Cultural genocide in Estonia: writers, 1940-1953/ Kultuurigenotsiid eestis: kirjanikud (1940-1953).

EESTI KIRJANIKUD-KOLLABORANDID

Aastail 1965-1991 Eesti NSV-s valja antud viiekoiteline "Eesti kirjanduse ajalugu" (peatoimetaja Endel Sogel) kirjutab Noukogude okupatsiooni esimesest aastast nii: "Kirjanike sotsiaal-poliitiline aktiivsus oli erakordselt Urge ja avaldus ennekoike vahetus osavotus riigi ja kultuurielu juhtimisest. /.../ Demokraatlikud kirjanikud ja kirjanikud-revolutsionaarid asusid Eestit ja tema kultuurielu sotsialismi teele juhtima juunipaevadest alates." (1) Asjasse mittepuhendunule voib niisugune noukogulik propagandavale esmapilgul isegi toesena naida. Okupeeritud Eestis Stalini 15hikondlase ja Leningradi parteijuhi Andrei Zdanovi juhtimisel Nou* kogude saatkonnas kokku seatud ja nukupresidendi Konstantin Patsi poolt ametisse nimetatud marionettvalitsuse ("rahvavalitsus"), s.o okupatsioonivoimu kohaliku korgema administratsiooni koosseisu kuulus toepoolest kolm tuntud literaati: Johannes Vares-Barbarus (peaminister), Johannes Semper (haridusminister) ja Nigol Andresen (valisminister). Eesti iseseisvuse havitamise legitimeerimiseks kavandatud 80-liikmelise Riigivolikogu, mis "valiti" Moskva stsenaariumi jargi 1940. aasta juulis, koosseisus oli kumme tuntud voi vahem tuntud literaati. (2) Ent vaid neli neist (Aadu Hint, Mihkel Jurna, J. Semper, J. Vares-Barbarus) kuulusid Eesti Kirjanikkude Liitu, kus 1939. aastal oli 48 higet. (3) Lisaks kuulus Eesti Rahvuskirjanike Liitu veel veerandsada kirjanikku.

Noukogude uurijad on kinnitanud, et kirjanikkd olid kunstiintelligentsi hulgas esimesed, kes ajakirjanduse veergudel uut valitsust nii uksikisikutena kui Kirjanikkude Liidu juhatuse poolt tervitasid (4) Need, kes noukogude propagandavotteid tunnevad, teavad, kuidas niisuguseid "heakskiitvaid" lakitusi sepitseti ja iillitati. 1940. aasta juunis juulis kasutati tootajad koosolekutele kokku, kus moni pahempoolne aktivist varem koostatud ja kooskolastatud teksti ette luges. Sellele jargnesid moned kovahaalsed sonavotud, mis "toelist rahvavoimu" ulistasid ja iseseisvat Eestit maha tegid. Kui uldse mingi haaletamine kaetostmisega toimus, siis ei julgenud keegi avalikult vastu olla, sest haaletu alistumine ja hirm olid vastupanu juba eos paraluusinud. (5) Kuidas muidu said Eesti Ajakirjanike Liidu juhatus ja uldkoosolek ennenagematu uksmeelega vastu votta pretsedenditult rumala otsuse astuda valja Rahvusvahelisest Ajakirjanike Foderatsioonist, uhineda Eestimaa Ametiuhingute Keskliiduga ja toetach uue riigivolikogu "valimistel" okupatsioonivoimu poolt moodustatud Eesti Tootava Rahva Liidu platvormi. (6) Muidugi ei saa valistada, et tuntud literaatide kuulumine "rahvavalitsusse" tekitas mones poliitiliselt naiivses kunstiinimeses illusiooni, et riiki juhivad intellektuaalid ja nii voidavad lopuks moistus ja oiglus. Olid ju sellest unistanud intellektuaalide paljud polvkonnad kogu maailmas. (7)

Parast anneksiooni vormistamist 6. augustil 1940 asus kohaliku administratsiooni, mida nimetati ENSV Rahvakomissaride Noukoguks (RKN), etteotsa "proletaame kirjanik" Johannes Lauristin (Madarik), tema asetaitjaks sai venemaaeestlane Eduard Pall (Hugo Angervaks). Hariduse rahvakomissariks maarati juunivalitsuse valisminister Nigol Andresen, kes vahetas sellel kohal valja sama juunivalitsuse haridusministri Johannes Semperi. J. Semper jai tema asetaitjaks kuni maaramiseni ENSV Kunstide Valitsuse juhatajaks 1941. aasta algul, kuhu ta jai pidama kuni 1948. aastani. Kohe parast juunisundmusi kutsus J. Semper haridusministeeriumi toole poliitilise luuletaja August Alle, kes esialgu oli teaduse ja kultuuri osakonna nounik, seejarel ENSV Kunstide Valitsuse juhataja asetaitja. Kirjanikke maarati mitmesugustesse riiklikesse ja pameilistesse ametitesse. Naiteks nimetati Evald Tammlaan Moskvasse pressiataseeks, seejarel sealsamas ENSV esinduse juhatajaks.

Ajakirjanduses, mis nuud oli komparteiline, ja kirjastamisega seotud ametites tootasid Eesti Kirjanikkude Liidu esimees 1939. aastast August Jakobson (kirjastuse Ilukirjandus ja Kunst peatoimetaja), Mihkel Jurna (kirjastuse Ilukirjandus ja Kunst direktor), Friedebert Tuglas (Loomingu toimetaja), Aadu Hint (Varamust Viisnurgaks tehtud ajakirja toimetaja), Anton Vaarandi (Rahva Haale, Noorte Haale ning Sirbi ja Vasara toimetaja), Debora Vaarandi (Sirbi ja Vawra toimetaja), Max Laosson (Tartu Kommunisti peatoimetaja), Ralf Parve (Pioneeri toimetaja), Rudolf Sirge (ETA direktor), Aleksander Antson (Noorte Haale vastutav sekretar), Aira Kaal (Tartu Kommunisti toimetaja), Paul Rummo (Riikliku Kinokeskuse ulem, Estonia teatri direktor, Teatri ja Muusika toimetaja), Johannes Ruven (Sirbi ja Vawra vastutav sekretar), Erni Hiir, Oskar Urgart, Jaan Karner, Arnold Tulik, Enn Kippel, Erni Krusten ja Karl Taev (sai TRU dotsendiks). (8) Paljud ajakirjanikud jaid oma endistee tookohale. Valdav osa eelnimetatud kirjandusinimestest oli juba iseseisvusajal selgelt pahempoolse maailmavaatega ja etendas hiljem Noukogude tagalas ja sojajargse Eesti kultuurielu sovetiseerimisel aktiivset rolli. Ent tootamise jatkamine oma erialal ei tahendanud veel seda, et koik need literaadid oleksid olnud okupatsiooni veendunud pooldajad ja aktiivsed kollaborandid.

Marksa paremaks orientiiriks uue voimuga kaasaminemise astme kindlakstegemisel on sube komparteiga. Venemaaeestlase Eduard Palli parteistaa2 ulatus EKP loomisaega (1920), endistel poliitvangidel Paul Keerdol ja Anton Vaarandil loeti staa2i 1922. aastast. Moned kuud enne vabariigi 16ppu joudis tookord veel porandaaluse EKP-ga hituda M. Laosson, kes ei jatnud seda hiljem rohutamata. (9) 1940. aasta juunis astusid tuntud literaatidest komparteisse N. Andresen, J. Vares-Barbarus, J. Semper, M. Jurna, A. Kaal, A. Hint, D. Vaarandi ja K. Taev. Neid on kirjanduses nimetatud juunikommunistideks. 1941. aastal uhinesid parteiga A. Alle, E. Kippel ning J. Ruven, 1942. aastal A. Jakobson ning Eduard Mannik, 1944. aastal E. Hiir, 1945. aastal Mart Raud, Ilmar Sikemae, A. Tulik ning O. Urgart, 1946. aastal Paul Viiding, 1947. aastal Manivald Kesamaa ning R. Parve, 1949. aastal Leida Tigane ja 1951. aastal Juhan S(ch)muul. (10) Osvald Toominga parteisse astumise aeg on ebaselge, valja heideti ta 1951. aasta veebruaris. Enne seda oli ta joudnud fihe kuu olla isegi Eesti Noukogude Kirjanike Liidu (ENKL) parteialgorganisatsiooni sekretar kuni asendamiseni Hans Leberechtiga. (11) J. Karner, Mart Lepik, P. Rummo, F. Tuglas jt tuntud literaadid olid kultuurihalduse sfisteemis tahtsal kohal, kuid parteisse ei kuulunud. Siingi tuleb arvesse votta seda, et tol ajal parteisse mitte lihtsalt ei astutud, vaid kutsuti. Kommunistide korval pidi alati olema ka parteitutd aktiviste, sest muidu polnuks "kommunistide ja parteitute vaaramatu blokk" voimalik.

PIITS JA PRAANIK

Eesti kultuurielu sovetiseerimisel oli esialgu juhtiv asutus Hariduse Rahvakomissariaadi Teaduse ja Kunsti Osakond. 15. novembril 1940 moodustati Moskva kasul ENSV RKN-i juurde ENSV Kunstide Valitsus, mis pohimaaruse jargi oli NSVL-i Kunstnike Komitee vabariiklik organ. Selle kaudu allutati Eesti kunstielu Moskva juhtimisele ja kontrollile. Kunstide Valitsuse teine osakond tegeles kujutavate kunstide ja ilukirjandusega (juhataja A. Alle). Pohimaaruse jargi kuulus Kunstide Valitsuse kompetentsi allasutuste repertuaari kontroll ning kinnitamine, riikliku kontrolli kehtestamine koigi kunstiteoste file, naituste, konkursside jms korraldamine, kunstiteoste omandamine, loominguliste hitude tegevuse kontrollimine, aunimetuste taotlemine, kaadri ettevalmistamine jm. (12)

Sojajargse korgstalinismi ajaga vorreldes oli esimene noukogude aasta kirjanduse ja kunsti osas suhteliselt leebe. Kirjanikke ja kunstnikke meelitati pigem praanikuga, kui anti piitsa. Variserlikult pfifiti jatta muljet, et uus juhtkond hoolitseb kultuurielu ja loovharitlaste eest paremini, kui seda tehti iseseisvas Eestis. Seejuures kasutati ara kunstnike boheemlikku naiivsust ja rahulolematust K. Patsi autoritaarse valitsuse bfirokraatliku kultuuripoliitikaga. Illusioone aitas levitada tosiasi, et nn rahvavalitsusse kuulus nimekaid kultuuritegelasi, keda vaevalt sai rahvuslike huvide kahjustamises kahtlustada. Uus voim pfifidis haritlasi meelitada populistlike lubadustega ja mitmesuguste moraalsete ja materiaalsete hfivede jagamisega. Juunivalitsuse haridusminister J. Semper ja tema abi, nimekas muinasteadlane Harri Moora kinnitasid, et kunstielu korraldamine jaetakse kunstnike endi hooleks. Intellektuaalide seas ebapopulaarse Voldemar Patsi (vabariigi presidendi vend) asemele maarati Kujutava Kunsti Sihtkapitali valitsuse esimeheks kunstnik Johannes Greenberg. Teaduse ja kunsti alal tootajatele laiendati haiguskindlustuse seadust. Opetajad ja "vaimutoolised" hakkasid kuuluma Haridus- ja Kunstitooliste Ametifihingusse, mis kuulus Eestimaa Ametifihingute Keskliitu. Nad holmati riiklikku sotsiaalkindlustussusteemi ja neile hakati maksma riikliku tahtsusega personaalpensioni, naiteks Aleksander Latele, Oskar Lutsule, Miina Harmale, Anna Haavale ja Aino Tammele, mis koik pidi demonstreerima partei "vasimatut hoolitsust tootajate heaolu eest".

Uus voim suurendas kunstile eraldatud vahendeid laia zestiga ja jarsult. 1941. aasta rugieelarves oli selleks ette nahtud 6,5 miljonit rubla. (13) Kirjanike autorihonorarid kasvasid kordades. Kirjanike Liidu 1941. aasta eelarves olid ette nahtud preemiasummad (0,4 miljonit rubla) ja kopsakad reisi-, too- ning oppestipendiumid. Kuidas neid vahendeid kulutati, pole teada, sest uudisloomingut peaaegu ei ilmunud. Kirjanikud elatusid peamiselt noukogude kirjanduse tolkimisest eesti keelde vene keele vahendusel.

1940. ja 1941. aasta vahetusel tehti kokkuvotteid muutustest Eesti kultuurielus. Sirbi ja Vasara juhtkirjas "Pool aastat ENSV kultuuri" kirjutas anonuumne autor tohutust huvist 'TK(b)P ajaloo luhikursuse" vastu, mille esmatruki hiiglas lik 25 000-ne tiraaz olevat luhikese ajaga labi muudud. Samas kostis juba ka ahvardavat krutikat vana intelligentsi aadressil: "Loomulikult kerkib meil siinjuures esile noorte kirjanike kaadrite kasvatamise kusimus. Ideoloogiline murrang, mis toimus alates juunipaevadest, jatab sua teatava lunga. Vanema polve kirjanike juures votab ideoloogilise umbersundimise protsess palju aega: mitme puhul jaab see tulemata. Uuele sotsialistlikule kirjandusele nad jaavad sumuks. Ent kirjanduslikuks loominguks loodud avarad voimalused peavad selle tuhiku taitma ja uus kirjanikepoly neid asendama. Riiklik Kirjastuskeskus plaanikindla tooga kirjastamise ja raamatulevitamise alal loob selleks koik eeldused." (14)

Sirbi ja Vasara 1941. aasta esimeses numbris avatud rubrugis "Sotsialistliku kultuuri toolistel on sona" kirjutasid juhtivad kollaborandid uue aasta plaanidest ja ulesannetest kultuuri valdkonnas. Hariduse rahvakomissar N. Andresen koneles Stalini geniaalse valjenduse "kirjanik on inimhingede insener" oigest moistmisest ning praktilisest rakendamisest ja kutsus "kultuuritoolisi" ules oppma toostustoolistelt: " ... tuleb oppida tootama plaanikalt, sihiteadlikult, looktoolistena, uhe sonaga, enamlikult." Samas kinnitas ta, et minevikus loodud vaartuslikku ei visata ule parda. (15) O. Urgart seadis sihiks jouda kriitiliselt realismilt sotsialistlikku realismi ja pidas uue aasta peajooneks vene noukogude kirjanike toode massilist tolkimist eesti keelde.16 Tartu Ulikooli rektor H. Kruus koneles sellest, et maailmas esikohale tousnud noukogude teadus volgneb oma edusammude eest tanu marksismi-leninismi teooria tundmisele ja korgemates oppeasutustes tuleb pearohk asetada polutilisele kasvatusele. (17) Kunstnike orgtoimkonna liige Richard Sagrits agiteeris endist kodanlikku parandit pohjalikult fimber hindama. (18) Kullap oleks "vana pehkinud ehitise mahakiskumiseni" (O. Urgart) peatselt joutudki, kui soda poleks vahele tulnud.

KIRJANIKE UHINGUTE SULGENIINE

Iseseisvas Eestis oli loovharitlastel rohkesti seltse, liite ja fihinguid, mis oli kodanikuiihiskonna loomulik osa, voimaldades neil orna professionaalsete huvide eest seista. (19) 1940. aasta suvel pfifidsid kunstiharitlaste fihendused muutunud oludega kohaneda. Sellest ei tulnud midagi valja, sest noukogude loomeliitude pohimotted olid teised. Noukogude sfisteem ei sallinud rahva isetegevust ega demokraatlikele alustele rajatud kodanikualgatust. Seetottu kuulus vabatahtlike fihenduste laiaulatuslik vork, mis holmas kogu Eesti fihiskonda (iseseisvusajal oli registreeritud kokku ligi 12 000 fihingut), havitamisele. (20) 1940. aastal suleti peaaegu koik seltsid ja fihendused, sh kultuuri- ning haridusseltsid, filiopilasuhendused ja elukutseseltsid.

Tsiviiluhiskonna lammutamisega oh kiire. Vana struktuur havitati veel enne uue loomist. 9. oktoobril 1940 votfs ENSV Rahvakomissaride Noukogu vastu maaruse poliitharidustoo korraldamise kohta Eesti NSV-s, mille jargi kuulusid iseseisvusajal juriidiliste isikutena tegutsenud fihingud likvideerimisele. (21) Muude iihenduste hulgas suleti auvaarse minevikuga Eestimaa Kirjanduse Uhing (1842) ning Eesti Kirjanduse Selts (1907), Eesti Ajakirjanike Liit (1919), Eesti Kirjanikkude Liit (1922), Eesti Akadeemiline Kirjandusuhing (1924), Eesti PEN-klubi (1927), Eesti Rahvuskirjanike Liit (1933), Eesti Kirjastuse Kooperatiiv (1934) ja Eesti Haridusliit (1935). Suleti ka Eesti Raamatukoguhoidjate Uhing (1923), Tallinna Kirjanikkude Uhing, Tallinna Raamatusoprade Uhing, Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Malestuse Jaadvustamise Selts Vorus, E. Vilde Malestuse Jaadvustamise Selts Tallinnas ja mitmed teised kirjanduse ja raarnatutega seotud fihendused. Nende varandused vottis uus voim jark jargult file. Ainsana jaid alles teadusseltsid (Opetatud Eesti Selts, Emakeele Selts, Eesti Loodusuurijate Selts). Iseseisvusaegsete kunstiorganisatsioonide likvideerimist seletab okupatsiooniaegne "Eesti kunsti ajalugu" (1970) sellega, et need olid "sotsialistliku riigi kunstieluga sobimatud" (22), ja nii see toepoolest oli.

ORGANISEERIVAD TOIMKONNAD

Suletud vabatahtlike uhenduste asemel hakkas noukogude parteiriik looma oma institutsioonide vorku, mis pidi naima kodanikualgatusena. Niisuguseid kvaasivabatahtlikke ilhendusi, mis olid partei ja valitsuse ning julgeolekuorganite mitmekordse kontrolli all, nimetati uhiskondlikeks organisatsioonideks. Sellesse kategooriasse kuulusid ka loomeliidud kui vastavate uleliiduliste organisatsioonide kohalikud osakonnad. Oma eesmarke vaimuelu sovetiseerimisel, kirjanike ja kunstnike suunamisel ning kontrollimisel ja sotsialistliku realismi juurutamisel lootis voim saavutada just institutsionaalsete sunnivahenditega. (23)

7. oktoobril 1940 tegi ENSV RKN otsuse Eesti Noukogude Kirjanike Liidu ja Eesti Noukogude Kunstnike Liidu asutamise kohta. Selles dokumendis koneldakse vajadusest koondada "koiki Eesti NSV kirjanikke ja kunstnikke, kes valmis on oma loominguga aktiivselt osa votma sotsialistlikust i lesehitustoost". (24) Sona-sonalt kordas seda sonumit hariduse rahvakomissar N. Andresen 1940. aasta oktoobrikuu Loomingus, kui ta koneles ulesandest "organiseerida kirjanikud ja kunstnikud Noukogude susteemi kohaselt, organiseerida ka nende kunstiline tegevus Noukogude konale vajalikus laadis". (25) Seega ei plaanitsetud noukogulikesse liitudesse vastu votta koiki kirjanikke ja kunstnikke nende kutsemeisterlikkuse pohjal, vaid uksnes neid, kes vastasid re2iimi kehtestatud poliitilistele kriteeriumidele. Liidud pidid saama aktiivsete kollaborantide uhenduseks ja taimelavaks. Vaevalt said koik tolle aja kunstiinimesed aru taoliste uldiste fraaside tegelikust tahendusest ja sellest, et kirjanikuks voi kunstnikuks tunnistamise eeltingimuseks oli poliitilise tendentsiga looming ja et valjaspool liite polnud loometegevus Noukogude riigis moeldav.

Sellesama 7. oktoobri otsusega asutati ENKL-i ja Eesti Noukogude Kujutavate Kunstnike Liidu organiseerivad toimkonnad. Nende ulesandeks sai hitude loomise eeltoo tegemine, tuginedes uleliidulistele eeskujudele ja Moskva juhistele. Organiseerivad toimkonnad taitsid juba ka kavandatavate hitude ulesandeid, tegelesid poliitilise kasvatustooga ja loomingu ideelise suunamisega. Demokraatia ja loovharitlastele lubatud iseotsustamise-omavalitsuse mangimine oli seekord jarsult lopetatud ja toimkondade koosseisud maaras ametisse okupatsioonivoimu kohalik taidesaatev organ Rahvakomissaride Noukogu.

Kui analuusida organiseerivate toimkondade isikkoosseise, siis torkab kirjanike ja kunstnike juures kohe silma disproportsioon pahempoolsete ja (pro)kommunistlike tegelaste kasuks, keda uus voim usaldas ja eelistas loomulikult rohkem. Kirjanike orgtoimkonnas olid A. Jakobson (esimees), A. Alle, E. Hiir, M. Jurna, P. Keerdo, F. Tuglas ja O. Urgart. (26) Selle tuumiku moodustasid iseseisvusaegse kirjandusliku ruhmituse Kirjanduslik Orbiit tegelased, kes olid konsolideerunud elulaheduse noude pohjal ja paistnud 1930. aastatel silma kirjandusliku karemeelsusega, sh runnakutega Noor-Eestiga seotud Kurjanike (Tuglas, Suits) vastu. Tollal ENSV rahanduse rahvakomissari ametis olnud P. Keerdo oli kirjanikuna taiesti tundmatu nimi. Tuntuks oli ta saanud sojavae polutilise peajuhina 1940. aasta juunis-augustis, kui algas Eesti sojavae noukogustamine ja ohvitseride represseerimine. Peale Loomingu toimetaja Tuglase olid koik asjaosalised partei liikmed voi astusid sinna lahiaastail. Tollal sundis kummalisi asju. Nii tootas parteitu A. Jakobson monda aega parteu haalekandja Kommunist toimetuses kirjandusosakonna juhatajana. Parteitu O. Urgart oli 1941. aastal koguni EK(b)P Keskkomitee kirjandus- ja kunstikusimuste instruktor (!), kui uskuda teatmeteoseid.

"Kirjanikkonna aktiviseerimiseks, noorte talentide kaasatombamiseks ja poliitharidustoo korraldamiseks" moodustati 1941. aasta martsis orgtoimkonna juurde veel kultuurikomisjonid. Tallinnas arvati sinna M. Jurna (esimees), R. Sirge, J. Ruven, E. Tammlaan ja A. Antson; Tartus O. Urgart (esimees), M. Laosson, J. Parijogi ja P. Krusten. Need komisjonid ei joudnud praktiliselt midagi ara teha. (27)

Vottes aluseks "vanema venna", s.o NSVL-i Kirjanike Liidu pohikirja (1934), tulid eesti kirjanikud uue liidu pohikirja koostamisega usna kenasti toime ja juba 1941. aasta veebruaris sai see NSVL-i Kirjanike Liidu juhatuselt Moskvas heaks kiidu. Veidi enne soja puhkemist jouti niikaugele, et 7. juunil 1941 esitas Kunstide Valitsuse juhataja J. Semper Moskvas heaks kiidetud pohikirja kinnitamiseks ENSV RKN-ile. (28) Teistel andmetel arutati loodava liidu pohikirja koigil orgtoimkonna koosolekutel, ent see jai vastu votmata. (29) Arhiivist pole pohikirja teksti leitud. (30) Nii voi teisiti jai ENSV Kirjanike Lift 1941. aastal moodustamata, sest juunis algas soda. Loomeliitude nagu muudegi noukogulike asutuste ja organisatsioonide loomine pidi labi tegema tootajate obligatoorse lojaalsuse kontrolli. Liidu potentsiaalse liikmeskonna isikuandmete labivaatamine-kontrollimine julgeolekuorganites ja kooskolastamine parteiorganites noudis lualt palju aega. Pealegi oli Moskvas kasil kultuuriasutuste uldine reorganiseerimine ja provintsis polnud kohane korgtasemel ules naidata lugset innukust, ilmutada n-o "kohalikku initsiatiivi". Sest keegi ei teadnud, kas selle eest saab kiita voi karistada.

Loomeliitude pohikirjade projektid andsid tunnistust Stalini aja retoorilise sonakasutuse kiirest omandamisest nende koostajate poolt. Nii seadsid eesti noukogude heliloojad oma ulesandeks "valjajuurida inimeste hingedest kapitalistlike parandite jaanused ja kasvatada uus inimene--kommunismi eest voitleja". (31) Eesti loovinimesed ei kiirustanud "fimberkasvamisega". Paljud tuntud kirjanikud piirdusid vaid tolketoodega, millega teenisid ara voimude etteheited.

Iseseisvas Eestis olid loomeliidud peamiselt kunstnike kutse- ja majanduslike huvide valjendajad ja kaitsfad. Noukogude sfisteemis oli aga nende filesandeks kunstniku loomingu kunstilis-ideoloogilise taseme hindamine, juhtimine, suunamine ja jarelevalve. Seega ka vastutus oma liikmete lojaalsuse ja poliitiliselt "oige" kaitumise eest--omamoodi ringkaendus. Nfifid oli kirjanik voi kunstnik kinnistatud asutuse juurde, millest soltus tema kui loofa karjaar nii loomingulises kui majanduslikus mottes. See oli omaette kinnine maailm, kus kehtisid teatud mangureeglid, riitused ja hfivede-karistuste jagamise mehhanismid, n-o "distsiplineeritud tode" (Michel Foucault). (32) Liitu kuulumine oli aravalitute privileeg, mis tuli loominguga valja teenida. Valjaspool liite polnud kunstiloomingu avalikkuse ette toomine moeldav. Liidust valjaheitmine tahendas fihtlasi ka avalikust elust valjatorjumist, avaldamiskeeldu ja elatusvahenditest ilmajaamist. Voim valitses kunstnike file hitude kaudu, luues seejuures illusiooni, justkui valitseksid loovinimesed end ise. Erilise tahenduse omandas niisugune kamuflaa2 hidust valjaviskamise juures, mis vormistati kolleegide otsusega, jattes tegelikud otsustajad kulisside taha.

ESIMESED REPRESSIOONID

Zentzalstelle zur Erfassung der Verschleppten Esteni (ZEV) koondtabeli jargi viidi Venemaale voi tapeti Eestis aastail 1940-1941 43 ajakirjanikku, 5 kirjanikku ja 21 ajalehe- ning ajakirjatoimetajat. (33) Need andmed ei saa olla kuigi tapsed ega ammendavad. Toenaoliselt oli literaate ka teistes ZEV-i poolt kokku arvatud ametigruppides (naiteks korgkoolide oppejoud, kooliopetajad). Samuti pole voimalik kindlaks teha, keda viidi ara vagisi ning mobilisatsiooni korras ja kes laksid Venemaale vabatahtlikult. Voib eeldada, et pahempoolse sotsialistliku ning (pro)kommunistliku reputatsiooniga tegelased ja Noukogude okupatsioonivoimudega aktiivset koostood teinud kirjanikud, sh nn juunikommunistid, kuuluvad viimati nimetatud rdhma ja neid voib kasitada poliitiliste pogenikena. Ka ei sisalda need arvud juute, keda sakslased ei lubanud ZEV-i ametnikel kirja panna.

Lastekirjanik Jfiri Parijogi oli fiks neist, kes Tartu vanglas 192 morvatu hulgas 9. juulil 1941 ilma kohtuotsuseta maha lasti. Lastekirjaniku ja luuletafa Julius Oengo-Ongu (J. Oro) vangistasid punavaelased augustis 1941 ja hukkasid ta toenaoliselt Paldiskis vahetult enne Saksa fiksuste kohalejoudmist. Kirjanik, advokaat ning iihiskonnategelane Karl Ferdinand Karlson ja koolikirjanik ning -opetaja Jaan Ainelo arreteeriti 1941. aasta juunis; nad surid sama aasta novembris Sevurallagis Sverdlovski oblastis. Proosakirjaniku Johannes Hiiemetsa arreteeris NKVD 1941. aasta juunis ja ta suri Gorki oblasti vangilaagris 1942. aastal. Mitmekulgne ja vaga viljakas literaat, ajaloolane ja uhiskonnategelane Eduard Laaman arreteeriti ja lasti maha 1941. aastal. Publitsist ja advokaat Leonid Kahkra arreteeriti 1941. aastal ja lasti maha oktoobris 1941. Saatuse iroonia on selles, et kaks viimati nimetatut avaldasid koos 1938. aastal raamatu "Tanapaeva Saksamaa", mis oli kriitiline rahvussotsialismi ja Kolmanda Riigi suhtes. (34) Kirjastaja Hans Mannik voeti kinni 1940. aastal ja saadeti 1941. aastal Venemaale, enamat pole temast teada.

Osa aastail 1940-1941 arreteerituist jai ellu. Aastail 1940-1951 oli vangis ajakirjanik ning foljetonist Evald-Abram Jalak (Eesav Edvard Puuslik) ja 1941-1946 teatrikriitik ning kirjamees Rudolf Aller (asumisel 1949-1954). Ajalookirjanik ja Urge sojavaelane kolonel Georg Leets sai 1941. aastal kumme aastat; koju paases ta Norilskist 1957. aastal. Kirjandusteadlane, tolkija ja diplomaat Georg Peeter Meri arreteeriti juunis 1944 ja moisteti surma veebruaris 1942; 1944. aastal asendati surmaotsus 10-aastase vangistusega, ta vabanes 1945. aasta lopul. Naitekirjanik Heinrich Lilienberg (Enn Vaigur) oli vangis aastail 1943-1953. Naitekirjanik ning ajakirjanik Elmo Ploom (Elmo Ellor) arreteeriti 1941. aastal ja sai 1942. aastal 10 aastat, vabanes 1959. aastal. 1941. aastal kuuditati memuaarikirjanik Rutt Eliaser (teist korda kuuditati 1949. aastal), tulevane tolkija ning naitekirjanik Hans Luik sen, tulevane kirjanik Lennart Meri ja tolkija Jelena Pozdnjakova (Kasneva, uuesti kuuditati 1950) (vt lisa).

Koige levinum suudimoistmise paragrahv oli tollal Vene NFSV Kriminaalkoodeksi [section] 58-13: "Aktiivsed teod voi aktiivne voitlus toolisklassi ja revolutsioonilise hikumise vastu, mida on avaldatud tsaristliku korra ajal voi kontrrevolutsiooniliste valitsuste juures kodusoja perioodil ..., (35)

NATSI-SAKSA OKUPATSIOON

Saksa okupatsioonivoimud panid Eestis toime inimsusevastaseid ja sojakuritegusid, milles osalesid ka eestlased. Massiliselt vahistati isikuid, keda kahtlustati koostoos noukogude voimuga, kommunistlikus (pahempoolses) meelsuses voi kes kuulusid teatud rahvusse (juudid, mustlased), kes tuli havitada. Osa ligi 20 000 kinnipeetust vabastati, osa saadeti koonduslaagritesse, umbes 7800 Eesti Vabariigi kodanikku (tsiviilisikut) hukati voi hukkus Eestis. (36) Kommunistide ja nendele kaasatundjate korval koostas SD nimekirju ka aktiivsete rahvuslaste, nn anglofiilide ja defetistide kohta. (37)

Lastekirjanik ja tolkija Edur Tasa hukati Tartu tankitorjekraavis juulis 1941. Proosakirjanik Kaster Kaselo tapeti koos abikaasaga Kiviolis eesti omakaitselaste poolt 1941. aasta septembris. Prosaist Johannes Ruven, kes oli olnud ENKL-i orgtoimkonna aktivist ja komparteilane, hukati Tallinna keskvanglas 1942. aasta aprillis. Publitsist ja naitekirjanik Evald Tammlaan suri 1945. aasta martsis Stutthofi vangilaagris. Tema peamiseks suuks olid ametikohad Moskvas (pressiatasee ja ENSV esinduse juhataja). Kogu juudi rahvuse havitamisega Eestis tapeti ka siia jaanud literaadid ja kunstnikud (peamiselt muusikud-orkestrandid).

Saksa okupatsiooni ajal arreteeritute ja vangis olnute nimekiri on usna pikk ning esinduslik: Valmar Adams, Heino Ahven, Villem Alttoa, Aleksander Antson, Eduard Mrs, Rasmus Kangro-Pool sen, Alfred Kiviste, Jaan Kross, Oskar Kuningas, Juhan Kaosaar, Herta Laipaik, Viktor Mellov, Alma Ostra-Oinas, Voldemar Raidaru, Richard Roht, Eduard Roos, Jaan Rummo, Hendrik Saar, Henrik Sepamaa, Rudolf Sirge, Juhan Sutiste, Aksel Tamm, Romulus Tiitus, Terje Toeveer, Enn Uibo ja Rein Vellend. Hella Wuolijoki pandi Soomes vangi kui Moskva kasilane, Aleksander Kurtna istus vangis Mussolini-Itaalias (vt lisa).

Saksa voimud panid keelu alla esmajoones juudi, vene (ka klassika) ja Saksamaaga sojas olevate maade uuema kirjanduse, antifasistliku ning kommunistliku kirjanduse ja koik selle, mis kuidagi vois natse, sakslasi ja Suur-Saksamaad halvas valguses naidata. Juhendid lubasid ka erandeid, naiteks inglise draamakirjandus, Shakespeare ning Shaw, Bizet' "Carmen" ja Chopin. "Luikede jarve" etendati Estonias keelule vaatamata. On vaidetud, et Eesti oli teiste Ostlandi kindralkomissariaatidega vorreldes paremas olukorras tanu kindralkomissari KarlSiegmund Litzmanni kohalikke olusid rohkem respekteerivale suhtumisele. (38) Okupeeritud aladel soositi tarbekirjandust ning praktilisi kasiraamatuid, sojakirjandust ja Saksamaa ajalugu ning missiooni ulistavaid teoseid. Koigepaelt anti valja n-o lojaalsed kooliopikud.

Saksa okupatsioonivoimud Eestis loomingulistesse kusimustesse otse ei sekkunud ega surunud jouga peale natsionaalsotsialistlikke kunstiideaale' (39) mis on vormi poolest sarnased noukogude kunstiga. Niisugust "mandunud kunsti" tagakiusamist ja maalide ning raamatute massilist poletamist nagu Saksamaal Eestis ette ei tulnud. Seetottu said kodumaale jaanud kirjanikud ja kunstnikud jatkata iseseisvusaegseid loomingulisi traditsioone. Natside kultuuri- ja rassipolftilised seisukohad olid eesti haritlaskonnale tuttavad juba 1930. aastaist ja suhtumine neisse oli hibinisti eitav. (40)

Kirjastamiskusimustega tegelesid paralleelselt nii Saksa kui Eesti asutused. Korgem instants oli Riias asuv Riigikomissariaadi Ostland propagandaosakond, kes sai juhiseid otse Berhinist. Koigepealt vaadati kasikiri hibi Saksa voimude poolt moodustatud Eesti Omavalitsuse Rahvakasvatuse Peavalitsuse Kirjastusametis. Kui otsus oli positiivne, siis lahetati kasikiri koos saksakeelse annotatsiooniga Saksa Kirjastusametile (Amt fur Verlagswesen) Eesti Kindralkomissariaadi juures Tallinnas, 1942. aasta 16pust aga Riias, kus langetati 16plik otsus. 1942. aastal esitati 500 taotlust, neist said fukiloa vaid 168 kasikirja. Tavaliselt pohjendati arautlemist viisakalt paberipuudusega. (41)

Aastail 1941-1944 oli Eestis vaga vilgas kultuurielu. Paberipuudusele ja tsensuurile vaatamata kirjutati ja kirjastati eesti kirjanduse vaarfeoseid. Markimisvaarseid saavutusi oli heliloojatel ja kunstnikel, toimus palju naitusi, kontserte ja teatrietendusi, oitses kunstiturg, avaldati rohkesti kirjandus-, kunsti- ja muusikakriitikat, seejuures Ailtides rahvussotsialistlikku ja antisemiitlikku fraseoloogiat. Kirjanduse ja kunsti peamine finantseerija Saksa ajal oli eesti rahvas, sest eraisikud ostsid palju raamatuid ja tellisid palju kunsti. Ilmselt oli kultuuri tarbimine uheks Reichsmark'ade kulutamise vahendiks kaubavaesel tsekimajanduse ajal, kuid kindlasti nagi publik eesti kunstis ka rahvusliku ja riikliku iseolemise valjendajat. (42) Kolme okupatsiooniaastaga ilmus umbes 900 trukist. Ilukirjandust ilmus 86 teost, neist 79 eesti autoritelt, peamiselt kordustrukid. Eesti proosast ilmus 15 esmatrukki, luulest viis. Nende hulgas olid mitmed valjapaistvad teosed, nagu K. A. Hindrey "Taaniel Tummi tahelend", K. Ristikivi "Rohtaed", A. Malgu "Hea sadam" ja "Kadunud paike", A. Gailiti "Ekke Moor" (ilmus 3 trukki), F. Tuglase "Unelmate maa", A. Kivika "Karuskose", M. Unden "Mureliku suuga", H. Visnapuu "Tuule ema" ja K. Merilaasi "Kallis kodu". Ilukiranduse tiraa2id olid umbes 3000-4000 eksemplari, millest ei piisanud suure noudluse rahuldamiseks. (43)

Sojaeelse Eesti Kirjanikkude Liidu hikmeskonnast pogenes Laande umbes kolmandik, lisaks paark unmend isikut, kes olid Eestis ilukirjanduslikke teoseid avaldanud, samuti keeleteadlasi, oppejoude ning kirjandustegelasi ja hulk ajakirjanikke. Nende seas olid elavad klassikud ja vanema polve esindajad Gustav Suits, Marie Under, Henrik Visnapuu, Artur Adson, August Gailit, August Ma1k, Albert Kivikas, Karl Ast (Rumor), Pedro Krusten, Voldemar Oun, Helmi Maelo, Johannes Aavik ja Andrus Saareste. Parimas loomeeas pogenesid valismaale Bernard Kangro, Karl Ristikivi, Ain Kalmus (Evald Mand), Gert Helbemae, Valev Uibopuu, Ants Oras, Arvo Magi, Amo Vihalemm, Aleksis Rannit, Aleksander Aspel, Felix Oinas, Julius Magiste jt. Peatselt lfilitusid kirjandusellu ka 1920. aastatel siindinud Raimond Kolk, Ilmar Talve, Kalju Lepik, Arvo Magi, Ilmar Laaban, Ivar Grunthal, Arved Viirlaid, Ivar Ivask, Ilmar Jaks, Ilmar Kulvet jt (44)

NOUKOGUDE TAGALAKIRJANIKUD

Soja algul astusid havituspataljonidesse M. Laosson (oli seal komissar), P. Kuusberg ja M. Raud ETA rindekorrespondendina. J. Sfitiste mobiliseeriti Tallinna toolispolku. Eesti laskurkorpuses teenisid R. Parve, M. Kesamaa, J. Smuul jt.

Noukogude tagalasse joudis umbes veerand iseseisvusaegsesse Eesti Kirjanikkude Liitu kuulunud kirjanikest. Enamasti olid need pahempoolsete vaadetega tegelased ja aktiivsed kollaborandid, juunikommunistid ja Noukogude okupatsiooniadministratsiooni funktsionarid, kellel polnud Saksa voimudelt ega Eesti Omakaitselt midagi head oodata.

ENSV korgemate partei ja haldusorganite asukohaks oli esialgu Tseljabinsk, 1942. martsist koliti file Moskvasse. Seal asusid ka loomelftude orgtoimkonnad. 1942. aastal taastati Kunstide Valitsus NSVL-i Kunstide Komitee loal. (45) Kohe asuti koguma andmeid ja koostama kartoteeki isikutest, keda nimetati "evakueerunuteks". Esmajajekorras tunti huvi parteilaste, noukogude aktivistide ja kultuuriprominentide vastu. (46) August Jakobsoni 1942. aasta 31. jaanuari kirjas parteijuhile Nikolai Karotammele on Noukogude Liidu territooriumil asunud eesti kirjanikena nimetatud jargmisi isikuid: A. Alle, E. Hiir, A. Hint, A. Jakobson, M. Jfirna, A. Kaal, P. Keerdo, E. Kippel (suri Leningradi blokaadis 1942. aastal), J. Karner, E. Pall, M. Raud, M. Raudsepp (Hint, Minni Nurme), J. Semper, O. Urgart ja J. Vares-Barbarus. (47) See nimekiri ei sisalda koiki Venemaale lainud-viidud litemate, puuduvad algajad ja vahem tuntud kirjankkud, samuti pole arvestatud ajakirjanikke ja kirjandustegelasi.

Kirjanike orgtoimkond koostas 1942. aasta algul NSVL-i Kirjanike Liidu Presiidiumiga ja EK(b)P Keskkomiteega kooskolastatult nimekirja eesti noukogude kirjankknnt, kellel olid kirjanike liidu liikme oigused. Nimekiri kinnitati orgtoimkonna koosolekul 29. martsil 1942. Lisaks eelnimetatuile figureerivad selles nimekirjas (kokku 19 inimest) veel N. Andresen, P. Rummo, K. Taev ja Liidia Toom. Neile hakati makma stipendiumi kuni 1000 rubla kuus. (48) Seega oli Moskva lahen44 danud dilemma, mis A. Jakobsoni sonul rippus ohus veel 1942. aasta jaanuaris: " ... kus on need uksikud inimesed kasulikumad, kas pfissiga rindel voi propagandaks rakendatuina (ja seega tulevikuks sailitatuina!) tagalas?" (49)

Soja ajal viidi Venemaal lopule noukogulike loomeliitude moodustamine, mis oli alanud 1940. aastal Eestis. Selleks asutati 1942. aastal uued organiseerimistoimkonnad, mida nfifid nimetati organiseerimisbfiroodeks. Kirjanike Liidu orgtoimkonna asemele loodi 1942. aastal 3-liikmeline orgbfiroo (Vares-Barbarus, Jakobson, Urgart), kelle filesandeks oli eesti kirjanike efektiivne rakendamine Moskva poliitilise sojapropaganda teenistusse ja eesti noukogude kirjanike konverentsi ettevalmistamine. Tolleaegset temaatikat iseloomustavad teoste pealkirjad: "Relvastatud Airsid" (J. Vares-Barbarus), "Viha, ainult viha" (J. Karner), "Pruun katk" (P. Rummo) ja "Partisani poeg" (A. Jakobsoni ning M. Raua uhistoo).

8.-9. oktoobrini 1943 toimus Moskvas eesti noukogude kirjanike I konverents kongressi oigustes, kus voeti vastu pohikiri ja valiti juhatus: A. Jakobson (esimees), J. Karner (esimehe asetaitja), O. Urgart (sekretar), J. Vares-Barbarus ja J. Semper. Revisjonikomisjoni valiti P. Keerdo, E. Hiir ja M. Raud. Veel osalesid A. Alle, N. Andresen, A. Hint, M. Mrna, A. Kaal, M. Hint (Nurme), R. Parve, E. Pall, P. Rummo, K. Taev, A. Tulik ja D. Vaarandi. (50) Koneldi sellest, et kirjanike kutseorganisatsioonist peab saama noukogulik "voitlusorganisatsioon". Pohikirjas toonitati parteitute kirjanike asumist noukogude voimu platvormile: "Kirjanduse, selle kunstilise meisterlikkuse, ideelis-poliitilise kulluse ja tegeliku mojukuse tousu otsustavaks tingimuseks on kirjandusliku hikumise tihe ja vahenditu side partei ja noukogude voimu poliitika aktuaalsete kdsimustega, kirjanike rakendamine aktiivseks tooks sotsialistliku filesehituse alal ja konkreetse toelisuse tahelepanelik ja sfigav uurimine kirjanike poolt." (51) Pohikirja jargi oli ENSV Kirjanike Liidu koosseisu kuuluva hidu korgemaks organiks kahe aasta jarel toimuv kongress. Tegelikult toimus Stalini eluajal vaid uks kongress 1946. aastal ja jargmine oli alles 1954. aastal. Sama lugu oli NSVL-i Kirjanike Liidu kongressiga, mis toimus alles 1954. aasta detsembris, kui oldi file saadud juhi surmaga kaasnenud esimesest ehmatusest ja peataolekust.

Eesti NSV Kirjanike Ludu juhatuse esimehed ja sekretarid *

1943-1946   August Jakobson   Oskar Urgart
1946-1950   Johannes Semper   Paul Viiding (kuni 1949)
1950-1953   August Jakobson   Magnus Malk (1949-1952)
1953-1971   Juhan Smuul       Lembit Remmelgas (1953-1960)

* Eesti NSV kultuuriasutuste ajaloo teatmik, V, 31-36.

ESIMESED SOJAJARGSED AASTAD 1944-1947

Muude operatiivgruppide korval moodustati 15. detsernbril 1943 ENSV RKN-i poolt ENSV RKN-i juures asuv Kunstide Valitsuse operatiivgrupp, mis hakkas kavandama noukogulikke firnberkorraldusi Eestis ja mille liikmed pidid saama vastavate valitsusorganite tuumikuks. Parast Voru vallutamist Punaarmee poolt 1944. aasta augustis Aidi sinna suur osa operatiivgruppidest, sh ka Kunstide Valitsuse orna. Septembris siirdus see Tallinna. (52)

23. juunil 1945 kinnitas ENSV RKN orna maarusega Kunstide Valitsuse uue pohimaaruse, mille kohaselt oli Kunstide Valitsus NSVL-i RKN-i juures asuva Kunstide Komitee vabariiklik organ, mis juhtis ENSV-s koiki kunstialasid, v.a kinoasjandus. See kordas 1940. aasta pohimaaruse printsiipe ning kinnitas re2iimi soovi taaskehtestada totaalne kontroll kunstiloomingu file ja seada kirjanikud ning kunstnikud taielikku soltuvusse riigivoimust, sh materiaalselt tellimuste kaudu. Nagu 1940. aasta pohirn5&uses oli ka nfifid esiplaanile tostetud kontroll teatrite ning kontserdiorganisatsioonide repertuaari ja kunstinaituste, samuti loominguliste liitude ule. (53)

1944. aasta sfigisel algas Eestis uus arreteerimiste laine julgeolekutootajate poolt kaasa toodud nimekirjade pohjal. Arvele voeti umbes 50 000 potentsiaalset vaenlast. "Rahvavaenlaste" nomenklatuur laienes fiha: "isamaa reeturid", "oku pantide kasilased", "natsionalistid", "bandiidid", "bandiitide kasilased", "kulakud", "jehhovistid", "sakslased", "ingerisoomlased" jt. Aastail 1944-1945 vangistati umbes 10 000 meest, kellest pooled surid kahe esimese aasta jooksul. Hinnanguliselt saadeti aastail 1944-1953 sunnitoo- ja vangilaagritesse 25 000-30 000 meest, kellest 11 000 tagasi ei tulnud. (54) Viidi labi uus sundmobilisatsioon ja jatkusid kuiiditamised. 1949. aasta martsis kdfiditati Eestist Venemaale 20 700 "rahvavaenlast" ja "kulakut", kellest enamik olid naised, lapsed ja vanurid. Teekonnal ja asumisel suri neist 3000. Relvastatud vastupanuvoitluses sai kuni 1953. aastani surma tuhandeid metsavendi. Hukkunute fildarvuks teisel noukogude okupatsiooni perioodil on pakutud 16 000-22 000. (55)

Lisas on toodud sojajargseil aastail vangis surnud, arreteeritud, (soja)vangis ja sundasumisel olnud kirjanike nimekiri. Luuletaja Heiti Talvik arreteeriti NKVD poolt 1945. aasta kevadel. Sotsiaalselt ohtlikuks elemendiks tunnistatuna saadeti ta viieks aastaks Siberisse, kus suri 1947. aasta juulis. Sojavangis olid kultuuritegelane ning filoloog Heino Ahven, luuletaja Kalju Ahven (suri seal kopsutiisikusse 1946. aastal), luuletaja ning proosakirjanik Harri Asi, kirjanik ning ajakirjanik Karl Eerme, noorsoo- ning naitekirjanik Voldemar Raidaru, tolkija Harald Rajamets, proosakirjanik Heino Susi, proosa- ning naitekirjanik Albert Uustulnd ja kirjandusteadlane Otto Alexander Webermann. Muude pattude eest pandi aastail 1944-1947 vangi(laagrisse) kirjandusteadlane ning tolkija August Annist, keeleteadlane Paul Ariste, kirjandustegelane Herman Evert, luuletaja, kriitik ning tolkija Ain Kaalep, naite- ning lastekirjanik Boris Kabur, proosa- ning naitekirjanik Raimond Kaugver, tolkija Helga Kross, kirjanik, publitsist ning tolkija Jaan Kross, tolkija Aleksander Kurtna, kirjandusteadlane Mart Lepik, prosaist ning ajakirjanik Alma Ostra-Oinas, kirjandusteadlane August Palm, raamatuteadlane Friedrich Puksoo, kirjandusteadlane ning kultuuriloolane Rudolf Poldmae, kultuuri- ning kirjandusloolane Eduard Roos, kirjandusloolane Jaan Roos, tolkija Henrik Sepamaa, luuletaja Juhan Sinimae, kirjanik ning tolkija Eduard Suursepp, luuletaja ning lastekirjanik Venda Soelsepp, luuletaja ning tolkija Juri Sumakov, filoloog ning luuletaja Helmut(h) Tarand (Annus Ravala) ja luuletaja Enn Uibo, kes hiljem, juba sulaajal uuesti vangipanduna suri seal 1965. aastal. 1946. aastal hiks vabasurma Johannes Vares-Barbarus.

Tavalisteks suudimoistmise paragrahvideks said parast soda [section] 58-la (isamaa reetmine), millele voidi juurde komponeerida veel naiteks [section] 58-2 (relvastatud ulestous, relvastatud joukude tungimine noukogude territooriumile, voimuhaaramine), [section] 58-10 (noukogudevastane propaganda) voi [section] 58-11 (osalemine noukogudevastases organisatsioonis).

Punaarmeega 1944. aastal Eestisse joudes oli Eesti Noukogude Kirjanike Liidul 17 liiget. 1. aprilliks 1945 voeti arvele 25 kodumaale jaanud kirjanikku. Individuaalkorras lubati neil uhineda ENKL-iga. 1945. aastal voeti liitu Feliks Kotta, Eduard Mannik, Ralf Parve, Debora Vaarandi, Oskar Luts, Anna Haava, Ernst Sargava, Friedebert Tuglas, Karl Eduard Soot, Rasmus Kangro-Pool sen, Peet Vallak, Betti Alver, Leida Kibuvits, Rudolf Sirge, Richard Roht, Paul Viiding ja August Sang. (56)

Uued loomingu orientfrid pandi paika kohe: kirjanduse parteilisus, ideelisus ja sotsialistlik realism.57 Esimesel Eesti intelligentsi kongressil 1945. aasta jaanuaris sonas kohalik parteijuht N. Karotamm: "Meie kirjanikelt, nii poeetidelt, proosakirjanikelt kui naitekirjanikelt, ootab rahvas uusi teoseid, mis vaarivad meie suurt ajastut. Suur Isamaasoda, eesti rahva ja koigi Noukogude rahvaste voitlus saksa okupatsiooni vastu, seltsimees Stalin suure rahvaste juhina, meie rahva minevik ja ta progressfvne voitlus--koik need ja paljud, paljud teised teemad annavad teile ainet suurteks ja vaikesteks teosteks, olgu siis mitmekoitelisteks romaanideks voi monesalmilisteks luuletusteks."Sa Oldiselt oli kohalike voimukandjate valjendus viis intelligentsist koneldes moodukas ja kompromissialdis kuigi nendega, kes olid "noukogude voimu platvormil". (59)

Detsembris 1945 oli ENKL-il 47 higet, sh 8 liikmekandidaati. 30. detsembril 1945 toimus hidu uldkoosolek, kus valiti uus juhatus: J. Semper (esimees), M. Raud (esimehe asetaitja), P. Viiding (sekretar), E. Hiir (Tartu osakonna sekretar), O. Luts, F. Tuglas, D. Vaarandi, R. Sirge ja O. Urgart. Revisjonikomisjoni valiti P. Keerdo, L. Kibuvits ja R. Parve. (60) Juhatuses oli Venemaalt tulnuid 2/3, neile kuulusid tahtsamad ametid, kuigi liidu liikmeskonnas olid nad vahemuses. Niisugune juhatuse kokkuseade koneleb sellest, et jame ots hidus jai Venemaal olnud kirjanike katte, kellel oli selge kogemus sellest, mis on noukogude kirjandus ja mida noukogude voim vaimult ootab. Kolme Saksa ajal kodumaale jaanud kirjaniku kaasamine juhatusse koneleb Eestisse jaanud kirjanike tunnustamisest ja soovist teha nendega koostood. Sama tendentsi voib margata ka teistes hitudes, kus juhausse paasesid uksikud Saksa ajal Eestis olnud tegelased. Liidu uue pohikirja jargi oli ENKL NSVL-i Kirjanike Liitu kuuluv organisatsioon (sinna kuuluti tegelikult juba soja ajal), mille liikmeks voisid olla nii kirjanikud kui arvustajad, kes seisid noukogude voimu (s.o kompartei) platvormil, olid avaldanud teoseid trukis ja kes tegelesid vastuvotmise ajal loominguga. (61) Esialgu tolgendati niisuguseid noudeid usna vabalt. Loomingu hulka arvati ka tolked, publitsistika, kordustrukkide redigeerimine jms. 1946. aastal voeti liikmeks Hugo Raudsepp, Aleksander Tassa, Mait Metsanurk (Edvin Hubel), Leo Anvelt, Valmar Adams ja Kersti Merilaas.

1946. aasta augustis-Desembris ilmus Moskvast jarjest kolm UK(b)P Keskkomitee otsust: "Ajakirjadest "Zvezda" ja "Leningrad"", "Draamateatrite repertuaarist ja abinoudest selle parandamiseks" ja "Kinofilmist "Suur elu"", mis juhatasid sisse loovintelligentsi represseerimise uue kampaania. (62)

24.26. novembril 1946 koos olnud ENKL-i II kongress (formaalselt esimene) tegeles uldise ajupesuga. Seal koneles J. Semper taas kirjanike hidust kui voitlusorganisatsioonist, kus kodumaale jaanud kirjanikud peavad tousma Noukogudemaal kainute tasemele. (63) Kongressi resolutsiooni peateljeks oli ideoloogilis-poliitilise too tohustamine. (64) Esteetilisi suuniseid jagati vahe ja ega uus meetod esteetilisi kvaliteete soosinudki, pigem vastupidi: vormiga tegelemine voidi kvalifitseerida formalismiks. Liitu kuulus siis 48 higet ja liikmekandidaati. Juhatusse said A. Alle, E. Hiir, A. Jakobson, M. Raud, J. Semper, K. Taev, F. Tuglas, O. Urgart ja P. Viiding. Revisjonikomikomisjoni arvati P. Keerdo, R. Parve ja M. Nurme (Hint). Esmakordselt moodustati juhatuse presudium: J. Semper (esimees), O. Urgart (esimehe asetaitja), P. Viiding (sekretar), E. Hur (Tartu osakonna sekretar) ja A. Alle (Loomingu toimetaja). (65) Uheksast juhatuse liikmest oli Noukogude tagalas olnuid seitse, presudiumi viiest liikmest neli. Presudium koosnes eranditult parteilastest. Juhatuses oli F. Tuglas ainus parteitu.

Kirjanike II kongressi otsusega hakati moodustama erialasektsioone ja toogruppe, tohustamaks kontrolli literaatide tegevuse ule. Loodi vene keeles kirjutavate autorite (1946), algajate kirjanike (1947), krutikute, noorte ning lastekirjanduse ja tolkijate sektsioon (1948). Tartus asutati Kirjanike Liidu osakond (1945), krutikasektsioon (1949) ja noorte autorite sektsioon. Sektsioonides toimus loomingu n-o esialgne ekspertiis, mis ei valistanud teoste uut arutelu ja kriitikat korgemas instantsis.

Kui soja eel ei joutud noukogulikku toostiili loovharitlaskonnas veel kuigi palju juurutada, sus juba 1945. aastal nouti kirjanikelt individuaaltooplaane, kus oli margitud nn toodang, s.o teosed, kirjutamise tahtajad ja ideelis-polutilise harimise ulesanded. Plaanide taitmist kontrolliti ja arutati Kirjanike Liidu ja selle parteiorganisatsiooni koosolekutel. Tavaliseks toovormiks sai valminud kasikirjade kollektiivne arutelu, hakati korraldama lugejate konverentse, et "lahendada kirjandust sotsialismi ehitavate tootajate hulkadele", eriti tahtsaks peeti toolisklassi kuuluvate inimeste arvamust.

Aastad 1944-1947 olid loomingu mottes hilisematega vorreldes suski suhteliselt leebed, sest kaanon ei juurdunud otsekohe. Eesti-aegseid kirjanikke ei saanud areenilt massiliselt korvaldada, sest neid polnud voimalik nii kiiresti noortega asendada. Pisut vabamatele oludele vaatamata joudis eesti kirjandus, nagu muugi kuntilooming kodumaal, valjasuremise purile. Ajakirjanikega oli asi rangem, kuna kogu ajakirjandus oli kuulutatud parteiliseks ja ideoloogiarinde eeshinil olevaks. Seal valiti kaadrit eriti hoolikalt ja jalgiti, et kodanluse- ja Saksa-aegsed ajakirjanikud ei paaseks noukogude propagandaaparaati toole. Suski oli 1946. aastal Raadiokomitee susteemis 35 toimetajast neli tootanud samas ametis ka Saksa okupatsiooni ajal. (66)

PATUKAHETSUS JA ENESEKRIITIKA

"Enesekrutikat' sai teha mitmel moel. Vois endale loomeliidu (presudiumi, juhatuse, sektsiooni jms) ja parteialgorganisatsiooni koosolekul tuhka pahe raputada. See oli eneseputsutamise suhteliselt pehme vorm, mida laialt praktiseeriti. Uldise noiajahi ajal paasesid sellest vahesed. J. Semper ja P. Viiding tunnistasid oma "varasemaid vigu" 1949. aasta aprillis kokku kutsutud literaatide koosolekul. (67) Kulus veel aasta, enne kui J. Semper EK(b)P Keskkomitee bilrool 17. aprillil 1950 kui kodanlik natsionalist parteist valja heideti. (68) P. Viiding pidi veel korduvalt end mitmesugustel foorumitel piitsutama, enne kui ta 20. aprillil 1950 Kirjanike Liidu parteialgorganisatsiooni koosolekul kui kodanlik natsionalist ja "Andreseni sabarakk" parteist ja peagi ka hidust valja visati. Konekas on seejuures P. Viidingu sonavott kolleeg M. Raua personaalkusimuse arutamisel samal koosolekul: "VIII pleenumi otsus taidab rahuldusega iga kommunisti sudant. See annab juhendi, kuidas valja juurida mada meie kirjanduselust. Kui lainud aastal mind pehmelt karistati, jaid juured valja tombamata. Minu suda udeb, et Raud on habematu karjerist, et ta on end sugavalt maskeerinud, on teeninud rahvavaenulikke sihte." (69) Teenekas M. Raud sai kull valju noomituse hoiatusega, kuid jai parteisse ja liitu edasi.

Monitamise raskem vorm oli naidiskohtumoistmine, kirjaniku voi kunstniku avalik habiposti panek, kui "suudlasi" sunniti esinema vabariiklikes ajakirjandusvaljaannetes pikkade patukahetsuskirjadega. Kui palju oli niisugustes iseenda kohta kirjutatud paskvillides autorite, kui palju toimetaja teksti, seda on raske oelda. Koorijuhtide ja heliloojate Tuudur Vettiku ja Riho Patsi "avalikud kirjad" joudsid Sirbi ja Vasara veergudele juba 1948. aasta oktoobris. (70) 1949. aasta Loomingus markame patukahetsejate erirubriiki "Kirjanduse- ja kunstiparandi enesekriitikat". Ajakirja veebruarikuu numbris nuhtlevad ennast agedalt Mait Metsanurk ning Hugo Raudsepp ja vahema innuga Peet Vallak. (71)

Nn enesekriitika, poliitiliste suudistuste omaksvott ja oma loomingust lahtiutlemine "suudlasi" edasisest represseerimisest ei paastnud, vaid oli sageli uheks luliks nende vastu suunatud kampaaniast, mis mone puhul loppes vangipanemisega (T. Vettik, R. Pats, K. Kask, H. Raudsepp).

KIRJANDUSE PARTEILINE JUHTINIINE

Eesti kirjanike ohjamisel ja parteilisel juhtimisel oli kasuliine mitu ja need dubleerisid uksteist: partei ning valitsus, UK(b)P Keskkomitee, NSVL-i Kirjanike Liit ja EKP koos oma allorganisatsioonidega. (72) Kommunistliku partei ladviku silmis olid kirjanikud esmajoones ideoloogiatootajad ja kirjandus oli ideoloogia relv. Seetottu kuulus kirjanduse ja kunstielu juhtimine kompartei propaganda ning agitatsiooni osakonna kompetentsi. EK(b)P Keskkomitee vastava osakonna kohta on andmeid 1940. aasta septembrist. Osakond oli allutatud keskkomitee sekretarile Neeme Ruusile. 1941. aasta kevadel loodi propaganda ja agitatsiooni osakonnas ajakirjandussektor. Teravale kaadripuudusele vaatamata edenes parteiliste struktuuride valjaarendamine parast soda taie hooga. 1945. aastal lisati propaganda ja agitatsiooni osakonda kirjastuse ja truki sektor. EK(b)P Keskkomitee buroo 1948. aasta 29. detsembri otsusega aparaat reorganiseeriti. Propaganda ja agitatsiooni osakonnas loodi ajakirjanduse ja kirjastuse sektori korvale kirjanduse ja kunsti sektor. (73) Osakond allutati 1948. aastal propagandasekretariks tousnud Ivan Kabinile, kellest sai Nikolai Karotamme pearivaal voitluses voimu parast kohalikus hierarhias.

Parast EK(b)P VIII pleenumit (martsis 1950) hakkas propaganda ja agitatsiooni osakonda juhtima uus propagandasekretar--kabinlane ja age stalinist Aleksander Kelberg, kelle vahetas 1951. aastal valja venemaaeestlane Leonid Lentsman. Kir janduse ja kunsti osakonda juhtis aastail 1950-1951 Moskvas korgema parteikooli lopetanud Jaan Rebane, hiljem filosoof ja akadeemik. 1950. aasta suvel pandi Ulo Taigro asemele Kunstide Valitsuse etteotsa Max Laosson, kes partei haaletoruna oli eesti loovharitlaskonna vaenamise ja rahvuskultuuri valjasuretamise peaideolooge. Kirjanike Liidus oli voim parteikoolist tulnud endise tekstiilitoolise, kirjanduses taiesti tundmatu nime Magnus Malgu kaes. See seltskond eesotsas esimese sekretari Ivan Kabiniga oligi Moskvas kavandatud pogrommi kohapeal organiseerija, kes omakorda kasutas tooriistadena reakommuniste, hitude aktiviste, karjeriste ja muidu intrigante, kellest sel paranoilisel hirmuajastul polnud puudust.

Eesti NSV Ministrite Noukogu juures asuva Kunstide Valitsuse juhatajad **

1940-1948   Johannes Semper
1948-1949   KaarelIrd
1949-1950   Ulo Taigro
1950-1953   Max Laosson
1953        Viktor Akinfijev (ajutine kohusetaitja)
1953-1957   Lembit Rajala

1947. aastal kuulus ENSV MN-i juures asuvast Kunstide Valitsusest korgemasse, s.o UK(b)P Keskkomitee nomenklatuuri, valitsuse juhataja. Juhataja ase taitja ja kolme osakonna (vaatemangude ja repertuaari kontrolli, kaadrite, teatrite) ulemad kuulusid EK(b)P Keskkomitee nomenklatuuri. 1953. aasta ametinimekirja on tekkinud loomeliidud, mille lulitamist nomenklatuuri 1947. aasta nimekirja ei peetud vajalikuks. Nuud olid siin esindatud kirjanike, heliloojate, kunstnike ja arhitektide liidu esimehed. Tahtsaimal kohal oli neist Kirjanike Liit, mille juhatuse esimees kuulus NLKP Keskkomitee arvestusnomenklatuuri, s.o oli Moskva valvata, ja sekretar EKP Keskkomitee nomenklatuuri. (74)

Stalinismi korgperioodi paranoilikku ohustikku illustreerib ka Kirjanike Liidu parteiorganisatsiooni tegevus, mida on lahemalt uurinud Sirje Olesk. Nagu Kirjanike Liidus valitses ka parteiorganisatsioonis husteeriline ohkkond, kais age sonasoda, pilluti suudistusi, mis olid taiesti absurdsed. S. Oleski poolt publitseeritud Kirjanike Liidu parteiorganisatsiooni koosoleku protokoll 19.-20. aprillist 1950 (75) esindab tanapaeva lugejale puhast absurdikirjandust. On raske uskuda, et taie moistuse juures olevad lugupeetud inimesed voivad raakida niisuguseid rumalusi, mille korval anekdoodidki kahvatuvad. (76) Toon siin moned nopped Mart Raua personaalkusimuse arutamisest. "Raua subtes on minul ammu selge, et ta ei ole aus inimene. Koosolek naitas, et asi on hoopis hullem, kui oskasin ette kujutada. Raua vastused jatsid mulje, et kogu aeg vilgub rebase saba ees, puhkides oma musti jalgi. /.../ Raud on olnud Andreseni staabiulem kirjanduse alal." (A. Alle.) "Raud on meie kirjanduse uks suuremaid madapaiseid, mis saab uldse olla." (O. Urgart.) "On olemas ilmne side Andreseni ja Raua seisukohtade vahel. Andreseni poeg, kes oli suur sober Raua pojaga, heideti valja Tartu ulikoolist ja komsomolist. See koik on vaike Andreseni agentuur Tartu ulikoolis." (A. Kaal.)

Parteisse kuulumine tagakiusamisest ei paastnud. 1951. aastal oli Kirjanike Liidu parteialgorganisatsioonis arvel olnud 16 liikmest ja liikmekandidaadist parteiline karistus koguni uheksal inimesel. Karistusi (markusest kuni valju noomituseni koos hoiatusega ja arvestuskaardile kandmisega) maarati peamiselt poliitiliseks kvalifitseeritud eksimuste, elulooliste faktide varjamise, joomise-laamendamise, monikord ka liiderdamise-abielurikkumise (kui ilks abikaasadest parteile kaebuse esitas) eest. Sageli arutati parteikoosolekutel seda, kes kellega joob ning miks joob ja mis on selle poliitilised tagajarjed: napsivennad hoiavad kokku ning minetavad printsipiaalsuse, nende seas valitseb kambavaim ja purjus peaga lobisetakse valja parteilisi saladusi ning need voivad ulatuda rahvavaenlaste korvu. Joomise eest visati parteist harva valja, sest paljud joid, kuid ankeedi "rahvavaenulike" episoodide mahavaikimine oli juba vaga tosine poliitiline patt, eriti kui see oli seotud Saksa ajal ilmunud kirjataadega.

Need parteilased, kes poliitiliste suudistustega sihikule voeti, visati koigepealt parteist valja, sest parteisse kuulus uksnes "inimkonna eesrindlikum osa". Sellele jargnes tavaliselt ka liidust valjaheitmine, kusjuures ettepaneku tegi parteikoosolek ja mitte ainult parteilaste kohta. Parteilast liidust valja heita polnud ilma eelneva parteist valjaheitmiseta voimalik. Lahtistel parteikoosolekutel partei hilcmete "eksimusi" ei arutatud, sest see oli partei siseasi ja saladus. (77) Tahtsamate tegelaste personaalkusimusi arutati korgemates parteiorganites, mille parteiorganisatsiooni voi nomenklatuuri nad kuulusid. "Kodnatside" H. Kruusi, N. Andreseni ja J. Semperi personaalkusimusi arutati EK(b)P Keskkomitee burool. Seal langetati ka otsus nende juhtivalt kohalt mahavotmise kohta. N. Andreseni kusimust arutati kahel, H. Kruusi asja koguni kolmel buroo koosolekul. (78) Osa ametist mahavotmisi delegeeris Keskkomitee ulemnoukogule ja valitsusele. Aeg-ajalt arutati keskkomitee burool ka parteitute asju, naiteks Valmar Adamsi ja Johannes Kaisi juhtumid. (79)

KULTUURIGENOTSIIDI TIPP 

Korgstalinismi aja uldisesse pilti sobitub suureparaselt kurikuulus EK(b)P VIII pleenum (22.-26. martsini 1950) kui "naidispoomine", mida Moskva aegajalt korraldas. Toenaoliselt mojutas siinseid sundmusi kursimuutus Kremli Ida Euroopa poliitikas (noukogude mudeli pealesurumine) ja terav rahvusvaheline olukord. Vene uurija Jelena Zubkova on asetanud nn Eesti suuasja uhte ahelasse poliitiliste protsessidega Ida-Euroopas ja voimuvoitlusega Moskvas, mille uheks markantsemaks ilminguks on nn Leningradi suuasi. 1950. aasta algul saabus Eestisse UK(b)P Keskkomitee kontrollbrigaad, kes tuvastas, et kohalikud juhid polnud suutnud Eesti elu noukogulikus laadis umber korraldada ega puhastada riigiapamati "vaenulikest elementidest" ja "kodanlikest natsionalistidest". See avas tee juhtkonna vahetuseks. (80)

EK(b)P VIII pleenumil tehti patuoinaks soja ajal kohalikuks parteijuhiks saanud Nikolai Karotamm.Temaga koos korvaldati voimu juurest nn juunikommunistid, kelle koorekiht pandi koguni vangi. Kremh kohapealseks satraabiks sai osav laveerija Ivan Kabin, kes pani peagi ametisse oma mehed--venemaaeestlased ja venelased.

Pleenumikonedes said loomingulise intelligentsi esindajatest koige enam nahutada N. Andresen, H. Kruus ja J. Semper kui "paadunud kodanlikud natsionalistid" (Aleksander Ansberg) ja "kodanlik-mensevistliku ideoloogia kolm vaala" (Max Laosson). Samuti F. Tuglas: "eesti sumbolistide peamees, kirjanik-dekadent" (I. Kabin), "reaktsioonilise intelligentsi iidol ja juht" ning "kodanluse paavst ja peaiidol kultuurivallas" (M. Laosson). (81) Pleenumi otsuse konstateerivas osas oeldi: "Teaduste Akadeemias, Valisministeeriumis, Noukogude Kirjanike Liidus ja teistes teaduse, kultuuri ja kunsti asutustes juhtivail kohtadel asudes pidurdasid kodanlikud natsionalistid Kruus, Andresen, Semper, Vettik, Karindi, Pats, KangroPool, Kleis, Laja, Oengo, Vork ja moned teised akfivselt eesti noukogude rahvuskultuuri arenemist, takistasid noorte andekate eesti kirjanike, kunstnike ja teiste kunsti alal tootajate kasvu ja edutamist, monitasid ja kiusasid taga vana intelligentsi eesrindlikke esindajaid, kes olid aktiivselt sotsialistlikku ulesehitustoosse lulitunud, arendasid aktiivselt oonestustood, tehes maaratut kahju Noukogude Eesti majanduslikule ja kultuurilisele ulesehitustoole". (82)

Vaimuinimeste tagakiusamine voimuvahetusega ei loppenud, pigem oli see signaaliks repressioonide hoogustumisele. Juba varem alanud iseseisvusaegse kultuuriparandi umberhindamine ja kultuuritegelaste vaenamine vottis nuud kolossaalsed mootmed. Peaaegu taielikult vahetati valja korgkoolide juhtkonnad, vallandati massiliselt oppejoude ning teadureid ja eksmatrikuleeriti uliopilasi. Kui palju oli neid loomingulise intelligentsi esindajaid, kes said otseselt selles kampaanias kannatada, on raske tapselt aelda. Ajaloolane Oie Elango on pakkunud umbes 400 teadlast, korgkooli oppejoudu, kirjanikku, kunstnikku ja muusikut. (83)

J. Kahki komisjoni raportis (1991) on margitud, et enne ja parast 8. pleenumit eemaldati kuni 15 aastaks toolt ligi 200 teadlast, 20 kirjanikku, 15 kunstnikku, 10 heliloojat ja 20 naitlejat, mis moodustab 20-25% nende professionaalsete gruppide liikmeskonnast. 50 vabakutselist kunstiharitlast pandi vangi. Poliitilistel pohjustel keelati erialal tootaniine pooltel opetajatel, kultuuritootajatel ja tehnikaspetsialistidel, kokku ligi 5000 inimesel. 1950. aastate algul oli erialasel taal Eestis ainult kuni viiendik iseseisva Eesti haritlastest. Tartu Ulikool kaotas selle raporti jargi 95% humanitaarala oppejoududest. (84) Sellega anti Eesti Bolseviku sonul Moskva abiga kodanlikele natsionalistidele purustav hoop. (85)

1948. aasta teisel poolel ja 1949. aastal kasvas EN-i Kirjanike Liidu liikmeskond (koos liikmekandidaatidega) 46-1t 55-le. (86) Jargmistel aastatel, kuni 1950. aastate keskpaigani liikmete arv ei kasvanud ja jai keskmiselt 50 piiridesse, vaata mata sellele et uusi liikmeid voeti innukalt juurde, sh vene sojavaelasi, sest valjaheidetuid oli rohkem. (87) Aastail 1949-1951 voeti liitu: Vladimir Beekman, Fjodor Einbaum, Johannes Feldbach, Villem Gross, Manivald Kesamaa, Karl Kivi, Ivan Kurtsavov, Paul Kuusberg, Max Laosson, Hans Leberecht, Magnus Malk, Egon

Rannet, Lembit Remmelgas, J. Rozanov, Ants Saar, Ilmar Sikemae, Aleksei Sokolov, Endel Sogel, Leonid Zaitsev, Mai Talvest, Aino Tigane, Hardi Tiidus, Heinrich Tobias, Tamara Tomberg, Amold Tulik, Valmen Vaida, Muia Veetamm ja Valeena Villandi. [88] 1952. aastal kinnitas ENKL-i liikmed NSVL-i Khjanike Liidu juhatus, kes arvas "loomingulise passiivsuse tottu" hidust valja kaheksa higet. [89] Loomeliitude liikmeskond hakkas kiiresti kasvama alles viiekumnendate teisel poolel parast NLKP 20. kongressi. 1956. aasta lopul oli ENKL-is 62 higet, neist 35 parteilast. [90] 1958. aasta detsembris, kui toimus liidu neljas kongress, oli hikmeid 81. [91]

1948. aastal pandi vangi luuletaja ning helilooja Ottniell Jurissaar ja uuesti Juhan Sinimae, 1949. aastal tolkija Artur Alliksaar, kirjandustegdlane Paul Ambur, luuletaja ning muusikateadlane Eduard Visnapuu, tolkija ning prosaist Rein Sepp ja esseist Friido Toomus. 1949. aasta suurkuuditamisega viidi koos perega Siberisse tulevased kirjanikud Erik Puvi, Arvo Valton ja Rein Saluri, valja saadeti tolkija Armand Tungal. 1950. aastal laksid vangi Nigol Andresen, Rasmus Kangro-Pool sen, proosakirjanik Leida Kibuvits, teatriteadlane ja -kriitik Karin Kask, kirjandusteadlane Oskar Kuningas, ajaloolane Hans Kruus, lastekirjanik Elmar Kuusik (Elar Kuus), kirjanik, kriitik ning tolkija Marta Sillaots, valja saadeti proosa- ning noorsookirjanik Herta Laipaik. 1951. aasta mais arreteeriti naitekirjanik, prosaist ning kriitik Hugo Raudsepp (Milli Mallikas), kes suri Siberi vangilaagris 1952. aasta septembris. 1951. aastal lisandusid vangide nimekirja ajakirjanik, naitening lastekirjanik Tonis Braks, kirjandustegelane, esseist ning tolkija Bernhard Linde, kirjandustegdlane Erna Siirak, prosaist, naitekirjanik ning publitsist Osvald Tooming, 1952. aastal tolkija ning pedagoog Paul Viires ja 1953. aastal prosaist ning publitsist Heino Tominga.

Lisaks vangi pandud kirjanikele heideti 1950. aastal Kirjanike Liidust valja veel J. Semper, P. Viiding, A. Sang, K. Merilaas, B. Alver, M. Metsanurk, L. Anvelt, A. Kajara-Taar, A. Tassa, F. Tuglas ja 1951. aastal O. Tooming. Seega kustutati hidu nimekirjast peaaegu koik Saksa okupatsiooni ajal kodumaal olnud kirj anikud.

Suured muudatused leidsid aset ENKL-i juhatuses. 16. jaanuaril 1950 toimus liidu konverents, kus valiti uus juhatus: A. Jakobson (esimees), E. Mannik (esimehe asetaitja), M. Malk (sekretar), E. Hiir (Tartu osakonna sekretar), O. Urgart, A. Alle, H. Leberecht, M. Raud, J. Feldbach, J. Smuul ja I. Sikemae. Partei Keskkomitee suunas Kirjanike Liitu Vabariikliku Parteikooli lopetanud Magnus Malgu, kes 3. septembril voeti hidu liikmeks ja kohe ka vastutavaks sekretariks. Samal koosolekul valiti uus juhatuse presiidium, kuhu peale M. Malgu kuulusid veel J. Semper, A. Alle, O. Urgart ja E. Hiir. (92) 1950. aastal oli M. Malk veel ka parteiorganisatsiooni sekretar ja praktiliselt oli voim hidus tema kaes kuni tema mahavotmiseni 1952. aasta lopul (asemele tuli L. Remmelgas). Kui jaanuaris 1953 maarati A. Jakobson Ulemnoukogu Presudiumi esimeheks, sai ENKL-i esimeheks Juhan Smuul.

LUBATUD KIRJANIKE NIMEKIRI (1950)

Neid eesti kirjanikke, keda 1950. aastate algul avaldada tohtis, polnud palju. 1950. aastal eesti kirjanduse dekaadiks Moskvas avaldatud venekeelne trukis [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.] (koostaja M. Malk) sisaldab 35 autori nimed: A. Jakobson, H. Leberecht, A. Alle, A. Antson, J. Barbarus, V. Buk, D. Vaarandi, A. Kaal, P. Keerdo, M. Kesamaa, F. Kotta, E. Krusten, J. Kamer, M. Laosson, J. Lilienbach, O. Luts, J. Lauristin-Madarik, O. Munther, E. Mannik, R. Parve, M. Raud, P. Rummo, A. Saar, I. Sikemae, R. Sirge, J. Sutiste, E. Tammlaan, A. Tigane, L. Tigane, O. Tooming, A. Tulik, O. Urgart, E. Hiir, A. Hint ja J. Schmuul. (93) Neist uheksa, sh "proletaarsed kirjanikud" ja Saksa ajal represseeritud, olid juba sumud. Suur on selles nimekirjas noorte ning vahetuntud literaatide ja parteis, Punaarmees, havituspataljonis, Noukogude tagalas olnute, Venemaal ja parteikoolis oppinute osakaal. Noukogude Eesti kirjanikkonna uue koosseisu "kujundamisel" on siin tunda VIII pleenumiga voimule tulnud Ivan Kabini meeskonna suunavat katt.

"Laine pohjas" (S. Oleski valjend) olid eesfkeelse noukogude kirjanduse soositud teemad Ameerika imperialismi paljastamine ja suure vene rahva kiitmine. Vaid uksikutel tol ajal kirjutatud teostel on uldse mingi kirjanduslik tahendus. (94) N-o naidiskirjanikuks valjaspool krutikat oli A. Jakobson, kes sai kaks aastat jarjest (1947, 1948) Stalini preemia ja teise kirjanikuna (F. Tuglase jarel) ENSV rahvakirjaniku tiitli. Tema teenis uleliidulist kuulsust just Laant mustades varvides naitavate naidenditega. A. Jakobsoni ja H. Leberechhi taade ("Elu tsitadellis", "Valgus koordis") filmilavastuse eest sai kaks Stalini preemiat Herbert Rappaport.95 Nouded ametlikule kirjandusele ja kunstile olid korgstalinismi ajal eriti ranged. Need pidid olema optimistlikud ja tulevikku vaatavad.

KOKKUVOTE

Pole voimalik ammendavalt kirjeldada seda hirmu ja husteeria ohkkonda, mis loomeinimesi umbritses, ka neid, keda ei pandud vangi ega heidetud hitudest valja. Inimeste hingelisi kannatusi pidevas psuhhoterrori ja hirmu ohkkonnas ei saa kajastada arvude keeles, seda ei saa moota vangis voi asumisel oldud aastatega. Koiki kammitses teadmine, et igauhele voidakse esitada poliitiline suudistus kodanlikus natsionalismis, formalismis ning kosmopolitismis ja kuulutada rahvavaenlaseks.

Tihtipeale on raske leida moistusparast seletust, miks just need kultuuritegelased represseeriti. Karistatute ring ja kanstuste suurus tundub sageli juhuslik. Valine lojaalsus okupatsioonirezumile, akfivne kollaboratsioon, komparteisse kuulumine, Noukogude tagalas viibimine, avalik enesepiitsutamine ja isegi innukas reziimi vaenlaste paljastamine-pealekaebamine polnud isikliku julgeoleku tagatiseks. Loogi all olid need, keda suudistati, kui ka need, kes suudistasid, ja peagi voisid viimased ise suudlaste nimekirja sattuda. Igal alal leiti moni inimene, kelle suu voi sule labi sai noiajahti korraldada. Moned votsid niisuguse ulesande enda peale vabatahtlikult, lootes teha karjaari voi lihtsalt hirmust, sest ametlikult apoliitilisust ja erapooletust ei sallitud. Keeldumine tahendas riski sattuda rahvavaenlaste nimekirja ja seega ka repressiivorganite huviorbiiti. Kompartei liikmetel ja kommunistlikel noortel ning reziimi usaldusalustel (tegelikel voi kujuteldavatel) oli keeldumine praktiliselt voimatu. Seetottu oli haritlaste seas kullalt palju neid, kes andsid nousoleku koostooks KGB-ga, ent tegelikult puudsid sellest korvale hoida. (96) Avaldati survet, ahvardati, viidati metsas olevatele voi valismaale pogenenud sugulastele ja lubati mitmesuguseid huvesid. Sageli kasutasid parteiorganid orna haaletorudena mitte orna ala tipptegijaid, vaid teisejargulisi tegelasi nagu Magnus Malk. hirsud edutamised ja langused karjaariredelil olid tol ajal tavalised nahtused.

Kunstiharitlastele esitatud poliitilised suudistused olid sageli tuletatud nende uhiskondlikust tegevusest iseseisvuse ja Saksa okupatsiooni ajal, maailmavaatest ja hoiakutest, samuti kuuluvusest teatud organisatsioonidesse (naiteks Veljesto), monikord ka loomingulisest tegevusest, eriti kui loomingut oli voimalik tagantjarele politiseerida. Saksa ajal Eestis avaldatud tood said tihtipeale autoritele saatuslikuks. Aga seegi polnud kindel reegel. M. Metsanurk, kes oli avaldanud teravalt noukogudevastased novellid "Kalmud metsas" ja "Dora Praats", paases arreteerimisest, kuigi langes ajutiselt polu alla ja pidi tootama oovahina. Heiti Talvik, kes polnud Noukogude reziimi kohta midagi taunimisvaarset kirjutanud, kaotas aga elu. Hirmutada ja karistada taheti kogu eesti rahvast ja siin polnud eriti tahtis kellegi personaalse siK toestamine.

Stalinismi ajal kais "karistamine" kampaaniatena, kus massilise represserimise lained vaheldusid suhteliselt rahuliku, n-o hingetombeajaga. Niisuguseks suhteliselt rahulikuks ajaks voib pidada aastaid 1947-1948. Vangi pandi siis vaid uksi kuid ja leidis aset suhteliselt rahvuslik laulupidu. Inimelusid ogiv moolok justkui kogus joudu, et siis uue hooga taale hakata. Inimestes tekitas see petlikke lootusi rahulikule elule ja uued repressoonid tabasid neid ootamatult. Toenaoliselt nii see kavandatud oligi. Terrorist Stalin kasutas vana porandaalust bolsevistlikku taktikat tabada inimesi ootamatult. Arreteerimised toimusid ikka oositi, samuti ulekuulamised. Sojajargsete repressioonide teine laine ja intelligentsi vaenamise korgpunkt langeb aastatesse 1949-1951.

Aegade Ailtel on uurijad otsinud massirepressioonidele ratsionaalseid seletusi. Alustada tuleb susteemist, mis tugines massilisele vagivallale, uldisele hirmule ja tingimusteta kuuletumisele. Sellele lisandub juhi maniakaalne verejanu ja paranoia.

Kaadrivahetus oli Stalini uldine pohimote, mida praktiseeriti suures ulatuses parteis, sojavaes, riigiaparaadis ja julgeolekus: peamiselt selleks, et kaua aega uheskoos tootanud inimesed ei saaks organiseerida vandenoud, mida Stalin paaniliselt kartis.

Uleriiklikud mallid olid kohtadel uldraamiks. Kui Stalin suunas oma karistava kae vanade ja ustavate voitluskaaslaste vastu, siis pole midagi imestada, et Eestis langesid tagakiusamise ohvriks juhtivad kollaborandid H. Kruus, J. Semper ja N. Andresen, kelle sotsialistlik poliitiline minevik oli enamlaste silmis rohkem kui kahtlane. Nende varasemad teened ei lugenud kuigi palju. Aga aeg oli siiski muutunud: sojaeelses NSV Liidus oleksid nad kaotanud elu nagu Jaan Anvelt ja Hans Poogelmann.

Hirmuohkkonna hoidmiseks tuli vaenlasi pidevalt juurde tekitada. Baltimaades oli sobiv ettekaane kodanlik natsionalism. Nn vanades liiduvabariikides oli natsionalismiga manipuleerimine raskendatud, kuna kodanlus kui klass oli seal ammu likvideeritud, "kultuurirevolutsioon" teostatud ja sotsialism "taielikult voitnud". Oldine foon oli rahvusvahelise olukorra Mire muutumine, kulma soja eskaleerimine endiste hitlaste vahel, Korea soja algus ja Stalini enda vaidetavad ettevalmistused suureks sojaks imperialistidega. Arvesse tuleb nn Leningradi suuasi ja juhi voimalike jareltulijate Aleksei Kuznetsovi ning Nikolai Voznessenski korvaldamine. (97)

Uleliidulistele kampaaniatele pidid kohalikud voimud igal juhul reageerima. Ka kohtadel tuli leida ja hukka moista formaliste, kosmopoliite, Laane ees lomitajaid jne. Kui seda ei tehtud piisava innuga ja suudlasi kohe ei leitud, siis ahvardas kohalikue voimureid paremal juhul ametist tagandamine (kaadrivahetus). Kui Moskvas UK(b)P Keskkkomitees ja uleliidulise loomeliidu juhatuses oli arutatud olukorda mones provintsis (liiduvabariigis) ja tehtud kriitiline otsus (aga otsus oli alati kriitiline), siis oli asi paris hull.

Oma olemuselt olid ideoloogilised kampaaniad taiesti absurdsed, kuid Kremli seisukohalt motiveeritud. Kosmopolitism, mida internatsionalismi katte all propageeris leninism-stalinism, kuulutati nuud laostunud Laanele omaseks jooneks. Samal ajal ulistati veneparast noukogude patriotismi ja materdati kodanlikku natsionalismi. Internatsionalismi propaganda poimus hibi antisemitismiga. Need paradoksid ja konealuste looksonade sisuline motestamine voimulolijaid ei huvitanud.

Sojaeelne praktika naitab, et hirmuohkkonna eskaleerimist alustas Stalin tuntud inimestest, intelligentsist. Zvezda ja Leningradi otsuse (1946) marklauaks olid demonstratiivselt valitud Leningradis erakordset populaarsust nautivad Anna Ahmatova ja Mihhail Zostsenko. 1947. aasta veebruari otsuses said pihta Laanes tunnustatud Sergei Prokofjev, Aram Hatsaturjan ja Dmitri Sostakovits. Oma naha paastmiseks kirjutas 20. sajandi uks suuremaid heliloojaid muusika koige ideologiseeritumatele kinofilmidele "Kohtumine Elbel", "Berliini langemine" jt.

Mida tuntum oli loogi alla sattunud inimene, seda kiiremini ja laiemalt levis teave tema saatuse kohta ja seda suurem oli hirm, et keegi pole kaitstud. Kui Stalin kaskis laagrisse saata oma sugulasi, siis kusisid paljud, kas pole katte joudnud uus 1937. aasta.

1990. aastal avaldas Oskar Kruus oma uurimuste tulemused eesti kirjameeste represseerimise kohta erinevate riigivoimude poolt alates eestlaste arkamisajast. Tema arvutuste jargi kaotas 125 aasta jooksul poliitiliste suudistuste tottu vabaduse umbes 150 eestlasest literaati, mis moodustab umbes 15 protsenti nende uldarvust. Noukogude voimu arvele langeb sellest kontingendist umbes 75 inimest, mida on sama palju kui tsaariajal, esimesel iseseisvusajal ja Saksa ajal vangi pandud eesti literaate kokku. (98) Minu arvestused uldjoontes kinnitavad neid jareldusi. Stalini ajal arreteeriti umbes 80 literaati, neist kumme kaotas elu. Natsi-Saksa okupatsiooni aastail arreteeriti umbes 35 literaati, neist neli hukati voi hukkus. Molema okupatsiooni ajal olid represseeritute hulgas V. Adams, R. KangroPool sen, J. Kross, O. Kuningas, H. Laipaik, V. Raidaru, O. Tooming, E. Uibo ja A. Kurtna. Alma Ostra-Oinas oli tsaariajal kaks korda vangis ja asumisel, Saksa ja Noukogude ajal vangis.

Hiljem, 1965. aastal kirjutas F. Tuglas oma endisest olukorrast nii: "Mind visati Kirjanike Liidust valja, tuhistati rahvakirjaniku nimetus ja voeti pension. Mind tembeldati avalikult Stolopini kasilaseks, tMpiliseks kodanlikuks ajaloovoltsijaks ja vihaseimaks rahvavaenlaseks, kelle toodang kolbavat ainult ajaloo prugikasti. Koik mu teosed voeti kaibelt, minult ei ilmunud enam uhtki raamatut ega saanud ma viie aasta jooksul ajaleheski rida avaldada; isegi tolketaad ei antud mulle. Ja see koik ilma vahimagi minupoolse enesekaitse voimaluseta." (99)

Tolle aja loomeliitude juhatuste ja parteialgorganisatsioonide koosolekute protokolle lugedes voib kusida, kas varem ja hiljem tuntud ning lugupeetud kirjanikud ja kunstnikud olid kaotanud moistuse, et konelevad selliseid rumalusi. Ei, nad tegid seda ellujaamise nimel. Seetottu ei peegelda tolle aja dokumendid inimeste toelisi motteid ja seisukohti, kull aga oma aja toelisust.

HUKKUNUD JA REPRESSEERITUD KIRJANIKUD* Saksa okupatsioon

Hukatud ja vangis hukkunud

Kaselo, Kaster (a-ni 1931 Rudolf Kass, 1906-1941), prosaist

Ruven, Johannes (1902-1942), prosaist

Tammlaan, Evald (a-ni 1936 Stein, 1904-1945), publitsist ja naitekirjanik

Tasa, Edur (end Eduard Tasa, 1903-1941), opetaja ja lastekirjanik Arreteeritud ja vangis olnud

Adams, Valmar (a-ni 1933 Vilmar Adams, 1899-1993), luuletaja, prosaist ja kirjandusteadlane, 1941 vangis

Ahven, Heino (1919-1988), kultuuritegelane ja filoloog, 1943 arreteeriti

Alttoa, Villem (a-ni 1934 Alto, 1898-1975), kirjandusteadlane, 1941-1942 vangis

Antson, Aleksander (1899-1945), luuletaja, naitekirjanik ja prosaist, 1941-1944 vangis

Jars, Eduard (1921-1992), prosaist, 1943-1944 vangis

Kangro-Pool, Rasmus seenior (kod-n Rasmus Theodor Kangropool, 1890-1963),

kirjandus- ja teatrikriitik, publitsist, 1941-1942 vangis

Kiviste, Alfred (a-ni 1928 Kliimann, 1890-1972), kirjastustegelane, 1941 vangis

Kross, Jaan (1920), prosaist, luuletaja, publitsist ja tolkija, 1944 vangis

Kuningas, Oskar (1911-1997), kirjandusloolane, tolkija ja ajakirjanik, 1941 vangis

Kurtna, Aleksander (1914-1983), tolkija, 1943 vangis Roomas

Kaosaar, Juhan (1909-1986), kirjandusteadlane, 1941 vangis

Laipaik, Herta (a-st 1943 Herta Leilia Rumma, a-st 1955 H. L. Kornev, 1921), proosa- ja noorsookirjanik, 1942 vangis

Mellov, Viktor (ps Andres Vanapa, 1924-2004), luuletaja ja proosakirjanik, 1944 vangis

Ostra-Oinas, Alma (1886-1960), prosaist ja ajakhjanik, 1944 vangis

Raidaru, Voldemar (1913), noorsoo- ja naitekirjanik, 1941 vangis

Roht, Richard Johannes (1891-1950), proosa- ja lastekirjanik, 1941 vangis

Roos, Eduard (1903-1979), kultuuri- ja kid andusloolane, 1944 vangis

Rummo, Jaan (1897-1960), lasteajakirjanik ja toimetaja, kahel korral vangis

Saar, Hendrik (ps Kivilombi Ints, 1893-1944?), naite- ja ajaviitekirjanik, 1942

vangistati, edasine elukaik teadmata

Sepamaa, Henrik (kod-n Heinrich Richard Seppik, 1905-1990), tolkija, vangis

Sirge, Rudolf (1904-1970), prosaist, 1941-1942 vangis

Sutiste, Juhan (a-ni 1936 Johannes Schutz, 1899-1945), luuletaja, naitekirjanik ja

teatrikriitik, 1941-1942 vangis

Tamm, Aksel (1923-1987), ajakirjanik ja prosmst, 1941-1944 vangis

Tiitus, Romulus (1906-1982), karikaturist, raamatuillustraator ja vestekirjanik, 1941-1944 vangis

Tooming, Osvald (1914-1992), prosaist, naitekirjanik ja publitsist, 1941-1942 vangis

Toeveer, Terje (a-ni 1933 Alide Gregor, 1933-1957 Terje Toomus, ps Assandra

Vikikivi, 1907), prosaist, 1941-1945 vangis

Uibo, Enn (enne eestistamist Ervin Uibu; 1912-1965), 1944 vangis

Vellend, Rein (1915-1964), ajakirjanik ja prosaist, vangis

Wuolijoki, Hella (a-ni 1908 Ella Marie Murrik, ps Juhani Tervapaa, 1886-1954), naitekirjanik ja prosaist, 1942-1944 Soomes vangis

Noukogude okupatsioon

Vangis ja sundasumisel hukatud ja hukkunud

Ainelo, Jaan (a-ni 1922 Brundberg, 1882-1941), koolikirjanik

Hanko, August Johannes (1879-1952), ajakirjanik, tolkija ja prosaist

Hiiemets, Johannes (1904-1942), prosaist (kirikulugu)

Kahkra, Leonid (1898-1941), esseist ja jurist 

Karlson, Karl Ferdinand (1875-1941?), kirjanik ja krhtik

Kreek, Sven (1930-1975), luuletaja

Korv, Voldemar (1899-1942), keeleteadlane ja oppejoud

Laaman, Eduard (1888-1941), ajakirjanik, ajaloolane, publitsist ja diplomaat

Oengo-Ongo, Julius (ps J. Oro, 1901-1941), lastekirjanik ja luuletaja

Mannik, Hans (1893-?), kirjastaja (hukkumise asjaolud teadmata)

Parijogi, Juri (a-ni 1935 kod-n Pannbak, Parinbach, 1892-1941), lastekirjanik

Raudsepp, Hugo (ps Milli Mallikas, 1883-1952), naitekirjanik, prosaist ja kriitik

Sutiste, Juhan (a-ni 1936 Johannes Schutz, 1899-1945), luuletaja, naitekirjanik ja teauikriitik, suri ulekuulamisel

Talvik, Heiti (1904-1947), luuletaja

Uibo, Enn (enne eestistamist Ervin Uibu, 1912-1965), luuletaja

Arreteeritiid, (soja)vangis, taapataljonis ja/voi siindasiimisel olniid

Adams, Valmar (a-ni 1933 Vilmar Adams, 1899-1993), luuletaja, prosaist ja kirjandusteadlane, 1950-1955 vangis

Ahven, Heino (1919-1988), kultuuritegelane ja filoloog, 1944-1945 sojavangis

Aller, Rudolf (1913), teatrikriitik ja khjamees, 1941-1946 vangis, 1949-1954 asumisel

Alliksaar, Artur (a-ni 1936 Alnek, 1923-1966), luuletaja ja tolkija, vangis 19491957

Ambur, Paul Evald (a-ni 1936 Hamburg, 1904-1974), kirjastustaataja, raamatuja

kirjandusteadlane, 1949-1954 vangis

Andresen, Nigol (dokumentides: Nikolai, 1899-1985), kriitik ja kirjandusteadlane, 1949-1955 vangis

Annist, August (a-ni 1936 Anni, 1899-1972), folklorist, kirjandusteadlane, esseist, luuletaja ja tolkija, 1945-1951 vangis

Ariste, Paul (a-ni 1927 P. Berg, 1905-1990), keeleteadlane ja folklorist, vangis 1945-1946

Braks, Tonis (1885-1966), ajakirjanik-faljetonist, naite- ja lastekirjanik, 1951-1954 vangis

Eliaser, Rutt (kod-n Agnia E., 1914), memuaarikirjanik, 1941-1945, 1949-1956 kuuditatud

Evert, Herman (1898-1982), kirjastustegelane ja bibliofiil, 1945-1950 vangis

Isotamm, Johnny B. (kod-n Jaan I., 1939), luuletaja, 1956-1963 vangis

Jaks, Ilmar (1923), prosaist, 1944-1945 Punaarmee taapataljonis

Jalak, Evald-Abram (ps Eesav Edvard Puuslik, 1903-1974), ajakirjanik ja faljetonist, 1940-1951 vangis, 1951-1961 valja saadetud

Jurissaar, Ottniell (1924), helilooja ja luuletaja, 1949-1954 vangis, 1954-1957 asumisel

Kaalep, Ain (1926), luuletaja, naitekirjanik, kriitik ja tolkija, 1944-1946 vangis

Kabur, Boris (1917), naite- ja lastekirjanik, 1945-1946 vangis

Kallas, Teet (1943), proosakirjanik ja publitsist, 1970 vangis

Kangro-Pool, Rasmus seenior (kod-n Rasmus Theodor Kangropool, 1890-1963), kirjandus- ja teauikriitik, publitsist, 1950-1956 vangis

Kask, Karin (sund Mullas, 1919-1998), teatriteadlane ja -kriitik, 1950-1954 vangis

Kaugver, Raimond (1926-1992), proosa- ja naitekirjanik, 1945-1950 vangis

Kibuvits, Leida (a-ni 1931 Kupits, 1907-1976), proosakirjanik, 1950-1954 vangis

Kross, Helga (a-ni 1954 Roos, 1917-1998), tolkija, 1945-1950 vangis, 1950-1953 asumisel

Kross, Jaan (1920), prosaist, luuletaja, publitsist ja tolkija, 1946-1954 vangis ja asumisel

Kruus, Hans (1891-1976), ajaloolane ja iihiskonnategelane, 1950-1954 vangis

Kuningas, Oskar (1911-1997), kirjandusloolane, tolkija ja ajakirjanik, 1950-1955 vangis

Kurtna, Aleksander (a-ni 1935 Kurson, 1914-1983), 1945-1954 vangis ja asumisel

Kuus, Elar (kod-n Elmar Kuusik, 1899-1988), lastekirjanik, 1950-1954 vangis

Laipaik, Herta (a-st 1943 Herta Leilia Rumma, a-st 1955 H. L. Kornev, 1921), 1950-1953 valja saadetud

Leets, Georg (1896-1975), sojavaelane ja sojaajaloolane, 1941-1951 vangis

Lepik, Mart (dokumentides a-ni 1940 Martin Lepiku, 1900-1971), 1945-1946 vangis

Linde, Bernhard (ps Part Parn, 1886-1954), kirjandustegelane, prosaist, esseist ja tolkija, 1951-1954 vangis

Luik, Hans seenior (1927), tolkija, naitekirjanik ja prosaist, 1941 kuuditati koos vanematega

Meri, Georg Peeter (1900-1983), kirjandusteadlane ja tolkija, seikspiroloog, diplomaat, 1941-1945, 1950-1953 vangis

Meri, Lennart-Georg (1929-2005), prosaist, kultuuriloolane ja iihiskonnategelane, 1941-1946 valja saadetud ema juures

Ostra-Oinas, Alma (1886-1960), prosaist ja ajakirjanik, 1944-1950 vangis

Palm, August (1902-1972), kirjandusteadlane ja bibliograaf, 1945-1951 vangis

Ploom, Elmo (ps Elmo Ellor, 1907-1986), naitekirjanik ja ajakhjanik, 1941-1959 kuuditatud, vangis ja asumisel

Pozdnjakova, Jelena (a-ni 1946 Kasneva, 1917), tolkija, 1941-1944, 1950-1954 valja saadetud

Puksoo, Friedrich (a-ni 1935 Puksov, 1890-1969), raamatuteadlane, 1945-1954 vangis

Poldmae, Jaak (1942-1979), kirjandusteadlane, 1950-1955 valja saadetud koos vanematega

Poldmae, Mare (1955), muusikateadlane ja ajakhjanik, sundis vanemate asumisel olles

Poldmae, Rudolf (1908-1988), kirjandusteadlane, folklorist ja kultuuriloolane, 1945-1950 vangis, 1950-1955 asumisel

Puvi, Erik (kod-n Puusalu, end Puuman, 1931-1976), proosakirjanik, 1949-1956 asumisel koos emaga

Raid, Aleksander (1913-1983), tolkija ja filoloog, vangis

Raidaru, Voldemar (1913), noorsoo- ja naitekirjanik, 1944-1946 sojavangis

Roos, Eduard (1903-1979), kultuuri- ja kirjandusloolane, 1945-1950 vangis

Roos, Jaan (1888-1965), bibliofiil ja kirjandusloolane, 1945, 1954 vangis

Saluri, Rein (1939), proosa- ja naitekirjanik, kuuditati koos vanematega

Sepamaa, Henrik (kod-n Heinrich Richard Seppik, 1905-1990), tolkija, 1947-1956 vangis

Sepp, Rein (1921-1995), tolkija ja prosaist, 1949-1956 vangis

Siirak, Erna (a-ni 1940 Tillemann, 1940-1959 eestistatult Aavasaar, 1911-1987), kirjandusteadlane, 1951-1955 vangis

Sillaots, Marta (kod-n Reichenbach, a-st 1923 Gerland, 1936 eestistatult Rannat, 1887-1969), kirjanik, kriitik ja tolkija, 1950-1955 vangis ja asumisel

Sinimae, Juhan (a-ni 1935 Bechter, 1910-1984), luuletaja, 1947-1953 vangis

Suursepp, Eduard (a-ni 1938 Gross(s)chmidt, 1896-1975), memuaarikirjanik ja tolkija, 1944-1946 vangis

Soelsepp, Venda (1923), luuletaja ja lastekirjanik, 1944-1952 vangis

Sumakov, Rhi (varem: Georgi S., 1914-1997), luuletaja, tolkija ja publitsist, 19441952 vangis

Tarand, Helmut(h) (a-ni 1935 Takenberg, ps Annus RaAila, 1911-1987), filoloog ja luuletaja, 1945-1954 vangis, 1955-1956 asumisel

Tominga, Heino (1928-1992), prosaist ja publitsist, 1953-1956 vangis

Tooming, Osvald (1914-1992), prosaist, naitekirjanik ja publitsist, 1951-1955 vangis ja asumisel

Toomus, Friido (1908-1974), esseist, 1949-1950 vangis Tungal, Armand (1928-1977), tolkija, 1949-1956 valja saadetud

Undla-Poldmae, Aino (sund Krimm, a-ni 1941 Undla, a-st 1941 kod-n Poldmae, 1910-1992), kirjandusloolane, 1949-1955 valja saadetud

Uustulnd, Albert (1925-1997), proosa- ja naitekirjanik, sojavangis

Vaigur, Enn (a-ni 1936 kod-n Heinrich Lilienberg, 1910-1988), 1943-1953 vangis, 1953-1954 asumisel

Valton, Arvo (kod-n Vallikivi, 1935), kirjanik, 1949-1956 kuuditatud koos vanematega

Viires, Paul (a-ni 1926 Wiermann--Viirmann, 1903-1991), tolkija ja pedagoog, 1953-1956 vangis

Visnapuu, Eduard (1895-1969), muusikateadlane, pedagoog, luuletaja, 1949-1954 vangis

Laanes sojavangis olnud

Ahven, Kalju (1921-1946), luuletaja, 1945-1946 ld5neliitlaste sojavangis, kus suri

Asi, Harri (1922), luuletaja ja proosakirjanik, 1945-1946 sojavangis Belgias

Eerme, Karl (a-ni 1937 Ehrmann, 1905-1975), kirjanik ja ajakirjanik, USA sojavangis Laane-Saksamaal

Rajamets, Harald (a-ni 1936 Reisenbuk, 1924), tolkija, 1945-1946 sojavangis Saksamaal ja Prantsusmaal

Susi, Heino (ps Erik Virbsoo, 1925-1987), proosakirjanik ja biokeemik, 1945-1946 Noukogude ja USA sojavangis

Webermann (Veberman), Otto Alexander (Aleksander) (1915-1971), kirjandusteadlane, 1945 sojavangis

Loomelfdust valja heidetud ja/voi toolt vallandatud, ulikooli mitte vastu voetud, eksmatrikuleeritud, aunimetus, teaduskraad ja/voi teaduslik nimetus ara voetud, varjunud (represseerimise aasta) ***

Alekors, Richard (1914-1973), kirjandusteadlane ja knitik, 1961

Alver, Betty (sund Elisabet Alver, a-st 1937 E. Talvik, a-st 1956 E. Lepik, 19061989), luuletaja, prosaist ja tolkija, 1950

Anvelt, Leo (dokumentides Leopold Anveldt, 1908-1983), prosaist ja filoloog, 1950

Aret, Aulis (a-ni 1936 Aleksis Kallits, 1907-1974), kirjamees ja pedagoogikateadlane, 1951

Hindrey, Karl August Hermann (1875-1947), 1944 varjus

Hubel, Eduard (ps Mait Metsanurk, 1879-1957), prosaist, naitekirjanik ja kriitik, 1950

Iher, Rihhard (1910-1980), luuletaja ja prosaist, 1944 varjus

Lattemae, Eha (a-ni 1935 Latt, 1922), luuletaja, 1951

Merilaas, Kersti (sund Eugenie Moorberg, kod-n a-st 1936 K. Sang, 1913-1986),

luuletaja, laste- ja naitekirjanik, 1950

Miller, Voldemar (1911), raamatuteadlane, kodu-uurija ja ajaloolane, 1950

Rajamets, Harald (a-ni 1936 Reisenbuk, 1924), tolkija, 1950

Sang, August (1914-1969), luuletaja ja tolkija, 1950-1956

Semper, Johannes (1892-1970), luuletaja, prosaist, kriitik ja naitekirjanik, 1950

Taar, Agnes-Elsa (a-st 1933 kod-n Kajara, 1897-1976), kirjanik, 1950

Tassa, Aleksander (1882-1955), kirjanik ja kunstnik, 1950

Tuglas, Friedebert (a-ni 1923 kod-n Mihkelson, 1886-1971), prosaist, kriitik, kirjandusteadlane ja tolkija, 1950

Vaher, Luise (a-ni 1944 Kapstas, 1912-1992), prosaist, 1950

Viiding, Paul (1904-1962), luuletaja, prosaist, kriitik ja tolkija, 1950

* Artikkel on kirjutatud sihtasutuse Eesti Teadusfond (grant nr 6896) toel.

** Eesti NSV kultuuriasutuste ajaloo teatmik, 1. Kunsti- ja kultuurhariduslikud asutused. Tallinn,

*** Ei sisalda eelmistes alajaotustes margitud isikuid.

1982, 11-12; Peirumaa, R lrustsovi "sula" ning muudatused ENSV kunstipoliitikas ja -elus 1950. aastate teisel poolel. Magistritoo. Juhendaja J. Kangilaski. Tartu Olikooli kunstiajaloo oppetool. Tartu, 2004,28-29.

(1) Eesti kirjanduse ajalugu, V, 1. Eesti noukogude kirjandus. (Eesti kirjanduse ajalugu viies koites.) Peatoim E. Sogel. Tallinn, Eesti Raamat, 1987, 19.

(2) Riigivolikogu II koosseis. I istungjark. 1.-13. koosolek. Stenograafilised aruanded. Riigivolikogu valjaanne, 1940, lk R-111; Eesti kirjanduse ajalugu, V, 1, 20.

(3) Auli, T. Eesti haritlaskond 1920-1940. Kujunemine ja diinaamika.--Rmt: Rahvusliku haritlaskonna kujunemisest Eestis. Eesti hariduse ajaloost, I. Koost J. Kiili. Tallinn, Tallinna Pedagoogikaulikool, 1993, 89.

(4) Elango, O. Eesti kunstiintelligents poordeaastal (1940/41). Tallinn, Eesti Raamat, 1979, 23.

(5) Vt Ilmjarv, M. Haaletu alistumine. Eesti, Lati ja Leedu valispoliitilise orientatsiooni kujunemine ja iseseisvuse kaotus 1920. aastate keskpaigast anneksioonini. Tallinn, Argo, 2004, 762-829 jm.

(6) Lauk, E. Eesti ajakirjanike kutsealane organiseerumine. Eesti Ajakirjanike Liit (1919-1940) ja selle tegevus.--Opetatud Eesti Seltsi aastaraamat 1988-1993. Tartu, 1995, 242-243.

(7) Vt Karjaharm, T., Sirk, V. Vaim ja voim. Eesti haritlaskond 1917-1940. Tallinn, Argo, 2001, 245-250.

(8) Eesti Entsuklopeedia, 14. Eesti elulood. Peatoim U. Kaevats. Tallinn, Eesti Entsuklopeedia kirjastus, 2000; Eesti kirjanduse biograafiline leksikon. Toim E. Nirk, E. Sogel. Tallinn, Eesti Raamat, 1975; Eesti kirjarahva leksikon. Koost ja toim O. Kruus. Tallinn, Eesti Raamat, 1995.

(9) Vt EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi stenogramm, VII.--Akadeemia, 1999, 6, 1322.

(10) ERA, f 1205, n 2, s 636, 14-5; f R-1765, n 1, s 158,110, 52-58; R-1765, n 1, s 203,151-55; fR-1765, n 1, s 227,1 1-5; Eesti kirjarahva leksikon.

(11) Olesk, S. Peatukk ajaloost: ENSV Kirjanike Liit ja EK(b)P KK kaheksas pleenum.--Kohan dumise margid. (Collegium litterarum, 16.) Koost ja toim V. Sarapik, M. Kalda, R Veidemann. Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2002, 118.

(12) ERA, f R-1, n 1, s 36, 1 130-135; Eesti NSV kultuuriasutuste ajaloo teatmik, 1. Kunsti- ja kultuurhariduslikud asutused. Tallinn, Eesti NSV Arhiivide Peavalitsus, ENSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Olesehituse Riiklik Keskarhiiv, 1982, 4.

(13) Lamp, E. Kunstielu organisatsioonilistest umberkorraldustest 1940-1941. aasstl.--ENSV TA Toimetised. Uhiskonnateaduste seeria, 1965, 15, 2, 191; Elango, O. Eesti kunstiintelligents poordeaastal, 28, 32.

(14) Pool aastat ENSV kultuuri.--Sirp ja Vasar, 1940, 28. dets.

(15) Andresen, N. Suur tooaasta kultuurilises sektoris.--Sirp ja Vasar, 1941, 4. jaan.

(16) Urgart, O. Eesti kirjanduse lahemaid sihte.--Sirp ja Vasar, 1941, 4. jaan.

(17) Kruus, H. Korgemais oppeasutusis pearohk poliitilisele kasvatusele.--Sirp ja Vasar, 1941, 4. jaan.

(18) Sagrits, R Kodanliku parandi pohjalik umberhindamine.--Sirp ja Vasar, 1941, 4. jaan.

(19) Vt Elango, O. Eesti loova intelligentsi organisatsioonid 1940. aasta sotsialistliku revolutsiooni eel.--Revolutsioonist revolutsioonini 1905-1940. Toim H. Arumae. Tallinn, ENSV TA Ajaloo Instituut, 1975,212-244; Karjaharm, T., Sirk, V. Vaim ja voim, 193-212.

(20) Aarelaid, A. Eesti kodanikualgatuse ajaloolised juured.--Rmt: Kodanikualgatus ja seltsid Eesti muutuval kultuurimaastikul. Koost A. Aarelaid. Tallinn, Jaan Tonissoni Instituudi Kirjastus, 1996, 28.

(21) Eesti NSV kultuuriasutuste ajaloo teatmik, I, 84.

(22) Eesti kunsti ajalugu kahes koites, II. Noukogude Eesti kunst 1940-1965. Peatoim I. Solomokova. Tallinn, Kunst, 1970, 11.

(23) Vt Nugin, R Institutsioonide roll noukogude kunstipoliitikas ning neist lahtirakendamise mojud 1990. aastatel.--Acta Historica Tallinnensia, 2004, 8, 61-76.

(24) ERA, f R-1, n 2, s 1, 1422; Eesti Noukogude Kirjanike Liidu ja Eesti Noukogude Kunstnike Liidu asutamine.--1940. aasta sotsialistlik revolutsioon Eestis. Dokumente ja materjale. Peatoim V. Maamagi. Tallinn, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, 1960, 311-312.

(25) Andresen, N. Noukogude kirjanduse ja kunsti organiseerimisel.--Looming, 1940, 8, 795. Vt ka Vaimse loomingu alal tootajate organiseerimise alused.--Sirp ja Vasar, 1940, 12. okt.

(26) Eesti Noukogude Kirjanike Ludu ja Eesti Noukogude Kunstnike Ludu asutamine, 312.

(27) Elango, O. Eesti kunstiintelligents poordeaastal, 33; Olesk, S. Neljakumnendad,1: murrang kodumaal.--Muutuste mehhanismid eesti kirjanduses ja kirjandusteaduses. Ettekandeid ja artikleid, 1999. Tartu, Eesti Kirjandusmuuseum, 2000, 152.

(28) Elango, O. Eesti kunstiintelligents poordeaastal, 31.

(29) Olesk, S. Neljakumnendad,1, 151-152.

(30) Eesti NSV kultuuriasutuste ajaloo teatmik, V. Loomingulised hidud ja uhingud 1940-1970. Tallinn, Eesti NSV Arhiivide Peavalitsus, ENSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ulesehituse Riiklik Keskarhuv, 1986, 31.

(31) Poldmae, M. Muusikaelu kroonikast: hooaeg 1940-41.--Teater. Muusika. Kino, 1989, 5, 83-84.

(32) Nugin, R Institutsioonide roll, 63-67.

(33) Population Losses in Estonia June 1940--August 1941, I. (Studia Estonia Fennica Baltica, IV.) Koost ja toim V. Sato. Scarborough, Maarjamaa, 235.

(34) Estonia 1940-1945. Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Toim T. Hiio, M. Maripau, I. Paavle. Tallinn, Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity, 2006, 50.

(35) VNFSV Kriminaalkoodeks. Tartu, Teaduslik Kirjandus, 22. Dokament publitseeritud: Karjaharm, T., Lats, H. M. Kultuurigenotsiid Eestis. Kunstnikud ja muusikud 1940-1953. Tallinn, Argo, 2005, 382-386.

(36) Estonia 1940-1945, 639-650; Rahi, A. Teise maailmasoja jargsed massirepressioonid Eestis: Allikad ja uarimisseis. (Dissertationes Historiae Universitatis Tartuensis, 9.) Tartu Ulikooli Kirj astas, 2004,11, 16.

(37) Vt Eesti Julgeolekupolitsei aruanded 1941-1944. Eesti Wdine olukord ja rahva meeleolu Saksa okupatsiooni perioodil politseidokumentide peeglis. (Ad Fontes, 11.) Koost T. Noormets. Tallinn, Riigiarhiiv, 2002.

(38) Annist, S. Kultuur ja prefektuur.--Kultuur Eestis soja-aastail 1941-1944. (Tallinna Pedagoogikaulikooli Toimetised, A 10 Humaniora.) Toim K. Mrme, M. Mrme. Tallinn, 1998,21-30.

(39) Vt Walter, H. Rahvussotsialistlik kultuur kui propaganda element.--Kultuur Eestis soja-aastail 1941-1944,9-20.

(40) Karjaharm, T., Sirk, V. Vaim ja voim, 367-373.

(41) Tomingas, J., Part, S. Kirjastustegevus Eestis Saksa okupatsiooni ajal 1941-1944.--Uurimusi tsensuurist. (Eesti Rahvusraamatukogu Toimetised, IV.) Koost P. Lotman. Tallinn, 1995, 91.

(42) Vt irme, K. Eesti sojaaegse kunsti tonaalsus.--Kultuur Eestis soja-aastail 1941-1944. (Tallinna Pedagoogikaulikooli Toimetised, A 10 Humaniora.) Toim K. Kirme, M. Kirme. Tallinn, 1998,31-41.

(43) Moldre, A. Kirjastustegevus ja raamatulevi Eestis Saksa okupatsiooni tingimustes.--Kultuur Eestis soja-aastail 1941-1944. (Tallinna Pedagoogikadlikooli Toimetised, A 10 Humaniora.) Toim K. Kirne, M. Kirme. Tallinn, 1998, 117-118.

(44) Vt Magi, A., Ristikivi, K., Kangro, B. Eesti kirjandus paguluses 1944-1972. Lund, Eesti Kirja nike Kooperatiiv, 1973; Eesti kirjanike leksikon. Koost O. Kruus, H. Puhvel, toim H. Puhvel. Tallinn, Eesti Raamat, 2000; Valmas, A. Eestlaste kirjastustegevus valismaal 1944-2000, 1-11. Tallinn, Tallinna Pedagoogikaiilikool, 2003.

(45) Eesti NSV kultumiasutuste ajaloo teatmik, I, 5.

(46) Purge, S. Katsumused ja karastumine. Eesti NSV-st evakueerunud tootajad Noukogude tagalas 1941-1944. Tallinn, Eesti Raamat, 1986, 17-19.

(47) ERAF, f 1, n 1, s 386,16.

(48) ERAF, f 1, n 1, s 386,17, 12.

(49) ERAF, f 1, n 1, s 386,1 10.

(50) Sojasarv, IV. Moskva, ENSV Ruklik Kirjastus, 1944,121-122.

(51) Annus E. E ner L. Jarv A. Olesk, S. Suvale E. Velsker M. Eesti kir'anduslu Koolibri, 2001, 347.

(52) Eesti NSV kultuuriasutuste ajaloo teatmik, I, 6-8.

(53) ERA, f R-1, n 3, s 6,1232-238; Eesti NSV kultuuriasutuste ajaloo teatmik, I, 8-9.

(54) World War 11 and Soviet Occupation in Estonia: A Damages Report. Tallinn, Perioodika Publishers, 1991, 40.

(55) Rahi-Tamm, A. Teise maailmasoja jargsed massirepressioonid Eestis, II, 9-11, 16; VI, 15-57.

(56) Eesti kirjanduse ajalugu, V, I, 60; Annus, E. jt. Eesti kirjanduslugu, 347; Olesk, S. Neljakiimnendad, I, 155.

(57) Semper, J. Eesti Noukogude kunst sotsialistliku realismi teel.--Looming, 1945, 516, 531-542.

(58) Karotamm, N. Intelligentsi ulesanded majanduslikus ja kultuurilises ehitustoos Eesti Noukogude Sotsialistlikus Vabariigis.--Eesti NSV intelligentsi esimene kongress. Tallinn, Poliitiline Kirjandus, 1945, 31.

(59) Sirk, V. Haritlaskond osutus visaks vastaseks. Jooni stalinlikust intelligentsipoliitikast.--Tuna, 2004,1,54-55.

(60) Eesti NSV kultuuriasutuste ajaloo teatmik, V, 32.

(61) ERA, f R-1, n 3, s 89,16-12.

(62) UK(b)P Keskkomitee otsused "Ajakirjadest "Zvezda" ja "Leningrad"", "Draamateatrite repertuaarist ja abinoudest selle parandamiseks", "Kinofilmist "Suur elu"" ja "V. Muradeli ooperist "Suur soprus"". Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus, 1953.

(63) Vt Semper, J. Eesti noukogude kirjanduse arenguteed ja ulesanded.--Looming, 1947, 1, 6-30.

(64) Esimese Eesti Noukogude kirjanike kongressi resolutsioon.--Looming, 1947, 1/2, 113.

(65) Eesti NSV kultuuriasutuste ajaloo teatmik, V, 33.

(66) ERAF, f 1, n 4, s 71 (1946),174.

(67) Vt Lilja, P. 2danovlusest sulailmadeni. Markmeid noukogude eesti kirjanduspoliitikast, [II].--Keel ja Kirjandus, 1990,4,230-232.

(68) Veskimagi, K.-O. Kuidas valitseti Eesti NSV-d. Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee bdroo 162 etteastumist 1944-1956 vahemangude ja sissejubatusega. Tallinn, Varrak, 2005, 256-257.

(69) Olesk, S. Voim kirjanduse kallal: dokument eesti kirjanduse juhtimisest 1950. aastal.--Voim & kultuur. Koost A. Krikmann, S. Olesk. Tartu, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti kultuuriloo ja folkloristika keskus, 2003, 516.

(70) Karjaharm, T., Luts, H. M. Kultuurigenotsiid Eestis, 104-106.

(71) Metsanurk, M. Ideoloogilises labdrindis.--Looming, 1949, 2, 223-228; Raudsepp, H. Kriitilist tagasivaadet minu kodanliku aja kirjanduslikule loomingule. -Looming, 1949, 2, 228-236.

(72) Vt Kreegipuu, T. Noukogude kultuuripoliitika printsiibid ja rakendused Eesti NSV-s aastail 1944-1954 kirjanduse ja trukiasjanduse naitel. Magistritoo. Juhendaja T. Tannberg. Tartu Olikooli Eesti ajaloo oppetool. Tartu, 2005.

(73) Luvik, O. Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee aparaat 1945-1953. Tartu, Tartu Olikool, 2006, 39, 43, 48, 92, 198, 200, 202, 204.

(74) Tammela, H. Eesti NSV nomenklatuur (1944-1953). Bakalaureusetaa. Juhendaja T. Tannberg. Tartu Olikooli Eesti ajaloo oppetool. Tartu, 2005, 22, 34; Veskimagi, K. O. Kuidas valitseti Eesti NSV-d, 51-52.

(75) Olesk, S. Voim kirjanduse kallal, 481-525.

(76) Samas, 11.

(77) Olesk, S. Peat0ikk ajaloost, 116-118.

(78) Vt Veskimagy K.-O. Kuidas valitseti Eesti NSV-d, 234-236,250-252,256-257.

(79) Samas, 176-180.

(80) Vt Kuuli, O. Sula ja hallad Eesti NSV-s. Kultuuripoliitikast aastail 1953-1969. Tallinn, 2002, 21; Tannberg, T. 1950. aasta martsipleenumi eel- ja jarellugu. "Eesti suuasi" (1949-1952) Moskvast vaadatuna.--Tuna, 2001, 3, 120-125.

(81) EK(b)P VIII pleenumi stenogramm, VII.--Akadeemia, 1999, 6, 1314, 1333.

(82) EK(b)P VIII pleenumi stenogramm, XI.--Akadeemia, 1999, 10, 2246.

(83) Elango, O. EK(b)P Keskkomitee VlII pleenum (marts 1950) ja loovintelligents.--Sirp ja Vaasar, 1989, 14. apr.

(84) World War II and Soviet Occupation in Estonia: A Damages Report, 76-77.

(85) Intelligentsi ideelis-poliitiline kasvatamine olgu parteiorganisatsioonide ta.helepanu keskpunktis. Juhtkiri.--Eesti Bolsevik, 1950, 14, 9.

(86) ERA, f R-1205, n 2, s 636,15-6; ERA, f R-1765, n 1, s 49,154-56.

(87) ERA, f R-1765, n 1, s 15 8,152, 54, 56, 58; ERA, f R-1765, n 1, s 203,151-55.

(88) ERA, R-1205, n 2, s 636,14-5; Eesti kirjanduse ajalugu, V,1, 63; Olesk, S. Neljakuinnendad,1, 164.

(89) Eesti kirjanduse ajalugu, V,1, 35.

(90) ERAF, f 1, n 168, s 10,129.

(91) Eesti NSV Kultuuriasutuste ajaloo teatmik, V, 37.

(92) Eesti NSV Kultuuriasutuste ajaloo teatmik, V, 34.

(93) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.] Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus, 1950.

(94) Olesk, S. "Laine pohi". Kirjandusest ja selle kontekstist Eestis aastatel 1950-1953.--Voim & kultuur, 465-479.

(95) Karjaharm, T., Luts, H. M. Kultuurigenotsiid Eestis, 191-192.

(96) Vt Jurjo,1. Pagulus ja Noukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide pohjal. Tallinn, Umara, 1996.

(97) Montefiore, S. S. Stalin. Punase tsaari oukond. Tallinn, Varrak, 2005, 545-547.

(98) Kruus, O. Kuidas riigivoim on eesti kirjamehi terroriseerinud.--Keel ja Kirjandus, 1990, 8, 490.

(99) Tuglas, F. Rahutu rada. Elu- ja kirjandusloolist. Tallinn, Eesti Raamat, 1973, 112-113.

* ERA, f 1205, n 2, s 636, 14-5; f R-1765, n 1, s 158, 110, 52-58; R-1765, n 1, s 203, 151-55; f R-1765, n 1, s 227, 1 1-5; Album Academicum. Universitatis Tartuensis 1918-1944, I-III. Koost L. Lindstram, T. Hiio, H. Tamman, A. Hilpus, E. Hiio, A. Kuusik, L. Pahtma, M. Loit, S. Nommeots, S. Kodasma, V. Putsep. Tartu, Tartu Ulikool, Eesti Ajalooarhiiv, Teadusfond, 1994; Eesti entsiiklopeedia, 14. Eesti elulood. Tallinn, Eesti Entsuklopeediakirjastus, 2000; Eesti kirjarahva leksikon. Koost ja toim O. Kruus. Tallinn, Eesti Raamat, 1995; Poliitilised arreteerimised Eestis 1940-1988 ([section] 58), I. Koost ja toim L. Oispuu. (Represseeritud isikute registrid (RIR), 1. raamat.) Tallinn, 1996; Noukogude okupatsioonivoimu poliitilised arreteerimised Eestis, II. (Represseeritud isikute registrid (RIR), 2. raamat.) Koost L. Oispuu. Tallinn, 1998; Population Losses in Estonia June 1940--August 1941, I. Koost ja toim V. Sato. (Studia Estonica Fennica Baltica, IV.) Scarborough, Maarjamaa, 1989; Kruus, O. Kuidas riigivoim on eesti kirjamehi terroriseerinud.--Keel ja Kirjandus, 1990, 8, 471-490; Veskimagi, K.-O. Noukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed. Tallinn, 1996; Veskimagi, K.-O. Kuidas valitseti Eesti NSV-d. Tallinn, Varrak, 2005; Memento valjaanded, 1996-2001. http://www.okupatsioon.ee/nimekirjad/raamat/koikfreii iid.html (30.05.2005); Eesti rahvastikukaotuste register. http://www.history.ee/register/ (30.05.2005); Eesti Rahvusarhiivi infosiisteem AIS. http://ais.ra.ee/ais (30.05.2005); Eesti Rahvusraamatukogu artiklite bibliograafiline andmebaas ISE. http://ise.nlib.ee (30.05.2005).

Toomas KARJAHARM Tallinna Olikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti; toomas.karjaharm@mailxe