Printer Friendly

Community houses--a new spatial model for Estonian culture in the context of the western modernization and emerging politics of culture/Seltsi- ja rahvamajad--eesti uus ruumiline kultuurimudel laaneliku moderniseerumise ning kujuneva kultuuripoliitika kontekstis.

If in a wide anthropological sense culture can be viewed as an all-encompassing meaning-making system of society, then the institutional meaning-making system is guided by the politics of culture in society. The institutional meaning-making system is shaped by the historically formed values as well as by the prevailing ideological and political discourse of the era.

Considering Estonian historical experience, we can talk about cultural and national emancipation, which by nature is a cultural political phenomenon. Implicit cultural policy of Estonian civil society of 1860-1918 was based on self-perfection aspirations, which were inherent to the Enlightenment (Bildung) ethos of the Western Modernization. In this developmental path an important role was played by private property, which motivated to strive for self-perfection, to educate the community and thereby promote cultural society. As a result of Russian absolutist central power and the socio-economic situation dominated by the Baltic German nobility, the 'awakened peasants' were highly motivated to build up their cultural and public sphere with the intention of improving the status of Estonians in society, as scholars have pointed out.

Thus, community houses were built by ordinary people, aiming to offer a space for new types of cultural activities: choirs, plays, orchestras, libraries and public festivities for local communities all over the current territory of Estonia during the tsarist empire from the 1880s onwards. These cultural hubs became pre-state cultural institutions with civilizing aims (Bildung) for Estonian communities, where the development of a wider public sphere evolved in the circumstances of being under the rule of Baltic German landlords and the restrictive tsarist state.

However, with the construction of community houses Estonians, as a colonized ethnic group with the lowest status in society, created not only a cultural and political public, but also a new spatial model for their cultural development with the specific opera-theatrical room-programme, with the stage, hall, buffet, library room etc. New cultural practices became attainable for everyone (masters, servants, men, women) from the 1880s onwards. Since then, historical research and statistics reveal constantly increasing cultural participation of Estonians, until it is possible to speak about the national cultural identity of Estonians by the first half of the 20th century.

MIS ON KULTUURIPOLIITIKA?

Moistet kultuuripoliitika kontseptualiseeritakse mitmel moel: laias mottes tegeleb kultuuripoliitika klassi- ja rahvushuvide, ideede ajaloo, institutsionaalsete voitluste ning voimusuhetega, nagu on markinud Briti kultuuriuurija Jim McGuigan (1996). (2) Kitsamas tahenduses nahakse kultuuripoliitikat kui modernse riigi uht halduspoliitikat, viisi, kuidas kunstide ja kultuurivalja toimimine on uhiskonnas hallatud ning korraldatud. Kultuuripoliitika erineb teistest avaliku halduse valdkondadest seetottu, et selle moju on raske moota. Inglise uurija Jeremy Ahearne (2009) (3) on arendanud moisteid eksplitsiitne ja implitsiitne kultuuripoliitika: eksplitsiitne on tema kasitluses riiklik otsene administratiivne tegevus kultuurivaljal ja implitsiitne on kultuuripoliitika, mis realiseerub kaudselt teiste avaliku halduspoliitikate, naiteks hariduspoliitika, kaitsepoliitika jne kaudu, kuid mis kinnistavad uhiskonnas levinud vaartussusteemi voi kultuurilisi hoiakuid (ideoloogiaid, kollektiivset minapilti ning narratiive).

Tanapaevases moistes riikliku kultuuripoliitika juured peituvad valgustusjargsele herderlikule rahvusriigile omase kultuuriavalikkuse valjakujunemises, mil kultuur--moistetuna kui haridus ja kaunid kunstid--seoti riiklike haldussusteemidega, muutudes nonda kattesaadavaks laiadele hulkadele (seisusuhiskondades oli kultuur kunstide mottes, nagu ka haridus, vaid vahestele kattesaadav). Ernst Gellneri (4) vaitel on riik koos oma aparaadiga ainus institutsioon, millel on voimekust tagada, et haridussusteem ja kultuuri piisavalt korge tase tagaksid kollektiivse identiteediloome ning garanteeriksid seelabi rahvusriigi kui uhiselu organiseerimise vormi ja selle poliitilise susteemi legitiimsuse. Ahearne margib, et poliitiline autoriteet tugineb kultuurilisele mojujoule ja kultuuriline mojujoud vajab enese taastootmiseks poliitilist kaitset ning tuge. Nonda ilmnevad selgelt kultuuriavalikkuse ja poliitilise avalikkuse seosed.

Seega on modernse riigi kultuuripoliitika uks eesmarke uldine tsiviliseerimisprotsess (Bildung (5)), mis on koikjal Euroopa riikides sarnane. Massiharidus ja kultuuriline emantsipatsioon aga katkevad rahvuslikku identiteediloome mehhanisme (nation-building), mis on aluseks poliitilise enesemaaramise purgimusele. Kolmas kultuuripoliitika ajalooline pohieesmark ongi hoolitsemine kaunite kunstide eest. See, kuidas kunstiloome on riigis organiseeritud, soltub poliitilisest susteemist.

Mis on kultuur kultuuripoliitika mottes?

Uldiselt kasitletakse tanapaeval kultuuri antropoloogilises tahenduses: kultuur kui eluviis, mis on kohane kultuuridemokraatia ajastul, kus hierarhiline ja vertikaalne kasitlus (korgkultuur ning madal) on majandusliku, poliitilise ja uhiskonnateaduste arengu mojul ametlikust retoorikast suuresti taandunud. Seevastu kultuuripoliitika moistes kasitletakse kultuuri palju kitsamas tahenduses: peamiselt moistetakse selle all ajaloolise sattumuse tulemusel oluliseks peetavaid kultuurivaldkondi ja riiklikke kultuuriinstitutsioone (kaunid kunstid voi rahvakultuur, parand- ning parimuskultuur jne). Aga suur osa kultuurinahtusi--naiteks sub- ja alternatiivkultuur, ka massi- ja popkultuuri ilmingud--toimib riigist soltumatult, taites kodanikuuhiskonna vajadusi, voi tegutseb turuseaduste loogika kohaselt.

Holistilise kasitlusviisiga McGuigani (1996) arvates lahtub kultuuripoliitika peamiselt kolme iseseisva susteemi--riik, turg ja kodanikuuhiskond uhes avalikkusega--vastastikusest mojust. Nendel iseseisvatel susteemidel oma laiade huviruhmade, institutsioonide, tootjate, agentide, produtsentide, tarbijate ja publikuga on kultuuripoliitikas eri ajastutel erinev tahtsus olnud. Naiteks voime oelda, et koik Eesti kultuuriasutused parinevad 19. sajandi lopu ja 20. sajandi alguse kodanikuuhiskonnast, mida toetas eesti kultuuriavalikkus--ajalehed ning kultuurieliit. Samuti voime jalgida, kuidas riigi joulist sekkumist kultuuriellu, mis oli 20. sajandil valdav kogu Euroopas, on tasahilju asendamas turureeglid.

Neist modernse massiuhiskonna susteemidest vorsunud kultuuriilmingud korg--, pop-, massi-, sub-, rahvakultuur jne--toimivad tanapaeval korvuti, mojutavad ja inspireerivad uksteist ning vahetavad ka ladusalt kohti, liikudes vabasektorist voi riigi holma alt edukalt turule, ja ka vastupidi. Kogu see erinevate kultuurinahtuste kogum moodustabki selle pingelise bourdieuliku kultuurivalja (6), mis oma mitmekesisuses tagab, et igauks leiab ules selle, mida peab vaartuslikuks. Kuid just riiklike institutsioonide vorgustikus jagatakse kultuurivali valdkondadeks, millele on aegade jooksul antud (uht eelistades, teist valistades (inclusion ja exclusion)) erinev tahendus ning staatus. Sel moel luuakse uusi ja kinnistuvad juba kujunenud vaartused ning kultuurielus valitsevad hierarhiad, mida omakorda kinnitavad ja voimendavad avalikkus, meedia ning turg.

Seega, kultuur kultuuripoliitika mottes ehk see, milliste kultuuriliste valikute tarbeks uks riik (poliitiliste valikute tulemusena) raha kulutab, ei lahtu kultuuri antropoloogilisest kasitlusest. Kultuur riikliku kultuuripoliitika mottes on alati poliitiliselt maaratletud ja jargib ajalooliselt neid eesmarke, mis uhiskond on kultuurile omistanud. Riiklik kultuurimaaratlus on normeeritud, katkeb eelistusi, valikuid ja valituid, kultuuriruumi raamistamist ning kultuuri institutsionaalset tahendusloomet--neid protsesse ja nendega kaasnevaid diskursiivseid voitlusi opitaksegi kultuuripoliitika uurimuses tundma.

Kultuuripoliitika ja uhiskonna ajalooline vaartuste susteem

Eesti kultuuripoliitika vordlemine eri ajastutel on naidanud, et poliitiline diskursus kull mojutab, kuid ei asenda eelmiste ajastute jooksul vormunud eriomaseid vaartusi, mis valjenduvad traditsioonilises kultuurikaanonis ja on aluseks uhiskonna kultuuripoliitilistele valikutele. (7) Seega, kuigi poliitikute valikud on avaliku poliitika mojutamisel kaalukad, ei ole nad ometi ainsad, kes kultuuripoliitikat mojutavad. Nagu hasti teame, saab riiklikke struktuure suhteliselt kiiresti muuta: naiteks Eestis rakendas noukogude voim alates okupatsiooni esimestest paevadest oma spetsiifilist noukogude kultuuripoliitika mudelit. Kuid noukogude mudel rakendus siin olemas olnud kultuuriinstitutsioonide baasil, mille juured olid aga sugaval eesti seltsiliikumise omaalgatuslikus pinnases.

Briti kultuuriuurija Raymond Williams (2014) (8) on ajaloolise kultuurikaanoni kujunemist kirjeldanud kui selektiivset traditsiooni, mis mojutab kollektiivsete tunnete struktuuri (structure of feelings; selective tradition). Kultuurikaanonis valjendub aegade jooksul kujunenud vaartuste susteem, hoiakute niidistik, mida Foucault (1991) (9) nimetas sotsiaalseks korraks voi regulatsiooniks (social order). Kuigi sotsiaalne kord (regulatsioon) on loomult hegemooniline ja tugineb ideoloogiatele, on see Foucault' arvates palju voimsam voimuinstrument kui pelgalt moodsa riigi valitsemisaparaat. Samas peab Foucault (2005) (10) modernse uhiskonna keskseks orkestreerijaks just riiki koos seadusandluse, sojavae ja haridussusteemiga, sest selle institutsionaalse vorgustiku moju on ulimuslikul positsioonil naiteks turujoudude voi kodanikuuhiskonna ees (demokraatlikus uhiskonnas teeb riik nende institutsionaalsete valjadega koostood). Sotsiaalset regulatsiooni on vorminud parimuslikud ja ideoloogilised kultuurikihid, varasemad poliitilised diskursused, sellest sunnivad nii lood ning laulud, mida lapsepolvest alates kuuleme, sotsiaalsed oskused, mida opime, mille eest kannavad hoolt kodu, pere, kogukond ja haridussusteem labi lasteaia ning koolipolve, kui ka koik muud inimuhiskonna institutsioonid, luues nonda nii kogukondlikku kuuluvust kui ka rahvuslikku identiteeti. Institutsiooniteoreetik Walter Scott (1994) (11) kirjeldab tuntud skeemis institutsioonide ja sotsiaalse korra vastastikmojusid tabavalt (joon 1).

Scotti skeemi kohaselt vormivad indiviide ja kujundavad uhiskonna pohivaartusi ning hoiakuid institutsioonid, samas on igal indiviidil pohimotteliselt voimalus oma valikutega mojutada nii vaartuste kogumit kui ka kujundada nii regulatiivseid protsesse kui ka institutsioone. Mahukas institutsioonidealases teaduskirjanduses pohjendatakse inimuhiskonnas traditsiooniliste institutsioonide valjakujunemist enamasti oluliste funktsioonidega, mida need taidavad (naiteks abielu, post, pank, kohus, aga ka kirik, korts, kool, teater, rahvamaja), pidades institutsioonide pohiomadusteks info ja padevuse koondamist. Institutsioonid uhtlustavad ja loovad standardeid, luues nonda tahendusi, kombeid ning kaitumismudeleid, teisisonu kultuuri, nagu naitavad Paul DiMaggio ja Walter W. Powell (1983). (12) Lisaks toodavad institutsioonid uhiskonnas stabiilsust ja vahendavad maaramatust, vaidab Bjorn Johnson (1992). (13) Kuid institutsiooniteoreetiline analuus uletab siinse artikli mahu ja vaarib eraldi kasitlemist.

Kultuuripoliitika kui institutsionaalne tahendusloome, mida on vaja uurida

Kuna riiklik kultuuripoliitika, mida suunatakse poliitiliste valikutega ja eeskatt riiklike kultuuriorganisatsioonide kaudu, mojutab nii kultuuri majanduslikku struktuuri kui ka kunstiliste praktikate hirerarhilist struktuuri labi valistamise ning kaasamise (exclusion, inclusion), avaldab see moju ka ajalooliselt vormunud sotsiaalsele korrale (social order), mojutades aeglaselt ka inimpolvede jooksul muutuvaid kultuurilisi tavasid ja norme ning vaartushinnanguid. Teisisonu: uhiskonna sotsiaalne kord voi traditsiooniliste suvavaartuste susteem muutub riikliku poliitika ja institutsioonide toimel, mistottu voib seda nimetada ka institutsionaalseks tahendusloomeks. See avaldab moju uhiskonna sotsiaalsele korrale (voib oelda, et mojutab kultuuri suvamehhanisme). Riiklik haridussusteem ja institutsionaalne kultuurielu mojutavad olulisel maaral uhiskonnaliikmete elu, kes loovad oma subjektiivsed identiteedid institutsionaalse tahendusloome diskursiivses keskkonnas, ning on kaheldav, kas uksikisik saab end nende mojusfaarist valjapoole asetada, mistottu on oluline kultuuripoliitikat uurida. Seda tehes kirjeldame muuhulgas kultuuri sotsiaalmajanduslikku ja poliitilist toimekeskkonda ning institutsionaalset tahendusloomet uhiskonnas, mis on vajalik protsesside terviklikuks motestamiseks. Peeter Torop (2015) selgitab, et kirjelduste paljusus kultuuripraktikate uurimisel on tahtis, sest see aitab liikuda kupsete ja tagasisidestatud aruteludeni:

   Kultuurikeskkond ja kultuuriprotsess on sisuliselt kultuuriteaduste
   peamised uurimisobjektid ning suhtumise pohjal nendesse saame
   jalgida kultuuriteaduse arengut kultuuriteooriate ja kultuuri
   uurivate teaduslike distsipliinide mitmekesisuses. Kultuuriteooriad
   on aga ka ise kultuurivahendus ja nende kirjelduskeeled mojutavad
   tugevasti kultuurivahenduse kulgemist nii isiku kui kollektiivi
   teadvuses. (14)


Et moista, milliseid ajaloolisi pohivaartusi sisaldab Eesti kultuuripoliitika ja mis maarab selle, kuidas me kultuurist raagime, on tarvis uurida Eesti kultuuripoliitika ajaloolist kujunemist. Just siinset konteksti arvestades on vaja lahti harutada kultuuri ja poliitika ajaloolised seosed. Uks voimalus neid seoseid moista on uurida seltsi- ja rahvamajade rajamist, nende arengulugu ning tahendust erinevates poliitilistes susteemides.

SELTSI- JA RAHVAMAJAD--EESTI UUS RUUMILINE KULTUURIMUDEL LAANELIKU MODERNISEERUMISE KONTEKSTIS

Eesti ajaloolise kogemuse pohjal voime raakida eelriiklikust kultuurilisest ja rahvuslikust emantsipatsioonist, mis on loomult labinisti kultuuriline, kuid ka poliitiline, Ahearne'i terminit kasutades--implitsiitselt kultuuripoliitiline. (15)

Soov vabaneda eestkostest ja maarata iseolemist nii kultuuriliselt, majanduslikult kui ka poliitiliselt oli eestlaste hulgas leviva kultuurrahvusluse taganttoukajaks ning teistsugune arengutee polnud ka repressiivse tsaaririigi ja baltisaksa tsenseeriva kontrolli tingimustes voimalik. Seosed kultuurrahvusluse ja poliitilise enesemaaramise vahel on ilmnenud ka teistes rahvusriikides, valjendades sellisena Euroopa teatud tuupi laanelikku moderniseerumist.

Moderniseerumisest

Moderniseerumises, nagu see kujunes Euroopas, nahakse kompleksset vastastikmojulist tehnoloogilist ja organisatsioonilist arengut, mille juured, nagu margib Toivo Ulo Raun (2009), on varasemate sajandite olulisemate arengute (renessansi, reformatsiooni, teadusrevolutsiooni) kumulatiivses toimes. (16) Moderniseerumisest koneldes viidatakse tavaliselt muutustele, mis algasid Laane-Euroopas 18. sajandi lopul:

* intellektuaalne areng (sekulariseerumine, massilise kirjaoskuse levik),

* sotsiaalmajanduslikud muutused (industrialiseerimine, urbaniseerumine),

* poliitilised protsessid (demokratiseerumine, massiosalus).

Need arengud tahistasid uhtlasi uut kultuurikoodi ja muutunud vaartusi, mida on kokkuvotlikult loetletud:

Ratsionalism, individualism/subjektiivsus, utilitarism, kustutamatu teadmistejanu, uuendused ja avastused, mina kui autonoomse subjekti kehtestamine, piiride eiramine, vabaduse, oiguste ja voimaluste vordsuse pohimotted (ibid.).

Selline kultuurikood ei olnud seisusuhiskonna tingimustes voimalik, nii toi moderniseerumise kaigus leviv massiharidus kaasa ka laiema kultuuriavalikkuse sunni, millega kaasnesid kodanikuuhiskonna areng ja laiem poliitiline kaasatus, samuti kollektiivne identiteediloome (nation-building) ning rahvusluse ideede levik: need ajaloolised protsessid olid vastavuses uuenevate sotsiaal-majanduslike (sh kapitalismi areng) ootustega-vajadustega, voimaldades muuhulgas ka rahvusriigi teket.

Anthony Giddens (1990) (17) margib, et Euroopale iseloomulik moderniseerumine on vormunud nelja institutsionaalse dimensiooni vastastikmojudes: eeskatt kapitalismi areng (turumajanduse levik) ja rahvusriigi teke kui uudse poliitilise susteemi ilmumine. Giddensi sonul toi kapitalism kaasa institutsionaalse aktseleratsiooni ja efektiivistuva tookorralduse ning rahvusriigis ilmnes riigiaparaadi administratiivne voimekus, mis uletas kaugelt traditsiooniliste uhiskonnavormide haldussuutlikkuse. Kolmanda iseloomuliku dimensioonina nimetab Giddens riigiaparaadi ulimuslikku voimupositsiooni, mis kaasnes rahvusriigile omase institutsionaalse kontrollimehhanismi kujunemisega--info, massihariduse ja riigi sotsiaalsete kohustustega elanikkonna suhtes. Neljanda dimensioonina mainib Giddens soja vaelist kontrolli riigiaparaadi voimu tagamisel erakordselt efektiivsete meetmetega infotehnoloogilise arengu ja industrialiseerimise kontekstis. Giddensi arvates on laanelikult moderniseerunud uhiskonnas tasakaalustavaks jouks kodanikuuhiskond, mis kodanike huve esindades reguleerib nii turujoude kui ka riigipoolset survet kodanikele.

Kuid see, millised suhted neil modernistlikel pohijoududel--riigil, turumajandusel ja kodanikuuhiskonnal ning kultuuriavalikkusel--omavahel on, mil maaral vastastikmojudes uksteisega arvestatakse, soltub uhiskonna poliitilisest susteemist ja demokraatiakogemusest. Seetottu on paljud uhiskonnauurijad--Shmuel Eisenstadt (2000) (18), David Hoffmann (2003) (19), Zygmunt Bauman (1991) (20), Bjorn Wittrock (2000) (21), Johann Arnason (2000) (22) jt--seisukohal, et tsivilisatsioonide ja regioonide lahknevaid arenguteid ning erinevaid poliitilisi susteeme silmas pidades on oigem raakida "modernsuste paljususest" (multiple modernities). Kontseptsioon erinevatest modernsustest on sobiv, et raamida ka Eesti kultuuripoliitika ajaloolisi arenguid eri poliitiliste reziimide ajastuil.

Eesti kultuuriavalikkuse kujunemise sotsiaalmajanduslikud eeldused

Eesti avalikkuse kujunemist, mida voib jalgida alates 1860. aastate rahvusliku arkamisaja kontekstis, parssis tsaarivoimu alalhoidlikkus ja Balti uhiskonnas valitsev traditsioonilisus kuni 19. sajandi keskpaigani. Eeldused muutusteks loid laiemad Euroopa sotsiaalmajanduslikud protsessid: kapitalismi areng, valgustusliikumine ja Herderi ideede levik, samuti 19. sajandi agraarreformid, mille kaigus sai eestlasest rentnik ning maaomanik. Ajaloolaste Mati Lauri ja Priit Pirsko (1988) sonul sai moodne kodanikuuhiskond (sh seltsiliikumine) Eesti- ning Liivimaal valja kasvada mitte ainult kultuurilisest massiliikumisest, vaid eelkoige seadusandlike tavade ja arusaamade muutumisest, mis on suurel maaral seotud konservatiivse eestkostevaimu jarkjargulise hajumisega liberaalsete ideede ning tegude ees.

   1849. aastal Liivimaa maanouniku Hamilkar von Folkersahmi
   eestvottel valminud Liivimaa talurahvaseadus, mis jagas maa kui
   moisniku senise puha eraomandi juriidiliselt kaheks, moisaja
   talumaaks, koos keeluga talumaid moisa kulge liita--oli
   otsustavaks sammuks talupoegade maaomandi pohimottelisel
   tunnustamisel. Seaduse eesmargiks oli minna kiiresti ule seniselt
   teorendilt raharendile, harjutada talurahvas turusuhetega ning anda
   talle voimalus vaikemaaomanikuks saanuna moisniku eestkoste alt
   vabaneda. 1864. aastal soovis keisri poolt vastu voetud eestlaste
   delegatsioon, et Venemaal 1861. aasta reformiga kehtestatud maa
   valjaostmise kord laiendataks ka Liivimaale. (23)


Teoorjuselt raharendile uleminek noudis talurahvalt sageli aarmuslikku pingutust, kuid kapitalismi arenemine kutsus Eesti kulas esile suured muudatused. Mihkel Martna kirjutab 1860. aastate olukorra kohta Laanemaal oma malestustes:

   Talupoja majandus seisis kapitalistilisest ilmast alles valjaspool,
   talupoeg ei osanud veel kaupasid valmistada ega olnud ka turgusid
   veel selles laiuses olema, et ka kaupadena soetatud toodetest
   holpsaste ja paraja hinna eest lahti oleks voinud saada--neid
   rahaks teha. See koik oli alles saamas. (24)


Laur ja Pirsko kirjeldavad muuhulgas, kuidas maarahva seas avaldus ka sootuks vastupidine--liiga aktiivne arivaim (25), tuues naitena 1861.-1865. aasta Ameerika kodusoja aastail, kui puuvillahind maailmaturul kerkis enneolematusse korgusse ning Eesti lina sai oma voimaluse maailmaturule minna, muutes paljud talud joukaks (Eesti lina eripara ja kvaliteet, lina kasvatati koikjal, eriti Mulgimaal ning Louna-Eestis, ja viidi valja Parnu sadama kaudu).

Seega: 19. sajandi keskpaiga seadused ja nendest tulenenud mentaalsed muudatused koos keskvoimu senisest teistsuguse poliitikaga (parast keiser Aleksander II trooniletulekut) loid pinna eestkostesusteemi kiireks kadumiseks (26) ning kogunenud joukus toetas ka seltsiliikumist.

Baltisakslastest estofiilide toetus ja valgustusideede levik aitasid kaasa rahvahariduse edenemisele. Laienenud kulakoolide vorgustik, leviv lugemisoskus ja eestikeelsed ajalehed puhastasid tee Eesti avalikkuse sunnile ning suurema hulga inimeste uhiskonda kaasatusele, mistottu vana aristokraatlik staatuskord hakkas murenema ka Tsaari-Venemaa Balti kubermangudes (foto 1).

Nii Eesti kui ka Lati aladel valjendus laiema avalikkuse sund (seni prevaleerinud saksa ja vene avalikkuse korval) laialdase seltsiliikumisena. Eesti avalikkuse kujunemist, seltsiliikumist ja rahvuslikku arkamisaega on paljud ajaloo- ning kultuuriuurijad--Hans Kruus (1939) (27), Ea Jansen (2004, 2007) (28), Ellen Karu (1990, 1993) (29), Mart Laar (2006) (30), Toomas Karjaharm (2012) (31), Toomas Karjaharm ja Vaino Sirk (1997) (32) jt--pohjalikult kasitlenud, voimaldades kaardistada uldise ajaloolise rajasoltuvuse ja pohilised strateegilised valikud, mis mojutasid Eesti kultuurrahvusluse kujunemist moderniseeruva Tsaari-Venemaa koosseisus.

Kuna uhegi rahva kultuur ei saa areneda laenudeta ja omaks voetakse see, mis vastab arenguhuvidele ning vajadustele, joudis seltsiliikumine ka Eesti (ja Lati) linnadesse 19. sajandi esimesel poolel Kesk-Euroopast baltisakslaste kaudu. Esmalt asutati kohalike saksa seltside korvale eesti ja lati seltsid peamiselt linnades, peagi aga levis seltsitegevus ka maale (fotod 2, 3).

Ellen Karu (1985) (33) andmeil oli 1881. aastal Eesti kirjaoskuse maar 96,2%; lisaks ilmus 1887. aastal juba 15 eestikeelset ajalehte koos lisadega (34), kuid polnud kohta ja avalikku ruumi, kus maarahvas saanuks koguneda ning kultuurilisi harrastusi edendada (fotod 4, 5). Aktiivses seltsiliikumises ilmnes vajadus kogukondlike kultuurikeskuste jarele, mistottu Eesti traditsiooniline kogukondliku asumi suda, mille moodustasid kool, kirik ja korts, muutus 19. sajandi lopul ning 20. sajandi algul--lisandusid maarahvale tahtsad majad: vallamaja (alates 1866. aastast) ja seltsi- ning rahvamajad, mis tahistasid uut ruumilist kultuurimudelit. Neist esimene tahistas maarahva osalust kogukonna elu juhtimisel ja suunamisel, teine tahistas kultuurilist vabanemist eestkoste alt.

MAJA eesti kultuuriavalikkusele, seltsimaja--uus ruumiline kultuurimudel

Seltsimaju (hiljem rahvamaju) hakatigi ehitama (nii linna kui ka maale) seetottu, et eestlastel polnud kohta, kuhu seltsitegevuseks koguneda. Polnud avalikku ruumi, kus maarahvas saanuks iseseisvalt otsustada: kuidas ja mis pohjustel pidutseda, missuguseid muusikapalu oppida ja milliseid koorilaule harjutada; polnud ruumi, kus oleksid voimalused naitemangudeks ja proovideks, loengute ja naituste korraldamiseks, lugemistubadeks voi raamatukogudeks jm. Kirikusse ja koolimajadesse ei sobinud (ei lubatud) ilmalikud viisid ning peod keelustati ja enamik kortsidest pandi kinni parast 1900. aastal Tsaari-Venemaal kehtestatud riiklikku viinamonopoli. Ruumide rentimine regulaarsete kogunemiste jaoks oli Ellen Karu (35) vaitel liialt kallis ja kais seltsidele ule jou.

Koige tahelepanuvaarsem seltsimajade kerkimise juures on see, et need hooned rajati kollektiivse tahteavaldusena, kohalike inimeste uhisel noul ja joul, mida voib vaadelda modernse kodanikuuhiskonna kujunemisena. Kodanikuuhiskonnana (civil society) kasitlen siin riigist ja arielust suhteliselt soltumatut uhiskonnasfaari, mis kujuneb inimeste omaalgatuslikus koostoos oma huvide jargimiseks avalike asjade arutamises ning mis tasakaalustab arisektori ja avaliku voimu moju uhiskonnas, nagu on oma suurteoses kirjeldanud Larry Ray (2007) ja Jean L. Cohen ning Andrew Arato (1994, 1999). (36) Kodanikuuhiskond nahtusena ja kontseptsioonina on pakkunud ainet labi aegade nii poliitilise filosoofia motlejatele kui ka uhiskonnauurijatele. Eesti konteksti on motestanud Aili Aarelaid (1996) (37), Erle Rikmann (2003) (38), Mikko Lagerspetz (2000) (39), Rein Ruutsoo (2002) (40) jt.

Seltsimajade ehitamine ei olnud lihtne, pigem vastupidi: nappis raha, kuid eelkoige polnud eestlastel kulakeskustes voi sobiva asukohaga paigus maad, sedagi oli tarvis osta ja ehitusloa saamine polnud sugugi endastmoistetav: ei baltisaksa parunid ega Vene ametkonnad vaadanud maarahva eneseteadvuse ja kultuurilisele kasvule sugugi roomsa pilguga. Vastupidi: rahvamajade ehituslubade andmisega venitati ja ka naiteks raamatukogude loomist tsenseeriti ning takistati voimude poolt igal voimalikul moel. Ja majad rajati tapselt sellistena, nagu kogukonna (41) liikmete vaimujoud ning varakus voimaldasid (kes annetas raha, maad, palke, tegi tood jne). Esimese seltsimaja, mis tegutseb tanapaevani, rajas Kanepis 1887. aastal kohalik lauluselts (foto 6).

1880. aastatel kaivitus Tsaari-Venemaa kultuuripoliitiline reaktsioon: seltsiliikumise keelustamine ja venestamine. Seoses reaktsioonilise kultuuripoliitikaga muutus seltsimajade ehitamine veelgi keerulisemaks. Sellega oli eesti avalikkus kursis ja julgustas takistusi ning raskusi uletama. Vagurat reaalpoliitilist joont ajades kirjutas 1901. aasta Postimehe juhtkiri:

Meie rahwal on tark wanasona: oma tuba, oma luba. Juba warakult on Eesti rahwas ara tundnud, et omas toas lahe elada. Oma tuba on aga o m a s majas. Oma maja aga omal maalapil. Seeparast moistab Eesti rahwas maapinnast lugu pidada, sest selle peale woib oma tuba ules luua. Saal woib siis talitada ja toimetada, tood teha ja waewa naha ja--roomus olla, sest ta on su oma, woora wagi ei takista sind tujukalt su tegemises, sa oled oma peremees. ... sarnane puudmine peaks ka meie seltsidel sihiks olema: oma tuba, oma luba.

Wanemad Eesti seltsid, nagu "Wanemuine" ja "Wiljandi Eesti Pollumeeste Selts" on warakult oma pesapaiga eest muretsenud ja "oma toa" eest hoolt tundnud. /.../ Aga mitte uksi linnades vaid ka maal peaks seltsid kooskaimise kohtade omandamise eest hoolt kandma. Seltside majade omandamine raskendab kull ajutiselt meie seltside tegewust, aga tulewikus toob ta kahekordselt tasu, sest ta loob seltsidele kindla koja, kus sees meie seltsid rahulikult meie waikse kodumaa ja uhes suure riigi haaks tood woiwad teha. "Oma toa" eest maksaks kull Eesti seltsidel waewa naha. J. W. (Postimees, 31.08. 1901. Oma tuba, oma luba. (Sonake Eesti seltsidele.))

Venestamiskatsel oli aga kokkuvottes hoopiski paradoksaalne moju. Nagu margib Toivo Ulo Raun (42), kiirendas see toenaoliselt eesti kultuuriidentiteedi teema joulist esilekerkimist:

Vene keele kui oppekeele kehtestamine koikidel haridusastmetel ei viinud eestlaste denatsionaliseerimiseni, sest vene keelel polnud Baltikumis lihtsalt prestiizi ega sotsiaalset baasi saksa keele kui valitseva Kultursprache valjavahetamiseks. Pigem vastupidi, venestamise kaigus loodud Baltikumi uus kultuuriline pluralism, vene-saksa Kulturkampf, aitas eestlastel vabaneda baltisaksa kultuuri hegemooniast ja julgustas otsima kultuurilisi eeskujusid mujalt Euroopast. Nii ei olegi juhus, et venestamise kannul kainud saksa keele oskuse langusega koos sai 1890. aastate lopus ja 20. sajandi esimestel aastatel etnilistest eestlastest haritlaste suhtlemiskeeleks jarjest enam eesti keel (ibid.).

Seega voib oelda, et 19. sajandi lopu venestamiskatse moju oli ambivalentne nahtus ja et eestlaste seltsiliikumist ning kultuurilisi purgimusi ei suudetud takistada "ei valli, ei kraaviga": kui 1890. aastal tegutses Liivimaa kubermangus 25 eesti ja 27 saksa seltsi, siis 1900. aastal oli eesti seltside arv kasvanud 102-ni ning saksa seltse oli Liivimaa kubermangu Eesti aladel 71. (43) Ka seltsimaju kerkis aina juurde.

Tahelepanuvaarne oli seltsi- ja rahvamajade arhitektuur (44), mis on vorreldav ooperi- voi teatrimajaga ning katkeb saali, lava ja abiruume lavajoududele, kuid lisaks lavakunstidele olid loodud voimalused raamatukogule, kunstinaitusteks ning uhispidudeks. Vaga tahenduslik ja uudne ruum oli ka seltsi- ning rahvamajades asuv puhvet voi kohvik, mille rolli saab korvutada kohvipoodidega, mida Laane-Euroopa kodanliku avalikkuse sunniloos kirjeldab Jurgen Habermas (2001) oma teoses "Avalikkuse struktuurimuutus: uurimused uhest kodanikuuhiskonna kategooriast".

Eesti uks esimesi avalikke intellektuaale Juhan Luiga (1909) (45) on seltsi- ja rahvamajade rajamise sugavamat tahendust motestanud MAJANA, mis maarahva hinge- ning vaimujou valjendusena on vorreldav Egiptuse puramiididega, mis valjendavad egiptlaste edenenud vaimu- ja hingejoudu:

...suur hingejoud, mis egiptlaste vaimu edenema sundis, oli nende korraldatud riigi loojaks, nende kultuuri edendajaks, nende teaduse /.../ja kunsti loojaks, mille hulka ka ehituskunst kaib. Hingeelu ei saa ennast ilma valise kujuta teistele avaldada; uksiku tundmused oleksid ilma selleta rahvale, uhiskonnale kadunud.

Rahva vaim tarvitab elamiseks ulualust, rahva hing kasvab ainult oma kodus, oma majas. Meie naeme enese juures ara, missugune enesetunne, enesetaltsutamine, uhistunne ja kaastunne ara kulub, et endale ainukestki maja ules ehitada, kus rahva hing sees elada voiks. Selle ainukese maja ulesehitamiseks laheb rahvakogu edenenud hingeelu, arenenud vaimu tarvis (Maja. [1909], 1995: seoses Viljandi Pollumeeste Seltsi ja Tartu rahvamaja ehitusega).

Luiga arutlused on lahedased mitmete maja ja ruumimoiste ule arutlenud filosoofide ning arhitektuuriteoreetikute motetega, naiteks Martin Heidegger (1996) (46), Michel Foucault (2014) (47), Tonu Viik (2009) (48), Juri Soolep (2011) (49) jt. Nii kusib Eesti arhitektuuriteoreetik Soolep, kelle sonul on ruumimoistel inimese elumaailmas universaalne tahendus, ruumimoju kohta:

   Kas ruumis endas on talle ainuomaseid olemuslikke voi
   substantsiaalseid ja aprioorseid tunnuseid, mis mojuvad voi lausa
   maaravad ja pohjustavad muudatusi majanduslikes, ideoloogilistes,
   teoloogilistes voi poliitilistes sundmustes, ehk koguni nende
   terviklikes arenguteedes?


Vastuseid leiab ka Foucault' uurimusest "Valvata ja karistada. Vangla sund", kus ta muuhulgas vaidab, et ruum kui keskkond vormib inimese identiteeti. Ta kirjeldab naiteks, kuidas dressuur ja hierarhiline jarelevalve peegeldus sojavae valilaagrite ruumilises korralduses ning kuidas vanglate arhitektuuris sisalduv panoptikumi idee ruumilise keskkonnana vormib inimese hoiakuid ja motteid, kuidas ruumi arhitektuurist tuleneva moju abil allutatakse ning distsiplineeritakse "modernse inimese hing".

Seevastu Eesti seltsimajade rajamisega loodi kogukonna kasutusse ruum, kus maarahva hing saaks ulendatud. Seltsimajas sai vabalt avalduda soov olla haritud ja kultuurne. Haritud ja kultuurne inimene ei vaja eestkostet, vaid ta otsustab ise oma asjade ule, mis on Hannah Arendti (1959) (50) sonul poliitilisuse moiste sugavaim sisu. Poliitilisuse olemust moistangi Arendti kasitluses vaba inimese oigusena tema elu puudutavates kusimustes kaasa raakida. Arendti kasitlus lahtub Aristotelese filosoofilisest maksiimist, et "Inimene on sotsiaalne ja poliitiline loom". Olla sotsiaalne tahendab mitte ainult olla kultuuriliselt seltskondlik, vaid ka oigust olla poliitiline ja uhiskondlikes asjus kaasa raakida.

Seltsimajadest said kohad, kus kujunes eesti seltskond, kogukond ja seega laiem demokraatlik avalikkus: uhistegevus voimaldas juurduda kodanikutundel ja demokraatiakogemusel, kuna kultuuriharrastustes voisid kaasa luua koigi sotsiaalsete ruhmade esindajad (nii peremehed kui ka sulased) ning vordsena meeste korval osales seal ka eesti naine. Kuigi naised ei paasenud esialgu seltside juhatustesse ega ka mitte rahvamaju juhtima, nagu Ellen Karu (51) on naidanud, voimaldas rahvamajade seltsitegevuses tegutsemine naistel koduvalistes tegemistes kaasa luua ja avas uhiskonnale naiste loovuse ning aktiivse panuse, mis oli seni koduse ringiga piirdunud.

Uut tuupi ruumiprogrammiga ja kultuuri ning kunstide jaoks ehitatud maja valjendas uut kultuurimudelit: selles uutmoodi majas vois keskenduda kunstiharrastustele ehk tegevustele, mis polnud seotud igapaevase kohustusliku too ja leivateenimisega. Selles uues ruumis tegeldi uudsete kultuuriliste praktikatega: koorilaul, teatritegemine, uhised peod eeskava ja tantsuohtutega, raamatulaenutus ja uldharivad loengud, konekoosolekud ning valjanaitused ja uhistegevus tostsid eestlaste kultuurilist eneseteadvust ning loid voimaluse eesti laiema kultuuriavalikkuse kujunemiseks. Kunstidele ja kultuurile keskenduvast ruumilisest loogikast lahtus ka rahvamajade ooperiteaterlik arhitektuur (joon 2):

Seega voib seltsi- ja rahvamajades naha uut ruumilist kultuurimudelit, mis loi voimalused nii kultuuri arenguks kui ka seltskondlikuks labikaimiseks, uhistegevus aga tagas rahvuslike ideede leviku massidesse, millele tuginedes sai kujunev majanduslik ning poliitiline eliit poliitilisi noudmisi esitada. Just nendes seostes ilmnevad selgelt kultuuriavalikkuse ja poliitilise avalikkuse seosed, mida luhidalt kokkuvoetuna voib kirjeldada: kultuuriavalikkus legitimeerib ja oigustab taotluse poliitiliseks enesemaaramiseks.

Kultuuriavalikkus toetab demokraatia arengut ja poliitilise avalikkuse kujunemist

20. sajandi algusaastatel andis endiselt repressiivne, ent norgenev Vene keisririik Eestile ainulaadse voimaluse lulituda modernsusse, nagu margib Toivo Raun (53):

Nii kultuuriline kui ka poliitiline moderniseerumine peegeldasid Balti kubermangude uldist arenemist mitmekesisemaks ja keerulisemaks uhiskonnaks, mille eeldustena voib naha kasvavat linnastumist (1913. aastal oli etniliste eestlaste osakaal tousnud Tallinnas 71,6 protsendini ja Tartus 73,3 protsendini (54)) ning toostuse ja industrialiseerimise arengut. (55)

Edenev kapitalism eeldas kasvavat haridustaset ja toi ka suurema joukuse: aastaiks 1916-1917 oli etnilistest eestlastest umbes 7000 keskkooli opilast, mis tegi Pohja-Balti regiooni 13 000 gumnasistist ule poole. Ka ulikooli oppurite arv kasvas plahvatuslikult--200 tudengilt 1900. aastal 1000 tudengini 1915. aastal, kuigi rohkem kui pooled sellest arvust oppisid valjaspool Eestit (Peterburis ja Riias).

Toivo Raun (ibid.) on noorte ja haritud polvkondade kujunemist kasitlenud linnastuva ning moderniseeruva uhiskonna pohivedurina. Tema sonul hakkasid noorte enesekindlus ja haritus uhiskonnas tooni andma:

   Eesti rahva hulgas oli esimest korda arvestatav hulk haritud
   inimesi. Kui varem oli haritud eestlasi sageli vaevanud
   isoleeritusetunne, siis nuud saadi oma arvukusest enesekindlust ja
   tajuti jarjest tugevamini intellektuaalset uhtekuuluvust.


See valjendus uhiskondlikus aktiivsuses, uutmoodi kultuurilistes praktikates (foto 7) ja peremehetundes (muuhulgas ka polvkondadevahelistes erimeelsustes). Linnas koolis kainud noorte meelsus ja moju levis joudsalt kasvava peremehetunde ning joukuse toel ka maal, seltsiliikumine sai koikjal hoogu juurde. (56) Uldse tegutses 1905. aastal juba rohkem kui 500 erinevat seltsi ja uhingut. Ka seltsimajade ehitamine oli koige aktiivsem aastail 1905-1914: kuni I maailmasojani oli rajatud 55 hoonet. (57)

Kultuurilises edenemises oli otsustav osa Noor-Eesti liikumisel, mille eesmargiks oli luua spetsiifiliselt eestilik kultuurimodernism. (58) Ennekoike taotleti eesti kultuuri aluste laiendamist ja suvendamist. Tuntuim on Gustav Suitsu, liikumise peaideoloogi juba 1905. aastal formuleeritud pohimotteline eesmark:

   Enam kulturi! See on koigi wabastawate aadete ja puuete esimene
   tingimine. Enam europalist kulturi! Olgem eestlased, aga saagem ka
   europlasteks! (59)


Sellega sonastati Eesti euroopalik rahvuskultuuriprogramm, mis lisas olulise kihistuse senistele arkamisajast parinevatele, Hurda vaimse purgimuse ja Jakobsoni poliitilise rahvuskultuuri ideoloogiatele, mis koik kokku moodustavad Eesti korgkultuurilise purgimuse, mis on aluseks poliitilisele programmile. Ka erakondadesse koondumine ja avalikult poliitiline tegevus sai eestlastele kattesaadavaks peamiselt 20. sajandi algul. Rauna sonul juhatas modernse poliitika ajastu Eestis sisse 1905. aasta revolutsioon, mida naitab kas voi Balti kubermangude pohjaosa esimese legaalse poliitilise partei asutamine ja rahvastiku pretsedenditult arvukas osavott poliitilistest ning uhiskondlikest debattidest, ja eesti poliitikute voit valimistel 1904. aastal Tallinnas (eesti-vene blokk oli sakslastega vorreldes enamuses).

Arutledes eesti seltsiliikumise moju ule uhiskonna arengus, olen kasutanud kodanikuuhiskonna moisteid ja kontseptsioone. Majanduslik areng, kultuur ja haridus loid pinnase kodanikuuhiskonna (civil society) ning kultuuriavalikkuse sunniks: Jurgen Habermasi (1990 [1962]) (60) kodanliku avalikkuse moistes (public sphere), mille uks pohitunnuseid on eraomand, millega motestan Eesti kujuneva eliidi salongide, mida kirjeldab oma uurimuses Mart Laar (61), ja ajalehtede tegevust.

Kuid seltsiliikumises osalejad moodustasid laiema avalikkuse, mida olen motestanud Mihhail Bahtini (1987) (62) avaliku valjakuna (public square). Need avalikkusega seotud moisted on molemad kodanikuuhiskonnaga seotud teoreetilised kontseptsioonid, mis voimaldavad eristada ja kirjeldada erinevaid avalikkuse (eliit ja massid) tasandeid ning praktikaid. Sest nagu vaidab Miroslav Hroch (1996, 2000), (63) suudab eliit uksnes koosmojus massidega realiseerida edukalt voimaluse riikluse sunniks. Ilma kollektiivse tahteavalduseta, mille pinnalt eliit saab poliitilisi noudmisi esitada, demokraatlikul moel riiklust ei sunni, selgitab Hroch, kes on vordlevalt uurinud kahe maailmasoja vahelise Euroopa varasemalt allutatud vaikerahvaste teed omariikluseni. (64)

Hrochi teooriat toetab Eesti ajalooline kogemus, millest teame, kui oluline osa oli lisaks vaimueliidi ideoloogilisele suunamisele laiemal avalikkusel: seltsiliikumise kaudu viidi eliidi sonastatud kultuuriline programm ja rahvuslik ideoloogia laiade hulkadeni, mis loi eeldused Eesti poliitilise avalikkuse kujunemiseks. Kokkuvottes olid kirjeldatud aspektid osa Eesti laanelikust moderniseerumisprotsessist, aidates kaasa kultuurilisele emantsipatsioonile, mis Hrochi teooria jargi valmistab ette kollektiivset valmisolekut poliitiliseks enesemaaramiseks ja mis on modernse rahvusriigini joudmisel oluline eeldus. Kui poliitilised arengud loid Euroopas soodsa voimaluse, siis Eesti rahvusriik ka sundis. Eesti riiklikust kultuuripoliitikast saame raakida alates modernsest rahvusriigist 1918. aastal.

KOKKUVOTE

Kui laias antropoloogilises mottes voib kultuuri vaadata kui koikeholmavat uhiskonna tahendusloome susteemi, siis kultuuripoliitikast lahtub uhiskonna institutsionaalne tahendusloome--vormituna ajalooliselt kujunenud vaartuste susteemist, ajastu ideoloogilisest ja kehtivast poliitilisest diskursusest. Viis, kuidas uhiskonnas kultuuri ja kunstiloomet hallatakse, soltub poliitilisest susteemist.

Eesti ajaloolise kogemuse pohjal voime raakida rahvuslikust ja kultuurilisest emantsipatsioonist, mis on loomult kultuuripoliitiline fenomen. Alates arkamisajast kuni omariikluse tekkeni (1860-1918) on jalgitav kujunev Eesti avalikkus ja kodanikuuhiskond ning selle implitsiitne kultuuripoliitiline tegevus. Samal ajal kehtis Vene keisririigi eksplitsiitne kultuuripoliitika, mis seisnes reaktsioonilistes meetmetes Balti kubermangu koloniseeritud ja allutatud rahvaste kultuuriliste purgimuste suhtes.

Eesti kodanikuuhiskonna kultuuripoliitika aastail 1860-1918 lahtus enesetaiendamise puudlusest, mis on omane valgustusideedel (Bildung) pohinevale laanelikule moderniseerumisele. Sel arenguteel on tahtis osa eraomandiga seotud peremehetundel, mis motiveerib iseennast ja kogukonda harima ning seelabi uhiskonda kultuuriliselt edendama. Majandusliku edenemise korval tuleb riikluseni joudmise pohieeldusteks pidada eestikeelset kooliharidust, kirjaoskuse ja ajakirjanduse levikut ning rahvusluse (nation-building) ideid propageeriva vaimueliidi olemasolu, samuti laialdast seltsiliikumist, mille abil kandusid eliidi ideed igauhe tasandini.

Seltsi- ja rahvamajade rajamine kehtestas uue eesti kultuuriidentiteedi ruumilise mudeli, kus uudsete kultuuriliste praktikate kaigus said rahvusliku korgkultuuri poole purgimisel avalduda olulised avalikkuse tasandid: nii eliidi habermaslik avalikkus kui ka rahvakultuuri bahtinlik avalik valjak ja nende koosmojuline dunaamika, mis soodustas kultuurrahvusluse ideede laiemat levikut ning Eesti laiema kultuuriavalikkuse teket.

TANUAVALDUS

Artikli avaldamist rahastab Eesti Teaduste Akadeemia ja Tallinna Ulikooli ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskus.

MONED NAITED RAHVAMAJADEST JA UUDSETEST KULTUURILISTEST PRAKTIKATEST, MIDA SELTSIMAJADES HARRASTATI

doi: 10.3176/hist.2016.1.03

(1) Kaesolevas artiklis tuginen vaitekirjale Kulbok-Lattik, E. The Historical Formation and Development of Estonian Cultural Policy: Tracing the Development of Estonian Community Houses (Rahvamaja). PhD thesis, University of Jyvaskyla, 2015 (https://jyx.jyu.fi/dspace/handle/ 123456789/47243) ja varasematele artiklitele Eesti kultuuripoliitikast 2008., 2011. ning 2014. aastal.

(2) McGuigan, J. Culture and the Public Sphere. Routledge, London, 1996, 1.

(3) Ahearne, J. Cultural policy explicit and implicit: a distinction and some uses.--International Journal of Cultural Policy, 2009, 15, 2, 141-153.

(4) Gellner, E. Rahvused ja rahvuslus.--Akadeemia, 1994 [1983].

(5) Bildung, mis koige laiemas mottes tahendab valgustust ja lahtub Saksa filosoofilises traditsioonis ulendumissoovist voi eneseharimisest, vt Wilhelm Humboldti ideid: http://oll.libertyfund.org/titles/589

(6) Bourdieuliku kultuurivalja all pean ma silmas kindla seadusparaga mottelist sotsiaalset ruumi, kus pidevalt toimivad ebavordsussuhted ja kaib voitlus isikute, kunstialade ning zanrite, maitsekusimuste ja neid esindavate huviruhmade vahel parema positsiooni ning ressursi parast. Kultuurivalja kui sotsiaalse ruumi piirid maarab kapitali olemasolu (sumboolne, kultuuriline, majanduslik, poliitiline) ja habitus, mis on teatav kultuuriliselt omandatud kaitumisnormide kogum, "sotsiaalselt konstrueeritud loomus", mis pole kunagi taiesti teadlik ning mida omamata ei valitse sotsiaalset ruumi (Bourdieu, P. Praktilised pohjused: teoteooriast Tanapaev, Tallinn, 2003).

(7) Kulbok, E. Eesti kultuuripoliitika ajaloolisest periodiseerimisest.--Acta Historica Tallinnensia, 2008, 12, 120-144.

(8) Williams, R. Raymond Williams on Culture and Society. Sage Publications Ltd., London, 2014, 27-50.

(9) Foucault, M. Discipline and Punish: The Birth of Prison. Penguin Books, London, 1991, 194.

(10) Foucault, M. Diskursuse kord. Varrak, Tallinn, 2005 [1971].

(11) Scott, R. W. Institutions and organizations: towards a theoretical synthesis.--Rmt: Scott, R. W., Meyer, J. W. (toim). Institutional Environments and Organizations: Structural Complexity and Individualism. SAGE Publications, Thousand Oaks, CA, 1994, 55-80.

(12) Kuid nagu Johnson ja DiMaggio ning Powell taheldavad, on institutsioonidel vastuoluline moju: stabiilsus soodustab uhtaegu nii arengut, innovatsiooni kui ka inertsuse teket, mistottu kalduvad institutsioonid loomuldasa stagnatsiooni. Kultuurivalja naitena saab traditsiooniliste kultuuriorganisatsioonide rupes uhelt poolt sundida hea kunst, teisalt kaob seal sageli uuenduslikkus (DiMaggio, P., Powell, W. The iron cage revisited: institutional isomorphism and collective rationality in organizational fields.--American Sociological Review, 1983, 48, 2, 147-160).

(13) Johnson, B. Institutional learning.--Rmt: National Systems of Innovation. Towards a Theory of Innovation and Interactive Learning. Toim B. A. Lundvall. London, 1992, 21-45.

(14) Torop, P. Kultuuriteooria kui kultuuri eneseteadvus.--Akadeemia, 2015, 4, 626-649.

(15) Ahearne, J. Cultural policy explicit and implicit: a distinction and some uses, 141-153.

(16) Raun, T. U. Eesti lulitumine modernsusesse: "Noor-Eesti" roll poliitilise ja sotsiaalse motte mitmekesistamisel. --Tuna, 2009, 2, 39-50.

(17) Giddens, A. The Consequences of Modernity. Stanford University Press, 1990, 58-62.

(18) Eisenstadt, S. Multiple modernities.--Daedalus, 2000, 1, 1-29.

(19) Hoffmann, D. Stalinist Values: The Cultural Norms of Soviet Modernity, 1917-1941. Cornell University Press, New York, 2003.

(20) Bauman, Z. Modernity and the Holocaust. Cornell University Press, Ithaca, 1991.

(21) Wittrock, B. Modernity: one, none, or many? European origins and modernity as a global condition.--Daedalus, 2000, 1, 129. ProQuest Library, 2000, 31.

(22) Arnason, J. Communism and modernity.--Rmt: Multiple Modernities. Toim S. N. Eisenstadt.--Daedalus, 2000, 1, 129. ProQuest Research Library, 2000, 61, 66-67.

(23) Laur, M., Pirsko, P. Eestkostest vabanemine. Agraarsuhetest Eestis 18.-19. sajandil. Opetatud Eesti Seltsis peetud ettekanne. (Eesti Ajalooarhiivi toimetised.) Tartu, 1988, 3(10), 173-192.

(24) Kaubavahetus siiski edenes ja talupojad soitsid oma kraamiga linna turule, mis oli tol ajal suur ettevotmine (30-kilomeetrise vahemaa labimiseks kulus 6 tundi, kaugemalt kui 50 km tulijad oobisid sageli maanteeaarsetes kortsides, sest oli ka ohtlikke metsateeloike, kus tuli roovleid karta. Naiteks Jarvamaa mehi ohustas Tallinna poole tulles enne Aruvallat umbes kilomeetripikkune tihe Saula metsavahe). 50 km labimiseks kulus keskmiselt 12 tundi (Meeta Rebane, sund 1904, Kahala k, Kuusalu khk). Selle aja jooksul tuli tingimata paaril korral kortside juures hobustel puhata ja suua lasta (Mara Paasmae, sund 1897, Hara k, Kuusalu khk) (Masak, E. Talurahva ja Tallinna kaubasidemed 20. sajandi algupoolel.--Rmt: Eesti kulaelu arengujooni. Toim A. Viires. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, Tallinn, 1985, 25-26).

(25) Ajalooline parimus eelnimetatud Abja moisast koneleb talurentnike toelisest roovmajandusest. Rendile voetud talu pollumaad kulvati maksimaalselt lina tais, millega maa valja kurnati, et seejarel juba uues renditalus sama ettevotlikkusega jatkata. Mois kinnitas korra, mis keelas renditaludes lina suuremal pinnal kasvatada kui rukist. Sellestki ei peetud kinni ja mois oli sunnitud juba kulvatud linaorase havitama (Eesti Kirjandusmuuseum, f 199, s 12, 1 51). Margitud on koguni viljapuuaedade maharaiumist, et linakasvatusele ruumi teha (Kitzberg, A. Uhe vana "tuuletallaja" noorpolvemalestused. Tallinn, 1973, 113, tsiteeritud samas lk 187).

(26) 1863. aasta passiseadusega sai talurahvas liikumisvabaduse kogu riigis, 1866. aasta vallaseadusega ja moisnike kodukarioiguse kaotamisega vabanes talurahva kogukond taielikult aadli eestkoste alt, 1868. aastal likvideeriti loplikult teorent. Eestkostest vabanemise viimaseks sammuks saab pidada talupoegadele ruutlimoisate ostmise lubamist 1860. aastate lopul (Laur, M., Pirsko, P. Eestkostest vabanemine, 186-187).

(27) Kruus, H. Eesti Aleksandrikool. Noor-Eesti Kirjastus, Tartu, 1939.

(28) Jansen, E. Vaateid eesti rahvusluse sunniaegadesse. Ilmamaa, Tartu, 2004; Jansen, E. Eestlane muutuvas ajas. Seisusuhiskonnast kodanikuuhiskonnani. Eesti Ajaloo Arhiiv, Tartu, 2007.

(29) Karu, E. The architectural foundation of cultural centres in the Estonian countryside in the early 20th century. (Acta Universitatis Stockholmiensis, Studia Baltica Stockholmiensia, 5.) Stockholm, 1990, 619-638; Karu, E. Maa kultuurhariduslike seltside asutamisest Liivimaa kubermangus.--Rmt: Muunduv rahvakultuur: etnograafilisi uurimusi. Toim A. Viires. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, Tallinn, Greif, Tartu, 1993, 154-165.

(30) Laar, M. Aratajad: rahvuslik arkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad. Grenader, Tallinn, 2006.

(31) Karjaharm, T. Vene impeerium ja rahvuslus. Moderniseerimise strateegiad. Tallinna Ulikool, SA Eesti Teadusfond, Tallinn, Argo, Tallinn, 2012.

(32) Karjaharm, T., Sirk, V. Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed 1850-1917. Eesti Entsuklopeedia-kirjastus, Tallinn, 1997.

(33) Karu, E. On the development of the association movement and its socio-economic background in the Estonian countryside. (Acta Universitatis Stockholmiensis, Studia Baltica Stockholmiensia, 2.) Stockholm, 1985, 271-282; Karu, E. Maaseltside osa talurahva kultuurielu umberkujunemisel 19. sajandi lopul ja 20. sajandi algul.--Rmt: Eesti kulaelu arengujooni. Toim A. Viires. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, Tallinn, 1985, 58-86.

(34) Jansen, E. Vaateid eesti rahvusluse sunniaegadesse.

(35) Karu, E. The architectural foundation of cultural centres in the Estonian countryside in the early 20th century.

(36) Kodanikuuhiskonna idee ja termin ulatub tagasi Vana-Kreeka linnriikide polise ning demokraatia kasitluseni. Aristotelese "Nikomachose eetika" poliitilise filosoofia kohaselt saab demokraatlik uhishuvi ilmneda avalikus ruumis (polis) ainult juhul, kui inimese pohioigused ja -vabadused on seadusega kaitstud ning olukorras, kus tal on voimalik poliitilisi otsuseid mojutada (Ray, L. Civil society.--Rmt: The Blackwell Encyclopedia of Sociology. Toim G. Ritzer. University of Maryland, 2007, 512-513; Cohen, J. L., Arato, A. Civil Society and Political Theory. Mit Press, Cambridge, 1999 [1994].

(37) Aarelaid, A. Laulumanguseltsidest fosforiidisojani. Kodanikualgatus ja seltsid Eesti muutuval kultuurimaastikul. Jaan Tonissoni Instituut, Tallinn, 1996, 17-39.

(38) Rikmann, E. Avamisest moistmiseni: kodanikeuhiskonna olemus ja voimalused. Tuntud ja tundmatu kodanikeuhiskond. Avatud Eesti Fond, Kirjastus Kunst, Tallinn, 2003.

(39) Lagerspetz, M. Kodanikeuhiskonna rollid tanases Eestis. Riigikogu Toimetised RiTo 2/2000.

(40) Ruutsoo, R. Civil Society and Nation Building in Estonia and the Baltic States. Impact of traditions on mobilization and transition 1986-2000--historical and sociological study. PhD thesis. (Acta Univeristatis Lapponiensis, 49.) Lapin Yliopisto, 2002.

(41) Kogukond on enamasti territoriaalselt maaratletud inimeste kooslus, keda uhendavad naiteks ajalugu, sugulussidemed, uhistegevus, uhesugused vaartused ja eluviis. Tavaliselt moodustavad kogukonna lahestikku elavad inimesed (naabruskond), ent kogukond voib olla ka suurem hulk inimesi, kel on midagi uhist, naiteks rahvus, ideoloogia, huvid (Crow, G. Community. The Blackwell Encyclopedia of Sociology. Toim G. Ritzer. Blackwell, Oxford, 2007, 617-620).

(42) Raun, T. U. Eesti lulitumine modernsusesse.

(43) Jansen, E. Vaateid eesti rahvusluse sunniaegadesse.

(44) Karu, E. The architectural foundation of cultural centres in the Estonian countryside in the early 20th century, 619-638.

(45) Juhan Luiga, elukutselt arst ja psuhhiaater, keda Hando Runnel on nimetanud Eesti esimeseks homme de lettres'iks, erudeeritud, humanistlik ning valgustav kirjasona on koondatud kirjastuse Ilmamaa raamatusarja "Eesti mottelugu" esimesse raamatusse "Mass ja meelehaigus" (Luiga, J. Mass ja meelehaigus. Ilmamaa, Tartu, 1995).

(46) Heidegger, M. Sissejuhatus metafuusikasse. Ilmamaa, Tartu, 1996.

(47) Foucault, M. Valvata ja karistada. Vangla sund. Ilmamaa, Tartu, 2014.

(48) Viik, T. Kultuuri ruum. Maailm. Ilmalava.--Tuna, 2009, 2.

(49) Soolep, J. Ruum ja Mote. 10 loengut arhitektuurist. Eesti Kunstiakadeemia, AB Medium, Tallinn, 2011.

(50) Arendt, H. The Human Condition. Doubleday, New York, 1959, 199.

(51) Karu, E. On the development of the association movement and its socio-economic background in the Estonian countryside, 271-282; Karu, E. Maaseltside osa talurahva kultuurielu umberkujunemisel 19. sajandi lopul ja 20. sajandi algul, 58-86.

(52) Kurvits, A. Rahvamaja: kasiraamat rahvamajade asutamise ja ulalpidamise, ruumide ja umbruse korraldamise ja kaunistamise ning tegevuse juhtimise ja edendamise alal. Kirjastus Kooperatiiv, Tallinn, 1935.

(53) Raun, T. U. Eesti lulitumine modernsusesse, 39-50.

(54) Reiman, H. Asustamistihedus ja rahvaarvu muutumine Eestis.--Eesti Statistika, 1936, 173, 191.

(55) Pullat, R. Eesti linnad ja linlased XVIII sajandi lopust 1917. aastani. Eesti Raamat, Tallinn, 1972, 60.

(56) Karjaharm, T., Sirk, V. Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed 1850-1917; Jansen, E. Vaateid eesti rahvusluse sunniaegadesse; Laar, M. Aratajad; Zetterberg, S. Eesti ajalugu. Tanapaev, Tallinn, 2009.

(57) Uljas, J. Rahvamajad Eestis. Tallinna E. Vilde nim. Pedagoogiline Instituut, oppematerjal, 1990; Karu, E. The architectural foundation of cultural centres in the Estonian countryside in the early 20th century, 619-638.

(58) Toivo Ulo Rauna (2009) sonul kirjeldas Suits moistega "moderniseerimine" Eesti mentaalsete muutuste algust juba 1910. aastal, sidudes selle paralleelselt toimuva majandusliku "europaseerimisega", s.o modernse tehnoloogia laieneva kasutuselevotuga toodangu suurendamiseks. NoorEesti euroopalikule modernismile panid 19. sajandi lopul aluse mitmed tegurid ja sotsiaalsed protsessid oma koostoimes. Transpordi ja kommunikatsiooni tahelepanuvaarne areng soosis valismaailma, ennekoike Laane-Euroopa paremat teadvustamist ning sidus omavahel tihedamini ka Eestimaa ja Pohja-Liivimaa, soodustades suurema ning dunaamilisema avaliku sfaari loomist. Hasti illustreerib neid suundumusi ajakirjandusvaljaannete arvu markimisvaarne kasv ja elav mottevahetus, mida kutsus esile radikaalsete ajalehtede, naiteks Teataja ning Uudised, ilmumine (ibid.).

(59) Raun, T. U. Eesti lulitumine modernsusesse.

(60) Habermas, J. Avalikkuse struktuurimuutus: uurimused uhest kodanikuuhiskonna kategooriast. Kunst, Tallinn, 2001.

(61) Laar, M. Aratajad.

(62) Bahtin, M. Valitud toid. Eesti Raamat, Tallinn, 1987.

(63) Hroch, M. From national movement to the fully-formed nation: the nation-building process in Europe.--Rmt: Mapping the Nation. Toim G. Balakrishnan. New York, Verso, 1996, 78-97; Hroch, M. Social Preconditions of National Revival in Europe: A Comparative Analysis of the Social Composition of Patriotic Groups among the Smaller European Nations. Cambridge University Press, New York, 2000.

(64) Kulbok-Lattik, E. Estonian community houses as local tools for development.--Nordisk Kulturpolitisk Tidsskrift, 2012, 2, 253-283. https://www.idunn.no/file/pdf/58665184/ estonian_community_houses_as_local_tools_for_the_developmen.pdf

Egge KULBOK-LATTIK

Filosoofia ja Semiootika Instituut, Tartu Ulikool, Jakobi 2-320, 50090 Tartu, Eesti; egge.kulboklattik@gmail.com
COPYRIGHT 2016 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2016 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Kulbok-Lattik, Egge
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Article Type:Report
Geographic Code:4EXES
Date:Jan 1, 2016
Words:6587
Previous Article:Weather makes history. Aspects of social vulnerability of peasantry in the Governorates of Estonia and Livonia at the beginning of the 19th...
Next Article:FROM RUS' TRADE TO CRUSADE: ST OLAF'S CHURCHES IN THE EASTERN BALTIC SEA REGION.
Topics:

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2020 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters