 3, s 5188, l 2p-3.

(112) 1926. aastal 100 000 dollarit, 1927. aastal 150 000 dollarit, 1928. aastal 200 000 dollarit, 1929. aastal 250 000 dollarit ja 1930. aastal 300 000 dollarit.

(113) Vt ERA, f 31, n 3, s 5188, l 2p.

(114) ERA, f 31, n 3, s 5924, l 5.

(115) ERA, f 31, n 3, s 5188, l 3.

(116) Samas, s 5924, l 1, 4.

(117) Samas, l1.

(118) ERA, f 1608, n 2, s 553, l 72.

(119) Samas, l 53.

(120) Hoover, H. An American Epic, 542.

(121) Kuustera, A., Tarkka, J. Bank of Finland 200 Years, I: Imperial Cashier to Central Bank. otava, Helsinki, 2011, 504.

(122) ERA, f 1608, n 2, s 553, l 86.

(123) Samas, l 94, 94p.

(124) ERA, f 957, n 13, s 553, l 45-47.

(125) ERA, f 1608, n 2, s 553, l 103.

(126) Samas, s 554, l 33-34.

(127) ERA, f 1608, n 2, s 553, l 55. Selle makse hulka olid arvestatud ka 15. detsembriks 1930 maksmata jaanud pohivola osa 21 000 dollarit ja intress 48 435 dollarit.

(128) Samas, s 553, l 55.

(129) ERA, f 31, n 2, s 237, l 1.

(130) ERA, f 1608, n 2, s 553, l 131-133.

(131) Samas, l 153-157.

(132) Text of the President's message to Congress on status of the war debts.--New York Times, 2.6. 1934.

(133) ERA, f 1608, n 2, s 553, l 115, 116; s 554, l 150.

(134) Samas, s 553, l 138-140.

(135) ERA, f 969, n 5, s 410, l 25.

(136) RT 1929, 28, 181; 1933, 30, 211.

(137) ERA, f 1608, n 2, s 554, l 9.

(138) Samas, s 553, l 161; s 554, l 13.

(139) Samas, s 554, l 15-16.

(140) Samas, l 24.

(141) Text of the President's message to Congress; ERA, f 1608, n 2, s 554, l 150.

(142) ERA, f 1608, n 2, s 554, l 28.

(143) ERA, f 1608, n 2, s 554, l 26, 32.

(144) Text of the President's message to Congress.

(145) Vt Text of the President's message to Congress.

(146) ERA, f 1608, n 2, s 554, l 32, l 46, 46p, 52.142 Samas, l 60, 63.

(147) Samas, l 60, 63.

(148) Samas, l 65, 66.

(149) Teateid vola maksmata jatmise kohta aastail 1936-1939 vt ERA, f 1608, n 2, s 554, l 76, 84, 111, 122, 127, 137, 140, 145, 148.

(150) ERA, f 1608, n 2, s 554, l 129, 129p, 140.

(151) Samas, l 156.

(152) Hoover, H. An American Epic, 542; organization of American Relief, 6.
COPYRIGHT 2014 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2014 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

 
Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Pihlamagi, Maie
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Date:Jan 1, 2014
Words:9840
Previous Article:Responses of the Estonian Lutheran Church to the anti-religious campaign, changes in the world view and values 1958-1964/Eesti luteri kiriku...
Next Article:The sovietization of Estonian community houses (Rahvamaja): Soviet guidelines/Eesti Rahvamajade sovetiseerimine: noukogude kultuuritoo juhendid.
Topics:

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2018 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters