Printer Friendly

BALTI-KUSIMUS PARIISI RAHUKONVERENTSI EEL JA AJAL 1918-1920.

Artikli eesmargiks on selgitada, kuidas kajastus Balti-kusimus Pariisi rahukonverentsi eel ja ajal 1918-1920, kuidas sattusid Venemaa Vabariigist lahkuloomist taotlevad Balti provintside separatistid rahukonverentsile, mida taotlesid Eesti, Lati ja Leedu Ajutine Valitsus rahukonverentsilt ning kuidas suhtusid aastail 1918-1920 Balti-kusimusse Inglismaa, Prantsusmaa, USA, Poola ja Vene valged ([phrase omitted]). Briti ja Prantsuse relvastuse ning sojamaterjalide tarnimine Eesti, Lati ja Leedu Ajutisele Valitsusele on teema, mida antud artikli raames ei kasitleta. Artiklis on puutud vaadelda koigi kolme riigi Ajutise Valitsuse tegevust koos, kuid peatahelepanu on pooratud siiski Eestile.

Inglise ajaloolane Seton-Watson markis 1938. aastal avaldatud uurimuses tabavalt, et esimene maailmasoda polnud koikidest sodadest mitte ainult koige laastavam, vaid Euroopa suurtes avarustes toimunud revolutsioon, seejuures nii rahvuslik, poliitiline kui ka sotsiaalne. (1) 18. jaanuaril 1919 alustas Pariisis tood rahukonverents, mis kestis 21. jaanuarini 1920. Eesmargiks oli rahulepingu tingimustes kokku leppida. Ametlikult osalesid rahukonverentsil 32 maa delegaadid ja lisaks sellele veel rahvaste ning tunnustamata riikide esindajad, kokku 70 delegatsiooni. (2)

Balti-kusimus Pariisi rahukonverentsi eel ja ajal on leidnud seni ilmunud historiograafias piisavat kasitlemist. Historiograafia voib jagada neljaks alaruhmaks: parast Pariisi rahukonverentsi 1940. aastani Balti riikides ja laaneriikides ilmunud paevaraamatud, malestused (sealhulgas Vene valgete malestused) ning monograafiad, (3) aastail 1941-1991 laaneriikides ilmunud malestused ja uurimused (4), Noukogude Liidus ilmunud kirjandus (5) ning parast Balti riikide taasiseseisvumist ilmunud kirjandus ja dokumentide kogumikud (6). Noukogude ajaloolaste jaoks kujutas Balti-kusimuse tostatamine Pariisi rahukonverentsil endast ainult uht osa laaneriikide noukogudevastasest interventsioonist. Vaideti ka, et rahukonverentsi puhul oli tegemist rahvusvahelise kontrrevolutsiooni Noukogude Venemaa ja rahvusvahelise toolisliikumise vastu peetava voitluse peastaabiga. Pohivaiteks oli seejuures, et rahukonverentsil arutati korduvalt kusimust, kuidas kasutada Poolat ja Balti riike noukogudevastase sanitaarkordonina, barjaarina Venemaa ning Saksamaa vahel. (7)

OLUKORD BALTI PROVINTSIDES RAHUKONVERENTSI EEL JA ALGUL

3. martsil 1918 solmitud Bresti separaatrahu VI artikli kohaselt laksid Venemaale kuulunud ,,Eestimaa ja Liivimaa Saksamaa politseivoimu alla". Tosi, seda mitmeti tolgendatava reservatsiooniga: ,,niikauaks kuni maal asuvad kohalikud asutused tagavad uhiskondliku julgeoleku". (8) Baltisakslastele oli tekkinud olukord teretulnud. Meenutame siinkohal Eestimaa ruutelkonna komitee 1917. aasta 30. novembri avaldust, et Eestimaa kubermang on Venemaast lahku loonud, ja sellele 17. septembril jargnenud samalaadset Liivimaa ruutelkonna Maapaeva otsust. (9)

Parast seda kui Saksamaa oli okupeerinud ka Eestimaa, algasid ettevalmistused seisusliku Balti hertsogiriigi (Vereinigtes Baltisches Herzogtum) loomiseks. Selle taustaks olid Saksamaa sojavaejuhtkonna soovid: luua Kuramaast, Liivimaast ja Eestimaast sojavaeringkond ning laiendada Kuramaa kohta juba varem langetatud otsused ka Liivi- ja Eestimaale. (10) 12. aprillil 1918 toimus Riias Landesrat'i koosolek, kus osalesid Liivi-, Eesti- ja Saaremaa maakoosolekul valitud saadikud ning Riia esindajad--enamikus baltisakslased. Siin voeti vastu otsus Saksamaaga liitumiseks. Seejarel saatis Landesrat'i esimees, Liivimaa ruutelkonna maamarssal (Landesmarschall), endine Venemaa Riiginoukogu liige parun Adolf Konstantin Pilar von Pilchau Saksa keisrile telegrammi, milles tanas keisrit vabastamise eest Liivi-, Eesti- ja Saaremaa ning Riia elanike nimel. Seejarel esitas Pilar von Pilchau koosolekul osalejate nimel keisrile palve liita Liivi-, Eesti- ja Saaremaa alatiseks Saksa riigi kulge. (11)

Hertsogiriigi loomiseks peeti ka labiraakimisi nii Berliinis kui ka kohalike parempoolsete poliitikutega. 5. novembril 1918 moodustati ajutine voimuorgan Balti hertsogiriigi regentnoukogu--Baltischer Regentschaftsrat - eesotsas Pilar von Pilchauga. Uus voimuorgan hakkas kiiresti organiseerima oma maakaitseuksust--Landeswehr'i. Balti hertsogiriigi loomise vajadust pohjendati sellega, et tsaari kukutamine vabastas baltlased vandest, mis tegi voimalikuks Venemaast lahkuloomise. (12) Hertsogiriigi peaks pidi saama Mecklenburgi hertsog Adolf Friedrich. See tahendanuks 180 000-200 000 baltlase ulemvoimu ligi kolme miljoni eestlase ja latlase ule. Saksamaa eesmargiks oli luua temast soltuv riiklik moodustis Venemaa ja Saksamaa vahel, mille pusimise pidi tagama kolonisatsioon Saksamaalt. Oma toeliste kavatsuste varjamiseks kasutas ka Saksamaa rahvaste enesemaaramise printsiipi.

Novembrirevolutsioon Saksamaal toi 9. novembril kaasa keisrivoimu likvideerimise. 11. novembril allakirjutatud Compiegne'i vaherahu maaratles ka Saksamaa kohustused Ida-Euroopas. Saksamaa vaed Ida-Euroopas pidid Saksamaa piiridesse tagasi poorduma, aga seda alles siis, kui liitlased leiavad, et selleks on saabunud aeg. Lepingu 15. artikkel satestas, et Saksamaa peab loobuma Bukaresti ja Brest-Litovski lepingutest ning nende taienduslepingutest. (13) Ehkki Saksa valitsus leidis novembris-detsembris 1918, et vaed Venemaa endistest Balti provintsidest tuleb ara tuua, oldi nous liitlastega, et vagede lahkumise korral Latist ja Leedust langeb Baltikum kiiresti bolsevike voimu alla. Teiselt poolt aga peeti silmas seda, et sojaliste positsioonide osaline sailitamine idas annab Saksamaale rahukonverentsil teatud trumbi. Novembris 1918 hinnati Balti provintsides asuvate Saksa sojaliste uksuste suuruseks umbes 30 000 - 40 000 meest.

13. novembril 1918 annulleeris Ulevenemaaline Kesktaitevkomitee BrestLitovski rahulepingu ja kutsus okupeeritud territooriumide toorahvast sotsialistlikust enesemaaramisest lahtudes ise oma saatust otsustama. Samal paeval toimunud Revolutsioonilise Sojanoukogu istungil otsustati, et Punaarmee uksused peavad viivitamatult hoivama alad, kust Saksa vaed lahkuvad. (14) 17. novembril deklareeris Stalin Rahvusasjade Rahvakomissariaadi haalekandjas [phrase omitted] , et Venemaa laanealade ,,kodanlikud valitsused jatkavad oma armetut elu ainult suurte imperialistide armust" ja et peatselt hakkab nendel aladel kehtima noukogude voim. 29. novembril teatas Lenin Noukogude Venemaa relvajoudude ulemjuhatajale Jukums Vacietisele, et seoses Punaarmee edasiliikumisega laande luuakse kohtadel noukogude valitsused, mis votavad Ukraina, Leedu, Lati ja Eesti sovinistidelt voimaluse kasitleda Punaarmee edasiliikumist okupatsioonina. Vacietis sai kasu anda vastavate vaeosade juhatustele instruktsioonid selle kohta, et nad toetaksid Lati, Eesti, Ukraina ja Leedu ajutisi noukogude valitsusi. (15)

Sundmuste areng Venemaa Balti provintsides ja Leedus oli Saksamaaga solmitud vaherahu jargimine. 15. novembril loodi bolsevistlik Eestimaa Ajutine Revolutsioo nikomitee. 21. novembril andis viimane kaskkirja, milles teatati, et voim on lainud Eestimaa Ajutise Revolutsioonikomitee katte. (16) 28. novembril langes bolsevike katte Narva linn, kus paev hiljem kuulutati valja Eesti Sotsialistlik Noukogude Vabariik ehk Eesti Toorahva Kommuun. (17) 1918. aasta lopul olid bolsevikud ainult 30 km kaugusel Tallinnast. 7. detsembril 1918 tunnustas Venemaa Rahvakomissaride Noukogu Eesti Sotsialistliku Noukogude Vabariigi iseseisvust.

Eestimaa kubermangu okupeerivad saksa sodurid hakkasid relvarahu solmimise jarel soldatite komiteesid moodustama ega soovinud bolsevikega voidelda. 21. detsembriks olid Saksa vaed Eestist lahkunud. 16. novembril avaldati Eesti Ajutise Valitsuse teade rahvavae kokkukutsumisest--mobilisatsioonist. 19. novembril solmiti Riias Eesti Ajutise Valitsuse ja Saksamaa peavoliniku (Generalbevollmachtigter) August Winnigi vahel kokkulepe, millega Saksamaa tunnistas voimu uleminekut Eesti Ajutisele Valitsusele. (18) 6. detsembril solmisid Eesti Ajutise Valitsuse sojaministeeriumi esindaja ja Pohja korpuse komandor polkovnik Heinrich von Neff kokkuleppe uhiseks tegevuseks bolsevike vastu. Selle kohaselt kohustus Pohjaarmee Eesti siseasjusse mitte sekkuma ja alluma Ajutise Valitsuse sojalisele ulemjuhatusele. See tahendas umbes 3500 soduri asumist Ajutise Valitsuse poolele. (19) 23. detsembril 1918 solmisid Soomes loodud varbamiskeskuse, nn Eesti Abistamise Peatoimkonna esindaja ja Eesti Ajutise Valitsuse diplomaatiline esindaja lepingu, mille kohaselt pidi peatoimkond saatma Eestisse 2000 Soomest varvatud sodurit. Nende palgamaara aluseks voeti Soome armees teenivate rootsi sodurite palk. (20)

4. detsembril 1918 moodustati Noukogude Lati Ajutine Valitsus. 13. jaanuaril toimus Riias noukogude kongress. Seal voeti vastu konstitutsioon ja kuulutati Lati sotsialistlikuks vabariigiks. Parast seda tegi Noukogude Lati Ajutine Valitsus Vacietisele ettepaneku votta enda peale ka Noukogude Lati sojavae juhtimine. Lati Ajutise Valitsuse liikmed eesotsas Ulmanisega pogenesid Miitavisse ja seejarel Liibavisse Landeswehr'i kaitse alla. 1918. aasta novembris moodustatud Lati Ajutisel Valitsusel puudus sojavagi. Sellest tulenevalt solmis Lati Ajutine Valitsus 7. detsembril 1918 Saksamaa peavoliniku Winnigiga kokkuleppe, mis kasitles Saksa okupatsiooni lopul loodud baltisakslastest koosnevat maakaitseuksust Baltische Landeswehr'i Lati sojavaena. Kokkuleppe kohaselt pidi Saksamaa andma Lati Ajutisele Valitsusele krediiti ,,Lati sojavae" varustamiseks.

Saksamaal tegutsesid mitmed baltisakslaste organisatsioonid - Deutscher Baltenbund, Baltischer Vertrauensrat, palgasodurite varbamise keskus Saksamaal Anwerbestelle Baltenbund jt -, kes olid uhenduses Saksa valitsusringkondade ja pankadega. (21) Saksamaalt Baltikumi saadetud uksused laksid Armee Oberkommando Grenzschutz Nord'i juhtimise alla. (22) Lisaks eelnimetatud organisatsioonidele tegutses Konigsbergis veel nn Balti Komitee. Ka Rootsis tegutses mitu baltisakslaste organisatsiooni: Baltische Delegation koos Baltische Pressestelle'ga ja Balti Abistamiskomitee Skandinaavias Baltischer Hilfsausschu[sz]. Riias tegutses Baltisaksa Rahvuskomitee Baltischer Nationalausschu[sz]. Baltisakslased ei soovinud leppida oma majanduslike ja poliitiliste positsioonide kaotamisega, nende arvates eksisteeris mitu alternatiivi: tulevik taastatud mittebolsevistlikus Vene impeeriumis, Baltikum Saksamaa koosseisus, iseseisev Baltikum Baltischer Gesamtstaat, Baltikum koos Rootsiga voi siis Baltikum koos Ida-Preisimaaga. Viimase kava initsiaatoriks oli IdaPreisimaa mojukas poliitiline tegelane sotsialist Block. Loodaval Staatenbund'il pidi olema demokraatlik konstitutsioon ja riik ise ei tohtinud Saksamaaga seotud olla. (23)

Baltisakslased otsisid oma kavadele ja bolsevikevastaseks voitluseks aktiivselt toetust nii Londonist kui ka Skandinaavia maade pealinnadest. Skandinaavlased, kes kartsid liitlaste reaktsiooni, vaevusid neid ara kuulama. (24)

29. detsembril solmiti Lati Ajutise Valitsuse ja Winnigi vahel leping, millega said Lati kodanikeks koik saksa palgasodurid, kes olid vahemalt neli nadalat bolsevikega sodinud. 1. veebruaril joudis Liibavisse kindralleitnant Rudiger von der Goltz. Temast sai sakslastest, baltisakslastest, latlastest ja venelastest koosneva sojavae (Baltische Landeswehr, VI. Reserve-Korps, Eiserne Division) ulemjuhataja. Etnilised latlased ei kiirustanud Lati Ajutise Valitsuse ,,Lati sojavaega" liituma. Nad ei naidanud ules ka erilist soovi selles sodida. Samal paeval, 29. detsembril, hetkel, kui baltisakslased ja venelased voitlesid bolsevikega, keeldus 1. Lati kompanii korraldustele allumast. Selle tulemusel moistis sakslastest, Briti sojalise missiooni ja Lati Ajutise Valitsuse esindajatest koosnev sojatribunal surmanuhtluse kumnele sojavaelasele. 1919. aasta martsis oli Goltzi armees 13 500 meest, sealhulgas umbes 1400 latlast. (25) Jaanuari lopul 1919 kontrollis Lati Ajutine Valitsus ainult osa Kuramaa territooriumist.

Tegutsedes 22. detsembril 1918 valjakuulutatud Leedu Sotsialistliku Vabariigi nimel, hoivas Punaarmee 5. jaanuaril 1919 Wilna. 24. detsembril teatas Ulevenemaaline Kesktaitevkomitee, et ta tunnustab Eesti, Lati ja Leedu Noukogude Vabariigi iseseisvust. (26)

16. veebruaril 1918 olid 20 Taryba (27) liiget andnud Saksa okupatsiooni tingimustes ja Saksamaaga kooskolastatult allkirja Leedu iseseisvuse aktile. Taryba'l aga puudusid relvastatud joud voitluseks bolsevikega. Seeparast jatkas Taryba kokkumangimist Saksamaaga. 20. detsembril soitsid Taryba peaminister Augustinas Voldemaras ja rahandusminister Martynas Ycas Saksamaale ja esitasid palve laenulepingu solmimiseks ning sojalise abi saamiseks, paludes ka, et Saksa vaed ei lahkuks Leedust. Saksamaa laenaski Leedu Taryba'le 100 miljonit marka, mis pidi minema sojavarustuse ostmiseks. Sellest viis miljonit marka laenati hiljem Lati Ajutisele Valitsusele. (28)

Teiselt poolt sekkus bolsevikevastasesse voitlusse ka Poola, kes kasutas seda Leedu ja Valgevene alade hoivamiseks. 16. veebruaril 1919 saatsid Leedu ja Valgevene Noukogude Vabariik Poola valitsusele uhise protestinoodi, milles protestiti Poola katsete vastu lahendada Leedut ning Valgevenet puudutavad vaidlusalused territoriaalsed probleemid relvade abil. Samas tehti ka ettepanek moodustada piiri kindlaksmaaramiseks komisjon. Eelnevalt oli Noukogude Venemaa hoiatanud nii Leedu kui ka Valgevene Noukogude Vabariigi valitsust, et nad ei tungiks nn Kongressi-Poola aladele ja hoiduksid toetamast sealseid Poolavastaseid massulisi. (29) 27. veebruaril 1919 toimus Wilnas Leedu ja Valgevene Noukogude Vabariigi Taitevkomitee uhine istung. Sellel kuulutati valja LeeduValgevene Sotsialistlik Vabariik--Litbel, pealinnaga Wilnas. 31. mail tegi Litbel Ulevenemaalisele Kesktaitevkomiteele ettepaneku luua koigi noukogude vabariikide vahel sojaline liit. Juba jargmisel paeval andis Ulevenemaaline Kesktaitevkomitee dekreedi, milles teatati vajadusest luua Noukogude vabariikide Venemaa, Ukraina, Lati, Leedu ja Valgevene sojalis-poliitiline liit. (30) See Noukogude Venemaa samm oli moeldud ka Poola vastu: iseseisvate Noukogude vabariikide olemasolu ja nendevaheline sojaline liit hoiab Poola uksusi tagasi, et nad ei hoivaks mitteetnilisi Poola alasid. (31)

INGLISMAA DE FACTO TUNNUSTUS EESTIMAA KUBERMANGU AJUTISELE MAAPAEVALE

Venemaa Balti provintsid kuulutasid end 1918. aastal iseseisvaks ja loodud ajutised valitsused hakkasid taotlema laaneriikidelt iseseisvuse de jure tunnustamist. Juba jaanuaris 1918 oli Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanoukogu (32) moodustanud valisdelegatsiooni, mis pidi taotlema Laane-Euroopa suurriikide de jure tunnustust. Aprilli keskpaigaks 1918 olid kolm Eesti valisdelegatsiooni liiget joudnud Inglismaa rahalisel toetusel Londonisse, kus teatasid soovist, et Inglismaa valisminister Arthur Balfour nad vastu votaks. (33) Veel jaanuaris 1918 suhtuti Londonis Eestimaa kubermangus loodud uude voimuorganisse ja selle loodud valisdelegatsiooni eelarvamustega. (34) Kuid 3. mail 1918, s.o ajal kui Eesti territoorium oli Saksamaa poolt okupeeritud, saatis Balfour Eesti Maapaeva diplomaatilistele agentidele (d'agent diplomatique) Ants Piibule, Eduard Virgole ja Kaarel R. Pustale memorandumi. Aadressiks oli seejuures margitud Great Russell Streetil asuv Cranston's Kenilworth Hotel. Memorandumis teatati, et Tema Majesteedi valitsus tervitab sumpaatiaga Eesti inimeste taotlusi ja kinnitab heameelega veel kord oma valmisolekut garanteerida ajutine tunnustus Eesti Rahvusnoukogule kui de facto iseseisvale organile. Sellele jargneb reservatsioon: kuni toimub rahukonverents, kus Eesti tulevane staatus korraldatakse elanikkonna soovidest tulenevalt nii kiiresti kui voimalik. (35) Memorandumi mustandis raagitakse valmisolekust garanteerida ajutine tunnustus Eesti Asutavale Kogule, mis on aga seejarel maha tommatud. 13. mail tegi sisult samasuguse avalduse Prantsusmaa valisminister Stephen Pichon: Prantsusmaa valitsus on valmis ajutiselt tunnustama Eesti Rahvusnoukogu kui iseseisvat institutsiooni de facto, kuni rahukonverents maarab tulenevalt elanikkonna soovidest kindlaks Eesti tulevase staatuse. Sellise otsuse tegemisel vois oma osa olla ka 19. aprillil Maapaeva nimel Prantsuse valitsusele antud Juri Jaaksoni, Konstantin Patsi ja Hermann Kase allkirja kandval memorandumil. Kuid Pichon, kes raakis Prantsusmaa suurest sumpaatiast eesti rahva vastu, ei unustanud seejuures Venemaale laenatud raha. Ta deklareeris, et Prantsuse valitsus reserveerib endale koik oigused selles suhtes, mis puudutab Eestit Venemaa valisvola edaspidises reguleerimises. (36) 29. mail jargnes sellele avaldus Maanoukogu de facto tunnustamise kohta Itaalia valisminister parun Sonninolt. Viimane deklareeris seejuures, et ta ei saa anda lubadust, et Itaalia tunnustab tulevikus Eesti iseseisvust. (37) Kuid midagi rohkemat polnud liitlased valmis Eesti suhtes esialgu tegema. 6. septembril 1918 noudis Maapaeva diplomaatiline agent Ants Piip Foreign Office'ilt tungivalt, et Inglismaa deklareeriks, et soovib Eesti vabanemist Saksamaa domineerimisest ja et eestlastel on oigus enesemaaramisele, ning annaks de jure tunnustuse Eesti iseseisvusele. Esimese kahe noudmise osas ei olnud Foreign Office'il erilisi vastuvaiteid. Viimases osas aga teatati, et puudub Venemaa valitsus, kellega Inglismaa saaks selles kusimuses konelda, ja et Eesti on tegelikult Saksa vagede poolt okupeeritud. (38)

Miks alustati Venemaa separatistide legitimeerimist ja seda veel ajal, kui Saksamaa oli Eesti okupeerinud? Kas oli tegemist lihtsalt moraalist lahtuvate poliitiliste tunnetega? Miks raagiti de facto tunnustuse andmisest 1917. aasta juunis valitud provintsiaalsele esinduskogule, mis aeti bolsevike ja sellesama Maapaeva bolsevikest liikmete poolt sama aasta novembris laiali ning millel polnud sellel hetkel oma kodumaal enam peaaegu et mingisugust voimu?

Parast seda, kui liitlased olid teatanud valmisolekust tunnustada Maapaeva de facto, arutleti Briti ajakirjanduses ja ka Foreign Office'is selle ule, keda Maapaev ning eestlastest valisdelegatsioon uldse esindavad. Sellele lisandusid veel kahtlused uhe Eesti valisdelegatsiooni liikme ja mitme Lati valisdelegatsiooni liikme suhtes, et akki mangib moni neist topeltmangu: sonades on kull Saksamaa-vastane, kuid on voib-olla Saksamaa moju alla langenud. (39)

Laheme siinkohal ajas tagasi. 25. jaanuaril 1918 kirjutatud ettekandes teatas Briti Petrogradi saatkonna nounik Francis Lindley, et tema juurde olid saabunud Venemaa Asutava Kogu eestlastest delegaadid ja veidi hiljem ka latlastest delegaadid. Eestlastest delegaadid, kellest Lindley kirjutab, olid Eestimaa kubermangust Venemaa Asutava Kogu delegaatideks valitud tulevased Eesti valisministrid Ivan Poska ja Julius Seljamaa. Lindley jargi olid eestlased ja ka latlased talle teatanud, et Saksa valitsus oli teinud moned nadalad tagasi ettepaneku garanteerida Eesti ning Lati iseseisvus. Seda juhul kui nad aktsepteerivad Saksa protektoraati. Saksamaa olevat seejuures teatanud, et keeldumise korral maa okupeeritakse. Lindley kirjutab, et eestlased teatasid talle, et kuna monarhia Venemaal varem voi hiljem taastatakse ja et nad on pidanud Vene impeeriumis piisavalt kannatama, eelistavad nad Saksa protektoraati, ehkki neile ei meeldi ka viimane voimalus. Eestlased teatasid, et Saksamaale tuleb vastata ja seeparast soovivad nad enne seda teada, kas voib loota, et Inglismaa toetab rahukonverentsil Eesti iseseisvuse puudeid. Ettekandest selgub, et Lindley sai hetkel oelda ainult seda, et ta arvab, et Briti valitsus ei jaa Balti provintside saatuse suhtes ukskoikseks. Lindley, kes vestlusest Londonisse teatas, rohutas, et ta soandab arvata, et kusimust Balti provintside tulevikust tuleb tosiselt votta. Ta arvas, et Venemaa ei saaks Balti provintside eraldumise korral jaada Laane Suurriigiks (Great Western Power) ja et kui Venemaa liitub Saksamaaga, siis suureneb viimase voim tohutult. (40) Foreign Office'is telegrammiga kaasaskaivatele lisadele tehtud markused naitavad, et sellesse suhtuti vaga tosiselt. Juba kahe paeva parast kirjutas Private Secretary to the Secretary of State for Foreign Affairs James E. Drummond peaminister Lloy George'ile, et valisminister Balfour on palunud, et peaminister oleks teadlik Lindleylt saabunud telegrammist, sest selle viimases paragrahvis osutatud seisukoht on Balfouri arvates oigesti asetatud. Valisminister oleks tanulik, kui peaminister vastaks nii kiiresti kui voimalik. Drummond lisas, et arvatavasti konsulteeritakse selles kusimuses ka Inglismaa peamiste liitlastega. Telegrammi sisu saadetigi teadmiseks saadikutele Pariisis, Roomas, Washingtonis ja Tokios palvega konsulteerida asukohamaa valitsustega voimalikult ruttu. (41)

Roomast saadi vastus, et valisminister konsulteerib antud kusimuses Prantsuse peaministriga Pariisis. Veebruari algul aga oeldi valja: ehkki mingi Vene impeeriumi osadest tekkinud riikide liit voiks olla toke Saksamaale ja samas ka kasulik liitlastele, ei saa Venemaad Balti merest ara loigata. Todeti, et kusimuse all voiks olla ainult autonoomsete riikide foderatsioon, aga mitte taielik iseseisvus. USA-st saadi esialgu vastus, et kuna kusimus on uks nendest, mis saaks rahukonverentsil vaatluse all olla, raagitakse sellest presidendile. Seejarel aga teatati, et kusimust ikkagi arutatakse, aga et valisminister arvab, et soja tulemusel tekkivate riikide hulk voib koormavaks osutuda. Pariisist saadi vastus, et valisminister Pichon on valjendanud sisuliselt samasuguseid seisukohti kui Balfour. Tokios oldi huvitatud Venemaa lagunemisest. Ettevalmistused selleks, et haarata endale Venemaa territooriume Kaug-Idas, olid juba alanud. Tosi, Londonisse saadetud Eestit puudutavates seisukohavottudes sellest ei raagitud. Esmane reaktsioon Londonist saabunud kusimusele oli, et liitlastel tuleks takistada Saksamaad Balti provintse annekteerimast. (42) Veebruari algul 1918 aga vastati Londonist tehtud jareleparimisele juba noodiga. Selles teatati, et Jaapani valitsus jagab taielikult Briti valitsuse seisukohta, et tuleb takistada Saksamaa voimalikku domineerimist Eestis ja teistes Balti provintsides. Rohutati, et sellest tulenevalt toetab Jaapani valitsus taielikult Briti ettepanekut anda Eesti delegatsioonile lubadus, et liitlased on valmis suunama rahukonverentsil koik oma joupingutused sellele, et takistada Saksamaad neid provintse annekteerimast ja garanteerida iseseisvus igale riigile, mis tekivad soja tulemusel. (43) Liitlased keeldusid Bresti rahulepingu tulemusi tunnistamast. Nad leidsid, et Vene impeeriumi koosseisu kuulunud territooriumide staatus peab jaama rahukonverentsi, st nende otsustada.

25. veebruaril 1918, paev parast seda, kui Eesti iseseisvus oli valja kuulutatud ja Saksa sojavaeuksused olid alustanud Eestimaa kubermangu vallutamist, instrueeriti Foreign Office'i saadikut Stockholmis Esme Howardit teatama Eesti valisdelegatsiooni diplomaatilisele agendile, et Tema Majesteedi valitsus valmistub andma ajutist tunnustust Eesti Asutavale Kogule kui de facto iseseisvale organile, kuni toimub rahukonverents, kus rahvaste enesemaaramise oigusest lahtudes maaratakse kindlaks Eesti edasine staatus. (44) See samm oli Pariisiga kooskolastatud. De facto tunnustuse deklareerimine tostatus eriti parast Brest-Litovski rahulepingu solmimist ja parast seda, kui Inglismaa oli kokkuleppel Murmanski noukoguga maandanud oma uksused 6. martsil Murmanskis. Ja ka parast seda, kui Liivimaa ruutelkond ja Eestimaa ruutelkond olid 22. ning 25. martsil deklareerinud soovi toetada Kuramaa aadelkonna ettepanekut kolme Balti provintsi liitumiseks Ida-Preisimaaga. Koik see, aga eriti Brest-Litovski rahuleping, pani Inglismaa ja Prantsusmaa ebasoodsasse strateegilisse olukorda. Nuud kolas Briti ja Prantsuse diplomaatide suust ettepanek avaldada Skandinaavia maade ajakirjandusele teade, et Inglismaa ning Prantsusmaa annavad Eesti iseseisvusele ajutise de facto tunnustuse. (45)

Maapaevale de facto tunnustuse andmine oli tingitud kartusest, et juhul kui Inglismaa jaab passiivseks, onnestubki Saksamaal luua Baltikumis temast soltuvad nukuriigid, mis toob kaasa Saksamaa domineerimise Balti merel. Sedasama peeti Londonis ja Pariisis silmas ka Soome puhul, kui teatati, et liitlaste ja Soome suhete eelduseks on kuningaks valitud sakslase ja Saksa vagede Soomest lahkumine, valimised ning Saksamaaga solmitud kaubanduslepingu ulesutlemine. (46) Samas peeti silmas ka voimalust kasutada rahvuslikke joude Saksamaa- ja ka bolsevikevastases propagandas. Wilsoni poolt just asja valja kuulutatud rahvaste enesemaaramise printsiip sobis siinkohal hasti oma kaugeleulatuvate poliitiliste eesmarkide kattevarjuks. Eesti valisdelegatsiooni arvukad Saksamaa tegevuse vastu suunatud protestid Prantsusmaa, Inglismaa, Skandinaavia jt maade ajakirjanduses, st pidev jutt Saksa terrori reziimist ja turanniast Eestis, haakus liitlaste Saksamaa vastu suunatud sojapropagandaga suureparaselt. (47)

Kui suuri summasid Eesti ja ka Lati diplomaatiliste agentide tegevuse rahastamiseks kulutati, vajab veel taiendavat uurimist. Rahastati nii valisdelegatsiooni ja pole voimatu, et ka Maapaeva. 22. novembril 1918 teatas Permanent Secretary of Treasury John Swanwick Bradbury Permanent Under-Secretary at the Foreign Office lord Charles Hardinge of Penshurstile, et ta oli saatnud tema 11. novembri kirja, mis puudutab raha eraldamist Eesti Rahvusnoukogule, Lords Commissioner'idele (48). Kirjas paluti informeerida Balfouri sellest, et tulenevalt viimastest sundmustest pole lordid nous raha eraldama ja ootavad uksikasjalikumat infot valitsuse interventsioonipoliitika kohta Laane-Venemaal. Sellele lisati, et lordid tahaksid olla informeeritud ka sellest, kas ei peaks kasitlema Eestit Prantsusmaa huvisfaaris olevana, et sellisel juhul peaks eelkoige Prantsusmaa votma Eesti suhtes endale rahalised kohustused. Lopuks lisati, et lorde huvitab ka USA valitsuse suhtumine ,,antud projekti". (49)

Valismaal asuvate diplomaatiliste agentide ja sealhulgas ka Ajutise Maanoukogu rahastamine omavahenditest oli problemaatiline, sest Saksa okupatsioonivoimud olid kehtestanud kohalikku paritolu firmade ning rahandusasutuste ule karmi jarelevalve. 1918. aasta algul poordusid Lati Rahvusnoukogu esindajad ,,laenu saamiseks" Briti Petrogradi saatkonna nouniku Lindley poole. Sama aasta martsis andis Lindley Lati Rahvusnoukogule 200 000 rubla. Sama aasta augustis saadi ,,liitlaste esindajalt Venemaal" veel 300 000 rubla. Raha anti Lati sojapogenike abistamiseks ja propagandaks, sealhulgas propagandaks Lati bolsevistlikes uksustes, ning Lati Rahvusnoukogu tegevuskuludeks. 18. novembril palus Meierovics Foreign Office'it leida voimalus rahastada Londonis asuvat Lati Ajutise Valitsuse diplomaatilist esindust 500 naelaga kuus. (50) Foreign Office'i Saksa-kusimuse juhtiva eksperdi Eyre Crowe' kirjas Treasuryle margiti, et Balfour leiab, et poliitiliselt on soovitav rahuldada nii Meierovicsi kui ka Eesti diplomaatilise agendi Piibu samalaadne soov. Crowe markis, et Meierovicsi kirjale lisatud eelarvest selgub, et kusitud summa on koigest 500 naela kuus ja Lords Commissioner'id Treasurys, pidades silmas bolsevismi leviku ohtu, ei peaks kahtlema vajaduses toetada kohalikke organisatsioone, kes taotlevad seaduslikkuse ning korra sailitamist nendes maades. (51)

23. oktoobril 1918 teatas Balfour, et tunnustab Lati Rahvusnoukogu de facto. (52) Leedu puhul oli olukord teistsugune. Iseseisvus kuulutati valja Saksa okupatsioonivagede kohalolekul ja Saksamaa nousolekul. Tegemist oli Saksamaast soltuva nukuriigi loomisega. Novembrirevolutsioon Saksamaal muutis olukorda kardinaalselt: Taryba poolt Leedu kuningaks valitud Wurttembergi hertsog Wilhelm von Urach kaotas oma trooni. Inglismaa ja Prantsusmaa ei tundnud Taryba Saksa-orientatsiooni tottu 1918. aastal Leedu vastu peaaegu mitte mingit sumpaatiat. Mitmed Leedu poliitikud deklareerisid 1918. ja 1919. aastal, et kui Leedu rahval puudub alternatiiv, siis nad aktsepteerivad pigem bolsevikke kui Poolat. Briti diplomaatide hulgas leidus siiski neid, kes, lahtudes Saksamaa-vastastest kaalutlustest, ei valistanud voimalust tunnustada Taryba't de facto. (53)

RAHUKONVERENTSIL

Seoses rahukonverentsiga sai Pariisist 1918. aasta detsembris maailmapoliitika keskus. Pariisi soitsid mojukad laaneriikide poliitikud ja mitmete Venemaa rahvaste esindajad. Juba 23. aprillil 1918 esitas Eesti valisdelegatsioon Foreign Office'ile memorandumi sooviga osaleda rahukonverentsil. 3. mail teatas Balfour, et Inglismaa valitsusel on hetkel voimatu garanteerida Eestile voimalust osaleda rahukonverentsil. Sama aasta 19. detsembril Foreign Office'ile esitatud memorandumis teatas Eesti valisdelegatsioon, et delegatsioon valisminister Poska juhtimisel on valmis rahukonverentsil osalema. Eesti ja Lati Ajutise Valitsuse delegatsioonid saabusid Londoni kaudu Pariisi jaanuari algul 1919. Eesti delegatsiooni juhtis valisminister Ivan Poska, delegatsiooni koosseisu kuulusid diplomaatiline agent Inglismaal Piip ja diplomaatiline agent Prantsusmaal Pusta. (54)

Lati delegatsiooni juhtis Lati Rahvusnoukogu esimees Janis Cakste, delegatsiooni kuulusid valisminister Zigfrids Anna Meierovics, Janis Seskis ja eksperdid: Arvids Bremers, Margers Skujenieks, Vilums Skubins, Janis Grisans ja Henrijs Simsons. Lisaks sellele veel abipersonal, kokku rohkem kui 40 isikut. Hiljem lulitati delegatsiooni koosseisu ka Siberis ja Uuralis Lati Rahvuskomitee organiseerinud Felikss Cielens. 21. mail andis Cakste delegatsiooni juhtimise ule Meierovicsile, kes omakorda lahkus Pariisist juulis 1919. (55)

Vastuoludest Lati Ajutise Valitsuse ja ,,Lati sojavaes" olevate latlastest soduritega tulenes Landeswehr'i voimuhaaramine Liibavis 16. aprillil 1919. Kumme paeva hiljem hakkas voimu teostama Landeswehr'ist soltuv, pastor Andrievs Niedra (56) nukuvalitsus. Niedra tegi Lati Ajutise Valitsuse valisministrile Meierovicsile ettepaneku hakata tema valitsuse valisministriks. Enamik Lati Ajutise Valitsuse liikmetest pogenes seejarel Liibavi sadamas seisvale liitlaste laevale. Samal ajal teatas uks Lati Ajutise Valitsuse delegatsiooni liige Simsons Pariisi rahukonverentsil valisdiplomaatidele, et Ulmanise juhitud Lati Ajutist Valitsust tuleb pidada germanofiilseks ja et Latist voiks saada monarhistlik riik. (57) 22. mail sundis Goltzi juhitud ,,Lati sojavagi" bolsevikud Riiast lahkuma. See polnud aga veel koik. Juunis 1919 tekkis Pohja-Latis relvastatud konflikt Goltzi uksuste ja Eesti Ajutise Valitsuse uksuste vahel. See koik pani Pariisis viibiva Lati ja ka Eesti delegatsiooni raskesse olukorda. See oli liitlastele sonumiks, et Lati Ajutisel Valitsusel pole Lati territooriumi ule kontrolli ja ta ei suuda seal stabiilsust tagada. Lisaks sellele ilmnes, et Lati delegatsiooni liikmete seas puudub maa tuleviku suhtes uksmeel. Liitlased toetasid Pariisi rahukonverentsil Lati Ajutist Valitsust Goltzi aktsiooni puhul. Esitati noue, et Saksa sojavaevoimud peavad hoiduma sekkumisest Lati siseasjusse ja tagastama Lati valitsusele koik sellele kuuluvad relvad ning varad. (58)

Saksamaa teatas, et Saksa uksused ei ole Lati Ajutise Valitsuse kukutamist Liibavis organiseerinud ja ta on valmis oma vaed Latist ning Leedust ara tooma, kuid et vastutus tagajargede eest jaab sellisel juhul liitlastele. (59) Bermondt-Avalovi sakslastest ja Vene valgetest koosneva uksuse (60) runnak Riiale oktoobris 1919 aga norgestas Lati delegatsiooni positsiooni veelgi. Aprillist juunini 1919 tegutses Lati territooriumil kolm valitsust: 1) Landeswehr'i kaitse all tegutsev Niedra valitsus Liibavis, 2) liitlaste kaitse all olev Ulmanise valitsus, 3) bolsevike valitsus Lati pohjaosas.

Leedu delegatsiooniga oli asi keerulisem. Sakslastega seotud Juozas GabrysParsaitis (61) oli saabunud Sveitsist Pariisi juba varem. USA ajaloolane Alfred Erich Senn nimetab Gabryst vastuoluliseks isikuks, kuid samas koige tuntumaks Leedu poliitiliseks figuuriks Euroopas enne 1916. aastat. (62) Gabryse eesmargiks oli veenda Entente'i riike tunnustama Gabryse loodud nn Leedu Rahvusnoukogu Leedu legitiimse valitsusena Kaunases tegutseva Taryba asemel. (63) Jaanuaris saabusid Pariisi Spa konverentsil osalenud Leedu delegatsiooni liikmed. Valisminister Voldemaras saabus Pariisi veebruaris. Delegatsiooni koosseisus oli ka Leedu juudi kogukonna ja valgevenelaste esindaja Simon Rosenbaum. Lisaks sellele saabusid Pariisi ka Ameerika leedulaste esindajad. Mitu Leedu delegatsiooni liiget arreteeriti Prantsuse voimude poolt kui Saksa agendid.

Gabryse tegevus Pariisis ja Leedus toimunud sundmuste ajal rahukonverentsi algul naitas liitlastele, et Taryba on kaugel sellest, et kontrollida olukorda maal. 1919. aasta suvel kritiseeris Gabrys teravalt Taryba't ja selle delegatsiooni Pariisis. Ta vaitis, et Taryba koosneb Venemaal hariduse saanud poliitikutest ja et tegemist on Venemaalt parit emigrantide bandega, kes pole voimeline iseseisvat Leedut looma. 1. augustil 1919 avaldas ta oma ajalehe La Lithuanie Independate esimeses numbris Taryba ja Smetona tegevust diskrediteerivad artiklid. Ka tema suhtumine Poolasse erines Taryba omast. Augustis kusis ta poolakatelt, kuidas nad suhtuksid riigipoordesse Leedus. Ta lisas, et kuni Leedu ei suuda omal jalal kaia, saab Poola olla Leedu jalgadeks. 15. augustil ilmunud La Lithuanie Independate juhtkirjas aga esitati uleskutse Poola ja Leedu lepingu solmimiseks, mis peaks silmas geograafiat, majandust ning sojalisi aspekte. Ta deklareeris ka, et Inglismaa de facto tunnustus Taryba'le tuleneb sellest, et viimasel puudub autoriteet ja prestiiz. (64)

1919. aasta kevadel sundisid Poola vaed bolsevikud Wilnast lahkuma ja hakkasid seejarel Taryba't ohustama. 18.-19. septembril tekkis esimene tosisem konflikt Poola uksuste ja Taryba uksuste vahel. (65) 29. juulil oli valisminister Balfour sunnitud andma juhtnoorid, milles maarati kindlaks Poola ja Leedu demarkatsioonijoone detailid. (66) Tahelepanuvaarne on siinkohal Leedu peaministri Mykolas Slezeviciuse deklaratsioon 15. oktoobril 1919 toimunud Taryba istungil: Leedu valitsus votab tarvitusele koik abinoud, et vabastada Leedu koigist tema vaenlastest - sakslastest, koltsakistidest, bolsevikest ja poolakatest ning vandenoulastest. (67)

Vaatamata sellele et Saksamaa oli lubanud Balti provintside osas liitlaste korraldusi taita, tegelesid teatud joud Saksamaa valitsuse vaikival heakskiidul ja bolsevismivastase voitluse loosungi all nii saksa kui ka vene sojavangide ,,vabatahtlike" varbamise ja seejarel nende Latti ning Leetu saatmisega. (68) Avantuuri voisid segatud olla ka moned USA firmad. 9. oktoobril 1919 teatas Berliner Borsen-Zeitung am Mittag, et Berliinis 1919. aasta suvel kindral Vassili Biskupski loodud Laane-Venemaa valitsus olevat saanud USA pangalt J. P. Morgan & Co 300 miljonit marka. Biskupskiga olid omakorda uhendatud sakslastega seotud Gabrys ja Leedu suurmaavaldaja Friedrich von der Ropp. (69) Oktoobris 1919 tekkis Leedu Ajutise Valitsuse uksustel sojaline konflikt Savli hoivanud Vene valgete ja sakslastega. Savli hoivamise avantuuri taga olid Ropp, Gabrys ja kindral Biskupski. Roppi ja Gabryse eesmargiks oli voimuhaaramine Leedus, et luua seejarel Saksamaa ja Leedu foderatsioon. Parast voimuhaaramist Leedus aga pidi Leedu sojavagi uhinema Vene valgetega ja rundama bolsevikke. (70) Kuulduste kohaselt oli Saksamaa voimuhaaramise onnestumise korral lubanud uuele valitsusele laenata 300 miljonit marka. (71)

Margime siinkohal, et Eesti, Lati ja Leedu delegatsioonide liikmetel puudusid kogemused diplomaatias. Eesti, Lati ja Leedu delegatsioonil ei voimaldatud Pariisi rahukonverentsil ametlikult osaleda. Liitlaste jaoks olid Eesti, Lati ja Leedu eeskatt endise Vene impeeriumi territooriumid, mida nad soovisid kasutada Noukogude Venemaa vastase voitluse platsdarmina. See tahendab, et delegatsioonid said tegutseda ,,kuluaarides". Pariisi saabunud kolme delegatsiooni peamisteks eesmarkideks olid: de jure tunnustuse saamine, relvade, sojamaterjalide, toiduabi ja laenu saamine. Lisaks sellele sooviti, et Balti riigid saaksid Rahvasteliidu liikmeks. Parast seda kui Lati Ajutise Valitsuse ja Leedu Taryba kokkumang Baltikumis viibivate Saksa vagede ja baltisakslastega nurjus, lisandus eelnimetatud soovidele veel soov, et rahukonverents aitaks kaasa Saksa vagede ning nendega koos tegutsevate Vene valgete lahkumisele.

Leedu puhul kujunes taiesti omaette probleemiks kusimus Leedu piiridest. Taryba noudis, et poolakad lahkuksid aladelt, mida Taryba pidas Leedule kuuluvaks: Wilna piirkonnast. Wilna-kusimuses rohutasid Leedu delegatsiooni liikmed, et tegemist on Leedu pealinnaga ja et tuleb arvesse votta etnograafilist, majanduslikku ning ajaloolist aspekti. Seejuures rohutati, et etnograafilist printsiipi rakendades ei saa keelelist aspekti arvesse votta. Sellisel moel nouti Leedule suuri mitteleedulastega asustatud alasid. Oma vaidete toestuseks sobisid mitmesugused argumendid: Helsingi on rohkem rootsiparane kui Wilna poolaparane. Lisaks sellele soovisid Leedu poliitikud, et liitlased okupeeriksid Memeli ja annaksid heakskiidu Memeli lulitamiseks loomisel oleva Leedu riigi koosseisu. (72)

Liitlaste ministrid, ministeeriumide ametnikud, peaministrite nounikud ja sojavaelased ning samuti Vene valgete esindajad noustusid Balti delegatsioonide liikmeid ara kuulama. (73) Memorandumites, mis liitlastele ule anti, raagiti Eesti, Lati ja Leedu geograafiast, majandusest, kultuurist, keelest ning ajaloost. (74) Leedulased olid need, kes ajaloost raakides rohutasid oma kuulsusrikast minevikku, poorates seejuures erilist tahelepanu ka Poola-Leedu vastuoludele. Rahukonverentsi ajal puuti liitlasi veenda, et iseseisvad Balti riigid hakkavad tulevikus orienteeruma Entente'i riikidele. (75) Leiti ka lobistid oma eesmarkide saavutamiseks. Naiteks solmisid Eesti ja Lati esindajad kokkuleppe USA kongresmeni ja juristi Walter Chandleriga, millega viimane kohustus tasu eest tegema USA-s propagandat Eesti ning Lati Ajutise Valitsuse huvides. (76)

Pariisis toimusid Balti delegatsioonide omavahelised labiraakimised. Loodi infoburood nii Londonis kui ka Pariisis. Hakati valja andma Eestit, Latit ja Leedut tutvustavat ning Balti-kusimust valgustavat ajalehte La Revue Baltique. Pariisis leidsid aset Balti delegatsioonide labiraakimised vurst Lvovi juhitud Venemaa Poliitilise Delegatsiooniga (77), keda liitlased keeldusid rahukonverentsile lubamast, kuid kelle soove ja seisukohti nad noustusid ara kuulama, sest tegemist oli Venemaa antibolsevistlike parteide esindajatega. (78) Leedu puhul ilmneb Pariisis ka Poolavastane koostoo Vene valgete liikumise esindajatega. Viimased utlesid otse valja, et Poola ei voi annekteerida Leedut ja Valgevenet ja et Poola piiride kindlaksmaaramisel tuleb arvestada nii strateegilisi kui ka majanduslikke ning etnograafilisi aspekte ja et Poola piiride kindlaksmaaramine ei saa toimuda enne Ulevenemaalise Asutava Kogu kokkukutsumist. (79) Aprillis tegid Taryba esindajad koos Venemaa Poliitilise Delegatsiooni esindajatega Pariisis Poola-vastase uhisavalduse seoses Poola uksuste tungimisega territooriumile, mis kunagi oli kuulunud Leedu suurvurstiriigi koosseisu. Lisaks sellele teatasid Venemaa Poliitilise Delegatsiooniesindajad Poola esindajatele, et nad aktsepteerivad Poola kaotust, kuid seda ainult tema etnograafilistes piirides; nad voiksid ,,hambaid krigistades" aktsepteerida ka Soome kaotust; nad on kindlasti valmis garanteerima Eestile ja Latile autonoomia; nad voiksid garanteerida Leedule teatud kaugeleulatuvaid jareleandmisi, kuid samas sooviksid naha Leedut Poolavastase tooriistana. (80) Naiteks labiraakimiste kohta Vene valgetega olgu ka Eesti delegatsiooni liikmete kohtumine Boriss Savinkovi, Pohjavalitsuse juhi Nikolai Tsaikovski ja Judenitsi haalekandja ja [phrase omitted] Poccuu toimetaja Grigori Kirdetsoviga. Sonum, mis mitmel teisel ja ka sellel kohtumisel kolas, oli, et iseseisvuse kusimus otsustatakse, aga alles siis, kui Venemaal on valitsus, mida teised riigid tunnustavad. Kolasid uleskutsed Eestile marssida Vene-Soome-Eesti uhiste joududega Petrogradi peale. Tosi, seejuures kolasid ka ahvardused, et vastasel juhul tuleb parast bolsevike kukutamist kokku Asutav Kogu ja otsustab blokeerida Venemaa vastu usaldamatust ules naidanud Eestile valjapaasu Laanemerele. Kuid Eesti poliitikud leidsid, et Petrogradi peale tungimine ei ole Eesti huvides. Koltsakki peeti Eesti iseseisvuse vaenlaseks. Eesti Ajutine Valitsus keeldus tunnustamast ka erinevaid valitsusi Venemaal. 1919. aasta augustis teatati, et kuni Eestit pole de jure tunnustatud, on raske sojavaeuksusi Petrogradi peale tungima ohutada. (81) 1920. aastate algul avaldatud malestustes kirjutas Kirdetsov, et ta puudis eestlasi veenda, kui alatu on Inglismaa ja et ainult inimesearmastusest ei abista inglased kedagi ning et eestlastel tuleb samuti uhel ilusal paeval inglastele nende heategude eest maksta. (82) See, mis puudutab Eesti vankumatut iseseisvuse taotlust Pariisis, ei lange kokku Kirdetsovi kirjeldusega. Ta vaidab malestustes, et Venemaast taielikust lahkuloomisest raakisid 1919. aasta algul ainult ekstremistid. Kirdetsovi jargi raakisid mensevistlike arusaamadega sotsiaaldemokraadid, kes tema arvates olid Saksa okupatsiooni ajal berliinlastest seidemanistide moju alla sattunud, ja ka kodanlikud parteid kuni trudovikkudeni ainult laiaulatuslikust autonoomiast Vene riigi koosseisus voi siis rahvusvaheliselt garanteeritud foderatsioonist. (83) Ka Ajutise Valitsuse saadik Prantsusmaal Vassili A. Maklakov meenutas hiljem kohtumist Pustaga, kes olevat tema sonutsi teinud ettepaneku solmida Eesti ja Venemaa vahel liit ning seda kui vordne vordsega. Maklakov lisas siinkohal, et kuna ettepanek oli niivord naljakas, siis see ei tekitanud mingeid erilisi vastuvaiteid: koik kohtumisel osalejad todesid, ,,et olgem siis vordsed". (84) Tsaikovski aga raakis Briti diplomaatidele, et ta on valmis tunnustama Soome iseseisvust, aga seda teatud reservatsioonidega; et nn Suur-Poola loomine on naeruvaarne: see oleks ,,uus Austria-Ungari jouetu keskusega"; Eesti ei saa eksisteerida iseseisva riigina, kui see juhtub, siis saab Eestist Saksamaa ohver. (85) Selline seisukoht polnud omane ainult Tsaikovskile. Ka mitmed teised Vene valgete liikumise esindajad uritasid Pariisi liitlastele toestada, et koik Vene impeeriumi lagunemise jarel tekkinud vaikesed riigikesed, nagu Kuramaa, Leedu, Valgevene jt, pole suutelised oma iseseisvust sailitama ja langevad tegelikkuses majanduslikult ning poliitiliselt tugevama naabri, st Saksamaa voimu alla. Sellele lisati veel halvustavaid vaiteid: rahukonverentsile saabunud Venemaa vaikerahvaste esindajate puhul on tegemist bolsevike voi siis umberriietatud Preisi junkrutega. (86)

Koik kolm delegatsiooni torjusid Pariisis Koltsaki ja Denikini autonoomia pakkumise. Koltsaki seisukohad Balti provintside iseseisvumise kusimuses ilmnevad tema 5. detsembril 1919 Denikinile saadetud telegrammist:

Leedu, Poola ja Ukraina moodustamine loob Venemaa asemel Moskoovia, mis eksisteeris parast Stolbovo rahu (87). Valjapaasu kaotamine Balti ja Mustale merele tahendaks ,,vene rahva ajaloolist surma". Entente'i riikide /.../ poliitika annab aluse motelda, et Venemaa tukeldamine on nendest monede jaoks nende poliitilise programmi osa. Kokkuleplus ,,kirjutuslaua taga" loodud riikidega saab olema taielik viga ja Kerenski-aegse habivaarse poliitika kordus. (88)

Lisame siia veel ka Loodearmee juhi Nikolai Judenitsi seisukoha Eesti iseseisvuse kusimuses:

Ei eksisteeri mingit Eestit. On vaid tukk Vene maad--Venemaa kubermang. Eesti valitsuse puhul on tegemist kurjategijate jouguga... (89)

17. juunil andsid Eesti, Lati, Gruusia, Aserbaidzaani, Pohja-Kaukaasia, Valgevene ja Ukraina delegatsioonid rahukonverentsi esimehele protesti seoses kuuldustega, et liitlased kavatsevad tunnustada Koltsaki valitsust. Selles rohutati, et Venemaa valitsuse otsused, missugused need ka ei oleks, ei saa kaia protestile allakirjutanud riikide kohta ja et protestile allakirjutanud riigid paluvad veel kord rahukonverentsi ning suurriike, et nad tunnustaksid viivitamatult nende poliitilist iseseisvust. Kuid juba enne seda oli Eesti Ajutise Valitsuse delegatsioon esinenud iseseisva noodiga, milles teatati, et Eesti ei pea end Venemaa osaks ja et Eesti ei noustu toetama Koltsaki valitsust enne, kui see on tunnustanud Eesti iseseisvust. (90)

30. aprillil saabus Londonisse sojalisi kusimusi arutama Omski valitsuse esindaja kindral Nikolai Golovin. Kui jutt puudutas Eesti iseseisvuse kusimust, teatas Golovin, et sellest ei saa juttugi olla. Liitlased moistsid, et endise Vene impeeriumi osade iseseisvuse tunnustamise kusimuses on vaja Vene valgetega mingi kompromiss saavutada. 1919. aasta mais Foreign Office'is koostatud memorandumis leiti, et Omski valitsust tuleks kiiresti tunnustada. Memorandumi autor esitas aga samas kusimuse, kuidas seda Eesti, Lati ja Leedu Ajutisele Valitsusele selgitada. Lahenduseks pidi olema liitlaste uldsonaline deklaratsioon, milles raagiti ajutisest autonoomiast, de facto valitsusest, mis pidi eelnevalt Koltsaki heakskiidu saama. (91) Koltsaki valisministeeriumi memorandumis, mis anti 7. oktoobril Inglismaa sojalise missiooni esindajale, margiti kompromissitult:

Venemaa valitus on endiselt seisukohal, et kusimust ,,asja moodustatud Balti omavalitsuslikest uksustest", samuti Kaukaasia ja Trans-Kaukaasia territooriumidest ei saa lahendada ilma vene rahva nousolekuta. (92)

Vene valged teatasid ka, et kui president Wilson raakis rahvaste enesemaaramise oigusest, siis pidas ta silmas ainult autonoomiat. (93)

Tosi, ilmselt liitlaste survel avaldati seisukoht, milline peaks valja nagema tulevase Venemaa riiklik korraldus. 29. jaanuaril deklareeris Venemaa Poliitiline Delegatsioon, et tulevane valitsusvorm Venemaal vajab detsentraliseerimist ja koikide vordsust seaduse ees. Rohutati, et Uus Venemaa seab eesmargiks havitada juurteni need ebaterve separatismi kunstlikud motiivid, mis tulenevad vanade solvangute meenutamisest ja usaldamatusest riigivoimu ning tigedusest bolsevistliku despotismi vastu. Deklareeriti, et riigi uhtsuse kusimuses ei saa olla pidevat koikumist, see peab olema iseenesest moistetav ning vastama terviku ja osade huvidele. Seejuures leiti, et Soome ja Baltikumi kusimuses, sealhulgas rahvuskusimuses, tuleb olukorda uuesti hinnata. Helsingi ulikooli oigusajaloo professorile parun Sergei A. Korffile anti ulesanne esitada Lati, Eesti ja Soome osas Poliitilisele Delegatsioonile vastav memorandum. (94)

Samas voib oelda, et usk, et Pariisis onnestub oma soovid taita, polnud suur. Eesti delegatsiooni juht Poska kirjutas oma paevaraamatus, et oleks suur eksitus arvata, et suurriigid rajavad oma poliitika president Wilsoni valjakuulutatud pohimotetele; koik need pohimotted on ainult lipp, mida kasutatakse oma toeliste majanduslike ja poliitiliste eesmarkide varjamiseks. (95)

Rahukonverentsil leidis aset ekspertidest koosnevate territoriaalsete komiteede loomine, et lahendada liitlasi otseselt puudutavaid territoriaalseid probleeme. 26. veebruaril moodustati Quai d'Orsay peasekretari Jules Camboni komisjon. See tegeles Poola laane- ja idapiiri kindlaksmaaramisega. Leedu delegatsioon esitas siinkohal noude luua Leedu-Poola kusimuses taiesti eraldi komisjon. 9. mail loodi nn Balti komisjon Esme Howardi juhtimisel, kellel olid saadikuna Stockholmis valjakujunenud sidemed Eesti Maapaeva diplomaatiliste agentidega. Balti komisjoni koosseisu kuulusid USA, Briti, Prantsusmaa ja Itaalia esindajad. Balti komitee saatis oma esindaja kindral Hubert Gough' Soome ja Balti provintsidesse. Balti komitee ulesandeks oli valja pakkuda optimaalsed lahendused korra alalhoidmiseks ja elanikkonna varustamiseks toiduainetega ning ka Saksa uksustega seotud probleemide lahendamiseks. Leedu probleemid lulitatigi Balti komisjoni tegevusse. Sellega arvati Leedu Balti riigiks. Balti komisjoni istungitel onnestus osaleda ka mittetunnustatud Balti riikide esindajatel. Oma esimesel koosolekul 15. mail arutas Balti komitee Liibavis toimunut. Balti komisjoni koosolekutel kolasid sageli vaited, et iseseisvuse tunnustamise kusimuses peaksid Balti riigid eelnevalt Venemaaga kokku leppima. (96)

Komisjoni istungitel arutati ka Baltimaade rahulepingu solmimist Noukogude Venemaaga. Selles kusimuses olid peamised otsustajad esialgu kohklevad ja eitavad. Kui Noukogude Venemaa tegi 1919. aasta augustis-septembris Baltimaadele ja Soomele rahuettepaneku, siis komisjoni seisukoht oli, et pohimottelist seisukohta pole voimalik valja oelda, kuid rahulepingut solmides ei saa rikkuda suhteid Entente'iga. Veidi hiljem aga teatati, et ,,sisepoliitilist olukorda arvestades ei saa rahu solmida". Viimase soovituse osas pole aga selge, missuguse maa sisepoliitilisest olukorrast jutt kais. Pariisis viibiva valisminister Balfouri kohuseid Londonis taitev lord Curzon teatas esialgu, et rahulepingut Noukogude Venemaaga ei voi solmida. Veidi hiljem aga teatas Inglismaa, et rahulepingut solmides tuleb arvestada koigi liitlaste toetatud ja bolsevike vastu voitlevate valitsuste ,,voimalust sailitada vabadus". Prantsusmaa valisminister Pichon aga teatas, et kusimus tuleb asjaomastel riikidel ise otsustada. USA esindaja seisukoht oli, et Uhendriigid ei sekku rahusolmimise protsessi. Poola aga teatas, et juhul kui Leedu solmib rahulepingu bolsevikega, voib Poola Leedu okupeerida. (97)

INGLISMAA

Londonis ja ka Pariisis moisteti juba enne seda, kui vaherahu Saksamaaga oli alla kirjutatud, et keskriikide vagede tagasitombamine nendelt positsioonidelt, kuhu nad olid soja kaigus ja tanu Bresti rahulepingule joudnud, toob Inglismaale ning Prantsusmaale kaasa ebameeldivad tagajarjed: bolsevike voimu. (98) Sellele, et Saksa vagede kiire lahkumise korral taidavad tekkinud vaakumi bolsevikud, juhtisid 1918. aasta novembris Entente'i tahelepanu ka Venemaa Ajutise Valitsuse saadikud, kelle tegevust laaneriigid aktsepteerisid. Viimased leidsid, et liitlased peaksid saatma ,,monedesse regioonidesse" vaikese kontingendi sodureid. Kuid seejuures kolasid ka hoiatused: arge moelgegi nende separatistlikke tendentse ohutada voi siis neid tunnustada. (99) Markimist vaarib siinkohal ka kindral Judenitsi kohtumine Stockholmis Briti Stockholmi saatkonna nouniku ja Briti sojavaeataseega 9. detsembril 1918. Judenits teatas siin, et noustub Saksa vagede ajutise kohalolekuga Balti provintsides, kuid tegi seejuures ettepaneku, et inglased hoivaksid Ida-Baltikumi tahtsamad sadamad ja et Entente saadaks Balti provintsidesse 50 000 sojavaelast. Sellele lisandus veel ettepanek, et liitlased rahastaksid Vene valgete bolsevikevastast aktsiooni. (100)

6. novembril 1918 toimunud sojakabineti istungil andis valisminister Balfour ulevaate sellest, mis oli toimunud viimasel Liitlaste Ulemnoukogu istungil (Supreme War Council). Balfour teatas, et arutati, kuidas tekitada Idarinne ja et aktsepteeriti ettepanekut tarnida relvi liitlasi pooldavatele joududele Venemaal. Balfour todes, et ilmselt peab Inglismaa selles osas uksi tegutsema, kuna Clemenceau oli teatanud, et relvad voivad langeda bolsevike katte ja et kohalike tegelaste seast pole voimalik leida isikuid, kes voiksid relvade eest vastutavad olla. Selle info pohjal otsustas sojakabinet, et Foreign Office'i riigisekretar peab koos War Office'i ja Admiralty'ga jarele motlema, kas ei peaks loobuma kavatsusest tarnida relvi Venemaal asuvatele ,,sobralikele elementidele". Teiselt poolt aga rohutati, et Saksa vagede lahkumise korral ei suuda bolsevikevastased joud Baltikumis ilma valisabita bolsevikele vastupanu osutada. Sojakabineti istungi protokollile lisatud markustest selgub, et Prantsusmaa oli teinud ettepaneku kasutada bolsevike vastu ainult Poola, Tsehhi ja Rumeenia uksusi. Selles osas todeti Foreign Office'is, et see ei lahenda PohjaBaltikumi ja Leedu probleemi. Foreign Office'is tekkinud idee osas kasutada bolsevike Taani ja Norra uksusi oli aga Prantsusmaa leidnud, et Rootsile ei saa sellist missiooni usaldada, kuna tema poliitika on Saksa-meelne. (101)

13. novembril 1918 kirjutatud memorandumis arutles Chief of the Imperial General Staff Henry H. Wilson pohjuste ule, miks peaks Briti valitus sojalise interventsiooni Venemaal heaks kiitma. Ta toi esile eelkoige kolm pohjust: takistada Saksamaal kasutamast Venemaa ja Siberi inim- ning materiaalseid ressursse; sailitada Vene rindel vastase [Saksamaa] elavjoud ja materiaalsed ressursid, mida vastasel juhul voidakse teistel rinnetel kasutada; ara hoida voimalus, et Saksamaa hakkab parast soda Venemaa ule domineerima. Seejuures rohutas Wilson, et iga relvarahu ajal Venemaal ettevoetud aktsiooni puhul tuleb silmas pidada, et aeg liigub kiiresti ja et iga alustatud tegevus ei too kaasa onnestumist, juhul kui rahulepingu allakirjutamise jarel ei rakendata kindlaid abinousid. Wilson rohutas, et Inglismaa peab ettevaatlik olema ja hoiduma sellistest ettevotmistest, mida ta pole suuteline jatkama parast seda, kui rahu valja kuulutatakse. Wilson rohutas ka, et bolsevism kujutab endast suurt ohtu ja et bolsevismi leviku takistamiseks tuleb luua bolsevistlikku Venemaad umbritsevad puhverriigid. Memorandumis sisaldusid arutelud ka Balti provintside kohta. Wilsoni jargi oli Inglismaa peamine eesmark ikkagi ainult see, et takistada Saksamaad saamast kasu, mida talle voib tuua voitlus bolsevikega. Ta vaitis, et Saksamaa voit viiks piiririikide, mille loomist Saksamaa soja ajal tervitas ja pooldas, allutamiseni, kuid et selline absorbeerimine voiks kesta ikkagi ainult seni, kuni Venemaa saab uuesti tugevaks, millest tulenevalt voivad need riigid uuesti Venemaa osaks saada. Voib oelda, et edasine arutelu oli kuuniline:
See, mis puudutab meie sopradest lahtiutlemise voimalust, siis see on
vastuolus Briti pohimotetega, aga olukorras, kus me sunnime neid
enesekaitseks, kindlustame neile voimaluse oiglaseks muutumiseks, aga
kui bolsevikud osutuvad edukamateks, siis puudub meil voimalus, et
me saaksime neid loputult kaitsta.


Kuid eksisteeris veel voimalusi. Wilson arutas ka selle ule, et juhul kui Inglismaa otsustab piiririigid okupeerida, peab tal olema kindel plaan, et parast rahulepingu allakirjutamist tagada seal vajalik garnisoni pusimine ja kindlustada seda vastavalt vajadusele. Wilson nimetas ka konkreetsed abinoud, mis tuli Venemaa erinevate osade puhul Inglismaa sopradele anda enne seda, kui Inglismaa Venemaalt lahkub. Ta pooldas Briti laevastiku saatmist Reveli, Riia ja Liibavi sadamasse. Eesti, Lati ja Leedu puhul rohutas ta seejuures, et nende provintside puhul seisab loplik poliitiline reguleerimine ikkagi rahukonverentsi paevakorras, juhul kui seda kusimust uldse saab lahendada, enne kui Venemaa ei taasta uhel voi teisel kujul oma stabiilsust. (102) Wilson ei valistanud ka Omski valitsuse tunnustamist. Kokkuvottes todes Wilson, et Inglismaa peab viivitamatult kasutama Balti mere avanemist selleks, et kindlustada ,,oma soprade" varustamine relvastusega ja ka Musta mere avanemine, et okupeerida need Musta mere idakalda sadamad, mis voivad olla vajalikud selleks, et aidata selliseid ,,elemente" Kaukaasias, kes suudaksid kaasa aidata stabiilse Venemaa valitsuse loomisele. (103) Mis puudutab Wilsoni todemust, et Inglismaa on sunnitud mingil hetkel Balti riigid saatuse hoolde jatma, siis pole see ullatav. Tahelepanuvaarne on siinkohal uhe Inglise poliitiku 1919. aasta juunis Pariisis antud vastus Roman Dmowski, Poola delegatsiooni juhi vaitele, et Inglismaa on jatnud Eesti ja Lati avamerele:
ll y a beaucoup de choses de changees, la perfide Albion agira, nous
les lacherons. (104)


Samal kuupaeval, 13. novembril, mis seisab Wilsoni memorandumil, toimus Foreign Office'is konverents, kus osalesid valisminister lord Arthur Balfour, koloniaalasjade minister lord Milner, Parliamentary Under-Secretary of State for Foreign Affairs lord Robert Cecil, Permanent Under-Secretary at the Foreign Office lord Charles Hardinge of Penshurst, salajase noukogu liige George Clerk, War Office'i esindajad ning mere- ja sojavaeluure juhid. Siin luges lord Robert Cecil ette kindralstaabist saabunud memorandumi Inglismaa tulevasest poliitkast Venemaal. Ehkki konverentsi kajastavas memorandumis seda ei oelda, nahtub aruteludest, et tegemist on eeltsiteeritud Wilsoni memorandumiga. Koosoleku algul todes Balfour, et kui vaadata kusimust tervikuna, siis tema lahtub edasisel arutelul jargmistest printsiipidest: 1) Briti valitsus ei saa kaivitada mingit bolsevikevastast ristiretke Venemaal. On iseenesestmoistetav, et Briti nouandjad kohapeal peaksid asuma risti vastupidisele seisukohale, kuivord nad seisavad vastakuti bolsevismi valise ja nahtava vagivallaga. Teiselt poolt on selge, et Inglismaa elanikud ei noustuks sellise ristiretkega; 2) on vajalik, et abi saaks lubatud Laane-Venemaa piiririikidele, Balti merest Musta mereni, ja et neid riike tuleks tunnustada ning tunnustamisele jargneks abi. Balfour markis seejuures, et kindralstaabi memorandumis asutakse seisukohale, et kui Venemaast peaks saama taas suurvoim, siis vaikeste riikide eksisteerimine Venemaa laanepiiril toob kaasa olukorra, kus Inglismaa tommatakse sojalisse konflikti. Ta avaldas seejuures arvamust, et voibolla voiks Rahvasteliit olla suuteline neid vaikesi riike kaitsma. Seejarel jatkates tegi Balfour jargmised ettepanekud, millest Inglismaa pidi oma Venemaa-poliitikas lahtuma. Need olid jargmised: toetus Omski valitsusele, vabastada tsehhi sojavangid Siberis ja kindlustada seejarel nende tegevus; abistada Denikinit KaguVenemaal; abistada Kaukaasia vaikerahvaid. Seejarel sekkus jutuajamisse koloniaalasjade minister lord Milner, kes teatas, et noustub taielikult seisukohaga, et mingit ristiretke Venemaale ei saa korraldada. Balti provintside osas todes ta, et tuleb teha koik, et neid toetada, kuid Briti uksusi ei voi sellesse regiooni saata. Lopuks refereeris lord Milner Pariisis 23. detsembril 1917 solmitud konventsiooni, milles maarati kindlaks Briti ja Prantsusmaa tegevustsoonid Venemaal. Ta rohutas, et samasuguse konventsiooni solmimine on vajalik ka Baltikumi osas. Lord Cecil toetas Milnerit. Ta leidis, et Inglismaa peab kaitsma Balti provintse bolsevike runnaku eest ja et samas on Inglismaa eesmargiks ikkagi venelaste aitamine, et nad saaksid iseenda eest seista. Seeparast tuleb teha koik, et tugevdada olemasolevaid bolsevikevastaseid joude. Balti-kusimuses oli ta endiselt seisukohal, et tuleks luua Balti blokk. Tema arvates vois varustada relvadega mistahes kohalikke voime, kes on suutelised kontrollima olukorda kohtadel. Parast luhikest uldist arutelu langetati Vene-kusimuses kumnest punktist koosnev otsus. Margime siinkohal Balti provintside kusimust puudutavatest olulisemad: tunnustada Omski valitsust kui de facto valitsust ja muua sojamaterjale Balti riikide ajutistele valitsustele, kui need on relvade vastuvotmiseks ning kasutamiseks valmis. (105) 13. novembril langetati veel uks oluline otsus. Balfour teatas, et mistahes suhetesse astumine bolsevistliku Venemaa valitsusega on enneaegne ja et ta ei vasta Norra valitsuse kaudu saabunud bolsevike ettepanekule alustada vastastikuste suhete kusimuses labiraakimisi. (106)

Jargmisel paeval, 14. novembril 1918 toimus peaministri residentsis Downing Street 10 sojakabineti koosolek. Siin toimus veel kord arutelu bolsevismi olemuse ja sellest lahtuva ohu ule. Valisminister Balfour rohutas seejuures, et eelmisel istungil otsustati, et Inglismaa ei saa bolsevismi vastu sojalist ristikaiku korraldada, sest sellega voivad Inglismaa jaoks kaasneda ettearvamatud tagajarjed. Ta tegi ettepaneku tunnustada Omski valitsust. Ta ei noustunud sojavaelaste varem esitatud seisukohtadega ja teatas, et Inglismaa ei saa lubada, et Venemaa laanepiiril asuvad riigid inkorporeeritakse Kesk-Venemaa poolt. Balfour pohjendas siin oma seisukohta vaitega, et nende riikide elanikkond on rassiliselt, keeleliselt ja konfessionaalselt erinev ning uldse rohkem tsiviliseeritum ja kultuursem kui suurvenelased. Ta markis ara bolsevike valmisolekut just nagu noustuda piiririikide iseseisvusega ja luua selleks seal tooliste ning soldatite valitsusi. Sellele jargnes todemus, et agraarsuhted tuleb reformida, kusjuures ka sellest pidi saama uks bolsevismi- ja Saksamaa ekspansiooni vastase voitluse komponentidest. Millega muidu seletada Balfouri todemust, et tulenevalt piiririikides eksisteerivast suurmaavaldusest on koigi nende riikide uhiskond lohestatud ja et Balti riikides on palju joukaid balti paruneid, nende lounaosas aga poolakatest krahve? Eestist raakides rohutas peaminister Lloyd George, et mida rutem talupojad maad saavad, seda parem, sest maad omavatest talupoegadest saab bolsevikevastase voitluse tuumik. Saksamaa domineerimise ohjeldamisele viitab Lloyd George'i todemus, et sakslastest maavaldajad Balti provintsides olid maale needuseks ja Saksamaa valitsus on kasutanud neid sojalise loogijouna. Selleks hetkeks oli Londonis selgeks saanud, et Skandinaavia riigid ei noustu oma uksusi piiririikidesse saatma. Sellele viitab Balfouri todemus, et ta oli teinud suuri joupingutusi, et Skandinaavia riigid tarniksid piiririikidele relvi ja kaitseksid neid, aga skandinaavlased on sellest keeldunud; kui midagi tehakse, siis peaksid seda liitlased tegema. (107) Briti diplomaadid alustasid Skandinaavia maade pealinnades konelusi Rootsi, Taani ja Norra uksuste Ida-Baltikumi saatmise kusimuses juba 1918. aasta oktoobris. Nende ainsaks tulemuseks oli Skandinaavia maade valitsuste lubadus mitte takistada nn vabatahtlike palgasodurite osalemist IdaBaltikumi operatsioonis. (108)

Downing Streetil toimunud koosolekul rohutati mitu korda, et Inglismaa ei voi Balti provintsidesse vagesid saata. Arutati, kas Inglismaa kohustuseks ikka saab olla Eesti ja teiste Balti riikide kaitsmine bolsevismi eest; Inglismaa peaks ikkagi takistama anarhia levimist Louna- ja Kagu-Venemaale. Lord Robert Cecil oli see, kes deklareeris, et Inglismaa peaks kasutama oma voimalust kontrollida toiduainete tarneid maailmas ja selle hoova abil abistama korda taotlevaid joude voitluses segadust tekitavate joudude vastu. (109) Sellel hetkel saabus voi oli juba saabunud Pariisist teade, et Prantsuse valitsus pole loobunud Vene-kusimuse lahendamisest Venemaa huvides ja et Prantsuse kindralstaap uurib jatkuvalt neid voimalusi, mille abil konsolideerida liitlaste tegevust Pohja- ja Ida-Venemaal, ning vaatleb, milliseid uusi samme oleks vaja Louna- ja Laane-Venemaal astuda. (110)

26. novembril otsustati Imperial War Cabinet'i koosolekul, et eestlastele voib tarnida relvi ja sojavarustust. Kolas vaide, et relvad on juba saatmiseks valmis. Kuid Henry H. Wilson noudis, et relvade saatmisele peab eelnema valitsuse otsus. Seejuures todeti, et bolsevismivastane aktsioon on seotud suure riskiga: sekkumine Saksa maaomanike ja eestlastest elanikkonna vahelistesse asjadesse voib Tema Majesteedi valitsusele katastroofiliseks poliitikaks osutuda (disastrous policy). (111) 29. novembril toimus Foreign Office'is koosolek, kus osalesid Balfour, Permanent Under-Secretary at the Foreign Office Lord Hardinge, First Lord of the Admiralty Eric Campbell Geddes ja First Sea Lord Rosslyn Wemyss. Just sellel koosolekul langetati otsus saata Briti laevastik Baltikumi rannikule. Otsustati, et relvad Eesti voi mingile teisele valitsusele saadetakse ainult siis, kui valitsus on stabiilne ja kontrollib sojavage, mida ei kasutata moel, mis voiks kahjustada Briti huve. Sonastati ka Baltikumi missiooni eesmark: ara hoida uhendusteede labiloikamine bolsevike poolt. Admiral Edwin Alexander-Sinclair sai seejuures tegutsemiseks konkreetsed juhtnoorid: toetada Eesti Ajutise Valitsuse uksusi merelt, mitte mingil juhul astuda lahingutesse koos eestlastega maismaal ja mitte muretseda selle ule, kui sakslastel tekib eestlastega konflikt. (112) Seejuures kolas ka Admiraliteedi seisukoht, et laevu ei peaks Liibavist kaugemale saatma. Samal paeval sai Briti esindaja Stockholmis kasu informeerida Eesti valisdelegatsiooni, et Briti laevad relvadega saabuvad varsti ja et maavagesid ei saadeta ning et finantskusimuse lahendamiseks tuleb laenata raha Briti valitsuselt. Rahukonverentsi osas aga teatati, et selleks vajatakse volitustega delegaate, valisministrit ja eksperte sojalistes ning majanduslikes kusimustes. (113) Samal paeval kuningale ja valitsuse liikmetele saadetud ringkirjas pohjendas Balfour Inglismaa interventsioonipoliitika eesmarke Venemaal. Ta esitas kusimuse, miks peab Inglismaa toetama endise Vene impeeriumi territooriumil voitlevaid uksusi. Ta todes, et Inglismaa ei saa parast rohkem kui neli aastat kestnud soda Venemaale oma uksusi saata. Vastus esitatud kusimusele oli, et venelaste asi on endale valitsemisvorm valida ja Inglismaa ei ole sellise Venemaa valitsuse vastu, mis on Entente'i suhtes heatahtlik. Seejuures puudutas ta ka Inglismaa toel Venemaa aarealadel tekkinud ,,uusi antibolsevistlikke administratsioone". Siinkohal rohutas Balfour, et Inglismaa on nende eksistentsi eest vastutav ja peab katsuma neid toetada, aga ta ei oska oelda, kui kaua saab Inglismaa seda teha. Balfouri jargi polnud kaesoleval hetkel Inglismaa jaoks muud valikut kui kasutada olemasolevaid uksusi Inglismaa jaoks parima tulemuse saavutamiseks. Balti provintside osas todes ta, et Inglismaa laevastik peaks ,,tekkivaid rahvusi" abistama, niipalju kui see on voimalik. Ja Balfouri loppjareldus oli seejuures, et selline poliitika naib kindlasti pidurdava ja ebataiuslikuna, vorreldes voitlusega sojaka bolsevismi vastu kohtadel, kuid et see on koik, mida Inglismaa voib ning peab tegema. (114)

1918. aasta detsembri algul joudis admiral Edwin Alexander-Sinclairi juhitud Briti eskaader--viis kergeristlejat, uheksa havitajat ja veel moned vaiksemad sojalaevad--Liibavisse, 12. detsembril aga Revelisse ning alustas merel bolsevikevastast sojategevust. Operatsioon kandis nime Red Trek (115) ja see tegi voimalikuks ka Soomest varvatud sodurite Eestisse saatmise. 1919. aasta veebruaris saabus seda asendama esimene kergeristlejate eskaader admiral Walter H. Cowani juhtimisel. Inglismaa saatis Balti provintsidesse ka oma sojalise missiooni kolonelleitnant Tallentsi juhtimisel.

1919. aasta mais Pariisis toimunud valisministrite komitee koosolekul langetati Balti provintside toetamise kusimuses olulised otsused. Liibavis toimunust tulenevalt otsustati, et Latis ja Leedus asuvad Saksa uksused tuleb nii kiiresti kui voimalik asendada kohalike uksustega. Otsustati, et Briti kindrali juhtimisel luuakse asukohaga Liibavis voi Revelis liitlaste sojalise missiooni staap. Kusimustes, mis puudutasid relvastust, kohalike uksuste valjaopet bolsevikevastaseks voitluseks ja sakslaste eemaldamist, pidi sojaline missioon tootama kasikaes Eesti ja Lati Ajutise Valitsusega ning Leedu Taryba'ga. Leiti, et bolsevismivastases sojas osalevaid joude tuleb suurendada Skandinaaviast ja Soomest varvatavate sodurite arvel. Nimetatud otsuste elluviimiseks nahti ette anda Balti riikidele 10 miljonit naela krediiti, mille kasutamise ule pidi valvama liitlaste poliitiline ja majanduslik missioon. Nimetatud krediidi andmise tingimuseks seati, et Eesti ja Lati Ajutine Valitsus ja Leedu Taryba ostavad liitlastelt toiduaineid, riietust ning relvastust. Krediidi tagasisaamiseks pidi liitlaste majanduslik missioon valja selgitama, missuguseid vaartpabereid saaks krediidi tulevaseks valjalunastamiseks kohalikul tasandil emiteerida. (116)

Parast Vene valgete teatud edu voitluses bolsevike vastu 1919. aasta kevadel, suvel ja sugisel hakkasid liitlased kaaluma Koltsaki (Omski) valitsuse tunnustamist. 24. oktoobril 1919 teatas Omski valitsuse Londoni esindaja Jevgeni Sablin valisminister Ivan Sukinile, et Churchill oli saatnud Foreign Office'ile margukirja, milles sisaldus ettepanek tunnustada Koltsaki valitsust ja teha seejuures Venemaale jareleandmisi mitte ainult Kaukaasia, aga ka Baltikumi osas. (117) 1919. aasta novembris alamkojas koneldes esitas peaminister Lloyd George kusimuse, miks ei tegutse antibolsevistlikud joud--Balti riigid, Soome, Poola, Kaukaasia, Gruusia, Dagestan, Aserbaidzaan, Venemaa armeenlased, Koltsak, Petljura--koos. Lloyd George todes, et Briti positsioon Iraanis, Indias ja Afganistanis voib saada ohustatud, kui Venemaa uhtsus taastatakse. Sellele jargnes todemus, et antibolsevistlike joudude vahel puudub huvide kokkulangevus: eestlased ei soovi saada taasuhendatud Venemaaga ja et latlastele ning leedulastele on see murk. Sellele jargnes todemus, et admiral Koltsak on vaga arukas ja laia silmaringiga mees, kuid et asja raskus seisneb esiteks selles, et kaks rivaalitsevat joudu voitlevad teineteisega. Lloyd George lisas seejuures, et uks grupp bolsevismi vastu voitlevatest joududest voitleb Venemaa voimsuse taastamise eest, kusjuures teised bolsevismivastased joud voitlevad kohaliku iseseisvuse ja oma rahvuse eest. Kuid samas kolasid peaministri suust teatud kahtlused. Ta esitas kusimuse, kas Inglismaa suudab kanda kulusid, kui ta votab endale umbmaarased kohustused, mis pole Inglismaaga otseselt seotud, vaid on seotud korra tagamisega teistes maades. Peaministrile oponeeris kolonelleitnandist arimees Walter E. Guinness. Ta kusis, miks ei peaks Inglismaa, kes oli tunnustanud Eesti ja Leedu autonoomiat ning Soome ja Poola iseseisvust, toetama moraalselt admiral Koltsakki ja kindral Denikinit - tunnistama, et nad on nende territooriumide valitsejad, mida nad hetkel kontrollivad. (118)

AMEERIKA UHENDRIIGID

Juba 9. martsil 1917 tunnustas USA Venemaa Ajutist Valitsust ja sai nii esimeseks Ajutist Valitsust tunnustanud riigiks. USA valitsus seisis juba 1917. aasta lopul kusimuse ees, kui kaugele peaks USA osalus Euroopa piiride maaratlemisel ulatuma ja missugused on need lahtekohad, millest lahtudes peaks ta tulevaste piiridega noustuma voi mitte. USA valisminister Robert Lansing esitas kusimuse, kas territooriumide maaratlemisel peaks olema aluseks rassiline kuuluvus, keel, religioon voi siis mingi varasem poliitiline kuuluvus. (119) Dokumentidest selgub, et USA poliitikute ja diplomaatide teadmised Vene impeeriumi Balti provintsidest olid vahesed. 1917. aasta detsembris koostatud memorandumis, mis kasitles soja eesmarke ja rahu tingimusi, rohutati iseseisva Poola riigi loomise vajadust. Kuid seejuures leiti, et tema piiride kindlaksmaaramisel tuleks lahtuda oiglastest rahvuslikest ja majanduslikest kaalutlustest ning et Poola peaks saama valjapaasu merele. (120)

8. jaanuaril 1918 esitas president Wilson kongressile oma 14. punkti, kus ei raagitud kull otseselt rahvaste enesemaaramisest, aga kus sisaldus lause:
... for every peace-loving nation which, like our own, wishes to live
its own life, determine its own institution. (121)


Mitmed ajaloolased on nainud selles Wilsoni soovi sailitada suured impeeriumid, et ara hoida natsionalismist tulenevad rahvustevahelised konfliktid, mis voivad tulevikus uue globaalse katastroofi tekitada. (122) Bolsevikud kasutasid 14. punkti propagandistlikel eesmarkidel. See avaldati ajakirjanduses, seda levitati nii lendlehtedena kui ka brosuuridena. Ligi miljon eksemplari aga trukiti levitamiseks nii sojavangidest sodurite kui ka Idarindel Venemaa vastu sodivate sodurite seas. (123)

1918. aasta martsis Inquiry koostatud ja State Department'ile saadetud raportis margiti, et see, mis puudutab territoriaalset reguleerimist, siis voimalik arutelu nende tulevase staatuse osas voiks puudutada 14 territooriumi, sealhulgas ka Balti mere ruum (Baltic basin). (124) Venemaa osade, Balti provintside osas tuli selgitada ja arvestada nii sakslastest aristokraatide kui ka kohaliku elanikkonna taotlusi, Saksamaa kolonisatsiooni ning ka Venemaa laaneosa vajadust valjapaasuks merele. Leedu puhul tuli arvesse votta tema ajaloolisi suhteid Poola ja Venemaaga, Kuramaa ja Liivi maa latlaste sugulust leedulastega, leedulastega asustatud alade piire, Saksamaa majanduslikke huve Leedus, voimalikku autonoomiat, anneksiooni ning liitu teiste Balti provintsidega voi siis liitu Poolaga. (125)

Ka USA diplomaatide seas leidus neid, kes juhtisid juba 1918. aasta novembri algul State Departement'i tahelepanu sellele, et Saksa okupatsiooniarmee lahkumise korral Balti provintsidest, Poolast ja Ukrainast taidavad tekkinud tuhimiku bolsevikud. (126) Kui Balfour soovitas 1918. aasta oktoobri lopul USA-l rahvaste enesemaaramise oigusele viidates anda Inglismaa eeskujul de facto tunnustus Eesti ja Lati Rahvusnoukogule, siis valisminister Lansingu vastus sellele oli: USA on deklareerinud soprust ja lojaalsust Venemaa suhtes ning tuleb oodata, kuni rahukonverents langetab selles suhtes otsuse. (127)

20. novembril 1918 esitas USA poolt seni tunnustatud Venemaa Ajutise Valitsuse saadik Boriss Bahmetev valisminister Lansingule memorandumi Venemaa seisukohtadest seoses peatselt algava rahukonverentsiga. Bahmetev rohutas, et seejuures tuleb aluseks votta teatud uldised seisukohad, mis lahtuvad oiglusest ja oigusest. Neist peamine oli, et mistahes kusimusi, mis puudutavad vahetult Venemaad, ei saa lahendada ilma Venemaa teadmise ja nousolekuta. (128) Veel enne seda, oktoobris 1918, kirjutas Bahmetev, et ta kaldub arvama, et USA valitsusel puudub Venemaa territoriaalse terviklikkuse kusimuses kindel seisukoht--selles osas, mis puudutab Venemaa Balti provintse, Leedut ja Valgevenet. (129) USA valitsus ei rahastanud ametlikult nn Vene valgete liikumist. Kuid samas, lootes Koltsaki voidule, ei takistatud saadik Bahmetevit teha seda Venemaa saatkonna arvet kasutades, kontrollides seejuures kull kulusid. On vaidetud, et Bahmetev kulutas valgete liikumise rahastamiseks 50 miljonit dollarit. (130)

Ka mitmed teised Vene valgeid esindavad poliitilised koondised USA-s deklareerisid, et kusimusi, mis puudutavad Venemaad, ei saa lahendada Venemaata. Sellised seisukohad tekitasid USA juhtkonnas kusimusi. President Wilson teatas 20. novembril 1918 seoses USA-s Venemaad esindavate isikute noudmisega lubada Venemaa esindajad rahukonverentsile Lansingule, et arvestades Venemaa ajutist lagunemist viieks osaks--Soome, Balti provintsid, Euroopa Venemaa, Siber ja Ukraina -, on tal kusimus, kas rahulabiraakimistel peaks osalema Venemaa tervikuna voi siis lubada sinna mingi Venemaa osa, st tunnustada Omski valitsust ning votta vastu tema esindajad. (131) Lansingu seisukoht oli, et USA peaks lahtuma ikkagi Venemaa territoriaalse terviklikkuse sailitamisest, et ainult Ulevenemaalise Asutava Kogu voi siis mone Venemaa demokraatlikel alustel valitud valitsuse delegaadid saaksid rahulepingu allakirjutajad olla. (132) Lansingu arvates pidid ameeriklased vene rahvast aitama sellise ideaalse korra sisseseadmisel, mis voimaldaks neil saada oma saatuse peremeheks. (133) Erandiks said olla Soome ja Poola. Kuid ka Soome osas valitsesid teatud kohklused ja tingimused, enne kui USA teatas 7. mail 1918, et tunnustab Soome iseseisvust ning valitsust kui de facto Soome valitsust. Veel moned kuud enne seda, 15. veebruaril vastas Lansing Stockholmist saabunud telegrammile, kus paluti selgitada, millisele seisukohale asuvad liitlased Soome tunnustamise kusimuses, et ta ei ole suuteline sellele kusimusele vastama, kuna kusimust alles arutatakse. (134) Kui Briti eskaader oli detsembri algul Baltikumi rannikule saabunud, teatas Briti Washingtoni saadik Londonisse, et USA valitsus on seetottu rahulolematust valjendanud. (135) Samas aga ei valtinud Wilson ja Lansing kontakti bolsevikega, et selgitada, millised voiksid olla nende rahutingimused. Selle teadasaamiseks saadeti 1919. aasta veebruaris Venemaale salajane missioon: Pariisi rahukonverentsi USA delegatsiooni liige William C. Bullitt, ajakirjanik Lincoln Steffens ja uks luureohvitser. Bullitt kohtus Litvinovi, Lenini ja Tsitseriniga. 14. martsil sai ta Noukogude Venemaa rahuettepanekud: liitlased peavad lopetama vaenutegevuse endise Vene impeeriumi aladel ja noustuma rahukonverentsi korraldamisega neutraalsel maal. Noukogude pool tegi ettepaneku, et konverentsi paevakorda lulitataks jargmised kusimused: kusimus sellest, et Venemaa territooriumil tegutsevad de facto valitsused saavad lubaduse sailitada oma valduses see territoorium, mis oli nende valduses enne vaherahu kehtimahakkamist; kusimus liitlaste blokaadi lopetamisest ja liitlaste vagede valjaviimisest ning vaenutsevate vene grupeeringute desarmeerimisest. Anti ka lubadus, et bolsevistlik valitsus austab Venemaa rahalisi kohustusi liitlaste ees. (136)

Kui Balfour noudis rahukonverentsil, et liitlased annaksid Eesti Ajutisele Valitsusele de facto tunnustuse, pohjendades seda sellega, et Inglismaa oli seda juba teinud ja et Eesti oli juba neli kuud bolsevikega voitlust pidanud ning et see oleks eestlastele teatud julgustus, siis USA esindajad olid sellele vastu. Sellest tulenevalt seadis Balfour oma ettepanekule peatselt reservatsiooni: ta voib ettepaneku tagasi votta, kui USA on selle vastu, ta oleks rohkem huvitatud eestlastele teatud materiaalse abi saamisest. Prantsuse valisminister Pichon selgitas siin, et Prantsuse valitsus polnud veel Eesti valitsust tunnustanud, aga on mitteametlikus labikaimises Eesti esindajatega ja seda sellisel moel, nagu oleks ta juba de facto tunnustuse andnud. Lansing teatas nuud, et kusimus on uhest vaga tahtsast poliitilisest printsiibist, et varem Venemaale kuulunud territooriumil tegutsevale valitsusele de facto tunnustuse andmine on tegevus, millest USA on hoolikalt hoidunud, valja arvatud Soome ja Poola juhtum. (137) Kui Balfour deklareeris rahukonverentsil, et sakslased on tegutsenud Baltikumis oma poliitilisi eesmarke silmas pidades ja on koikjal seganud liitlaste poliitikat tougata kohalikke rahvaid end ise organiseerima, siis Lansing ei toetanud ka seda seisukohta. Ta teatas, et Goltz on toimetanud ausameelselt ja piirdunud sojaliste kusimuste lahendamisega, et pole alust arvata, et Saksamaa voiks halvasti kaituda. (138)

Tahelepanuvaarne on ka USA taievolilise esindaja Pariisi rahukonverentsil brigaadikindral Tasker Howard Blissi todemus uhes erakirjas: ,,The submerged nations," kirjutas ta ,,are coming to the surface and as soon as they appear they fly at somebody's throat. They are like mosquito's, vicious from the moment of their birth..." (139) See, et USA puhul on tegemist riigiga, kes on vastu Balti riikide iseseisvuse tunnustamisele ja toetab Vene valgeid, oli Eesti, Lati ning Leedu delegatsioonile teada. Lati delegatsiooni katse kohtuda president Wilsoniga loppes tagajarjetult. Presidendilt saadi vastus, et tal puudub selleks aeg. (140) Kuid samas leidus USA poliitikuid, kes leidsid, et Eesti, Lati ja Leedu delegatsiooni iseseisvuse nouet tuleks toetada. Nii naiteks teatas USA delegaat Balti komisjonis Samuel E. Morison, kellel olid Eesti, Lati ja ka Leedu delegatsiooniga head suhted kujunenud, et liitlaste seisukoht Vene-kusimuses on talle taiesti vastuvoetamatu ja et liitlased tahavad kasutada Balti riike voitluses bolsevike vastu ning kui bolsevikud on voidetud, siis loovutavad nad Balti riigid Venemaale. 15. juunil teatas Morison, et ta taandab end rahukonverentsi toost. (141)

Ka mitme USA mojuka poliitiku suust kolas Eesti ja Soome puhul soov, et nende sojalised uksused voiksid Petrogradi peale marssida. Kui Pariisi rahukonverentsil arutati 23. mail 1919 kusimusi, kas liitlased peaksid Eestit relvastuse ja rahaga toetama ja kuidas tuleks reageerida Riia okupeerimisele sakslaste poolt ja kuidas tuleks kasitleda Saksamaa toetust parunitele Latis ning Leedus ja kas liitlased ning nendega liitunud joud peaksid otseselt voi kaudselt Petrogradi rundamist toetama, kolas Herbert Hooveri suust jargmine arvamusavaldus:
Juhul kui lubatakse, teeb ta ettepaneku, mis valjub veidi tema
kompetentsist. Ta motleb, et olukorra lahendamise voti on Eesti kaes.
Need inimesed seal on naidanud organiseerumisvoimet ja loonud toimiva
valitsuse. Kui neid aidata, siis voiksid nad samm-sammult lahendada
Saksa-kusimuse Balti provintsides... Sakslased ei soovi liitlastele
alluda. Seeparast naib olevat parim lahendus toetada neid igal moel
ja voimaldada nende voimu kandumist laande, sest nii on liitlastel
voimalik peatselt saada hakkama ilma Saksa okupatsioonita. Kusimuse
juures, kas tuleks ohutada eestlasi Petrogradi peale marssima, tuleb
arvestada koike eeltoodut. (142)


Hooveri arvates pidi eestlaste aktsioon bolsevike vastu toimuma koos Vene valgetega, mis omakorda pidi paastma kaosest ka latlased ja leedulased. Samas jaab aga ebaselgeks president Wilsoni suhtumine. Leidub dokument, kus vaidetakse, et Wilson oli teravalt torjunud motte soomlaste sekkumisest Venemaa siseasjadesse. (143) Kuid nii Inglismaa kui ka Prantsusmaa suhtumine Petrogradi rundamisse oli, et selles kusimuses tuleb oodata Entente'i riikide otsust. Sellise otsuse langetamine oli otseselt seotud Vene valgete sojalise eduga. Teiselt poolt kartsid liitlased, et eestlaste ja soomlaste runnak Petrogradile voib tekitada molemal maal suuri sisepoliitilisi pingeid. Samas leidus molemal maal ringkondi, kes soovisid, et eestlased ja soomlased ei viivitaks selles kusimuses. (144)

Seisukoht, et Baltimaade iseseisvust ei saa ilma Venemaa nousolekuta tunnustada, ei takistanud aga USA arimeeste katseid segast olukorda ara kasutades hoivata endale soodsad majanduslikud positsioonid Baltikumis. 1. augustil 1919 juhtis Rootsi ajaleht Svensk Handelstidning murelikult tahelepanu sellele, et USA arimehed olid kulastanud Leedut, kus voib tekkida USA majanduslik moju, juhul kui avatakse AmericanLithuanian Bank. Artikli autor todes seejuures, et Balti provintsid voiksid olla turuks

Rootsi toostussaadustele. (145)

PRANTSUSMAA

Prantsusmaa seisukoht 1918. aasta detsembri algul, ajal, mil Briti eskaader oli joudnud Liibavisse, oli Balti provintside abistamise kusimuses kohklev ja torges. Londonile teatati, et puudub vahend, mille abil saaks valtida, et Balti provintsidesse saadetavad relvad ei satu sakslaste voi bolsevike katte, samuti pole selge, kas ajutised valitsused on voimelised neid relvi kasutama. Pariisis leiti, et Londonist saabunud teade sellest, mis puudutab laevastiku demonstratsiooni, on ebamaarane. Todeti, et laevastiku saabumisega Baltikumi voivad kaasneda bolsevike repressioonid Venemaal asuvate liitlaste kodanike vastu ja laevastiku demonstratsioon voib muutuda sojaks, samuti tuleb arvestada saabuvast aastaajast tulenevaid keerulisi ilmastikuolusid. Pariisist esitati kusimus, kas abiandmine uhele voi mitmele Balti valitsusele tahendab ka nende uhemottelist tunnustamist ja seda, et provintsid rebitakse Venemaa kuljest lahti. Rohutati, et koik see on Prantsusmaa seisukohast, kelle huvid Venemaal on markimisvaarsed, vaga oluline. Londonile lubati siiski, et Prantsusmaa voib uurida kusimust, millises vormis voiks toimuda Prantsusmaa osalemine kavandatavas laevastiku demonstratsioonis. (146) 1918. aasta detsembris kirjutas Quai d'Orsay haalekandjaks peetav Le Temps, et Venemaad kui sojas Prantsusmaa liitlast ei saa maha jatta, ja kui seda tehakse, viib see Venemaa varem voi hiljem Saksamaa moju alla. Ajalehe jargi eksisid need, kes vaitsid, et bolsevikele tuleb jatta vabad kaed ja bolsevismi leviku tokestamiseks tuleb Venemaa umber sanitaarkordon luua. (147)

Prantsusmaa keeldus labiraakimistest bolsevikega. Prantsuse poliitikas kujunes parast relvarahu Saksamaaga valja kolm vastandlikku liini. Esiteks: puhverriikide voondi loomine Ida-Euroopas eriti Poolast, Rumeeniast ja Tsehhoslovakkiast, kes suudaksid Prantsusmaa toetusel osutada vastupanu nii Venemaale kui ka Saksamaale. Teiseks: tugeva Venemaa restaureerimine, kuhu kuuluksid endised aarealad, valja arvatud Bessaraabia ja Poola. Kolmanda alternatiivina kaalus Prantsusmaa 1918. aasta lopul ja 1919. aasta algul Venemaast eraldatud aarealadest koosneva sanitaarkordoni loomist. See pidi loomulikult Prantsusmaa domineerimisele alluma. Usuti, et cordon sanitaire'i loomine voiks vastata Prantsusmaa poliitilistele ja majanduslikele huvidele. (148) Samas polnud Ida-Baltikum 1919. aastal Prantsusmaa Venemaa-vastases interventsioonipoliitikas esikohal.

Prantsusmaal teati Vene impeeriumi Balti provintsidest vahe, samuti ka Soomest. Tulevane Eesti diplomaat Pusta markis oma malestustes teatud irooniaga, et prantslased ise tunnistasid, et geograafia pole nende jaoks prioriteetne teadus. (149) Tahelepanuvaarseks voib pidada umbes 20-minutilist kohtumist Prantsusmaa peaja sojaministri Georges Clemenceauga 16. martsil 1919. Tosi, sellel kohtumisel osalesid ka Ukraina, Gruusia, Aserbaidzaani ja Pohja-Kaukaasia mittetunnustatud valitsuste esindajad. Eesti delegatsiooni juht Poska todes paevaraamatus, et ,,vana rebane puudis kogu aeg mitte vastata". Sonum, mis sellel kohtumisel kolas, oli, et uksikute rahvaste kusimust ei saa lahendada lahus Vene-kusimusest ja Prantsusmaa valitsuse nimel ei saa ta oelda midagi Balti riikide iseseisvuse kohta, ehkki ta ise pooldab iseseisvuse tunnustamist. (150) Prantsusmaa seisukoht oli, et Baltimaad voiksid kuuluda loodava Venemaa Foderatsiooni koosseisu ja nende iseseisvuse kusimust ei saa ilma Venemaata lahendada. Ei saa jatta markimata ka seda, et Prantsusmaa ei pooldanud Balti provintside Venemaast eraldumist ka seeparast, et ta oli olnud uks Tsaari-Venemaa volausaldajatest. (151) Ka valisminister Pichon teatas 1919. aasta juunis parlamendi alamkojas koneldes, et Entente soovib naha foderatiivset Venemaad, mis moodustatakse vordvaarsete partnerite kokkuleppe teel. (152) Kui Soome esindaja esitas juulis 1919 Pariisis kusimuse, kuidas suhtub Prantsusmaa Eesti iseseisvuse tunnustamisse, sai ta jargmise vastuse:
Prantsusmaa selgitab, et 26. mail Koltsakile saadetud kiri seob
Korgemat Noukogu koikides Venemaad puudutavates kusimustes. Eesti,
kellel arvatakse olevat halvad nouandjad Pariisis, ei saa kunagi
enamat kui autonoomia. (153)


Meenutame, et 26. mail 1919 saatsid Inglismaa, Prantsusmaa, USA, Itaalia ja Jaapan Koltsakile noodi, milles valjendati valmisolekut reguleerida Balti riikide ning Venemaa vahekord omavahelise kokkuleppe teel voi siis Rahvasteliidu vahendusel. Nimetatud riigid teatasid, et noustuvad Koltsaki seisukohaga, et Balti riigid jaavad autonoomse Venemaa koosseisu.

8. oktoobril esitasid Eesti, Lati, Leedu, Aserbaidzaani, Pohja-Kaukaasia, Gruusia, Kubanimaa ja Ukraina esindajad Clemenceaule memorandumi, milles juhiti tahelepanu vajadusele tunnustada nimetatud vabariikide iseseisvust de jure, seejuures ara ootamata, kuidas Vene kriis laheneb, hakates seejarel viivitamatult lahendama iseseisvuse tunnustamisest tulenevaid territoriaalseid, majanduslikke, rahanduslikke jne kusimusi. (154)

1919. aasta veebruaris poordusid Leedu peaminister Mykolas Slezevicius ja valisminister Voldemaras Prantsuse valitsuse poole palvega saata Leetu sojavaeinstruktorid. 27. veebruaril kirjutas Clemenceau alla otsusele moodustada Leedus Prantsusmaa sojaline missioon. 9. martsil 1919 saabuski Prantsusmaa sojaline missioon Kaunasesse. Sama aasta mais saatis Prantsusmaa salajase seitsmeliikmelise sojalise missiooni ka Eestisse ja Latti. (155) Leedu puhul oli missiooni eesmark lahendada Leedut Poolale: saavutada nende uhine tegevus Noukogude Venemaa vastu ja kaasa aidata Poola-Leedu foderatsiooni tekkimisele. Eestis ja Soomes tegutsevad missioonid pidid selgitama, millised voimalused on Eesti ning Soome kaudu Petrogradi peale marssida. (156)

Quai d'Orsay teatas detsembris 1919 ka, et Entente ei kiida heaks Eesti ja Noukogude Venemaa vahelisi rahulabiraakimisi, mis lopevad Noukogude Venemaa tunnustamisega. Kolas ka ahvardus, et Entente rakendab rahulepingu solmimise korral Eesti suhtes ,,teatud abinousid" ja Prantsuse valitsus reserveerib endale oiguse otsustada edasiste vahekordade ule Eestiga. (157)

POOLA

Margime siinkohal, et Poola seisukohtadest raakides on vaatluse objektiks see osa Poola territoriaalsetest ambitsioonidest, mis puudutasid Leedut ja ka Latit. Instruktsioonis, mis anti Pariisi soitvale Poola delegatsioonile, rohutati, et bolsevism ohustab eeskatt Leedu ja Venemaa aarealasid. Selles raagiti, et Leedu iseseisvus oli sundinud tanu Saksamaa toetusele:
Kuni viimase momendini on Saksamaa toetanud tema enda loodud
institutsiooni Taryba, mille sisemisest tuhjusest on ta suureparaselt
teadlik, kuid mille laialiajamine jaetakse teistele, selleks et viha
Leedu iseseisvusele kallaletungi parast langeks teistele.


Alapeatukis ,,Poola riigi piirid" oeldi valja, et kolonisatsiooni, religiooni, uhist ajaloolist minevikku ja poola kultuuri moju arvestades peaks Leedu saama uhendatud Poolaga. Latlaste kohta todeti, et etnograafiliselt on tegemist leedulaste sugulasrahvaga. Rohutati, et kui voetakse vastu otsus, et Poola saab annekteerida Leedu ja Lati, siis on Poola valmis garanteerima leedulastele ning latlastele taieliku autonoomia. Seejuures raagiti ka alternatiivist: juhul kui Leedust ei saa Poola riigi osa voi ta uhineb mingi teise riigiga, siis saab tema territooriumiks olla ainult leedulastega asustatud ala, mitte Wilna ja Minski piirkond. Seejuures rohutati, et Ida-Preisimaal asuv Memeli sadam ja Latis asuv Liibavi peaksid kuuluma Leedu koosseisu. (158)

17. detsembril 1918 toimunud pressikonverentsil teatas valisminister Leon Wasilewski, et Venemaa piirid tuleb nihutada itta ja nii kaugele kui see on voimalik: Entente'i riikidele on vaja selgeks teha, et Venemaa poeb pikaajalist ja rasket haigust, mis hakkab demoraliseerima naabreid, seeparast tuleb taastada Poola riik minevikus eksisteerinud suuruses. Leedu kohta todes Wasilewski, et leedulastele tuleb jatta voimalus valida omariiklus, kuid neile tuleb teha selgeks ka see kasu, mida nad voivad Poola riigi koosseisus saada. (159) Rahukonverentsile saabunud Leedu poliitikud olid Poola poliitikute arvates Saksamaa agendid. (160) Riigipea (Naczelnik Panstwa) Jozef Pilsudski kasitlus iseseisva riigi loomist taotlevast leedu rahvuslikust liikumisest oli polastav. Leedu rahvuslik liikumine koosnes tema arvates uhelt poolt endistest mustasajalastest, kes olid muutunud bolsevikeks, teiselt poolt aga fanaatilistest pappidest, kes olid tsarismi tingimustes olnud vabaduse vihaseimad vaenlased. (161) Poola delegatsiooni juht Dmowski deklareeriski Pariisis, et iseseisev Leedu saaks olema Saksamaa marionett ja et leedulased kui rahvus pole veel omariikluseks valmis; Poola peab saama restaureeritud 1772. aasta piirides. Dmowski vaitis, et kolme miljoni leedulase puhul voiks kusimuseks olla liitumine Poolaga: autonoomia Poola riigi koosseisus. Poola delegatsioon teatas siiski ka alternatiivi: Leedu iseseisvuse tunnustamine voiks toimuda ainult parast seda, kui Leedu valitsus deklareerib, et loobub poolakatega asustatud Valgevene aladest ja Wilna piirkonnast. (162) Poola ambitsioonid tanapaevase Valgevene ja Leedu territooriumide osadele saavad moistetavaks, kui arvestada, et seal asus umbes 12 000 Poola maavaldajatele kuuluvat moisat, nendest 8000 suurusega rohkem kui 100 ha. (163)

Tahelepanuvaarsed on kindlasti 1918. ja 1919. aastal Poola Rahvusnoukogu koosolekutel toimunud pikad diskussioonid Poola piiride kusimuses. Naiteks 2. martsil 1919 Pariisis Poola Rahvusnoukogu koosolekul toimunud arutelu selle ule, kuidas viia Poola riigi piir voimalikult kaugele itta ja pohja. Samuti selle ule, kuidas tulevikus minimeerida Venemaa ja Saksamaa poliitilist ja sojalist moju ning kuidas siduda Poola koosseisu lulitatavad mitte-poola rahvastikuga alad Poola riigiga: kas tsentraliseeritud riigi, foderatsiooni voi siis riikide liidu abil? Koosolekul osalesid mojukad Poola poliitikud ja diplomaadid, sojavaelastest aga kindral Jozef Haller. Kuivord oli tegemist aruteluga, siis seisukohad, mis siin kolasid, olid vastuolulised. Kuid proovime esitada nendest koige olulisemad. Arutelude kaigus joudis Dmowski, Poola delegatsiooni juht rahukonverentsil, jareldusele, et foderatsiooni ideest tuleb loobuda, kuna foderatsioonisisesed vastuolud hakkavad Poola sisepoliitikat destabiliseerima. Dmowski arvates pidi Poolast saama tugeva keskvoimuga riik. Poola riigi tuumiku pidid aga moodustama alad, kus domineerisid poolakad. Leedu pidi autonoomse osana ikkagi Poola riigi koosseisu kuuluma. Vene impeeriumi aarealadel tekkinud riigid aga pidid alluma Poola domineerimisele. Dmowski arutles siinkohal jargmiselt: Vene riigist jaab alles Suur-Venemaa, kusjuures ulejaanud alad saavad olema erinevate suurriikide kontrolli all; voimalik, et uks suurriik haarab endale Kaukaasia, teine Krimmi, kolmas Balti provintsid; sellisel juhul peaks Poola tegema ettepaneku votta oma kontrolli alla need alad, mis kunagi kuulusid PoolaLeedu uniooni koosseisu; see oleks vaga oluline, kuivord see laiendaks Poola moju ja voimu kogu territooriumile, mis kunagi kuulus Poola-Leedu uniooni koosseisu. (164)

3. martsil 1919 esitas Poola delegatsioon rahukonverentsile memorandumi Poola tulevase idapiiri osas. Selles raagiti, et Wilna elanikkond raagib poola keelt. Viidati ka sellele, et Kuramaa oli kunagi kuulunud Poola riigi koosseisu, nouti Liibavist pohjas oleva territooriumi lulitamist Poola riigi koosseisu. (165) Jules Camboni komisjoni projekt 12. martsist 1919 oli Poola soove arvestav, kuid tulenevalt Briti delegatsiooni ja Saksamaa vastuseisust see ei joustunud. Aprillis 1919 koostatud memorandumis soovitas Camboni komisjon jargida etnograafilist piiri, st Curzoni liini.

Hiljem avaldatud malestustes ,,Polityka polska i odbudowanie panstwa" kordas Dmowski oma seisukohti selles osas, miks pidanuks Poola Leedu koosseisu kuuluma. Ta todes, et Leedu-kusimuse lahendamine olnuks arukas nii Leedu kui ka Poola huvide seisukohast ja sobivaim lahendus Poolale, lahtudes pusiva rahu kehtestamise vajadusest ,,selles Euroopa osas". Ka selles pohjendas Dmowski oma seisukohta Leedu iseseisvuse kusimuses uhise ajaloolise minevikuga, geograafilise lahedusega ja Leedu kuulumisega poola kultuuri areaali. (166) Kuid nuud tagantjarele todes ta, et iseseisva leedu rahva eksisteerimine iseseisvas riigis ei sega ega ahvarda Poolat, kuid seda juhul, kui Poola vaenlased ei hakka Leedut Poola-vastase instrumendina kasutama.

Juba oktoobris 1918 oli Dmowski esitanud president Wilsonile memorandumi Poola tulevase territooriumi kusimuses. Selle koopia saadeti ka Prantsuse valitsusele. Memorandumis raagiti pikalt ajaloost: sellest, kuidas Preisimaa oli osalenud Poola jagamistes; kuidas Preisimaa on olnud Saksamaale luliks suhetes Venemaaga; kuidas Preisimaa abil oli tagatud Saksamaa moju Balti provintsidele Kura-, Liivi- ja Eestimaale, kus sakslaste vahemus domineeris sotsiaalses ning majanduslikus elus. Dmowski kirjutas, et Balti mere kallaste valdamine kuni Nemunase joesuudmeni ja Saksa protektoraat Ida-Baltikumis tagab Saksamaale ulemvoimu Balti merel ning annab talle voimaluse kontrollida kaubavahetust nii Skandinaavia maade kui ka Venemaaga. Siinjuures rohutas Dmowski, et Saksamaa juhtroll Kesk- ja Ida-Euroopas, kuhu kuuluksid ka ,,Poola voimu all olnud hoimud", oleks vordvaarne voimutsemisega kogu Euroopa kontinendil, kui teised iseseisvad rahvad on liiga norgad, et sellise kohutava voimu vastu tegutseda. Kui Eesti-, Liivi- ja Kuramaad kaitleti memorandumi alapeatukis ,,Zabor pruski", siis Leedut puudutavat kasitleti alapeatukis ,,Zabor Rosyjski". (167) Memorandumis sisalduv tahendab seda, et Dmowski nagemuses polnud vaikerahvaste iseseisvus voimalik ja Poola pidi saama voimaluse domineerimiseks.

Tsiteerime siinkohal aga sona-sonalt president Wilsoni repliiki rahukonverentsil Poola kohta, mis langes osaliselt kokku ka tema vaatega iseseisvuse tunnustamist taotlevatele Balti riikidele:
... tuleb aru saada, et liitlased on loomas uut ja armetut riiki,
armetut mitte ainult seeparast, et ajalooliselt ei suutnud see end
valitseda, aga ka seeparast, et ta sai tukeldatud... (168)


Rahukonverentsi ajal toimusid Taryba esindajatega labiraakimised Poola tulevaste piiride ule, ja seda nii Leedus, Varssavis kui ka Pariisis. Teiselt poolt aga toimusid salajased labiraakimised ka Poola ja Noukogude Venemaa vahel ning seda ka Baltikusimuses. Selleks kasutasid pooled Punase Risti esindajaid. (169) Aprilli teisel poolel 1919 saabus Varssavisse kolmeliikmeline Taryba delegatsioon Leedu iseseisvuse aktile allkirja andnud Jurgis Saulyse juhtimisel. 24. aprillil toimus kohtumine Poola valisministeeriumi esindajate ja Seimi valisasjade komitee esimehega. Leedulased esitasid siin palve, et Poola tunnustaks Leedu riiki ja Wilnat selle pealinnana. Poolakate koostatud memorandumist selgub, et vestlus kujunes usna luhikeseks. Vastus oli, et etnograafiliselt ei ole tegemist linnaga, kus elavad leedulased, ja Poola Seimi resolutsioon ei luba Wilna tuleviku kohta debatti kaivitada ning et kusimus on osa piiride kindlaksmaaramise kusimusest. Vastuseks sellele kolas Saulyse suust vaide, et ehkki Wilna ja selle umbruskonna elanikkond ei raagi poola keelt, on nad etnograafiliselt leedu paritolu. Konelused loppesid Saulyse deklaratsiooniga, et Wilna ,,jest, bylo i bedzie litewskie". (170) Margime siinkohal, et 4. aprillil oli Poola Seim vastu votnud resolutsiooni, milles esitati sojavaejuhtkonnale noue vabastada nii kiiresti kui voimalik Poola kirdeprovintsid koos nende pealinna Wilnaga bolsevike kallaletungist ja uhendada need permanentselt Poola Vabariigiga. (171)

USA ja Prantsusmaa puhul leidis Poola soov annekteerida Leedu moistmist, st et see oli nende arvates uks voimalikest lahendustest. (172) Poola poliitikute ja diplomaatide seas leidus neid, kes leidsid, et tugeva antibolsevistliku Poola tekkimine peaks vastama Inglismaa huvidele. Oldi veendunud, et Inglismaa vajab Balti mere rannikul asuvat tugevat Poola riiki ja seetottu peaks heaks kiitma ka Poola-Leedu uniooni loomise, mis pidi saama suunatud nii bolsevistliku Venemaa kui ka Saksamaa vastu. (173) Naiteks Poola Bukaresti saadik Aleksander Skrzynski ja Poola pea- ja valisminister Ignacy Paderewski, kes puudsid augusti lopul 1919 veenda Briti diplomaati Percy Wyndhamit vajaduses luua foderatsioon, kuhu kuuluksid Ukraina, Valgevene ning Leedu. Seejuures kolas argument, et nendel maadel voib olla oma valitsus ja samas voivad nad Poolaga tihedalt seotud olla. Paderewski laks vestluses Briti diplomaadiga Poola territoriaalsete ambitsioonide osas veelgi kaugemale: tuleb luua konfoderatsioon koos Leedu, Valgevene, Ukraina ja Balti riikidega, mis voiks kaasa tommata ka Ida-Preisimaa, ja et Poola arvates tuleb luua kaitsevall Venemaa ning Saksamaa vahele. Soome keeleteadlane Jooseppi J. Mikkola, kes kulastas sama aasta novembris Soome valisministeeriumi ulesandel Varssavit, todes parast kohtumist Paderewski ja Pilsudskiga, et kui jutt laks Leedule, siis selgus, et esimese puhul oli tegemist leppimatu natsionalistiga, teine aga teatas valmisolekust tunnustada Leedu iseseisvust etnograafilistes piirides, st ilma Wilna piirkonnata, ning pooldas meredevahelise liidu (intermarium) loomist Poola juhtimisel. (174) Londonis Foreign Office'is ei aratanud sellised ideed vaimustust. Todeti, et seesuguse foderatsiooni loomine viib kokkuporkele Venemaaga ja et see ei suuda takistada Saksamaa ekspansiooni, et selline kava on luhinagelik, sest see viib kindlasti Venemaa ja Saksamaa liidu moodustamisele. Loppjareldus oli, et Paderewski kava on fantastiline. (175)

Briti diplomaatide ja poliitikute seisukohad Poola voimalike piiride osas tekitasid poolakates rahulolematust. Kolas pahameel liitlaste, Inglismaa peaministri Lloyd George'i ja uksikute Foreign Office'i ametnike aadressil: nad ei varjagi, et soovivad jatta Danzigist pohjas asuvad Balti sadamad oma kontrolli alla, et monopoolne seisund Venemaaga kaiva kaubanduse kontrollimiseks endale saada. Naiteks Dmowski malestused, kus autor raagib Foreign Office'i Political Intelligence Department'i ametnikust, Poola-kusimuse eksperdist Lewis Namierist (176) ja avaldab seejuures pahameelt: et uks vaike Galiitsia juut sai Poola-kusimuses nii olulist rolli mangida. (177)

19. juunil Varssavist Londonisse soitvale saadikule Eustachy Sapiehale kaasa antud instruktsioon sisaldas Inglismaa aadressil otseseid suudistusi, et ta oli votnud rahukonverentsil taiesti uheselt Poola-vaenuliku seisukoha ega soovinud omistada Poolale positsiooni ja rolli, mida Poola kindlalt nouab. Inglismaad suudistati ka selles, et ta puudis otsida toetust nn vaikerahvastelt: latlastelt, leedulastelt, valgevenelastelt ja ukrainlastelt. Seejuures leiti, et nimetatud rahvad on erakordselt vahearenenud, ehkki rohkem arenenud kui moned Aafrika voi Aasia rahvad, mistottu Inglismaa ei saa nende puhul kasutada samu meetodeid, mida ta kasutas Ugandas ja Belutsistanis. Imestunult kusiti, kas Inglismaal toesti moeldakse, et neil onnestub asetada otseselt oma kasi Balti provintside ja Leedu peale voi siis motlevad nad alustada Balti mere kallastelt Venemaa ulesehitamist. (178) Poola teatas ka, et Inglise sojaliste nouandjate saatmine Leedu uksuste juurde on mittesobralik ilming. (179) Inglismaa polnud toepoolest vaimustunud nn Suur-Poola riigi loomisest. Poolast laanes soovisid britid minimeerida Saksamaa territoriaalseid kaotusi Poolale, et holbustada leppimist Saksamaaga. Silmas pidades voimalikku kokkulepet Vene valgetega ja arvestades, et Venemaa voiks olla turg Briti kaupadele, ei kiitnud Inglismaa heaks ka Poola ekspansiooni idas.

24. augustil deklareeris Poola Londoni saadik Sapieha Leedu esindajale Londonis krahv Alfred Tyszkiewiczile, et Poola valitsus on nous tunnustama Leedu riiki pealinnaga Wilnas, sealhulgas Grodno provintsi kuulumist Leedule kahel tingimusel: et Leedu valitsus loobub Balti foderatsiooni loomise ideest ja et Leedu valitsus ning ka Ukraina noustuvad foderatsiooni pohimottest lahtudes looma Poolaga poliitilised sidemed. Sapieha vaitel pidi foderatsioon koosnema kolmest suveraansest riigist ja konelused selle loomiseks pidid algama viivitamatult. (180)

Taryba ei noustunud Poola foderatsioonikavadega. Teatati, et rassilist sumpaatiat tuntakse pigem Leedu pohjanaabrite Lati ja Eesti vastu ning seda vaatamata konfessionaalsele erinevusele. Vaideti, et leedulaste tulevik koos Poolaga saab tume olema ja et leedulased ei taha osaleda Poola plaanides, mille tagajarjed on juba ettenahtavad. (181) Lisaks sellele suudistas Voldemaras Poola valitsust veel selles, et see oli saatnud Kaunasesse 2 miljonit marka Poola-meelse propaganda rahastamiseks. (182) Lati kohta kolasid sealsamas ka vaited, et mote liidust Latiga pole Leedus populaarne ja latlaste puhul on tegemist poliitiliselt ebakindla elemendiga. (183)

Poola delegatsiooni seisukohad Eesti, Lati ja Leedu iseseisvuse kusimuses olid Pariisis viibivatele Eesti ning Lati delegatsioonile teada. Eesti delegatsiooni juht Poska kirjutas parast kohtumist Dmowskiga, et monedel poolakatel on suur soogiisu: tahetakse taastada Poola ajaloolised piirid ja lulitada Poola koosseisu Valgevene, Leedu, Lati ning ka osa Ukrainast. (184) 1919. aasta sugiseks polnud Poola seisukohad Eesti ja Lati iseseisvuse kusimuses oluliselt muutunud. 12. novembril deklareeris peaminister Paderewski Seimis, et Poola tunnustab kull Lati ja Eesti Ajutist Valitsust, kuid ei valista seejuures erinevaid voimalikke arenguid. Leedu puhul aga valitses Poolas endiselt seisukoht, et on ainult kaks voimalust: kas suur Leedu riik liidus Poolaga koos uhise riigipea ja armeega voi siis Poolast soltumatu puhtalt etnograafiline Leedu pealinnaga Kaunases. (185) Millised olid erinevad voimalikud arengud Eesti ja Lati puhul, selgub mitmetest dokumentidest. Sealhulgas ka Briti Varssavi saadiku Hoare Rumboldi Foreign Office'ile saadetud memorandumist. Selles margiti, et Poola poliitikud soovivad naha riikide foderatsiooni Soomest Musta mereni, aga nad pole mitte vaga kindlad, et Eesti on voimeline iseseisvust sailitama, kuna Venemaa peab saama valjapaasu Balti merele ja et see saab toimuda Eesti sadamate kaudu. Poola poliitikute seas leidus neid, kes arvasid, et uhe variandina voiks kone alla tulla iseseisev Eesti liidus Soomega. Lati osas aga margiti Rumboldi memorandumis, et poolakad taotlevad liitu Latiga voi siis tahavad takistamatult kasutada Liibavi sadamat. (186)

RAHULEPING, DE FACTO JA DE JURE TUNNUSTUS

Versailles' rahuleping kirjutati alla 28. juunil 1919. Rahuleping lopetas ametlikult esimese maailmasoja. Leping koosnes 440 peatukist ja uhest protokollist. Versailles' rahulepingu paragrahvid 428-440 kohustasid Saksamaad taielikult tunnistama rahulepingu satteid ja lisakokkuleppeid, mis solmitakse liitlaste ning nendega uhinenud riikide poolt riikidega, kes voitlesid Saksamaa poolel. Rahulepingus raagiti ka Balti riikidest: paragrahv 433 kohustas Saksamaad oma vaed Balti provintsidest ja Leedust ara tooma, ,,niipea kui liitlased peavad seda vajalikuks, arvestades seejuures nende territooriumide sisemist olukorda". (187)

18. juunil, s.o enne rahulepingu allakirjutamist, noudsid liitlased, et Saksa valitsus annaks nii kiiresti kui voimalik korralduse evakueerida koik Saksa vaed enne soda Vene impeeriumi koosseisu kuulunud territooriumidelt, eriti aga Latist. Midagi sellist polnud liitlased varem noudnud. Kindral Goltz, kes kontrollis sellel hetkel strateegiliselt tahtsat Miitavi-Windavi-Miitavi-Liibavi-Riia raudteeliini, ei kiirustanud oma positsioonide loovutamisega. Kuna vagede valjaviimine venis, siis langetasid liitlased 30. juulil jargmised otsused: Goltz tuleb kohe tagasi kutsuda; Saksa vagede evakueerimine Latist peab algama viivitamatult ja peab toimume meritsi; Saksa uksused peavad 15. augustiks esitama evakuatsiooniplaani, mis tuleb teostada enne 30. augustit; Latis ja Leedus asuvaid sojamaterjale ei saa ilma kindral Gough' loata kaasa votta; uute Saksa uksuste sisenemine Latti pole lubatud. (188) Saksa uksused vastasid sellistele otsustele meeleavalduste ja protestidega. 27. juulil kogunesid saksa sodurite esindajad Miitavis ja esitasid 10 000 soduri nimel Saksamaa esindajale Latis palve, et Saksamaa teeks midagi neile lubatud Lati kodakondsuse saamiseks ning maa eraldamiseks. Vastuvoetud resolutsioonis teatasid saksa sodurite esindajad:
Valasime verd Lati valitsuse heaks Kuramaad tagasi vallutades. Ilma
meieta poleks olnud voimalik Lati Vabariigi, kultuuri ja maa heaolu
alalhoidmine ning rahuarmastava elanikkonna sailimine. Me voitlesime
ja valasime verd, usaldades Lati valitsust esindava Ulmanise puhalikke
lubadusi, lootsime kindlalt, et minister ning Lati rahvas lunastavad
oma panditud sonad. (189)


Lati Ajutine Valitsus keeldus sodurite delegatsiooni vastu votmast ja toi lepingu mittetaitmise pohjenduseks jargmised vaited: 20. detsembril 1918 allkirjastati ainult Saksa esindaja koostatud lepingu projekt, mitte aga leping; isegi kui selline leping oleks solmitud, siis rahulepingu 292. artiklit (190) silmas pidades tuleks see annulleerida, sest Saksamaa utles selle artikliga noustudes lahti koikidest lepingutest, mis olid solmitud parast 1914. aasta augustit Venemaa territooriumil tekkinud riikide voi valitsustega. See polnud veel koik. 16. aprillil Liibavis toimunud voimu ulevotmisele ja Eesti Ajutise Valitsuse ning Landeswehr'i uksuste relvastatud konfliktile viidates todeti, et resolutsiooni autorite nouded on alusetud ja amoraalsed. Todeti, et Lati valitsus pole kunagi suurmaaomanikke sellist lubadust andma volitanud ja kui nad on selliseid lubadusi andnud, siis tuleb seda pidada eraisikute poolt toimepandud kriminaalseks pettuseks. (191) 24. augustil aga toimus Miitavis uus meeleavaldus, kus nouti, et Goltz keelduks Saksamaa valitsusele allumast. Liitlased nagid selles koiges ohtu, et Baltikumist voib alguse saada Saksamaad ja Venemaad uhendav joud. Seoses kujunenud olukorraga intensiivistusid Lati Ajutise Valitsuse palved, et liitlased saadaksid Latile relvastust ja varustust. 27. septembril saabus Pariisist ultimaatum, et Latis ja Leedus asuvad Saksa uksused peavad lahkuma Saksamaale ning kui seda ei juhtu, kehtestatakse Baltikumi blokaad. Selleks hetkeks olid Baltikumis asuvad Saksa uksused lainud ,,paberil" Laane-Venemaa armee koosseisu. Vaeuksuse suuruseks on hinnatud umbes 50 000 inimest. (192) 8. oktoobril alustasid sakslastest ja Vene valgetest koosnevad LaaneVenemaa armee uksused Pavel Bermondt-Avalovi juhtimisel pealetungi Riiale. 10. oktoobril alustasid aga liitlased Lati ranniku blokeerimist merelt, toetades sellega Bermondti vastu voitlevaid Lati Ajutise Valitsuse uksusi. Bermondti runnak nurjus.

2. novembril 1919 joudsid Leedu ja Saksamaa esindajad niikaugele, et solmisid kokkuleppe, millega nahti ette neutraalsete tsoonide loomine, maarati kindlaks demarkatsioonijooned ning nahti ette sojavangide vahetus ja segakomisjoni loomine. (193) Kuid selles ei maaratud veel kindlaks tahtaega, millal peavad Saksa vaed Leedust lahkuma. 21.-23. novembril alustasid Saksa uksused Latist lahkumist, 13. detsembriks oli Saksamaa Balti-kampaania loppenud. (194)

1919. aasta martsis esitas Taryba valisminister Voldemaras Pariisi rahukonverentsile Leedu noudmised. Need sisaldasid ka nouet annekteerida Memel. Voldemaras rohutas, et Leedu ilma Memelita on nagu keha ilma peata. Memelikusimus delegeeriti Pariisi rahukonverentsil vastavale komisjonile. Liitlased ei soostunud Memelimaad Leedule andma, ehkki rahulabiraakimistel sellest raagiti. Pohjuseks oli kartus, et see kutsub sealse rahva hulgas esile suure pahameele. Versailles' rahulepingu 99. paragrahv satestas, et Saksamaa loobub seni IdaPreisimaa koosseisu kuulunud Memeli linnast ja piirkonnast. (195) Memelimaa territoorium, 2450 km (2), oli suuruselt vorreldav Luksemburgiga. Nimetatud paragrahv eraldas kull Memeli Saksamaast, kuid ei maaranud kindlaks piirkonna riiklikku korraldust. 26. septembril 1919 teatas Deutsche Allgemeine Zeitung, et Memelis on loodud komitee eesotsas linnapea Altenbergiga, kes kavatseb kokku kutsuda esinduskogu, et kuulutada linn iseseisvaks. (196) Memelis loodud Deutscher-Litauischer Heimatbund seadiski eesmargiks linna iseseisvuse saavutamise Rahvasteliidu egiidi all, pohiseaduse ja sakslastest ning leedulastest koosneva rahvaesinduskogu loomise. (197) Memelis asusid Saksa vaed ja nendega liitunud Vene valgetest koosnevad uksused. 9. jaanuaril 1920 Entente'i ja Saksamaa vahel solmitud lepinguga satestati, et Memelimaa ning Danzigi linn antakse Rahvasteliidu kontrolli alla. Rahvahaaletust selles kusimuses ei korraldatud. Memelimaa anti esialgu liitlasi esindava Prantsuse ulemkomissari hallata. 1920. aasta algul saabus aga Memelisse ulemkomissariks Prantsuse kindral Dominique Odry koos Prantsuse pataljoniga.

11. aprillil 1919, Pariisi rahukonverentsi ajal, tunnustas Puha Tool Eestit de facto. Inglismaa teatas 26. septembril 1919, et ta tunnustab Eesti, Lati ja Leedu Ajutist Valitsust kui de facto valitsust. (198) Poola valitsus tunnustas Eestit de facto 6. oktoobril 1919, Leedut aga 4. juulil 1920. Prantsusmaa tunnustas Leedu iseseisvust de facto 11. mail 1920. (199)

De jure tunnustus Eesti, Lati ja Leedu iseseisvusele saadi Entente'i riikidelt alles parast seda, kui Eesti, Lati ning Leedu olid 1920. aastal solminud rahulepingud Noukogude Venemaaga. 26. jaanuaril 1921 teatas Entente'i Ulemnoukogu (Allied Supreme Council), et tunnistab Eestit ja Latit de jure. Soome tunnustas Eesti iseseisvust de jure 7. juulil 1920, Lati iseseisvust aga 1921. aasta jaanuaris. 10. oktoobril 1921 tunnustas Puha Tool Eestit de jure. 5. detsembril 1921 andis de jure tunnustuse Eestile Brasiilia. 1921. aasta septembris said Eesti ja Lati Rahvasteliidu liikmeks. Nii monelgi juhul seostati de jure tunnustamise kusimus tsaaririigi volgadega. Nii teatas Hispaania valisminister Salvador Bermudez de Castro O'Lawlor (II marques de Lema) 25. martsil 1921 antud de jure tunnustamise noodis, et Eesti peaks ka Hispaania noudmisi arvestama, kui hakatakse tsaaririigi volgade kusimust arutama. USA de jure tunnustus Eestile saabus 28. juulil 1922. (200)

Leedu puhul oli olukord teistsugune. Kevadel 1920 toimunud Leedu Asutava Kogu valimistel voeti uhelt kolmandikult valijatest valimisoigus ja Poola-Leedu konfliktist tulenevalt tunnustasid liitlased Leedut de jure alles detsembris 1921.

KOKKUVOTTEKS

Pariisi rahukonverentsi kaiku, sealhulgas Balti-kusimust mojutasid oluliselt Venemaal peetava relvastatud voitluse tulemused. Balti delegatsioonide peamine eesmark saada Entente'i riikidelt de jure tunnustus jai Pariisis saavutamata. Rahukonverentsi algul puudusid Eestil, Latil ja Leedul riigiks olemise eeldused: kindlaksmaaratud territoorium ja rahvastik ning vabade valimiste tulemusel voimu saanud valitsus. De jure tunnustus saadi alles parast seda, kui Eesti, Lati ja Leedu olid 1920. aastal solminud rahulepingud Noukogude Venemaaga ning loobunud osalemast Entente'i riikide Noukogude Venemaa vastases interventsioonipoliitikas.

Inglismaa seisukoht Balti-kusimuses Pariisi rahukonverentsi eel, s.o 1918. aastal, polnud uhene. Balfouri arvates eksisteeris Inglismaa jaoks mitu voimalust: tunnistada Bresti rahukonverentsi jarel valjakujunenud olukorda ja leppida balti rahvaste rohutud olekuga. Balfour ei valistanud samas voimalust, et Baltimaad saavad autonoomia Saksamaa voi Venemaa koosseisus voi siis saavutavad taieliku iseseisvuse. Kuid samas, arvestades mojukate Inglismaa poliitikute seisukohti Balti-kusimuses, pole selles voimalik mingit kindlat seisukohta votta, kuna Vene-kusimus polnud veel oma lahendust leidnud. Vasakpoolsed deklareerisid, et Venemaa siseasjusse ei voi sekkuda. Valitsuses esindatud liberaalid ja konservatiivid aga olid aktiivse voi siis vahem aktiivse interventsioonipoliitika toetajad. Inglismaa Balti-poliitika 1919. aastal, s.o rahukonverentsi ajal, tulenes jargmistest eesmarkidest: 1) toetada sojavarustuse ja toiduainetega rahvuslikke joude, et kasutada neid voitluses bolsevikega; 2) ara hoida Saksamaa ja Venemaa voimalik lahenemine, s.o mingi Saksamaa ning Venemaa vahelise poliitilise voi sojalise kombinatsiooni teke; 3) juhul kui bolsevikke ei onnestu voita, luua separatistide abil Venemaa ja Saksamaa vahele puhverriigid. Viimase voimaluse puhul peeti silmas, et need saavad olema Inglismaa mojusfaaris ja kasulikud komponendid uldises joudude tasakaalus ning ka majanduslikus mottes. Eesti, Lati ja Leedu de facto tunnustamine tahendas esialgu ainult seda, et Inglismaa tunnustas ainult bolsevike vastu voitlevaid autonoomseid valitsusi, kes pidid tulevikus leidma oma koha foderaalses Vene riigis. De jure tunnustamine polnud 1919. aastal Londoni jaoks aktuaalne. Inglismaa seisukoht oli, et de jure tunnustust ei saa anda liitlaste seisukohta arvestamata, otsustajaks saab olla rahukonverents voi siis Rahvasteliit. Vaatamata sellele et mitmed Briti poliitikud, sojavaelased ja diplomaadid valjendasid Balti rahvusliku liikumise vastu sumpaatiat, leidus Inglismaal ka neid, kes ennustasid, et Venemaa ning Saksamaa taastavad tulevikus oma positsioonid Baltikumis.

1919. aasta algul aga ei kahelnud Prantsuse poliitikud mitte ainult selles, kas Eesti, Lati ja Leedu uhiskond uldse toetab rahva suveraansuse ideed, vaid ka selles, kas neil rahvastel on mingit poliitilist eneseteadvust. Sojajargse Euroopa kaarti kavandades ei votnud Prantsuse poliitikud Venemaa Balti provintside kusimuses selget seisukohta. Uks osa neist eeldas, et end iseseisvaks kuulutanud provintsid saavad kas kommunistliku voimu alt paaseva Venemaa autonoomseteks osadeks voi siis Poola liitlasteks, sanitaarkordoni osaks, mis eraldab Noukogude Venemaad Saksamaast. Teine osa Prantsuse poliitikutest aga pooldas uhendatud ja jagamatu Venemaa taasloomist.

Balti riikide tunnustamise kusimuses, vaatamata Eesti, Lati ja Leedu delegatsioonide tegevusele Pariisis, samuti monede USA diplomaatide heatahtlikule seisukohale Baltikusimuses, jai State Department'i seisukoht ikkagi negatiivseks. USA-l puudusid esimese maailmasoja loppedes erilised huvid Baltikumis ja Soomes. Ametlik USA valispoliitika soovitas Balti riikide esindajatel naha oma tulevikku konfoderatsioonis Venemaaga. President Wilson ja valisminister Lansing taotlesid maailmasoja loppedes Venemaa territoriaalse terviklikkuse sailitamist ja eitasid varem Vene impeeriumi koosseisu kuulunud territooriumide oigust enesemaaramisele. Rahvaste enesemaaramise oiguse printsiip oli Venemaa puhul rakendatav ainult seoses Poola ja Soomega.

Pariisi rahukonverentsi eel ja ajal ilmneb Poola taotlus saada Ida-Euroopa suurriigiks. Poola poliitikute motlemine oli orienteeritud minevikule, esimese Poola jagamise, s.o 1772. aasta eelsele ajastule, kui eksisteeris Poola-Leedu unioon. Leedu riigi teke 1918. aastal oli Poola poliitikute arvates Saksamaa projekt. Kolmemiljonilise elanikkonnaga Leedu aga ei saanud nende arvates ilma Poolata eksisteerida. Poola poliitikute nagemuses pidi Leedust saama Poolat moodustava foderatsiooni osa. Sellesse foderatsiooni plaaniti lulitada ka Lati voi siis osa Latist. Nahes, et Leedu ei soovi Poolaga foderaliseeruda, oldi valmis aktsepteerima Leedu riiki, kuid seda ainult etnilistes piirides. Eesti iseseisvuse kusimuses olid Poola poliitikud skeptiliselt meelestatud. Leiti, et kuna Venemaa vajab valjapaasu merele, siis on Eesti iseseisvus kusitav.

TANUAVALDUS

Artikkel on valminud HTM-i institutsionaalse uurimistoetuse (IUT31-6) toel. Teadustood valjaspool Eestit on toetanud Fundusz Stypendialny Muzeum Historii Polski ja Fulbrighti programm. Resumee on tolkinud Ene Inno USA-st. Artikli avaldamist rahastasid Eesti Teaduste Akadeemia ja Tallinna Ulikooli ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskus.

BALTIC QUESTION BEFORE AND DURING THE PARIS PEACE CONFERENCE 1918-1920

Magnus ILMJARV

The article endeavours to clarify how the issue of the Baltic States' Provisional Governments was treated before and during the Paris Peace Conference in 1918-1920; how the separatists of the Russia in Baltic provinces managed to get to the Conference; what the Estonian, Latvian and Lithuanian Provisional Governments intended to achieve from the Conference; how the Baltic issue was treated in 1918-1920 by Britain, France, the United States, Poland and the Russian White movement.

Writings about this subject can conditionally be divided into four periods: publications from the first period of Estonian independence; publications from the period of Soviet Union; publications by the Baltic refugees in the West and publications from the period after the Baltic States regained their independence. Even so, historiography of that subject is far from exhaustion. The topic of purveyance of British and French armament and military materials for Estonian, Latvian and Lithuanian Provisional Governments is not treated in this article. The article attempts to cover the activities of the three Provisional Governments, although the main attention is given to Estonia.

The progression of the Paris Peace Conference, including the Baltic question, was markedly influenced by the outcome of the armed conflict in Russia. The delegations of the Provisional Governments of Estonia, Latvia and Lithuania were not officially permitted to participate in the Paris Peace Conference. The allies viewed Estonia, Latvia and Lithuania primarily as a territory of the former Russian Empire which could be used as a bridgehead in the fight against Soviet Russia. The main objective of the Baltic delegations - to obtain de jure recognition from the Entente states - remained unrealized. At the beginning of the Peace Conference, Estonia, Latvia and Lithuania lacked the prerequisites of a state: a defined territory, populace and a government that came to power through free elections. De jure recognition was gained only after Estonia, Latvia and Lithuania had, in 1920, signed a peace treaty with Soviet Russia and declined to participate in the anti-Soviet Russia intervention politics of the Entente states.

Representatives of the Russian White movement attempted at the Paris Conference to convince the Allies that all the small states like Lithuania, Latvia, Belarus etc., that emerged from the collapse of the Russian Empire, were unable to retain their independence and would, in reality, end up under the influence of an economically and politically stronger neighbour - Germany. They also stated that the future status of the Baltic provinces, formerly part of the Russian Empire, could be decided only by the Constituent Assembly elected after the defeat of the Bolsheviks. They added that only the autonomy should be under consideration in these cases.

The United Kingdom's position on the Russian Baltic provinces before and during the Paris Peace Conference was not unanimous. In Foreign Minister Balfour's opinion, England had several options: to recognize the situation that had developed after the Treaty of Brest-Litovsk and agree to the oppressed status of the Baltic peoples. Balfour did not, at the same time, rule out several other possibilities: the Baltics would gain autonomy as part of Germany or Russia or they would become completely independent. But, considering the various positions of influential British politicians, it is impossible to identify here any defined position, as the Russian question still remained unresolved.

In designing the map of post-war Europe, French politicians took no clear position on the Russian Baltic provinces in 1918-1919. One faction presumed that the provinces who had declared their independence would become autonomous parts of a Russia freed from Bolshevik's rule or else allies of Poland, part of the cordon sanitaire, which separated Soviet Russia and Germany. Another faction of French politicians, however, favored the re-creation of a united and undivided Russia.

Politicians of the United States sought and defended until 1922 the preservation of Russia's territorial integrity, except for Poland and Finland. There were several reasons for this: good relations that had developed over time with Russia; the lack of any special interests the United States had in the Baltics at the end of the First World War and the belief of many politicians of the United States that the new small states would not be able to survive.

Before and during the Paris Peace Conference, Poland's desire to get more power in Eastern Europe became apparent. The thought processes of the Polish politicians were oriented towards the past - to the time before the first partition of Poland in 1772, when there existed the Polish-Lithuanian Commonwealth. They believed that a three million strong Lithuanians could not exist without Poland. In the view of these Polish politicians, Lithuania should have become a part of the federation created by Poland. This federation would also have included Latvia or else a part of Latvia.

Magnus ILMJARV

Tallinna Ulikooli Humanitaarteaduste Instituut, Narva mnt 25, Tallinn, Eesti; magnus.ilmjarv@tlu.ee

(1) Seton-Watson, R. W. Britain and the Dictators. A Survey of Post-War British Policy. Cambridge University Press, London, 1938, 52.

(2) Vt Marston, F. S. The Peace Conference of 1919: Organisation and Procedure. Greenwood Press, Westport, Connecticut, 1981, 64.

(3) Vt Poska, J. Paevaraamat Pariisis rahukonverentsilt. Eesti iseseisvuse voitluses koige ponevamal ajajargul. Kirj.-Uh. ,,Waba Maa", Tallinn, 1921; [phrase omitted] (1919-1920 [GAMMA][GAMMA].). [phrase omitted], 1921. https://archive.org/details/uvorotpetrograda00kird/page/16

(4) Graham, M. W. The Diplomatic Recognition of the Border States. Three parts. University of California Press, Berkeley, 1935, 1939, 1941; Andersons, E. Latvijas Vesture 1914-1920. Daugava, Stockholm, 1967, 475-505; Pusta, K. R. Saadiku paevik. Olion, Tallinn, 1992; Tarulis, A. N. American-Baltic Relations, 1918-1922: The Struggle Over Recognition. Catholic University of America Press, Washington, 1965; Tarulis, A. N. Soviet Policy Toward the Baltic States, 1918-1940. University of Notre Dame Press, 1965; Hovi, K. Cordon sanitaire ou Barriere de l'Est? The Emergence of the New French Eastern Alliance Policy 1917-1919. Turun Yliopisto, 1975; Hovi, K. Alliance De Revers: Stabilization of France's Alliance Policies in East Central Europe 1919-1921. Turun Yliopisto, 1984.

(5) Vt Mattisen, E. Tartu rahu. Eesti Raamat, Tallinn, 1989, 140-151; Zepkaite, R. Lietuva tarptautines politikos labirintuose 1918-1922. Mintis, Vilnius, 1973.

(6) Vt Gaigalaite, A. Lietuva Paryziuje 1919 metais. Sviesa, Kaunas, 1999; Eidintas, A., Bumblauskas, A., Kulakauskas, A., Tamosaitis, M. Lietuvos Istorija. Vilniaus universiteto leidykla, 2013, 138-141; Sibul, E. A. The Origins of Estonian Diplomacy, 1917-1922: The Roles of Kaarel Robert Pusta, Antonius Piip, and Jaan Poska. Thesis presented to the Faculty of the Department of History. San Jose State University, 1989, 79-112; Trapans, J. A. The West and recognition of the Baltic states: 1919 and 1991. A study of the politics of the major powers.--Journal of Baltic Studies, 1994, 25, 2, 153-173; Senn, A. E. Comparing the circumstances of Lithuanian independence, 1918-1922 and 1988-1992.--Journal of Baltic Studies, 1994, 25, 2, 123-130; Alston, C. Makers of the Modern World: The Peace Conferences of 1919-23 and Their Aftermath. Antonius Piip, Zigfrids Anna Meierovics and Augustinas Voldemaras: The Baltic States. Haus Publishing, London, 2010; Alston, C. Lithuania, Latvia and Estonia at the Paris Peace Conference.--Journal of the British Lithuanian Society, 2011, 11, 1, 2-6; Latvija Parizes miera konference 1919. gada. Delegacijas sezu protokoli. Galvena redaktore Valda Petersone. (Vestures Avoti, IX.) Latvijas Nacionalais arhivs, Riga, 2017.

(7) Vt Mattisen, E. Tartu rahu, 140-141; [phrase omitted] 1921-1929 [GAMMA][GAMMA]. [phrase omitted], 1985, 11.

(8) [phrase omitted]-[phrase omitted] 1918 [GAMMA]. http://www.hrono.ru/dokum/191_dok/19180303brest.php; Bresti rahu solmimise kohta vt [phrase omitted].--Rmt: [phrase omitted] 1918-1920. Koost [phrase omitted], [phrase omitted], 2018, 6-56.

(9) Dellingshausen, E. Im Dienste der Heimat. Erinnerungen des Freiherrn Eduard von Dellingshausen. Schriften des Deutschen Ausland-Instituts Stuttgart. Reiche D: Biographien und Denswurdigfeiten. Band 3. Ausland und Heimat Werlags-Aktiengesellschaft, Stuttgart, 1930, 318.

(10) [phrase omitted] 1914-1918 [GAMMA][GAMMA].--Rmt: [phrase omitted], 2014, 599.

(11) Vt Kodusoda ja valisriikide interventsioon Eestis 1918-1920. Dokumente ja materjale. Esimene koide. Eesti Raamat, Tallinn, 1984, 42.

(12) Vt Dellingshausen, E. Im Dienste der Heimat, 342-345.

(13) [phrase omitted] 1918 [GAMMA]. http://www.hrono.ru/dokum/191_dok/19180303brest.php

(14) Vt [phrase omitted] (1918-1939 [GAMMA][GAMMA].). [phrase omitted], 2015, 73.

(15) Vt Lenin, V. I. Teosed, 28. koide. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1955, 205.

(16) Kodusoda ja valisriikide interventsioon Eestis 1918-1920, 115.

(17) Vt Riigi Teataja (RT) 27.11.1918; Kodusoda ja valisriikide interventsioon Eestis 1918-1920, 118-121.

(18) Kodusoda ja valisriikide interventsioon Eestis 1918-1920, 126.

(19) [phrase omitted] 6.12.1918.--Rmt: [phrase omitted]-[phrase omitted], 2000, 178-179; Piip to Foreign Office 21.12.1919. The National Archives of the United Kingdom (TNA) FO 371/3308, No. 210783.

(20) Kallas Patsile (dateerimata), Pats sojaministrile 25.12.1918; Vertrag Zwischen der Estnische Regierung und dem finnische Hilfskomitee 23.12.1918. Rootsi vabatahtlike palgatingimused Soome valges kaardivaes 1917-1918. Eesti Riigiarhiiv (ERA) 2315-1-23, 89-95, 92-97.

(21) Memorandum by Latvian Acting Minister of Foreign Affairs Seeberg 13.3.1920. TNA FO 371/3633, No. 190038; Sullivan, C. L. German freecorps in the Baltic, 1918-1919. - Journal of the Baltic Studies, 1976, 7, 2, 125; Keller, P. Die Wehrmacht der Deutschen Republik ist die Reichswehr: Die deutsche Armee 1918-1921. Verlag Ferdinand Schoningh GmbH&Co, Paderborn, 2014, 105.

(22) Vt Sammartino, A. H. The Impossible Border: Germany and the East, 1914-1922. Cornell University Press, New York, 2010. https://books.google.ee/books?id=tiB8AgAAQBAJ&pg=PT77&dq=Armee+Oberkommando+Grenzschutz+Nord&hl=et&sa=X&ved=0ahUKEwjNq7icr_fhAhUCIVAKHT7EC2IQ6AEIKDAA#v=onepage&q=Armee%20Oberkommando%20Grenzschutz%20Nord&f=false (23) Fischer, F. Griff nach der Weltmacht: Die Kriegszielpolitik des kaiserlichen Deutschland1914/1918. Droste Verlag GmbH, Dusseldorf, 2013; Deutschlandhttps://books.google.ee/books?id=HmF4DwAAQBAJ&pg=PT527&lpg=PT527&dq=Baltischen+Hilfsausschuss&source=bl&ots=ChFCdoNYqO&sig=ACfU3U27su_U5yAroNTmmDZhBoTAMe6uOQ&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwjA3L2opPfhAhXDY1AKHQH_CIsQ6AEwBXoECAgQAQ#v=onepage&q=Baltischen%20Hilfsausschuss&f=false; Prehn, U., Boehm, M. H. Radikales Ordnungsdenken vom ErstenWeltkrieg bis in die Bundesrepublik 1891-1968. Wallstein Verlag, Gottingen, 2013, 108; vt Grant-Watson to Earl Curzon of Kedleston 14.7.1919. TNA FO 371/3609, No. 109107.

(24) Vt Telegram by Ovey 7.11.1918. TNA FO 371/3344; Telegram by Clive 8.11.; 16.11.; 18.11.; 18.11.1918; Memorandum by Stryk 30.11.1918. TNA FO 371/3344, No. 185569; No. 166520; No. 189869; No. 190560; No. 190943; No. 192681; Telegram by Clive 8.11.1918; Clive to Balfour 5.11.1918. TNA FO 371/3344, No. 185782; No. 192667.

(25) Vt Buks, A. 1918. gada decembris Riga--Latvijas zemessardzes rotu dumpis.--Latvijas Universitates Zurnals Vesture, 2018, 6, 75-77; vt Sullivan, C. L. German freecorps in the Baltic, 1918-1919, 124-133; [phrase omitted]. Jumava, 2005, 115-116.

(26) Vt Silins, J. Padomju Latvija 1918-1919. Vestures Izpetes nu Popularizesanas Biedriba, Riga, 2013, 55-81; Kodusoda ja valisriikide interventsioon Eestis 1918-1920, 161.

(27) Lietuvos Taryba, Leedu Riiginoukogu, Leedu Rahvusnoukogu.

(28) Notes of Conversation with Delegates of Taryba Accredited to Great Britain 25.3.1919. TNA FO 371/4377, No. P.I.D. 26; Eidintas, A. On the Boundary of Two Worlds. Vol. 42. Antanas Smetona and His Lithuania: From the National Liberation Movement to an Authoritarian Regime (1893-1940). Brill Rodopi, Leiden, 2015, 98.

(29) Wezel polsko-bialoruski 1918-1921. Dokumenty i materialy. Wybor i opracowanie Wojciech Materski. Wspolpraca Uladzimir Snapkouski (Bialorus)

Instytut Studiow Politycznych Polskiej Akademii Nauk, Warszawa, 2018, 140-141; [phrase omitted] 15.2.1919.--Rmt: [phrase omitted] 1918-1945 [GAMMA][GAMMA].: [phrase omitted]. I. 1918-1926. [phrase omitted]. <<[phrase omitted]>>, [phrase omitted], 2017, 25.

(30) [phrase omitted] II. 1 [phrase omitted] 1919 [GAMMA].--30 [phrase omitted] 1920 [GAMMA]. [phrase omitted], 1958 ([phrase omitted]), 179-180.

(31) Vt [phrase omitted] 26.3.1919.--Rmt: [phrase omitted] 1918-1945 [GAMMA]., 29.

(32) Historiograafias ka Maanoukogu, Maapaev, Eesti Maanoukogu, Eestimaa Kubermangu Ajutine Semstvonoukogu, Temporarer Landtag, Landesverwaltung, [phrase omitted]-[phrase omitted].

(33) Piip, A. Tormine aasta. Ulevaaade Eesti valispoliitika esiajast 1917.-1918. aastal dokumentides ja malestusis. Vaba Eesti, Orebro, 1966, 98-99; Memorandum by Foreign Office 18.4.1918; Piip, Pusta and Wirgo to Balfour 16.4.1918. TNA FO 371/3308, No. 62969; No. 67671.

(34) Seda naitvad ettekannetele tehtud markused: so called Esthonian Bureau jne. Vt Telegram by Howard 8.1.1918. TNA FO 371/3308, No. 4975.

(35) Vt Balfour to Wirgo, Piip and Pusta 3.5.1918. TNA FO 371/3308, No. 103299; vt ka ERA 1624-1-19, 1; Pour l'Esthonie Independante. Recueil des Documents Diplomatiques publie par la Delegation Esthonienne. Copenhague, MCMXVIII, 32-33.

(36) Pichon to Wirgo and Pusta 13.5.1918. TNA FO 371/3308, No. 126226; Le Temps, 17.5.1918; vt ka Hovi, K. Viro Ranskan politiikassa 1917-1925. (Oulun yliopiston historian laitos. Erikoispainossarja, N:o 225.) Oulu, 1991, 171; Pour l'Esthonie Independante, 33-34. Memorandum sur la situation politique de L'Estonie 19.4.1918. Suomen Kansallisarkisto (KA), Helsinki, Rudolf Holstin kokoelma, 16.

(37) Sonnino to Pusta and Wirgo 29.5.1919. TNA FO 371/3308, No. 71866; Pour l'Esthonie Independante, 34-35.

(38) Memorandum by Lord Robert Cecil 6.9.1918. TNA FO 371/3308, No. 153788.

(39) Regarding the Reuter telegram reporting the Estonian Landtag as independent 17.6.1918; War-Office to Under-Secretary of State for Foreign Office 31.10.1918. TNA FO 371/3308, No. 114245; No. 181916; War-Office to the Under-Secretary of State for Foreign Office 22.11.1919. TNA FO 371/3316, No. 194225.

(40) Telegram by Lindley 23.1.1918. TNA FO 371/3308, No. 15424; Seljamaa hiljem kirjutatud malestustes, mis sisaldavad ka vestlust Lindleyga, ei leidu lauset, et eestlased eelistavad Saksa protektoraati Venemaa rohumisele. Vt Julius Seljamaa. Eesti esimesed diplomaatilised suhted suurriikidega (katked paevaraamatust). ERA 3828-1-2, 4-8; vt ka Piip, A. Tormine aasta, 89-90.

(41) Drummond to Lloyd George 25.1.1919; Telegram by Foreign Office 25.1.1918. TNA FO 371/3308, No. 15424.

(42) Telegram by Dodd 27.1.1918; Telegram by Barclay 28.1.; 31.1.1918; Telegram by Greene 7.2.1918; Memorandum by Foreign Office (Estonia) 16.3.1918. TNA FO 371/3308, No. 17100; No. 18011; No. 20282; No. 24908; No. 60968.

(43) Memorandum by Japanese Foreign Ministry (Assurance to Estonia and Baltic Provinces) 6.2.1918. TNA FO 371/3308, No. 58940.

(44) Memorandum by Gregory 15.3.1918. TNA FO 371/3308, No. 60968.

(45) Telegram by Howard 18.4.1918. TNA FO 371/3308, No. 68763.

(46) Vt Polvinen, T. Venajan vallankumous ja Suomi 1917-1920. Helmikuu 1917-toukokuu 1918. WSOY, Porvoo, 1987, 109, 112.

(47) Vt nt Pichon, S. Le Sort de l'Esthonie. - Journal Des Debats, 11.11.1918.

(48) Moeldud on Treasury salanoukogu.

(49) Lord Bradbury to lord Hardinge 22.11.1918. TNA FO 371/3308, No. 193652; vt ka Memorandum by Simpson 27.11.1918; Foreign Office to Treasury 26.12.1918; Telegram by Foreign Office to lord Derby and Mr Barclay 24.12.1918. TNA FO 371/3308, No. 198210.

(50) Meierovics to the Secretary of State of Foreign Affairs 18.11.1918. TNA FO 371/3316, No. 190866.

(51) Eyre A Crowe to Treasury 28.11.1919. TNA FO 371/3316, No. 190866.

(52) Declaration given to Meierovics 23.10.1918. TNA FO 371/3316, No. 177709; [phrase omitted] XX [phrase omitted] , 115-116; Studies of the Russian Institute. Columbia University, Princeton University Press, 1966, 56.

(53) Memorandum by Political Intelligence Department of Foreign Office (The Baltic Provinces) 17.5.1918. TNA FO 371/3308, No. 199245.

(54) Memorandum by Estonian Provisional Legation to Foreign Office 19.12.1918. TNA FO 371/3308, No. 210782; vt Balfour to Wirgo, Piip and Pusta 3.5.1918. TNA FO 371/3308, No. 103299; vt ka Poska telegramm 24.6.1919. ERA 957-11-101, 236.

(55) Latvija Parizes miera konference 1919. gada, 34-36.

(56) Vt Purins, A. Andrievs Niedra. Cetri gadi un viss muzs. Valters un Rapa, 2005; Bilmanis, A. Grandeur and Decline of the German Balts.--The Slavonic and East European Review. American Series, 1944, 3, 4, 72.

(57) Vt Latvija Parizes miera konference 1919. gada, 34, 45.

(58) Secretary's Notes of Conversation of the Foreign Ministers, held in M. Pichon's Room at the Quai d'Orsay 30.4.1919. (Recommendation to the Commissioners for immediate action on the Baltic Situation.) TNA FO 371/4377, No. P.I.D. 395; Weygand to General Nudant 31.5.1919. TNA FO 371/4011, No. 78181.

(59) General Hammerstein to Nudant 9.5.1919. TNA FO 371/4011, No. 78181.

(60) [phrase omitted]

(61) Alates 1915. aastast Auswartiges Amt'i rahastamisel tegutsev agent, varjunimega Kaufer, andis Kaunases Saksa okupatsioonivoimude kontrolli all valja ajalehte Dabartis ja pidas Saksa luurega labiraakimisi Poolast suurema Leedu riigi loomiseks (Demm, E. Vabastamine propaganda abil. Juozas Gabrys ja Leedu iseseisvusliikumine 1911-1918. - Eesti Sojaajaloo Aastaraamat, 2015, 5 (11), 123); Eidintas, A. Antanas Smetona and His Lithuania, 88-93.

(62) Senn, A. E. The activity of Juozas Gabrys for Lithuania's independence, 1914-1920. - Lituanus. Lithuanian Quarterly Journal of Arts and Sciences, 1977, 23, 1. http://www.lituanus.org/1977/77_1_02.htm

(63) Demm, E. Vabastamine propaganda abil, 135; vt ka Pusta telegramm 9.10.1919. ERA 957-11101, 148-149.

(64) Senn, A. E. The activity of Juozas Gabrys for Lithuania's independence, 1914-1920.

(65) Ward to Tallents 26.9.1919. TNA FO 371/3609, No. 141517.

(66) The Communique of the Lithuanian Staff of July 9th 1919. TNA FO 371/3609, No. 112813; Foreign Office to Tallents 1.9.1919. TNA FO 371/3609, No. 121605.

(67) Vt Czepinski to Under-Secretary of State for Foreign Affairs 23.10.1919. TNA FO 371/3609, No. 145446.

(68) Plenipotentiary Delegate of Lithuania in the U.K. to Foreign Office 22.9.1919. TNA FO 371/3609, No. 132696; vt ka Loit, A. Baltisaksa ruutelkondade seisukohad ja tegevus Eesti iseseisvumisel 1918-1920. - Tuna, 2006, 4, 50-56.

(69) Vt Telegram by Ward addressed to Foreign Office 30.9.1919; Ward to Principal Secretary of State for Foreign Affairs 11.11.1919. TNA FO 371/3609, No. 136376; No. 143501; vt ka Paluszynski, T. Walka o niepodleglosc Lotwy 1914-1921. Dom Wydawniczy Bellona, Warszawa, 1999, 246.

(70) Vt Czepinski to Under-Secretary of State for Foreign Affairs 23.10.1919. TNA FO 371/3609, No. 145446.

(71) Telegram by Bosanquet 1.10.1919. TNA FO 371/3609, No. 136393.

(72) Memoire presente par la Delegation lettone a la Commission pour les Affaires Baltiques le 10 juin 1919. ERA 957-11-111, 14; Poska telegramm Pariisist 11.6.; 12.6.1919. ERA 957-11-101, 216, 221; Memorandum by Voldemaras, Narushevisch and Klimas to Balfour 6.8.1919. TNA FO 371/3609, No. 115801; Tallents to Sir Wynham to Earl Curzon of Kedlestone 26.8.1919. TNA FO 371/3609, No. 130314; Notes of Conversation with Voldemaras 5.2.1919. TNA FO 371/4377, No. P.I.D. 96; Memorandum by Henry Wilson (Memorandum on our present and future military policy in Russia) 13.11.1918. TNA FO 371/3344, No. 188552.

(73) Poska, J. Paevaraamat Pariisis rahukonverentsilt, 7.

(74) Conference de la paix, Paris. Revendications Lituaniennes, Paris, le 24 mars 1919. TNA FO 371/3609, No. 195204.

(75) Vt Pusta telegramm 18.9.; 27.9.1919. ERA 957-11-101, 128, 142-143.

(76) Latvija Parizes miera konference 1919. gada, 70-71.

(77) [phrase omitted], Conference politique russe.

(78) Vt [phrase omitted] H. E. <<[phrase omitted]>> 1917--[phrase omitted] 1920 [GAMMA].: [phrase omitted] [phrase omitted]. ([phrase omitted] <<Historia Russica>>.) [phrase omitted], [phrase omitted]-[phrase omitted], 2016, 233-234; [phrase omitted] A. [phrase omitted]-[phrase omitted] 1918-1919. [phrase omitted], 2017, 32-33.

(79) Vt [phrase omitted] B. A. [phrase omitted] ([phrase omitted]): [phrase omitted]. [phrase omitted], 2019, 110-111.

(80) [phrase omitted].--Rmt: 1917 [phrase omitted], 4-10 [phrase omitted] 2017 [GAMMA]. [phrase omitted], [phrase omitted], 2017, 70; Raport czlonka delegacji warszawskiej dla Naczelnika Panstwa o opiniach przedstawicieli narodow bylego Imperium Rosyjskiego 3.4.1919.--Rmt: Polskie Dokumenty Diplomatyczne 1919 styczen-maj. Toim S. Debski. Polski Instytut Spraw Miedzynarodowych, Warszawa, 2016, 585-586.

(81) Vt [phrase omitted] 20.4.1919. ERA 957-11-111, 25-26; vt ka Piibu telegramm Pariisist 25.5.1919. ERA 957-11-101, 44; Poska, J. Paevaraamat Pariisis rahukonverentsilt, 36-42; Telegram by Bosanquet 4.8.1919; Telegram by Gough 18.8.1919. TNA FO 371/3610, No. 111838; No. 118027; vt ka [phrase omitted] [GAMMA]. [phrase omitted] (1919-1920 [GAMMA][GAMMA].). [phrase omitted], 1921, 89-90.

(82) [phrase omitted]. [GAMMA]]. [phrase omitted] (1919-1920 [GAMMA][GAMMA].), 53.

(83) Samas, 85.

(84) [phrase omitted] 1918-1919, 94.

(85) Notes of Conversation with Tchaikovsky 8.4.1919. TNA FO 371/4377, No. P.I.D. 301.

(86) [phrase omitted] 1918-1919, 90.

(87) 1617. aastal solmitud Stolbovo rahuleping lopetas 1610. aastal puhkenud Vene-Rootsi soja.

(88) Op. cit. [phrase omitted] B. A. [phrase omitted] ([phrase omitted] [phrase omitted]), 112.

(89) Op. cit. Polvinen, T. Venajan vallankumous ja Suomi 1917-1920, 140; [phrase omitted] A. [phrase omitted] -[phrase omitted] 1918-1919, 77, 86-92.

(90) 1919 czerwiec, 17 Paryz--Z deklaracji delegatow panstw wczesniej wchodzacych w sklad Imperium Rosyjskiego do konferencji pokojowej.--Rmt: Wezel polsko-bialoruski 1918-1921. Dokumenty i materialy, 230; Virolainen protesti (dateerimata). KA Holsti, 18.

(91) [phrase omitted] H. E. <<[phrase omitted]>> ? 1917--[phrase omitted] 1920 [GAMMA]., 228; Memorandum by Foreign Office 6.5.1919. TNA FO 371/4011, No. 76651.

(92) Vt V B. T. [phrase omitted]. https://pereklichka.livejournal.com/877429.html

(93) Samas.

(94) [phrase omitted] A. [phrase omitted] 1918-1919, 93.

(95) Poska, J. Paevaraamat Pariisis rahukonverentsilt, 15-16.

(96) Vt Howard to British delegation 16.5.1919. TNA FO 371/4011, No. 78450; Telegramm Pariisist 30.5.1919. ERA 957-11-101, 51.

(97) Suomen, Viron, Latvian ja Liettuan valinen konferessi Tartossa 29.9.-1.10.1919; Eversti Tallentsin antama kappale Englannin vastausta Meierovicsile 29.9.1919. KA Holsti, 28.

(98) Analysis of a report made by General Niessel 3.11.1918. TNA FO 371/3344, No. 188564.

(99) Memorandum by Nabokoff to Foreign Office 19.11.1918. TNA FO 371/3344, No. 19116; [phrase omitted] A. [phrase omitted] 1918-1919, 93.

(100) CepreeB E. [phrase omitted], 1918-1924 [GAMMA][GAMMA].: [phrase omitted], [phrase omitted], 2019, 267-268.

(101) Imperial War Cabinet 37 6.11.1918; Note by Cecil 7.11.1918; Telegram by Lord Derby 6.11.1918. (Assitance for the Western provinces.) TNA FO 371/3344, No. 164484.

(102) Memorandum by Henry Wilson (Memorandum on our present and future military policy in Russia) 13.11.1918. TNA FO 371/3344, No. 188552.

(103) Samas.

(104) Letter from the Secretary General of PNC in Paris to the Deputy Minister of Foreign Affairs June 25, 1919. - Rmt: Polish Documents on Foreign Policy, 11 November 1918 - 28 June 1919. Toim S. Debski, P. Dlugolecki. PISM, Warszawa, 2017, 461; eesti keeles: ,,On palju asju, mis muutuvad, salakaval Albion tegutseb, me laseme nad vabaks."

(105) Minute of the Proceedings of a Conference held at the Foreign Office 13.11.1918. TNA FO 371/3344, No. 188740.

(106) Minutes by Foreign Office 13.11.1918. TNA FO 371/3344, No. 188830.

(107) Extract from the Minutes of a Meeting of War Cabinet held at 10 Downing Street on November 14th, 1918 at 12 noon. TNA FO 371/3344, No. 188740.

(108) Telegram by Lord Kilmarnock (Copenhagen) 12.10.1918; Kilmarnock to Balfour 13.10.1918. TNA FO 371/3344, No. 171579; No. 174927; vt ka Clive to Balfour 5.11.1918; Memorandum by Gregory (British policy in Russia) 16.10.1918. TNA FO 371/3344, No. 192667; No. 117046; vt ka Carlgren, W. M. Sverige och Baltikum. Fran mellankriegstid till efterkriesar. En oversikt. Publica, Stockholm, 1993, 14-15.

(109) Extract from the Minutes of a Meeting of War Cabinet held at 10 Downing Street on November 14th, 1918 at 12 noon. TNA FO 371/3344, No. 188740.

(110) Vt Note by Brigadier-General Spears 14.11.1918. TNA FO 371/3344, No. 189696.

(111) Vt Minute (3) of Imperial War Cabinet 38 as amended 26.11.1918. TNA FO 371/3308, No. 198210; Rifles and Machine Guns for the Estonians (Before the 30.11.1918). TNA FO 371/3344, No. 197838.

(112) Memorandum of Conference at Foreign Office, November 29, 1919; Mr Balfour note to First Lord of Admiralty, Instructions to admiral Sinclair regarding Estonia and Bolsheviks. TNA FO 371/3345, No. 198772.

(113) Telegram by Foreign Office to Clive 29.11.1919. TNA FO 371/3308, No. 195667.

(114) British Military Expeditions in Russia. Minute by Balfour (circulated to the King and the Cabinet) 29.11.1918. TNA FO 371/3345, No. 198891.

(115) Vt Fletcher, W. A. The British navy in the Baltic, 1918-1920: Its contribution to the independence of Baltic nations.--Journal of the Baltic Studies, 1976, 7, 2, 134-144; Bennett, G. Freeing the Baltic 1918-1920. Pen & Sword Maritime, Barnsley, South Yorkshire, 2017; British Baltic Squadron, Copy of telegram 14.12.1918. TNA FO 371/3345, No. 206314.

(116) Copy of telegram from Admiralty Paris to Admiralty 14.5.1919. TNA FO 371/4011, No. 74163.

(117) [phrase omitted] B. [phrase omitted], [phrase omitted]. http://beloedelo.com/researches/article/?746

(118) https://api.parliament.uk/historic-hansard/commons/1919/nov/17/govebnment-policy#S5CV0121P0_19191117_HOC_396

(119) Memorandum by the Secretary of State (not dated). - Rmt: Papers Relating to the Foreign Relations of the United States 1919. The Paris Peace Conference. Vol. I. Washington D.C., 1919, 11-12.

(120) The inquiry. - Memorandum Submitted 22.12.1917 (The Present Situation: The War Aims and Peace Terms). - Rmt: Papers Relating to the Foreign Relations of the United States 1919. The Paris Peace Conference. Vol. I. Washington D.C., 1919, 51.

(121) Vt http://avalon.law.yale.edu/20th_century/wilson14.asp

(122) Vt [phrase omitted] C. B. [phrase omitted] (1918-1920).--Rmt: [phrase omitted] 5. [phrase omitted], 1919-1920: [phrase omitted] I [phrase omitted]. [phrase omitted], 2017, 77-78.

(123) [phrase omitted] A. B. [phrase omitted] 1918-1940. [phrase omitted]. URSS, 2009, 32.

(124) Report on the inquiry: Its scope and method 20.3.1918.--Rmt: Papers Relating to the Foreign Relations of the United States 1919. The Paris Peace Conference. Vol. I. Washington D.C., 1919, 56.

(125) Samas, 65.

(126) Memorandum by Bullit to Lansing 2.11.1918. https://rotunda.upress.virginia.edu/founders/default.xqy?keys=WILS-print-01-51-02-0563;

The Special Representative (House) to the Secretary of State 16.11.2018.--Rmt: Papers Relating to the Foreign Relations of the United States 1919. The Paris Peace Conference. Vol. I. Washington D.C., 1919, 197.

(127) Lansing to Barclay 27.11.1918. TNA FO 371/3308, No. 205324; Thompson, J. M. Russia, Bolshevism, and the Versailles Peace. Princeton University Press, 1966, 56.

(128) Bakhmeteff to the Secretary of State 20.11.1918.--Rmt: Papers Relating to the Foreign Relations of the United States 1919. The Paris Peace Conference. Vol. I. Washington D.C., 1919, 267-268.

(129) Vt [phrase omitted] C. B. [phrase omitted] -[phrase omitted] (1918-1920), 79-80.

(130) [phrase omitted] H. E. <<[phrase omitted]>> ? 1917--[phrase omitted] 1920 [GAMMA]., 228.

(131) Wilson to the Secretary of State 20.11.1918.--Rmt: Papers Relating to the Foreign Relations of the United States 1919. The Paris Peace Conference. Vol. I. Washington D.C., 1919, 268-269.

(132) Secretary of State to Wilson 26.11.1918.--Rmt: Papers Relating to the Foreign Relations of the United States 1919. The Paris Peace Conference. Vol. I. Washington D.C., 1919, 271.

(133) Lansing to Wilson 21.11.1918. Proposed statement regarding Russian situation. https://rotunda.upress.virginia.edu/founders/default.xqy?keys=WILS-print-01-53-02-0179

(134) Telegram by Morris to Acting Secretary of State 15.2.1919; Lansing to Acting Secretary of State 22.2.1919; Lansing to Acting Secretary of State 7.5.1918.--Rmt: Papers Relating to the Foreign Relations of the United States 1919. Vol. II. Washington D.C., 1919, 210-211, 216.

(135) Remark by Foreign Office (USA opinion, Barclay 2.12.1918). TNA FO 371/3308, No. 60968.

(136) Vt Full text of ,,The Bullitt mission to Russia: testimony before the Committee on Foreign Relations, United States Senate, of William C. Bullitt". https://archive.org/details/cu31924014635555/page/n4; Heim, K. A. The United States Bullitt Mission to Russia: 1919. - Towson University Journal of International Affairs, 1988, XXII, 2, 61-68; https://archive.org/details/cu31924014635555/page/n4

(137) Secretary's note of Meeting of Foreign Ministers, held in M. Pichon's Room at the Quai d'Orsay 9.5.1919. TNA FO 371/4377, No. P.I.D. 410.

(138) Samas.

(139) Graebner, N. A., Bennett, E. M. The Versailles Treaty and Its Legacy. The Failure of the Wilsonian Vision. Cambridge University Press, 2014, 50.

(140) Piibu telegramm 5.7.; 6.9.1919; Poska telegramm 24.6.1919. ERA 957-11-101, 69, 99, 236; Latvija Parizes miera konference 1919. gada, 44.

(141) Vt Latvija Parizes miera konference 1919. gada, 55; Poska, J. Paevaraamat Pariisis rahukonverentsilt, 14-15; Haslam, J. The Vises of Integrity: E.H. Carr, 1892-1982. Verso, London, 2000, 30; https://photos.state.gov/libraries/estonia/.../Searching-for-Morrison.pdf

(142) Secretary's note of Meeting of Foreign Ministers, held in M. Pichon's Room at the Quai d'Orsay 23.5.1919. TNA FO 371/4377, No. P.I.D. 446.

(143) Holsti ulkoministeriolle 28.4.1919. KA Holsti, 17.

(144) Holsti ulkoministeriolle 22.5.; 24.5.; 27.5.1919. KA Holsti, 18.

(145) Letter by Patric Ramsay to Earl Curzon of Kedlestone (Report concerning American influence and interest in Lithuania) 1.8.1919. TNA FO 371/3609, No. 114709.

(146) Telegram by Grahame (Paris) 4.12.1918. TNA FO 371/3345, No. 200127.

(147) Telegram from Lord Derby to Balfour 12.12.1918. TNA FO 371/3345, No. 205411.

(148) Vt Thompson, J. M. Russia, Bolshevism, and the Versailles Peace, 57; vt ka Gueslin, J. La France face aux independances baltes de Brest Litovsk a la Conference de la Paix (1918-1919). - Relations Internationales, 1998, 93.

(149) Pusta, K. R. Saadiku paevik, 24.

(150) Samas, 43-44; Poska, J. Paevaraamat Pariisis rahukonverentsilt, 43-44.

(151) K. R. Pusta 1922. aasta ulevaade (Eesti tunnustamine de jure) 9.1.1922. - Rmt: Hoover Institution on War, Revolution and Peace. Hoover Institution Archives (HIA), Stanford California, Pusta, 4.

(152) Piibu telegramm Pariisist 5.5.; 26.6.1919. ERA 957-11-101, 25-26, 56.

(153) Pro memoria /August 1919. KA Holsti, 28.

(154) Copy of the Collective note presented on October 8, 1919 to the President of the Supreme Allied Council at the Peace Conference by the representative of independent republic. TNA FO 371/3609, No. 142833.

(155) Le President du Conceil Ministre de la Guerre a M. le Delegue du Government provisoire d'Esthonie en France 13.3.1919; Piibu telegramm Pariisist 16.5.1919. ERA 957-11-101, 1-2; Prantsumaa sojaliste missioonide kohta vt ka Schramm, T. Francuskie misje wojskowe w Panstwach Europy Srodkowej 1918-1938. Wydawnictwo Naukowe Uniwersytetu im. Adama Mickiewicza, Poznan, 1987, 203-217.

(156) Bukaite, V. Prantsusmaa sojalise missiooni (1919-1920) suhtumine Leedu riiklusse.--Eesti Sojaajaloo Aastaraamat, 2016, 2, 45-46; Piibu telegramm Pariisist 25.4.; 17.5.1919. ERA 957-11101, 24, 34; Piibu telegramm Pariisist 16.5.1919. ERA 957-11-101, 1-2. Selles kusimuses polnud liitlased uksmeelsed. Itaalia ja USA diplomaadid soovitasid Eestil Petrogradi operatsiooniga end mitte siduda, Inglismaal aga leidus neid, kes kaskisid liitlaste korraldust oodata. Vt Poska telegramm Pariisist 11.6.1919. ERA 957-11-101, 216.

(157) Pusta telegramm (detsember 1919). ERA 957-11-101, 2017.

(158) Instruction from the Interim Chief of State in connection with the preparations for the departure of Warsaw delegation [After 27 November 1918].--Rmt: Polish Documents on Foreign Policy, 11 November 1918--28 June 1919, 35-39.

(159) Transcript of the Minister of the External Affair's press conference about the foreign policy, December 17, 1918. - Rmt: Polish Documents on Foreign Policy, 11 November 1918 - 28 June 1919, 68-69.

(160) Pusta telegramm 25.9.1919. ERA 957-11-101, 136; vt ka Rumbold to Earl Curzon of Kedlston (Proposed constitution of Polish-Lithuanian joint Commission) 13.11.1919. TNA FO 371/3609, No. 154587.

(161) Memorandum by Kenney (Conversation with Pilsudski) 26.1.1919. TNA FO 371/4377, No. P.I.D. 109; vt ka Lundgreen-Nielsen, K. The Polish Problem at the Paris Peace Conference. A Study of the Policies of the Great Powers and the Poles 1918-1919. Odense University Press, 1979, 55.

(162) Niepodpisnana notaka z wystapienia delegata na konferencje pokojowa podczas posiedzenia Najwyzszej Rady Sojuszniczej (Premiere seance du 29 janvier 1919), after January 29, 1919. - Rmt: Polskie Dokumenty Diplomatyczne 1919 styczen-maj, 173; Secretary's Notes of a Conversation held in M. Pichon's Room at the quai d'Orsay, Paris, January 29, 1919, at 11 a.m. - Rmt: British Documents on Foreign Affairs (BDFA): Reports and Papers from the Foreign Office Confidential Print. Peatoim K. Bourne, D. Cameron Watt. Part II. From the First to the Second World War. Series I. The Parish Peace Conference of 1919. Toim M. Dockrill. Vol. 2. Supreme Council Minutes, January-March 1919. University Publications of America, 1989, 46.

(163) Vt Zapis dyskusji na temat polskich granic wschodnich przeprowadzonej podczas posiedzenia KNP w Paryzu 2.3.1919. - Rmt: Polskie Dokumenty Diplomatyczne 1919 styczen-maj, 386.

(164) Zapis dyskusji na temat polskich granic wschodnich przeprowadzonej podczas posiedzenia KNP w Paryzu 2.3.1919. - Rmt: Polskie Dokumenty Diplomatyczne 1919 styczen-maj, 373-399.

(165) Nota delegacji Polskiej na konferencji pokojowej o wschodnich granicach Polski przeslana przewodniczacemu komisji terytorjalnej d. 3. marca 1919 r. - Rmt: Dmowski, R. Politika polska i odbudowanie panstwa. Czestochowa, 1937, 393-396.

(166) Dmowski, R. Politika polska i odbudowanie panstwa, 204-206.

(167) Memorial o terytorjum Panstwa Polskiego. Zlozony przez R. Dmowskiego prezydentowi Wilsonowi w Waszyngtonie d. 8 pazdziernika 1918 r.--Rmt: Dmowski, R. Politika polska i odbudowanie panstwa, 372-373; vt ka Lundgreen-Nielsen, K. The Polish Problem at the Paris Peace Conference, 38-39.

(168) Secretary's Notes of a Conversation held in M. Pichon's Room at the quai d'Orsay, Paris, March 19, 1919, at 3 p.m. BDFA: Reports and Papers from the Foreign Office Confidential Print. Peatoim K. Bourne, D. Cameron Watt. Part II. From the First to the Second World War. Series I. The Parish Peace Conference of 1919. Toim M. Dockrill. Vol. 3. Supreme Council Minutes, March-July 1919; British Empire Delegation Minutes, January-March 1919. University Publications of America, 1989, 43.

(169) Vt [phrase omitted]. 4.10.1919; [phrase omitted]- 15.10.1919.--Rmt: [phrase omitted] 1918-1945 [GAMMA][GAMMA]. [phrase omitted] I, 31, 36.

(170) Notaka wiceministra spraw zagranicznych dla ministra (do Paryza) j rozmowach z delegacja litewska 26.4.1919.--Rmt: Polskie Dokumenty Diplomatyczne 1919 styczen-maj, 702-703.

(171) Vt Raport delegacji warszawskiej dla Naczelnika Panstwa o przebiegu konferencji pokojowej 4.4.1919. - Rmt: Polskie Dokumenty Diplomatyczne 1919 styczen-maj, 597-601; Sprawozdanie stenograficzne z 25 posiedzenia Sejmu Ustawodawczego z dnia 4 kwietnia 1919 r. Archiwum Akt Nowych (AAN), Warszawa, Ambasada R.P. w Londynie 503/341.

(172) Vt Thompson, J. M. Russia, Bolshevism, and the Versailles Peace, 344.

(173) Notaka przedstawicielstwa rzadu w Bernie dla MSZ a brytyjskiej polityce wobec Polski 14.1.1919. - Rmt: Polskie Dokumenty Diplomatyczne 1919 styczen-maj, 61-62.

(174) Sir Wynham to Earl Curzon of Kedlestone (Conversations of M. Skrzynski & Paderewski) 31.8.1919. TNA FO 371/3609, No. 125368; J. J. Mikkolan matkakertomus Suomen ulkoasiain ministerille 9.11.1919. KA Holsti, 28.

(175) Note by Namier 10.9.1919. TNA FO 371/3609, No. 125368.

(176) Vt Hunczak, T. Sir Lewis Namier and the Struggle for Eastern Galicia, 1919-1920. - Harvard Ukrainian Studies, 1977, 1, 2, 3-13.

(177) The letter from the Head of Polish Military Mission in Paris to the Chief of State about the policy of Entente towards Poland and the prospects of co-operation with the Czech, June 26, 1919. - Rmt: Polish Documents on Foreign Policy, 11 November 1918 - 28 June 1919, 483; Dmowski, R. Politika polska i odbudowanie panstwa, 11, 170-171.

(178) Instructions of the Ministry of Foreign Affairs to the envoy in London in connection with its departure for Great Britain, 19.6.1919. - Rmt: Polish Documents on Foreign Policy, 11 November 1918 - 28 June 1919, 438, 441.

(179) Rumbold to Earl Curzon of Kedleston (report of conversation with Paderewski) 29.10.1919. TNA FO 371/3609, No. 150001.

(180) Vt Memorandum by Foreign Office (Situation in Lithuamia) 18.9.1919. TNA FO 371/3609, No. 135796.

(181) Tallents to Earl Curzon of Kedlestone (Polish-Lithuanian question) 23.9.1919. TNA FO 371/3609, No. 136978.

(182) Tallents to Earl Curzon of Kedlestone (Polish-Lithuanian question) 23.9.1919. TNA FO 371/3609, No. 136978.

(183) Vt Notes of Conversation with Voldemaras 5.2.1919; Notes of a Conversation with Delegates of Taryba Accredited to Great Britain 25.3.1919. TNA FO 371/4377, No. P.I.D. 96; No. P.I.D. 265.

(184) Vt Poska, J. Paevaraamat Pariisis rahukonverentsilt, 14.

(185) Speech of Prime Minister, Paderewski, which was delivered in the Polish Diet on November 12, 1919; Humbold to Earl Curzon, November 13, 1919. BDFA: Reports and Papers from the Foreign Office Confidential Print. Peatoim K. Bourne, D. Cameron Watt. Part II. From the First to the Second World War. Series I. The Parish Peace Conference of 1919. Toim M. Dockrill. Vol. 9. The Peace Settlement and Poland, and Baltic States; British Policy toward Russia and the Future of Austria. University Publications of America, 1989, 48-49, 60.

(186) Rumbold to Earl Curzon 8.12.1919, memorandum by Savery (Poland and the Baltic States). BDFA Series I. Vol. 9, 69-70.

(187) Treaty and protocol signed at Versailles June 28, 1919; protocol signed by Germany at Paris January 10, 1920. https://www.loc.gov/law/help/us-treaties/bevans/m-ust000002-0043.pdf; Lossowski, P. Traktat Wersalski a Europa Srodkowo-Wschodnia. - Rmt: Od Wersalu do Poczdamu. Sytuacja miedzynarodowa Europy Srodkowo-Wschodniej 1918-1945. Materialz sesji naukowej w Instytucie Historii PAN 23-24 pazdziernika 1995 r. Warszawa, 1996, 13.

(188) History of the Peace Conference of Paris. Vol. I. Temperley Oxford University Press, London, 1920. https://archive.org/stream/historyofpeaceco01tempuoft/historyofpeaceco01tempuoft_djvu.txt; Telegram to General Gough from Balfour 1.8.1919; Telegram from General Gough to Balfour 21.7.1919. TNA FO 371/3611, No. 111921.

(189) Grant Watson to Earl Curzon of Kedleston 4.8.1919. TNA FO 371/3611, No. 114858.

(190) Vt https://www.loc.gov/law/help/us-treaties/bevans/m-ust000002-0043.pdf

(191) Grant Watson to Earl Curzon of Kedleston 4.8.1919; Telegram by Grant Watson 6.8.1919. TNA FO 371/3611, No. 114858; No. 112955.

(192) Vt Report based on the information of the Balticum-lieutenant Wetz 15.5.1920. KA Holsti, 28.

(193) Vereinbahrung zwischen den Vertretern der litauischen Regierung und den Vertreten der deutschen Behorden 2.11.1919. TNA FO 371/3609, No. 156362.

(194) Vereinbahrung zwischen den Vertretern der litauischen Regierung und den Vertreten der deutschen Behorden 2.11.1919. TNA FO 371/3609, No. 156362; Telgram from Colonel Tallents 5.11.1919. - Rmt: BDFA. Part II. Series I. Vol. 9, 154; Sullivan, C. L. German freecorps in the Baltic, 1918-1919, 128-129. Varustuse kohta vt Telegram by Ramsay 11.8.1919. TNA FO 371/3611, No. 118322.

(195) Treaty and protocol signed at Versailles June 28, 1919; protocol signed by Germany at Paris January 10, 1920. https://www.loc.gov/law/help/us-treaties/bevans/m-ust000002-0043.pdf

(196) Vt ka Ward to Tallents 7.10.1919. TNA FO 371/3609, No. 142078.

(197) Ward to Principal Secretary of State for Foreign Affairs (Situation in Lithuania) 29.12.1919. TNA FO 371/3609, No. 168348.

(198) Vt De facto recognition of Lithuanian Government. Wellesley to Czepinski, 24.9.1919. Recognition of Estonia and Latvia. Government. Spicer to Under-Secretary of State for the Colonies, 15.10.1919. TNA FO 371/3609, No. 132416; No. 137040; Pusta telegramm 14.10.1919. ERA 957-11-101, 160.

(199) Vt Bukaite, V. Prantsusmaa sojalise missiooni (1919-1920) suhtumine Leedu riiklusse, 58; vt Letter by Bosanquet (Recognition of de facto independence of Estonia by Polish Government) 21.10.1919. TNA FO 371/3610, No. 146710.

(200) K. R. Pusta 1922. aasta ulevaade (Eesti tunnustamine de jure) 9.1.1922. HIA Pusta, 4; Eestit de jure tunnustanud riikide nimekiri. ERA 957-12-46, 1-7; Esittely Tasavallan Presidentille Valtioneuvostossa 18.1.1921. KA Holsti, 28; Medijainen, E. The US de jure recognition of the Baltic states in 1922. -- Trames: Journal of the Humanities and Social Sciences, 2012, 16(66/61), 4, 305-322.

https://doi.org/10.3176/hist.2019.1.06

[Please note: Some non-Latin characters were omitted from this article]
COPYRIGHT 2019 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2019 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Ilmjarv, Magnus
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Geographic Code:4EUUK
Date:Jan 1, 2019
Words:21300
Previous Article:FACTS CLARIFIED?: THE INTERWAR ESTONIAN-GERMAN-JAPANESE INTELLIGENCE COOPERATION.
Next Article:TASULISE PUHKUSE SISSESEADMINE EESTIS.

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2021 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters |