Printer Friendly

August Anni(st)'s national-democratic ideal of culture in the early years of the Republic of Estonia and during the era of silence/August Anni(sti) rahvuslik-demokraatlik kultuuriideaal Eesti Vabariigi algusaastail ja vaikival ajastul.

SISSEJUHATUS

August Anni-Annist (1899-1972) (1) kuulus Esimese maailmasoja, Vene revolutsiooni, Saksa okupatsiooni ja Eesti Vabadussoja keerises sirgunud noorsoo hulka, kes astus ellu koos verivarske Eesti Vabariigiga. Ta kuulus eesti haritlaste esimesse polvkonda, kellel avanes voimalus oppida nn rahvuslikke teadusi--antud juhul eesti keelt ja kirjandust--oma emakeeles. Esimest korda eesti rahva ajaloos pidi Tartu ulikool rahuldama eelkoige eestlaste kultuurivajadusi ja koolitama kaadrit eestlaste endi riigi jaoks. Annisti polvkonda kuuluvate humanitaaride jaoks, kes olid sundinud 1900. aasta paiku, tahendas see tohutut ajaloolist voimalust ja vastutusrikast valjakutset arendada eesti kultuuri. (2) Oli vaja sonastada uus rahvuslik kultuuriprogramm, mis vastanuks demokraatliku Eesti Vabariigi vajadustele. (3) Seda ulesannet prooviski Annist kuni 1940. aastani taita. (4)

1935. aastal rahvaluuleteaduse alal doktorikraadi (5) omandanud Annist oli 1920.-1930. aastail vaga produktiivne kirjutaja (6), kes oma kultuuriideaalide kohaselt ei piirdunud ainult erialase teadusliku uurimistooga. (7) Ta oli paralleelselt nii eesti rahvuskultuuri paevakajalisi kusimusi lahkav viljakas publitsist kui ka kirjandus- ja rahvaluuleteadlane ning tolkija. Eesti avalikkuse ette astuski Annist tudengipolves aastail 1920-1923 eelkoige kultuuritegelasena, kes hoidis katt Eesti Vabariigi rahvuskultuuri pulsil. Tolkijana alustas ta juba 1919. aastal, luuletajana 1922 ja raamatute toimetajana, kirjandus- ning rahvaluulekriitikuna 1923. aastal. (8) Lisaks oli ta maailmasodadevahelisel perioodil tuntud veel kui uliopilasnoorsoo ja haritlaskonna tegevussihtide sonastaja (9) ning hoimutegelane, kelle sihiks oli nii Eesti ja Soome vaimne lahendamine kui ka soome kultuuri tutvustamine Eestis. (10) Ta oli ka teaduse populariseerija, kes aastail 1931-1940 toimetas raamatajakirja Elav Teadus (11). 1929. aastast alates kuulus ta Tartu ulikooli eesti ja uldise kirjandusteaduse oppejoudude hulka. Annist oli tegev ka mitmes organisatsioonis. (12) 1945. aastal ta vangistati ja represseeriti. (13) Noukogude Eestis oli Annist tuntud eelkoige folkloristi ja tolkijana (14), aga Soomes peeti teda teeneliseks Soome-Eesti kultuurisuhete arendajaks (15). Annisti elutoo oli mimetahuline, mille keskmes olid eesti ja laiemalt isegi kogu laanemeresoome rahvuskultuuri kusimused.

Artiklis on pakutud vaikesi noppeid Annisti kui rahvuslikult ja demokraatlikult meelestatud kultuurifilosoofi kirjutistest. Allikatena on kasutatud peamiselt uliopilasseltsi Veljesto koguteoseid, uliopilaslehti ja ajakirju Akadeemia ning Suomalainen Suomi. Suureks abiks on olnud Ruth Mirovi Annisti toode bibliograafia 1987. aastast, kuigi seal puudub osa tema pseudonuumi ja initsiaalide all avaldatud kirjatoodest. (16) Varem on autor uurinud Annistit eelkoige kui "yhissoomluse" teoreetikut ja Eesti-Soome uliopilas- ning kultuurisuhete arendajat. (17) Autor on veendunud, et Annisti laiahaardeline elutoo vaariks senisest palju rohkem esiletostmist ja uurimist. Vaga vajalik oleks avaldada tema valitud artiklite kogumik seerias "Eesti mottelugu". (18)

Artiklis on vaadeldud Annisti aatelisi mojutajaid, tema rahvuslikke kultuuriideaale ja suhtumist demokraatiasse Eesti omariikluse esimesel perioodil. Sellega seostuvad ka valisorientatsiooni kusimused. 1940. aasta kevadel konstateeris August Palm "Eesti biograafilise leksikoni" taienduskoites, et Annist "on esimese iseseisvusaegse sugupolve maailmavaatelise sunteesi innukaimaid otsijaid". (19) Milliseid nagemusi "kultuuritahteline" (20) Annist oma polvkonnale serveeris, seda ongi jargnevalt kasitletud.

KUJUNEMISAASTATE MOJUTAJAD

Alguses oli kysimus. Ja kysimus oli vaimu juures ning oli vaim. Aga kysimusest sai tode ning tegu.

Et tode leida, tuleb asjule laheneda aktiivselt kysides, parem veel kui, vahe tutvudes, juba hypoteesiga. Kui see parast osutukski valeks--see on siiski abiks olnud tosiolude eritlemisel (August Anni(st), 1923). (21)

Vaimne uudishimu ja pakatav teotahe koos erakordselt suure toovoimega, mis seadsid sihiks sunteesivate seletuste ning nagemuste visandamise, iseloomustasid Annistit kogu elu. Tema kusimused, tolgendused ja soovituslikud teesid puudutasid eelkoige umbritsevaid reaalolusid: Annist tahtis pidada dialoogi oma kaasaja Eesti kultuuri- ja uhiskonnaeluga. (22) Ta ei tahtnud uurida vaid seda, mis on ja oli, vaid ka seda, kuidas peaks olema ning voiks olla. (23) Omariikluse tingimustes jai ta poliitiliselt soltumatuks "radikaalseks rahvuslaseks" ja demokraatia pooldajaks, kes ei soovinud end siduda uhegi erakonnaga. (24) Annist hindas originaalsust ja vaimset iseseisvust. (25) Kuidas ta selliseks kujunes?

Vasimatu kultuuritegelane sundis 19. sajandi viimasel aastal Viljandimaal taluniku pojana. Parast Kolga-Jaani kihelkonnakooli jatkus haridustee aastail 1912-1918 Tartu kommertskoolis, (26) mis majanduslikust suunitlusest (27) hoolimata sustis Annistisse eelkoige rahvuslikku vaimu. Oluliseks mojutajaks oli magister Johannes Aavik (1880-1973), nooreestlaste hulka kuuluv Helsingi ulikooli keeleuuendajast kasvandik, kes opetas kommertskoolis muuhulgas eesti keelt ja kirjandust. Sellise aine kuulumine venekeelse poistekooli tunniplaani oli tsaariaja tingimustes erakordne. Annistil avanes haruldane voimalus omandada emakeeles ja kirjanduses sustemaatiliselt ning heal tasemel teoreetilisi teadmisi juba kooliajal (28), samas sai temast Aaviku mojul keeleuuendusliikumise veendunud pooldaja (29). Hiljem meenutas Annist Aaviku tegevust emakeeleopetajana jargmiselt:
   Ikka jalle tostis Aavik esile emakeele oskuse rahvusliku tahtsust,
   selle tundmise ja oige rakendamise vajadust. /.../ Koigepealt aga
   oskas ta sisendada armastust eesti keele, kirjanduse ja kogu eesti
   kultuuri vastu.


Aaviku rahvuslik ohvrivalmidus andis eeskuju, et rahvuskultuur on seda vaart, et sellele oma elu puhendada. (30)

Eestimeelsus laienes sujuvalt Soome-sopruseks, sest Aavik korraldas veel eraviisiliselt soome keele kursusi, millest Annist koolipoisina osa vottis. Kursuse kaigus, kus keelt omandati peamiselt korgetasemelist ilukirjandust tolkides, juhtis Aavik tahelepanu vordlusmomendile ja Soome kultuuriliste eeskujude vajadusele eestluse arendamisel: Soomes olevat koik nii kultuuriline ja rahvuslik, milliste sihtide poole oli Aaviku arvates vaja ka Eestis liikuda. (31) Annist konstateeris veel 1971. aastal hindavalt Aaviku rolli oma "noorusaja parima opetajana" jargmiselt:
   Koik, mis ma olen puudnud teha eesti tolkekirjanduse rikastamiseks
   nii soome kui ka antiikkeeltest lahtudes ja eesti rahvalaulu stiili
   jatkates, on alguse saanud eriti Aaviku mojul, ning koigepealt on
   Aaviku poolt innustatud see huvi eesti ja soome kirjanduse vastu
   ning eesti ja soome kultuuri teineteisele lahendamise vastu, mida
   eriti meie sugupolv on puudnud kogu oma elu jooksul viljelda. (32)


Revolutsiooniaastal 1917 asutati Eesti Noorsoo Rahvuslik Liit (ENRL), mille tegevuses Annist osales. See tahendas positsioneerumist n-o rahvuslikul poolel. Soomes Johannes Linnankoski albumis "Nuori Suomi" avaldatud artikli eeskujul pidas Annist ENRL-is ettekande nimede eestistamise vajadusest. Uus teema tekitas vooristust ja osa kuulajaist pidas sellist lahenemist marurahvuslikuks "ovinismiks" (33) Nii algas Annisti too rahvuskultuuri alal. Jargnes osavott Vabadussojast, kus Annist sai haavata. (34) 1919. aastal immatrikuleeriti Annist 38. uliopilasena Tartu ulikooli, mille ta lopetas juba 1923. aastal magistrikraadiga. Andekast noorukist sai ulikooli teaduslik stipendiaat, kes taiendas end aastail 1924-1927 Helsingi, Bonni ja Pariisi ulikoolis. (35)

1920. aastate algus oli poordeline kujunemisjark nii Annisti kui kogu Eesti rahvuskultuuri jaoks. Sel perioodil huvitas andekaid noori uus eriala--eesti keel ja kirjandus. Katte oli joudnud suur algatuste ja asutamiste ajajark. Annisti kujunemisel oli tahtis osa suhetel Tartu ulikooli kutsutud soome teadlaste ja oma humanitaaridest polvkonnakaaslastega. Olulised olid laanemeresoome keelte professor Lauri Kettunen (1885-1963) ja tema abikaasa, soome keele lektor Hilja Kettunen (1888-1981) ning arheoloogiaprofessor A. M. Tallgren (1885-1945). (36) Annisti arvates vois 1920. aastate alguse Tartu ulikooli filosoofiateaduskonda pidada lausa Helsingi ulikooli vastava teaduskonna filiaaliks, kus rakendati peaaegu koiki Soomes kujunenud toovorme ja kogemusi. (37) Eriti volus teda soome teadlaste idealistlik vaimulaad, mis rohutas uliopilaskonna erilisi kohustusi rahvuskultuuri arendamisel. Soome teadlased propageerisid karskusaadet ja taunisid Tartu korporatsioonikultuuri joomakombeid. Soome professoritel oli humanitaaridest uliopilastega tihe seltskondlik labikaimine. Naiteks tegutseti koos 1920. aastal asutatud Emakeele Seltsis ja Eesti-Soome Uliopilasklubis (mis 1923. aastal muudeti Hoimuklubiks). Annist ise arvas, et ta sai seetottu pigem n-o soome kasvatuse. Ta tunnetas, et eelneva polvkonna n-o vene hariduse saanutest erines ta oma maailmavaate poolest selgesti. (38)

Annist kuulus nende noorte meeste hulka, kes pettusid EUS-i aatelisuses. Koos Harri Moora (1900-1968), Julius Malson-Magiste (1900-1978), Ants Orase (1900-1982) ja Oskar Looritsaga (1900-1961) lahkus Annist EUS-ist ja 1920. aastal asutasid noored mehed uuendusmeelse, karske ja "kultuuritahtelise" segaseltsi EUS Veljesto. Veljesto vilistlaste voi alaliste kulaliste hulka kuulusid nii Johannes Aavik, perekond Kettunen kui ka Tallgren. Kuna Veljesto orienteerus oma algusaastatel tugevasti Soomele ja harrastas hoimukusimusi, voib seltsi esialgset orientatsiooni soomelis-skandinaavialiseks pidada. (39) Annist omakorda saavutas Veljestos juhtiva kultuuriideoloogi maine: ta oli "Annikunna" rajaja (40), "majavaimu ylempreester" (41) ja "seffideoloog" (42), kelle ettepanekul pandi seltsi nimeks Veljesto (43). Jargnevalt ongi vaadeldud, missugused olid noore Annisti rahvuskultuurilised toekspidamised ja mille poolest ta oma polvkonna vaimse eestvedajana kuulsaks sai.

RAHVUSKULTUURILISED IDEAALID

Vaikerahvas on, kes oma liikmed teeb suurteks, kes igast kodanikust teeb tahtsa kodaniku (August Anni(st), 1923). (44)

Veljesto 1923. aastal avaldatud ja komu ning kriitikat tekitanud (45) albumi "Motteid valmivast intelligentsist" esimese sissejuhatava artikli "Meie ilmast ja ilmavaatest" autoriks oli Annist. Kirjutise eesmargiks oli noorsoole maailmavaate kujundamisel abiks olla. (46) Sama temaatikat arendas ta edaspidi ka teistes 1920. aastatel avaldatud artiklites. (47) Autorit ei rahuldanud vanema polvkonna n-o aegunud rahvuslus ega dogmaatiline sotsialism, mis olid arenenud varasemates tingimustes, (48) sest uus iseseisvusaeg noudis tema arvates uusi inimesi, uue polvkonna panust:
   Vabana rohutu kartlikkusest ning tagakiusatu vaikeist vihkamistest
   ja eitamistest peaks ta aimama teistest varskemana uue olukorra
   "koige tahtsama", juureldes moistma, aga ka instinktiivselt tundma,
   mis nyyd ja tulevikus meil koige enam tuleb karta ja koige enam
   pyyda. Vabaduse ja iseseisvuse vaimu kohaselt peaks ta kujundama
   kogu oma motteilma, oma hinnangud ja ihangud. (49)


Iseseisvust pidas Annist valisvormiks, mille eesmargiks oli sisearengu ehk iseseisva kultuuriarengu voimaldamine. (50) Kultuur oli Annisti jaoks keskne ja ulimuslik moiste (51), mille ta enda sonul omandas Eduard Spranglerilt (52) koos vaartuste hierarhiaga (53). "Absoluutseks vaartuseks" ja "kogumoisteks koigist hyvedest" olev kultuur tahendas Annistile "inimese elu peenenemist, oilistumist, rikastumist", korgema esteetilise, eetilise ja religioosse taseme taotlemist nii uksikindiviidi kui ka kollektiivi tasemel. (54) Vaimse peenenemise protsess oli Annisti jaoks nii oluline moiste, et ta motles selle kirjeldamiseks valja uue tehissona--oilis(tumine). (55) Kuigi Annist pidas oma polvkonna "laanelikke" nagemusi kultuurist Eesti oludes uudseteks (56), jatkas ta samas paljuski eestlaste kui tuupilise kultuurrahvuse traditsioone: kultuuriline paradigma ja -programm oli eestluse aateloos olnud olulisel kohal Jakob Hurdast alates. (57)

Kultuursust oli vaja sihikindlalt arendada, aga mida tahendas see omariikluse saavutanud Eesti Vabariigi haritlaskonna jaoks? Omariikluse tingimustes olid Annisti arvates tahtsaimateks aadeteks oma rahvuse ja selle kultuuri tostmine ning sotsiaalsete vahekordade oiglasemaks muutmise aade. (58) "Sotsiaalkusimus on meile koigepaalt kultuurkysimus," rohutas ta. Uhiskondlik kord pidi voimaldama selle, et koik eestlased saaksid kasutada ja arendada oma kultuurilist talenti. (59) Samas oli ka rahvuskusimus Annistile eelkoige kultuurikusimus. (60) Rahvuse tundemarkideks olid tal tavaparased keel, kirjandus ja kultuuriline umbrus, mis olid ajaloolise arengu tulemused. Eesti tingimustes rahvuslik kultuuritoo--vaimse rahvuskultuuri loomine--tahendas Annistile kui humanitaarile enda ja oma vajaduste tunnetamist ehk rahvuslike teaduste ning eesti keele kui moodsa ja valjendusrikka kultuurkeele arendamist, korgetasemelise eestikeelse kirjanduse loomist ning rahvuskultuuri levitamist eestlaste hulgas. Tulemuseks oleks rahva kultuurilise tasapinna tous omariikluse tingimustes. (61) Selleks koigeks vajati iseseisvat riiki.

Selline nagemus tahendas 19. sajandi suurte aadete--rahvusaate ja sotsialismi--uhendamist nii, et molemast nopitaks tolle aja Eesti vajadustele vastavaid jooni. Annist proovis sunteesida kuldse kesktee kommunistliku, utopistliku barrikaadisotsialismi ja puhtkapitalistliku-natsionalistliku voimupoliitika vahele. (62) Sama sihti taotles Annisti arvates ka uliopilasselts Veljesto, kes oli oma ideoloogiaks seadnud rahvuslike ja sotsiaalsete ideaalide uhendamise ning suvendamise ja nendele eestikohase rakenduse otsimise. (63) Peale selle otsisid Annist ja uliopilasselts Veljesto tasakaalustavat sunteesi individualismi ning kollektivismi ja nuudisteaduse ning kristluse vahel. (64)

Annist vastandas oma polvkonna sunteesiva ja varasemate polvkondade aegunud maailmavaate. Varasem Tonissoni Tartu renessansi polvkonna rahvuslus oli ammendanud oma loova potentsiaali ja Annisti arvates mandunud kitsaks-kiriklikuks vaikekodanlikuks baltluseks. Eesti senise, n-o vanarahvusliku ideoloogia arengut oli Annisti arvates muu Euroopa ja isegi Soomega vorreldes takistanud selle hilinenud algus. Kui rahvuslus lopuks Eestisse joudis, oli see loova ideena mujal maailmas--nii laanes kui ka Venemaal--juba moest lainud. Eesti rahvusideoloogia oli olnud n-o kodukootud vormiga, kuna puudusid ulikooli tasemel toelised rahvusfilosoofid, nagu naiteks Hegeli opilane J. V. Snellman Soomes. Rahvusaade oli tekkinud 19. sajandi algul idealistlik-romantilises kultuurikontekstis, aga Eestis kinnitas see jouliselt kanda alles perioodil, mil maailmas poorati korgendatud tahelepanu majandusele ja klassivastuoludele. (65)

Nooreestlasi ja 20. sajandi alguse eesti intelligentsi mojutas juba tugevalt veneparane tolgendus sotsialismist ning revolutsioonivaimustus, mis hakkasid Eestis haabuma alles 1920. aastate algul. (66) Samas oli Annisti arvates tsaari- ja revolutsiooniaja Vene mojusfaaris arenenud Eesti sotsialistide (ning nooreestlaste) puuduseks sobimatus Eesti Vabariigi olude ja tingimustega, kuna Eestis ei olnud markimisvaarset linna- ning tehasetooliste kihti, kellele dogmaatiline sotsialism keskendus. Eesti oli talupoeglik ja vaikekodanlik maa, millega eesti intelligents pidi arvestama. Annist rohutas, et eelkoige iseseisev talunike kiht eraldas Eestit Venemaast ja lahendas teda hoopis Soome ning Skandinaaviaga. Annistit ei rahuldanud sotsialismiteooria, aga ta vottis omaks selle sotsiaalse suunitluse:

Sotsialistlik kord ja ta teostamise uksikasjad ei ole teadusliku tapsusega etteoeldav saatuslikus, nagu ehk kord uskus naiiv-mekanistlik vana-marksism. (67)

Annist taotles uhiskonda, kus oleks viidud miinimumini teiste ekspluateerimine ja maksimumini loovate joudude valjaarendamine. (68)

1920. aastate uuendatud sotsiaalne rahvuslus rahuldas Annisti arvates Eesti Vabariigi vajadusi paremini kui eelkaijate vooraparased lahendused:

Me peame motlema enam endale, enam vaikerahvaliselt.

Tema meelest suurrahvastelt otse, mugandamata kujul laenatud motteviisid on vaikerahvale lausa kahjulikud, kuna suured ekspluateerivad vaikesi ka oma mottemaailmaga. (69) Naiteks soovitas ta terminit natsionalism mitte kasutada, kuna see oli omandanud imperialistliku ja konservatiivse, suurriikliku varjundi. Asemele sobis sona rahvuslus, mida Annist pidas igati positiivseks, puhtkultuuriliseks, enesejaatusliku ja eneseteostusliku sisuga moisteks. (70) Eestlaste norkuseks jai tema meelest ka 1930. aastatel allumine valismaalt (eelkoige Venemaalt ja Saksamaalt) levinud ideedele. (71)

Rahvuslikku ja sotsiaalset kultuurimissiooni pidi teostama autonoomne haritlaskond, kelle jaoks vaimsed vaartused olid sama reaalsed kui majanduslikud. Autonoomne--toelise intelligentsi esindaja, naiteks teadlane voi kunstnik--ei loobunud Annisti arvates majandusliku huve parast oma vaimsetest huvidest, vaid elas pigem puuduses ja naljas, kui valis mone monusama ning majanduslikult tulusama elukutse. (72) Ta taunis--nii nagu uliopilasseltsides tavaline oli--Eesti uliopilaskorporatsioone, mis kasvatasid rahva kultuurilistest ja sotsiaalsetest puuetest voorandunud harrasharitlasi tagurlikus ning demokraatlikku Eesti vabariiki sobimatus baltisaksa junkruvaimus. Rahvalahedase haritlaskonna eeskujusid vois otsida eelkoige Soomest. (73) Rahvalahedane haritlaskond oli Annistile sudamelahedane unistus, mille kasvatamise osalist ebaonnestumist pidi ta nentima Eesti Vabariigi viimastel kuudel 1940. aasta algul. (74) Samuti konstateeris ta 1935. aastal kahetsusega, et tema ja Veljesto "positiivseid ettepanekuid meie rahvusterviku vaimsete joudude kasvatamiseks" ei voetud Eesti uhiskonnas vastu. (75) Uldistavalt pidi Annist todema, et Eestis kiputi monitama neid, kes kutsusid koiki kultuuritahtelisi joude tihedamale uksteisemoistmisele. (76)

1939. aastal, omariikluse huku ja uue maailmasoja lavel, esitas ta ajakohastatud eesti kultuuriideoloogia visandi, kuna kultuuri motte, sihi ja sisu kusimuses valitses "kirjeldamatu segadus". Siis ei iseloomustanud kultuuri ainult positiivne areng, vaid Annist pidas voimalikuks ka ebakultuurilist, negatiivset taandarengut. Eesti jaoks sobiva mooduka, uuendatud liberalismi tee pidi tahendama sunteesi, mis voimaldaks liita vabadust suurema distsipliiniga. Uue kultuuri koostisosadeks pidid olema nii isiku absoluutvaartuse sailimine ja ausa kriitikavabaduse tagasivoitmine kui ka riigi suurem, tasakaalustav sekkumine naiteks majandusellu. (77) Annist soovitas nn riigisotsialismi, mis tema kirjeldustes meenutas veidi hilisemat klassikalist pohjamaist sotsiaaldemokraatiat ja heaoluriigi ideoloogiat. (78) Selle demokraatliku kultuuriideoloogia tunnuseks oli "solidaarse oigluse ja kultuuri korge uhiskonna ulesehitus mitte voimu, vaid vaimu abil, mitte politsei, vaid uksikisikute eneste vaba veendumuse ja hea tahte abil". (79) Pohisihtideks olid "rahvuse ja riigi iseseisev kestmine ja kasvamine, elukohase kultuuri arendamine ja sellest osasaamise voimaldamine voimalikult koigile rahvaliikmeile". (80)

Kokkuvotvalt kuulusid Annisti rahvusliku kultuuriideaali koostisosade hulka omariikluse ajastul alati arengu idee, rahvuskultuuri suvendamine, sotsiaalne moode, Eesti tingimustega arvestamine ja aarmuste valtimine sunteesiva kesktee kasuks.

VALISORIENTATSIOON RAHVUSKULTUURILISE VALIKUNA

Soome, see on maa, kus naeme mitmeti just Eestit nii minevikus kui ka tulevikus; Soome on meile, koigist erivustest hoolimata, siiski paremaks vordlusmaaks ja eeskujuks kui ykski teine (August Anni(st), 1924). (81)

Annist kaardistas ka Eesti ja eestlaste kui soome-ugri vaikerahva koha maailmas. Eesti rahvuslikeks peatunnusteks olid Annisti arvates vaiksus, noorus ja norkus. (82) Annisti tihedad isiklikud kokkupuuted Aaviku ja Tartu ulikooli kutsutud soome teadlastega olid andnud talle selge positiivse ettekujutuse, kust peaks eesti moodsa rahvuskultuuri arendamisel turgutavaid eeskujusid otsima: vabamates tingimustes kaugemale arenenud Soomest. "Vaikerahva noorsoo traagika" oli tema arvates voimalik uletada "yhissoomluse"/"yhissoomesuse" abil, mis oli Annisti enda visandatud mottekonstruktsioon ja eestiparane kultuuriline vaste tolle aja soome akadeemilise noorsoo poliitilis-geograafilisele "suursoomlusele". (83) Annist jareldas, et kultuurilisest koostoost saaksid molemad osapooled kasu:
   Mida vaiksem on rahvus, seda raskem on talle oma rahvuskultuuri
   loomine; selles on eriti meie, yhemiljonilise rahvuse, fataalne
   traagika. Aga ka Soome oma kolme miljoniga pole samuti mitte palju
   paremas olukorras.


Seetottu vajasid Eesti ja Soome teineteist:
   Yhissoomese kultuuri kysimus--see pole vananenud ilutsus ega
   pyhapaeva aade, see on yldse kysimus meie korgema rahvuskultuuri
   olemisest voi mitteolemisest! (84)


Ei Soome moju Eestis ega Eesti moju Soomes ei voinud Annisti arvates olla kunagi liiga suur. (85) Annisti polvkonna hoimutoo eesmark ei olnud Eesti soomestamine, vaid molema poole tugevdamine "kultuurilise liidu" kaudu. (86) Voib oelda, et valispoliitilise orientatsiooni valimine tahendas Annisti jaoks eelkoige kultuurilist enesemaaratlust ja selle pani paika rahvuskultuuri arendamise ning suvendamise vajadus. Annist pohjendas jargmiselt:
   Koigepaalt aga on meile Soome tundmine tahtis juba selleks, et
   paremini tunda ennast, oma rahva kultuuri ja vaimu, oma arengu
   voimalusi, ylesandeid ja teid.


Selliste nagemuste juures oli loogiline konstateerida, et iga samm Soome poole lahendas eestlasi nende "sygavamale rahvuslikule olemusele", oma rahvuskultuurilisele minale: (87)
   Mida meile Soome on andnud ja edaspidigi voib anda, seda ei suuda
   ukski teine maa maailmas: Niivorra lahedased on siiski
   dispositsioonid ja sihid, niivorra uhesugune meie sotsiaalne
   struktuur ja vaimne iseloom. (88)


Annist tolkis hulgaliselt soome kirjanduse kullafondi kuuluvaid soomluse votmetekste: Elias Lonnroti "Kalevala" ja rahvaluulekogu "Kanteletar", J. L. Runebergi luuletusi, Eino Leino "Helkalaulud" ning Soome ainsa Nobeli kirjanduspreemia laureaadi F. E. Sillanpaa "Vaga viletsuse". (89) Rahvaluuleteadlane Annist uuris nii "Kalevalat" kui "Kalevipoega" ja avaldas 1944. aastal pohjapaneva teose "Kalevala kui kunstiteos" nii eesti kui ka soome keeles. (90) "Kalevala" oli tema arvates igihaljas, ainulaadselt rahvalik (demokraatlik) ja rahvuslik:
   Kalevala ei ole ainult suursoomelik, vaid ka uhissoome eepos, ei
   ole ainult muinas-Soome ja muinas-Karjala, vaid ka muinas-Eesti
   vaimu ja kultuuri monumentum aere perennius, ainuke, mis meie
   molema jaoks on sailinud nii suurena ja--nii uhisena. (91)


Lisaks urgkultuurile tutvustas Annist regulaarselt soome uudiskirjandust Eesti Kirjanduse ja Loomingu veergudel. (92) Tema kultuurivahendaja ja -suvendaja tegevuses loimusid nii minevik kui moodne olevik, rahvaparasus ja moderniseeruv korgkultuur.

Soome korval terendas Annisti silmis juba 1920. aastate algusest saadik veel laiem Pohjala orientatsioon:
   Meie tulevik on Pohjamaadega koostootamises! Mitte Ida, mitte
   Kesk-Euroopaga, isegi mitte Poola-Latiga seevorra! (93)


Pohjamaade (94) kasuks raakisid sissejuurdunud rahvavalitsuslikud ehk demokraatlikud traditsioonid ja rahvahariduse korge tase--seesugust rahvalahedust hindas Annisti-taoline rahvuslane. (95) Eriti meeldis talle pohjamaine kultuurisuntees, kus tema arvates oli arenenud tasakaal individualismi ja uhistegevuse vahel ning kus domineeris tugevasti eetiline, kristliku tagapohjaga idealistlik vaim. (96) Soome- ja laiemalt Pohjala-orientatsioon oli juba arkamisajast alates tahendanud nn kolmanda tee otsimise voimalusi, mida oli vaja traditsiooniliselt domineerivate saksa ning vene kultuurimojude uletamiseks. (97)

Annisti arvates sama palju kui soome ja pohjamaine kultuuriorientatsioon lahendasid eestlasi nende "toelisele" ning ideaalsele rahvusminale ja oilistasid eestlaste vaimukultuuri, mojusid venelus-slaavlus ning sakslus-germaanlus eestlusele parssivalt ja voorutavalt. Noor Annist pidaski nende kahe suurrahva moju eesti kultuuriarengule peamiselt negatiivseks ja toonitas, et antud juhul oli vaimne vallutamine (eestlaste pikaajaline harjumus elada saksa ning vene kultuuriruumis) fuusilisest ohtlikum. Molemad suurrahvad--eestlaste ajaloolised rahvuslikud rohujad--esindasid ebademokraatlikku vaimu, mis Annisti arvates eestlastele ei sobinud. (98) Ta rohutas, et Eesti maareform oli tahendanud uheaegselt lahtiutlemist nii (balti)saksa feodaalsest kui ka vene kommunistlikust vaimust ja lahendanud Eestit talupoeglikult demokraatlike Pohjamaadega. (99) 1920. aastate algul, parast Vene revolutsiooni ja Vabadussoda, pidas Annist ohtlikumaks "inimese- ja kultuurisoojast" venelust (100), aga vapsluse voidukaigu ning Hitleri voimuletuleku tulemusena revideeris ta oma hinnanguid: ohtlikum oli ikka keskeuroopalik ja "keskaegne" sakslus (101), mis vapslusevormis Eestisse tungis. (102) Aga 1939. aasta sundmuste tulemusena toimus jarjekordne valisohtude pingerea korrigeerimine: edaspidiseks suurimaks rahvuskultuuriliseks enesekaitseliseks ulesandeks jai leida oige kaitsevahend idapoolsete ohtude vastu. Nuud pidas Annist taiesti voimalikuks, et rahvusliku alavaarsuskompleksi ja ida aineliste kingituste tottu voib monest "rahvuslikust roomajast" kasvada "rahvuslik araandja". Idealist Annist ei olnud pime, vaid vaatles maailma teadlase kaalutleva pilguga. (103)

ANNISTI SUHTUMINE DEMOKRAATIASSE

Sest oige demokraatia--see tahendab koigepealt uksikkasude piiramist ja kokkukolastamist uldkasuks, ja see on voimalik vaid ainult vaimu ulemvoimu, ideokraatia, sona otseses mottes "intelligentsi diktatuuri" kaudu. /.../ See idealismi lopliku voidu kindlus annab joudu ka koige raskemail aegadel (August Anni(st), 1935). (104)

Juba uliopilasseltsi Veljesto pohilausetes satestati 1920. aastal, et liikmed "pooldavad demokraatliku riigikorda" ja tahavad, et Veljesto aitaks kaasa demokraatliku rahvuskultuuri suvendamisele. Need pohimotted olid Annisti veendumustega kooskolas. (105) Enne demokraatiakriisi puhkemist ja diktatuuririikide domineerivat esilekerkimist ei olnud Annistil erilist vajadust demokraatiakusimusele keskenduda. Olukord muutus koos vapsiliikumise tousuga.

Eesti pohiseadusliku kriisi tipnemisaastal 1933 vottis Annist kokku Eesti demokraatia senised arengujooned. Ta toonitas fakti, et Eesti Vabariigi pohiseadus kuulus oma loomishetkel Euroopa koige demokraatlikumate hulka. Selles oli tunda progressiivset sotsiaaldemokraatlikku vaimu. Eesti Vabariigi haritlaskonna vaated olid 1920. aastatel revolutsioonilised ja vaga demokraatlikud--polvnes ju eesti haritlaste enamik otse rahvast. Samas oli haritlaskond oma meelsuse poolest rahvuslik. Poliitilised muutused kaivitusid 1930. aastate algul, mil uleeuroopalik parlamentarismi ja kapitalistliku liberalismi kriis joudis ka Eestisse. Esialgu prognoosis Annist, et Eesti jatkab demokraatliku rahvuskultuuri ideede teostamist ka tulevikus. (106)

Vapside liikumist pidas ta oma kultuurilise tasapinna poolest madalaks. Korporatsioonide ridadest parinevate liikumise juhtivate tegelaste motiivid olid peamiselt ainelised ja nende ideoloogia oli ohtlikult saksaparane. 1934. aasta kevadel pidas Annist vapside liikumise keelustamist rahvuslikult valtimatuks otsuseks, mille ta vottis vastu kergendustundega. Ta tolgendas voitlust vapsisimi vastu kui kultuurilise orientatsiooni ja geopoliitilise kokkukuuluvuse kusimust:
   Voites enamlaste runnaku 1919. aastal naitas Eesti, nii nagu
   teisedki piiririigid Soomest alates, et ta ei kuulu itta, vaid tanu
   oma arenenuma kapitalismi ja individualismi, haritud kodanluse,
   vaikekodanluse ja iseseisva talurahvaklassi tottu Laande.


1934. aastal oli astutud jargmine otsustav samm saksaparase importvapsismi vastu, mis Annisti arvates toestas, et Eesti ei taha kokku kuuluda militaristliku KeskEuroopa kultuuriruumiga, kus demokraatial pole kunagi toelist pinnast olnud. "Eesti ei taha olla Saksa provints," konstateeris Annist.
   See tahendab, et lisaks Soomele peab Eesti endale koige
   lahedasemaks Laane- ja Pohja-Euroopa igipoliseid demokraatlike
   riike, mille hulka Eesti kuulub nii oma majanduslik-uhiskondliku
   struktuuri kui ka oma rahva individualistliku iseloomu poolest.
   (107)


Esialgu arvas Annist, et Patsi re.iimi plussiks on motlemise ja suvenemise rahu parast agedaid sisepoliitilisi torme. Veel 1935. aasta algul soovis ta uskuda riigijuhtide lubadusi, et Eesti laheb tagasi "normaalse" demokraatliku ja parlamentaarse korra juurde. Annisti arvates oli vaja muuta vapside saksaparast ja diktaatorlikku pohiseadust ning kasvatada eestlaste mentaliteeti "oige demokraatia vaariliseks". Haritlaskond pidi valja tootama kultuurikava ja omandama uue idealismi vaimu. (108)

Areng oli hoopis Annisti soovile vastupidine. 1935. aasta lopupoolel pidi ta nentima, et Konstantin Patsi juhtimisel levitati Eestis hoopis vapside liikumise programmilisi seisukohti: likvideeriti parteid, "puhastati Toompea", voim koondati kitsa ringi katte, piirati ajakirjandusvabadust (109) ja korgetele kohtadele ilmusid jarjest jultunumad saamamehed, kes riigi kulul rikastusid. Tookohti ja magusaid positsioone jagati oma meestele ja Eestis hakkasid klassivahed kiiresti kasvama. Uus "harrasharitlaste kith"--pseudoeliit--voorandus rahvast ja selle vajadustest. (110)

Autoritaarse korra suurimaks ohuks ei pidanud Annist ebademokraatlikkust iseenesest, vaid seda, et sellise korra tingimustes osutus voimatuks tunda rahva vajadusi, kuna autoritaarne riik massib end varem voi hiljem karjeristide ja burokraatide vorku. (111) 1939. aasta suvel konstateeris Annist olukorda jargmiselt:
   ... intelligentsi lohestus on praegu suurem kui kunagi enne.
   Seltside ja korpide uliopilased ja vilistlased vimmatsevad,
   "suunatud" ja "suunamatud" professorid pornitsevad, "Tallinna" ja
   "Tartu" vaimuga kirjanikud on lausa riius. Ja Riigivolikogu
   "tootava rahva esindajate" kaks pisiruhmitust purelevad enda vahel
   veel koige priskemini. Oleme kangesti vahvad "looma", aga eriti
   neid oma kaaslasi, kelt pole oodata kovemat vastulooki. (112)


Sama vahe meeldis talle "vaikiva oleku" poolt propageeritud valispoliitiline orientatsioon, kus poliitilisteks eeskujumaadeks said Poola ja Ungari--maad, mis oma sotsiaalse struktuuri ning mentaliteedi poolest olid uhed koige tagurlikumad. (113)

Annist vaatles Eesti demokraatia kriisi 1930. aastate globaalse "vabaduse kriisi" osana. Iseloomulik oli isikuvabaduse vahenemine Euroopas ja kogu maailmas levivate fasismi ning kommunismi tingimustes:
   Roomus kehaelu, pime usk, aga individuaalne mottelagedus,
   uniformeeritud kova valisdressuuriga--mis see on? See on kasarmu
   ideaal, punaposeliste robottide riigi ideaal, toelisest
   isikukultuurist siiski veel oige kaugel.


Nii iseloomustas Annist elu vaimselt lihtsustatud ja uhtlustatud diktatuuririikides. See ei olnud tema arvates Eesti oludele ja hingelaadile sobilik valik. Jalle kordus Annisti soov leida kolmas tee: tasakaal (mineviku) "liberalistliku anarhia" ja (Noukogude Liidu ning natsliku Saksamaa) "kollektivismi kasarmu vahel". (114) Tal ei olnud illusioone haritlaste voimaluste kohta diktatuuririikides:
   On arusaadav, et sel humanitaarsel alal loov intelligents koigil
   maadel on autoritaarkorra suurim vastane--ja selle voidu korral ka
   tema esimene ohver. Eriti teda on tabanud sel puhul kui mitte kuul,
   siis ometi vangistus, maapagu voi vahemalt suu sulgemine. (115)


Kokkuvottes arvas Annist 1939. aastal, et Eesti vaikiva ajastu tulemuseks oli suure hulga kodanike passiivistumine. (116) Annist ei oleks olnud Annist, kui tal poleks olnud nagemust sellest, mis on demokraatia eelduseks:
   Liberalistlik-demokraatlik, s. o. individualistlik kord pusib
   tugevana siis ja seal, kus sellega kaasas kaib iga indiviidi teatav
   puritaanne enesedistsipliin ja humaanne, rahvuslik voi sotsiaalne
   idealism, millele ka "alamkihtide" heaolu on tahtis vaartus.


Sellise idealismi tottu oli pusinud naiteks Inglismaa ja Skandinaavia vabadus, tolgendas Annist. (117) Ja nii joudis ta ringiga tagasi oma kasvatusliku kultuurinagemuse juurde: eesti haritlaskonnal oli vaja "moraalset uuestisundi" ning "oiget" kasvatust ja rahvalahedast vaimu, mis juhiks ta demokraatliku Eesti uhiskonna huvanguks suurema vastutus- ning rahvuslik-sotsiaalse uhistunde poole. (118)

KOKKUVOTE

Kokkuvottes proovis Annist omariikluse esimesel perioodil luua Eesti vajadustele vastavat kultuurinagemust, kus omavahel loimuksid rahvuslikud ja sotsiaalsed aspektid. Ta eesmarkideks olid vaimne kultuuriareng ja demokraatliku Eesti taassund. Annist oli koigutamatu idealist, kes sellele vaatamata suutis Eesti ja maailma arenguid tabavalt iseloomustada. Paljud tema tahelepanekud on aktuaalsed ka tanapaeval voi aitavad Eesti kultuuriloo poordepunkte ja solmkusimusi paremini moista.

(1) August Anni vahetas oma nime eestiparasema Annisti vastu 1936. a: Eesti biograafilise leksikoni taienduskoide. (Akadeemilise Ajaloo-Seltsi toimetised, X.) Loodus, Tartu, 1940, 14. Artiklis on kasutatud labivalt nimevarianti Annist, v.a allikaviidetes.

(2) Vt selleaegseid tekste ja hilisemaid malestusi, nt: Anni, A. Meie ilmast ja ilmavaatest.--Rmt: Motteid valmivast intelligentsist. E. Yliop. S. "Veljesto" valjaanne. Odamees, Tartu, 1923, 8-13, 24-27; Annist, A. Malestuskilde Emakeele Seltsi sunniajast.--Rmt: Annist, August. Elu ja luule. Artikleid ja malestusi. Koost H. Puhvel. Eesti Raamat, Tallinn, 1987, 255-263; Oras, A. "Tegude hamara" hetki.--Rmt: EUS Veljesto 1920-1975. Koguteos 55. aastapaeva tahistamiseks. Lund, 1975, 34-38.

(3) Karjaharm, T., Sirk, V. Vaim ja voim. Eesti haritlaskond 1917-1940. Argo, Tallinn, 2001, 245-250.

(4) Seda kinnitab Annisti kirjatoode bibliograafia: Mirov, R. August Annisti tood 1919-1985.--Rmt: Annist, August. Elu ja luule. Artikleid ja malestusi. Koost H. Puhvel. Eesti Raamat, Tallinn, 1987, 278-301.

(5) Album "Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944", I. Tartu, 1994, 195.

(6) Annisti toode mittetaieliku bibliograafia (1919-1985) pikkuseks on 40 lehekulge: Mirov, R. August Annisti tood 1919-1985, 278-318. Annisti erudeeritust ja vaimseid voimeid naitab ka see, et ta tolkis eepose "Ilias" vaid poole aastaga: Salokannel, J. Sielunsilta. Suomen ja Viron kirjallisia suhteita 1944-1988. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia, 680.) Gummerus, Jyvaskyla, 1998, 44-45.

(7) Tedre, U. Sada aastat August Annistit.--Keel ja Kirjandus, 1999, 1, 1-5.

(8) Vt Mirov, R. August Annisti tood 1919-1985, 278-301.

(9) Vt nt Parek, E. Tartu--minu ulikoolilinn 1922-1926. (Litteraria, 14.) Eesti Kirjandusmuuseum, Virgela, Tartu, 1998, 50-51, 69-71.

(10) Olesk, S. Uus polvkond hoimutoos.--Rmt: Kultuurisild ule Soome lahe. Eesti-Soome akadeemilised ja kultuurisuhted 1918-1944. Koost S. Olesk. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu, 2005, 40, 46, 48; Olesk, S. Kultuurisaadikud Elsa-Enajarvi-Haavio ja August Annist.--Rmt: Kultuurisild ule Soome lahe. Eesti-Soome akadeemilised ja kultuurisuhted 1918-1944. Koost S. Olesk. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu, 2005, 323-324, 335-342; Sepp, H. Kultuurisild voi kaitseliin? Uks vaatenurk Soome-Eesti uliopilassuhete arengule 1920.-1930. aastatel.--Rmt: Kultuurisild ule Soome lahe. Eesti-Soome akadeemilised ja kultuurisuhted 1918-1944. Koost S. Olesk. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu, 2005, 164-168, 239-240.

(11) Eesti biograafilise leksikoni taienduskoide, 14. Vt Annisti 25. juunil 1940 ilmunud seeria kokkuvotet ""Elav teadus" 1-100": Annist, A. jt. Eesti populaarteaduslik kirjandus. Kuidas see on arenenud ja mida pakub see praegu.--Rmt: Elav Teadus, 1940, 101/102, 153-237.

(12) Eesti biograafilise leksikoni taienduskoide, 14.

(13) Seda perioodi Annisti elus on kasitletud: Kippar, P. August Annisti vangla-aastad.--Rmt: Eesti kultuur 1940. aastate teisel poolel. (Humaniora, A 9.) Toim K. Kirme, M. Kirme. Tallinna Pedagoogikaulikool, Tallinn, 2001, 84-104.

(14) Olesk, S. Kultuurisaadikud Elsa-Enajarvi-Haavio ja August Annist, 342. Vt nt Annisti publikatsioonide pealkirju alates 1955. a-st: Mirov, R. August Annisti tood 1919-1985, 303-318. Annistit on uurinud ja temast on kirjutanud peamiselt rahvaluuleteadlased, nt Ruth Mirov ja Ulo Tedre.

(15) Laitinen, K. Soome ja Eesti kirjanduslikest kontaktidest 1920. ja 1930. aastatel.--Rmt: Kultuurisild ule Soome lahe. Eesti-Soome akadeemilised ja kultuurisuhted 1918-1940. Koost S. Olesk. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu, 2005, 57, 61, 62.

(16) Mirovi koondnimekirjast puuduvate Annisti poliitilistel pohjustel delikaatsete teoste kohta vt Olesk, S. Kultuurisaadikud Elsa-Enajarvi-Haavio ja August Annist, 340-341; Sepp, H. Kultuurisild voi kaitseliin?, 134.

(17) Sepp, H. Kultuurisild voi kaitseliin?, passim.

(18) Teatavasti on Annisti kogumiku valjaandmine olnud toimetuse tookavas algusest peale. Arvatavasti on Annisti produktiivsus ja loomingu mitmetahulisus teinud kogumiku toimetamisest vaga keerulise ulesande.

(19) Eesti biograafilise leksikoni taienduskoide, 15. Artikli kirjutaja initsiaalid A. P. kuulusid August Palmile (1902-1972), vt samas lk XII.

(20) Sona kultuuritahteline on Annisti loodud termin: Parek, E. Tartu--minu ulikoolilinn 1922-1926, 51; Soom, A. Malestusi. Artikleid. Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 1996, 84.

(21) Anni, A. Meie ilmast ja ilmavaatest, 7.

(22) Samas, 8-53; Annist, A. Rahvalahedane haritlaskond ja selle kasvatus.--Rmt: Voim ja vaim. Album Eesti Uliopilaste Selts "Veljesto" 20-ks aastapaevaks. EUS Veljesto Kirjastus, Tartu, 1940, 15-39. 1937. a konstateeris Annist luuleliselt suhet umbrusega jargmiselt: "... meie teame, et isiksuski voib oma korgeimat elu elada ainult siis, kui ta end koigi oma sudame soontega liidab oma rahva suure sudame kulge ja sellega aktiivselt kaasa elab elu igaveste saaduste jargi": Annist, A. Vabaduspuha ja demokraatia kriis.--Akadeemia, 1937, 1, 36. Stalinismi ajastu vanglaaastatel konstateeris Annist oma "Vangi maksiimides", et tuleb leida uhiskohti enda soovide ja umbritseva tegelikkuse vahel, millega oli vaja ennast kohandada. "Elu tahendab kaasatootamist oma uhiskonnaga; saad elada ainult nii": Kippar, P. August Annisti vangla-aastad, 102.

(23) Annist, A. Vabaduspuha ja demokraatia kriis, 19.

(24) Anni, A. Mita on Virossa tapahtunut?--Suomalainen Suomi, 1934, 3, 138-139.

(25) Vt nt Soom, A. Malestusi. Artikleid, 84-85.

(26) Eesti biograafilise leksikoni taienduskoide, 14.

(27) Annist oli selles suhtes haruldane kultuuritegelane, et ta (tanu eelkoige gigantsele toovoimele ja produktiivsusele, vahem vist kommertskoolis omandatule) sai ka majanduslikult kenasti hakkama. Juba 1933. a ehitas ta endale Tahtveres Tartus suure funktsionalistlikus stiilis maja, kus osa ruumidest anti uurile (enamik haritlastest elas tollal uurikorteris). Kuna esimene maja konfiskeeriti noukogude voimu poolt, ehitas ta parast vanglast vabanemist endale uue eramaja (luuletaja Saima Harmaja paevik 4-12-1933): Harmaja, S. Kootut runot seka runoilijakehitys paivakirjojen ja kirjeiden valossa. Yhdestoista painos. WSOY, Porvoo, 1966, 245; Kippar, P. August Annisti vangla-aastad, 102; Salokannel, J. Sielunsilta, 44.

(28) Annist, A. Niisugusena tunnen Johannes Aavikut.--Rmt: Uheksa aastakummet. Puhendusteos Johannes Aavikule. Valgus, Tallinn, 1971, 257-259.

(29) Janes, H. Uute tuvisonade loomisest eesti keeles.--Rmt: Puhendusteos Johannes Aavikule 70. sunnipaeva puhul 8. detsembril 1950. Lund, 1951, 40; Magiste, J. Johannes Aaviku elust ja toost, eriti tema keeleuuendusest.--Rmt: Puhendusteos Johannes Aavikule 70. sunnipaeva puhul 8. detsembril 1950. Lund, 1951, 28.

(30) Annist, A. Niisugusena tunnen Johannes Aavikut, 258-259. NB! Tsitaadi teatud sonade rohutamine on Annisti enda poolt tehtud.

(31) Anni, A. Malestusi Hoimuklubi algusest ja nuudsusest.--Uliopilasleht, 1935, 10, 383.

(32) Annist, A. Niisugusena tunnen Johannes Aavikut, 261.

(33) Anni, A. Malestusi Hoimuklubi algusest ja nuudsusest, 383; Maelo, H. Talututar. Malestusi. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund, 1959, 217-218; Sepp, H. Kultuurisild voi kaitseliin?, 170. Aavik korraldas ENRL-i noortele emakeelekursusi: Magiste, J. Johannes Aaviku elust ja toost, eriti tema keeleuuendusest, 12, 28.

(34) Anni, A. Malestusi Hoimuklubi algusest ja nuudsusest, 383; Eesti biograafilise leksikoni taienduskoide, 14.

(35) Album "Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944", II, 8.

(36) Annist, A. Malestuskilde Emakeele Seltsi sunniajast, 255-263; Sepp, H. Kultuurisild voi kaitseliin?, 175-179.

(37) Annist, A. Malestuskilde Emakeele Seltsi sunniajast, 258.

(38) Anni, A. Malestusi Hoimuklubi algusest ja nuudsusest, 384; Annist, A. Malestuskilde Emakeele Seltsi sunniajast, 258-262; Sepp, H. Kultuurisild voi kaitseliin?, 175-282.

(39) Magiste, J. EYS "Veljesto" viiskymmend viis aastat.--Rmt: EUS Veljesto 1920-1975. Koguteos 55-nda aastapaeva tahistamiseks. Lund, 1975, 12-17; Oras, A. "Tegude hamara" hetki, 34-38; Sepp, H. Kultuurisild voi kaitseliin?, 172, 178-179.

(40) Annist tapsustas Veljesto esimese koguteose "Motteid valmivast intelligentsist" (1923) sissejuhatava artikli "Meie ilmast ja ilmavaatest" esimeses joonealuses markuses jargmiselt: "Tarvitame siin raamatus ja yldse oma edaspidistes kirjutustes -kond liidesona asemel igalpool -kund, gen. -kunna. /.../ ... konna, mis inetult segab kujutlust oma synonyymse "konna" tahendusega ja vahel isegi kahemottelisusi voimaldab ("yliopilaskonna teguviis", "inimkonna pyyded" voivad olla ka soimusonad)": Anni, A. Meie ilmast ja ilmavaatest, 8. Selline esteetilis-keeleline hinnang pohines muidugi Johannes Aaviku keeleuuendusliikumise pohimotetel ja soome keele eeskujul: Hakulinen, L. Suomen kunta ja viron kond sukulaisineen. Merkityksen tarkastelua.--Rmt: Puhendusteos Johannes Aavikule 70. sunnipaeva puhul 8. detsembril 1950. Lund, 1951, passim; Magiste, J. Johannes Aaviku elust ja toost, eriti tema keeleuuendusest, 24. Annisti lausest haaras kinni Ants Sopi ehk EUS-i kuuluv Rihard Janno, kes Uliopilaslehes ristis Anni koos oma Veljesto jungritega pilkavalt "Annikunnaks": Parek, E. Tartu--minu ulikoolilinn 1922-1926, 71; Mirov, R. August Annisti tood 1919-1985, 281. Vt veel Karjaharm, T., Sirk, V. Vaim ja voim, 245-246.

(41) Esimene sarz "Anni ise" uliopilaslehe Veljesto erinumbris, 1925, 9, 5. Juubelilehe esimeseks artikliks on Anni, A. Veljesto viis aastat.--Uliopilasleht, 1925, 9, 1-11.

(42) Soom, A. Malestusi. Artikleid, 84.

(43) Magiste, J. EYS "Veljesto" viiskymmend viis aastat, 13.

(44) Anni, A. Meie ilmast ja ilmavaatest, 50.

(45) Oma retsensiooni avaldasid Loomingu veergudel nt Hans Kruus ja Johannes Semper: Mirov, R. August Annisti tood 1919-1985, 281. Annist ise arvas, et kriitikale aitas kaasa see, et teose noorte autorite alles kujunemisfaasis iseseisev mottemaailm ammutas teadmisi laane mottemaailmast, seevastu vanemad arvustajad olid moisted omandanud omal ajal teisest suunast--Venemaalt: Anni, A. Meie sotsiaal-aatestiku arengust.--Rmt: Dunamis, I. Motteid voitlevast vabariigist. Loodus, Tartu, 1928, 26-27. Veljesto kogumiku ja Annisti seisukohti peeti--soltuvalt kriitiku maailmavaatelistest toekspidamistest--nii "ilmetuteks" kui ka "karemeelselt-eitavateks" ja jareleandlikult "Tonissonlikeks": Anni, A. Veljesto viis aastat, 10. Veljesto albumis kasutati muidugi keeleuuenduslikku keelt: nt u asemel trukiti soome- ja skandinaaviaparane y. Tanapaeval tundub Annisti 1923. a programmiline artikkel raskeparaselt laialivalguvana: see on 45 lehekulge pikk ja lugemist raskendab ultrakeeleuuenduslik lauseehitus, sonastus ning kirjaviis. Samas tunduvad artikli pakatav ind ja vaimsus praegugi voluvaina: vt Anni, A. Meie ilmast ja ilmavaatest, 8-53.

(46) Anni, A. Meie ilmast ja ilmavaatest, 8.

(47) Nt Anni, A. Kas meie elutunne degenereerub?--Rmt: Dunamis, I. Motteid voitlevast vabariigist. Loodus, Tartu, 1928, 161-167.

(48) Anni, A. Meie ilmast ja ilmavaatest, 8-9, 11, 14-15, 21-23, 25-26, 29, 31-36. Oma seisukohtade selgitamist vana rahvusluse ja traditsioonilise sotsialismi vahel jatkas Annist viis aastat hiljem: Anni, A. Meie sotsiaal-aatestiku arengust, 17-24.

(49) Sonade nuud ja tulevikus rohutamine tekstis on Annisti enda otsus: Anni, A. Meie ilmast ja ilmavaatest, 9.

(50) Anni, A. Meie ilmast ja ilmavaatest, 11.

(51) Sellele on tahelepanu pooranud Toomas Karjaharm: Karjaharm, T., Sirk, V. Vaim ja voim, 229-230, 246.

(52) Professor Eduard Sprangler (1882-1963) oli saksa psuhholoog ja pedagoog. Annisti valgustuslikke ja arengut rohutavaid nagemusi kultuurist mojutas Sprangleri teostest arvatavasti "Kultur und Erziehung" (1919).

(53) Anni, A. Meie ilmast ja ilmavaatest, 14; Anni, A. Meie sotsiaal-aatestiku arengust, 26-28.

(54) Anni, A. Meie ilmast ja ilmavaatest, 13-14.

(55) Oilis ehk suursugune. Nagu visionaarile kohane, oli teiseks Annisti loodud tehissonaks ulm (unenagu): Janes, H. Uute tuvisonade loomisest eesti keeles, 39.

(56) Anni, A. Meie sotsiaal-aatestiku arengust, 26.

(57) Karjaharm, T., Sirk, V. Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed 1850-1917. Eesti Entsuklopeediakirjastus, Tallinn, 1997, 211-213.

(58) Anni, A. Meie ilmast ja ilmavaatest, 12.

(59) Anni, A. Meie ilmast ja ilmavaatest, 17. Sona kultuurkusimus rohutas Annist ise.

(60) Anni, A. Meie ilmast ja ilmavaatest, 27.

(61) Samas, 27-32, 37-42, 47-49, 51-52.

(62) Anni, A. Meie sotsiaal-aatestiku arengust, 28; Anni, A. Meie asend ja orientatsioon.--Uliopilasleht, 1935, 3, 72.

(63) Anni, A. Veljesto viis aastat, 11.

(64) Anni, A. Meie asend ja orientatsioon, 72.

(65) Anni, A. Meie sotsiaal-aatestiku arengust, 18-20.

(66) Samas, 21-25.

(67) Anni, A. Meie ilmast ja ilmavaatest, 12; Anni, A. Meie sotsiaal-aatestiku arengust, 28, 34-35.

(68) Anni, A. Meie sotsiaal-aatestiku arengust, 35.

(69) Anni, A. Meie ilmast ja ilmavaatest, 26.

(70) Samas, 29-32.

(71) Anni, A. Meie asend ja orientatsioon, 72.

(72) Anni, A. Meie ilmast ja ilmavaatest, 15-16, 23.

(73) Anni, A. Maakundlikkude yliopilaskogude eeskujudest ja pohimotteist.--Rmt: Motteid valmivast intelligentsist. E. Yliop. S. "Veljesto" valjaanne. Odamees, Tartu, 1923, 87-102; Anni, A. Millised peaksid olema meie yliopilasuhingud?--Rmt: Motteid valmivast intelligentsist. E. Yliop. S. "Veljesto" valjaanne. Odamees, Tartu, 103-126; Annist, A. Rahvalahedane haritlaskond ja selle kasvatus, 20; Sepp, H. Kultuurisild voi kaitseliin?, 177.

(74) Annist, A. Rahvalahedane haritlaskond ja selle kasvatus, 20-34, 38.

(75) Sona vaimsete rohutamine on Annisti enda otsus: Anni, A. Meie asend ja orientatsioon, 72.

(76) Annist, A. Vastuseks eelolnule.--Akadeemia, 1939, 4, 281.

(77) Annist, A. Lahtekohti meie kultuuriideoloogiale.--Akadeemia, 1939, 2, 81-82, 89-92.

(78) Annist, A. Uue aasta ja--uue ajastu alguses.--Akadeemia, 1939, 8, 443-447; Annist, A. Demokraatia ja riigisotsialismi vahekorrast.--Akadeemia, 1940, 1, 37-41.

(79) Annist, A. Lahtekohti meie kultuuriideoloogiale, 92.

(80) Annist, A. Uue aasta ja--uue ajastu algus, 441.

(81) Anni, A. Eessona.--Rmt: Soome, maa, rahvas ja kultuur. Toim A. Anni. Odamees, Tartu, 1924, 3.

(82) Anni, A. Meie sotsiaal-aatestiku arengust, 17. Sama arvas Annisti noorusaastate opetaja Aavik: Aavik, J. Motteid rahvuskusimusest ja rahvustundest Eestis.--Olion, 1931, 11, 417-418. Need Aaviku teesid meenutavad paljuski Annisti toekspidamisi.

(83) Vt tapsemalt Sepp, H. Kultuurisild voi kaitseliin?, 164-168. Soome kultuurilisest edumaast Eestiga vorreldes: Anni, A. Moned lisajooned Soome kultuurelust.--Rmt: Soome, maa, rahvas ja kultuur. Toim A. Anni. Odamees, Tartu, 1924, 90-95.

(84) Tsitaadi teatud sonade rohutamine on Annisti valik: Anni, A. Eesti ja Soome.--Rmt: Soome, maa, rahvas ja kultuur. Toim A. Anni. Odamees, Tartu, 1924, 177.

(85) Anni, A. Eesti ja Soome, 178.

(86) Sepp, H. Kultuurisild voi kaitseliin?, 166.

(87) Anni, A. Eessona, 3.

(88) Anni, A. Malestusi Hoimuklubi algusest ja nuudsusest, 385.

(89) Sillanpaa teose tolkis ta 16 aastat enne Nobeli preemia andmist autorile: Mirov, R. August Annisti tood 1919-1985, 278-301.

(90) Mirov, R. August Annisti tood 1919-1985, 293, 296, 302-303. 1950. a-tel, kui Annist toimetas "Kalevala" uut, parandatud eestikeelset versiooni, valdas ta nii perfektselt "Kalevala" keelt, et ei vajanud uldse sonaraamatuid. Heldur Niidu jargi parandatud "Kalevala" read sundisid uskumatu kiirusega "nagu otse ehtsa rahvalauliku hiigelsuurest maluvarasalvest": Salokannel, J. Sielunsilta, 44.

(91) Anni, A. Kalevala ja Viro.--Suomalainen Suomi, 1935, 1, 20-21.

(92) Olesk, S. Kultuurisaadikud Elsa-Enajarvi-Haavio ja August Annist, 337.

(93) Anni, A. Meie ilmast ja ilmavaatest, 36.

(94) Skandinaavia riigid ja Soome.

(95) Anni, A. Malestusi Hoimuklubi algusest ja nuudsusest, 385.

(96) Anni, A. Meie asend ja orientatsioon, 101.

(97) Karjaharm, T., Sirk, V. Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed 1850-1917, 278. Seda motiivi mainis Annist ka ise (Soome puhul): Anni, A. Eessona, 3.

(98) Anni, A. Meie ilmast ja ilmavaatest, 34-36.

(99) Anni, A. Meie asend ja orientatsioon, 101.

(100) Nt Anni, A. Meie ilmast ja ilmavaatest, 35-36.

(101) Anni, A. Meie asend ja orientatsioon, 100-101.

(102) Anni, A. Mita on Virossa tapahtunut?--Suomalainen Suomi, 1934, 3, 138-140.

(103) Annist, A. Uue aasta ja uue ajastu alguses. Moningaid sihtjooni meie uhiskondlikus arengus.--Akadeemia, 1939, 8, 442-443.

(104) Teatud sonade rohutamine on Annisti enda valik: Anni, A. Meie asend ja orientatsioon, 73.

(105) Anni, A. Veljesto viis aastat, 2.

(106) Anni, A. Viron sivistyselama viime vuosina.--Suomalainen Suomi, 1933, 2, 49, 51-52.

(107) Anni, A. Mita on Virossa tapahtunut?, 139-140.

(108) Anni, A. Meie asend ja orientatsioon, 72-73.

(109) Anni, A. Arvoituksellinen Viro.--Suomalainen Suomi, 1935, 6, 304-305.

(110) Annist, A. Rahvalahedane haritlaskond ja selle kasvatus, 20-22, 38.

(111) Anni, A. Arvoituksellinen Viro, 306.

(112) Annist, A. Vastuseks eelolnule, 281.

(113) Annist, A. Rahvalahedane haritlaskond ja selle kasvatus, 21.

(114) Sona kasarmu rohutamine on Annisti enda valik: Annist, A. Vabaduspuha ja demokraatia kriis, 20, 27-29, 35-36.

(115) Teatud loigu rohutamine on Annisti enda valik: Annist, A. Vabaduspuha ja demokraatia kriis, 33.

(116) Annist, A. Uue aasta ja--uue ajastu alguses, 447.

(117) Sona tahtis rohutamine on Annisti enda valik: Annist, A. Rahvalahedane haritlaskond ja selle kasvatus, 21.

(118) Nt Anni, A. Meie asend ja orientatsioon, 102; Annist, A. Rahvalahedane haritlaskond ja selle kasvatus, 29, 33, 37-39.

Helena SEPP

Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti; helenas@tlu.ee
COPYRIGHT 2008 Estonian Academy Publishers
No portion of this article can be reproduced without the express written permission from the copyright holder.
Copyright 2008 Gale, Cengage Learning. All rights reserved.

Article Details
Printer friendly Cite/link Email Feedback
Author:Sepp, Helena
Publication:Acta Historica Tallinnensia
Date:Jun 1, 2008
Words:6354
Previous Article:Estonian industrial workers' demands in the 1905 revolution/Eesti toostustooliste noudmised 1905. Aasta revolutsioonis.
Next Article:Estimation of security threats and Estonian defence planning in the 1930s/ohuhinnang ja Eesti kaitseplaanid 1930. Aastatel.

Terms of use | Privacy policy | Copyright © 2022 Farlex, Inc. | Feedback | For webmasters |