Printer Friendly

Educational crisis in Soviet Estonia/ Hariduskriis Noukogude Eestis.

1968. aastal avaldati Oxfordi Ulikooli Kirjastuse poolt Rahvusvahelise Hariduse Arendusnoukogu strateegiliste uuringute direktori (Vice-Chairman and Director of Strategy Studies of the International Council for Educational Development) Philip H. Coombsi raamat "The World Educational Crisis", mis ilmus peagi ka venekeelses tolkes (markusega tiitlil: teaduslike raamatukogude jaoks). Loomulikult pidi noukogude teadus teesi ulemaailmsest hariduskriisist kindlalt tagasi lukkama ja seda tehtigi toimetusepoolses saatesonas: sotsialistlikes maades ei saavat juttugi olla hariduse kriisist--raskused ja vastuolud lahendatakse seal plaaniparaselt riigi tegevuse kaudu. (1)

P. H. Coombs vaidab, et 1950. aastate algul hakkas haridus kogu maailmas arenema sellises tempos, millist inimkonna varasem ajalugu ei tundnud. Ometi suurenes kirjaoskamatute arv maailma taiskasvanud elanikkonna hulgas. Uldine kriis ei valjendunud vaid selles, et paljudes maades ja piirkondades puudusid koolimajad ning opetajad ja lapsed jaid taiesti hariduseta. Niisugused nahtused iseloomustasid peamiselt vaesemaid maid, kolooniaid voi mone areneva riigi mahajaanud piirkondi. Toostusriikide probleemid olid valdavalt teistsugused. Neid iseloomustati sonadega kiire muutumine, kohandumine ja lohe. Uldiselt kohandub haridus-susteem joudsalt muutuva keskkonna ja teadmiste ning info plahvatusliku kasvuga aeglaselt ja hilinemisega. Nii tekib lohe hariduse ning uhiskonna tegelike elutingimuste ja vajaduste vahel. Haridussusteemi uheks omaduseks on inertsus. Inimeste soov haridust omandada voib uletada hariduse saamiseks reaalselt olemasolevad voimalused (vahendite nappus). Sotsiaalne noudlus hariduse jarele kipub kasvama kiiremini kui uhiskonna kvalifitseeritud tootajate vajadus. Haridusel on omadus kasvatada vajadust hariduse jarele, arenenud maades avaldus see eelk oige korg-, osalt ka keskhariduse vallas, sest algharidus oli juba aastakumneid koigile kattesaadav olnud.

Aastate moodudes avaldas P. H. Coombs oma teose taiendatud, ajas edasi viidud variandi. Ta vaidab, et 1970. aastatel ja jargmise kumnendi algul on ulemaailmne hariduskriis jatkunud ja omandanud isegi uusi dimensioone, millest tahtsaim on usalduskriis hariduse kui niisuguse suhtes uldse. (2)

Moistet kriis voib tolgendada erinevalt. Voib-olla selleparast ei kasuta koik maailma hariduslugu kasitlevad autorid Coombsile iseloomulikku pikale veniva ulemaailmse hariduskriisi moistet. Kuid koik tosised uurijad markavad hariduse edukaigu ja tagasilookide vaheldumist globaalses ulatuses, 20. sajandi haridusprotsessi paradoksaalsust, mida ometi saab erineval viisil interpreteerida. (3) Hariduse tahtsus touseb, uhtlasi teravnevad probleemid temas ja tema umber.

Hariduse andmine saavutas enneolematu ulatuse, samas selgus, et hariduse kattesaadavust maaravad sotsiaalsed tegurid pusivad ja avaldavad visalt oma konservatiivset moju. On oeldud, et isegi 20. sajandi viimasel kumnendil olid erineva sotsiaalse tagapohjaga lastel hariduse saamise voimalused sama ebavordsed kui sajandi algul. (4)

Noukogude reziimi suvenevad vastuolud, koikeholmav uldkriis, agoonia ja kollaps on uldtuntud tosiasjad. Pohjendatult voib raakida ka noukogude hariduskorralduse kriisist, sest totalitaarne susteem hoiab haridust oma tugevas haardes. Noukogude Liitu vaadeldi hariduse kontekstis tavaliselt kui toostusmaad. Lisaksin, et Noukogude Liidus segunes nii toostusriigile kui arengumaale iseloomulikke kriisinahtusi.

Tundub, et hariduslugu ja -sotsioloogia pooravad liialt vahe tahelepanu asjaolule, et 20. sajand oli mitte ainult vabanemise, vaid ka koloniaalse rohumise, vallutuste ja rahvaste havitamise sajand. Needki jooned kajastusid Noukogude Liidu hariduspoliitikas. Balti riigid olid impeeriumis okupeeritu ja annekteeritu seisundis. Okupeeritud maa haridus on aga alati kriisiseisundis nagu ikestatud rahva enesetunnetuski.

Teise maailmasoja alguseks oli Eesti Vabariigi haridussusteem muutumise ja edasiarendamise faasis. Siinkohal saab meenutada vaid moningaid fakte 1930. aastate keskpaigas ja teisel poolel tehtust. Uldhariduskooli oppeaega pikendati 11 aastalt 12-le, nagu see oli tollal enamikus Euroopa riikides, USA-s, Kanadas ja Jaapanis. (5) 1937. aastal jagati kutsekoolid alamasse, kesk- ja korgemasse astmesse. Kutsehariduse arengut uhtlutati ja seostati paremini uld- ning korgharidusega. Eesti sai ka teise ulikooli, kui 1936. aastal teadusliku tehnikakorgkoolina asutatud Tallinna Tehnikainstituut nimetati 1. jaanuarist 1938 umber Tallinna Tehnika- ulikooliks.

OKUPATSIOON JA KOOLI ARENG 1958. AASTANI

Hariduskorraldus ei olnud muidugi taiusele joudnud ja loplikult valja kujunenud, kui Eesti Vabariik inkorporeeriti 1940. aastal NSV Liitu, kus ei oldud veel joutud uldise kirjaoskuseni (1930. aastal oli kirjaoskajaid 62,6%) ja kehtis demokraatlikest Laanemaadest tunduvalt erinev koolikorraldus. Valitses riiklik koolis usteem, keskharidus oli suhteliselt luhema (10 aastat) kursusega ja koolikohustus piirdus maal nelja aastaga (uldine 7-klassiline koolikohustus kehtestati NSV Liidus 1949. aastal). Eesmargiks seati sarnastada Eesti kool NSV Liidu omaga, kuid esialgu sailis erijooni. Erakoolid reorganiseeriti riiklikeks voi suleti, positiivne oli koolikohustuse pikendamine 14. eluaastalt 15. eluaastani. Koik koolituubid jaid algul Eesti NSV Hariduse Rahvakomissariaadi alluvusse. Keskharidust andnud progumnaasium, reaalkool ja gumnaasium asendati uhtse keskkooliga. Paljudes 6-klassilistes algkoolides avati VII klass. Oppekavast arvati valja usuopetus, kodanikuopetus ja vanad keeled, oluliseks aineks sai vene keel. Opetus pidi lahtuma marksismi-leninismi seisukohtadest, mis olid ainuoiged, vaieldamatud ja tulid muuta opilaste veendumusteks. Tegemist oli dressuurikooliga, kus maailmavaateline tode oli iseenesestmoistetavalt teada, seda otsida ei olnud tarvis ega lubatavgi. Paljudes koolides moodustati komnoorte ja pioneeride allorganisatsioonid.

Teadlased on rohutanud hariduselu kasvavat politiseerimist 1940. aastate algusest ja hariduse kui individuaalse vaartuse, inimisiksuse kujundaja ning eesmargi iseeneses tagaplaanile langemist 20. sajandi teise poole realismi ja utilitarismi hindavas maailmas. (6) Kommunistlik (nagu ka fa'istlik) susteem paistis selles suhtes silma kuunilise vagivaldsusega, seades eesmargiks uue inimtuubi kujundamise. Hariduskorraldust ja oppetoo sisu muudeti opetajate ahvardamise, vallandamise ja arreteerimise toel. Ehkki opilaste vastupanu rahvusliku hariduse lammutamisele polnud vagivaldne, suruti see karmilt maha. Siseasjade Rahvakomissariaadi tootajad tungisid juba 1940. aasta sugisel koolidesse, korraldasid ulekuulamisi ja vahistasid opilasi otse kooliruumides. (7) Esimesel Noukogude okupatsiooni aastal kaotas Eesti opetajaskond 10-13% oma koosseisust. (8) Vagivalda eskaleeriti sammsammult, saavutades kulminatsiooni 1941. aasta kevad- ja suvekuudel. Baltimaade hariduselus alates suvest 1940 toimunut voib nimetada teiseks vallutuseks, nagu vagivalda oma rahva teadvuse kallal on nimetanud Aasia ja Aafrika koloniaalrahvaste esindajad. Vallutatud rahvaste vaimne rohumine, kasutades selleks ka haridussusteemi, ja okupeeritute hingelised kannatused moodustasid kindlasti uhe tahu 20. sajandi teise poole ulemaailmses hariduskriisis, mida aga paljud autorid ei nai markavatki.

Saksa okupatsiooni ajal lahtuti koolikorralduses moneti Eesti Vabariigi parandist, ilmnesid aga konservatiivsed ja limiteerivad tendentsid. Koolisusteemi hakati kujundama osalt elulahedasemaks (pragmaatilisemaks), osalt elitaarsemaks. Eesm argiks seati piirata gumnaasiumiklasside ja -lopetajate arvu, suunata opilasi kutsekooli ja uhtlasi elustada klassikalist haridust. (9) Ilmnes puud kujundada tulevikus taas maskuliinsem haritlaskond.

Taasokupeerimise jarel Eestisse jaanud korgharitlaste arvu on hinnatud vaid paarile tuhandele. (10) 1934. aasta rahvaloenduse jargi oli Eestis 7 437 korgharidusega inimest. 1944/45. oppeaastal suudeti Eesti koolid enamasti avada, suund voeti 7-klassilisele koolikohustusele. Diferentseeritud opetamine keskkoolides kadus, koik koolid tootasid uhtse oppeplaani alusel. (11) Taas algas Eesti kooli sovetiseerimine. 1940. aastate keskel ja teisel poolel esines Eestis arengumaade hariduskriisile iseloomulikke nahtusi: laste alatoitlus, riiete nappus, kasutamiskolblike koolihoonete vahesus ja opikute ning vihikute puudumine. Pikkamooda sellised kriisitunnused suuremas osas elimineeriti, kuid pusisid ebakindlus ja hirm, mis kumnendi lopul isegi suvenesid. Vabariikliku alluvusega linnade ja rajoonide haridusosakondadele allutati 30-40, paiguti ule 50 kooli, mis jaotati inspektorite vahel. (12) Kontroll kooli ule oli tihedam kui tsaariaegsel venestusajal voi Eesti Vabariigis.

1930. aastate lopuks oli Eesti uldhariduskoolide opetajaskond vordlemisi hea ettevalmistusega. 1938/39. oppeaastal moodustasid kutseta opetajad vaid 2,4% algkooli opetajate uldarvust, keskooliopetajatest oli 1935/36. oppeaastal kutsega 90,3% (nn vanades keskkoolides). Uutes gumnaasiumides oli 1938/39. oppeaasta algul 10,2% kutseta opetajaid. (13) Voorvoimude vagivald ja pogenemine Laande toi soja lopukuudeks kaasa toelise pedagoogilise kaadri kriisi, mis oli Esimese maailmas oja jargsest teravam ja kestvam. Ahto Kenniku jargi oli kutseta opetajate protsent 1945/46. oppeaastal vahemalt 45. Sellal oli Eesti uldhariduskoolide pohikohaga opetajatest (kokku 5 308) korgharidusega 9,2%, pedagoogilise haridusega 45,8%, uldkeskharidusega 31,2% ja lopetamata keskharidusega 13,8%. (14) Keskkooliklasside (VIII.XI) opetajatest oli veel 1956/57. oppeaastal vaid 69,9% korgharidusega. (15) Opetajate palk ei olnud Noukogude Liidus korge, kuid suhteliselt madal oli see peaaegu koikjal Euroopas. Turumajanduslikes riikides tostis opetajat oo mainet selle ameti pusikindlus, soltumatus majanduse tousudest voi seisakutest, kindel palk, teatav sotsiaalne prestiiz, pikk suvepuhkus jne. (16) Noukogude opetaja oli paljude Laanemaade kolleegidega vorreldes majanduslikult ja moraalselt surutud olukorras ja tugeva jarelevalve ning uhiskondlike kohustuste koorma all. See vahendas elukutse prestiizi, kuid ei teinud seda ometi nulliks.

1958. AASTA KOOLIREFORM: TOOTMISOPETUST EI SAADA EDU

Kuni 1958. aastani kehtis Eestis 7-klassiline koolikohustus, mida 1950. aastate esimesest poolest alates suudeti uldjoontes taita. See oli kahtlemata positiivne saavutus. Pohihariduse omandanute arv uletas 1960. aastate algul isegi 15-aastaste arvu. See naitab, et paljud varem sundinud omandasid pohihariduse too korvalt. (17)

Teadus- ja tehnikarevolutsiooniga kaasnes koigi arenevate riikide sotsiaalses struktuuris vaimse too tegijate osatahtsuse kasv. Ameerika Uhendriikides oli haridus juba 1950. aastatel muutunud inimtegevuse uheks koige kesksemaks haruks. (18) Usna vaikese hilinemisega joudsid samasugusesse staadiumi Laane-Euroopa arenenud riigid. Ometi ilmnes mittevastavus antava hariduse ja uhiskonna eluliste vajaduste vahel. Noukogude teoreetikud, nagu oeldud, eitasid hariduskriisi omal maal, tegelikult juhtkond adus, et muutused on vajalikud.

Noukogude Liit puudis juba selgelt ilmnevat mahajaamust uletada hariduse kvantitatiivset kulge edendades (uleminek 8-aastasele kooliharidusele, keskhariduse saamise voimaluste laiendamine jne), mis kahtlemata oli positiivne. Keskhariduse omandanute arv kasvas 1950. aastate lopul ja jargmise kumnendi algul pidevalt, sh tanu kaugoppele. Keskkoolilopetamine tahendas sel ajal ikka veel kuulumist polvkonna haritumasse ossa. Uldhariduskeskkool oli siis orienteeritud peamiselt korgkooliastujate ettevalmistamisele. Olukord muutus, kui 1960. aastate teisel poolel voeti kurss massilisele keskharidusele. (19) Hariduse kvaliteedi parandamine osutus aga problemaatilisemaks. Selles osas takerduti traditsioonilisse sotsialistide-kommunistide haridusideoloogiasse, puudu jai innovatiivsusest. Nii keskkui korgkooli puuti umber korraldada pohimottel uhendada oppimine tootliku tooga.

Seda nouti NLKP XX kongressil (1956). 1958. aasta 24. detsembril vottis NSV Liidu Ulemnoukogu vastu seaduse "Kooli ja elu sidemete tugevdamisest ja haridussusteemi edasiarendamisest NSV Liidus", millele 24. aprillil 1959 jargnes vastav Eesti NSV seadus. (20) Keskkooli peaulesandeks ei peetud enam teadmiste andmist korgkoolis oppimiseks, vaid noorte ettevalmistamist elluastumiseks. 1958. aasta uleliidulise koolireformiga pikendati uldharidust 10 aastalt 11 aastale, sest palju aega kulus nuud tooalaseks oppeks ja lihtsalt tasuta voi naeruvaarse huvitisega tooks. Eesti koolidele (11 aastat) aga lisa-aastat ei antud. Too ja oppimise seostamine oeldi iseenesest tagavat oppetoo viljakuse kasvu. Laiendati ohtu- ja kaugoppekoolide vorku: nende arv tousis 64-lt 1959/60. oppeaastal 119-le 1965/66. oppeaastal. Kehtestati uldine 8-klassiline koolikohustus, millele uleminekut alustati 1959/60. oppeaastast (uleminek loeti loppenuks 1962/63. oppeaastal, mil anti esimesed 8-klassilise kooli tunnistused, kuid veel 1977. aastal lopetas 8-klassilise kooli normaalajaga 92% sinna astunuist). (21)

Keskkooli IX.XI klassi oppeplaani viidi 10-12 nadalatunniga tootmisopetus: teoreetiline ja praktiline valjaope mingil kutsealal koos tooga tootmisettevottes. Nii loodeti lahendada uldharidusliku, polutehnilise ja kutsealase ettevalmistuse probleem nende harmoonilise uhendamise teel. (22) Tootmisopetus loppes kohustusliku kvalifikatsioonieksamiga. Seega iseloomustas tootmisopetust kitsalt kutsealane suund. Kuna puudusid vastav oppepersonal ja oppebaasid, ei suudetud taisv aartuslikku kutseharidust anda. Oskamata kutseharidust noortele ligitombavaks muuta, devalveeriti uldhariduslikku keskkooli, mis ei olnud enam ei toeliselt uldhariv ega ka toeline kutseoppeasutus. Moondi kull, et keskkoolis ei pea olema peaeesmargiks kutseala, vaid polutehnilise baasi andmine, mille alusel on hiljem voimalik omandada mis tahes eriala. Samas rohutati, et valitud erialal tuleks omandada ikkagi vahemalt koige madalam kvalifikatsioon. Paratamatult tekkis aga vastuolu: keskharidusega noor sattus tookollektiivis koige elementaarsemale toole ja suhtumine temasse oli vastav. Puuduliku uldharidusega toolistest, kel oli korgem kvalifikatsioon, peeti hoopis enam lugu. Sageli nagid ettevotete ja majandite juhid keskkoolinoortes lihtsalt abitoojoudu. (23) Tookasvatust pidi tugevdama ka opilaste iseteenindamine (naiteks klassiruumide koristamine). Eesmargiks seati kollektiivis toimuva uhiskondliku kasvatuse tohustamine. Teiste oppeainete (eriti humanitaarainete) osakaal keskkoolis vahenes ja noorte uldhariduslik ettevalmistus korgkoolis oppimiseks langes. Kannatasid emakeeleopetus, uldkultuuriline ja esteetiline kulg. Teisel uleliidulisel kunstnike kongressil todes Eesti esindaja Jaan Jensen, et esteetiline kasvatustoo on uldhariduskoolis aarmiselt ebarahuldav ja keskkoolide vanemate klasside opilaste teadmised kunstist on vaga ebamaarased. (24) Keskkooli alavaaristamist sumboliseeris selle kinnitamine vastavate baasettevotete juurde.

UHTNE ULDHARIDUSKOOL OSUTUB FIKTSIOONIKS

1962/63. oppeaastast hakati uldhariduskooli lopuklassis opetama uhiskonna-opetust, tugevdamaks ideoloogilist kasvatust. Eesti keele opetus koondati uhte pohikontsentrisse V.VIII klassis, mis mojus emakeele omandamisele negatiivselt. Vene keele opetamisel pandi pearohk konekeelele. Et mones koolis lubati teatud aineid suvendatult opetada, tekkisid 1960. aastate keskel nn erikallakuga klassid (suvaoppeklassid) ja koolid tappisteaduste, voorkeele, ajaloo, kunsti, muusika jne alal. Oppeplaani arvati vabalt valitavaid aineid (fakultatiivained). Noukogude hariduspoliitika jai fakultatiivainete ja eri-(suva)klasside lubamisest hoolimata uldiselt nivelleerivaks. Oli iseloomulik, et voimalust luua osale noortest taiendavaid arenguvoimalusi kasutati eriti usinalt Eestis. 1976. aastal oli 76% Eesti koole, kus opetati fakultatiivaineid (NSV Liidus keskmiselt 39%). (25) 1983. aastal oli Eesti uldharidusliku keskkooli lopetajatest suvaklassides oppinud ligikaudu kuuendik. (26) Need klassid kujunesid intelligentsi taastootmise ulioluliseks baasiks. Sisuliselt tahendas see elitaarse keskhariduse voimaldamist osale, eriti suurte linnade noortele, tekitades nii kahtlemata haridusdemokraatia seisukohalt probleemi, oli aga siiski mark puudest poorata tahelepanu andekatele lastele. Talente toetav ja arendav haridus oli selleks ajaks Laanes, eriti USA-s juba uldlevinud nahtus. Uleliiduliste juhtnooride alusel lubati vabariigil koostada oma oppeplaane ja -programme. Alates 1960. aastatest muutus Eesti kooli ja hariduse moningane erinemine Noukogude Liidu taustast taas margatavamaks. Osalt saavutati see oma eripara ja erivajadusi rohutades, osalt eksperimenteerimise sildi all. (27) Teatud liberaliseerimise ning vabariigi piiratud iseotsustamise poliitika pidurdamisest ja unifitseerimise tugevdamisest andis tunnistust NSV Liidu Haridusministeeriumi asutamine 1966. aastal, misjarel Eesti NSV Haridusministeerium degradeeriti liidulis-vabariiklikuks.

Teise maailmasoja jarel oli eestlaste osakaal Eestis ule 97% ja peaaegu kogu haridussusteem oli eestikeelne. 1956/57. oppeaastal oli 77% Eesti uldhariduskoolidest eesti oppekeelega. 1972. aastaks langes eesti oppekeelega koolide osatahtsus 73%-le. Koole, kus kasutati eesti ja vene oppekeelt, oli nii 1956/57. oppeaastal kui 1972. aastal 8%. (28) Sisserandu soodustav poliitika viis eestlaste osakaalu rahvastikus kiirele langemisele (1989. aastal 61,5%) ja venekeelne haridussektor laienes, ulatudes 1980. aastate algul uldhariduses ligi 1/3-ni. (29) Kolooniatele iseloomulikult ei toimunud Noukogude okupatsiooni ajal ka Eestis sisserandajate markimisv aarset sulamist kohaliku rahva hulka. Vene oppekeelega koolides kasutati Vene NFSV oppeprogramme, teadliku poliitika tulemusena oli nendel koolidel nork side Eesti maa ning kultuuriga ja eesti keele opetus oli ebaefektiivne voi puudus uldse. Keelelt ja sisult dualistlik haridus kujundas kaks selgelt erinevat kogukonda, mida lahutasid keele- ja kultuuribarjaarid. Sotsiaalse kriisi suvenedes ahvardas kogukondade vastastikune vooristus kasvada avalikuks etniliseks konfliktiks. Eestlastest kasutasid vahesed voimalust saada venekeelset haridust--peamiselt Venemaa eestlased ja osalt Siberist naasnud kuuditatud. Ent sisserannanute enamik, sh mitte ainult venelased, vaid ka ukrainlased, valgevenelased jt, ei soovinudki muud kui venekeelset kooliharidust. (30) Sulaaja hariduspoliitika uheks nailiselt liberaalseks jooneks oli mang vene keele vabatahtlikkuse umber. Tegelikult otsiti voimalust uhiskondliku mottevahetuse ja lastevanemate abiga rahvuskeelset haridust piirata. (31)

STAGNATSIOON

1964/65. oppeaastast vahendati tootmisopetuse tundide arvu ja loobuti kohustuslikust kvalifikatsioonieksamist. Tootmisopetus asendus polutehnilise tooopetusega, mille tahtsust jark-jargult kasvatati (1977. aastast suvendatud tooopetus). 1978. aastal avati esimesed oppe-tootmiskombinaadid (1985. aastal oli neid 10). Vene oppekeelega koolid, mis seoses tootmisopetusega olid muudetud 11-klassiliseks, viidi taas ule 10-aastasele kursusele. Seda taheti teha ka eestikeelse kooliga, kuid kultuuriavalikkuse toel onnestus sailitada eestikeelne kool 11-klassilisena. (32) 10-aastase eestikeelse uldhariduse kaitsjate uheks pohiargumendiks oli: 11 klassi tahendaks, et rahvamajandus saaks 4 000 tootajat aastas hiljem. Seega tuleks kooliharidust karpida valitseva toojounappuse tottu. (33) Hoopis vastupidi oli olukord arenenud Laaneriikides. Seal oli oluline, et korgharidussusteem absorbeeris uliopilaste naol margatava osa toojoust. (34) Haridussusteemi karpimine voinuks pohjustada raskeid toopuuduse voi uletootmise probleeme.

1960. aastate keskel hakati maal vaiksemaid koole sulgema, linnas oppijate osakaal kasvas 1965/66. oppeaastal 71%-ni opilaste koguarvust. Sellega kaasnes maarahva koondumine keskustesse, talude tuhjenemine ja noorte jatkuv voordumine maaelust. (35) Maa-algkoolide likvideerimise ja reorganiseerimise kampaania oli Eestis intensiivsem kui Noukogude Liidus tervikuna. Eestis jai alles vahem kui 100 maa-algkooli, Leedus ligi 1 000, Latis vaid 18. (36) 1980. aastate esimesest poolest hakati monel pool asutama lasteaedu-algkoole, et haridussusteemi esimesed lulid oleksid elukohale lahemal.

Keskkoolilopetajate valikuvabadust puuti mitmel viisil karpida. 1960. aastal piirati vastuvottu korgkoolidesse ja keskerioppeasutustesse. Eesmark oli juhtida keskkoolilopetanuid noorte hulgas ebapopulaarsetele tooaladele ehituses ja pollumajanduses. P. H. Coombsi jargi kulutati Noukogude Liidus 1960. aastatel rahvuslikust tulust ja rahvuslikust koguproduktist haridusele umbes sama suur osa kui USA-s ja koige hariduslembelisemates Laane-Euroopa maades. (37) Et aga Noukogude Liidu rahvuslik tulu ja koguprodukt olid suhteliselt tagasihoidlikud, seadis juba finantseerimine hariduse arengule kitsamad piirid. 1940. aastatel ei edestanud USA NSV Liitu hariduskulude dunaamikas veel kuigivord. 1960. aastateks oli erinevus silmanahtav. Jargmistel kumnenditel kasvas hariduse finantseerimine NSV Liidus usna uhetaolises, moodukas tempos, USA hariduskulude kover otse soostis korgusse. (38) Aastal 1985 eraldati USA-s haridusele 244,4 miljardit dollarit, NSV Liidus vaid 38,4 miljardit rubla. Isegi otsearvestuse puhul (1 dollar = 1 rubla) oleks erinevus 6,4-kordne. Seejuures eraldati oppeasutustele riigieelarvest raha liiduvabariigiti ebavordselt, Eestile NSV Liidu keskmisest vahemgi. Aastail 1970-1989 oli Eesti hariduskulude reaalvaartus kasvanud vaid 6%, mis oli ilmne stagnatsioon nii arenenud kui paljude arengumaade taustal. Riigieelarve kuludest uldhariduskoolidele eraldatud suhteline osa vahenes: 1970-4,7%, 1980-4,2%, 1985-3,7%, 1988-4,3%. Hariduskulude osa majanduse koguproduktis hindas majandusteadlane Ulo Tartu 1984. aastal 4,2%-le. Aafrikas oli see juba kaks aastat varem olnud 5,2%. Kriis majanduses voimendas kriisi hariduses. (39)

AGRESSIIVNE KEELEPOLIITIKA JA 1984. AASTA REFORM

Uldise majandusolukorra halvenemise taustal tugevdati ideoloogilist survet, lahtudes rahvuste uhtseks noukogude rahvaks sulatamise teooriast. Tegelikkuses tahendas see 1970. aastate lopust uusi vene keele opetamise tohustamise katseid, kakskeelsuse ning vene keele kui teise emakeele jutlustamist ja emakeele ning voorkeelte opetamise osatahtsuse vahendamist. 1981. aastal hakati vene keelt Eesti koolis opetama esimesest oppeaastast, vene keele opetamist alustati ka lasteaias. Allutatud rahvaste reageerimises seesugusele survele on palju sarnasust. "Eestlastega saab siin lahemalt suhelda vaid see, kes oskab nende keelt voi vahemalt avaldab selgesti oma lugupidamist selle vastu. Inimene, kes elab aastaid Eestis ja on lugupidamatu eesti keele ja kultuuri vastu, solvab sel kombel tahes voi tahtmata, teades voi teadmata eestlaste inimvaarikust. Suhtumine eesti keelde on uks solmk usimusi eestlaste ja teiste rahvusruhmade vahekordade kujundamisel Eestis. /.../ Eestlaste ebakindlust tuleviku suhtes on pohjustanud /.../ ajalooopetuses esinev venelaste osa eriline rohutamine teiste rahvuste arvel," kirjutasid 40 eesti haritlast oma avalikus kirjas 28. oktoobril 1980. (40) Neidsamu motteid, kuid tunduvalt temperamentsemalt valjendas 1981. aastal Rahvaste Uhendusse voetud endise koloonia Antigua ja Barbuda elanik: "Ma kohtusin maailmaga labi Inglismaa, ja kui maailm oleks tahtnud kohata mind, pidanuks ta tegema seda labi Inglismaa. /.../ Te armastasite teadmisi ja kuhu te vaid laksite, te ehitasite kooli ja raamatukogu (jah, kuid neis molemas te moonutasite ja rasisite minu ajalugu ja ulistasite oma ajalugu)". (41) Ka Noukogude haridusideoloogia taotles omal viisil valgustatud isiksust, kuid mingil juhul ei aktsepteerinud opositsiooniliselt motlevat isiksust.

Uldine keskharidus oli pikemat aega NLKP koolialaste eesmarkide hulgas. XX kongress andis direktiivi uldisele keskharidusele ulemineku kohta. XXII kongressil (1961) vastu voetud partei programmis oli see koos noorsoo kommunistliku kasvatamise ja isiksuse harmoonilise arendamisega haridusalaseks pohiulesandeks. Uldist keskharidust puuti tegelikkusesse rakendada eriti 1970. aastatel NLKP KK vastava otsuse (1972) alusel. NLKP XXVI kongressil (1981) kuulutati uleminek uldisele keskharidusele lopetatuks, selle taielik teostamine osutus siiski ebareaalseks. Saavutused olid ikkagi hinnatavad: impeerium oli selles valdkonnas puudnud sammu pidada maailma enam arenenud riikidega. Paraku tugevnesid peagi tagasikiskuvad tendentsid.

1984. aastal joustati uldharidus- ja kutsekoolireform, parandamaks kutsesuunitlust ja tooks ettevalmistust. Olemuselt tahendas see paljuski tagasipoordumist kakskummend aastat varem huljatud tootmisopetuse juurde. Eesmark oli uld- ning kutsehariduse integratsioon ja uleminek uldisele kutseharidusele. Taheti luua uldja kutseharidust andev koolituup, mis tegelikult tahendanuks oskustooliste ettevalmistamist. Uuesti kinnitati koolidele baasettevotted. Samas oli selge, et tookasvatuse efektiivsus on vaike, kui selleks puudub ajakohane varustatus.

Koolireformis avaldus skeptiline suhtumine haritusse ja takerdumine majanduse ekstensiivarengu ideoloogiasse. Uldhariduskeskkooli ja kutsekooli uhtesulatamist ei joutud lopule viia, sest 1988. aastal kaotas see suund taas aktuaalsuse. Tooopetus ja elukutsegi andmine keskkoolis ei olnud esmaavastus, seda tehti teisteski riikides. Kusimus oli pigem selles, et NSV Liidus ei suudetud tohusa uldhariduse andmist ja ajakohast, arenenud tehnoloogial pohinevat kutseopet uhendada. Selle uheks pohjuseks oli ka Noukogude keskkooli suhteliselt luhike oppeaeg. Sisuliselt oli aastatel 1958-1964 ja 1984-1988 Eestis tegemist opilaste monotehnilise tooopetusega, ehkki noukogude koolis oli loosungiks polutehniline opetus. Tegelikult puuti opilastele selgeks teha uks kitsas tooliseriala. (42) Hariduskriisi 1984. aasta reform ei leevendanud, pigem suvendas seda.

KUTSEHARIDUS JA MUUT HARIDUSE KOIGILE KATTESAADAVUSEST

Kutseoppeasutusi hakati juba 1940/41. oppeaastal NSV Liidu eeskujul viima Eesti NSV Hariduse RK alluvusest teiste ametkondade alluvusse. Nii lohuti Eesti Vabariigi aegne haridussusteemi administratiivne uhtsus. Alavaaristati kutseoppeasutuste harivat osa ja kutsehariduse prestiiz langes. Uhtlasi kajastus selles too vaartuse devalvatsioon tootajate riigis. Tuhandetele noortele tahendas kutsekooli suunamine uldharidustee liiga varast ja jaadavat loppu.

Soja jarel koolisusteemi hajutamine jatkus. Tehnikume anti Eesti NSV Haridusministeeriumi alluvusest teistele ministeeriumidele (enamik 1951. aasta martsis). Haridusministeeriumile jaid vaid pedagoogilised oppeasutused. 1957. aastal allutati enamik toostuslikest tehnikumidest Eesti NSV Rahvamajanduse Noukogule. Noukogude voim ajas majandusoppeasutuste--kaubandus- ja kommertskoolide, kodumajanduskoolide jt--sulgemise poliitikat. Neil koolidel oli olnud 20. sajandi esimesel poolel Eesti haridussusteemis tahtis koht. Vaid moni uksik neist kujundati umber tehnikumiks.

1987. aastal valmistati Eesti keskerioppeasutustes spetsialiste ette umbes 110 erialal. Noukogude haridussusteemi uheks puuduseks peeti keskerihariduse liiga tagasihoidlikku osatahtsust, mis pohjustas korgharidusega inimeste toojou ebaotstarbekat raiskamist lihtsamatele ja trafaretsetele tooulesannetele. Eestis oli aga tehnikumide vork teiste vabariikidega vorreldes paremini valja arendatud ja keskerihariduse osatahtsus haridussusteemis kui tervikus suhteliselt olulisem. (43) Kutseja keskerihariduskoolid olid aga korraldatud toostuse ekstensiivarengu ja pollumajandusliku suurtootmise vajadustest lahtudes, pealegi toodi neisse osa opilasi ja opetajaid Venemaalt jm. Aastail 1959-1969 arenes korgharitlaste ettevalmistamine Noukogude Liidus kiiremini kui keskeriharidusega spetsialistide koolitamine. 1970. aastatel aga oli ennaktempo margatav keskerihariduse vallas. Eestis oli viimase kasv uleliidulisest keskmisest kiiremgi. (44)

Kutsehariduse korraldus oli vastuolus uldise keskhariduse ideoloogiaga, seep arast hakati 1960. aastate lopul asutama kutsekeskkoole. Aastail 1984-1985 muudeti tehnikakoolid ja linna- ning maakutsekoolid kutsekeskkoolideks. Nii puuti kiiremini lahendada uldisele keskharidusele joudmise ulesannet ja monevorra uhtlustada noorema polvkonna haridustaset. Paraku osutusid need puudlused formaalseteks. Keskharidus uldhariduskeskkoolis ja kutsekeskkoolis esindasid erinevat kvaliteeti. See mojutas nende koolide opilaste korgkooli edasipaasemise voimalusi. Tegelikult kujunesid kutsekeskkoolid tupikkoolideks, ehkki formaalselt oli neis oppinutele tee korgkooli lahti. (45) Nii karbiti madalama haridustasemega vanemate, sageli tooliste lastel, kes pohikooli jarel arvukalt kutsekoolidesse astusid, juba oppeasutuse valikuga eeldusi sotsiaalseks tousuks, sest sotsiaalne seisund omandati Noukogude ajal enamjaolt kindlat tuupi hariduse kaudu. (46) 1988. aastal oli Eestis 48 kutsekeskkooli, kus opetati 121 erialal.

Noukogude haridussusteemi demokraatlikkuse toenduseks peeti keskhariduse massilisust ja vastavate oppimisvoimaluste rohkust. Selles osas oli toesti edasiminek, mis ei kuundinud kull naiteks USA ja Jaapani vastavate naitajateni. (47) Hariduse demokraatlikkuse vastandmoiste on hariduse sotsiaalne determineeritus voi seisuslikkus. Hariduse massilisus ja isegi kattesaadavus on suhteline, koolide arvukus teeb hariduskorralduse vaid nailiselt demokraatlikuks, mida kinnitab Noukogude Eesti kutsekeskkoolide kogemus. Et 1970. aastatel toimunud keskhariduse ekspansiooniga ei kaasnenud korgkooli vastuvotu olulist laienemist, halvenesid keskhariduse saanute korgkooli astumise voimalused. Uleminek massilisele keskharidusele kindlustas selle kull koigile noortele, olenemata nende sotsiaalsest paritolust, kuid paas korgkooli jai madalama sotsiaalse paritoluga noortele, kes olid oppinud kutsekeskkoolis voi tehnikumis, tunduvalt kitsamaks. Seega ei toonud massiline keskharidus kaasa sotsiaalse paritolu moju vahenemist noorte haridustasemele, vaid vastupidi, see isegi suurenes. (48) Taasiseseisvumise jarel on hariduse demokratiseerumise naitajaks toodud fakt, et markimisvaarse osa (1994/95. oppeaastal veerandi) korgkooli sisseastunutest moodustavad elukutset andva oppeasutuse lopetanud. Vastavalt on siis vahenenud gumnaasiumilopetanute osatahtsus. (49) Uliopilaskonnas on nuud noorsoo erinevad ringkonnad vordsemalt esindatud. Kokkuvottes oli 1960. aastate keskpaigaks Eestis joutud selleni, et valdav osa kooliealistest noortest kais koolis. See oli markimisvaarne saavutus, kuigi eeskatt kvantitatiivne. Kvantiteedi ja kvaliteedi harmooniline arendamine noudnuks suuremat hariduse vaartustamist ja finantseerimist.

KORGHARIDUS VAJAB UUT STRATEEGIAT JA ORIENTIIRI

Korgkoolide umberkorraldamise kavandas 1940. aasta augustis Eesti NSV Hariduse RK ja selle kiitis heaks NSV Liidu Korgemate Koolide Komitee. Vallandati oppejoude, Tartu ulikoolis likvideeriti usuteaduskond, majandusteaduskond aga viidi Tallinna Tehnikaulikooli (viimane nimetati martsis 1941 Tallinna Polutehniliseks Instituudiks). Loodi marksismi-leninismi aluste kateedrid, aines usteemilt mindi kursuste susteemile. Loengutest osavott tehti kohustuslikuks ja likvideeriti uliopilasorganisatsioonid. Asuti kujundama uuele voimule sobivat uliopilaskonna koosseisu: sisseastujatelt nouti toendit sotsiaalse paritolu ja vanemate varandusliku olukorra kohta. Ulikool kaotas teaduskraadide andmise oiguse, tehti plaane arstiteaduskonna eraldamiseks iseseisvaks instituudiks. Nii puuti lammatada Tartu vaimu ja opetamise ning teadustoo vabadus kadus hoopis. Nagu keskkoolis kaotati ka korgkoolis oppemaks, kuid mitte nendel, kelle vanemad said mittetoist tulu. NSV Liidus olid keskkool ja korgkool maksulised kuni 1956/57. oppeaastani. Nagu kutse- ja keskerikoolid kaisid korgkoolidki uhe ametkonna kaest teise katte.

Korgkoolide statsionaarsetesse osakondadesse paasemisel oli noukogude noortel ees rohkem kitsendusi ning tokkeid kui USA-s ja teistes arenenud toostusmaades. Prantsusmaal naiteks loeti uliopilaste valikulist vastuvotmist riiklikesse ulikoolidesse pohiseadusevastaseks. Nn sotsialismimaad noorte niisugust oigust ei tunnustanud. (50) Noukogude korgharidussusteemi iseloomustas liialdamine kaugja ohtuse oppega. Stalini eluajal puudus veel Eesti korgkoolides ja tehnikumides efektiivne kaugoppekorraldus. Eriti rohuti oppimisele too korvalt 1950. aastate lopust alates. Kaugoppe arendamist korgkoolide pohiliseks oppetoovormiks voeti riikliku ulesandena. Kaug- ja ohtuste osakondade uliopilastele tehti soodustusi, sh pikkade oppepuhkuste naol. Unistati, et kaugemas perspektiivis sulab statsionaarne oppimine kaugoppega kokku uheks oppevormiks. (51) Oigesti rohutati, et teaduse ja praktika areng nouab, et uha enam haritlasi omandaks korghariduse rohkem kui uhel erialal voi valdkonnas. (52) Ometi ei muutunud see Noukogude Liidus ulatuslikuks nahtuseks. Ehkki saavutati muljetavaldavaid kvantitatiivseid naitajaid, ei paasenud Noukogude Liidu korgkoolidesse kunagi koik keskharidust omavad soovijad. Selekteeriti mitmete tunnuste alusel: sojajargsel ajal sotsiaalne paritolu ja ankeedi puhtus, hiljem toostaa'i olemasolu ja teenimine Noukogude armees. Keskkoolilopetanutelt nouti asutuste, ettevotete ja uhiskondlike organisatsioonide (ametiuhing, komsomol) soovitust, eeliseid andis toolisnoorte ettevalmistusosakonna lopetamine jne. Uliopilaskandidaadi teadmised ja voimed ei olnud sellel skaalal ainumaaravad ja ka mitte koige mojuvamad. Korgkoolidesse vastuv otu poliitika jai ka Stalini-jargsetel aastatel kummaliseks, demokraatlikule arusaamale vastuvoetamatuks, kus endiselt tehti eelistusi sotsiaalsete naitajate pohjal.

Korgkooli oppeajast holmas margatava osa ideoloogiline kasvatustoo, spetsialistide uldhumanitaarne haritus ja teadmised juhtimisest, psuhholoogiast ning eetikast jaid tagasihoidlikeks. Kasvatustoo oli ule politiseeritud. Tehnoloogiline revolutsioon noudis aga tootajatelt uha enam vastutustunnet ja inimlikkust.

Soja jarel oli Eestis vahem uliopilasi kui soja eel. Pohjused olid vaid osaliselt objektiivsed, s.o havinguga seotud. Olulist osa mangis ka noukogude haritlaspoliitika oma ebademokraatliku selektsiooni ja uliopilaste ning oppejoudude tagakiusamisega. Paevastes osakondades kasvas uliopilaskond suhteliselt aeglaselt: 1945. aastal 3 577, 1951. aastal 7 007, 1961. aastal 8 074, 1971. aastal 12 491, 1981. aastal 16 005 ja 1985. aastal 14 145. (53) Tsentralismi varisemise aastatel suurenes paevaste osakondade uliopilaste arv (1990. aastal 17 172), mis taasiseseisvunud riigis omandas enneolematu tempo. 1960. aastatel, mis maailmas oli korghariduse kiire kasvu kumnend, jai Eestis uliopilaste arvu kasv uleliidulisele keskmisele alla: Eestis kasvas paevauliopilaste arv 8 074-lt (1961) 12 491-le (1971), Noukogude Liidus aga 2 396 000-lt (1960/61) 4 581 000-le (1970/71). (54) Ulikoolide kasv ei olnud 1960.-1970. aastatel sotsialismimaades nii silmatorkav kui samal ajal turumajandusega riikides. Hiinas aga likvideeris kultuurirevolutsioon sisuliselt korghariduse hoopis. (55) 1970.-1980. aastatel jai idablokk Laanest ikka rohkem maha. Korgharitlaskonna massiliseks muutumine oli probleem, millesse Noukogude juhtkond ei suhtunud uheselt. (56) Teatavasti oli ideoloogia keskseks ideeks erinevuse jarkjarguline kadumine vaimse ja fuusilise too vahel. Tegelikkus oli aga jargmine: uhelt poolt sailis fuusiline too, milles vaimset elementi oli minimaalselt, liigagi suures ulatuses, teisalt kasvas vaimset tood tegevate inimeste hulk. Kokkusulamist vois kohati mingil maaral toestada, kuid vahemalt sama selge oli polariseerumistendents. Kui 1970. aastatel konelesid parteijuhid, et insener-tehniline intelligents on Noukogude uhiskonna koige kiiremini kasvav kiht, siis oli selles uhkustunde korval ka teatud noutust. Loomulikult puuti uue jouga tugevdada tooliste osakaalu parteis. Samal ajal hakkas korgkoolidest ellusaadetavate spetsialistide hulk vahenema. Eestis olid need naitajad jargmised: 1981. aastal 3 709, 1985. aastal 3 575 ja 1988. aastal 2 706 lopetanut. Vaike tous ilmnes alles kumnendi lopul: 1989. aastal 2 977 ja 1990. aastal 3 129 lopetanut. Langustendents iseloomustas ka keskerihariduskoolide lopetanute arvu: 1983. aastal 5 895 ja 1990. aastal 4 747 lopetanut. (57)

Noukogude Liidu majandus arenes aastaid ekstensiivselt, mistottu tehnoloogiline mahajaamus Laanest paistis vahem silma. 1960. aastateks olid vabad ressursid otsakorral, edasine areng noudis majandusliku efektiivsuse suurendamist, mis eeldas igakulgset tehnoloogilist protsessi. (58) Siin takerdus Noukogude Liit aga oma vastuoludesse. Sama teed laks ka haridus, kus areng laiuti ei taganud enam edasiminekut. Korghariduse andmist asutigi piirama: vahendati ohtuste osakondade ja kaugoppeuliopilaste arvu. Naiteks oppis Eesti korgkoolides kaugoppes 1965. aastal 8 934, 1985. aastal aga 7 576 inimest. (59) Analuus naitas, et keskharidusej argset haridust ei oldud Eestis arendatud kooskolas hoive struktuuriga. Korgharitlased tootasid sageli madalamat haridust noudval kohal: 1985. aastal tootas tooliskohal 4,4% Eesti korgharidusega spetsialistidest ja 1989. aastal 5,5%. Keskeriharidusega spetsialistide puhul olid vastavad naitajad 27,1% ja 33,6%. Seda nahtust puudis ametlik ideoloogia omaparaselt ulistada kui toendit vaimse ja fuusilise too kokkukasvamisest kommunismi ehitamise kaigus. Ometi pidas osa noukogude sotsioloogidest seda juba 1980. aastatel mitte uhkuseks, vaid vaararenguks: "Inseneride tootamine toolistena /.../ kinnitab olemasoleva juhtimissusteemi voimetust tagada uhiskonna sotsiaalsete ressursside efektiivset funktsioneerimist". (60) Tanu sellisele poliitikale ei ilmnenud Noukogude Eestis mitte korgharitlaste toopuudus, vaid nende alahoive hariduslikus mottes, mis pohjustas tooga rahulolematust. (61) Oleks vale oelda, et korghariduse heaks midagi ei tehtud. Sellest konelevad TPI ulikoolilinnak Mustamael, mis pohijoontes valmis 1960. aastatel, ja mitmed TRU oppe- ja muud hooned 1970.-1980. aastatest. Puudu jai aga vabast vaimust ja paindlikkusest teadus- ning ulikoolipoliitikas. Haridussusteemi, eriti korgharidusse, suhtus Noukogude juhtkond uldiselt tehnokraatlikult. Sellele vaatamata iseloomustas haridust suur tehnoloogiline mahajaamus.

Korghariduse jatkuvast diferentseerimisest ja globaliseeruva haridusvalja monede moodsate algete tekkest annab tunnistust, et 1970. aastatel andsid Eesti korgkoolid lopetanuid juba sellistelgi uutel erialadel nagu automatiseeritud juhtimiss usteemid ja majanduskuberneetika. Ometi ei loobutud eesmargist, et iga korgkooli lopetanud spetsialist oleks saanud ka Noukogude partokraatiat teeniva poliitt ootaja valjaoppe. Kuigi pedagoogikateadlased teadsid, et arenenud maades kasitatakse professionaalsust uha laiemalt protsessina, mida ei omandata mone aastaga korgkoolis, vaid ka pidevalt tooelus, jai selle praktiline elluviimine puudulikuks ja sageli primitiivseks. Individuaaloppe rakendamine noukogude korgkoolis oli liialt tagasihoidlik. See algas hiljem ja jai Laanest kaugele maha. 20. sajandi teise poole tehniline korgharidus noudis otsesidemeid toostuse ja kogu rahvamajandusega. Sellest raagiti palju, kuid paradoksaalselt ei vastanud nende efektiivsus kaugeltki aja nouetele. (62) Samas olid korgkoolide oppejoududel, konelemata kesk-voi kutsekoolide opetajatest, enese valismaal taiendamise voimalused ulinapid, paljudel aga puudusid uldse. Noukogude korgharidus vajas pohjalikku umberkorraldamist, viimaks seda vastavusse uldise keskhariduse ja massiharitlaskonna kujunemise ajajargu tingimustega.

PAASETEE OTSIMINE KRIISIST

Eesti intellektuaalid moistsid, et hariduskriis oli kaes. Impeeriumi viimasteks kumnenditeks oli kool akadeemik Heino Liimetsa arvates ummikus, sest ei suutnud uhiskondlike muutustega kaasas kaia ja oli arengust maha jaanud. (63) Kasutades P. H. Coombsi hariduskriisi termineid, suvenesid kohandumisraskused ja lohe laienes. Tanapaeva Venemaa autorid tunnistavad, et Noukogude hariduskorraldust tabas sugav kriis, kuid nad seostavad seda enamasti vaid 1980. aastatega. (64) On ka neid, kes jagavad Noukogude haridusloo kahte pohietappi: tous kuni 1950. aastate lopuni ja allakaik 1960. aastate algusest, mis joudis 1980. aastatel ilmselgesse kriisi. (65) Vene autorid kirjutavad impeeriumist uldiselt ja tavaliselt ei arvesta okupeeritud Baltimaade traagilist eriolukorda.

1980. aastate teisel poolel lodvenes NSV Liidu kontroll Eesti hariduselu ule. Kui perspektiivis hakkas terendama vabam tulevik, moistsid motlevad pedagoogid, et tuleb kasvatada inimest, kes tahab hoolt kanda oma riigi kaekaigu eest, kes oskab olla demokraatliku uhiskonna vastutustundlik kodanik. Uhtlasi leiti, et noor inimene peab suutma vastutada ka oma isikliku arengu ja omaenese saatuse eest. Vaba elukorraldus ja liberaalne turumajandus nouab ka iseseisvalt toimivat kooli. Niisuguseid motteid valjendati pedagoogide noupidamistel ja pressis. (66)

Kumnendi lopul alustati hariduse detsentraliseerimist, otsustamisoigust anti kohalikele haridusorganitele ja koolijuhtidele. Uuendati hariduse sisu ja venekeelset kooli puuti Eestile lahendada. Vabariigi suveraansuse ja IME taotlemise aastatel hakati otsima voimalusi haridussusteemi muutmiseks Eesti-keskseks ja iseseisvaks, eriti korgkooli radikaalseks umberkorraldamiseks. Teadvustati, et suurriiklik haridusideoloogia, mis kolavatest sonadest hoolimata alahindas reainimese arendamist, vaikesele rahvale ei sobi. 1987.-1988. aastal toodi avalikkuse ette hariduse uued eesmargid ja ideaalid. Aktuaalseks pohiteesiks kujunes, et mitte mingisugused korgemad riiklikud huvid ei oigusta inimese arenguvabaduse piiramist. Haridus pidi saama rahvuskultuuri taimelavaks, samaaegselt opetama erinevate kultuuridega suhteid looma. Uuendamise peasuundadeks peeti demokratiseerimist, humaniseerimist ja hariduse vaartustamist. Nagu eestikeelne nii pidi ka venekeelne keskharidus holmama 12 oppeaastat. Levis mote, et kool tuleks vabastada uhiskonna diktaadi alt ja lopetada riiklik monopol haridusele, isegi lahutada kool riigist, nagu omal ajal eraldati kirik koolist. Kool tuli vabastada poliitilisest survest, prioriteet anda uldinimlikele vaartustele. Korgkoolidele tuli anda autonoomia ja votta suund laiema profiiliga spetsialistide koolitamisele. Kiideti heaks idee korgkoolide regionaalsete filiaalide avamisest. (67)

Uus vaatekoht (ehkki vanas, marksistlikus moistesusteemis) oli, et haridust ei kasitata pealisehitise, vaid baasina. Seega nouti loobumist hariduse ainelisest diskrimineerimisest ja hariduse finantseerimisest nn jaakmeetodil. (68) Vahendid kooli muutmiseks innovatsioonimehhanismiks pidi andma toostuse ekstensiivarendamise lopetamine Eestis ja vabanenud summade suunamine haridusse ja teadusse. (69) Korgkooli pohiprobleemina nahti nuud opetuse kvaliteeti; kinnitati, et suveraanses vabariigis ei vajata spetsialistide hulgalist vorpimist. Kvaliteedi pidi tagama korgkoolide ning teadusasutuste senisest tihedam koostoo, valjumine rahvusvahelisest isolatsioonist, valismaa kulalisoppejoudude kasutamine ja uliopilaste ning aspirantide suunamine valismaale. (70) Opetajad ja opilased (resp uliopilased) hakkasid kord iseseisvust omanud ja selle taastamist taotlevat rahvast alandavat Noukogude haridussusteemi omaalgatuslikult lammutama juba enne susteemi taieliku halvatuse saabumist. Laanega koostoole orienteeritud hariduslik suund joudis 1980. aastate lopul alternatiivsete institutsioonide loomiseni, nagu Estonian Business School.

KOKKUVOTE

Eesti NSV suveraansus osutus ka hariduse vallas juba 1940.-1941. aastal fiktsiooniks. Koolisusteemi vaadeldi NLKP eesmarkidest lahtuvalt kui noukoguliku motteviisi kujundajat ja kuuleka ning vahenoudliku toojou koolitajat. Hariduselu juhtnoorid esitas NLKP oma kongressidel ja pleenumitel, millele jargnesid uleliidulised ja nende alusel vabariiklikud haridusseadused ning maarused. EKP, kelle ulesanne oli organiseerida NLKP otsuste taitmist Eesti NSV-s, juhtis ja kontrollis kultuuri, sh haridust ja teadust, oma vastavate osakondade, samuti riiklike haridusorganite ja oppeasutuste parteiorganisatsioonide kaudu. Osa koole ja korgkoole viidi otse uleliidulisse alluvusse. Seega ei saa raakida kogu Eesti NSV haridussusteemi kohalikust juhtimisest. Kuid selleski osas, kus kohalikku juhtimist lubati, oli see alati allutatud uleliidulistele institutsioonidele. Opetaja tood hinnati uhiskondliku aktiivsuse ja oppeedukuse protsendi alusel, mis viis opilaste opimotivatsiooni langemisele. Impeeriumi lopu eel naitas sotsioloogiline uuring, et opetaja kui loovisiksus oli kaotanud oma koha uhiskonnas. (71) Oppetoos pandi liialt rohku faktidele. Vene keelt opetati eestlastele vaidetavalt vabatahtlikkuse alusel, kuid sundus ja kontroll oli selle opetamise ule suurem kui uheski teises aines. (72) NLKP asetas erilist rohku tookasvatusele ja tootahte ohutamisele, mida moisteti primitiivselt. Vaja olnuks aga enam arendada elukestvat oppimist, motlemisvoimet ning loovust ja anda vabadust.

Hariduse demokratiseerimine osutus sonakolksuks. Juba esimesed okupatsioonikuud toid kaasa johkra sotsiaalse vahetegemise, mis oli absoluutne (kodanliku uhiskonna nn klassikoolis oli kehvast kodust lapsel vahemalt lootust abirahale voi oppemaksust vabastamisele). Arendati kutsekoolide vorku, mis oli toolisnoorte hariduslik umbtanav. Ning kui lopuks oli keskharidus massiliseks muutunud, hakkas korghariduseni paasejate selektsioon toimima lihtsalt keskkoolilopetanute tasemel, s.o nn pudelikaelana toimis senisest korgem haridustase. (73)

Tanu Eesti kooli ja opetajaskonna traditsioonidele, samuti loovharitlaste ning haridusjuhtide (eeskatt haridusminister Ferdinand Eiseni) pingutustele onnestus siiski sailitada eestikeelses koolis kohalikku ja rahvuslikku omapara. See valjendus uldhariduskooli pikemas oppeajas (1958-1964/65 oli kogu NSV Liidus 11-aastane keskkool), koorilaulutraditsiooni edasikandmises ja opilaste massilises osavotus rahvuskultuuriuritustest, mida voib vaadelda opilaste ja opetajate passiivse vastupanuna, voib-olla ka selleaegse kooli uhe varjatud funktsiooni valjendusena.

Nii stalinismi ajal kui ka 1970. aastate lopu uusstalinistliku surve tingimustes jai eesti keel ja kirjandus uheks koige kesksemaks oppeaineks, emakeelset haridust pidasid nii opilased kui lapsevanemad eestlaste loomulikuks oiguseks. Hariduss usteemi lausvenestamist 19. sajandi lopu vaimus ei korratud, kuid seda puuti teostada jark-jargult. 1970.-1980. aastatel uritati vormida uhtset noukogude rahvast uhe keele, s.o vene keele baasil. Keeleline agressioon tugevnes. Eesti keelt torjuti paljudes keskerioppeasutustes ja uritati piirata eestikeelset korgharidust. Eestlased tajusid selgesti rahvuskultuurile toeliselt kriitilise etapi lahenemist, kui korg- ja keskkool taheti valdavalt venekeelseks muuta. Oli naha, et impeeriumi valitsevad ringkonnad valisid 1970. aastail ummikust valjapaasemise vahendiks taas ageda keelelise ja kultuurilise venestamise. Intelligentsi aatelisema osa ja oppiva noorsoo vastus sellele olid dissidentlus, opilasrahutused ja 40 kiri, milles on oigusega nahtud stagnatsiooniperioodi lopu algust.

1950.-1960. aastatel oli maailmas uldtunnustatud hariduse sirgjoonelise, piirideta arengu kontseptsioon. See pohines usul, et haritud inimeste pidevalt kasvav rakendamine on majanduskasvu aluseks, et arenevad majandused suudavad tood anda koigile eriharidusega inimestele, kui tahes palju neid ka koolitatakse. Seejuures loodeti liialt minevikust parit haridussusteemile, hinnati ule selle suutlikkust teaduse ja tehnika kiirarengule pohineva majanduse ja muude eluvaldkondade noudmistega sammu pidada. (74) Teadus- ja tehnikarevolutsioon oli kogu maailmas tuntud moiste, kuid pedagoogikarevolutsioonist ei julgetud oieti koneldagi. Selgus, et spetsialistide ettevalmistamise optimaalset plaani on vaga keeruline valja tootada. Ka rangelt tsentraliseeritud ja plaanimajandusega Noukogude Liit oli majandusarengu ja tulevaste haridusvajaduste kooskolastamisel raskustes nagu paljud teisedki riigid, kusjuures siinsed probleemid sarnanesid paljuski arengumaade omadega. Tunti uhkust inseneride massilise koolitamise ule, kuid maha jaadi majandus- ja juhtimisteadlaste koolitamisel--nendel aladel oppis USA-s kaks korda rohkem uliopilasi kui NSV Liidus. (75)

Nagu majanduslikus ja sojalises konkurentsis nii rauges NSV Liidu jaks ka hariduse voidujooksus. Viimase osas selgus see sajandi kolmanda veerandi lopuks. UNESCO riikides hinnati noorsoo haridustaset, informeeritust, voorkeelte oskust, lugemust jne intellektuaalsuskoefitsiendi pohjal. 1950. aastate algul paigutati NSV Liit selle jargi kolmandale, 1960. aastatel koguni teisele kohale. 1980. aastate keskpaigaks olid aga impeeriumist nii noorsoo kui kogu elanikkonna intellektuaalsuskoefitsiendi osas moodunud kumned riigid. (76)

Kooli arengut pidurdas Noukogude Liidu isoleeritus ulejaanud maailmast. Oppet oo efektiivsust vahendas ka puudulik varustatus moodsa infotehnikaga, mis osalt tulenes rahanappusest ja vastava kodumaise toodangu puudumisest, kuid ka riigiv oimu kartusest oma alamate ees. Ilmnes juhtkonna teadlik voi vahemalt alateadlik hirm suletud susteemidele hukatusliku elektroonilise infoajastu ees. Ses suhtes on iseloomulik, et igasugust kopeerimis- ja paljundustehnikat lubati soetada rangete piirangutega, isegi tavalised trukimasinad olid eriarvel. Infonalg oli uks Noukogude hariduskriisi silmapaistev erijoon.

Haridussusteem pidi kaasa aitama uhiskonna sotsiaalse homogeensuse suurenemisele. Tegelikult osutus see protsess Noukogude Liidus nagu paljudes maades oodatust palju keerulisemaks. Hoolimata partei haritlaspoliitilistest taotlustest kujundada intelligents peamiselt tooliste ja kolhoositalurahva baasil, oli ka Noukogude Liidu haridussusteemi kodeeritud, et see andis suuremad voimalused lapsele, kellesse vanemad olid sisendanud hariduse vaartustamise ja oppimismotivatsiooni. (77) Labi poliitilise soela, vottes arvesse paritolu ning rahvust, paases monedesse sojakoolidesse ja diplomaatilisele ning parteitoole ettevalmistavatesse oppeasutustesse. P. H. Coombs vaitis 1985. aastal, et Noukogude Liidu hinnatuimad ulikoolid Moskvas ja Leningradis on noukogude kesk- ja korgema klassi noorte (akadeemikute, kindralite, komissaride, parteiesimeeste ning rahvakunstnike laste) kasvulava, kus nad valmistuvad juhtivale kohale tousmiseks. (78)

Ometi tousis elanikkonna haridustase. 1939. aastal tuli Eestis 1 000 inimese kohta (alates 10. eluaastast) neid, kellel oli korg-, kesk- voi mittetaielik keskharidus, 161 (NSV Liidus 108), 1979. aastal aga 630 (NSV Liidus 638). 1970. aastal oli keskeri-, lopetamata korg- ja korgharidusega 20,3%, 1979. aastal 29,4% tootavast rahvastikust. 1989. aasta rahvaloenduse jargi oli Eestis korgharidusega 10,7% rahvastikust (alates 10. eluaastast) (1934. aastal 0,8%, 1970. aastal 4,7%). (79) Formaalhariduse kvantitatiivsed naitajad olid 1991. aastal Eestis moneski aspektis vorreldavad arenenud riikide omadega ja uletasid osaliselt Kesk-Euroopa sotsialismimaade omi. (80) 1989. aastal olid Baltimaad postsekundaarse hariduse naitajate poolest Ungarist ees, kuid Soomest jaid maha. (81) 1920.-1930. aastatel oli aga Eestis 100 000 elaniku kohta uliopilasi rohkem kui pohjanaabril.

1980. aastate keskpaigaks oli kirjaoskuse protsent Noukogude Liidus joudnud kull 100 lahedale, kuid 20. sajandi lopul ei iseloomustanud see enam maa arengutaset sel maaral kui sajandi algul. Enam koneles tosiasi, et ule 30% toostuses hoivatutest ja 70% pollumajanduses tootavatest inimestest tegi paevast paeva lihtsat kasitsitood. (82) Paraku maaras just viimane naitaja--ilmselt rohkem kui ponnistused uldise keskhariduse suunal, tuumaarsenal ja kosmosetehnika--impeeriumi asendi ulemaailmsel tsivilisatsioonikaardil. Noukogude uhiskond ei saanudki kupseks industriaaluhiskonnaks. Industriaalajastu ulesanded olid veel osaliselt taitmata, seet ottu takerdus ka teaduslik-tehniline revolutsioon ja sammud infouhiskonna suunas jaid luhikesteks.

Noukogude hariduspoliitika oli konfliktne nii isiksuse.uhiskonna kui ka keskuse.aaremaa (liiduvabariigi) tasandil. Nappis perspektiivitunnetust, liialt keskenduti oleviku vajadustele ja majanduse hetkeseisu umbsolmedele. Kujundlikult oeldes opetati arvelauda ajal, mil tulnuks noori harjutada tootama raalidel. Oeldu ei olegi pelgalt kujund, vaid 1960. aastate TPI majandusteaduskonna reaalsus. (83) Tulemus oli, et Noukogude susteem ei suutnud rahuldada ei rahva ainelisi ega vaimseid vajadusi.

Kogu maailma haridus oli 20. sajandi teisel poolel teinud edusamme, eriti industriaalmaades, mille hulka kuuluvaks loeti ka Noukogude Liit. Ehkki usalduskriis hariduse (resp haridussusteemi) vastu andis end tunda, pusis usk hariduse jousse endiselt. Nii oli see okupeeritud Eestiski, kus pealesunnitud ja voorsilt valitsetavale koolikorraldusele vaatamata oli rahva haridustase ikkagi tousnud. Samas oli noukogude haridussusteem uks relvi teises vallutuses, mis eestlaste ajalooteadvust ja ajaloolist malu paratamatult mojutas. Okupatsiooni, allasurutust polistab aga koige enam harimatus. Haritus, ka rohuja kontrolli all antu, muudab allutatu ikkagi sotsiaalselt arenenumaks, seega raskemini valitsetavaks ja juhitavaks. (84)

Kool aitas juba oma latentse funktsiooni tottu kaasa rahvusliku identsuse sailimisele, kujundas eesti intelligentsi uued polvkonnad. Kasv oli muljetavaldav: paarilt tuhandelt korgharitlaselt 1944. aasta sugisel 142 000-ni 1989. aastal.

Noukogude haridussusteemi ei rehabiliteeri asjaolu, et selles oppinuid ja kasvanuid on joudnud maailmakultuuri tippude hulka. Uliandekad inimesed leidsid sageli oma tee ka dogmadesse uppunud suletud susteemis, kuid see ei tahenda, et neid tuleks pidada selle susteemi produktiks. (85) Eesti seisund 20. sajandi maailmas oli erakordne: iseseisvumine, tunnustamine, Rahvasteliidu liikmelisus, rahvuskultuuri ning hariduse edukas areng--ja 50 aastat suurriikide okupatsiooni. Unikaalne oli ka meie hariduslugu, kus 1940. aastate sugava languse jarel naitas statistika otse haridusplahvatust ja samas ilmnes hariduskriis, mida suvendas majanduse stagnatsioon ja okupeeriva totalitaarriigi ahistav survepoliitika.

TANUAVALDUS

Uurimus on tehtud sihtasutuse Eesti Teadusfond rahalisel toetusel (grant nr 5095).

(1) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1970, 3.

(2) Coombs, P. H. The World Crisis in Education. The View from the Eighties. New York; Oxford, Oxford University Press, 1985, 9.

(3) Aldrich, R. (koost). A Century of Education. London; New York, Routledge/Falmer, 2002, 229.

(4) Aldrich, R. A Century of Education, 229.

(5) Rannap, H. 1930. aastate keskkoolireformist.--Haridus, 1993, 10, 47.

(6) Halls, W. D. Contemporary History of Education.--The International Encyclopedia of Education. Second Edition. Volume 3. Toim T. Husen, T. Neville Postlethwaite. Pergamon, 1994, 1063.

(7) Andresen Rauale 26.10.1940. Eesti Riigiarhiivi Filiaal (ERAF), f 1, n 1, s 262, l 1.

(8) Ant, J. Eesti 1939-1941: rahvast, valitsemisest, saatusest. Tallinn, 1999, 144.

(9) Nagel, V. Haridusest ja hariduspoliitikast Saksa okupatsiooni ajal Eestis.--Forseliuse Sonumid, 2003, 10, 53.

(10) Helemae, J., Saar, E., Voormann, R. Kas haridusse tasus investeerida? Hariduse selekteerivast ja stratifitseerivast rollist kahe polvkonna kogemuste alusel. Tallinn, 2000, 193.

(11) Kits, A. Uldhariduskoolid Eesti NSV linnades aastail 1944-1946.--Noukogude Kool, 1989, 11, 41.

(12) Schneider, H., Tamm, I. Kohalike noukogude haldusaparaadi taiustamise voimalused.--Eesti Kommunist, 1970, 9, 32.

(13) Karjaharm, T., Sirk, V. Vaim ja voim. Eesti haritlaskond 1917-1940. Tallinn, 2001, 91, 97, 99.

(14) Kennik, A. Opetajate ettevalmistamine Eesti NSV-s sojajargsel taastamise ja sotsialismi ulesehitamise ajajargul (1944-1965).--300 aastat pedagoogikaharidust Eestis. Konverentsi ettekanded. Tallinn, 1984, 63.

(15) Eesti NSV rahvamajandus. Statistiline kogumik. Tallinn, 1957, 234-237.

(16) Wall, W. D. Education and Mental Health. UNESCO, 1964, 254, 255, 261.

(17) Helemae, J., Saar, E. Eesti haridussusteem 20. sajandi teisel poolel: kohortide voimalused ja valikud.--Eesti inimarengu aruanne 1999, 85.

(18) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 29.

(19) Helemae, J., Saar, E. Eesti haridussusteem 20. sajandi teisel poolel: kohortide voimalused ja valikud, 86.

(20) Eesti Noukogude Sotsialistliku Vabariigi seadus kooli ja elu sidemete tugevdamisest ning hariduss usteemi edasiarendamisest Eesti NSV-s.--Eesti NSV Teataja, 4. juuni 1959, nr 31, art 164, 1085-1102.

(21) Noukogude Eesti. Entsuklopeediline teatmeteos. Teine, taiendatud trukk. Tallinn, 1978, 170.

(22) Turnpuu, L. Tookasvatuse olukord koolis olgu parteiallorganisatsiooni tahelepanu keskpunktis.--Koolide parteiorganisatsioonide tookogemusi. Artiklite kogumik. Koost G. Sarri. Tallinn, 1963, 169.

(23) Turnpuu, L. Tookasvatuse olukord koolis olgu parteiallorganisatsiooni tahelepanu keskpunktis, 169.

(24) Loome rahvale. Eesti NSV Kunstnike Liidu juhatuse esimehe sm J. Jenseni sonavott teisel uleliidulisel kunstnike kongressil.--Sirp ja Vasar, 19. apr, 1963, nr 16.

(25) Eisen, F. Kakskummend aastat Tonismael.--Looming, 1991, 7, 968.

(26) Haridus.--Eesti inimarengu aruanne 1996, 18.

(27) Sarv, E.-S. Demokraatiast ja humanismist opetajale. Eesti haridusuuendus--demokratiseerimine ja humaniseerimine. Tallinn, 1997, 10.

(28) Eesti NSV rahvamajandus. Tallinn, 1957, 228.

(29) 1. oktoobril 1991 oli Eesti uldhariduskoolides 216 965 opilast, kellest vene keeles oppis 79 691 (36,7%) ja eesti keeles 137 274 opilast (63,3%).--Eesti inimarengu aruanne 1996, 20.

(30) Kirch, A., Kirch, M. Eesti ja vene opetajate kultuurihuvidest ja rahvushoiakutest.--Noukogude Kool, 1989, 10, 9.

(31) Vt lahemalt Smith, J. Republican Authority and Krushchev's Education Reform in Estonia and Latvia 1958-1959.--The Sovietization of the Baltic States, 1940-1956. Toim O. Mertelsmann. Tartu, 2003, 237-252; Policy of Occupation Powers in Latvia 1939-1991. A collection of documents. State Archives of Latvia. Nordik, 1999, 450.

(32) Hint, A., Merilaas, K., Kross, J., Maasik, E., Rummo, P., Vaidlo, R. Kas 10 voi 11 klassi.--Sirp ja Vasar, 12. marts 1965, nr 11.

(33) Eisen, F. Kakskummend aastat Tonismael, 961.

(34) Collins, R. The Credential Society. An Historical Sociology of Education and Stratification. New York; San Francisco; London, Academic Press, 1979, 194-195.

(35) Karmin, L. Muutused maakoolide vorgus 1960.-1970. aastatel.--Noukogude Kool, 1989, 12, 48-52.

(36) Puhkim, H. Monedest sojajargse Eesti hariduselu keerdkaikudest. Eesti uhiskonna arengu sotsiaalsed ja oiguslikud aspektid.--Tallinna Tehnikaulikooli Toimetised, 1993, 735, 52.

(37) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 67.

(38) Mikkal, V., Tartu, U. IME. Tehniline korgharidus--olukord ja arenguprobleemid.--Tehnika ja Tootmine, 1990, 1, 8, joon.

(39) Tartu, U. Kui palju on parasjagu.--Haridus, 1990, 11, 10.

(40) Ajalehtedele Pravda, Rahva Haal ja Sovetskaja Estonia. Avalik kiri Eesti NSV-st: Kiin, S., Ruutsoo, R., Tarand, A. 40 kirja lugu. Tallinn, 1990, 4.6.

(41) The Post-Colonial Studies Reader. Toim B. Ashcroft, G. Griffiths, H. Tiffin. London; New York, Routlegde, 94.

(42) Puhkim, H. Monedest sojajargse Eesti hariduselu keerdkaikudest, 51.

(43) Mereste, U., Root, A. Rahvastik loenduspeeglis. 1989. aasta rahvaloendusest ja loendusandmete kasutamisest. Tallinn, 1988, 278.

(44) Laas, K. Toojoud NSV Liidus. Tallinn, 1982, 37-38.

(45) Hinno, K. Bildung und Sozialstruktur. Das Fallbeispiel Estland. Marburg, 2004, 27.

(46) Sojajargse polvkonna elutee ja seda kujundavad faktorid. Toim M. Titma. Tartu, 2001, 76. Keskhariduse tuubi valik soltus ema haridustasemest ja isa sotsiaalsest seisundist. Noortest, kelle emal oli korgharidus, jatkas opinguid keskkoolis 85% ja vaid 5% neist laks kutsekeskkooli. Algharidusega ema puhul ulatus kutsekeskkoolis opinguid jatkanute protsent 42-ni. Kui isa oli korgharidusega juht, laks lastest 10% kutsekeskkooli; kui isa oli toostustooline, siis 28%: Helem ae, J., Saar, E., Voormann, R. Kas haridusse tasus investeerida?, 65, 67.

(47) Rohlen, T. P. Japan's High Schools. Berkeley; Los Angeles; London, University of California Press, 1983, 2-3.

(48) Helemae, J., Saar, E. Eesti haridussusteem 20. sajandi teisel poolel, 87.88.

(49) Haridus.--Eesti inimarengu aruanne 1996, 17.

(50) Hobsbawm, E. Aarmuste ajastu. Luhike 20. sajand 1914-1991. Tallinn, Varrak, 2002, 330.

(51) Pesti, M. Korgem haridus uutel teedel.--Eesti Kommunist, 1960, 5, 54-55.

(52) Samas, 55.

(53) Rajangu, V. Korgharidus, 458.

(54) Coombs, P. H. The World Crisis in Education, 208.

(55) Hobsbawm, E. Aarmuste ajastu, 328.

(56) Uheks massiharitlaskonna moiste kriteeriumiks voiks olla tooga hoivatud elanikkonna ja tootavate korgharitlaste suhe 10 : 1-le. Eesti haritlaskond joudis sellesse staadiumi 1970. aastatel: 1959. a uks korgharitlane 28, 1970. a 14, 1979. a 9 ja 1989. a 7 tootaja kohta.

(57) Andmed a-te 1945-1983 kohta vt Eesti NSV rahvamajandus 1983. aastal. Tallinn, 1984, 234, 238; a-te 1985-1988 kohta vt Eesti NSV rahvamajandus 1988. aastal. Statistika aastaraamat. Tallinn, 1989, 318, 321; a-te 1989 ja 1990 kohta vt Statistika aastaraamat 1991. Tallinn, 1991, 161, 164; 1984. a kohta vt Eesti NSV rahvamajandus 1985. aastal. Statistika aastaraamat. Tallinn, 1986, 250, 253.

(58) Koorna, A. Prometheuse teener. Tartu, 2002, 68.69.

(59) Rajangu, V. Korgharidus, 458.

(60) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 2003, 61.

(61) Teder, J. Teel turumajandusse--kellega?, 2.--Tehnika ja Tootmine, 1990, 11, 7.

(62) Tamm, B. Teaduslik-tehnilisest progressist ja korgharidusest.--Eesti Kommunist, 1988, 9, 59.

(63) Akadeemik Heino Liimetsa lugu.--Kultuur ja Elu, 1988, 1, 31.

(64) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 2004, 683.

(65) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1996, 110.

(66) Roots, H. Isiksuse demokratiseerimine.--Noukogude Kool, 1988, 1, 24.

(67) Rajangu, V. Entwicklungswege des Bildungswesens in Estland. Eesti uhiskonna arengu sotsiaalsed ja oiguslikud aspektid.--Tallinna Tehnikaulikooli Toimetised, 1993, 735, 57-59.

(68) Ruus, V., Neudorf, R. Eesti haridussusteem statistikapeeglis. Tallinn, 1995, 43.

(69) Virkus, R. Uuenev korgkool: hoovotult tegudele.--Eesti Kommunist, 1989, 10, 45.

(70) Samas, 43-44.

(71) Kirch, A., Kirch, M. Eesti ja vene opetajate kultuurihuvidest ja rahvushoiakutest.--Noukogude Kool, 1989, 10, 11.

(72) Eisen, F. Kakskummend aastat Tonismael, 972.

(73) Helemae, J., Saar, E. Eesti haridussusteem 20. sajandi teisel poolel: kohortide voimalused ja valikud, 88.

(74) Coombs, P. H. The World Crisis in Education, 172-173.

(75) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1990, 162.

(76) Samas, 145-146. Riikide statistika erinevuste tottu voib UNESCO paremusjarjestustes ette tulla ka usna kummalisi eksitusi. Selle kohta vt Teder, J. Teel turumajandusse--kellega?, 2.--Tehnika ja Tootmine, 1990, 11, 7.8.

(77) Vrdl Coombs, P. H. The World Crisis in Education, 212.

(78) Samas, 216.

(79) Eesti rahvastik rahvaloenduste andmetel, I. Tallinn, 1995, 176-177.

(80) Harituse osaindeks, mis saadakse kirjaoskuse ja koolihoive osaindeksite pohjal, oli 1990. aastate algul Eestis 0,89, Kanadas 0,99, USA-s ja Soomes 0,98.--Eesti inimarengu aruanne 1996, 15.

(81) Ruus, V., Neudorf, R. Eesti haridussusteem statistikapeeglis, 43.

(82) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 67, 97.

(83) Mereste, U. Toimunust ja kaasaelatust, 2. Meenutusi aastaist 1964-1992. Tallinn, 2004, 38.40.

(84) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 59.

(85) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 11.

Vaino SIRK

Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti; vsirk@hot.ee
COPYRIGHT 2005 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2005 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Sirk, Vaino
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Date:Jan 1, 2005
Words:7754
Previous Article:New-Parnu and its sovereign in the first half of the 16th century/Uus-Parnu ja orduvoim 16. sajandi I poolel.
Next Article:The activity of the Estonian textile manufacturers' association in the development of the textile industry, 1936- 1940/Uleriikliku...


Related Articles
Cultural genocide in Estonia: writers, 1940-1953/ Kultuurigenotsiid eestis: kirjanikud (1940-1953).
State, power and legitimacy in Estonia, 1917-1920/Riik, voim ja legitiimsus Eestis aastail 1917-1920.
Educational ideology and professional middle class in Soviet Estonia in the 1950s-1980s/Haridusideoloogia ja haritud keskklass Noukogude Eestis.
The collapse of the Soviet Union as presented in recent Russian memoir literature/Noukogude Liidu lagunemise uuemas vene memuaarkirjanduses.
Pohjalik uurimus Laane-Eesti linnade importkeraamikast.
Estimation of security threats and Estonian defence planning in the 1930s/ohuhinnang ja Eesti kaitseplaanid 1930. Aastatel.
Soviet Baltic policy in 1939-1940 as reflected in Russian publications/Noukogude Liidu 1939/40. aasta Balti-poliitika Venemaal ilmunud uusimas...
The role of institutions in Soviet art policy and effects of disinstitutionalisation in the 1990s/Institutsioonide roll noukogude kunstipoliitikas...
Estonian economy under the first year of Soviet rule, 1940-1941/Esimene noukogude aasta eesti majanduses: 1940-1941.
Once more about Konstantin Pats and his relationship with the Soviet legation in Tallinn: was this really only in the eyes of the Soviet...

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2020 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters